3-11-336/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-336

Haldusasi

I.S. kaebus, millega taotletakse Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse kohustamist 22. detsembri

2004

maksuotsusega

nr

12-5/496

määratud

intressisumma

sundtäitmise

lõpetamiseks

ning

täitetoimingute tagasitäitmiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: I.S.

Esindaja: adv. Taimar Ehrlich

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Aiki Meister

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.S. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4

ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD TEGEVUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse (edaspidi maksuhaldur või vastustaja) 22. detsembri

2004 maksuotsusega nr 12-5/496 kohustati I.S.d tasuma täiendavalt määratud tulumaksu

1 765 746 krooni ja intressi 957 741 krooni ning arvestama ja tasuma intressi 0,06% alates 22.

detsembrist 2004 kuni maksude tasumise päevani. Nimetatud maksuotsuse peale esitas I.S.

halduskohtule tühistamiskaebuse, mis jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-05-58). 15. novembri 2007

otsusega nr 13-1/842 ajatas maksuhaldur I.S. maksuvõla summas 3 793 165 krooni, mis hõlmas

eelnimetatud maksuotsusega määratud maksusummat, intresse ning intresse, mis olid arvestatud

maksuotsusega määratud tasumata maksusummalt. Kaebuse esitaja tasus maksuotsusega määratud

maksuvõla lõplikult 29. oktoobril 2009.

2. 27. augustil 2008 esitas maksuhaldur I.S.le intressinõude nr 13-3/26609 ning 1. novembri 2010

korraldustega kohustas maksuhaldur krediidiasutusi arestima I.S. pangakontod eelnimetatud

maksuotsusega määratud intressi (st. 957 741 krooni) ulatuses.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. I.S. esitas 8. veebruaril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlustega kohustada Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskust lõpetama 22. detsembri 2004 maksuotsusega nr 12-5/496

määratud intressi sundtäitmine ja tühistama tehtud täitetoimingud. 14. veebruari 2011 määruses,

millega kohus kaebuse menetlusse võttis, tõlgendas kohus täitetoimingute tühistamise taotlust

taotlusena kohustada maksuhaldurit tehtud täitetoimingute tagasitäitmiseks. Sellise tõlgendusega

kaebuse esitaja põhimõtteliselt nõustus (tl. 21). Kaebuse esitaja leiab, et intressivõla sundtäitmine

on aegunud ning seega maksukorralduse seaduse (MKS) § 128 lg 2 p 4 kohaselt lubamatu.

Kaebuse esitaja viitab MKS § 132 lõikele 1 ning toob välja, et kuigi kuni 1. jaanuarini 2009

kehtinud redaktsioonis rääkisid MKS § 132 lg 1 kaks esimest lauset maksuvõla mitte maksusumma

sundtäitmise aegumisest ning MKS § 32 sätestatust tulenevalt, seega nii tähtaegselt tasumata

maksusumma kui ka sellelt arvestatud intressi sundtäitmise aegumisest, siis 1. jaanuaril 2009

jõustunud MKS muudatuste seletuskirjast nähtuvalt ei olnud selles sättes termini maksuvõla

asendamine terminiga maksusumma sisuline muudatus, vaid üksnes täpsustati lõike sõnastust

segaduse vältimise eesmärgil. Kaebuse esitaja järeldab sellest, et ka kuni 1. jaanuarini 2009

kehtinud redaktsioonis reguleeriti MKS § 132 lg 1 kahes esimeses lauses üksnes maksusumma

sundtäitmise aegumist.

4. Kaebuse esitaja viitab MKS § 132 lõigetele 2 ja 7 ning leiab, et maksuhaldur on 2010. aasta

novembris intressi sundtäitmisele asumisel nende vastu eksinud, kuivõrd selleks ajaks oli 22.

detsembri 2004 maksuotsusega määratud intressinõue juba aegunud. Kaebuse esitaja hinnangul ei

oma tähtsust see, et lisaks 22. detsembri 2004 maksuotsusega määratud intressidele arvestati

tähtaegselt tasumata maksusummalt täiendavat intressi. Kaebuse esitaja selgitab, et maksuhaldur

on 27. mai 2010 intressinõudega nr 13-3/18602 määranud tema poolt 22. detsembri 2004

maksuotsusega määratud täiendavalt tasumisele kuuluvalt maksusummalt tasumisele kuuluvate

intresside summa, sealhulgas ka perioodi eest, mille osas intressid olid 22. detsembri 2004

maksuotsusega juba määratud. Nimetatud intressinõude peale esitatud vaide Maksu- ja Tolliamet

rahuldas ning vaideotsuses märgiti, et 22. detsembri 2004 maksuotsus on kehtiv haldusakt ning

sellega määratud tasumisele kuuluvat intressi uuesti tasumiseks ei määrata, mispeale koostas

maksuhaldur uue intressinõude, milles intressi 22. detsembri 2004 maksuotsusega määratud

perioodi eest tasumiseks määratud ei ole. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd nimetatud perioodi osas

määrati intress 22. detsembri 2004 maksuotsusega, tuleb selle intressi sundtäitmise

aegumistähtaega arvestada alates 1. jaanuarist 2005.

5. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole asjakohane viidata MKS § 132 lõikes 1 sätestatud

seitsmeaastasele aegumistähtajale, kuna MKS § 132 lg 2 sätestab intresside osas eriregulatsiooni.

Samuti ei oma kaebuse esitaja hinnangul tähtsust see, et maksuhalduri 15. novembri 2007 otsusega

ajatati kaebuse esitaja maksuvõla tasumine, kuna selleks ajaks oli 22. detsembri 2004

maksuotsusega määratud intressi sundtäitmine juba aegunud ning samal põhjusel ei mõjuta

aegumist kaebuse esitaja pangakonto arestimine 1. novembril 2010.

6. 15. aprillil 2011 esitatud kaebuse täienduses märgib kaebuse esitaja, et vastustaja poolt viidatud

Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusajas nr 3-05-349 põhineb sellel, et MKS § 132 lg 1 esimeses

ja teises lauses kasutati selle kohtulahendi tegemise ajal terminit maksuvõlg, ent tegelikkuses peeti

silmas siiski maksusummat, mitte maksuvõlga MKS § 32 mõistes ning kõnealust sätet oleks

pidanud vastavalt tõlgendama. Kaebuse esitaja selgitab ka, et kuivõrd maksuotsusega määratud

intressi käesoleval juhul uuesti ei määrata ning puudub MKS § 115 sätestatud intressinõue, siis

puudub mistahes põhjendus, miks nende intresside suhtes MKS § 132 lg 2 sätestatud sundtäitmise

regulatsiooni mitte kohaldada. Samas leiab kaebuse esitaja, et isegi kui see pole võimalik ja

kohaldada tuleks MKS § 132 lg 1 sätestatut, siis kuna MKS § 132 lg 1 esimeses kahes lauses on

reguleeritud maksusumma sundtäitmise aegumist, siis oleks võimalik kohaldada üksnes MKS §

132 lg 1 viimases lauses sätestatut ning see ühtib MKS § 132 lg 2 sätestatuga ja maksuotsusega

määratud intresside sundtäitmine on siiski aegunud.

7. Viimaks heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile ette, et enne vastustaja poolt pangakontode

arestimist ei saanud kaebuse esitaja maksuhaldurilt nõuet intresside tasumiseks või hoiatust selle

kohta, et mittetasumisel asutakse tema suhtes sundtäitmist läbi viima. Kaebuse esitaja leiab aga, et

see olnuks nõutav ning ka seetõttu on tema suhtes toimunud sundtäitmine ja pangakontode

arestimine õigusvastane.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab I.S. kaebust põhjendamatuks ning taotleb

selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu, et 22. detsembri 2004 maksuotsusega nr 12-5/496

määratud intresside sundtäitmine aegus 31. detsembril 2005 ning selgitab, et nimetatud

maksuotsusega esitati intressinõue summas 957 741 krooni ja kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud

MKS § 132 lg 1 kohaselt oli maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat. Vastustaja leiab,

et maksuotsusega määratud intresside puhul kuulub kohaldamisele MKS § 132 lg 1, mitte MKS §

132 lg 2 ning seega hakkas maksuotsusega määratud intresside sundtäitmise aegumistähtaeg

kulgema 1. jaanuaril 2005 ja aegunuks 31. detsembril 2011 (ilma aegumise katkemiseta). Vastustaja

viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-349, kus leiti samuti, et

maksuotsusega esitatud intressinõuet võib MKS § 132 lg 1 kohaselt sundtäita seitse aastat.

Vastustaja leiab, et viide MKS § 132 lõikele 2 ei ole asjakohane, kuna see puudutab MKS § 115 lg

3 tähendatud iseseisvalt esitatud intressinõude sundtäitmise tähtaega ning selgitab, et

intressinõude sundtäitmise aegumine sõltub sellest, kas intressid on arvestatud tasutud või

tasumata maksusummalt, viimasel juhul on aegumine seitse aastat. Vastustaja viitab ka Riigikohtu

otsusele haldusasjas nr 3-3-1-7-06 (p 15). Vastustaja leiab samuti, et kuna maksuotsusega olid

määratud kaebuse esitajale intressid summas 957 741 krooni, siis 2010. aastal esitatud intressinõue

ei pidanudki sisaldama maksuotsusega määratud intressi, vaid maksuhalduril tuli esitada

intressinõue intresside osas, mida polnud määratud maksuotsusega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et I.S. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Kaebuse esitajale 22. detsembril 2004 tehtud maksuotsusega määratud intresside sissenõudmine ei

ole aegunud ning maksuhalduri sissenõudmistoimingud on seega õiguspärased.

10. Eelnimetatud maksuotsuse tegemise ajal ning kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud

maksukorralduse seaduse (MKS) § 132 lõike 1 esimeses lauses sätestati, et maksuvõla sundtäitmise

aegumistähtaeg on seitse aastat. Sama lõike kolmanda lause kohaselt oli muude maksuhalduri

poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta. MKS § 132

lõikes 2 sätestati aga, et MKS § 115 lõikes 3 nimetatud intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg

on üks aasta. Pooltevaheline vaidlus taandub käesolevas asjas eelkõige küsimusele, kas

intressinõude, mis on esitatud maksuotsuses, sundtäitmisele tuli kuni 31. detsembrini 2008

kehtinud MKS-i redaktsiooni kohaselt kohaldada ühe- või seitsmeaastast aegumistähtaega. Kohus

nõustub vastustaja seisukohaga, et maksuotsusega kindlaks määratud intressivõla sundtäitmisele

kohaldus MKS § 132 lõikes 1 sätestatud seitsmeaastane aegumistähtaeg, kuivõrd MKS §-s 32

sätestatud maksuvõla legaaldefinitsiooni kohaselt hõlmab see mõiste lisaks maksukohustuslase

poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummale ka tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt

arvestatud intressi.

11. MKS §-i 132 sõnastust muudeti alates 1. jaanuarist 2009 ning sestpeale sätestatakse selle

paragrahvi esimese lõike esimeses lauses, et maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg on seitse

aastat.

Alates

1. jaanuarist 2009 kohaldub seitsmeaastane aegumistähtaeg seega üksnes maksusumma

sundtäitmisele. Tulenevalt sellest, et MKS § 31 lg 1 punktides 1 ja 5 eristatakse maksusumma

tasumise kohustust ja intressi tasumise kohustust, on ilmne, et maksusumma mõiste intresse ei

hõlma. Ekslik on aga kaebuse esitaja seisukoht, et ka kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud MKS §

132 lg 1 redaktsioonis ei peetud silmas mitte maksuvõlga, vaid maksusummat. Kohtu hinnangul ei

ole põhjust loobuda 31. detsembrini 2008 kehtinud MKS § 132 lg 1 grammatilisest

tõlgendamisest, seda iseäranis põhjusel, et vaidlus käib mõiste maksuvõlg sisustamise üle, mille

legaaldefinitsioon on MKS §-s 32 üheselt antud. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et

maksukorralduse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (eelnõu 333

SE) seletuskirja kohaselt ei olnud MKS § 132 muutmise näol tegemist põhimõttelise muudatuse,

vaid üksnes sõnastuse täpsustamisega. Nimetatud eelnõu seletuskirjas1 märgitakse MKS § 132 lg 1

muutmise kohta järgmist:

„Muudatus seisneb maksuvõla mõiste asendamises maksusummaga. Maksuvõla mõiste MKS § 32

kohaselt hõlmab tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummat ja sellelt arvestatud intressi. Kuna MKS §

132 lg 2 käsitleb juba intresside aegumist, siis selguse mõttes tuleb täpsustada lõiget 1, et see regulatsioon on

käsitletav ainult maksusumma sundtäitmise aegumise suhtes. Praegune regulatsioon tekitab segadust, et ühel

juhul (§ 132 lg 1) intressinõude sundtäitmise aegumine on 7 aastat ja teisel juhul (§ 132 lg 2) on

intressinõude sundtäitmise aegumine 1 aasta.“

12. Eeltoodud seletuskirjast nähtub üheselt ka eelnõu algataja arusaam, et MKS varasema

redaktsiooni kohaselt oli teatud juhtudel intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat.

Arusaadavalt oli muutmise seaduse eesmärk sellise olukorra edaspidine välistamine, ent see ei anna

alust hälbida seaduse varasema redaktsiooni kohaldamisel vaidlusaluse sätte grammatilisest

tõlgendamisest.

13. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-

349, kus ringkonnakohus leidis samuti, et maksuotsusega esitatud intressinõuet võib tulenevalt

1 Kättesaadav Riigikogu kodulehel olevas eelnõude otsingusüsteemis

(http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=401577&u=20110425175450)

MKS § 132 lg 1 sundtäita seitse aastat. Ringkonnakohus leidis eeltoodud lahendis, et kuni 31.

detsembrini 2008 kehtinud MKS-i redaktsiooni § 132 lõige 2 kuulus kohaldamisele MKS § 115

lõikes 3 nimetatud iseseisvalt esitatud intressinõude sundtäitmise korral. Kohus nõustub selle

seisukohaga ka käesolevas asjas. Asjaolu, et ühes haldusasjas ringkonnakohtu poolt võetud

seisukoht ei ole teist asja läbi vaatavale kohtule siduv, on iseenesest õige, ent asjakohatu.

Vastustajagi ei ole väitnud, et tõlgendusest, mille ringkonnakohus asjassepuutuvatele normidele

haldusasjas nr 3-05-349 andis, tuleks juhinduda selle siduvuse tõttu. Kaebuse esitaja ei ole aga

esitanud veenvaid argumente selleks, et ringkonnakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale

asuda, mistõttu jääb üle sellega nõustuda.

14. Eelviidatud lahendis märkis ringkonnakohus samuti, et intressinõude sundtäitmise aegumine

sõltub sellest, kas intressid on arvestatud tasutud või tasumata maksusummalt. Siinkohal tuleb

tähele panna, et samaaegselt MKS §-i 132 muutmisega muudeti ka MKS §-i 118, mis reguleerib

intressi arvestamise aegumistähtaega, kusjuures alates 1. jaanuarist 2009 ei eristata intressi

arvestamise aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas tegemist on intressiga tasutud või tasumata

maksusummalt. Seetõttu ei ole alates 1. jaanuarist 2009 vajalik eristada ka nende intressinõuete

sundtäitmise aegumistähtaegu. Eeltoodut arvestades oli MKS §-i 132 muutmise näol alates 1.

jaanuarist 2009 tegemist põhimõttelise muudatusega ning seaduse varasema redaktsiooni

tõlgendamine nii nagu seda soovib kaebuse esitaja, ei ole võimalik. Asjaolu, et eelviidatud

seaduseelnõu nr 333 SE algataja on oma seletuskirjas kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud MKS §-

s 132 redaktsiooni pidanud segadust tekitavaks või ka ebamõistlikuks, ei anna alust tol ajal

kehtinud regulatsioonist mööda vaadata.

15. Kuivõrd 22. detsembril 2004, mil tehti vaidlusalune maksuotsus, kus määrati ka tasumisele

kuuluv intressisumma, kehtis selle intressi sundtäitmisele seitsmeaastane aegumistähtaeg, siis ei

olnud nende intresside sundtäitmine aegunud ajaks, mil maksuhaldur maksuvõla tasumise ajatas.

Vaidlust pole selles, et maksuvõla tasumine ajatati maksuhalduri 15. novembri 2007 otsusega ning

ajatamisgraafik kehtestati kuni 13. juunini 2009. MKS § 132 lg 4 kohaselt tõi maksuvõla tasumise

ajatamine kaasa aegumise katkemise ning MKS § 132 lg 5 kohaselt hakatakse uue aegumistähtaja

kulgemist arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

Maksuvõla tasumise ajatamise korral on aegumise katkemise aluse äralangemiseks ajatamise tähtaja

lõpp. Antud juhul oli selleks 13. juuni 2009 ning MKS § 132 lg 5 kohaselt hakkas uus sundtäitmise

aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuaril 2010. Kuivõrd alates 1. jaanuarist 2009 MKS §-i 132 lõiget 1

muudeti ning seitsmeaastane sundtäitmise aegumistähtaeg on sestpeale kohaldatav vaid

maksusummale, mitte aga muudele kohustustele, sealhulgas mitte intressidele, siis kuulus

kohaldamisele üheaastane tähtaeg. Maksuhaldur arestis 1. novembril 2010 kaebuse esitaja

pangakonto, millega alustas intressivõla sundtäitmist ning seega katkes sundtäitmise

aegumistähtaeg MKS § 132 lg 4 p 4 alusel uuesti.

16. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust see, et maksuhaldur esitas 27. mail

2010 kaebuse esitajale intressinõude, milles kajastati ka intresse, mis olid juba 22. detsembri 2004

maksuotsuses kindlaks määratud ega see, et nimetatud intressinõue vaidemenetluses kehtetuks

tunnistati. Arusaadavalt ei olnud 27. mai 2010 intressinõude kehtetuks tunnistamise aluseks

asjaolu, et maksuotsusega kindlaks määratud intressivõla sissenõudmine oleks selleks ajaks

aegunud olnud, vaid selle põhjuseks oli asjaolu, et nimetatud intressivõlg oli juba maksuhalduri

haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud ning teistkordselt seda teha ei olnud vaja. Intressinõude

kehtetuks tunnistamine oli vajalik muuhulgas selleks, et vastava intressivõla sundtäitmise

aegumistähtaega arvestataks lähtudes maksuotsuse tegemise ajast, mitte 2010. aastal koostatud

intressinõude esitamise ajast. See aga ei tähenda kuidagi, et kohaldada tulnuks MKS § 132 lõikes 2

või MKS § 132 lg 1 viimases lauses nimetatud üheaastast aegumistähtaega, sest maksuotsuse

tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt tulenes sellise intressivõla sundtäitmise aegumistähtaeg

MKS § 132 lõikest 1 ning selleks oli seitse aastat.

17. Kaebuse esitaja väide, et ta ei saanud enne pangakontode arestimist maksuhaldurilt nõuet

intresside tasumiseks, ei ole õige. Vastav nõue on esitatud 22. detsembri 2004 maksuotsuses.

Asjaolu, et maksuhaldur enne intressivõla sundtäitmisele asumist kaebuse esitajat sellest

täiendavalt ei teavitanud, ei muuda sundtäitmist õigusvastaseks ega mõjuta kuidagi sundtäitmise

aegumise kulgu.

18. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud selle poole

enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik