3-10-2773/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-10-2773

Otsuse kuupäev

04.04.2011

Kohtunik

Mai Saunanen

Kohtuasi

X kaebus Tartu Vanglalt kahju 867.20 krooni hüvitamise

nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev

16.03.2011 menetluskonverentsil

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja X

Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar

Resolutsioon

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud

1. 26.10.2010 saabus Tartu Halduskohtusse Xi kaebus. Kaebuse kohaselt on kaebaja viibinud Tartu

Vanglas vaheaegadega alates 10.10.2007.a. Ajavahemikul 10.10.2007.a kuni 24.07.2009.a kulutas

kaebaja Tartu Vanglas kaupluses 4820,58 krooni, millest Tartu Vangla omastas ebaseadusliku

juurdehindluse tõttu 17,99%, s.o ligikaudu 867 krooni. Kaebaja esitas 27.07.2010.a Tartu Vangla

direktorile taotluse hüvitada talle Tartu Vangla poolt tekitatud kahju summas 867.20 krooni.

27.09.2010.a jättis Tartu Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse otsusega nr 3-30/189 rahuldamata

Kaebuse taotlus ja põhjendused

2. X palub kohtul tunnistada seadusvastaseks Tartu Vanglas kaupadele kehtestatud 17,99%

juurdehindlus, mida rakendati kuni 24.juulini 2009.a ning kohustada Tartu Vanglat avalik-õiguslikus

suhtes alusetult saadud raha summas 867 krooni ja 20 senti tagastamiseks tema arvele.

3. 2010.a. juunis sai kaebuse esitaja teada, et Tartu Vangla on kinnipeetavatele vahendatud kaubale

kehtestanud ebaseadusliku juurdehindluse. Kaebuse esitaja pöördus ka vastava järelepärimisega

Justiitsministeeriumi ja õiguskantsleri poole ning teabenõudega Tartu Vangla poole.

4. Vastuseks kaebaja pöördumisele selgitas Justiitsministeerium, et juhul, kui kaebaja on kannatanud

Tartu Vangla tegevuse tagajärjel kahju, on tal seadusest tulenev õigus nõuda Tartu Vanglalt kahju

hüvitamist kohtu kaudu. Õiguskantsleri vastus sisaldas koopiat 2007.a. märtsis Tartu Vanglale tehtud

ettepanekust rikkumise kõrvaldamiseks nr 7-1/060511/0701815. Kaebaja väitel Tartu Vangla tema

teabenõuetele sisuliselt ei vastanud, finantsosakond väljastas kaebajale taotletud konto väljavõtte.

5. Kaebuse esitaja arvates on vangla tekitanud talle varalist kahju sellega, et ajavahemikul 10.10.2007-

24.07.2009 ei sätestanud seadus võimalust võtta kinnipeetavatelt tasu sisseostude vahendamise eest.

Seega oli vangla kaupluse poolt kehtestatud juurdehindlus vastuolus põhiseaduse §-ga 113.

6. Kaebuse esitaja märgib, et õiguskantsler tegi juba 2007.aasta märtsis Tartu Vanglale ettepaneku

rikkumise kõrvaldamiseks. Seega oli Tartu Vanglal võimalik lõpetada vangla kaupluses müüdavale

kaubale ebaseadusliku juurdehindluse lisamine juba enne seda, kui kaebuse esitajale selle

juurdehindluse tõttu kahju tekkis. Kaupadele 17,99 % juurdehindluse kehtestamisest Tartu Vangla

kinnipeetavaid ei informeerinud.

7. Kuna Tartu Vangla ei reageerinud õiguskantsleri ettepanekule lõpetada rikkumine ja ei

informeerinud kinnipeetavaid kaupadele kehtestatud juurdehindlusest, siis omastas Tartu Vangla

kaebuse esitaja arvates ebaseaduslikult tema raha. Hoides kaebajat juurdehindlusest teadmatuses võttis

vangla ära ka võimaluse kasutada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahendeid, et kahju

tekkimist ära hoida. Heauskse ostjana ei olnud kaebajal võimalik kahju ära hoida.

8. Kaebuse esitaja märgib, et õiguskantsler on oma ettepanekus nr 7-1/060511/0701815 põhjalikult

analüüsinud sisseostude vahendamisel esinevat suhet vangla ja kinnipeetava vahel. Kaebuse esitaja

juhib tähelepanu õiguskantsleri seisukohale, et vangla ja kinnipeetava vahel puudub võlaõiguslikule

lepingulisele suhtele omane privaatautonoomia, kinnipeetav on sisseostude vahendamisel

subordinatsiooni suhetes, kus vangla tegutseb avaliku võimu kandjana. Vangla seisund suhtes

kinnipeetavaga ei ole olemuslikult samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud. Vanglapoolne

sisseostude tegemise vahendamine ei ole tavapärane vangla majandustegevus. Vangla täidab talle

seadusandja poolt kehtestatud avalik-õiguslikku kohustust e haldusülesannet. Avalik-õigusliku

haldusülesande eest võetav tasu on samuti avalik-õiguslik. Seega ei ole vangla hinnakujundusel vaba,

vaid peab muuhulgas arvestama põhiseaduse § -st 113 tuleneva seadusreservatsiooni nõudega, st ei

tohi võtta haldusülesande eest tasu, kui tasu võtmise õigust ei näe ette seadus. Vangistusseadus ega

ükski teine seadus kuni 24. juulini 2009.a. sellist võimalust ei sätestanud. Seega oli juurdehindluse

kohaldamine põhiseadusega vastuolus.

9. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu Riigikohtu üldkogu lahendile nr 3-4-1-10-00, milles märgitakse, et

põhiseaduse § 113 kaitseala hõlmab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi sõltumata sellest, kuidas

neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse.

10. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla viide vabaturumajanduse põhimõtetele ei ole asjakohane.

VangS § 48 lg 1 koostoimes vangla sisekorraeeskirja §-ga 74 sätestavad, et vangla on kohustatud

kinnipeetavatele kaupa vahendama. Samas puudub kinnipeetaval ka vabadus valida soovitud kauba

tellimiseks odavam kauplus.

11. Seoses vangla seisukohaga, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni

märgib kaebuse esitaja, et kahjunõude rahuldamisel ei ole ta paremas olukorras, kui ilma kahju

tekitamiseta, sest 2010.aastal saab ta sama raha eest vähem kaupa, kui ta oleks saanud 2007-ndal. 2008-

ndal või 2009-ndal aastal. Pigem viib kahju hüvitamine olukorrani, kus kaebaja oleks olnud siis, kui

kahju poleks tekkinud. Kaebaja arvates maksis ta topelt juurdehindlust, nii vanglale, kui isikule, kellelt

vangla kauba omandas. Vabaduses viibivad isikud samalt isikult kaupa ostes vangla poolt lisatud

juurdehindlust maksma ei pea.

Vastustaja vastuväited

12. Vastustaja palub Tartu Halduskohtul jätta Xi kaebus rahuldamata.

13. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu

Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“

toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses

vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga.

14. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendis nr 3-4-1-10-00 märkinud, et riik

võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes: „Sellisel juhul allub riigi

tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse

subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat

erivolitust. Lepingutingimuste kindlaksmääramine eraõiguslikes suhetes on pakkumine või kutse

pakkumisele, millega või mille ajendil hakatakse lepingut sõlmima. Isegi kui selline tahteavaldus või

üleskutse on vormistatud täitevvõimu määrusena, pole sisuliselt siiski tegemist määrusega, mis alluks

avaliku õiguse põhimõtetele.“

15. Kuni 01.06.2008.a kehtinud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli

kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal

ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) §

74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates

01.06.2008 –24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et

kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009

kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa

vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi

kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei

kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade

müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi

sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole

samastatav müügiga: „Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku

kokkuviimist, samuti lepingu täitmiseks vajalike ettevalmistuste tegemist, nagu näiteks lepingu

projekti ettevalmistamist, eelläbirääkimiste pidamise korraldamist, vajalike dokumentide ja

informatsiooni hankimist jms“. Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja

kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist

eraõigusliku suhtega.

16. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja

sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg

1: „Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja

poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga

kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.“ Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla

kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja

milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid

konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda.

Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest

ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik

kaebaja ja vastustaja vahelised

müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.

17. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba

müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta.

Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudlusele-

pakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema

arvates on liialt kõrge. Vastustaja ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid

kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema

valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi tehinguotsustusi, mida ta muidu teinud ei

oleks.

18. Tartu Vangla avamisest alates on kaupluse tegevust kontrollinud erinevad järelevalveorganid, sh

riigikontroll ja tarbijakaitseamet, kuid keegi neist ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavate

kui tarbijate õigusi riivavaks ja/või seadusega vastuolus olevaks.

19. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine

õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki

tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis

sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada

või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seetõttu on tavapärase hinnalisandi kehtestamine

ka osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid vabaduses toime tulema:

seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma

vajadustele ja sissetulekutele.

20. Sama eesmärk nähtub ka „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2

liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“ punktidest 5 ja 6, mille kohaselt peab vanglalelu

olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ja kinnipidamist tuleb

korraldada selliselt, mis lihtsustaks kinnipeetavate taaslõimumist vabasse ühiskonda. Punkti 31.5

kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks

otstarbeks „hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat“.

Seega leiab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, et kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool

vanglat peaksid olema sarnasel hinnatasemel.

21. Isegi juhul, kui kohus leiab, et vangla kaupluse poolt kinnipeetavatele kaupade müümise näol oli

tegemist avalik-õiguslike ülesannete täitmisega, ei kuulu kaebus rahuldamisele, kuna kaebuse esitaja ei

ole kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega

pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu

lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole.

22. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. RVastS §-d 3 ja 4 näevad isikule ette õiguse nõuda tema õigusi rikkuva haldusakti

kehtetuks tunnistamist või toimingu lõpetamist. Seega tuleneb RVastS § 7 lg-st 1 muuhulgas, et kahju

ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti

või toimingu õigeaegse vaidlustamisega. Riigikohtu otsuse 3-3-1-56-04 punkti 20 kohaselt saab

üldjuhul isikult nõuda, et ta vaidlustaks kahju tekitamise vältimiseks õigusvastase üksikakti ning

Riigikohtu 11.03.2004. a lahendis nr 3-3-1-8-04 leiti, et RvastS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju

hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades

vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks.

23. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi

viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist

majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse

üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane.

Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli

kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud

eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmine juurdehindlus vangla kaupluses ei olnud ebamõistlikult suur

arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud

kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure

kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus.

Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude

rahuldamine ei

tohi viia rikastumisele.

Kohtu põhjendused ja otsus

24. Kaebuses palub X tunnistada seadusvastaseks kuni 24. juulini 2009.a. Tartu Vanglas kaupadele

kehtestatud juurdehindlus ning kohustada Tartu Vanglat tagastama tema arvele avalik-õiguslikus

suhtes ajavahemikul 10.10.2007-24.07.2009 alusetult saadud raha summas 867 krooni ja 20 senti.

Kohus käsitleb kaebuse taotlust varalise kahju hüvitamise nõudena Tartu Vangla vastu.

25. Kaebaja väitel sai ta sellest, et Tartu Vangla on kinnipeetavatele vahendatud kaubale kehtestanud

ebaseadusliku juurdehindluse teada 2010.a. juunis. Tartu Vangla ei ole sellele väitele vastuväidet

esitanud. Kohus loeb Xi poolt esitatud kahju hüvitamise nõude seega tähtaegseks ning kaebuse

lubatavaks.

25. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vangla on tekitanud talle varalist kahju sellega, et ajavahemikul

10.10.2007-24.07.2009 ei sätestanud seadus võimalust võtta kinnipeetavatelt tasu sisseostude

vahendamise eest. Seega oli vangla kaupluse poolt kehtestatud juurdehindlus (hinnalisa) vastuolus

põhiseaduse §-ga 113.

26. Kaebuse esitaja tugineb õiguskantsleri poolt märtsis 2007 Tartu Vanglale saadetud ettekirjutusele

nr 7-1/060511/0701815. Ettekirjutuses on õiguskantsler asunud seisukohale, et sisseostude tegemise

vahendamise eest võetav hinnalisa vastab oma olemuselt riigilõivu tunnustele ning kuulub seega

põhiseaduse § 113 kaitsealasse ( tl 23-25).

27. Kohus on seisukohal, et Xi kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks tuleb

jätta rahuldamata.

28. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et talle tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud.

29. Kuni 01.06.2008.a kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma

isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid,

isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Justiitsministri 30.11.2000.a

määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 74 lg 4 sätestas (ja sätestab), et kinnipeetavale

võimaldatakse teha sisseoste vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 muudeti VangS §48 lg 1

sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009

kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik

juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse

piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem.

30. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa

(müügiteenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav

tsiviilõiguslik leping. Tartu Vanglas müüs kinnipeetavatele kaupa vangla ise. Tartu Vangla kui

kaupade müüja kehtestas erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis

vangla arvestuste kohaselt moodustas keskmiselt 17, 99%.

31. Kohus ei sea kahtluse alla seda, et vanglas kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude

tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne. Kohtu arvates tuleb aga teha vahet

vanglas kinnipeetavatele kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning

kauba müümise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas

kinnipeetavatele müüb kaupa vangla ise või eraõiguslik isik tsiviilõigusliku lepingu alusel.

32. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas vaatlusalusel perioodil (10.10.2007-24.07.2009) kauba

müümine kinnipeetavatele, ei ole käsitletav avalik-õigusliku ülesannete täitmisena Tartu Vangla poolt.

Vanglal oli üksnes kohustus vahendada kinnipeetavate sisseostude tegemise võimalust üks kord kuus

ning 01.06.2008.a. jõustunud seadusemuudatuse kohaselt sisseostude tegemist kontrollida, mitte aga

kaupa müüa. Kohtu arvates tuleb teha vahet vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks vähemalt

kord kuus võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise (müügiteenuse osutamise)

kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas müügiteenust osutab

vangla ise või eraõiguslik isik tsiviilõigusliku lepingu alusel.

33. VangS § 48 lg 1 (kuni 01.06.2008 kehtinud redaktsioonis) formuleering osta kaupu „vangla

vahendusel“ või hilisema formuleeringu kohaselt „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates

eelkõige seda, et vanglal tuli tagada vangla julgeoleku huvides see, et kinnipeetavatel oleks võimalik

soetada üksnes vanglas lubatud kaupa (toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju).

34. Õiguskantsleri poolt märtsis 2007 Tartu Vanglale saadetud ettepanekus nr 7-1/060511/0701815,

millele kaebuse esitaja tugineb, on õiguskantsler asunud seisukohale, et sisseostude tegemise

vahendamise eest võetav hinnalisa vastab oma olemuselt riigilõivu tunnustele ning kuulub seega

põhiseaduse § 113 kaitsealasse, st hinnalisa tulnuks kehtestada seadusega.

35. Kohus on ei nõustu õiguskantsleri poolt Tartu Vanglale tehtud ettepanekus väljendatud

seisukohaga, et vangla poolt vangla kaupluses kehtestatud hinnalisa vastab riigilõivu tunnustele ja

tulnuks seega kehtestada seadusega. Kohtu veendumusel ei ole Tartu Vangla kaupluses käesoleva

kaebuse raames vaadeldaval perioodil kehtinud hinnalisandi näol tegemist avalik-õigusliku rahalise

kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena nagu

eelnevalt märgitud saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vähemalt kord kuus vanglas lubatud

kaupade ostmiseks võimaluse korraldamist.

36. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa

(müügiteenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav

tsiviilõiguslik leping. Asjaolu, et Tartu Vanglas müüs kinnipeetavatele kaupa vangla ise, mitte

eraõiguslik isik vastava tsiviilõigusliku lepingu alusel, ei muuda kauba müümist kinnipeetavatele

avalik-õigusliku haldusülesande täitmiseks.

37. Kuna kohus on jõudnud eelnevalt järeldusele, et vangla kaupluses kauba müümine kinnipeetavatele

ei olnud vanglapoolne haldusülesande täitmine, siis vangla kaupluses kaupadele hinnalisa

määramisega ei rikkunud Tartu Vangla avalik-õiguslikus suhtes kaebuse esitaja õigusi ning kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 alus.

38. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.

Mai Saunanen

kohtunik