3-10-2776/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2776

Haldusasi

R.P. kaebus Maksu-ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 22.07.2010 otsuse nr 13-11/26786 tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 15. märtsil 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R.P.;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus;

Esindaja Ingrid Hoyer.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Tuginedes maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-le 128 lg 3 ja §-le 129 lg 1 tegi Põhja

maksu- ja tollikeskus (edaspidi Põhja MTK) R.P.´le 22.07.2010 korralduse nr 13-11/26786

maamaksuvõla 15 694 krooni tasumiseks. Korraldusega teavitati kaebajat maksuvõlast ning

kohustati teda nimetatud summa tasuma maksuhalduri kontole. Korraldusega hoiatati kaebajat

sundtäitmise menetluse algatamisest kui võlgnevust korralduses märgitud tähtajaks ei tasuta.

Kaebaja korraldust ei täitnud, vaid esitas sellele Maksu- ja Tolliametile vaide. 23.09.2010

vaideotsusega nr 6-1/481-3 jäeti vaie rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

2. Kaebaja soovib vaidlustatud haldusakti tühistamist, kuna see rikub tema põhiõigusi.

Põhiõiguseks, mida maksuhaldur on rikkunud, peab kaebaja MKS §-s 13 lg 1 sätestatud hea halduse

põhimõtet e. ärakuulamisõigust. Nimetatud sätte kohaselt on maksukohustuslasel õigus enne tema

õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Kaebaja

leiab ka, et korraldusega ei ole maksuhaldur täitnud MKS §-st 14 lg 2 tulenevat selgitamiskohustust.

Kui nimetatud rikkumised poleks aset leidnud, siis ei oleks maksuhalduril tekkinud vajadust

vaidlustatud korralduse andmiseks.

3. R.P. arveldusarved krediidiasutustes on maksuhalduri korraldusel arestitud. Teiseks nõutakse

R.P.lt vaidlustatud korraldusega maksuvõla tasumist maamaksu eest, kuid maksustamise objektile

on maksuhaldur seadnud käsutamise keelumärke ning seetõttu on R.P.l võimatu maksustamise

objekti kasutada, sh nt seda võõrandada saamaks tulu maksuvõla tasumiseks. MKS §-ga 12 on

maksuhaldurile antud kaalutlusõigus, mis annab pädevuse valida erinevate abinõude vahel. R.P.

arvates on maksuhaldur seadnud talle maksuvõla tasumise korraldusega võimatu tingimuse

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108 lg 1 tähenduses. Maksuhaldurile on teada – juhul kui ta ei

kavatse vabastada R.P. arveldusarveid aresti alt – et tal ei ole võimalik maksuvõlga tasuda. Kui

esineb võimatu tingimus, siis tuleb pooltel kaaluda alternatiivseid meetmeid kohustuste täitmiseks.

Seega tuleneb alternatiivide kaalumise kohustus ka siseriiklikust kohtupraktikast. Näiteks võiks

maksuhaldur teha R.P.le ettepaneku maksuvõla tasumise ajatamiseks maksukorraldus seaduse §-i

111 alusel. Kuigi osundatud õigusnormi lg 1 kohaselt on makseraskustes maksukohustuslase

maksusumma ajatamise eelduseks maksukohustuslase enda taotlus, ei välista õigusnorm seda, et

maksuhaldur soovitaks maksukohustuslasel ajatamise taotlust esitada. Maksukorralduse seaduse §

14 lg 2 paneb maksuhalduri selgitamiskohustuse maksumenetluses, sidudes seda vajadusega mingit

küsimust selgitada. Käesolevas asjas ei ilmne vaidlustatud korraldusest, kas maksuhaldur on

kaalunud vajadust R.P.le tema õiguste selgitamiseks. MKS § 13 lg 1 kohaselt on maksukohustuslasel

õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või

vastuväited. R.P. arvates on piisavalt alust arvata, et juhul kui maksuhaldur oleks andnud talle

võimaluse oma arvamuse esitamiseks, ei oleks käesolevaks ajaks vaidlustatud haldusakti antud. R.P.

oleks võinud ka pakkuda maksuhaldurile alternatiive maksuvõla tasumise korraldusele, mis

võinuksid paremini tagada menetlusosaliste huvide saavutamist. Maksuhaldur leiab, et tal ei olnud

kohustust astuda aktiivseid samme R.P.le tema õiguste selgitamiseks või alternatiivide arutamiseks

vaidlustatud korraldusele. R.P. on vastupidisel seisukohal ja lähtub ennekõike sellest, et kuivõrd

maksuhaldur on eelnevalt arestinud tema arveldusarved, siis lasus maksuhalduril täiendav

hoolsuskohustus temaga suhtlemiseks. Suhtlemise kaudu oleks R.P.le tagatud ärakuulamisõigus

ning tema õigusi piirav haldusakt oleks võinud olla teistsugune või jääda andmata.

4. Euroopa Inimõiguste Kohtu järjekindel seisukoht on selles, et kohtutel ja riigi täitevvõimu

esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile isegi siis, kui see on spetsiifilise

iseloomuga, kuid isik peab seda määravaks oma kohtuasja lahendamisel (EIKi otsus Bogatova vs.

Ukraina, kohtuotsus 07.10.2010.a., avaldus nr 5231/04). Maksu- ja Tolliamet ei ole seda kohustust

täitnud. Kaebuse esitaja palub nimetatud argumendile – eelmises punktis esitatud rõhuasetusega -

halduskohtul sisuliselt vastata.

5. Kaebuse esitaja on edastanud kohtuistungi ajaks kohtule kirjaliku taotluse, mille palub, et teda

saaks lepingulise esindajana esindaja Teet Raatsin, mööndes, et viimasel ei ole juriidilist

kõrgharidust.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning puudub alus kaebaja nõude

rahuldamiseks. MKS § 10 lg 2 p 3 tulenevalt lasub maksuhalduril kohustus sisse nõuda maksuvõlad.

Kaebajal oli korralduse esitamise kuupäeva seisuga maamaksuvõlg 2008-2010 a eest 15 694 krooni.

MKS § 128 lg 3 kohaselt on maksusumma sundtäitmine lubatud alles pärast seda, kui

maksukohustuslasele on antud vähemalt üks kord tähtaeg maksuvõla tasumiseks koos hoiatusega

kohustuse tähtajal täitmatajätmise tagajärgede kohta. Põhja MTK, järgides seadust, esitaski

Kaebajale MKS § 129 lg 1 ja lg 3 alusel vastava korralduse maksuvõla tasumiseks ühes hoiatusega

täitmatajätmise tagajärgede kohta. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-11-06 p-s 10 sedastanud, et

sundtäitmine algab alles MKS §-s 130 lg 1 nimetatud toimingute sooritamisega. Seega on

vaidlustatud korralduse puhul tegemist eelkõige informatiivse ja hoiatava haldusaktiga, mis ei välista

läbirääkimisi maksuhalduriga ega riku kaebaja ärakuulamisõigust. Ka Tallinna Ringkonnakohus on

04.03.2009 lahendi nr 3-05-291 p-s 13 (Riigikohus kassatsiooni ei menetlenud) asunud seisukohale,

et MKS § 129 alusel antud korralduse näol on nii sisuliselt kui ka vormiliselt tegemist sundtäitmise

hoiatusega, mis ei eelda eelnevat maksukohustuslase menetlusse kaasamist tulenevalt MKS §-st 13.

Pärast korralduse saamist on kaebajal võimalus 10 päeva jooksul esitada omapoolseid seisukohti

maksuvõla tasumise või sundtäitmist välistavate asjaolude kohta. Kaebaja ei kasutanud talle

seadusega antud õigust maksuvõla vabatahtlikuks tasumiseks sh. ka maksuvõla tasumise võimalust

MKS §-s 111 lg 1 sätestatud korras. Sellega on kaebaja ise loobunud võimalusest olla ära kuulatud

ning saada selgitusi maksuhaldurilt.

7. Kaebaja väited juba korralduse andmisele eelnevalt arestitud pangaarvete kohta ei ole tõesed.

Vaidlustatud korraldus anti 22.07.2010. Alles 17.08.2010 anti Swedbak´le korraldus nr 13-

2.7/168458 kaebaja pangakonto arestimiseks ning 05.10.2010 korraldus nr 13-2.7/220218 raha

ülekandmise kohta Maksu- ja Tolliametile. Viimati nimetatud korraldusi ei ole kaebaja vaidlustanud.

Kuni käesoleva ajani ei ole maksuvõla katteks Swedbank´ilt raha laekunud, sest kontodel puudub

selleks vajalik raha. Kaebaja pangakontole laekus igakuiselt 4350 krooni, mis kui miinimumpalk on

arestivaba. MKS ei sätesta maksuhaldurile täiendavat hoolsuskohustust ärakuulamisõiguse tagamisel

maksukohustuslase vastava taotluseta. Vaidlustatud korraldus kui sundtäitmise hoiatus ei piira

kaebaja õigusi, vaid ainult teavitab teda sellest, et kohustuse täitmata jätmisel algatatakse

sundtäitmine MKS 13. peatükis sätestatud korras (s.h. ka §-s 130 sätestatud täitetoimingud ja § 131

alusel pangakonto arest).

8. Kaebaja on vääralt tõlgendanud maksuhalduri selgitamiskohustust tulenevalt MKS §-st 14 lg 1 ja

lg 2. Nimetatud sätte kohaselt annab maksuhaldur teavet ja selgitusi maksukohustuslase taotluse

alusel. Ka vaidlustatud korralduses on maksuhaldur teavitanud kaebajat tema õiguste rakendamise

võimalustest tulenevalt MKS §-st 14. Kaebaja ei ole oma õigust selgituste saamiseks kasutanud ja

jättis sellekohase taotlusega maksuhalduri poole pöördumata.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

10. Kohus jättis istungil rahuldamata kaebajat esindama ilmunud Teet Raatsini taotluse tunnistada

põhiseadusevastaseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 218 lõige 2 osas, mis näeb

ette, et kohtus võib isikut lepinguliselt esindada vaid isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal

vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi

haridusseaduse § 28 lõike 21 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni.

Teet Raatsin kinnitas, et ei oma ei õigusalast ega muud kõrgharidust, kuid on sellele vaatamata

võimeline R.P.t esindama ning on esindanud TsMS § 218 lõike 2 alusel R.P. erinevaid äriühinguid

kui äriühingu töötaja. Kohus põhjendab põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata jätmist lisaks

istungil öeldule käesolevaga täiendavalt. Haridusnõuded ühe või teise ametiülesande täitmiseks, olgu

siis tegutsemiseks arstina, kooli- või lasteaia õpetajana, liiklusvahendi juhina, psühholoogina,

projekteerijana, on tsiviliseeritud maailmas üldlevinud ja ka üldteada. Kitsendused teatud ülesannete

täitmiseks (antud juhul isiku esindamiseks kohtus) on kehtestatud lähtudes isikute kaitse vajadusest,

kes asjaomast teenust saavad (näiteks vastavalt siis lasteaia lapsed lasteaia õpetaja puhul ja

ehitusprojekti tellija projekteerija puhul). Antud juhul on TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud lähtudes

esindatava kaitse vajadusest. Ebakompetentne esindus kohtus võib esindatavale tekitada kahju ning

peale advokaatide, kellel on olemas ametikindlustus, on ka muu õigusteaduse magistrikraadiga

esindaja kasutamine alati seotud täiendava riskiga (kas kahju tekitamise korral õnnestub kahjuhüvitis

reaalselt kätte saada või mitte). Arusaadavalt on risk veel suurem juhul, kuid esindajal puudub

nõutav hariduslik ettevalmistus. On küll võimalik, et õigusalased teadmised omandatakse

iseõppimise teel, kuid samamoodi võiks väita ise õppides eriala omandamist ja neile vastava töö

võimaldamist õpetajad, bussijuhid, tõlgid ja kõik muud elukutsed, kus on vajalik eelnev kõrgharidus,

ning nõuda nende tööle võtmist. Lisaks on esindataval võimalik TsMS § 228 alusel kasutada

nõustajana mistahes isikut, kes on teovõimeline. Kuna kaebuse esitaja ei esitanud käesoleval juhul

objektiivseid põhjusi, miks ta ei ilmunud istungile (sh ei taotlenud istungi algusaja muutmist), tuleb

asuda seisukohale, et Teet Raatsini esinemine R.P. nõustajana (olukorra, kus R.P. oleks ise istungile

ilmunud) ei olnud käesolevas menetluses võimatu. Mis puutub väidetesse, et TsMS § 218 lg 2 alusel

on õigushariduseta isikul samas võimalik kohtu nõusolekul esindada äriühingut töösuhte raames,

leiab kohus, et tegemist ei ole samaväärsete juhtumitega. Töösuhte raames on tihtipeale pädevaks

esindajaks kohtus äriühingu raamatupidaja (seda eiti maksuvaidlustes) või mõni muu tööaja, kes

omab vaidluse kohta vajalikke faktiteadmisi, kuid kel endal õigusalast kõrgharidust ei ole.

Äriühingu sees toimub tööjaotus ning seetõttu on töötajatele kohtus esindamise võimaluse andmine

põhjendatud, ent ka siin reservatsiooniga, et kohus annab hinnangu esindaja õigusalaste teadmiste

piisavusele. Kohus leiab seega, et TsMS § 218 lõike1 punktis 2 esitatud kvalifikatsiooninõuded ei

ole põhiseadusevastased: on kooskõlas põhiseaduse § 19 lõigetega 1 ja 2 ning ka proportsionaalsed.

11. Kaebaja leiab, et esiteks on rikutud sundtäitmise korraldust andes tema ärakuulamisõigust, lisaks

on maksuhaldur rikkunud selgitamiskohustust, kolmandaks ei saa ta maamaksu maksta, kuna tema

arvelduskontod pangas on arestitud makshalduri kasuks ning samuti on maksuhaldur lasknud

panna sellele samale kinnistule võõrandamise keelumärke, mistõttu ta ei saa kinnistut müüa, et

saada sealt raha maamaksu tasumiseks. MKS § 128 lg 3 kohaselt on maksusumma sundtäitmine

lubatud alles pärast seda, kui maksukohustuslasele on antud vähemalt üks kord tähtaeg maksuvõla

tasumiseks koos hoiatusega kohustuse tähtajal täitmatajätmise tagajärgede kohta. Põhja MTK

esitaski kaebajale MKS § 129 lg 1 ja lg 3 alusel 22.07.2010 korralduse nr 13-11/26786 maksuvõla

tasumiseks ühes hoiatusega täitmatajätmise tagajärgede kohta. Ärakuulamisõiguse realiseerimiseks

enne korralduse andmist maksuvõla tasumiseks puudus vajadus, kuna faktilised asjaolud olid

ühesed: kinnistu omanik maksustamisperioodil oli R.P.. See ongi maamaksuseaduse § 3 kohaselt

kinnistu pealt maamaksu määramise ainsaks tingimuseks. R.P. ei ole vaidlustanud maksustamisel

aluseks võetud kinnistu suurust (maamaksuseaduse § 2) ega maksumäära (maamaksuseaduse § 5).

Nii puudus maamaksu määramisel vajadus selgitada välja faktilisi asjaolusid. Lisaks ei teosta

maksuhaldur maamaksu määrates kaalutlusõigust. Niisamuti ei teostata kaalutlusõigust tasumata

maksu osas maksuvõla täitmise korralduse tegemisel. Nii ei annaks isikule ärakuulamisõiguse

andmine enne maksuvõla tasumise korralduse tegemist asjas midagi ja maksuhaldur hoopis

koormaks seda rakendades maksukohustuslasi. Ainus võimalik küsimus, mis maamaksu määrates

või selle tasumise korraldust tehes tõusetuda võiks, on, kas maa kuulus maksustamisperioodil ikka

haldusakti adressaadile, kuid selles osas saab lähtuda vaid kinnistusraamatu andmetest ja isiku

selgitus ei saaks siin midagi muuta. Nii on kaebaja seisukohad ärakuulamisõiguse ja sellega seoses ka

selgitamiskohustuse kasutamata jätmise kohta ilmselgelt otsitud ja asjakohatud.

12. Kaebuse esitaja ei ole esitanud maksuhaldurile maamaksu tasumise ajatamistaotlust. Initsiatiivi

selleks peaks näitama maksumaksja ise (MKS § 111) ning sel juhul maksuhaldur lahendab taotluse.

Etteheideteks, et maksuhaldur ei ole ise pakkunud välja ajatamise võimalust, puudub õiguslik alus.

Kaebajal on võimalik ajatamistaotlus esitada ning sel juhul maksuhaldur kaalub, kas seda rahuldada.

Kaebaja haldusakti täitmise võimatust puudutavad argumendid kuuluvadki aga olemuslikult

lahendamisele ajatamise taotluse lahendamise menetluses. Seega on nad käesoleval juhul esitatud

ennatlikult. Maksuvõla tasumise korralduse tegemise ainsaks vajalikuks faktiliseks eelduseks on

MKS § 128 lg 1 kohaselt tasumata maksuvõlg ning võla olemasolus käesoleval juhul vaidlust ei ole.

MKS ei anna maksuhaldurile võimalust mitte nõuda sisse tasumata maksuvõlga. Juhul, kui

maksuhaldur ei nõustu maksuvõla tasumise ajatamisega ja teeb selle kohta keelduva otsuse, on

võimalik vaidlustada otsus ajatamata jätmise kohta vaidemenetluses või halduskohtus.

13. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik