3-11-495/51 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-495

Haldusasi

X OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 11.01.2011 korralduse nr 12.2-3/96-1

tühistamiseks või korralduse täitmiseks sunnivahendi

rakendamise keelamiseks ning Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 14.02.2011 korralduse nr 12.2-3/96-5

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X OÜ (endise ärinimega X OÜ), seaduslik esindaja

juhatuse liige Y

Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.05.2011 otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

X OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

Jätta X OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.05.2011 otsus

haldusasjas nr 3-11-495 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit

korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54

lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X OÜ (alates 04.01.2011 ärinimega X OÜ) esitas 20.12.2010 Maksu- ja Tolliameti (MTA)

Põhja maksu- ja tollikeskusele (PMTK) 2010. a novembrikuu käibedeklaratsiooni, milles

deklareeris enammakstud käibemaksu 107 782 krooni ehk 6 888,53 €.

3-11-495

2. PMTK alustas 11.01.2011 korraldusega nr 12.2-3/96-1 üksikjuhtumi kontrolli X OÜ 2010.

a novembrikuu tagastusnõude põhjendatuse üle. Korraldusega kohustati äriühingut esitama

2010. a novembrikuu kohta kaupade/teenuste müügi- ja ostuarved, lepingud,

raamatupidamise pearaamatu kõikide kontode väljavõtted, kassadokumendid ja kõikide

pangakontode väljavõtted alates 01.10.2010 kuni „käesoleva ajani“. Äriühingu

esindusõiguslikku isikut kohustati teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks ilmuma

17.01.2011 PMTK-sse ning hoiatati korralduse mittetäitmise korral sunniraha kohaldamisega

summas 450 €.

3. X OÜ esitas PMTK 11.01.2011 korralduse peale 14.01.2011 vaide, milles sisaldus ka teatis

maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 lg 1 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest

keeldumise kohta ning taotlus korralduse täitmise tähtaja edasilükkamiseks. MTA jättis

01.02.2011 vaideotsusega vaide rahuldamata.

4. PMTK pikendas 07.02.2011 otsusega nr 12.2-3/96-3 dokumentide esitamise tähtaega kuni

11.02.2011.

5. X OÜ esitas PMTK 07.02.2011 otsuse peale vaide, mille MTA 01.03.2011 vaideotsusega

rahuldamata jättis.

6. PMTK kohustas 14.02.2011 korraldusega nr 12.2-3/96-5 X OÜ-d tasuma

11.01.2011 korralduse täitmata jätmise eest sunniraha 450 € hiljemalt 02.03.2011. Dokumentide

esitamise uueks tähtajaks määrati 21.02.2011 ning kohustuse täitmata jätmise eest hoiatati

sunnirahaga 1 000 €.

7. X OÜ esitas PMTK 14.02.2011 korralduse peale vaide, mille MTA 09.03.2011

vaideotsusega rahuldamata jättis.

8. X OÜ esitas 28.02.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 11.01.2011 korralduse

nr 12.2-3/96-1 tühistamiseks, 16.03.2011 täiendas kaebust alternatiivse taotlusega keelata

korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine (haldusasi nr 3-11-495) ning 08.04.2011

kaebuse PMTK 14.02.2011 korralduse nr 12.2-3/96-5 tühistamiseks (haldusasi nr 311-907).

Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse, liidetud haldusasjade numbriks jäi 3-11-

495. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised:

1)

Kaebaja ei pea MKS § 64 lg 1 alusel võimalikuks PMTK 11.01.2011 korraldust täita, sest

kaebaja juhatuse liikme W või temaga seotud teise äriühingu C OÜ suhtes toimub

väärteomenetlus. Kuigi käesolevas maksuasjas väärteomenetlust ei toimu, on selle algatamise oht

lähedane ja reaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt siis, kui äriühingul on

ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu

õiguste ja kohustustega seotud (EIK 15.07.1982 otsus Eckle vs Saksamaa; 25.11.2010 otsus

Faber Firm ja Jafarov vs Azerbaidžaan; 30.11.2010 otsus Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne

Storitve Leopold Okleśen S.P. vs Sloveenia). Kuivõrd maksuhaldur ei kinnita, et

maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hiljem isiku vastu väärteo- või

kriminaalmenetluses, peavad teabe valdaja suhtes kehtima analoogilised garantiid nimetatud

menetlustes kehtivate garantiidega. EIK praktika kohaselt ei ole kaebaja põhiõiguste rikkumise

tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu

kriminaal- või väärteomenetluses kasutati või mitte (EIK kohtuasi nr 34620/97 Heaney ja

McGuinness vs Iirimaa), ega see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (EIK

25.02.1993 otsus Funke vs Prantsusmaa). EIK on leidnud, et ainuüksi finantsinspektorilt

küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes

2(9)

3-11-495

kriminaalmenetluse algatamist, toob kaasa põhiõiguste riive (EIK 17.12.1996 otsus Saunders vs

Ühendkuningriik). Riigikohus on 10.06.2010 määruses nr 3-4-1-3-10 muutnud otsustes nr 3-1-1-

25-02 ja 3-3-1-47-07 toodud seisukohta, et isiku keeldumine küsimustele vastamisest ja teabe

esitamisest peaks olema põhimõtteliselt kontrollitav ning seda tuleb teostada iga konkreetse

küsimuse ja teabeelemendi osas, ning loobunud nõudest, et teabe edastamisest keeldumine

eeldab objektiivset põhjendamist.

2)

Maksuhaldur ei ole taganud kaebajale võimalust olla ära kuulatud ega küsinud, kas

kaebaja soovib tugineda MKS § 64 lg-s 1 sätestatud tagatistele. Riigikohus on selgitanud

10.12.2010 otsuses nr 3-3-1-72-10 teabe andmise kohustust isiku põhiõiguste kaitse kontekstis.

Riigikohus on varasemas praktikas osutanud ärakuulamisõiguse tähtsust rõhutades ka Euroopa

Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust (C-

142/87, C255/90, T-167/94, T-231/97, C-269/90).

3)

EIK on järjekindlalt seisukohal, et maksuasjad on Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 kaitsealas (nt EIK 05.01.2010 otsus Impar Ltd. vs Leedu). EIK

on 03.05.2001 otsuses J. B. vs Šveits asunud seisukohale, et maksukohustuslase suhtes sellise

trahvi kohaldamine, mis on määratud seoses tema poolt dokumentide mitteesitamisega, rikub

maksukohustuslase põhiõigust enese mittesüüstamisele. Seisukohta, et ka ühe rahatrahvi

määramine toob isikule kaasa konventsiooni kaitseala, on EIK järjekindlalt rõhutanud ka

hilisemates lahendites (EIK 23.11.2006 otsus Jussila vs Soome). EIK kohtulahendi õiguskäsitlus

on Eesti õigussüsteemis otsekohaldatav.

9. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

1)

PMTK 11.01.2011 korraldus on põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja jääb MTA

01.02.2011 vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Kuna maksuhalduril oli vajadus kontrollida

kaebaja 2010. a. novembrikuu käibedeklaratsioonis kajastatud tagastusnõuet, väljastas ta

kaebajale MKS § 60 lg 1 ja § 62 lg 1 alusel nõude teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks.

Vastustaja ei ole korralduse andmisel ületanud enda pädevust ega rikkunud kaebaja õigusi.

Alusetu on kaebaja väide, nagu ei oleks talle tagatud võimalust olla ära kuulatud. Olukorras, kus

maksukohustuslane keeldub andmast teavet ja dokumente kontrollimisel oleva tagastusnõude

õigsuse kohta, ei ole see käsitletav ärakuulamisõiguse rikkumise, vaid maksukohustuslase poolt

kaasaaitamiskohustuse eiramisena. Tagastusnõude põhjendatuse kontrollimisel on

tõendamiskoormus asetatud pigem maksumaksjale. Põhjendamatu on ka kaebaja väide, et

maksuhaldur ei ole küsinud, kas kaebaja soovib tugineda MKS § 64 lg-s 1 sätestatule.

Vaidlustatud korralduses on viide MKS §-le 64.

2)

Asjaolu, et maksuhaldur on alustanud teise isiku suhtes väärteomenetlust, ei oma

puutumust 11.01.2011 korraldusega. Kaebaja suhtes ei ole väärteomenetlust alustatud.

Käesoleval juhul ei keeldunud kaebaja üksnes tema süüditunnistamist võimaldava teabe

andmisest, vaid ka tema kasuks rääkivate andmete esitamisest. Kaebaja kasuks rääkivate

andmete ja tõendite esitamata jätmiseks puudub maksumenetluses alus. Maksu määramise ja

maksumenetluse raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole põhiseaduse § 22 kaitsealas

(Riigikohtu üldkogu 17.02.2004 otsus nr 3-1-1-120-3, Tallinna Ringkonnakohtu lahendid nr 3-

08-1596 ja 3-06-898, Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-09-334). Vaidlustatud korralduse

eesmärgiks ei olnud kaebaja süü tõendamine toimuvas süüteomenetluses, vaid äriühingu

tagastusnõude põhjendatuse kontrollimine. Riigikohus ei muutnud 10.06.2010 määruses nr 3-4-

1-3-10 oma senist praktikat enese mittesüüstamise küsimuses, vaid jättis kaebaja taotluse läbi

vaatamata ega hinnanud tema esitatud väiteid sisuliselt.

3(9)

3-11-495

3)

PMTK 11.01.2011 korralduses hoiatati kaebajat, et selle mittetäitmise korral tuleb tal

tasuda sunniraha. Samuti sisaldusid korralduses muud MKS §-s 136 sätestatud sunniraha

hoiatusele kohustuslikud formaalsed nõudmised. Puudub vaidlus selle üle, et 11.01.2011

korraldus on kaebaja poolt täitmata. Kaebaja ei ole kaebuses tõendanud ühtegi materiaal- või

menetlusõiguslikku rikkumist, mille tõttu tuleks lugeda 14.02.2011 korraldus õigusvastaseks.

Meelevaldne on kaebaja poolt sunniraha olemuse tõlgendus. Võrreldavad kategooriad ei ole

rahaline karistus süüteomenetluses ning sunniraha kohaldamine maksumenetluses.

10. Tallinna Halduskohus jättis 17.05.2011 otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

1)

Maksuhaldur tugines 11.01.2011 korralduse andmisel MKS §-le 46, § 60 lg-le 1 ja § 62

lg-le 1. Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile korralduses nõutud andmeid esitama,

välja arvatud juhul, kui tal on MKS § 64 alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

Kaebaja keeldus korralduse täitmisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel põhjusel, et toimub

väärteomenetlus kas C OÜ või W suhtes. Kaebaja suhtes väärteomenetlust alustatud ei ole. W

suhtes alustati väärteomenetlust kahtlustuses, et ta on C OÜ 2010. a augustikuu

käibemaksudeklaratsioonis esitanud valeandmeid, mille tulemusel on tagastamisele kuuluv

summa suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Kaebusest võib järeldada, et

samal põhjusel on kaebaja pidanud korraldust teabe andmiseks enda õigusi rikkuvaks ja

õigusvastaseks. Kaebaja põhjendas kohtuistungil korraldusega enda õiguste rikkumist veel

väidetega, et äriühing ei ole maksuhaldurile tagastusnõuet esitanud ja et korraldusega küsitakse

kassadokumentide ja kõikide pangakontode väljavõtteid ka maksustamisperioodide (2010. a

detsember ja 2011. a jaanuar) kohta, mis ei seondu otseselt 2010. a novembrikuu tagastusnõude

kontrollimisega.

2)

Kuivõrd MKS § 33 lg 5 järgi tuleb maksuhaldurit teavitada tagastusnõudest

maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus vormis esitatud taotluses ning MKS § 33 lg-st 11

tulenevalt on maksuhalduril õigus kontrollida tagastusnõude tekkimist ka ilma tagastusnõude

täitmise taotluseta ja vaidlustatud korralduses on sellele alusele ka viidatud, oli maksuhalduril

õigus kontrollida kaebaja 2010. a novembrikuu tagastusnõude põhjendatust. Korralduses mitme

kuu arvete küsimine on põhjendatud sellega, et reaalne laekumine ei pruugi toimuda samas kuus

arve esitamisega.

3)

MKS § 64 lg 1 p 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse

olemasolu ei too iseenesest kaasa vaidlusaluse korralduse õigusvastasust. Vaikimisõiguse

põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille

korral ei ole maksuhalduril õigust korralduses märgitud sunnivahendit rakendada.

Maksukohustuslase käest teabe nõudmiseks ei pea maksuhaldur eelnevalt välja selgitama, kas

isikul on õigus andmete ja tõendite esitamisest MKS § 64 alusel keelduda. Tagastusnõude

õigsuse kontrollimiseks teabe küsimine ei ole sõltuvuses kaebaja õigusest teabe andmisest

keelduda, mistõttu ei saa kaebaja põhistada teabe küsimise õigusvastasust enda õigusega

soovitud teabe andmisest keelduda. Seetõttu jääb kaebus PMTK 11.01.2011 korralduse

tühistamiseks rahuldamata.

4)

Õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest tuleneb põhiseaduse §-s 22

sätestatud printsiibist, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste

vastu (enese mittesüüstamise privileeg). Tegemist on ka üldiselt tunnustatud rahvusvahelise

printsiibiga (EIÕK art 6). Muuhulgas on selle eesmärgiks kaitsta süüdistatavat võimude

mittekohase sunni eest. Mittesüüstamise privileeg lähtub eeldusest, et süüdistaja peab oma

4(9)

3-11-495

väiteid süüdistatava vastu tõendama, kasutamata selleks süüdistatavalt tahte vastaselt

väljapressitud tõendeid. Seetõttu austab mittesüüstamise privileeg süüdistatava õigust vaikida

(Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 31-1-57-07). Tulenevalt Riigikohtu 10.06.2010 määrusest nr 3-

4-1-3-10 on ka MTA kohustatud arvestama põhiseaduse § 22 lg-st 3 tuleneva piiranguga. MKS §

64 lg 1 p 6 annab isikule võimaluse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest ka

küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike p-s 5 nimetatud isiku

õigusrikkumises süüditunnistamist. MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õigus laieneb ka juriidilisele

isikule (Riigikohtu 14.11.2007 otsus nr 3-3-1-47-07 ja 20.10.2008 otsus nr 3-1-1-52-08). Seega

on kaebajal sellel alusel õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes,

millele vastamine tähendaks tema õigusrikkumises süüditunnistamist. Küll aga puudub kaebajal

kui äriühingul vaikimisõigus seoses MKS § 64 lg 1 p-s 5 märgitud isikute võimaliku

süüditunnistamisega. Vaidlus puudub küsimuses, et maksumenetlust viiakse läbi X OÜ ja mitte

selle esindusõigusliku isiku suhtes. Asjaolu, et W kuulus teabe nõudmise ajal äriühingu juhatusse

ning tema suhtes oli käimas väärteomenetlus kahtlustuses, et ta on C OÜ eest 2010. a augustikuu

käibemaksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud, ei andnud Wle õigust käsitleda end käesolevas

kontrollimenetluses MKS § 64 lg 1 p 5 tähenduses maksukohustuslasena. Kaebaja suhtes

maksuhaldur väärteomenetlust alustanud ei ole ning kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi

selle kohta, millised asjaolud võiksid taolist kartust põhjendada.

5)

Riigikohus on 17.02.2003 otsuses nr 3-1-1-120-03 märkinud, et maksu- ja

kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Seda kinnitavad

ka Riigikohtu 16.01.2003 määrus nr 3-3-1-2-03 ja 06.11.2001 otsus nr 3-3-1-54-01 ning Tallinna

Ringkonnakohtu 29.04.2005 otsus nr 2-3/315/05 ja 13.11.2008 otsus nr 3-06-898. Samas leidis

Riigikohus

03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10, et teabevahetuse käigus saadud informatsiooni ei saa

kasutada kriminaalmenetluses isiku vastu. Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele

tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud

kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui

kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (Riigikohtu 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05).

Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga

kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 p-des 5

ja 6 sätestatud vaikimisõigusele ei tuginenud. Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on

vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul

õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada

kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul

viisil süüdistatava usaldusväärsust (Riigikohtu 01.06.2005 otsus nr 3-1-1-39-05 ja 22.10.2007

otsus nr 3-1-1-57-07).

6)

EIK ei ole isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi kindlakstegemisel

pidanud oluliseks asjaolu, kas isiku käest saadud informatsiooni tema vastu kriminaalmenetluses

ka reaalselt kasutati või mitte (Shannon vs Ühendkuningriik). Samas tuleneb EIK kohtuotsusest

asjas Weh vs Austria, et on olemas selgelt kahte tüüpi kohtuasju, mille puhul EIK on tuvastanud

isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi. Esiteks kohtuasjad, mis seonduvad

sunni rakendamisega informatsiooni saamiseks, mida võib käimasolevas või oodatavas

kriminaalmenetluses isiku vastu kasutada seoses talle mingis õigusrikkumises juba esitatud

süüdistusega (Funke; Heaney & McGuinness; J. B.). Teiseks kohtuasjad, mis seonduvad

väljaspool kriminaalmenetlust isikult sunni korras saadud süüstava informatsiooni kasutamisega

järgnevas kriminaalsüüdistuses (Saunders; I. J. L. jt vs Ühendkuningriik, nr 29522/95).

Eeltoodud lahendeid analüüsides leidis EIK, et enese mittesüüstamise privileeg ei keela

5(9)

3-11-495

iseenesest sunnivahendite kasutamist isikult informatsiooni saamiseks väljaspool

kriminaalmenetlust. Kohtuasjas Weh vs Austria tehtud eeltoodud järeldusi pidas EIK vajalikuks

tsiteerida ka kaebaja viidatud kohtuasjas Shannon vs Ühendkuningriik. Seega peab isikul

vaikimisõiguse ning enese mittesüüstamise privileegi kasutamiseks esinema piisav alus karta

informatsiooni kasutamist kriminaalmenetluses. Kaebaja viidatud kohtuasjas Shannon vs

Ühendkuningriik leidis EIK, et kohtusse pöördujat ei ähvardanud pelgalt süüdistus kuritegudes,

vaid talle oli ka faktiliselt maksuhaldurite poolt süüdistus esitatud. Seetõttu ei pidanud EIK isiku

poolt sama juhtumiga seoses, milles isikule oli süüdistus esitatud, küsimustele vastamise

kohustust enese mittesüüstamise privileegiga kooskõlas olevaks. Sarnaselt leidis Tallinna

Ringkonnakohus lahendis nr 3-06-2016, et kui puudub käimasolev või kavandatav

kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega.

Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust

keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei

tohi olla kauge ega hüpoteetiline.

7)

Vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei olnud kaebajalt informatsiooni saamine selle

kasutamiseks W suhtes juba alustatud väärteomenetluses. Võttes arvesse, et vaidlustatud

korraldusest nähtuvalt piirdus kontrolli ese vaid ühe kuuga, ei saanud see tekitada kaebajas

kahtlust äriühingu või ka tema juhatuse liikme suhtes väärteomenetluse alustamiseks muidu, kui

2010. a augustis ja novembris toimunud tehingute asjaolude ning/või tehingupartnerite

kattumisel, mida kaebaja ei ole aga väitnud. Tagastusnõude põhjendatuse kontroll võib äärmisel

juhul lõppeda küll tagastusnõude täitmata jätmisega ning äriühingule maksuotsuse tegemisega,

kuid ei mõjuta iseenesest äriühingu juhatuse liikme õigusi ja kohustusi. Tagastusnõude

põhjendatuse kontrolli alustamist tuleb pidada maksuhalduri praktikas tavapäraseks tegevuseks,

mille eesmärgiks ei saa kindlasti pidada ajendi leidmist äriühingu või selle juhatuse liikme vastu

väärteo- või kriminaalmenetluse alustamiseks. Seetõttu ei saa kaebaja poolt korralduse täitmisest

keeldumist seoses vaikimisõigusele ja enese mittesüüstamise privileegile tuginemisega pidada

õiguspäraseks. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, nagu oleks Riigikohus 10.06.2010 määruses

nr 3-4-1-3-10 loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumist tuleb objektiivselt

põhjendada. See ei nähtu ka Riigikohtu 03.03.2011 määrusest nr 3-4-1-15-10, milles Riigikohus

pidas võimalikuks, et isik palub kohtul tuvastada, kas tal on konkreetses vaidluses

kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Kui isikul oleks õigus maksumenetluses vaikida seda

põhjendamata, puuduks kohtul igasugune võimalus vaikimisõiguse ja kaasaaitamiskohustuse

omavaheliseks piiritlemiseks ning ühe või teise õiguse tuvastamiseks. EIK leidis asjas John

Murray vs Ühendkuningriik, et isiku vaikimine võib olukorras, kus isiku vastu kogutud tõendid

eeldavad selgituse andmist, viia järeldusele, et isikul ei olegi midagi selgitada ja ta on süüdi.

8)

Kuna kaebajal puudus MKS § 64 lg 1 p 6 alusel õigus teabe andmisest ja dokumentide

esitamisest keelduda, on ka PMTK 14.02.2011 korraldus sunniraha rakendamise kohta

õiguspärane. Seetõttu puudub alus keelata maksuhalduril preventiivselt 11.01.2011 korralduse

täitmiseks sunnivahendi rakendamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. X OÜ palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata kaebus PMTK 14.02.2011 korralduse nr 12.2-3/96-5 tühistamiseks, ning uue

otsusega kaebuse selles nõudes rahuldada. Halduskohus möönis otsuses, et isiku jaoks on

võimalik süüteomenetlus mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne. Halduskohtu

otsuse eksimus seisneb selles, et halduskohus ei kohaldanud EIK kohtulahendit J. B. vs Šveits.

6(9)

3-11-495

Ka selles asjas ei toimunud isiku suhtes kriminaalmenetlust ning seda ei saanud ka eeldada, v.a

siis kui isiku edastatav informatsioon oleks sisaldanud maksuõigusrikkumise tunnuseid. Nii võib

ka käesolevas asjas kaebajalt soovitav informatsioon olla selline, mis viib õigusrikkumise

menetluseni. Seetõttu tuleb EIK kohtupraktikast lähtudes vaidlustatud korraldus tühistada. 12.

PMTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja ei ole vaidlustanud halduskohtu otsust osas, milles halduskohus tunnistas PMTK

11.01.2011 korralduse õiguspäraseks ja jättis selle peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata.

Samuti ei ole halduskohtu otsust vaidlustatud alternatiivselt esitatud kohustamisnõude

rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud halduskohtu otsust vaid

14.02.2011 korralduse peale esitatud tühistamisnõude rahuldamata jätmise osas. Eeltoodust

nähtuvalt ei ole enam vaidluse all asjaolu, et maksuhalduril oli õigus nõuda kaebajalt 11.01.2011

korraldusega teavet ja dokumente kaebaja esitatud 2010. a novembrikuu käibedeklaratsioonis

kajastatud andmete ja selles esitatud tagastusnõude põhjendatuse kontrollimiseks. Vaidluse all on

veel asjaolu, kas vastustaja oli õigustatud kohaldama kaebaja suhtes sunniraha 11.01.2011

korralduse täitmata jätmise eest olukorras, kus kaebaja teatas 14.01.2011 esitatud vaides, et

kasutab MKS § 64 lg-st 1 tulenevat vaikimisõigust/enese mittesüüstamise privileegi.

14. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea neid vajalikuks siinkohal korrata

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja põhiväide selles, et kuna tema jaoks on võimalik

süüteomenetlus lähedane ja reaalne, mitte hüpoteetiline ja kauge (mida näitab ka kaebaja

endise juhatuse liikme W suhtes algatatud väärteomenetlus teise äriühinguga seoses), siis on

kaebajal EIK 03.05.2001 otsuse J. B. vs Šveits järgi õigus kasutada MKS § 64 lg 1 p-s 6

sätestatud ja EIÕK art-st 6 tulenevat vaikimisprivileegi ning kaebajale 14.02.2011

korraldusega sunniraha määramine vaikimisprivileegi kasutamisele vaatamata on

õigusvastane.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud juhul oli PMTK 11.01.2011

korralduse täitmata jätmine vaikimisõigusele tuginedes põhjendamatu, mistõttu oli vastustajal

õigus nõuda MKS § 67 lg 2 alusel kaebajalt sunniraha tasumist. Erinevalt kaebaja

tõlgendusest ei ole halduskohus leidnud vaidlustatud otsuses, et 11.01.2011 korralduse alusel

teabe esitamine muudab kaebaja jaoks võimaliku süüteomenetluse lähedaseks ja reaalseks.

Halduskohus leidis vastupidiselt, et kaebaja ei ole piisavalt põhistanud süüteomenetluse

algatamise ohtu tema suhtes, seega ei olnud andmete esitamisest keeldumine põhjendatud.

Seda, kas kaebaja tuginemine

11.01.2011 korralduse mittetäitmisel MKS § 64 lg 1 p-dele 5 ja 6 on põhjendatud, on

kontrollinud enne sunniraha korralduse tegemist ka MTA 01.02.2011 vaideotsuses ning jõudnud

halduskohtuga sarnasele tulemusele.

17. Seda, et põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses

maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust, on selgitanud ka Tartu

Ringkonnakohus 26.05.2009 otsuses nr 3-08-1090, 10.11.2009 otsuses nr 3-09-334 ja

7(9)

3-11-495

07.05.2010 otsuses nr 3-091248. Tartu Ringkonnakohus selgitas, et EIK 10.02.1983 otsusest

Albert ja Le Compte vs Belgia ega ka muudest EIK lahenditest ei tulene, et

kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele

maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud

andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. Õigust keelduda teabe andmisest ja dokumentide

esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 järgi ei ole igaühel, kes väidab, et nõutav teave või

dokumendid võiksid kaasa tuua tema enda või tema lähedase süüditunnistamise

õigusrikkumises. MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on

alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on

olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab

samuti põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada.

Ehkki Riigikohus on 01.06.2005 otsuses nr 3-1-1-39-05 asunud seisukohale, et enese

mittesüüstamise privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, tuleb silmas pidada

ka EIK 08.04.2004 otsuses Weh vs Austria võetud seisukohta, et juhul, kui puudub

käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese

mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja

iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine.

Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Isik võib

keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema

lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest. Ringkonnakohus leiab, et Tartu

Ringkonnakohtu viidatud seisukohad on asjakohased ka käesoleval juhul.

18. Kuna kaebaja ei ole antud juhul põhistanud süüteomenetluse algatamise ohtu tema suhtes, oli

teabe andmisest keeldumine põhjendamatu. Üksnes kaebaja väide, et tema arvates ei saa

antud juhul välistada olukorda, et maksuhalduri poolt nõutud informatsiooni avaldamisel

võiks see viia kaebaja või tema juhatuse liikme süüditunnistamiseni õigusrikkumises, ei

tähenda veel, et eksisteerikski reaalne oht kaebaja või tema seadusliku esindaja

süüditunnistamiseks. Seejuures selgitas Tartu Ringkonnakohus 10.11.2009 otsuses nr 3-09-

334, et lähtuvalt kohtupraktikast (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-57-07) ei saa prokuratuur

maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid

tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. See, et

maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt vähendada isiku

valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel kriminaalmenetluses, ei ole veel EIÕK

art 6 ega põhiseaduse § 22 lg-te 2 või 3 rikkumine.

19. Seda, et enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele, mitte

maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, kinnitab ka EIK praktika.

EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa vs Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen vs Ühendkuningriik

nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses

esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata

asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata

sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks

ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne

toimimine mõeldamatu. Käesoleval juhul, nagu ka EIK lahendis Elomaa vs Soome, on

tegemist tavapärase seaduses reguleeritud menetlustoiminguga, millele maksukohustuslane

peab alluma. EIK selgitas lahendis Allen vs Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust

ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku

suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray vs

Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut

8(9)

3-11-495

esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa

käsitleda ebasobiva sunnina.

20. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja viide EIK 03.05.2001 otsusele

J. B. vs Šveits, sest selle vaidluse asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest. Viidatud

kohtulahendist nähtuvalt ei eristatud Šveitsis otstarbekuse kaalutlusel haldusõiguslikku

maksumenetlust kriminaalõiguslikust süüteomenetlusest (maksudest kõrvalehoidumise osas),

vaid neid viidi läbi ühe menetlusena. Sellises menetluses isikult teda süüstava teabe nõudmine ja

teabe esitamata jätmisel trahvi määramine oli EIK arvates vastuolus EIÕK art-ga 6. Käesoleval

juhul selliseid asjaolusid ei esine – Eestis on väärteomenetlus ning maksumenetlus lahutatud

ning maksumenetluses kogutud teabe kasutamine süüteomenetluses samuti piiratud, nagu

käesoleva otsuse punktis 18 selgitatud.

21. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

22. Kuna vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule tema kantud menetluskulusid

tõendavaid dokumente, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 92 lg

1 ja § 93 lg 1).

Silvia Truman

Virgo Saarmets

Viive Ligi

9(9)