3-10-3240/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

1.07.2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-3240

Haldusasi

Eesti

Ehitusettevõtjate

Liit

kaebus

Ettevõtluse

Arendamise Sihtasutuse 16.09.2010 otsustele

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung, 13. juunil 2011.a. Tallinnas

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Eesti Ehitusettevõtjate Liit

Esindaja: vandeadv. Veikko Puolakainen

Vastustaja: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus

Esindaja: vandeadv. Madis Päts

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja lähtudes HKMS § 26 lg 1 p 1 ja 2 tunnistada õigusvastaseks ja

tühistada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.2010. a otsused MTÜ Eesti

Ehitusettevõtjate Liit taotluste EU 35805 ja EU 36063 mitterahuldamise kohta ning

kohustada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust kaebaja taotluseid nr EU 35805 ja EU

36063 teadmiste ja arendamise toetuste saamiseks uuesti läbi vaatama.

2. Mõista HKMS § 92 lg 1 alusel vastustajalt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt

kaebaja Eesti Ehitusettevõtjate Liit kasuks välja kaebuselt tasutud riigilõiv summas

31,95 eurot ja õigusabi kulud summas 1200 eurot.

3. Sekretäril edastada käesolev otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist

kohtuistungil.

ASJAOLUD

1. Eesti Ehitusettevõtjate Liit (EEEL) esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS)

vastavalt 12.05.2010 ja 19.05.2010 taotlused registreerimisnumbriga EU35805 ning EU36063

projektile „Ehitusalased arvutikoolitused“ ja „Ehitusalased arvutikoolitused2“ Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 16. juuni 2008 määruse nr 52 „Teadmiste ja oskuste arendamise

toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi Määrus) alusel toetuse saamiseks.

2. EAS-i juhatuse 16.09.2010 otsustega otsustas EAS tunnistada Eesti Ehitusettevõtjate Liidu

MTÜ toetuse saamiseks vastavaks, kuid tema esitatud taotlus mittevastavaks ning sellest

tulenevalt jäeti mõlemad taotlused eraldi otsustega (edaspidi EAS 16.09.2010 otsused) toetuse

saamiseks rahuldamata (tl. 12-13).

3. 13.10.2010 esitas kaebaja vaide mõlema EAS 16.09.2010 otsuse peale Majandus- ja

kommunikatsiooniministeeriumile (tl 14-15).

4. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 09.11.2010 käskkirjadega nr 10-0071 ja 10-0072

kinnitatud vaideotsustega (tl 20 pöördel - 24) jäeti vaided rahuldamata.

5. 10.12.2010 esitas Eesti Ehitusettevõtjate Liit Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega

taotletakse

Ettevõtluse

Arendamise

Sihtasutuse

16.09.2010

otsuste

(taotluste

registreerimisnumbritega EU36063 ja EU35805 suhtes) tühistamist ja sellest tulenevalt

ettekirjutuse tegemist taotluste uuesti läbivaatamiseks ning asja uueks otsustamiseks.

6. Kohus võttis oma 14.01.2011 kohtumäärusega kaebuse menetlusse ning tunnistas

vastustajaks vaidlustatud haldusakti andnud haldusorgani.

7. Kohtuistung toimus käesolevas asjas 13.06.2011 mõlema menetluspoole osavõtul Tallinna

Halduskohtu Tallinna kohtumajas (lõplik protokoll tl 107-111).

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

8. Kaebaja leiab kaebuses, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased ning rikuvad tema

õigust saada seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras

toetust. Kaebaja arvates on ta kehtivast õigusest tulenevad nõuded toetuse saamiseks täitnud

ning haldusorgan on põhjendamatult keeldunud taotluste rahuldamisest. Kaebaja taotleb

kaebuses EAS 16.09.2010 otsuste tühistamist ja vastustajale ettekirjutuse tegemist taotluste

uuesti läbi vaatamiseks.

9. Kohtuistungil esitas kaebaja tulenevalt vastustaja väitest, et vastava meetme projektidele

eraldatud rahastamise eelarvelised vahendid on taotlejatele, kelle taotlused rahuldati,

tervikuna välja jagatud, alternatiivse taotlusena taotluse tunnistada vaidlustatud otsused

õigusvastaseks ja põhjendas seda sooviga esitada hiljem kahju hüvitamise nõue. Vastustaja ja

kohus olid nõus nimetatud nõude alternatiivse nõudena menetlusse võtmisega.

10. Kaebaja on seisukohal, et peamiseks vaidlusküsimuseks on asjaolu, kas kaebaja (kui

taotleja Määruse mõistes) pidi taotlemisel lisaks andmetele iseenda tarkvaralitsentside osas

esitama vastavad andmed ka kasusaajate kohta või mitte. Kaebaja arvates ei tulene Määrusest

nõuet esitada kõikide kasusaajate tarkvara litsentsid ning EAS on Määrust tõlgendanud

laiendavalt ning taotlejale ebasoodsas suunas.

11. Kaebaja rõhutab, et Määruses on selgelt ja ühemõtteliselt fikseeritud ning defineeritud

mõisted taotleja ja kasusaaja. Kaebaja on seisukohal, et tegemist ei ole kattuvate mõistetega.

Määruse § 4 lg 1 p 10 kohaselt on toetuse taotleja ettevõtja või muu juriidiline isik, kes on

esitanud taotluse toetuse saamiseks. Kasusaaja definitsioon on aga sätestatud eraldi Määruse

§-s 4 lg 1 p 12. Kasusaaja on projektis osalev ja projekti elluviimisest kasu saav ettevõtja,

kellega töölepingulises suhtes olev töötaja või võlaõiguslikus suhtes olev juhatuse liige osaleb

projekti raames läbiviidavas tegevuses. Samuti loetakse Määruses § 4 lg 1 p 12 kasusaajateks

muuhulgas ettevõtjate ühenduste liikmeid st. ettevõtjaid.

12. Kaebaja märgib, et kuna taotleja ning kasusaaja mõisted ei ole Määruses kattuvad, vaid on

selgesõnaliselt eristatud, siis Määruse § 5 lg 5 sõnastusest tulenevalt saab õiguslikke

kohustusi panna üksnes taotlejale, mitte kasusaajatele (Määruse tähenduses). Taotleja on

Määruse § 5 lg 5 nõutavad kohustused täitnud ning vastab seega toetuse saamise

kriteeriumitele. EAS ei saa Määruse § 5 lg 5 alusel nõuda taotlejalt andmeid kasusaajate

tarkvaralitsentside kohta. Sellise nõude esitamiseks puudub õiguslik alus. Haldusakt, mille

sisuline põhjendus põhineb ebaseaduslikul nõudel, on õigusvastane.

13. Kaebaja osundab, et ka ühestki muust Määruse sättest ei tulene EAS-ile õigust ega

võimalust nõuda tarkvarakoolituse korral andmeid ühenduse liikmete kui kasusaajate

tarkvaralitsentside kohta. Ka Määruse §-d 10, 11 ja 12 viitavad üksnes taotlejale endale

esitatavatele nõuetele ning võimalusele küsida lisateavet ja –dokumente taotleja ja taotluse

kohta. Kaebaja seisukoht on, et kui EAS soovib saada tarkvarakoolituse korral andmeid

kõikide kasusaajate tarkvaralitsentside osas, peab vastav õigus neid andmeid nõuda olema

Määruses selgelt fikseeritud. Vastasel juhul ületab haldusorgan sellise nõude esitamisel

haldusakti adressaadile ilmselgelt oma pädevust.

14. Kaebaja leiab, et EAS rikub oma tegevusega ka avalikus õiguses kehtiva seadusliku aluse

printsiipi, mille järgi võib haldusmenetluses piirata isiku subjektiivseid õigusi ainult seaduse

alusel, kuid EAS-i poolt viidatud õigusnormid ei näe ette võimalust küsida taotlejalt andmeid

kasusaajate andmete saamiseks. Kaebaja on samuti seisukohal, et ta ei ole mingil viisil

rikkunud ka Määruse ja koolituse eesmärke. Kaebaja selgitab, et üheks võimalikuks

lõppeesmärgiks aidata koolitatavatel otsustada teadlikult märkimisväärse hinnaga (Auto Cad

tarkvara hind on ca 100000 krooni) soetamisvajaduse üle. Samuti leiab kaebaja, et asjakohatu

on viide, et tarkvara kasutamise võimalustega saab tutvuda iseseisvalt tarkvara müüja juures

või tootetutvuse abil, kuivõrd selliselt juhul puuduks üldse vajadus spetsiaalse koolituse järgi.

15. Kaebaja märgib, et kuivõrd EAS on otsuste tegemisel lähtunud ebaõigest eeldusest, et

andmeid tarkvaralitsentside kohta tuleb esitada ka kasusaajate lõikes, siis on ta meelevaldselt

välja arvestanud koolituse tervikmaksumuse ning pidanud seda sel põhjusel osaliselt

abikõlbmatuks.

16. Lisaks leiab kaebaja, et haldusorgan on eiranud diskretsioonireegleid, kuivõrd on lähtunud

lubamatutest kaalutlustest ning jätnud olulised aspektid täiesti tähelepanuta. Kaalutlusõigust

on ebapiisavalt rakendatud, kuna kaebaja poolt vaidlustatud otsustest ei nähtu sisuliselt

mingeid muid kaalutlusi taotluste rahuldamata jätmise suhtes, kui EAS-i poolt Määruse § 5 lg

5 kaebaja meelest ebaõige tõlgendamine ning otsustest ei nähtu ka põhjendusi, miks EAS ei

nõustu kaebaja seisukoha ja tõlgendustega selles, et Määrus ei näe ette võimalust nõuda

taotlejalt andmeid oma liikmeskonna suhtes.

17. Kaebaja märgib, et on ka varem sama koolitust läbi viinud ja taotlusi on menetletud sama

Määruse alusel, kuid kordagi ei ole EAS nõudnud tarkvara litsentside esitamist taotleja

liikmetelt kui kasusaajatelt. Nimetatud nõude esitas EAS esmakordselt alles vaidlusaluste

taotluste menetlemise ajal ning selline nõue on kaebuse esitaja suhtes üllatuslik, iseäranis

olukorras, kus õiguslik regulatsioon on jäänud samaks. Seega oli kaebajal tekkinud

õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et ka antud taotluste

menetlemisel temalt andmeid kasusaajate tarkvaralitsentside osas ei nõuta ning nende

esitamata jätmine ei ole takistuseks taotluste rahuldamisel.

18. Kaebaja palub kohtul vastustajalt välja mõista kaebaja kantud kohtukulud: riigilõiv ja tasu

õigusabi eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb

jätta rahuldamata. Vastustaja on erinevalt kaebajast seisukohal, et vaidlusalused EAS

16.09.2010 otsused on haldusaktidena õiguspärased nii materiaalsest kui formaalsest

aspektist ning otsused on piisavalt ja asjakohaselt motiveeritud nii faktiliselt kui ka

õiguslikult. Kaebaja leiab, et otsuste vastuvõtmisel on järgitud kõiki kaalutlusreegleid ning ei

esine diskretsioonivigu. Vastustaja leiab, et otsused on antud kooskõlas kehtivate

õigusnormidega ning otsused tuginevad seaduslikule alusele. Otsustes on toodud viited

vastavate taotluste menetlemisel ja taotluste rahuldamata jätmisel aluseks olnud

õigusaktidele.

20. Vastustaja märgib, et EAS on vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmisel täpselt järginud

struktuuritoetuse seadusest (STS) ja Määrusest tulenevaid diskretsiooni piire (st võimalust

taotlus rahuldada või jätta rahuldamata) ning on kõiki asjaolusid uurides ja arvesse võttes

teinud taotluste rahuldamata jätmise otsused.

21. Vastustaja on seisukohal, et otsuse tegemisel on eeskätt lähtutud selle aluseks oleva

diskretsiooninormi eesmärgi tagamisest. Antud juhul tuleneb alusnormi eesmärk Määruse § 2

lõikest 1 ja selleks on Eesti ettevõtjate konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali suurendamine

ettevõtjate, ettevõtete juhtide ja töötajate juhtimis- ja tööalaste teadmiste ja oskuste

arendamise kaudu. Määruse § 5 lg 5 kohaselt on koolituse eriliik - tarkvaraalane koolitus -

abikõlbulik vaid juhul, kui taotleja tõendab soetatud tarkvara litsentsi või kasutusõiguse

olemasolu. Ainult nimetatud tingimuse täidetuse korral on võimalik tagada eelpool

kirjeldatud alusnormi eesmärgi täitmine.

22. Vastustaja leiab, et eeltoodud asjaolusid, s.h ka alusnormi eesmärki arvestades, pidi

kaebaja tulenevalt Määruse § 5 lg 5 tõendama tema poolt korraldatavatel koolitustel osalenud

ettevõtjatel ehk kasusaajatel vastavate tarkvaralitsentside või tarkvara kasutusõiguste

olemasolu. Ilma vastavate tõenditeta ei ole vastustajal võimalik selgitada, kas taotletav

koolitusprojekt on Määruses sätestatud alustel täielikult või osaliselt käsitletav

abikõlbulikuna.

23. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal, kui taotlejal, lasus antud asjaoludel kohustus

tõendada toetuse objektideks olevate tegevuste (tarkvarakoolitused) abikõlbulikkust. Selleks

tuli tal tõendada tarkvaralitsentsi või kasutusõiguse olemasolu mitte endal, kui taotluse

esitajal ja võimalikul toetuse saajal, vaid kasusaajatel. Arvestades asjaolusid ja meetme

eesmärki oleks olnud sisutu kontrollida kaebajal vastava tarkvara litsentside ja kasutusõiguste

olemasolu. Samas leiab vastustaja, et vastavate tõendite esitamise kohustus lasus Määruse § 5

lg-st 5 tulenevalt kahtlemata kaebajal kui toetuse taotlejal.

24. Vastustaja märgib, et kaebaja on nõutud andmeid vastustajale osaliselt taotluste

menetluste käigus ka esitanud. Arvestades kaebaja kaebuses väljendatud seisukohti jääb

vastustajale arusaamatuks, miks kaebaja pidas vajalikuks osaliselt esitada oma taotluste

menetlemiseks vajalikke ja kasusaajaid puudutavaid andmeid, kuid keeldus kõikide vajalike

andmete esitamisest.

25. Vastustaja selgitab, et kaebaja mõlema vaatlusaluse taotluse rahuldamata jätmise ja EAS

16.09.2010 otsuste tegemise tingis asjaolu, et taotlustes olid kajastatud Määruse § 5 lg-st 5

tulenevalt vaid osaliselt abikõlblikud tegevused, mistõttu jäid abikõlbulike tegevuste osas

mõlemad taotlused alla Määruse § 8 lg 1 sätestatud taotletava toetuse minimaalset piirmäära.

STS § 15 lg 1 p 3 kohaselt peab taotluses taotletud toetuse suurus ületama meetme

tingimustes sätestatud toetuse määra.

26. Vastustaja märgib, et kuna taotluste läbivaatamisel ja otsuste tegemisel lähtus vastustaja

kehtivatest õigusaktidest, oli vastustaja tegevus kõikidele, s.h. kaebajale läbipaistev ja

taotlejatele võimalikult ettenähtav, millega oli tagatud ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõtte järgimine. Vastustaja on seisukohal, et põhjendamatu, ebaõige ja tõendamata on

kaebaja väide, mille kohaselt vastustaja on Määruse alusel varasemalt menetlenud ja

tunnistanud vastavateks kaebaja vaatlusaluste taotlustega analoogilisi taotlusi ilma, et oleks

nõudnud taotlustes kajastatud tegevustega samaliigiliste tegevuste abikõlbulikkuse

tõendamist. Vastustaja osundab, et kaebaja poolt viidatud taotlusi on varasemalt menetletud

Määrusest erinevatel õiguslikel alustel ja antud juhul ei saanud kaebajal seega olla

põhjendatud ootust, et erinevatel õiguslikel alustel antavate toetuste menetlemisel lähtutakse

samadest põhimõtetest ja nõudmistest.

27. Vastustaja leiab, et otsused on lisaks ülaltoodud materiaalse õiguspärasuse

kriteeriumidele ka formaalselt õiguspärased: need on antud pädeva organi poolt, järgitud on

menetlusnõudeid ning vorminõudeid. Vorminõuete järgimine seisneb antud juhul muuhulgas

ka otsustes sisalduvas põhjalikus faktilises ja õiguslikus motiveeringus. Vastustaja

seisukohalt, on otsustes piisavalt põhjalikult, lihtsalt, arusaadavalt ja eesmärgipäraselt

motiveeritud otsuste aluseks olnud asjaolusid. Muuhulgas on otsustes läbivalt ja põhjalikult

põhjendatud, miks kaebaja poolt esitatud taotlused on tunnistatud mittevastavateks, mistõttu

neid ei olnud võimalik rahuldada.

28. Vastustaja märgib vastuses kaebusele, et kohtul tuleb kaebuse lahendamisel arvestada, et

praeguseks ajaks on teadmiste ja oskuste arendamise toetuse saamiseks esitatud taotluste

läbivaatamise ja hindamise tähtaeg ammu möödunud ning vastava toetuse rahastamise

eelarvelised vahendid taotlejatele, kelle taotlused rahuldati, tervikuna välja jagatud. Seega ei

ole reaalselt saavutatav kaebaja tegelik eesmärk, saada taotluste uuesti läbivaatamise kaudu

projektide rahastamine teadmiste ja oskuste arendamise toetusmenetluse raames.

Kohtuistungil muutis kaebaja seda seisukohta ja selgitas, et kaebuse rahuldamise korral on

tema poolt positiivse rahastamisotsuse langetamisel võimalik kasutada EAS-i reserve.

29. Vastustaja palub jätta täies ulatuses rahuldamata MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liidu poolt

09.12.2010. a esitatud kaebuse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 16.09.2010. a otsustele

MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit taotluste EU 35805 ja EU 36063 mitterahuldamise kohta

õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse

kohustamiseks uuesti läbi vaatama kaebaja taotlusi nr EU 35805 ja EU 36063 teadmiste ja

arendamise toetuste saamiseks. Samuti palub vastustaja jätta MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate

Liit menetluskulud tema enda kanda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

30. Kohtu arvates tuleb käesoleva asja õigeks lahendamiseks eelkõige välja selgitada, kas

kaebaja poolt vaidlustatud otsuste põhiliseks sisuliseks õiguslikuks aluseks olnud Määruse §

5 lg 5 tõlgendus ja selle alusel tehtud vastustaja otsused olid õiguspärased.

Vaidlusalune Määruse säte § 5 lg 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Tarkvaraalane koolitus leotakse abikõlbulikuks juhul, kui taotleja tõendab soetatud tarkvara

litsentsi või kasutusõiguse omamist. Võimalusel esitab taotleja toetuse taotlemisel eelnevalt

soetatud tarkvara litsentsi või kasutusõigust tõendava dokumendi koopia, mis on kinnitatud

taotleja esindusõigusliku isiku poolt.“.

31. Kohus leiab kõigepealt, et seadusesätte grammatilisel ja loogilisel tõlgendamisel

koostoimes sama määruse § 4 lg 1 p 10 toodud taotleja ja § 4 lg 1 p 12 toodud kasusaaja

mõistetega tuleb asuda seisukohale, et Määrusega pannakse kohustus litsentside või

kasutamisõiguse tõendamiseks tarkvarakoolituse puhul ainult taotlejale. Kohtu hinnangul

viitab sellele nii sätte esimese lause sõnastus kui ka teise lause sisu ning nende lugemine

tervikuna. Teise lause puhul oleks loogikavastane eeldada, et ettevõtjate ühenduse

esindusõiguslik isik saaks või peaks kinnitama ühenduse liikmete tarkvaralitsentside või

kasutusõigust tõendavate dokumentide koopiate õigsust. Seda saavad oma volituste piires

teha ikka vastava ettevõtja esindusõiguslikud isikud, kuid nendele vastavat kohustust

Määrusega pandud pole.

32. Vastustaja sisuline argumentatsioon vaidlusaluse sätte tõlgendamise suhtes põhineb selle

eesmärgipärasel tõlgendamisel. Vastustaja väidab, et Määruse § 5 lg 5 sõnastusest tulenevalt

ei pea tarkvaralitsents või kasutusõiguse omamist tõendav dokument olema taotlejal, vaid

taotleja peab tõendama litsentsi või dokumendi olemasolu ja järelikult peab taotleja

tõendama koolituses osalevate ettevõtjate ehk kasusaajate tarkvaralitsentsi olemasolu.

Vastustaja leiab, et Määruse vastava lõike eesmärgiks on koolitusel osalejate poolt soetatud

legaalse tarkvara olemasolu kontrollimine, mis on vajalik, sest Määruse alusel antavate

toetuste andmise mõte on toetada nende teadmiste ja oskuste arendamist, mida edaspidi

hakatakse kasutama. Kui kasusaajatel pole tarkvara soetatud ning kui pärast koolitust

otsustatakse, et antud tarkvara ei olegi vaja, siis ei ole see kooskõlas antud meetme

eesmärkidega.

33. Kohus leiab, et eelpooltoodud vastustaja tõlgendus ei ole kooskõlas Määruses endas

sõnastatud meetme eesmärkidega, hindamiskriteeriumitega ega loogika ja õigusselguse

põhimõttega.

Kõigepealt märgib kohus, et Määruse eesmärkidena on selle § 2 lg 1 toodud „… Eesti

ettevõtjate konkurentsivõime ja kasvupotentsiaali suurendamine ettevõtjate, ettevõtete juhtide

ja töötajate juhtimis- ja tööalaste teadmiste ning oskuste arendamise kaudu.“. Sama

paragrahvi lõike 2 punktis 1 märgitakse muuhulgas, et meetme elluviimise tulemusena on

„ettevõtjate ja ettevõtete juhtide otsused muutuvas majandus- ja turusituatsioonis vastavad

vajadusele…“.

34. Kohus on seisukohal, et vastustaja antud tõlgendus piiraks oluliselt Määruses sätestatud

eesmärkide saavutamise võimalusi. Kohtu hinnangul on siinkohal õiged ja asjakohased

kaebaja väited, et tarkvaraga seotud otsused on ettevõtte juhtimise seisukohalt väga olulised

ning erinevate tarkvarade täpsem tundmine võimaldab ettevõtjatel ja nende juhtidel teha

adekvaatseid juhtimisotsuseid nende kasutuselevõtu või sellest loobumise kohta. Lisaks on

kohtu hinnangul teatud situatsioonides ettevõtte juhtidel ja vastava valdkonna spetsialistidel

vaja vähemalt elementaarsel määral tunda ettevõtte tegevusvaldkonnas kasutatavaid

spetsiaalseid või innovatiivseid tarkvaralahendusi, mida oma ettevõttes ei kasutata. Selliseks

situatsiooniks on näiteks olukord, kus vastav lahendus on kasutuses mõnel potentsiaalsel

koostööpartneril või kliendil ja on vaja korraldada koostööd erinevate tarkvaraplatvormide

vahel ja andmevahetust. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt antud tõlgendus ei ole

siinkohal kooskõlas Määruses toodud meetme eesmärkidega ja piiraks põhjendamatult nende

saavutamise võimalust. Samuti nõustub kohus kaebajaga, et asjakohatu on vastustaja väide, et

tarkvara kasutamise võimalustega saab tutvuda iseseisvalt tarkvara müüja juures (kes ei ole

reeglina koolitaja, vaid tegeleb eelkõige müügiga) või tootetutvuse abil, kuivõrd selliselt juhul

puuduks üldse vajadus spetsiaalse koolituse järgi.

35. Kohus peab vajalikuks välja tuua, et ka tõendina kohtuistungil toimikusse võetud

Tallinna Arvutikool OÜ 09.04.2010 Arvutikoolituse koostööpakkumine (tl. 67-76) ja

17.05.2010 koostööpakkumine näevad vähemalt programmi AutoCAD osas ette olukorda, et

osalejatel võib puududa endal vastav tarkvara. Koolitaja annab osalejatele vastavalt

pakkumisele kaasa tarkvara 30 päevase tasuta prooviversiooni. Nii et kui endal tarkvara

puudub, saab ikkagi harjutamist „kodus“ jätkata. (tl 69 ja 79). See tähendab, et koolituse

tagajärjel saavad sellel osalejad praktilise kogemuse pinnal veenduda, kas nimetatud tarkvara

sobib või ei sobi nende firmades kasutamiseks või mitte ning langetada põhjendatud ja

teadmistel põhineva otsuse kas tarkvara omandada või mitte. Selline lähenemine on täielikus

kooskõlas meetme Määruse § 2 lg 1 toodud eesmärkidega.

36. Vastustaja poolt välja pakutud Määruse § 5 lg 5 tõlgenduse õigeks tunnistamise vastu

räägib lisaks eeltoodule Määruse § 17 lg 7 toodud taotluste hindamiskriteeriumite eelistuste

nimekiri. Kohus märgib, et selle sätte punktides 1 ja 2 esimestena toodud eelistused –

innovatsiooniteadlikkuse tõstmise eesmärgil läbiviidavad koolitused ja juhtimiskvaliteedi

tõstmise eesmärgil läbiviidavad koolitused - on kindlasti loogiliselt seostatavad uudsete

(sageli ka efektiivsust suurendavate) tarkvaralahenduste põhjaliku tundmaõppimisega ja

vastustaja antud tõlgendus § 5 lg 5 oleks otseses vastuolus ta enda poolt Määruses

määratletud esmaste prioriteetidega.

37. Siinkohal peab kohus vajalikuks eraldi välja tuua, et nähtuvalt hindamiskriteeriumitest ja

eelistustest on Määruses sisuliselt eraldi käsitletud konkreetset ettevõtjat toetuse taotlejana ja

ettevõtjate ühendust taotlejana. See on ka loogiline, sest konkreetsete ettevõtete ja neid

esindavate ühenduste roll majanduses on erinev. Konkreetne ettevõte saab ja peab

keskenduma peamiselt tema enda äritegevusega seotud probleemide lahendamisele. Sellest

tulenevalt on kohus seisukohal, et Määruse § 5 lg 5 on sõnastatud eelkõige konkreetset

üksikettevõtjat ja tema tegevust silmas pidades. Sarnaste nõuete laiendamine tõlgendamise

teel ettevõtjate ühenduste taotlustele ei ole kohtu hinnangul, arvestades Määruse eesmärke ja

ettevõtjate ühenduse tegevuse põhimõttelist erinevust üksikute ettevõtete tegevusest,

sisuliselt vastuvõetav.

38. Samas nõustub kohus vastustajaga, et sätte sõna-sõnaline rakendamine nii, et litsentside

olemasolu nõutakse ainult taotlejaks olevalt ettevõtjate ühenduselt, muudaks selles osas sätte

mõtetuks.

39. Kohus on seisukohal, et sisuliselt tähendab see antud juhul seda, et osas, mis puudutab

ettevõtjate ühenduste jms. poolt läbiviidavaid tarkvarakoolitusi, on Määruse regulatsioonis

sisuline ja regulatiivne lünk. Selle lünga täitmine vastustaja poolt pakutud tõlgenduse

andmisega § 5 lg 5 ja täiendavate dokumentide nõudmisega selle tõlgenduse alusel ei ole

kohtu hinnangul õiguspärane, sest selline tõlgendamine on vastuolus sätte grammatilise,

loogilise ja eesmärgipärase tõlgendamisega saadud tulemustega.

40. Kohus leiab, et vastustaja poolt Määruse § 5 lg 5 antud tõlgendus on vastuolus ka

õigusselguse põhimõttega. Nimelt looks niivõrd palju tekstipõhisest ja loogilisest

tõlgendusest erineva tõlgendamise aktsepteerimine, mis on vastuolus ka Määruses endas

sätestatud mõistete, meetme eesmärkide ja peamiste prioriteetidega projektide hindamisel,

ning mille üheks eesmärgiks oleks nagu vastustaja pakkus legaalse tarkvarakasutuse

kontrollimine-toetamine, situatsiooni, kus Määruse kasutajal ei oleks enam võimalik olla

kindel, et õigusaktis kirjapandu vastab tegelikkuses haldusorgani poolt esitatavatele nõuetele.

Selline olukord on vastuolus seaduslikkuse ja õigusselguse põhimõttega.

41. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et käesoleval juhul oli tal seoses varasemate

koolitustaotluste menetlemisega tekkinud õiguspärane ootus, et vaidlusalust taotlust

menetletakse sama moodi. Kõigepealt ei esitanud kaebaja kohtumenetluse jooksul tõendeid

oma väidete kohta, vaid jäi seisukohale, et tema väited peab ümber lükkama vastustaja.

Vastavalt HKMS § 15 lg 3 tuleb kaebuse esitajal oma väiteid põhjendama vastavate

tõenditega. Vastustaja selgitas kohtu arvates usutavalt, et kaebaja viidatud taotlused olid

menetluses vaidlusalustest taotlustest erineval õiguslikul alusel. Kohus märgib, et erinevatel

õiguslikel alustel menetletavate taotluste puhul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et taotlusi

menetletakse sarnaste sisuliste nõuete alusel, vaid taotlejal tuleb iga kord lähtuda taotluste

menetlemist reguleerivatest konkreetsetest õigusaktidest ja nendes sätestatud nõuetest.

42. Kohus peab vajalikuks tunnustada eraldi vastustaja head tahet ja tegevust projektide

hindamisel lähtuvalt talle esitatud kasusaajate litsentsidest. Kohtu hinnangul on selline

vastustaja käitumine näiteks hea halduse tava järgimisest. Tulenevalt eelpooltoodust leiab

kohus sellel vaatamata, et vastustaja jättis projektide abikõlbulikkuse hindamisel arvestusest

ebaõigesti välja need ettevõtted, kelle tarkvaralitsentse ei olnud esitatud. Seetõttu oli ka

vastustaja arvutuste tulemus lõppsummades vale ning see põhjustas õigusvastase taotluste

rahuldamata jätmise.

41. Oma vastuses kaebusele selgitas vastustaja esindaja, et kohtul tuleb kaebuse lahendamisel

arvestada, et teadmiste ja oskuste arendamise toetuse saamiseks esitatud taotluste

läbivaatamise ja hindamise tähtaeg on ammu möödunud ning vastava toetuse rahastamise

eelarvelised vahendid taotlejatele, kelle taotlused rahuldati, tervikuna välja jagatud. Seega ei

ole reaalselt saavutatav kaebaja tegelik eesmärk, saada taotluste uuesti läbivaatamise kaudu

projektide rahastamine teadmiste ja oskuste arendamise toetusmenetluse raames (tl 35

pöördel). Kohtuistungil seletas vastustaja esindaja, et vastustaja on sarnastes situatsioonides

tema kahjuks tehtud otsuste puhul kasutanud oma reservfondi nõuete rahuldamiseks.

Vastustaja esindaja selgitas ka, et käesoleval juhul „…Arvestades summade suurust ja kui

kohustatakse taotlus uuesti läbi vaatama, siis on see võimalik rahuldada, mis puudutab

rahalisi vahendeid.“ (tl 97).

42. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada põhinõude osas, Ettevõtluse

Arendamise Sihtasutuse 16.09.2010. a otsused MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit taotluste EU

35805 ja EU 36063 mitterahuldamise kohta tuleb tunnistada õigusvastseks ja tühistada ning

kohustada Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust kaebaja taotluseid nr EU 35805 ja EU 36063

teadmiste ja arendamise toetuste saamiseks uuesti läbi vaatama.

43. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on kohtule esitanud menetluskulude

hüvitamise taotluse tasutud riigilõivu osas summas 500 krooni (31,95 eurot) ja tasutud

õigusabikulude osas summas 3932,15 eurot ning nimetatud kulude tasumist kinnitavad

dokumendid.

44. Kohtuistungil avaldas vastustajat esindanud vandeadvokaat arvamust, et arvestades asja

mitte eriti suurt keerukust ja mahtu (vaidlus on põhiliselt ühe Määruse sätte tõlgendamise

küsimuses) ja sisuliselt vaidluse all olevat taotletud toetuse summat suuruses 4194,2 eurot, ei

ole kõik õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud. Vastustaja esindaja hinnangul peaksid asjas

põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud jääma suurusjärku 800-1000 eurot. Kohus leiab, et

vastustaja seisukoht on suures osas õige. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on

tegemist mitte eriti keerulise vaidlusega, mis suures osas on seotud ühe Määruse sätte

tõlgendamisega. Kohus peab, arvestades käesolevas asjas kaebaja esindaja poolt esitatud

dokumentide sisu ja mahtu ning kohtuasja arutelu keerukust, õigustatuks 1200 euro

väljamõistmist vastustajalt õigusabi kuludena ja 31,95 euro väljamõistmist tasutud riigilõivu

eest ehk kokku 1231,95 euro väljamõistmist vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena.

Daimar Liiv

Kohtunik