2-08-27371/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle

Seppik

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.04.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-27371

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Anneli

Kase

hagi

Marek

Mardi

vastu

võla

väljamõistmiseks

6263.34 eurot (98 000 krooni)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.09.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Marek Mardi apellatsioonkaebus

Hageja Anneli Kase (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht

XXXXXXX

X

XXX-X

XXXXXXX),

lepinguline esindaja Kunnar Korsten

Kostja Marek Mardi (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXXXX XX XXXXXX XXXXX XXXXX

XXXXXX

XXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Janek Valdma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 27.09.2010 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid

(26.10.2010 tasaarvestusavaldus ja AS Eesti Post kviitung) tagastada apellandile.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. 30.06.2008 esitas Anneli Kase (hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse Marek

Mardi (kostja, apellant) vastu kahe laenulepingu alusel kostjale antud laenu, kokku 98

000 krooni, intressi 43 050 ja põhivõla ulatuses viiviste ning viivise 0,1% päevas

põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni välja mõistmiseks. Menetluse käigus hageja

vähendas nõuet viivise osas ja palus välja mõista viivised 50 000 krooni ning alates

kohtuotsuse jõustumisest 0,1% põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt 23.05.2004 sõlmitud laenulepingu alusel andis

hageja kostjale laenu 63 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 12 kuud ning

23.11.2004 laenulepingu alusel 35 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 3 kuud.

Laenulepingutega võttis kostja kohustuse tasuda laenult intressi 5% laenu jäägilt igas

kuus ning viivise määraks lepiti kokku 0,1% laenujäägilt. Kostja oma kohustusi

täitnud ei ole, laenusummat ning intresse hagejale tagastanud ei ole.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt tagastas kostja laenatud summad

hagejale, alternatiivselt tasaarveldas hageja nõude hageja võlgnevusega tema ees.

Tasaarvestusnõue ei ole aegunud.

4. Kostjal oli liisitud sõiduauto Toyota Carina, mille liisinguvõlgnevus oli ületanud kolm

kuud. Kostja soovis sõiduki enne maksegraafiku lõppemist välja osta ja 23.05.2003

laenulepingu alusel võttiski selleks otstarbeks laenu Urmas Kaselt sularahas suuruses

63 000 krooni. Lepingu pooleks vormistati U.Kase abikaasa A.Kase. Lepingus

märgitud kuupäev 23.05.2004 on laenu tagastamise tähtaeg. Kostja lisas omalt poolt

Urmas Kaselt laenatud rahale puuduva osa ning kandis selle sõiduki väljaostu

maksena AS-le Hansa Liising.

5. Võla tagastamise kohta pidasid pooled kirjalikku arvestust, kus allkirjastasid kõik

tagastatud summad. Dokument, kus pooled kinnitasid allkirjaga sularahamakseid, asus

hageja käes. Pärast kogu kohustuse täitmist ei osanud kostja pidada oluliseks

võladokumendi väljanõudmist või maksekinnituse lehe üleandmist.

6. Kuna kostjal ei ole võimalik tõendada laenusummade tagasimaksmist, on kostja

alternatiivselt hageja nõude tasaarvestanud. Kostja andis hagejale üle sõiduauto

Toyota Carina liisinguandjalt väljanõudeõiguse ning viimane on sõiduki omandi

hagejale ka üle andnud. Märgitud asjaolu tõendab ARK-i 09.10.2007 tõend, mille järgi

on hageja sõiduki omandanud ja hiljem ka võõrandanud. Liisingulepingust tuleneva

väljanõude õiguse üleandmise rahalise väärtuse suuruseks on 170 000 krooni.

7. Viivise nõue on ebamõistlikult suur, hagi rahuldamise korral tuleb vähendada viivist

mõistliku suuruseni. Lepingu p-6 on märgitud viivisemääraks 0,1% laenujäägilt, kuid

on täpsustamata, millise ajaperioodi eest (päev või kuu) selles määras viivist

arvestatakse.

Esimese astme kohtu otsus

8. 27.09.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistis kostjalt välja põhivõla

98 000 krooni, intressi 43 050 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivise 31 435.18

krooni ning viivised võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhinõudest

alates

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

põhinõude

täitmiseni.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

9. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nad sõlmisid

laenulepingud, mille alusel sai kostja hagejalt laenu vastavalt 63 000 krooni ja 35 000

krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingutel näidatud kuupäevad on lepingu

sõlmimise kuupäevad või laenu tagastamise kuupäevad.

10. VÕS § 29 lg 4 sätestab, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Vaidlusaluste lepingute puhul tuleb lepingute teksti lõpus

enne poolte allkirju märgitud kuupäevi lugeda lepingute sõlmimise kuupäevadeks.

Laenulepingu puhul on laenu tagastamise konkreetne tähtaeg oluline lepingutingimus.

Tavapärane on, et lepingu tingimustest eraldi märgitakse lepingu sõlmimise või

lepinguteksti koostamise kuupäev, mitte lepinguliste kohustuste täitmise tähtpäev.

Puudub mõistlik põhjendus, miks pooled oleksid pidanud paigutama laenu tagastamise

lõppkuupäeva lepingutesse pärast lepinguteksti ja enne poolte allkirju, kuigi lepingud

sisaldavad punkti laenu kestuse osas. Laenusumma sarnasus kostja poolt

liisingulepingu

lõpetamisel

tasumisele

kuulunud

summaga

ei

tõenda,

et

liisingulepingu lõpetamiseks vajaliku summa saamiseks laenuleping sõlmiti

23.05.2003 ning lepingus on näidatud laenu tagastamise tähtaeg. Ei ole välistatud, et

summade sarnasus tuleneb sellest, et kostja tasus liisingufirmale muudest allikatest

saadud laenu abil, mida soovis omakorda refinantseerida hagejalt 23.05.2004

laenulepingu alusel saadud rahaga. Kuivõrd lepingutes ei ole selgelt ja üheselt

mõistetavalt märgitud, et näidatud kuupäevad on laenu tagastamise kuupäevad, tuleb

lugeda, et laenuleping 63 000 kroonile sõlmiti 23.05.2004 ning 12 kuuks antud laenu

tagastamise tähtajaks oli seega 23.05.2005, 35 000 kroonise laenusummaga leping

sõlmiti 23.11.2004 ning selle puhul 3 kuuks antud laenu tagastamise tähtaeg oli

23.02.2005.

11. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit võlgnevuse tasumise kohta. Hageja eitab kostjalt

laenusummade tagasisaamist. Kostja paljasõnaline väide laenude tagastamise kohta ei

anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja on kohtuistungitel ka ise möönnud, et ei

suuda tõendada laenu tagastamist ning seetõttu on viidanud hageja nõude

tasaarvestamise võimalusele.

12. Kostja väitel oli hageja nõudega tasaarvestatavaks kostja nõudeks sõiduauto Toyota

Carina liisinglepingust tuleneva väljanõudeõiguse üleandmisest tuleneva rahalise

hüvitise

nõue.

Kostja

on

tasaarvestusavalduse

esitanud

pankrotimenetluses

31.10.2007. Tasaarvestusavalduse põhjenduste kohaselt on kostja suulise kokkuleppe

alusel andnud Anneli Kasele üle sõiduauto väljanõudeõiguse liisinguandjalt ning

vastavalt saadud õigusele on viimane sõiduki omandi hagejale üle andnud. Arvestades

väljanõude õiguse omandamise alusel saadud sõiduki turuväärtust, on sõiduki

väljanõude loovutamise hinnaks 170 000 krooni.

13. Asjas esitatud tõenditest järeldub, et kostja tasus AS-le Hansa Liising sõiduki

liisingulepingu

lõpetamiseks

sõiduki

lepingujärgse

jääkmaksumuse,

kuid

liisingueseme omandiõiguse üleminekut kostjale liiklusregistris ei registreeritud. Nii

nähtub AS-i Hansa Liising Eesti 23.05.2003 arvest nr 8129344759, et liisingulepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks tuli kostjal tasuda koos intressi ja lepingu ennetähtaegse

lõpetamise tasuga kokku 65 713.53 krooni. Arvele on tehtud märge, et arvest on

tasutud 1727.94 krooni ning tasumisele kuulub 63 985.59 krooni. AS Hansa Liising

Eesti konto väljavõttest nähtub, et selle summa on kostja tasunud 23.05.2003. Lepingu

ennetähtaegne

lõpetamine

tähendab,

et

lepingulised

kohustused

täidetakse

ennetähtaegselt, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et AS Hansa Liising Eesti oleks

liisingulepingu kostjaga üles öelnud. Tavapäraselt sisaldab liisinguleping liisinguvõtja

õigust omandada lepingu lõppemisel liisinguese jääkmaksumuse tasumise teel.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja

üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku

leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses,

piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi

ülemineku kohta. Liisinguesemeks olnud sõiduk Toyota Carina E, reg nr XXX XXX,

oli kostja valduses. Kostja, makstes AS-le Hansa Liising Eesti liisingulepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks nõutud summa, mis sisaldas muuhulgas sõiduki

liisinglepingu järgset jääkmaksumust, kasutas talle liisingulepingu järgi kuuluvat

liisingueseme omandamise õigust. Eeltoodu alusel läks liisingulepingu lõpetamise

järel sõiduki omandiõigus poolte kokkuleppel üle kostjale. Kuna sõiduk oli juba kostja

valduses ning sõiduki jääkmaksumuse tasumise järel ei olnud kostjal VÕS § 363 p-st 3

tulenevalt sõiduki liisingufirmale tagastamise kohustust, vaid omandiõigus läks

kostjale üle, ei olnud kostjal enam sõiduki liisingufirmalt väljanõudeõigust, mida

hagejale loovutada. Seega ei saa kostjal olla ka hageja vastu väljanõudeõiguse

loovutamise eest rahalise hüvitise nõuet, mida hageja laenulepingutest tuleneva

nõudega tasaarvestada.

14. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja omandas vaidlusaluse sõiduki 22.07.2003 ostu-

müügilepinguga. Lepingu päises on müüjaks märgitud AS Hansa Liising, kuid samas

on lepingule müüjana alla kirjutanud Marek Mardi. Leping sisaldab taotlust

registreerida omanikuvahetus liiklusregistris ning sõiduki kasutajaks märkida Marek

Mardi. Lepingul puuduvad ARK-i büroo märkused registreerimistunnistuse

väljastamise jms kohta, mistõttu ei ole teada, kas hageja omanikukanne

liiklusregistrisse tehti selle lepingu alusel.

15. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nii liisingulepingu lõpetamise järel kui ka

pärast sõiduki hagejale müümist jäi sõiduk tegelikkuses kostja valdusesse. Kohus

eespool tuvastas, et sõiduki omandiõigus läks kostjale üle liisingulepingu lõppemisel.

Sõiduki kui vallasasja omandiõiguse üleminek ei sõltu omandiõiguse ülemineku

registreerimisest liiklusregistris, kuid uue omaniku kohta liiklusregistrisse kande

tegemiseks võib olla vajalik selle isiku nõusolek, kes hetkel on liiklusregistrisse

omanikuna sisse kantud. Seetõttu ei välista AS-i Hansa Liising müüjana 22.07.2003

ostu-müügilepingusse märkimine sõiduki omandiõiguse varasemat üleminekut

kostjale. Kõike eeltoodut arvesse võttes kostjal puudub hageja vastu nõudeõiguse

loovutamisest tulenev tasaarvestatav nõue.

16. Kuna kostjal puudub sõiduki väljanõudeõiguse loovutamisest tulenev hüvitise nõue

hageja vastu, ei analüüsi kohus põhjalikumalt hüvitise suurusega seotud poolte väiteid,

samuti väiteid tasaarvestatava nõude aegumise kohta. Kostja ei ole tõendanud

laenusummade hagejale tagastamist ning kostjal puudus hageja vastu tasaarvestatav

nõue. Seega on kostjal hageja ees laenulepingutest tulenevad kohustused täitmata.

VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule

rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS §

76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1

p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgniku poolt

raha maksmise kohustuse rikkumise korral selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja

nõue 98 000 krooni saamiseks põhjendatud ja laenulepingutega tõendatud ning tuleb

rahuldada.

17. Laenulepingutes on pooled kokku leppinud intressi maksmises määraga 5% laenu

jäägilt igas kuus. Hageja on arvestanud intressi summas kokku 43 050 krooni,

sealhulgas 23.05.2004 laenulepingu järgi 37 800 krooni ja 23.11.2004 laenulepingu

järgi 5250 krooni. Kostja ei ole intressinõude suuruse osas vastuväiteid esitanud.

Hageja nõutav intress vastab pooltevahelistes laenulepingutes kokkulepitule. VÕS §

94 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressid 43 050 krooni.

18. Laenulepingute p-des 6 sisaldub poolte kokkulepe viivisemääras 0,1% laenujäägilt.

31.08.2010 kohtuistungil hageja taotles viivised välja mõista summaliselt 50 000

krooni ning alates kohtuotsuse jõustumisest 0,1% põhinõudest päevas kuni põhinõude

täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 8 koostoimes VÕS

§-ga 162 annab võlgnikule võimaluse nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist

mõistliku suuruseni. Kuna lepingutes on viivisemäär sätestatud ebaselgelt ning ei ole

võimalik üheselt hinnata, kas kokkulepitud viivisemääraga 0,1% laenujäägilt tuleb

viiviseid arvestada ühes aastas, kuus või iga viivitatud päeva eest, kostja on sellele

viivisemäärale vastu vaielnud, siis on õige ja mõistlik kohaldada seadusjärgset viivise

määra.

19. Hageja 23.05.2004 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue 63 000 krooni saamiseks

muutus sissenõutavaks alates 24.05.2005 ja 23.11.2004 sõlmitud laenulepingust

tulenev nõue 35 000 krooni saamiseks alates 24.02.2005. Hageja soovib summaliselt

viivised välja mõista hagi esitamise, see on 30.06.2008 seisuga. Seadusjärgse

viivisemäära järgi arvestatult on 30.06.2008 seisuga viivised muutunud sissenõutavaks

kokku summas 31 435.18 krooni järgmiselt: 24.02. – 23.05.2005 võlasumma 35 000

tasumisega viivitatud 88 päeva eest määraga 9,0% aastas (0,025% päevas) summas

700 krooni; 24.05. – 30.06.2005 summa 98 000 tasumisega viivitatud 37 päeva eest

määraga 9% aastas (0,025% päevas) = 906.50 krooni; 01.07. – 31.12.2005: 98 000

krooni x 0,025% x 183 päeva = 4483.50 krooni; 01.01. – 30.06.2006: 98 000 krooni x

0,026% x 180 päeva = 4586.40 krooni; 01.07. – 31.12.2006: 98 000 krooni x 0,027%

x 183 päeva = 4842.18 krooni; 01.01. – 30.06.2007: 98 000 krooni x 0,029% x 180

päeva = 5115.60 krooni; 01.07.2007 – 30.06.2008: 98 000 krooni x 0,030% x 365

päeva = 10 731 krooni. Hageja kasuks tuleb välja mõista hagi esitamise ajaks

seadusjärgse viivisemäära järgi sissenõutavaks muutunud viivised ning edasi viivised

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest.

Apellatsioonkaebus

20. Marek Mardi palub tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks.

21. Kaebuse põhjenduste kohaselt sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes hindab kohus

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

Kohus on jätnud esitatud asjaolud lõpuni kvalifitseerimata. Kostja on kogu menetluse

jooksul väitnud, et sõiduki üleandmisest tulenev nõude olemasolu hageja vastu ei sõltu

sellest, milline õiguslik kvalifikatsioon õigussuhetele anda.

22. Kostja on vastusena hagile toonud välja asjaolu, et kostja poolt kinnimakstud sõiduki

omand ja valdus on üle läinud hagejale ning hageja poolt ei ole sõiduki eest makstud

raha ega tehtud muus vormis mingit vastusooritust. Nendel asjaoludel on tal hageja

vastu nõue, mis on võrdne auto turuväärtusega ning hageja soovib seda tasaarveldada

tsiviilasjas esitatud nõudega. Samas möönis kostja, et tasaarvestatava nõude olemasolu

seisukohast ei ole vahet, kas kvalifitseerida hageja ja kostja suhet sõiduki väljanõude

õiguse loovutamisena või sõiduki müügina kostjalt hagejale. Mõlemal juhul on hageja

saanud kostjalt vara (kas sõiduki või sõiduki väljanõudeõiguse) ning puudub

asjakohane vastusooritus, mille suuruseks vastavalt VÕS § 28 lg-le 1 ja lg-le 2 on kas

tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kuna

üleantavaks varaks oli sõiduk või selle väljanõudeõigus, tuleb kostja hinna tasumise

kohustust hinnata sõiduki hariliku väärtuse järgi. Selleks on hageja hinnangul 170 000

krooni, mille ulatuses on kostja teinud hagejale tasaarvestusavalduse. Eelnevaga peaks

olema kostja piisava selgusega väljendanud, millistel asjaoludel ja millist nõuet ta

hageja nõudega tasaarvestab ning et kostjal on hageja vastu nõue, sõltumata sellest,

millisel viisil õigussuhteid kvalifitseerida.

23. Kui kohus tuvastas, et poolte suhted ei kvalifitseeru väljanõude õiguse loovutamisena

ning on sisuliselt asunud seisukohale, et sõiduki omand oli eelnevalt üle läinud

kostjale, siis oleks kohus pidanud selgitama, miks ta ei nõustu kostja väitega ning

otsustama, kas kohaldamisele kuulub VÕS § 208 lg 1 ning kas kostja on nõude

tasaarvestanud.

24. Kohus, rikkudes TsMS § 436 lg 7, sidus kogu otsuse kostja õigusliku seisukohaga, et

poolte suhteid tuleb kvalifitseerida väljanõudeõiguse loovutamisena. Sellega piirdudes

on kohus pooli üllatavalt leidnud, et kostjal hageja vastu üldse nõudeõigust ei ole,

kuigi kohus on otsuses rõhutanud, et kostjal puudub just sõiduki väljanõudeõiguse

loovutamisest tulenev hüvitise nõue ning seega ei saa kostjal olla ka hageja vastu

väljanõudeõiguse loovutamise eest rahalise hüvitise nõuet. Ostu-müügisuhet, milleni

kohus sisuliselt jõudis, motiveerivas osas üldse ei mainita, kuigi kirjeldavas osas leidis

kohus, et ka hageja on seisukohal, et ostis auto kostjalt. Sellega on kohus rikkunud

TsMS § 436 lg 8, mille järgi otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused.

25. Vältimaks etteheiteid ebapiisava või ebaselge tasaarvestuse tahteavalduse osas, tegi

kostja hagejale täiendava tasaarvestusavalduse, mille palub võtta asja materjalide

juurde.

Vältimaks

etteheiteid

selles

osas,

et

kostjalt

hagejale

esitatud

tasaarvestusavaldus, oma viitega poolte suhete õiguslikule kvalifikatsioonile, on

ebapiisav

või

ebaselge

või

kitsendav,

tegi

kostja

hagejale

täiendava

ülesütlemisavalduse.

26. Kostja taotlus on, et tema tahe tasaarvestada sõiduki vastusoorituseta üleandmisest

tulenev nõue hageja nõudega, oleks täielikult õigusselge sõltumata sellest, kas

kolmepoolset 22.07.2003 ostu-müügi lepingut tõlgendada hageja ja kostja vahelise

ostumüügi ja asjaõiguslepinguna või kostjalt hagejale loovutatud väljanõudeõiguse

alusel omandi üleandmise asjaõiguslepinguna AS Hansa Liising Eesti ja hageja vahel.

27. Kohus tegi eksliku järelduse 22.07.2003 sõiduki kolmepoolset ostu-müügi lepingut

hinnates, kui leidis, et sõiduki omand läks (või oli läinud) AS-lt Hansa Liising Eesti

üle kostjale, mitte kostja ei loovutanud väljanõudeõigust hagejale ning auto omandit ei

antud liisinguandja poolt üle hagejale väljanõudeõiguse loovutamise alusel. Kui kohus

on õigesti tuvastanud, et kolmepoolses lepingus (liisinguandja omanikuna, kostja

liisinguvõtjana ning hageja ostjana) on väljendatud selge taotlus registreerida hageja

sõiduki omanikuks ja kostja sõiduki kasutajaks, siis ei ole õige (ei saa olla õige)

järeldus, et sama lepinguga muutus (või mõne varasema lepinguga oli eelnevalt

muutunud) omanikuks kostja. Kuid kohus just sellisele järeldusele jõudis.

28. Vastuoluliselt ja eksitavalt on kohus seadnud kahtluse alla, et ei ole teada, kas hageja

omanikukanne liiklusregistrisse tehti selle lepingu alusel, samas kui kohus on

eelmistes lausetes tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja omandas

vaidlusaluse sõiduki ostu-müügilepinguga ning hageja registreeriti liiklusregistris

vaidlusaluse sõiduki omanikuks ostu-müügilepingu sõlmimisega samal päeval

22.07.2003.

29. Hinnates kolmepoolset lepingut selliselt, et kostja on hüpoteetilise lepinguga

muutunud omanikuks juba varem ning AS Hansa Liising Eesti figureerimine lepingus

ei oma mingit tähendust, on kohus TsMS § 436 lg 3 rikkudes rajanud otsuse asjaolule,

mida ei ole menetluses arutatud ning mille kohta ei ole pooltel olnud võimalik oma

arvamust avaldada. Samuti ei ole selline järeldus kooskõlas 22.07.2003 lepingus

kajastatuga.

30. Liisingusuhete tavapraktika on selline, et pärast viimase makse tegemist väljastab

liisinguettevõte liisinguvõtjale volikirja, mille alusel liisinguvõtja saab liisingufirma

nimelt vormistada omandiõiguse ülemineku liisingufirmalt endale või kolmandale

isikule. Suure tõenäosusega on sellise korraldusega sõlmitud ka 22.07.2003 ostu-

müügileping, kuid kuna kohus ei ole juhtinud poolte tähelepanu, et nimetatud lepingut

saab hinnata ka nii, nagu eksisteeriks veel mõni teine varasem leping, ei ole pooltel

olnud võimalik selle kohta eelnevalt arvamust avaldada ega asjakohaseid tõendeid

koguda.

31. Arvestades asjaolu, et kohus on hinnanud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest

ega ole juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ning ei ole andnud

pooltele võimalust avaldada oma seisukohta, ei saa seda rikkumist kõrvaldada

apellatsiooniastmes. Kohus jättis otsustamata, kas kohaldamisele kuulub VÕS § 208

lg 1. Lisaks ei ole kohus võtnud seisukohta tasaarvestusnõude aegumise vastuväite

küsimuses. Ka seda peab olema võimalik apellatsiooni korras vaidlustada.

Vastustaja seisukoht

32. Anneli Kase vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

33. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada

menetlus- ja materiaalõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata

tagasi uueks arutamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

34. Esmalt nähtub tsiviilasja materjalidest, et lahendatava apellatsioonkaebuse esitamise

ajaks puudub poolte vahel vaidlus, et hageja nõude aluseks olevate laenulepingute

alusel sai kostja hagejalt laenu kokku 98 000 krooni vastavalt lepingutes märgitud

tingimustele. Apellant (kostja) ei vaidlusta otsuse põhjendava osa p-des 3 ja 4

sisalduvaid maakohtu järeldusi, et laenulepingute sõlmimise kuupäevadena leidsid

tõendamist 23.05.2004 ja 23.11.2004. Seega selles osas ringkonnakohus maakohtu

otsust ei kontrolli ja lähtub edasises käsitluses nimetatud kuupäevadest. Samuti ei

vaidlusta apellant maakohtu järeldust selle kohta, et tema väited laenu tagastamise

kohta on tõendamata (maakohtu otsuse p 5). Seega puudub poolte vahel vaidlus, et

hageja laenulepingutel põhinev nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks.

35. Apellant vaidlustab maakohtu järeldusi kostjal hageja suhtes vastunõude olemasolu

tuvastamisel. 31.10.2007 kostja pankrotimenetluses toimunud kohtuistungil esitas

kostja hagejale tasaarvestuse avalduse (t lk 28), mille kohaselt tasaarvestas ta

laenulepingutest tuleneva hageja nõude enda nõudega hageja vastu suuruses 170 000

krooni. Avalduse kohaselt tuleneb kostja nõue hageja vastu sõiduauto Toyota Carina

väljanõudeõiguse AS Hansa Liising Eesti vastu üleandmise väärtusest. Seega tuli

maakohtul tuvastada, kas hagejal oli kohustus maksta kostjale viidatud rahasumma

ning kas esitatud tasaarvestuse avaldus selle kohustuse lõpetas.

36. Maakohtu menetluse kestel tõi kostja seonduvalt nõudega hageja vastu välja järgmised

faktilised asjaolud: kostja liisinguvõtjana tasus AS-le Hansa Liising Eesti maikuus

2003 kasutusrendilepingu lõpetamisel sõiduauto välja ostmiseks 65 718.53 krooni;

22.07.2003 kirjutasid hageja ja kostja ARK-i Tallinna büroos alla ostu-müügilepingu

(t lk 49), mille alusel läks sõiduki omandiõigus üle hagejale; auto oli edasi kostja

valduses; raha sõiduki eest kostja hagejalt ei saanud (t lk 24-25).

37. Hageja on seonduvalt sõiduki omandi üleminekuga toonud esile järgmised faktilised

asjaolud (t lk 131-132): 22.07.2003 sõlmisid pooled tõepoolest ostu-müügilepingu,

hageja ostis sõiduki kostjalt, mitte AS-lt Hansa Liising Eesti (t lk 47, 124); sõiduki

omandiõigus oli liisinguandjalt läinud kostjale üle 23.05.2003 müügilepingu nr

0015072L TOL alusel; 22.07.2003 müüs kostja sõiduki hagejale 19.05.2003 ja

22.07.2003 sõlmitud laenulepingute tagamiseks; kostja jäi sõiduki kasutajaks ja pidi

seda hooldama ning tasuma igakuiselt renti 4000 krooni; pooled olid leppinud kokku,

et aasta möödudes ostab kostja sõiduki tagasi 83 000 krooni eest, mis sisaldab 35 000

krooni laenu tagastamiseks ja 48 000 krooni renditasu; mai- ja novembrikuus 2004 sai

kostja uuesti laenu (vastavalt hagetavatele lepingutele); detsembrikuus kadus kontakt

kostjaga ja sõiduki sai hageja kätte 20.07.2005 remonditöökojast; kostja oli auto

remonti viinud, kuid järgi enam ei läinud; 31.08.2005 müüs hageja sõiduki maha

41 000 krooni eest; hagejal jäi kostjalt saamata lisaks hagetavatele summadele 2003.

aastal antud laenu- ja rendiraha, samuti sõiduki remondikulu 19 840 krooni, kokku

kahju üle 200 840 krooni; sõiduki väärtuseks ei olnud 170 000 krooni.

38. Maakohus on otsuses asunud seisukohale, et 22.07.2003 kuupäeva seisuga ei olnud

kostjal enam nõudeõigust AS Hansa Liising Eesti vastu, sest omand sõidukile oli

väljaostuhinna tasumisega liisingulepingu lõpetamisel kostjale juba maikuus üle

läinud ning endise liisinguandja nimetus esineb lepingul seetõttu, et omanikukanne oli

registris tegemata. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt maakohtuga, kuid on

seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole see asjaolu esmaolulise

tähtsusega. Käesolevas asjas tuleb tuvastada, kas kostjal oli nõue, mida ta sai

31.10.2007 avaldusega tasaarvestada ehk kas kostjal oli hageja vastu rahaline nõue

tulenevalt sõiduki omandi üleandmisest.

39. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Seadus

ei kehtesta tasaarvestuse avaldusele vormi- ega sisunõudeid, välja arvatud, et tegemist

ei tohi olla tingimusliku või tähtaja määramisega tehtud avaldusega. Seaduse mõtte

kohaselt peab käsitletavast avaldusest minimaalselt tulenema teave tasaarvestatavate

pooltevaheliste nõuete kohta sellises määras, et avalduse saanud isikul on võimalik aru

saada, milliseid nõudeid silmas peetakse. Seega ei pea seaduse mõtte kohaselt avaldus

sisaldama nõuete suurusi, tasaarvestatavate summade arvestust ega ka nende nõuete

õiguslikku kvalifikatsiooni.

40. 31.10.2007 avalduses on kostja nõudena hageja vastu välja toonud rahasumma

170 000 krooni sõiduauto Toyota Carina E omandi üleandmise eest. Pooled ei vaidle

asjaolu üle, et kostja andis tõepoolest hagejale nimetatud sõiduki omandi üle

22.07.2003. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et mõlemad isikud on saanud üheselt aru,

millisest tehingust väidetavalt tekkinud nõuet kostja oma avalduses silmas pidas.

Tulenevalt VÕS §-st 198 ei pidanud kostja tasaarvestuse avalduses üldse märkima

oma nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle nõude kontrollimisel ei ole kohus

märgitud kvalifikatsiooniga seotud. Mõlemad pooled on maakohtus selgitanud, et

22.07.2003 sõlmisid nad sõiduki ostu-müügilepingu ja selle alusel läks sõiduki omand

üle.

41. Seega puudub poolte vahel sisuline vaidlus, et 22.07.2003 lepingu näol oli tegemist

müügilepinguga, kuid tuvastada tuleb, kas hageja oli selle alusel kohustatud kostjale

tasuma tehingu objektiks olnud sõiduki väärtuse ja kui oli, siis kas selleks väärtuseks

oli 170 000 krooni või mõni muu rahasumma. Sel eesmärgil tuleb tuvastada

pooltevahelised kokkulepped tehingu sõlmimisel ja 22.07.2003 tehingut tõlgendada.

Omakorda selleks peavad pooled eelmenetluses esitama kohtule kõik faktilised

asjaolud seonduvalt tõlgendatava tehinguga ja pooltevaheliste suhetega ning vajadusel

ka tõendid oma väidete tõendamiseks.

42. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas alles sisulise arutamise käigus

(viimasel kohtuistungil; t lk 131-132) 22.07.2003 lepingu sõlmimisega seonduvad

faktilised asjaolud (vt otsuse p 37). Samas nähtub, et vajadust müügitehinguga

seonduvat tõendada selgitas kohus hagejale ka alles eelviimasel kohtuistungil, kus

algas juba sisuline arutamine (protokoll t lk 124-125). Kostja esindaja sai selle

menetlusdokumendi kohtuistungil ning istungil selles sisalduvaid uusi asjaolusid ei

arutatud ja kostja omapoolseid seisukohti ei esitanud. Vaatamata asjaolule, et

30.04.2010 istungil selgitas kohus vajadust tõendada sõiduauto ostu-müügiga

seonduvaid asjaolusid, kohtuotsuses kohus seda kui võimalikku kostja nõude

õiguslikku alust ei analüüsinud ja jättis 22.07.2003 tehinguga seonduvad asjaolud

üldse tuvastamata. Kui leiab tuvastamist kostjal hageja vastu väidetud nõude

olemasolu, tuleb võtta seisukoht hageja poolt esitatud aegumise vastuväite kohta ja

selle mõjust tasaarvestuse kehtivusele.

43. Ringkonnakohus ei saa käesolevas asjas ise otsust teha, sest esmalt on maakohus

jätnud eelmenetluses olulises ulatuses täitmata TsMS-s sätestatud selgitamiskohustuse.

TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 351, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 sätestavad hagimenetluses

kohtule aktiivse selgitamiskohustuse nii kohaldatava materiaalõiguse kui faktiliste

asjaolude ja tõendite osas. Seega tuli maakohtul pooltele selgitada nendevahelise

vaidluse materiaalõiguslikku alust, sellest tulenevaid asjas tähtsust omavaid asjaolusid

ja kummagi poole tõendamiskoormist. Ringkonnakohtul ei ole võimalik eelmenetlust

ise täiendavalt läbi viia, sest täiendavate asjaolude tõendamiseks tõendite esitamise

korral ja nende esmasel hindamisel ringkonnakohtu poolt kaotaksid pooled selles osas

edasikaebeõiguse. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid,

välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõendamiseks.

44. Koos käesoleva otsusega tagastatakse apellandile tema poolt apellatsioonkaebuse

vastuse lisadena esitatud 26.10.2010 avaldus ja AS-i Eesti Post kviitung, kuna

käesoleva

tsiviilasja

lahendamisel

need

tähtsust

ei

oma.

Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Malle Seppik Ulvi Loonurm Imbi Sidok