3-11-385/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mai 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-385

Haldusasi

PHD Tööjõud OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 16. detsembri 2010 korralduse nr

12.2-3/8015-3 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 27. aprillil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: PHD Tööjõud OÜ

Esindaja: Teet Raatsin

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Arnold Vismann

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ PHD Tööjõud kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16. detsembri 201 korraldusega nr 12.2-3/8015-

3 pandi OÜ-le PHD Tööjõud kohustus anda kirjalikku teavet ning vastata järgmistele küsimustele:

Kas OÜ PHD Tööjõud on väljastanud müügiarve 210014 OÜ-le Puhdas Tekstiil 2010 oktoobrikuus;

Mis on arvel 210014 märgitud pesuteenuse sisuks?

Kuidas ja millal on OÜ Puhdas Tekstiil arve 210014 eest tasunud OÜ-le PHD Tööjõud?

Samas kohustati OÜ-d PHD Tööjõud esitama 2010 oktoobrikuu kuludokumendid, mis on seotud

pesuteenuse osutamisega. Korralduse täitmise tähtpäevaks oli 29. detsember 2010 ning korraldus

sisaldas ka sunnirahahoiatust tulenevalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 67 lõikest 1. OÜ PHD

Tööjõud esitas korralduse peale vaide Maksu- ja Tolliametile, mis jäeti 13. jaanuari 2011

vaideotsusega nr 6-1-/713-3 rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ PHD Tööjõud esitas 14. veebruaril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16. detsembri 2010 korralduse nr 12.2-3/8015-3 tühistamist.

Kaebuse esitaja selgitab, et OÜ Puhdas Tekstiil, kelle maksukohustuste täitmise kontrollimiseks

maksuhaldur kaebuse esitajalt teavet nõuab, ning OÜ PHD Tööjõud juhatuse liikmeks on sama isik,

Krista Vainola ning leiab, et MKS § 64 lg 1 punktist 5 tulenev õigus teabe andmisest keelduda

laieneb ka osaühingu juhatuse liikmele või ainuosanikule osaühingult küsitava informatsiooni osas.

Siinjuures heidab kaebuse esitaja ette seda, et tema sellekohaseid väiteid ning viiteid Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale ei ole vaideotsuses isegi mitte puudutatud. Kaebuse esitaja märgib, et

tema juhatuse liikmel Krista Vainolal on kahtlus, et temalt soovitavat informatsiooni võidakse

kasutada tema vastu hilisemas kriminaalmenetluses. Selle väite kinnituseks viitab kaebuse esitaja

maksuhalduri ametniku 30. septembri 2010 e-kirjale, kust nähtub, et maksuhaldur on seadnud

kahtluse alla Krista Vainolaga seotud äriühingute tegevuse seaduslikkuse. Samuti toob kaebuse esitaja

välja, et nähtuvalt Põhja maksu- ja tollikeskuse 11. novembri 2010 otsusest nr 12.2-3/6904-8 on

käesoleval ajal toimumas väärteomenetlus kas Puhdas Investeeringute OÜ või Krista Vainola suhtes.

3. Kaebuse esitaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele kohtuasjades Eckle vs. Saksamaa

(1982), Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidźaan (2010), Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold

Okleśen S.P. vs. Sloveenia (2010) ning leiab, et neist tuleneb, et siis, kui äriühingul on ainuosanik või

üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega

seotud, mistõttu on lahutamatult seotud ka käesolevas asjas osaühingu ja tema juhatuse liikme Krista

Vainola õigused ja kohustused seoses teabe andmise ja informatsiooni esitamise kohustusega.

Kaebuse esitaja leiab samuti, et nii nagu väärteo- ja kriminaalmenetluses, ei pea ka maksumenetluses

isik põhjendama, miks ta soovib vaikimisõigust kasutada ning see ei pea olema põhimõtteliselt

uurimisasutuse poolt kontrollitav. Samuti viitab kaebuse esitaja EIK otsusele kohtuasjas Heaney ja

McGuinness vs. Iirimaa ning leiab, et kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks oluline mitte

see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaal- või väärteomenetluses

üldse kasutati ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Samuti viitab kaebuse

esitaja EIK lahendile kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik (p. 38 – 41) ning märgib, et kui

kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik asus EIK seisukohale, et ainuüksi finantsinspektorilt

küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes

kriminaalmenetluse algatamist, tõstatab küsimuse konventsiooni artikli 6 lõigete 1 ja 2 riivest, siis

kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik on EIK sõnaselgelt väljendanud seisukohta, et selline küsimus

mitte ainult ei tõusetu, vaid tegemist on ka põhiõiguste riivega. Eeltoodust leiab kaebuse esitaja, et

olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalõigusliku iseloomuga menetlus, ei ole temal kohustust

suhelda ametivõimudega vastava menetluse uurimise objektiks olevate asjaolude pinnalt. Kaebuse

esitaja viitab ka Riigikohtu seisukohale põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-3-10, kust

tulenevalt samuti ei ole isikul kohustust eraldi põhjendada iga küsimuse või teabeelemendi osas, miks

sellele küsimusele vastamine või teabe esitamine võiks tuua kaasa tema süüditunnistamise.

4. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhalduril puudub pädevus otsustada, kas isiku poolt andmete

esitamise korral võinuks saabuda isiku süüditunnistamine õigusrikkumises. Kaebuse esitaja leiab

samuti, et kui maksuhaldur väidaks, et tal on hilisemalt võimalik kontrollida seda, kas isiku poolt

mitte-esitatud andmed võiksid viia tema süüditunnistamiseni õigusrikkumises, siis on maksuhalduril

võimalik sellist kontrolli teostada ainult siis, kui isiku esitatud andmete alusel toimub

kriminaalmenetlus, mis lõpeb isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsusega. See ei ole kaebuse esitaja

hinnangul aga MKS § 64 lg 1 eesmärk.

5. Kaebuse esitaja ei pea asjakohaseks maksuhalduri viidet Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile

kohtuasjas Weh vs. Austria, kuna selles ega üheski teises lahendis ei ole EIK väitnud, et

vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom tähendaks seda, et isikul on kohustus avaldada

informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest

olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline. Kaebuse esitaja on

EIK praktikale viidates veendumusel, et olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või

selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule konventsiooni artikli 6 lg-s 1 sätestatud

vaikimisõigus absoluutselt ning isikul ei ole isegi kohustust suhelda maksuhalduriga. Samas leiab

kaebuse esitaja, et eelnevalt osundatud kohtulahendi Shannon vs. Ühendkuningriik p-s 36 selgitab EIK,

et tema varasemad seisukohad vaikimisõigusest – nt kohtuasjas Weh vs. Austria – ei ole kohaldatavad

maksuasjas, kus isiku suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus või on selle alustamise oht.

Eeltoodu tõttu leiab kaebuse esitaja, et OÜ-l PHD Tööjõud kui korralduse adressaadil on õigus

mitte anda soovitud informatsiooni seetõttu, et Krista Vainola suhtes on algatatud väärteomenetlus.

6. Viimaks heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette, et enne vaidlusaluse korralduse andmist ei ole

talle tagatud ärakuulamisõigust ega ole küsitud, kas kaebuse esitaja sooviks tugineda õigusele teavet

mitte anda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ PHD Tööjõud kaebust

põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et vaidlustatud korraldus on

õiguspärane ja põhjendatud. Vastustaja märgib, et MKS § 11 lõikest 2 tulenevalt puudub

maksustamise

seisukohalt

tähendust

omavate

asjaolude

väljaselgitamisel

nii

maksukohustuslasel/kontrollitaval kui ka kolmandal isikul valiku tegemise ainuõigus, otsustamaks,

milline maksuhalduri menetlustoiming on asjakohane või mitte.

8. Samuti viitab maksuhaldur MKS § 61 lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud õigusele kolmandalt isikult

teavet nõuda ning selgitab, et antud juhul oli kolmandalt isikult teabe nõudmine vajalik, leidmaks

kinnitust maksukohustuslase poolt antud teabele ning veendumaks tehingute majanduslikus sisus

selliselt nagu need on maksukohustuslase raamatupidamisdokumentides vormistatud.

9. Vastustaja selgitab, et vaideotsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud teabe andmisest

keeldumist seoses võimalike menetlustega OÜ PHD Tööjõud juhatuse liikme Krista Vainola suhtes

ning jõutud järeldusele, et teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks puudub õiguslik alus.

Vastustaja leiab seejuures, et MKS § 64 lg 1 p 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest

keeldumisel peab olema täidetud kaks eeldust: esiteks, isik, kellelt maksuhaldur teavet nõuab, peab

olema maksukohustuslase abikaasa, otsejoones sugulane, õde või vend vms ning teiseks peab isik,

kelle kohta maksuhaldur teavet nõuab, olema konkreetses maksumenetluses maksukohustuslase

staatuses. Seejuures toob vastustaja välja, et omavahel seotud isikuteks saavad olla ainult erinevad

füüsilised isikud. Vastustaja hinnangul peab isik, kes on seotud mitme äriühinguga läbi juhatuse

liikme kohustuste, arvestama sellega, et ta osaleb maksumenetluses kahe erineva/eraldiseisva

äriühingu esindajana, koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Samuti leiab vastustaja, et

MKS § 64 lg 1 punktile 6 saab isik tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus või

kriminaalmenetlus on alanud. Siinkohal viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele

haldusasjades nr 3-06-2016, samuti haldusasjades 3-08-1596, 3-06-898, 3-09-334.

10. Vastustaja rõhutab ka seda, et vaidlusaluse korraldusega ei kohustatud teavet andma ja

dokumente esitama OÜ PHD Tööjõud esindusõiguslikku isikut füüsilise isikuna. Vastustaja leiab, et

enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele teabe ja

dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välista see ka kaasaaitamiskohustust. Vastustaja

leiab samuti, et kaebuse esitaja seisukohtadega nõustumine muudaks sisutuks maksumenetluses

kehtiva uurimispõhimõtte, kui iga isik võiks kontrollimatult viidata MKS § 64 lg 1 punktile 6 ja

maksuhaldur peaks seda tingimusteta aktsepteerima. Vastustaja leiab, et kuna vaidlustatud korralduse

täitmisest ei tulene OÜ PHD Tööjõud suhtes süüteo algatamine või läbiviimine, ei ole asjakohased

kaebuse esitaja viited Riigikohtu ja EIK lahenditele, milles valdavalt käsitletakse isiku õigusi algatatud

süüteomenetlustes. Vastustaja ei nõustu samuti kaebuse punktis 11 esitatud viitega Riigikohtu

lahendile asjas nr 3-4-1-3-10 ja leiab, et viidatud lahendiga ei muutnud Riigikohus oma senist

kohtupraktikat enese mittesüüstamise küsimuses ega korrigeerinud oma varasemas praktikas

väljendatud seisukohti.

11. Vastustaja ei nõustu ka kaebuses toodud seisukohaga, et maksuhaldur ei ole taganud osaühingule

võimalust olla ära kuulatud ning ei ole küsinud, kas osaühing soovib tugineda MKS § 64 lg 1

tagatisele. Vastustaja selgitab, et kuivõrd kaebuse esitaja asus koheselt korraldust vaidlustama ning on

keeldunud maksuhalduriga lävimisest ja nõutud teabe ning dokumentide esitamisest, ei ole olnud

võimalik teda maksumenetluse ajal MKS § 64 lõikega 3 ettenähtud korras teavitada, küll aga on aga

vastav teavitus märgitud vaidlustatud korralduses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et OÜ PHD Tööjõud kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebuse

esemeks on antud juhul Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16. detsembri 2010

korralduse nr 12.2-3/8015-3 tühistamise taotlus. Tegemist on korraldusega, millega maksuhaldur

nõudis kaebuse esitajalt kui kolmandalt isikult maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lõigete 1 ja 3

ning § 62 lg 1 alusel teabe ja dokumentide esitamist seoses kaebuse esitaja ning OÜ Puhdas Tekstiil

vaheliste tehingutega. Nimetatud korralduse õiguspärasus ei sõltu mingil moel sellest, kas või mil

määral käsitles Maksu- ja Tolliamet kaebuse esitaja poolt vaides esitatud väiteid vaideotsuses.

Kaebuse esitaja ei ole soovinud vaidlustada vaideotsust ning kaebusest ei nähtu ka, et vaideotsus

kaebuse esitaja õigusi vaide esemest sõltumatult kuidagi rikkuda saaks, mistõttu tuleb asuda

seisukohale, et vaideotsuse eraldi vaidlustamine ei oleks ilmselt MKS § 151 lg 1 p 3 kohaselt ka

võimalik. Kohtu hinnangul tuleb kaebus rahuldamata jätta aga eelkõige seetõttu, et vaidlusalune

korraldus ei rikuks MKS § 64 lõikest 1 tulenevat õigust teavet mitte anda isegi juhul kui kaebuse

esitajal selline õigus asjaolusid arvestades oleks.

13. Kohus leiab, et MKS § 61 alusel kolmandale isikule antud maksuhalduri korralduse õiguspärasus

ei sõltu sellest, kas kolmandal isikul on õigus teabe andmisest keelduda või mitte. Ekslik on ka

kaebuse esitaja seisukoht, et enne vaidlusaluse korralduse andmist oleks ta tulnud ära kuulata ning

välja selgitada, kas ta nõutud teavet anda saab. MKS § 61 lõike 1 esimeses lauses sätestatakse

sõnaselgelt maksuhalduri õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust

omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et eelnimetatud isikud

on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja

andmete esitamisest keelduda. MKS § 61 lõike 3 kohaselt toimub teabe nõudmine selles sättes

nimetatud ja viidatud vorminõuetele vastava korraldusega. Ainsa eeldusena kolmandale isikule MKS

§ 61 lõikes 3 nimetatud korralduse adresseerimisel sätestatakse sama paragrahvi 2. lõikes see, et

maksuhaldur oleks varem pöördunud maksukohustuslase poole. Eeltoodud sätetest tuleneb, et

maksuhaldur ei pea enne korraldusega kolmanda isiku poole pöördumist välja selgitama, ega see

kolmas isik ei soovi MKS § 64 lõike 1 mõnele punktile viidates teabe andmisest keelduda. Ka MKS §

61 lg 1 lausete järjestusest tuleneb, et esmalt nõuab maksuhaldur teavet ning alles seejärel saab

korralduse adressaadiks olev kolmas isik otsustada, kas ta annab nõutud teavet või keeldub sellest,

kui selleks on seaduslik alus. See on ka igati loogiline, sest MKS §-s 64 sätestatud teabe andmisest

keeldumise alustele tuginemine ei ole isikule kohustuslik, vaid isikul on õigus seal sätestatud

asjaolude esinemisel teabe andmisest keelduda. Otsustamaks, kas oma vaikimisõigust realiseerida või

mitte, peab isikul olema aga piisavalt teavet selle kohta, mida temalt küsida soovitakse. Seejuures ei

tulene MKS §-st 64 kuidagi, et isik, kellel on seadusest tulenev õigus teabe andmisest keeldumiseks,

ei võiks näiteks valikuliselt mõnele küsimusele vastata, teisele aga vastamata jätta või esitada

maksuhaldurile viimase poolt nõutud dokumendid, ent jätta vastamata maksuhalduri täiendavatele

küsimustele. Selleks, et isik saaks otsustada oma vaikimisõiguse teostamise üle, peab talle niisiis teada

olema, mille kohta temalt teavet soovitakse. Eeltoodu tähendab seda, et saades maksuhaldurilt MKS

§ 61 alusel antud korralduse ning leides, et tal on MKS § 64 alusel õigus keelduda selles korralduses

nõutud teabe andmisest, täidabki isik korralduse selliselt, et teatab maksuhaldurile korralduses

näidatud tähtpäevaks teabe andmisest keeldumisest ning toob välja keeldumise aluse. Oma

vaikimisõiguse teostamiseks ei ole seega vajalik maksuhalduri korralduse vaidlustamine vaide- või

kohtumenetluses. Samas, isegi kui käsitada asjaolu, et isik tugineb korralduse peale esitatud vaides või

kaebuses teabe andmisest keeldumise alusele, teabe andmisest keeldumisena, ei anna see põhjust

korralduse tühistamiseks vaide- või kohtuotsuses, kuna korraldus ei ole selle adressaadi võimaliku

vaikimisõiguse olemasolu tõttu õigusvastane. Väär on ka kaebuse esitaja seisukoht, et enda arvates

vaikimisõigusele tugineda võiv isik võiks talle adresseeritud maksuhalduri korraldust üldse eirata või

maksuhalduriga suhtlemisest sootuks keelduda. Sellist privileegi MKS §-st 64 tulenev vaikimisõigus

isikule ei anna. Eeltoodust tulenevalt ei riku vaidlusalune korraldus kaebuse esitaja õigusi ega ole

õigusvastane ning selle tühistamise taotlus tuleb ainuüksi sel põhjusel rahuldamata jätta. Isegi juhul

kui kaebuse esitajal on MKS §-st 64 tulenev õigus teabe andmisest keelduda, võiks tema õigusi

rikkuda see, kui maksuhaldur, reaktsioonina sellele, et kaebuse esitaja teabe andmisest keeldub,

kasutab sunnivahendit teabe saamiseks. Selliseks sunnivahendiks saaks käesoleval juhul olla

sunniraha määramine. Sunniraha aga kaebuse esitajale antud juhul määratud ei ole. Korralduses on

küll tehtud sunnirahahoiatus, ent see iseenesest kaebuse esitaja õigusi ei riku. Sunniraha määramise

õigus teabe andmise korralduse täitmata jätmise eest on võimalik üksnes juhul kui isikul on teabe

andmise kohustus ehk teisisõnu ei saa sunniraha määrata, kui isikul on seadusest tulenev õigus teabe

andmisest keelduda ning ta on avaldanud soovi seda õigust kasutada.

14. Kuigi juba eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta, peab kohus siiski vajalikuks võtta

seisukoht ka kaebuses esitatud põhiliste väidete osas, mis puudutavad küsimust sellest, kas kaebuse

esitajal oleks antud juhul õigus teabe andmisest keelduda. Kohtu hinnangul ei saa kaebuse esitaja

vaikimisõigus tuleneda MKS § 64 lg 1 punktist 5, mille kohaselt on teabe andmisest ja tõendite

esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või

venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul,

kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega.

Korralduse adressaadiks on antud juhul juriidiline isik OÜ PHD Tööjõud, kellel ei saa olla ei

abikaasat, otsejoones sugulasi ega muid MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikuid. Kohus leiab

samuti, et põhiseaduse (PS) § 22 lõikes 3 kasutatud mõiste „lähedased“ hõlmab üksnes inimeste, st.

füüsiliste isikute vahelisi suhteid. Juriidilisel isikul ei saa olla lähedasi PS § 22 mõistes. Väär on

kaebuse esitaja seisukoht, et juriidilise isiku ning tema ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks

oleva füüsilise isiku õigused kattuvad. Tegemist on siiski kahe eraldi subjektiga, kes kannavad

erinevaid õigusi ja kohustusi. Õigusest teavet mitte anda saaks antud juhul rääkida siis, kui teabe

andmist oleks nõutud isiklikult Krista Vainolalt, kui teda isiklikult oleks kutsutud maksuhalduri

juurde selgitusi andma või kui temalt oleks nõutud kirjalike seletuste esitamist. Sellel juhul on ilmne,

et eristada ei oleks võimalik Krista Vainolat kui OÜ PHD Tööjõud juhatuse liiget ning teda kui

füüsilist isikut ja ilmselt võiks Krista Vainola keelduda maksuhaldurile teabe andmisest põhjusel, et

tema antud teave võib teda süüstada mõnes karistatavas teos. Asjaolu, et Krista Vainola on OÜ

PHD Tööjõud ainus juhatuse liige, ei anna aga sama ulatuslikku vaikimisõigust OÜ-le PHD

Tööjõud. Vaidlusaluses korralduses ei ole nõutud, et teavet peaks andma Krista Vainola isiklikult.

OÜ PHD Tööjõud võib seda teha oma töötajate kaudu või kui tal töötajaid ei ole, siis kasutada

maksuhalduriga suhtlemiseks lepingulist esindajat. Seeläbi saaks Krista Vainola vältida end süüstavate

ütluste andmist, samas oleks täidetud OÜ PHD Tööjõud kohustus maksuhaldurile teavet anda. Juhul

kui OÜ PHD Tööjõud saaks teabe andmisest keelduda üksnes põhjusel, et Krista Vainola on tema

ainus juhatuse liige, tähendaks see sisuliselt seda, et erinevaid õigusi ja kohustusi kandvatel füüsilisel

ja juriidilisel isikul on võimalik kohustuste täitmist vältida nö. teineteise selja taha peitu pugedes.

Juriidilise isiku näol on küll tegemist õigusliku abstraktsiooniga, ent tema õigussubjektsuse sisuks on

just nimelt see, et ta on iseenda õiguste ja kohustuste kandja ning need õigused ja kohustused on

lahutatud tema osanike, aktsionäride, liikmete või juhtkonna õigustest ja kohustustest. Teatud

juhtudel võivad juriidilise isiku ja selle ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme huvid tõepoolest

samastuda ning teatud juhtudel võib juriidilise isiku õiguste rikkumine rikkuda ühtlasi ka selle

ainuosaniku õigusi. Nii näiteks võib sellise äriühinguga seotud kohtuasja ebamõistlikult pikaajaline

menetlus või äriühingu hea nime kahjustamine kahjustada ka selle ainuosanike huve ja õigusi, mille

kaitseks viimased seepeale välja astuda saavad. Küll aga ei saa väita, et selliste äriühingute puhul

osaniku või juhatuse liikme ja äriühingu õigused kattuksid näiteks osas, mis puudutab teabe andmist

maksumenetluses ning samuti ei saa äriühingu ja tema ainuosaniku või ainsa juhatuse liikme suhet

samastada suhetega MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isikute vahel. Kaebuse esitaja seisukohta ei

toeta kohtu hinnangul ka üksi kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, milles

võetud seisukohtadest on kaebuse esitaja teinud ilmselgelt liiga kaugeleulatuvad järeldused.

15. Kohus leiab samuti, et kaebuses välja toodud asjaolude korral ei saa OÜ-l PHD Tööjõud olla

õigust keelduda teabe andmisest ka MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. Nimetatud sätte kohaselt on teabe

andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda

või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku (lähedaste) õigusrikkumises süüditunnistamist. Nagu kohus

juba eespool märkis, ei saa juriidilisel isikul olla lähedasi ning seega saab MKS § 64 lg 1 p 6

kohaldamisele kuuluda juhul, kui teabe andmine tähendaks selle juriidilise isiku süüstamist. See ei

tähenda aga, et isik saaks oma vaikimisõigust põhjendamatult ja suvaliselt kasutada. Õige ei ole ka

kaebuse esitaja seisukoht, et teabe andmisest keeldumist ei pea sootuks põhjendama või et isikul on

õigus teabe andmisest keelduda igal juhul kui ta kasvõi arvab, et seda teavet võidakse kunagi

kasutada nii, et see talle kahjuks tuleb või et selle pinnalt võidakse kunagi tulevikus teha isiku enda

või tema lähedaste tegevuse kohta mingisuguseid karistusõiguslikke järeldusi. Kaebuse esitaja on

selleski osas meelevaldselt tõlgendanud kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid.

Kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik tehtud lahendis tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus, et

selles asjas ei esinenud mitte lihtsalt oht, et teavet võidakse kasutada isiku vastu kriminaalmenetluses,

vaid et see oli reaalne ja isegi eeldatav, kuivõrd isiku suhtes oli nendesamade asjaolude pinnalt juba

alustatud kriminaalmenetlust. Just see oli põhjuseks, miks Euroopa Inimõiguste Kohus pidas teabe

mitteandmise korral sunnimeetme kasutamist konventsiooniga vastuolus olevaks. Kaebuse esitaja

järeldus, et isikul on igal juhul õigus võimuorganitele teabe andmisest keelduda, kui ta arvab seda

võidavat kasutada enda vastu või et isikul on vääramatu õigus isegi põhjendamist mittevajava

sisemise hirmu tõttu maksuhaldurile MKS § 64 lg 1 p 6 alusel teabe andmisest keelduda, ei ole

kooskõlas viidatud kohtuotsuse põhjendustega. Siinkohal on vastustaja õigesti märkinud, et sellisel

juhul saaks igaüks meelevaldselt ja suvaliselt maksuhaldurile teabe andmisest keelduda. See ei ole

kindlasti vaikimisõiguse mõttega kooskõlas. Ka kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik on kaebuse

esitaja teinud põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused. Selle kohtuasja asjaoludest nähtub, et isiku

suhtes, kellelt teavet nõuti ja keda haldusmenetluses üle kuulati, oli juba eelnevalt otsustatud

kriminaalmenetluse alustamine ning osaliselt võeti seletusi ka pärast kriminaalmenetluse alustamist.

Sel juhul tuvastas kohus tõepoolest konventsiooni rikkumise, ent sellestki lahendist ei saa teha

järeldust, mille on teinud kaebuse esitaja. Siinkohal märgib kohus, et õigust mingisugust teavet mitte

anda, saabki reeglina hinnata tagantjärele ning see küsimus seondub ennekõike kriminaalasjas

tõendite lubatavusega. Kriminaalasjas kogutud tõend (näiteks isiku ütlused) võib osutuda

lubamatuks, kui see on saadud ilma, et isikule oleks antud võimalust kasutada vaikimisõigust. Küll

aga ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest, millele kaebuse esitaja on viidanud, järeldada, et

isikul on igal juhul õigus haldusmenetluses teabe andmisest keelduda paljasõnalise põhjendusega, et

seda teavet võidakse kasutada tema vastu mõnes karistusmenetluses. Nagu kohus juba märkis, et ole

teada ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et OÜ PHD Tööjõud suhtes on käimas või kavatsetakse

alustada kriminaalmenetlust, mille ese seonduks teabega, mida kaebuse esitajalt vaidlustatud

korraldusega nõuti. Sellises olukorras ei saa kaebuse esitajal olla üldist alust keelduda teabe

andmisest.

16. Kohtuistungil tõstatas kaebuse esitaja küsimuse ka vaikimisõiguse ning kaasaaitamiskohustuse

vahelistest suhetest. Kuigi see küsimus ei puuduta niivõrd teabe nõudmist kolmandalt isikult, siis

pidades silmas asjaolu, et käesolevgi kaebus näib olevat esitatud mitte niivõrd juriidilise isiku, kuivõrd

tema osanike ja juhtide isiklikes huvides, siis peab kohus vajalikuks võtta seisukoht ka selles osas.

Kohus

leiab,

et

vaikimisõigusega

saab

isik

õigustada

enda

kui

maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist üksnes sel määral, et ta saab jätta vastava seadusliku aluse

olemasolul maksuhaldurile teabe andmata või tõendid esitamata. Küll aga peab ta maksumenetluses

teabe või dokumentide esitamata jätmisel arvestama sellega, et asjaolude osas, mille kohta ta teavet

valdas, ent maksuhaldurile vaikimisõigusest tulenevalt ei andnud, ei saa ta maksuhaldurile hiljem ette

heita uurimispõhimõtte rikkumist. See tähendab, et selliste asjaolude osas läheb näiteks maksuotsuse

tegemise korral tõendamiskoormus üle kaebuse esitajale ning tema võimalused esitada hilisemas

vaide- või kohtumenetluses tõendeid, mida ta oleks saanud esitada maksumenetluses, ent ei esitanud,

on piiratud. Nimelt on MKS § 64 eesmärk anda isikule õigus ennast mitte süüdi tunnistada süüteo

toimepanemises ehk mitte anda teavet, mis võib kaasa tuua tema või tema lähedase karistusõigusliku

vastutuse. MKS § 64 ei kaitse aga isikut muude negatiivsete tagajärgede eest ning selle normidele ei

saa isik tugineda selleks, et takistada enda või mõne teise isiku maksude tasumise õigsuse

kontrollimist. See tähendab, et isikul ei ole ei enda ega oma lähedaste huvides õigust teabe andmisest

keelduda selleks, et maksuhaldur ei saaks tuvastada maksustamise seisukohast olulisi, eelkõige isiku

maksukohustust suurendavaid asjaolusid. Erinevalt karistusõiguses kehtivast üldisest süütuse

presumptsioonist,

on

maksuõiguses

isiku

tõendamiskoormus

otseses

seoses

tema

kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Otsustades kaasaitamiskohustuse täitmata jätta ja keeldudes teabe

andmisest MKS § 64 alusel, takistab isik õigustatult küll talle kahjulike tõendite kogumist

kriminaalmenetluse tarbeks, ent samas peab arvestama sellega, et maksumenetluses tuvastatakse

asjaolud sel juhul muude tõendite pinnalt ning isikul endal on MKS § 150 lõikest 1 tulenevalt hiljem

kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik