2-10-42120/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1(11)

Tsiviilasi nr 2-10-42120

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2011 Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-10-42120

Tsiviilasi

Janar Muttiku hagi AS Swedbank vastu tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõudes

Tsiviilasja hind

25 000 krooni ehk 1595 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Janar Muttik

hageja esindaja vandeadvokaat Liane Raave (Advokaadibüroo

Glimstedt,

Rävala

pst

10143

Tallinn,

e-post

liane.raave@glimstedt.ee);

kostja AS Swedbank (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8

15040 Tallinn);

kostja esindaja Kadri Kõressaar (Turu 1 51014 Tartu, e-post

kadri.koressaar@swedbank.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

31. august 2011

Protokollija

kohtuistungisekretär Anneli Elagin

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Janar Muttiku hagi AS Swedbank vastu tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes osaliselt.

2. Tunnistada täiteasjas nr 182/2010/1035 sundtäitmine menetlustasu 38,35 eurot nõudes

lubamatuks.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 3. septembri 2010 määruse alusel hagi tagamise abinõuna

rakendatud täitemenetluse peatamine Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Anne Böckleri

menetluses olevas täiteasjas nr 182/2010/1035.

4. Jätta poolte menetluskulud Janar Muttiku kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramine

2(11)

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada

(TsMS § 174 lg 1, 3, 6).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue (tl 59-64)

Janar Muttik taotles 4. oktoobril 2010 Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduses tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamist ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Hagiavalduse kohaselt

sõlmisid pooled 26. juulil 2007 laenulepingu nr 07-135059-EV ja 19.10.2007 laenulepingu nr 07-

135059-EV lisa, milles pooled leppisid kokku laenulepingu nr 07-135059-EV uues sõnastuses

(edaspidi nimetatud tarbijakrediidileping), mille alusel kostja laenas hagejale kokku 145 082,21 eurot.

BBCC Invest OÜ (pankrotis) (registrikood 1087030) ja kostja sõlmisid lepingu nr 08-140756-JK, mille

alusel kostja laenas osaühingule kokku 1 000 000 krooni. Kostja nõuete tagamiseks seati hagejale

kuuluvale kinnistule asukohaga XXXX 17 Vahi küla Tartu vald Tartumaa hüpoteegid kohesele

sundtäitmisele allumise kokkuleppega. Esimese järjekoha hüpoteek summas 2 405 000 krooni tagab

kõiki kostja nõudeid hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, ning kõiki kostja nõudeid osaühingu vastu, mis tulenevad

osaühingu ja kostja vahel sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 08-043739-KT. Teise järjekoha

hüpoteek summas 1 850 000 krooni tagab kõiki kostja nõudeid hageja ja osaühingu vastu, mis

tulenevad hageja ja kostja või osaühingu ja kostja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest

lepingutest.

Lisaks

eelnevale

võttis

hageja

osaühingu

juhatuse

liikmena

krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduskohustuse.

Hagejal

tekkisid

makseraskused,

mistõttu

ütles

kostja

väidetavalt

6. oktoobril

2009

tarbijakrediidilepingu üles. Krediidileping lõppes väidetavalt 25. märtsil 2009 tähtaja möödumise tõttu.

30. aprillil 2010 algatas kohtutäitur Anne Böckler kostja täitmisavalduse alusel täitemenetluse.

Sundtäitmine peatati 3. septembril 2010 Tartu Maakohtu kohtumääruse alusel hagi tagamise korras.

Hageja on seisukohal, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Seda eelkõige seetõttu, et

hageja ei ole tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud. Kostja edastas 7. septembril

2010 hagejale kostja poolt 18. septembril 2009 koostatud kirja pealkirjaga „Lepingu ülesütlemine“, mis

väidetavalt ongi vaidlusalune ülesütlemise avaldus. Hageja esitas 29. augustil 2010 kostjale nõude,

milles palus edastada hagejale tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse. Kostja edastas hagejale

18. septembri 2009 kirja ja väitis, et selle kirja näol ongi tegemist tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

avaldusega, mille alusel luges kostja lepingu lõppenuks 6. oktoobril 2009. Hageja leiab, et tegemist ei

ole tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldusega, mille alusel saaks lugeda lepingu lõppenuks

6. oktoobril 2009. Kostja nendib, et 18. septembri 2009 kiri tagastati kostjale hoiutähtaja möödumise

tõttu. Riigikohus on seoses krediidilepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse tegemise ja

3(11)

kehtivusega leidnud, et tähitud kirja saabumise ja postiasutuse hoiustamise teatis ei sisalda teavet

saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga

tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-8-09).

Lisaks sellele, et ülesütlemise formaalsed eeldused on täitmata, on käesolevas kohtuasjas täitmata ka

ülesütlemise materiaalsed eeldused. VÕS § 416 lõikest 1 tulenevalt võib krediidiandja osamaksetena

tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui

tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu

üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimuste punkt 11.1.2 täpsustab, et

kahenädalast tähtaega arvestatakse alates vastavasisulise nõude kättesaamisest. Hageja oli

18. septembril 2009 viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, kuid kostja ei andnud

hagejale vähemalt kahenädalast täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks. 18. septembri 2009

kirjast nähtub, et kostja määras kohustuse täitmise tähtpäevaks 3. oktoobri 2009 (so 15 kalendripäeva

pärast kirja koostamise kuupäeva), kuid jättis täiendava tähtaja määramisel põhjendamatult

kohaldamata tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punktis 11.1.2 sätestatud tingimuse „alates

kättesaamisest“.

Samuti on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine VÕS § 416 alusel eeldab eraldi

ülesütlemise avalduse esitamist. VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud võimaluse – avaldada, et krediidiandja

ütleb täiendava tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist – näol ei ole tegemist VÕS § 116 lõikes 5 sätestatud võimalusega öelda leping üles

tingimuslikult. VÕS § 116 lõige 5 sätestab „loeb üles öelduks“, kuid VÕS § 416 lõige 1 sätestab „ütleb

üles“. Lihtsustatult öeldes, VÕS § 416 lõige 1 hoiatab ülesütlemise eest, mitte ei ütle lepingut

tingimuslikult üles. Ka kostja tõlgendab hagejale arusaadavalt seadust eelnevalt kirjeldatud viisil.

Hageja järeldab seda sellest, et kostja on ka enne 18. septembri 2009 kirja määranud hagejale täiendava

tähtaja kohustuste täitmiseks ja hoiatanud ülesütlemise eest (24. märtsil 2009, 14. aprillil 2009 ja

5. mail 2009), kuid lugenud lepingu lõppenuks alles 6. oktoobril 2009. Ka neil kordadel on kostja

täiendava tähtaja määramisel jätnud põhjendamatult kohaldamata tarbijakrediidilepingu üldtingimuste

punktis 11.1.2 sätestatud tingimuse „alates kättesaamisest“. Vastupidise tõlgenduse korral (muid

eelduseid ja puuduseid arvesse võtmata) oleks kostja pidanud lugema tarbijakrediidilepingu lõppenuks

juba varem, so tingimuste saabumisel ehk 2009 kevadel määratud täiendava tähtaja tulemusteta

möödumisel. Samuti oleks vastupidise tõlgenduse korral (muid eelduseid ja puuduseid arvesse

võtmata) kostja pidanud lugema tarbijakrediidilepingu lõppenuks 3. oktoobril 2009, so tingimuse

saabumisel ehk määratud täiendava tähtaja tulemusteta möödumisel, mitte 6. oktoobril 2009. Hageja ei

ole kätte saanud kirja, millega saaks lugeda tarbijakrediidilepingu lõppenuks 6. oktoobril 2009. Ilmselt

sellist kirja ei olegi, sest kostja 7. septembri 2010 e-kirja kohaselt on tarbijakrediidileping üles öeldud

18. septembri 2009 kirja alusel. Kuna tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, ei ole

sundtäitmisele võetud nõuet tekkinud ja sundtäitmine on lubamatu.

Hageja on hagiavaldusele lisanud koopiad järgnevatest dokumentaalsetest tõenditest: 26. juuli 2007

laenuleping nr 07-135059-EV (tl 66-68), 19. oktoobri 2007 laenulepingu nr 07-135059-EV lisa (tl 69-

75), 31. juuli 2007 kinnistu müügileping, hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping (tl 76-83),

26. märtsi 2008 hüpoteegi muutmise leping ja ajaõigusleping (tl 85-88), 26. septembri 2008

hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise leping (tl 90-92), e-kirjad (tl 93, 96-97, 101), 30. aprilli 2010

täitmisteade (tl 94-95), lepingu ülesütlemise kirjad (tl 98-100, 102), 2. detsembri 2009 teatis (tl 103).

Kostja vastus (tl 109-114)

Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas sellele alljärgnevad vastuväited:

1. Hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole järginud sellise hagi esitamiseks

seaduses ette nähtud tähtaega. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõikele 3 võib

4(11)

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30

päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et TMS § 221

lõikes 3 sätestatud tähtaeg on hagi aegumistähtaeg, mitte menetlustähtaeg (Riigikohtu 14.11.2007

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07, p 10). Seega on TMS § 221 lõike 3 näol tegemist sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi aegumise tähtajaga. Kostja taotleb kohtult nõude aegumise kohaldamist.

Lisaks aegumise vastuväitele, on kostja seisukohal, et hagi esitamine ei ole kooskõlas TMS § 221 lg-

ga 1. TMS § 221 lg 1 näidisloetelus on esitatud võlgniku vastuväidetele ühine nimetaja - kõigi näidete

ühiseks tunnuseks on, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on

toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda. Eelnimetatuga nõustub ka Riigikohtu

kolleegium, öeldes et võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad

pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-

07 punkt 11). Näidetena on Riigikohus välja toonud nõude aegumise vastuväite ja võlgniku kohustuse

täitmisest vabastamise vastuväite, samuti näited tehingu tühistamise või tühisuse vastuväite kohta

tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel, äramuutva tingimuse saabumise, lepingust taganemise,

sissenõudja poolt nõude loovutamise, sissenõutavuse puudumise jms vastuväite esitamise kohta. Kostja

on seisukohal, et antud juhul ei esine selliseid pärast kostja nõude tekkimist ilmnenud asjaolusid, mis ei

võimalda täitmist. Seega ei ole hagi esitamine kooskõlas ka TMS § 221 lg-ga 1.

2. Laenulepingu ülesütlemine on kehtiv.

Kostja ei küsi lepingu sõlmimisel teise poole kontaktaadressi formaalsuste täitmiseks, vaid selleks, et

vajadusel avaldatud aadressile lepinguga seotud teateid saata ja vastaspoolega ühendust võtta.

Vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingule (p 4.1) kohalduvad lepingus reguleerimata osas

pooltevahelisele lepingulisele suhtele laenulepingu tüüptingimused ja Swedbanki üldtingimused.

Hageja on laenulepingu punkti 4.16 kohaselt kinnitanud ka nimetatud tingimustega tutvumist. Lepingu

lahutamatuks osaks olevatest üldtingimustest (p 5.2.4) ja ka lepingu tüüptingimustest (p 10.4)

tulenevalt on hageja kohustatud kohe informeerima kostjat kõikidest andmetest ja asjaoludest, mis on

muutunud, võrreldes lepingus või kostjale esitatud dokumentides fikseeritud andmetega (nt isiku- või

kontaktandmete

muutumine).

Üldtingimuste

punkti

5.2.7

kohaselt

kui

hageja

ei

ole

informeerimiskohustust täitnud, siis on kostjal õigus eeldada kostja valduses olevate andmete õigsust.

Seega, arvestades, et kostja valduses olid lepingu sõlmimisel hageja poolt avaldatud kontaktandmed

ning hageja ei ole kostjat oma kontaktandmete muutumisest teavitanud, siis oli kostjal õigus eeldada

kostja valduses olevate andmete õigsust ning saata kõik lepingutega seonduv nimetatud aadressil.

Seoses hageja poolse võlgnevusega kostjale, saatis kostja hagejale korduvalt teatised lepingu

ülesütlemise kohta hageja poolt kostjale viimati teatatud aadressil (XXXX 17 Vahi küla Tartu vald

Tartumaa). Nimetatud aadress on ka hageja poolt käesoleva kohtumenetluse raames kohtule ja

vastaspoolele teatatud elukoht, samuti on nimetatud aadressil asuva kinnistu omanik hageja. Ka

täitmisteade toimetati hagejale kätte nimetatud aadressile. Seega võib eeldada, et tegelikkuses hageja ka

elab nimetatud aadressil. Kostja saatis hagejale teatised lepingu võlgnevuse ja ülesütlemise kohta

korduvalt, st 4 kirja poole aasta jooksul. Niisiis ei olnud kostja poolt hagis viidatud 18.09.2009 kiri

ainuke teatis, mille kostja hagejale saatis. Nimetatud kirjades püüdis kostja hagejaga kontakti saada,

paludes hagejal kostjaga ühendust võtta, et leida kokkulepe võlgnevuste tasumise osas. Kirjad saadeti

tähitud kirjadena, mis tähendab, et hagejale jäeti postkasti teade kostjalt saabunud kirja kohta, mille

alusel postiasutusest vastav kiri väljastatakse. Hageja aga kirjadele postiasutusse järele ei läinud ja

kirjad tagastati kostjale hoiutähtaja möödumisel. Seega ei ole hageja järginud mõistliku isiku

hoolsuskohustust, kuivõrd samas olukorras heas usus tegutsev isik kontrollib aeg-ajalt oma postkasti

ning leides neljal korral postkastist teate tähitud kirja kohta, reageerib sellele. Arvestades eeltoodut, oli

hagejale tegelikkuses tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda, kostja on teinud omalt poolt

kõik võimaliku hagejaga läbirääkimiste pidamiseks ja talle kirjade kätte toimetamiseks. Tegelikkuses

reaalselt hageja ka teadis kirjade sisu, kuid hageja ei käitunud heas usus. Seega saab lugeda

laenulepingu ülesütlemise avalduse hageja poolt kätte saaduks.

5(11)

3. Kostja ei ole rikkunud lepingu ülesütlemisel formaalseid ja materiaalseid eeldusi.

Hageja oli enne laenulepingu ülesütlemist (kostja luges lepingu üles öelduks alates 06.10.2009) alates

2009. aasta jaanuarikuust viivituses laenumaksete tasumisega, ehk teisisõnu hageja oli lepingujärgsete

põhikohustuste täitmisega pidevalt pikaaegses viivituses juba 10-kuulise perioodi vältel. Selline

maksekäitumine annab kostjale põhjendatud aluse eeldada, et hageja jätkab kohustuste mittekohast

täitmist ka edaspidi. Samuti ei suutnud hageja vaatamata antud lubadustele oma laenulepingust

tulenevaid võlgnevusi likvideerida korduvatest kostjapoolsetest vastutulekutest hoolimata. Eeltoodut

arvesse võttes ei saanud hageja kostjalt mõistlikult nõuda laenulepingu jätkamist. Hageja pidi

laenulepingu sõlmimisel arvestama, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral on kostjal

õigus leping üles öelda ning see on sõltuvuses ainult tema enda maksekäitumisest.

Kuna hageja ei täitnud laenulepingu järgseid kohustusi nõuetekohaselt ja hagejal tekkis kostja ees

laenulepingust tulenev võlgnevus, oli kostjal õigus laenuleping tüüptingimuste punkti 11.1.2 kohaselt

üles öelda, pärast tasumiseks täiendava tähtaja andmist. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s

114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine

lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast

lepingust taganenuks. Riigikohus on võtnud seisukoha, et lepingust taganemisele ja ülesütlemisele kui

sarnastele õiguskaitsevahenditele kohaldatakse analoogseid reegleid (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-5-

10 punkti 11). Kolleegium leidis, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral.

Kostja saatis hagejale 24.03.2009, 14.04.2009, 05.05.2009 korduvad teatised laenude võlgnevuse

kohta, milles andis hagejale täiendavalt aega laenulepingust tulenevate võlgnevuste tasumiseks. Kostja

teavitas hagejat, et juhul kui hageja teatistes märgitud tähtaja jooksul laenulepingust tulenevaid

kohustusi kohaselt ei täida, loeb kostja laenulepingu ülesöelduks ning alustab kogu laenulepingust

tuleneva võlgnevuse väljanõudmiseks täite- ja/või kohtumenetlust. Pärast teatiste saatmist kontakteerus

hageja kostjaga täiendava informatsiooni saamiseks ning võlgnevuse tasumise osas kokkuleppele

jõudmiseks. Kirjade saatmise vahepealsel ajal toimusid hageja ja kostja vahel läbirääkimised ja

kirjavahetus võlgnevuse võimalikuks tasumiseks kokkuleppele jõudmise osas. Kostja tuli hagejale

vastu läbirääkimiste pidamiseks, kokkulepete sõlmimiseks ja andis täiendavalt aega võlgnevuse

tasumiseks. Lisaks ei tekkinud sellest hagejale mingisugust kahju, pigem tuli see hagejale kasuks,

kuivõrd pärast lepingu ülesütlemist arvestatakse viiviseid kogu võlgnevuse summa pealt. Kuivõrd

lõpuks kompromissile siiski ei jõutud ja hageja võlgnevust ei tasunud, saatis kostja hagejale 18.09.2009

veelkord viimase samasisulise teatise, andes täiendavalt aega laenulepingust tulenevate võlgnevuste

tasumiseks kuni 03.10.2009. Hageja seisukoht, et kostja oleks pidanud enne laenulepingu ülesütlemist

saatma talle eraldi ülesütlemisavalduse, millelt nähtuks laenulepingu ülesütlemine alates konkreetsest

kuupäevast, ehk antud juhul alates 06.10.2009, ei tulene seadusest. Kostja on saatnud korduvalt

hagejale teateid, milles on andnud korduvalt täiendavaid tähtaegu tasumiseks. Need ületavad

tüüptingimustes ette nähtud tähtaja. Kostja saadetud avaldused, millega anti täitmiseks täiendav

tähtaeg, on käsitatavad ülesütlemisavaldustena. Täidetud on eeldused laenulepingu ülesütlemiseks ning

kostja nõue on muutunud sissenõutavaks.

Kostja lisas tõenditena koopiad Swedbank AS üldtingimustest (tl 121-124) ja kohtutäitur Anne

Böckleri vastusest kostja päringule täitmisteate hagejale kättetoimetamise kohta (tl 126-127).

Hageja arvamus kostja vastuse kohta (tl 138-144)

Hageja arvamuse kohaselt:

1. Hageja nõuded ei ole aegunud. TsÜS §-st 142 tulenevalt aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul

üksnes isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist ehk sooritusnõue. Õigussuhte

olemasolu tuvastamise nõudele aegumist ei kohaldata ja seetõttu ei ole lepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise nõue aegunud. Hageja oleks pidanud esitama nõude sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks hiljemalt 3. juunil 2010, kuid seda vaid juhul, kui aegumine ei oleks peatunud

vääramatu jõu tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seadus ei määratle vääramatu jõu mõistet, mistõttu tuleb

6(11)

lähtuda võlaõigusseaduse § 103 lõikest 2 ja TsMS § 422 lõikest 1 (TsÜS § 4). Õigustatud isiku

haigestumine ja tervisehäire on vääramatu jõud, samuti mõjuv põhjus eelnimetatud sätete tähenduses.

Hagejal ei ole esitada oma haiguse ja tervisehäire põhistamiseks haiguslehte, sest hageja pöördus

terviseseisundi iseloomu tõttu nõustamiseks ja ravi saamiseks arsti poole mõni aeg pärast haiguse ja

tervisehäire ilmnemist ning süvenemist. Kuid hageja kinnitab, et ta oli käesoleva aasta maikuust kuni

augustikuuni (kaasa arvatud) töö- ja otsusevõimetu ega saanud terviseseisundi tõttu oma õigusi

teostada ja kaitsta. Kuna hageja terviseseisund on delikaatne teema, ei soovi hageja oma haiguse ja

tervisehäire üksikasju siinkohal avaldada ja kirjeldada, kuid vajadusel ja kohtu nõudmisel esitab hageja

kohtule perearsti kinnituse arsti poole pöördumise kohta ja vastava erialaspetsialisti arvamuse hageja

terviseseisundi kohta. 31. augustil 2010 esitas hageja hagi tagamise taotluse. TsÜS § 160 lg 2 punkt 2

kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine hagi tagamiseks enne hagi esitamist, kui

see avaldus rahuldatakse. Kohus rahuldas hageja taotluse 3. septembril 2010. Seega ei ole ka

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue aegunud.

2. Hagi esitamine on kooskõlas TMS § 221 lõikega 1. Kostja vastuväide, et hagi esitamine ei ole

kooskõlas TMS § 221 lõikega 1, on eksitav. Riigikohus asus tsiviilasjas 3-2-1-134-07 tehtud otsuses

seisukohale, et näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista

teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Nii on

Riigikohus näiteks tsiviilasjas 3-2-1-153-09 tehtud otsuses leidnud, et üheks vastuväiteks, millega

põhjendada TMS § 221 lõike 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv või

viivis.

3. Lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Hageja ei vaidlusta kostja üldtingimuste kehtivust, kuid juhib

tähelepanu Riigikohtu lahendile tsiviilasjas 3-2-1-8-09, mille punkt 11 kohaselt: „Seega on ekslik

kassatsioonkaebuse väide, et kuna laenusaaja ei olnud aadressi muutumisest teatanud, tuleb

ülesütlemisavaldus lugeda kättesaaduks“. Seadus sätestab selgesõnaliselt tahteavalduse kehtivuse

eeldused ja Riigikohus on eelnimetatud tsiviilasjas tehtud otsuses üheselt sisustanud mõiste „mõistlik

võimalus sellega tutvuda“. Seega ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, mida panga üldtingimused ja

tüüptingimused kontaktaadressi kohta sätestavad. Hageja on kolm esimest kirja – koostatud 24. märtsil

2009, 14. aprillil 2009 ja 5. mail 2009 - kätte saanud. Hageja on käitunud nagu mõistlik isik ning

kontrollinud mõistliku aja tagant oma postkasti ja reageerinud kätte saadud kirjadele. Käesolevas

vaidluses ei oma aga eelnimetatud kirjade sisu olulist tähtsust, sest kostja ei lõpetanud nende kirjade

alusel lepingut nagu tänaseks on selgunud. Hageja tugineb oma nõuetes asjaolule, et ta ei ole kätte

saanud 18. septembril 2009 koostatud kirja, mille alusel kostja väidetavalt lõpetas lepingu, ega ole

teadlik selle kirja sisust. Isegi juhul, kui hageja oleks saanud kätte teate 18. septembril 2009 koostatud

kirja saabumise kohta, ei oleks samas olukorras mõistlik tarbija osanud oodata vastavasisulist kirja.

Seda eelkõige seetõttu, et hagejale arusaadavalt oli kostja juba lepingu üles öelnud. Siinkohal ei oma

tähtsust, kas nö üles ütlemised olid ka kehtivad, sest hageja on õigusteadmisi mitteomav isik ega oska

õiguslikult hinnata tahteavalduste kehtivust. Mõistlikul tarbijal on eeldatavasti nii palju loogilist

mõtlemist, et mõista või vähemalt eeldada, et üht ja seda sama lepingut ei öelda ega ka saa korduvalt

üles öelda. Teade tähitud kirja saabumise kohta ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seega isegi

juhul, kui hageja oleks saanud kätte teate tähitud kirja saabumise kohta, võis hagejale arusaadavalt olla

tegemist mis tahes sisulise kirjaga. Siinkohal rõhutab hageja, et kostja on ise oma tegevusega tekitanud

sellise olukorra ja eksitanud tarbijat. Eeltoodu tõttu on pahatahtlik väita, et hageja ei ole käitunud hea

usu põhimõttest lähtuvalt.

4. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav VÕS § 116 lõige 5. VÕS § 416 lõikest 1 tulenevalt võib

krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles

öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine VÕS

§ 416 alusel eeldab eraldi ülesütlemise avalduse esitamist ja tulenevalt VÕS §-st 421 ei saa pooled

7(11)

kokku leppida teisiti. VÕS § 421: Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe

on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud võimaluse - avaldada, et

krediidiandja ütleb täiendava tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab

kogu võla tasumist – näol ei ole tegemist VÕS § 116 lõikes 5 sätestatud võimalusega öelda leping üles

tingimuslikult. VÕS § 116 lõige 5 sätestab „loeb üles öelduks“, kuid VÕS § 416 lõige 1 sätestab „ütleb

üles“. VÕS § 416 lõige 1 hoiatab ülesütlemise eest, mitte ei ütle lepingut tingimuslikult üles. Isegi

juhul, kui kostja poolt koostatud kirju saaks lugeda ülesütlemise avaldusteks, ei avaldanud kostja

hagejale kordagi, et ta ei loe ülesütlemise avaldusi siduvaks ja annab hagejale täiendava tähtaja

kohustuste täitmiseks. Seaduse kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks üksnes juhul, kui enne

tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus

(TsÜS § 72). Kostja ei avaldanud kordagi sellist tahet. On meelevaldne väita, et hagejale ei tekkinud

kostja tegevuse tõttu mingisugust kahju. Pikaajaline teadmatus ja hirm eluaseme kaotuse ees on

korvamatu kahju. Kostja kui suurettevõtja ja tunnustatud krediidiasutus peaks teadma, et kõige

olulisemateks tsiviilõiguse allikateks on seadused, mis on täitmiseks kohustuslikud, ning tsiviilõiguse

üheks kõige olulisemaks põhimõtteks hea usu põhimõte. Selleks, et tarbija oleks teadlik oma õigustest

ja kohustustest ning saaks oma õigusi kaitsta ja kohustusi täita, peab krediidiasutus oma tegevuses

rangelt järgima seadust, olema selge ja arusaadav ning vältima eksitavat tegevust. Kostja on algatanud

seaduse ja hea usu põhimõtte vastaselt täitemenetluse hageja eluaseme müügiks ning tekitanud sellega

hagejale kahju.

Hageja alternatiivsed nõuded (tl 184-188)

Juhul, kui kohus jätab rahuldamata hageja tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise

nõude, palub hageja kohtul: 1. tuvastada lepingu lõppemine kostja 14. aprilli 2009 kirja alusel,

tuvastades sealhulgas lepingu lõppemise täpse kuupäeva; 2. tuvastada intressinõude sissenõutavuse

puudumine ajavahemikus alates lepingu lõppemisest kuni 6. oktoobrini 2009 arvestatud intressi

ulatuses; 3. vähendada viivisenõuet ajavahemikus alates lepingu lõppemisest kuni täitemenetluse

algatamiseni arvestatud viivise ulatuses; 4. tuvastada menetlustasu võlgnevuse sissenõutavuse

puudumine täies ulatuses. Käendajana ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna palub hageja

vähendada laenulepingust nr 08-140756-JK tulenevat viivisenõuet ajavahemikus alates lepingu

lõppemisest, so 25. märtsist 2009, kuni täitemenetluse algatamiseni arvestatud viivise ulatuses.

Hageja hinnangul ei saa lepingut lõppenuks lugeda 6. oktoobril 2009. Lepingu lõppenuks lugemisel ei

saa lähtuda arvutiprogrammist, mille põhimõtted ei lähtu seadusest ega lepingust. Veel enamgi, hageja

hinnangul ei saa hageja seisukohale vastupidisele seisukohale jõudes lugeda lepingut lõppenuks kostja

18. septembri 2009 kirja alusel. Võttes arvesse tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja

materiaalsed eeldused (TsÜS § 69, VÕS § 416) ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätte, mille

kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse

saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus (TsÜS § 72), tuleb leping lugeda lõppenuks kostja

14. aprilli 2009 kirja alusel. Üksnes läbirääkimistest võlgnevuse tasumise üle ei saa teha järeldust, et

kostja varasemad lepingu lõpetamisele suunatud tahteavaldused on kehtetud (tagasivõetud) ja leping oli

taaskehtiv kuni 2009 oktoobrikuuni. Võlausaldajad ja võlgnikud peavad läbirääkimisi ka olukordades,

kus nendevahelised lepingud on lõppenud, kuid ühel poolel on teise poole ees täitmata kohustusi.

Läbirääkimised ei eelda lepingu jätkuvat kehtivust.

Kostja 15. aprillil 2011 esitatud aruande kohaselt on kostja arvestanud intressi 6. oktoobrini 2009.

Seadusest (VÕS § 195 lg 2 ja § 416 lg 3) ja kohtupraktikast (3-2-1-5-06 ja 3-2-1-137-06) tulenevalt

kaotab alates krediidi tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest (sealhulgas lepingu

ülesütlemisest) intressi arvestamine õigusliku aluse. Kuna hageja on seisukohal, et leping ei lõppenud

6. oktoobril 2009, on kostja intressinõue osaliselt esitatud õigusliku aluseta.

Kostja 15. aprillil 2011 esitatud aruande kohaselt on kostja viivisenõue 14. aprilli 2011 seisuga

17 539,60 eur. Hageja on seisukohal, et viivisenõue on ebamõistlikult suur ja ajavahemiku alates

8(11)

lepingu lõppemisest kuni täitemenetluse algatamiseni eest hea usu põhimõtte vastane. Õiguste

teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud

seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele

isikule. Riigikohus (3-2-1-41-07) on leidnud, et ka viivisenõue, sealhulgas seadusjärgne viivisenõue,

võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi

kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu

ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele

seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hageja leiab (jättes siinkohal

kõrvale sundtäitmise negatiivse mõju hagejale), et kostja on tahtlikult ja põhjendamatult viivitanud

täitmisavalduse esitamisega, pikendades sellega oluliselt viivise arvestamise perioodi. Kostja teatas

täitemenetluse algatamisest (algatamise kavatsusest) hagejale 9. novembril 2009 pärast hagejalt

vastavasisulise teabepäringu saamist, kuid esitas kohtutäiturile avalduse alles 29. aprillil 2010 pärast

hagejalt järjekordse teabepäringu saamist. Kostja väide justkui pakkus ta vahepealsel ajal hagejale

vabatahtliku täitmise võimalust ja viivitus täitmisavalduse esitamisel oli hageja huvides, on

meelevaldne ja eksitav. Kostja vastused hageja teabepäringutele olid lakoonilised ja ühemõttelised

(asjaga tegeleb edaspidi kohtutäitur) ega sisaldanud vabatahtliku täitmise pakkumisele suunatud

tahteavaldust.

Kostja 15. aprillil 2011 esitatud aruande kohaselt võlgneb hageja kostjale 38,35 eurot võlgnevuse

menetlemise eest. Hageja on seisukohal, et kostja nõue on ebamõistlikult suur ja tõendamata.

Tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punkt 4.11 kohaselt, kui laenusaaja ei täida maksekohustust ja on

viivitanud tasumisega rohkem kui 20 kalendripäeva ja pank on saatnud laenusaajale korduva

meeldetuletuse, siis on laenusaaja kohustatud maksma panga nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu

panga hinnakirja kohaselt. Kostja ei ole hagejat teavitanud vastavatest menetlustoimingutest ega

esitanud hagejale menetlustasu nõudeid, mistõttu on ebaselge, millistest kulutustest kostja nõue

tuleneb. Hagejale teadaolevalt on kostja esitanud võlgnevusega seoses hagejale neli kirja kuupäevadega

24. märts 2009, 14. aprill 2009, 5. mai 2009 ja 18. september 2009. Eelnimetatud aruande kohaselt on

aga kostja võlgnevust menetlenud kümnel korral ja kuupäevadel, mis ei ühti eelnimetatud kirjade

kuupäevadega. VÕS §-st 127 tulenevalt on kahjuhüvitis piiratud ettenähtavuse reegli ja rikutud

kohustuse eesmärgi teooriaga. Ilmselgelt ei ole hageja kohustatud hüvitama kostjale pangatöötaja

töötasu aja eest, mil viimane tegeles hageja võlgnevusega. Kostja on kohustatud hoiduma toimingutest,

mis suurendavad kahju (VÕS § 139 lg 2) ega tohi teha põhjendamatult kulutusi, mille hüvitamise

kohustus võib lasuda hagejal.

31.08.2011 kohtuistung (tl 211-213)

Hageja esindaja jäi nii esialgselt kohtule esitatud kui ka alternatiivsete nõuete juurde. Kui kohus ei

peaks tuvastama lepingu ülesütlemise tühisust, on viivise osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine,

hageja alternatiivne nõue. Viivisenõue alates lepingu lõppemisest kuni täitemenetluse algatamiseni on

põhjendamatu. Viivise vähendamise peamine põhjus on, et kostja andis hagejale teada täitemenetluse

algatamisest tunduvalt varem, kui ta seda tegelikult tegi. Kostja esitas täiturile avalduse menetluse

kohta siis, kui läbirääkimised hagejaga alles käisid.

Kostja esindaja oli arvamusel, et pank pahatahtlikult venitanud ei ole. Hageja on ise tahtnud

täitemenetlust võimalikult edasi lükata, kuna kinnisvarahinnad on hakanud tõusma, ja hageja soovis ise

kinnistut müüa, et saaks võimalikult kõrge hinna. See oli hagejale veel kord vastutulek, et saab ise vara

realiseerida, et ei tuleks täituritasusid. Kui leping oleks 14. aprilli 2009 kirja alusel üles öeldud, siis

intressi ja viivise vahe tuleks isegi hageja kahjuks 3286,04 euro võrra. Kostja loobus täitemenetluses

hagejalt menetlemise tasu nõudest summas 38,35 eurot. Kuna võlgnevused on üleval ja tulevad täita,

siis on kostja nõue seadusjärgse määraga viivise osas põhjendatud.

Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus

9(11)

1. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb hagi esitamise aegumise tõttu jätta rahuldamata, alternatiivne nõue

rahuldada osaliselt.

2. Esmalt võtab kohus seisukoha kostja taotluse osas kohaldada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagile aegumist ja seejärel hageja väite suhtes, et aegumine peatus vääramatu jõu (tervisehäire) tõttu.

Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõikele 3 võis

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30

päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et TMS § 221

lõikes 3 sätestatud tähtaeg on hagi aegumistähtaeg, mitte menetlustähtaeg (Riigikohtu 14. novembri

2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07, p 10). Seega on TMS § 221 lõike 3 näol tegemist

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumise tähtajaga.

Täitmisteate saatelehega (tl 127) on tõendatud, et hageja sai täitmisteate täiteasjas kätte 4. mail 2010.

Seega vastavalt TMS § 221 lg-le 3 aegus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi 3. juunil 2010.

Hageja esitas kohtule taotluse hagi tagamiseks 31. augustil 2010, mille kohus rahuldas 3. septembri

2010 määrusega. Seega on hagi esitatud kohtule ajal, mil hagi oli juba aegunud ja hagi tuleb jätta

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes rahuldamata.

Kohus leiab, et hageja võimalikke terviseprobleeme ei ole alust käsitada vääramatu jõuna aegumise

peatumisel. Hageja märkis 2. detsembri 2010 kohtule esitatud seisukohtades, et oli maikuust kuni

augustikuuni teo- ja otsustusvõimetu ega saanud terviseseisundi tõttu oma õigusi teostada ja kaitsta.

Hageja kinnitas, et pöördus nõustamiseks ja ravi saamiseks arsti poole mõni aeg pärast haiguse ja

tervisehäire ilmnemist ja süvenemist. Tervisehäire tõendamiseks on hageja esitanud perearst Ülle

Hanseni tõendi (tl 178), millest nähtub, et hageja on pöördunud alates 7. juulist 2009 depressiooni tõttu

korduvalt perearsti poole. Perearst Ülle Hanseni tõendist (tl 207) nähtub, et hageja on pöördunud

perearsti poole 27. augustil 2010 ning võib arvata, et tõenäoliselt haigestus 2010 kevadel. Depressioon

on kaasaja ühiskonnas levinud tervisehäire. Iga haigust ei käsitata aga menetlustakistusena. Raske

psüühikahäire korral vajab isik üldjuhul eriarsti – psühhiaatri – konsultatsiooni ja isegi haiglaravi

kohaldamist. Perearsti tõendid ei tõenda hageja terviseseisundi ootamatut halvenemist ulatuses, mis

takistanuks tal tähtaegselt hagi esitamast või endale esindajat palkamast. Jättes kõrvale pooltevahelise

vaidluse muud asjaolud, tõendab hageja 9. novembri 2009 e-kiri (tl 190) kõige hilisemalt, et talle pidi

teada olema panga poolt lepingu lõpetamine. Seega oli hagejal vähemalt sellest ajast alates võimalus

pöörduda kohtu poole lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagiga. Riigikohus on 28. aprilli 2010

otsuses 3-2-1-31-10 märkinud, et TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamine ei ole välistatud ka enne

täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Selliselt oleks võimalik täitemenetluse

alustamist juba enne takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses

(p 19). Pooled on esitanud asja juurde e-kirjavahetuse 18. septembrist 2009 kuni 9. septembrini 2010.

Kohtule teadaolevalt osales hageja endise BBCC Invest OÜ juhatuse liikmena äriühingu

pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-10-546) ja esitas halduri ettekande kohaselt talle dokumente 2010

maikuus. Ka need asjaolud ei kinnita hagejal tervisehäire olemasolu, mida saaks käsitada mõjuva

põhjusena hagi tähtaegselt esitamata jätmiseks.

3. Ehkki kohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumise tõttu rahuldamata, märgib

kohus, et tarbijakrediidilepingu nr 07-135059-EV ülesütlemine kostja poolt oli õiguspärane. Kohus

nõustub ülesütlemise formaalsete ja materiaalsete eelduste hindamisel kostjaga.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja rikkus laenulepingust nr 07-135059-EV tulenevat

kohustust tagastada laenusumma ja tasuda intressi lepingus kokkulepitud tingimustel. Kostja loeb

laenulepingu ülesöelduks 18. septembri 2009 vormistatud lepingu ülesütlemise alusel. Hageja väide, et

tarbijakrediidilepingu ülesütlemine eeldab VÕS § 416 alusel eraldi ülesütlemise avalduse esitamist

pärast täiendava tähtaja tulemusteta möödumist, ei tulene võlaõigusseadusest ja pooltevahelisest

laenulepingust. Hagejale saadetud avaldusest nähtub selgelt kostja tahe lõpetada laenuleping

ennetähtaegselt ühepoolselt ning antud juhul sidus kostja laenulepingu ülesütlemise lepingust

tulenevate kohustuste kohase täitmisega hagejale antud täiendava tähtaja jooksul. Hoiatusega

10(11)

sõnastuses „Nimetatud tähtajaks kohustuste täitmata jätmisel on AS Swedbank sunnitud

ennetähtaegselt lugema lõppenuks sõlmitud lepingud /…/“ on määratud lepingu ülesütlemise

tingimused ja ajahetk, seega puudub vajadus täiendavaks eraldi teatiseks ülesütlemise toimumise kohta.

Asjaolu, et reaalselt luges kostja oma arvutiprogrammis lepingud ülesöelduks alates 6. oktoobrist 2009

(hoiatuses märgitud viimaseks täitmise tähtpäevaks 3.10.2009), ei mõjuta laenulepingu ülesütlemise

õiguspärasust. Asjaolu, et kostja oli hagejale samasisulisi teatisi esitanud ka juba 24. märtsil,

14. aprillil ja 5. mail 2009, kuid hiljem läbirääkimiste käigus vastutulekuna hagejale ülesütlemise

õigusest loobunud, andes võimaluse tagatise müügiks ja selle arvel kohustuste täitmiseks kostja ees, ei

anna hagejale alust eeldada või õiguspäraselt oodata, et kostja taaskord lepingu üles ütlemata jätab.

Riigikohus on 29. märtsi 2010 otsuse 3-2-1-5-10 punktis 11 selgitanud, et ekslik on hageja arusaam, et

ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 116 lg-t 5, kui leidis, et kostja teated on käsitatavad

ülesütlemisavaldustena ja et pärast täitmiseks antud tähtaja möödumist ei pidanud kostja saatma

hagejale eraldi ülesütlemisavaldust. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud

täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida

täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks.

Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud

lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise

osa. Riigikohus on 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust

taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid

reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu

ülesütlemise korral. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba

täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul

täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine.

Vaidluses laenulepingu ülesütlemise kättesaamise üle nõustub kohus kostjaga, et teatis on hagejale

kätte toimetatud kooskõlas lepinguga ning tuleb lugeda hageja poolt kättesaaduks ja seega tema suhtes

kehtivaks. Kostja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja saatis 18. septembri 2009 teatise

hageja aadressil XXXX Vahi küla Tartu vald, milline on hageja aadress lepingu järgi, tema kinnisvara

asukoha aadress ja ka elukoha aadress käesolevas kohtumenetluses. Üldtingimuste punkti 5.2.4 ja ka

lepingu tüüptingimuste punkti 10.4 kohaselt on hageja kohustatud kohe informeerima kostjat kõikidest

andmetest ja asjaoludest, mis on muutunud, võrreldes lepingus või kostjale esitatud dokumentides

fikseeritud andmetega (nt isiku- või kontaktandmete muutumine). Üldtingimuste punkti 5.2.7 kohaselt

kui hageja ei ole informeerimiskohustust täitnud, siis on kostjal õigus eeldada kostja valduses olevate

andmete õigsust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi muutub ülesütlemisavaldus

kui ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus kehtivaks selle kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt

lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on

toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse

saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus on seisukohal, et kostja toimetas

ülesütlemisavalduse hagejale kätte kooskõlas lepinguga. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis osutaksid

sellele, et hagejal esinesid objektiivsed takistused saadetud teatisega tutvumiseks. Pooltevaheline e-

kirjavahetus tõendab, et hageja oli teadlik talle edastatud teatiste sisust.

4. Hageja on esitanud alternatiivse nõudena: 1. tuvastada lepingu lõppemine kostja 14. aprilli 2009

kirja alusel, tuvastades sealhulgas lepingu lõppemise täpse kuupäeva; 2. tuvastada intressinõude

sissenõutavuse puudumine ajavahemikus alates lepingu lõppemisest kuni 6. oktoobrini 2009 arvestatud

intressi ulatuses; 3. vähendada viivisenõuet ajavahemikus alates lepingu lõppemisest kuni

täitemenetluse algatamiseni arvestatud viivise ulatuses; 4. tuvastada menetlustasu võlgnevuse

sissenõutavuse puudumine täies ulatuses. Käendajana ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna

palub hageja vähendada laenulepingust nr 08-140756-JK tulenevat viivisenõuet ajavahemikus alates

lepingu lõppemisest, so 25. märtsist 2009, kuni täitemenetluse algatamiseni arvestatud viivise ulatuses.

11(11)

TsMS § 370 lg 2 alusel on hagis alternatiivsete nõuete esitamine lubatud ja TsMS § 134 lg 1 kohaselt

määratakse alternatiivsete nõuete hagihind suurema nõude järgi. Kohus loeb hageja alternatiivsed

nõuded hinnata tuvastushagideks ning loeb riigilõivu alternatiivselt nõudelt kaetuks esialgse hagi

riigilõivuga. TsMS § 368 lg 2 võimaldab täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse

tekkimise korral sissenõudjal või võlgnikul esitada tuvastushagi teise poole vastu täitmiseks vajalike

asjaolude tuvastamiseks ja täitedokumendi selgitamiseks.

Kohus eelnevalt (punktis 3) käsitas laenulepingu nr 07-135059-EV ülesütlemisega seonduvat ning

nõustus kostjaga, et laenuleping on ülesöeldud alates 6. oktoobrist 2009. Seoses eeltooduga puudub

kohtul alus tuvastamaks kostja intressinõude sissenõutavuse puudumine ajavahemikus alates lepingu

lõppemisest kuni 6. oktoobrini 2009. Kohus märgib, et lepingu lõppenuks lugemine 6. oktoobril 2009

(so hiljem kui hageja ise nõuab) ei kahjusta kuidagi hagejat võlgnevuse suuruse määramisel, sest

laenult arvestatav intress on kostja arvestuse kohaselt väiksem kui arvestatav viivis.

Hageja taotles vähendada viivisenõuet ajavahemikus alates lepingu lõppemisest kuni täitemenetluse

algatamiseni arvestatud viivise ulatuses ja vähendada laenulepingust nr 08-140756-JK tulenevat

viivisenõuet ajavahemikus alates lepingu lõppemisest, so 25. märtsist 2009, kuni täitemenetluse

algatamiseni arvestatud viivise ulatuses.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-

s 162 sätestatule, so samadel alustel leppetrahvi vähendamisega. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui

tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Kuigi antud sätte sõnastuse kohaselt on võimalik eristada kahte etappi – eelnevalt peab kohus

tuvastama leppetrahvi (antud juhul viivise) ebamõistliku suuruse ja alles seejärel on ta õigustatud

kaaluma leppetrahvi vähendamist, tuleb antud sättes mitteammendava loeteluna esitatud ja muid

leppetrahvi vähendamist põhjendavaid asjaolusid hinnata nende etappide omavahelise seotuse tõttu

juba leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse üle otsustamisel. Hageja on taotlenud viivise vähendamist

seoses asjaoluga, et kostja on põhjendamatult kaua viivitanud nõude sundtäitmisega. Kohus leiab, et

hageja taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud viivise ebamõistlikku

suurust. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe

kohustust täitvat võlgnikku kahjustadagi. Hageja väide selle kohta, et kostja on pahatahtlikult

viivitanud nõude sundtäitmisele esitamisega, on põhjendamatu. Kostja selgitusest ja ka hageja

9. novembri 2009 e-kirjast nähtuvalt anti hagejale esialgu võimalus realiseerida tagatis vabatahtlikult,

kuid hageja tagatist realiseerida ei suutnud. Nähtuvalt hageja enda kirjast sõitis ta ka hoopis ära

välismaale. Kostja esitas täitmisavalduse kohtutäiturile 29. aprillil 2010. Ligi 7-kuulist perioodi ei saa

pidada ebamõistlikult pikaks tähtajaks kinnisasja müümisel. Viivise lisandumine maksetega hilinemise

korral oli pooltevahelises lepingus kokku lepitud, seega tuli ja tuleb hagejal viivisenõudega arvestada.

Kuna kostja loobus kohtuistungil täitemenetluses hagejalt menetlustasu nõudest summas 38,35 eurot,

tuleb sundtäitmine menetlustasu 38,35 eurot nõudes tunnistada lubamatuks.

5. Tartu Maakohtu 3. septembri 2010 määrusega peatati hagi tagamise abinõuna antud tsiviilasjas

täitemenetlus Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Anne Böckleri menetluses olevas täiteasjas nr

182/2010/1035. TsMS § 386 lg 4 alusel tuleb hagi tagamine hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistada.

6. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi olulises osas rahuldamata, jätab poolte

menetluskulud täielikult hageja kanda.

Kohtunik