3-10-1771/59 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.03.2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1771

Haldusasi

E.A.i kaebus Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: E.A. (isikukood: xxxxxxxxxx)

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Tairi Tonkson

Asja läbivaatamise viis

Avalik kohtuistung Tallinnas, 2. märtsil 2011.a.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.A. viibis eelvangistuses Tallinna Vanglas alates 17.07.2008. 7.04.2009 langetas Harju

Maakohus otsuse asjas nr. 1-08-17101 tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, mis jõustus

pärast selle osalist muutmist apellatsioonimenetluses 4.11.2010.

2. Tallinna Vangla arvestusosakonna ametnik teg 26.06.2009 kaebaja staatuse vahetumise

kohta kande Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2009 määruse alusel vastuolus KRMS § 411 lg 2

sätestatuga. Kandega muudeti kaebaja staatus kinnipeetavaks.

3. 06.08.2009 viidi kaebaja Murru Vanglasse karistust kandma ning tema suhtes rakendati

vangistusseaduses kinnipeetavate suhtes kohaldamisele kuuluvat režiimi. Murru Vanglas

viibis kaebaja õigusvastaselt kinnipeetava staatuses ajaperioodil 6.08.2009-31.08.2009 ja 3-

09.2009-17.09.2009.

4. 2.09.2009 toimus Tallinna Ringkonnakohtus kohtuistung, millele Murru Vangla etapeeris

kaebaja kinnipeetavana.

5. 8.09.2009 langetatud kohtuotsusega muutis Tallinna Ringkonnakohus osaliselt Harju

Maakohtu

otsust.

9.09.2009

edastas

Tallinna

Vangla

Murru

Vanglale

Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse, kuna kaebaja viibis Murru Vanglas.

6. 16.09.2009 muutis Murru Vangla arvestusosakonna peaspetsialist kaebaja staatuse

kohtualuseks ja 17.09.2009 saadeti kaebaja Murru Vanglast Tallinna Vanglasse ja 16.11.2009

tegi

Tallinna

Vangla

arvestusosakonna

peaspetsialist

kaebaja

staatuse

kohta

kinnipeeturegistris kande süüdimõistetu.

7. 15.04.2010 esitas kaebaja Tallinna Vanglale taotluse 350 krooni tagasikandmiseks ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks Murru Vanglas viibimise iga päeva eest 1000 krooni

ulatuses ehk kokku 42000 krooni ulatuses.

8. 22.06.2010 vastusega kahju hüvitamise taotlusele nr. 1-13/62603-7 rahuldas vastustaja

kaebaja taotluse 350 krooni tagastamise osas ja jättis rahuldamata taotluse mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse osas.

9. 08.07.2010 saabus Tallinna Halduskohtule E.A.i kaebus Tallinna Vangla vastu 350 krooni

tagasikandmiseks ja kahju hüvitamiseks summas 42 000 krooni (tl 1-3). Kaebaja leiab, et

vahistatuna vanglas viibides puudus vanglal alus tema isikuarvelt 350 krooni maha võtmiseks.

Kaebaja esitab taotluse kahju hüvitamiseks, mis tekkis Murru Vanglasse viimisega ja seal

viibimisega, mistõttu nõuab ta iga Murru Vanglas viibitud päeva eest hüvitust 1000 kr, kokku

42 000 krooni. Kaebusele oli lisatud riigilõivust vabastamise taotlus (tl 4).

10. 14.07.2010 jõudis kohtusse Tallinna Vangla vastus (tl 21) 13.07.2010 kohtunõudele (tl

17), milles vastustaja teatas, et on 22.06.2010 vastusega rahuldanud osaliselt talle esitatud

kahjunõude. Kahju hüvitamise nõue rahuldati osas, milles vastustaja kohustus tagastama

kaebaja vabakasutuskontole 350 krooni suuruse summa. Tallinna Vangla direktori 5.07.2010

korralduse nr 27 (tl.23) alusel tõsteti kaebaja vabanemisfondist isiku vabakasutuskontole 350

krooni. Nähtuvalt K-raha väljavõttest on vangla poolne toiming (raha tagastamine) sooritatud

09.07.2010.

11. 15.07.2010, 26.08.2010, 20.09.2010 ja 7.10.2010 määrustega jättis kohus kaebuse

käiguta ja andis kaebajale täiendavad tähtajad kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. 7.10.2010

määrusega vabastas kohus kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest ja määras tasutavaks

riigilõivu summaks esimese astme kohtus 100 krooni, mille kaebaja tasus ettenähtud

tähtajaks. .

12. 27.10.2010 määrusega võttis kohus kaebuse Tallinna Vangla poolt kahju hüvitamiseks

summas 22323,20 krooni menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas

vastustajat esitama oma seisukoha.

13. 3.12.2010 saabus Tallinna Halduskohtule vastustaja seisukoht koos vaidlust puudutavate

alusmaterjalidega. Vastustaja leiab, et tema tegevus oli tõesti õigusvastane, kuid on

seisukohal, et kaebaja rahalise hüvituse nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebajale ei ole

sellest kahju tekkinud ning kaebaja ei ole tõendanud temale reaalselt tekkinud kahju.

Vastustaja märgib, et kohtumenetluses tuleb lähtuda kaebaja poolt vanglale eelmenetluses

esitatud põhjendustest ja seisukohtadest kuna kaebaja poolt kohtumenetluses kohtule välja

toodud põhjendusi ei ole eelmenetluses käsitletud. Vastustaja teavitas kohut soovist arutada

antud asja kohtuistungil.

14. Kohtuistung käesolevas kohtuasjas toimus Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas

2.03.2011.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

15. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist Tallinna Vangla poolt, kelle õigusvastase tegevuse tõttu

määrati tema staatuseks kinnipeetav ja ta etapeeriti Murru Vanglasse, kus ta kandis 6.08.2009

kuni 17.09.2009 karistust õigusvastaselt kinnipeetava staatuses. Tallinna Vangla ei

reageerinud õiguspäraselt kaebuse esitaja korduvatele pöördumistele ja selgitustaotlustele, et

ta ei ole süüdimõistetu, samuti ei viidud läbi uurimist kaebaja probleemi lahendamiseks, vaid

talle lihtsalt kinnitati, et kõik on õiguspärane ja kaebaja on süüdimõistetu. Sellise tegevusega

põhjustas vastustaja kaebaja väitel talle mittevaralise kahju, mille suuruseks kaebaja hindab

22323,20 krooni. Seejuures märgib kaebaja, et oma arvele saaks ta sellest ainult 6600 krooni,

kuna 70% läheb sellest summast maha. Hüvitist soovib kaebaja saada ainult nende päevade

(42) eest, mil ta oli Tallinn Vangla poolt õigusvastaselt etapeeritud Murru Vanglasse so

06.08.2009 kuni 17.09.2009.

16. Kaebaja leiab, et vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu kannatas ta nii moraalselt kui

füüsiliselt, kuna viibis õigusvastaselt Murru Vanglas ja segane olukord tekitas temas stressi.

Lisaks usub kaebaja, et rikuti tema inimõigusi.

17. Kaebaja leiab, et Murru Vanglas oldud ajavahemikul oleks ta pidanud olema vahistatu

staatuses, millest tulenevalt kaebaja oleks saanud saada pakki ja raha sellises ulatuses, mis

tema arvele kantakse. Kaebaja leiab, et ebaõigest staatusemuudatusest tulenevalt kandis

vangla alusetult kandnud temale saadetavad rahalised vahendid vabanemisfondi ja seetõttu ei

olnud tal võimalik osta hügieenitarbeid ning hoolitseda oma hügieeni eest. Ka ei saanud ta

vajalikke esemeid vangla kulul. Vanglalt ei oleks ta saanud hügieenipakki seetõttu, et selle

taotlemiseks ei oleks tal tohtinud viimase kahe kuu jooksul olla raha isikukontol. Samuti

leidis kaebaja, et isegi hügieenipakist, mis talle anti Tallinna Vanglas, ei oleks piisanud

kolmeks kuuks nagu see ette nähtud on, kuna tema hoolitseb oma hügieeni eest korralikult.

18. Kolmandaks leiab kaebaja, et vale staatuse tõttu ei saanud ta end stressi tõttu korralikult

ette valmistada ringkonnakohtu istungiks.

19. Neljandaks leiab kaebaja, et stressi ja suurt hingelist piina tekitas talle ka see, et olles

vanglas õigusvastaselt süüdimõistetu staatuses pidi ta kandma vangla riietust ja teda viidi

üksnes süüdimõistetutele ette nähtud vanglariietuses kohtuistungile, kus alles oli küsimuse all,

kas kaebaja on süüdi või mitte.

20. Kohtumenetluse käigus loobus kaebaja oma nõudest 350 krooni hüvitamise osas, kuna

selle summa osas oli vangla rahuldanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse eelmenetluses.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

21. Vastustaja vaidleb kaebusele kahju hüvitamise osas vastu ja palub selle jätta

rahuldamata.

Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et temale süüdimõistetu staatuse omistamine ja

Murru Vanglasse karistust kandma viimine vanglaametniku eksimuse tõttu tehtud kande

alusel oli õigusvastane.

22. Vaatamata oma tegevuse õigusvastasuse tunnistamisele leiab vastustaja, et käesoleval

juhul ei ole täidetud vähemalt üks kahju hüvitamiseks ettenähtud eeldus – kaebaja ei ole

suutnud tõendada, et talle oleks üldse hüvitamisele kuuluv kahju tekkinud. Vastustaja leiab,

et 15.04.2010 kahju hüvitamise nõudes vanglale on kaebaja taotlenud hüvituse väljamaksmist

Murru Vanglasse paigutamise ja seal viibitud aja (42 päeva) eest. Samas ei ole kaebaja oma

taotluses selgitanud, milles kahju väljendus. Ka on ta esitanud mitmeid põhjendusi kahju

tekkimise kohta ainult kohtule. Vastustaja märgib on seisukohal, et Riigikohus on otsuses 3-

2-1-34-05 selgitanud, et moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud,

milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed

hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku

tagajärge tõendavad. Vastustaja on seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu 11.11.2008

kohtumääruses asjas nr. 3-3-1-68-08 väljendatud seisukohast, et kohus saab kinnipeetava

esitatud kahjunõuet menetleda ainult selles ulatuses, mille osas on esitaja läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega tuleb kohtumenetluses lähtuda ainult kaebaja poolt

vanglale esitatud põhjendustest ja seisukohtadest. Vastustaja pidas siiski vajalikuks oma

vastuses kohtule ümber lükata kaebaja hilisemalt esitatud põhjendused.

23. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja teise kinnipidamisasutusse paigutamise ning staatuse

muutmise tulemusel süüdimõistetuks vahistatu asemel, ei saa automaatselt eeldada, et

kaebajale on sellise tegevusega tekkinud kahju. Kaebajal lasub kohustus tõendada, et just

ümberpaigutamise tulemusel on temale kahju tekkinud.

Vastustaja leiab, et sisuliselt viidi kaebaja, kui tema vahistatu staatus muudeti õigusvastaselt

süüdimõistetuks, üle kergemale kinnipidamisrežiimile. Kuna kinni peetaval isikul puudub

subjektiivne õigus taotleda enda ümberpaigutamist, ei saa kaebaja tugineda asjaolule, et ta oli

sunnitud viibima teises kinnipidamisasutuses ning et selline olukord võis temale tekitada

kahju. Käesoleva kaebuse puhul omab vastustaja meelest tähtsust vaid küsimus, kas staatuse

ekslikust muutmisest järgnesid kaebajale negatiivsed tagajärjed, millede puhul saaks rääkida

kahjust ning kas nende hüvitamine on võimalik vaid rahaliselt. Vastustaja leiab, et selliseid

negatiivseid tagajärgi kaebajale kinnipidamisrežiimi muutusest tekkinud ei ole ja kaebaja ei

ole nende esinemist tõendanud.

24. Vastustaja leiab, et kaebaja selgitused on vastuolulised. Seda seetõttu, et ühes kaebuse

täpsustuses ütleb kaebaja, et tema kaitsja oli ringkonnakohtu istungil üllatunud, et isiku näol

oli tegemist juba süüdimõistetuga ja samas on kaebaja järgnevas kaebuse täpsustuses

märkinud, et võttis kaitsjaga ühendust kohe, kui sai teada oma staatuse muudatusest.

25. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et tal oli võimatu valmistuda ette kriminaalasjas

toimunud kohtuistungiks, on vastustaja meelest täiesti asjakohatu ja otsitud. Kaebajal oli

kriminaalasjas määratud kaitsja, mida ta ise kinnitab. Kaebaja õigused olid kaitstud läbi

määratud kaitsja ning kaebaja konkreetne staatus kinnipidamisasutuses ei saa olla ega ole

kriminaalmenetluse läbiviimisel süüdistatava õiguste kaitset takistav asjaolu.

26. Oma selgitustes hügieenitarvete omandamise ja kasutamise kohta erinevate

kinnipidamisrežiimide all märgib vastustaja, et kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik

hoolitseda oma hügieeni eest ja et vangla ei võimaldanud talle hügieenitarbeid, on alusetu.

Alusetust näitab asjaolu, et kaebaja ise möönab, et sai Tallinna Vanglalt hügieenitarvete paki,

kuid leiab, et selles olnud esemetega ei olnud tal võimalik hakkama saada 3 kuulise perioodi

vältel. Vastustaja selgitab, et sisuliselt on vale kaebaja väide, et talle taheti Tallinna

Vanglasse tuua hügieenitarbeid, kuid kuna kaebaja näol oli tegemist süüdimõistetuga, siis

vangla seda ei võimaldanud. Vastustaja selgitab, et Vangistusseaduse § 98 lg 1 kohaselt on

vahistatul lubatud saada pakke, kuid nendega ei ole lubatud edastada hügieenitarbeid ja seda

vastavalt vangla sisekorraeeskirja §-le 741. Sellest nähtub, et ka juhul, kui kaebaja oleks

jätkuvalt olnud õiguspäraselt vahistatu staatuses, ei oleks tal olnud võimalik saada pakiga

hügieenitarbeid.

27. Vastustaja arvates on kaebaja üksnes umbmääraselt märkinud, et tal ei võimaldatud

hoolitseda oma hügieeni eest, selgitamata seejuures milliseid toiminguid ta konkreetselt teha

ei saanud. Ka ei ole kaebaja seda kuidagi tõendanud. Vastupidiselt kaebajale leiab vangla, et

tõendatud on, et kaebajale sellist kahju tekkida ei saanud. Vastustaja väidab, et see nähtub

vangiregistri infosüsteemi logi väljavõttest. Nendest nähtub, et kaebajale on 14.07.2009

Tallinna Vangla poolt väljastatud hügieenitarvete pakk. Seega on vangla reageerinud kaebaja

olukorrale, seoses rahaliste vahendite puudumisega ning taganud vajalike esemete olemasolu.

Vastustaja selgitab, et tulenevalt Tallinna Vangla kodukorra punktist 1.3.8 antakse kord

kvartalis

kontaktisiku

vahendusel

kinnipeetavale,

kes

kannab

karistust

vanglas,

hügieenitarvete pakk. Hügieenitarvete paki sisust teavitab kinnipeetavat kontaktisik.

Vastustaja peab mõistlikuks, et kinni peetavatele isikule, kellel puuduvad rahalised vahendid

hügieeni eest hoolitsemiseks, tagatakse need vangla kulul kord kvartalis. Ebamõistlikuks ei

saa pidada hügieenitarvete pakis väljastavate esemete kogust ja nende väljastamise korda:

kord kvartalis tagatakse hambapasta (1 tk), hambahari (1 tk), seep (1 tk), žiletiterade pakk,

tualettpaber (8 rulli). Vastustaja märgib, et suuremate vajaduste ilmnemisel on kinni peetaval

isikul võimalik vanglale esitada põhjendatud taotlus.

28. Vastustaja analüüsib oma vastuses kaebusele täiendavalt kaebaja käitumist, mis puudutab

hügieeni eest hoolitsemist ja selleks vajalike sisseostude tegemist. Vastustaja märgib, et

kaebajale on vangla poolt 14.07.2009 väljastatud hügieenitarvete pakk, millega oli kaebajale

tagatud võimalus hoolitseda oma hügieeni eest kolmekuulise perioodi jooksul. Kaebaja

sisseostude tellimislehtedelt nähtub, et viibides Tallinna Vanglas perioodil veebruar 2009

kuni juuni 2009 vahistatu staatuses, on kaebaja soetanud vangla kauplusest seepi, ühe

pesušvammi ja näokreemi ning mõningatel kordadel pesupulbrit. Kaebaja selliste sisseostude

pinnalt ei saa vastustaja arvates rääkida kaebaja kõrgendatud vajadustest oma hügieeni eest

hoolitsemisel. Lisaks nähtub kaebaja sisseostude tellimislehtedelt ajast, mil ta viibis Murru

Vanglas jõustunud kohtuotsuse alusel, et ta on soetanud perioodil juuni 2010 - oktoober 2010

kahel korral tualettpaberit, šampooni ning seepi. Eeltoodust nähtub, et kaebaja sisseostud

hügieenitarvete liigi osas ning nende ostmise sagedus, ei ole olnud kuidagi mõjutatavad

kaebaja staatusest st. asjaolust, kas isik oli vahistatu või süüdimõistetu. Tehtud sisseostude

pinnalt nähtub, et kaebaja ei ole ka rahaliste vahendite olemasolul pidanud vajalikuks pikema

perioodi jooksul soetada endale hambapastat ega hambaharja. Samas viitab kaebaja, et

vangla poolt tagatud hügieenitarvete pakis olevate esemetega ei ole tal võimalik hakkama

saada kolmekuulise perioodi jooksul. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt sooritatud sisseostud

tõendavad tema väite alusetust. Lisaks märgib vastustaja, et peale jõustunud kohtuotsust oli

kaebaja näol tegemist töötava kinnipeetavaga, kes omas regulaarset sissetulekut. Samas ei ole

suuremate vabade rahaliste vahendite olemasolul kaebaja sisseostud, mis puudutavad

hügieeni eest hoolitsemist, suurenenud.

29. Käsitledes kaebaja viidet, et hügieenitarvete all peab viimane silmas ka aluspesu, leiab

vastustaja, et saabudes Tallinna Vanglasse 03.09.2008 ja viibides vahistatu staatuses kuni

26.06.2009, oli kaebajal piisavalt aega varustada end vajalike riideesemetega. Vahistatu

staatuses olles sai kaebaja elukaaslaselt 8 pakki, millest viimases (14.03.2009) on kaebajale

edastatud ka üks paar aluspesu. Samuti ei pea vastustaja ebamõistlikult piiravaks kaebaja

olukorda, kus seisuga 31.08.2010 oli kaebajal viis paari aluspesu, mistõttu ei saanud

pakkidest ilmajäämine põhjustada kaebaja hügieenile tema poolt väidetavat kahju. Samas

märkis vastustaja, et peale vastustajapoolset ekslikku staatuse muudatust, ei saanud kaebaja

tõesti omandada riideesemeid postipaki teel, kuid vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja ei

ole seda teinud ka ajavahemikul, kui kaebaja oli õiguspäraselt vahistatu staatuses ning võis

saada pakke. Seega võib vastustaja meelest kaebaja sellisest käitumisest järeldada, et ta pidas

piisavaks ja sobivaks olemasolevate riideesemete kogust.

30. Vastustaja meelest, on alusetu kaebaja väide, et vangla õigusvastase tegevuse tõttu ei

olnud temale võimalik raha kanda. Süüdimõistetu staatuses olevale isikule on võimalik

sooritada rahalisi ülekandeid, mistõttu ei olnud kaebaja sellisest võimalusest ilma jäetud.

31. Vanglariietuse kohustusliku kandmise kohta leiab vastustaja, et kaebaja ei ole

põhjendanud, kuidas vangla poolt tagatud riietus, mille korrashoiu eest hoolitses vangla ise,

on kaebajale tekitanud kahju ning milles selline kahju väljendub. Vanglariietuse kandmise

fakt ei saanud kaebajale tekitada ülemäära suuri läbielamisi, kuna nagu kaebaja ise viitab,

arvas ta, et kannab juba oma karistust.

32. Rahalise hüvituse nõude kohta leiab vastustaja, et kaebaja põhjendused, et perioodil

17.06.2009 -17.09.2009 oli ta stressis, on vastuolulised. Kaebajal ei olnud võimalik tunda

stressi 17.06.2009, kuna vangla tegi süüdimõistetu kande alles 26.06.2009 ning kaebaja

isikukontolt kanti vabanemisfondi raha 25.07.2010. Vastustaja möönab, et saades kaitsjalt

teada, et ta on jätkuvalt vahistatu ning et mahaarvamisi vabanemisfondi veel teha ei tohi, võis

kaebaja tunda segadust. Sellele vaatamata ei nõustu vastustaja, et sellise tunde võimalik

esinemine peaks olema kompenseeritav rahalise hüvitisena. Vastustaja on oma eksimust

tunnistanud ning kaebajale vabanemisfondi kantud raha tagastanud. Samuti märkis

vastustaja, et olles vahistatu staatuses, paiknes kaebaja Tallinna Vangla eelvangistushoones.

26.06.2009 muutis vastustaja kaebaja staatuse esmakordselt õigusvastaselt süüdimõistetuks,

mille tulemusel jäi kaebaja siiski eelvangistushoonesse ning endisele režiimile ning seda

hetkeni, kui kaebaja paigutati 06.08.2009 Murru Vanglasse. Kaebajale väljastati vanglariietus

alles 06.08.2009 Murru Vanglas. Seega saab vastustaja seisukohalt vaidlusaluseks perioodiks

olla vaid reaalselt Murru Vanglas viibitud ajaperiood, kuna ka perioodil 31.08.2009 -

03.09.2009 ei olnud kaebaja Tallinna Vanglas süüdimõistetu kinnipidamisrežiimil, vaid

viibis vanglas etapeeritavana.

33. Seoses vastustaja rahalise nõude suurusega ja selle põhjendamisega kaebaja poolt märgib

vastustaja, et kaebaja muude rahaliste nõuete näol on tegemist kaebaja kohustustega, mille

eest vangla vastutust ei kanna. Vastustaja meelest nähtub kaebaja nõude ulatuse tõlgendusest,

et tegelikult hindab kaebaja temale tekkinud kahju suuruseks 6600 krooni. Samuti on

vastustaja meelest asjassepuutumatu kaebaja viide Murru Vangla poolt tasutud kaebaja

ülapidamiskulude arvestusele, kuna ka vahistatu staatuses olles oleks riik kandnud kaebaja

eest kulutusi. Riigi poolt kaebaja ülapidamiseks tehtud kulutuste suurus ei saa vastustaja

hinnangul kuidagi olla kaebaja nõude aluseks.

34. Käsitledes oma õigusvastasest tegevusest tulenenud kinnipidamisrežiimi küsimusi

rõhutab vastustaja, et vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetuna oli leebem, kui oleks

olnud vahistatuna. Nimelt oleks kaebaja vahistatu staatuses pidanud viibima lukustatud

kambris, välja arvatud jalutamiseks ettenähtud ajal. Seega, olles ekslikult süüdimõistetu

staatuses, kasutas kaebaja ebaõigesti süüdimõistetule kuuluvat hüve - viibida väljaspool

kambrit. Vastustaja on seisukohal, et kasutades süüdimõistetu hüvesid, kaaluvad need üle,

paki saamise õigusest ilmajäämise. Vangla märgib siinkohal, et süüdimõistetul on ka

võimalus soetada neid esemeid, mida on lubatud saata pakiga, vangla kauplusest. Vastustaja

viitab VangS §-le 23, mille kohaselt soodustab vangla ka kinnipeetava vanglavälist

suhtlemist, samas, kui vahistatute puhul on vanglaväline suhtlemine üsnagi piiratud.

35. Vastustaja leiab, et kuigi kaebaja on esitanud rida põhjuseid, miks talle kahju tekkis, on ta

jätnud seejuures selgitamata, milles see kahju väljendus. Vastustaja märgib, et kahju

hüvitamise taotluse lahendamise juures peab meeles pidama üht olulist põhimõtet, mille

kohaselt ei tohi rahuldamine viia kannatanu alusetu rikastumiseni, so. olukorrani, kus

kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras, kui ilma kahju

tekitamiseta. Kuivõrd antud juhul puudub tekkinud kahju, viiks sellise kahju hüvitamine

kaebaja alusetu rikastumiseni. Vastustaja viitab ka Riigikohtu lahendile 3-3-1-47-08, kus

märgiti, et RVastS § 7 lg 1 nimetatud §-dega 3,4 ja 6 tulevad kõne alla sellised taotlused ja

kaebused, mis aitaksid õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Vastustaja meelest, on antud juhul

tegemist olukorraga, kus isik on esitanud kaebuse õigusvastaselt mahaarvatud 350 krooni

tagastamiseks, kuid taotluse kahju hüvitamiseks iga Murru Vanglas viibitud päeva eest, esitas

kaebaja 15.04.2010, mis tähendab, et taotlus kahju hüvitamiseks ei olnud esitatud selliselt, et

tekkinud kahju oleks võinud ära hoida.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

36. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et Tallinna Vangla tegevus vahistatu E.A.

staatuse määratlemisel süüdimõistetuks 26.06.2009, enne kaebaja suhtes langetatud

kohtuotsuse jõustumist, ja tema ümberpaigutamisel 6.08.2009 kuni 17.09.2009 Murru

vanglasse oli õigusvastane. Seda on vastustaja kaebaja kahju hüvitamise nõude taotluse

lahendamisel nii haldus- kui ka kohtumenetluses tunnistanud. Samuti ei ole vaidlust asjaolu

üle, et kaebaja viibis õigusvastaselt süüdimõistetu staatuses kinnipeetavana Murru Vanglas

6.08.2009 - 31.08 2009 ja 3.09.2009 – 17.09.2009 ning ajavahemikul 31.08.2009-3.09.2009

etapeeritavana Tallinna Vanglas.

37. Avaliku võimu volituste rakendamisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on

reguleeritud riigivastutuse seadusega (edaspidi RVS). Kaebaja menetletav nõue on

mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Mittevaralise kahju hüvitamist käsitleb RVS § 9, mille

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige 2

sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ning raskust.

38. Kaebaja leiab, et temale Murru Vanglas viibides tekkinud mittevaraline kahju seisnes

eelkõige stressis, mis tulenes asjaolust, et talle ei olnud selge, kas ta ikka on süüdimõistetu.

Ta oli segaduses ja ei saanud korralikult valmistuda menetluseks ringkonnakohtus. Samuti

tundis kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetel suurt hingelist piina, kui pidi minema

süüdimõistetu vanglariietes ringkonnakohtusse (tl 159), kuigi vaidlus tema süü osas ei olnud

veel lahendatud. Nähtuvalt eeltoodust on kohtul võimalik asuda seisukohale, et kaebaja on

sisuliselt väljendanud soovi mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise (stress) ja

väärikuse alandamise eest.

39. Kohus leiab, et kaebaja väidetavate kannatuste kontekstis on oluline selgitada, millal

tekkis tal tõsikindel arusaam, teda hoitakse valel kinnipidamisrežiimil. Kõiki esitatud väiteid

analüüsides leiab kohus, et tõsikindlalt sai kaebaja teada, et teda on peetud vales

kinnipidamisrežiimis alles Tallinna Ringkonnakohtu istungil 2.09.2009. Nähtuvalt kaebaja

3.07.2009 avaldusest (tl 100) Tallinna Vangla direktorile tekkisid tal esimesed kahtlused

tema kinnipidamisrežiimi õigusvastasuses seoses sellega, et tema elukaaslaselt ei võetud

30.06.2009 pakki vastu ja öeldi, et kaebaja on süüdimõistetu. 13.07.2009 pöördus kaebaja

veelkord Tallinna vangla direktori poole avaldusega (tl 101 pöördel) ja palus tekkinud

olukorda selgitada. Kaebaja selgitas, et talle on toodud kutse ringkonnakohtu istungile

2.09.2009 ja et ta on helistanud oma advokaadile, kes kinnitas, et ta ei ole veel süüdimõistetu.

Nähtuvalt nendel dokumentidel olevatest märgetest, selgitati kaebajale 15.07.2009 ja

16.07.2009 tema olukorda ja ta ei soovinud pöördumistele kirjalikku vastust. Eeltoodust

nähtuvalt asub kohus seisukohale, et kaebaja jäi tol hetkel ise saadud seletustega rahule ja ei

pidanud oma režiimimuutust kuni Tallinna Vanglast Murru Vanglasse üleviimiseni endale

kahjulikuks ja oli sellega rahul. Samuti ei nähtu toimikust, et kaebaja oleks Murru Vanglas

viibides tõstatanud küsimust tema suhtes rakendatava režiimi õiguspärasusest või

protesteerinud selle vastu. Küll aga nähtub kohtu arvates kaebaja esitatud kaebusest ja selle

täiendustest ning kohtus antud seletustest, et ta sai tõsikindlalt teada, et tema suhtes

kohaldatakse valet kinnipidamisrežiimi ringkonnakohtu istungil 2.09.2009.

40. Hinnates kaebajale põhjustatud mittevaralist kahju nõustub kohus kõigepealt

vastustajaga, et kaebaja ei ole sisuliselt esitanud tõendeid, milles nimelt seisneb tema kahju,

mille hüvitamist ta soovib. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et

õigusvastaselt tema suhtes rakendatud vangistusrežiim oleks mõjutanud tema tervist. Kohus

leiab, et kaebaja ei ole mingilgi kujul suutnud näidata, et ta väidetav stress tegelikult

eksisteeris või et see oli võrdne isegi terviserikkega. Stressi olemasolu ei ole kaebaja suutnud

tõendada ei Murru vanglas viibitud ajaperioodi, mis jäi enne ringkonnakohtu istungit

2.09.2009, ega ka perioodi suhtes, mil ta viibis Murru Vanglas pärast ringkonnakohtu istungit

kuni 17.09.2009, mil ta viidi üle Tallinna Vanglasse.

41. Kohus on seisukohal, et toimiku lehekülje 100 pöördel asuv kaebaja avaldus Tallinna

Vangla direktorile 9.07.2009 näitab pigem seda, et kaebaja soovis lihtsalt karistust kanda

talle tuttavas keskkonnas Tallinna Vanglas. Vangistusseadus ei anna vahistatule ega

kinnipeetavale võimalust valida kinnipidamiskohta. Seetõttu ei saa vahistatu eeldada, et teda

ei viida üle teise vanglasse tema tahte vastaselt. Juhul, kui see üleviimine põhjustabki stressi,

siis selle põhjuseks ei ole mitte üleviimise õiguspärasus või õigusvastasus, vaid üleviimise

fakt ise. Seda asjaolu kinnitab kohtu arvates muuhulgas kaebaja oma kaebuses ise, sest ta

nõuab kahju hüvitamist ainult Rummu Vanglas oldud aja eest, kuigi ta oli kinnipeetu

staatuses õigusvastaselt ka Tallinna Vanglas

42. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja väidet, et talle on tekitatud mittevaraline kahju seoses

väärikuse alandamisega. Riigikohus on käsitledes oma otsuses nr. 3-3-1-93-09 mittevaralise

kahju hüvitamist RVS § 9 lg 1 alusel kinnipeetava õigusvastasel kartserisse paigutamisel

leidnud järgmist: „…Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks

saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs.

Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov

vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kolleegium leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu

seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1

tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile

kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris

hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib

olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja

kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.“.

43. Nähtuvalt otsuse eelmises punktis toodud Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu

seisukohast, asub kohus käesolevas asjas seisukohale, et ainuüksi isiku õigusvastaselt

kinnipeetava staatusele vastaval kinnipidamisrežiimil vanglas hoidmine vahistatu staatusele

vastava kinnipidamisrežiimi asemel ei saa olla inimväärikust alandav ja põhjustada selliseid

kannatusi, mis oleks aluseks kahju hüvitamisele. Selleks, et selgitada välja, kas vale režiimi

kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, tuleb välja selgitada, kas sellega kaasnesid

isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi

järgimiseks.

44. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti viidanud asjaolule, et vahistatu ja kinnipeetava

kinnipidamisrežiimis on mõningad erinevused, kuid oma olemuses ei ole need režiimid väga

suure erinevusega. Käesoleval juhul võib järeldada, et erinevused sisuliselt tasakaalustavad

üksteist, kui me räägime vangistusrežiimi rangusest. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja on

kahjunõude menetluse käigus toonud välja põhiliselt neli küsimust, milles ta tundis

kinnipidamisrežiimist tulenevaid probleeme. Kõigepealt tõi ta välja asjaolu, et tema arvele

kantavast rahast blokeeritakse kinnipeetava režiimis vangistusseaduse § 44 lg 2 alusel 70%

arvele laekuvast summast rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemistoetusena. Teiseks tõi ta

välja, et tulenevalt režiimimuutusest ei võimaldatud talle paki, milles olid talle vajalikud

hügieenitarbed, saamist elukaaslaselt. Kolmandana tõi ta välja, et tal ei olnud kahe eelmise

piirangu tõttu võimalik enda hügieeni eest korralikult hoolitseda, kuna ta ei saanud ei osta ega

pakiga saada hügieenitarbeid. Viimase piiranguna, mis talle kannatusi põhjustas, on kaebaja

välja toonud kohustuse kanda vanglariideid, mis temale tekitas stressi.

45. Kohus leiab, et vastustaja on kõik kaebaja eelpooltoodud väited sisuliselt ümber lükanud

ja näidanud, et nende piirangute tagajärjel ei saanud kaebajale kaasneda olulisi täiendavaid

kannatusi võrreldes vahistatu vangistusrežiimiga. Kohus leiab kõigepealt kaebaja väiteid

analüüsides, et püsivat ja arvessevõetavat kahju ja kannatusi ei saanud tekitada kaebajale tema

isikuarve suhtes rakendatav režiim. Ühelt poolt tagastas vastustaja kaebaja taotluse alusel

tema arvelt õigusvastaselt ärakantud ja blokeeritud summa 350 krooni ning sellega langes

vastav kahjunõue menetlusest välja. Teiselt poolt oli see kaebaja enda vabatahtlik otsus mitte

lasta enda arvele kanda toetussummasid vanglavälistelt isikutelt põhjusel, et 70 % nendest

summadest oleks blokeeritud kuni vangistusseaduse § 44 lg 2 ja lg 3 sätestatud tingimuste

täitumiseni. Juhul, kui kaebaja oleks tundnud end sellisel puhul võlglasena, kuid oleks

tõeliselt vajanud rahalisi vahendeid, oleks ta ikkagi lasknud endale need toetussummad kanda.

Ja seda põhjusel, et ta oleks saanud vanglas töötades pärast vangistusseaduse § 44 lg 4

mainitud temavastaste nõuete tasumist ja seadusest tulenevate kohustuslike maksete

maksimumsumma täitumist oma võla toetajatele tasuda. Kohus ei pea seetõttu heauskseks ja

aktsepteeritavaks kaebaja väiteid, et tal ei olnud võimalik oma arvet kasutada ja sinna teistel

isikutel raha kanda lasta. Nimetatud kaebaja otsus oli tema enda otsus ja selle tagajärjed olid

tema enda põhjustatud.

46. Teiseks lükkab vastustaja ümber kaebaja väite, et talle oleks saanud pakiga saata

hügieenitarbeid ja et tal ei olnud seetõttu võimalik oma hügieeni eest korralikult hoolitseda.

Vastustaja selgitas, et hügieenitarbeid ei tohi edastada ei vahistatule ega kinnipeetavale.

Samuti anti kaebajale kinnipeetavale kvartalis ettenähtud hügieenitarvete pakend. Nii

vastustaja kui kohtu hinnangul on selle sisu piisav hügieeni eest normaalsel tasemel

hoolitsemiseks. Vastutaja esitas oma väidete tõendamiseks koos vastusega kaebusele (tl 114-

137) kohtule analüüsi ja väljavõtted dokumentidest, mis näitasid, et kaebajal ei ole olnud

mingeid erilisi hügieeninõudeid nähtuvalt erinevate kinnipidamisrežiimide ajal soetatud

hügieenitarvetest. Sellest tulenevalt loeb kohus kaebaja väited, et kinnipeetava režiimi

rakendamise tõttu ei olnud tal võimalik oma hügieeni eest hoolitseda samaväärselt, kui tema

suhtes oleks rakendatud vahistatu režiimi, ümberlükatuks. Järelikult ei olnud võimalik ka

stressi tulenemine sellest asjaolust.

47. Viimasena analüüsib kohus kaebaja poolt esitatud väidet, et vanglariiete kandmine

põhjustas talle stressi ja alandas tema väärikust. Kohus leiab kõigepealt, et kaebaja ei ole

nähtuvalt kohtule esitatud tõenditest mitte ühtegi korda kogu vaidlusaluse perioodi jooksul

vaidlustanud vanglariiete kandmise kohustust või taotlenud vastavalt vangistusseaduse § 46 lg

2 isikliku riietuse kandmise võimalust, millega kaasneb kohustus seda ise korras hoida.

Teiseks on kohtu arvates sisuliselt võimalik rääkida väärikuse alandamisest seoses

vanglariiete kandmise kohustusega alates hetkest, mil kaebaja tõsikindlalt sai teada, et teda

peetakse kinni valel režiimil ehk alates 2.09.2009 kohtuistungist kuni 16.09.2009. Ka selle

perioodi suhtes ei nähtu esitatud tõenditest, et kaebaja oleks taotlenud endale isiklike riiete

andmist vanglariiete asemel kohtuistungil või pärast seda. Kohus nõustub vastustajaga, et

vanglariietuse eest hoolekandmist vangla poolt on võimalik käsitleda soodustava asjaoluna

võrreldes isikliku riietuse eest hoolekandmise kohustusega vahistatu puhul.

48. Hinnates võimalikku inimväärikuse alandamist seoses vanglariiete kandmisega, peab

kohus vajalikuks veel esile tõsta asjaolu, et kaebaja loobus kohtumenetluse käigus ise oma

apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtus oli arutusel ainult prokuröri apellatsioonkaebus,

mille rahuldamise tagajärjel pikendati oluliselt kaebaja karistusaega. Nendest asjaoludest

lähtuvalt ei saa kohus nõustuda kaebaja esitatud väitega, et ta ei olnud ennast sisemiselt

vahistamise aluseks olnud kuritegudes üldse süüdi tunnistanud ja vaidles nende sooritamisele

vastu ning seetõttu alandas vanglariietuse kandmine tema eneseväärikust ja põhjustas talle

hingepiinu. Kohus peab eeltoodu valguses otsituks ja tõenditega vastuolus olevaks kaebaja

väiteid, et vanglariiete kandmine alandas tema eneseväärikust.

49. Kohus nõustub vastustajaga ka selles suhtes, et kaebaja väited, et ta ei saanud

õigusvastase vangistusrežiimi tõttu korralikult ette valmistuda ringkonnakohtu istungiks, on

paljasõnalised. Kaebaja ei ole nende väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit.

Vangistusseaduse § 26 annab kinnipeetavale võimaluse piiramatult kohtuda oma advokaadist

esindajaga ja saada temalt vajalikke materjale. Nimetatud säte on analoogne vahistatu kohta

käiva sättega (vangistusseaduse § 95).

50. Kõigest eeltoodust tulenevalt ja lähtudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse

rahuldamata.

51. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 100

krooni. Vastustaja ei ole esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks. Menetluskulud

jäävad seetõttu poolte endi kanda.

Daimar Liiv

Kohtunik