2-10-14648/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. november 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-14648

Tsiviilasi

OÜ Sepmar hagi BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība

(Eesti filiaali kaudu) vastu lepinguliste kohustuste

täitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7 874,23 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. märtsi 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu)

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība

(Eesti filiaali kaudu) (registrikood: 11223507), esindaja

Andrus Reidi

Vastustaja (hageja) – OÜ Sepmar (registrikood: 11236929),

esindaja Paul Paas

RESOLUTSIOON

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tühistada Viru Maakohtu 3. märtsi 2011 otsus ja teha

asjas uus otsus.

Hagi rahuldada osaliselt.

Välja mõista BTA-lt apdrošināšanas akciju sabiedrība

(Eesti filiaali kaudu)

Swedbank Liising AS kasuks

kindlustushüvitis 3 937 eurot 11 senti (kolm tuhat

üheksasada kolmkümmend seitse eurot 11 senti).

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus jätta OÜ Sepmar kanda.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Välja mõista OÜ-lt Sepmar riigilõiv 479,34 eurot

(nelisada

seitsekümmend

üheksa

eurot

senti)

riigituludesse.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Sepmar esitas 29.03.2010 maakohtule hagi BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti

filiaali kaudu) vastu, milles palus kohustada kostjat täitma lepingut, s.o väljastama garantiikiri

sõiduki taastusremondiks Vikingmotors Ida-Viru OÜ-s eelkalkulatsioonis kirjeldatud tööde

täitmiseks. Lepingus ettenähtud omavastutuse summa tasub hageja.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud maismaasõidukite

kindlustusleping. Kindlustuspoliisi nr 57589 järgi kindlustati Swedbank Liising AS-le kuuluv ja

hageja valduses olev sõiduk Opel Vivaro, registreerimismärgiga XXX, kindlustusväärtusega 250

000 krooni, põhiomavastutusega 5 000 krooni, kindlustusperioodiga 09.05.2009 – 08.05.2010.

14.11.2009 kella 02.00 paiku öösel toimus Ida-Virumaal Vasknarvas liiklusõnnetus, kus Alar

Sepperni juhitud ja kostja juures kindlustatud sõiduk Opel Vivaro sõitis teelt välja vastu

kirikuaeda (Pühtitsa Uspenski kloostri Vasknarva erakla). Öösel kedagi liikumas näha ei olnud,

kiriku uksed olid kinni. Hommikul leidis hageja juhatuse liige A. Seppern üles kirikuvanema,

kellel pärast liiklusõnnetuse koha ülevaatamist puudusid pretensioonid A. Sepperni vastu.

16.11.2009 teatas hageja kostjale kindlustusjuhtumist. Kostja juures vormistati kõik nõutud

dokumendid, kostja esindaja vaatas sõiduki üle ja hageja saadeti Vikingmotors Ida-Viru OÜ-sse,

kus koostati remondikalkulatsioon, mis edastati kostjale. 18.12.2009 keeldus kostja

kindlustushüvitise väljamaksmisest, viidates Maismaasõidukite kindlustamise tingimuste

(edaspidi kindlustustingimused) p-le 6.1.1 (sõiduki juht lahkus omavoliliselt avariipaigalt,

rikkudes LE § 227 nõudeid). Liisinguandja on andnud hagejale õiguse esitada nõue

kindlustusandja vastu teda kohustuse täitmisele kohustamiseks.

Hageja leidis, et kostja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest on põhjendamatu, vastuolus

kindlustuslepingut reguleerivate võlaõiguse sätetega, Riigikohtu praktikaga ning hea usu

põhimõttega. Tulenevalt VÕS § 452 lg-st 1 ja kindlustustingimuste p-st 6.1 ei ole isegi juhul, kui

kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, kostjal alati ja igal juhul

õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest täies ulatuses. Politseinumbrile helistamata

jätmine ei olnud kahju põhjustamisega kuidagi seotud ega ole samastatav kindlustusjuhtumi

tahtliku põhjustamisega VÕS § 452 lg 1 tähenduses. VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2

kohaldamiseks

on

kindlustusandja

kohustuseks

tõendada,

kas

ja

kuivõrd

mõjutas

kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Vabatahtliku sõidukikindlustuse

eesmärgiks on hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi eksimuse tõttu.

Kindlustustingimuste p 7.1.1 järgi tuli informeerida liiklusõnnetusest viivitamatult politseid, kui

see on seadusega ette nähtud. Hagejal puudus LE §-st 227 tulenevalt politseisse teatamise

kohustus, kuna inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kirikuaia omanik oli teada. Kirikuaia

omanikule teatas hageja esimesel võimalusel, st sama päeva hommikul.

2. Kostja BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) hagi ei tunnistanud, kuna

kindlustustingimuste p 6.1.1 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele, kui sõidukijuht lahkus

omavoliliselt avariipaigalt, rikkudes sellega vastavaid õigusakte. A. Seppern rikkus LE § 227

nõudeid, lahkudes liiklusõnnetuse sündmuskohalt sellest politseile teatamata, seega süüliselt.

Kuna antud juhul ei olnud kahju saaja teada, pidi A. Seppern teavitama politseid ja tegutsema

sealt saadud korralduste alusel. LE § 227 esimest ja teist lauset tuleb vaadata kooskõlas. Isegi

juhul, kui vigastatuid ei olnud ja kahju saaja oli teada, ei anna see juhile õigust lahkuda

sündmuskohalt ilma kirjalikku kokkulepet sõlmimata (3-1-1-93-06). Kindlustustingimuste

p-d 6.1.1 ja 7.1.1 on kindlustusandjat kaitsvad sätted. Kindlustusandja saanuks läbi

väärteomenetluse tõendeid selle kohta, kas esinesid kindlustusriski suurendavad asjaolud (joove

või lubatud sõidukiiruse ületamine). Jättes nimetatud nõuded täitmata, saab teha järelduse, et juht

on tahtlikult suurendanud kindlustusriski. Vastupidist peab tõendama hageja. Hageja tuginemine

VÕS § 445 lg-le 2 ja § 452 lg 2 p-le 2 ei ole asjakohane. Kuna liiklusõnnetuse kohalt lahkumine

on võrdsustatud sõiduki juhtimisega joobeseisundis või alkoholi mõju all, on tõendatud hageja

poolt kindlustusriski suurendamine enne kindlustusjuhtumi toimumist. VÕS § 452 lg 2 p 3 järgi

vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita

pärast kindlustusjuhtumit ja kindlustusvõtja rikkus kohustust tahtlikult. Kostja taotles hagi

rahuldamata jätmist ka põhjusel, et hageja ei ole tasunud ettenähtud riigilõivu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 3. märtsi 2011 otsusega hagi ning kohustas BTA apdrošināšanas

akciju

sabiedrība

(Eesti

filiaali

kaudu)

väljastama

garantiikiri

Opel

Vivaro,

registreerimismärgiga 174AK, taastusremondiks Vikingmotors Ida-Viru OÜ-s eelkalkulatsioonis

kirjeldatud tööde täitmiseks. Lepingu omavastutuse summa tasub OÜ Sepmar. Menetluskulud

jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole hageja rikkunud LE § 227 1. ja 2. lauses

sätestatut. Hagejal ei olnud tulenevalt LE §-st 227 politseile teatamise kohustust (õnnetuses

inimesed viga ei saanud, kahju saaja oli teada). Kohus leidis, et LE § 227 1. lauses nimetatud

sündmuskohal kirjalikult vormistatud kokkuleppe nõude puhul on seadusandja pidanud silmas

juhti ja kahjusaajat, kes mõlemad liiklusõnnetuses osalevad, ehk kokkulepet liiklusõnnetuses

osalejate vahel. Käesoleval juhul nn kahju saaja ise õnnetuses ei osalenud. Liiklusõnnetus toimus

öösel, kella 2.00 paiku, ning kohtu arvates ei saa mõistlikult inimeselt oodata ega mõistlik

inimene ka ise oodata, et talle südaööl nunnakloostri erakla värav avatakse asjaolude

selgitamiseks. Hageja käitus õigesti, pöördudes kahju saaja poole esimesel võimalusel, s.o

hommikul. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja käitumist võib lugeda

sündmuskohalt

põgenemiseks

liikluseeskirja

tähenduses.

Sündmuskohalt

ei

põgeneta

puksiirabiga ega minda hommikul esimesel võimalusel kahju saajaga asjaolusid selgitama. Ka ei

saanud hagejalt mõistlikult oodata, et ta oleks oodanud sündmuskohal hommiku saabumist, et

kohtuda erakla omaniku esindajaga.

LE § 227 reguleerib juhi tegutsemist pärast liiklusõnnetust. Seega ei saa väidetav LE § 227

rikkumine kuidagi mõjutada kindlustusriski. Kohus nõustus kostjaga, et läbi väärteomenetluse

saanuks tõendeid selle kohta, kas esinesid kindlustusriski suurendavad asjaolud (nt joove või

sõidukiiruse ületamine), kuid arvestades õnnetuse asjaolusid, ei olnud hagejal LE §-st 227

tulenevat kohustust.

Kohus juhtis kindlustusandja tähelepanu VÕS § 445 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt vabaneb

kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest täielikult juhul, kui kindlustusvõtja rikub

VÕS § 443 kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest teatamise kohustust. Isegi juhul kui

kindlustusvõtja suurendaks kindlustusriski, st rikub VÕS § 444 kohustust (kindlustusriski

suurendamise keeldu), vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest

kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui

kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Kostja ei ole millegagi tõendanud,

et hageja suurendas kindlustusriski tahtlikult. Selline kostja väide on oletuslik.

Tulenevalt VÕS § 452 lg-st 1 vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja,

kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 452 lg 2 p 3 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda

kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest

kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast

kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult. LE §-s 227

sätestatud kohustus tulnuks täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Riigikohtu seisukohale

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tuginedes leidis kohus, et kostja ei ole millegagi tõendanud, et

kindlustustingimuste p-s 6.1.1 kirjeldatud hoolsuskohustuse (avariipaigalt omavoliliselt

lahkumine) rikkumine oleks mingilgi määral mõjutanud liiklusõnnetuse toimumist.

Kuna kahjustatud sõiduki suhtes kehtib tootjatehase garantii ning sõiduk on ostetud

Vikingmotors Ida-Viru OÜ-st, siis on ka sõiduki remontimine Vikingmotors Ida-Viru OÜ-s igati

kohane. Tulenevalt kindlustustingimuste p 8.3.1 alapunktist c tasub kindlustusandja hüvitise otse

remonditöökojale.

Eeltoodud põhjendustel on kindlustusandja keeldumine kindlustushüvitise maksmisest vastuolus

VÕS § 422 lg-s 1 sätestatuga ja ei olnud põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. BTA apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles

taotleb Viru Maakohtu 3. märtsi 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei saa nõustuda kohtu käsitlusega LE § 227 1. lauses sätestatust, et nimetatud sündmuskohal

kirjalikult vormistatud kokkuleppe nõude puhul on seadusandja pidanud silmas juhti ja

kahjusaajat, kes mõlemad liiklusõnnetuses osalevad, ehk kokkulepet liiklusõnnetuses osalejate

vahel. Ka riigikohus on selgelt väljendanud oma seisukohta antud küsimuses, s.o kuidas juht

peab liiklusõnnetuse toimumise korral käituma (3-1-1-93-06);

2) on kohtu järeldus, et hageja on käitunud mõistlikult ja pöördunud järgmisel päeval kahju saaja

poole, meelevaldne ja ei põhine tõenditel. Hageja ei ole selle kohta tõendit esitanud. Alles pärast

seda, kui kostja tegi otsuse kahju hüvitamisest keeldumise kohta, on hageja 21.01.2010

pöördunud kahju saaja poole ja võtnud temalt allkirja pretensioonide puudumise kohta;

3) on kindlustustingimuste p-d 6.1.1 ja 7.1.1 kindlustusandjat kaitsvad sätted. Nõue täita

LE §-s 227 sätestatut võimaldab kindlustusandjal koguda tõendeid selle kohta, kas enne

kindlustusjuhtumit

esinesid

asjaolud,

mis

suurendasid

kindlustusriski

saabumist.

Võlaõigusseadus sätestab kindlustusriski suurendamise keelu. Selle all tuleb mõista ka sõiduki

juhtimist joobeseisundis, s.o olukorras, mida keelab liiklusseadus. VÕS § 452 lg 2 p 3 kohaselt

vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita

pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja rikkus kohustust tahtlikult. Seega ei ole

kindlustustingimuste p-des 6.1.1 ja 7.1.1 sätestatu vastuolus võlaõigusseadusega. Kohus on

valesti määranud tõendamiskoormise, leides, et riski suurendavate asjaolude esinemist peab

tõendama kostja. Kuna hageja võttis kindlustusandjalt võimaluse koguda läbi väärteomenetluse

hagejat süüstavaid või õigustavaid tõendeid, siis on hagejal tõendamiskoormis tõendada, et ei

esinenud kindlustusriski suurendavaid asjaolusid. Hageja on oma kohustust rikkunud tahtlikult.

Liiklusseadus võrdsustab liiklusõnnetuse kohalt põgenemise joobes juhtimisega. See, et hageja

laskis sõiduki puksiiriga ära vedada, ei tähenda seda, et tegemist ei oleks süülise tegevusega.

Nagu hageja kohtuistungil selgitas, helistas ta oma sõbrale, kes ilmselt oligi isik, kes sõiduki

aitas ära viia. Hageja tegevusest on näha, et ta tegi kõik selleks, et juhtunut varjata. Kohus oleks

pidanud lugema tõendatuks, et hageja lahkus liiklusõnnetuse kohalt süüliselt ja rikkus kohustust

kindlustusandja suhtes pärast kindlustusjuhtumi toimumist tahtlikult. Eeltoodu alusel on kohus

põhjendamatult jätnud kohaldamata VÕS § 452 lg 2 p-des 2 ja 3 ning §-s 444 sätestatu, kuna

hageja suurendas tahtlikult kindlustusriski ning rikkus tahtlikult kohustust, mida ta pidi

kindlustusandja suhtes täitma peale kindlustusjuhtumi toimumist. Eeltoodu alusel oli kostjal

õigus vähendada kahju hüvitist kuni 100%;

4) on kohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et hageja ei ole tasunud

riigilõivu täies ulatuses, mis iseenesest on hagi rahuldamata või läbivaatamata jätmise aluseks.

TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagi hind hagiasjas taotletu väärtus. Hageja taotles garantiikirja

väljastamist

vastavalt

remondiettevõtte

eelkalkulatsioonile.

Remondisumma

oli

128 204,90 krooni. Sellelt tuli tasuda riigilõivu 15 000 krooni. Hageja oli tasunud 5 000 krooni.

Väär on kohtu seisukoht, et kindlustustingimuste p 8.3.1 alapunktist c tuleneb, et kindlustusandja

tasub hüvitise otse remonditöökojale. Kindlustusandja hüvitab kindlustusvõtjale talle tekitatud

kahju ja seda taotletud suuruses. Kindlustusandja väljastab taotlejale, mitte remondiettevõttele,

kooskõlastuse, milles garanteerib remondi maksumuse hüvitamise. Kohus on meelevaldselt

märkinud otsuses hagi hinnaks 1 595 eurot;

5) peab kohus pooli suunama kompromissile. Kostja pakkus korduvalt kompromissi kuni

50% ulatuses kahju summast. Kohus ei teinud midagi, et kompromiss oleks võimalikuks saanud.

5. OÜ Sepmar vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu

otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1)

oli

kostja

keeldumine

põhjendamatu,

vastuolus

kindlustuslepingut

reguleerivate

võlaõigusseaduse sätetega ning Riigikohtu praktikaga. VÕS § 452 lg 1 järgi vabaneb

kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja või kindlustatud või soodustatud isik

põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

Kindlustustingimuste p-st 6.1 tuleneb, et kostjal on õigus keelduda kindlustuslepingu täitmisest,

kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid

ohutusnõudeid). Seega ei ole isegi juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust

tulenevaid kohustusi, kostjal alati ja igal juhul õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest

täies ulatuses. Riigikohus

on tsiviilasjas

nr 3-2-1-120-04 asunud

seisukohale, et

kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguse

kasutamine võib teatud asjaoludel olla hea usu põhimõtte vastane ning sellisel juhul võib kohus

tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista kindlustushüvitise lepingus

sätestatud maksest keeldumise õigusele vaatamata kindlustusandjalt välja. Käesolevas olukorras,

kus kostja on keeldunud täies ulatuses kindlustushüvitise väljamaksmisest, ei ole kostja käitunud

kooskõlas TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Kostja käitumine oleks kooskõlas

eelnimetatud põhimõttega, kui ta oleks hüvitanud hagejale kahju vähemalt osaliselt.

Politseinumbrile helistamata jätmine ei olnud kahju põhjustamisega kuidagi seotud ja ei ole

samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega. VÕS § 452 lg 1 on rakendatav neil

juhtumeil, kus kindlustusvõtja või soodustatud isik tegutseb sihilikult kindlustusjuhtumi

põhjustamise eesmärgiga (3-2-1-17-08). Praegusel juhul ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et

A. Seppern asus 14.11.2009 sõidukit juhtima eesmärgiga põhjustada kindlustusjuhtum.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09 asunud seisukohale, et kindlustuslepingu tingimuste

puhul tuleb hinnata, kas need on kooskõlas võlaõigusseaduses kindlustuslepingut reguleerivate

imperatiivsete sätetega. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski

võimalikkust ning VÕS § 445 lg-st 2 tuleneb, et kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444

kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest

kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum

toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja

tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise

kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida

ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle

suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja

täitmise kohustust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 selgitanud, et tulenevalt VÕS § 445

lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta

kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma

kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja

rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele;

2) pidi kindlustustingimuste p 7.1.1 järgi informeerima liiklusõnnetusest viivitamatult politseid,

kui see on seadusega ette nähtud. Koheselt pärast liiklusõnnetuse toimumist oli hagejale teada, et

inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuse põhjustas hageja juhitud sõiduk ja kirikuaia

omanik oli samuti teada. Seega puudus hagejal LE §-st 227 tulenevalt politseisse teatamise

kohustus. Kirikuaia omanikule teatas hageja esimesel võimalusel, st sama päeva hommikul;

omanikul pretensioonide puudumise kohta on toimikus mitu tõendit.

Maakohtu istungil A. Seppern selgitas, et kui asi juhtus, oli ta šokiseisundis; oli öö, ta valis

esimese ettejuhtuva numbri, tuttav võttis vastu ja lubas organiseerida puksiirauto, mis tuligi tunni

aja pärast ning puksiiri juht helistas A. Sepperni juuresolekul politseisse; kuna kannatanuid ei

olnud, siis politsei kohale ei tulnud;

3) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja suurendas tahtlikult kindlustusriski ning rikkus

tahtlikult kohustust, mida ta pidi kindlustusandja suhtes täitma pärast kindlustusjuhtumi

toimumist. Kindlustusjuhtumist kohene politsei mitteteavitamine ei saanud kuidagi suurendada

kindlustusriski. Lisaks on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-10-09 märkinud, et VÕS § 445 lg 2 ja

§ 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas

kindlustuslepingu

rikkumine

liiklusõnnetuse

toimumist.

Lisaks

on

vabatahtliku

sõidukikindlustuse eesmärgiks hüvitada muu hulgas kahju, mis tekib omanikule sõidukijuhi

eksimuse tõttu;

4) ei ole kostja väide, et hageja ei ole tasunud riigilõivu täies ulatuses, asjakohane. Hagiavalduse

menetlusse võtmist ning riigilõivu tasumist ei otsusta mitte kostja, vaid kohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Viru Maakohtu 3. märtsi 2011 otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi

osaliselt ja mõistab BTA-lt apdrošināšanas akciju sabiedrība (Eesti filiaali kaudu) välja

Swedbank Liising AS kasuks kindlustushüvitise 3 937,11 eurot.

8. Eelkõige peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on ebaõigesti kohustanud

kostjat väljastama garantiikirja sõiduki taastusremondiks Vikingmotors Ida-Viru OÜ-le.

Maismaasõidukite kindlustuspoliisi kohaselt (tl 16) on soodustatud isikuks Swedbank Liising

AS. Kindlustustingimuste (tl 93-101) p 1.4. järgi on soodustatud isik isikuks, kellel on

kindlustusjuhtumi tekkimisel õigus saada kindlustushüvitist, milleks on rahaline hüvitis või

mõne muu kindlustuslepingus kokku lepitud kohustuse täitmine kindlustusandja poolt.

Antud juhul on nõudeõigus kindlustushüvitise saamiseks Swedbank Liising AS-l kui soodustatud

isikul.

Vastavalt kindlustustingimuste p-le 8.3 on sõiduki kahjustamise korral kindlustatud isikul

(s.o kindlustuspoliisis fikseeritud füüsiline või juriidiline isik, kes on kindlustatud objekti

omanik, antud juhul Swedbank Liising AS) õigus valida remonditöökoda või rahaline hüvitis.

Kindlustusandja hüvitab soodustatud isikule tekitatud kahju ja väljastab kindlustatule (sõiduki

omanikule), mitte remondiettevõttele, kooskõlastuse, milles garanteerib remondi maksumuse

hüvitamise. Antud juhul on hagi esitatud seoses sellega, et kostja kindlustusandjana keeldus

kindlustushüvitise maksmisest (BTA Kindlustuse 18.12.2009 otsus – tl 91-92) ning seega on

tegemist hagiga kohustuse täitmisele sundimiseks. Hagi ei ole esitatud seoses sellega, et

kindlustusandja oleks keeldunud remondi eest tasumisest remonditöökojale.

Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti määranud hagihinna ning sellest

tulenevalt on hageja tasunud riigilõivu hagi esitamisel seaduses nõutust vähem. Hageja nõue on

suunatud kindlustushüvitise väljamaksmisele ning seega on hagihinnaks nõutav kindlustushüvitis

123 204,90

krooni

(Vikingmotors

Ida-Viru

OÜ

eelkalkulatsioon

128 204,90

krooni

– omavastutus 5 000 krooni = 123 204,90 krooni) ja tasumisele kuuluv riigilõiv oli hagi

esitamise ajal 798,90 eurot, s.o 12 500 krooni. Kuna maakohus on ebaõigesti määratlenud hagi

eseme ja sellest tulenevalt ka hagihinna, siis on apellant tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu seadusest nõutust enam.

9. Nähtuvalt asja materjalidest sõlmisid hageja ja kostja sõiduki Opel Vivaro registrimärgiga

XXX kohta sõidukikindlustuse lepingu, mis kehtis 09.05.2009 – 08.05.2010 (tl 16). Sõiduki

omanikuks ja soodustatud isikuks on kindlustuspoliisile märgitud Swedbank Liising AS.

Kindlustuspoliisis märgitu kohaselt on põhiomavastutus 5 000 krooni. 14. novembril 2009

toimus sõidukiga Ida-Virumaal Vasknarvas liiklusõnnetus, kus A. Sepperni juhitud Opel Vivaro

sõitis teelt välja vastu kirikuaeda. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk kahjustatud.

Hageja esitas 16.11.2009 kostjale taotluse kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks

Kostja keeldus 18.12.2009 otsusega taotluse rahuldamisest ning kindlustushüvitise maksmisest ja

hageja esitas hagi maakohtule kindlustushüvitise väljamõistmiseks kostjalt.

10. Hageja väite kohaselt on kostja keeldunud ebaõigesti, tuginedes kindlustustingimuste

p-le 6.1.1 ja LE §-le 227, täielikult kindlustushüvitise maksmisest, sest hageja ei ole

suurendanud tahtlikult kindlustusriski ning rikkunud tahtlikult kohustust, mida ta pidi

kindlustusandja suhtes täitma pärast kindlustusjuhtumi toimumist, sest kindlustusjuhtumist

kohene politseile mitteteatamine ei suurendanud kindlustusriski. Kostja vastuväite järgi rikkus

sõiduki juht kindlustustingimuste p-st 6.1.1. tulenevat hoolsuskohustust ja p-i 7.1.1, kuna ei

käitunud LE §-s 227 sätestatu kohaselt ning ei teatanud liiklusõnnetuse toimumisest politseile;

sellise kohustuse rikkumisega võttis kindlustusvõtja kindlustusandjalt võimaluse koguda

tõendeid selle kohta, kas enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid

kindlustusriski saabumist.

11. Kindlustustingimuste

p-i

6.1.1.

kohaselt

võib

BTA

kindlustusjuhtumi

korral

kindlustuslepingu täitmisest keelduda, kui sõidukijuht lahkus omavoliliselt avariipaigalt,

rikkudes sellega vastavaid õigusakte; p-i 7.1.1. järgi peab kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi

toimumisel vormistama liiklusõnnetuse vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja kui see on

seadusega ette nähtud, siis informeerima liiklusõnnetusest viivitamatult politseid.

Vastavalt LE §-le 227 kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid

või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma

arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla

kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Lahkarvamuse korral või juhul, kui

kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud

korralduse kohaselt.

12. Ringkonnakohus leiab, et kindlustusvõtja rikkus kindlustustingimuste p-s 7.1.1. sätestatud

kohustust seeläbi, et ei teatanud liiklusõnnetuse toimumisest LE § 227 kohaselt politseile.

Antud juhul ei vormistatud kohapeal kirjalikku arvamust ning seda ei saadudki teha, sest kahju

saajat ei olnud kohal. Kuna kahju saajat ei viibinud kohal ning seetõttu ei olnud teada, kas kahju

tekitamise eest vastutava isiku ja kahju saaja vahel on lahkarvamusi või mitte, siis pidi sõiduki

juht teatama õnnetusest politseile ning tegutsema siis sealt saadud korralduste kohaselt. Kuna

sõiduki juht aga seda ei teinud, siis on tema lahkumine liiklusõnnetuse paigast käsitletav

omavolilise lahkumisena, mis vastavalt kindlustustingimuste p-le 6.1.1. annab aluse

kindlustusandjale kindlustuslepingu täitmisest keelduda.

Kindlustustingimuste

p

6.1.1

sätestab

võimaluse,

et

kindlustusandja

võib

hüvitise

väljamaksmisest täielikult keelduda (arvestamata, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele). Kuna VÕS § 427 järgi on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lg-s 2 sätestatust

kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on kindlustustingimuste p 6.1.1 tühine osas, milles see

võimaldab kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma

kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust.

13. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Vaidlus on selles, kas

kindlustusandja on vabanenud kindlustushüvitise maksmise kohustusest põhjusel, et

kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi, ja kui on, siis kui suures

ulatuses.

Vastavalt VÕS § 452 lg 2 p-le 3 ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta

vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse

rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist

ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult.

Antud juhul oli kindlustustingimuste p 7.1.1. kohaselt kindlustushüvitise väljamaksmise

eelduseks kindlustusvõtja poolt pärast liiklusõnnetuse toimumist sellest politseile teatamine, kuid

ta jättis liiklusõnnetusest tahtlikult teatamata ja lahkus omavoliliselt avariipaigalt,

s.o kindlustusvõtja rikkus kindlustustingimustest tulenevat kohustust tahtlikult ning seetõttu ei

kohaldu VÕS § 452 lg 2 p 3.

Kindlustusandjal on õigus kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on rikkunud

kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh kindlustustingimuste p-s 6.1.1. sätestatud

ohutusnõudeid ja p-s 7.1.1. sätestatud liiklusõnnetuse korral vastavalt käitumise kohustust) ja

rikkumine mõjus kindlustusandja täitmise kohustusele. Õige on kostja väide, et sellise kohustuse

rikkumisega võttis kindlustusvõtja kindlustusandjalt võimaluse koguda tõendeid selle kohta, kas

enne kindlustusjuhtumit esinesid asjaolud, mis suurendasid kindlustusriski saabumist. Tulenevalt

kindlustusvõtja rikkumisest puuduvad asjas igasugused andmed selle kohta, milline oli sõiduki

teelt väljasõitmise liiklustehniline mehhanism ning, mis oli liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades kõike eeltoodut, tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt

välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitis 3 937,11 eurot, s.o 50% sõiduki taastusremondi

maksumusest (millest on maha arvatud omavastutus).

14. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 2 kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu

on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromisssiga ei nõustunud.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pakkunud 11.10.2010 kohtuistungil hagejale kompromissi

summas 64 108 krooni (tl 56), samuti on kostja e-kirja teel 12.10.2010 kinnitanud valimisolekut

hüvitada kahjusummast 50%. Hageja ei ole kompromissiga nõustunud.

Kuna hagi tuleb rahuldada osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud kostja, siis jäävad menetluskulud maakohtus hageja kanda.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte endi

kanda.

Hagi esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 319,56 eurot, s.o 5 000 krooni, tasuma pidi

798,90 eurot, s.o 12 500 krooni, täiendavalt tuleb hagejal tasuda riigituludesse 479,34 eurot,

s.o 7 500 krooni.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson