3-09-1232/157 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2011. a Tallinn

Haldusasja number

3-09-1232

Haldusasi

AS Kiirkandur kaebus Kohila Vallavolikogu 05.05.2009

määruse nr 15 tühistamiseks.

Asja läbivaatamise vorm

Istungi menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada AS Kiirkandur kaebus ja tühistada Kohila

Vallavolikogu

05.05.09.a.

määrus

nr

„Pahkla

maastikukaitseala moodustamine“

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest, esitada apellatsioonkaebuse vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4). Samaks

kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle

koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada

kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1) Kohila Vallavolikogu 05.05.2009 määrusega nr 15 moodustati Pahkla maastikukaitseala,

määrati kindlaks Pahkla maastikukaitseala piirid ja kinnitati Pahkla maastikukaitseala kaitse-eeskiri.

2) 05.06.2009 esitas AS Kiirkandur kohtule kaebuse Kohila Vallavolikogu 05.05.2009 määruse

nr 15 tühistamiseks.

3) 19.06.2009 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebaja palub tühistada Kohila

Vallavolikogu 5. mai 2009.a. määrus nr 15 “Pahkla maastikukaitseala moodustamine“ ja jätta

kõik menetluskulud vastustaja kanda.

4) Kohus uuendas määrusega menetluse, kuna vastustaja saatis kohtule peale kohtuvaidlusi rea

dokumente. Kohus selgitas, et vastustaja esitatud dokumendid ei olnud valminud vaidlusaluse

määruse tegemise ajaks ja on koostatud detsembris 2010.a. Kohus uuendas menetluse põhjusest,

et tekkis kahtlus U.Timm ekspert-töö juurde kuuluvas kaardimaterjalis ja nende koostamise

tegelikus ajas.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD

5) AS Kiirkandur esitas Keskkonnaministeeriumile kaevandamisloa taotluse. Luba taotletakse

Nabala lubjakivimaardlas, mis asub Harju ja Rapla maakonnas, Saku ning Kohila vallas,

ehituslubjakivi

kaevandamiseks.

Keskkonnaministeerium

teatas

30.04.2009

Ametlikes

Teadaannetes, et algatas (13.04.2009 kirja reg. nr 13-3-1/8799) ühise keskkonnamõju hindamise

seoses Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS-i Kiirkandur kavandatava kaevandamisega Nabala

lubjakivimaardlas Tagadi ja Nõmmevälja lubjakivikarjääris.

6) Vaidlustatav Kohila Vallavolikogu määrus muudab oluliselt Nabala lubjakivimaardlas

kaevandamise suhtes kehtivat regulatsiooni. Kinnitatud Pahkla maastikukaitseala kaitse-eeskirja

§ 5 lg 1 p 6 keelab maavarade ja maa-ainese kaevandamise Pahkla maastikukaitsealal. Kohila

vald on sekkunud kaebaja õiguste ja vabaduste teostamisse seoses kaebuse esitaja

põhitegevusega – maavarade kaevandamisega. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt võis

kaebuse esitaja eeldada, et tema menetluslikku positsiooni ei halvendata kaevandamisloa

menetluse kestel täiendava absoluutse piirangu kehtestamisega. Rikutakse kaebaja Põhiseaduse

(PS) §-s 19 sätestatud õigust tegutseda valitud ettevõtlusvaldkonnas (ettevõtlusvabadus) ja

teenida selliselt ettevõtluselt tulu.

7)Määrus nr 15 ja selle vastuvõtmise kord on vastuolus haldusmenetluse põhimõtetega, rikub hea

halduse tava ja on vastuolus PS §-s 14 sätestatud õigusega heale haldusele.

Määrus rikub õigusi ning on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane.

LKS-ga kehtestatakse võimalus kohaldada üksikutel kaitsealadel erinevaid looduskaitselisi

meetmeid. Pädevus ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatuse piiritlemiseks

ning looduskaitseseaduses sätestatud piirangute osalise või täieliku, alalise või ajutise kehtivuse

määramiseks vööndite kaupa on tulenevalt LKS § 12 lõikest 2 kaitse-eeskirja kehtestajal. Sama

seaduse § 31 lõikest 2 tulenevalt on kaitse-eeskirja kehtestajal piiranguvööndis võimalik lubada

maavara kaevandamist. Moodustatud on kohalik kaitseala, mistõttu on kaitse-eeskirja

kehtestamise, kaitseala moodustamise pädevus ja kaevandamise lubamise õigus kohaliku

omavalitsuse volikogul. Tulenevalt LKS §-st 6 kohaldatakse seaduse alusel korraldatavale

haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades LKS erisusi. Haldusaktidele (s.h. kaitseala

moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamise haldusakt) tuleb kohaldada samuti HMS sätteid.

Vaidlustatud määrus on ebakorrektne ja selle andmisel ei ole haldusorgan järginud haldusakti

andmise nõudeid, mistõttu ei vasta see haldusakti õiguspärasuse nõuetele HMS § 54 ja 56 lg 3

alusel.

8) Määruse seletuses ei ole kajastatud kaitseala loomise aluseid ja põhjuseid. Seletav osa

keskendub kaevandamise võimalustele, kaevandamisõiguse välistamisele ja lubjakivi tootmise

olukorra hinnangule Harju maakonnas. Seletus viib kahele järeldusele: 1) kaitseala on

moodustatud eesmärgiga välistada kaebuse esitaja poolt esitatud kaevandamise loa taotlusele

positiivse vastuse saamine; 2) otsustaja ei ole piisavalt kaalunud ja hinnanud asjassepuutuvat, et

otsustada, kas kaitseala moodustamine ja sellega kaasnevad piirangud on põhjendatud. See on

vastu võetud kaebuse esitaja taotluse positiivse lahenduse välistamiseks ja on pahatahtlik.

9) LKS § 7 seab tingimused kaitstavale väärtusele. Seletuses ei ole käsitletud loodusobjekti

kaitse alla võtmise eelduste olemasolu ja ei ole tuvastatav, kas kaitseala moodustamine ja

looduskaitseliste piirangute kohaldamine on põhjendatud või mitte. Selline menetluse

läbiviimine ja haldusotsuse sisulise põhjendatuse analüüsi puudumine on põhjustanud

ebaproportsionaalsete piirangute kehtestamise ning kaebuse esitaja õigusliku positsiooni olulise

muutumise kaevandusloa taotluse menetlemise kestel, muutes kaevandamisloa taotluse edasise

menetluse sisuliselt mõttetuks, kuivõrd maavara kaevandamise õiguse väljastamine ei ole

võimalik.

10) LKS § 8 lõike 3 kohaselt korraldab kaitse alla võtmise algataja ettepanekus nimetatud

loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse

ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert). Määrusest ei

nähtu, et selline analüüs oleks läbi viidud. Viidatud on emeriitprofessor E. Reinsalu koostatud

uurimistööle, mis käsitleb lubjakivi kaevandamise vajalikkust ja U.Timm koostatud

eksperthinnangule Angerja kaitseala koostamise kohta, kuid viidatud dokumentidele ei ole

omistatud LKS § 8 lõikes 3 toodud ekspertarvamuse kvaliteeti, need ei ütle ka üheselt, et

kaevandamisega kõnealusel Pahkla maastikukaitsealal põhjustataks korvamatut kahju

keskkonnale. Analüüsid on vastuolus 2008 aasta juulis valminud Eesti Geoloogiakeskuse

koostatud põhjaliku hüdrogeoloogilise uuringuga “Nabala lubjakivimaardla rajatavate

karjääride mõju põhjavee seisundile”, millest nähtub, et kaevandamise mõju põhjavee seisundile

on vähene ja kaevandamisloaga ettenähtud nõuete järgimisel kaevandamine piirkonna veerežiimi

negatiivselt ei mõjuta. Vastustaja kasutada olnud analüüside põhjal ei ole võimalik järeldada, et

kaevandamine moodustatud kaitsealal võiks kahjustada seal oletatavalt asuvat karstiala. Kuna

U.Timm poolt koostatud ekspertarvamuse kohaselt on just karstiala veerežiimi säilitamine

kaitseala moodustamise eesmärk, siis ei saa lugeda kaitsealal kaevandamise keelamise

kaitsemeetme rakendamist põhjendatuks.

11) Vaidlustatavast määrusest ei nähtu kehtestatavate piirangute eesmärk.

Sellest johtuvalt lähtub kaebuse esitaja piirangute proportsionaalsuse hindamisel U.Timm

ekspertarvamuses väljatoodud eesmärgist - karstiala veerežiimi säilitamine. Kehtestatud piirang

peab olema sobilik, vajalik ja mõõdukas. Vaidlustatava otsusega kehtestatud piirangud ei ole

vajalikud, seega ei ole need ka proportsionaalsed, mistõttu ei vasta need haldusmenetluse

seaduses sätestatud nõuetele ega hea halduse põhimõttele.

12) Hea halduse põhimõttest tuleneb, et juhul, kui haldusorgan teeb haldusmenetluse käigus

otsuse, mis mõjutab puudutatud isiku õigusi mõnes teises käimasolevas menetluses sedavõrd, et

teise käimasoleva menetluse puhul ei ole otsuse tegemise järgselt puudutatud isikul enam

võimalik taotletud eesmärki saavutada, siis tuleb otsust tegeval haldusorganil kaaluda kõiki

asjaolusid sama põhjalikult ning sarnase hoolsusega, kui seda oleks tulnud teha teise menetluse

raames. Kaevandamisloa menetluses hinnatakse kavandatava tegevuse mõju keskkonnale

keskkonnamõjude hindamise (KMH) käigus, mis oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal

algatatud. Kohila vallavolikogu poolt vastu võetud vaidlustatava määruse kaalumisel seda aga ei

tehtud.

13) Moodustatud kaitseala piiridesse jääb üleriigilise tähtsusega Nabala lubjakivimaardla, milles

leiduv maavara on ehituslubjakivi. Maapõue ja selle leiduvat riigile kuulvat maavara tuleb

kasutada majanduslikult otstarbekalt ja keskkonnasäästlikult. 19.06.2008.a. esitas kaebaja

taotluse Nabala lubjakivimaardlas, Nõmmevälja karjääris ehituslubjakivi kaevandamise

kaevandamisloa saamiseks. Nabala lubjakivimaardla on Vabariigi Valitsuse 09.06.2005. a

määruse nr 131 § 5 p 6 kohaselt üleriigilise tähtsusega maardla. Maapõueseaduse (MaaPS) § 4 lg

1 kohaselt kuulub üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara riigile ja sellele teiste isikute

kinnisomand ei ulatu. Riigile kuuluv maavara ja selle majanduslikult otstarbekas kasutamine on

ülimuslik isegi põhiseadusega kaitstud isiku omandiõiguse, mille reservatsiooni põhiseadus vaid

seadusest tulenevalt ette näeb, ees. Maavara kaevandamise keeld piirab kavandatud kujul

põhjendamatult maavara omaniku õigust talle kuuluvat vara käsutada. Arvestades Eesti tänast

majandussituatsiooni ja lähituleviku väljavaateid, on lubamatu takistada piisava kaalumise ja

põhjenduseta olemasoleva loodusressursi kasutuselevõttu.

14) Vallavolikogu on leidnud, et paekivikillustiku tootmine on vajalik, kuid sellega kaasnev

mõju on antud kohas oluline ja ületab piirkonna keskkonna taluvuse. Samas jäetakse

tähelepanuta, et kaevandamisloa taotluse menetlemise raames on algatatud keskkonnamõjude

hindamine, mille käigus selgitatakse välja, millised on kavatsetud kaevandamise võimalikud

mõjud;

selgitatakse

välja

need

meetmed,

millistega

oleks

võimalik

negatiivseid

keskkonnamuudatusi vältida või minimeerida ja need tingimused, millistel kaevandamine üldse

võimalik oleks. Alusetu on tänaste andmete põhjal esitada väiteid võimaliku keskkonnamõju

suuruse kohta, kuna nende analüüs on alles pooleli. Vaidlustatava otsuse vastuvõtjal ei olnud

otsuse vastuvõtmisel piisavalt informatsiooni otsustamaks kaevandamise lubatavuse üle.

15) Määruse üllatuslikkust kaebajale ja selle suunatust konkreetselt kaebuse esitaja poolt esitatud

kaevandamisloa taotluse menetlemise võimatuks muutmisele toob esile ka Kohila valla ÜP

uurimine. Märgitud planeering on kinnitatud Kohila vallavolikogu määrusega nr 86, 20.07. 2006.

Valla ÜP on selgelt näinud Pahkla küla äärseid maid perspektiivse kaevandamisealana ning

seeläbi julgustanud kaebuse esitajat ning teisi kaevandamisega tegelevaid ettevõtteid asuma

kaevandamiseks vajalikke toimingute tegemisele. Valla ÜP ei kajasta Pahkla ega Angerja küla

lähedast ala mistahes moel perspektiivse maastikukaitsealana ega too välja selle piirkonna

looduslikke, kaitsmisele kuuluvaid väärtusi. Lisaks ÜP seletuskirjale on kaebuse esitaja lähtunud

ÜP kaardist. Maa, mille suhtes kaevandamisloa taotlus on esitatud, on viidatud dokumendi

kohaselt „kohaliku tähtsusega maardla paas/kruus“. Kehtestatud Kohila valla ÜP-d vaadeldes

tuleb seega asuda seisukohale, et antud maa osas on kavandatud selle rakendamine

kaevandamisalana. Määrus rikub kaebuse esitaja suhtes PS §-14 sätestatud õigust heale

haldusele. Vaidlustatav otsus on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kolleegium

kohtuasjas

3-4-1-20-04

selgitab

õiguspärase ootuse põhimõtet.

Iseenesest ei ole välistatud kaebaja õiguse, saada

kaevandamisluba ja kaevandada Nabala lubjakivimaardlas maavara, piiramine, kuid selline

piiramine peab olema puudutatud isiku jaoks piisavalt ettenähtav ja proportsionaalne ega tohi

olla sõnamurdlik. Keelav piirang on kehtestatud mittekohases menetluses sisulise kaalumiseta ja

seega õigusvastane.

16) 05.04.2010 toimunud kohtuistungil märkis kaebaja, et Keskkonnaministeerium on heaks

kiitnud KK mõjude hindamise programmi ja see algatati. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et

antud juhul on tegemist kohaliku elu küsimusega, mille reguleerimise õigus ei peaks olema riigil

ja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile nr 3-4-1-909 toetudes ja

samuti Tallinna Ringkonnakohtu lahendile 07.07.2008 Paekivitoodete Tehase OÜ kohtuasjas.

Kaebaja tõstatab LKS § 31 lg 2 p 3 põhiseaduslikkuse küsimuse juhul, kui see norm on

asjassepuutuv. Vald on põhjendanud vajalike uuringute tegemata jätmist vaid sellega, et pole

rahalisi vahendeid. 678 ha-st on vaid 25 ha mäeeraldise ala, teadaolevalt ei asu seal ühtegi

kaitstavat objekti. Otsus välistab riigi võimaluse kaaluda kaevandusloa andmist. Kõik vastustaja

poolt tõstatud küsimused arutatakse läbi kaevandamisloa andmisel, seda ei saa ära otsustada

KOV kahe teadmata pädevusega isiku poolt koostatud ekspertarvamusele tuginedes. Kohtule

hilisemalt esitatud tõendeid arvestada ei saa, kuna nendele pole viidatud haldusakti motiveerivas

osas.

17) 05.04.2010 esitas kaebaja kohtule täiendavad teesid.

Kaitseala moodustamise alused ja põhjendused on ebaselged. Vastustaja põhjendused ei ole

seostatavad Kaitse-eeskirja § 1 sätestatud loodusobjektide kaitsmise vajadusega.

Asjas uuritud materjalide põhjal ei saa teha ühest järeldust, et kaevandamisega kõnealusel Pahkla

maastikukaitsealal põhjustataks korvamatut kahju keskkonnale laiemalt või mõnele eeskirja § 1

loetletud loodusobjektidest. Eesti Geoloogiakeskuse koostatud põhjaliku hüdrogeoloogilise

uuringuga "Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile" millest

nähtub, et kaevandamise mõju põhjavee seisundile on vähene ja kaevandamisloaga ettenähtud

nõuete järgimisel kaevandamine piirkonna veerežiimi negatiivselt ei mõjuta. Vajalik ei ole seega

mitte kaevandamise täiemahuline keelamine, vaid üksnes keskkonnatingimustest tulenevate

täiendavate nõuete kehtestamine kaevandamisele. Kaevandamisloa menetluses hinnatakse

kavandatava tegevuse mõju keskkonnale keskkonnamõjude hindamise (KMH) käigus, mis oli

vaidlustatud haldusakti andmise ajal algatatud. Maapõue ja selle leiduvat riigile kuulvat maavara

tuleb kasutada majanduslikult otstarbekalt ja keskkonnasäästlikult, killustiku kaevandamine on

riigile endiselt vajalik. Kohila vald ei ole seda otsuses arvesse võtnud ega kaalunud määrusest

tulenevaid tagajärgi. Kohalikul omavalitsusel puudub pädevus keelata kaitse-eeskirjaga maavara

või maa-ainese kaevandamine. Asjaolu, et nimetatud piirang tuleneb maavara osas LKS § 31 lg 2

p-st 3, ei anna kohalikule omavalitsusele pädevust sellist piirangut kaitse-eeskirjaga ette näha.

Vaatamata asjaolule, et kehtiv MaapS maa-ainese mõistet ei sätesta, selle kaevandamise

keelamiseks kohaliku omavalitsusel pädevus puudub. Kui kohus leiab, et kohaliku omavalitsuse

pädevus keelata kaitse-eeskirjaga kaitsealal maavara või maa-ainese kaevandamine tuleneb LKS

§ 31 lg 2 p-st 3, siis palub kaebuse esitaja nimetatud õigusnorm PS § 15 kohaselt selle vastuolu

tõttu põhiseadusega kohaldamata jätta. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult

kooskõlas põhiseadusega. Antud juhul tuleneb LKS § 31 lg 2 p 3 sätestatust piirang, mis ei ole

vajalik ega proportsionaalne kitsamas mõttes. Kaebaja toetub Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 30.09.2009.a. kohtuotsuses (3-4-1-9-09) avaldatud järeldustele. LKS §

31 lg 2 p 3 sätestatud piirang piirab õigusvastaselt õigust kaevandada kaitseala piiranguvööndis

isegi kehtiva kaevandamisloa alusel maavara ning loob olukorra, kus faktiline maavara

kaevandamise lubamise lõplik otsustamispädevus on vaatamata MaapS sätestatust kohalikul

omavalitsusel. Kaebaja palub tühistada Määrus nr 15 ja jätta PS § 15 ja § 11 alusel kohaldamata

LKS § 31 lg 2 p 3.

18) 12.05.2010 esitas kaebaja täiendavad seisukohad vastustaja vastuse põhjal.

Täiendavalt esitatud tõendid ei kinnita vastustaja poolt varasemalt menetluses esitatud

seisukohti. Lisadest nähtub üheselt, et kaitseala moodustamisel lähtuti eesmärgist välistada

kaevandamine. Ekspert U. Timm on oma töös toonud välja järgmist: „Kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitseala loomine on kindlasti üheks kõige kiiremaks võimaluseks ... negatiivsete ja

võimalik, et pöördumatute arengute ära hoidmiseks“. Ekspert on käsitlenud kaitseala loomist kui

kiiret ja efektiivset vahendit, et välistada kaevandamine ja möönnud selgelt, et faktiline teadmine

kaevandamise võimalikest mõjudest, s.h. negatiivsetest mõjudest, hetkeseisuga puudus ning

kaitseala kehtestamise näol oleks sisuliselt tegemist absoluutse keeluga piirata just ja eelkõige

kaevandamine Angerja-Pahkla piirkonnas. Demokraatlikus õigusriigis peab mistahes piirangute

kehtestamisel olema nii seaduslik kui ka faktiline alus; faktiline alus peab olema tõendatud

määral, et piirangu kehtestamise vajadus oleks objektiivselt selge. U.Timm möönab, et piirkonda

ei ole piisava põhjalikkusega uuritud, et väita, et selle kaitsmine kohaliku kaitseala

moodustamisega on ka sisuliselt põhjendatud. Ebapiisavat uurimist möönab ka vastustaja

esindaja, vt nt 05.04.2010 kohtuistungi protokoll lk 4, kus viidatakse uurimise

mitteökonoomsuse ja uurimuste puudulikkusega seoses hinnaprobleemiga, kuid see ei saa olla

põhjenduseks nende mittetegemiseks. Puuduvad objektiivsed andmed sellest, et kohaliku

kaitseala moodustamine oleks vajalik ja põhjendatud. Hoolimata, et U.Timm viitab ka

metsatöödega seotud piirangute olulisusele, on need esitatud kaitse-eeskirjas äärmiselt leebelt.

Faktiliselt on kogu kaitse alla võtmise menetlus tuginenud ainult ja üksnes U.Timm’i

arvamusele. Muid hinnanguid on vald ilma mistahes põhjendusi esitamata ignoreerinud, kuigi

kaebaja viitas omapoolselt uuringutele. Kaitse-eeskirja seletuskirjas on vastustaja küll viidanud

ka teisele uuringule, millel kaitse-eeskiri väidetavalt põhineb, ei ole emeriitprofessor E.Reinsalu

novembris 2008 koostatud uurimustööd “Lubjakivikaevandamise vajalikkus Kohila valla piiresse

jäävas Nabala lubjakivimaardlas järgneva 20 aasta jooksul. Alternatiivsed võimalused lubjakivi

kaevandamisele lisaks Nabala lubjakivimaardlale keskkonnamõjust lähtudes” täiendavate

seisukohtade juures esitatud. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja viidatud dokumenti varjab.

05.04.2010 kohtuistungi protokollis lk 3 on viidatud, et E.Reinsalu uurimustöös kajastub

kaevandamise vajalikkus, kuid vaidlusalune määrus selle tööga ei arvesta. Uuringut, millele

viidati 05.04.2010 kohtuistungil, mis on koostatud „soomlaste“ poolt ja mis väidetavalt tõendab

karsti olemasolu moodustatud kaitsealal, vastustaja täiendavate seisukohtade lisana ei esitanud.

Jääb arusaamatuks, kas selline uuring on ka faktiliselt tehtud ja kui jah, siis kas see ikka tõendab

karstiala olemasolu või mitte. Kaebaja viidatud Eesti Geoloogiakeskuse uuring karstiala

olemasolu ei kinnita. U.Timm’i arvamuses esitatakse karstiala olemasolu faktina, kuid ei tehta

mistahes viiteid sellele, kas ja kuidas fakti tegelikkusele vastavus on tõendatud või kontrollitud.

Kuigi U.Timm nimetab/soovitab kavandatava kaitseala peamiseks eesmärgiks karstiala

veerežiimi säilitamist, möönab ta samal ajal, et piirkonnas alustatud põhjavee uuringud ei ole

lõppenud. Seega ei ole ekspert oma hinnangus tuginenud tegelikele kaasaegsetele teaduslikele

uuringutele, vaid on piirdunud üksnes tõendamata ja viitamata väidete esitamisega. U.Timm´i

arvamuse p 1 on märgitud, et Angerja-Pahkla piirkonna põhiväärtus on karstiala oma väga

vaheldusrikka veerežiimiga, mis on Angerja soostiku lõunaosa. Millist karstiala ekspert silmas

peab ja kus see täpselt paikneb, arvamusest ei nähtu. Karstiala ja soostik pinnasevormidena

välistavad üksteist. Vaieldamatult paikneb moodustatav kaitseala ja selle piiridesse jääv Nabala

lubjakivimaardla Angerja soostiku alal. Loodusobjekti – karstiala, mille kaitsmine on U. Timm´i

poolt koostatud ekspertarvamuse kohaselt kaitseala moodustamise eesmärk, kaitsealal tegelikult

ei asu. Tuhala karstiala kaitseks on juba 1998. a. moodustatud Tuhala maastikukaitseala. Asjas ei

ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitab, et juba lisaks moodustatud maastikukaitsealale on

Tuhala karstiala kaitseks vajalik ja põhjendatud täiendava ala, sh. Angerja soostiku kaitse alla

võtmine. Karstiala puudumine kavandataval kaitsealal on tõendatud ka käesolevale

menetlusdokumendile lisatud Eesti Geoloogiakeskuse seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt ei saa

lugeda tõendatuks karstiala esinemine kavandatava maardla territooriumil. Kuna kaitseala

moodustamise üks peamisi eesmärke on väidetavalt aga karstiala kaitse, muudab karsti

olemasolu asjaolu tõendamatus põhjendamatuks kogu kaitseala moodustamise. Mistahes viited

selle kohta, et karstiala tõendamine on liiga kulukas või mitteökonoomne, ei ole asjakohased.

LKS § 7 kohast loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu kindlaks ei tehtud. Seega

ei ole tuvastatav, kas kaitseala moodustamine on põhjendatud või mitte. Seletuskirjas ei ole

analüüsitud kaitse alla võtmise eelduste olemasolu. U.Timm’i arvamuses on kaitse alla võtmise

eeldusi käsitletud pealiskaudselt, uurimistööd reaalselt läbiviimata ja väiteid tõendamata. U.

Timm on arvamuses väitnud järgmist: (1) Pahkla piirkonnas esineb allikalisi alasid ja madalsoid,

mis võivad olla kasvualaks paljudele ohustatud taimeliikidele. U.Timm ei selgita ega viita

millises ulatuses allikalisi alasid ja madalsoid esineb ega kus need täpselt paiknevad. Samuti ei

selgitata, kas ohustatud taimeliike, mille kasvualaks seda tüüpi elupaigad on, faktiliselt ka

moodustataval kaitsealal esineb. (2) hinnangu lk 6 ja pöördel märgitakse, et töö eesmärgiks ei

olnud kaitstavate liikide inventuuri läbiviimine. Samas viitab ta, et faktiliselt ei ole „viimastel

aastakümnetel“ välitöid kaitstavate liikide leviku selgitamiseks korraldatud. Sellest väitest ei saa

järeldada, et kaitstavaid liike esineb sellises ulatuses, et on vajalik eraldi kaitseala

moodustamine; (3) U.Timm ei ole kirjeldanud, kus ta väidetavalt kaitse alla võtmist õigustavaid

liike leidis ning millises ulatuses; väitest ei saa järeldada, et kaitstavaid liike esineb sellises

ulatuses, et on vajalik eraldi kaitseala moodustamine; (4) ettepanekus kaitseala eesmärgi

sõnastamiseks märgitakse: „Pahkla maastikukaitseala eesmärk on Kohila vallas asuva karstiala

veerežiimi säilitamine, alal esinevate looduslike ja poollooduslike koosluste ning ohustatud

liikide elupaikade hoidmine.“ U.Timm ei ole aga selgitanud, millest järeldub, et kaitsealal asub

karstiala, milles seisneb looduslike ja poollooduslike koosluste erilisus ja kvaliteet, mis õigustab

nende suhtes kaitserežiimi kohaldamist. U.Timm möönis, et faktilist inventuuri ta ka ei

teostanud, seega ta samas ei määratlenud, millises ulatuses esineb alal ohustatud liike või nende

elupaiku. Eeltoodu tähendab, et sisuliselt ta ei analüüsinud kaitse alla võtmise eeldusi. Kuna

eelduste analüüsi ei ole võimalik leida ka vastustaja poolt vaidlustatava otsuse vastuvõtmise

seletuskirjas ega muudes täiendavate seisukohtade lisades esitatud dokumentidest, tuleb

järeldada, et kaitse alla võtmise eelduseid ei ole vastavalt looduskaitseseadusele hinnatud.

Põhjendatud ei ole kaevandamise täiemahuline keelamine. Vastustaja on käitunud

sõnamurdlikult. ÜP kohaselt on piirkond ette nähtud perspektiivse kaevandamisalana ja ÜP on

PlanS § 8 kohaselt dokument, millega määratakse kindlaks valla või linna ruumilise arengu

põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike,

sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning

selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimused. ÜP-ga vastuolus oleva

kaitseala moodustamisel tulnuks hea halduse tava järgimiseks kaitseala moodustada

detailplaneeringuga, mille käigus viiakse läbi nõuetekohane haldusmenetlus, sh. kaalutakse

kõikide puudutatud isikute huve, viiakse läbi avalikustamine jne.

Lubamatu on vastustaja poolt esitatud täiendavate seisukohtadega koos esitatud lisas nr 15 valla

esindaja poolt märgitu: “üldplaneeringus võib olla ette nähtud maardla. Kui tuleb kaitseala,

muudame vastavalt planeeringut. Üldplaneering baseerub selles piirkonnas olemasolevale

olukorrale”. Sellisest kohaliku võimu esindaja sõnavõtust tulenevalt on selge, et kaevandamise

välistamiseks on kohalik omavalitsus valmis ka seadust rikkuma.

Vastustaja ei ole kaasanud piisavalt menetlusse asjast puudutatud isikuid. Arvesse ei ole võetud

asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid. Täiendavalt nähtub vastustaja poolt esitatud

materjalidest, et ressursi omaniku esindajat, keskkonnaministeeriumi, isegi ei teavitatud

toimuvast menetlusest, millega oluliselt piirati nende omandiõiguse teostamise võimalusi.

Täiendavates seisukohtades esitatud kronoloogiast, mis vastustaja väitel tõendab kaebuse esitaja

ja kolmandate isikute aktiivset kaasatust menetlusprotsessi, ei ole mistahes moel vastavat

järeldust võimalik teha. Kronoloogia viitab valla poolt tehtud toimingutele, kuid vaid üksikutel

neist on kaasamise tähendus. Loetelu kinnitab vaid formaalsete toimingute teostamist ilma

sisulise arutelu ning analüüsi soovita. Sama meelsust kajastavad ka vastustaja poolt kaebuse

esitaja päringutele ja ettepanekutele saadetud vastused ja avalike arutelude protokollid.

Vastustaja väide maardlas sisalduva paekivi nõudluse ja vajalikkuse puudumise kohta on vale.

Juhul, kui keskkonnamõjude hindamisest peaks selguma, et kaevandamise mõjud on talumatud

ja pöördumatud, siis kaevandamist ei saa teostada, selle riskiga on ettevõtja arvestanud, kuid ei

ole arvestanud, et menetluse kestel muudetakse oluliselt õigusnorme, mis antud piirkonnas

kaevandamist reguleerivad ning asjaoluga, et nendega kehtestatakse ilma uuringute ning

faktiliste alusteta kaevandamise absoluutne piirang. Määruse seletuskirjas on märgitud, et

kavandatava kaevandusala lähiümbruse kaevise nõudluse võiks katta põlevkivi kaevandamise

jääkmaterjaliga ja et põlevkivi tootmisjäägina või kõrvaltootena saadakse suurtes kogustes IV

klassi killustiku, mis on sobiv nii ehitusmaterjalitööstuses kui teedeehituseks. Selline väide on

ebaõige. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.09.2004.a. määrusega nr 55 kehtestatud

„Tee projekteerimise normid ja nõuded“ p. 4.4. näeb ette tee ehituses kasutava kivimaterjali

omadused (nõuded). IV klassi killustikku saab eelnimetatud määruse kohaselt kasutada ainult IV

ja V klassi maanteede aluse ehitamisel. Teekattes selle kasutamine lubatud ei ole. IV ja V klassi

maanteed on reeglina väikese liikluskoormusega tugimaanteed, mille osakaal teede kogumahust

on kaduvväike. Kohalikust toorainest kasutatakse teedeehituses ainult III klassi killustikku, mille

nõudlus ületab pakkumise. Võttes arvesse, et Eesti teedeehituse maht lähiaastatel EL-i

toetusfondide rahastamisel kasvab, on ilmne, et suureneb ka vajadus teedeehituses kasutatava

killustiku järele. Seega tugines haldusorgan kaalutlusotsuse tegemisel ebaõigele asjaolule.

Tõenäoliselt on kohaliku omavalitsuse otsust oluliselt mõjutanud ka avalikkuse kõrgendatud

tähelepanu kõnealuse teema suhtes ja väide, et kaevandamisel on oluline mõju Tuhala

Nõiakaevule. Samas on avalike väljaütlemistega kummutanud seesugused võimalused erinevad

Eesti juhtivad geoloogid, sj ka E. Reinsalu, kes on vastustaja väidete kohaselt vaidlustatava

määruse kehtestamise aluseks oleva uurimistöö teostaja.

19) 04.11.2010 märgib kaebaja, et ta esitas oma 12.05.2010 seisukoha juurde tõendi, mille

kohaselt ei saa vaidlusalusel alal paikneda karsti. Kaebuse esitaja tõstatas nn soode küsimuse

seetõttu, et vastustaja on püüdnud õigustada kaitseala loomise vajadust tuginedes just asjaolule,

et sellel paiknev karst vajab kaitset. Kaitseala loomine pole õigustatud, kuna vaidlusalusel alal ei

ole karsti kui loodusnähtuse esinemine võimalik tulenevalt asjaolust, et seal paikneb soostik.

Vastustaja poolt 20.06.2010 esitatud seisukoht ja koos sellega esitatud H.Kink arvamus ei ole

eeltoodud järeldusega vastuolus. Pigem toetab H.Kink arvamus kaebuse esitaja väiteid.

20) 23.11.2010 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et Keskkonnaministeerium moodustas

komisjoni, kes kehtestab lähteülesanded, et teha kindlaks karstiala kaitset vajavad küsimused.

Eraldi on Keskkonnaametile antud ülesandeks uurida kitsamat teemat, so uurida kõiki

kaitsealuseid liike, kas neid seal on või ei ole. Seejärel võetakse vastu otsus, kas seal on vaja

algatada riikliku kaitseala moodustamine või mitte. Ministeerium ei algata teist uuringut enne,

kui kaitsealuste liikide osas on kõik selgunud. Kaevandamislubade väljastamine on peatatud.

Põhiseadusega ei ole kooskõlas, et LKS kohaselt kaitse alla võtmine muudab kaevandamise loa

taotluse ja keskkonnamõjude hindamise mõttetuks. Kaebaja ootab, et loa andmine otsustatakse

maapõueseaduses ettenähtud korras riigi poolt ning et KOV ei sekkuks sellesse mittepõhjendatud

aktidega. Vastustaja tegevus on sisuliselt vastuolus valla enda poolt kehtestatud ÜP-ga ning seda

ei ole ka tänase päeva seisuga muudetud. Nabala karjääris ei ole tehnoloogilist paekivi, mida

saaks eksportida ja ei teki võimalust seda müüa välismaale. Ida -Virumaa paekivi ei saa kasutada

teedeehituses, sest sellel ei ole vajalikku tugevust. Väo karjäär ei suuda tagada riigi vajadusi ja

riik peab leidma alternatiivi, kust ammutada vajalikku paekivi. Kui riik otsustab, et Nabalas ei

ole võimalik kaevandada, siis see oleks sotsiaal-majanduslik probleem. Tehnoloogilist kivi

käesoleval hetkel EV-is ei osata kasutada, seetõttu veetakse see välja, seda kasutatakse nt

väetiste tootmiseks. Ettevaatusprintsiip ei ole põhjenduseks anda motiveerimata haldusakt. Akti

jälgitavuse ja kontrollimise huvides tulnuks koostada kaart, mis aitab väärtuste asukohta või

nende olemasolu kindlaks teha, igal juhul tuleb kaardistada loodusobjektid. Antud juhul ei ole

selget määratlust vaidlusaluses haldusaktis ega selle juurde kuuluvas kaardimaterjalis. Seoses

kohtuistungil esitatud vastustaja seletusega, et maastiku kaitse väärtus tuleneb hoopiski tema

eesteetilisuse või siis pärandkultuuri kaalutlusest, oleks tulnud haldusaktis välja tuua, kui

määruse andmise põhjuseks oleks märgitud asjaolu; ka sel juhul peab olema teada mingi

konkreetne objekt, väärtus, asukoht, mida alal hinnatakse. Kogu ala tervikuna ei saa olla

määratletud nii, et ei saa kontrollida, kus mingi väärtus asub, mille kaitsmist soovitakse.

21) Kaebaja esindaja esitas täpsustused seotult menetluse uuendamisega (esitatud kohtuotsuse p-

is 30).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

22) Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

23) Kaevandamisloa menetlemisel hinnatakse mh keskkonnamõju. Kui Kohila vald leidis

kaevandamiseks taotletavas piirkonnas kaitsmist vajavaid liike, siis tuleb need sõltumata

paralleelsest kaevandamisloa menetlusest kaitse alla võtta. Kaevandamisloa esitamisel ei saa

taotleja eeldada, et tema taotlus rahuldatakse. Määrus sisaldab viiteid emeriitprofessor

E.Reinsalu koostatud uurimistööle, mis käsitleb lubjakivi kaevandamise vajalikkust ja U.Timm

koostatud eksperthinnangule. Nimetatud uuringutes on põhjalikult käsitletud kaitseala loomise

vajalikkust ning uuringute ümberkirjutamine ei ole vajalik ja ökonoomne, haldusaktis piisab

viidetest nendele. Väide, et E.Reinsalu ja U.Timm uurimisdokumentidele ei saa omistada LKS §

8 lõikes 3 toodud ekspertarvamuse kvaliteeti, on paljasõnaline, kuna kaebaja ei ole välja toonud,

millisele kvaliteedile peavad tema arvates vastama ekspertiisid. Kaitseala moodustamine on

põhjendatud, sest Pahkla maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 1 sätestab, et lisaks veerežiimile

moodustatakse kaitseala maastiku kaitseks, kaitsealuste taimeliikide kasvukohtade kaitseks,

väärtuslike looduslike ja poollooduslike koosluste kaitseks ja maa kasutamiseks väljakujunenud

traditsioonilise kõlvikulise jaotuse ja pärandkultuuri kaitseks.

24) Kaitse-eesmärkide saavutamine on võimalik üksnes määruses toodud piirangute

rakendamisel. Kohila vald kaalus põhjalikult maavara kaevandamise vajalikkuse ja kaitsealuste

taimede ja teiste kaitse-eesmärkide vajalikkust ning tellis selleks ka vastavad uuringud. Maavara

majanduslikult kasumlikum kasutamine ei kaalu üles kaitse-eesmärkides toodud väärtuste

kahjustamist. Maavara kaevandamise efektiivsus ei ole primaarne, ka siin tuleb arvestada

looduskaitseseadusest tulenevate ja teiste piirangutega. Vastustajal on piisavalt informatsiooni

otsustamaks kaitseala moodustamise vajalikkuse üle. Mistahes pooleli olev uurimus ei välista

olemasolevate andmete varal otsuse langetamist, vastasel juhul võiks huvitatud isik tellida

järjepanu uusi uuringuid ja sellega välistada kaitseala moodustamise. LKS § 10 lg 7 sätestab, et

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla: 1) kehtestatud

üldplaneeringu või detailplaneeringu alusel volikogu määrusega; 2) ilma planeeringut

koostamata volikogu määrusega. Kohila Vallavolikogu on kasutanud eelnimetatud paragrahvi

lõikes 2 toodud võimalust kaitseala moodustamiseks planeeringut koostamata. PlanS § 29 lg 3

sätestab, et kehtestatud üldplaneeringud vaatab üle kohalik omavalitsus ja esitab ülevaatamise

tulemused maavanemale hiljemalt 6 kuu jooksul pärast kohalike omavalitsuste volikogude

korralisi valimisi. Kohila valla üldplaneering viiakse toimunud muutustega vastavusse

ülevaatamise käigus. LKS alusel kaitseala moodustamisel korraldati avalik väljapanek, mille

kestel oli kõigil isikutel võimalik kirjalikult esitada ettepanekuid ja vastuväiteid ning korraldati

avalik arutelu. Seega on tagatud PS §-14 sätestatud õigus heale haldusele ja huvitatud isikute

kaasamine. Kaevandamisloa taotluse esitamisega ei teki taotlejal õigupärast ootust, et ta ka

kaevandamise õiguse saab. LKS § 8 lg 6 sätestab, et loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse

ajaks peatatakse teistes menetlustes haldusaktide andmine, mis võivad mõjutada loodusobjekti

seisundit. Seega on selgelt väljendatud võimalus looduskaitseala moodustamiseks sõltumata juba

käimasolevatest teistest menetlustest.

25) 05.04.2010 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et kaevandamisloa taotlus on esitatud

tunduvalt hiljem, kui algatati Pahkla maastikukaitseala moodustamine. Maastikukaitseala

algatamise otsus koos kaitse-eeskirja avalikustamisega toimus 30.01.2007. Kaebaja jätab

tähelepanuta, et esmalt oli menetluse algatamine, siis avalikustamised ja viimane etapp on alles

määruse andmine. Esimene avalikustamine oli 2008 aasta alguses. Algatamise aluseks oli

U.Timm`i eksperthinnang 2006. Ametlikes Teadaannetes teatati 02.09.2008, et algatati

kaitseeeskirja menetlus. Sealjuures märgiti, et sellega saab tutvuda ja arutelu ajaks määrati

20.10.2008. Arutelu viidi läbi, tehti ettepanekud, peale ettepanekute sisseviimist oli teinegi

arutelu. Hiljem pidas vastustaja vajalikuks tellida ka teisi uuringuid. Vastustaja oli teadlik

kaebaja esitatud kaevandamise loa taotlemisest. Uuringuloa taotlemisel küsis ministeerium

seisukohta, aga kaevandamisloa kohta ei ole seda vallalt küsitud. Maastikukaitseala kaardistati,

pildistati ja uuriti U.Timm poolt ja 2006 juunis käis U.Timm oma ekspertgrupiga looduses, töö

sai valmis detsembris. U.Timm töötas Eesti Looduse Fondis ja teda soovitas Ants Talioja

(Tuhala LK ala juhataja). U.Timm töötab 1997 aastast Info ja Tehnokeskuse Looduskaitse büroo

juhatajana. Tegemist on pädeva isikuga, kes omab eriharidust sellekohase ekspertiisi

teostamiseks. Vallavolikogu on leidnud, et kaevandamine on kaitsealal keelatud. Kaebaja juhtis

tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-09, kus Riigikohus ütles, et KOV-d ei saa lõplikku

seisukohta öelda maavarade kaevandamise osas, kuid nimetatud lahendis küsiti uuringuloa

andmisel KOV arvamust ja sellisel juhul tõepoolest otsustab uuringuloa andmise Vabariigi

Valitsus. Kaitseala pole moodustatud vaid selleks, et takistada kaebaja majandustegevust.

Põhjusi on mitmeid, kuid vastustaja nõustub sellega, et motiveerivas osas on kaevandamisele

pööratud suuremat rõhku. Omavalitsus tellis eraldi uuringu kaevandamise kohta. Vallavolikogu

otsuse sissejuhatavas osas on räägitud nii lubjakivi maardlast kui ka selle mõjudest taimedele,

põhjaveele. Leiti, et kui kaevandamine toimub põhjavee kohal, siis hetkel puudub praktika selle

kohta, kuidas mõjutab põhjavee kohal kaevandamine loodust. Kui kaevandamine toimub allpool

põhjavett, siis tekib põhjavee lehter, millega kuivatatakse ümber olevad piirkonnad. Et see ala on

niiske ja seal kasvavad liigid, mis vajavad vett, siis kaevandamine mõjutab nii taimestikku kui

loomastikku, mis seal asub. Lubjakivi kaevandamise vajalikkus on oluline, kuid keskkonda

mõjutab see liiga tugevasti (E.Reinsalu töö) ja Kohila vald nii otsustaski, et loodus vajab kaitset.

Vald ei suutnud leida sellist spetsialisti, kes suudaks teha uuringu korraga nii looduskaitse kui

kivide ning ka kaevandamise seisukohalt. On tehtud ettepanek, et hinnata koosmõju kõigi nelja

valla peale: Kose, Kohila, Kiili ja Saku vald. Plaanis on teha ühine maastikukaitseala (riiklik

looduskaitse ala), kuid kõigepealt tuleks hinnata kaevandamise ja keskkonna koosmõju. Mõju ei

lõppe valla piiriga ära ja seda tulekski hinnata nelja valla peale koos. Keskkonnaministeerium

2007 aastal ei näinud sellise lähenemise vajalikkust. Kõik seni esitatud seisukohad on

arvamuslikud. Taimede osas on U.Timm poolt tõestatud, et seal on kaitsealuseid taimeliike.

Karstiala kohta täieliku uurimise saamiseks on vajalik töö aga niivõrd kallis, et seda pole KOV

omale lubada saanud. Kui sellisesse piirkonda tuleb rajada kaevandus, siis taimestik hävineks

suurelt jaolt. Kaitset vajavad liigid kasvavad just piirkonnas, kus kavandatakse kaevamist. Kui

Keskkonnaministeerium otsustab kaevandamisloa välja anda ja küsib vallalt arvamust, siis

ministeerium ei pruugi valla arvamusega arvestada. Lähedal on kaitsealasid veelgi, seega tuleks

neid kaitsealasid vaadata komplekselt. Vastustaja eesmärk oli kaitsta loodust. Maa-aluste jõgede

küsimuses on vallal teada, et on kindlaks tehtud üks maa-alune jõgi ja ei saa välistada, et neid on

rohkem. Soome teadlased tegid piirkonnas vastava uuringu, kuid KOV-il pole seda uuringut

käepärast. Madalaid alasid toidavad samuti karstijõed, mis ei tule küll ilmselt maa peale nagu

Tuhalas, kuid imbuvad vaikselt. Algul oli plaanitud kaitseala suuruseks 1600 ha, hiljem seda ala

vähendati, selleks jäeti ca 1200 ha. Keskkonnamõju hindamisel tehti ettepanek, et ühes

kaevanduses võiks hakata kaevandama, siis saaks vaadata, kuidas asi kulgeb (teises vallas oli

esitatud selline ettepanek kaevandajate poolt). Mäeeraldise pindala on 59,18 ha ja sinna jääb

maastik, karstiala ja sellel asuvad väärtuslikud looduslikud ja poollooduslikud kooslused, maa

kasutamiseks välja kujunenud kõlvikuline jaotus ja pärandkultuur. Pärandkultuur on uuritav ala,

st igal objektil on tähendus, saame maastikust näha, millised elemendid on säilinud tänapäeva ja

millest võime järeldada, kuidas vanal ajal elati ja oldi ja mis annavad teavet möödaniku kohta.

GPS-iga on paika pandud mäeeraldise kõrval olevad kaitseliigid. Kõlvikuline jaotus tähendab, et

seda maad kasutatakse nii nagu seda seni on kasutatud. Enamus maast on kaetud metsaga, kuid

kas tegemist on väärtusliku metsaga ja kui suur see metsaala on, sellist inventuuri pole otseselt

tehtud. Väärtuslikku puitu seal ei ole. Kaitsevööndi ja –korra määrab kaitseala looja ehk siis

vallavolikogu, kes leidis, et kogu sellel alal on üks kaitsekord. Volikogu ei ole piiritlenud ära

eraldi vööndeid. Keelu sai kehtestada LKS § 10 lg 8 alusel. Delegatsiooninorm tuleb LKS § 10

lg 7 ja ka lg 8, mis viitab omakorda LKS § 12. Samuti viitab vastustaja LKS § 31 ja ka § 44.

Märtsis 2010 on esitatud minister J.Tammkivile kiri, et luua kogu Nabala ala hõlmav 5500 ha

suurune ühtne maastikukaitseala, kuid selle eesmärk pole kindlasti takistada AS Kiirkanduri

tegevust. Kõik maastikukaitseala loomise protseduurid on tehtud ja teavitatud vastavalt HMS-ile.

12.01.2009 on läinud teade Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta muuhulgas ka AS-le

Kiirkandur. Kui oleks ala suurendanud, siis oleks pidanud ka põhjendustele suuremat tähelepanu

osutama. KOV võttis kaitse alla selle osa, mis on väärtuslikum ja vähem väärtuslik jäeti

kaitsealast välja, ala suuruse hindasid volikogu liikmed subjektiivsete hinnangute põhjal.

U.Timm hindas kogu ala kogumis, KOV on ettepanekus märgitud ala vähendanud vähem

väärtusliku võrra, iga hääletanud liige teab, kus ja mis on väärtuslik. KOV eesmärk on säilitada

sellist režiimi nagu seal praegu on. KOV ei kujuta ette, mis mõjud võivad kaasneda, kui

hakatakse kaevandama allpool põhjavett.

26) 08.04.2010 esitas vastustaja kohtule täiendavad seisukohad.

Zooloog- ökoloog U.Timm poolt on koostatud eksperthinnangu Pahkla maastikukaitseala moodustamise

kohta, millest nähtub, et sealses piirkonnas on ohustatud eelkõige allikaliste ja madalsoode

elupaigatüübid. Ekspert on esitanud kaks piiriettepanekut, ühe 1609 ha ja teise 1192 ha suurusele alale,

kuna looduslikud tingimused ja loodusväärtuste paiknemise tihedus väheneb valla piirist lõuna suunas.

Suurema pindalaga variandi puhul on hõlmatud kõik olulisemad loodusväärtused ja rohevõrgustiku

tuumala, mis jäävad riiklikult kaitstavate Angerja must-toonekure püsielupaiga ja Tammiku

looduskaitseala vahele. II alternatiivi puhul jääb ala lõunaosas kaitsealast välja poollooduslike kooslustega

vahelduv maastik, mis ei ole niivõrd väärtuslik ohustatud madalsoode taimeliikide elupaik. Kaitse-

eeskirja eelnõu avalikustamise käigus tehtud ettepanekute ja vastuväidete kaalumisel otsustati kinnitada

kaitseala veelgi väiksemana, so 678 ha, (vt kaart lisa 22), hõlmates veerežiimilt teadaolevate kaitstavate

liikide leiukohad, kõige tundlikumad märjad metsaalad, mis on ühtlasi rohevõrgustiku tuumala südameks

ning jättes välja endise sõjaväeosa territooriumi.

U.Timm viibis keskkonna- ja maakomisjoni istungil, kus arutati maasikukaitseala küsimust ja selgitas

suuliselt selle vajalikkust ning tegi piiriettepanekud. Kuna U.Timm on varasemalt koostanud väga palju

kaitstavate alade tsoneeringute ja kaitse- eeskirjade eelnõude ekspertiise (üle 100 kaitstava ala, sh

ka Karula ja Matsalu rahvuspargid vt lisa 6), siis otsustas Kohila Vallavolikogu võtta arvesse

tema seisukohti kaitseala moodustamise otsuse kaalutlusel. Kaebuse esitaja on esitanud Eesti

Geoloogiakeskuse koostatud uuringu „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju

põhjavee seisundile", millest nähtub, et maastik muutub vesisemaks põhjasuunaliselt (lisa 2, lk

4). U. Timm ei ole välja toonud, et erinevates kaitseala piirkondades tuleks kehtestada erinevad

kaitsekorrad, siis tuleb järeldada, et kogu kaitseala piires tuleb kehtestada üks kaitsekord (sh

maardla), et tagada loodusväärtuste säilimine.

Kaebuse esitaja 06.10.2008 taotluse (kirjavahetus lisatud kronoloogia osas), arvata välja

kaitseala põhjaosas asuv maardla, rahuldamist ei pidanud vald võimalikuks, kuna igasugune

kaevandamine sealses piirkonnas muudab olemasolevat veerežiimi ning selle käigus hävivad

praegused kooslused ning ohustatud liikide elu- ja kasvukohad kahjustuvad. Eesmärgiks on

säilitada ja hoida antud piirkonna loodusväärtusi, seega ei saanud Kohila Vallavalitsus kaebuse

esitaja taotlust rahuldada. Vastustaja on märkinud maastikukaitseala moodustamise otsuses:

«alandatakse mäetööde ajal põhjavee taset (ala ümber tekib depressioonilehter/alanduslehter)",

mis omakorda avaldab väga suurt mõju sealsetele kooslustele. Vastustaja peab alanduslehtri

kujunemist kaevandamise korral üldtuntuks. Üldtuntuks võib lugeda asjaolu, mille kohta saab

usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Muuhulgas võib kohus saada andmeid

alanduslehtri kujunemise kohta ka Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuringust „Nabala

lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile" (lisa 2, lk 15 ja lk 17). Antud

alal on tegemist ka karstialaga ning senini ei ole kindlaks tehtud, kui suur alanduslehter võiks

tulla ja milline on koosmõju teiste kaevandustega. Vastustaja on kaitseala moodustamise otsuses

märkinud, et modelleeritud alanduslehtrite paikapidavus lõhelistes lubjakivides on keskmise

tõenäosusega. Sellisele tulemusele jõudis vastustaja hüdrogeoloog H. Kinki poolt koostatud töö

„Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas" (lisa 3) põhjal. Töö leheküljel 11-12

on väljavõte geoloogia-mineraloogiadoktori A.Raukase arvamusest. Nimetatud uuringu käigus

on üritatud kaardistada ka karstijõed ja leitud, et karstiuuringuid tuleb georadariga jätkata (lk 8).

Seetõttu vastustaja ongi märkinud maastikuala moodustamise otsuses, et alanduslehtrite

paikapidavus lõhelistes lubjakivides on keskmise tõenäosusega ja kraavid karstiala ümbruses

võivad kuivaks jääda ja koos sellega kaob sealt elustik...". Haldusakti andmisel on põhjalikult

kaalutud kaitseala piire ja eelmärgitud uuringute baasil oli piisavalt informatsiooni otsustamaks, et

maastikukaitseala moodustamine on põhjendatud. Vastustaja nõustub, et maastikukaitseala

moodustamise otsuses ei olnud kõigile uuringutele korrektselt viidatud, kuid vastustaja poolt esitatud

täiendavatest seisukohtadest ja refereeringutest nähtub, et otsuse tegemisel on sisuliselt

analüüsitud ja põhjalikult kaalutletud autoriteetsete ekspertide poolt esitatud hinnanguid ja uuringuid

ning akt on piisava selgusega.

Maastikukaitseala moodustamisel volikogu otsusega 30.01.2007 ei olnud kaebaja esitanud

Keskkonnaministeeriumile taotlust kaevandamisloa saamiseks, see esitati alles 13.06.2008.

Geoloogilise uuringu loa taotluse esitas kaebaja 2004.a., kuid uuringuloa väljastamine ei anna ettevõttele

õigustatud ootust kaevandamiseks (ettevõtte äririsk). Geoloogilise uuringu loa andmist tuleb vaadelda

eraldi hilisemast menetlusest kaevandamisloa andmisel. Uuringuloa andmine ei ole eelhaldusaktis

kaevandamisloa menetluses. Geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa andmise menetlused on

iseseisvad menetlused. Seega on kaebuse esitaja väide põhjendamatu, sest tema õiguslikku positsiooni

ei ole käimasoleva haldusmenetluse (kaevandamisloa taotlemine) käigus lubamatult halvendatud.

Vastustaja on piisavalt kaasanud AS-i Kiirkandur Pahkla maastikukaitseala moodustamise protsessi.

Eeltoodud väite tõestamiseks esitab vastustaja alljärgneva kronoloogia: 13.04.2004 Ametlike

Teadaannete seisuga võttis Raplamaa Keskkonnateenistus menetlusse AS Kiirkandur geoloogilise

uuringu loa taotluse Kohila vallas asuva Nabala lubjakivimaardla ehituslubjakivi tarbevaru

uurimiseks. 20.07.2004 on Ametlikes Teadaannetes märgitud, et Raplamaa Keskkonnateenistus otsustas

väljastada geoloogilise uuringuloa AS-le Kiirkandur. Uuritav ala on Nabala lubjakivimaardla. Uuringuloa

kehtivus on 19.07.2004-18.07.2007. 20.02.2006 esitasid Angerja-Pahkla elanikud vastavalt nende

14.02.2006 toimunud koosolekule Kohila Vallavolikogule ja Kohila Vallavalitsusele ettepaneku

moodustada kohaliku tähtsusega maastikukaitseala Kohila valla kirde piirile. Moodustatava

maastikukaitseala omapäraks oleks karstiala, kus laiub 3000 ha suurune Angerja soostik (lisa 5). Kohila

Vallavalitsus otsustas võtta ettepaneku arutelule ja maastikukaitseala moodustamise algatamise kohta

otsustati tellida kaitseala moodustamise ettepaneku ekspertiis. Juunis 2006 võttis Vallavalitsus ühendust

Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse Keskkonnaregistri büroo juhatajaga U. Timmiga (CV

lisa 6, tegemist on loodusvaldkonna tunnustatud eksperdiga, kes koostas 2006 aasta juunis Saku vallas

planeeritava Tagadi maastikukaitseala eksperthinnangu). 2006 aasta juunis käisid U.Timm koos

Kohila valla keskkonnanõuniku Ingrid Võrno'ga (lõpetanud maastikukaitse ja -hoolduse eriala

Eesti Maaülikoolis) läbi uuritava ala, et anda esialgne hinnang eksperthinnangu algatamiseks või

mittealgatamiseks. Juuni 2006- 20.12.2006 toimus U.Timm'i juhtimisel ekspertiisi läbiviimine,

mille käigus koguti kokku informatsioon antud piirkonna looduse ja selle erinevate väärtuste

kohta (geoloogia, kaitstavad ja ohustatud liigid, rohevõrgustik, naabruses paiknevad teised

kaitstavad alad ja üksikobjektid, metsade takseerandmed, erinevate elupaikade inventuuride

andmed, ortofotod jne). Loetletud materjalide analüüsil selgusid loodusväärtuslikumad paigad,

mille hetkeseisundi hindamiseks tehti suvel ja sügisel välitöid. Välitöödel registreeriti ka

kaitstavate liikide leiukohti. Samas ei olnud põhjalikum botaaniline inventuur ekspertiisi

koostamise osaks. Alalt leiti näiteks mitmelt poolt püst-linalehikut, mis on ühtlasi Eestis II

kaitsekategooria ja EL Loodusdirektiivi II ja IV lisa liik. Selle liigi kasvukohanõudluste

selgitamiseks konsulteeriti botaanikutega nii Tartu kui Tallinna ülikoolidest. 20.12.2006 esitas

U.Timm eksperthinnangu Pahkla maastikukaitseala moodustamiseks (lisa 1). 19.01.2007 toimus

keskkonna ja maakomisjoni istung, kuhu oli kutsutud U.Timm tutvustama Pahkla

maastikukaitseala

moodustamise

eksperthinnangut

(protokoll

lisa

7). 30.01.2007 tegi Vallavalitsus otsuse algatada maastikukaitseala moodustamine vastavalt LKS

§ 9 lg 2 ja Kohila Vallavolikogu 28.12.2004 määruse nr 72 «Otsustusõiguse delegeerimine"

alusel (lisa 8). Jaanuar 2007 ilmus teade algatatud maastikukaitseala kohta kohalikus vallalehes

vastavalt LKS § 3-le (lisa 9). 02.02.2007 saadeti kinnisasja omanikele tähitud kiri

maastikukaitseala algatamise kohta vastavalt LKS § 5-le. 19.02.2007 saatis AS Kiirkandur

Kohila Vallavalitsusele vastuväited Pahkla maastikukaitseala algatamise kohta (lisa 10).

26.03.2007 vastas Kohila Vallavalitsus AS-le Kiirkandur nende poolt esitatud vastuväidetele

(lisa 11). 24.03.2007 toimus keskkonna- ja maakomisjoni koosolek, kus arutati Pahkla

maastikukaitseala moodustamist (lisa 12). 19.06.2008 on Ametlikes Teadaannetes märgitud, et

Keskkonnaministeerium on võtnud menetlusse AS Kiirkandur poolt esitatud maavara

kaevandamise loa taotluse. 06.10.2008 tegi AS Kiirkandur Kohila Vallavalitsusele ettepaneku

Pahkla maastikukaitseala moodustamise eelnõule (lisa 13). 16.10.2008 vastas Kohila

Vallavalitsus AS Kiirkandur poolt esitatud ettepanekule (lisa 14). 20.10.2008 toimus esimene

avalik arutelu Kohila Vallavalitsuses Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta. Osalesid ka AS

Kiirkanduri esindajad. (lisa 15). 26.02.2008 toimus Kohila Vallavalitsuses teine avalik arutelu

Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta. Osalejate seas oli ka AS Kiirkandur esindajad.

(lisa 16). 16.03.2009 toimus keskkonna- ja maakomisjoni koosolek, kus oma seisukoha kujundamisel

kaaluti detailselt kõiki uuringuid ja eksperthinnanguid, mis olid kättesaadavad (lisa 17). Arutluse all

olevad materjalid olid kättesaadavad Kohila valla kodulehel. 24.03.2009 toimus Kohila Vallavolikogu

istung, kus toimus Pahkla maastikukaitseala moodustamise esimene lugemine (lisa 18). 05.05.2009

võttis Kohila Vallavolikogu vastu otsuse moodustada Pahkla maastikukaitseala. Istungil esines

kaasettekandega kaebuse esitaja, kelle põhiargumendiks oli, et kaitse-eeskirja kehtestamisega on

rikutud arendaja õiguspärast ootust; samas palus ta Kohila Vallavolikogul kaaluda, kas minnakse riskile,

et kohus kaitseala määruse tühistab (protokoll lisa 19).

27) Pahkla maastikukaitseala moodustamise eesmärgiks on Kohila vallas asuva karstiala

veerežiimi säilitamine, alal esinevate looduslike ja poollooduslike koosluste ning ohustatud

liikide elupaikade hoidmine. Kohila vallavalitsus võttis teadmiseks maastikukaitseala

moodustamisel fakti, et igasugune kaevandamine antud piirkonnas kahjustab sealset

loodusväärtust. Sellele otsusele jõudis vastutaja pärast eksperti U.Timm eksperthinnangut, kus ta

tõdes, et antud piirkonnas tõesti esinevad kaitsmist väärt kooslused. Kaebuse esitaja poolt

viidatud 2008 juulis valminud Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuring ei ole vastustaja meelest

täpne ja arvestatav, sest ka Eesti Geoloogiakeskuse poolt pole teostatud piisavalt uuringuid.

Vastustaja ei saa tugineda ainult Eesti Geoloogiakeskuse ekspertide arvamusele, sest kuidas on

võimalik, et ekspert välistab karsti soostikus, kui see on tõendatud varem juba ekspertide poolt.

Seega vastustaja tegi kõik oma otsused kasutades tunnustatud ekspertide arvamusi. Tunnustatud

hüdrogeoloogi H.Kink arvamus kinnitab, et Eestis on 6 karstipiirkonda, millest üks on Kohila

karstipiirkond. Loodud Pahkla maastikukaitseala paiknebki Kohila karstipiirkonnas. H.Kink

arvamus lükkab täielikult ümber kaebuse esitaja väite, et karstiala välistab soostiku. Kaebuse

esitaja väide, et U. Timm´i arvamuses on kaitse alla võtmise eeldusi käsitletud pealiskaudselt,

uurimistööd reaalselt läbiviimata ja väiteid tõendamata, on alusetu ja põhjendamata. Eesti

Geoloogiakeskuse uuring ei saa põhineda faktidele, sest varem puudub kogemus kaevandamise

kohta karsti piirkonnas. Seisukoht, et Keskkonnaministeeriumi ei ole menetlusest teavitatud, ei

puutu kaebuse esitajasse, see suhtlus ei ole antud kohtuasjasse puutuv. Varem esitatud

kronoloogias

ei

pidanud

vastustaja

vajalikuks

välja

tuua

kogu

kirjavahetuse

Keskkonnaministeeriumi, Maa-ameti ja teiste asjasse puutuvate isikute vahel.

Keskkonnaministeerium algatas keskkonnamõju hindamise (kiri 13.04.2009 nr 13-3-1/8799),

milles märkis, et keskkonnamõju hindamisel tuleb selgitada kavandatava tegevuse mõju Pahkla

kavandatavale

(maastikukaitseala

moodustati

05.05.2009)

maastikukaitsealale.

Kohila

Vallavalitsusele ja Keskkonnaministeeriumile esitatud „Nabala lubjakivimaardla Nõmmevälja

karjääri rajamise ja lubjakivi kaevandamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise (KMH)

programm“ (programmi koostamisel on kasutatud Eesti Geoloogiakeskuse eksperti) ei kajasta

aga Pahkla maastikukaitseala, kuigi programmi valmimise hetkel oli maastikukaitseala

moodustatud. Kohila Vallavalitsus saatis 03.11.2009.a nr 9-4,3/3025 oma ettepanekud

programmi kohta nii AS-le Kiirkandur kui ka OÜ-le Eesti Geoloogiakeskus, kust käesoleva ajani

ei ole tulnud vastust ettepanekute kohta.

28) 23.11.2010 toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja täiendavalt, et kaevandamine on kõige

suurem ohu allikas, maastikukaitse-ala moodustamisel kaaluti kõige rohkem kaevandamisega

seotud ohte. Vastustaja ei soovi takistada äri, vaid kaitsta väärtusi, mis looduses on leitud. Kui ei

ole välistatud kahjuliku mõju olemasolu, mis antud juhul ei ole välistatud, siis rakendas vald

ettevaatusprintsiipi. Looduskaitseseaduses ja Maapõueseaduses on kattuvad pädevused, kuid

vastustaja ei näe õigusnormide vastuolu PS-ga. Kaebaja põhiseaduslikku õigust tegeleda

ettevõtlusega on piiratud, kuid ettevõtlusvabadus ei olegi absoluutne õigus, seda seaduses

ettenähtud juhtudel ja korras saabki piirata. Sj tekib küsimus, kas kaebaja üldse kuulub sinna

õigusnormi alla, kuna PS märgib, et kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega.

Vaatamata sellele, et vald on kunagi nõustunud uuringuloaga, on vald nüüd pidanud vajalikuks

kaitseala loomist. Uuringuloast keeldumine peab olema põhjendatud, kuid kui KOV leiab peale

nõusoleku andmist, et seal on kaitsmist vajavaid väärtusi, siis KOV saab oma varasemat otsust

revideerida. ÜP muutmise vajadus võib tekkida järgmisel päeval pärast selle vastuvõtmist. ÜP on

tänasel päeval muutmata põhjuseks on, et vald arvestab kulusid, mis sellega kaasnevad ja

protsessi pikkust. U.Timm pidi täpsustama uuringut, mida ta oli teinud ja täpselt määrama ära

taimede paiknemise. Töö pidi valmima 20.12.2011, kuid vastustajale ei ole midagi üle antud ja

seda ei saanud kohtule esitada. Vastustaja nõustub, et kogu piirkond vajab täiendavat uurimist,

kuid rõhutab, et antud juhul on oluline jälgida ka ettevaatusprintsiipi. 19. mai kirjas on kaebaja

rõhutanud, et piirangute kehtestamisel peab olema seaduslik alus ja objektiivselt selge alus, kuid

keskkonnaõiguses on nn ettevaatusprintsiip, mille kohaselt võib kasutada mittelõplikke andmeid.

Kahtlus kaevandamisega kaasnevast ohust jääb igal juhul ülesse, ka riik deklareerib, et on vaja

uurida. Kaitseala moodustamisel kaaluti kõiki väärtusi ja kuna seal asub riikliku tähtsusega

maardla, siis on erilist tähtsust pööratud just kaevandamisele. Kaitseeeskirjades karstiala

kaitsmine tähendab, et vastustajal on E. Kingi arvamus, et maardla asub karstialal - ei ole

lõplikke tõendeid. Kui on tegemist karstialaga, siis kaevandamise tulemusena muutub vee tase.

Maastikukaitse on samas ka seotud esteetika küsimusega. Vastustaja möönab, et kaitse-eeskirja

saaks täiendada, kuid on fakt, et kaitstavad väärtused asuvad antud territooriumil. Millise

täpsusega nad peaksid olema määratud, on iseküsimus. Kui räägime maastiku esteetilisest

väärtusest, siis see on küsimus sellest, et kes selle ära määrab. Ala moodustab terviku ja väärib

kaitsmist. Otsus on puudulikult sõnastatud ja lisaks peaks olema maastiku väärtuslike

kaitsealade kaart, millest nähtuks, kus ja mis asub. KOV-il on seadusest tulenev õigus määrata,

mis on kaitsmist väärt. Volikogu ei pidanud seda kaitseala nii suureks, et moodustada eraldi

piiranguvööndeid. Kohus saab ka vaid osaliselt tuvastada akti puuduse (osalise õigusvastasuse).

Kuni uut uuringut pole läbi viidud, lähtub vastustaja ettevaatlusprintsiibist. Esindajad ei oska

kaardil täpselt viidata, kus oleks kaitstavad väärtuslikud alad kaitse-eeskirja § 1 lg 1 all märgitud

objektide lõikes (liigitusega maastiku kaitseks, karstiala kaitseks, taimeliikide kaitseks,

väärtuslike looduslike ja poollooduslike koosluste kaitseks, pärandkultuuri kaitseks).

Kaardimaterjalil toodud ala on nimetatud loodusliku-, poolloodusliku koosluse alana. U.Timm

eksperthinnang lk 4 – sooniidud, loopealsed, aruniidud, need on väärtused, mida kaitsta.

Vastustaja möönab, et kaarti oleks võinud tõepoolest teha suurema täpsusastmega. U.Timm

oskaks kindlasti näidata, kus miski asub. Samas leiab vald, et maastiku ja looduslike koosluste

kaitse on võimalik kogu kaitsealal ja need osad ei vaja eraldi väljatoomist. Täpsustamist oleks

vaja olnud karstiala (kui see seal on) ja taimede asukoht. Kui räägime kooslusest, siis on 21

volikogu liiget, kes ütlevad, et ala väärib kaitsmist, millest tulenevalt ei näe vald vajadust

uurimustöö järgi; see kõik on pärandkultuur, sest volikogu arvas nii. Vastustaja ei näinud

vajadust täiendavate uuringute järgi, täpsustamise vajadust näeb vald taimeliikide osas.

29) Peale kohtuistungit saatis vastustaja kohtule täiendavad materjalid Pahkla maastikukaitseala

loodusväärtuste kohta ja märkis, et U.Timm on koostanud maastikukaitseala loodusväärtusi

täpsustava uuringu. Uuringus märgitakse, et tänavuse suve teisel poolel inventeeriti

Keskkonnaameti tellimusel loodusväärtusi; töö käigus selgitati välja kaitsealuste liikide

elupaigad ja kasvukohad ja need kaardistati. Välitöid viidi läbi juulist oktoobrini, kuid kõiki liike

taimi ja linnuliike ei saanud uurida. Enne inventuuri oli Keskkonnaregistrisse Pahkla piirkonnas

kantud vaid gaasitrassil kasvavad III kaitsekategooria liigid, madala unilooga kasvukohad.

Viimane on ühtlasi Euroopa Liidu loodusdirektiivi alusel kaitstav taimeliik. Lisaks

keskkonnaregistrisse kantule oli enne inventuuri veel teada piirkonnas mõned II

kaitsekategooriasse kuuluva püst-linalehiku ja kauni kuldkinga leiukohad ning

III

kaitsekategooriasse kantud pruunika pesajuure leiukohad. 2010 a läbi viidud inventuuriil

kaardistati Pahkla maastikukaitsealal ja selle lähedusest uut 75 kaitstava liigi leiukohta.

Kohus selgitas uute materjalide esitamise asjaolud ja uuendas menetluse, vastustaja esitatud

täiendused ja täpsustused on esitatud kohtuotsuse p-is 30

KOHTU POOLT KOGUTUD TÄIENDAVAD ANDMED

30) Kuivõrd kohtule ei saanud enam esitada tõendeid ega täiendusi, siis tegi kohus päringu, miks

kohtuotsuse p-is 29 märgitud materjal kohtutoimikusse esitati. Ebaselgeks jäi, ka vastustaja on

maastikukaitse-ala moodustamise menetluse uuendanud, mis muudaks seniseid asjaolusid.

A.Järvela vastas 14.03.11 kohtule, et kohtuvaidluses oli käsitletud korduvalt teemat, et

täpsustamist vajavad kaitsmist väärivate liikide asukohad kaitsealal ja täpsemaid kaarte vajas ka

kaebaja. Kuna need tõendid koguti ja koostati pärast asja arutamise lõppemist, siis pidas vald

vajalikuks need peale asja arutamise lõppemist esitada ja vastustaja leidis, et kohus võib asja

arutamise uuendada.

Kohus uuendas kohtuasja menetluse kohtu algatusel, mitte kaebaja nimetatud põhjusel, kuivõrd

tekkis kahtlus, et vastustaja peab võimalikuks maastikukaitseala osas teha ja esitada täiendavaid

uuringuid peale kaitseala moodustamist määrusega nr 15 ja kohus ei saanud enam välistada, kas

vastustaja on selliselt ka varasemalt esitanud tõenditena materjali, mis ei olnud koostatud

vaidlusaluse määruse nr 15 koostamise ajaks. Kuna kaardimaterjalil puudus ka koostamise aega

tähistavad andmed, siis tegi kohus päringud. Vastamise tulemusel kinnitas vastustaja, et ta ei ole

haldusmenetlust uuendanud. Kahtlus tekkis konkreetselt U.Timm töö juurde lisatud

kaardimaterjali osas, kuivõrd töös väidetakse, et inventuuri ei saanud ekspert teha ja see ei

jäänud ka enam töö eesmärgiks, samas aga oli tema töö lisana vald esitanud kohtule

kaardimaterjale, mis justkui pidi vastustaja arvates kinnitama, et liikide osas viidi töö lõpule.

Lisatud oli kaarte arvul, mis U.Timm töö lisade loetelu ületas ja oli ka lisatud 1 kaart, kus olid

kaardile kantud mõned kaitsealused taimeliigid ehkki U.Timm töö rõhutas, et inventuuri taimede

osas ei tehtud. Peale kohtuvaidluste lõppemist oli U.Timm teostanud jätkuvalt töid ja koostanud

kaardimaterjale, mis viitas, et vastustaja peab võimalikuks esitada materjale, mis määruse nr 15

ajaks ei olnud koostatud. Kohus palus täpsustada, missuguste töödega oli kaebaja määruse

andmise eelselt ja ajaks saanud materjali tutvumiseks.

Vastustaja 31.03.11 vastuse kohaselt on tutvumiseks valla kodulehel E.Reinsalu ja U.Timm tööd.

Vastustaja lisas kohtu jaoks uuesti 2 tööd ja kaardimaterjali. Kohtu täpsustavatele küsimustele

vastusena teatas vald, et valla esitatud dokumendipaketis ei olnud U.Timm töö juurde kuuluvaks

kaardiks suurendatud kaart, millele kanti maastikukaitseala piirid ja millele on rohelise

markeriga kantud kaitseala suurus 678 ha ja millel puudub leppemärkidega kirjanurk. E.Reinsalu

töö oli avaldatud 13.01.2009.a. valla kodulehel. U.Timm töö lisaks oleval ühel kaardil olid

kaitsealused taimeliigid märgitud. Vald selgitab, et ei olnud koheselt kontrollinud, mida kaebaja

kohtule esitas.

Kaebuse esitaja leidis, et kuivõrd valdav enamus vaidlusaluse otsuse koostamise aluseks

olevatest dokumentidest esitati, sh E.Reinsalu koostatud uurimustöö, üksnes kohtumenetluse

käigus, siis kaebajal ei olnud võimalik nendega tutvuda haldusotsuse tegemise ajal. Isegi kui

uuringud tehti enne määruse nr 15 vastuvõtmist, ei olnud need sisuliselt haldusakti vastuvõtmise

aluseks ega saagi olla, kuna nendes ei ole kaalutletud kaitseala loomise eeldusi ega jõutud

põhjendatult järelduseni, et kaitseala loomine on vajalik.

Vastustaja jäi seisukohale, et E.Reinsalu töö oli avaldatud kodulehel 13.01.09 ja kättesaadav

vallamajas. 2006.a. detsembris oli U.Timm koostanud kaardimaterjali. Kui kaebaja ei oleks

nende töödega tuttav, siis ta ei saaks ka väita, et neil ei ole ekspertarvamuse kvaliteeti.

Kaebuse esitaja jäi seisukohale, et asja arutamisel oli materjalide seas üksnes eelnõu ja

seletuskiri, kuid U.Timm ja E.Reinsalu uuringuid ei olnud. Vaidlusaluse otsuse tegemises hetkel

ei olnud kaebaja teadlik uuringute sisust. Vastustaja esitatud lisamaterjali põhjal ei ole

usaldusväärselt tõendatud, et U.Timm ja E.Reinsalu tööd olid avaldatud kodulehel 2009 a

algusest; kohtule esitatud tõend (tlk 118) viitab lisade loomise ajale 30.03.11 ja selliselt ei ole

kooskõlas valla esitatud seletusega, et dokumentide kataloogi ei ole muudetud alates 11.02.09.a.

07.04.11 dokumendis võttis vastustaja omaks, et kohtuistungil uuritud kaart ei olnud haldusakti

tegemise ajal olemas. Kaebaja on juba välja toonud 10.05.10 seisukoha p 1, et uuringud ei olnud

kättesaadavaks tehtud. Kaebaja jääb seisukohale, et vaidluse all on küsimus, kas ainult

viitamisega kahele tööle saab lugeda haldusakti motiveerituks ja kontrolliavaks. Vaidluse

esemeks on asjaolu, millises mahus olid U.Timm ja E.Reinsalu tööd valminud enne haldusakti

vastuvõtmist ja kaebajale kättesaadavaks tehtud, kas nad vastavad LKS sätestatud nõuetele, kas

nad kajastavad tegelikku olukorda, kas nende alusel on üleüldse õigustatud maastikukaitseala

loomine ja kas vastustaja teostas kohast haldusmenetlust.

Vastustaja täpsustatud andmete alusel on 13.01.09 avaldatud kodulehel kaitse alla võtmise otsuse

eelnõu ja kaitse-eeskiri; 29.01.09.a. E.Reinsalu töö ja U.Timm töö. Vastustaja järeldab, et

U.Timm tööga oli kaebaja saanud tutvuda vähemalt 06.10.08. Kuigi kaebajale materjale ei

saadetud, olid nad avatud tutvumiseks vallavalitsuses. Vastustaja lisab 16.02.09.a.

Keskkonnaministeeriumi kirja Kohila vallavalitsusele ja Kohila vallavalitsuse kirja

R.Raudsepale, millest järeldab, et oli tekkinud küsimusi seotult tööde avaldamisega veebilehel,

nendest dokumentidest nähtub, et veebilehel tööd avaldati 29.01.09 ja kaitse-ala moodustamise

määruse eelnõu koos lisadega (piirikirjeldus, kaitse-eeskiri) arvates 13.01.09.a.

Kaebuse esitaja jäi seisukohale, et asjaolu, kas enne määruse andmist tutvustati määruse aluseks

olevaid dokumente, võib olla menetlusviga, mida ei pruugita lugeda määruse tühistamise

aluseks. Haldusakti andmist ei kaalutud ja ei põhjendatud piisavalt, ei analüüsitud asjas tähtsust

omavaid asjaolusid. Vastustaja on menetluses esitanud mitmeid dokumente, mis on loodud nii

enne kui pärast määruse nr 15 andmist, kuid mistahes hilisemalt koostatud dokument tuleb jätta

tähelepanuta, kuna need ei võinud mõjutada asja otsustamist. Arvestada saab haldusaktis

nimetatud E.Reinsalu ja U.Timm töödega, muude dokumentidega/uuringutega haldusakt ei ole

seotud. Haldusorgan ei saa põhjendamata haldusakti õigustada HMS § 56 lg 1 teises lauses

sätestatuga. Kaebaja viitab Riigikohtu HK lahendile 3-3-1-79-08 p 26 .Kaebaja leiab, et oluline

oli tagada tema PS § 15 tulenev kaebeõigus ja viitab Riigikohtu HK otsusele nr 3-3-1-14-00; nr

3-3-1-13-02. Vastustaja on menetluse kestel võtnud omaks asjaolu, et 1) U.Timm uuringud olid

pooleli; 2) U.Timm töös olid kajastatud vaid varasemalt kaitse alla võetud looduse üksikobjekte.

On selge, et need asjaolud määravadki, et kaitseala moodustamise eesmärgiks ei saanud olla

kaitsta loodusväärtusi, mida ei olnud veel uuritud (taimeliike), kuid mille olemasoluga

õigustatakse haldusakti vastuvõtmist. Ainetu on kaitsta aga juba kaitse alla võetud objekte.

Kaebaja möönab, et oli ebaselgelt formuleerinud oma seisukoha 14.04.11 vastuses. Vaidlustatud

haldusakti vastuvõtmisel ei olnud asja arutamise juures ei U.Timm ega E.Reinsalu uuringut.

Määruse seletuskirjaga oli kaebaja tutvunud, seal oli viide neile töödele, kaebaja ei nõudnud neid

eraldi välja, kuid tegemist on haldusmenetluse põhimõtete rikkumisega. Nende uuringute

saamise aeg ei ole selgelt tuvastatav ja kaebajal ei ole tõendeid, mis allikatest need saadi.

Veebilehelt kaebaja nende kättesaadavust haldusakti vastuvõtmise ajal ei kontrollinud. 14.04.11

seisukohaga koos esitatud tõendit, millega soovitakse põhistada asjaolu, U.Timm uuringu

lisadeks oleva kaardimaterjali puhul ei ole selge selle loomise aeg, ei saa kindlaks teha, millise

konkreetsete kaitsealal paiknevate loodusväärtuste kaitseks looduskaitseala moodustamise

otsustas. Palub määrus nr 15 tühistada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

31) Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebus tuleb

rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

32) Kaebuse esitajal on kaebeõigus ja volikogu määrus on kohtus vaidlustatav.

Maapõueseadus võimaldab maavara kaevandamisest huvitatud isikutel esitada taotlus maavara

kavandamisloa saamiseks ning seadusest tuleneb pädevale haldusorganile kohustus selline

taotlus sisuliselt läbi vaadata (MaaPS § 31), seega annab seadus kaevandamisloa taotluse

esitajale õiguse nõuda, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Haldusakt, mis mõjutab

kaevandamisloa taotluse lahendamise tulemust, puudutab kaevandamisloa taotluse esitanud isiku

õigusi. Vastustaja seisukoht, et on kaheldav, kas PS peab silmas ettevõtlusvabadusega seotult

antud õigusi kaebaja suhtes, kuna see nimetab vaid kodanike õigusi, on eksitav. Põhiseaduse

§ 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega..." sätestab

ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.

Ettevõtlusvabadus laieneb Põhiseaduse § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Seega kaitseb

ettevõtlusvabadus ka äriühinguid. Ettevõtlusvabaduse, kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud,

kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt.

Menetlusosaliste poolt viidatud Tallinna Ringkonna kohtuotsuses nr 3-07-2599 (Paekivitoodete

Tehase OÜ kaebus vrs Kose vald) on ringkonnakohus märkinud, et kaebuse esitaja eristub

piisavalt igast teisest võimalikust kaevandamisloa taotlejast, kelle huve võiks kaitseala

moodustamisest tulenev kaevandamisloa väljastamise keeld riivata.

Kuigi vastustaja viitas veel, et kaebuse esitajale ei ole seadusega tagatud kaevandamise õigust

maavarale, selgitab kohus lisaks, et kaebaja saab tugineda õiguspärase ootuse osas õiglasele

menetlusele, mitte aga kaevandamisloa saamisele, selliselt on kohtu arvates kaebaja tahteavaldus

õigustatud ja kaebaja ei väidagi muud. Samas nähtubki, et vastustaja ei vaidle kokkuvõttes vastu

sellele, et kaebajal on kaebeõigus. Ringkonnakohus on veel eelviidatud lahendis selgitanud, et

kaevandamisluba ei pruugita anda mitte kellelegi, kuid juhul, kui muud kaevandamisloa andmist

välistavad tingimused puuduvad, on kaebajal seadusest tulenevalt kaevandamisloa saamiseks

eelisseisund.

33) Kohila Vallavolikogu määrus nr 15 05.05.09 on halduse üksikakt ja sellega kinnitati Pahkla

maastikukaitseala moodustamine ja maastikukaitseala kaitse-eeskiri sätestab kaitsealal keelatud

tegevusena maavara ja maa-ainese kaevandamise, mille kaevandamisest kaebaja on huvitatud.

Määruse eesmärk on piirata avalik-õigusliku iseloomuga kitsenduste teel kaitsealasse jäävate

kinnisasjade kasutamist. Vastavalt keelab kaitseala kaitsekord § 5 lg 1 p 6 kaevandada maavara

ja maa-ainest. Seega riivab haldusakt kaebaja ettevõtlustegevust (PS § 31).

34) Vaidlust ei ole küsimuses, et AS Kiirkandur on esitanud Keskkonnaministeeriumile

kaevandamisloa

taotluse

Nabala

Lubjakivimaardlas

ehituslubjakivi

kaevandamiseks.

30.04.2009.a teatati Ametlikes Teadaannetes, et algatati ühine keskkonnamõju hindamine

Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Kiirkandur kavandatud kaevandamisega Nabala

Lubjakivimaardlas Tagadi ja Nõmmevälja lubjakivikarjääris. Kaitseala loomisel peab kohalik

omavalitsus kaaluma kinnisvara omanike ja teiste isikute omandiõigusele ja ettevõtlusvabadusele

seatud piiranguid ning huvi looduskeskkonna säilitamiseks, et tagada huvide õiglane tasakaal.

Kohus nõustub vastustajaga, et PS § 31 sõnastatud õigus tegelda ettevõtlusega ei ole absoluutne

õigus, sama paragrahvi teine lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse kasutamise

tingimused ja korra. Samas nähtub PS § -st 11, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust; piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi

legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed

soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse printsiibiga peab arvestama nii õiguse kohaldaja kui ka

seadusandja.

35) Maastikukaitseala moodustamine ei ole riigile kuuluva maavara kasutamist korraldav

tegevus. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlemiseks on seaduseandja näinud ette ühtsed

reeglid, mis ei sõltu sellest, kas kaitstava objekti piiridesse jäävad maavarad või mitte. Kohus

nõustub vastustajaga, et LKS § 10 lg 7 sätestab võimaluse võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla

volikogu määrusega ja kaebaja vastupidine seisukoht on väär. Kui omavalitsus on otsustanud

loodusväärtused võtta kaitse alla, siis see tähendab, et ta peab olema võimeline hinnangute

andmiseks, mis seadus ette näeb ja puudulikku hindamist ei saa välja vabandada rahaliste

ressursside või spetsialistide puudumisega. Loodusobjekti kaitse alla võtmisel peab nähtuma

selle tüüp, kaitse eesmärk, asukoht ja selle piirid, et kaitset korraldada ja määrata vastav

menetlus. Loodusobjekti kaitse alla võtmine eeldab, et määratakse kindlaks objekti kaitse alla

võtmise eeldused, selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või

esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus – LKS § 7.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et seadusest tuleneval alusel peab objektil olema seega eriline

väärtus ja see tuleb esile tuua, et hinnata, kas kaitse alla võtmine on põhjendatud. LKS § 8 lg 4

võimaldab jätta loodusobjekt kaitse alla võtmata, kuigi on esitatud vastav ettepanek. Eksperdi

arvamusest tulenevalt võib ettepaneku tagasi lükata.

Seega nõustub kohus kaebajaga, et kui vastustaja soovis loodusobjekti kaitse alla võtta, peavad

nähtuma loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 8 lg 5), et otsustada objekti kaitse

alla võtmise menetlus kooskõlas §-ga 9. LKS § 9 lg 2 kohaselt algatab loodusobjekti kohaliku

kaitse alla võtmise menetluse kohalik omavalitsus.

Käesolevas asjas on Kohila Vallavalitsus andnud välja korralduse 30.01.07.a nr 75, milles

märgitakse, et algatatakse Pahkla maastikukaitseala moodustamine, kuid korraldusest ei nähtu

ühtegi vallapoolset selgitust ega põhjendust, missugusel eesmärgil otsustati kohaliku tasandi

kaitseala moodustamine algatada ja missugune on kaitstav väärtus. Eeltoodust tulenevalt jäi

ebaselgeks, miks omavalitsus otsustas algatada kaitse-ala moodustamise, kuivõrd piirkonnas on

loodusväärtused varem kaitse alla võetud ja valla üldplaneeringust (ÜP-st) ei nähtunud, et kaitset

vajavad väärtused on veel kindlaks tegemata ja vajavad eraldi kaitsmist või et üldplaneeringust

tulenevalt tuleks moodustada maastikukaitseala, mis välistab kaevandamise. Kohus nõustus

kaebajaga, et vaidlusaluses määruses ei ole kajastatud kaitseala loomise aluseid ja põhjusi ning

kui uurida U.Timm tööd, siis sealt ei nähtunud, et töö oleks lõpule viidud. Samas aga väitis

vastustaja, et siiski otsustati kaitsealuste liikide kaitseks moodustada kaitseala. Määruse nr 15

tekst ei käsitle loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu, vaid keskendub

kaevandamise lubamatuse küsimusele, samas ei ole ka kaitseala moodustamise seletuskirjas

täpsemaid selgitusi. Kohus nõustus kaebajaga, et kehtiv ÜP ei välistanud kaevandamist.

Üldjuhul on arengukavades ja üldplaneeringutes ära määratud piirkonnad või juhud, mil

looduskeskkonna saastamine või siis loodusvarade kasutamine võib ohustada looduslikku

tasakaalu, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja nende kaitsevajadust suunatakse

arengukavade või üldplaneeringuga. Kuna tuleb eeldada, et valla ÜP on kooskõlas seadusega, sj

maakonnaplaneeringuga ja selle koostamisel arvestati KeHJS, LKS ja PlanS nõuetega, siis on

ÜP usaldusväärne dokument, mis annab kaalukad juhised, kuidas piirkonda arendada ja

missugused kaalukad meetmed selle tagavad. Üldjuhul saab ka eeldada, et ÜP, kui KeHJS

kohase strateegilise dokumendi keskkonnamõju hindamine, on juba toimunud. Antud juhul on

valla ÜP kehtestatud 2005 a ja sellega muutus kehtetuks valla senine 1996 a. ÜP. Samas nähtub,

et ÜP-ga muudetakse kehtivat Rapla maakonna teemaplaneeringut „Asustust ja Maakasutust

suunavad keskkonnatingimused“, sj muudeti tiheasustus- alasid ja täpsustati rohevõrgustiku

tuumalade ja rohekoridoride piire, võeti arvesse oluliseks peetud looduskoosluste ja

miljööväärtusega alad. Teemaplaneeringute osas märgitakse, et soovitav on läbi viia

keskkonnamõjude hindamine. Antud juhul teemaplaneering vallal puudub ja ÜP-s ei ole

nimetatud kaitset vajavaid objekte ja ÜP-s koostamisel oli kaevandamise vajadusega arvestatud.

Seega tekkis kaebajal loogiliselt küsimus, miks antud juhul moodustati maastikukaitseala ja

missuguseid väärtusi soovitakse kaitsta või mis vahepealsel ajaperioodil oli muutunud.

Vastustaja väidetel ei ole ta teostanud planeerimismenetlust ning veel ei ole muudetud ka ÜP-d,

kuigi vaidlust ei ole küsimuses, et valla ÜP kohaselt jääb kaitse-alasse üldplaneeringus märgitud

ala maardlate alana. Maavara olemasolu kohaliku omavalitsuse territooriumil ei välista kohaliku

omavalitsuse pädevust valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamisel (PlanS § 17).

Kohila valla ÜP aastani 2015 ei märgi ära, et karstivormide olemasolu või muude väärtuste tõttu

tuleks maavarade kaevandamine lõpetada või kaevandamist üldse mitte alustada ja et maakonna

planeeringu rohealad takistaksid maavara kaevandamist.

Kohtul tuleb nõustuda kaebajaga, et valla ÜP kohaselt on piirkond ette nähtud perspektiivse

kaevandamisalana ja ÜP on PlanS § 8 kohaselt dokument, millega määratakse kindlaks valla või

linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda

võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate

mõjude hindamine. ÜP on lisaks valla arengukavale oluline kohaliku omavalitsuse poolt

koostatav dokument, millest lähtudes saab ettevõtja andmed, et kavandada tuleviku

majandustegevust. Majandustegevust ei saa vältimatult alustada/jätkata siis, kui esineb seaduses

ettenähtud objektiivne takistus ja see on nõutaval viisil kindlaks tehtud. Antud juhul on kaebaja

isikuks, kelle majandustegevus on seotud piirkonnas maavara kaevandamisega, seega kaitse-ala

moodustamisega

takistatakse

isiku

majandustegevust.

MaaPS

võimaldab

maavara

kaevandamisest huvitatud isikul esitada taotlus maavara kaevandamisloa saamiseks ja seadusest

tulenevalt peab pädev haldusorgan taotluse lahendama - MaaPS § 31. Kuna ÜP andmed

kinnitavad, et selle menetlemisel ei näinud vald kaevandamise suhtes takistusi loodusväärtuste,

pärandkultuuri vms säilitamist vääriva objekti huvides, siis tekkis vältimatult küsimus, mis on

vahepealsel ajal oluliselt muutunud ja missuguseid objekte/väärtusi peab silmas kaitse-eeskiri.

Kohus nõustub kaebajaga, et antud juhul arvestades ÜP-ga määratud olukorda, pidi vastustaja

esile tooma ja põhjendama, missugused väärtused on vältimatult veel vajalik kaitse alla võtta, kui

nende olemasolu ja kaitsevajadus senimaani puudus ning kaevandamist ei saanud välistada.

Vaidlust ei ole küsimuses, et nii ÜP koostamisel kui ka käesoleval ajal on tegemist üleriigilise

tähtsusega maavara leiupaigaga ning kaevandamise vajadus ei saanud tulla vallale üllatuslikult.

Üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 09.06.05.a. määrusega

nr 131 ja kaebajat huvitavas osas ei ole seda muudetud; ÜP koostamisel oli küsimust arutatud,

vastupidiselt ei oleks tehtud planeeringus ja selle kaardimaterjalis vastavaid kandeid.

Vaidlustatud volikogu määrusega loodi kohaliku tähtsusega maastikukaitseala, mistõttu antud

juhul kuulus kohaldamisele LKS § 10 lg 7, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla ilma planeeringut koostamata volikogu määrusega.

Kohila Vallavolikogu on kasutanud eelnimetatud paragrahvi lg-s 2 toodud võimalust kaitseala

moodustamiseks planeeringut koostamata. Seega ei nõustu kohus kaebajaga selles, et ilma DP-d

koostamata puudub võimalus moodustada maastikukaitseala, kuna seadus seda võimaldab.

Vaatamata seaduses toodud võimalustele tuleb kohtul nõustuda kaebajaga ka selles, et vald on

tekitanud ebaselge olukorra selgitades, et valla ÜP-d ei muudeta niipea. Nimelt juhul, kui valla

ÜP, mis on KeHJS kohaselt strateegiline dokument, jääb muutmata, on kaevandamine, ehitamine

vms tegevus ÜP alusel kaitse alla hõlmatud maatükkidel endiselt võimalik, samas kehtib

maastikukaitse eeskiri, mis selle välistab. Vald väidab, et ta ei saa rahaliste ressursside

puudumisel planeeringusse muutust sisse viia. Selles olukorras kehtiv ÜP muutub osaliselt

sisutuks ja ei taga ÜP kohast maakasutust. Vastustaja vastusest ei ole täpsemini aru saadav,

kauaks

ÜP

jääb

muutmata.

Juhul

kui

vald

soovinuks

teha

koheselt

muudatust

detailplaneeringuga, ei oleks tekkinud ebaselgust, kuivõrd DP eesmärkide kaudu- PlanS § 9 lg 2

p 10- on see võimalik ning seadus võimaldab ka maa-alade või üksikobjektide kaitse alla

võtmise, samuti võimaldab p 11 määrata miljööväärtusega hoonestusalad, et määrata nende

kaitse-ja kasutustingimuste seadmine. LKS § 10 lg 7 võimaldab volikogu määrusega võtta kaitse

alla loodusobjekt, mille kaitse alla võtmine ei tulene üld-või detailplaneeringust, kuid antud juhul

tekibki olukord, mil ÜP kohaselt ei tohiks maa-omanikele ja huvitatud isikutele seada

maakasutusel piiranguid, mis ei tulene ÜP-st. Seega ei pruugi vastustaja valitud lahendus vallas

olemasolevas olukorras olla nö kõige vähem kulukam ega ratsionaalsem, kuivõrd maaomanike ja

huvitatud isikute kohustuste ja õiguste suhtes tekitab selliselt ebaselgust. Kohtule nähtub, et

selline probleem võib tekkida põhjusest, et õiguslikult on siduv vaid üks planeering (PlanS § 3 lg

3). Kui viimane planeering on DP, siis on õiguslikult siduv DP; kui viimane planeering on

üldplaneering ja ÜP kohaselt ei ole tegemist DP kohustusega alaga, siis on õiguslikult siduv

üldplaneering. Maastikukaitseala eeskiri küll kehtib, kuid ÜP maastikukaitseala antud piirkonnas

ette ei näe ja ÜP-st tulenevalt tegevuspiiranguid ei seata. Kuigi LKS ja PlanS ei ole selgelt

väljaloetav, kas maastikukaitseala moodustamine on planeerimistegevus, nähtub kohtule, et see

saab liigituda vaid planeerimistegevuseks, kuna soovitakse muuta senist maakasutust, võtta

kaitse alla maad, mis seni ei olnud kaitsealused ja millele seatakse kaitse-ja kasutustingimused,

mis seal senimaani puudusid ehk sellega soovitakse muutusi võrreldes üldplaneeringuga.

Haldusaktist ja vastustaja seletustest ei ole selge, kuidas eelnimetatud olukord lahendatakse ja

kohus nõustub, et menetluse tulemusel on tekkinud ebaselgus, sj ei pruugi valla lahendus olla

kooskõlas huvitatud isikute või maakasutajate huvidega, kui toob neile kaasa lisakohustusi,

millest nad määruse nr 15 vastuvõtmisel teadlikud ei olnud. Samas ei saa selle põhjal veel väita,

et rikuti hea halduse tava kaebaja suhtes, kui vald otsustas moodustada maastikukaitseala

lihtsustatud viisil.

Kaebaja väited seotult LKS § 31 lg 2 p 3 võimaliku vastuoluga põhiseadusega on esitatud

kaebajal ebaselgelt. Kohtule nähtub, et kuivõrd seadus võimaldab eesmärgipäraselt talitades

moodustada kaitse-alasid ka nii, et ei tekiks vastuolusid, siis LKS § 31 lg 2 p 3 kohaldamata

jätmine ei tooks kaasa tagajärge, mis võtaks kohalikult omavalitsuselt õiguse moodustada

kaitsealasid. Kui omavalitsusorganil on õigus vastavalt seadusandja selgele tahtele moodustada

maastikukaitseala ja selleks on seaduses sätestatud tingimused täidetud, siis iseenesest

piiranguvööndis maavara kaevandamise keelamine ei piira isikute seadusega tagatud õigusi PS

vastaselt. LKS § 31 lg 1 märgib, et piiranguvöönd on kaitseala maa- või veeala, kus

majandustegevus on lubatud, arvestades käesoleva seadusega sätestatud kitsendusi. Sama

seaduse lg 2 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud p 3

kohaselt maavarade kaevandamine. Kaitseala moodustamine peab aga toimuma õiguspäraselt, et

mitte

seada

ebaproportsionaalseid

piiranguid

ühegi

isiku

majandustegevusele.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt on nõutav, et õigusnormidega rakendatavad meetmed

oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega

läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik. LKS sätestatud piirang ei ole

proportsionaalsuse põhimõttega ilmselges vastuolus, kuna tegemist ei ole sobimatu meetmega

taotletava eesmärgi saavutamiseks, kui keelatakse tegevus mis loodusväärtuse säilimist ei taga,

samas nähtub, et lähtutakse juhtumi eripärast. Kasutatud meede aitab tagada valida sobiv

majandustegevus ja välistada tegevus, mis väärtuste kaitset ei taga ning piirang selliselt ei lähe

kaugemale kui oleks tarvilik. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nr 3-07-2599, millele kaebaja on

kaebuses viidanud, nähtub, et kohus on käsitlenud omavalitsusorgani õigust moodustada

kaitsealasid ja kohus selgitas, et tegemist on seadusega omavalitsusele antud õigusega. Juhul, kui

kaitseala moodustati õiguspäraselt, siis on sellisel alal tegevuse piirangud vajalikud sõltumata,

kes väärtuste kaitse alla võtmise otsustab. Kohus juba märkis, et tegemist ei ole maavara

kasutamist korraldava tegevusega ja loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse reeglid lähtuvad

kaitset vajavast objektist. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada LKS § 31 lg 2 p

3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Juhul, kui kaitseala moodustati õiguspäraselt, siis on sellise

tegevuse piirangud vajalikud.

36) 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber

kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei

esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus

on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele,

ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.

/…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll

kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on

diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või

jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märgib

Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele

asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis

on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“

Kaebaja leiab, et haldusakt on jäetud motiveerimata, see on kontrollimatu ja ei võimalda hinnata

kaalutluste ratsionaalsust; asja otsustamisel on tehtud olulisi menetlus-ja vormivigu, mis

mõjutasid asja otsustamist. Kaebajal oli raske teostada kaitseõigust, kuivõrd asja arutamisel ja

vormistatud määrusest ei nähtu kaitseala loomise tegelikke aluseid ja põhjuseid ning võib aru

saada, et vastustaja ei ole kaalutlenud olulisi asjaolusid ning on muuhulgas lähtunud

lubamatutest kaalutlustest. Võimalik ei ole hinnata proportsionaalsuse küsimusi ja tuginetud on

ebapiisavale uuringumaterjalile ning sj jäeti arvestamata osa uuringumaterjali, mis võis viia asja

ebaõigele otsustamisele. Puudulik haldusmenetlus ei vasta seaduses esitatud nõuetele ja takistas

kaebajal õiguste realiseerimist.

Selgust ei loonud ka vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohad, mistõttu tuli kaebaja

korduvalt selgitada kaebuse motiive. Kohtule nähtub, et kuivõrd vastustaja haldusakt on

motiveerimata eelkõige loodusväärtuste määramise olulistes küsimuses ja täiendavad selgitused

üksnes muutsid õiguslikud ja faktilised asjaolud ebaselgemaks, siis esitatud viimases vastuses

(kohtuotsuse p 30) on kaebaja jõudnud samale äratundmisele, mis kohuski. Kohtule nähtub, et

haldusakt mitte üksnes ei ole motiveerimata maastikukaitseala moodustamise aspekte silmas

pidades, vaid on kokkuvõttes ka kontrollimatu. Lisaselgitused üksnes kinnitasid veendumust, et

ebapiisav uuringumaterjal ei võimaldanud loodusväärtusi kindlaks määrata, et moodustada

maastikukaitseala ja seda ka valitud piirides. Sj nähtub, et kuigi väidetult on aluseks võetud 2

spetsialisti arvamust/uuringut, on neist tehtud järeldused meelevaldsed ja otseselt on E.Reinsalu

töö järeldusi moonutatud ja haldusaktis on tema seisukohad esitatud vastuolus tehtud uuringuga.

E.Reinsalu töö järelduste moonutamine võis viia ebaõigele tulemusele. Vastustajal ei ole samas

teistsugust ekspertarvamust või samaväärset tööd, mis lükkaks ümber ekspertarvamuse.

Vastustaja on teostanud diskretsioonivea, mille ületamiseks ei ole kohtul võimalusi.

37) Seaduse kohaselt võib kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaks loodusobjektiks olla

maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala

või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega

paikne kaitsealal. Seega on seadus ette näinud, et looduses esinev väärtus võidakse kaitse alla

võtta, kui selle väärtusest tulenevalt on avalik huvi olemas, ehkki sellise huvi realiseerimine võib

piirata teiste isikute õigusi ja huvisid.

Riigikohus on oma 10.10.2002 lahendis nr 3-3-1-42-02 märkinud, et: „Kohalik omavalitsus,

teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb

piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole

aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan

on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on

toimunud ratsionaalselt.“ 18.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 on Riigikohus täiendavalt

märkinud, et: “Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega

kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid

planeeringu koostamise käigus.“

Kohus tegi kindlaks, et kaebaja kahtlused haldusakti kontrollitavuse osas on põhjendatud ja

vastustaja ei ole täitnud motiveerimiskohutust ning vastustaja ei ole ka kogunud piisavalt

materjale, et kaitse-ala moodustada. Puuduliku haldusakti kehtima jätmine ei ole võimalik ka

siis, kui see olulises osas tugineb väitele, et soovitakse kaitsta avalikku huvi. Kuigi vastustaja

sellele on oma haldusaktis tuginenud, on see sisutühi.

Kaebaja leiab õigustatult, et põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ei ole selged määruse

faktilised asjaolud, sj ei selgunud kaitset vajavad objektid, nende kaitse alla võtmise vajadus

looduskaitselisest aspektist lähtuvalt, kuigi on selge, et soovitakse takistada kaevandamist.

Vastustaja selgitused ajas muutusid ja mis lõppeks kaitse alla võeti; seda ei selgitanud ka piiride

valiku küsimuste uurimine. Kohus püüdis vastustajalt selgituste saamiseks uurida lisaks kaitseala

piiride määramise küsimuse kaudu, missugust loodusväärtust tegelikult soovitakse kaitsta, kuna

U.Timm töö algne eesmärk langes ära ja puudus selgem piiritlus, millisest ajast otsustati uurida

taimeliike ja piirduda nende kaitsega.

Vastustaja haldusakt, selle alusmaterjal ja vastustaja suuliselt antud seletuste muutmine ei

võimaldanud määratleda objekti/objekte, mida soovitakse kaitsta. Vaidlusalune haldusakt ei

põhjenda kaitseala moodustamise vajadust lähtudes loodusväärtustest vaid piirdub kaevandamise

küsimuste aruteludega, kuid sj esitatakse ka väited, mis ei ole kinnitatud uurimustöödega, kuigi

väidetult oli selleks tellitud 2 eksperttööd.

Esmalt märgib kohus, et väidetult sooviti kaitsta karstiala, samas nähtus, et see jäi liialt

üldsõnaliseks ning sellest eesmärgist ka loobuti ehkki kaitse-eeskirjas on karstiala kaitsealuse

väärtuse/objektina endiselt nimetatud. Edasi märgiti, et sooviti kaitsta liike, kuid kohtule ja

kaebajale nähtus, et liikide kaitse peaks toimuma teistsugustel alustel ja liikide

kindlaksmääramise tööd ei viidud määruse nr 15 andmise ajaks lõpuni (U.Timm töö).

Kaitstavate liikidena saaksid antud juhul kõne alla tulla vaid taimeliigid, kuna U.Timm töö

nimetas ära taimeliike. Kuigi vastustaja märkis, et soovitakse kaitsta loodust üldiselt, ei nõustu

kohus, et sellise soovi korral saaks piirduda üldsõnalise väitega, st et kaitseala moodustatakse

eesmärgil kaitsta loodust. Selliselt kaitse-alasid LKS tulenevatel alustel moodustada siiski ei

saaks, kuna LKS § 2 lg 1 kohaselt saab loodust kaitsta tema säilitamise seisukohalt oluliste alade

kasutamise piiramisega ja LKS § 7 seab loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused, so selle

ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või

rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Suulisel vastamisel muutis vastustaja korduvalt oma

seletusi kaitsealuste väärtuste osas.

Vaidlusalusest haldusaktist, maastikukaitseala kaitse-eeskirja seletuskirjast ei nähtu selgitust,

miks kaitseala moodustati, kuigi seletuskirjast ja kaitse-eeskirjast võib välja lugeda, et kaitse alla

võetakse

maastik,

karstiala,

taimeliikide

kasvukohad,

väärtuslikud

looduslikud

ja

poollooduslikud kooslused, pärandkultuuri maastikud. Määrus nr 15 nimetab vaid üldsõnaliselt,

et maastikukaitseala moodustamisel lähtuti peamiselt 2 uuringust, so Enno Reinsalu ja Uudo

Timm tööst. Edasi märgitakse, et kaaluti maastikukaitseala pindala vähendamisest, et mitte

takistada kaevandamist ja märgitakse, missugused kahjulikud tagajärjed on kaevandamisel.

Vastustaja märgib kahjulike mõjutustena tolmu, müra jms, mis aga ei kahjusta metsa või taimi

või loodust üldiselt, mis aga on seadusest tulenevalt vastavate leevendavate meetmetega

võimalik ära hoida või vähemalt neid minimeerida, samas on kahju tekitamisel MaaPS § 56

kohaselt esitada kahjunõudeid sõltumata kaevandaja süüst. Vastustaja ei jäänud ka veereziimi

mõjutuste osas selgesõnaliseks, kuigi kaevude kuivamise küsimus võib tekkida, mis aga

kaevandamise puhul on kõrvaldatav, kuna saab nõuda uute rajamist ja veeprobleemi

lahendamist. Seotult kaevandamisega tehakse järeldus, et killustiku tootmine on vajalik, kuid

kaasnev mõju on antud kohas oluline ja ületab piirkonna keskkonnataluvuse. Mingeid selgitusi,

mis peetakse silmas antud piirkonna keskkonnataluvuse all ja selle taluvuse ületamises, ei ole

senimaani antud. Nähtub, et antud piirkonnas ei ole arendatud tegevusi, mis keskkonnataluvuse

osas võiks viidata, et loodus vajab niisugust täiendavat või erilist kaitset, et moodustada

maastikukaitseala. Seega nõustus kohus, et määrusest ei nähtunud, miks maastikukaitseala

moodustamine oli vajalik ja missuguste väätuste kaitseks, kuigi on arusaadav, et soovitakse

vältida kaevandamist. Kuid ajendist üksi ei piisa, et moodustada maastikukaitseala. Selgust ei loo

ka õiguslik viide LKS §-le 10 lg 7, muid õiguslikke aluseid määrus ja eeskiri või seletuskiri aga

ei nimeta.

38) Kohus nõustub kaebajaga, et LKS §-st 6 tulenevalt kohaldatakse looduskaitseseadusest

tulenevate haldusaktide kehtestamisel HMS sätteid, sh HMS § 54 ja § 56 nõudeid. HMS § 56 lg.

3 tulenevalt peab kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt olema õiguspärane ning menetlusnõuded

täidetud, kuivõrd LKS § 6 kohaselt järgitakse haldusmenetluse seaduse sätteid.

Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-07-2599 leidnud, et LKS § 9 lg 5 näeb ette kinnisasja

omanike kohustusliku kaasamise menetlusse. Selles asjas ringkonnakohus märgib, et kuivõrd

kaebuse esitaja oli kaevandamisloa taotleja, siis tuli ta kaasata HMS § 11 lg 1 p 3 alusel

menetlusse. Käesolevas asjas on vastustaja määruses nr 15 märkinud, et vald arvestas tulevase

kaevandaja majandustegevust ja oli teadlik, et kaebaja taotleb maavara kaevandamise õigust,

kuid eraldi HMS viidatud alustel ta kaebajat menetlusse ei kaasanud, kuna viidi läbi avatud

menetlus, mis tagas vastustaja arvates kaebajale piisava osalemise kaitseala loomise protsessis.

Vastustaja esitatud sündmuste kronoloogiast nähtub, et vald on algatanud maastikukaitseala

moodustamise volikogu otsusega 30.01.2007 ja kaebaja esitas Keskkonnaministeeriumile taotluse

kaevandamisloa saamiseks 13.06.2008; geoloogilise uuringu loa taotluse esitas kaebaja juba 2004.a.

Kaevandamisloa taotluse esitamise ajaks oli kaitseala moodustamise menetlus seega juba alanud, mistõttu

vallal tõepoolest kaevandamisloa taotlusest tulenevalt menetlusse kaasamise võimalus puudus, kuigi

kaevandamise vajadus oli vallale ettenähtav ning huvitatud isik teada. Vald ei olnud huvitatud isikuna

kaebajat menetlusse kaasanud. Vald on kaebajale teatanud, et ta algatas maastikukaitseala moodustamise

menetluse ja et vald viib läbi avatud menetluse, seega on kaebaja osalenud avatud menetluses ja selles

osas ka vaidlust ei jäänud. Kuid kaebaja leiab, et tema kaasamine on formaalne, millega kohus nõustub

Kaebaja faktiline toimingutes osalemine ei taganud tema ärakuulamise õigust ja jääb ebaselgeks, millal

asjas esitati eelnõu, millele oleks saanud asjakohaselt vastu vaielda, kuivõrd nähtus, et U.Timm töö

lõpetamatus tingis mingil hetkel esialgsete plaanide muudatuse, kuid ühestki alusmaterjalist ei nähtu,

millal see selgesõnaliselt teatavaks tehti.

39) Kuigi kohtule nähtus juba menetluse kestel, et kaebuse esitaja on õigustatult püstitanud küsimuse

haldusakti motiveerimise küsimuses ning küsimuse, kas menetluslikult saadi piisav uuringumaterjal ja

kas uuritava materjali põhjal on kaitseala loomise eesmärgid ja tulemus selge ning kontrollitav, kontrollis

kohus ka muude dokumentide ja tõendite olemasolu, kuivõrd mitte igal motiveerimise puudujäägil ei

tuleks esmalt otsust tühistada, kui on võimalik ammendavalt kontrollida, millele otsus tugineb. Samas

olid vastustaja selgitused ebajärjekindlad ega aidanud menetluses aru saada, missugusena tuleks mõista

haldusaktis esitatud seisukohti.

Kaitseala moodustamine oli kohtu arvates alanud ebaselgetel asjaoludel, kuna vallavalitsuse

korraldus nr 75 mingeid lähemaid selgitusi kaitseala moodustamise eesmärkides ei nimetanud,

kuigi nähtub, et vald pidi määratlema seaduse kohaselt kaitseala moodustamiseks eesmärgid.

Arvestades valla ÜP-d, mis kaitseala moodustamise vajadusele ei viita ja võimaldab

kaevandamise, ei osanud vald kohtule selgitada üheselt, missugused objektid ja missugustel

väärtuselistel kaalutlustel vajavad veel kaitset, kuigi neid eeskirjas nimetatakse eraldi loendina.

Seletuskiri, mis kuulub asjas alusmaterjali juurde, on sellest aspektist vaadatuna igasuguse

motivatsioonita, kuigi asjaolusid võiks kajastada ka seletuskirjas (tlk 93 I kd).

Suulistest ja kirjalikest selgitustest nähtub, et karstiala või selle veereziimi küsimust ei suudetud

uurida valla soovitud aspektist lähtudes põhjusest, et sellised uuringud vajavad ressursimahukat

ja teistsugust lähenemist, mida kohalik omavalitsus endale lubada ei saanud. Sellest saab kohus

järeldada, et antud selgituse põhjal on ebaloogiline motiveerida kaitseala moodustamist nii, et

kaitstav objekt/väärtus on ikkagi karstiala. Vastustaja viitas siinkohal U.Timm tööle, mille

eesmärk aga jäi omakorda ebaselgeks, kuna karstiala U.Timm töö siiski ei uurinud, ehkki töös oli

püütud karstialaga seotud küsimusi ära märkida.

Kuigi kohtuasja arutamisel vald leidis, et U.Timm eksperdina märkis kaardile taimeliigid, mis

tuleks kaitse alla võtta ja et hoopiski selle tõttu moodustati kaitseala, on ka selline seletus

ebaloogiline, kuivõrd vastustaja möönis, et taimeliike tegelikkuses ei inventeeritud ja selle

nimetab ära ka U.Timm töö.

Kaitse-eeskiri nimetab § 1 lg 1 all erinevaid objekte, mis peaksid olema looduses eristuvad.

Vastustaja ei ole fikseerinud, missuguseid kinnistuid võiks seostada nt väärtusliku

traditsioonilise kõlvikulise ja pärandkultuuri maastikuga või nt väärtusliku ja poollooduslike

koosulustega maastiku-alana; ebaselgeks jäi, mis peetakse silmas kõige selle juures kaitse –

eeskirja § 1 lg 1 p 1 nimetatud objekti „maastik“ all. Kaitse-eeskirjas nimetatud objekte

vastustaja esindajad kohtuistungil määratleda ei osanud ja koostatud ei ole ka kaarti, mis

märgitud väärtused tähistaks. U.Timm koostatud kaart, mis pidi olemas olema määruse nr 15

andmise ajal kaitseala piiride näitamiseks (sellel ajal märgitud määruse lisa 28.10.08 seisuga)

märkis ära objektid nagu „Vaeslapse leinakivi“, „Ussikivi“, „Eestimaa kivide kuningas“ jne (tlk

94 I kd), mis aga ei olnud väärtusteks, mille tõttu oleks tulnud moodustada maastiku-kaitseala,

kuna nende kaitse määrati teistsuguses korras ja lõppeks nad ka ei jäänud moodustatud kaitse-ala

piiridesse. Kohtuistungil toetus vastustaja oma selgitustes üksnes sellisele kaardile.

Kuigi kaitseala piir on esitatud, ei olnud kohtule kontrollitav, kuidas konkreetselt alale jäävate

kinnistu omanikud saavad teabe, misssugust väärtust nende maal soovitakse kaitsta, nt kui oleks

vajalik loodushoiutoetusi taotleda. Ka selle küsimuse kaudu oleks kohtul olnud võimalik

asjaolusid kontrollida, kuid vallal ei ole täpsemaid andmeid kohtule esitatud. Vastustaja

esindajad selgitasid lõppeks, et kaitseala piir kujunes nii, et volikogu liikmed ise otsustasid piiri

kulgemise küsimuse, kuna nemad teavad, mis looduses on väärtuslikku.

Seega nähtus kohtuasja arutamisel, et selline kaitse-ala kehtestamine jätaks kaebaja ja ka teised

maaomanikud seisu, mil nad jääksid oma tegevuste planeerimisel liigselt sõltuvusse

vallaametnike suvast, kuna pole konkreetselt võimalik kindlaks teha, kus tegelikult mingi

eeskirjas märgitud väärtustest asub. Sarnaselt puudub praktiliselt võimalus kõigil haldusevälistel

isikutel nii praegu kui ka hilisemalt kontrollida, millest volikogu tegelikult lähtus. Sellises

olukorras tekkis kaebajal põhjendatult kahtlus, et tegelikult on kaitse-ala moodustamise vajadus

näiline ja ajendatud vaid üksnes soovist välistada kaevandamine.

Kohus seega nõustub, et kaitse-ala eeskirjas nimetatud väärtusi ja nende asukohta ei saanud

kontrollida määruse nr 15 ja selle alusmaterjalide andmetel, samas jäi ka sisutuks maa-omanike

kohustuste/õiguste regulatsioon, mis tekitab põhjendatud kahtluse, et seda konkreetset kaitse-

eeskirja ei ole tegelikkuses soovitud toimima panna. Kui kaitsevajadus tuleneb põhjusest, et

mingi konkreetne maa-ala (LKS § 4 lg 7) on väärtuslik ja esinevad LKS § 7 nimetatud kaitse

alla võtmise eeldused, siis peab saama määratleda nende objektide olemasolu, asukoha, neid on

võimalik ka kirjeldada nende väärtuse/omaduste suhtes ja seda sõltumata, kas ohustavaks

tegevuseks on kaevandamine, metsa raiumine vms põhjus.

Asjaolude selgitamine oli seda raskem, et kaitse-eeskiri või selle seletuskiri ja ka määrus nr 15 ei

selgita kasutatud mõisteid. Määratlemata õigusmõistete puhul on seadusandja loobunud detailselt

ettekirjutuse andmisest seaduses eneses, normi täpsustamine on delegeeritud selle rakendajale.

Samas

uurides

erinevate

valdade

praktikat

nähtus

kohtule,

et

looduskaitseliste

objektide/väärtuste mõistete sisustamisel ei ole siiski ühest selgust. RK HK on lahendis nr 3-4-

1-5-05 märkinud, et nende mõistete sisustamine toimub seadusandja juhiste ja eesmärkide abil.

Kuigi vald on kaitse-eeskirjas nimetanud ära objektid/ loodusväärtused, mille kaitset soovitakse

tagada ja neile on põhimõtteliselt võimalik leida ka üldtunnustatud seletused, tekkis

objektide/loodusväärtuste osas ikkagi küsitavusi, kuivõrd eelnevast nähtus, et valla esindaja

selgitused kohtuistungil haldusakti sisu kohta ajas muutusid. Kord märkis vald, et objektid on

määratletavad, samas aga piirdus selgitusega, et kaitstakse loodust üldises plaanis ja hiljem, et

lähtuti nn ettevaatusprintsiibist, kuigi haldusaktist seda välja ei loe. Samuti leidis esindaja, et on

piisav, kui kaitstavaid väärtusi määratletud piirides teab vaid otsuse vastuvõtja. Ka ei välistanud

esindaja, et tegemist võib olla pärandkultuuri maastikuga, kuigi möönis, et ühegi

uuringumaterjalile selles osas konkreetselt ei tuginetud.

Tekkinud ebaselgust ei aidanud kõrvaldada ka muude dokumentide ja tegevuste uurimine.

Asja materjalidest nähtub, et antud juhul oli vallavalitsus saanud külaelanike ettepaneku

maastikukaitseala moodustamiseks. Kohila valla Pahkla maastikukaitseala moodustamise

korraldus nr 75 30.01.07 ei nimeta aga kaitse-ala moodustamise eesmärke, st ei nähtu, kas

vallavalitsus toetab ettepanekut osaliselt, täielikult või miks omavalitsus üldse soovib algatada

kaitseala moodustamist, arvestades et pikaajalistest arengusuundadest ja et ÜP –st sellist

vajadust ei nähtunud. Kuigi LKS näeb ette, et menetlus algab erialaspetsialisti

arvamuse/uurimuse koostamisest ja selle esitamisest haldusorganile, ei pea seadus silmas seda, et

vald omapoolselt jätab haldusaktis eesmärgipüstituse reguleerimata.

Vastustaja tellis ekspertidelt 2 tööd ja vald leiab, et tegemist on LKS § 8 lg 3 märgitud tööga.

Ühe töö tellis vald spetsialist U.Timm`ilt, kuid kaebaja on veendunud, et selle töö andmetel ei

oleks saanud menetlus päädida haldusakti andmisega, kuivõrd töös püstitatud eesmärke ei

saadud erinevatel põhjustel realiseerida. Kohus nõustub sellise järeldusega, kuivõrd uurimustöö,

mis on väidetult kaitse-ala moodustamise aluseks, toob välja, et veereziimi uuringuid ei olnud

lõpetatud ja ekspert ise selliseid uuringuid ei teinud. Samas on rõhutatud töös ja vastustaja

selgitustes, et U.Timm ülesandeks oli jälgida hoopiski kaitsealuste taimeliikide olemasolu, kuigi

kohtule nähtub, et ka selles osas jäi töö samuti erinevatel põhjustel lõpetamata ja sellist eesmärki

töö ka ei olnud seadnud. Kui vastustaja selgitas piiride kujunemise küsimust, siis selgus

hoopiski, et esmalt hõlmas kaitseala moodustamise idee kõiki loodusväärtusi, ka rohevõrgustiku

tuumala, Angerja must-toonekure püsielupaika; teisena valitud alternatiiv puudutas pool-

looduslikke kooslusi, vahelduvaid maastikke ja III alternatiiv väidetult puudutas kaitstavate

liikide leiukohti. Selliselt saadud vastustaja selgitused tekitasid jätkuvalt ebaselguse, seda enam,

et vaidlusalust määrust nr 15 selgitades on vastustaja rõhutanud korduvalt, et selleks ajaks, kui

maastikukaitseala loodi, olid lõpetamata ka uurimistööd seotult karstiala uurimisega ja

põhjaveega, kaitse-ala piire muudeti mitmel korral. Isegi kui aluseks võtta U.Timm töö lisana

kaardimaterjal, millest ühel kaardil on näidatud liigikaitselistel ülesannetel kaitse alla kuuluvaid

liike vaid ühes kohas, sj ei ole ala suurust ka määratletud, siis jäi ikkagi ebaselgeks, miks võeti

kaitse alla sedavõrd suur ala. Selgusetuks jäi, et kui eksperdi töö küll nimetab maastiku uurimise

vajadust, töös nimetatakse ära olulisena LKS § 4 lg 7 seotud liigikaitselised ülesanded, mis aga

kuulub eeskätt riigi tasandil korraldava looduskaitselise tegevuse alla, siis mida ikkagi uuriti ja

missugust kaitse-eesmärki taotleti. Liigikaitselised objektid (liigid) võetakse kaitse alla riigi

tasandil, seega ei oleks eksperdi ülesandeks neid kindlaks määrata selle töö raames, seda enam,

et ekspert ise möönis oma töös, et liike ei uuritud.

Vastustaja seletustest haldusakti andmise kohta nähtus veel, et uuritaval alal on veel teisigi

väärtusi ja kaitse alla võetavaid liike, neid tehakse senimaani kindlaks. Kuigi vastustaja leidis, et

liikide pidev kindlakstegemine kinnitab kaitse-ala moodustamise vajalikkust juhul, kui kohus

leiab, et haldusakt on puudlikult põhjendatud, kohus sellise järeldusega ei nõustu ja hilisemaid

tehtud uuringuid ei saa arvestada. Kui vastustajal on tekkinud vajadus kaitse-alaga seotult teha

täiendavaid uuringuid, siis oli tal võimalus haldusmenetlus uuendada, kuid ta seda ei ole teinud.

Kohus oli ka selgitanud, et maastikukaitsealal senimaani leitavate liikide asukoha pidev

määramine veel käesolevalgi ajal ei saanud põhjustada määruse nr 15 andmist. Kaitse-alal nt II ja

III kategooria liikide leidmine tähendab, et nad tuleb võtta kaitse alla või nad seda juba on

tulenevalt seadusest isendi kaitse tasandil (vt LKS ptk 8), selleks ei pea eraldiseisvalt

ilmtingimata moodustama kohaliku tähtsusega maastikukaitseala. Kui sooviti kaitsta liike ja selle

tõttu väärtustati mingi ala, siis ei saa kohus ise esitada neid kaalutlusi, miks selline tegevus on

vajalik, sj jääb arusaamatuks, miks moodustati just nimelt sellise suurusega maastikukaitseala- so

suurusega 678 ha, kus neid liike ära ei tähistatud ja samas nähtus, et liike leidub kogu U.Timm

uuritud alal, so ca 2000 ha suurusel alal. Mingeid järeldusi või uurimusi, et liigid on enam

massiliselt kasvamas vaid ühes kohas ja teistes mitte, ekspert andnud ei ole. Suulised vastused

viitasid selgelt, et oluliseks muutus lõpuks kaitsealuste liikide leidmine ja kindlaksmääramine,

kuid sellisel juhul ei saa ekspertarvamuseks olla U.Timm lõpetamata töö. Kuivõrd vastustaja

vastuse kohaselt heideti kõrvale I ja II alternatiiv, st I alternatiivi kohaselt enam ei olnud olulised

kõik loodusväärtused, rohevõrgustiku tuumala ning Angerja must-toonekure püsielupaigaga

seotu; II alternatiivi kõrvaleheitmisega jäi neist objektidest välja pool-looduslike koosluste ja

vahelduvate maastike osa, siis on kaitse-eeskirjas nimetatud objektide loend eksitav. Samas

nähtub U.Timm tööst, et liikide inventuuri ei saanud teha ja see ei olnud ka eesmärgiks, seega ei

ole usutav ka see väide, et kaitstakse liike. Taimeliikide kaitsmiseks on alternatiivsed

võimalused, seega kui vastustaja oleks jäänud kindalt antud väite juurde, puuduksid haldusaktist

kaalutlused, miks moodustatakse maastikukaitseala liikide kaitseks. Eksperdi töö ja kohtule

antud vastustaja seletused ei olnud loogilised ka aspektist, et kaitsealuseid liike sai määrata vaid

ühes kindlas kohas, mis kanti ka kaardile ja neid ei saanud kanda kaardile teistes kohtades

põhjusest, et aastaaeg nende määramiseks ei olnud vastav. Kohtule jäi ka see selgitus

ebamääraseks, kuivõrd neidsamu liike oleks igal juhul saanud määrata ka mujal uuritaval maa-

alal, kuna neid väidetult siiski esineb. Kui nad seal olid olemas ja oleksid olulise märgilise

tähendusega maastikukaitseala moodustamisel, siis aasta-aeg tulemusi ei saanud mõjutada, kuna

maa-ala uuriti ühel ja samal aasta-ajal, seega oleks saanud liigid ülesse tähendada ja nad siiski ka

inventeerida ja kaardile kanda. Töö sj ei märgi ära, et ühes kohas leidub liike massilisemalt ja

selle tõttu on üks ala väärtuslikum, kui teine. Selgusetuks jäi ka kaardimaterjali esitus. U.Timm

uuritavast tööst võis selliselt järeldada, et ta ei koostanud kaardimaterjali, millele on kantud nt

kaitset vajavad või seadusest tulenevalt kaitse all olevad taimeliigid, kuna see ei olnud töö

eesmärk ning inventuuri ei tehtud. Eeltoodu tõttu oli kohus ka korranud vastustajale päringut,

millal tegelikult koostati kaardimaterjal ja missugune materjal oli volikogul otsustamise aluseks

või esitatud avalikkusele tutvustamiseks, kuid kohtule nähtub, et avalikele aruteludele küsimust

selliselt ei tutvustatudki. Hilisemalt nähtubki, et kaebaja oli liikide kohta esitanud küsimusi, kuid

vastuseid ta ei saanud. Kuigi vastustaja on kirjalikul vastamisel selgitanud, et ekspert pidas nõu

ka teiste spetsialistidega ja kogus andmeid, ei nähtunud uuritavast tööst, et sellele oleks

järgnenud muutusi või muid töid, millega vastustaja oleks saanud nt liikide uurimise korral

arvestada ja määruse nr 15 ajal oli teada liikide arvukus jms andmed kaevandamise ala juures.

Antud juhul on tulenevalt LKS § 8 lg 3 tellitud ka veel teinegi eksperthinnang, so Enno Reinsalu

töö. Vaidlusalune määrus nimetab ära nende kahe tööga arvestamise, kuid kohus jääb

seisukohale, et selle töö järeldusi ignoreeriti ning moonutati, seega ei saa vastustaja väita, et tema

määruse aluseks on märgitud ekspertöö.

Kohtule nähtub, et E.Reinsalu töö, mis tegelikult pidi kokku võtma taimeliikide kohta tehtud

U.Timm töö ja andma vastuse kaevandamise võimalikkusest, on jäetud vastustajal siiski

arvestamata, kuigi määrus märgib ära sellega arvestamise. Kohtule nähtub, et vaidlusaluses

määruses nr 15 on jõutud vastupidisele seisukohale, kuigi töö oli spetsialistilt tellitud konkreetsel

eesmärgil ja seega peaks olema asjakohane. Selles eksperttöös vallale antud järeldused ei ühti

Määruse nr 15 järeldustega. Vastustaja on tegelikkuses rebinud kontekstist välja E.Reinsalu tööst

temale sobilikud järeldused ning moonutanud selliselt töö tegelikke seisukohti.

Märgitu tähendab aga, et määruse nr 15 järeldused on vastuolus tellitud tööde järeldustega ehk

määruse alusmaterjal ei kinnita määruse nr 15 seisukohti ja määrus ei tugine ekspertarvamustele

ehk ekspertiisile nagu seda väidab vastustaja.

LKS § 8 lg 3 tulenevalt tehakse eksperdi arvamuse alusel kindlaks, kas toetada kaitseala

moodustamise ettepanekut või mitte. Antud juhul ei abistanud kohut vastustaja korralduse nr 75

sisu uurimine ega ka selle alusmaterjali uurimine, kuivõrd sealt ei nähtunud, mis nimelt eksperdi

uurimusest oli oluline ja milline eesmärk seati edaspidiseks, selles küsimuse ei anna teavet ka

LKS § 9 lg 3 ja § 9 lg 4 märgitud teate uurimine. Nimelt LKS § 9 lg 3 kohaselt kohalik

omavalitsus peab avaldama ajalehes teate, mis peab sisaldama § 9 lg 4 märgitud teavet, st sealt

peaks selguma andmed loodusobjekti kohta, mida kavandatakse kaitse alla võtta.

Maastikukaitseala ei saa hakata moodustama umbmääraselt eesmärgiga kaitsta loodust.

Vastustaja esitas Kohila valla jaanuarikuu 2009 ajalehe väljavõtte (vastustaja esitatud toimiku

lisa 9), milles on teade Pahkla maastikukaitseala kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja eelnõu

avaliku väljapaneku kohta, kuid ka seal ei ole märgitud midagi täpsemini eesmärkide kohta, vaid

üksnes teatatakse, et kaitse-ala moodustatakse. Seega ei nähtu kohtule, et vald avalikustas, mis

eesmärke ta kaitseala moodustamisega taotles, va et soovib moodustada maastikukaitseala, sj

sooviti avalikku arutelu mitte korraldada. Seega ka sellest dokumendist ei nähtunud, et vald ise

oleks põhjendanud/määratlenud maastikukaitseala moodustamise eesmärgid ja sellega seotult

kaitset vajavad objektid, kuigi enne seda oli 2006 a vald tellinud eksperthinnangu U.Timm `ilt.

U.Timm teostas töö 20.12.06.a. ja töö märgibki, et Kohila vallavalitsus tegi ettepaneku koostada

ekspertarvamus Angerja ja Pahkla külaelanike ettepanekul. 20.02.06 a olid esitanud

külaelanikud ettepaneku võtta vastu otsus maastikukaitseala moodustamisest, mille omapäraks

oleks karst, kaitseala asuks Kohila karstipiirkonnas Nabala lubjakivilademetel, kus laiub 3000 ha

suurune Angerja soostik, mis ulatub 4 valla maadele. Piirkonda jäävad Tuhala, Angerja, Vääna

jõe vesikond ning Järlepa järv. Märgitakse, et Angerja soostik on Kurevere karstiala

veesäilitusala, mida läbib maa-aluste jõgede ja ojade võrgustik, kus 6 allikasoos põhjavesi kohati

maapinnale ulatub. Veel märgitakse, et on võimalik moodustada 4 valla baasil ühine riiklik

maastikukaitseala, mis on aeganõudev protsess, kuid et praegu on vajalik kiire reageering, et

vältida paekaevandamisega kaasnevaid ohtusid; kohaliku omavalitsuse tasandil on kaitseala

moodustamine kordades lihtsam, kuna pole vaja ette näha muid piiranguid majandustegevuse

osas, kui kaevandamise keeld. Kokkuvõtteks leitakse, et kohaliku tasandi kaitseala

moodustamine on vahend, mis ei võimalda lubjakiviladet kasutusele võtta (ei hakata

kaevandama) eelneva kompleksse keskkonnauuringuta, pakuti välja ka piiriskeem kaardil, mida

aga kohtumaterjalidele vald ei ole lisanud. Seega on iseenesest tõene väide, et elanikud soovisid

kaevandamise keelamist, mistõttu menetlus ka käivitus, kuid ei selgu, kas valla eesmärk oli

samasugune või lähtuti väärtuste määramisel siiski ka looduskaitselistest vajadustest ja selle

loomise eeldustest, mille nimetab ära seadus. Maastikukaitse ala moodustamisel ja määratlemisel

on need aga olulise tähtsusega küsimused.

40) Vastustaja nimetas seejärel, et mindi üle ka nn ettevaatusprintsiibist lähtumisele ja selle tõttu ei olnud

oluline määratleda objekte, kuigi need on kaitse-eeskirjas nimetatud.

Kohus nõustub vastustajaga, et keskkonnaküsimuste otsustamisel saab kohaldada nn

ettevaatusprintsiipi, kuid ei nõustu vastustaja käitlusega selle kohaldamises. Kuigi vastustaja

oma seletustes lõpuks märkis, et eraldiseisvalt ei olnudki vajalik looduses tuvastada karstiala,

kaitsealuste liikide kasvukohti ja nende liigirohkust, väärtuslike looduslike või pool-looduslike

koosluste või pärandkultuuri konkreetseid objekte, vaid rakendati nn ettevaatusprintsiipi, nähtub

kohtule, et ka nn ettevaatusprintsiibi rakendamiseks peab teadma, missugune väärtus vajab

kaitset ja kus see asub, kindlaks tuleb teha asjaolud, mis võimaldavad üldse väita, et nad vajavad

senisest enamat kaitset ja puuduvad muud võimalused kindlaks teha, kuidas objekti kaitset

organiseerida. Sõltuvalt objektist rakendub keskkonnaõiguses ka ettevaatusprintsiip erinevalt.

Kohus ei saa kontrollida ilma seda teadmata, kas kaalutlusõigus on redutseeritud nullini, sj

uurida, kas kaevandamine tuleks välistada täielikult või kas on muid alternatiive. Kaebaja

õigustatult viitas siinkohal LKS § 7 nõuetele, st et objekt peab kaitse alla võtmiseks vastama

kindlatele tingimustele, mida saaks kontrollida.

41) Kuna keskkonnaasjade otsustamisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusõigus, siis saab

haldusakti sisulise õiguspärasuse ning eesmärgi saavutamise tagada üksnes akti andmisele eelnev

õiguspärane, tõhus ja õiglane menetlus. Olulise keskkonnamõjuga seotud kavade realiseerimisele

suunatud haldusmenetlused on ressursimahukad ning ajaliselt pikemad, samas on nad ka seotud

avatud menetluse läbiviimisega. Käesolevalt põrkuvad vallaelanike huvid ja kaevandaja huvid, st

ka riiklikud huvid ehk avalikud huvid, kuivõrd kaevandamistegevust planeerib riik.

Tasakaalustatud otsuse tegemise eelduseks on kõigi asjaolude hoolikas kaalumine, mille tagab ka

õige menetlus. Kui selle läbiviimine ei ole vallale jõukohane, siis peab haldusorgan koguma

otsustamiseks täiendavat teavet ja kasutama ekspertide abi. Riigikohus on märkinud samuti, et

sellise teabe kogumine on võimalik ka läbi ekspertiiside tellimise (vt nt Riigikohtu 10.02.02.a.

otsus nr 3-3-1-42-02).

Olulise keskkonnamõjuga kaevandamistegevust ei saaks välistada pelgalt soovist säilitada senine

looduskeskkond ehk seada eesmärgiks maastiku kaitse, kui ei ole teada, kas on tegemist

maastikuga, mis tegelikult vajab erilist kaitset. Igal maastikul on väärtus, kuid selle kaitse alla

võtmiseks (mis tõkestab sellel paljud tegevused, sh majandustegevuse) peab esinema nagu

eelnevalt nähtus seaduse tingimustele vastav väärtus. Ehk lihtsamini väljendades saab

väärtuslikuks lugeda sellist maastikku, mis eristub teda ümbritsevast suurema kultuurilis-

ajaloolise, rekreatiivse, esteetilise, identiteedi, loodusliku poolest.

Kohtule ei nähtunud ÜP-st ja selle kaardimaterjalist ega seletavast osast, et kaevandamiseks

vajalikul alal või selle lähikontaktis oleval alal oleks ära toodud väärtusi, mis liigituks kas

väärtuslikeks maastikeks või siis kannaks endas põimingut ajalooliste või kultuurisündmuste,

esteetiliste vaadetega vms või oleks nimetatud kui miljööväärtuslikud alad, mille senine ilme

peaks säilima, seda enam, et U.Timm tööst nähtub, et sarnased väärtused on juba kaitse alla

võetud. Need väärtust iseloomustavad asjaolud ja kirjeldused on võimalik üldjuhul esile tuua ja

antud juhul ei ole sellist erandlikku olukorda, mis selle välistaks, et koheselt rakenduks nn

ettevaatusprintsiip.

Pahkla maastikukaitseala moodustamise seletuskirjas loodusväärtusi ei hinnata; kaardimaterjal

objektide olemasolu või asukohta ei kajastanud, see nimetab vaid selle piirid ja kui arvestada, et

ühel U.Timm koostatud kaardil on nimetatud kaitsmist väärivad taimeliigid, mille arvukust ja

kaitsevõimalusi ei kaalutud, siis kohus nõustub kaebajaga, et sellised lähteandmed ei põhjenda

tervikuna ka kaitse-ala piiride kujunemist.

Vastustaja nimetas seejärel veel, et alal võib olla pärandkooslusega seotud objekte.

Haldusmenetluse läbiviimise dokumentatsioon aga sellist kaitseala loomise eesmärki ei nimeta.

Ebaselgeks jäi, kas eelnõu muutus menetluse käigus, kui selgus, et karstiala ja veereziimi

küsimust ei saa lahendada ja kas sellest teavitati menetlusosalisi, et nad saaksid adekvaatselt oma

vastuväiteid ja selgitusi esitada (HMS § 49 lg 3 ja lg 4). Juhul, kui lõpuks ei soovitud uurida ka

liigikaitse kaitsevajadusest tulenevat ülesannet (mis on seotud riigi kohustustega), pidanuks

selgelt nähtuma, et töö eesmärgid muutusid ja keegi pidi määratlema, mis eesmärki uuringutega

taotletakse. Riigikohus on nt haldusasja nr 3-3-1-57-09 märkinud, et „Võimalik on üksnes

eeldada vastuvõetud otsuse õiguspärasust, kui otsustamisele on eelnenud seaduses ettenähtud

korras läbiviidud ja haldusmenetluse põhimõtetele vastav haldusmenetlus“. HMS § 58 saab

kohaldada vaid juhul, kui menetlus-ja vorminõuete rikkumised ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Seega jätkas kohus asja alusmaterjalide uurimist, kuigi saadud seletustest nähtuvalt

määruse nr 15 sisu ja eesmärgid muutusid veelgi ebamäärasemaks ja seda ei selgitanud ka

menetluskäik. Kaebuse esitaja on seisukohal, et menetlus oli ebaselge ja selle eesmärki lõpuks ka

enam ei täpsustatud, va et kaevandamist soovitakse välistada. Kohus kokkuvõttes nõustub selle

järeldusega, kuivõrd kohus uuris edasi ka avalike arutelude materjale ja vastustaja viidatud

koosolekute protokolle, mis kinnitasid, et läbi viidud arutlused olid siiski formaalsed ning enne

otsuse langetamist ei esitatud sellist eelnõud, mis oleks määratlenud ära loodusväärtused, mille

kaitseks konkreetsetes piirides kaitseala moodustati.

42) Avaliku arutelu ja haldusorgani koosolekute protokollid ei andnud kohtule samuti vajalikku

teavet. Selgust ei loonud ka piiride küsimuse uurimine suulisel istungil. Vald ei ole sj ka

omapoolselt selgitanud kasutatud mõistete sisu ja tähendust. Kuna vastustaja nimetas ära

pärandkultuurimaastike kaitse vajaduse, siis nähtub, et U.Timm uuris taimeliike, kuid ei

seostanud liigikaitset vahetult pärandkultuuriga. U.Timm töös märgitakse kokkuvõtvalt,

misssugused väärtused on juba kaitset leidnud ning et uuritaval alal on mõnes osas samasuguseid

objekte, mis aga kohtu arvates ei ole piisav kirjeldamaks, et juba kaitse alla olevad objektid

vajavad nn pärandkultuurina täiendavat kaitset. Kuigi oma töö alguses märgib U.Timm

(20.12.06), et ekspertiisi tulemusel koostati ülevaade piirkonnas esinevatest loodusväärtustest ja

töös nimetatakse, et Angerja-Pahkla piirkonna põhiväärtuseks on karstiala oma vaheldusrikka

veereziimiga, mis on Angerja soostiku lõunaosa ja seal vahelduvad lubjarikkad madalsood

tüsedama moreense pinnakattega metsaaladega, ei järgne sellele järeldust, et käesolevalt

kujuneks kaitsealaks karstiala mingites konkreetsetes piirides nende väärtuste tõttu. Töö ei

puuduta ka nt Tuhala Nõiakaevu kaitse vajadusi vms selliste objektide küsimusi, mis vajaksid

veereziimilt kaitset ja seda läbi maastikukaitseala moodustamise. Veelgi enam, töö analüüs

kinnitab, et kirjeldatakse juba kaitse alla võetud alasid ja objekte ning ei nähtu, miks tuleks

sarnaseid väärtusi kaitsta ka mujal. Veel märgitakse ära, et esineb erinevaid elupaigatüüpe,

allikalisi alasid ja madalsoid ja need on kasvualaks paljudele ohustatud taimeliikidele (erinevad

orhideeliigid, koldjas, jne), mis kuuluvad EL loodusdirektiivi II ja IV lisa liikide hulka ning

märgitakse ka ära, et eksperteeritav ala on püst-linalehiku kõige tüüpilisemaks leiupiirkonnaks

Eestis, kuid ka siinkohal ei järgne selgitust, kas maastikukaitseala moodustamisel Angerja-

Pahkla piirkonnas on need elupaigatüübid juba kaitse all või tuleks nad alles võtta kaitse alla või

arvata hoopiski pärandkultuuriga seotud objektideks. Pool-looduslikest kooslustest ja

pärandmaastiku elementidest märgitakse, et esineb nii aru- kui sooniite, loopealseid ja endisi

karjatatud metsi, huvitavaid moreenseljandikke ja suuri rändrahne ja nimetatakse metsatüüpe,

kuid ei tehta maastikukaitse-ala moodustamiseks konkreetseid järeldusi, kuivõrd edasi

nimetatakse riiklikult kaitstavad loodusobjektid, mis on juba kantud keskkonnaregistrisse

(Angerja must-toonekure püsielupaik; Rahaaugu hoiuala; Tammiku looduskaitseala) ja kus on

kaitse alla võetud eelnimetatud väärtused. Töö ei jõua ka järelduseni, et nende kaitsealade

kaitseks tuleks luua veel lisakaitseala. Konkreetsemalt nimetatakse, et must-toonekurg pesitseb

plaanitava kaitse-ala läheduses ja aastaringselt veega täidetud kraavid ja ojad on heaks

toitumispiirkonnaks, kuid ka sellest ei saa järeldada, et kaitse-ala moodustamist tuleks alustada

musta-toonekure söögipaiga säilitamiseks, kuigi kraavid võivad kuivada. Ka ei nähtu, kas sellisel

põhjusel esineb alternatiive või need puuduvad. Hilisemalt see küsimus ka langes ära, seda saab

järeldada koosoleku protokollidest. U.Timm sj käis läbi väidetult ca 2000 ha suuruse ala, kuid

kohtule ei ole kontrollitav, missugused väärtused võiksid lõppeks olla seotud 678 ha suuruse

alaga. Kuigi vastustaja märkis, et U.Timm ettepanek oli suuruse määramisel otsustav, nähtub

kohtule, et avaliku arutamise ajal neid piire kindlaks ei määratud ja selles osas ei saanud kaebaja

ka enam seisukoha esitamise võimalust. U.Timm töös konstateeritakse, et kindlasti esineb veel

kaitsealuseid taimeliike, sest sarnased lubjarikkad madalsood on naabruses asuval Tammiku

looduskaitsealal. Esitatakse rohevõrgustikuga seotuse argument ning järgneb kaitse alla võtmise

põhjendus, kuid seal vaid mööndakse, et piirkonnas on ulatuslikud lubjakivivarud ja

kaevandamisega kaasnev pinnase-ja põhjavee taseme langus on alles hindamisel ning töö

lõpptähtajaks ei ole tulemusi veel saabunud ning mõju piirkonnale saab teada veeuuringutest.

U.Timm märgib küll täpsustavalt, et hävivad taimed, mis jäävad kavandatud karjääri kohtadesse

ja vahetusse ümbrusesse ja muutub maastikupilt, tühjaks võivad jääda salvkaevud, kuid

piirkonna põhjavee taseme mõjusid saab hinnata peale detailsemaid uuringuid ja kuna

karstipiirkond jääb mitme valla territooriumile, oleks veekaitselised piirangud otstarbekas

kehtestada riiklikul tasandil. Seega nähtub, et ka veekaitselised küsimused otsustatakse eksperdi

arvates muude uuringutega, millest saab kohus järeldada, et karstiala ja veereziimi kaitse

küsimused ei olnud kindlalt U.Timm uuringutöö eesmärkideks.

Kuigi kaebajale oli saadetud tähtkirjaga teave maastikukaitseala moodustamise algatamisel, tuleb

kohtul nõustuda kokkuvõttes kaebajaga, et LKS § 9 lg 5 mõttes ei saanud ta teavet kavandatu

kohta, kuigi ta tutvus esialgse eelnõuga, vastavalt on ta esitanud oma seisukohad esialgsele

eelnõule (19.02.07 vastustaja koostatud toimiku lisa 10). Kuigi U.Timm töö toob ka ära kaitse-

ala piirid, soovituse pindalaga 1609 ha ja 1192 ha ja selgitatakse ka kaitsekorda, ei ole töös

nimetatud konkreetseid objekte või väärtusi, mis jääksid moodustatavale kaitse-alale ja mis ei

oleks juba kaitset leidnud, va viited taimeliikidele, mille inventuuri ei soovitud tegelikult teha.

Kohtul tuleb nõustuda kaebajaga, et menetlusõiguste realiseerimine antud olukorras kirjalike

materjalide alusel oli kokkuvõttes takistatud, kuivõrd ka edaspidiselt ei olnud esitatud uuritavat

materjali, mis annaks vastused kaebajat huvitavatele küsimustele. Kohus toob hiljem ära suuliste

arutelude tulemused, mis samuti kinnitavad, et menetlus ei olnud läbipaistev ning see lõppes

üsna kiirustatult ilma, et osalistele oleks enne otsustamist tehtud teatavaks, missugused väärtused

on kaitse-alal, mis ilmtingimata vajavad kaitset maastikukaitseala moodustamisega ja

piiranguvööndi kehtestamisega, mil kaitseala veelgi vähenes.

Kuna vastustaja nimetas, et kaitstakse hoopiski pärandkultuuri, siis see uuritava U.Timm töö

eesmärkide ja andmetega siiski ei seostunud. Kui üldjuhul võiks miljööväärtusliku

hoonestusalana mõista ala, kus ajaloolised hooned kompaktselt paiknevad või ka juhtumit, kus

planeeringuga on lisaks ajaloolisele küla hoonestatud alale väärtustatud ka lähiminevikus loodut,

siis ei nähtu ÜP-st, et selline kaitset vajav miljööväärtus kavandatud kaevandamisalale jääks.

Miljööala puhul peaks eelkõige olema tegu selgelt ja eripäraselt eristuva kultuurikeskkonnaga,

mis hõlmab looduskeskkonda ja inimese loodut. Miljöö tähendab nii materiaalset kui ka

tunnetatavat keskkonda. Selle saab ära määrata ka nn ettevaatusprintsiipi rakendamata. Nähtus,

et kui U.Timm tööst ehk ka lugeda välja, et sellised väärtused leiduvad ca 2000 ha suuruselisel

uuritaval alal, ka siis tekib vastuolu, kuivõrd sellist ala kaitse-alaks ei määratud ja puuduvad

igasugused andmed, kas pärandkultuuriga saab siduda lõpuks valitud ala.

Vastustaja esindaja oli märkinud, et kokkuvõttes võeti otsus vastu otsustajate subjektiivsest

teadmisest sõltuval kaalutlusel, sj arvestati miljööväärtust ja esteetilisust. Kohus nõustub, et

keskkonna tunnetus sõltub vaataja kogemusest, teadmistest, kultuurilisest taustast, vajadustest

jne, mistõttu vastustaja juhul, kui lähtus objekti määratlemisel sellest kriteeriumist, sai anda

muuhulgas ka subjektiivse hinnangu ja kohus nõustub vastustajaga, et selles mõttes

subjektiivsuse moment siinkohal ei ole välistatud, mis aga ei tähenda, et sellist ala ei saaks

täpsemalt piiritleda ning kirjeldada, samuti ka esitada andmed kohtule, kus mingi väärtus asub.

Miljööväärtusliku ala puhul on selgelt eristatav kultuurikeskkond ja selline väärtus on ka

määratletav, seda saab kirjeldada ja selliselt tajuda ka siis, kui kokkuvõttes lähtuda nn

ettevaatusprintsiibist. Väärtuslike maastike ja üksikelementide all võiks üldjuhul mõista ka nt

avatud loopealseid ja piirkonna kõige väärtuslikumaid maastikke (klindid, karstid, rannikualad,

joad, kaldapealsed jms), kuid kohtule nähtus, et ÜP-s niisuguseid väärtusi ei ole kaitsealasse

jääval alal konkreetsemalt nimetatud ja kaebaja neid määratleda muu materjali alusel ka ei

suutnud. U.Timm töö ei ole sellise konkreetsusastmega, et leida miljööväärtuslikke alade

kirjeldusi 678 ha alal, kuigi neid võis jääda 2000 ha ala hulka. Vastupidiselt olid seniselt

kindlaks tehtud väärtuslikud karstiobjektid, sood, ojad, kivid vms juba kaitse alla võetud. On ka

mõistetav, et tavapäraselt soovitakse väärtuslikke maastikke säilitada ja majandada ning

vajadusel neid ka taastada, kuid kui vallal oleks olnud maa-alal soov säilitada traditsioonilist

väärtuslikku maastikupilti pärandkooslusega, siis on võimalik kirjeldada üldist asustusmustrit,

maastikulisi väikevorme, vajadust avada vaateid või säilitada vaateid väärtuslikele

maastikuelementidele, taastada traditsioonilisi elemente, korrastada olemasolevad hooned,

säilitada põllumajanduslike alade avatust ja vaateid jne. Väärtuslikke parke ja haljasalasid sellel

alal üldplaneering samuti ei nimetanud ja ka vastustaja vastustest võis aru saada, et neid

vaidlusalusel maa-alal ka ei esine.

Euroopa Maastikukonventsiooni (Florence, 20,10,2000) kohaselt maastik on inimese poolt

tajutav, looduslik ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik

ala. Valla eelnevalt viidatud ÜP-s on loetletud (VII osa p 1.4) kaitstavate loodusobjektidena-

kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstava looduse üksikobjektid, kaitsealused liigid,

kivistised, mineraalid, kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Seega sai

volikogu need väärtused ära määratleda juba ÜP-s, kuid ta seda oleks soovinud. Kuna ga ÜP-s

neid ei nimetata, siis ei saa kohus ka järeldada, et volikogu liikmed oleksid saanud vajalikku

teavet nt üldplaneeringust, ka ei saanud nad sellist teavet U.Timm tööst.

Vastustaja nimetas veel rohevõrgustiku toimimise vajadust Harju maakonnaplaneeringu järgi,

kuid ka see selgitus jäi napiks ja ebaselgeks, arvestades, et valla ÜP ei saa olla vastuolus Harju

maakonnaplaneeringuga; vastupidiselt ei oleks saanud valla ÜP-d kehtestada ning metsa või

soostunud alal ette näha maardlat. Väärtuslikke põllumaid ÜP samuti ära ei ole nimetanud, nende

määramisel tuleks üldjuhul arvestada boniteedihinnet, et teha võrdlus, miks maa-ala on

väärtuslik võrreldes muude aladega ja peaks nähtuma vajadus ka külamaastike ajaloolise,

esteetilise ja looduslike väärtuste säilitamiseks.

Väärtuslike looduskooslustena saame üldjuhul mõista ka neid loodusväärtusi, mille moodustavad

loopealsed, mis on hinnatavad suure liigirikkuse poolest ning kui ei ole vaja liike kaitsta

seadusest tuleneval alusel juba muudmoodi. Seega on väärtusi võimalik kirjeldada, et nende

olemasolu kontrollida, kuid vastustaja seda ei ole võimaldanud ei haldusakti andmisel kogutud

materjalide alusel, seletustega avatud menetluses ega ka seletustega kohtuistungil.

Kohus oli märkinud, et mõistete sisustamist vald ise ei ole kaitse-eeskirjas, määruses nr 15 ega

ka seletuskirjas teostanud. Seega püüdis kohus neid üldiselt kirjeldada, et saada teavet, mida ja

kuidas vald oskas määratleda väärtusi. Vald oskas selgelt määratleda taimeliike, kuid nagu

nähtus, ei olnud taimeliikide kaitsevajadus põhjuseks, et moodustada kaitse-ala, vastav töö jäi

pooleli. Keskkonnaameti tellimusel jätkatakse liikide kaardistamist, kuna Keskkonnaregister

kogub andmeid kaitstavate liikide kohta. Seega nähtub kohtule, et liikide osas väärtuste

määramine alles kulgeb, kuid määruse nr 15 andmise aja asjaolusid see ei saa selgitada. Seega ei

ole kohtul võimalik haldusakti eeltoodud andmetel lugeda kontrollitavaks ning kohus ka ei saa

haldusakti kaalutlusi ise esitada, et seejärel neid hinnata haldusakti andmise motiividena.

Kohus nõustub siinkohal ka kaebaja väitega, et LKS § 10 märgib ära, kes on pädev missuguse

objekti kaitse alla võtma, nii nt on ala kaitse alla võtjaks Vabariigi Valitsus oma määrusega;

püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister oma määrusega; liigid I ja II

kaitsekategooriana Vabariigi Valitsus määrusega; III kaitsekategooria liigid keskkonnaminister;

haruldase mineraali ja looduse üksikobjekti keskkonnaminister määrusega. Vastustaja pidi juba

ka eeltoodu tõttu mingitel kriteeriumidel kontrollima, et tema oma pädevusalast ei väljuks või et

ta täidaks seaduses märgitud tingimused, mille kohaselt peaks kaitse-ala moodustamisel esinema

vajadus mingit kindlat väärtust kaitsta. Kui uurida nt Keskkonnaministri määrusega nr 2 vastu

võetud „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine

ja vääriselupaiga kasutusõiguse arvutamise täpsustatud alused“, ka siis nähtub, et juhul, kui

määratakse vääriselupaiku, on selleks eraldi pädevus ja valiku korraldamine toimub spetsialistide

vahendusel, kes on selleks läbinud vajaliku koolituse, seega ei tohiks omavalitsuse tasandil

dubleerida sellist tegevust ja mitte iga spetsialist ei saa neid töid korraldada. Kohus tõi eeltoodud

näite selleks, et veelkord märkida, miks omavalitsus peab oskama määratleda kaitstavat

objekti/väärtust, et mitte eksida kehtivate menetlusnormide ja pädevuse suhtes. Siinkohal omab

tähtsust ka eksperdi kvalifikatsioon. Kogenematul ning sellisest tegevusest eemalseisval inimesel

on pea võimatu orienteeruda ilma asjakohase haldusaktita või seletuskirjata, missugune objekt

sooviti kaitse alla võtta ja kelle pädevusvaldkonnaga on tegemist, mistõttu on vajalik, et kaitse-

ala moodustamise dokumendid seda selgitaksid ja kinnitaksid.

Määrust põhistava või selgitava kaardi osas märgib kohus, et kuigi piirikirjeldus vastavalt LKS §

10 lg 8 oli olemas, ei saa sellest järeldada, et isegi juhul, kui seadusest ei olnud võimalik määruse

andmise ajal üheselt ja selgelt välja lugeda, et maastiku kaitstav element peaks olema näha

asukohakaardil nagu see on sätestatud seaduses selgesõnaliselt arvates 01.07.09, nõustub kohus

kaebajaga, et vähemalt peaks oskama vald ise kaitstavaid väärtusi/objekte määratleda nii, et seda

saaks kontrollida lõpuks kehtestatud piirides. Kaebajat ja kohut antud juhul ei huvita, mis

väärtused olid alternatiivsetes piirides, vaid ebaselgeks jäi, missuguse töö alusel ja missugustel

väärtustel määrati praegune maa-ala. Pelgalt soov loodust kaitsta ja keelata kaevandamine ei ole

aga seaduste kohaselt asjaoluks, mis võimaldab loodusobjekti kaitse alla võtta, eriti, kui sellega

kaasnevad maa-omanikele senisest piiravamad tagajärjed. Loodusväärtuseks on sj ka maavara,

mille kaevandamise suhtes on olemas samuti nii erahuvi kui ka avalik huvi.

Kui usaldada vastustaja suulisi vastuseid, et sisuliselt loobuti väärtuste eelmärgitud korras ja

kaitse-eeskirja § 1 toodud alustel määratlemisest, kuna U.Timm töö ei saanud selleks ajaks

valmis ning leiti, et veereziimi uuringuid ja karstiala uuringuid on vaja jätkata.

43) Kohtul tuleb nõustuda kaebajaga, et töö päädis sellega, et ekspert ei saanud toetuda vee

säilitamise küsimuses ühelegi uuringule ning loodusväärtuste eriline või kaitset vajav väärtus

jäigi kokkuvõttes määratlemata. Pigem nähtub, et kaevandamine võib seada ohtu juba

olemasolevate ja kaitse alla võetud väärtuste säilimise, mis aga veel ei selgita, et oleks juba

vajalik moodustada uus kaitseala ja just nimelt märgitud piirides. Samas nähtub, et U.Timm

rõhutab asjakohaselt, et kuivõrd mitme valla ulatuses levib karstiala, siis saab vaid riiklikul

tasandil lahendada põhjaveeprobleemi ja veereziimi küsimused, mis on kohtu arvates igati

asjakohane järeldus, kuivõrd pinnavormina karstiala hõlmab paljusid valdasid, loogiliselt ei ole

LKS ega muudest seadustest tulenevalt võimalik võtta kaitse alla kõiki neid alasid, mis

seonduvad karstiga. Vastustaja selle seisukohaga ei arvestanud ega ole ka märkinud, miks see

kaalutlus ei ole asjakohane. Kaitse-ala moodustamist ei seota sj Tuhala Nõiakaevuga või selle

täiendava kaitse vajadusega, vastavalt ei ole ka sellist eksperdi analüüsi tehtud ning Tuhala

Nõiakaevu kaitsmise eesmärki ei nimeta ära ka vaidlusalune määrus nr 15. Mitme valla

karstialaga seotud territooriumi kaitseks peavad olema muud alternatiivid, ekspert möönabki, et

seda saab asjakohaselt teha vaid riiklikul tasandil. Kuivõrd U.Timm õigustatult viitab ka sellele,

et karstipiirkonda tuleb vaadelda tervikuna ja ka kaitsemeetmed tuleb vastu võtta tervikust

ülevaate saamisel, siis on ilmselge, et keelates kaevandamise vaid Kohila valla ühes osas, ei ole

võimalik saavutada soovitud tulemust veereziimi kaitsel, kui sama maardla piires teises vallas on

kaevandamine tulevikus ehk võimalik. Seega ei välista antud töö looduskaitseliste väärtuste, so

karsti ja põhjavee kaitset sootuks teistsuguste meetmetega, kui seda on kohaliku tähtsusega

maastikukaitseala moodustamine. Sj vastustaja tsiteeritud A.Raukase arvamusest nähtub, et

kaevandamine kavandatakse karstiala vahetus läheduses asuvas Nabala lubjakivimaardlas, mis

veelkord kinnitab, et mõistega „karst“ opereeritakse erinevates töödes sedavõrd erinevalt, et ei

ole võimalik välja lugeda, millest vastustaja sai järeldada, et kaitsealuse objektina asub

kaevandamise alal karst, mida soovitakse kaitsta ja et selleks tuleb luua kaitse-ala kaardil

tähistatud piirides. A.Raukast tsiteerides nähtub, et kaevandamist kavandatakse karstiala

läheduses, st mitte karstialal. Seega on vastustaja väited ja järeldused üsna meelevaldsed, kui

nimetatakse erinevaid töid, kuid nende konteksti või terminoloogiasse sisuliselt ei süüvita.

Karstiala mõistega opereeritakse erinevalt ning ka määrus nr 15 ei loo selles selgust.

Kuivõrd liikide kaitset üldjuhul organiseeritakse keskkonnaministri ja Vabariigi Valitsuse

tasandil, siis nende ülestäheldamisel ka veel käesoleval ajal ei ole välistatud, et kaevandamine

lõpptulemusena osutubki võimatuks, kui tuvastatakse liike, mille ohustatuse, harulduse, teaduslik

või muu oluline väärtus seda tingib või kui selline kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust.

Kuniks liikide osas ei ole saadud täit selgust, nähtub, et kaevandamine juba seadusest tulenevalt

ei ole senimaani võimalik, kuniks ei tehta kindlaks LKS § 7 märgitud eelduste olemasolu. Vallal

ei olnud vajadust kiirustada ka juhul, kui sooviti kaitseala moodustada ja seal tõepoolest

fikseeritakse väärtused, mis vajavad kaitset eelkõige looduskaitselisest aspektist lähtudes, mitte

aga soovist säilitada olemasolev olukord, et takistada kaevandamist. Rahalised võimalused ei

saanud vastustaja tegevust piirata, kuivõrd abi saanuks küsida ka riigilt, st ministeeriumide

vahendusel, kui kaitstavad väärtused on olemas ning kaitsevajadus liikidest tulenevalt tõsine ja

kui keskkonnakaitseorganid juba ise peaksid kaitse organiseerima seadusest tulenevate

kohustuste täimiseks. Kohtule nähtuski, et LKS § 13 lg 2 ja § 8 lg 6 seejuures tagavad, et

kaitstav looduse üksikobjekt on kaitse all sõltumata sellest, kas see on kaitse all ka kohalikul

tasandil ning kuniks kulgeb kaitse alla võtmise menetlus. Sellel ajal kaevandamisluba ei

väljastata ja liikide kaitseks ei pea moodustama ulatuslikku maastikukaitseala.

Seega ei põhjenda kaitseala loomise vajadust ebamäärane selgitus seotult liikidega ega

karstialaga.

Kuigi LKS § 43 nimetab lisaks looduskaitse eesmärgid kohaliku omavalitsuse tasandil, so

piirkonna looduse eripära, kultuuri, asusustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike

või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramise kohaliku omavalitsuse

tasandil, ei nähtunud eeltoodust, et kui esialgsed eesmärgid ei realiseerunud, missugusel alusel

määrati kokkuvõttes kaitse-eeskirjas märgitud objektid või mis objektidega on tegemist, va et

tegemist on looduskeskkonnaga. Kohtu arvates sellest aga ei piisa, et moodustada ulatuslik

piiranguid põhjustav kaitseala. Sj kohus märkis, et võrreldes uuritava maa-alaga kehtestati

kaitse-ala piirid märgatavalt vähemas suuruses esialgselt plaanitust, see ei saanud jätta

avaldamata mõju lõpptulemusele. Ulatuslikult levinud karstiala või selle veereziimi küsimust ja

selle kaitset märgitud viisil ei saanud kaitsta, seega ei saa ka loogiliselt olla karst objektiks, mida

soovitakse kaitsta.

Nimetamata töödest ei saa kohus ise omal valikul valida, mis võiks käesolevalt vaidlusalust

haldusakti sisustada, kuigi vastustaja seda soovis ja ta on ka viidanud, et mitmed isikud on

teostanud uuringuid. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-87-08, milles

märgitakse, et kohus on varasemalt juba selgitanud ( nr 3-3-1-54-03), kuidas tuleb rakendada

HMS § 56 lg 1 ja et haldusakti põhjenduse võib esitada menetlusosalistele kättesaadavas

dokumendis, kuid ikkagi peab olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv

informatsioon kujutab endast haldusakti põhjendust. Antud juhul on kohtule esitatud valla poolt

veel muidki uurimusi, kuid kohus ei saa ise määratleda, missugust osa tuleks mõista vastustaja

haldusakti põhjendusena, kuivõrd vastustaja enda haldusakt on liialt üldine. Viide teadlase

A.Raukase tsitaadile ei muuda olukorda selgemaks. Kokkuvõtteks nähtus, et U.Timm uuringus

näidatud maa-ala vähendati olulisel määral, kuid kuidas see on seotud LKS § 7 märgituga, see ei

selgunudki. E.Reinsalu tööle kaebaja loodusväärtuste määramisel ei viita.

44) Lähtudes asjaolust, et vaidlusalune määrus nimetab ära 2 uuringut, so E.Reinsalu ja U.Timm

uuringu, saab kohus järeldada, et vald pidi vaidlusaluse määruse nr 15 andmisel juhinduma ka

teise eksperdi arvamusest või selle järeldused asjakohaselt ning võimalusel samaväärselt

toetudes muu uuringu või eksperdi arvamusele ümber lükkama.

E.Reinsalu töö suhtes on vastustaja kohtule suulistes selgitustes kinnitanud, et E.Reinsalu

ekspertarvamust on arvestatud valikuliselt, kuivõrd vald leidis, et töö ei välista kaevandamise vajalikkust

ja võimalikkust. Seega teeb kohus järelduse, et E.Reinsalu tööd ei saanud kasutada nii nagu seda vald

tegi, st põhjendada selle tööga kaevandamise võimatust.

Kohus on käesolevalt jälginud lisaks ka avalike arutelude ning valla istungite protokolle ja saab kinnitada,

et E.Reinsalu töö, mis pidi kinnitama maastikukaitseala moodustamise vajaduse, ei vastanud valla

ootustele ja vastavalt on seda ka selgitanud kohtuistungil kaebaja esindaja, mis on usutav, kuna ekspert

kaevandamise võimalusi ei välistanud, vaid hindas kaevandamise vajadusi avalikes huvides vajalikuks.

E.Reinsalu ei väida sj ka oma töös, et uuritaval alal on sellised loodusväärtused, et tuleks moodustada

maastikukaitse-ala.

Seega on valla haldusakt otseses vastuolus valla enda tellitud eksperttööga ning saab öelda, et valla

määrus nr 15 ei tugine ka sellele tellitud ekspertiisile ja jätab ilma igasuguse põhistuseta töö järeldused

kõrvale , kuid sj veel omakorda moonutab töös esitatud seisukohti.

Kuna määruse nr 15 seletavast osast on välja jäetud E. Reinsalu töö tegelik kokkuvõttev järeldus, siis

märgib kohus, et spetsialisti tööst ei saa teha järeldusi, et lubjakivi kaevandamisel on olemas alternatiivid

ja et killustiku vajadus lähemate aastate jooksul oleks vähene. Selline järeldus, mis puudutab avaliku huvi

olemasolu kaevandamise vajaduse küsimuses, on otseselt seega valla haldusaktis valeväide. Kuna vald

hindas spetsialisti tööst tulenevatest andmetest avaliku huvi puudumise, siis selle töö andmed ei kinnita

järeldusi, mida nimetab ära määrus nr 15. Määruses küll nimetatakse, et kaevandamist ei soovita

takistada, seda kinnitab maastikukaitse pindala vähendamine, kuid see selgitus on kohtu eelnevatel

põhistustel siiski sisutühi.

E.Reinsalu töö kinnitab kaevandamise vajadust, seega ei ole kuidagi põhjendatud valla järeldus, et

majanduslanguse tingimustes kujuneb killutiku järgi vajadus kordi väiksemaks. Vastustaja järeldused, et

aheraine killustik sobib teede-ehituseks ja täiteks, võib olla ju iseenesest õige, kuid IV kl killustiku

olemasolu hindamine ei arvesta fakti, et vajadus on kõrgema klassi killustiku järgi. E.Reinsalu tööst ei

saa kuidagi teha ka järeldust, et killustiku tootmiseks vajadus puudub ja et selle mittekaevandamiseks on

tõepoolest olemas vajalikud alternatiivid. Töö koostati 2008.a. ja uuringus märgitakse, et töö tellis Kohila

vallavalitsus seotult Pahkla maastikukaitseala moodustamisega, mis kattub Nabala ehituslubjakivi

maardla lõuna-osaga. Uuring esitatakse olemasoleva varasemate tööde koondina, erialase teabe ja põgusa

alaga tutvumise kokkuvõttena.. Töös märgitakse, et Nabala karjäär oli planeeritud lähtuvalt tingimustest

minimeerida mõjud asumitele ja kommunikatsioonirajatistele (elanikele, elamutele, kaevudele, teedele,

juhtmetele jne) ning mõjule teistele loodusvarudele (põllu-ja metsakultuuridele ehk –maale samuti

kalavarudele). Kolmandale keskkonnamõjule, so looduskeskkonnale, käsitleti kui kaevandamist

varjestavat ja leevendavat barjääri. Töös märgitakse mõju osas asumitele ja kommunikatsioonirajatistele,

et maardlal ja selle lähialal ei ole tiheasumeid ja edasi märgitakse täpsemini, et ala katab mets. E. Reinsalu

hindab mõjusid ja märgib, et mõju on talutav (hindepall 2, tuuakse võrdlus Harku, Väo ja Maardu

maardlaga, kus mõju on tugev e hindepall 4). Mõju osas teistele loodusvarudele märgitakse, et suuremat

osa maardlast katab erineva boniteediga mets, kaevandamisel muutub maa karjääri mäeeraldise ja selle

teenindusmaa sihtotstarve mäetööstusmaa staatusse, kaevandamine hävitab loodusvaru ühe liigi ja see

asendub teisega. Kuna kõik loodusvarud on rahaliselt hinnatavad, siis sellest aspektist on väärtus

kompenseeritav. Mõju osas looduskeskkonnale märgitakse, et Nabala maardla asuks põliseid asumeid

eraldanud metsade ja soode vööndis, piirkonda on loodud mitmeid kaitsealuseid objekte ja hoiu –ja

kaitsealasid. Esmase hinnangu kohaselt on kaevandamise mõju looduskeskkonnale hävitav mäeeraldise

teenindusmaal, karjääri alal, mõne kilomeetri raadiuses keskmisest tugevam ja kaugemal nõrk või talutav.

Antakse hinnang maardla majandusväärtuse kohta ja leitakse, et väärtus on üle 2 korra kõrgem, kui nt

Väo maardlal. (Nabalas on tootsa kihi paksus suurem, Väo maardla asub ehitusmaa väärtusega maal).

Kokkuvõtteks märgitakse, et vastava klassi ehituskillustiku vajadus ei vähene, eriti tee-ehituses, senised

Tallinna lähedased maardlad ammendavad varud, uute karjääride mõju Tallinna piirkonnas oleksid

tugeva keskkonnamõjuga. Tegemist on kõrge majandusväärtusega üleriigilise tähtsusega maardlaga,

millega koostatav Ehitusmaavarade kaevandamise ning kasutamise riiklik arengukava aastaiks 2010-20

arvestab. Ekspert hindab ka alternatiivseid võimalusi lähtudes keskkonnamõjust. Lähema 20 a jooksul

lubjakivi kaevandamise vajalikkus Kohila valla piiresse jäävas Nabala maardlas 20-a jooksul kasvab.

Seega nähtub, et valla seisukoht aheraine killustiku kasutamise võimaluste kohta, ehitustegevuse

peatumise kohta ei arvesta antud töö seisukohti, kuivõrd ekspert ei jõua sellisele tõdemusele, mille märgib

ära valla määrus; vastupidiselt märgib töö ära riigi jätkuva ja senisest suurema killustiku tootmise

vajaduse. Valla määrusest nr 15 märgitud lubajakivi kaevandamise alternatiivsete võimaluste kohta

esitatud seisukoht on samuti esitatud eksperdi töö järelduste osas moonutatult, kuivõrd ekspert märgib

ära, miks aheraine killustik ei ole alternatiiviks. Samas märgib kaebaja õigustatult, et Majandus-ja

Kommunikatsiooniministri määrus nr 55 25.09.04.a. „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ ei luba

teekattes sellise killustiku kasutamist.

Seega ei oska kohus määruse nr 15 tehtud järeldusi seostada ühegi määruses nimetatud tööga ega ka

muude töödega, sj E.Reinsalu tehtud uurimusega. Vald ei ole seega põhistanud oma määruses nr 15

esitatud väiteid eksperttöödega, määruse väited on vastuolus spetsialistide tööde järeldustega.

Vallal ka ei ole nimetada muid avalikke andmeid, mis kinnitaksid, et killustikuvajadus ehitustegevuse

peatumise tõttu puudub või väheneb. Selline valla järeldus ei ole ka loogiline. Ehitustegevus teede

rajamisel on tsükliline ja kuivõrd maavara kaevandamist valmistatakse ette aastatepikkuselt, siis hetkeline

mistahes ehitustegevuse peatumine ei saa mõjutada ega mõjuta neid vajadusi, mis riik on plaaninud

killustiku tootmisel. Kaevandamistegevuse iseärasusest, st asjaolust, et seda valmistatakse ette

pikaajaliselt (uuringud, loataotlused, KSH ja ettevalmistavad tegevused), ei ole võimalik teha neid

järeldusi, mis vald kokkuvõtteks teeb. Riiklikud maavarade kaevandamise programmid, olgugi eri

aegadel koostatud, ei näe samuti võimalust, et jätta loodusvaruna maavara kaevandamata, kui puuduvad

alternatiivid. Kohtule nähtub, et U.Reinsalu töös on arvamuse avaldamiseks kasutatud sj

keskkonnamõjude hindamise metoodilisi võtteid, mistõttu ei peaks vallal olema kahtlusi, et eksperttöö

kvaliteet või tulemus oleks ümber lükatav paljasõnaliselt valla ametnike poolt, kes ei ole selle ala

spetsialistid, kuid samas ei nähtu ka põhistusi, millele määrus nr 15 tugineb. Töö ilmselgelt telliti ka sj

põhjusest, et valla enda spetsialistidel puudus vastav kvalifikatsioon, et teha asja otsustamiseks vajalikud

asjaolud kindlaks. Seega on kohtule nähtav, et vastustaja on selle töö hinnangud alusetult kõrvale heitnud

ja asendanud oma ebaselgete ja kontrollimatute kaalutlustega ning on moonutanud eksperdi töö sisu ja

järeldusi kuna E.Reinsalu töö märgib, et maavara, kui loodusvara ja selle kasutamise piiramine kaitseala

loomise teel võib käsitleda kui loodusvara mittesihipärase kasutamisega. Riiklik huvi lubjakivikillustiku

kasutamiseks ja kaevandamiseks kadunud ei ole .

45) Toimikusse oli vastustaja lisanud U.Timm eksperthinnangu 2006.a.; maastikukaitseala kaitse-eeskirja

määruse eelnõu ja algatamise ettepaneku; Eesti Geoloogiakeskuse Hüdrogeoloogia osakonna töö

Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile 2008.a; MTÜ Pakri

Looduskeskuse töö 2007.a. Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas; Geoloogilise

uuringu luba Rapm-025, mille esitas AS Kiirkandur; Angerja-Pahkla külakoosoleku 14.02.06 osalejate

pöördumine vallavalitsuse ja volikogu poole kohalikul tasandil Angerja maastikukaitseala

moodustamiseks; U.Timm CV; omavalitsuses läbi viidud koosolekute protokollid.

Vastustaja väitis, et kaebuse esitaja sai menetluses piisava informatsiooni, kuna menetluses tutvustati

asjaolusid ja materjale suuliselt. Kohus selle tõttu kontrollis koosolekute protokolle, kuna kohtule nähtus

eelnevalt, et kuivõrd vastustaja püstitas eesmärgid ebaselgelt ja ka menetlus püüti läbi viia võimalikult

lihtsustatult, siis kas vastab tõele vastustaja väide, et suuliste arutelude kaudu pidi kaebajale olema oma

seisukohtade esitamine võimalik ning määruse andmise asjaolud teada, et avaldada oma taotlusi ja

vastuväiteid.

Lisa nr 7 - Kohila vallavolikogu Keskkonna-ja maakomisjoni koosoleku protokoll nr 15 19.01.07.a.- p 5

nähtub arutelu Pahkla maastikukaitseala moodustamise kohta. Selleks ajaks oli I.Võrno ja U.Timm

poolt tutvustamisel kaitseala rajamise protseduur ja tutvustati kaitseala kaitse-eeskirja; märgitakse,

kaitseala haaraks jäi 1600 ha, millises alas leiti kaitsealuseid liike ja märgiti, et alasse jääb ka musta

toonekure pesitsus-ja toitumispiirkond. Veel märgiti, et ala soovitakse kaitsta, et maastik säiliks nii nagu

ta on, et vältida põhjaveetaseme alanemist. U.Timm märgib, et Tammiku loodushoiuala võiks seda „isegi

tagada aga musta-toonekure püsielupaika see ilmselt ei taga“.; ei tohiks muuta maa kõlvikulist

jagunemist; arutleti, et maaomanikele kaitseala moodustamisest tekkivad piirangud võivad kaasa tuua

maaomanike nõuded valla vastu (H.Hepneri sõnavõtt).

Seega nähtub kohtule, et U.Timm oli läbinud uuringutel 2000 ha uuritavast alast (tema kirjaliku töö

andmed) 1600 ha, kuid kaitsealuste liikide osas täpsemaid andmeid ta enam ei esitanud, samas ei

välistanud ekspert, et maastiku säilimine ja põhjavee kaitse võiks olla tagatud juba olemasoleva Tammiku

looduskaitsealaga. Ainsa selgema märgilise tähendusega jäi ülesse küsimus, kas musta-toonekure

asupaiga läheduses piisab toitumisalasid, kuid edasiselt ei nähtu, et oleks arutletud toitumispaikade üle ja

tehtud kindlaks, et toitumispaikadest võiks tulla ka tõepoolest puudus ja et selles küsimuses ei ole

alternatiive. Kohus järeldab, et nn musta –toonekure toitumispaikade küsimust ülesse ei jäänud ning

kaitse-ala loomist selle küsimusega ka enam siduda ei saaks.

Kaitseala pindala suhtes arvas U.Timm, et seda saab vähendada, kuid ta ei saanud täpsustada, kuipalju

seda saab teha. Seega ei nähtu kohtule, et U.Timm oleks ise argumenteerinud kaitseala suurust ja selliselt

jälgitavalt teinud ettepaneku moodustada kaitse-ala suuruses 678 ha. Avalikul arutelul sellist ettepanekut

ja arutluskäiku ei esitatud. Eeltoodu tõttu oligi kohus varem juhtinud tähelepanu sellele, et kui vaid

volikogu teeb otsuse, milles puudub argumentatsioon, siis ei ole see tagantjärgi ka enam kontrollitav.

Samas nähtub, et avalik arutelu ei taganud 3.isikutele juurdepääsu teabele, mis antud juhul oli vajalik ja

asjakohane esitada ka nt valitud kaitseala suuruse/asukoha suhtes. Veel nähtub, et arutluse all maa-ala

vähendamiseks oli küsimus põhjusest, et kaalutleti mitte nn looduskeskkonna säilitamise küsimust, vaid

hoopiski probleemi, kas maaomanikud esitavad nõudeid valla vastu, kui nende senisele maakasutusele

seatakse piiranguid, mis muul juhul ei oleks seatud. Kohus ongi eelnevalt märkinud, et kui ÜP ei näinud

ette maaomanikele või huvitatud isikutele piirangute seadmist maa kasutamisel ning maaomanike

huvides ei ole pelgalt kaevandamise takistamiseks veel uue kaitse-ala moodustamine, siis seda U.Timm

silmas peabki oma selgitustega, et lisanduvad piirangud, milleks peab olema seadusest tulenev põhjus.

Eeltoodust nähtub, et selliseid kahtlusi ei saaks tekkida juhul, kui tegelikult on olemas loodusväärtused ja

need ka vajavad kaitset. Kompenseerimismehhanismid, mis leevendaksid maaomanikel tekkivad

probleemid, sätestab seadus, sj ka LKS ja neid ei saaks rakendada, kui väärtusi tegelikult ei esine. Juba

sellest aspektist lähtudes nähtus kohtule, et vald ei olnud veendunud, et tema tegevus vastab seadusega

sätestatud kriteeriumidele, seda kinnitavad ka suulise arutelu materjalid. Kaebajal tekkis ilmselgelt antud

asjaolude pinnalt põhjendatud kahtlus, et kaitse-eeskirjad kehtestati mitte loodusväärtuste kaitse

eesmärgil, vaid tõepoolest soovist välistada kaevandamine.

19.02.07 (lisa 10) esitatud AS Kiirkandur vastuväites märgitakse, et soovitakse avalikku arutelu ja piiride

muutmist, kuid see seisukoht ei saa olla seotud 678 ha küsimusega, kuna sellist ettepanekut veel ei ole

esitatud. Kaebaja teeb seal ettepaneku, et muudetaks piire selliselt, et Nabala lubjakivimaardla jääks välja

geoloogilise uuringu ala ulatuses vastavalt kaardimaterjalile, kaebaja toob välja, et geoloogilise uuringu

käigus on pooleli hüdrogeoloogilised uuringud, olemasoleva säilitamiseks on juba piisavalt abinõusid

tarvitusele võetud ja täiendavalt kaitseala loomine ei ole vajalik. AS Kiirkandur esitas seal lisadena

R.Berensi ja R.Ramsi arvamused. (valla esitatud toimikust need puuduvad). Seega nähtub, et kaebaja

siiski ei ole viidanud vastuväidetes üksnes nn õiguspärasele ootusele, vaid ta esitas spetsialistide tööd,

mida aga vald ei ole siis ega edaspidiselt arutlusele võtnud või vähemalt neid arutelude kestel ümber

lükanud. Kaebaja poolt oli veel püstitanud küsimuse, et kaardi-ja plaanimaterjal ei kajasta andmeid

objektiivselt, kuid vastuseid selles osas ei antud. Kaebajal oli tekkinud küsimus, miks materjal kajastab

kaevandamiseks vajaminevat ala suuremana. Järgmise koosoleku 24.03.08, so (lisa 12), protokolli p 2

märgib, et arutati Pahkla kaitseala küsimust ning et koostati minimaalse pinnaga variant ja võeti maha

metsamajanduslikud piirangud ja otsustati jälgida Kose valla kohtuvaidlust, et aprillis võtta vastu otsus.

06.10.08 on kaebaja teinud ettepaneku määruse eelnõu muutmiseks (lisa 13), ta palub täiendada määruse

eelnõu sättega, milles kaitsealal võiks lubada maavara kaevandamist kehtiva kaevandamisloa alusel, teeb

ettepaneku arvestada 2008.a. juulis valminud Eesti Geoloogiakeskuse koostatud uuringuga, milles

põhjendatakse, et kaevandamise mõju põhjaveele ei ole nii ulatuslik, kui kardetakse; loodusvarasid tuleb

kasutada otstarbekalt ja keskkonnasäästlikult; kaebaja teatab, et ta esitas 19.06.08 kaevandamisloa

taotluse Nõmmevälja karjääris ja soovitud kaevandamisala hõlmab 5 % moodustatava kaitseala pindalast,

kuid valla koostatud ekspertiisist ei nähtu, et mäe-eraldiste alal asuvad kaitsealuste taimeliikide

kasvukohad või et seal oleks kaitsmist väärivate looduslikke kooslusi. Seega oli kaebaja vastustaja ees

püstitanud küsimuse, et teada saada, missugused väärtused vajavad kaitset, kui esitatud materjal seda ei

kinnita. Kohila Vallavalitsus on 16.10.08 (lisa 14) mitte nõustunud tehtud ettepanekutega 1) kuna ühtegi

kaevandamisluba veel pole antud; 2) Kiirkandur tõlgendab uuringut meelevaldselt, kuna selle p 7.4.2.

karjääri mõju põhjaveele võimaldab järelduse, et kui kaevandamine peaks aset leidma, siis muutub

veereziim, hävivad praegused kooslused ning ohustatud liikide elu- ning kasvukohad kahjustuvad,

kokkuvõttes kahjustub kogu maastikupilt. Arutelust ei nähtu, mis tähtsus on asjaolul, et veel ei ole

kaevandamislube antud, samas oli teada, et uuringutele kulutusi teinud isikud ei ole loobunud soovist

saada majandustegevuse jätkamiseks kaevandamiseks vajalikke lubasid. Vallal on seaduslik õigus

keelduda kaevandamisloa andmisel oma nõusolekust, selle tagajärjel käivitub seadusega tagatud

menetlus, milles otsustatakse, kas kaevandamine on võimalik. Kuigi arutati, et maavara kaevandamine

mõjutab kogu moodustatava maastikukaitseala veereziimi, mitte üksnes kaevanduse alla jäävat maa-ala,

ei järgne sellele kaebajat huvitavate küsimuste täpsustust. Avaliku arutelu protokolli 20.10.08 (lisa 15)

põhjal nähtub, et omavalitsus ei anna luba kaevandamiseks; kaebaja selgitab, et kaevandamist ei pea

keelama, oluline on läbi viia keskkonnamõju hindamine; vaieldakse selle üle, miks ei kaasatud kõiki

maaomanikke, sh riiki; kaebaja märgib, et puuduvad tõendid karsti kohta, millele vald vastab, et on tehtud

uuringud, kust nähtub maa-aluste jõgede fikseerimine; vald teatab, et karstiala ei ole ainus kaitseobjekt.

Siit järeldub, et karstiala ei ole ka koosoleku andmetel väärtuseks, mille üle arutleti, kuid ka siis ei järgne

selgitust, mis objekte vald silmas peab, kui soovib maastikukaitseala moodustada.

Veel märgib vald, et ta ei hakka omanike allkirju koguma, et teha kindlaks, kuipalju omanikke nõustub

kaitsealaga,

kuna

vald

soovib

ühte

piirkonda

kaitsta,

et

säiliks

puutumatu

loodus.

Keskkonnaministeeriumi esindajale, kes sellel koosolekul osales, vastatakse, et üldplaneeringus võib olla

maardla, kuid kui moodustatakse kaitseala, siis ÜP-d muudetakse, vald kinnitab, et ei soovi ÜP-ga

kaitseala moodustada. Kaebaja ja Keskkonnaministeeriumi esindajad märgivad, et oleks vaja oodata ära

KSH ja kaebaja lisab, et kaardil on kaevandamisala märgitud suuremana, kui on tema esitatud taotlus,

kuid kohtule ei nähtu, et vald oleks loonud selguse, missuguses ulatuses kaevandamisala jääb valla

territooriumile ja loodava maastikukaitseala territooriumile või et oleks täpsustatud kaitsealuseid

väärtusi/objekte, et avalikus arutelus osalejad saaksid adekvaatse ülevaate, mille suhtes asja arutada.

Maaomanikele ei ole sj samuti jagatud teavet, missugused piirangud neile saabuvad. 26.02.09 a avaliku

arutelu protokoll (lisa 16) märgib, et A.Talioja on võtnud sõna ja tema arvamuse kohaselt Nõmmevälja

karjääri alt läheb läbi Kassaru jõgi, mis on nähtav georadari pildil, ta märgib, et tehti ka ekspertarvamus,

kust on näha, kus asuvad jõed, kuid määrusest nr 15 ei nähtu, et selle tööga hiljem arvestati., samas ei ole

protokollist loetav, et seda tööd uuriti. S.Väljataga märgib, et ta on tutvunud kõigi 9 uuringuga, kuid ka

sellest ei nähtu, kuidas isik on seotud määruse nr 15 otsustajate ringiga ning ei selgu, missugusest 9

uuringust on juttu ja missugused järeldused vald siit tegi või kas neid materjale ette kanti või kuidas need

üldse olid avalikustatud, et aru saada, millest kõneldakse. Veel kaheldakse, et kaevandaja tellitud KSH ei

saa olla objektiivne. Kaebaja esindajad on palunud võimalust KSH läbiviimiseks ning pakkunud, et vald

võiks valida KSH hindaja. Kuigi nimetatakse, et Kohila vald on tellinud 2 uuringut ja nimetatakse, et on

veel olemas nn Soomlaste uuring ning H.Kink uuring ja A.Järvela (valla esindaja) märgib vastuseks, et

U.Timm uuringus on tehtud ettepanek moodustada maastikukaitseala, muudetud on eelnõud leebemaks

maaomanike huvides; et sooviti täpsustada, mis on puhtpuistu, siis kokkuvõtteks ei nähtu kohtule neist

materjalidest, et määruse nr 15 asjaolud muutuksid selgemaks. Võis tekkida soov võtta kaitse alla

puhtpuistud, kuid et selle määratlust ei olnud võimalik esitada, siis ei saa kohus sellest veel järeldada, et

määruse nr 15 andmise ajaks see üldse ära määrati ja et määruse andmise tingis puhtpuistute olemasolu

ning nende kaitsevajadus valitud 678 ha suurusel alal.. Keskkonna-ja maakomisjoni koosoleku protokoll

16.03.09 (lisa 17) p-s 7 märgitakse, et vaadatakse uuesti läbi metsamajamajandamise osa, et vältida

maaomanike nõudeid valla vastu. 24.03.09 nr 41 volikogu protokoll (lisa 18 ) märgib p-is 2, et eelnõu

saadetakse teisele lugemisele ja 05.05.09 protokolli p 4 (lisa 19) märgib, et karjääri ei tohi enne avada, kui

senised ressursid on ammendatud, koguti 2200 allkirja maastikukaitseala toetuseks ja edastati need ka

Õiguskantslerile; kaebaja viitab siinkohal õigustatud ootusele ja vaidlus kulgeb edasi võimude kallutatuse

suunas. E.Sepping viitab, et valla arengukavas on kirjas, et külad on atraktiivsed ning kõrgelt väärtustatud

elupaigad oma looduslähedase eluviisi ja omanäolise elukeskkonnaga. Veel vaieldakse, kas Eesti

Geoloogiakeskuse OÜ töös on õigesti märgitud, et kõnesolev karstiala ei kuulu Eesti 15 suurima

nimistusse. Sellise arutelu tulemusel avaldataksegi seisukoht, et karjääri ei tule. Eelnõu poolt hääletas 18

liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud.

Seega ei nähtu kohtule, et arutamisel jõuti mingite kindlate uuringute või järelduste alusel tulemuseni, mis

võimaldas määratleda väärtused ja kaitse eesmärgid vastavuses seaduses sätestatud tingimustega. Pigem

viitab arutelude fikseering ikkagi tahtele otsustada asi nii, et välistada kaevandamine, sõltumata, kas

selleks on õiguslikud tingimused täidetud. Lisa 22 märgib Pahkla maastikukaitseala piirid 28.10.08

seisuga koostatud määrusele, kuid ka seekord ei märgita, missugused kaitstavad objektid on olemas või

kus nad asuvad, kui need on erinevad ning missuguste väärtuste alusel nad vajavad kaitset.

Kokkuvõttes võib kohus nõustuda kaebaja seisukohaga, et arutelud olid formaalsed ning kohtule ei nähtu,

et arutelude kaudu oleks võimalik kontrollida tagantjärgi haldusakti põhjendatust. Menetlus oli läbi viidud

ebaselgelt ja kui koosolekute protokollide alusel tuleks kindlaks teha, mis on kaitsealuseks väärtuseks

ning põhjendaks selle piire, siis see ei ole võimalik.. Eeldades, et protokollidega fikseeritakse asjaolud ja

menetluskäik täpselt, siis nähtub, et väärtuste ja valitud pindala valik jäi põhjendamata. Kohtule nähtub sj,

et toimikusse esitatud Keskkonnaministeeriumi 16.02.09 kiri (tlk 139 II kd) omab olulist teavet kõigi

tõendite kogumis sellest, et kuigi 2 eksperttööd olid koostatud enne Pahkla maastikukaitseala

moodustamise alustamist, ei olnud esitatud konkreetset teavet, et teine uurimus on tehtud E.Reinsalu

poolt ja et see on kättesaadav vallas. U.Timm tööd märkisid, kuidas saab kätte tema töö juurde kuuluva

kaardimaterjali. Vastustaja märkis, et 20.10.08.a. toimus esimene avalik arutelu Kohila vallavalitsuses ja

teine toimus 26.02.09.a. Kaebaja jäi seisukohale, et avalikel aruteludel töödega ei saanud tutvuda, kuigi

vastustaja märgib, et nad olid olemas vallas ja et nad olid olemas arutamise ajal. Siiski ei ole kohtule

esitatud ühtegi tõendit, et tööd tehti kättesaadavaks avaliku arutamise koosolekutel, kuigi tööd olid

füüsiliselt vormistatud ja olemas. Koosolekute protokollid ei fikseeri, et E.Reinsalu tööd tutvustati. Kui

AS Kiirkandur tegi oma ettepanekud 06.10.08.a., siis sellest nähtub (lisa 13), et ta sai tutvuda U.Timm

ekspertarvamusega, kuigi ei selgu, missugust kaardimaterjali sai uurida. Veel märgitakse AS Kiirkandur

pöördumises, et koostatud ekspertiisist ei nähtu, et mäeeraldise alal asuvad kaitsealuste taimeliikide

kasvukohad või et oleks tegemist kaitsmist väärivate looduslike kooslustega. Seega saab pigem

tagantjärgi järeldada, et kaitsealuseid liikide osas kaardimaterjali ei olnud. Kaebajal puudunuks vajadus

selle märkimiseks, kui kaardimaterjal oleks kajastanud taimeliikide tähistamist. Sellest pöördumisest

saab ka järeldada, et E.Reinsalu tööst ei olnud kaebaja teadlik, kuivõrd ühtegi tähelepanekut selle kohta ei

tehtud, samas oli E.Reinsalu töö kaebaja seisukohti pigem toetav ja olnuks ebamõistlik sellele tähelepanu

mitte osutada. Selles mõttes ei saa ette heita kaebajale, et ta ei osanud vallast eraldi küsida E.Reinsalu

tööd, selleks pidi ta teadma, et vastav töö on olemas ja puudutab kaitseala loomise küsimusi ning et sellele

otsustamisel lõpuks toetutakse. Avaliku menetluse ajaks ei olnud vald avalikustanud kodulehel

E.Reinsalu tööd, vastupidiselt ei oleks ministeerium esitanud oma tähelepanekut, et valla tellitud

uuringutega ei ole võimalik tutvuda kodulehe kaudu. Kuna Keskkonnaministeeriumi kirjast nähtub, et

töid ei olnud avalikustatud avaliku arutelude ajaks valla kodulehel, siis ei ole leidnud kinnitust, et kaebaja

sai piisava teabe E.Reinsalu tööst, kui ta sai esitada oma vastuväited. Kuigi ministeeriumi kirjast saab

järeldada, et nemad olid teadlikud 2 tööst, kuna seal märgitakse, et tööd annavad seisukohti erinevatest

aspektidest ja sisaldavad olulist teavet kaitseala moodustamise kohta, mistõttu oli vaja neid ka põhjalikult

uurida, et avaldada asjakohaselt oma seisukohti., ei viita miski sellele, et kaebaja pidi olema teadlik, et töö

on asjakohane ja sellega otsustamisel arvestatakse. Eelnõu sellist asjaolu ei märkinud. Esitatud kirjast

nähtub veel, et oli tehtud ettepanek pikendada ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaega, kuid

sellega vald ei arvestanud.. Seega on vastustaja esitatud lisatõenditega leidnud kinnitust, et kodulehel

avalike arutelude ajal ei pruukinud kogu vajalikku alusmaterjali olla. Selle tõttu on usutav, et kaebajal

võisid tekkida menetluslikult probleemid esitada asjakohaselt vastuväiteid, kuivõrd eelnevast nähtus, et

arutluste käik ja tutvustatud materjalid olid ebapiisavad ning ka avaliku arutelu ajaks ei olnud selge,

missugustel asjaoludel kavandatav otsus tehakse. Nähtub, et Kohila vallavalitsuse poole on pöördunud hr

R.Raudsepp, kes oli valla tähelepanu juhtinud 23.01.09 asjaolule, et Pahkla maastikukaitseala

moodustamist puudutavate materjalide kättesaadavus ei ole tagatud täies mahus. Vald vastas kohtule, et

arvates 29.01.09.a. olid materjalid kättesaadavad veebilehel, st et avaliku arutelu ajaks dokumentides täit

selgust ei olnud.. Kuigi vald teatab nt R.Raudsepale (tlk 140 II kd), et ettepanekute ja vastuväidete aega

ei muudeta, nähtub, et vald lubab siiski korraldada uue arutelu ja väljapaneku, kuid see ei kinnita, et

kaebaja oli kõigist materjalidest teadlik. Kuivõrd tekkis ka probleem U.Timm koostatud

kaardimaterjalide koosseisus, siis kohus nõustub kaebajaga, et taimeliikide inventuuri andmeid sisaldava

kaardi koostamise aega ei ole võimalik kindlaks teha. Avaliku arutamise ajaks oli kaebaja ka esitanud

küsimuse taimeliikide asukoha kohta, sellist küsimust ei oleks tekkinud, kui kaart oleks koostatud

märgitud ajaks nii, et taimeliikide leiukohad seal kajastusid. U.Timm töö märkused sj kinnitavad, et

taimeliike ei inventeeritud. Kuna vastustaja esitas kohtuistungil 05.04.2010.a. seletused (tlk 153

pöördel), millest nähtus, et algselt võeti kaitseala piiridesse üksikud objektid, mis olid varasemalt liigi

kaitse all ja ta nimetas kivisid, lisaks selgitas, et ettepaneku nr 2 kohaselt jäidki sisse needsamad

üksikobjektid, siis ka kaitseala piiri kaart kinnitab, et taimeliikide kaitse ei saanud olla kaitseala loomise

eesmärgiks, kuna neid ei peetud vajalikuks kaardil tähistada.

Kuivõrd kohtule nähtus, et maaomanikele kaitseala moodustamisest tekkivad piirangud võivad kaasa

tuua maaomanike nõuded valla vastu (H.Hepneri sõnavõtt), st ohtu sattusid juba ka kohalike elanike

majandushuvid ja et kaitsealaste väärtuste puudumisel ei saaks omanikele kompensatsioone maksta, siis

pigem on kaitseala piiri vähendamise põhjuseks eelmärgitud põhjus, mitte aga konkreetne uuring, mis

kinnitaks, et alal esineb niisuguseid loodusväärtusi, mis tuleb kaitse alla võtta selleks, et seal

majandustegevust piirata. Nagu nähtus, oli U.Timm märkinud, et pindala saab vähendada, kuid ta ei

saanud täpsustada, kuipalju seda saab teha, seega on usutav ka vastustaja suuline seletus, et selle põhistust

võivad teada vaid ehk volikogu liikmed. Kohus ei saa ka sellest materjalist järeldada, et piiride

määramisel olid määravaks äratuntavad looduskaitselised väärtused, mille on heaks kiitnud ja

kontrollinud ekspertiis või ekspert. Kohus nõustub kokkuvõttes kaebajaga, et U.Timm töö ei ole LKS §

8 lg 3 eksperttööks ka juba selles mõttes, et see jäi pooleli. Algne eesmärk kaotas ajas väärtuse ja sellest

loobuti ning ka taimeliikide osas jäi töö lõpetamata. Kui soovitakse kaitsta taimeliike, siis lõpetamata

eksperttöö ei ole selles mõttes ka vastav.

Vastustaja selgitas veel, et kaitseala piiresse jäävatena saaks arvestada U.Timm töös nimetatud

objekte ja et kohus saaks tühistada määruse osaliselt, siis kokkuvõtteks nähtub kohtule, et selline

võimalus

siiski

puudub.

U.Timm

töös

nimetatakse

konkreetsete

objektidena

/maastikuelementidena moreenseljandikke ja rändrahne (3 neist Pahklas), loodusobjektidena

märgitakse Angerja must-toonekure püsielupaik (I kategooria). Rahaaugu hoiuala, Tammiku

looduskaitseala ja et kavandatav kaitseala kattub suures osas maakonnaplaneeringu

rohevõrgustiku teemaplaneeringu tuumala ja rohekoridoridega, veel märgitakse, et lubjakivi

kaevandamisega seotult on käesoleva töö ajaks käimasolevad detailsed põhjavee uuringud

valmimata, kuid kohus juba eelnevalt märkis, et siit nähtubki, et nimetatakse objekte, mis juba

on kas kaitse all ega vaja uut kaitseala moodustamist või mille kaitseks ei looda reeglina

maastikukaitseala. Miks antud juhul talitati vastupidiselt, seda peaks põhjendama vald ja

haldusakt, mitte kohus. Kohila vallas asuva karstiala veerežiimi säilitamine ei ole aga võimalik

kaevandamise keelamisega ühes maardlas. Kuivõrd vastustaja selgitustest võis kokkuvõtteks aru

saada, et ei ole võimalik kohtule esitada dokumente, missugused spetsialistide ettepanekud ja

missugustel kaalutlustel olid kaitseala piiride määramisel tähtsust omavad ja esindajad ka ei

osanud kohtule näidata, missugused väärtused kusagil asuvad, va U.Timm kogutud andmed

liikide asukohtade osas, mis täiendavalt tehakse kindlaks pidevalt, st peale vaidlusaluse määruse

nr 15 vastuvõtmist, siis nähtub kohtule kokkuvõtteks, et vald ehk loobuski uurimuste

läbiviimisest, kuid selliselt määrus nr 15 asjaolusid ei põhista.

46) Keskkonnaõiguses kehtiva nn ettevaatusprintsiibi küsimuse juurde tagasi pöördudes märgib

kohus kokkuvõtvalt järgmist.

Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-1-15-08 märgitakse, mida tuleks seotult ettevaatusprintsiibi

rakendamisega jälgida. Kohtule nähtub, et see rakendub siis, kui puuduvad muud võimalused

kindlaks teha loodusobjektile kaasnevaid mõjutusi. Antud asjas oli Riigikohus märkinud, et

„Tegemist ei ole olukorraga, kus võimaliku kahju tõenäosus ja kahju iseloom oleksid sedavõrd

ebaselged ja teaduslikult ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see tooks

kaasa ettevaatusprintsiibile omaseid muudatusi tõendamiskoormises ja tõendamisesemes“.

Kuna keskkonnale tekkivate mõjude hindamist saab üldjuhul läbi viia ja kui tekib olukord, mil

see enam mingis osas ei ole võimalik, siis rakendub alles ettevaatusprintsiip. Antud juhul vald

ise ei ole soovinudki sellesse uurimisjärku jõuda, mil saaks kinnitada, et tuleb minna üle üksnes

ettevaatusprintsiibi rakendusele. Kui soovitakse kaitsta nt looduse üksikobjekti, siis saab selle

väärtuse kindlaks määrata reeglina ilma ettevaatusprintsiipi kohaldamata, sõltub, mis objekt

/väärtus vajab kaitset. Kui sooviti maastikukaitseala koosseisus (LKS § 28 ) kaitsta maastikku

(eritüübid park, arboreetrium, puistu), siis peab nähtuma, et sellel on eriline väärtus jne ja alles

peale seda on asjakohane otsustada, kas nt veereziimi muutused või muud mõjud avaldavad

toimet ning kas seda saab teaduslike meetoditega uurida või on see ilmselgelt võimatu. Kuivõrd

vastustaja on kokkuvõtteks kõiki kaalutlusi selgitanud läbi ettevaatusprintsiibi rakendumise siis

kohus leiab, et selline tegevus ei ole antud juhul põhjendatud, kuna sisuliselt loobuti kaalumast,

missugust kaitset loodus tegelikult vajab ja missugune on selleks kõige kohasem viis. Loogiliselt

ei saanud sellises olukorras kaaluda ka alternatiive.

Seega nõustub kohus kaebaja avaldatud seisukohaga, et ei ole täidetud LKS § 7 tingimused, st ei

tehtud kindlaks loodusobjekti, selle kaitsmiseks vajalikke tingimusi, st ohustatust, haruldust,

tüüpilisust, teaduslik, ajaloolis –kultuurilist väärtust. Kuivõrd karstiala senisest ulatuslikum

kaitse kuuluks aga riigi kohustuste hulka ja selle objekti suhtes valla esindajate avalikul

koosolekul esitatud seisukohtadest nähtus, et see ei olnudki määrava tähtsusega, siis märgib

kohus, et kohaliku tähtsusega pärandkultuuri või loodusmaastikku ei saa võtta kaitse alla viisil, et

juba oli alust rakendada nn ettevaatusprintsiipi, kuivõrd siin ei puudunud uurimise võimatus

teaduslike meetoditega. Väide, et valla ametnikud teavad, kus asub mingi väärtuslik maastik või

kaitsmist vääriv ala ei ole haldusakti kontrollimisel piisav. Kui sooviti kaitsta taimelikke, siis ei

nähtu, et ka siinkohal mindi üle ettevaatusprintsiibile ja puudusid muud võimalused. Määruse

selgitusi ei saanud seega kontrollida juba kohtumenetluse käigus vahetult peale akti andmist,

volikogu koosseisu vahetumisel aastaid hiljem sellisel viisil väärtuste määramisel puuduks

igasugune võimalus teha kindlaks, miks niisugune otsus tehti. Küsimus ei taandu pelgalt

probleemile, et hetkel ei saanud valla esindajad näidata kaardimaterjali alusel ära, kus mingi

väärtus asub ja et vastavuses LKS § 23 sätetega ei ole kaitstavad loodusobjektid veel tähistatud.

Iseenesest ei saa olla vaidlust küsimuses, et kaevandamisalal taimestik hukkub. Kaevandamine

avaldab mõju looduskeskkonnale, kuid see mõju on sõltuvalt kaitstavast objektist /väärtusest

erinev. Kaevandamist ei saa keelata pelgalt soovist säilitada senine loodus puutumatuna.

Kaevandamiseks loa andmise otsustamiseks tehtav mõjuanalüüs ei pruugi anda samuti

ammendavaid vastuseid, kuid kui on välja selgitatud, et parimad teadussaavutused ei võimalda

kava või projekti eraldi või koos muude kavadega prognoosida, rakendub alles

ettevaatusprintsiip. Kohus juba märkis, et iseenesest ei saa välistada, et kaebaja kaevandamisloa

taotluse rahuldamist võib takistada nt liikide kaitsevajadus, mis selgub nüüdseks alustatud

uuringute käigus ja et kaitsemeetmed tulebki kasutusele võtta ja seda sõltumatult, kas meetmed

puudutavad kaitseala või sellest väljapoole jäävat ala.

Euroopa looduskaitsealase õiguse nurgakiviks on nõukogu 02.04.79 a direktiiv 79/409/EMÜ

loodusliku linnustiku kaitse kohta ja 21.05.92.a. direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 võimaldab hinnata

iga kava või projekti, mis sekkub looduskeskkonda ja maastikku, sj maavarade kaevandmisega

läbi ettevaatusprintsiibi, kuid siiski nähakse ette, et hinnatakse mõjusid arvestades missugused

kaitseeesmärgid on seatud, mõjutuste olulisust, projektiga seotud ala iseloomulike tunnuste ja

eriomaste keskkonnatingimuste suhtes, kuid ei välistata, et enne tuleb teaduslike saavutuste

võimalused kindlaks teha.

Sõltumata käesoleva kohtuvaidluse tulemustest on seaduse kohaselt võimalik, et kaevandamise

luba ei anta enne, kui kaitsealuste liikidega on kõik asjaolud välja selgitatud, vastavalt on sellele

viidanud ka vastustaja ise kohtule vastamisel. LKS § 8 lg 6 ei võimalda kohtu arvates

kaevandamiseks luba välja anda enne, kui on lahendatud esitatud loodusobjekti kaitse alla

võtmise ettepanek või algatatud kaitse alla võtmise menetlus käesoleva seaduse § 9 lõike 1

tähenduses. Haldusakti andmise menetlus peatatakse, kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või

kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni. Seejuures LKS § 48 lg 2 sätestab, et “II

kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud

elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või

püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest”; lg 3, et “III

kaitsekategooria liikide vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud

elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või

püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest.”; lõige 4 sätestab, et

piiritlemata II ja III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse. Seega on

seadusest tulenevalt võimalik otsustada, kas liigi leidmisel ja olemasolul on üldse võimalik ja

vajalik liike kaitsta, selleks tuleb täita kindlad kriteeriumid ja see otsustatakse seetõttu riigi

tasandil.

Isegi juhul, kui vastustaja oleks kindlalt määratlenud, et kaitset vajab mingi osa karstunud alast

ja selle veereziim, siis nähtub kohtule, et veel ei ole 2 eksperdi tööga ka kinnitatud, et juba on

kindel, et karsti veereziimi küsimust ei saaks uurida teaduslike meetoditega. Kohtule nähtub, et

U.Timm peab vajalikuks ja võimalikuks, et see küsimus selgitatakse välja muudes menetlustes ja

just nimelt uuringute kaudu. Seega ei ole ammendunud võimalused kontrollida asjaolusid

ekspertiiside või uuringutega, st ettevaatusprintsiibile üleminek ei ole antud juhul põhjendatud.

Kui aga soovitakse kaitsta pärandkultuuri, siis on sellised väärtused määratletavad kindlate

kriteeriumide alusel ja selleks ei ole vaja rakendada ettevaatusprintsiipi.

47) Oluliste asjaolude puudulik kaalumine ja asja menetluslikud vead kaitseala moodustamisel ei

saanud viia õiguspärase tulemuseni. Kuivõrd E.Reinsalu töö tulemusi esitatakse moonutatult, siis

juba sellest tulenevalt on tehtud diskretsiooniviga olulises küsimuses, mida kohus kõrvaldada ei

saaks. Kuigi seletuskirjas on märgitud, et kaaluti, et maastikukaitsealale jääb riikliku tähtsusega

lubjakivimaardla, ei nähtu kohtule, et avatud menetluses oleks eriti soovitud kuulata nt

Keskkonnaministeeriumi seisukohta, ka ei nähtu protokollidest vähimatki soovi konsulteerida nt

Keskkonnaministeeriumiga, kes lähtuvalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 on pädev korraldama

loodusvarade kasutamist, kaitset ja arvestamist. Ka ei nähtu, et vald oleks palunud abi või

rahalisi vahendeid, et tellida asjaolude tuvastamiseks ekspertiise, seega ei saa väita, et vastustaja

kasutas ära kõik võimalused, et mitte jääda hindamisel hätta. Nagu kohus on välja toonud, ei ole

kokkuvõttes vastustaja suutnud kaaluda ei kohalike väärtuste küsimust looduskaitselisest

aspektist ega lähtunud õigetest kaalutlustest loodusvaradest maavara kaevandamise olulisuse

küsimuses riigile, st et vaidlustatud haldusakt on antud olulise diskretsiooniveaga. Kaheldavaks

jääb, kas ka valla maaomanike huve kaaluti nii, et neile ei saabu tegelikult asjakohatult maa

senisel kasutamisel piiranguid, st kas tegelikult saavutati valla elanike vajaduste ja huvide

tasakaalustatud lahend, mida vastustaja nimetab avaliku huvina. Kuivõrd ei ole selgelt ka

fikseeritud, et avalikel aruteludel läbitud küsimused, mille tulemusel mingist ajahetkest esialgsed

eesmärgid muutusid ja eelnõu sisu pidi samuti muutuma, kuna maa-ala vähendati, siis jääb

ebaselgeks, kas HMS § 48 nõudeid järgiti. Õigusakti eelnõu oli vastustaja seletuste kohaselt

kogu aeg samasugune, mis viitab avatud menetluses menetlusnormide rikkumisele. Avatud

menetluse sätete kohaldamise kohustus saab HMS § 46 lg 1 kohaselt tuleneda seadusest. Õigeks

otsustamiseks on määrav tähendus läbiviidaval haldusmenetlusel ( Riigikohtu lahend 3-3-1-86-

06 p 24). Kohtule nähtub, et vastustaja ei taganud oluliste asjassepuutuvate dokumentide ja

seisukohtade muutumist kajastavate asjaolude avalikkusele tutvustamist ja HMS § 49 lg 1

alusel puudutatud isikutele ei olnud tagatud asjakohaselt kavandatuga tutvumise võimalus, et

teha eelnõu kohta ettepanekuid ja esitada vastuväiteid. Juba ka sellel põhjusel võisid olla

kaebaja menetlusõigused tagamata. Ärakuulamine sellises olukorras jäi sisuliselt ära, ka see võis

mõjutada asja otsustamist ning viia ebaõigele tulemusele, mis juba tingib määruse tühistamise.

Kohtule nähtub, et U.Timm eksperthinnangust nähtus vallale piisavalt selgelt, et on vaja teha

uuringuid, et selgitada välja kaitseala moodustamise alused, olulised uurimistööd on veel

lõpetamata; põhjaveeuuringuid ei saa teha jms. Samasuguse tulemuseni jõudis E.Reinsalu, kes sj

ei välista kaevandamist, vaid rõhutab kaevandamise olulisust. Kohtule ei ole esitatud mingeid

asjakohaseid selgitusi, miks enne kaitseala moodustamist ei olnud võimalik ära oodata juba

algatatud uuringutulemusi, kui endal rahalisi võimalusi nappis. Nn ettevaatusprintsiibile rutakas

üleminek viitab pigem sellele, et algatus kaitsealused looduskooslused kindlaks teha katkes, et

ennetada kaevandamisloa väljastamist, kuigi nähtus, et seda luba ei oleks suudetud anda koheselt

ja kui esinevad liigikaitse vajadused, siis seda luba ka ei pruugita anda juba muudel põhjustel.

Et välistada kaevandamine, on vältimatult vajalik teha põhjalikud uuringud. Uuringuruumis

kaitsealuste liikide leidmine käesoleval hetkel ei võimalda kohtul ikkagi teha järeldust, et

haldusakt tuleks anda välja samasugusena. Samas nähtus, et kui mingitel ajahetkedel seda

uuritavat ala vähendati 3 korral, ei saaks kohus samuti valla asemel öelda, missugustes piirides

loodus/looduskeskkond vajavad tegelikku kaitset ja missuguses ulatuses tuleks nad kaitsealast

välja jätta. Ka ei saa hinnata proportsionaalsuse küsimusi. Kohtule ei ole sj esitatud mingeid

andmeid, kui suurel hulgal nt taimeliike looduses 678 ha alal leidub või kas U.Timm ühel kaardil

tähistatud taimeliikide olemasolu maardla lähedal on arvukas, et need vajaksid kaitset. Nähtus, et

seadusest tulenevalt võetakse taimelikke kaitse alla erinevatel viisidel ja selle otsustab erilise

ettevalmistusega spetsialist. Kohus ise ei saa neid otsustusi ja kaalutlusi asendada oma

kaalutlustega seda enam, et puuduvad eksperttööd, mis käsitleks 678 ha maa-ala väärtusi. PS § 5

ja Säästva arengu seaduse § 2 mõttes tasakaalustatud lahendit ilma vajaliku asjakohase uuritava

materjalita ei saavutata. Seaduse kohaselt on looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku

kasutamise eesmärgiks tagada inimesi rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud

ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Et

kohalikud huvid ei jääks tahaplaanile, siis ongi tasakaalustatud otsuse tegemise eelduseks kõigi

asjaolude pädev väljaselgitamine, vajadusel teaduslike uuringutega, et kaalutlust saaks usaldada.

48) Riigikohtu HK poolt on nt lahendis 3-3-1-57-09 15.10.2009 (p 17) peetud võimalikuks

tunnistada ka menetluse käigus ekspertiisi korraldamist, seega ei muudaks haldusakti

õigusvastaseks asjaolu, kui ekspertiis viiakse läbi menetluse käigus. See aga ei tähenda, et antud

määrust nr 15 saaks põhistada igal ajahetkel läbi viidavate uuringutega, kohus pidas silmas, et

enne lõppotsust peaks olema vajalik uuring läbi viidud. Vastustaja tekitas asja menetlemisel

segaduse, kui saatis kohtule veel käesoleval ajal kogutud andmeid. Vastustaja ei ole kaitseala

moodustamise menetlust uuendanud, seega ei ole kohtul võimalik arvestada asjaoluga, et vald

hakkab veel ka edaspidi teostama uuringuid. Kohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et kohus

võiks ise otsida vastuseid mitmest erinevast tööst, mis olid vastustaja käsutuses, kuid millele

haldusaktis konkreetselt ei viidata.

49) Kohus ei saa nõustuda kokkuvõttes ka vastustaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakt on

õiguspärane või et see on õiguspärane osaliselt ja tuleks tühistada vaid osaliselt. HMS § 58

võimaldab jätta haldusakt jõusse, kui menetlus – või vorminõuete rikkumised ei võinud mõjutada

asja otsustamist. Käesolevalt vaidlustatud asjas on kohtu arvates aset leidnud olulised

menetlusvead ja järgimata on ka haldusakti motiveerimise nõuded, need rikkumused on olulised

ja kohus ei saa väita, et saaks menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes jätta haldusakt

tühistamata põhjusest, et haldusorgan peaks nii või teisiti sama sisuga haldusakti välja andma.

HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis ja sellele peab

olema haldusaktis viidatud. Kohus aga juba märkis, et muid uurimusi ei ole haldusakti

motivatsioonis esitatud nii, et neid saaks ühes või teises osas arvestada selle haldusakti

motivatsioonina. Kaitseala vähendamise seisukohalt ei anna otsest informatsiooni tõdemus

teistest mõjudest, so tolmu, müra, vibratsiooni teke, mis on kaevandamise vältimatud kaasnähud.

Tolmu, müra ja vibratsiooni teke on leevendatav kaasaegse tehnika ja tehnoloogia kasutamise

nõude esitamisega ja kui vald neid nõuded esitab ja ka jälgib kaevandaja tegevust, ei ole see

looduskeskkonna mõjutuste aspektist ületamatu probleem, selleks ei pea moodustama kaitse-

alasid. Vallad ei ole ehk ise olnud piisavalt aktiivsed, et esitada oma nõudmisi kaasaegsete

tehnoloogiate ja neid mõjutusi leevendavate meetmete kasutamiseks, kuid see ei õigusta veel

seisukohta, et vallad ei saagi enda kaitseks midagi teha ja haldusakt tuleks anda välja nn

ettevaatusprintsiibile tuginedes. Vastustaja ei ole sj määruses nr 15 ka märkinud, et ta soovis

kaitsta mingit konkreetset küla või asustust nende kaevandamisega kaasnevate negatiivsete

mõjutuste vastu ja et selleks algatas kaitseala moodustamise.

50) Nabala Lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile on uuritud

L.Savitski, V Savva poolt Eesti Geoloogiakeskuse töös 2008.a. Vastustaja sellele tööle oma

seisukohti ei rajanud ja haldusakti selle kohta seisukohta ei võtnud. Kohus ei ole selliseks

eksperdiks, kes saaks kinnitada, et just nimelt kaebaja esitatud töö lükkab ümber kahtlused, et

kaevandamine on võimalik; see ei ole ka kohtu ülesanne. Haldusakti andmiseks oli vallal

võimalus oma tellitud spetsialistide abiga esitada argumenteeritud seisukoht, et esitatud tõend

tagasi lükata.

51) Tulles tagasi veel killustiku tootmise vajaduse ja huvide kaalumise küsimuse juurde märgib

kohus, et vastustajal olid olemas nii E.Reinsalu kui ka eelviidatud Eesti Geoloogiakeskuse tööd,

millest ei saa järeldada, et killustiku tootmises on hetkel alternatiive. Ehitusmaavarade

arengukavaga (selle väljatöötamist koordineerib Keskkonnaministeerium), mis selleks ajaks olid

kättesaadavad, antakse Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030, milles määratakse ära ka

looduskaitse – ja muid vajalikke piiranguid. Ehitustoorme puudulikkust nimetatakse ära ka

nendes arengukavades. Seega ei saanud vastustaja kuidagi järeldada ka üldteadaolevatest

asjakohasest

kättesaadavast

materjalist,

et

kvaliteetse

killustiku

vajadus

puudub.

Ehitusmaavarade varu, eelkõige killustiku tootmiseks vajalik lubjakivivaru on hinnatud riiklikul

tasandil kriitiliseks juba lähiaastatel, see sunnib riiki otsima materjalide taaskasutuse vms

alternatiivide kasutuse võimalusi, kuid ei põhjenda nõudluse olemasolu ja kasvu puudumist.

Ilmselgelt põrkuvad riigi ja kohalike omavalitsuste huvid ehitusmaavarade kasutamisel, milles

riik peab tagama strateegilisi infrastruktuuri, maavarade efektiivse kasutamisega Eesti majanduse

konkurentsivõime, elanikkonna heaolu säilimise. Ehitusmaterjali tootmine on oluline avalik

huvi. Kohalike omavalitsuste vastuseis kaevandamisele on mõistetav, muutused seotult

kaevandamisega mõjutavad kaevandusala piirkonna looduskeskkonda, kuid vastustajale antud

õigus moodustada kohaliku tähtsusega kaitseala ei tohi põhjustada kontrollimatut olukorda.

Jääb arusaamatuks väide, et vald ei ole suuteline vajalikke uuringuid tellima, kuid ei soovi ära

oodata ka muid uuringuid või osaleda neis uuringutes. Vastustaja etteheide sellest, et Kohila

Vallavalitsus oli esitanud oma seisukohad ja ettepanekud Nabala lubjakivimaardla Nõmme

karjääri rajamiseks vastustaja tellitud KMH programmile, kuid nendega ei arvestatud, ei ole

õigustatud põhjusel, et vald esitas need AS-le Kiirkandur ja OÜ-le Eesti Geoloogiakeskus 03.11.

09 (tlk 211 I kd). Keskkonnaministeerium vastas kohtule, et Kohila vallavalitsust oli 28.07.09

teavitatud, et Nõmmevälja KMH programm koostati ja avalikustati ja Keskkonnaministeeriumile

tuli esitada kuni 28.08.09 oma ettepanekud, kuid vald seda ei teinud (tlk 225 I kd) ja esitas

hilinemisega oma seisukoha hoopiski neile, kes neid andmeid ei kogunud. Vaatamata sellele

kontrollitakse mõju tõenäosust ja olulisust ja see tuleb kajastada KMH aruandes.

Arvestades, et kaitseala moodustamisega muutus võimatuks antud alal kaevandamine, oleks

tulnud haldusaktis hinnata, millist tähtsust omab alal asuv maavara Eesti riigi seisukohast

tervikuna. Kuigi vastustaja määruses nr 15 justkui rõhutatakse seda vajadust, nähtus, et

hindamisel lähtuti valest kaalutlusest, seega ei saanudki vastustaja jõuda õigele tulemusele.

Tallinna Ringkonnakohus on lahendis paekivitoodete Tehase OÜ vrs Kose Vallavolikogu veel

esile toonud, et kui tehakse sellesisuline otsus, tuleks kaaluda, kas on võimalik lubada

kaevandamist teatud piirangutega. Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on omavalitsuse

territooriumist laiemat ala hõlmavate kaalutlustega, oleks omavalitsus pidanud nende asjaolude

kindlakstegemiseks konsulteerima Keskkonnaministeeriumiga, samuti oleks omavalitsus võinud

tellida

nimetatud

asjaolude

tuvastamiseks

ekspertiisi.

Need

tähelepanekud

kehtivad

asjakohastena ka käesoleval juhul. Ehitusmaavara saab kaevandada ikkagi seal, kus see on

geoloogiliste protsesside tulemusena tekkinud ja olemas ning kui varud on väärtuslikud.

Kohus nõustub, et avaliku huvi olemasolu või selle puudumist on kohaliku omavalitsuse tasandil

analüüsida ja kinnitada raskendatud, kuid see ei tähenda, et omavalitsus võiks meelevaldselt

takistada kaevandamist, kuigi peab oluliseks moodustada kavandatud kaevandamise alale

hoopiski kaitseala. Eesti on sõlminud mitmesuguseid riikidevahelisi looduskaitsealast koostööd

reguleerivad lepped. Kaevandamist ei saa juba seadusest tulenevalt lubada, kui selleks esinevad

seaduslikud takistused. Vald on ka ise märkinud 11.08.09 vastuses, et kui on kaitstavaid liike,

siis tuleb nad võtta kaitse alla sõltumatult, kas kaevandamisloa taotlus on esitatud või mitte, kuid

eelmärgitu ei tähenda, et vaidlusalune haldusakt juba kinnitab, et seal märgitu on ka tõene ja

kontrollitav. Vastustaja määrus piirab maavarade kaevandamise võimaluse täielikult, kuna välja

antud kaitse-eeskiri sätestab kaevandamisega seotud majandustegevuse keelu, seega on kaebajale

saabuvad tagajärjed olulise tähtsusega. Samas tuleb arvestada ka avaliku huviga, st et kaevandaja

küll teenib kasu, kuid tema tegevus on seotud samal ajal vältimatult avaliku huviga. Piirangute

seadmine omavalitsusaktiga tähendab, et kasutamiseks kõlblike maardlate ala väheneb, seega

ühe osa loodusressursi kasutus jääb rakendamata. Seda enam peab olema haldusaktis kaalukaid

põhjusi, mis välistavad sellise tegevuse. Kaevandamisega seotud keskkonnamõju oleneb

paljudest asjaoludest ja maastikukaitseala moodustamisel ei ole asjakohaseks põhjenduseks

kaevandamise keelamiseks kaevandamisega kaasneva tolmu, müra ja vibratsiooni tekkimine

kaevandamise käigus, mille suhtes kehtivad normid välisõhu kaitse seaduses, rahvatervise

seaduses ja millised on leevendatavad mõjud. Huvide kaalumise osas märgib kohus veel, et

arvestades olukorda, mil eelnevalt ei olnud prognoositav üldplaneeringust tulenevalt sedavõrd

rangete piirangute seadmine (kaevandamise absoluutne keeld), peaks seda enam haldusaktist

nähtuma, mis vahepealsel ajal muutus. Selles osas tuleb kohtul kaebajaga nõustuda, et kohtu

poolt eelnevalt ära märgitud valla ÜP, mis seadis arengusuunad kuni aastani 2015, ei viita, et

kaevandamistegevus tuleks absoluutselt välistada. ÜP ei ole kõrvaline dokument, mis antud juhul

koos muude asjaoludega tuleks märkamatult kõrvale heita. Selle alajaotuse osa 3.3

(looduskeskkond) nimetabki, et looduses esineb ka karstivorme (Urge, Aandu, Hageri), kuid

samas p 3.3.3 märgitakse, et perspektiivsed on Pahkla, Angerja, Lümanda küla maardlad.

Analüüsitakse ka põhjavee olukorda (p 3.3.8) ja leitakse, et põhjavett jätkub; põhjavee

kaitstavuse küsimuses V osa p 6 märgib, et ehitamisele peab eelnema hüdrogeoloogiline uuring.

Seega ei ole ka pikemaajalistes valla enda tehtud prognoosides vald välistanud loodusvarade

kasutamist, sh kaevandamist ja kui seda on vaja teostada, siis teostatakse vajalikud uuringud.

Sellest dokumendist ei nähtu, et vald ei ole sj piisavalt asunud kaitsma loodust, seda kinnitavad

äratoodud kaitseobjektide ja kaitsealade loendid. Kohus ei arva, et vald ÜP-d koostades ei

omanud piisavalt teaduspõhist uurimismaterjali, kui ta planeeris ja märgistas eelmärgitud

arengud ÜP-s ega täheldanud, et piirkonna keskkonnataluvus on ületatud. Seega tuli

vaidlusaluses haldusaktis erilise hoolikusega välja selgitada ja põhjendada kaitseala loomise

vajadus, selle seaduslikud võimalused.

Kohus kokkuvõtvalt kinnitab veelkord, et küsimused haldusakti motiveerimatusest ja muude

dokumentide uurimisest ei tõusetunud pelgalt probleemist, et kaart ei kajasta kaitstavaid väärtusi

või et vastustaja ei oska ehk kaitsealale panna ülesse hiljem asjakohaselt teabetahvleid/silte,

kuigi ka siinkohal tekiks küsimus, kuidas neid väärtusi looduses tähistada, kui puudub akt, mis

need kindlaks määrab. Tähistusi ei saaks vald rakendada looduses suvaliselt.

52) Kaebaja soovib olemasolevate huvide õiglast kaalumist, vastustaja kaalutlusi ei saa kohus

asendada motiividega, mida seal ei ole. Määruse seletuskiri ega muud dokumendid ei põhjenda,

miks niisugune otsus tehti. Kaebaja sj märkis õigesti, et tema seisukohtade ärakuulamine oli

formaalne, see nähtub ka protokollidest, mille vastustaja kohtule esitas ja mille sisu kohus

eelnevalt lühidalt refereeris. Vald ei viinud läbi selget menetlust ning protokollid kinnitavad

pigem, et valla esindajad ei selgitanud koosolekutel asjakohaselt ei kaitseala loomise eesmärke,

objekte, ala moodustamise piire või nende muutmise asjaolusid, st vald on määruse andmisel

jätnud maa-omanikud ja asjast huvitatud isikud asjakohase informatsioonita ning ei arvestanud

nende seisukohti ega taganud kaebajale selliselt tema õiguste realiseerimist. Seega saab

järeldada, et kaebajale ei olnud ettenähtav, missuguses ulatuses ja mis töödele otsus rajatakse ja

ta ka ei saanud enne hääletamist vastu vaielda konkreetsetele väidetele, mis oleksid tuginenud

uurimustöö andmetele, kuna otsuse tegemisele mingit konkreetsemat kokkuvõtet siiski ei

järgnenud, seega oli menetluslikult õiguste kaitsmine kokkuvõttes siiski takistatud.

Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-07-2599 märkinud, et kaitseala moodustamisel Kose vald

oli rikkunud menetlusnõudeid ja vald ei ole kaalunud kaitseala moodustamisel ühelt poolt

riikliku tähtsusega lubajakivimaardla olemasolu ja kaevandamise vajadust ega ära oodanud

uuringute valmimist, selles osas ei ole vald seisukohta võtnud, miks tulemuste äraootamine ei

olnud võimalik, samas puudusid vallal teaduslikud uuringud, mis põhjendaksid ohtu karstialale.

Käesolevas asjas ei ole asjaolud teistsugused.

53) Kohus tõi esile, et vallal puudusid kaalumiseks vajalikud andmed. Kaitse-ala loomiseks

olulise ekspertiisi puudumine on oluline menetlusviga, mis annab aluse haldusakti tühistamiseks.

Kaebaja püstitas eksperdi küsimuse ja leidis, et vastustaja tellitud töödele ei saa anda LKS § 8 lg

3 toodud ekspertarvamuse kvaliteeti. Vastustaja leidis, et kaebaja seisukohast ei nähtu, millisele

kvaliteedile peaksid vastama ekspertiisid või eksperdid. Kohus nõustub vastustajaga, et LKS § 8

lg 3 ei täpsusta, missugused nõuded tuleks esitada antud juhul eksperdile. LKS § 8 lg 3 märgib,

et Kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla

võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks

vastava ala eriteadmistega isiku (edaspidi ekspert). Kohus nõustub vastustajaga, et vald tellis

tööd spetsialistidelt ja nende pädevus ja kompetents arvestades nende varasemat tööd ja tegevust

ei peaks põhjustama kahtlusi kompetentsis, kuid probleem jäi ülesse pigem asjaolust, et

vastustajale oluline uuring/töö, so U.Timm töö, jäi temast mittesõltuvatel põhjustel sisuliselt

pooleli. Uuringu puudumisel ei saa kohtult nõuda HMS § 58 kohaldamist. E.Reinsalu tööd aga

vald ei olegi sisuliselt kasutanud, kuna vald välistas selles esitatud kaalutlused paljasõnaliselt

ning esitas selle seisukohad kontekstist välja rebitult ning valesti.

54) Haldusakti motiveerimise nõuet on Riigikohus käsitlenud korduvalt. HMS § 54 kohaselt on

haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse

alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS

§ 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema

kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele

kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb

haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse

alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti

andmisel lähtunud -HMS § 56 lg 3. Kohus on eelnevalt välja toonud, miks ta leiab, et esinevad

motiveerimisvead ja et see ei ole kooskõlas HMS eeltoodud nõuetega.

Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr III-3/1-35/95 märkinud, et „HKS § 5 lg 1 sätestab, et

halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste rikkumine või tema vabaduste piiramine.

Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused,

siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite seaduse sättele olema

esitatud ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul õigus teada,

millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii on tagatud ka

korralduse kontrollitavus. Riigikohus selgitab, et motiveerimine on oluline abinõu, et otsustust

saaks kontrollida - „Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on

adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti

motiveerimine on abinõu, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi

on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti

motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas

haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse“ (vt nt

haldusasi nr 3-3-1-14-97). Motiveerimata haldusakt on seadusevastane. Riigikohus on veel

lisanud, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks

ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest

tegelikult lähtuti (vt nt Riigikohtu HK otsus nr 3-3-1-62-07; otsus haldusasjas nr. 3-3-1-57-07).

Seotult kaalutlusotsusega on motiveerimise kohustuse osas Riigikohtu halduskolleegium 15.01.

2009 a otsuses asjas nr 3-3-1-87-08 märkinud järgmiselt: „Haldusakti põhjendus peab kohut

veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve

ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt“.

Eeltoodut arvesse võttes on kohus püüdnud kontrollida kõiki vastustaja kohtule esitatud

argumente ja kohus juba märkis, et vaidlustatud määruse nr 15 motivatsioon on mitte üksnes

puudulik vaid ka ebaõige avaliku huvi esiletoomisel seotult killustiku tootmise vajadusega.

Määrus nr 15 ei tugine selliselt eksperttöödele. Lisaks on ja jääb haldusakt kontrollimatuks ka

siis, kui püüda seda sisustada hilisemalt antud selgituste kaudu, ka need jäid puudulikeks. Samas

nähtus, et kohus ei saa ise siduda haldusakti üht või teist motiivi muude töödega, mis ei olnud

tellitud eksperttöödena ja millele ei ole määruses nr 15 omistatud ka siduvust konkreetse töö

osaga. Juba käesoleval ajal ei suutnud vastustaja tagantjärgi kindlaks teha kaitstavaid väärtusi,

nende asukohta vms olulist. Sisuliselt tähendaks see, et väärtuste asukohta tuleks alles hakata

uuesti määrama allesjäänud 687 ha suuruse ala osas, kuna varsemalt seda enne otsuse

langetamist siiski ei tehtud.

Kohus juba nõustus vastustajaga, et vastavalt Riigikohtu HK 14.05.2002. a otsuse seletustele

asjas nr 3-3-1-25-02 tuleb arvestada, et Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 ja § 26 lg 1 p-le 1 peab

halduskohus tühistama vaidlustatud haldusakti, kui see on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja

õigusi. /…/ Õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest

tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal

juhul uuesti välja anda. Kohus leiab, et antud juhul saab üksnes vastustaja välja selgitada,

missugused on tema tegelikud eesmärgid ja kujundada seisukoha, mida ta soovib looduses

kaitsta ja millises ulatuses on see ilmtingimata vajalik ning võimalik, selleks on vaja koguda

andmeid ja teha uuringud, st saada ekspertarvamused või vähemalt motiveerida muude

olemasolevate tööde baasil, et kaitseala loomine on looduskaitselistel väärtustel ja eesmärkidel

vajalik. Sellise otsustuse tegemine ei ole kohtu pädevuses. Kaitseala moodustamine teistsugustes

piirides nõuab samasugust kaalumist, seega ei saa kohus haldusakti tühistada vaid osaliselt, kuna

ka see ei viiks õigele tulemusele, kuna haldusakt on tervik.

55) Ülaltoodud kaalutlustel leiab kohus, et haldusakt on motiveerimata, selle kontrollimine ei ole

võimalik ja on selliselt õigusvastane; asja menetlemisel tehti olulisi menetlusvigu ja see viidi läbi

formaalselt. Määrus nr 15 on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, seega kohus tühistab Kohila

Vallavolikogu 05.05.09.a. määruse nr 15.

56) HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetlusosalised menetluskulude väljamõistmise nõuet ei esitanud, mistõttu jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Karin Kalmiste

Kohtunik

I