2-10-12628/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. september 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-12628

Tsiviilasi

Merike

Plinte

ja

OÜ

Nõuni

Puit

hagiavaldused

töövaidluse läbivaatamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 866.78 eurot (60 502 krooni)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. detsembri 2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Nõuni Puit apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant OÜ Nõuni Puit (registrikood: 10440131), esindaja

advokaat Urmas Kõrgesaar

Vastustaja Merike Plinte (isikukood: XXXXXXXXXXX),

esindaja Maia Ploom

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 7. detsembri 2010 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ning ringkonnakohtus jätta

OÜ Nõuni Puit kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Merike Plinte esitas 07.12.2009 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse, milles palus mõista OÜ-lt Nõuni Puit M. Plinte kasuks välja saamata palk summas

19 449 krooni. Töövaidluskomisjon rahuldas 29.01.2010 otsusega töötaja nõude osaliselt.

OÜ Nõuni Puit esitas 15.03.2010 kohtule taotluse M. Plinte avalduse läbivaatamiseks

hagimenetluse korras hagina ja palus jätta M. Plinte avalduse rahuldamata.

Maakohtule 16.06.2010 esitatud hagiavalduse täienduses palus M. Plinte mõista tööandjalt

töötaja kasuks välja saamata palk summas 32 782 krooni ja kolme kuu hüvitis tööandjapoolse

töölepingu rikkumise eest 27 720 krooni. 21.09.2010 vähendas M. Plinte töötasunõuet

32 342 kroonini, arvates nõudest maha tasu 16.10.2009 eest, kui käis lapsega arsti juures.

M. Plinte väidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud 01.07.2005 tööleping nr 1-2006, mille järgi

asus töötaja tööandja juurde tööle lihvija ametikohale. Algselt lepiti palgaks kokku 3 000 krooni,

millele lisandus lisatasu. Töölepingut muudeti suulise kokkuleppe alusel alates veebruarist 2007

ning palgakokkuleppeks jäi nii M. Plintel kui kõigil teistel lihvijatel-pahteldajatel 55 krooni

tunnis. Nii maksis tööandja palka kuni M. Plinte dekreet- ja lapsehoolduspuhkusele jäämiseni

oktoobris 2007. Uuesti asus M. Plinte tööle 12.05.2009. Alates sellest ajast on tööandja maksnud

talle vähem palka, kuigi pooled ei ole sõlminud täiendavat palgakokkulepet ning M. Plinte palk

ja töö ei ole muutunud. Teistele lihvijatele-pahteldajatele on tööandja jätkuvalt maksnud

55 krooni tunnis. Seega on M. Plinte palgaks endiselt 55 krooni tunnis. M. Plinte on nõus

tööandja

poolt

töövaidluskomisjonile

esitatud

tööaja

arvestuse

tabeliga

perioodil

11.05.-31.10.2009, v.a päevad, mille kohta on tööandja kirjutanud tabelisse töötaja vaba päev

tema enda soovil. Kuna töötaja pole sellist soovi avaldanud, tuleb tööandjal maksta selle aja eest

keskmist palka.

Palganõue perioodi 11.05.2009 - 30.10.2009 eest on: mai 3 087.50 krooni, juuni 1 695 krooni,

juuli 4 139 krooni, august 3 625 krooni, september 2 209.50 krooni, oktoober 4 580 krooni.

Perioodil 01.11.2009 - 01.03.2010 jätkas tööandja kokkulepitust väiksema palga maksmist.

Mingit omavolilist töölt puudumist ei ole olnud ning tööandja poolt kohtule esitatud tööaja

arvestuse tabelitesse on puudumistena märgitud päevad, mil tööandjal ei olnud töötajale tööd

anda. Saamata on palka 2009 novembris 5 240 krooni, detsembris 5 802 krooni, 2010 jaanuaris

2 404 krooni. Veebruaris oli M. Plinte puhkusel ja haige.

Töötaja ütles 12.02.2010 töölepingu üles tööandjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu TLS § 91

lg 2 p 2 alusel alates 01.03.2010. Töötaja nõuab tööandjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist kolme

kuu keskmise palga ulatuses summas 27 720 krooni.

2. OÜ Nõuni Puit esitas 15.03.2010 maakohtule hagiavalduse, milles palus lugeda töötaja

12.02.2010 ülesütlemisavaldus tühiseks seadusliku aluse puudumise tõttu ja lõpetada tööleping

alates 14.03.2010 (või faktilise töösuhte lõppemise päevast 28.02.2010).

OÜ Nõuni Puit väidete kohaselt on 01.07.2005 sõlmitud töölepingu p-s 4.1 lepitud kokku töötaja

põhipalgaks 3 000 krooni kuus ning sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta ka

lisatasu (p 4.2). 2007 veebruaris leppisid pooled suuliselt kokku tunnitasus 55 krooni, mida

tööandja maksis kuni töötaja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusele jäämiseni 2007 oktoobris.

11.05.2009 esitas töötaja avalduse tööle naasmiseks ning pooled leppisid 11.05.2009 suuliselt

kokku, et alates 12.05.2009 tasustatakse töötaja tööd tunnitasuga 27 krooni. Alates 12.05.2009

maksis tööandja töötajale tunnitasu 27 krooni ja töötaja ei ole seda vaidlustanud kuni avalduse

esitamiseni töövaidluskomisjonile. Töötaja 12.02.2010 esitatud töölepingu ülesütlemisavaldusele

vastas tööandja 17.02.2010, et töötajal puudub alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks,

kuna tööandja ei ole töötasu maksmisega viivitanud ega eksinud väljamakstavate summadega,

kollektiivpuhkuse tasu ei ole tööandja tasunud põhjusel, et alates 2009. aastast pole ettevõttes

kollektiivpuhkust ette nähtud, ning tegi ettepaneku lõpetada tööleping alates 01.03.2010 poolte

kokkuleppel ja teatas, et sellega mittenõustumisel loeb ülesütlemise töölepingu korraliseks

ülesütlemiseks ning tööleping lõpeb 14.03.2010. Lähtudes Riigikohtu lahenditest (nr 3-2-1-6-08,

nr 3-2-1-17-09) ja poolte praktikast tuleb suulisi kokkuleppeid töötasustamise tingimuste

muutmise kohta lugeda õiguspärasteks. 11.05.2009 selgitas tööandja töötajale, et töötasu

vähendamine on tingitud majandustingimuste halvenemisest, töömahu ja käibe vähenemisest.

Samuti selgitati, et kuna lihvija ametikoht on vähem kvalifitseeritud, ei saa tööandja tasustada

tema tööd võrdselt teiste, oluliselt mahukamaid ja raskemaid tööülesandeid täitvate

ametikohtadega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 7. detsembri 2010 otsusega M. Plinte hagiavalduse OÜ Nõuni Puit

vastu osaliselt ja jättis OÜ Nõuni Puit hagiavalduse M. Plinte vastu rahuldamata. Kohus mõistis

välja OÜ-lt Nõuni Puit M. Plinte kasuks vähemmakstud töötasu 2009 mai eest 3 087.50 krooni,

juuni eest 1 695 krooni, juuli eest 4 139 krooni, augusti eest 3 625 krooni, septembri eest

2 209.50 krooni, oktoobri eest 4 580 krooni, novembri eest 4 916 krooni, detsembri eest

4 040 krooni ja 2010 jaanuari eest 2 184 krooni ning töölepingu ülesütlemise hüvitise 6 692

krooni. Väljamõistetud tasud kuuluvad maksustamisele. Poolte menetluskulud jättis kohus TsMS

§ 163 lg 2 alusel OÜ Nõuni Puit kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 49 p-de 1 ja 2

(01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 p 1, 2) järgi tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada

töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest töötasu. TLS § 26 lg 1 p-de 6 ja 7

kohaselt peavad töölepingus olema muu hulgas palgatingimused ja tööajanorm. Tulenevalt

PalS § 3 lg-test 1, 2 ja TLS §-st 70 tuleb tööleping sõlmida kirjalikult ning palgatingimused on

olulisteks töölepingu tingimusteks. Kohus leidis, et tööandja ei ole tõendanud poolte kokkulepet

töötasu muutmiseks alates 12.05.2009. Antud vaidluses ei ole asjakohane viide Riigikohtu

lahendile nr 3-2-1-17-09, et palgatingimuste muutmine on võimalik ka suuliselt, ning

põhjendatud ei ole ka tööandja väide, et teda tuleks suulise palgatingimuste muutmise korral nii

2007 kui 2009 kohelda võrdselt, s.o kui töövaidlusorgan on aktsepteerinud töötasu suurendamist

2007 veebruaris, tuleks aktsepteerida ka töötasu vähendamist 2009 mais.

Ühepoolselt oli tööandjal õigus töötingimusi muuta TLS §-des 64 ja 68 sätestatud juhtudel

(kehtiva TLS § 37) ning TLS § 16 kohaselt on töötaja olukorda halvendavad tingimused, mis on

halvemad töölepingus ettenähtust, kehtetud. Seega saab töölepingu seaduse järgi lugeda

kehtivaks tööandja ühepoolset töötaja palgamäära suurendamist, kui seda on tehtud pikema

perioodi jooksul ja suurendatud palgamäära maksmine nähtub väljastatud palgateatisest või

töötajale ülekantud palgast, kuid töötaja palgamäära ühepoolset vähendamist kehtivaks lugeda ei

saa, kuna see halvendab töötaja olukorda.

Töövaidluskomisjonis ei olnud pooltel vaidlust selle üle, et töötaja palgamäär oli 2007. a

55 krooni tund. Ka kohtule esitatud taotluses ja hagiavalduses on tööandja märkinud, et 2007

veebruaris leppisid pooled kokku tunnitasuks 55 krooni. Töötaja töötasu arvestusest (tl 120-121)

nähtub samuti, et tema töötasu on olnud veebruaris 45 krooni tund, märtsis 44.70 krooni tund ja

alates 2007 aprillist 55 krooni tund. Kohtumenetluse käigus on tööandja asunud oma väiteid

muutma ja leidnud, et osadel kuudel võis töötaja tunnitasu määr olla 55 krooni, kuid see ei

tähenda, et pooled sellises tunnitasus kokku leppisid, kuna tööandja maksis töötajale lisatasu, mis

sõltus

ettevõtte

majandusseisust.

Töötaja

vande

all

antud

seletusest

nähtub,

et

lapsehoolduspuhkuselt tulles tema tööülesanded ei muutunud, läbirääkimisi palgatingimuste osas

ei toimunud ja kuu aega hiljem avastas ta, et töötasu on vähendatud. Järelepärimise peale vastas

tööandja, et maksab palga tagantjärele sügisel, kui tuleb raha tellimustelt. Oktoobri lõpus rääkis

aga tööandja, et raha ei ole ja ta ei maksagi palka juurde. Tunnistaja A.P. ütlustest nähtub, et

OÜ-s Nõuni Puit esines olukordi, kus palk ei laekunud õigel ajal ja tunnistaja palgas oli kärpeid,

palka laekus arvele vähem. Tööandja põhjendus oli, et raha ei ole ja raha ei liigu. Tööandja

juhatuse liikme Tõnu Tiisleri selgitustest ja tunnistajana ärakuulatud raamatupidaja K.M.

ütlustest nähtub, et töötaja brutopalga suuruse kuus määras ja tegi raamatupidajale teatavaks T.

Tiisler. Töötasu suurus sõltus ettevõtte majanduskäigust, mis 2007 oli väga hea.

Kohus luges tuvastatuks, et töötaja tunnitasu oli 2007 55 krooni. Kuna kohus ei tuvastanud

poolte kokkulepet töötasu muutmiseks alates 12.05.2009 ning poolte vahel ei ole vaidlust

töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud tööaja ja töötasu arvestuse üle, tuleb tööandjalt välja mõista

vähemmakstud töötasu 2009 mai eest 3 087.50 krooni, juuni eest 1 695 krooni, juuli eest

4 139 krooni, augusti eest 3 625 krooni, septembri eest 2 209.50 krooni ja oktoobri eest

4 580 krooni.

Poolte vahel on vaidlus tööandja esitatud tööaja arvestuses 13. ja 16.11. ning 21. - 31.12.2009

üle. Tööandja esitatud tööajatabelis on nimetatud päevad märgitud töötaja omavoliliselt

puudutud päevadena (tl 94-95, 106). Töötaja on esitanud kohtule töötajate omakäeliselt täidetud

tööajatabelid (tl 102, 103), millest nähtub, et 13. ja 16.11. ei ole töötanud ka lihvijad M.T. ja

M.T. ning 21. - 31.12.2009 ei ole keegi töötajatest töötanud. Kohus võttis tööaja arvestuse

aluseks töötaja esitatud töötajate omakäeliselt täidetud tööajatabelid, kuna luges need

usaldusväärsemaks ning poolte väidete ja tunnistajate ütlustega kooskõlas olevateks. Tööandja

esindaja ja tunnistaja K.M. on andnud ütlusi, et 2009 oli tööandjale raske aasta, töötajatele

puudus võimalus maksta lisatasu. Tööandja ei ole detsembrikuu kohta töötajate poolt täidetud

tööajatabelit esitanud. Tunnistaja A. P. ütlustest nähtub, et oli juhtumeid, kus tööandja helistas ja

ütles, et tööd ei ole anda ning see päev jäeti tööajatabelis tühjaks, jõulude ajal olid töötajad

tavaliselt kollektiivselt tasuta jõulupuhkusel. Kohtu arvates puudub ka töötajal mõistlik põhjus,

mis takistanuks tal pärast ajutist töövõimetust 21.12.2009 tööle ilmumast ning vaevalt oleks

tööandja jätnud tähelepanuta töötaja nädalase omavoliliselt töölt puudumise, küsimata töötajalt

puudumise kohta selgitust. Kuna kohus tuvastas, et tööandja ei kindlustanud töötajat tööga,

kohaldub TLS § 35 ja tööandja on kohustatud maksma töötajale keskmist töötasu ajal, mil ta

töötajat tegelikult tööga ei kindlustanud.

VV 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1, 2; § 3

lg 1 alusel on töötaja keskmine tööpäevatasu novembris (39 490 krooni : 95) 415.68 krooni,

keskmine tunnitasu 51.96 krooni. Saamata jäänud keskmine töötasu on 13. ja 16.11.2009 eest

831.36 krooni. 2009 novembris on töötajal töötunde 147 × 55 krooni + 831 krooni = 8 916

krooni, millest on tasutud 4 000 krooni, saamata 4 916 krooni. Töötaja keskmine tööpäevatasu

detsembris on (42 273.50 krooni : 102) 414.45 krooni, keskmine tunnitasu 51.80 krooni.

Saamata jäänud keskmine töötasu on 21.-31.12.2009 eest (TLS § 53 kohaselt lühendatakse

jõululaupäevale ja uusaastale eelnevat tööpäeva kolme tunni võrra) 2 590 krooni. 2009

detsembris on töötajal töötunde 60 × 55 krooni + 2 590 krooni = 5 890 krooni, millest on tasutud

1 850 krooni, saamata 4 040 krooni. 2010 jaanuaris on töötunde 78 × 55 krooni = 4 290 krooni,

millest on tasutud 2 106 krooni, saamata 2 184 krooni. 2010 veebruaris oli töötaja puhkusel ja

haige. Töötaja nõudel tuleb tööandjalt välja mõista vähemmakstud töötasu 2009 novembri eest

4 916 krooni, detsembri eest 4 040 krooni, 2010 jaanuari eest 2 184 krooni.

Kuna tööandja on oluliselt rikkunud tööandjapoolset kohustust, jättes töötajale olulises osas

töötasu maksmata, oli töötaja õigustatud töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles

ütlema ning tööandja nõue töötaja ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta

rahuldamata. Kuna tööandja rikkus töölepingut oluliselt, on põhjendatud tööandjalt välja mõista

hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus pidas põhjendatuks

TLS-s sätestatud hüvitise suurust muuta, arvestades, et tööandja on siiski töötasu maksnud,

poolte vahel oli vaidlus tunnitasu määra üle, mille kohus luges tuvastatuks oluliselt kõrgemas

määras kui on Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär tunnis ja tööandja on viidanud

oma raskele majanduslikule seisule. VV 11.06.2009 määruse nr 91 § 3 lg 6 alusel on töötaja

keskmine kuutasu 6 692.48 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Nõuni Puit esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. detsembri 2010

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega OÜ Nõuni Puit hagi töölepingu

ülesütlemisavalduse tühistamiseks rahuldatakse ja M. Plinte hagi täiendava palga tasumiseks

jäetakse rahuldamata. Apellandi menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 232 lg 1; § 436 lg 1; § 438 lg 1).

Kohus ei ole otsuses selgelt ja üheselt arusaadavalt näidanud, millised asjaolud ta on lugenud

tõendatuks ning millistele tõenditele selline seisukoht tugineb. Kohus on eiranud osasid tõendeid

ja jätnud tõendite arvestamata jätmise põhjendamata. Kohus ei ole käsitlenud kõiki poolte

esitatud olulisi seisukohti, on jätnud mitmed olulised aspektid otsuses põhjendamata ja on

eelistanud põhjendamatult ühtesid tõendeid teistele;

2) sõlmisid pooled 11.05.2009 suulise kokkuleppe vastustaja töötasu alanemise osas.

Esmajoones soovis pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist vastustaja koondamist, kuid võttes

arvesse, et töötajal oli 1,5-aastane laps ja tööandjal oli tööd pakkuda, siis tööandja keeldus

koondamisest. Töötajale selgitati, et seoses Eesti majandusolukorra halvenemisega on äriühing

majanduslikult väga raskes situatsioonis, mistõttu on tööandjal võimalik pakkuda töötajale

miinimumpalka. Kohus ei ole selgitanud, miks on tööandja selgitus jäetud arvesse võtmata ja

leitud, et tõene on töötaja väide kokkuleppe mittesõlmimisest. Kokkuleppe olemasolu kinnitab

töötaja kokkuleppe järgne käitumine – töötaja asus tööle ja ei esitanud tööandjale 7 kuu jooksul

ühtegi pretensiooni. Kokkuleppe olemasolu on kinnitanud tunnistajana tööandja raamatupidaja

K.M. . Vastustaja tööleping, milles on fikseeritud töötasu suurus 3 000 krooni kuus, näitab koos

teiste tõenditega, et pooled on ka varem suulise kokkuleppe alusel töötasu suurust muutnud.

Kohus on põhjendamatult eiranud poolte käitumist töötasu osas kokkulepete sõlmimisel, kuna on

lugenud tõendatuks, et veebruaris 2007 sõlmisid pooled samuti kokkuleppe töötasustamise

tingimuste muutmise kohta. Ka Riigikohus on lugenud tööandja ja töötaja vahelisi suulisi

kokkuleppeid

töötasustamise

tingimuste

muutmise

kohta

õiguspärasteks

(3-2-1-6-08,

3-2-1-17-09);

3) on kohtu seisukoht, et vastustaja töötasu 2007 oli 55 krooni tunnis, väär, vastuolus tõenditega

ja motiveerimata. Tööandja on esitanud kohtule (samuti töövaidluskomisjonile) vastustaja

töötasu arvestuse perioodil jaanuar – september 2007, milles nähtub, et vastustaja keskmine

tunnitasu oli sõltuvalt töötundide arvust kuus vahemikus 23.81 – 27.27 krooni ja koos lisatasuga

on väljamakstud palgasumma töötundide arvuga jagamisel ühe töötunni tasu 55 krooni. Asjaolu,

et vastustaja töötasu 2007 ei olnud 55 krooni tunnis, kinnitavad ka tunnistaja K.M. ütlused.

Mõistetamatuks jääb, kuidas on tunnistaja A. P. ütlused vastustaja töötasu suuruse ja töötasu

kokkuleppe sõlmimise tuvastamisel relevantsed. A.P. on 12.10.2010 istungil avaldanud, et tema

teadmiste järgi oli iga töötajaga eraldi palgakokkulepe. Tunnistaja ütluste sisu on laiendatud

meelevaldselt, tehes faktidele mittetugineva üldistuse tööandja poolsete minetuste osas;

4) on kohtu seisukoht, et vastustaja ei puudunud töölt 13. ja 16.11.2009 ning 21. - 23.12.2009 ja

28. - 31.12.2009 omavoliliselt ning tal on õigus nimetatud päevade eest töötasu saada, väär ja

põhjendamata. Tööandja esitatud tööaja arvestamise tabelite ja raamatupidaja K.M. ütluste järgi

on teised töötajad nimetatud kuupäevadel tööülesandeid täitnud, sh ka lihvijad M. T. ja M. T.

Kohus on jätnud põhjendamata, miks on loetud usaldusväärseks töötaja esitatud tööaja arvestuse

tabelite koopiad (tl 102, 103), mitte tööandja esitatud tabelite koopiad (tl 94-95, 106). Tööandja

on selgitanud, et töötaja esitatud 2009 detsembri tabel ei kajasta detsembri teises pooles töötajate

poolt töötatud tunde. Vastustaja puudus töölt 2009 detsembri teisel poolel ja on tõenäoliselt töölt

omavoliliselt kaasa võtnud tööaja arvestuse tabelite mustandite koopiad. Nimetatud koopiad

kajastavad sellist seisu, mis oli fikseeritud vastustaja viimasel tööpäeval detsembris 2009. Kohtu

viide A.P. ütlustele, et töötajad olid jõulude ajal kollektiivpuhkusel, on asjakohatu, kuivõrd A.P.

on kinnitanud detsembris 2009 puhkusel viibimist, seega puudus tal teave tööandja töömahtude

ja töökorralduse kohta sellel perioodil. Tööandja esitatud tööaja arvestuse tabelitega on ümber

lükatud vastustaja väide, et päevadel, mil ta töölt puudus, ei olnud tööandjal tööd pakkuda.

Samuti selgub töögraafikutest, et iga kuu lõikes on enamus töötajatest korrektselt täiskohaga tööl

käinud, ka nendel päevadel, kui vastustaja väitel ei olnud tööandjal tööd anda. Sellest järeldub, et

vastustaja puudumised ei olnud tööandja poolt põhjustatud, vaid tegemist oli vastustaja isiklikest

vajadustest tingitud puudumistega.

Vastustaja on 16.06.2010 esitatud hagiavalduse täienduses palunud tööandjalt välja mõista

tasumata kollektiivpuhkuse tasu. Kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et detsembris 2009

ettevõttes kollektiivpuhkust ei olnud. Kohus on jätnud väidetava kollektiivpuhkuse aja ja tasu

küsimuses hinnangu andmata;

5) on põhjendamata kohtu järeldus, et töötaja töölepingu ülesütlemisavaldus ei ole tühine. Kohus

on jõudnud väärale seisukohale, et tööandja on rikkunud töölepingut. Tööleping tuleb lugeda

lõppenuks 14.03.2010 (korralise ülesütlemise tähtaja möödumisel alates avalduse esitamisest

12.02.2010) või faktilise töösuhte lõppemise päevast 28.02.2010.

5. M. Plinte vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole pooled sõlminud 11.05.2009 suulist kokkulepet vastustaja töötasu alandamise osas.

Töötaja selgitas vande all, et avastas töötasu vähenemise ja läks tööandjaga rääkima, tööandja

viitas majandusraskustele ja lubas sügisel töötasu võla ära maksta; kuna tööandja oli ka varem

viivitanud töötasu maksmisega, kuid alati võla hiljem ära tasunud, oli ta nõus töötasu maksmist

ootama. Töövaidluskomisjoni pöördus ta alles siis, kui tööandja teatas, et ei kavatsegi rohkem

maksta. Tunnistaja A.P. ütlustega on tõendatud, et palga maksmisega oli kõigil töölistel

probleeme, ei laekunud õigel ajal. Vastustaja tegi täpselt samasugust tööd nagu teised lihvijad ja

nendele maksis tööandja jätkuvalt tunnitasu 55 krooni. Seda asjaolu tõendab vastustaja enda

vande all antud tunnistusega. Tööandja ei ole kasutanud võimalust seda väidet teiste lihvijate

palkade suurust tõendavate dokumentidega ümber lükata. Seda, et kõik lihvijad tegid ühesugust

tööd, tõendas oma ütlustega tunnistaja. Apellant viitab tunnistaja K.M. ütlustele kui tõendile.

K.M. käsitles kohtus ennast tööandja esindajana ning tal oli täpne ülevaade protsessi käigus

toimunust. Seega on põhjust kahelda tema tunnistuste objektiivsuses. K.M. kinnitas, et tema

töötamise koht oli Otepääl, T. Tiisleriga suhtles ta meili teel, seega tekib küsimus, kuidas saab

tunnistaja olla teadlik T. Tiisleri jutuajamistest. Tööandja kinnitab 18.01.2010 kirjas

töövaidluskomisjonile, et ei ole M. Plinte palgakokkuleppeid muutnud ning töötasustamine

toimub samadel alustel pärast avaldaja tööleasumist lapsehoolduspuhkuselt alates 12.05.2009.

Seega on tööandja kinnitanud, et mingeid töötasu muutumise kokkuleppeid pooled 2009 mais ei

sõlminud. Töötasu arvestust nägi vastustaja alles kohtuistungil. Mingeid palgateatisi ei ole ta

saanud. Tööandja arvestus on ilmselt hiljem kohtu jaoks tehtud, võttes arvesse töötaja

pangakontole üle kantud töötasu ja töövaidluskomisjonile esitatud tööaja arvestuse tabeleid.

Selliste erinevate tunnitasudega ei saanud olla töötasu kokkulepe poolte vahel sõlmitud;

2) on tööandja andmetega tõendatud töötaja väide, et enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli

tema tunnitasu 55 krooni. Tööandja esitas kohtule töötasu arvestuse tabeli, millest nähtuvalt

koosnes 2007 töötaja töötasu põhipalgast ja lisatasust. 2007 kehtis palgaseadus ja kõikides

dokumentides räägiti palgast, mitte töötasust. Samuti oli vastustaja perekonnanimi 2007 Lastik,

kohtule esitatud 2007 töötasu arvestuse tabelis on vastustaja perekonnanimeks aga Plinte.

Vastustaja tunnitasu oli jaanuaris ja veebruaris 45 krooni, märtsis arusaamatu 44.705882 krooni

ning alates aprillist kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni 55 krooni. Tööandja hilisemalt

koostatud töötasu arvestus, milles on lahku viidud põhipalk ja lisatasu, ei saa olla asjas tõendiks.

Täiesti ebaloogiline on tööandja väide, et tunnitasu kokkulepe oli 23.81 – 27.27 krooni.

K.M. kinnitas, et töötunnid ja brutopalga edastas talle T. Tiisler, tema arvestas ainult

riigimaksud. Lisatasude arvestusest ta ei rääkinud;

3) on poolte poolt kohtule esitatud töötajate poolt täidetud tööaja arvestuse tabelid 2009

novembri ja detsembri kohta erinevad. Tööandja ei ole esitanud originaaldokumentidena

töötajate omakäeliselt koostatud tabeleid, kust oleks kohe näha, kui tegemist oleks hilisemate

juurdekirjutustega. Tööandja esitatud tabelist nähtub, nagu oleks vastustaja omavoliliselt töölt

puudunud 13. ja 16.11.2009. Töötajate poolt omakäeliselt täidetud tabelist nähtub, et nendel

päevadel ei olnud ka teistel lihvijatel tööd. Tööandja on tabelisse teiste lihvijate töö juurde

kirjutanud. Tööandja esitatud vastustaja tööaja arvestusest november 2009 - veebruar 2010

nähtub nagu oleks vastustaja omavoliliselt töölt puudunud 21. - 25. ja 28. - 31.12.2009. 24. ja

25.12.2009 olid riigipühad. Tööandja esitatud „Töökoja töötajate tööaja arvestus detsember

2009“ nähtub, et alates 27.12.2009 ei olnud tööl ka teised lihvijad M. T. ja M. T. Järelikult ka

nendel ei olnud tööd. Tööandja ei ole väitnud, et ka teised lihvijad rikkusid oma töökohustusi

ning töötajad ei olnud ka puhkusel. Seega töölt puudumine ei olnud tingitud vastustajast ja

tööandja oli kohustatud talle perioodi 21. - 31.12.2009 eest palka maksma. Tööandja on ise

esitanud kohtule tõendi lihvijate töötamise kohta detsembris. Seda ei saa ta enda tunnistaja

ütlustega ümber lükata. Viide kollektiivpuhkusele ei oma asjas tähtsust. Töötaja väidab, et ta ei

olnud tööl, kuna tööandjal ei olnud talle tööd anda, ja tööandja ei ole seda väidet ümber lükanud;

4) on tõendatud, et tööandja ei maksnud töötajale kokkulepitud palka ning seetõttu on töölepingu

ülesütlemine põhjendatud. Otsus on piisavalt põhjendatud ja seaduslik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

7. detsembri 2010 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning kohaldanud materiaalõiguse normi

ning ükski apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele

seisukohale.

7. Ebaõige on apellandi väide, et tõendatud ei ole vastustaja töötasu suurus alates aprillist 2007

55 krooni/tunnis.

Maakohus on õigesti märkinud vaidlustatud otsuses, et töövaidluskomisjonis ei olnud poolte

vahel vaidlust selles, et töötaja palgamäär oli 2007 55 krooni/tund. Nimetatud asjaolu on kostja

vaidlustanud kohtumenetluse käigus. Kostja on nii taotluses maakohtule (tl 4-7) kui ka

hagiavalduses maakohtule (tl 17-20) möönnud, et 2007 veebruaris leppisid hageja ja kostja

kokku tunnitöötasus 55 krooni ja selline tunnitöötasu oli kuni M. Plinte jäämiseni sünnitus- ja

lapsehoolduspuhkusele. Samuti on kostja maakohtu istungil 19.05.2010 kinnitanud, et 2007

muudeti suuliselt palgakokkulepet ning hageja töötasu enne lapsehoolduspuhkusele jäämist oli

55 krooni/tund (tl 38-40).

Ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline suuline kokkulepe selle kohta, et alates 2007 aprillist

kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni oli hageja töötasu 55 krooni/tund on tõendatud tööandja

poolt esitatud töötasu arvestuse tabeliga (tl 120-121), millest nähtuvalt koosnes 2007 töötaja

töötasu põhipalgast ja lisatasust ning põhipalka ja lisatasu arvestades oli hageja tunnitasu

jaanuaris ja veebruaris 45 krooni, märtsis 44.705882 krooni ning alates aprillist kuni hageja

lapsehoolduspuhkusele jäämiseni 55 krooni.

Tunnistaja K.M. ütluste kohaselt (tl 114-116) ei vaidle ta vastu sellele, et M. Plinte töötasu oli

2007 mõnel kuul 55 krooni/tund. Seega on ebaõige apellandi väide, et tunnistaja K.M. ütlused

kinnitavad asjaolu, et hageja tunnitöötasu ei olnud 55 krooni/tund.

Kuna hageja vande all antud seletustest (tl 112-113) nähtub, et alates aprillist 2007 kuni

lapsehoolduspuhkusele jäämiseni oli tema tunnitöötasu 55 krooni/tund ning kostja poolt esitatud

tõendid ei anna alust asuda teisele seisukohale, siis on maakohus õigesti lugenud tuvastatuks, et

hageja ja kostja vahel muudeti suuliselt palgakokkulepet ning alates 2007 aprillist oli hageja

töötasu 55 krooni/tund.

8. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt sõlmisid pooled 11.05.2009 suulise kokkuleppe

hageja töötasu alanemise osas. Hageja on eitanud sellise kokkuleppe sõlmimist.

Alusetu on apellandi väide, et kokkuleppe olemasolu kinnitab töötaja käitumine - töötaja asus

tööle ja ei esitanud tööandjale 7 kuu jooksul ühtegi pretensiooni. Töötaja poolt vähemmakstud

töötasu nõude kohest mitteesitamine ei anna alust asuda seisukohale, et ta oli nõus töötasu

alandamisega. Usutav on hageja seletus, et kostja viitas majandusraskustele ja lubas sügisel

töötasu võla ära maksta ning hageja uskus kostjat.

Tunnistaja K.M. ütlused samuti ei kinnita hageja ja kostja vahel töötasu alandamise kokkuleppe

olemasolu, sest tunnistaja enda ütluste kohaselt töötab ta Otepääl ning suhtlemine (dokumentide

vahetus) juhatuse liikme T. Tiisleriga on elektrooniline, seega ka väidetavast jutuajamisest

hageja ja kostja vahel 11.05.2009 saab ta olla teadlik vaid T. Tiisleri sõnade kohaselt, s.o

tunnistaja ise ei viibinud väidetava jutuajamise juures.

Kuna apellant ei ole tõendanud hagejaga 11.05.2009 suulise kokkuleppe sõlmimist töötasu

muutmiseks, siis on maakohus õigesti kostjalt välja mõistnud hageja kasuks vähemmaksutud

töötasu 2009 mai eest 3 087.50 krooni, juuni eest 1 695 krooni, juuli eest 4 139 krooni, augusti

eest 3 625 krooni, septembri eest 2 209.50 krooni ja oktoobri eest 4 580 krooni.

9. Maakohus on õigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks 2009 novembri eest 4 916 krooni,

detsembri eest 4 040 krooni ja 2010 jaanuari eest 2 184 krooni ning ükski apellatsioonkaebuses

esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.

Lisaks tunnitöötasule on viidatud kuude puhul vaidluse all ka hageja poolt tööloldud päevade

arv.

Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid, tuvastanud, et hageja ei puudunud töölt

13. ja 16.11.2009 ning 21. - 23.12.2009 ja 28. - 31.12.2009 omavoliliselt ning tal on õigus

nimetatud päevade eest töötasu saada.

Hageja väite kohaselt ei puudunud ta eelnevalt nimetatud päevadel töölt omavoliliselt, vaid

tööandja ei kindlustanud teda ja ka teisi lihvijaid tööga. Kostja vastuväite kohaselt puudus hageja

töölt omavoliliselt. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud maakohtule töötajate poolt

täidetud tööaja arvestuse tabelid 2009 novembri ja detsembri kohta (tl 102-103), millest

nähtuvalt ei ole töötanud 13. ja 16. novembril 2009 ka teised lihvijad ning 21. - 23.12.2009 ja

28. - 31.12.2009 ei ole töötajad töötanud. Kostja on oma vastuväite tõendamiseks esitanud

omapoolselt tööaja arvestuse tabelid november ja detsember 2009 (tl 94-95) ning nende kohaselt

on teised lihvijad töötanud 13. ja 16.11.2009 ning töötajad on tööl olnud 21. - 23.12.2009 ja

28. - 31.12.2009.

Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja poolt esitatud tööaja arvestuse tabelid ja kostja poolt

esitatud tööaja arvestuse tabelid on vastukäivad, siis tuleb need jätta tõenditena kõrvale. Lisaks

ringkonnakohus märgib, et tööandja enda poolt esitatud detsembrikuu 2009 tööaja arvestuse

tabeli kohaselt ei ole perioodil 28.-31. detsember 2009 ka teised lihvijad tööl olnud.

Asjaolu, et hageja puudus vaidlusalustel kuupäevadel töölt omavoliliselt, ei ole tõendatud

tunnistaja K.M. ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt esitas tema kohtule tööaja arvestuse

tabelid ning koostas ta need juhatuse liikme poolt saadetud andmete alusel; teised töötajad

vaidlusalustel kuupäevadel on tööülesandeid täitnud, sh ka lihvijad M. T. ja M. T. Kuna

tunnistaja K.M. ütluste aluseks on tööandja poolt koostatud tööaja arvestuse tabelid, millised

ringkonnakohus jättis tõenditena kõrvale, siis ei tõenda tunnistaja ütlused seda, et hageja puudus

vaidlusalustel päevadel omavoliliselt töölt.

Hageja ei ole 16.06.2010 maakohtule esitatud hagiavalduse täienduses (tl 44-47) palunud

tööandjalt välja mõista tasumata kollektiivpuhkuse tasu, vaid on esitanud saamata jäänud töötasu

ja hüvitise nõude. Lähtudes sellest, et hageja ei ole vastavat nõuet esitanud, on asjakohatu

apellandi väide, et maakohus oleks pidanud andma hinnangu väidetava kollektiivpuhkuse aja ja

tasu küsimusele.

10. Lähtudes kõigest eeltoodust, on õige maakohtu seisukoht, et kuna kostja rikkus oluliselt

tööandjapoolset kohustust ning jättis hagejale olulises osas töötasu maksmata, siis oli hageja

õigustatud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel töölepingu erakorraliselt üles ütlema ja seetõttu on

põhjendatult

jäetud

rahuldamata

ka

kostja

nõue

hageja

12.02.2010

töölepingu

ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks.

Apellant on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise hageja poolt, kuid ei ole vaidlustanud

apellatsioonkaebuses töölepingu ülesütlemise hüvitise suurust.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson