3-11-1816/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. november 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1816

Haldusasi

A.R.

kaebus

Sisekaitseakadeemia

justiitskolledži

korrektsiooni eriala lõpueksamikomisjoni 2. juuni 2011

otsuse tühistamise ja eksami uueks hindamiseks

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.R.

Vastustaja: Sisekaitseakadeemia

Esindaja: Sirje Asu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

A.R.

kaebus

osaliselt.

Tühistada

Sisekaitseakadeemia

justiitskolledži korrektsiooni eriala lõpueksamikomisjoni 2. juuni 2011

protokolli nr 6.1-21C/47-1 kantud otsus hinnata A.R. lõpueksam hindega

puudulik (F). Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. A.R.

on

Sisekaitseakadeemia

justiitskolledži

korrektsiooni

eriala

üliõpilane.

Sisekaitseakadeemia justiitskolledži korrektsioonieriala lõpueksami komisjoni 2. juuni 2011

otsusega hinnati tema lõpueksami osa enesekaitse ja esmaabi ülesanne matisaalis ning sellest

tulenevalt ka kogu komplekseksamit hindega puudulik (F). A.R. esitas eksamikomisjoni otsuse

peale 6. juunil 2011 vaide, adresseerides selle Sisekaitseakadeemia justiitskolledži direktorile.

Nimetatud vaide vaatas läbi ning jättis 8. juuni 2011 otsusega rahuldamata lõpueksami

komisjoni esimees. Seepeale esitas A.R. 13. juunil 2011 vaide Sisekaitseakadeemia rektorile,

kes kutsus kokku asjatundjate komisjoni, mis tegi eksamikomisjonile ettepaneku seegi vaie

rahuldamata jätta. Lõpueksami komisjoni esimees jättis seepeale 13. juuni 2011 vaide oma 22.

juuni 2011 otsusega rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. A.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Sisekaitseakadeemia

justiitskolledži korrektsioonieriala lõpueksami komisjoni 2. juuni 2011 otsuse tühistamist ning

eksami uueks hindamiseks kohustamist selliselt, et lõpueksami loetaks sooritatuks hindele hea

(C). Esiteks märgib kaebuse esitaja, et lõpueksami hindamiskomisjoni 22. juuni 2011 kirjas,

millega jäeti rahuldamata kaebuse esitaja vaie ei ole viidatud asjatundjate komisjoni otsuse

protokolli numbrile, mis viitab sellele, et vaideotsusele alla kirjutanu ei ole selle tekstiga

tegelikult tutvunud. Samuti toob kaebuse esitaja välje, et talle algselt esitatud asjatundjate

komisjoni protokoll oli allkirjastamata ning nõudmisel esitati talle protokoll, mis oli

allkirjastatud komisjoni esimehe digitaalallkirjaga 5 päeva pärast protokoll koostamise

kuupäeva. Samuti ei usu kaebuse esitaja, et vaide läbivaatamisel juhinduti Sisekaitseakadeemia

õppekorralduse eeskirja (edaspidi ÕKE) punktist 308, kuna asjatundjate komisjonis ei olnud

vähemalt kahte asjatundjat.

3. Kaebuse esitaja viitab ÕKE puntkile 285 ning toob välja, et antud juhul on kaks

eksamikomisjoni liiget allkirjastanud 2. juuni 2011 eksamiprotokolli alles 6. juunil 2011. Ka

märgib kaebuse esitaja, et Sisekaitseakadeemia 19. mai 2011 käskkirjaga nr 6.1-5/152

moodustatud korrektsiooni eriala lõpueksami hindamiskomisjoni koosseisu kuulus esimees ja

ning sekretär ja 17 liiget, ent kõik liikmed ei ole protokollile alla kirjutanud. Siinkohal viitab

kaebuse esitaja ÕKE punktile 283 ning märgib, et kuna algselt oli protokollil vaid esimehe ja

7 liikme allkirjad, siis ei olnud komisjon otsustusõiguslik. Kaebuse esitaja märgib samuti, et

protokollist ei selgu, mitu eksamikomisjoni liiget tema negatiivse hinnangu saanud sooritust

tegelikult hindas ja kuidas jagunesid seisukohad komisjoniliikmete vahel. Kaebuse esitaja

leiab, et ainsana on tema soorituse negatiivselt hinnanud komisjoni liige Jüri Kulbin, ent tema

poolt kirjeldatud viga ei ole veana hindamiskriteeriumites nimetatud.

4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et eksamikomisjon ei olnud pädev matisaalis läbi viidavat

eksamiosa hindama, kuna näiteks komisjoni liige Marika Lillepõld ei ole osalenud

ohjeldusmeetmete koolitusel ega instruktorite koolitustel, samuti ei ole justiitskolledži lektor

Silvia Luige, kes võttis vastu esmaabi ülesande, pädev hindama käeraudade peale panemist,

kuna tal puudus vastav koolitus. Kaebuse esitaja viitab Marika Lillepõllu 3. juuni 2011 e-

kirjale ning järeldab sellest, et kuna komisjoni liige ise tunnistab, et ta ei näinud, kuidas eksami

sooritaja käeraudu paigaldas, siis ei saanud ta näha ka väidetavat viga. Viitega komisjoni liikme

Andres Põdra 5. juuni 2011 e-kirjale, toob kaebuse esitaja välja, et Marika Lillepõld eksis juba

tema eksami hindamisel kambriosas ning võis samamoodi eksida ka matisaali osas. Kaebuse

esitaja toob ka välja, et tal ei ole varem olnud probleeme käeraudade pealepanemisega

vastavas õppeaines ning ta on eelneva kolme aasta jooksul korduvalt läbinud nii enesekaitse

kui ka ohjeldusmeetmete kasutamise koolitusi ning käinud Viru vanglas koos eriüksustega

vastavatel treeningutel.

5. Kaebuse esitaja ei nõustu väitega, et paigaldas eksamil käerauad ebaefektiivselt ja valesti,

kuna alustas lähemast käest ning lõpptulemusena olid kinnipeetava käed selja taga ning

käerauad fikseeritud ja topeltlukustatud. Kaebuse esitaja hinnangul võib tuvastatud viga

vastata kriteeriumile käerauad on valesti käes ehk võib olla üks sellistest vigadest, mida

hindamiskriteeriumite kohaselt võis teha kuni kaks.

6. Kaebuse esitaja toob ka rea näiteid eksaminantide ebavõrdsest kohtlemisest, kus näiteks

loeti eksam sooritatuks mitmel eksaminandil, kes ei pannud läbiotsimisülesande ajaks kätte

kummikindaid, kuigi eksamikriteeriumite järgi on tegemist enda julgeoleku ohtu seadmisega.

Kaebuse esitaja toob ka välja, et eksamikomisjoni liige Kristjan Timmusk ähvardas teda enne

eksamit ning seega ei pruukinud ta eksamit objektiivselt hinnata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Sisekaitseakadeemia peab A.R. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja viitab justiitskolledži direktori 13. mai 2011 käskkirjaga nr 6.2-3/15

kinnitatud Justiitskolledži korrektsiooni eriala 2011. aastal toimuva lõpueksami läbiviimise korra

punktile 5 ning punktile 37, kust tuleneb, et ühe eksamiosa mitteläbimine toob kaasa

tervikeksami mittesooritamise. Samuti viitab vastustaja sama käskkirjaga Justiitskolledži

korrektsiooni eriala 2011. aastal toimuva lõpueksami alaosade hindamiskriteeriumitele käeraudade

kasutamise tehnika osas, kus märgitakse, et hindamise põhielementideks oli lähenemine ja

õige positsiooni valik, käeraudade korrektne hoie, samuti käeraudade pealepanek õige

tehnikaga, et käeseljad jääksid vastamisi. Vastustaja selgitab, et eksamit ei loeta sooritatuks kui

ei osata kasutada käeraudu või tehakse seda valesti ja ebaefektiivselt.

8. Vastustaja selgitab, et eksamit hindas ÕKE punkti 283 kohaselt moodustatud komisjon

ning märgib, et õigusaktides ei ole reguleeritud lõpueksami hindamiskomisjoni töökorraldust

ning nõuet eksamineerijate arvu osas iga üksiku ülesande puhul. Viitega Riigikohtu otsusele

haldusasjas nr 3-3-1-2-00 leiab vastustaja, et seega võib hindamiskomisjon ise otsustada oma

sisemise töökorralduse küsimused. Vastustaja selgitab, et kuna vaidlusalusel lõpueksamil

osales 30 üliõpilast kahes 15 liikmelises grupis ning lõpueksam viidi läbi neljal päeval kolmes

osas,

siis

jagas

hindamiskomisjon

oma

liikmete

vahel,

mitu

eksamineerijat

hindamiskomisjonist hindab konkreetse üliõpilase konkreetset eksami osa. Vastustaja selgitab

ka, et kaebuse esitaja sooritust kolmanda eksami osa matisaali ülesannetes hindasid komisjoni

liikmed Kristjan Timmusk, Marika Lillepõld, Jüri Kulbin ja Silvia Luige, kusjuures kõik neli

eksamineerijat hindasid A.R. sooritust nimetatud ülesande osas hindega F ehk

mittesooritatuks. Vastustaja selgitas, et eksamineerijate hinne põhines sellel, et eksamineeritav

lähenes rollimängijast kinnipeetavale vasakult poolt, ent kui vaskault poolt läheneda, siis tuleb

hoida käeraudu vasakus käes, aga kaebuse esitaja hoidis käeraudu paremas käes; käeraudade

pealepanekuks tuleks fikseerida kinnipeetava käelaba, mida oleks vasakult poolt lähenedes

pidanud tegema parema käega, ent A.R. hoidis vasaku käega rollimängijast kinnipeetava

vasakust käest kinni, seda fikseerimata; pärast vasakule käele käeraudade pealepanekut oleks

tulnud panna rauad rollimängijast kinnipeetava paremale käele enda käeraudade hoidmiseks ja

fikseerimiseks kasutatavaid käsi vahetamata, ent A.R. vahetas rollimängijast kinnipeetava

paremale käele käeraudade pealepanekuks kätt, lastes hetkeks rollimängijast kinnipeetava käed

lahti. Vastustaja selgitab, et kuna A.R. hoidis algselt käeraudu vales käes, siis ei olnudki

võimalik käeraudu rollimängijast kinnipeetava paremale käele panna ja käeraudade peale

panemise ajal paremat kätt fikseerida ilma enda käeraudade hoidmiseks ja fikseerimiseks

kasutatavaid käsi vahetamata. Vastustaja leiab, et rollimängijast kinnipeetaval oli käeraudade

pealepaneku käigus mitu korda võimalus käed vabastada või vastu hakata, mistõttu täitis A.R.

ülesannet tehniliselt valesti, kuna rollimängijast kinnipeetaval oleks olnud võimalus lahti

rabelda ja teda rünnata ning sellise käitumisega vanglas oleks vanglaametnik seadnud ohtu

enda elu ja tervise. Vastustaja toob siinkohal välja, et käeraudade pealepanemist parema käega

ning rollimängijast kinnipeetava käe lahtilaskmist kinnitab ka kaebuse esitaja A.R. ise oma

esitatud kaebuses ja vaietes.

9. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja eksamineerijad esitasid oma koondhinde käeraudade

kasutamise tehnikate osas ja põhjendused kolmanda eksamiosa hindamisest osavõtnud 9

komisjoniliikmele ja komisjoni esimehele ning eksamineerijate põhjendused olid

komisjoniliikmete teada. Vastustaja märgib, et komisjoni liikmed ei ole kohustatud lõpeeksami

hindamisel arvestama õppekava täitmisel eelnevalt läbitud õppeaine hinnet ega muid läbitud

kursusi, vaid on kohustatud hindama lõpueksamit õppekavas eelnevalt läbitud aines

omandatud pädevuste ulatuses vastavalt esitatud hindamiskriteeriumitele.

10. Vastustaja hinnangul oli eksamikomisjon otsustusvõimeline, kuna kohal komisjoni

esimees ja 9 komisjoni liiget. Vastustaja selgitab ka, et pärast tulemuste teatavaks tegemist

kutsuti kõik lõpueksami mitte sooritanud üliõpilased eraldi komisjoni ette, kus neile esitati

lõpueksami hinde kujunemise põhjendused. Vastustaja toob välja ka selle, et ÕKE punkti 285

kohaselt kantakse protokolli üksnes lõpueksami hinne, samas ÕKE punkt 286 kohaselt

tehakse lõpueksami tulemused teatavaks samal päeval, ent kuna neljandal eksami päeval ei

viibinud kõik lõpueksamit vastuvõtnud komisjoni liikmed, siis ei olnud võimalik kõikidel

lõpueksamit vastuvõtnud komisjoni liikmetel ka protokolli allkirjastada enne selle teatavaks

tegemist. Vastustaja leiab siiski, et see ei mõjutanud hindamistulemusi.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte esitatud väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et A.R. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt.

Kohus tühistab Sisekaitseakadeemia justiitskolledži lõpueksamikomisjoni 2. juuni 2011

protokollilise otsuse nr. 6.1-21C/47-1 osas, millega hinnati A.R. lõpueksamit hindega puudulik

(F) (edaspidi vaidlusalune eksamiotsus). Rahuldamata tuleb aga jätta kaebuse esitaja taotlus

kohustada lõpueksamikomisjoni asja uueks otsustamiseks, kuna eksami uus hindamine ei ole

käesoleval juhul võimalik.

12. Käesolevas asjas on vaidluse all eeskätt A.R. poolt Sisekaitseakadeemia justiitskolledži

korrektsiooni eriala lõpueksami alaosa Erivahendite kasutus matisaalis ja praktilise juhtumi

lahendamine õppekambrite kompleksis (edaspidi eksami kambriosa) raames sooritatud ülesande

Käeraudade pealepanek rahulikus olekus vangile püstiasendis ja tema saatmine, käeraudade eemaldamine

hindamine eksamikomisjoni poolt. Vaidlust ei ole selles, et lõpueksami koondhinne puudulik

(F) oli tingitud just eksami kambriosa eest antud puudulikust hindest, kusjuures kambriosa

eest puuduliku hinde andmise tingis kaebuse esitaja poolt matisaalis sooritatud käeraudade

pealepanemise, vangi saatmise ja käeraudade eemaldamise ülesande sooritusele antud

hinnang, mille kohaselt kasutas kaebuse esitaja käeraudu valesti ja ebaefektiivselt. Ühtegi

muud põhjust, mis tinginuks kaebuse esitaja eksami kambriosa hindamise hindega puudulik

(F), ei nähtu. Küll aga selgub lõpueksamikomisjoni liikme Andres Põdra poolt kaebuse

esitajale saadetud e-kirjast (tl. 11), et eksami kambriosa raames antud ülesande Õppekambri

kompleksis kohapeal teadasaadava stsenaariumi põhjal igapäevaülesande täitmine vanglasektoris

sooritamist hindas eksamikomisjon hindega rahuldav (D) ning kaebuse esitaja sooritust

lõpueksami õiguse osas hinnati hindega hea (C) (tl. 9). Eelnevast tuleneb, et lõpueksami

raames käeraudade pealepanemise, vangi saatmise ja käeraudade eemaldamise ülesandele

antud ebaõige või põhjendamatu hinnang muudaks õigusvastaseks kogu vaidlusaluse

eksamiotsuse tervikuna.

13. Kuigi vastustaja ei vaidle kohtumenetluses otsesõnu vastu kaebuse esitaja õigusele

eksamitulemust sisuliselt kohtus vaidlustada, on sellesisulise eksliku selgituse andnud kaebuse

esitajale Sisekaitseakadeemia vangistuskorralduse õppetooli juhataja Sander Põllumäe oma 28.

juuni 2011 e-kirjas (tl. 35). Seetõttu peab kohus vajalikuks viidata Riigikohtu poolt haldusasjas

nr 3-3-1-20-00 tehtud otsuses võetud seisukohale, et olukorras, kus eksami tulemustest sõltub

isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja

töökohta, peab isikul olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks,

kusjuures kohtuliku kontrolli võimaluse tagamiseks peavad eksami kulg, selle tulemused ja

komisjoni otsus olema kontrollitavad. Samasugusele seisukohale asus Riigikohus ka

haldusasjas 3-3-1-97-08 tehtud määruses, kus leidis, et sisulisele kohtulikule kontrollile allub

ka gümnaasiumi lõpueksami hindamine. Rakenduskõrgkooli lõpueksami sooritamisest sõltub

otseselt isiku õigus ja võimalus asuda edaspidi tööle vastavat rakenduskõrgharidust eeldaval

ametikohal, samuti sõltub sellest isiku õigus jätkata õpinguid järgmisel akadeemilisel tasemel.

Seetõttu on vaidlusaluse eksami näol tegemist eksamiga, mille sooritamisest sõltub isiku

võimalus realiseerida põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust ning sellise eksamisoorituse kohta

tehtud hindamisotsustus on kohtulikult täielikult kontrollitav.

14. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb vaidlusalune eksamiotsus tühistada otsuse tegemisel

aset leidnud olulise ja kõrvaldamatu menetlusvea tõttu. Kohus on nimelt seisukohal, et

protokollile alla kirjutanud ning seega formaalselt eksamiotsuse tegemises osalenud

eksamikomisjoni liikmete enamus ei ole kaebuse esitaja eksamisooritust sisuliselt hinnanud

ega saanudki seda. See tähendab, et eksamikomisjon ei ole A.R. eksami hindamisel olnud

otsustusvõimeline ning see välistab igal juhul vaidlustatud eksamiotsuse õiguspärasuse.

15. Vaidlusaluse eksami toimumise ajal olid Sisekaitseakadeemia lõpueksami läbiviimise

üldpõhimõtted reguleeritud Sisekaitseakadeemia nõukogu 14. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25

kehtestatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirjas (edaspidi ÕKE), mille punktis 283

sätestati, et lõpueksami komisjoni kinnitab rektor ning komisjon on otsustusõiguslik, kui

kohal on üle poole komisjoni koosseisust ja komisjoni esimees või tema poolt enda

asendajaks määratud komisjoni liige. ÕKE punktis 284 sätestati, et lõpueksami läbiviimise

korraldab ja vastava korra kinnitab kolledži direktor ning selles korras reguleeritakse

lõpueksami alaosade jaotus, läbiviimise kord, hindamispõhimõtted ja muud küsimused. ÕKE

punkti 285 kohaselt otsustavad hinde komisjoni liikmed lihthäälteenamusega. Vaidlusaluse

eksami läbiviimise korra ja alaosade hindamiskriteeriumid kehtestas Sisekaitseakadeemia

justiitskolledži direktor oma 13. mai 2011 käskkirjaga nr 6.2-3/15 (edaspidi eksami läbiviimise

kord ja hindamiskriteeriumid (tl. 88 jj)). Viimatinimetatud õigusakti IV osas reguleeritakse eksami

hindamist: punktis 36 on sätestatud, et iga lõpueksami alaosa (õigus, TÜT, kambriosa)

hinnatakse eraldi ning diferentseeritult ja eksami lõpphinne kujuneb kolme osahinde

keskmisena. Punktis 40 on aga sätestatud, et eksamiosade hindamisel kujuneb lõpphinne

hääletamise teel, kusjuures viimasena hääletab komisjoni esimees, kelle hääl on häälte võrdse

jaotuse korral otsustavaks.

16. Kohtu hinnangul ei tulene ei ÕKE punktis 284 sisalduvast volitusnormist ega ka selle

alusel kolledži direktori poolt kehtestatud eksami läbiviimise korrast, et üksikuid

eksamiülesannete sooritusi võiks hinnata mingisugune muu organ peale otsustusvõimelise

eksamikomisjoni. See oleks ka ebaloogiline, kuivõrd tooks kaasa olukorra, kus pädev ja

otsustusvõimeline eksamikomisjon peaks kollegiaalselt otsustama eksami koondhinde ilma, et

saaks anda sisulisi hinnanguid üksikute eksamiülesannete raames tehtud sooritustele. ÕKE

punktidest 283 ja 285 tuleneb, et eksami hinde otsustab otsustusvõimeline komisjon

lihthäälteenamusega. Lihthäälteenamusega kollegiaalse otsuse tegemine eeldab olemuslikult

seda, et iga otsuse tegemises osalev (kohal olev) kollegiaalorgani liige väljendab oma

seisukohta hääletamisel ning komisjon langetab otsuse, mis saab otsuse tegemisel osalenud

liikmete poolt enim poolthääli. Seejuures peab iga otsustamisel osalenud komisjoni liige saama

oma seisukoha kujundada asjakohastest kaalutlustest lähtudes. Nii nagu komisjoni lõplik

otsus, ei saa suvaline olla ka iga komisjoni töös osalenud liikme otsustus. Antud juhul

tähendab see, et konkreetse üliõpilase lõpueksami hindamiseks oli vältimatult vajalik, et iga

otsuse tegemisel osalenud eksamikomisjoni liige sai sisuliselt hinnata eksaminandi sooritusi

kõigi ülesannete puhul. Komisjoni liige, kellel selline võimalus puudus, ei saanud teada

otsustamiseks (hääletamisel oma seisukoha kujundamiseks) tähtsust omavaid asjaolusid ega

lähtuda oma seisukoha kujundamisel asjakohastest kaalutlustest.

17. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et A.R. lõpueksami kambriosa raames matisaalis

antud ülesannete sooritamist jälgisid vahetult ning said seega sisuliselt hinnata üksnes neli

komisjoni liiget: Jüri Kulbin, Kristjan Timmusk, Marika Lillepõld ja Silvia Luige. Rohkem

eksamikomisjoni liikmeid seda sooritust ei jälginud. Samuti ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et

A.R. kõnealune sooritus oleks hiljem kontrollitaval viisil salvestatud või protokollitud.

Põhimõtteliselt ei saa välistada, et eksamiülesannet, mis seisneb mingisuguses füüsilises

soorituses, jälgib vahetult üks või mõned komisjoni liikmetest, mitte eksamikomisjoni

otsustusvõimeline koosseis. See eeldab aga seda, et sooritus kas protokollitakse või

salvestatakse selliselt, et enne hääletamist on võimalik kõigil hääletamisel osalevatel

eksamikomisjoni liikmetel sooritusega tutvuda. Käesoleval juhul on ilmne, et ükski

eksamiprotokollile alla kirjutanud komisjoni liige peale eelnimetatud nelja, ei ole A.R.

matisaali-ülesande raames tehtud sooritusega sisuliselt tutvunud. Seega ei olnud neile teada

asjaolud, millest lähtudes nad otsuse tegemisel hääletasid. Kohus järeldab sellest, et isegi juhul

kui mingisugune hääletamine eksamikomisjonis toimus, ei saa eksamikomisjoni liikmeid, kes

sooritusega sisuliselt ei tutvunud ning seda hinnata seega ei saanud, lugeda eksamiotsuse

tegemisel osalenuks. Sisuliselt on nende isikute roll olnud üksnes eksamiprotokolli

allkirjastamine.

18. Asjaolu, et teistele komisjoni liikmetele oli teada sooritust vahetult jälginud

komisjoniliikmete seisukoht, on tähtsusetu. Vähemalt 10-liikmelise (esimees + vähemalt 9

liiget) komisjoni poolt hinnatava komisjonieksami mõte ja eesmärk ei ole selles, et eksamit

hindavad sisuliselt vaid neli komisjoni liiget ning ülejäänud nõustuvad nende seisukohaga

üksnes nende asjatundlikkusele ja autoriteedile tuginedes. Suurearvulise eksamikomisjoni

poolt tehtava kollegiaalse otsuse eesmärk on tagada otsuse parem kaalutletus ja objektiivsus.

Iga komisjoni liikme hääl teatud hinde poolt peab väljendama tema isiklikku hinnangut

eksaminandi sooritusele. Sellist hinnangut ei ole võimalik anda, kui komisjoni liige ei ole

sooritusega tutvunud ega saanudki seda teha. Nõustumine vastustaja seisukohaga, et

konkreetsete eksamiülesannete raames tehtud sooritusi võib hinnata väiksem arv komisjoni

liikmeid, muudaks ÕKE punktis 283 sätestatud komisjoni otsustusvõimelisuse kriteeriumi

mõttetuks. Rohkearvuline komisjon ei ole tarviline selleks, et ilustada eksamiprotokolli

paljude allkirjadega.

19. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas asjakohane viidata Riigikohtu otsusele haldusasjas

3-3-1-20-00, milles käsitleti pankrotihalduri eksami kirjaliku osa läbiviimisega seotud küsimusi.

Nimetatud kaasuses oli, erinevalt käesolevast juhtumist, eksami läbiviimist reguleerivas

õigusaktis küll sõnaselgelt sätestatud, et eksamikomisjon teeb otsuse eksami tulemuste kohta

kinnisel nõupidamisel, ent see erinevus pole käesoleval juhul määrav. Kohtu hinnangul

tuleneb viidatud lahendist aga üheselt seisukoht, et isegi juhul kui näiteks kirjalikku

eksamitööd parandab vaid osa eksamikomisjoni liikmetest, peab ülejäänutel, kes lõpus

osalevad häälteenamuse teel hindamisotsuse tegemisel, olema võimalik eksamitöödega

sisuliselt tutvuda ning sellest lähtudes oma seisukoht kujundada. Kohtu hinnangul on see

käesoleval juhul seda olulisem, et A.R. käeraudade ülesande raames tehtud sooritusele hinde

andmiseks oli vaja sisustada määratlemata õigusmõiste käeraudu kasutati valesti või ebaefektiivselt.

Nimelt

oli

Sisekaitseakadeemia

justiitskolledži

direktori

käskkirjaga

kinnitatud

hindamiskriteeriumites (tl. 91) loetletud terve hulk sooritusel tehtavaid võimalikke vigu,

kusjuures oli sätestatud, et eksam ei ole sooritatud, kui tehakse üle kolme vea või kui ei osata

kasutada käeraudu või tehakse seda valesti ja ebaefektiivselt. Seejuures loetelus vigadest, mida oli

lubatud teha vähem kui kolm, esinesid ka sellised nagu käerauad on valesti käes, ei kasutata

topeltlukustust, käeraudade pealepaneku või mahavõtmise ajal ollakse vangi selja taga keskel ja pausid

tegutsemise ajal. Kohus nõustub vastustajaga selles, et põhimõtteliselt ei ole välistatud eksami

mittesooritatuks lugemine juhul kui eksaminant teeb sooritusel üheainsa olulise vea, ent

arvestades asjassepuutuvates hindamiskriteeriumites sätestatut, peab eksamikomisjon olema

võimeline põhjendama, miks mingit objektiivselt tuvastatud viga on loetud oluliseks.

Käesoleval juhul ei ole komisjoni liikmete enamus esiteks üldse saanud vastavat viga

objektiivselt tuvastada ning veelgi enam, neil ei ole olnud mistahes võimalust kujundad oma

seisukohta selles osas, kas viga, mille eksaminant väidetavalt tegi, on selline mida tuleb

käsitada käeraudade vale või ebaefektiivse kasutamisena.

20. Põhimõtteliselt oleks pidanud igal hindamisel osalenud eksamikomisjoni liikmel

tõusetuma küsimus, miks on A.R. poolt tehtud väidetav viga (rauad olid kinnipeetavale

lähenedes vales käes ning kätt vahetades jäid kinnipeetava käed vabaks ning ta oleks saanud

raudade panijat rünnata) põhimõtteliselt suurem eksimus, kui oleks olnud näiteks eksimus,

mis seisnes selles, et raudade panija seisis kinnipeetava selja taga keskel. Arusaadavalt on

mõlemad situatsioonid ohtlikud ametniku julgeolekule, ent olukorras, kus üht neist loetakse

veaks, mille kõrval võib teha teisegi samalaadseid, teist seevastu aga selliseks, mis toob kohe

kaasa eksami mittesooritatuks lugemise, tuleb seda põhjendada. Käesoleval juhul puuduvad

igasugused sellekohased põhjendused.

21. Mis puutub eksamisoorituse hilisemat kontrollimist võimaldavasse dokumenteerimisse,

siis on samuti asjakohane viidata Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-20-00, kus

Riigikohus leidis, et isegi kui suulise eksami (vestluse) läbiviimise kord ei sisalda eksami

protokollimise nõuet, peab tulenevalt seda laadi eksamite kohtuliku kontrolli võimalusest

vestluse käik olema vajaduse korral reprodutseeritav. Samast põhimõttest tuleks lähtuda ka

eksamiülesannete puhul, mille sisuks on mingisugune füüsiline sooritus. Erinevalt kirjalikust

eksamist, mille sooritust (kirjalikku eksamitööd) on hiljem võimalik taas hinnata, ei saa

vestluse või ka füüsilise soorituse hilisemat ümberhindamist toimuda, kui selle soorituse sisu

ei ole protokollitud või näiteks videosalvestatud. Arvestades asjaolu, et videosalvestamine ei

ole tänapäeval ei keeruline ega ülemäära kulukas, tuleks eksamikomisjonil sarnaste eksamite

puhul edaspidi igal juhul kaaluda nende soorituste salvestamise võimalust.

22. Kohus ei pea võimalikuks aga rahuldada kaebuse esitaja taotlust kohustada vastustajat

eksami uueks hindamiseks. Esiteks on eksami hindamisotsuse näol tegemist kaalutlusotsusega

ning kohtul ei ole pädevust teha sellist ostust eksamikomisjoni eest. Samas ei ole käesoleval

juhul võimalik teha ka eksamikomisjonile ettekirjutust eksami uueks hindamiseks.

Vaidlusaluse otsuse tühistamise tõi kaasa see, et eksamikomisjon ei olnud otsuse tegemisel

otsustusvõimeline. Seda puudust ei ole aga asjaoludest tulenevalt võimalik eksamisoorituse

uuel hindamisel kõrvaldada, sest ka asja uuel otsustamisel ei oleks käeraudade ülesande

sooritust vahetult mittejälginud eksamikomisjoni liikmetel võimalik sellele ülesandele sisulist

hinnangut anda. Vaidlust ei ole selles, et vastavat eksamisooritust ei ole taasesitamist

võimaldaval viisil talletatud. Seega ei oleks otsustusvõimelisel eksamikomisjonil endiselt

võimalik mitte midagi hinnata. Kuivõrd käeraudade kasutamise tehnikat puudutav ülesanne

oli kolledži direktori kehtestatud hindamiskriteeriumite ja eksami läbiviimise korra kohaselt

eksami üheks kohustuslikuks osaks, ei oleks eksamikomisjonil võimalik hinnata kogu

lõpueksamit ilma vastava ülesande hindamiseta. Kuna seda ülesannet uuesti hinnata aga

võimalik ei ole, ei ole võimalik rahuldada ka kaebuses esitatud kohustamistaotlust. Sarnasele

järeldusele eksami läbiviimisel olulise menetlusvea tegemisel, jõudis Riigikohus ka haldusasjas

nr 3-3-1-87-04 tehtud kohtuotsuses, leides samuti, et tuvastatud menetlusviga oli selline, mida

ei ole võimalik eksamitöö uuel hindamisel kõrvaldada. Niisamuti on see ka käesoleval juhul.

Vaidlusaluse eksamiotsuse tühistamine toob kaasa aga selle, et kaebuse esitajal on õigus

lõpueksam uuesti sooritada vastavalt ÕKE punktile 478, seejuures ei oleks tegemist mitte

järeleksamiga, kuna eksamitulemuse tühistamine tähendab sisuliselt seda, et kaebuse esitaja ei

ole saanud kasutada õigust sooritada lõpueksam. Kohus ei pea aga kaebuses esitatud taotlusi

arvestades võimalikuks teha Sisekaitseakadeemiale ettekirjutust kaebuse esitaja jaoks uue

lõpueksami korraldamiseks, kuna ÕKE kohaselt on lõpueksami sooritamine üleõpilase õigus

ning kaebuse esitajal on võimalus otsustada, kas ta üldse soovib seda eksamit sooritada või

mitte.

23. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja ei ole ei kaebuses

ega eraldi menetlusdokumendis taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist. Seega

jäävad kummagi poole menetluskulud nende endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik