3-11-1119/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. september 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1119

Haldusasi

V.P. kaebus Harku Vallavalitsuse 25. jaanuari 2011

korralduse nr 48 osalise tühistamise ning toimingute

keelamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: V.P.

Esindaja: Indrek Kukner

Vastustaja: Harku Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.P. kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4

ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. 20. septembril 1995 omandas V.P. Harku vallas Rannamõisa külas asuva kämpingukompleksi

hooned ja rajatised ning esitas 1997. aastal Harku Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega

erastamiseks nende juurde. 4. septembri 2007 korraldusega nr 1404 jättis vallavalitsus maa

ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamata, leides, et kaebuse esitaja omandis olevate ehitiste

kordategemine ei ole võimalik, kuna valdavalt on nendest alles üksnes vundamendid. Erandina pidas

vallavalitsus võimalikuks umbes 1100 m2 suuruse maa erastamist garaaži juurde, tingimusel, et see

ehitis korrastatakse hiljemalt 20. septembril 2008. Eelnimetatud korraldus (v.a garaaži juurde

teenindusmaa

määramist

puudutavas

osas)

tühistati

haldusasjas

3-08-1810 tehtud kohtuotsusega ning kohustati Harku Vallavalitsust selles osas maa ostueesõigusega

erastamise küsimust uuesti läbi vaatama.

2. Harku Vallavalitsuse 25. jaanuari 2011 korraldusega nr 48 määrati Harku Vallas Rannamõisa külas

asuvate V.P.le kuuluvate Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemiseks tähtaeg kuni 1.

septembrini 2012 ning tehti ettepanek kämpingu juurde ligikaudu 18 600 m2 suuruse teenindamiseks

vajaliku ma määramiseks. Korralduses märgiti, et maa ostueesõigusega erastamise edasiste

eeltoimingute tegemise, sh katastriüksuse maakatastris registreerimise eelduseks on hoonete korda

tegemine. V.P. esitas viimatinimetatud korralduse peale vaide ning Harku Vallavalitsuse 5. aprilli

2011 korraldusega nr 339 muudeti seda korraldust selliselt, et hoonete kordategemise tähtpäevaks

määrati 1. jaanuar 2014.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. V.P. esitas 4. mail 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles esitatud taotlust täpsustas 3. juuni

2011 (tl 31) ning millega taotleb Harku Vallavalitsuse 25. jaanuari 2011 korralduse nr 48 punkti 2

tühistamist osas, mis seab maa ostueesõigusega erastamise edasiste eeltoimingute tegemise eelduseks

hoonete korda tegemise. 15. juulil 2011 esitas V.P. täiendava taotluse keelata vastustajal nõuda nende

piiriettepaneku joonistel toodud veehoidlate korrastamist ja lammutamist, kuniks kaebuse esitajale ei

ole antud võimalust nende aluse maa ostueesõigusega erastamiseks.

4. Kaebuse esitaja selgitab, et pöördus 7. veebruaril 2011 Harku Vallavalitsuse poole küsimusega, kas

korraldusega määratud tähtpäevaks tuleb hooned püstitada või piirneb kordategemise kohustus

mingi muu toiminguga ning sai vastuseks, et määratud tähtajaks tuleb hooned püstitada. Kaebuse

esitaja

leiab,

viidates

Tallinna

Ringkonnakohtu

seisukohale

haldusasjas

3-07-1226 tehtud otsuses, et ehitise kordategemine võib aset leida ka juhul kui hoone on lammutatud

vundamendini ja ehitise kordategemiseks on vajalik ehitusloa väljastamine. Kaebuse esitaja toob ka

välja, et vallavalitsus on maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisega põhjendamatult

venitanud,

mis

tuvastati

Tallinna

Ringkonnakohtu

poolt

haldusasjas

nr

3-08-1810 tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas ning selgitab, et kui vallavalitsus oleks maa

ostueesõigusega erastamise otsustanud juba 1999. aasta juuniks, oleks kaebuse esitajal olnud võimalik

korrastada need hooned palju väiksemate kulutustega, kui selline vajadus üldse tekkinud oleks, samas

kui praegu hoonete korrastamine eeldab laenu võtmist, mida oleks võimalik saada aga üksnes

hüpoteegi tagatisel. Kaebuse esitaja leiab, et tekkinud olukorras ei ole tal võimalik määratud tähtajaks

hooneid püstitada. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd selle olukorra on omapoolse viivitamisega

tekitanud Harku Vallavalitsus, siis tuleks hea halduse tava kohaselt lugeda ehitiste kordategemise

kohustus täidetuks sellega, et kaebuse esitaja likvideerib olemasolevad varemed ning saab ehitusload

uute püstitamiseks. Kaebuse esitaja toob ka välja, et hoonete püstitamine korralduses antud kolme

aasta jooksul pole mingil juhul võimalik, arvestades juba seda, et selleks vajaliku detailplaneeringu,

samuti võimaliku üldplaneeringu muutmise menetlus on aeganõudvad. Kaebuse esitaja toob ka välja,

et talle jääb arusaamatuks, kuidas saab ta hakata uusi hooneid ehitama, kui ta ei ole maa omanik.

Kaebuse täienduses märgib kaebuse esitaja, et praegusel ajal puuduvad üldse sellised hooned, mida

oleks võimalik korda teha.

5. 15. juulil 2011 esitatud kaebuse täienduses selgitab kaebuse esitaja, et endise Rannamõisa

kämpingukompleksi hulka kuulusid ka kaks veehoidlat ja puurkaev ning toob välja, et senini ei ole

selge vastustaja seisukoht küsimuses, milline peaks olema nende rajatiste edasine saatus. Kaebuse

esitaja märgib, et tehnorajatistena on tuletõrjeotstarbelised veehoidalad lakanud eksisteerimast ning

tõenäoliselt tuleks need lammutada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Harku Vallavalitsus ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt

märgib vastustaja, et kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et vallavalitsuse 15. veebruari 2011

kirjas nr 11-1.1/59 võtab vallavalitsus kohustuse ehitiste kordategemiseks määratud tähtpäeva

lähenedes see omaalgatuslikult üle vaadata ning mõjuva põhjuse olemasolul seda tähtaega

pikendatakse, mistõttu ei ole kaebuse esitajal põhjust oletada, et vallavalitsus võiks korraldusega

määratud tähtpäeva saabumisel käituda kaebaja suhtes pahatahtlikult või ebaõiglaselt. Vastustaja

leiab ka, et ehitiste kordategemiseks tähtaja määramine ja tähtaja pikkus ei sõltu sellest, kas või

millistel tingimustel oleks kaebuse esitajal võimalik saada laenu ehitiste kordategemiseks. Vastustaja

toob ka välja, et seostades erastatava maatüki hüpoteegiga koormamise vajaduse antud ajahetkega,

on kaebaja jätnud millegipärast tähelepanuta, et on haldusasjas nr 3-08-1810 toimunud Tallinna

Ringkonnakohtu 8. juuni 2010 istungil põhjendanud hoonete kordategemise varasemal ajal viibimist

samamoodi laenu tagasimaksmise tagamiseks hüpoteegi seadmise vajadusega, mida ei võimaldanud

koormatava kinnistu puudumine. Samuti on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta Tallinna

Ringkonnakohtu 8. juulil 2010 haldusasjas 3-08-1810 tehtud otsuses tuvastatu, et lagunenud või

hävinud ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamine ei olnud ka enne 1999. aasta juunit võimalik.

Vastustaja leiab, et isegi kui hoonete kordategemise eelduseks on laenu võtmine hüpoteegi tagatisel,

siis on V.P. omandis mitmeid kinnistuid, mida on soovi korral võimalik hüpoteegiga koormata.

Vastustaja viitab ka äriregistri andmetele, kust nähtub, et V.P. on AS Ecomatic ainuaktsionär ning

selle äriühingu 2009. majandusaasta aruande kohaselt oli ettevõtte jaotamata kasum 18 640 407

krooni, millest oleks omanikule võimalik dividendidena välja maksta kuni 14 725 922 krooni.

Vastustaja leiab seega, et V.P.l oleks võimalik Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemiseks leida

ka muid vahendeid.

7. Vastustaja selgitab, et MRS § 6 lg 31 kohaselt tuleb korraldusega määratud tähtajal ehitised korda

teha või siis kõrvaldada, ent nende kõrvaldamise korral kaoks kaebajal alus maa ostueesõigusega

erastamiseks. Põhjendamatuks peab vastustaja seisukohta, et ehitiste kordategemine pole võimalik

ilma nende aluse maa omandiõiguseta ning viitab selleski küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu

otsusele haldusasjas nr 3-07-1226. Vastustaja arvates ei saa nimetatud kohtuotsest siiski järeldada, et

hoonete kordategemine võiks või peaks piirduma ehitusloa väljastamisega. Vastustaja märgib, et

MRS § 6 lg 3 käsitleb ehitisena maareformi seaduse tähenduses olemasolevat ehitist, lõpetamata

ehitist ning ehitise püstitamiseks väljaantud ehitusluba, kusjuures nimetatud erastamise alused nö

välistavad üksteist ehk kui käsitletaval juhul tuleneb maa erastamise õigus omandatud valmisehitatud

hoonetest, siis asjaolust, et hoonestuse kordategemiseks tuleb teha teatud ehitusseaduse kohaseid

toimingud ja saada ka ehitusluba, ei saa järeldada, et sel juhul oleks muutunud ka maa erastamise alus

ja erastamine oleks teostatav juba enne hoonete valmisehitamist, ehitusloa andmise järgselt.

8. Kaebuse täienduse kohta selgitab vastustaja, et vaidlusalune käskkiri veehoidlaid ei puuduta ning

need jäävad väljapoole vallavalitsuse 14. juuni 2011 korraldusega nr 573 määratud teenindamiseks

vajalikust maast.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et V.P. kaebus on põhjendamatu ning tuleb rahuldamata jätta. Harku Vallavalitsuse

korraldus, milles seati ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine sõltuvusse ehitiste

kordategemisest, on õiguspärane ning ehitiste kordategemiseks antud tähtaeg ei ole ebamõistlikult

lühike.

10. MRS § 22 lg 1 kohaselt saavad maad ostueesõigusega erastada teiste hulgas isikud, kellel on õigus

osta maad ehitise omanikuna. MRS § 6 lõikes 3 sätestatakse, et hoone või rajatis selle seaduse

tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata

ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. MRS § 6 lõikes 31

täpsustatakse veel hoone või rajatise mõistet selliselt, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi

ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi.

Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud

tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Sama lõike viimases lauses sätestatakse aga, et

kui kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise

kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul

on õigus erastada pärast ehitise korrastamist.

11. Eelnevast tuleneb, et asjaolu, et isiku omandis olev ehitis on lagunenud või kasutusest välja

langenud, välistab maa ostueesõigusega erastamise. Küll aga tuleb sellisel juhul anda selle lagunenud

või kasutusest välja langenud ehitise omanikule tähtaeg ehitise kordategemiseks või lammutamiseks.

Haldusasjas 3-07-1226 tehtud otsuses, millele mõlemad pooled ka käesolevas asjas viidanud on,

selgitas Tallina Ringkonnakohus, et MRS § 6 lõikes 31 nimetatud valiku tegemise õigus, kas ehitis

lammutada või korrastada ning kuidas korrastamine peab toimuma, on nimetatud ehitise omanikul

ning haldusorgan ei saa teha ettekirjutust olemasolev ehitis lammutada ilma seda sundvõõrandamata

ka siis, kui ehitise varemed ei ole suure väärtusega. Samas otsuses viitas ringkonnakohus oma

varasemale otsusele haldusasjas nr 3-03-554, kus leiti, et kohalik omavalitsus ei saa MRS § 6 lg 31

nimetatud korraldusega seada tingimusi, millised ehitised pärast korrastamist välja peavad nägema.

Korraldus on täidetud, kui ehitis ei ole ümbrust või maastikupilti kahjustav või lagunenud ja

kasutusest välja langenud. Haldusorgan ei saa ehitiste omanikule seada täpsemaid nõudeid. Samuti

viitas ringkonnakohus oma otsusele haldusasjas 3-06-1168, kus leiti, et ehitise kordategemine MRS §

6 lg 31 tähenduses võib aset leida ka juhul, kui hoone on lammutatud vundamendini ning ehitise

korrastamiseks on vajalik ehitusloa väljastamine. MRS viitab ehitise üldmõiste määratlemisel

ehitusseadusele, mille § 2 lg 2 kohaselt on hooneks väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega

eraldatud siseruumiga ehitis. MRS § 6 lõike 31 ning ehitusseaduse § 2 lg 2 koostoimest tuleneb niisiis,

et hoone on lagunenud, kui see ei vasta enam hoone tunnustele ehk tegemist ei ole väliskeskkonnast

katuse ja välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitisega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et

Harku Vallavalitsuse 25. jaanuari 2001 korralduses nr 48 loetletud ehitiste näol on tegemist

hoonetega, mis on lagunenud vundamentideni. Haldusasjas 3-08-1810 selgitas ringkonnakohus

samuti, et hoone ei saa lagunemise tulemusena muutuda rajatiseks. Eelnevast tuleneb, et hoonete

juurde, millest on lagunemise tulemusena alles jäänud üksnes vundamendid, saab nende omanik

ostueesõigusega maad erastada vaid juhul kui ta need kohaliku omavalitsuse poolt määratud tähtajaks

korda teeb, kusjuures kordategemine tähendab nende viimist seisukorda, kus neid saab käsitada

väliskeskkonnast katuse ning välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitistena. Seega selleks, et kaebuse

esitaja saaks Rannamõisa kämpingukompleksi juurde maad erastada, tuleb tal seal olevad ehitised

korda teha.

12. Kohus ei nõustu aga kaebuse esitaja seisukohaga, et ehitise kordategemisena saaks käsitada

vundamendini lagunenud ehitise taaspüstitamiseks ehk selle asemele sisuliselt uue ehitise

püstitamiseks ehitusloa väljastamist. Vastustaja leiab õigesti, et ehitise püstitamiseks seaduslikus

korras väljaantud ehitusluba saab maa ostueesõigusega erastamise aluseks olla juhtudel, kui ehitist

ennast füüsiliselt veel olemas ei ole. Ehitusloa võrdsustamine ehitisega MRS § 6 lõikes 3 on kohtu

hinnangul tingitud vajadusest anda maa ostueesõigusega erastamise võimalus neile isikutele, kellele

enne konkreetse maa suhtes maareformi alustamist oli juba ehitusluba välja antud, ent kes ei olnud

jõudnud seda veel realiseerima asuda. Sisuliselt on taolise regulatsiooni eesmärk selles, et isikud,

kellele oli seaduslikus korras välja antud ehitusluba ehk teisisõnu õigus teatud maale ehitis püstitada,

ei jääks maareformi käigus sellest õigusest ilma seetõttu, et muutuvad maa kasutamise õiguslikud

alused. Põhimõtteliselt on tegemist regulatsiooniga, mis kaitseb ehitusloa omaniku õiguspärast ootust

sellele, et ta saab talle antud ehitusõiguse realiseerida. Isik, kelle omandis on ehitised, mis konkreetse

maa suhtes maareformi alustamise ajal olid juba olemas, sellest sättest tulenevat kaitset ei vaja – tema

õiguspärane ootus piirneb sellega, et tal võimaldatakse ka pärast maasuhete ümberkorraldamist

ehitiste alust ja nende teenindamiseks vajalikku maad kasutada. See on tagatud olemasoleva ehitise

juurde maa ostueesõigusega erastamise võimaluse loomisega. Juhul kui ehitis on aga lagunenud või

kasutusest välja langenud, ei saa aga rääkida varem antud maakasutusõiguse jätkumisest, sest

lagunenud ehitise puhul ei saa rääkida selle maa kasutamisest ehitise aluse või seda teenindava maana.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lagunenud ehitise kordategemiseks väljastatud

ehitusluba ei saa võrdsustada ehitise kordategemisega. See ei oleks kooskõlas maareformi eesmärgiga

ning võimaldaks maa ostueesõigusega erastamist isikutele, kes ei vaja seda mitte konkreetse

olemasoleva ehitise kasutamiseks või juba varem saadud ehitusõiguse realiseerimiseks, vaid hoopis

muudel eesmärkidel. Kuivõrd ehitusloa realiseerimine ei ole isiku kohustus, vaid õigus, tekiks juhul,

kui lagunenud ehitise omaniku poolt maa ostueesõigusega erastamise tingimuseks oleks üksnes

ehitiste kordategemiseks vajaliku ehitusloa andmine, olukord, kus see isik saaks sooduskorras maa

omanikuks ilma, et ta tegelikult sinna kunagi selle ehitusloa kohaseid ehitisi rajama peaks. Tõsi, ka

enne MRS § 6 lõikes 3 nimetatud ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusloa

omanik ei pruugi pärast maa ostueesõigusega erastamist seda ehitusluba realiseerida, ent nende kahe

võrreldava erinevus seisnebki selles, et viimatinimetatu puhul väärib kaitsmist enne maasuhete

ümberkorraldamist antud ehitusõigus, esimese puhul aga sellist küsimust juba eeltoodud põhjustel ei

tõusetu. Kui isiku omandis on lagunenud ehitis, tuleb see maa ostueesõigusega erastamiseks korda

teha ning isegi juhul kui kordategemine eeldab ehitusloa väljastamist, saab ehitise korda tehtuks

lugeda, kui see vastab ehitusseaduses sätestatud tingimustele, milleks hoone puhul on katuse,

välispiirete ja siseruumi olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vastupidist seisukohta ei saa

tuletada haldusasjas 3-07-1226 tehtud ringkonnakohtu otsusest. Selles otsuses leidis ringkonnakohus

üksnes seda, et korda teha on võimalik ka hoone, mis on vundamendini lagunenud. Sellise hoone

kordategemine ehk viimine seisukorda, kus sellel oleks katus, välispiirded ja siseruum, nõuab sellises

mahus ehitustöid, mille jaoks on igal juhul vajalik ehitusluba. Küll aga ei saa sellest otsusest järeldada,

et pelgalt ehitusloa väljastamist saaks käsitada hoone kordategemisena.

13. Kohtu hinnangul ei saa asjakohasteks pidada kaebuse esitaja väiteid, mis puudutavad seda, et

hoonete kordategemine on kulukas ning eeldab laenu võtmist, mille saamine eeldab omakorda

hüpoteegi seadmist. Samamoodi on asjakohatud ka vastustaja vastuväited selle kohta, et kaebuse

esitajal oleks antud juhul piisavalt vara, et ehitised korda teha. Lagunenud ehitiste kordategemine on

nende omaniku asi. Juhul kui omanikul ei ole võimalik leida vahendeid ehitiste kordategemiseks,

tuleb tal need kõrvaldada ning sel juhul ei saa ta maad ostueesõigusega erastada. Maareformi eesmärk

ei ole mistahes tingimustel isikutele maad ostueesõigusega erastada. Lagunenud ehitiste

kordategemiseks tähtaja andmisel peab kohalik omavalitsus arvestama ehitiste kordategemiseks

vajalikku aega, ent tähtaja andmisel ei saa lähtuda sellest, et omanikul mingil hetkel ei ole vahendeid

ehitiste kordategemiseks, kuigi teoreetiliselt on võimalik, et kunagi määramatus tulevikus võivad talle

need vahendid tekkida. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vaidlusaluses korralduses antud tähtaeg

(kuni 1. jaanuarini 2014) vaidlusaluste ehitiste kordategemiseks mõistlik. Seejuures on vastustaja

avaldanud, et mõjuval põhjusel võib seda tähtaega pikendada. Seega juhul kui detailplaneeringu või

ehitiste kordategemiseks vajaliku ehitusloa menetlus venib mõjuval põhjusel, saab kaebuse esitaja

taotleda talle ehitiste kordategemiseks antud tähtaja pikendamist ning kohalik omavalitsus peab sel

juhul pikendamise küsimuse kaalutlusõigusest lähtuvalt otsustama. Juba algselt pikema tähtaja

andmine oleks põhjendamatu. On ilmne, et kui kaebuse esitaja tähtpäevaks ehitiste kordategemisega

veel lõpuni jõudnud ei ole, ent on teinud omalt poolt kõik mõistliku ja võimaliku, et ehitised korda

teha, kuid pole tähtajaks valmis jõudnud enda tahtest sõltumatute objektiivsete asjaolude tõttu ning

ehitiste kordategemise lõpuleviimine on reaalne, tuleb tähtaega pikendada. Kaebuse esitaja seisukoht,

et antud tähtaeg ehitiste kordategemiseks on ebareaalne juba ainuüksi detailplaneeringu ja ehitusloa

menetluste pikkuse tõttu, ei ole põhjendatud. Nende menetluste kestus sõltub suurel määral kaebuse

esitaja enda tegevusest ning juhul kui see temast sõltumatul põhjusel venib, on samuti alust tähtaja

pikendamiseks (tähtaega kehtestava korralduse muutmiseks).

14. Põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et käesolev olukord on tekkinud Harku

Vallavalitsuse õigusvastase viivituse tõttu maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel

alates 1999. aastast. Küsimus vallavalitsuse viivituse õigusvastasusest on lahendatud samade poolte

vahelises vaidluses tehtud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-1810, kus Tallinna Ringkonnakohus

leidis, et Harku Vallavalitsus on avalduse lahendamisega õigusvastaselt viivitanud perioodil 12.

septembrist 2005 kuni 4. septembrini 2007. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse, kus leiti, et

õigusvastane viivitus algas juba 1998. aastal. Mis puudutab aga kaebuse esitaja väidet, et 1999. aastal

oleks lagunenud ehitiste kordategemine olnud praegusest odavam, siis see väide võib olla õige, ent on

asjakohatu. Kaebuse esitaja oleks nende lagunenud ehitiste omanikuna võinud need korda teha igal

ajal, selleks ei olnud mingeid takistusi. Ehitiste olemasolu (lagunenud ehitiste kordategemine) on maa

ostueesõigusega erastamise eelduseks, mitte vastupidi – lagunenud hoonete omanik ei saa maa

erastamist nõuda selleks, et hooned korda teha või nende asemele uusi hooneid ehitada. Samal

põhjusel on põhjendamatu kaebuse esitaja arusaamatus sellest, kuidas ta saab uusi ehitisi rajada, kui

nende alune maa ei ole tema omandis.

15. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole asjassepuutuvad ka kaebuse täienduses esitatud väited

seoses veehoidlate ja puurkaevuga. Vaidlustatud korralduses on kaebuse esitaja omandis olevate

lagunenud hoonetena nimetatud järgmised: admin-baarihoone, valve- ja laohoone, 3-toaline magala,

iseteenindusköök, saun, pesemishoone, kaks 6-toalist magalat, 8-toaline magala, 10-toaline magala,

kuus 4-toalist magalat, kolm käimlat ja garaaž. Garaaži juurde maa ostueesõigusega erastamine

toimub teises menetluses ning ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Selle kohta, et kaebuse esitaja

omandis oleksid maa ostueesõigusega erastamist õigustavad veehoidlad või puurkaev, puuduvad

igasugused tõendid ning ka Harku Vallavalitsus ei ole vaidlusaluse korralduse andmisel nende

rajatistega, isegi kui need kunagi Rannamõisa kompleksi hulka kuulusid, arvestanud. Seega on

põhjendamatu kaebuse esitaja seisukoht, et temalt võidakse nõuda veehoidlate kordategemist.

Veehoidlate ja puurkaevu olemasolu ega nende korda tegemine ei puuduta seega kuidagi vaidlusaluse

maa erastamist.

16. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja pole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik