2-09-58258/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar, Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.06.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-09-58258

Tsiviilasi

OÜ Rushford Enterprises hagi OÜ Oslo Eesti ja OÜ

Ruutmeeter

Eesti

vastu

põhivõlgnevuse

ja

viivise

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

862 614,03 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.01.2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Rushford Enterprises apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Rushford Enterprises (registrikood 11252880),

esindajad vandeadvokaat Ants Mailend ja Arsi Pavelts;

Kostja I OÜ Oslo Eesti (registrikood 10642857);

Kostja II OÜ Highrose (registrikood 11638444, alates

03.03.2010 ühinenud kostjaga I);

Kostja III OÜ Ceramfloor (registrikood 10682124);

Kostja IV OÜ Ruutmeeter Eesti (registrikood 11542359),

esindaja vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere.

Kohtuistungi toimumise aeg

19.05.2011, avalik kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21.01.2011 otsus osas, millega maakohus jättis OÜ

Rushford Enterprises hagi OÜ Oslo Eesti ja OÜ Ruutmeeter Eesti vastu solidaarselt

põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulude

jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada. Välja mõista OÜ-lt

Oslo Eesti ja OÜ-lt Ruutmeeter Eesti solidaarselt põhivõlgnevus 447 381,53 eurot

(7 000 000 krooni) ja viivis 191 541,73 eurot (2 996 976,89 krooni) OÜ Rushford

Enterprises kasuks.

3. Tagastada OÜ-le Rushford Enterprises apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust

10 539,63 eurot.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta poolte menetluskuludest 74,07% solidaarselt OÜ Oslo Eesti ja OÜ Ruutmeeter Eesti

ning 25,93% OÜ Rushford Enterprises kanda.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse,

samuti vastuväited ja seisukohad teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 09.11.2009 esitas OÜ Rushford Enterprises (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Oslo

Eesti (kostja I), OÜ Highrose (kostja II), OÜ Ceramfloor (kostja III) ning 04.10.2010

menetlusse kaasatud OÜ Ruutmeeter Eesti (kostja IV) vastu põhivõlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja

kostja I 29.01.2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I.

Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000

krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma hiljemalt 28.02.2008

müügihinna KR Kaubanduse AS-le. 30.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja kostja

III käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendajana vastutama

eelnimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest.

31.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu.

Nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutas KR Kaubanduse AS hagejale

29.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja I vahel KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust

tuleneva ostuhinna tasumise nõude summas 10 000 000 krooni. 30.01.2007 sõlmisid

hageja ja kostja III KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs

kostjale III 1624 KR Kaubanduse AS aktsiat. 20.11.2007 taganes hageja 30.01.2007

kostjaga III sõlmitud KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust. 13.02.2008 esitas

kostja III hagejale 30. jaanuari 2007.a aktsiate müügilepingust taganemise avalduse.

28.02.2008 teavitas kostja III hagejat kostjaga I nõude loovutamise lepingu sõlmimisest,

millega kostja III loovutas tema ja hageja vahel 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate

müügilepingust taganemisel väidetavalt tekkinud müügihinna tagastamise nõudest

10 000 000 krooni kostjale I. 28.02.2008. tegi kostja I hagejale avalduse, milles teatas, et

tasaarvestab hageja nõude. 23.04.2008 tegi hageja kostjale I avalduse, milles teatas, et

28.02.2008 tehtud tasaarvestusel puudub materiaalõiguslik alus ning see on kehtetu.

Ühtlasi nõudis hageja kostjalt I võlgnetava kohustuse, s.o 10 000 000 krooni põhisumma

ning viivise tasumist. Kostja I ei ole oma kohustusi täitnud. 27.08.2009 sõlmisid KR

Kaubanduse AS (pankrotis) ja hageja lepingu, millega hageja loovutas KR Kaubanduse

AS-le (pankrotis) 3 000 000 krooni suuruse põhinõude osa oma nõudest kostja I vastu.

3. 30.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu p. 1.1

kohaselt kohustus kostja III käendajana vastutama KR Kinnisvara OÜ osa

müügilepingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007

sõlmitud KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu sõlmimise ning nõude

hagejale loovutamisega läksid hagejale üle ka loovutatud nõude tagamiseks antud

nõudega seotud tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sh võlausaldajale

käenduslepingust tulenevad õigused. Kostja III ei ole solidaarvõlgnikuna täitnud

eelnimetatud tehingust ja käenduslepinguga tagatud raha maksmise kohustust.

4. Kostja II vastutus põhines asjaolul, et 11.08.2009 kinnitati äriregistri kandega kostja I

eraldumise teel jagunemine. Sellega tulemusena omandas kostja II omandava ühinguna

osa kostja I varadest ning seetõttu vastutas kostja II solidaarvõlgnikuna hagis esitatud

kostja I kohustuse kohase täitmise eest. Menetluse jooksul 03.03.2010 on kostja I ja

kostja II ühinenud. Kuna kostja II enam eraldiseisva äriühinguna ei eksisteeri, tuleb

kostja I ja kostja II lugeda üheks kostjaks.

5. Kostja IV vastutus põhineb asjaolul, et kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV

ning seega on kostja IV hagi esemeks olevate kohustuste osas samuti solidaarvõlgnik.

Ettevõtte ülemineku tulemusena on kostjast IV saanud hagi üheks aluseks oleva

30.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahel sõlmitud käenduslepingu osapool.

6. Hageja palus mõista kostjatelt I, III ja IV solidaarselt välja põhivõlg 7 000 000 krooni.

KR Kaubanduse AS ja kostja I vahelise osa müügilepingu p. 4.2 kohaselt kohustus kostja

I ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma viivist 0,15 % tasumata

summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud seisuga

28.10.2009 viivitusintresse summas 8 841 000 krooni, kuid palus mõista kostjatelt välja

viivis summas 7 000 000 krooni. Hageja tasaarvestas pärast hagi esitamist hagi esemeks

olevast viivisenõudest 503 023,11 krooni, kuna menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses tsiviilasjas nr 2-07-41185 mõistis kohus hagejalt kostja III kasuks välja

menetluskulud 503 023,11 krooni. Hageja palus mõista kostjatelt välja viivise

6 496 976,89 krooni.

Kostjate vastuväited

7. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal tekkis KR Kinnisvara OÜ osade müügi tulemusena

kostja I vastu nõue summas 10 000 000 krooni. Kuna kostja I omandas aga 28.02.2008

kostjalt III loovutuse teel hageja vastu nõude summas 10 000 000 krooni ning

tasaarvestas samal päeval enda nõude hageja vastu. Hageja nõudega enda vastu on

vastavad nõuded alates 28.02.2008 lõppenud. Tasaarvestus on kehtiv ja õiguspärane.

Mõlemal poolel oli rahaline nõue teise vastu. Kostja I poolt tasaarvestatud nõue tekkis

kuna kostja III taganes tema ja hageja vahel sõlmitud KR Kaubanduse AS aktsiate

müügilepingust. Kostjal III ja hagejal oli nimetatud asjaolu üle ka kohtuvaidlus.

Käesolevaks ajaks on olemas jõustunud kohtuotsus, millega kohus on tuvastanud kostja

III õiguse KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganeda. Kostjal III tekkis

taganemise hetkest, st alates 13.02.2008 õigus nõuda enda poolt aktsiate müügilepingu

sõlmimisel hagejale tasutud 16 500 000 krooni tagastamist. Hagejal tekkis alates KR

Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganemise hetkest õigus saada tagasi KR

Kaubanduse AS aktsiad. Vaatamata asjaolule, et kostja III on hagejale aktsiaid korduvalt

pakkunud, ei ole hageja ilmutanud vähematki huvi aktsiate omandi saamise vastu. Seega

on kostja III teinud endast kõik oleneva, et võimaldada omapoolset tagasitäitmist, kuid

hageja on soorituse vastuvõtmisest keeldunud ja sattunud vastuvõtuviivitusse. Seega

muutus kostja III nõue 16 500 000 krooni maksmiseks (millest 10 000 000 krooni on

tasaarvestatud hageja nõudega) hageja vastu sissenõutavaks, vaatamata sellele, et

hagejale ei ole käesoleva ajani KR Kaubanduse AS aktsiate omandit üle läinud.

9. Hagejal puuduvad käesoleval juhul mistahes põhjendatud vastuväited kostja I nõudele.

Kostja I poolt hagejale 28.02.2008 esitatud tasaarvestusavaldus on kehtiv ning tulenevalt

VÕS § 197 lg-st 2 on hageja ja kostja I nõuded kattuvas ulatuses lõppenud alates

tasaarvestusavalduse tegemisest. Põhimõtteliselt nõustuvad kostjad, et kui hagejal oleks

kostja I vastu kehtiv nõue, siis vastutaks kostja III nõude täitmise eest käendajana lepingu

alusel ning kostja II seaduse alusel. Kuna hageja nõue kostja I vastu on aga tasaarvestuse

tulemusena lõppenud, siis on lõppenud ka hageja nõuded kostja II ja kostja III vastu.

Kuna põhinõue on kostja I poolse tasaarvestusavalduse tegemisega lõppenud, on samal

kuupäeval lõppenud ka hageja väidetav viivisenõue. Seega on hageja nõue viivise

tasumiseks põhjendamatu. Isegi juhul, kui kohus peaks tuvastama, et põhinõue ei ole

lõppenud ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt põhinõude tasumist, on viivise nõue

lõppenud, kuna hageja ei ole esitanud oma nõuet pikema aja vältel. Hageja on kaotanud

viivise nõude õiguse isegi juhul, kui põhinõue oleks kehtiv. Juhul, kui kohus leiab, et

hagejal on siiski õigus nõuda kostjatelt viivist, on hageja viivisenõue ebamõistlikult suur.

Viivisenõude mõistliku suuruse osas tuleb arvesse võtta ka põhinõude suurust 7 000 000

krooni. Sedavõrd suure põhinõudega võrdses summas viivise nõudmine on

põhjendamatu, seetõttu paluvad kostjad viivisenõude põhjendatuks lugemisel vähendada

hageja poolt nõutavat viivist 500 000 kroonini.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

10. 21.01.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi kostja I ja kostja IV vastu rahuldamata,

hagi kostja III vastu läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda.

11. Asjas puudub vaidlus järgnevas. KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja kostja I sõlmisid

29.01.2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I.

Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000

krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma müügihinna KR Kaubanduse

AS-le hiljemalt 28.02.2008. 30.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja kostja III

käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendajana vastutama p. 1

nimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007

sõlmisid KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu. Nimetatud nõude

loovutamise lepinguga loovutas KR Kaubanduse AS hagejale 29.01.2007 KR

Kaubanduse AS ja kostja I vahel KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust tuleneva

ostuhinna tasumise nõude 10 000 000 krooni. 30.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja III KR

Kaubanduse AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs kostjale III 1624 KR

Kaubanduse AS aktsiat. 20.11.2007 esitas hageja kostjale III 30.01.2007 aktsiate

müügilepingust taganemise avalduse. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30.01.2007

aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 28.02.2008 teavitas kostja III hagejat

kostjaga I nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, millega kostja III loovutas tema ja

hageja vahel 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganemisel

väidetavalt tekkinud müügihinna tagastamise nõudest 10 000 000 krooni kostjale I.

28.02.2008 tegi kostja I hagejale avalduse, milles teatas, et tasaarvestab hageja nõude.

23.04.2008 tegi hageja kostjale I avalduse, milles teatas, et 28.02.2008 tehtud

tasaarvestusel puudub materiaalõiguslik alus ning see on kehtetu. Ühtlasi nõudis hageja

kostjalt I võlgnetava kohustuse, s.o 10 000 000 krooni põhisumma ning viivise tasumist.

27.08.2009 sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja hageja lepingu, millega hageja

loovutas KR Kaubanduse AS-le (pankrotis) 3 000 000 krooni suuruse põhinõude osa oma

p-s 3 nimetatud nõudest kostja I vastu. 11.08.2009 kinnitati äriregistri kandega kostja I

eraldumise teel jagunemine. Sellega jõudis lõpuni kostja I jagunemine, mille tulemusena

omandas kostja II omandava ühinguna osa kostja I varadest. Kostja I ja kostja II ühinesid

03.03.2010. Kuna hagis märgitud kostja II enam eraldiseisva äriühinguna ei eksisteeri,

tuleb hagis märgitud kostja I ja kostja II lugeda üheks kostjaks.

12. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kelle taganemisavaldus 30.01.2007 KR Kaubanduse

AS aktsiate müügilepingust tõi kaasa taganemise õiguslikud tagajärjed. Asja materjalidest

nähtuvalt taganes hageja 20.11.2007 kostjaga III 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse

AS aktsiate müügilepingust. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30.01.2007 aktsiate

müügilepingust taganemise avalduse.

13. Asja materjalidele lisatud 11.06.2008 jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas 2-07-41185

nähtub, et kostja III ja hageja vahel oli vaidlus selles kas hageja taganemisavaldus

30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust on kehtiv. Kohus tuvastas, et

hageja 20.11.2007 taganemine ei ole kehtiv, kuna täitmata on taganemise materiaalsed

eeldused. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks

olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas TsMS § 457 lg-t 1

kohaldada ei saa, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-07-41185 oli hagi ese teine. TsMS § 457 lg-s 1

väljendatut tuleb mõista seega kitsendavalt. TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt on

dokumentaalseks tõendiks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg-s 1 on

sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus ning

tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Järelikult on teises kohtuasjas tehtud kohtulahend kasutatav

tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. Asjas 11.06.2008

jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas 2-07-41185 on veenvalt tõendamist leidnud, et

hageja poolt 20.11.2007 tehtud taganemisavaldus ei ole kehtiv, kuna täitmata olid

taganemise materiaalsed eeldused. Hageja oma väidet tema taganemisavalduse kehtivuse

kohta tõendanud ei ole. Seega on tõendatud, et kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus

30.01.2007 aktsiate müügilepingust on kehtiv.

14. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki

lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja

muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi

peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures

vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja

tagastama kostjale III makstud ostuhinna ning kostja III hagejale saadud aktsiad.

Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3).

Kuna müügilepingust taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise

tähtpäev ei olnud kindlaks määratud, pidi müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse

ning ostja võis VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral

hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist.

15. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud,

põhimõtteliselt igal ajal, kuid võlgniku täitmise kohustuse hindamiselt tuleb ikkagi

lähtuda nn mõistlikust vajalikust ajast. VÕS § 82 lg- 3 sätestatu kaitseb võlgnikku juhul,

kui võlgnikul ei ole võimalik kohustust täita kohe peale selle tekkimist. Käesolevas asjas

ei ole tõendamist leidnud, et hagejalt nõuti müügisumma tasumist ebamõistlikult lühikese

aja jooksul, mistõttu ei olnud tal võimalik kohustust täita. Hageja täitis kohustuse

mõistliku aja jooksul, kuigi hageja ise aktiivselt kohustuse täitmisega ei tegelenud,

kuivõrd kostja III loovutas müügihinna nõude kostjale I ja kostja I tasaarvestas selle

nõude hageja nõudega tema vastu.

16. Käesolevas asjas on vaidlus ka selles, kas kostja I tasaarvestus on kehtiv, kuivõrd kostja

III ei ole hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepinguga saadud aktsiaid tagastanud. VÕS §

197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval

poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2

esimese lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded

kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

17. Tuvastades, kas kostja II poolt loovutatud nõue oli sissenõutav, hoolimata sellest, et

hagejale ei ole aktsiaid tagastatud, tuleb kohtu arvates hinnata ka hageja ja kostja III

sooritusi peale kostja III 13.02.2008 taganemisavaldust. Juhindudes VÕS § 189 lg 1

esimese lausest tekkis hagejal ja kostjal III 30.01.2007 aktsiate müügilepingust

taganemisest lepingu tagasitäitmiseks kohustus aktiivselt käituda, kuivõrd VÕS § 189 lg

1 esimene lause sätestab mh mida kumbki lepingupool võib nõuda. Eriti oluline on

aktiivse käitumise kohustus juhul, kui ilma teise poole soorituseta ei saa lepingu

tagasitäitmist

teostada.

Käesolevast

asjast

nähtuvalt

ei

ole

hageja

lepingu

tagasitäitmiseks, ei oma kohustuse täitmiseks (müügisumma tagastamiseks) ega ka

aktsiate saamiseks, aktiivselt käitunud. Samas puudub asjas vaidlus, et kostja III ei ole

keeldunud aktsiate tagastamisest. Taganemisavaldusest nähtub selgelt kostja III

seisukoht, et ta soovib aktsiaid tagastada, väljendades avalduses oma taolist kohustust

(avalduse p. 4). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida

heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et

õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1

tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või

tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

18. Tuginedes asjas sisuliselt sellele, et tagasitäitmissuhtest tuleneva vastastikuste kohustuste

täitmisel peab aktiivselt käituma ainult vastaspool ei ole hageja käitunud kohtu arvates

kooskõlas TsÜS §-ga 138 ja VÕS § 6 lg-ga 1. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt

soovib kostja III hagejale aktsiad üle anda, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja väited

kostja III vastusoorituskohustuse täitmata jätmise kohta ei ole põhjendatud.

19. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada

vastuväiteid. Viidatud sätet ei saa mõista selliselt, et igasugune teise poole vastuväide

välistab tasaarvestuse. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool

esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või

osaliselt nõude maksmapaneku.. Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele

tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata,

kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude

maksmapaneku. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud sellise vastuväite olemasolu,

mis välistaks tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

20. 28.02.2008 tasaarvestusavaldusega tasaarvestati hageja põhinõue. Kuna 29.01.2007

müügilepingust KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks tulenes müügihinna tasumise

kohustus 28.02.2008, s.o päeval nõue tasaarvestati, ei ole müügihinna tasumisega

viivitatud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

21. Kuivõrd hagi põhinõue ja viivisenõue on tõendamata ja hagi tuleb jätta rahuldamata,

puudub vajadus analüüsida teisi asjas esitatud väiteid sh seda kas kostja III on andnud

oma ettevõtte üle kostjale IV ning kas sellest tulenevalt on kostjast IV saanud 30.01.2007

KR Kaubanduse AS ja kostja III vahelsõlmitud käenduslepingu osapool.

22. Hageja esitas hagi ka kostja kostja III vastu. 12.11.2010 kuulutas kohus välja kostja III

pankroti. PankrS § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud

kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud,

jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Seega tuleb PankrS § 43 lg 2 alusel

jätta hageja nõue kostja III vastu läbi vaatamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

23. Hageja esitas Harju Maakohtu 21.01.2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

selle tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja palub teha uue otsuse, millega rahuldada

hagi ja mõista kostjalt I ja kostjalt IV solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

447 381,53 eurot ja viivise 415 232,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

solidaarselt kostjate kanda.

24. Käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt ei oma tähendust see, kumma poole

taganemine lepingust oli kehtiv. Kuna hageja taganemisavalduse kehtetus on kostjate

väide, pidanuks taganemisavalduse kehtetust kaasa toovaid faktilisi asjaolusid tõendama

kostjad, mitte aga hageja. Tsiviilasjas nr 2-07-41185 jõustunud kohtuotsus ei oma poolte

taganemisavalduste kehtivuse hindamise osas ega käesolevas vaidluse kui terviku

lahendamisel tähendust. Kohus oleks pidanud hageja 20.11.2007 taganemisavalduse

kehtetuse tuvastamiseks selgitama esmalt välja taganemisavalduse kehtetuse aluseks

olevad asjaolud. Alles seejärel oleks kohus saanud võtta seisukoha taganemisavalduse

kehtetuse või kehtivuse osas. Selliseid asjaolusid ja tõendeid pole aga kostjad käesolevas

menetluses nimetanud ja neid ei ole käsitletud ka kaevatavas otsuses. Selliseid asjaolusid

ei ole ka kohus tuvastanud. Tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud kohtulahendi alusel hageja

taganemisavalduse kehtetuse järeldusest on maakohus omakorda asunud seisukohale, et

kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus oli kehtiv. Selline maakohtu järeldus ei ole

loogiline ega seetõttu ka põhjendatud: ühe taganemisavalduse kehtetus ei too iseenesest

kaasa teise taganemisavalduse kehtivust. Iga taganemisavalduse vastavust materiaal- ja

formaalõiguslikele tingimustele tuleb hinnata eraldiseisvalt. Seda aga kohus ei ole teinud.

Maakohus ei ole selgitanud, millist tähendust omab käesoleva vaidluse õige lahendamise

seisukohalt asjaolu, et hageja taganemine kohtu arvates ei kehti. Seetõttu ei ole kohtu

otsus põhjendatud ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele.

25. Olukorras, kus kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud selliseid faktilisi asjaolusid,

millest saab järeldada hageja või kostja III taganemisavalduse kehtivust, saab loogiliselt

järeldada üksnes seda, et kehtiv taganemine pole aset leidnud. Viimane aga tähendab, et

poolte vahel pole tekkinud tagasitäitmise suhteid, sh ei ole kostjal III tekkinud nõuet

tasutud ostuhinna tagastamiseks. Ostuhinna tagastamise nõude puudumine toob otseselt

kaasa tulemuse, kus kostja I 28.02.2008 tasaarvestusavaldus ei saa olla kehtiv –

tasaarvestuse aluseks ei saa kasutada aktiivnõuet, mida ei eksisteeri. Vastavalt langeb

täielikult ära ka kostjate ainus menetluses esitatud tasaarvestusel põhinev vastuväide ning

haginõue kuulub rahuldamisele. Kehtiva taganemisavalduse ning tagasitäitmissuhte

tekkimise ajamomendi määratlemine on oluline ka tagasitäitmisnõuete sissenõutavaks

muutumise aspektist.

26. Võlausaldaja nõude sissenõutavusest tuleb eristada nõude maksmapandavust ja seda

välistavaid vastuväiteid. Mitte igasugune nõue, mis on muutunud sissenõutavaks, ei

kuulu rahuldamisele. Nõuet, millele saab esitada selle maksmapandavust välistava

vastuväite, ei saa realiseerida. Käesoleval juhul sai hageja esitada tasaarvestuse aluseks

olnud aktiivnõudele VÕS § 111 järgse vastuväite, mis koosmõjus VÕS § 200 lg 4

välistab tasaarvestuse kehtivuse.

27. Vastastikuste kohustuste täitmine saab toimuda üksnes üheaegselt ning printsiibil

sooritus-soorituse vastu. Kuna tasaarvestamise aluseks olnud nõue on VÕS § 82 lg 5, §

189 lg 1 ja § 111 tähenduses sünallagmaatilises seoses hagejale kuuluva aktsiate

tagastamise nõudega, siis sai tasaarvestamise aluseks olnud nõuet maksma panna üksnes

juhul, kui tagasitäitmise korras tagastatakse hagejale kõik üleantu (VÕS § 189 lg 1).

Kuna kostja III ei olnud tasaarvestamise teostamise hetke seisuga (28.02.2008) täitnud

omalt poolt hagejale aktsiate tagastamise kohustust, ei saanud kostja I kostjalt III

omandatud nõudele tuginevalt tasaarvestust teostada. Vastastikuste kohustuste

realiseerimine toimub samaaegselt, mitte aga isoleeritult. Kostja III ja kostja I seda aga

järginud ei ole. Maakohtu otsuse tulemusena on kostja III läbi nõude loovutamise kostjale

I saanud lubamatu eelisseisundi sünallagmaatiliste kohustuste täitmisel. Selline

materiaalõiguse väärtõlgendamine on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi.

28. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 200 lg 4 kohaldamisala koosmõjus VÕS §

189 lg 1 ja § 111 lg 1. Seejuures on maakohus põhimõtteliselt valesti tõlgendanud

lepingust taganemisel tekkivate poolte vastastikuste tagasitäitmiskohustuste sisu VÕS §

189 lg 1 järgi. Seadusest ei tulene ühelgi viisil, et lepingust taganemisele järgneb poolte

kohustus mistahes viisil käituda, sh esitada tagasitäitmise nõue. Vastupidi, seaduses on

selgelt märgitud, et lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda üleantu

tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on kirjeldanud ja tõendanud oma

püüdlusi aktsiate tagasisaamiseks juba alates 2007.a sügisest, mille aga maakohus jättis

tähelepanuta. Seega ei ole hageja ühelgi viisil käitunud vastuolus hea usu põhimõttega –

vastupidi, hageja on teinud reaalseid pingutusi tagasitäitmise läbiviimise õnnestumiseks.

Tagasitäitmiskohustuste sünallagmaatilisest seosest tulenevalt võib võlasuhte pool seni,

kuni teine pool ei ole talle täitnud oma vastukohustust või pakkunud vastukohustuse

kohast täitmist, keelduda omapoolse kohustuse täitmisest kasutades VÕS § 111 järgset

kinnipidamisõigust.

29. Vastuväiteõigus saab lõppeda teise poole vastukohustuse täitmisega või võlausaldaja

vastuvõtuviivituse tekkimisega. Käesoleval juhul sellised asjaolud aga puuduvad. Kostja

III ei ole omapoolseid kohustusi täitnud ega pakkunud hagejale kohustuste täitmist.

Hageja on maakohtu menetluses esitanud asjaolud ja tõendid, millest ilmneb selgelt, et ta

on teinud pingutusi aktsiate tagasisaamiseks juba alates 2007.a sügisest. Maakohus on

lahendi tegemisel jätnud sellised asjaolud täielikult analüüsimata. Maakohtu etteheited

hagejale on seega vastuolus asja materjalidega.

30. Kostjad väitsid maakohtumenetluses paljasõnaliselt, et hageja keeldus aktsiaid tagasi

võtmast ja oli seega vastuvõtuviivituses. Kuigi kohus ei ole tuvastanud hageja

vastuvõtuviivituse olemasolu, on kohus otsuse tegemisel sisuliselt nõustunud kostjate

seisukohtadega. Maakohtu arvates järeldub 13.02.2008 taganemisavalduse p-st 4 kostja

III soov aktsiad tagastada. Kohus on ka leidnud, et kostja III ei ole keeldunud aktsiate

tagastamisest (samas). Nimetatud asjaoludel puudub vaidluse õige lahendamise

seisukohast tähendus. Kostja I poolt 28.02.2008 tasaarvestuseks kasutatud nõue aktsiate

müügihinna tagastamiseks sõltus aktsiate samaaegsest tagastamisest. Tähendust oleks

saanud omada vaid hageja sattumine vastuvõtuviivitusse, mis eeldanuks kostja III poolt

hagejale kohase pakkumise tegemist aktsiate tagastamiseks. Hageja esitas selle kohta

üksikasjalikud õiguslikud põhjendused oma 07.12.2010 kirjalikus avalduses, mille aga

maakohus jättis täielikult tähelepanuta.

31. Aktsiate tagastamise pakkumise tegemist hagejale ja hageja sattumist vastuvõtuviivitusse

maakohus tuvastanud ei ole. Täielikult on jäänud kohtuotsuses põhjendamata, kuidas

nähtub 13.02.2008 taganemisavalduse p-st 4 kostja III soov aktsiad tagastada.

Vastuvõtuviivitust ei tekita mitte igasugune võlgniku avaldus, vaid üksnes selline avaldus

(pakkumine), millel on nõutavad komponendid ja kvaliteet. Kostja III 13.02.2008

taganemisavaldus ei vasta sellistele tingimustele ega saa olla seetõttu vastuvõtuviivituse

tekkimise aluseks.

32. Vastuvõtuviivituse tekkimiseks peab võlgniku avaldusest nähtuma konkreetne ja

selgepiiriline valmisolek ja tahe kohustused täita. Nimetatud konstateeringust ei nähtu

aga ühelgi viisil kostja III konkreetset soorituse tegemise tahet ega valmisolekut. Kostja

III konstateeringust ei ilmne isegi potentsiaalset valmisolekut sooritus teha, samuti ei

peegeldu sellest soorituse täitmise pakkumisega vahetult seotud nõutavaid faktilisi

asjaolusid (pakutud soorituse tegemise aeg, koht, viis jms asjaolud). Soorituse täitmise

pakkumine peab vastama kvaliteedile ja sisule, millest selguvad teise poole jaoks kõik

soorituse täitmise vastuvõtmiseks olulised asjaolud. Olulisim on, et võlgniku (kostja III)

avaldusest peab mõistlikult nähtuma ning võlausaldaja jaoks arusaadav olema, et

võlgnikul on selge valmisolek ja tahe sooritus teostada. Sellised asjaolud aga viidatud

kostja III avaldusest kuidagi ei nähtu. Maakohus oleks pidanud võtma arvesse, et aktsiad

olid

muutunud

KR

Kaubanduse

AS-i

maksejõuetuse

tõttu

väärtusetuks

ja

tagasitäitmiskohustuste raames tulnuks kostjal hüvitada hagejale aktsiate väärtuse langus.

VÕS § 119 lg 1 ja õiguskirjanduse kohaselt toob üksnes kohase kohustuste täitmise

pakkumine kaasa vastuvõtuviivituse tekkimise.

33. Maakohus jättis tähelepanuta ka kostjate omaksvõtu selle kohta, et tõendeid aktsiate

tagastamise pakkumiseks enne augustit 2008.a olemas ei ole. Maakohus on seega

tõendeid valesti hinnanud. Ühtlasi on kaevatav otsus on vastuolus VÕS § 111, 189 lg 1 ja

200 lg 4 sätetega.

34. Maakohus on ebaselgelt põhjendanud väiteid hea usu põhimõtte rikkumise kohta. Hageja

on kirjeldanud ja tõendanud oma püüdlusi aktsiate tagasisaamiseks, kuid maakohus on

jätnud selle tähelepanuta. Esmakordselt pakuti hagejale KR Kaubanduse AS-i aktsiaid

tagasi kostja III esindaja 29.08.2008 e-kirjaga. Kuid ka selline tagasitäitmise pakkumine

ei olnud kohane.

35. Aktiivnõue peab tasaarvestamise teostamisel olema sissenõutav. Menetluses puuduvad

tõendid, samuti ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt saab teha

järelduse, et kostja I aktiivnõue oli 28.02.2008 seisuga sissenõutav. Kohus on lugenud

taganemise ja tasaarvestamise vahelise aja kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikuks

ajaks ainuüksi põhjendusega, et hageja täitis väidetava kohustuse kostja poolt teostatud

tasaarvestuse kaudu. Kostja I tasaarvestamise teostamise aeg ei saa kuidagi mõjutada

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja pikkust. Maakohus on seeläbi hageja

kohustuse täitmise mõistliku aja kriteeriumi hindamisel lähtunud põhimõtteliselt

ebaõigetest alustest, seostades seda hageja kohustuse täitmise viisiga. Asjaolu, et hageja

omas kostja III (mitte aga kostja I) vastu eraldiseisvat lepingulist nõuet, ei puutu ühelgi

viisil asjasse, hindamaks kohustuse täitmiseks mõistliku tähtaja möödumist. Sellised

mõistliku aja hindamise kriteeriumid ei tulene seadusest, samuti puudub sellistel

asjaoludel omavaheline loogiline seos. Vastupidi, VÕS § 82 lg 3, lg 7 ja § 197 lg 1

koosmõjust tuleneb, et tasaarvestus pole lubatav enne, kui tasaarvestuse aluseks oleva

aktiivnõudega sünallagmaatilises vastastikuses seoses oleva vastunõude täitmiseks

mõistikult vajalik aeg pole möödunud ehk selline nõue pole sissenõutavaks muutunud.

36. Lepingust taganemisel 13.03.2008 nõudis kostja III müügihinna 16 500 000 krooni

tagastamist. Kostjad pole selgitanud ega tõendanud, et mõistlikult vajalik aeg selle

kohustuse täitmiseks oli tasaarvestuse tegemise ajaks (28.02.2008) möödunud.

Asjaoludest tulenevalt ei saanud olla kaks nädalat mingil juhul piisav aeg 16 500 000

kroonise müügihinna tagastamise kohustuse täitmiseks. Sellise märkimisväärse summa

täitmist nii lühikese perioodi jooksul ei saa ühelgi viisil mõistlikult eeldada. Maakohus on

hageja kohustuse täitmise mõistliku aja kriteeriumi hindamisel lähtunud põhimõtteliselt

ebaõigetest alustest. Selline materiaalõiguse väär kohaldamine on toonud otseselt kaasa

ebaõige kohtuotsuse tegemise.

37. Kuna kostjate vastuväide haginõudele põhineb väitel, et haginõude välistab varasemalt

teostatud kehtiv tasaarvestus, on kostjate kanda kehtiva tasaarvestuse eelduste ja

läbiviimise tõendamiskoormis. Kostjad pole menetluses esitanud ühtegi asjaolu ega

tõendit, millest tulenevalt saab järeldada kostja I aktiivnõude sissenõutavaks muutumist

28.02.2008 seisuga.

Vastus apellatsioonkaebusele

38. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

39. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tõendite

eksliku hindamise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning hagi tuleb

osaliselt rahuldada.

40. Kuna kostjate vastuväide haginõudele põhineb väitel, et hageja nõude, mis tuleneb

29.01.2007 hageja ja KR Kaubanduse vahel sõlmitud KR Kinnisvara OÜ osade

müügilepingust (I kd, tlk 18-23), maksmapaneku välistab kostja I poolt 28.02.2008

teostatud tasaarvestus (I kd, tlk 52-53), on kostjate kanda kehtiva tasaarvestuse eelduste

ja läbiviimise tõendamiskoormis. Kuna kostja I on aktiivnõude omandanud kostjalt III (I

kd, tlk 49-50) ning see nõue tuleneb hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud KR

Kaubanduse AS-i aktsiate müügilepingu (I kd, tlk 31-37) tagasitäitmissuhtest (I kd, 39-40

ja 42-47), eeldab kostja I poolt 29.01.2007 hageja ja KR Kaubanduse vahel sõlmitud KR

Kinnisvara OÜ osade müügilepingu osas tehtud tasaarvestuse kehtivuse üle otsustamine

ka hinnangu andmist hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS-i

aktsiate müügilepingu tagasitäitmissuhtele.

41. Lepingust taganemise õigus on taganemiseks õigustatud lepingupoole kujundusõigus,

mille teostamiseks piisab lepingupoole vastavasisulisest tahteavaldusest (VÕS § 188 lg

1).

Taganemise

õiguse

kasutamine

muudab

olemasoleva

võlasuhte

tagasitäitmisvõlasuhteks, mille sisuks on poolte vastastikused kohustused tagastada

teineteisele lepingu täitmisena üleantu (VÕS § 189). Kolleegium leiab, et kui lähtuda

etteruttavalt eeldusest, et kostja III on hagejaga 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse

AS-i aktsiate müügilepingust kehtivalt taganenud, oleks põhjust vaidluse lahendamisega

kaugemale minna juhul, kui leiab tuvastamist, et kostja III on nimetatud lepingust

taganemise järgselt teinud omalt poolt piisava, et tagasitäitmiskohustust, st ostetud

aktsiate hagejale tagasiandmise kohustust, täita. Kostjate väite kohaselt on kostja III

hagejale tagasitäitmist pakkunud ja selle tõendamiseks on kohtule esitatud

taganemisavaldus, milles kostja III kinnitab, et tal lasub seoses taganemisega aktsiate

tagastamise kohustus (I kd, tlk 42-47) ning kostja III esindaja 29.08.2008 e-kiri, milles

rõhutakse jätkuvat valmidust ostetud aktsiaid hagejale sobival ajal tagastada (II kd, tlk

97). Erinevalt maakohust, leiab kolleegium, et nimetatud tõenditest ei piisa, et lugeda

kostja III poolt tagasitäitmisekohustuse pakkumine kohaseks. Seda põhjusel, et

taganemisavalduses antud kinnitus ja e-kirjas osundatud valmidus tagasitäitmiskohustust

täita, ei taga tehingu teisele poole nõutavat kindlust, et müügihinnana saadud raha

tagastamisel ka aktsiad tegelikkuses tagastatakse. See aga annab hagejale VÕS § 111 lg 1

alusel õiguse keelduda tagasitäitmiskohustuse omapoolsest täitmisest. Kolleegiumi

hinnangul saab tagasitäitmise pakkumise lugeda vastaspoole kohustuse täitmise õigust

lõpetavaks vaid siis, kui selle vastuvõtmisest keeldumisega kaasneks ühtlasi keelduja

vastuvõtuviivitus VÕS § 119 järgi. Taganemisavalduses ja kostja III esindaja 29.08.2008

e-kirjas väljendatu hageja vastuvõtuviivitust kolleegiumi arvates kaasa ei too.

42. Et hageja tänaseid vastuväiteid vältida ja tagasitäitmise pakkumine hageja jaoks siduvaks

muuta, oleks kostja III saanud kasutada mitmeid õiguslikke võimalusi. Kuna

väärtpaberite

omandiõiguse

üleminek

sõltub

väärtpaberite

omaniku

käsundist

kontohaldurile, oleks kostjal III olnud võimalik anda väärtpaberikonto haldurile

tingimuslik käsund aktsiate ülekandmiseks eeldusel, et hageja tagastab aktsiate eest

saadud rahasumma ning teavitada sellekohase käsundi andmisest hagejat (EVKS § 15 ja

Rahandusministri 28.12.2000 määrusega nr 116 vastuvõetud ja 01.06.2002 jõustunud

Eesti väärtpaberite keskregistri pidamise korra § 12 lg 2). Kontohaldurile tingimusliku

käsundi andmisega samaväärse tulemuse hageja vastuväiteid välistada, oleks andnud ka

aktsiate deponeerimine VÕS § 120 järgi või VÕS § 98 nõuetele vastava täitmise tagatise

või -kinnituse andmine. Vaidlust ei ole selles, et kostja III ei ole ühtegi nimetatud

võimalustest kasutanud ning aktsiad on tänaseni kostja III omandis. See tähendab, et

aktsiad ei ole tagasitäitmisena hagejale üle antud ka pärast seda, kui kostja I 29.01.2007

sõlmitud osade müügilepingu suhtes 28.02.2008 tasaarvestuse avalduse tegi.

43. Kostja III poolse tagasitäitmispakkumise viisi küsitavusele lisaks kerkib kõnealusel juhul

ka pakkumise sisu ehk pakutud täitmise kohasuse küsimus (VÕS § 76). Hageja on

menetluses läbivalt tuginenud väitele, et kostjale III üleantud aktsiad on kostja omandis

olnud perioodi jooksul väärtust kaotanud. Kui see tõele vastaks, oleks hagejal VÕS § 189

lg 4 järgi õigus nõuda ühes aktsiate tagasisaamisega ka hüvitist tagastatavate aktsiate

väärtuse vähenemise kompenseerimiseks, keelduda enne hüvitise maksmist ostuhinna

tagastamisest (VÕS § 111) ning teha tekkivate võimalike vastastikuste rahaliste nõuete

osas tasaarvestust (VÕS § 197 jj). Kuna kõnealusel juhul langeb hageja pakkumise

nõuetelevastavus ära siiski juba seetõttu, et taganemiseavalduses ja e-kirjas väljendatu ei

ole tagasitäitmise võlasuhtes hageja vastuvõtuviivituse tekkimiseks piisav, puudub

vajadus käesoleva vaidluse raames pakkumise sisu analüüsimiseks ehk aktsiate väärtuse

väidetavale vähenemisele hinnangu andmiseks ning selle põhjuste selgitamiseks. Samal

põhjusel puudub kohtul vajadus käsitleda küsimust, kas kostja I poolt tasaarvestuse

tegemine on lubatav lahus kostja III kohustusest aktsiad tagastada ning lahendada poolte

vahelist erimeelsust selles, millist mõju avaldavad käesoleva vaidluse tulemusele

tsiviilasjas nr 2-07-41185 tuvastatud asjaolud. Kolleegium märgib siiski selgituseks, et

erinevalt maakohtu seisukohast ei piisaks ringkonnakohtu arvates käesoleva vaidluse

lahendamisel taganemise kehtivuse tuvastamiseks tõendina üksnes tsiviilasjas nr 2-07-

41185 langetatud kohtuotsusest. Tuleb tähele panna, et tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud

lahendiga rahuldas kohus kostja III hagi ning tunnustas kostja III õigust mitte maksta

hagejale 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS-i aktsiate müügilepingu järgi

tasumisele kuulunud müügihinna teist osamakset summas 11 000 000 krooni, põhjusel, et

kostja III oli lepingust taganenud (I kd, tlk 109-130). Aktsiate müügi tehingu koguhind

oli 33 000 000 krooni ja sellest oli kostja III hagejale tasunud 16 500 000 krooni. Juba

tasutud raha tagasi saamise nõuet kostja III ei esitanud. Seega ei ole kohus varasemalt

lahendanud küsimust, kas kostjal III on õigus saada hagejalt tagasi aktsiate ostuhinnana

tasutud 16 500 000 krooni ega kaalunud sellele nõudele kostja III poolse taganemise

mõju. Hageja on käesolevas vaidluses toonud esile, et maksunõuet, millele kostja III

taganemisel tugines, taganemisavalduses väitetud suuruses tegelikkuses ei eksisteerinud.

Kolleegiumi arvates paneks see kohtule ülesande taganemise kehtivust uuesti hinnata

ning sellist kohustust ei mõjutaks asjaolu, et Riigikohus ei ole tsiviilasja nr 2-07-41185

menetlemist puudutanud hageja teistmisavaldust (II kd, tl 222-227) menetlusse võtnud.

44. Kuna kostjad ei ole hageja nõudele peale tasaarvestuse vastuväite muid vastuväiteid

esitanud ning see vastuväide ei ole eespool käsitletu tõttu põhjendatud, tuleb hageja

põhinõue 447 381,53 eurot (7 000 000 krooni) kostjate I ja IV suhtes solidaarselt

rahuldada. Kostja IV suhtes solidaarse vastutuse rakendamine on põhjendatud, kuna

kostja IV vastutab ettevõtte ülevõtjana VÕS § 182 lg 2 alusel kostja III kohustuste eest

ning VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse sellega tegevusega seotud lepingud.

45. Maakohus on jätnud kostja IV vastutuse alusele ekslikult hinnangu andmata ning

ringkonnakohus peab õigeks nimetatud menetlusliku puuduse apellatsioonimenetluses

TsMS § 652 lg-st 3 juhindudes kõrvalda (RKTK 16.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

34-11 p 12). Kolleegium nõustub hagejaga, et ettevõtte üleminekut kinnitab kostjate

tegevus samas kaubandusvaldkonnas ning kostja III majandustegevuse lõppemise ajaline

kattuvus kostja IV majandustegevuse alustamisega, mis nähtub kostja III 2008.a ja kostja

IV 2008-2009.a majandusaruannetest (I kd, tlk 247, 250, 259, 268 ja 271). Aruannetest

nähtub kostja III majandustegevuse raugemine ning kostja IV poolt sama turuosa

hõivamine. Ettevõtte üleminekut kinnitab kolleegiumi hinnangul ka samade ruumide

jätkuv kasutamine aadressil Pärnu mnt 110, samade tootjate kaupade müük, töötajate

osaline kattumine, kostja III poolt kostjale IV kaubamärkide ja domeeniaadressi

võõrandamine, sarnasus kostja III varasemas ja kostja IV praeguses ärinimes ning seotus

juhtorganite kaudu (I kd, tlk 244-381). Kostjad ei ole nimetatud asjaolude faktilisusele

vastu vaielnud, kuid on leidnud, et nimetatud asjaolude aset leidmine ei kinnita ettevõtte

üleminekut, kuna VÕS § 182 lg 2 kohaselt peaks hageja tõendama ettevõttesse kuulunud

asjade ja õiguste üleminekut (vt kostjate vastuväited, II kd, tlk 23-29). Kolleegium

kostjatega ei nõustu ning leiab, et hageja poolt esiletoodud asjaolud on piisavad, et lugeda

nn ettevõtte raskuspunkt kostjale IV üleläinuks, kuna hageja poolt esile toodu asjaolude

pinnalt võib teha järelduse, et üle on antud ettevõtte koostisosad ja struktuur, mis

moodustavad ettevõtte omapära ehk funktsioneeriva terviku. Eelnevat arvesse võttes

jagab kolleegium hageja seisukohta, et ettevõtte ülemineku tõttu tuleb kostjat IV pidada

ühes kostjaga III hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud käenduslepingu (I kd, tlk

25-26) alusel VÕS § 182 lg 2 järgi solidaarselt vastutavaks.

46. Maakohtu poolt PankrS § 43 lg 2 alusel kostja III osas hagi läbivaatamata jätmise

õiguspärasust ringkonnakohus ei kontrolli, kuna hageja ei ole kostja III osas hagi

läbivaatamata jätmist vaidlustanud ning on palunud apellatsioonikohtult hagi rahuldada

üksnes kostjate I ja IV suhtes. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on

edasi kaevatud ning vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi lähtudes nõudest.

47. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostjate I ja IV suhtes lahendada ka viivise nõue.

Hageja nõuab viivist summas 415 232,50 eurot (6 496 976,89 krooni). Viivise nõude

aluseks on KR kaubanduse AS-i ja kostja I vahelise 29.01.2007 osa müügilepingu p 4.2,

mille kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamisel

tasuma viivist 0,15 % tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest (I

kd, tl 20). Hageja on arvestanud seisuga 28.10.2009 viivitusintresse summas 8 841 000

krooni. Pärast hagi esitamist tasaarvestas hageja hagi esemeks olevast viivisenõudest

32 149,03 eurot (503 023,11 krooni), kuna tsiviilasjas nr 2-07-41185 menetluse

lõppemisega läbiviidud menetluskulude kindlaksmääramise tulemusena mõistis kohus

hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulud samas summas (I kd, tl 151-164). Kostjad

on viivise nõudele vastu vaielnud, leides, et hageja on viivise nõudmise õiguse kaotanud

põhjusel, et hageja ei ole oma nõuet põhjendamatult pika aja jooksul maksma pannud.

Samuti on kostjad märkinud, et kui kohus peaks siiski viivise välja mõistma, siis tuleks

viivist põhinõude suurust arvestades vähendada ja pidada piisavaks viiviseks 31 955,82

eurot (500 000 krooni). Viivise arvestuslikku õigsust ei ole kostjad kahtluse alla seadnud.

48. Kolleegium ei nõustu kostjate vastuväitega, et hageja on viivise nõudmise õiguse

kaotanud. Varasem kohtupraktika on tunnustanud võimalust lugeda aegumistähtaja kestel

nõude maksmapanekut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu

lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel

asjaoludel (vt nt RKTK 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 02.06.2003

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13, 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 p 27).

Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva

nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte

olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas

väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. TsÜS §-s 138 ja VÕS §-s 6 sätestatud hea

usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda

vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt RKTK

06.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

102-07, p 16; 09.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17).

49. Väites, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuli kostjatel tuua

esile erandlikud asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja oma õigust nõuda viivist

heauskselt kasutanud. Kostjad ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ning seetõttu

puudub õigustus määrata seaduses sätestatud aegumistähtaja sees täiendavat hea usu

põhimõttest lähtuvat tähtaega, mille jooksul hagejal oleks tulnud oma õiguste kaitseks

hagi esitada. Kostjad ei ole tuginenud väitele, et hageja käitumine on andnud kostjatele

põhjust uskuda, et hageja on viivisenõudest loobunud, samuti ei ole asjas tuvastatud

hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel

kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Järeldust,

et hageja on viivisenõudest loobunud või käitunud nõuet esitades taunitavalt, ei saa

tuletada üksnes sellest, et hageja on otsustanud esitada hagi aegumistähtaja teises pooles.

Hageja on esitanud hagi TsÜS § 146 lg-ls 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ning ühes

põhinõudega palunud välja mõista ka viivise. Viivise maksmise kohustuse müüdud osade

eest hinna tasumisega viivitamise puhuks on pooled kokku leppinud müügilepingus ning

seetõttu oli ettenähtav, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on

hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega

viivitamise korral viivist ning seetõttu ei ole kostjate vastuväited viivise nõudmise

õigusele põhjendatud.

50. Kostjate taotlust viiviseid vähendada peab ringkonnakohus osaliselt põhjendatuks.

Kolleegium kasutab kohtu diskretsiooniõigust ja peab õigeks vähendada viiviseid pooleni

võlgnevuse põhisummast. Viivise vähendamiseks annab kõnealusel juhul alust asjaolu, et

poolte vahel kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas on

märkimisväärselt kõrgem seadusejärgsest viivisemäärast (VÕS § 113 lg 1) ning hageja ei

ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et hagejale raha tähtaegselt saamata

jäämisest tekkinud kahju oleks sedavõrd ulatuslik. Hageja võimalikke väiteid saadaolnud

rahalt viivitatud aja jooksul tulu teenida varjutab tõsiasi, et hageja ei ole nõude

maksmapanekuga kiirustanud ning seetõttu arvestab kolleegium viivise vähendamise

juures kostjate seisukohaga, et hageja on hagi esitamisega asjatult oodanud. Arvestades,

et hageja on viivise nõudest 32 149,03 eurot (503 023,11 krooni) tasaarvestanud

tsiviilasjas nr 2-07-41185 hagejalt kostja III kasuks välja mõistetud menetluskuludega,

tuleb mõista kostjatelt solidaarselt välja viivisena 191 541,73 eurot (2 996 976,89

krooni).

51. Arvestades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2011 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-3-11

kinnistunud seisukohta, et riigilõivu tasutakse apellatsioonkaebuselt RLS § 56 lg 19 järgi

sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust ning et see kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi

võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem,

tuleb hageja taotlust apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks

(II kd, tl 207-220) lugeda põhjendatuks. Ringkonnakohus juhindus 23.02.2011 määrusega

(II kd, tl 169-170) hagejalt täiendava riigilõivu tasumise nõudmisel Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13.01.2010 määrusega tsiviilasjas 3-2-1-149-09 muutmata jäetud

ringkonnakohtu senisest praktikast. Hagejale tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel

täiendavalt nõutud riigilõiv 10 539,63 eurot tänaseks kujunenud seaduse tõlgenduse

valguses tagastada.

52. Menetluskulud tuleb jagada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kuna hagi kuulub

rahuldamisele 74,07% ulatuses, siis tuleb vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 jätta poolte

menetluskuludest 74,07% kostjate I ja IV ning 25,93% hageja kanda.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

Riigikohtu lahendiga 04.01.2012 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-58258 osas, millega tühistati Harju Maakohtu

21. jaanuari 2011. a otsus ja tehti uus otsus, millega rahuldati osaliselt Osaühingu

Rushford Enterprises hagi OÜ Ruutmeeter Eesti vastu.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-58258 muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada osaliselt Osaühingu Rushford Enterprises hagi Oslo Eesti OÜ vastu.

4.2. Välja mõista Oslo Eesti OÜ-lt Osaühingu Rushford Enterprises kasuks põhivõlg

447 381 eurot ja 53 senti ning viivis 191 541 eurot ja 73 senti.

4.3. Jätta läbi vaatamata Osaühingu Rushford Enterprises hagi OÜ Ceramfloor

(pankrotis) vastu põhivõla 447 381 euro ja 54 sendi ja viiviste nõudes.

4.4. Tagastada Osaühingule Rushford Enterprises apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõivust 10 539 eurot ja 63 senti.

5. Rahuldada OÜ Ruutmeeter kassatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) kassatsioonkaebus rahuldamata.

7. Tagastada OÜ-le Ruutmeeter Eesti kassatsioonkaebuselt 30. juunil 2011 tasutud

kautsjon 1300 (tuhat kolmsada) eurot.

8. Jätta Osaühingu Rushford Enterprises, Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) ja

OÜ Ruutmeeter kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude jaotus Tallinna

Ringkonnakohtu otsustada.