3-10-2971/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. märts 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2971

Haldusasi

A. A. ja M. A. kaebused ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse nr 13009

tühistamise

ja

õiguste

rikkumise

lõpetamiseks

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 16. märtsil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A. A.

Kaebuse esitaja: M. A.

Kaebuse esitajate esindaja: v.adv. Alar Eiche

Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

Esindajad: Marilys Paulus ja Inge Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A. A. ja M. A. kaebused osaliselt ning tühistada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus nr 13009.

2. Muus osas jätta A. A. ja M. A. kaebused rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt A. A. kasuks välja menetluskulu 825 (kaheksasada

kakskümmend viis) eurot.

4. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt M. A. kasuks välja menetluskulu 825

(kaheksasada kakskümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK)

Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993 otsusega nr 1189 loeti XX -11, endisel kinnistul nr

XXX, asuvad hooned ja krunt suurusega XXXX m² omandireformi objektiks, loeti

tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. A.-le ning õigustatud

subjektideks tunnistati A. A. 1/2 mõttelises osas ja M. A. 1/2 mõttelises osas. Tallinna

Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldusega nr 790-k otsustati tagastada A. A.-le ja M. A.-ile XX

-11 asuvad hooned võrdsetes mõttelistes osades. Tallinna Linnavalitsuse 14. märtsi 1997

korraldusega nr 723-k otsustati endise XX-11 maa osaline tagastamine ja kompenseerimine

A. A.-le ja M. A.-ile. Kinnistatud maa kanti kinnistusraamatusse ning A. A. ja M. A.

võõrandasid selle. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1998 otsusega nr 10092

tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993 otsus nr 1189 ning otsustati

jätta A. A. ja M. A. avaldused rahuldamata Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 7 lg 3 alusel, kuivõrd omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, nähti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise küsimuste lahendamine ette riikidevaheliste lepingutega määratud korras.

Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998 korraldusega nr 6585-k tunnistati kehtetuks

Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldus nr 790-k ning 14. märtsi 1997 korraldus nr

723-k.

2. Riigikohus tunnistas 12. oktoobri 2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks

ning selgitas hiljem kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 tehtud otsuses, et varem ORAS § 7 lg 3 alusel

rahuldamata jäetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avaldused tuleb komisjonidel uuesti läbi vaadata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.

augusti 2010 otsusega nr 13009 otsustati jätta A. A. ja M. A. taotlus XX-11, endisel kinnistul

nr XXX hoonete ja maa tagastamiseks rahuldamata, kuna nimetatud vara eest on A. A.

pärijate taotluse alusel Saksamaa Liitvabariigi poolt määratud kompensatsioon.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. M. A. ja A. A. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse nr 13009 tühistamist, selle õigusvastasuse

tuvastamist ning ettekirjutuse tegemist kaebuse esitajate suhtes toime pandud rikkumiste

lõpetamiseks. Kaebuse esitajad leiavad, et nende avalduste uueks läbivaatamiseks puudub

vajadus, kuna nende avaldus on läbi vaadatud ja rahuldatud ÕVVTK linnakomisjonis juba

1993. aastal, samuti on nende suhtes tehtud haldusaktid täidetud. Kohtuistungil selgitas

kaebuse esitajate esindaja, et kaebuse esitajate eesmärk on muuhulgas tuvastada, et nende A.

A.-ilt õigusvastaselt võõrandatud XX-11 vara osas on omandireform lõppenud, mistõttu ei

ole alust selle vara tagastamise avaldusi uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitajad viitavad Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas 2-04-2100, kus leiti, et kaebuse esitajatele vara

tagastamine oli seaduslik.

4. Kaebuse esitajate väitel ei ole tõendatud vastustaja väide, et A. A. pärijad on saanud

Eestisse jäänud vara eest saanud kompensatsiooni ning kinnitavad samas, et pole kunagi

saanud mingit kompensatsiooni mahajäänud vara omandiõiguse kaotuse eest. Kaebuse esitaja

toob ka välja, et A.-E.-O. A. suri Saksamaal 4. aprillil 1955 ning pole ka usutav, et tema või

tema pärijad said pärast surma mingit kompensatsiooni. Liiatigi leiavad kaebuse esitajad, et

isegi kui kompensatsiooni maksmine oleks tõendatud, ei välistaks see õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kuna mingisuguste kompensatsioonide

maksmine Saksamaa Liitvabariigi õigusakti Gesetz über den Lastenausgleich alusel ei ole vara

tagastamine ega kompenseerimine Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) §

17 lg 5 mõistes. Kaebuse esitajad viitavad Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2011 aasta otsusele

haldusasjas nr 3-10-2818 ning kinnitavad nõustumist seal toodud kohtu seisukohtadega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusalune otsus on õiguspärane, mistõttu ei ole esitatud

kaebus põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja selgitab, et otsuse aluseks on

olnud A. A. toimikus (ZLA 1/5155396) sisalduvad dokumendid, mis tõendavad, et XX-11

asuva vara eest on makstud kompensatsiooni. Vastustaja selgitab ka, et Lastenausgleicharhivi

on kogutud positiivselt lahendatud taotluste toimikud, mis Saksamaa Liitvabariigi erinevatelt

liidumaadel ametkonna kontoritest lõpetatuks on tunnistatud ja sellega Bayreuthi alaliseks

säilitamiseks on saadetud. Vastustaja on seisukohal, et ainuüksi toimiku olemasolu viitab

asjaolule, et ümberasuja taotlust lahendati ning selle edastamine keskarhiivile lubab eeldada

kompensatsiooni taotluse positiivset lahendamist. Vastustaja toob välja, et kogutud tõendite

kohaselt esitas A. A. 29. novembril 1952 taotluse saamaks hüvitist XX-11 vara eest, samuti

nähtub, et Poolas on talle määratud 270 0000 riigimarga suurune hüvitis. Vastustaja väidab,

et XX-11 vara hüvitamise kohta on lõplik otsus tehtud 30. septembril 1964. Vastustaja toob

ka välja, et toimikud ei sisalda kompensatsiooni maksmisest keelduvaid otsuseid ega

dokumente. Vastustaja leiab, et A. A. varade kompenseerimise dokumendid näitavad selgelt,

kuidas toimus aastatel 1941-1945 järelümberasujatele varade kompenseerimine ning neid

kogumis hinnates on tõendatud, et A. A.-le on makstud Saksa riigi poolt kompensatsiooni

XX-11 asuva vara eest. Kuna ORAS § 17 lg 5 välistab õiguse nõuda selle vara tagastamist,

mis on juba kompenseeritud, on vaidlustatud otsus õiguspärane, mistõttu tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et M. A. ja

A. A. kaebused on põhjendatud ning tulevad rahuldada osaliselt. ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Alust pole siiski

tuvastada, et omandireform XX-11 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on läbi ega teha

vastustajale ettekirjutust A. A. ja M. A. avalduste edasise menetlemise keelamiseks

(rikkumiste lõpetamiseks). Samuti ei ole kohtu hinnangul vajalik kohtuotsuse resolutiivosas

eraldi tuvastada linnakomisjoni otsuse õigusvastasust. Haldusakti õigusvastasus on selle

tühistamise eelduseks ning haldusakti tühistamise nõue hõlmab endas ka selle õigusvastasuse

tuvastamise taotlust. Eraldi õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamine või sellise

eraldiseisva taotluse lahendamine kohtuotsuse resolutiivosas oleks vajalik juhul kui kaebuse

esitajad tühistamisnõuet ei esita või kui see jääb mingil põhjusel lahendamata (nt. selle

taotluse osas menetluse lõpetamise tõttu kaebetähtaja rikkumise tõttu). ÕVVTK

linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse tühistamise tingib eelkõige see, et selle otsuse aluseks

olev ÕVVTK linnakomisjoni seisukoht, et Tallinnas XX-11 asuva vara endise omaniku

pärijatele on Saksamaa Liitvabariigis maksutud selle vara eest kompensatsiooni, mis välistab

ORAS § 17 lg 5 kohaselt vara tagastamise või kompenseerimise omandireformi käigus, on

väär ning tõendamata.

7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinnas XX-11 asuv hoone ja maa on

omandireformi objektiks, kuivõrd nii maa kui sellel asuv hoone natsionaliseeriti. Vaidlust

pole ka selles, et eelnimetatud vara omanikuks oli 16. juunil 1940 aastal Eesti Vabariigi

kodanik A. A., kes lahkus Eestist 1941. aastal Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud

lepingu alusel. Vaidlus on esiteks selles, kas ÕVVTK linnakomisjonil oli üldse alust A. A. ja

M. A. avalduste uueks läbivaatamiseks ning teiseks selles, kas A. A.-le või tema pärijatele on

Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud kompensatsioone, mis on käsitatavad XX-11 asuva

vara kompenseerimisena ORAS § 17 lg 5 mõistes.

8. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil

polnud üldse alust kaebuse esitajate avaldusi läbi vaadata. Ebaõige on kaebuse esitajate

seisukoht, et neile XX-11 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise küsimus on lõplikult lahendatud. ÕVVTK linnakomisjoni 25. oktoobri

1993 otsus, millega kaebuse esitajad omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati,

samuti Tallinna Linnavalitsuse 4. mai 1994 korraldus nr 790-k ja 14. märtsi 1997 korraldus nr

723-k, millega otsustati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine, on

kehtetuks tunnistatud vastavalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1998 otsusega ja

Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998 korraldusega nr 6585-k. Seega ei ole hetkel kehtivat

haldusakti, millega määrataks kindlaks XX-11 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik

staatus omandireformi kontekstis. Asjaolu, et vara ka reaalselt tagastati enne eelviidatud

otsuste kehtetuks tunnistamist, ega ka see, et kaebuse esitajad selle võõrandasid, samuti mitte

asjaolu, et Tallinna linna poolt kaebuse esitajate ning neilt XX-11 kinnistu ostnud isiku vastu

esitatud omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldamata jäeti, ei anna alust jätta A. A. ja M. A.

taotlusi uuesti läbi vaatamata. Haldusasjas 3-3-2-1-07 tehtud otsuses märkis Riigikohtu

üldkogu, et selle otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on

kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta,

kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes

esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist.

Üldkogu asus seisukohale, et tagada tuleb Põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus

korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab

Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud

avaldustest. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata

hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata

või rahuldamata. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, tuleb

selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse

uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. Riigikohus märkis, et

uuesti tuleb läbi vaadata isegi need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS

§ 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Eeltoodud

Riigikohtu seisukohast tuleneb kohtu hinnangul see, et kõik õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avaldused, mis on kas ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata

jäetud või mille suhtes tehtud positiivsed otsused on ORAS § 7 lg 3 alusel kas haldusorgani

enda poolt või kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud, tuleb uuesti läbi vaadata. Seda kinnitab

ka Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht haldusasjas nr 3-06-362 tehtud kohtuotsuses, kus

käsitleti käesoleva juhtumiga sarnast juhtumit, millele on oma kaebuses viidanud ka kaebuse

esitaja (nö. A. K. kaasus). Nimetatud asjas leidis ringkonnakohus, et õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avaldus tuleb uuesti läbi vaadata, sõltumata sellest, et juba

1993. aastal vastu võetud vara tagastamise korralduse alusel anti õigusvastaselt võõrandatud

vara omandireformi õigustatud subjektile üle ning viimane võõrandas osa sellest. Avalduse

uut läbivaatamist ei välista ka tsiviilasjas nr 2-04-2100 tehtud kohtuotsuses toodud seisukoht,

et kaebuse esitajatele vara tagastamine toimus õiguspäraselt. Nimetatud tsiviilasjas vaadati

läbi Tallinna linna omandiõiguse kaitse hagi kaebuse esitajate vastu ning kohus leidis, et hagi

aluseks olevatel asjaoludel ei ole hagi esemeks oleva nõude rahuldamine põhjendatud.

Nimetatud kohtuotsuses hinnati vara tagastamise kui reaaltoimingu (vara üleandmise)

õiguspärasust konkreetse haginõude kontekstis. Tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse põhjendavas

osas esitatud seisukoht vara tagastamise õiguspärasuse kohta ei saa asendada seaduse

kohaselt pädevate haldusorganite otsuseid. Käesoleval juhul ei olnud kuni 31. augustini 2010

kehtivat haldusakti, millega oleks lahendatud XX-11 asuva vara staatus omandireformi

käigus. Eeltoodust tulenevalt oli ÕVVTK linnakomisjonil kohustus A. A. ja M. A. avaldus

uuesti läbi vaadata.

9. Järgnevalt käsitleb kohus A. A. pärijatele väidetava kompensatsiooni maksmisega seotud

küsimusi. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval

isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist

selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul kui on

tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.

Haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 hõlmab Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul ka kompensatsiooni, mida

isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik. Samas otsuses märgib

Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele või kompenseerimisele,

kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud

Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Riigikohus märkis ka, et

kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse

saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei

tekkinud ega kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses

ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks.

10. Kohus leiab eeltoodud seisukohale tuginedes, et ORAS § 17 lg 5 alusel saab

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamata jätta

juhul kui on tõendatud, et õigustatud subjektile või vara võõrandamisaegsele omanikule on

makstud kompensatsiooni ning tegemist on kompensatsiooniga konkreetse vara eest. Kohtu

hinnangul ei tõenda mitte ükski vastustaja poolt kohtule esitatud dokument A. A. pärijatele

mingisuguse kompensatsiooni maksmist. ORAS § 17 lg 5 seab omandireformi käigus vara

tagastamise või kompenseerimise sõltuvusse konkreetset vara varasemast tagastamisest või

kompenseerimisest, mitte aga pelgalt mingisuguse muu kompensatsiooni saamise õigusliku

aluse olemasolust. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatud asjaolu – vara varasemat kompenseerimist

– saab tõendada vaid tõenditega, mis kinnitavad mingisuguse kompensatsiooni määramist ja

väljamaksmist omandireformi õigustatud subjektile või omandireformi objektiks oleva vara

võõrandamisaegsele omanikule. Vastustaja poolt esitatud tõendid kinnitavad küll seda, et A.

A. taotles Saksamaa Liitvabariigilt hüvitist Gesetz über den Lastenausgleich’i (edaspidi LAG)

alusel (tl. 55-59), märkides ümberasumiskahjuna ka Tallinnas XX-11 asuva vara väärtuse,

samuti kinnitavad esitatud tõendid, et Saksamaa pädevad ametivõimud on A. A. taotluse

alusel välja arvutanud kahju suuruse, määrates Tallinnas XX-11 (endine XX-XX) vara

normaalväärtuseks 115 551 riigimarka (tl. 61-65), ent ükski esitatud tõend ei kinnita selle

kahju eest kompensatsiooni määramist ega kaugeltki mitte selle väljamaksmist. Vaidlustatud

otsuses on komisjon lubamatult lähtunud eeldusest, et sellistel asjaoludel oli kompensatsiooni

väljamaksmine tõenäoline. See, kas mõnele teisele ümberasunud isikule mõne teise objekti

mahajäämisega seotud ümberasumiskahjud hüvitati või mitte, samuti see, kas või kui suures

ulatuses on Saksamaa Liitvabariik väidetavalt selliseid kahjuhüvitisi välja maksnud, ei oma

konkreetse vara tagastamise avalduse läbivaatamisel mingisugust tähtsust. Väär on vastustaja

väide, et lõplik otsus kahju hüvitamiseks on tehtud 30. septembril 1964. Nimetatud

kuupäeval on Bonni linna Hüvitiste amet (Stadt Bonn Ausgleichsamt) teinud otsuse kahju

kindlakstegemise kohta (tl. 65). Tegemist ei ole otsusega hüvitise määramise kohta. Eelpool

nimetatud Saksa Liitvabariigi õigusaktist LAG-st tulenevalt ei kuulunud hüvitamisele mitte

sugugi kindlaks tehtud ümberasumiskahju suurus, vaid LAG §-i 246 kohaselt liigitati

kannatanud kahju suuruse järgi kahjugruppidesse ning hüvitise suurus määrati vastavalt

kahjugrupile. LAG §-s 250 sätestati, et põhihüvitise nõude väljamõistmine ja selle

põhisumma tehakse kahjukannatanule teatavaks ning §-st 251 tulenes, et põhihüvituse taotlus

täidetakse kahjukannatanule määratud põhisumma ulatuses ning põhisummale lisandub

alates 1. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud veerandaasta kohta. Samas sätestati ka

võimalus hüvitada nõude summa osamaksetena. Eeltoodud LAG sätetest tuleneb üheselt, et

lisaks kahju suuruse kindlaksmääramisele pidi Saksamaa Liitvabariigi pädev ametiasutus

tegema ka otsuse hüvitise määramise kohta ning pidama dokumenteeritud arvestust ka

hüvitise väljamaksmise kohta. Ühtegi tõendit A. A. pärijatele ei hüvitise määramise ega

väljamaksmise kohta, nagu juba öeldud, ei ole vastustajal õnnestunud leida. Nii nagu isiku

tunnistamisel omandireformi õigustatud subjektiks, mingisuguse vara tunnistamisel

omandireformi

objektiks

või

vara

õigusvastase

võõrandamise

aegse

omaniku

kindlakstegemisel ei saa Eesti omandireformiseaduste kohaselt tugineda eeldustele või

arvamustele selle kohta, kuidas mingisugused sündmused üldiselt toimuda võisid, ei saa

eeldustele või arvamustele tugineda ka vara tagastamise avalduse rahuldamata jätmisel ORAS

§ 17 lg 5 alusel. Põhjusi, miks kompensatsioon pärast ümberasumiskahjude suuruse kindlaks

tegemist siiski määramata või välja maksmata jäi, võib olla väga erinevaid. Oletused selle

kohta, kas või mismoodi A. A. pärijad Saksamaa ametivõimudega pärast 30. septembri 1964

aastal tehtud kahju suuruse kindlaksmääramise otsuse tegemist suhtlesid, nagu ka oletused

selle kohta, millised sündmused loogiliselt võttes võisid sellele otsusele järgneda, ei oma asjas

mingisugust tähtsust, kuna miski ei kinnita, et kompensatsiooni oleks reaalselt makstud.

Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 leiti, et välisriikide poolt omandireformi

õigustatud subjektidele makstud kompensatsioonid tuleb ORAS § 17 lg 5 kohaldamisalasse

arvata eelkõige seepärast, et omandireform ei tooks kaasa rikastumist. Rikastumisest saaks

rääkida üksnes juhul kui isik oleks kompensatsiooni reaalselt saanud. Seda kinnitab ka

Riigikohtu poolt sedastatu, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõistes ei oleks varaline

õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui

isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Samast loogikast lähtudes ei saa ORAS § 17 lg 5

mõistes kompenseerimiseks pidada seda, et välisriigi õigusest tulenes konkreetsele isikule

subjektiivne õigus mingisugust kompensatsiooni saada, samuti ei saa kompenseerimisena

käsitada kompensatsiooni taotlemist, sellise taotluse menetlemist ega kompensatsiooni

maksmisele eelnenud eelhaldusaktide väljaandmist või kättetoimetamist. ORAS § 17 lg 5

kohaldamine eeldab ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et konkreetne isik on

kompensatsioonina saanud reaalselt kas raha või omandiõiguse mingisugusele varale või

varalisele õigusele. Tõendiks kompensatsiooni maksmise kohta ei saa olla professor P. J.

sellekohane arvamus. Vara tagastamise toimikusse, mille vastustaja kohtule esitas, on vastav

arvamus lisatud, ent sellestki ei selgu, milliste tõendite pinnalt on tehtud järeldus

kompensatsiooni maksmise kohta. Arvamuses on küll märgitud, et A. A.-le on makstud

Poolas 270 000 riigimarga suurune kompensatsioon, ent puuduvad igasugused tõendid, et

sellel võis olla mingisugune seos Tallinnasse maha jäänud varaga. P. J. arvamus, et see pidi

hõlmama ka kompensatsiooni Tallinna XX-11 vara eest, on alusetu ja tõendamata, liiatigi ka

kummaline olukorras, kus LAG alusel tehti otsus kahju kindlaksmääramise kohta alles 1964.

aastal. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ei olnud alust A. A.

ja M. A. avalduse rahuldamata jätmiseks ORAS § 17 lg 5 alusel.

11. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et vaidlusalune komisjoni otsus on õigusvastane ja

tuleks tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele antavast hinnangust, kuivõrd

Saksamaa Liitvabariigi Gesetz über den Lastenausgleich’i (LAG) alusel Eestist Saksamaale ümber

asunud isikutele makstud kompensatsioonid ei saa põhimõtteliselt välistada omandireformi

objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist omandireformi seaduste alusel. Nimelt

on kohus seisukohal, et LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas

ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitis ei ole käsitatav kompensatsioonina

konkreetse vara eest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses, et ORAS

§ 17 lg 5 kehtestamisel peeti kindlasti silmas üksnes kompensatsioone, mis määrati vara

õigusvastase võõrandamise eest, ent kuna pole usutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara eest kompensatsiooni määramisel kasutati

formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest", siis tulevad kõne alla samaväärsena

kompensatsioonid, mis määrati Eestisse jäänud vara eest, seostamata kompenseerimist vara

õigusvastase võõrandamisega. Eeltoodu pinnalt on kohus seisukohal, et kompenseerimisega

ORAS § 17 lg 5 mõistes on tegemist juhul kui õigusvastaselt võõrandatud vara omanikule või

tema õigusjärglasele on makstud kompensatsiooni, mille maksmise eesmärk ja õiguslikud

tagajärjed on sarnased vara kompenseerimise või tagastamise omadega Eesti omandireformi

seaduste alusel.

12. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine

omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud

ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Välisriikide õiguse

alusel makstud kompensatsioonide hindamise seisukohast on olulisimaks selles määratluses

see osa, mille kohaselt on omandireformi eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu

heastamine. Teisisõnu kompenseeritakse omandireformi käigus omandiõiguse kaotamine,

kusjuures

ORAS-ist

tulenevalt

reguleerib

Eesti

Vabariik

vara

tagastamise

või

kompenseerimisega lõplikult omandireformi õigustatud subjektiks oleva isiku suhte

omandireformi objektiks olevasse varasse. Sellistele tunnustele LAG alusel makstavad

kompensatsioonid ei vasta.

13. LAG preambulas sätestatakse järgmist: Tunnustades sõja ja selle tagajärgede tõttu kõige enam

kannatanud rahvastikuosa nõudeid saada hüvitust sõjakahjude eest ning vajalikku abi töö- ja elukohaga

kohanemiseks, arvestades sotsiaalset õiglust ja rahvamajanduse võimalusi ning väljendades selgesõnaliselt

tingimust, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute

mahajäänud vara tagastamisele võttis Bundestag Bundesrat’i heakskiidul vastu alljärgneva seaduse“. LAG

§-st 1 tulenevalt määratletakse selle seadusega sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja

purustuste tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine ning §-i 2 kohaselt on

vastavateks meetmeteks kompensatsioonide maksmine, kusjuures § 4 kohaselt on üheks

kompensatsiooniliigiks

sama

seaduse

§-de

243-252

alusel

makstav

põhihüvitus.

Ümberasumiskahjud on defineeritud LAG §-s 12 kui kahju, mis on tekkinud ümberasustatud

isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või rahvuselt sakslase vastu suunatud

ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oderi-Neisse liini või väljaspool Saksa

Riigi piiri asuvatel aladel 31. detsembri 1937 territoriaalse seisuga järgnevates valdkondades:

1. majanduslikud väärtused, mis kuuluvad põllu- ja metsamajandusliku vara, põhivara või

käibevara hulka hindamisseaduse (Bewetsungsgesetz) mõistes; 2. alljärgnevad majanduslikud

väärtused, sedavõrd kui nad ei kuulu punkti nr. 1 alla: a) esemed, mis on vajalikud

kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks; b) kodune vara; c) säästud riigimarkades; d)

teised eraõiguslikud rahalised nõuded, mis on arvestatud säästudena riigimarkadesse; e)

kapitaliühingute osakud ning tulundusühistutes ja majandusühistutes arvel olevad

ärisummad; 3. eluruumi kaotus; 4. tööalaste või mõnede muude elutähtsate vahendite kaotus.

LAG § 243 kohaselt makstakse põhihüvitust muuhulgas ümberasustamiskahju eest, mis

kuulub hindamisseaduse (Bewertungsgesetz) mõistes põllu- ja metsamajandusliku vara,

põhivara või käibevara hulka ning ka esemete eest, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või

teaduslikuks uurimistööks. LAG §-s 245 sätestatakse aga, et ümberasustamiskahjudest ja

idaaladel saadud põllu- ja metsamajandusliku vara kahjudest, samuti põhivaralt

kindlaksmääratud pikaajalistest kohustustest, mis ümberasustamise hetkel olid selle varaga

majanduslikult seotud või olid nendega asjaõiguslikult tagatud, tuleb maha arvata pool nende

Saksa

riigimarkades

antud

nimisummast.

LAG

§

p

kohaselt

tuleb

ümberasustamiskahjudest maha arvata summa, millega need oleks saksa markadesse ümber

arvestatud põhiseaduse kehtivusalas kehtivate Saksa markadesse ümberarvestamise eeskirju

rakendades. LAG §-s 246 aga sätestatakse, et kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse

kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse. Edasi sätestatakse samas, et põhihüvitus tuleneb

põhisummast, mis vastab konkreetsele kahjugrupile, millesse kannatanud isik liigitati. Samas

on toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud kahjusumma suuruse vahemikud

riigimarkades ning teises sellele vastav põhisumma Saksa markades. Nii näiteks on 4201 kuni

6000 riigimarga suuruse kahju puhul ette nähtud põhisumma 2300 Saksa marka, 20 000 kuni

30 000 suuruse kahju korral 5500 Saksa marka jne. LAG §-des 248 ja 249 reguleeritakse

juurdemakseid põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud võimalik pöörduda tagasi

oma varasemasse elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elukohas leida sobivaid

elamistingimusi ning põhisumma vähendamist näiteks siis kui põhisumma ületaks 50%

algsest varast või vähendamist varasema seaduse alusel makstud kompensatsiooni võrra.

14. Kohus leiab uuritud LAG normide põhjal, et nende alusel makstud kompensatsioonide

eesmärgid ja tagajärjed ei ole sarnased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise

omadega ORAS-is. Kõige olulisem on eelkirjeldatud põhihüvituse ja ORAS alusel makstava

kompensatsiooni eesmärkide erinevuses. Nagu kohus eelpool märkis, tuleneb ORAS-ist, et

kompensatsiooni maksmisega Eesti omandireformi seaduste alusel loetakse vara õigusvastase

võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks,

millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu

uusi nõudeid. LAG regulatsioonist sellist eesmärki ei tulene. LAG alusel isikutele välja

makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ning tsiteeritud sätetele tuginedes pidada

eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi

arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud LAG järgi

loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Vara

tagastamise nõuete all ei tule kohtu hinnangul silmas pidada üksnes eraõigusest tulenevaid

omandiõiguse kaitse nõudeid, vaid ka selliseid avalik-õigusliku iseloomuga nõudeid, nagu

seda on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus ORAS alusel. Eelnimetatud

Saksa õigusakt ei reguleeri omandireformi käigus vara tagastamist, küll aga sõltub ORAS § 17

lg 5 kohaselt vara tagastamine sellest, milline hinnang anda hüvitistele, mis

järelümberasujatele LAG alusel maksti. Eeltoodust nähtub, et LAG alusel kompensatsiooni

maksmise eesmärk ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varaline kahju. Tegemist oli

toetusega, mida maksti ümberasujatele kui eriliselt kannatanud isikute grupile ning mille

eesmärk oli anda neile mõistlik võimalus jätkata oma elu Saksamaal. Asjaolu, et hüvitise

suurus oli seatud sõltuvusse maha jäänud vara väärtusest, ei muuda seda kompensatsiooniks

vara eest. Pigem on LAG puhul lähtutud loogikast, et isikud, kes elasid aladel, kust nad

Saksamaale ümber asustati, jõukamalt, peaksid saama ka suurema toetuse selleks, ent nende

ümberasumiskahju

ei

oleks

teiste,

vähem

varakate

ümberasujatega

võrreldes

proportsionaalselt suurem.

15. LAG ja Eesti omandireformi seadustes ette nähtud kompensatsioonid erinevad ka selle

poolest, et viimatinimetatud kompensatsioon on otseses sõltuvuses õigusvastaselt

võõrandatud vara väärtusest. Tõsi, kompenseeritava väärtuse kindlakstegemisel ei võetud

arvesse omandireformi objektiks oleva vara (võimalikku) turuväärtust kompensatsiooni

määramise ajal, vaid lähtuti kas selle võõrandamisaegsest maksumusest, mis arvutati

õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduses

sätestatud valemi alusel ümber kehtivasse vääringusse või õigusvastaselt võõrandatud maa

puhul maa maksustamishinnast vastavalt maa hindamise seadusele. See aga ei muuda

tõdemust, et kompenseeriti õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus. Üksnes vara väärtuse

kompenseerimist saab käsitada vara eest kompensatsiooni maksmisena. LAG-s sätestatud

põhihüvituse suurus on küll teatavas sõltuvuses maha jäänud vara väärtusest, ent selles

seaduses ei deklareerita kompensatsiooni eesmärgina mahajäänud vara väärtuse hüvitamist.

Võrreldes LAG §-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju suurusvahemike ja hüvitiste

põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse hüvitamisega ega hüvitisega

mahajäänud vara eest. Avalikult kättesaadavatest infoallikatest nähtuvalt toimus Saksamaal

1948. aastal rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega selliselt, et vahetuskursiks

oli teatud isikute ja summade ulatuses 1:1, teatud isikute ja summade lõikes 1:10. Isegi kui

lähtuda kursist 1:10, on ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil moel maha jäänud

vara väärtusele. Ka LAG § 249 lg 1 punktis1 sätestatud põhisumma vähendamise alus näitab,

et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa ei tohtinud ületada teatud osa vara väärtusest.

Neil asjaoludel ei saa väita, et tegemist oleks olnud kompensatsiooniga mahajäänud vara eest.

16. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et

ORAS § 17 lg 5 kohaldamisel ei oma tähtsust kompensatsiooni piisavus. Sellest seisukohast

ei saa järeldada, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamine oleks õigustatud mis iganes juhul kui isikule

maksti mingisugust kompensatsiooni, mille arvestamise aluseks oli muuhulgas ka mahajäänud

vara väärtus. Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG-st

tuleneks, et tegemist on kompensatsiooniga vara eest ehk hüvitisega omandiõiguse kaotamise

eest. Eeltoodud põhjustel see LAG puhul aga nõnda mitte ei ole. Riigikohtu tõdemus, et

kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga

ei saa võtta isikult õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või

kompenseerimist olukorras, kus tal välisriigi seadusest tulenevalt ei oleks olnud ilmselt mingit

põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga millegi üle vaielda. Käesoleval juhul on LAG

preambulas sõnaselgelt sedastatud, et tegemist ei ole meetmetega, mis reguleeriksid lõplikult

ja otsustavalt ära ümberasunud isikute suhted nende poolt maha jäänud varasse. Vastupidi,

preambulas sätestatakse, et LAG alusel makstavad toetused ei võta neilt isikutelt õigust

esitada muid nõudeid sellise vara suhtes. Ebaõiglane oleks jätta need isikud omandireformi

käigus ilma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada või selle eest kompensatsiooni

saada, kuivõrd LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud neil isikutel

mingisugust põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitisi hakata käsitlema

kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmine võib

tulevikus takistada vara tagasisaamist.

17. Eeltoodud põhjustel tuleb A. A. ja M. A. kaebused rahuldada osaliselt ja ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus tühistada. ORAS § 16 lõikes 21, mis jõustus 1.

septembril 2010, sätestatakse: „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

linnakomisjoni menetluses olevad vara tagastamise ja kompenseerimise toimikud antakse 2010. aasta 31.

detsembriks üle asukohajärgsele maakonnakomisjonile. Linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi

toimikute üleandmist. Vastustajaks linnakomisjoni otsuse vaidlustamisel kohtus on linnavalitsus. Kui

kohtuotsusest tulenevalt kuulub linnakomisjoni otsus ümbervaatamisele, antakse vara tagastamise või

kompenseerimise toimik üle maakonnakomisjonile“ Eeltoodust tulenevalt tuleb asjas uus otsus teha

ÕVVTK Harju maakonnakomisjonil.

18. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul rahuldab kohus kaebuse osaliselt.

Kohtu hinnangul saavutasid kaebuse esitajad kaebuse osalise rahuldamisega siiski valdavalt

oma eesmärgi, mistõttu tuleb kaebus menetluskulude väljamõistmise kontekstis rahuldatuks

lugeda vähemalt ¾ ulatuses. Kaebuse esitajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist

kokku summas 3369,71 eurot. Menetluskulude kandmist tõendavate dokumentidena on

kaebusele lisatud Advokaadibüroo Eiche ja Partnerid arve summas 34 560 krooni, mis vastab

2208,79 eurole ja arve summas 1128,95 eurot. Arvete tasumist tõendavad maksekorraldused

summas 17 000+ 17560=34560 krooni ning kassa sissetuleku order summale 1128,95 eurot.

Kumbki kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 250 krooni, mis vastab 15,98 eurole. Eeltoodu

tõttu

leiab

kohus,

et

tõendatud

on

menetluskulude

kandmine

summas

2208,79+1128,95+15,98+15,98=3369,70 eurot. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vaidluse keerukust,

vaidlusaluse haldusakti ja selles viidatud tõendite, samuti vastustaja poolt kohtule esitatud

tõendite mahukust arvestades, samuti silmas pidades seda, et Saksa seaduse analüüs, mille

kaebuse esitajad esitasid kohtukõne teesides, tugineb valdavalt varasemale halduskohtu

otsusele, on kaebuse esitajate õigusabikulu põhjendamatult suur. Mõistlikuks õigusabikulu

suuruseks on kohtu hinnangul umbes 2200 eurot. Kuna kaebused rahuldati osaliselt, tuleb

seda summat vähendad ¼ võrra. Seetõttu mõistab kohus kaebuse esitajate kasuks välja

kokku õigusabikulu 1650 eurot (kummagi kaebuse esitaja kasuks seega 825 eurot), hõlmates

sellega ka tasutud riigilõivud.

Kristjan Siigur

kohtunik