3-11-10/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-10

Haldusasi

OÜ Saparal kaebus Keeleinspektsiooni 2. detsembri 2010

ettekirjutus-hoiatuse nr 21-SR-27 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Saparal

Esindaja: juh. liige Emma Zaudina

Vastustaja: Keeleinspektsioon

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Saparal kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; §

31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Keeleinspektsioon tegi 2. detsembril 2010 OÜ-le Saparal ettekirjutuse nr 21-SR-27, milles

kohustas proviisoreid E. Z. ning O. R. ja farmatseute N. R., L. G. ja O. K. sooritama Cl-taseme eesti

keele eksamit ning kaaluda OÜ-l Saparal eksami mittesooritanutega töölepingu lõpetamist. Ettekirjutuse

täitmise tähtpäevaks määrati 19. märts 2011. Ettekirjutuse kohaselt puuduvad OÜ Saparal käitatavates

apteekides töötavatel proviisoritel ja farmatseutidel eesti keele oskust tõendavad dokumendid ning

Keeleinspektsioon on saanud kaebusi nende ebapiisava eesti keele oskuse kohta. Ettekirjutuses

märgitakse, et samade apteekide töötajate kohta on ka varem sarnase sisuga ettekirjutus, ent ettekirjutus

on täitmata.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ Saparal esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keeleinspektsiooni 2. detsembri 2010

ettekirjutuse nr 21-SR-27 tühistamist. Esiteks ei pea kaebuse esitaja tõenäoliseks, et Keeleinspektsioon on

saanud OÜ Saparal apteekide töötajate ebapiisava eesti keele oskuse kohta pidevalt ja palju kaebusi.

Kaebuse esitaja toob ka välja, et OÜ Saparal apteekides töötavast üheksast töötajast, on kaks

omandanud eestikeelse hariduse ja tasemeeksami sooritamisest vabastatud, ühel töötajal (O. R.)

on algtaseme eesti keele tunnistus ning kahel töötajal (O. K. ja N. R.) on C-kategooria tunnistus.

Samuti on teised töötajad käinud eesti keele kursustel. Kaebuse esitaja väitel ei viita tõele ka

vaidlusaluses ettekirjutuses esitatud väide, et OÜ Saparal ei ole tänud varasemat, st. 3. detsembri

2009 ettekirjutust nr P00250. Kaebuse esitaja selgitab, et on teinud pingutusi, et seda ettekirjutust

täita, lõpetanud töölepingu N. R., L. G. ja G. Š. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et O. R. ja O. K.

käivad eesti keele kursustel. Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutuses tehtud ettepanek töötajad

vallandada, on ebaproportsionaalne, kuna apteegi töötajad peavad oskama mitte ainult eesti keelt,

vaid samuti vene keelt, arvestades, et OÜ Saparal apteegid asuvad kohtades, kus elanike enamus

räägib vene keelt. Kaebuse esitaja märgib, et eestikeelsed proviisorid ja farmatseudid reeglina ei

valda piisavalt vene keelt ja eelistavad töötada välismaal ning kaebuse esitajal ei ole võimalik

asendada 50% oma töötajatest.

3. Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutus on diskrimineeriv. Viidates keeleseaduse § 4 lõikele 1 ja §

5 lõikele 3, tarbijakaitseseaduse § 4 lõikele 4 ja võrdse kohtlemise seaduse § 2 lg 1 punktile 2 ja §

3 lg 4. Kaebuse esitaja leiab, et apteegi töötajad peavad oskama eesti keelt ainult tööülesannete

täitmiseks vajalikul tasemel ning kui seda nõutakse rohkem, on tegemist kaudse

diskrimineerimisega rahvuse tõttu. Kaebuse esitaja viitab Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2008

määrusele nr 68 „Kodakondsuse taotleja eesti keele eksami ja eesti keele tasemeeksami ühitamise

tingimused ning eksami läbiviimise kord" § 3 lõikele 1 ning leiab, et C1-tase on oluliselt enam

kui oskus eesti keeles rääkida ehk enam kui apteekri tööülesannete täitmiseks vajalik. Viimaks

märgib kaebuse esitaja, et asjakohane ei ole nõue E. Z. kohta, kuivõrd ta on küll erialalt proviisor,

ent ei tööta proviisorina apteegis ega suhtle klientidega, vaid täidab OÜ Saparal juhatuse liikme

ülesandeid.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Keeleinspektsioon peab OÜ Saparal kaebust põhjendamatuks ja taotleb selle rahuldamata

jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et ebapiisava eesti keele oskuse peale esitatud kaebuste hulk või

nende esitamise sagedus ei mõjuta proviisorite ja farmatseutide eesti keele oskuse nõude täitmise

järelevalvet, kuna keeleoskuse nõue peab olema täidetud ka siis, kui töötajate keeleoskuse peale ei

ole esitatud ühtegi kaebust. Samuti selgitab vastustaja, et Keeleinspektsiooni 2. detsembri 2009

ettekirjutuse nr P00250 täitmiseks anti OÜ-le Saparal tähtaeg kuni 1. novembrini 2010.

Ettekirjutuse täitmisest paluti teavitada Keeleinspektsiooni kirjalikult, ent OÜ Saparal seda ei

teinud. Asjaolu, et kolme ettekirjutuses nimetatud töötajaga on tööleping lõpetatud, sai

vastustajale teatavaks alles käesolevast kaebusest. Vastustajal ei ole vastuväiteid selle suhtes, et

venekeelse enamusega piirkondades proviisorid ja farmatseudid võiksid osata vene keelt ja selles

keeles kliente teenindada, kuid vene keele oskus ei pea tingimata tähendama ainult vene keele

oskust ja selle alusel ei ole põhjust proviisoreid ja farmatseute eesti keele oskuse nõudest

vabastada.

5. Vastustaja ei nõustu väitega, et tegemist on diskrimineerimisega rahvuse alusel, kuna eesti

keele oskuse nõue kehtib ettekirjutuses nimetatud isikutele sõltumata nende rahvusest. Vastustaja

viitab ka Euroopa Ühenduste Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivile arstide vaba liikumise

hõlbustamiseks ja nende diplomite, tunnistuste ning teiste formaalse kvalifikatsiooni tõendite

vastastikuseks tunnustamiseks, mis hõlmab ka farmakoloogiat ning mille artikli 17 punktis 3 on

sätestatud liikmesriikide kohustus jälgida, et isikud omandaksid vajalikud keeleteadmised oma

elukutse teostamiseks vastavas liikmesriigis.

6. Vastustaja ei nõustu väitega, nagu apteegitöötajatelt nõutav C1-tase oleks nende tööülesannete

täitmiseks ülemäära kõrge. Vastustaja selgitab, et kõnealune nõue tuleb keeleseaduse § 5 lõikest 3

ning Vabariigi Valitsuse 28. juuni 2008 määruse nr 105 „Avalike teenistujate, töötajate ning

füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded” § 15 punktist 3. Vastustaja

selgitab, et samal tasemel keeleoskust nõutakse ka asjaomastes kutsestandardites. Näiteks on

Tervishoiu ja sotsiaaltöö kutsenõukogu kinnitanud 4. detsembril 2008 farmatseudi

kutsestandardi, mille sissejuhatuses märgitakse, et Ametite Klassifikaatoris kuulub farmatseut 2.

pearühma „Tippspetsialistid”, ning kutseoskusnõuete lahutamatu osana kehtestatakse eesti keele

oskuse nõue C1-tasemel. Vastustaja selgitab, et arutlus C1-taseme eksami nõuete üle ei ole

vastustaja väitel asjakohane seetõttu, et C1-taseme keeleoskus ei ole valdkonnaspetsiifiline, vaid

eeldab mitmekesist ja ulatuslikku keelepagasit, mis võimaldab toime tulla mitmekesistes

keelekasutusolukordades ning teiseks on vastustajale laekunud kaebustest ja keeleametnike

järelvalvetegevuse käigus kogutud andmetest on kinnitust leidnud asjaolu, et OÜ Saparal apteegi

töötajate eesti keele oskus ei võimalda neil oma tööüleannetega toime tulla.

7. Vastustaja väidab samuti, et asjaolu, et E. Z. ei täida ta proviisori kohustusi ega suhtle

klientidega, sai Keeleinspektsioonile teatavaks halduskohtule esitatud kaebusest, samas kui proua

Z. on saatnud Keeleinspektsiooni nõudel andmed OÜ Saparal töötajate eesti keele oskuse kohta,

millest selgub, et pr Z. töötab proviisori ametikohal.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et OÜ Saparal kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Keeleinspektsiooni vaidlusalune ettekirjutus on, vaatamata selle resolutiivosa ebaõnnestutnud ja

eksitavale sõnastusele, õiguspärane ega riku kaebuse esitaja õigusi. Ettekirjutus on adresseeritud

OÜ-le Saparal ning selle resolutiivosa sisaldab järgmist ettekirjutust: „Kohustada OÜ Saparal

proviisoreid E. Z. ning O. R. ja farmatseute N. R., L. G. ja O. K. sooritama C1-taseme eesti keele eksamit.

Eksami mittesooritanutega kaaluda töölepingu lõpetamist.“ Ettekirjutuse põhjendavas osas on aga

selgitatud, et sellega kohustatakse E. Z. kui tööandjat tagama Mahtra tn 27, Vikerlase tn 23 ja E.

Vilde tee 122 apteekides töötavate proviisorite ja farmatseutide eesti keele oskus C1-tasemel ja

vastavate keeleoskustunnistuste olemasolu. OÜ-le Saparal adresseeritud ettekirjutusega saab

panna kohustusi OÜ-le Saparal, mitte aga selle töötajatele. Mõeldav ei ole ka OÜ-le Saparal

pandav kohustus, mis seisneb selles, et tema töötajad peavad sooritama eesti keele tasemeeksami.

Eraõiguslike juriidiliste isikute töötajatel, kellele on nende töö- või ametikohast lähtuvalt

kehtestatud eesti keele oskuse nõue, on kohustus nõutaval tasemel eesti keelt osata ning

tööandjal on kohustus tagada, et töötajad, kellelt eesti keele oskust nõutakse, eesti keelt nõutaval

tasemel valdaksid. Kuivõrd aga tööandja ei saa eesti keele tasemeeksamit sooritada töötaja eest, ei

saa talle panna kohustust, mis seisneb töötaja poolt keeleeksami sooritamises. Kohus leiab aga, et

käesoleval juhul ei ole põhjust tõlgendada vaidlusaluse ettekirjutusega OÜ-le Saparal pandud

kohustust üksnes grammatiliselt, lähtudes ettekirjutuse resolutiivosa sõnastusest. Ettekirjutuse

eesmärgist ja selle põhjendavast osast nähtub üheselt, et selle sisuks on panna OÜ-le Saparal

kohustus tagada, et 19. märtsiks 2011 vastaks tema apteekides töötavate proviisorite ja

farmatseutide eesti keele oskus C1-keeleoskustaseme nõuetele ning et eelnimetatud töötajatel

oleks vastavat keeleoskust tõendav dokument, samas tehakse ettepanek kaaluda töösuhte

lõpetamist ettekirjutuse resolutiivosas nimetatud töötajatega, kui neil ettekirjutuse tähtpäevaks

vastavat eesti keele oskust tõendavat dokumenti ei ole. Kohus peab võimalikuks haldusakti

selliselt tõlgendada ka seetõttu, et kaebuse esitajagi ei ole väitnud, et ta ei saa ettekirjutusest või

sellega pandavast kohustusest aru ning on kaebusest nähtuvalt mõistnudki ettekirjutust kui

kohustust tagada, et töötajatel oleks C1-taseme keeleoskustunnistus ning vallandada need, kellel

see puudub. Kohus märgib siinkohal, et ettekirjutuse põhjendavas osas on ilmselgelt ekslikult

märgitud, nagu oleks ettekirjutuses nimetatud proviisorite ja farmatseutide tööandjaks E. Z.

Nende tööandjaks on OÜ Saparal, mitte E. Z., kes arusaadavalt on OÜ Saparal juhatuse liige.

9. Keeleseaduse (KeelS) § 21 lõikes 2 sätestatakse, et äriühingute, mittetulundusühingute,

sihtasutuste ja nende töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele kasutamist

reguleeritakse juhul, kui see on õigustatud avalikes huvides, milleks selle seaduse mõttes on

ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus.

Eesti keele oskuse ja kasutamise nõude kehtestamine peab olema põhjendatud ning

proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. KeelS §

5 lg 2 kohaselt sätestatakse äriühingute, mittetulundusühingute ja sihtasutuste töötajatele ning

füüsilisest isikust ettevõtjatele eesti keele oskuse nõue tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel

juhul, kui see on õigustatud käesoleva seaduse § 21 lõikes 2 nimetatud avalikes huvides. KeelS § 5

lõikes 5 sisaldub delegatsiooninorm, mille kohaselt kehtestab avalike teenistujate, töötajate ning

füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded Vabariigi Valitsus

määrusega. Selle delegatsiooninormi alusel on Vabariigi Valitsus võtnud 26. juunil 2008 määruse

nr 105 „Avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja

kasutamise nõuded“ (edaspidi 105/2008), mille § 2 lõikes 1 sätestatakse, et keeleoskuse nõude

määramisel lähtutakse avaliku teenistuja liigist, ametikoha põhigrupist, ametikohtade

põhigruppide atesteerimisnõuetest, kutsestandardites esitatud keeleoskusnõuetest ja töötaja töö

iseloomust. Sama paragrahvi 2 lõikest tuleneb tööandja kohustus tagada, et töötajad või avalikud

teenistujad, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt sellele määrusele

nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. VVm 105/2008 § 12 p 9

kohaselt nõutakse vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust arstidelt (sh veterinaararstid),

psühholoogidelt, farmatseutidelt ja proviisoritelt. C1-taseme keelesokust kirjeldatakse VVm

105/2008 § 8 lõikes 1, kus sätestatakse, et C1-tasemel keelekasutaja mõistab pikki ja keerukaid

tekste, tabab ka varjatud tähendust, oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha,

väljendeid eriti otsimata, oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka

tööolukordades, oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades

sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid. Eeltoodud sätetest tulenevalt on apteeki käitaval

ettevõtjal tööandjana kohustus tagada, et tema apteekides töötavad proviisorid ja farmatseudid

valdavad eesti keelt C1-tasemel. KeelS § 51 lg 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust

tasemeeksamil ning sama paragrahvi 9. lõike kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama

isikud, kes on eesti keeles omandanud põhihariduse, üldkeskhariduse, põhihariduse baasil

kutsekeskhariduse, põhihariduse baasil keskerihariduse või kõrghariduse. KeelS § 51 lg 10

kohaselt väljastatakse eesti keele tasemeeksami sooritanud isikule eesti keele tasemetunnistus.

Eelnevast tuleneb, et töötajatel, kellele on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud eesti keele

oskuse nõue ning kes ei ole omandanud eelnimetaud tasemel eestikeelset haridust, saab nõuetele

vastavalt tasemel eesti keele oskust tõendada tasemeeksamitunnistus.

10. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud isikud, see tähendab

E. Z., O. R., N. R., L. G. ja O. K. oleksid omandanud eestikeelse hariduse KeelS § 51 lõikes 9

nimetatud tasemel, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et neile isikutele oleks väljastatud

tasemeeksamitunnistused, mis tõendavad nende eesti keele oskust C1-tasemel. Vaidlust pole ka

selles, et ettekirjutuses nimetatud isikud kas töötavad või on töötanud OÜ Saparal käitatavates

apteekides. Asjaolu, et O. K. ja O. R. on asunud õppima eesti keelt erakoolis Veralla, ei vabasta

neid kohustusest osata apteegis proviisori või farmatseudina töötades eesti keelt nõutaval

tasemel. Eesti keele õppimine ei tõenda isiku nõuetekohast keeleoskust. Seadusest ega eelviidatud

Vabariigi Valitsuse määrusest ei tulene, et võrdselt eesti keelt nõuetekohasel tasemel oskavate

töötajatega võiksid samaväärsetel töö- või ametikohtadel töötada ka isikud, kellel

keeleoskusnõuet tõendav dokument puudub, ent kes on teinud mingisuguseid mõistlikke

pingutusi eesti keele õppimiseks. Töötajatele kehtestatud keeleoskusnõuete eiramist ei saa

õigustada ka see, et mõnel töötajal on algtaseme eesti keele oskust tõendav tasemetunnistus või

keeleoskuse C-kategooria tunnistus. KeelS § 284 lg 1 kohaselt vastab enne 2008. aasta 1. juulit

väljastatud eesti keele algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele,

farmatseudilt ja proviisorilt nõutakse aga eesti keele oskust C1 ehk kõrgemal tasemel, millele

vastab kõrgtaseme keeloskuse tunnistus. Ka varasem C-kategooria tunnistus vastas sisuliselt

algtaseme keeleoskusele (nt. praeguseks kehtivuse kaotanud Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001 nr

määruse nr 164 „Kohustusliku eesti keele oskuse tasemed äriühingute, mittetulundusühingute ja

sihtasutuste töötajatele ning füüsilisest isikust ettevõtjatele“ § 41) ega saa seega ühelgi juhul

tõendada keeleoskuse vastavust praegu nõutavale C1-tasemele.

11. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, et tema apteekides töötavatelt farmatseutidelt ja

proviisoritelt eesti keele oskuse nõudmine C1-tasemel on ebaproportsionaalne. Apteekritele ja

farmatseutidele kehtestatud keeleoskusnõuete eesmärk on tagada KeelS §-s 16 sätestatud iga

tarbija õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 kohaselt on

tarbijaks füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust

eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Apteegi kliendid on eeltoodud

tarbija mõistega hõlmatud ning neil on õigus saada apteegis professionaalset tarbijateavet

müüdavate toodete kohta. Kohtu hinnangul on oluline avalik huvi selle vastu, et apteekides

töötaksid eesti keelt takistusteta valdavad proviisorid ja farmatseudid, kes on võimelised andma

professionaalsel tasemel eestikeelset teavet müüdavate ravimite ja muude toodete kohta.

Apteekides müüdavad ravimid on eriline kaup, mille omaduste, kasutamistingimuste,

vastunäidustuste jms kohta peab apteegi külastaja saama adekvaatse ja õige teabe. Apteegis, mille

apteekrid eesti keelt piisavalt ei oska, ei ole sellise teabe saamine tagatud. Nõustuda ei saa ka

kaebuse esitaja seisukohaga, et C1-tase on põhjendamatult kõrge, kuivõrd proviisoritel ja

farmatseutidel on vaja üksnes klientidega eesti keeles rääkida. Apteegis kliente teenindavad

töötajad peavad tõrgeteta toime tulema erinevates keelesituatsioonides ning selle tagab üksnes

kõrgel tasemel eesti keele mitmekesine ja ulatuslik oskus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et

töötajate eesti keele ebapiisavat oskust ei saa õigustada sellega, et kaebuse esitaja käitatavad

apteegid asuvad piirkondades, kus suur osa elanikkonnast räägib vene keelt. Apteegi töötajate

oskus kliente ka võõrkeeles teenindada, on kiiduväärt, ent oskus neid teenindada ja neile vajalikku

teavet eesti keeles anda, on kohustuslik. Eesti riigikeel on eesti keel ning eesti keele oskuse

nõuded on ühesugused igal pool, olenemata sellest, kui palju elab konkreetses piirkonnas inimesi,

kes eesti keelt ei oska. Riigikeel tähendab muuhulgas seda, et igaüks peab saama oma asju ajada

selles keeles. Juba ühtse riigikeele olemusest tulenevalt peavad kaebuse esitajate apteekides

töötavad proviisorid ja farmatseudid eesti keelt oskama sõltumata sellest, kui palju neis

apteekides käib eesti keelt oskavaid isikuid või kas kaebuse esitaja üldse selliseid kliente endale

soovib. Õigus apteegis eestikeelset teavet ja selgitusi saada on igaühel. Mis puudutab kaebuse

esitaja arvamust, et tema apteekides töötajate ebapiisava keeleoskuse peale Keeleinspektsioonile

esitatud kaebuste arv ei saa ilmselt olla suur ning ebatõenäoline on, et selliseid kaebusi on

esitatud pidevalt, siis kordab kohus käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruses

väljendatud seisukohta, et eesti keele oskuse nõue apteegis töötavale proviisorile ja farmatseudile

on kehtestatud õigusaktidega ning selle nõude täitmise kohustus ei sõltu mingil määral sellest, kas

järelevalveorganile esitatakse apteekrite ebapiisava keeleoskuse peale kaebusi või mitte,

samamoodi ei saa ettevõtja õigustada töötajate ebapiisavat eesti keele oskust sellega, et töötajad

oskavad mõnd muud keelt, mida neil töös samuti vaja võib minna. Põhjendamatu on ka kaebuse

esitaja järeldus, et C1-tasemel keeleoskusnõude näol on tegemist diskrimineerimisega rahvuse

tõttu. Vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu, et selle tegemisel oleks silmas peetud kaebuse esitajate

töötajate rahvust. Liiatigi ei saa kaebuse esitaja oma töötajate rahvusele viidates nõuda

erikohtlemist riigikeeleoskuse küsimuses. Kaebuse esitaja väide, et tal on raske leida apteekidesse

tööle eesti keelt nõuetekohaselt oskavaid proviisoreid ja farmatseute, võib olla isegi tõene, ent see

ei õigusta ebapiisava keeleoskusega isikute töötamist apteegis. Eesti keele oskuse näol on

sisuliselt tegemist kutseoskusega ning nõuetekohaselt eesti keelt mitteoskava töötaja näol on

tegemist ebapiisavate kutseoskustega töötajaga. Selliste isikute töötamine apteegis farmatseutide

või proviisoritena on juba eeltoodud põhjustel ägedas vastuolus avalike huvidega ning kaebuse

esitaja erahuvi ettevõtlusega tegelemise vastu ei kaalu seda avalikku huvi ühelgi juhul üles.

12. Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et töölepingud vaidlusaluses ettekirjutuses nimetatud

N. R. ja L. G. on lõpetatud. Samuti on kaebuse esitaja märkinud, et E. Z. ei täida proviisori

ülesandeid. Tõendeid kaebuse esitaja selle väite kinnituseks esitanud ei ole, ent isegi kui see

nõnda on, ei anna see alust vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Nimelt juhul kui kaebuse

esitaja on töölepingud nimetatud isikutega juba enne ettekirjutuse saamist lõpetanud või kui E. Z.

tõepoolest proviisori ülesandeid apteegis ei täida, ei tulene ettekirjutusest kaebuse esitajale nende

isikute osas enam mingisuguseid kohustusi ning seega ei saa ettekirjutus kaebuse esitaja õigusi

selles osas kuidagi rikkuda. Nagu kohus eelpool selgitas, on ettekirjutuse sisuks kohustus tagada,

et ettekirjutuses märgitud tähtpäevaks töötaksid OÜ Saparal apteekides proviisorite ja

farmatseutidena isikud, kelle eesti keele oskus vastab C1-tasemele ning kellel on selle kohta

vastav tunnistus (va. juhul kui KeelS § 51 lg 9 kohaselt pole tunnistuse olemasolu vajalik).

Vaidlusaluse ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise tagamiseks võib Keeleinspektsioon

kohaldada sunniraha, mille kohta on ettekirjutuses tehtud ka hoiatus. Sunniraha saab kohaldada

aga üksnes juhul kui selle kohaldamise ajal on kindlaks tehtud, et kohustus ei ole täidetud. Nii ei

saa OÜ-le Saparal käesoleva ettekirjutuse kehtimajäämisel sunniraha määrata näiteks selle eest, et

L. G. ei ole läbinud eesti keele C1-taseme keeleeksamit, kui ilmneb, et ettekirjutuse täitmise

kontrollimise ajaks nimetatud isik proviisorina ei tööta. Eeltoodud põhjustel jätab kohus OÜ

Saparal kaebuse rahuldamata.

13. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik