3-11-289/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.10.2011 Tallinn

Haldusasja number

3-11-289

Haldusasi

R.S.i kaebus Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – R.S. (ik xxxxxxxxxxx)

Esindaja - vandeadvokaat Priit Palmiste

Vastustaja – Viru Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 28.10.2011, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab

ringkonnakohus

hiljem.

Kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil,

võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 10.12.2010 käskkirjaga nr 6-3/2614-D „Kinnipeetav R.S.ile distsiplinaarkaristuse

määramine“ (tl 6) karistati kinnipeetav R.S.i vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 nõuete

rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati kinnipeetavale kartseri karistuse

kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada

kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine

õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt määrati Viru Vangla 10.11.2010

käskkirjaga nr 6.-2/1085-T R.S. tööle finants- ja majandusosakonna majandustööle abitööliseks

(eluosakonna S10 koristaja) alates 10.11.2010 kuni 09.02.2011. Vanemvalvur Andrei Luberg andis

12.11.2010 kinnipeetavale korralduse koristada eluosakond. R. S. keeldus korralduse täitmisest.

2. Viru Vangla 12.01.2011 vaideotsusega nr 6-12/826-1 (tl 16) jäeti R.S.i 14.12.2010 esitatud vaie Viru

Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D tühistamiseks rahuldamata.

3. 02.02.2011 esitas R.S. Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D

tühistamiseks. 01.03.2011 määrusega edastas Tartu Halduskohus haldusasja kohtualluvuse järgi

menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 19.04.2011 määrusega

menetlusse ja määras asja 12.10.2011 määrusega kirjalikku menetlusse.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

4. Kaebuse esitaja taotleb Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D „Kinnipeetav R.S.ile

distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamist.

5. Kaebaja leiab, et tema distsiplinaarkorras karistamine on seadusevastane ainuüksi seetõttu, et

vanglaametnik tajus olukorda (väidetavat distsipliini rikkumist) ebaadekvaatselt. Käskkirjas märgitakse

õigesti, et kinnipeetav on oma 12.11.2010 seletuses selgitanud, et tööst ei ole ta keeldunud ja palus

vanglateenistujat, et ta veidi hiljem talle tööd pakuks, sest sel hetkel kui vanglateenistuja talle tööd

pakkus, rääkis ta telefoniga. Hoolimata sellest on käskkirjas kõnealust olukorda käsitletud kui kaebuse

esitaja poolt tööst keeldumist.

Kaebaja rõhutab, et olukorras, kus ta kasutab oma VangS § 28 lg-st 1 tulenevat õigust telefoni

kasutamiseks, ei ole samaaegselt võimalik täita teisi ülesandeid, antud juhul asuda tegema vangla poolt

pakutavat tööd. Käskkirjas ei ole ka väidetud, et kaebuse esitaja ei oleks olnud talle vanglaametniku poolt

töö tegemise kohustamiseks korralduse andmise ajal õigustatud telefoni kasutama. Seega on käskkirjas

märgitud põhjendused, et kinnipeetava poolsed selgitused tööst keeldumisele on ennastõigustavad, mis

näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist vangistusse ja vangistuse eesmärki, asjakohatud ja oletuslikud.

Iseäranis vanglas on oluline, et vanglaametnik tajuks suhtlemisel kinnipeetavaga – esmajoones talle

korralduste andmisel – erinevaid situatsioone adekvaatselt ning teeks neist õigeid ja asjakohaseid

järeldusi. Vastupidisel juhul satub kinnipeetav vanglaametniku meelevalla alla. Vanglas on oluline ka see,

et vanglaametnik ei annaks kinnipeetavale korraldusi ajal, mil kinnipeetav kasutab seadusest tulenevat

õigust, mistõttu ei ole tal võimalik samaaegselt kahte tegevust täita.

6. Kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine on seadusevastane ka seetõttu, et määratud karistus on

eelkõige süüteo raskuse ja kinnipeetava varasema käitumise suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne ning

käskkiri ei ole selles osas piisavalt motiveeritud. VangS § 11 kohaselt käesolevas seaduses ja selle alusel

ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva

seaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Põhiseaduse (PS) § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata

ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega

tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Vangistuse ajal on piiratud isiku PS §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada

vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud

VangS 2. ja 3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava

õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad

ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-

38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist, mida käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes ka tehti (ja millega

proportsionaalsuse hindamisel tuleb kindlasti arvestada). Kartserisse paigutamisega piiratakse seega

oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.

Nii on ka Riigikohus 22.03.2006 otsuses nr 3-3-1-2-06 leidnud, et kinnipeetava paigutamine kartserisse

on vastavalt VangS § 63 lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede. Kartserisse paigutamist tuleb pidada

intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks.

Kolleegium järeldas, et selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite

Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse

paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.

Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks kaebuse esitaja suhtes rangeima

distsiplinaarkaristuse valikut ja määramist. Kaebuse esitajale ei olnud enne käsitletavat ja väidetavat

distsipliinirikkumist distsiplinaarkaristusi määratud, kusjuures karistuse määraja on käsitlenud seda

õigustatult positiivse asjaoluna. Juhul kui teoreetiliselt eeldadagi, et kaebuse esitaja on näidanud oma

seletuskirjas üles väga üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglateenistujasse ning vangistuse eesmärki, ei

saaks sellist asjaolu käsitada „erandliku asjaoluna“ Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses

Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) mõttes, mis õigustaks talle rangeima karistuse

kohaldamist. Riigikohtu 05.02.2009 määruses nr 3-3-1-95-08 leidis halduskolleegium, et soovitusliku

iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada

eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.

7. HMS § 54 sätestab ühe haldusakti õiguspärasuse eeldusena selle, et haldusakt vastaks vorminõuetele.

Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab

kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb haldusakti

põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on

haldusakti andmisel lähtunud. Seega on haldusakti motiveerimine haldusakti õiguspärasuse oluline

eeldus.

Käesoleval

juhul

on

käskkirjas

küll

põhjendatud

kinnipeetavale

määratavatest

distsiplinaarkaristustest rangeima kohaldamist, kuid on jäetud täiesti põhjendamata kartseris viibimise

kestus, st asjaolu, miks kaebuse esitaja kartserisse paigutamine (just) 7 ööpäevaks on käesoleva juhtumi

asjaolusid arvestades mõõdupärane ja õigustatud. Selliselt vormistatud haldusakti ei saa lugeda

põhjendatuks ega kontrollitavaks ning seega ka õiguspäraseks. Riigikohtu 12.11.2007 otsuses nr 3-3-1-57

on halduskolleegium asunud seiskohale, et kohtumenetluse käigus kaalutlusotsuse motiivide esitamine ei

ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste

hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas

kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti.

8. Karistuse määramine peab demokraatlikus õigusriigis olema rangelt individualiseeritud. Käesoleval

juhtumi puhul on käskkirja andmisega samal päeval ehk 10.12.2010 Viru Vanglas distsiplinaarkorras

karistatud põhimõtteliselt sama rikkumise eest veel vähemalt kahte kinnipeetavat – O. L. ja S. B. – ning

neile on määratud täpselt samad karistused, kuigi eelkõige rikkumise aluseks olevad asjaolud ja karistuse

määramisel arvesse võetavad asjaolud olid siiski erinevad. Sellises kinnipeetavate nö mehaanilise

karistamise kontekstis on raske rääkida karistuse määramise individualiseeritusest – liiatigi siis rangest

individualiseeritusest – ning sellist suhtumist tuleb eeskätt demokraatlikus õigusriigis karistusõiguslike

elementidega avaliku võimu teostamisel sügavalt taunida. Selline avaliku võimu mehaaniline toimimine

riivab ka kaebuse esitaja inimväärikust. Inimväärikuse rikkumine on ka PS § 13 ja § 14 rikkumine.

9. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (Riigikohtu 19.12.2006 otsust nr 3-3-1-80-06).

Kaebuse esitaja hinnangul ei ole Viru Vangla aga käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes läbi viidud

distsiplinaarmenetluse – kui haldusmenetluse eriliigi – õiguspärasust taganud, mistõttu tuleb tal

paratamatult selle eest ka vastutada. Sellise vastutuse õiguslikud väljundid on ennekõike ja üldjoontes

kohtu poolt Viru Vangla 10.12.2010 käskkirja nr 6-3/2614-D võimalik tühistamine ning seejärel kaebuse

esitaja poolt eraldiseisvas kohtumenetluses Viru Vanglalt tema õigusvastaselt kartseris hoidmisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitise nõudmine ning selle nõude kohtu poolt võimalik rahuldamine ehk

Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebuse rahuldamata.

11. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lg 1

kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VangS § 63 lg 1 kohaselt

on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45

ööpäevaks.

12. Viru Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati kaebajat

distsiplinaarkorras VangS § 67 punktis 1 ja § 37 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise eest

kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse materjalidest tulenevalt

seisnes kaebaja rikkumine vanglaametniku korraldusele, koristada eluosakond, mitte allumises.

Viru

Vangla

10.11.2010

käskkirjaga

nr

6.-2/1085-T

määrati

R.S.

tööle

finants-

ja

majandusosakonda majandustööle abitööliseks alates 10.11.2010 kuni 09.02.2010 tunnitasuga

üheksa krooni üheksakümmend senti. Kaebajale tutvustati tööle määramise käskkirja

11.11.2010. Vanemvalvur A. Luberg andis 12.11.2010 kaebajale korralduse koristada eluosakond.

Kaebaja keeldus korraldusele allumast ning osakonna koristas tema asemel teine kinnipeetav. Kaebaja

distsipliinirikkumine on tõendatud vanemvalvur A. Lubergi ettekandega nr 4989.

13. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus valida endale meelepärast tööd, kinnipeetavad määratakse

tööle vastavalt vangla võimalustele. VangS § 37 lg 1 sätestab kinnipeetavatele kohustuse töötada ning

kohustus töötada on olenemata sellest, kas see langeb kinnipeetava vaba tahtega kokku või mitte. VangS

§ 37 lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust

või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel

põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. R.S. ei vasta tingimustele, mis

vabastaks ta töökohustusest. R.S. ei õpi ning tema tervislik seisund võimaldab töötamist. Kaebaja tööle

määramise käskkiri on kooskõlastatud meditsiiniosakonna poolt, mistõttu tervislikke põhjuseid tööst

keeldumiseks ei esine. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitte allumine on vastuolus VangS § 67

punktis 1 sätestatud nõuetega, mistõttu oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis karistada

distsiplinaarkorras.

14. Rikkumise osas viis distsiplinaarmenetluse läbi inspektor-kontaktisik Õ.Reivardt. Kaebajat teavitati

22.11.2010 menetluse alustamisest ning anti võimalus selgituste andmiseks. Kaebaja oli seletuse juhtunu

kohta esitanud 12.11.2010 ning esitas täiendavalt seletuse 16.11.2010. Menetleja kogus asjas olulised

tõendid ja koostas kõiki olulisi asjaolusid arvestades distsiplinaarmenetluse protokolli. Kaebajale esitati

distsiplinaarmenetluse protokoll tutvumiseks. Karistuse määramisel on arvestatud nii rikkumise raskusega,

kaebaja varasema karistatusega, kui ka eesmärgiga mõjutada kaebajat edaspidi õiguskuulekalt käituma.

15. Vastustaja leiab, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane. Distsiplinaarkorras

karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud

distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on

antud võimalus anda seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus

on proportsionaalne.

16. Kinnipeetaval puudub õigus valida, millal ta temale antud korraldust täidab. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis

nr 3-3-1-103-06 leidnud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arusaam vanglaametniku

korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht

raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. R.S.ile antud

korraldus ei vasta HMS § 63 lg-s 2 nimetatud tunnustele, seega ei olnud õigustatud korralduse täitmata jätmine.

Kui kaebaja leidis, et talle antud korraldus telefonikõne teostamise ajal oli ebaseaduslik, oli kaebajal võimalus seda

hiljem vaidlustada, kuid kaebaja ei saanud asuda valima, millal ta talle antud korraldust täidab.

17. 12.11.2010 telefonikõnede väljavõttest nähtub, et R.S. teostas 12.11.2010 kolmkümmend üheksa telefonikõnet,

millest esimene on tehtud kell 08:59:39 ja viimane kell 19:57:44. Seega helistas R.S. praktiliselt kogu päeva vältel ja

valvuri poolt oli igal juhul õigustatud kaebuse esitajale korraldus anda isegi siis, kui R.S. parasjagu jälle helistas.

Kuna R.S. on saanud helistada 12.11.2010 kogu päeva vältel, selgub, et kaebaja on andnud distsiplinaarmenetluse

käigus 16.11.2010 valeütlusi, väites, et kambri ust ei tehtud peale lõunat lahti. Viru Vangla kodukorra punktis

6.8 on sätestatud S8-hoones paiknevate kinnipeetavate, sh R.S.i, päevakava tööpäeviti, mille kohaselt on

kambrite uksed suletud lõunasöögiks kell 11:50-12:50 ja õhtusöögiks kell 16:50-18:00.

18. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale on asjaolusid arvestades kartseri määramine proportsionaalne

ning käskkiri motiveeritud. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele saab kontrollida abinõu sobivust

kontrollides, vajalikkuse ja vajadusel mõõdukuse kontrollimisel. Sobiv on abinõu, mis soodustab

eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi

juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu

sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse otsustamiseks

tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi

tähtsust.

Antud juhul kohaldati kaebaja suhtes kartserisse paigutamist seitsmeks ööpäevaks. Vanglaametniku

seaduslikule korraldusele, asuda tööle, mitte allumise eest karistamise eesmärgiks on kinnipeetava

õiguskuulekale käitumisele suunamine. Selleks, et kinnipeetav saaks pärast vabanemist elada

õiguskuulekalt, on vajalik tööoskuse ja tööharjumuse olemasolu. Lisaks makstakse kinnipeetavale

töötamise eest töötasu, mis tähendab seda, et kinnipeetav hüvitab oma kuritegudega tekitatud kahju ja

parandab vabaduses edaspidist majanduslikku toimetulekut, kuna maksmata hagid võivad mõjutada

kinnipeetavaid omandama sissetulekuid ebaseaduslikul teel. Samuti koguneb töötades kinnipeetava

vabanemisfondi regulaarselt raha, mis tagab, et kinnipeetaval on vabanedes olemas esialgsete kulude

katteks rahalised vahendid. Kaebaja puhul arvestati, et kaebajal on seisuga 07.12.2010 maksmata hagide

suurus 250 krooni. Eeltoodust lähtuvalt on vanglas töötamine kaebaja jaoks olulise tähendusega ning

tööst keeldumise eest karistamise eesmärk on mõjutada kaebajat tööle asuma ning suunata kaebajat

õiguskuulekale käitumisele.

Kaebajat varem distsiplinaarkorras karistatud ei ole, kuid arvestades distsipliinirikkumise konteksti, siis

noomitus või kokkusaamise keelamine on liiga leebed karistused, mis ei täida vangistuse üldist eesmärki.

Antud karistus annab kaebajale selge signaali, et ta on toime pannud raske rikkumise ning tal peab

kujunema veendumus, et ta edaspidi hoidub sellistest rikkumistest. Seega võib öelda, et ühegi teise VangS

§ 63 lg-st 1 tuleneva distsiplinaarkaristuse kohaldamine poleks olnud eesmärgipärane.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on kartserisse paigutamise maksimummääraks 45 ööpäeva. Antud juhul on

kaebaja kartserisse paigutatud seitsmeks ööpäevaks. Seega on kõiki asjaolusid arvestades kartseri

karistuse määramine õigustatud ning proportsionaalne.

19. Kaebaja viitab, et 10.12.2010 on Viru Vangla sama rikkumise eest karistanud veel vähemalt kahte

kinnipeetavat ning neile on määratud samasugused karistused, kuigi karistuse määramise aluseks olnud

asjaolud olid erinevad. Vastustaja märgib, et teistele kinnipeetavatele määratud karistused ei puuduta

kaebaja õigusi, mistõttu on kaebaja viited teistele kinnipeetavatele määratud karistuste kohta asjasse

puutumatud. Samuti ei tähenda, et kui teisi kinnipeetavaid on karistatud samasuguse karistusega kui

kaebajat, ei ole karistuse määramine individualiseeritud. Kaebajale karistuse määramisel on arvesse

võetud just tema toime pandud rikkumise asjaolusid, tema isikut ning kõiki asjaolusid kaaludes on peetud

proportsionaalseks karisuseks kartserisse paigutamist seitsmeks ööpäevaks. Arvestades, et kinnipeetavate

puhul on tööst keeldumine sagedane rikkumine, ei ole välistatud, et mõne teise kinnipeetava puhul

leitakse, et sarnase rikkumise puhul on samuti proportsionaalne karistus kartserisse paigutamine

seitsmeks ööpäevaks.

20. Kaebaja on seisukohal, et selline avaliku võimu mehhaaniline toimimine riivab tema inimväärikust.

Vastustaja märgib, et viide inimväärikuse riivamisele on asjakohatu. Inimväärikuse mõistel on oma kindel

juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral.

Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse

raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule

ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK)

on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks

tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega.

EIÕK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on

põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid

isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud

näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina;

arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava

sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti

läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Seega EIÕK praktikast tulenevalt

inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul.

KOHTU PÕHJENDUSED

21. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus on

põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

22. Viru Vangla 10.12.2010 käskkirjaga nr 6-3/2614-D (tl 6, 46-47) karistati kinnipeetavat R.S.i VangS §

67 p 1 ja § 37 lg 1 nõuete rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt

keeldus kinnipeetav 12.11.2010 täitmast vanemvalvur A.Lubergi korraldust asuda tööle ja koristada

eluosakond.

23. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.

VangS § 37 lg 2 kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav;

üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole

tervislikel põhjustel võimeline töötama; kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Kaebuse esitaja ei

ole kohtule esitatud kaebuses ega ka distsiplinaarmenetluses väitnud, et ta kuulub VangS § 37 lg 2

sätestatud isikute ringi. Seega oli kaebuse esitajal töökohustus.

24.VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada

tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. VangS § 39 lg 3 kohaselt vangla

majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse

äranägemisel.

Viru Vangla 10.11.2010 käskkirjaga nr 6.-2/1085-T määrati kinnipeetav R.S. tööle finants- ja

majandusosakonna majandustööle abitööliseks (üldkasutatavate ruumide koristaja) alates 10.11.2010 kuni

09.02.2011 tunnitasuga 9,90 krooni. Käskkirjale on kinnipeetav on R.S. märkinud: „Nõus“ (tl 45). Seega oli

kaebaja töökohustusest teadlik.

Distsiplinaarmenetluse protokollist ja distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest (tl 48- 54), s.h

vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 ettekandest nr 4989 (tl 50) nähtuvalt andis vanemvalvur A.Luberg

kinnipeetav R.S.ile 12.11.2010 korralduse koristada eluosakond. Kinnipeetav R.S. ei täitnud

vanemvalvur A.Lubergi korraldust. Osakonna koristas kinnipeetav O.B.

Kaebuse kohaselt kaebaja tööst ei keeldunud, vaid palus vanglaametnikku, et ta veidi hiljem talle tööd

pakuks, sest sel hetkel kui vanglateenistuja talle tööd pakkus, rääkis ta telefoniga. Kaebuse esitaja on

distsiplinaarmenetluses oma 12.11.2010 seletuskirjas (tl 52) märkinud, et ta ei ole tööst keeldunud ning

16.11.2010 seletuskirjas (tl 54) märkinud, et ta ei ole tööst keeldunud, vaid: „palusin vanglaametnikku

puht inimlikult, et teeme nati hiljem, sest sellel hetkel kui vanglaametnik mulle seda pakkus, rääkisin ma

telefoniga.“ Seega nähtub kaebusest ja distsiplinaarmenetluse materjalidest, et kaebuse esitaja ei täitnud

12.11.2010 vanemvalvur A.Lubergi korraldust koristada eluosakond.

25. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-103-06 on leitud, et kui ka hiljem

kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud

seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS

§ 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega

seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda

korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega on

kinnipeetav kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus on tema

hinnangul sisuliselt õiguspärane või mitte, samuti ei tulene vangistusseadusest ega vangla

sisekorraeeskirjadest vanglaametnikule kohustust hoiduda kinnipeetavale korralduste andmisest

kinnipeetavale ebasobival ajal ega kinnipeetavale õigust ja seaduslikku alust oma äranägemisel valida,

millal ta vanglaametniku korraldust täidab. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla

õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti

tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastavalt HMS § -le 63 on haldusakt tühine, kui sellest ei

selgu haldusakti andja või adressaat, seda ei ole andnud pädev isik, kui see kohustab toime panema

õigusrikkumise või kui sellest tulenevad kohustused on vastukäivad. Käesoleval juhul on 12.11.2010

pädeva isiku poolt kinnipeetavale antud korraldusest tulenev kohustus selge ning sellega ei ole kohustatud toime

panema õigusrikkumist. Seega ei ole vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 korraldus tühine.

Samuti ei ole kaebuse esitaja haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud Viru Vangla 10.11.2010

käskkirja nr 6.-2/1085-T, millega kaebaja tööle määrati ega seadnud kahtluse alla vanemvalvur A.Lubergi

12.11.2010 korralduse seaduslikkust.

Seega oli kaebuse esitaja kohustatud vanemvalvur A.Lubergi 12.11.2010 korraldust täitma. Kaebuse

esitaja korraldust ei täitnud, seega rikkus ta VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kuna

korralduse sisuks oli kaebaja kohustamine eluosakonda koristama, siis seisnes korralduse mittetäitmine

töötamisest keeldumises ning pole põhjendatud kaebaja väide, et ta ei ole tööst keeldunud ja talle süüks

arvatud tegu toime pannud.

Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud käskkirjas põhjendatult peetud ennastõigustavaks kaebaja poolt

korralduse mittetäitmise kohta antud selgitust, et ta ei saanud korraldust täita seetõttu, et ta rääkis

telefoniga.

26. VangS § 67 p-s 1 toodud kohustuse rikkumine on VangS § 63 lg 1 järgi käsitletav

distsiplinaarrikkumisena, mille eest on õigus määrata distsiplinaarkaristust. VangS § 63 lg 1 kohaselt

vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib

kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus; ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamine; töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; kartserisse paigutamine kuni 45

ööpäevaks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse

täideviimise eesmärki, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale

käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

Vaidlustatud käskkirjas on leitud, et vanglas töötamine aitab kaasa kinnipeetava õiguskuulekale

käitumisele suunamisel. Käskkirjas on arvestatud positiivse asjaoluna seda, et kinnipeetavale ei ole enne

käesolevat distsipliinirikkumist määratud distsiplinaarkaristusi ning leitud, et antud distsipliinirikkumise

konteksti arvestades oleks noomituse, lühiajalise kui ka pikaajalise kokkusaamise keeld liiga leebed

karistused ja ei täidaks vangistuse üldist eesmärki. Samuti ei kasuta kinnipeetav pikaajalise kokkusaamise

võimalusi, mistõttu selleliigilise karistusliigi määramine ei avaldaks mõju õiguskuulekale käitumisele

suunamiseks. Antud juhul on kõige otstarbekam kinnipeetavale määrata distsiplinaarkaristuseks

kartserisse paigutamine, mis edaspidi võib mõjutada kinnipeetavat täitma vangistusega kaasnevaid

kohustusi ja edaspidi täita seadusest tulenevat töökohustust. Kuna kinnipeetav oma seletuskirjas näitab

üles väga üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglateenistujatesse ning vangistuse eesmärki, tuleb

kinnipeetavat rangemalt karistada. Kohus leiab, et eeltooduga on põhjendatud karistuse valik, s.h ka

kartseris viibimise kestuse valik.

27. Asja materjalidest nähtuvalt on läbi viidud VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus.

Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse nõudeid.

Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud (tl 48-49), kaebajale on distsiplinaarmenetluse protokolli

tutvustatud ja talle on antud võimalus seletusteks, millest kaebaja on 12.11.2010 esialgu keeldunud, siis

teatanud, et annab põhjaliku seletuse hiljemalt 16.11.2010 kooskõlastades selle advokaadiga ning

16.11.2010 andnud oma seletuse toimunu kohta (tl 51-52, 54). Distsiplinaarkaristus on määratud

tähtaegselt, karistuse määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjana ja käskkiri on nõuetekohaselt

motiveeritud. Käskkiri sisaldab piisavalt asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, käskkiri on

selge ja üheselt mõistetav, ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Käskkirjas on karistuse valikut

põhjendatud ning määratud karistus ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud

rikkumisega. Käskkiri on kohtu poolt kontrollitav.

28. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kaebaja suhtes individuaalselt ning karistuse määramine on

toimunud kaebajale individuaalselt, mistõttu on asjasse puutumatud kaebaja väited 10.12.2010 veel kahe

kinnipeetava karistamisest asjaoludelt ja alustelt erinevate kuid põhimõtteliselt sama rikkumise eest.

Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu ka kaebuse väide tema inimväärikuse riivamisest kinnipeetavate

väidetava mehaanilise karistamisega.

29. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 10.12.2010 käskkiri nr 6-3/2614-D on õiguspärane

haldusakt ning puudub alus selle tühistamiseks.

30. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Aili Maasik

Kohtunik