2-09-63722/80 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-63722

Tsiviilasi

Natalja Klimenko avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu määramiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1 595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. oktoobri 2010 otsus ja 11. oktoobri 2010

täiendav otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maido Paalo ja Toila valla apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(puudutatud

isik)

–

Maido

Paalo

(isikukood:XXXXXXXXXXX), esindaja Margus Paalo

Apellant (puudutatud isik) – Toila vald (Toila Vallavalitsuse

kaudu)

Vastustaja (avaldaja) – Natalja Klimenko (isikukood:

XXXXXXXXXXX)

Vastustajad (puudutatud isikud):

Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu), esindaja Toomas Kutti

MTÜ

Aiandusühistu

Martsa

Ristiku

(registrikood:

80021944), seaduslik esindaja Ivo Kulm

Luise Korsten (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja

advokaat Margus Kiir

Valentina Filonenko (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Jana Mikko (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Margarita Mölder (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Jekaterina Randla (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Eduard Trumm (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Edvard Trumm (isikukood: XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

Jätta Maido Paalo apellatsioonkaebus ja Toila valla

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Natalja Klimenko esitas 01.12.2009 maakohtule hagi Luise Korstna vastu kohustamaks XXX

omanikku kindlustama vaba läbipääs XXX ja XXX kinnistutele ning mitte takistama tee

kasutamist.

13.04.2010 määras kohus vaadata asi läbi hagita menetluses, sest hagis märgitud juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt hageja kinnistuni läbib lisaks XXX le veel viit kinnistut.

05.05.2010 esitas N. Klimenko avalduse, milles palus kohtul määrata, milline tee on antud asjas

avalikult kasutatav tee, või selle puudumise korral määrata, millist erateed võib avaldaja

kasutada oma kinnistule pääsemiseks.

Avalduse kohaselt omandas avaldaja 21.04.2006 kaks kinnistut – XXX ja XXX . Enne

kinnistute ostu palus avaldaja, et müüja näitaks talle juurdepääsu kinnistutele. Müüja näitas ainsa

teena XXX t läbivat teed ning lisas Toila valla 31.05.2001 kirja nr 1-37/763, millest selgus, et

XXX t läbiv tee on avalikult kasutatav tee ja kinnistu omanik, kelle kinnisasja avalikult kasutatav

tee läbib, ei tohi tee kasutamist takistada ega seda lõpetada ka siis, kui see ei ole kantud avalikult

kasutatava teena kinnistusraamatusse. Avaldaja sai kasutada seda teed kuni 2009 suveni.

2. Kohus, viies läbi paikvaatluse ja tutvunud puudutatud isikute seisukohtadega, pakkus

menetlusosalistele välja kuus erinevat juurdepääsutee varianti:

I VARIANT – juurdepääsutee kulgeks Margarita Mölderile kuuluvalt XXX kinnistult

(sihtotstarve transpordimaa), Maido Paalole kuuluva XXX kinnistu servast kuni Jana Mikkole

kuuluva XXX kinnistuni (samuti sihtotstarve transpordimaa) ja mööda XXX kinnistut kuni

XXX kinnistuni. XXX kinnistule on seatud OÜ Jaotusvõrk kasuks isiklik kasutusõigus

kaitsevööndi (mis on 2 m mõlemale poole telgjoont) ulatuses elektrivõrgu majandamiseks. Seal

on elektriohutusseadusest tulenev piirang, mis võib põhjustada täiendavaid kulutusi. J. Mölder

lubaks seda teed kasutada, kuid ei ole nõus tee rajamisega;

II VARIANT – juurdepääsutee algaks Eduard Trummile kuuluvalt XXX kinnistult, kulgeks

edasi Edvard Trummile kuuluvat XXX kinnistut mööda, läbiks XXX , XXX kinnistu, XXX

kinnistu ja Jana Mikkole kuuluva XXX kinnistu ning jõuaks uuesti XXX kinnistule ja sealt

edasi mööda XXX kinnistut XXX kinnistuni. Juurdepääsutee läbib kokku seitse kinnistut;

III VARIANT – juurdepääsutee algaks XXX kinnistult, läbiks XXX kinnistu ja kulgeks mööda

XXX kinnistut XXX kinnistuni;

IV VARIANT – juurdepääsutee algaks XXX kinnistult, läbiks XXX, XXX ja XXX kinnistud

ning kulgeks mööda XXX kinnistut XXX kinnistuni. Paikvaatlusel selgus, et osa teest XXX

kinnistul on väga pehme ja nõgus, kust läbipääs on raskendatud. Tee läheb mööda vaid 3 m

kaugusel majast, kus õues on kodulinnud ja -loomad;

V VARIANT – juurdepääsutee algaks XXXt läbi XXX maade XXX kinnistuteni. Tee on väga

halvas seisus, kohati läbimatu ja osutuks kulukaks;

VI VARIANT – juurdepääsutee algaks XXX kinnistult, kulgeks MTÜ AÜ Martsa Ristikut

läbivat teed mööda (teemaa on reformimata), läbiks XXX ja XX kinnistud, kellel on võimaldatud

maa erastada kuni tee telgjooneni, edasi kulgeks jällegi läbi aiandusühistu reformimata teemaad

mööda kuni aiandusühistu piirini ja sealt reformimata maad mööda ca 20 m kuni XXX

kinnistuni. Aiandusühistut läbib korraliku kattega tee. Tee piirneb 40 kinnistuga.

Aiandusühistu liikmed on tõrjuval seisukohal. Ühistu territoorium on piiratud aiaga.

Aiandusühistu piirilt kuni XXX kinnistuni asuval reformimata maal tee puudub.

3. Puudutatud isik L. Korsten (XXX omanik) vaidles avaldaja juurdepääsule üle XXX vastu. L.

Korsten leidis, et tema kinnistut ei läbi avalikult kasutatav tee. Avaldaja on omaalgatuslikult

sõitnud üle L. Korstna põllu ja rohumaa, kuhu ei ole kunagi teed rajatud. Ülesõidetav osa on

planeeritud põllumajanduslikuks eesmärgiks ja sõitmine takistab maa eesmärgipärast kasutamist.

Kinnistu pinnas on liigniiske ja võimaldab ülesõitu üksnes kuival ajal ning kergtranspordiga.

Niiskel ajal kahjustatakse kinnistut oluliselt. Juurdepääsuna kasutamiseks on vajalik tee ehitada.

Lisatud plaani kohaselt on ajalooline juurdepääs avaldaja kinnistutele toimunud teedelt nr 1-3,

seejuures on tee nr 2 kattega tee, mis ei vaja koheselt kulutuste tegemist. Tee rajati enne selle

erastamist antud kinnistute ja nendega piirnevate suvila- ja aiandusühistutele juurdepääsuks.

Parimad variandid on I ja III.

4. Eesti Vabariigi (Maa-ameti kaudu) seisukoha kohaselt ei ole XXX ja 5 katastriüksuste

moodustamisel järgitud maakorraldusseaduses sätestatud maakorralduse põhinõudeid, mis on

viinud olukorrani, kus kinnistutele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Maa-amet

andis arvamuse I, II ja VI variandi kohta, leides, et kõige otstarbekam oleks VI variant.

Aiandusühistut läbiva tee ning aiandusühistu ja XXX kinnistu vahel oleva maa puhul on

tegemist reformimata maaga. Aiandusühistu ei ole maa omaniku, s.o riigiga, sõlminud tee

kasutamiseks ühtegi lepingut. Lähtudes asjaolust, et kõik aiandusühistu liikmed kasutavad

juurdepääsuteena avalikult kasutatavale teele XXX kinnistut läbivat teed, ei saa avaldaja poolt

sama tee läbimine XXX kinnistut oluliselt rohkem koormata.

5. Toila Vallavalitsuse arvamuse kohaselt tuleks juurdepääsuteeks määrata II variant. Tee kulgeb

kogu pikkuses elamutest ja suvilatest kaugel ning häirib kinnistuomanike elutegevust vähe. Toila

vallal ei ole huvi rajada teed XXX ja XXX kinnistuid mööda.

6. MTÜ Aiandusühistu Martsa Ristiku leidis, et juurdepääsuteed ei tohiks määrata läbi

aiandusühistu. Aiandusühistu on ise tee rajanud. Tee ei ole kapitaalne. Talvel tuleb teed

puhastada. Praegu on aiandusühistus koeraga valve, juurdepääsutee määramisel jääb territoorium

valveta. Tee peaks kulgema III varianti mööda, mida aiandusühistu liikmed vanasti kasutasid.

Seal on kapitaalne tee.

7. Valentina Filonenko (Ristiku AÜ 8 omanik) leidis, et juurdepääsuteed ei tohiks läbi

aiandusühistu määrata. Reformimata maale tee rajamine on kulukas. Aiandusühistu tee on väga

kitsas. Sobivaim on II variant. XXX t läbiv tee on põllupealne, kuid seal on killustik.

8. Margarita Mölder (XXX kinnistu omanik) märkis, et temale kuuluval kinnistul asub tee, mida

väljakujunenud tava kohaselt kasutatakse sõiduautode ja hädaabiteenistuse autode sõiduks. M.

Mölder on nõus lubama selle tee kasutamist ka tulevikus, kuid uue tee rajamist oma kinnistule ei

pea ta otstarbekaks ja ei nõustu kinnistule kergkattega tee ehitamisega.

9. Maido Paalo (XXX kinnistu omanik) leidis, et juurdepääsuteeks on parim II variant. See on

ajalooline tee. XXX kinnistul tee puudub.

10. Jekaterina Randla (Ristiku AÜ 23 omanik) leidis, et juurdepääsuteed ei tohiks määrata läbi

aiandusühistu.

11. Eduard Trumm ja Edvard Trumm (XXX ja H.K. kinnistute omanikud) leidsid, et sobivaim

on III variant. Tee projekti tegi Eesti Põllumajandusprojekt ja tee rajas aiandusühistu. Tee rajati

1985. a Paalo juurest (XXX kinnistu) aiandusühistu väravateni ja kasutati 14 aastat kuni M.

Paalo pani palgi teele ette. Teed rajas teedeehitustehnika, tasuti kooperatiivi maksudest ja see on

muutunud nüüd M. Paalo varanduseks. Edvard Trummi kinnistult (H.K. ) sõidab läbi 45

omanikku, nende külalised ja sõbrad.

12. Jana Mikko (XXX ja XXX kinnistute omanik) oma arvamust ei esitanud.

MAAKOHTU LAHEND

13. Viru Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2010 otsusega N. Klimenko avalduse ning määras

kinnistute XXX (katastritunnus 80201:001:0326) ja 5 (katastritunnus 80201:001:0328)

igakordse omaniku kasuks juurdepääsuõiguse avalikult kasutatavalt Saka-Ontika-Toila teelt

XXX ja 5 kinnistuteni järgmiselt: sissesõit avalikult kasutatavalt teelt algab XXX kinnistut

(katastritunnus 80201:001:0388) mööda, kusjuures XXX kinnistu elamu ja kõrvalhooned jäävad

juurdepääsuteest ida suunas, tee kulgeb XXX kinnistut mööda põhja-lõuna suunaliselt kuni

XXX kinnistuni (katastritunnus 80201:001:0393), lõigates läbi XXX ja XXX kinnistu

(katastritunnus 80201:001:0036 ja 80201:001:0389) suunast tuleva teega ristumise kohas XXX

kinnistu edelapoolse nurga XXX kinnistust kuni XXX kinnistuni (katastritunnus

80201:001:0394) ning kulgeb edasi XXX kinnistut mööda kuni XXX kinnistuni

(80201:001:0328) (variant III).

Juurdepääsuõigus määratakse kuni XXX transpordimaa ja XXX transpordimaa kaudu

juurdepääsutee valmimise ning XXX ja 5 kinnistute igakordsele omanikule nimetatud tee

kasutamisõiguse andmiseni. Kohus määras XXX ja 5 igakordsele omanikule määratud

juurdepääsutee korrashoiukohustuse.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud ning

avaldus kuulub rahuldamisele.

Tunnistajate ütluste, puudutatud isikute seletuste ja kohtule esitatud tõendite ning Maa-ameti

avaliku kaardiserveri andemetega on tõendatud, et ajalooliselt (kuni maareformi läbiviimiseni)

pääses XXX kinnistuteni variantidega II, III, IV ja V. Enamuses osas korralikult väljaehitatud

tee on VI variandi puhul. Sellest juurdepääsust on pehmem see osa teest, mis läbi H.K. kinnistut,

kuid täiesti on välja ehitamata reformimata maa osa, mis asub aiandusühistu ja XXX kinnistu

vahel. Kõva pinnasega teed, mis võimaldab suuremate kulutusteta juurdepääsu XXX kinnistuni,

on variantides II ja III ning osaliselt variandis VI. Olulisi kulutusi tee rajamiseks või

taastamiseks vajavad variandid I, IV ja V.

Tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omanike huve, st et see oleks omanikele

võimalikult vähekoormav, ei rikuks kodu privaatsust, ei mööduks võimalusel eluhoonetest. Tee

määramisel tuleb lähtuda ka juurdepääsuõiguse omaja huvidest, st et selle õiguse kasutamine ei

oleks talle majanduslikult ebamõistlikult koormav. Üldjuhul eeldatakse, et tee rajab

juurdepääsuõiguse omaja. Kohus oli seisukohal, et vähem koormavam avaldajale ja asjast

puudutatud isikutele on juurdepääsutee määramine III variandi kaudu. Tegemist on ühega neljast

ajalooliselt kasutatud teest, tee on välja ehitatud täiendavalt 80-ndate aastate teisel poolel

aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha ka Maa-ameti avalikust

kaardiserverist. Kohus veendus paikvaatluse läbiviimisel, et nimetatud teed on võimalik kasutada

nii jalgsi kui ka kergema mootorsõidukiga sõitmiseks. Juurdepääsutee läbiks kolme kinnistut

(XXX , XXX ja XXX ) ning kinnistu omanikest on juurdepääsu osas vastuväited esitanud vaid

XXX kinnistu omanik M. Paalo. Juurdepääsutee viimane lõik (ca 40% kogu tee pikkusest) on

määratud sihtotstarbeliselt transpordimaaks.

Kohus oli seisukohal, et M. Paalo vastuväited juurdepääsutee määramise osas (ajalooline

juurdepääsutee kulges II variandi järgi; omanik kasutab juurdepääsutee alla jäävat maad

põllumajanduslikul eesmärgil; juurdepääsutee hirmutaks seal kohas hoitavaid koduloomi;

juurdepääsuteelt väljasõit avalikult kasutatavale teele on liiklusohutuse seisukohalt ohtlik seoses

halva nähtavusega) ei anna alust teistsuguseks otsustuseks. Kohus tuvastas, et ajaloolisteks

juurdepääsuteedeks oli lisaks variandile II ka variandid III kuni V. Paikvaatlusel kohus veendus,

et sõidujäljed viisid mööda XXX kinnistut avalikult kasutatavale teele, seega tee osa on

võimalik kasutada ilma, et see takistaks maaomaniku põllumajanduslikku tegevust.

Koduloomade teelt eemal hoidmine ei tohiks olla omanikule ületamatuks probleemiks.

Juurdepääsuteelt avalikult kasutatavale teele väljasõidu ohutuse peab tagama vastavalt

teeseaduse § 10 lg-le 1 tee omanik, sh erateeomanik.

Kohtu seisukoht ülejäänud juurdepääsutee variantide osas oli järgmine:

- I variandi puhul on tegemist alates avalikult kasutatavalt teelt sissesõidust kuni XXX

kinnistuni transpordimaaga. Toila vald on määranud XXX ja XXX kinnistud transpordimaaks,

sest üks äriühing soovis selles piirkonnas tegeleda kinnisvara arendusega. Kuna äriühing loobus

kinnisvara arendusest või peatas oma tegevuse selles suunas, jäi tee rajamata. Tõene ei ole XXX

omaniku väide, et tema kinnistu on juba kasutuses teena ja seda kasutavad muuhulgas

erisõidukid (päästeteenistus, kiirabi jms), sest M. Paalo seletuste ja PRIA esitatud tõendite

kohaselt kasutab M. Paalo kokkuleppel XXX omanikuga XXX kinnistu maid

põllumajanduslikul eesmärgil ning on külvanud sinna põllumajanduskultuure. XXX on kohati

soine. Kinnistule on seatud isiklik kasutusõigus Jaotusvõrgud OÜ kasuks kaitsevööndi ulatuses 2

m mõlemale poole telgjoont. XXX omanik on vastu kergkattega tee rajamisele. Tee rajamise

kulude kandmine oleks avaldajale põhjendamatult kulukas;

- II variandi puhul läbiks juurdepääsutee seitset kinnistut (XXX, XXX, XXX, XXX , XXX ,

XXX ja XXX ), s.o koormaks seitset kinnistuomanikku. Koormatava kinnistu omanikul on

õigus AÕS § 156 lg 1 alusel nõuda juurdepääsutasu. Kohus arvestas valiku tegemisel II ja III

variandi vahel, et II variant koormab puudutatud kinnisasja omanikke rohkem, kui juurdepäästee

määramine variandis III;

- IV variandi puhul läbiks juurdepääsutee viit kinnistut (XXX , XXX, XXX, XXX ja XXX ).

Juurdepääsutee taastamine nõuaks täiendavate kulutuste tegemist, sest XXX kinnistul on tee

kohati soine ja raskesti läbitav. Väljasõidul avalikult kasutatavale teele piirneb tee elumajade

vahetu lähedusega;

- V variandi puhul nõuaks tee taastamine suuri kulutusi, käesoleval ajal on tee nii jalgsi kui

transpordivahendiga raskesti läbitav. Tee läbib kuni XXX avalikult kasutatava teeni üheksat

kinnistut;

- VI variandi puhul läbib juurdepääsutee kolm kinnistut (XXX, XXX ja XXX), tegemist on

suures osas aiandusühistu territooriumiga, mida läbib enamuses reformimata teemaa,

aiandusühistu on piiratud aiaga. XXX kinnistu ja aiandusühistu territooriumi vahel on lukustatav

värav. XXX ja XXX kinnistu vahel on reformimata maa, kus tee puudub. Tee rajamine koormab

kolme kinnistu omanikku, aiandusühistu oleks sunnitud tegema kulutusi aia osaliseks

eemaldamiseks ja täiendava värava paigaldamiseks. Reformimata maale tee rajamine on seotud

täiendavate kulutustega. Seoses suletud territooriumiga oleks juurdepääsutee kasutamine

aiandusühistu kaudu avaldajale ebamugav. Juurdepääsutee mööduks suvilate vahetust

lähedusest.

Ühendustee talumise kohustuse tekkimisel tekib koormatud kinnisasja omanikul ühendustee

saanud kinnisasja omaniku suhtes hüvitise nõue. Kohus tegi puudutatud isikutele ettepaneku

esitada oma tingimused hüvitise osas. Puudutatud isikud ettepanekuid hüvitise määramise osas ei

teinud. Samas jääb avaldajale tee korrahoiukohustuse täitmise hüvitamine.

Kohus oli seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 alusel Toila valla kanda.

Kohus nõustus Maa-ameti seisukohaga, et kinnistute moodustamisel ei ole vald järginud

maakorraldusseaduses sätestatud maakorralduse põhinõudeid, mis on viinud olukorrani, kus

avaldajal puudub avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs oma kinnistuni. Kohus arvestas ka seda,

et esialgne avaldus oli põhjustatud otseselt Toila Vallavalitsuse maakorraldaja poolt 31.05.2001

allkirjastatud väärinformatsiooni sisaldavast kirjast, kus väideti, et XXX t läbiva tee puhul on

tegemist avalikult kasutatava teega, kuigi nimetatud tee ei ole teeseaduse § 4 lg-s 1 märgitud

teeks ja XXX omanik ei ole sõlminud lepingut, et tema kinnistut läbiv tee määrataks avalikult

kasutatavaks teeks. Samasugust väärinformatsiooni sisaldas ka vallavalitsuse 08.12.2009 kirjalik

vastus maakohtu päringule. Avaldaja seletustest, vallavalitsuse 31.08.2010 kirjast ja valla

esindaja poolt 21.09.2010 kohtuistungil esitatud seisukohtadest tulenevalt on vald näidanud

ebapiisavat tähelepanu probleemi lahendamiseks. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et vald on

määranud XXX ja XXX kinnistud transpordimaaks ning nende kinnistute kaudu planeeritud tee

rajamine lahendaks juurdepääsu oma kinnistule nii avaldajale kui ka avaldaja naabruses olevatele

kinnistuomanikele (T.S. , G.B. ning 40 XXX kuuluvat kinnistuomanikku, kes koormavad seni

XXX kinnistut sealt kulgeva tee kaudu). Tunnistaja H.K. ütlustest tuleneb, et vald on hoidunud

kinnistuomanikega tee avalikuks kasutamiseks andmise lepingu sõlmimisest, et ei kaasneks

teehoolduskohustust. Antud juhul on tagamata puudutatud isikute suhtes ka erisõidukite

(päästeameti, kiirabi jms) juurdepääs.

14. Viru Maakohus tegi 11. oktoobril 2010 täiendava otsuse menetluskulude osas ning jättis

menetluskulud Toila valla (vallavalitsuse kaudu) kanda.

Täiendava otsuse põhjenduste kohaselt märkis kohus 08.10.2010 otsuses, et menetluskulud tuleb

jätta Toila valla (vallavalitsuse kaudu) kanda ning põhistas seda, kuid jättis otsuse resolutsioonis

menetluskulude jaotuse märkimata. Vastavalt TsMS § 173 lg-tele 1 ja 2 märgib kohus

menetluskulude jaotuse ka otsuse resolutsioonis.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

15. M. Paalo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 8. oktoobri 2010 otsuse

tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale maakohtule teises koosseisus või

uue otsuse tegemist, millega määrata juurdepääs maakohtu otsuses toodud VI variandi kohaselt.

Samuti palub apellant mõista välja menetluskulud.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on kohus jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata tasu juurdepääsu kasutamise eest. Kohus

on jätnud välja selgitamata protsessiosaliste seisukohad tasu küsimuses, millega on rikutud ka

kohtumenetluse norme. Tasu suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta juurdepääsuks

kasutatava maa põllumajanduslikust tootmisest väljalangemise ulatust, samuti sellelt maalt

tasutavat maamaksu, kuna seda maad sihipäraselt kasutada ei ole võimalik;

2) on kohus jätnud seadusevastaselt määramata, milline on sõltuvalt XXX ja 5 kinnisasjade

kasutamise iseloomust vajalik juurdepääs, mida näeb ette AÕS § 156 ja mida on avaldajal õigus

nõuda. Tegemist ei ole juurdepääsu määramisega alalise elukoha juurde, kinnistul asuvaid ehitisi

kasutatakse hooajaliselt. Kohus ei ole välja selgitanud ega määranud, kas juurdepääs peab olema

tagatud ööpäev läbi ja igasuguse transpordiga või ainult jalgsi või jalgsi ja jalgrattal jne. Kohus

ei ole seadnud avaldajale juurdepääsu kasutamisel mitte mingeid tingimusi. See on jätnud

juurdepääsu kasutajale ebamõistlikult suure valikuvabaduse, mis toob kaasa määratlemata

talumiskohustuse M. Paalo kinnisasjale;

3) on kohus jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata juurdepääsu konkreetse tähtaja.

Tingimus, millega kohus on juurdepääsuõiguse määranud kuni XXX ja XXX transpordimaa

kaudu juurdepääsutee valmimise ning XXX ja XXX kinnistute igakordsele omanikule nimetatud

tee kasutamisõiguse andmiseni, on ebamäärane. Kohus on jätnud välja selgitamata, kas, kelle

poolt ning kunas see tee on kavas välja ehitada;

4) ei ole kohus võtnud arvesse M. Paalo kinnisasja sihtotstarbelise kasutamisega seotud olulisi

asjaolusid, mis teevad juurdepääsu vaba kasutamise teatud juhtudel kui mitte võimatuks, siis

tervisele ohtlikuks või ebasobivaks. Avaldajal ei ole talvel lumega ega ka kevadel ja sügisel

porisel ja vihmasel ajal võimalik mõistlikult üle M. Paalo kinnisasja juurdepääsu kasutada, kuna

teed, mis vastaks teeseaduse nõuetele, olemas ei ole. Puudub aluspind ning vihmavee äravool.

Tegemist on põllumaaga, mida kasutatakse nii sööda tootmiseks kui viljakasvatuseks.

Juurdepääsu kasutamine ei ole suurel osal aastast ilma põllumajandustöid häirimata ning

põllukultuure või ka oma tervist kahjustama võimalik. Juhul, kui juurdepääsu hakatakse

kasutama nii sõidu- kui ka veoautodega ning muude liikurmasinatega, siis toob see kaasa mitte

ainult juurdepääsu aluse maapinna põllumajanduslikust tootmisest väljalangemise, vaid ka

läheduses paikneva põllumaa saastumise heitgaasidega, mis halvendab oluliselt saagi kvaliteeti.

Juurdepääsu määramine üle põllumaa on vastuolus ka EL mullakaitse direktiiviga.

Põllumajandusliku maa määramine juurdepääsuks koormab kinnisasja omanikku tunduvalt

rohkem kui juurdepääsu määramine käesoleval juhul üle naaberkinnisasjade nendel kinnisasjadel

paikneva ja olemasoleva tee kaudu;

5) ei ole kohus arvestanud Riigi Maa-ameti kui vastava valdkonna juhtiva riigiasutuse ning Toila

Vallavalitsuse kui kohaliku olukorra kõige parema tundja arvamusi ega ka piisavalt põhjendanud

nende mittearvestamist;

6) on eriti oluline kaalutlusviga juurdepääsu määramata jätmine VI variandi kohaselt. Maa-ameti

väitel on tegemist korraliku kattega teega, mis asub jätkuvalt riigi omandis oleval maal ja on

antud aiandusühistule kasutada ning vahepealne maa 20 meetri ulatuses kuni XXX

kinnisasjadeni on samuti jätkuvalt riigi omandis. Kui juurdepääs üle M. Paalo põllu kulgeb ligi

200 meetri ulatuses ilma teeta, siis VI variandi korral oleks ilma teeta juurdepääsu osa ainult

20 meetrit. VI variant oleks Maa-ameti hinnangul kõige odavam ja koormaks eraomandis olevaid

kinnistuid kõige vähem. Selle tee kasutamiseks oleks XXX kinnisasja omanikel vajalik saada

ainult Maa-ameti kooskõlastus ja luua ise läbipääsuvõimalus 20 meetri ulatuses. See tee ei ole

aiandusühistu omandis, vaid riigimaana ja riigi maal asuva teena avalikus kasutuses teeseaduse

§ 4 tähenduses. Aiandusühistul puudub õigus takistada selle tee kaudu juurdepääsu XXX

kinnisasjale. Kohtul puudus õiguslik alus määrata juurdepääs üle M. Paalo kinnisasja olukorras,

kus on olemas korralik jätkuvalt riigi omandis oleval maal asuv tee, mis on aiandusühistu

kasutuses. Kohus ei ole välja selgitanud selle tee kasutamise õiguslikku alust aiandusühistu poolt

ega andnud hinnangut VI variandi sisuliselt avaliku tee kasutamise õiguse kohta XXX kinnisasja

omaniku poolt;

7) ei ole kohus arvestanud ka varasema ajaloolise teega ega sellega, et kinnisasja ostmisel on

XXX ja 5 kinnisasja omanikud tutvunud maaüksuse plaani ja juurdepääsu asukohaga. See, et

varasema juurdepääsu asukoht on praeguseks XXX kinnisasja omaniku poolt takistatud, ei

tähenda, et seda takistust kõrvaldada ei saaks;

8) on vastuolus õigusaktidega kohtu seisukoht, et juurdepääsuteelt avalikult kasutatavale teele

väljasõidu ohutuse peab tagama vastavalt teeseaduse § 10 lg-le 1 tee omanik, sh eratee omanik.

Kuna juurdepääs on määratud asukohas, kus teed tegelikult ei ole, vaid üle põllumaa, ning

teeseaduse § 4 kohaselt kohaldatakse juurdepääsule asjaõigusseaduse sätteid, siis kinnisasja

omaniku kohustusena viitamine teeseaduse § 10 lg-le 1 ei ole asjakohane. Sellist kohustust

juurdepääsu kasutamise ohutuse tagamisel ei saa M. Paalole panna.

16. Toila Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist

menetluskulude osas ning menetluskulude jätmist isiku kanda, kelle huvides on otsus tehtud.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on vald järginud maakorraldusseadust ja on kaaludes maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-des 4, 5

ja 6 sätestatut leidnud, et otstarbekas on jätta tee eraomandisse ning luua tingimused

teeservituudi lepingute sõlmimiseks kinnistute vahel, mille tulemusena on välistatud tee

kasutamine kõrvaliste isikute poolt, mis võib häirida kinnistute omanikke. Katastriplaanile

märgitud kitsendused teedel on eelduseks teeservituudi lepingute sõlmimiseks;

2) ei ole vald esitanud väärinformatsiooni. Vallavalitsuse 31.05.2001 kirjas on XXX t läbiv tee

märgitud avalikult kasutatava teena vastavalt katastriplaanil olevale eksplikatsioonile,

08.12.2009 kirjas on viidatud samale teele ja selgituseks sulgudes välja toodud katastriplaanil

olev kirje. Sama on 20.05.2010 kohtuistungil selgitanud maakorraldaja H.K. . Kuna XXX t

läbiva tee kohta ei ole sõlmitud lepingut tee avaliku kasutuse kohta, saab seda teed lugeda ainult

juurdepääsuteeks XXX kinnistutele;

3) on vallavalitsus pööranud piisavalt tähelepanu küsimuse lahendamisele. Maakorraldaja ja

ehitus-majandusnõunik on korduvalt selgitanud kinnistute omanikele nende õigusi ja võimalusi

õiguste realiseerimiseks;

4) on XXX ja XXX kinnistud loodud XXX küla detailplaneeringu käigus. Kuna

detailplaneering on lõpetatud ilma seda kehtestamata, on nimetatud kinnistud eraomand, mida

vallavalitsus ei saa käsutada.

17. Maa-Amet esitas seisukoha, milles leiab, et apellatsioonkaebused tuleks jätta rahuldamata.

Maa-Ameti seisukoha kohaselt:

1) on kohus juurdepääsuõiguse andmise nõude lahendanud poolte huvisid kaaludes ja õiglusest

lähtudes. Kohus on põhjalikult analüüsinud, milline variant kuuest võimalikust on optimaalseim.

Kohus on tõendeid hinnanud kogumis ja õigesti ning on õigesti kohaldanud materiaalõiguse

norme ega ole rikkunud kohtumenetluse norme;

2) kui kohus määrab juurdepääsu üle kõneksoleva reformimata jätkuvalt riigi omandis oleva maa

(s.o XXX kinnistu lõunapiiriga piirnev maa), tuleb maareformi eeltoimingute tegijal arvestada

juurdepääsu olemasoluga ning see juurdepääsutee maast võimalusel välja kruntida või koormata

servituudiga. Maa-amet on nõus tasuta juurdepääsu määramisega üle nimetatud reformimata

riigimaa;

3) sätestab maareformi seadus, et tagastatava ja erastatava maa suuruse ja piirid määrab

vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi

Valitsuse kehtestatud korras. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-53-01 asunud

seisukohale, et MaaKS § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja moodustamisel muuhulgas

lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee. Maareformi

läbiviimisel peab püüdma vältida selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus

avalikult kasutatava teega. Nii XXX ja 5 kui ka teiste piirnevate katastriüksuste (kinnistute)

moodustamisel ei ole järgitud maakorraldusseaduses (§ 5 lg 2 p-d 4 ja 7) sätestatud

maakorralduse põhinõudeid.

18. MTÜ Aiandusühistu Martsa Ristiku vaidleb M. Paalo apellatsioonkaebusele vastu ning leiab,

et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

Vastuväidete kohaselt on M. Paalo väited määratud juurdepääsutee kasutamise kohta väärad.

Seda teed kasutati juba kolhoosi ajal. Ka XXX ja XXX kinnistu omanikud kasutasid

juurdepääsuna enda maa-aladele ainult seda teed. Kui eraldati maa-ala aiandusühistu liikmetele,

siis renoveerisid ühistu liikmed selle teeosa ja kasutasid seda 15 aastat kuni ajani, kui M. Paalo

leidis, et see tee on tema eravalduse territooriumil ja sulges läbipääsu. Selle tee kohta on ühistul

RPI Eesti Põllumajandusprojekt poolt koostatud ja ametlikult kinnitatud projekt, mis tagaski

ühistu liikmetele juurdepääsu aianduskruntidele.

19. N. Klimenko esitas apellatsioonkaebuste kohta järgmised seisukohad:

1) maakohus ei ole rikkunud ei materiaal- ega menetlusõigusnorme. Menetlusse olid kaasatud

kõik asjast huvitatud isikud, korraldati viis kohtuistungit, kohus viis läbi paikvaatluse ning

pakkus välja kuus erinevat juurdepääsuvarianti. Otsuses on põhjalikult hinnatud kõiki tähtsust

omavaid asjaolusid, sh kõiki M. Paalo vastuväiteid. Samas ei ole vastustaja jaoks oluline, millist

teed kasutada. Vastustaja aktsepteerib maakohtu otsust, kui aga ringkonnakohus leiab, et

juurdepääsutee on määratud seadust rikkudes, siis on vastustaja valmis kasutama teist teed;

2) kohus on teinud puudutatud isikutele ettepaneku esitada oma tingimused tasu osas, kuid keegi

ei ole oma tingimusi esitanud. Kohtul endal ei ole võimalik uurida, mida ja millises ulatuses

tuleb ühel või teisel protsessiosalisel hüvitada juurdepääsutee talumise asjas. Kui M. Paalo ei

reageerinud kohtu ettepanekule, siis kohus järeldas õigustatult, et konkreetse tasu osas tal

pretensioone ei ole – samas osundas kohus, et koormatud kinnisasja omanikul on ühendustee

saanud kinnisasja omaniku suhtes hüvitise nõue. Vastustajal ei ole midagi selle vastu, et maksta

tee kasutamise eest mõistlikku tasu;

3) tähtsust ei oma asjaolu, et tegemist ei ole juurdepääsu määramisega alalise elukoha juurde.

Piisab sellest, et kinnistutel asuvaid ehitisi kasutatakse elamiseks. Riigikohus on lahendis

nr 3-2-1-85-05 rõhutanud, et elamiseks kasutatavale kinnisasjale peab olema tagatud vähemalt

üks autoga ligipääsu võimalus;

4) otsuse resolutiivosas on kirjas „sissesõit avalikult kasutatavalt teelt...“, millest on selgelt aru

saada, et juurdepääsuteed võib kasutada igasuguse transpordiga. Selline otsustus on kooskõlas

materiaalõiguse, kinnistute otstarbe ja mõistlikkuse põhimõttega – juurdepääsuteed kasutatakse

kaugel asuvate ja elamiseks kasutatavate kinnistuteni pääsemiseks. Seega on iseenesest

mõistetav, et tavaolukorras kasutatakse teed sõiduautoga liikumiseks, mõnikord aga võib tekkida

vajadus kasutada ka veoautot (nt ehitusmaterjali või küttepuude toomiseks). Tootmis- ega

äritegevusega vastustaja kinnistutel ei tegele – seega ei ole alust karta, et juurdepääsuteed hakkab

kasutama ööpäevaringselt terve hulk autosid ja inimesi. M. Paalol oli võimalik esitada seisukoht

apellatsioonkaebuses toodud tingimuste kohta maakohtule. Kui ta neile kohtu tähelepanu ei

juhtinud, siis ei olnud ka kohtul võimalik langetada vastavat otsust;

5) juurdepääsu nõudmise õigus jääb seni, kuni AÕS § 156 lg 1 esimeses lauses toodud eeldus –

avalikult kasutatavale teele juurdepääsu puudumine – ära langeb. Kohus ongi piiranud

juurdepääsu kasutamise õiguse ajahetkega, mil vastustaja saab juurdepääsu teise (avaliku) tee

kaudu. Seadus ei nõua, et juurdepääsu kasutamine oleks piiratud kindla kuupäevaga;

6) tõele ei vasta M. Paalo väide, et juurdepääsutee kasutamine kahjustab põllupinnast ning

takistab põllumajanduslikku tegevust. Tegemist on ajalooliselt kasutatud teega, mis oli välja

ehitatud 80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt

näha Maa-ameti avalikust kaardiserverist. Tee olemasolus veendus kohus ka paikvaatluse käigus.

Seega ei ole nimetatud alal põllumajandustegevus võimalik ning mulla- ja huumusekihi asemel

asub sel alal kõvakattega kruusatee;

7) TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus

otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on

asjaolusid arvestades õiglane. Kujunenud olukorras oleks menetluskulude väljamõistmine

vastustajalt äärmiselt ebaõiglane. Sisuliselt on ta vaidluses kannatanud pool.

20. L. Korsten vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata ning apellatsioonmenetluses kantavate menetluskulude kaebuste esitajate kanda

jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus asja lahendanud hagita menetluses ning apellatsioonkaebuseid on põhjendatud

käsitleda määruskaebustena vaatamata asjaolule, et kohus lahendi ekslikult kohtuotsusena

pealkirjastas ja on eksinud kaebetähtaja märkimisel. Kuna kaebuste esitamise tähtajad on

minetatud ja ennistamistaotlusi esitatud ei ole, on kaebused võetud menetlusse ebaõigesti;

2) on maakohtu lahend põhjendatud ja seaduslik. Kohus määras juurdepääsu mööda ajaloolist

olemasolevat teed (suvilaühistu rajatud kruusatee). Antud tee kasutamine oli küll M. Paalo poolt

takistatud, kuid on säilinud tänaseni ja kasutatav. Samas L. XXX t läbiva tee osas on kohtu

järeldused ebaõiged, kuna tee puudub, oli olemas ajutine ülesõit. Hetkel on taastatud

maaparandussüsteem, st kinnistul puudub võimalik ülesõidu koht. Kohtu valitud variant on

kinnistu omanikke kõige vähem koormavam. Kohus tegi osalistele ettepaneku esitada

endapoolsed võimalikud tingimused ja hüvitise määrad, kuid osalised ei esitanud enda

seisukohti. Kohtul puudub kohustus asuda iseseisvalt määrama juurdepääsu tingimusi ja hüvitisi.

Väidetav põllumajandustootmine teega külgneval alal ei vasta samuti tegelikkusele. M. Paalo on

antud ala kasutanud kogu oma tegutsemise perioodil rohumaana;

3) on menetluskulud jaotatud õiglaselt. Probleem on tekkinud eelkõige tänu kohaliku

omavalitsuse tegevusele ja tegevusetusele. Vald ei ole situatsiooni lahendamiseks midagi ette

võtnud. Näiteks olemasoleva teemaa omanikega kokkuleppe sõlmimisel ja kattega tee rajamisel

laheneks juurdepääsu probleem ca 40 kinnistuomaniku jaoks, kuid omavalitsus on asunud

seisukohale, et omanikud peavad probleemid ise lahendama. Valla esindajad on jätnud korduvalt

ilmumata kohtuistungile, mis põhjustas lisaistungeid ning on äärmiselt hoolimatu.

21. V. Filonenko teatas oma kirjalikus vastuses, et ei ole nõus M. Paalo apellatsioonkaebuse

p-des 5 ja 7 toodud asjaoludega ning jääb endise seisukoha juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tulevad jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

8. oktoobri 2010 otsus ja Viru Maakohtu 11. oktoobri 2010 täiendav otsus muutmata.

Kuna Viru Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja hinnanud

tõendeid ning apellatsioonkaebustes esitatud väited ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele.

23. Viru Maakohus on õigesti N. Klimenko avaldust avalikult kasutatavale teele juurdepääsu

määramiseks läbi vaadanud TsMS 611. peatüki sätete kohaselt, s.o hagita menetluses. Vastavalt

TsMS § 478 lg-le 1 on hagita menetluse lahend kohtumäärus. Maakohus, vormistades hagita

menetluses tehtud lahendi otsusena, on rikkunud TsMS § 478 lg-t 1. Samas aga ei too selline

menetlusnormi rikkumine kaasa maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamist, sest kuigi on rikutud

kohtulahendi vorminõuet ja seetõttu kohtulahendi peale edasikaebuse esitamise tähtaeg on

pikenenud, ei ole see asjaolu rikkunud menetlusosaliste õigusi.

24. Vastuseks Toila valla apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:

24.1. Vastavalt TsMS § 172 lg-le 1 hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

Maakohus on vaidlustatud otsuses (täiendavas otsuses) jätnud menetluskulud Toila valla kanda

ning oma otsustust põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega

ning ei pea vajalikuks neid korrata. MaaKS § 5 lõike 2 punkti 4 järgi tuleb kinnisasja

moodustamisel muuhulgas lähtuda ka sellest, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas

juurdepääsutee. Maareformi läbiviimisel peaksid kohalikud omavalitsused püüdma vältida

selliste kinnistute moodustamist, millel puudub ühendus avalikult kasutatava teega. Nii XXX ja

5 kui ka teiste piirnevate katastriüksuste (kinnistute) moodustamisel ei ole järgitud

maakorraldusseaduses (§ 5 lg 2 p-d 4 ja 7) sätestatud maakorralduse põhinõudeid. Seega on vald

mingis osas tinginud käesoleva kohtuvaidluse.

Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et eelduslikult ei saa olla

menetlusosaliste menetluskulud antud asjas suured, sest tulenevalt TsMS § 172 lg-st 8 vajalikud

kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale

makstava hüvitisega.

25. Vastuseks M. Paalo apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:

25.1. Ebaõige on apellandi väide, et kuna maakohus ei ole määranud tasu juurdepääsu

kasutamise eest, siis on oluliselt rikutud kohtumenetluse norme.

Vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra

kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui

kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

Tulenevalt AÕS § 156 lg-st 1 määratakse tasu eelkõige kokkuleppel ning kui kokkulepet ei

saavutata, siis alles määrab tasu kohus. Antud asjas olevatest materjalidest nähtuvalt ei ole

menetlusosalised üldse esitanud oma ettepanekuid ja seisukohti tasu osas, s.o ei ole selge, kas on

võimalik tasu määrata kokkuleppel. Hüvitise kokkuleppe võib kanda reaalkoormatisena

kinnistusraamatusse. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et juurdepääsu määramisel tuleks

kokkuleppe mittesaavutamisel määrata kindlaks ka tasu suurus, kuid samas ei ole see asjaolu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Kuigi tasu maksmist eeldatakse, võib selle nõude

esitamisest loobuda. Juhul, kui ei saavutata kokkulepet tasu suuruse osas, siis on huvitatud isikul

võimalik taotleda tasu määramist kohtu poolt ning see, et antud asjas ei ole kohus määranud tasu

suurust, ei võta isikult nõudeõigust.

25.2. Kinnistusraamatus olevate andmete kohaselt on kinnistu XXX ja kinnistu XXX

majanduslik otstarve elamumaa. Asjaolu, et kinnistul asuvaid ehitisi kasutatakse ajutiselt, ei oma

tähtsust juurdepääsu määramisel.

Alusetu on apellandi väide, et kohus oleks pidanud välja selgitama ja määrama, kas juurdepääs

peab olema tagatud ööpäev läbi ja igasuguse transpordiga või ainult jalgsi või jalgsi ja jalgrattal

jne. Menetlusosalised ei ole taotlenud täiendavate juurdepääsutingimuste (kasutatavad

sõiduvahendid, juurdepääsuaeg jms) kindlaksmääramist, seega annab nimetatud lahend õiguse

kasutada puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuks avaldajale kui kinnisasja omanikule, samuti

teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks avaldaja nõusolekul. Juhul, kui

asjaolud muutuvad (näit muutub kinnistu majanduslik otstarve vms), võivad menetlusosalised

taotleda juurdepääsutingimuste muutmist või juurdepääsu piiramist.

25.3. Ebaõige on apellandi väide, et kohus on jätnud vastuolus AÕS §-ga 156 määramata

juurdepääsu konkreetse tähtaja.

AÕS § 156 lg-s 1 märgitud juurdepääsu kasutamise tähtaeg võib olla ajutine või alaline,

olenevalt poolte kokkuleppest või kohtu otsustusest. Maakohus on määranud juurdepääsu

ajutiselt, s.o kuni XXX transpordimaa ja XXX transpordimaa kaudu juurdepääsutee

valmimiseni (resolutsiooni punkt 3). Seega on maakohus määranud juurdepääsu kasutamise selle

ajani, mil avaldaja saab juurdepääsu teise (avaliku) tee kaudu. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatu ei

nõua, et juurdepääsu kasutamine oleks piiratud kindla kuupäevaga.

25.4. Avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1

järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava

juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava

huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega.

Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et avaldajal puudub oma kinnisasjale vajalik

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja

omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et

võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Antud juhul on maakohus

kaalunud kõigi menetlusosaliste huve AÕS § 156 lg 1 järgi õigesti ega ole diskretsioonipiire

ületanud. Maakohus on kaalunud erinevaid juurdepääsu variante (asjas oli kuus juurdepääsu

varianti) ning põhjendatult leidnud, et kõige vähem koormavam on avaldajale ja asjast

puudutatud isikutele juurdepääsutee määramine variant III kaudu (vaidlustatud otsuse

resolutsiooni punkt 2).

Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole Toila Vallavalitsuse ja Riigi Maa-ameti arvamusi

piisavalt arvestanud ega põhjendanud mittearvestamist. Maakohus on juurdepääsu määramisel

hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid ning kaalunud menetlusosaliste huve ja nende õiguste

kitsendusi, mis tuleneksid juurdepääsu määramisest. Juurdepääsutee ei pea vastama teeseaduse

märgitud nõuetele ning seetõttu on asjakohatu apellandi väide, et teed, mis vastaks teeseaduse

nõuetele, olemas ei ole. Maakohus on juurdepääsu määramisel arvestanud apellandi väitega, et ta

kasutab juurdepääsutee alla jäävat maad põllumajanduslikel eesmärkidel. Maakohtu poolt

määratud juurdepääsu puhul on tegemist ajalooliselt kasutatud teega, mis oli välja ehitatud

80-ndate aastate teisel poolel aiandusühistu liikmete juurdepääsu tarvis. Tee on jätkuvalt näha

Maa-ameti avalikust kaardiserverist ning maakohus veendus paikvaatluse läbiviimisel, et

nimetatud teed on võimalik kasutada nii jalgsi kui kergema mootorsõidukiga sõitmiseks.

25.5. Apellandi väitel on eriti oluline kaalutlusviga juurdepääsu määramata jätmine VI variandi

kohaselt.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu kaalutlused selle kohta, miks ei ole võimalik avaldaja

kinnisasjadele

määrata

juurdepääs

VI

variandi

kohaselt,

on

aktsepteeritavad

ning

ringkonnakohus nõustub nendega ja ei pea neid vajalikuks korrata.

25.6. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud omapoolsed põhjendused selle kohta, miks ei

ole õigustatud juurdepääsu määramine läbi XXX kinnisasja (II variant) ning apellandi väide, et

tegemist on ajaloolise teega ning, et kinnisasja ostmisel on XXX ja 5 kinnisasja omanikud

tutvunud maaüksuse plaani ja juurdepääsu asukohaga, ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

25.7. Kuna määratav juurdepääs ei ole käsitletav erateena teeseaduse tähenduses, siis ei ole

asjakohane maakohtu otsuses viide teeseaduse § 10 lg-le 1. Maakohus on vaidlustatud otsuse

resolutsiooni p 4 kohaselt määranud juurdepääsutee korrashoiukohustuse kinnisasjade XXX ja

XXX igakordsetele omanikele. Seega peavad juurdepääsu kasutajad ise tagama oma ohutuse

avalikult kasutatavale teele väljasõidul.

26. Kuigi apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1

alusel menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson