3-11-141/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-141 Otsuse kuupäev 25.05.2011 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Mihhail Komtšatnikovi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

Resolutsioon Jätta Mihhail Komtšatnikovi kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 25.maist 2011 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 27.juunil 2011 (k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2010.aasta oktoobrikuus esitas Mihhail Komtšatnikov Tartu Vangla inspektor-kontaktisikule 2 avaldust seoses väljaspool vanglat tööle lubamisega. 29.10.2010 tagastati M.Komtšatnikovile mõlemad taotlused 01.11.2010 esitas M.Komtšatnikov Tartu Vanglale pöördumise, mis loeti kahju hüvitamise taotluseks ja mille sisust nähtuvalt nõudis ta mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 184 krooni selle eest, et temale teadmata põhjusel ei ole vangla talle lubatud tööd väljaspool vangla territooriumi võimaldanud. Tartu Vangla 30.12.2010 otsusega nr 3-30/256-1 (tl 6) jäeti M.Komtšatnikovi kahjunõue rahuldamata, kuna vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

M.Komtšatnikov esitas kohtule kaebuse, milles palub Tartu Vanglalt välja mõista tema kasuks mittevaralist kahju summas 75,66 eurot. Kaebaja leiab, et vangla otsus kahjunõude rahuldamata jätmise kohta ei ole põhjendatud ega vasta faktilistele asjaoludele. Vangla poolt pika aja jooksul töö lubamine ning 2010.aasta oktoobrikuu lõpus esitatud taotluste läbivaatamata jätmine on kaebaja arvates inimväärikust alandav.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väidab, et vanglal puudub seadusest tulenev kohustus lubada kinnipeetavaid väljapoole vangla territooriumi tööle, mistõttu nad ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja ei ole tema inimväärikust millegagi alandanud. Kaebuse esitajal väidetavalt tekkinud pettumustunne ei saa olla mittevaralise kahju hüvitamise aluseks.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kinnipeetav M.Komtšatnikov esitas Tartu Vanglale 2010.aasta oktoobrikuus 2 avaldust sooviga töötada väljaspool vanglat.

Vangistusseaduse § 41 reguleerib töötamist väljaspool vanglat ja lõike 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, tema nõusolekul töötada järelevalvete või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Vangla sisekorraeeskirja § 962 lg 1 kohaselt otsustatakse kinnipeetava väljaspool vanglat tööle lubamine kinnipeetava ja tööandja taotluse alusel. Sellest tulenevalt on soodustuse kohaldamise otsustamise eelduseks ka tööandja taotlus. Antud juhul ei ole asja materjalidest nähtuvalt ükski tööandja M.Komtšatnikovi suhtes esitanud vanglale taotlust tööle lubamiseks väljaspool vanglat. Seega toimis vangla kohtu arvates seaduspäraselt, kui tagastas M.Komtšatnikovi poolt esitatud taotlused 29.10.2010.

Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt on isikul õigus haldusorganilt nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nimetatud loetelu on lõplik ning ühelgi muul juhul mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule.

Riigikohtu halduskolleegium asus oma 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 seisukohale, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) ja füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, asus Riigikohtu halduskolleegium oma otsuses nr 3-3-1-93-09 seisukohale, et kinnipeetava inimväärikust alandavaks saab pidada isiku üksnes selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

Õiguskirjanduses on inimväärikuse alandamiseks peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedaste jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, inimese ränka diskrimineerimist ning inimese identiteedi rasket kahjustamist, s. h tema au teotamist, samuti tema taandamist isiksusest riigivõimu objektiks või vahendiks.

Kohtu arvates ei ole ükski eelpool loetletud alustest käesolevas asjas aset leidnud, kuna antud juhul väidab kaebaja, et tema inimväärikuse alandamine seisnes selles, et ta meelestas end moraalselt tööl käima ning uskus Tartu Vangla ametnikke, kuid teadmata põhjusel ei ole vangla oma lubadust täitnud. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajal väidetavalt tekkinud pettumustunne ei saa olla mittevaralise kahju hüvitamise aluseks. Samas ei ole Tartu Vangla ka kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja tema inimväärikust alandanud, mis annaks alust rahalise hüvitise nõudmiseks, seega kohus jätab M.Komtšatnikovi kaebuse rahuldamata.

Maare Aloe