3-10-3321/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-3321

Haldusasi

OÜ Puhdas Tekstiil kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 19.10.2010 korralduse nr

12.2-3/6904-7 tühistamiseks;

OÜ RLO Vahendus kaebused Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 11.10.2010 korralduse nr

12.2-3/11043-16; 15.10.2010 korralduse nr 12.2-3/6904-5

ja 16.12.2010 korralduse nr 12.2-3/8015-2 tühistamise

nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 30. märtsil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Puhdas Tekstiil;

Kaebuse esitaja: OÜ RLO Vahendus;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebused rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajatele ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) nõudis 19.10.2010 korraldusega nr

12.2-3/6904-7 Puhdas Tekstiili OÜ-lt kui kolmandalt isikult teabe andmist ning dokumentide

esitamist Puhdas Investeeringute OÜ maksumenetluses. Puhdas Tekstiili OÜ esitas korraldusele

vaide, mille Maksu- ja Tolliamet jättis 18.11.2010 vaideotsusega nr 6-1/602-2 rahuldamata.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus väljastas OÜ-le RLO Vahendus (end. OÜ

Rewilo) kui kolmandale isikule 11.10.2010 korralduse, milles kohustas esitama teavet ja dokumente

seoses väidetavate tehingutega kaebaja ning OÜ Puhdas Tekstiil vahel. 15.10.2010 korraldusega

kohustati OÜ-d RLO Vahendus (end. OÜ Rewilo) kui kolmandat isikut esitama teavet ja

dokumente seoses väidetavate tehingutega kaebaja ning OÜ Puhdas Investeeringud vahel.

16.12.2010 korraldusega kohustati OÜ-d RLO Vahendus (end. OÜ Rewilo) esitama teavet ja

dokumente seoses väidetavalt toimunud tehingutega kaebaja ning OÜ Puhdas Tekstiil vahel

perioodil oktoober 2010. OÜ-le RLO Vahendus esitas nimetatud korraldustele vaided, mis jäeti

Maksu- ja Tolliameti 25.11.2010 vaideotsusega nr 6-1/601-3 ja 20.01.2011 vaideotsusega nr 6-

1/712-3 rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Nii Puhdas Tekstiili OÜ kui OÜ RLO Vahendus leiavad, et maksukorralduse seaduse (MKS)

§ 64 lg 1 p-i 5 tõlgendus ei välista, et isik keeldub teabe andmisest siis, kui selline informatsioon

võib viia õigusrikkumise tuvastamisele äriühingu suhtes, mille juhatuse liige või osanik ta ise on.

Esineb olukordi, kus maksuhalduri soovitav teave võib olla äriühingu suhtes inkrimineeriva

iseloomuga, mistõttu peab juhatuse liikmel või osanikul, kellelt sellist teavet palutakse, olema ka

võimalik keelduda teabe andmisest – lähtuvalt põhiseaduse (PS) §-i 22 kolmandas lauses sätestatud

põhiõigusest ning MKS § 64 lg-st 1. Kaebajad lisavad, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku

õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud. Seetõttu võib olla õige ka

see, et Krista Vainola, kes on mõlema äriühingu juhatuse liikmeks, keeldub teabe andmisest MKS §

64 lg 1 p-i 6 alusel. Kaebajad on seisukohal, et Krista Vainola on maksuhaldurit teavitanud oma

valikust mitte anda soovitud teavet PS § 22 kolmandas lauses sätestatud põhiõiguse alusel. Viide

vastavale põhiõigusnormile kui teabe andmisest keeldumise alusele sisaldub ka selgelt

maksuhaldurile esitatud vaides. Seetõttu paluvad kaebajad halduskohtul lugeda tõendatuks, et Krista

Vainola keeldus teabe andmisest MKS § 64 lg 1 ning PS § 22 kolmanda lause alusel vaidlustatud

korralduses seatud tähtaja jooksul.

4. OÜ RLO Vahendus leiab, et, maksuhalduri seisukoht, et vaide esitamine ei ole kohane viis

teatada maksukorralduse seaduse §-s 64 sätestatud põhiõiguse kasutamisest, on arusaamatu.

Õigusnormi tekst sätestab teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse, kuid ei

sätesta nõudeid sellest põhiõigusest teatamise viisile. Seega tuleb lähtuda õiguse, sh haldusõiguse

üldpõhimõtetest nimetatud põhiõiguse kohase realiseerimisviisi hindamisel. Maksukorralduse

seaduse § 13 lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti

andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Selleks tuleb aga maksuhalduril anda

maksukohustuslasele võimalus ärakuulamisõiguse teostamiseks. Olukorras, kus maksuhaldur ei ole

teavitanud maksukohustuslast korralduse andmisest dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks,

on maksukohustuslasel ainus tõhus õiguskaitsevahend esitada vaie, milles ta teavitab maksuhaldurit

selle põhiõiguse teostamisest. Maksukorralduse seadus ei sätesta erinormi, mis annaks

maksukohustuslasele samasugused menetluslikud tagatised kui vaide esitamine, kus maksuhaldur

peab sisuliselt maksukohustuslase esitatud argumente hindama ja neile ka vastama. Käesolevas asjas

tuleb rõhutada sedagi, et maksuhaldur ei ole eelnevalt taganud maksukohustuslasele

ärakuulamisõigust.

5. Puhdas Tekstiili OÜ kui OÜ RLO Vahendus on ka arvamusel, et maksuhaldur peaks oluliselt

detailsemalt põhjendama, miks ta ei kohalda EIK Suurkoja seisukohta. Maksuhalduri väide, et

Eestis vastav menetluskord puudub, on just see, milles Suurkoda tegi lepinguosalistele riikidele

etteheiteid. Seetõttu peaks maksuhaldur enne vaidlustatud korralduse andmist kaaluma võimalust

kas pöörduda kaebuse esitaja poole, et selgitada välja tema soov anda asjas teavet, või pöörduma

koos temaga halduskohtusse vaikimisõiguse realiseerimise põhjendatuse kontrolliks.

6. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes maksukorralduse seaduse § 148 lg 1 p-st 1 palub Puhdas

Tekstiili OÜ tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 19.10.2010 korraldus nr

12.2-3/6904-7 ja OÜ RLO Vahendus tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

11.10.2010 korraldus nr 12.2-3/11043-16; 15.10.2010 korraldus nr 12.2-3/6904-5 ja 16.12.2010

korralduse nr 12.2-3/8015-2.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldused on õiguspärased ja motiveeritud, mistõttu

puuduvad alused nende tühistamiseks. MKS § 614 lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda

kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate

asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud

juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vastavalt MKS § 62

lõikele 1 on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude

kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja

esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Kuna maksuhalduril oli vajadus

koguda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks tõendeid, teabe andmise

ja dokumentide nõudmise korralduse koostamiseks esines õiguslik alus (MKS § 61 lg 1 ja § 62 lg 1)

ja korraldused vastavad vorminõuetele (MKS § 46), siis on maksuhalduri haldusakt õiguspärane.

Seega puudub õigus korralduse tühistamiseks. Ühtlasi võttis vastustaja arvesse, et MKS § 64 lg 1

annab isikule teatud juhtudel võimaluse MKS § 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest

keelduda, mistõttu juhtis maksuhaldur tähelepanu isikuteringile, kellel ja mis olukorras on õigus

vaikimisprivileegile toetuda. Seejuures lisas vastustaja, et vaikimisõiguse kasutamise tahtest tuleb

maksuhaldurit kirjalikult või suuliselt korralduste täitmise tähtaja jooksul teavitada koos asjakohaste

põhjendustega. Kaebaja maksumenetluses maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist ei

teavitanud. Korralduse peale vaide esitamist, mis toimub pärast haldusaktide täitmiseks antud

tähtaja möödumist, ei saa vaadelda kui teabe andmisest ja dokumentide esitamisest õigustatud

keeldumist MKS § 64 lg 1 tähenduses. Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-47-

07, milles osundatakse sellele, et isikul tuleks maksumenetluses maksuhaldurile avaldada, et ta

keeldub tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 alusel. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-25-02

põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta märkinud, et igale konkreetsele ütluste

andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest

keeldumise põhjendatust. Antud juhul pole maksuhalduril seda võimalustki olnud, kuna kaebaja

pole kuidagi selgitanud teabe andmise korralduse mittetäitmist.

8. Vastustaja leiab, et kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei ole asjakohased.

Vastustaja hinnangul ei ole EIK kaebaja poolt viidatud seisukohta võtnud. Vastustaja peab tõdema,

et kaebaja on teinud meelevaldseid viiteid EIK praktikale.

9. Vastustaja möönab, et Euroopa Inimõiguste Kohus lahendi Serves vs Prantsusmaa punkti 47 tuum

sarnaneb kaebaja kaebuses märgituga. Vastustaja nõustub, et Serves vs Prantsusmaa kaasuse faktilisest

asjaoludest nähtub, et isikul oli oht kriminaalmenetluslike tagajärgede saabumiseks, sest aset leidnud

kuriteoepisoodis algatati varasemalt kriminaalmenetlus avalduse esitaja vastu. Seetõttu oli otsene

kokkupuutepunkt kohtus tunnistuste andmise ja võimaliku enese süüstamise vahel. Olenemata

seisukohtade kokkulangevusest ei haaku Euroopa Inimõiguste Kohus lahendi Serves vs Prantsusmaa

punkt 47 käesoleva haldusasjaga, sest vaatluse all oli tunnistustest andmise keeldumise õigus

kriminaalmenetluses, mitte õigus isikut kohustada haldusmenetluses teavet andma ja dokumente

esitama. Vastustaja on seisukohal, et üldjoontes on kaebaja kaebus üles ehitatud nii, et kaebaja

omistab Riigikohtule kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtule tegelikkusele mittevastavaid järeldusi.

PMTK korraldustes ei leidu aga vastuolu Riigikohtu ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

10. MKS § 13 lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti

andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Maksumenetluse läbiviimise üldise

mõttega ei oleks kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt peab maksuhaldur enne kolmanda isiku poole

pöördumist küsima selleks kolmanda isiku arvamust ja võimalikke vastuväiteid.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebused on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

12. Kaebajad on leidnud esiteks, et enne seda, kui maksuhaldur kohustas neid andma kolmanda

isikuna maksumenetluses teavet, oleks pidanud neil olema võimalus läbida sellise teabe andmise

kohustuse osas kohtulik kontroll. Sisuliselt leiab kaebaja, et haldusorgani poolt rakendatavale

meetmele antaks kohtulik eelhinnang. Seejuures on kaebaja viidanud EIK Suurkoja 14.09.2010

lahendile Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland. Kohus leiab, et üksnes nimetatud lahendile tuginedes

kaebajad sellise menetluskorra rakendamist tema suhtes nõuda ei saa. Eesti õiguses kasutatakse

kohtuliku eelkontrolli läbimist haldustoimingutele vaid erandjuhtudel ja eriti raskete põhiõiguse

riivete korral (nt jälitustoimingute tegemine, eluruumi sisenemine ilma isiku loata, isiku

väljasaatmiskeskusse paigutamine, ajateenijale distsiplinaararesti kohaldamine). Ka viidatud EIK

lahendis käsitletakse ajakirjandusliku allika avaldamist, mis iseenesest tähendab pöördumatuid

tagajärgi – kui see juba on avaldatud, siis peale seda ajakirjandusväljaandel enda või oma allika õigusi

enam kaitsta ei õnnestu. Samas on maksumenetluses nii maksukohuslasel endal kui ka kolmandal

isikul võimalik teabe andmisest keelduda ja kui haldusorgan seda ei aktsepteeri ja annab selle kohta

vastava haldusakti, siis see haldusakt kohtus vaidlustada. Seega lõppkokkuvõttes läbib haldusorgani

nõue avaldada teavet siiski kohtuliku kontrolli, kuid haldusorgan teeb oma pädevuse piires otsustuse

siiski ise ja kohtumenetlus järgneb isiku soovil alles peale seda. Kohus ei näe ka, kuidas kaebuse

esitaja õigused oleksid paremini kaitstud juhul, kui haldusakti või toimindu seaduslikkuse kontroll

toimuks eelhinnangu vormis, kui kaebaja kaebeõigus ei ole kitsendatud ning lisaks on halduskohtus

riigilõivud sümboolses summas. Seega on kaebuste esitajate väited, et talle on jõetud õigusvastaselt

tagamata kohtuliku eelkontrolli võimalus teabe andmise kohustusele, põhjendamatud ega too kaasa

vaidlustatud haldusaktide õigusvastasust.

13. Vaidlust ei ole selles, et ei Krista Vainola ega tema juhitavate äriühingute suhtes ei ole toimumas

maksupettuse alast kriminaalmenetlust. Mõlema äriühingu kaebuses on märgitud, et Krista Vainola

suhtes on käimas väärteomenetlus, kuid ei ole toodud välja, milline on selle väärteomenetluse

puutumus vaidlustatud korraldustes küsitava teabega. Kumbki kaebaja ei ole väitnud, et

väärteomenetlus toimuks kas seoses OÜ-ga RLO Vahendus või Puhdas Tekstiili OÜ-ga või ka

nimetatud äriühingute tehingupartneritega. Kohus leiab, et isik ei pea põhjendama seda, miks mingi

info avaldamine teda süüstaks (milline teda süüstab asjaolu info avaldamisest välja tuleks), kuid isik

peab suutma põhjendada ära, kuidas tema suhtes toimuv süüteomenetlus ja temalt küsitav teave

omavahel seotud on. Seda aga kaebuste esitajad käesoleval juhul teinud ei ole ei maksumenetluses,

vaidemenetluses ega kohtumenetluses. Kuna teadaolevalt on Krista Vainola väga paljude äriühingute

juhatuse liige, ei ole hetkel mingit põhjust arvata, et algatatud väärteomenetlus kattuks teemalt nimelt

kaebuste esitajatele suunatud teabekorraldustes märgitud teabega. Ka kaebuse esitaja enda viidatud

EIK lahendis Weh vs Austria (p 56) on EIK leidnud, et vaikimisõigus ei ole absoluutne ja isikul võib

olla kohustus avaldada avaliku võimu esindajatele informatsiooni, mille kasutamine tema vastu

kriminaalmenetluses on kauge ja hüpoteetiline võimalus. Seetõttu leiab kohus, et tuginemine

algatatud väärteomenetlusele ja sellega seoses teabe andmisest keeldumine ei olnud põhjendatud ei

maksumenetluses ega ole seda ka kohtumenetluses.

14. MKS § 64 lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest

küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lõike 1 punktis 5 nimetatud isiku

õigusrikkumises süüditunnistamist. Nimetatud õigusrikkumise all tuleb mõista vaid väärteo- ja

kriminaalmenetlust, mitte aga maksumenetlust. Ka põhiseaduse § 22 rakendusala piirdub

süüteomenetlustega (vt põhiseaduse kommenteeritud väljaanne (2008) lk 235 - 242). Seega ei saa isik

keelduda teabe andmisest põhjusel, et selle teabe andmine võiks tuua talle kaasa maksukohustuse

suurenemise. Maksukohustus ei ole karistusõigusliku iseloomuga, eelkõige ei ole maksukohustuse

tekkimine ja suurus seotud isiku varasema maksualase käitumisega (ei ole korduvale rikkujale

suuremat maksumäära vms).

15. Kaebuse esitaja viitab siinkohal kohtuasjale Serves vs. Prantsusmaa, kus on p-s 47 toodud

seisukoht, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“

sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Kohus

leiab, et selline abstraktne kartus ei saa olla aluseks teabe andmisest keeldumisele. Isikul ei ole õigust

keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda

informatsiooni kasutatakse kunagi tema suhtes kunagi algatatavate süüteomenetluste raames.

Sellisele käitumisele MKS § 64 lg 1 p 6 ega muud õigusnormid aga õigustust ei anna ning selline

õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti

kontrollimatutel põhjustel. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas

sarnaste asjaolude kohta kriminaal- ega väärteomenetlust, ei saa isik end vabandada MKS § 64 lg 1

p-ga 6 ning maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus kas kohaldada sunniraha (MKS § 67) või

algatada väärteomenetlus (MKS § 154).

16. Lisaks eelnevale on asjas aga määrava tähtsusega see, et haldusakti õiguspärasust tuleb

kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seadus § 54) ning korraldus ei saa olla

õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda enese

mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus mõnel muul alusel. Pärast

korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda

vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsus 30.11.2009 haldusasjas nr 3-09-732). Maksuhaldur ei pea teabe ja

dokumentide korralduse andmisel MKS § 64 lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt

kontrollima. Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas

kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja

kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi,

seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus käsitletakse

sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida.

Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte aga ei

reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda MKS § 64 lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise

ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab

isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit

juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist.

17. Vastustajal on õigus selles, et MKS 13 lg 1 ei kohaldu kolmandale isikule, kellelt küsitakse teavet

või dokumente. MKS § 13 lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava

haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Juhul kui kolmandal isikul

on seaduslik alus teabe andmisest või dokumentide esitamisest keelduda, siis ei tule seaduses

kirjapandud vaikimisõiguse kasutamise õigust tutvustada enne haldusakti andmist. Isiku teavitamine

võib toimuda kirjalikult haldusaktis endas, muul viisil kirjalikult või suuliselt enne haldusakti

täitmist. Vaid MKS § 64 lg 1 punktis 5 nimetatud isiku puhul (maksukohustuslase abikaasa,

otsejoones sugulane, õde või vend, õe või venna alaneja sugulane, abikaasa otsejoones sugulane,

abikaasa õde või vend, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente

esitama seoses enda maksukohustusega) lasub haldusorganil kohustus isikut kohustuse täitmisest

keeldumise õigusest teavitada (MKS § 64 lg 3). Seega on vaidlustatud korraldused õiguspärased ja

nende tühistamiseks puudub alus.

18. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik