3-11-1414/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1414

Haldusasi

Harju maavanema protest Harku Vallavalitsuse 12.

oktoobri 2010 korralduse nr 1262 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 12. oktoobril 2011

Menetlusosalised

Protesti esitaja: Harju maavanem

Esindaja: Meeli Vaarik

Vastustaja: Harku Vallavalitsus

Esindaja: Hannes Raudleht

Kolmas isik: K. M.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju maavanema protest rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

ASJAOLUD JA PROTESTITAV HALDUSAKT

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

14. detsembri 1994 otsusega nr 5945 tunnistati omandireformi objektiks Harku vallas asuv

Villema 51 maaüksus (17,79 ha) ning ühistatud vara, loeti tõendatuks, et see kuulus J. M.le ning

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati R. M. Harku Vallavalitsuse 3. mai 2005

korraldusega nr 706 tagastati R. M. 14,9 ha maad ning jäeti tagastamata 2,89 ha maad, millel asub

teisele isikule kuuluv elamu. Harku Vallavalitsuse 10. mai 2005 korraldusega nr 759 määrati R.

M. tagastamata jäänud õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon 22 300 krooni,

mille R. M. palus üle kanda enda erastamisväärtpaberiarvele. R.M. suri xx xx xxxx, tema pärijaks

on K.M..

2. Harku Vallavalitsuse 12. oktoobri 2010 korraldusega nr 1262 muudeti Harku Vallavalitsuse

3. mai 2005 korraldust nr 706 määrates, et ülejäänud maa (st. 2,89 ha ) tagastamine või

kompenseerimine lahendatakse edaspidi ning tunnistati kehtetuks Harku Vallavalitsuse 10. mai

2005 korraldus nr 759. Sellise korralduse andmiseks oli vallavalitsusel K.M. nõusolek. Korraldust

põhjendatakse sellega, et tagastamata jäetud maa täies ulatuses ostueesõigusega erastamine ei ole

V. K. poolt maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 21 lõikes 2 sätestatud piirangu tõttu võimalik,

mistõttu ei vasta Harku Vallavalitsuse 3. mai 2005 korralduse nr 706 punkt 2 tegelikkusele.

PROTESTI ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. Harju maavanem esitas Tallinna Halduskohtule protesti, milles taotleb Harku Vallavalitsuse

12. oktoobri 2010 korralduse nr 1262 tühistamist. Esiteks leiab protesti esitaja, et K.M. sai pärida

ainult selle vara, mis kuulus R. M. tema surma hetkel ehk nõudeõiguse 14,90 ha suurusele

Villema maale, kuivõrd kompensatsioon 2,89 ha maa eest oli R.M. juba välja makstud ning

realiseeritud. Protesti esitaja hinnangul ei olnud K.M.l õigust anda nõusolekut 3. mai 2005

korralduse nr 706 tagasiulatuvaks muutmiseks ja 10. mai 2005 korralduse nr 759 tagasiulatuvaks

kehtetuks tunnistamiseks, kuna muudetav ja kehtetuks tunnistatav korraldus ei puudutanud

tema õigusi ja kohustusi. Protesti esitaja viitab omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17

lõikele 5 ning märgib, et antud juhul on maa tagastatud ja kompenseeritud seaduses sätestatud

korras õigele isikule ning vara tagastamine ja kompensatsiooni väljamaksmine on omandireformi

menetlust lõpetavad toimingud.

4. Asjakohaseks ei pea protesti esitaja Harku Vallavalituse viidet Riigikohtu 6. märtsi 2001

haldusasja nr 3-3-1-2-01 otsusele, kuna asjaolud on teised. Haldusasjas nr 3-3-1-2-01 käsitletud

kaasuses ei olnud omandireform lõppenud ning õigustatud subjekt ei olnud esitanud vara

kompenseerimise taotlust. Protesti esitaja viitab ka rahandusministri 12. märtsi 2007 määruse nr

"Kasutamata

erastamisväärtpaberite

hüvitamise

ja

kompensatsiooni

väljamaksmise

korraldamise juhend" (RahM 2007/8) § 4 lõigetele 1 ja 2 ning selgitab, et parandada saab ainult

ebaseaduslikult määratud või välja makstud kompensatsiooni, samas kui Villema 51

õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust ei nähtu, et R.M.le oleks ebaseaduslikult välja makstud

tagastamata jäänud maa eest kompensatsioon. Protesti esitaja leiab, et asjaolu, et V.K. on

võimalik MRS § 21 lõike 2 kohaselt erastada vaid ehitise teenindamiseks vajalikku maad, ei

muuda kompensatsiooni määramist R.M.le ebaseaduslikuks.

5. Protesti esitaja leiab, et 27. septembril 2010 K.M. ja V. K. vahel sõlmitud ühise tegutsemise

kokkulepe ei oma õiguslikku tähendust, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

menetlus on lõpetatud ning R.M.le kompensatsiooni määramist ei muuda õigusvastaseks asjaolu,

et MRS § 6 lõike 2 punkti 3 alusel jäi tagastamata 2,89 ha maad, mida ei saanud täies ulatuses V.

K. erastada. Protesti esitaja leiab, et puudub mistahes õiguslik alus juba lõpule viidud

omandireformi menetlust uuesti alustada, kusjuures juhul kui V. K. määratakse ehitise

teenindamiseks vajalik maa väiksemas ulatuses kui 2,89 ha, siis ülejäänud endise Villema 51

maaüksuse maa, mis on õigustatud subjektile kompenseeritud, jääb riigi omandisse.

6. Protesti esitaja viitab MRS § 6 lõike 2 punktidele 1 ja 3 ning selgitab, et R.M. esitas avalduse

kogu maa tagastamiseks, mida hiljem muutis põhjusel, et kogu maad ei olnud võimalik tagastada,

sest seal asusid V. K. kuuluvad hooned.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Harku Vallavalistus peab maavanema protesti põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja viitab R.M. pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse (PäS) §-le 2, § 117

lg 1 ning § 130 lõikele 1 ning leiab, et endise Villema 51 kinnistuga seotud õiguste ja kohustuste

üleminek pärimise teel ei olnud takistatud. Vastustaja selgitab samuti, et K.M.l on õigus ja

võimalik teostada pärast kompensatsiooni tema poolt tagasimaksmist edasisi maareformi seaduse

kohaseid toiminguid, milleks antud juhul oleks vajadusel notarilt täiendava pärimisõiguse

tunnistuse taotlemine ja selle järgselt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine ning

vallavalitsusel lasub kohustus oma haldusakti õigusvastasuse korral haldusakt üle vaadata (sh

menetlus uuendada) ja võimalusel seda muuta või siis kehtetuks tunnistada. Vastustaja selgitab,

et asjaolu, et kompensatsiooni parandamise tulemusena muutub K.M. kõnealuse maa osas

maareformi seaduse kohaseks õigustatud subjektiks ja osutub võimalikuks maa tagastamine või

nõudeõiguse loovutamine, on korralduse vastuvõtmise ja sellele järgnevate menetluste järelm

ning K.M. ei nõua vallavalitsuse poolt R.M.le kompenseeritud maa osas tagastamise korralduse

vastuvõtmist.

8. Vastustaja peab vääraks maavanema seisukohta, nagu oleks õigustatud subjekt käsitletavas

asjas esitanud vara kompenseerimise taotluse. Vastustaja viitab ka Riigikohtu seisukohale

haldusasjas nr 3-3-1-2-01 ning leiab, et sellest tulenevalt on Riigikohus pidanud konkreetse asja

tehioludest sõltuvalt võimalikuks ORAS § 17 lg 5 paindlikku tõlgendamist. Vastustaja toob ka

välja, et Rahandusministeeriumi dokumendiregistrist nähtuvalt on ministeeriumile ajavahemikus

2002-2011 esitatud mitmeid taotlusi kompensatsiooni või makstud EVP-de/ avatud EVP arve

parandamiseks või on algatanud vastava menetluse ministeerium.

9. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul võttis maa tagastamise õigustatud subjekt vastu talle

MRS § 6 lg 2 p 3 alusel määratud kompensatsiooni, kuna talle tagastamata jääv maa pidi kuuluma

teisele isikule kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastamisele, milleks elamu omanikul

vastavalt MRS §-le 9 õigus oli, kuna eeldati, et elamu paikneb Villema 51 kinnistul. Vastustaja

märgib, et hiljem selgus, et maa tagastamata jätmine oli õigusvastane seetõttu, et konkreetsel

isikul puudus nii maa tagastamata jätmise korralduse vastuvõtmisel, kui ka hiljem õigus sellises

suuruses maa erastamiseks ning samuti selgus, et Villema 51 maale ei jäänud teisele isikule

kuuluvat elamut, vaid elamu paiknes hoopis Villema 51 maaüksusest 1932. aastal lahutatud ja

eraldi kinnistatud ca 0,17 ha suurusel maatükil.

10. Vallavalitsuse hinnangul on ennatlik märkida, et maa, mis on õigustatud subjektile

kompenseeritud, peaks jääma riigi omandisse, kuna vallavalitsusele ei ole kõnealuse maa riigi

omandisse jätmise taotlust esitatud, ka ei oleks maavanem vastava taotluse esitajaks/riigi

omandisse jätmise otsustajaks ning seega ei riiva haldusmenetluse uuendamine riigi huve. Samuti

leiab vastustaja, et kompensatsiooni parandamine ei ole vastuolus RahM 2007/8, sest taotlus

esitati olukorras, kus maa tagastamata jätmine ja kompensatsiooni määramine oli toimunud

ebaõigel alusel ning tagasiulatuvalt oli tunnistatud kehtetuks kompensatsiooni määrav haldusakt

ning samuti tagasiulatuvalt muudetud maa tagastamata jätmist ja kompenseerimise menetluse

alustamist ettenägevat haldusakti.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et Harju maavanema protest ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Harku Vallavalitsuse 12. oktoobri 2010 korraldus nr 1262, millega muudeti

Harku Vallavalitsuse varasemaid korraldusi osas, mis puudutas R.M.le õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamata jätmist ja kompenseerimist, ei ole seaduse ega omandireformi

eesmärkidega vastuolus.

12. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 kohaselt võib haldusorgan otsustada haldusakti

kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks

tunnistada ega kohusta selleks. HMS § 65 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli

õigusvastane, isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt.

Samamoodi võib HMS § 66 lg 1 kohaselt isiku usaldust (§ 67) arvestades haldusakti isiku kahjuks

kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Harku

Vallavalitsus on protestitava korralduse õiguslike aluste loetelus nimetatud HMS §65 lõike 1

(andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kasuks). Kohus nõustub

vallavalitsuse seisukohaga, et Harku Vallavalitsuse 3. mail 2005 korralduse nr 706 osalist ning 10.

mai 2005 täielikku kehtetuks tunnistamist saab asjaolusid arvestades käsitada kehtetuks

tunnistamisena isiku kasuks. Kuigi formaalselt võttes on Harku Vallavalitsuse 10. mai 2005

korralduse nr 759 näol tegemist selle adressaadi suhtes soodustava haldusaktiga, ei saa selle

kehtetuks tunnistamist sellest asjaolust tingituna igal juhul käsitada kehtetuks tunnistamisena

isiku kahjuks. Õigusvastaselt võõrandatud maa kuulus seda soovinud õigustatud subjektidele kas

tagastamisele või kompenseerimisele, kusjuures maa tagastamist tuleb, vähemalt enamikul

juhtudest, õigustatud subjekti jaoks pidada oluliselt kasulikumaks lahenduseks. Sellest saab

omakorda teha järelduse, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise otsuse kehtetuks

tunnistamine selleks, et edaspidi anda välja haldusakt, millega seesama maa õigustatud subjektile,

tema pärijale või nõudeõiguse omandanud muule isikule tagastatakse, on käsitatav kehtetuks

tunnistamisena isiku kasuks. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et õigustatud subjektiks

tunnistatud R.M. pärija K.M. on käesoleval juhul kinnitanud oma nõusolekut protestitava

haldusakti andmiseks.

13. Protestitavas korralduses tehtud viitest HMS § 65 lõikele 1 tuleneb teiseks Harku

Vallavalitsuse seisukoht, et kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid nende andmise ajal

õigusvastased. Kohus nõustub selle seisukohaga. R.M.le 2,89 ha maa tagastamata jätmise ning

kompenseerimise alusena on protestitava korraldusega kehtetuks tunnistatud korraldustes

märgitud MRS § 6 lg 2 p 3, mille kohaselt maad ei tagastata osaliselt või tervikuna kui maal asuvad

teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised [...] ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse

seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 9 ja 10. Kuigi Harku

Vallavalitsuse 3. mai 2005 korraldusest nt 706 ei nähtu selgelt, kellele tagastamata jäänud maal

asuv elamu kuulub, on muudest asjas kogutud tõenditest üheselt selge, et silmas peeti V. K.

kuuluvat elamut. Selles osas ei ole poolte vahel ka vaidlust, nagu ka mitte asjaolus, et V. K. ei

olnud ei 2005. aastal ega ole ka praegu Eesti Vabariigi kodanik, vaid kuulub Ukraina

kodakondsusesse.

14. Käesoleval juhul on ka ilmne, et tegemist oli väljaspool linna piire asuva maa tagastamisega,

mille osalist tagastamata jätmist reguleerib MRS § 9 lg 1, mille punktides 1 ja 3 sätestatakse, et kui

väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui

õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või

ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad 1) elamu juures kuni 2

ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti, 2) suvila ja aiamaja juures senise

tähtajata maakasutuse ulatuses, kuid mitte üle 1 ha, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku

teisiti ning 3) muu ehitise juures ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. MRS § 9 lõikest 3 tuleb

õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanikule täiendavalt õigus nõuda seal sätestatud

tingimuste täitmise korral maa erastamist tagastamisele kuuluva maa arvelt maksimaalselt kuni 20

ha ulatuses. MRS § 21 lg 2 kohaselt võib välismaalane erastada Eesti NSV taluseaduse alusel

põliseks kasutamiseks antud maad ja talle kuuluva ehitise teenindamiseks vajalikku maad.

Eelnevast tuleneb, et ehitise (sh. elamu) omanikuks olev välismaalane ei saa erastada maad

rohkem kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. MRS § 6 lõikest 33 tulenevalt on ehitise

sh. ehitiste kompleksi teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim

tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu

ekspluateerimise ning füüsilise säilimise.

15. Kohtu hinnangul on MRS § 6 lg 3 p 2 eesmärk välistada omandireformi õigustatud subjektile

sellise maa tagastamine, mis kuulub sellel asuva ehitise omanikule ostueesõigusega erastamisele.

Juba omandi- ja maareformi üldisest loogikast ja eesmärkidest tulenevalt tuleb õigustatud

subjektile tagastada maad nii palju kui võimalik. See ei tähenda, et ehitiste juurde erastamiseks

peaks jääma alati vähim vajalik maa, teatud juhtudel (nt. eelpoolkirjeldatud MRS § 9 lg 3) on

väljaspool linna piire asuva elamu omanikul õigus päris suure maa erastamisele õigusvastaselt

võõrandatud maa arvelt, ent ainuüksi teisele isikule kuuluvate ehitiste (sh. elamu) olemasolu ei

anna alust jätta õigustatud subjektile maad tagastamata suvalises ulatuses. Käesoleval juhul on

ilmne, et endise Villema 51 talumaa arvelt 2,89 ha suuruse maa erastamine V. K. ei oleks olnud

Harku Vallavalitsuse 2005. aasta korralduste nr 706 ja 759 andmisel ajal võimalik, kuna ehitiste

omanik oli välismaalane ning MRS § 21 lg 2 kohaselt oleks ta enda omandis olevate ehitiste

juurde saanud erastada üksnes teenindusmaa. Isegi eeldusel, et V. K. kuulunud ehitised asusid

täielikult endisel Villema 51 talumaal, ei saanuks nende teenindamiseks vajaliku maa suurus

ühelgi juhul olla 2,89 ha, vaid teenindusmaa oleks saanud olla MRS § 6 lõikes 33 sätestatud

definitsiooni kohaselt palju väiksem. Seega on ilmne, et 2,89 ha suuruse maa tagastamata jätmine

ei saanud olla põhjendatud ja õiguspärane. Lisaks sellele näib Harku Vallavalitsus olevat hiljem

(arusaadavalt siiski pärast protestitava korralduse andmist, kuivõrd protestitavas korralduses

sellele ei viidata) tuvastanud, et V.K. kuulunud elamu ei asunud sootuks endisel Villema51

talumaal, vaid sellest 1932. aastal eraldatud kinnistul Rätsepa 72. Selle asjaolu kohta puuduvad

küll toimikus veenvad tõendid, ent sisuliselt viitab see sellele, et vallavalitsus on 2005. aasta

korralduste andmise ajal jätnud nõuetekohaselt asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata.

Seega oli R.M.le maa tagastamata jätmine õigusvastane ning HMS § 65 lg 1 alusel on

haldusorganil õigus see kehtetuks tunnistada ka tagasiulatuvalt.

16. Protestitava korraldusega on seal nimetatud korraldused (osaliselt) kehtetuks tunnistatud

nende andmise päevast alates, seega tagasiulatuvalt algusest peale. Haldusakti tagasiulatuv

kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusaktilt võetakse tagantjärele tema kehtivus

mingisugusest ajast arvates. HMS § 69 lõikes 1 on sätestatud haldusakti tagasiulatuva kehtetuks

tunnistamise tagajärjena see, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle

antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise

kohta kehtivate sätete kohaselt. Asjaolu, et 10. mai 2005 korraldusega nr 759 R.M.le määratud

kompensatsioon on talle välja makstud, ei takista kohtu hinnangul kompensatsiooni määramise

kohta tehtud haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. Haldusakti alusel üle antud soodus

tuleb sellisel juhul tagastada.

17. Kohus ei nõustu protesti esitaja seisukohaga, et K.M.le läks R.M. pärandi avanemise korral

üle üksnes 14,90 ha suuruse maa tagastamise nõudeõigus. Pärimise näol on tegemist

üldõigusjärglusega. R.M. pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse § 130 lõikes 1 sätestati,

et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja

arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest

tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kohus leiab, et omandireformi raames maa

tagastamise- ja kompenseerimise nõudeõiguse näol ei ole tegemist õigusega, mis ei saaks

seadusest tulenevalt üle minna. Maa tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on päritav ning

sellest tulenevalt lähevad pärimisega üle ka selle nõudeõiguse teostamisega kaasnevad õigused.

Kohus leiab, et olukorras, kus isiku õiguste ja kohustuste maht muutub seoses neid õigusi ja

kohustusi kindlaksmääravate haldusaktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega pärast selle

isiku surma, kajastub see samaväärselt ka pärandi vastuvõtnud pärijale üle läinud õiguste ja

kohustuste mahus. Käesoleval juhul tunnistas Harku Vallavalitsus R.M.le kompensatsiooni

maksmise korralduse tagasiulatuvalt algusest peale kehtetuks. See tähendab, et selles korralduses

kajastatud õigust (st. õigust saada kompensatsiooni) R.M.le ei tekkinud. Samas ei ole vaidlust

selles, et R.M.l oli nõudeõigus kogu 17,79 ha suuruse maa tagastamiseks või kompenseerimiseks.

Kompensatsiooni määramist käsitleva haldusakti tagasiulatuv algusest peale kehtetuks

tunnistamine tähendab seda, et pärast selle akti kehtetuks tunnistamist tuleb kehtetuks

tunnistatud akti käsitada sellisena, et see ei ole kehtinud ning selle akti alusel sooritatud

toimingud on niisiis sooritatud ilma õigusliku aluseta ning tulevad tagasi täita. Teiselt poolt

tähendab see aga seda, et R.M. õigus nõuda 2,89 ha suuruse maa tagastamist või

kompenseerimist ei ole lõppenud ning selles osas tuleb lugeda, et nõudeõigus läks tema pärijale

üle.

18. Kohus leiab, et protestitava korralduse andmist ei välistanud omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 17 lg 5, milles sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust

nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud

või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või

kompenseeritud teisele isikule. Selle normi eesmärk ei ole igal juhul välistada vara tagastamise või

kompenseerimise kohta tehtud otsuste hilisemat ümbervaatamist ning vajadusel korral

tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamiseks. ORAS § 17 lg 5 eesmärk on välistada kompensatsiooni

maksmine vara eest, mis on juba tagastatud või kompenseeritud või sellise vara tagastamine, mis

on juba varem kompenseeritud. Siinkohal tuleb taas silmas pidada haldusakti tagasiulatuva

kehtetuks tunnistamise tähendust. Pärast protestitava korralduse andmist ei saa väita, et 2,89 ha

osas oleks Villema 15 maa R.M.le kompenseeritud, kuna kompenseerimise õigusliku aluse

tagasiulatuva ära langemisega on avalikul võimul tekkinud nõudeõigus R.M. (või tema

õigusjärglase) vastu lähtudes HMS § 69 lõikest 1.

19. Väites, et K.M. ja V. K. vahel sõlmitud ühise tegutsemise kokkuleppel ei ole käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, on protesti esitajal iseenesest õigust, ent see väide

pole käesoleval juhul asjakohane, kuna protestitavast korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks

sellele korralduse andmisel mingisuguse eraldiseisva õigusliku tähenduse omistanud.

20. Kohus ei saa esitatud tõendite pinnalt nõustuda protesti esitaja seisukohaga, et R.M. on 2,89

ha suuruse maa tagastamise nõudeõigusest loobunud ning taotlenud selle kompenseerimist.

Ühtegi sellesisulist avaldust ei näi R.M. teinud olevat. Seejuures tuleb tähele panna, et Harku

Vallavalitsuse 3. mai 2005 korralduse põhjendavas osas märgitakse sõnaselgelt, et R.M. taotleb

kogu

maa

tagastamist.

Maa

tagastamise

nõudeõigusest

loobumisena

ning

selle

kompensatsiooniga asendamisena ei saa käsitada R.M. 17. mai 2005 avaldust (tl. 15), kuna see

avaldus on esitatud pärast maa tagastamise- ja kompenseerimise kohta tehtud korralduste

andmist. Selle avalduse eesmärk on näidata kompensatsiooni määranud haldusorganile

pangakonto, kuhu kompensatsioonisumma kanda ning etteantud avalduse plangil sisalduvat

märget Soovin maa kompenseerimist. Palun määrata maa kompensatsiooni maksumus ja minule langev

kompensatsioon kanda minu erastamisväärtpaberiarvele: ei saa käsitada loobumisena maa tagastamise

nõudest. Asjakohaseks ei saa pidada ka protesti esitaja viidet maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikele 33, kus sätestatakse, et maa tagastamist soovinud õigustatud

subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja

võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Nimelt nähakse selles samas

sättes ette notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise

avalduse esitamine valla- või linnavalitsusele. Käesoleval juhul ei ole protesti esitaja väitnud ega

tuvastanud, et R.M. oleks sellise avalduse esitanud. Asjaolust, et R.M. ei vaidlustanud maa osalist

tagastamata jätmist ja kompenseerimist, ei saa kohtu hinnangul aga teha järeldust, et ta oleks maa

tagastamise nõudeõigusest loobunud.

21. Viimaks leiab kohus, et protestitav korraldus ei ole ka vastuolus omandireformi üldise

eesmärgiga, milleks on ORAS § 2 kohaselt omandisuhete ümberkorraldamine omandi

puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu

heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Kohus ei pea seetõttu

vallavalitsuse poolt varasemate haldusaktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise otsustamisel

oluliseks kaalutlusveaks seda, et pole kaalutud riigi huvi selle vastu, et tagastamata maa jääks riigi

omandisse. Vastustaja väide, et selle maa osas ei ole riigi omandisse jätmise taotlust esitatud, ei

ole asjakohane. Ilmselgelt ei ole maavanem pidanud silmas selle maa riigi omandisse jätmist, vaid

lähtunud sellest, et tagastamata jäänud maa oleks nö. reformimata riigimaana siiski riigi omandis,

mida riik saanuks seaduses sätestatud viisil vähem või rohkem kasulikult võõrandada nt. maa

erastamise teel enampakkumisel, kui peaks ilmnema, et ostueesõigusega erastamise õigust selle

maa suhtes kellelgi ei ole. Kohus leiab siiski, et eelviidatud omandireformi eesmärki arvestades

on omandireformi õigustatud subjekti ja tema õigusjärglaste huvi tagastamisele kuuluvat maad

omatahtsi kasutada, suurem kui riigi huvi selle maa vastu olukorras, kus puudub MRS § 6 lg 1

punktist 4 ja §-st 31 tulenev alus keelduda maa tagastamisest maa riigi omandisse jätmise tõttu.

22. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et maavanema protest ei ole põhjendatud. Kuivõrd

kumbki pool ega ka kolmas isik ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist,

jäävad iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik