3-11-128/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-128 Otsuse kuupäev 20.05.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi L.P. kaebus Põhja Prefektuuri toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes seonduvalt arestimaja tingimustega Asja läbivaatamise kuupäev 03.05.2011, kirjalik menetlus

Resolutsioon Jätta L.P. kaebus haldusasjas 3-11-128 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 20.06.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus: L.P. on viibinud 08.12.2010 kuni 07.01.2011 Põhja Prefektuuri Tallinna arestimajas, millejärgselt teda paigutati Tartu Vanglasse. L.P. taotleb kohtult arestimaja toimingute õigusvastasuse tuvastamist seonduvalt sellega, et talle ei ole võimaldatud arestimajas viibimise ajal 1 tund päevas vabas õhus jalutamist, millest tingituna on kaebajal soov pöörduda kohtusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Põhja Prefektuur on oma kirjalikus vastuses märkinud, et kaebaja on saanud jalutada värskes õhus nimetatud ajavahemikul üheksa korda ning igakordselt pool tundi ning L. P. ei ole kordagi avaldanud soovi täiendava jalutusvõimaluse saamiseks. Jalutamine on kinnipeetava õigus, mitte kohustus sundkorras jalutusi läbi viia.

Kaebuse esitaja taotleb arestimaja tingimuste õigusvastasuse tuvastamist. 28.02.2011 on kaebuse esitaja esitanud kaebuse täienduse, kus märgib, et pooletunnine jalutuskäik ei tulenenud kaebaja soovist vaid arestimaja ametnike soovist. Kaebaja märgib, et jalutuskäigule 24.12.2010 kuni 03.01.2011 ei viidud ühtegi kinnipeetavat põhjendusega, et jalutusboksis asetsev videokaamera on ära lõhutud, mis näitab videopilti korrapidaja ruumi. Kaebaja leiab, et jalutamise mittevõimaldamise põhjused seisnesid selles, et arestimaja töötajad ei soovinud õues jalutavaid kinnipeetavaid jälgida.

Kaebaja märgib, et ta on olnud mittesuitsetaja ning võimaluste piires tegeles spordiga ning ta on palunud arestimaja töötajaid , et teda paigutataks ümber mittesuitsetajate kambrisse. Samuti ei võimaldatud kaebajale üleriigilisi päevalehti lugemiseks ning võimalust tutvuda kriminaalmenetluse ja karistusseadustikuga. Kaebajal puudus võimalus kogu arestimajas viibimise ajal keeta kuuma vett, kuna talle ei võimaldatud kambrisse keedupulka.

Kaebaja on esitanud ka avaldused teiste kinnipeetavate poolt, kes kirjeldavad kinnipidamistingimustes jalutamise võimalust, samas on kaebaja palunud kohtul kaaluda võimalust vastustaja suhtes kriminaalasja menetlemist seonduvalt valeinformatsiooni edastamisega kohtule ning kaebaja taotleb, et kohus kontrolliks videokaamera töökorras olekut ja jalutusboksi võre katki olekut aja suhtes, mil kaebaja viibis arestimajas.

Kaebaja on märkinud oma täiendavas kaebuse täienduses 03.05.2011, et vastustaja ei ole kaebaja avaldustele vastanud, kuigi peaks seda tegema 30 kalendripäeva jooksul.

Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on märkinud, et perioodil, mil kaebaja viibis arestimajas, olid õues miinuskraadid ning kinnipeetavad ise on avaldanud soovi pooletunnise jalutuskäigu järel sooja kambrisse tagasi tulla. Jalutamine on kinnipeetava õigus, mitte kohustus ja sunni rakendamisega arestimajas jalutust läbi viia ei ole lubatud. Vastustaja on märkinud, et arestimajas viibimise aja jooksul on kaebaja esitanud mitmeid kirjalikke avaldusi ja taotlusi, näiteks 14.02.2010 on kaebaja avaldanud soovi lubada talle pakiga saadetud keedupulk vastu võtta ning 27.12.2010 on esitanud taotluse advokaadile helistamiseks ja palve edastamiseks. Vastustaja märgib, et kaebaja on mitmeid kordi viibinud arestimajas ning on seega teadlik arestimaja sisekorraeeskirjaga teades oma õigusi. Ühtegi pretensiooni ei ole kaebaja esitanud seonduvalt sellega, et ta ei ole saanud piisavalt jalutada vabas õhus. Samuti on jälgitud arestimajas suitsetajate ja mittesuitsetajate eraldihoidmise põhimõtet ning kaebaja ei ole esitanud ühtki taotlust suitsetajatest eraldi paigutamise kohta.

Kohtu seisukohad: Kohus, tutvunud asja materjalidega , asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ja seda alljärgnevatel asjaoludel:

Kohus on kaebuse menetlusse võtnud kohtumäärusega 16.02.2011 menetlemaks kaebust 08.12.2010 kuni 07.01.2011 perioodi osas, mil kaebuse esitaja on viibinud Põhja Prefektuuri arestimajas. Kaebaja on kohtult taotlenud Põhja Prefektuuri arestimaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist seonduvalt sellega, et kaebajale ei ole tagatud igapäevaselt seadusega ettenähtud l-tunnilist jalutuskäiku vabas õhus ning on hoitud suitsetajatega samas ruumis, pole võimaldatud üleriigiliste ajalehtede lugemist ja Kriminaalseadustikuga ja Karistusseadustikuga tutvumist ning kaebajale ei ole võimaldatud veekeetjat, mistõttu puudus kaebajal võimalus keeta sooja vett. Kaebaja on soovinud hilisemalt esitada kahju hüvitamise nõude.

Tulenevalt Vangistusseadus (Vang) § 93 lg 5 ja Arestimaja Sisekorraeeskiri ASkE § 31 p. 4 kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida üks tund päevas vabas õhus valve all vahistatu soovi korral. Kaebaja on väitnud, et ta on seda korduvalt soovinud, kuid talle ei ole seda võimaldatud, kuigi tal olid kaasa soojad riided õues jalutamiseks. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste kaitseks , mis tähendab, et arestimajas viibides ei ole esitanud ühtki kaebust selle kohta, et talle ei ole võimaldatud vabas õhus viibimist (jalutuskäiku) päevas l tund, mille võimaldamine oleks leevendanud kaebaja olukorda arestimajas. Samas on vastustaja märkinud, et kinnipeetavatele on võimaldatud värskes õhus viibimist, kuid külma ilma tõttu olid kinnipeetavad ise avaldanud soovi juba pooletunnise jalutuskäigu järel tagasi minna sooja kambrisse.

Antud asjas olnuks kaebajal võimalus arestimajas esitada arestimaja administratsioonile toimingu sooritamise nõue, näiteks nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik 1 tund vabas õhus või lahendada mõni muu kaebaja väidetavat õigust rikkuv probleem, mida kaebaja teinud ei ole. Kaebaja on avaldanud soovi saada kontakti advokaadiga ja avaldanud ka soovi vastu võtta pakis saadetud keedupulk. Avaldused (tl. 27) on lahendatud administratsiooni resolutsiooniga avalduse nurgal, millest on teadlik ka kaebuse esitaja. Advokaadiga kontakti saamise soovist on teavitatud advokaati ning keedupulga osas on resolutsioon avaldusel, et keedupulk ei ole arestimajas lubatud ese. Arestimajasisesed avaldused ja taotlused on lahendatud koheselt kohapeal, mis ei näe ette avalduste lahendamise korda vastavalt Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse sätete alusel, mistõttu ei ole asjakohane kaebaja väide, et talle ei ole vastatud 30 kalendripäeva jooksul. Vastustaja on märkinud, et kaebaja on varasemalt arestimajas viibinud ning teadlik arestimaja sisekorraeeskirjast ja teadlik asjade lahendamise korrast arestimajas, kuid kirjalikult ei ole esitanud ühtegi pretensiooni jalutuskäikude mittevõimaldamisele ega muule seoses tema viibimisega arestimajas.

Kaebaja on märkinud oma kaebuse täienduses, et ta on esitanud rohkem avaldusi ja pöördumisi arestimaja administratsioonile kui vastustaja seda on välja toonud. Kohus märgib, et peab usaldusväärseks vastustaja poolt esitatud informatsiooni ja dokumente ning ei pea vajalikuks vastustaja poolt esitatut kontrollida, kohtul puudub ka alus arvata, et vastustaja on teadvalt valeinformatsiooni andnud nagu väidab kaebaja. Kuna kaebaja on märkinud, et abikaasa on toonud temale koos toidupakiga kaebaja poolt soovitud kirjandust, karistusja kriminaalmenetluseseadustiku ja üleriigilisi päevalehti lugemiseks, mis on ka kaebajale üle antud, on seega kaebajale tagatud õigus lugeda päevalehti ja muud lubatud kirjandust ning antud kaebajale võimalus tutvuda soovitud seadustikega.

Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole teavitanud arestimaja, et ta on mittesuitsetaja ning ei ole palunud end üle viia mittesuitsetajate kambrisse ning kui kaebaja oleks arestimaja töötajate poole selles küsimuses ametlikult pöördunud, oleks ta paigutatud mittesuitsetajate kambrisse. Vastustaja on märkinud, et Põhja Prefektuuri arestimajas hoitakse rangelt eraldi suitsetajad ja mittesuitsetajad. Seega on kohtul alust arvata, et kaebaja on täiendanud oma kaebust otsitud põhjustel , esialgselt on kaebus rajatud sellele, et talle ei võimaldatud 1 tund päevas jalutuskäiku kõikidel arestimajas viibitud päevadel.

Kaebaja on esitanud ka taotluse, et kohus kontrolliks, kas tema arestimajas viibitud ajal oli katki videokaamera ja jalutusboksi võrk, mis oli takistuseks jalutuskäikude läbiviimisel administratsiooni poolt. Kaebaja on esitanud ka kahe kinnipeetava avalduse kohtule, millega iseloomustab jalutuskäikude korraldamist arestimajas. Kohus märgib, et nimetatud asjaolud ei oma antud juhul tähtsust, kuna kohus on oma seiskoha eelnevalt öelnud, mis puudutab jalutuskäikude võimaldamist või mittevõimaldamist arestimajas ning samas on avalduste kohta märkinud vastustaja, et mõlemad avalduste esitajad (P.J. ja K.K.) ei ole omapoolselt avaldust ega kaebust jalutuskäikude osas arestimajale esitanud.

Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata vastavalt HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p. 6.

Kohtunik Mare Priks