3-10-2812/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2812

Haldusasi

T.S. kaebus Murru Vangla vangistusosakonna juhataja

16.09.2010 käskkirja nr 473-dm tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: T.S.;

Vastustaja: Harku ja Murru Vangla.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 16.09.2010 käskkirjaga nr 473-dm määrati T.S.le vangla

sisekorraeeskirja § 641 p 1 ja Murru Vangla kodukorra p 30 ap-i 5 nõuete rikkumise eest

distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine

selles, et 28.08.2010 kell 19.40 hoidis ta enda käes tätoveerimisaparaati, millega tegi

kaaskinnipeetavale jalale tätoveeringu.

2. 22.09.2010 esitas T.S. vaide, milles taotles Murru Vangla vangistusosakonna juhataja 16.09.2010

käskkirja nr 473-dm tühistamist. Murru Vangla direktori 22.10.2010 otsusega nr 5-3/122-2 jäeti T.S.

vaie rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebuse esitaja palub kohtult 16.09.2010 käskkirja nr 473-dm tühistamist ja põhjendab oma

kaebust järgmiste väidetega. Kaebuse esitaja on arvamusel, et kuivõrd Eesti õigussüsteem lähtub

süüpõhimõttest, st et isikut saab karistada üksnes siis kui ta on süüdi ja kui tema süü on tõendatud,

siis antud juhul ei ole täidetud kumbki tingimus. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole süüdi ning

puuduvad ka tõendid, mis võiksid viidata kaebuse esitaja võimalikule süüle.

4. Kaebaja selgitab, et tätoveerimisaparaati ei leitud tema käest, vaid kambrist, kus ta viibis üksnes

külastajana. Aparaat ei kuulu kaebajale ning kaebaja ei olnud selle olemasolust teadlik. Lisaks

selgitab kaebaja, et kinnipeetav J. K.le ta tätoveeringut teinud ei ole ning J. K. isikliku toimiku

kaudu saab veenduda, et kõik tätoveeringud olid tal olemas juba varem. Kaebaja on arvamusel, et

vanglaametnik Martin Ülendi väide, nagu näinuks ta selgelt, kuidas kaebuse esitaja tätoveeris, ei

vasta tõele ning sellise eksimuse võis põhjustada inimlik viga, kuna vahemaa kambri uksest voodini,

millel kaebaja istus, on liiga pikk, et selliselt distantsilt toimuvat adekvaatselt hinnata.

5. Kaebaja ei nõustu sellega, et vangla mõistis ta süüdi ainult ühe valvuri ütluste põhjal, kusjuures

ära jäeti kuulamata kaasvangide tunnistused, kes intsidendi ajal kambris viibisid. Vanglaametnik

jättis aga nende nimed kirja panemata ning kaebaja arvates viitab see juba algusest peale üleolevale

suhtumisele kinnipeetavate võimalikesse tunnistustesse. Kaebaja leiab, et vangla väide, et „ei ole

võimalik tuvastada ühtegi põhjendatud kahtlust selles osas, et M. Ülend ei pruukinud mingil

põhjusel olla kaebaja suhtes erapooletu“, on paljasõnaline.

6. Eeltoodust tulenevalt palub kaebuse esitaja kaebus rahuldada ning tühistada Murru Vangla

vangistusosakonna juhataja 16.09.2010 käskkiri nr 473-dm.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleks jätta rahuldamata. Esiteks märgib

vastustaja, et vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on

kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele. Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas

keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon,

erivahendid, sõjariistad, lõike, torke- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja

traadid. Murru Vangla direktori 22.04.2004 käskkirjaga nr 42 vastuvõetud „ Murru Vangla

kodukord“ punkt 30 ap 5 kohaselt on kinnipeetaval keelatud teha endale või teistele

tätoveeringuid. Tulenevalt VangS § 63 lg 1 on antud seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi.

Vastustaja on seisukohal, et kaebajale distsiplinaarkaristuste määramine on õiguspärane. T.S. poolt

toime

pandud

distsipliinirikkumine

on

VangS

§

nõuete

kohaselt

läbi

viidud

distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Vastustaja leiab, et kõik distsiplinaarmenetluse

olulised asjaolud on välja selgitatud ja määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Määratud

distsiplinaarkaristus vastab vabadusekaotuse täideviimise eesmärgile, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt

on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

8. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väide, et tätoveerimisaparaat leiti kambrist, kus tema oli vaid

külastaja, ei lükka ümber Murru Vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusi. Kaebaja väide,

et aparaat ei kuulu talle, ei muuda temale süüks pandud distsiplinaarmenetluse tulemust, kuna

kaebajale ei pandud süüks nimetatud eseme omamist, vaid enda käes hoidmist ja kasutamist. Väide,

et J. K. tätoveeringut tehtud ei ole, on menetluse käigus ümber lükatud, samuti leidis J. K.

tätoveeringu tegemine tõendamist kohtumenetluses (3-10-2813 lahend, jõustus 21.12.2010). Lisaks

selgitab vastustaja, et distsiplinaarmenetluse pinnalt ei ole võimalik tuvastada ühtegi põhjendatud

kahtlust selles osas, et menetlusega seotud ametnikud ei pruukinud mingil põhjusel olla kaebaja

suhtes erapooletud ning ettekandes märgitu ei kajasta toimunut adekvaatselt. Vastustaja ei saa

nõustuda kaebuse esitaja süüdistusega ettekande koostaja suunas, et ametnik jättis meelega

võimalike tunnistajate nimed üles märkimata. Ettekande koostaja M. Ülend selgitas (J. K.

menetluses suuliselt esindajale), et kambris võis peale intsidendis osalenud kinnipeetavate veel keegi

olla, kuid kuna ametnik märkas rikkumist ja suunas kogu oma tähelepanu sellele, siis talle jäi

märkamata, kas ja kui palju isikuid samal hetkel sündmust tunnistama juhtusid ning kes need isikud

olla võisid. Vastustajale ei ole teada, et mõni sündmust pealtnäinud kinnipeetav oleks tahtnud

menetlejaga suhelda ning tunnistust anda. Seega, kuna keegi ise tunnistusi andma ei tulnud ning

polnud ka teada, kes olid need isikud, kes seda sündmust võisid pealt näha, ei olnud, mõistlikke

pingutusi tehes, võimalik menetluse käigus tunnistajaid tuvastada ega nendelt vajalikke ütlusi võtta.

9. Eeltoodust tulenevalt ning vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 palub

vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

11. Esiteks märgib kohus, et Tallinna Halduskohus on 19.11.2010 teinud otsuse haldusasjas nr 3-10-

2813, kus vaidluse esemeks oli J. K. tehtud distsiplinaarkaristuse käskkiri selle eest, et T.S. tegi tema

jalale tätoveeringu. Nii on sama intsidendi osas kohus teinud otsuse, millega jättis kaebuse

rahuldamata ja see otsus on ka jõustunud. Halduskohus ei ole käesoleva asja lahendamisel küll

seotud eelnimetatud kohtuotsuse põhjendustega ja ka mitte resolutsiooniga, kuivõrd haldusasja

menetlusosalisteks ei olnud samad pooled, ent tutvunud käesolevas asjas esitatud materjalidega ning

19.11.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-2813, nõustub kohus tätoveerimise asetleidmise fakti osas

eelviidatud kohtuotsuse põhjendustega.

12. Kohtu arvates on distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et

28.08.2010 tegi T.S. J. K. jalale tätoveeringu. T.S. vaide- ja kohtumenetluses esitatud vastupidiseid

väiteid ei kinnita ükski tõend. Sarnaselt vastustajaga leiab kohus, et sündmust pealt näinud

vanglaametnik M. Ülend ja hiljem J. K. kehal pindmisi vigastusi kontrollinud vanglaametnik A.

Aasamets täitsid õiguserikkumise fikseerimisel tööülesandeid ning neil ei olnud mingit põhjust ega

huvi kajastada oma koostatud dokumentides asetleidnud sündmusi tegelikult toimunust erinevalt.

Ei ole tõenäoline, et vanglaametnikud hakkaksid omavahel kooskõlastatult välja mõtlema

kinnipeetava poolt toimepandud süütegu ja fabritseerima teda süüstavaid tõendeid, riskides seeläbi

isikliku vastutusega ja pannes ohtu oma karjääri. Tõendite kogumis puuduvad vastuolud.

Vanglaametnike seletused haakuvad omavahel ja teiste tõenditega: 28.08.2010 M. Ülendi poolt

koostatud läbiotsimise akti kohaselt leiti kl 19.40 T.S. käest omavalmistatud tätoveerimisaparaat

koos nõela ja laadija „Samsung“ otsikuga (pistik) (tlk 30). Kaebaja väidete usaldusväärsust vähendab

veelgi asjaolu, et vangla tervishoiuosakonna ametniku A. Aasametsa 28.08.2010 meditsiinilise õiendi

kohaselt oli J. K. ise möönnud, et tegi tätoveeringu 10 minutit tagasi ja oma seletuskirjas (ekslikult

märgitud kuupäevaks 27.08.2010) märkis ta, et „hetkel ei ole tal selgituseks midagi kirjutada“.

Kohus leiab, et kui T.S. tegelikult ei teinud J. K. tätoveeringut, siis puudus esiteks J. K. vaja seda

vangla arstile tunnistada ja teiseks puudus T.S.l vajadus jätta vanglale seletuskiri sisuliselt andmata

„kasutades oma õigust vaikida“ (tlk 29 pöördel). Puudub alus etteheidetel vanglaametnike aususe

või adekvaatsuse suhtes – asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid tunnistust või

tekitaksid kahtlust ebaõigete või ebakompetentsete ütluste andmisest nende ametnike poolt, kelle

tööülesanneteks vanglas on õiguskorra ja isikute tervise kaitse.

Kinnipeetav T.S. teiste tõenditega vastuolus olevad väited on ebajärjekindlad ning kaebus ja esialgse

õiguskaitse taotlus on ilmselt kantud soovist vabaneda seadusega ettenähtud vastutusest. Asjaolu, et

vanglasse saabudes oli J. K. tätoveering juba olemas, ei muuda ega tõenda midagi, sest

kinnipeetavale pandigi süüks mitte uue tätoveeringu tegemist, vaid vana ületegemist, mis on samuti

käsitatav tätoveeringu tegemisena.

13. VangS § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla

kodukorra p 30 ap 15 kohaselt ei tohi kinnipeetav kahjustada enda füüsilist tervist. Terviseameti

veebileheküljel olevast artiklist „Tätoveerimine, augustamine ja püsimeik“ annab ülevaate

tätoveerimisega seotud terviseriskidest, mis on kohtu arvates eriti aktuaalsed HIV ja muude

haiguste laia levikuga vanglates. Kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetava karistamine

distsiplinaarkorras on seega igati vajalik ja õigustatud nii eri- kui üldpreventiivses mõttes. VangS §

63 lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe

lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse

paigutamine

kuni

ööpäevaks.

Vaidlustatud

käskkirjas

ja

selle

aluseks

olevas

distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistuse

liigi valikut ja karistuse pikkust. Vaidlustatud käskkirjaga määrati T.S.le vaid kolm ööpäeva kartserit

tingimisi kolmekuulise katseajaga, mis on kohtu hinnangul toimepandud teo eest väga leebe

karistus. Kohus leiab, et Murru Vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ning ei

välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Kohtu hinnangul on karistus

korrelatsioonis kinnipeetava süü suurusega ning tema isikuga ja varasema käitumisega. Kaebuses ei

ole esile toodud ning kohtumenetluses ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistuse

liigi ja määra põhjendatuse ega läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingute õigsuse.

14. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik