3-10-2866/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2866

Haldusasi

E. M. N. ja M. E. P.’i kaebus ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse nr 13008

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: E. M. N.

Kaebuse esitaja: M. E. P.

Kaebuse esitajate esindaja: v.adv. Ivo Mahhov

Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

Esindaja: Marilys Paulus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E. M. N. ja M. E. P.’i kaebus ning tühistada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsus nr 13008.

2. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt E. M. N. ja M. E. P.’i kasuks solidaarselt välja

menetluskulu 15 (viisteist) eurot ja 98 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. novembri 1995 otsusega nr 6404 loeti Tallinnas, Kuhlbarsi

tn 6, endisel kinnistul nr 5039, asunud hoones paiknev korter 3 omandireformi objektiks ning

õigustatud subjektiks tunnistati W. A. J.. Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 1996 korraldusega nr

462-k otsustati see vara tagastada W. A. J. ning 22. aprilli 1996 vara üleandmise aktiga anti see talle

üle. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1999 otsusega nr 11148 tühistati ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 13. novembri 1995 otsus nr 6404 ning jäeti W. A. J. taotlus rahuldamata.

Tallinna Linnavalitsuse 18. oktoobri 2000 korraldusega nr 3822 (lk 28) tunnistati kehtetuks Tallinna

Linnavalitsuse 22. veebruari 1996 korraldus nr 462-k. Viimatinimetatud otsuse ja korralduse andmise

aluseks oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3, kus nähti ette, et

omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel,

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse

riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Riigikohus tunnistas 12. oktoobri 2006 otsuses nr 3-3-

1-63-05 ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ning selgitas hiljem kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 tehtud otsuses, et

varem ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avaldused tuleb komisjonidel uuesti läbi vaadata.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 31. augustil 2010 otsusega nr 13008 W. J. taotluse Tallinnas

Kuhlbarsi 6 asuva korteri nr 3 tagastamiseks rahuldamata, põhjendades seda sellega, et Saksamaal

Bayreuthi Lastenausgleicharchiv arhiivis säilitatava B. B. kompensatsioonitoimiku (ZLA 1/15.388.095)

põhjal on selgunud, et B. B. tütar E. J. esitas Saksamaa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni

määramiseks B. B. Eestisse jäänud varade eest ning toimiku materjalidest nähtuvalt taotlus rahuldati

ja kompensatsioon maksti välja.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. W. J. pärijad E. M. N. ja M. E. P. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes ÕVVTK

Tallinna Linnakomisjoni 31. augusti 2010 otsuse nr 13008 tühistamist. Kaebuse esitajad leiavad, et

Saksamaa Liiduvabariigi seaduste Lastenausgleicgsgesetze (LAG) alusel makstud summade näol oli

tegemist sotsiaaltoetustega, mitte kompensatsiooniga vara eest. Kaebuse esitajad viitavad Riigikohtu

otsuse nr 3-3-1-84-09 punktile 21, milles rõhutatakse, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes

ei ole kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses

ümberasumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues kohas sisseseadmiseks. Kaebuse esitajad

on seisukohal, et E. J. makstud summade näol ei olnud tegu kompensatsiooniga, mida oleks makstud

Eestisse jäänud varade eest, vaid sotsiaalabiga. Kaebuse esitajad lisavad, et tulenevalt LAG

preambulast ja Saksamaa Suursaatkonna kirjast oli õiguslikus mõttes Saksamaa Liiduvabariigi

seaduste alusel makstud summade näol tegemist laenu, mitte kompensatsiooniga, kuivõrd vara

tagastamise või kompenseerimise korral tuleb saadud summad tagasi maksta. Kõrvutades Eesti

Vabariigi ja Saksa riigi vastavaid seadusi on kaebuse esitajad seisukohal, et hüvitise ja

kompensatsiooni eesmärki ei ole võimalik võrdsustada. Kaebuse esitajad toovad välja, et LAG alusel

isikutele välja makstud põhihüvitust tuleb pidada sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust

ning majanduslikke võimalusi arvestades makstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei

tähendanud loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Asjaolul,

et konkreetsete summade määramisel arvestati ka tegelikult kaotatud vara suurust, on kaebuse

esitajate arvates sekundaarne tähendus. Kaebuse esitajad viitavad Tallinna Halduskohtu 04. märtsi

2011 aasta otsusele haldusasjas nr 3-10-2818 ning kinnitavad nõustumist seal toodud kohtu

seisukohtadega.

4. Kaebuse esitajad on seisukohal, et LAG preambula andis kompensatsiooni saanud isikutele

õigustatud ootuse selles, et kompensatsiooni saamist ei käsitleta vara tagastamist või selle väärtuse

kompenseerimist välistava asjaoluna ning vaidlustatav haldusakt on seepärast vastuolus ka

Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. Lisaks on kaebuse

esitajate arvates otsuse vastuvõtmisel rikutud menetlusnorme ning hea halduse tavasid. Kaebuse

esitajad viitavad siinkohal eelnimetatud Riigikohtu otsuse punktile 21, milles rõhutatakse, et

tegemaks kindlaks, kas tegu oli kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida

üldakti, mille alusel kompensatsioon anti. Kaebuse esitajate arvates on selline analüüs jäänud

vastustaja poolt tegemata ning seda ei saa teha ka halduskohtus käesolevas menetluses ning ainuüksi

seetõttu tuleks vaidlustatav otsus tühistada ning haldusorganile uueks menetlemiseks tagasi saata.

Kaebuse esitajate arvates on rikutud nii nende HMS §-s 7 garanteeritud õigust haldusmenetluse

avalikkusele, kuivõrd kavandatavast otsusest kaebuse esitajaid ei informeeritud ning nende seisukohti

ei küsitud kui ka HMS §-s 37 sätestatud õigust tutvuda dokumentidega igas menetlusstaadiumis.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et vaidlusalune otsus on õiguspärane, mistõttu ei ole kaebus põhjendatud ning

tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, nagu oleks LAG alusel makstud

summade näol tegemist sotsiaaltoetuste või laenuga. Iseenesest välistab makstud hüvitiste

sotsiaaltoetusena käsitlemine selle käsitlemise laenuna. Asjaolu, et saadud hüvitis tuli vara hilisema

kompenseerimise või tagastamise korral tagastada, tuleneb sellest, et kompensatsiooni eesmärgiks ei

olnud võimaldada isikutel alusetult rikastuda, mitte ei tähenda seda, et hüvitise maksmisega anti

isikutele laenu. Vastustaja nõustub, et LAG eesmärgiks oli sõja läbi eriti tugevalt kannatanud

elanikkonna osadele sotsiaalse õigluse printsiipe arvestades neile tekitatud kahju korvamine ja

ühiskonda integreerumiseks hädavajaliku abi osutamine. Vastustaja selgitab, et nii maksti ka sõja ja

sõjajärgsete sündmuste tõttu kahju kannatanud sakslastele LAG alusel lisaks kaotatud varade

hüvitamisele ka elatisabimakseid, hüvitispensioni, samuti anti neile ülesehituslaenu ja rakendati muid

meetmeid neile tekkinud kahju korvamiseks. Vastustaja leiab siiski, et antud juhul on aga tõendeid

kogumis hinnates selge, et E. J. ei makstud sotsiaalabi ega antud laenu, vaid maksti hüvitist

konkreetselt Eestisse jäänud Kuhlbarsi tn 6 asuva kinnisvara eest. Vastustaja leiab et LAG järgi

põhihüvituse olemus ja eesmärk on võrreldav ORAS-st tuleneva kompensatsiooni olemuse ja

eesmärgiga.

6. Vastustaja märgib, et LAG preambulas sätestatu ei ole siduv Eesti riigile ning seal sätestatud

põhimõtted ei oma ORAS § 17 lg 5 kohaldamisel tähtsust. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-

3-1-84-09 ning leiab, et käesoleval juhul on täidetud mõlemad vara tagastamisest keeldumise

eeldused – Saksa riik on Erika Joale maksnud hüvitist Kuhlbarsi tn 6 asuva vara eest ning see vara on

olnud õigusvastaselt võõrandatud. Viitega juba eelnimetatud Riigikohtu otsusele, märgib vastustaja,

et ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole tähtsust sellel, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriigi

poolt antud kompensatsioon oli piisav. Vastustaja ei nõustu ka kaebuse esitajate väitega, et asjaolu, et

konkreetsete summade määramisel arvestati ka tegelikult kaotatud vara suurust, on vaid sekundaarne

tähendus, kuna LAG § 246 lõike 1 kohaselt tulenes mahajäänud vara väärtusest otseselt, millisesse

kahjugruppi isik paigutatakse ning milline summa põhihüvitusena maksmisele kuulub.

7. Vastustaja ei nõustu väitega, et vaidlustatav haldusakt on vastuolus ka Põhiseaduse §-st 10

tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. Vastustaja on seisukohal, et kuna Eesti

riigil on õigus kujundada siseriiklik õigus ja Eesti riik on võtnud vabatahtlikult kohustuse hüvitada

ümberasumisega tekkinud kahju, siis on Eesti riigil ka õigus määratleda kehtestatud regulatsioonis

see, kellele ja millal õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitatakse või tagastatakse. Samuti ei nõustu

vastustaja etteheidetega menetlusnormide ja hea halduse tava rikkumise kohta, leides et isegi juhul

kui otsuse tegemisel pole järgitud kõiki menetlusnõudeid, ei ole need rikkumised võinud mõjutada

asja otsustamist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et E. M. N. ja M. E.

P.’i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohus leiab, et kuigi asjas kogutud tõenditega on

tuvastatud, et vaidlusaluse õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku pärija E. J. on Saksa

Liitvabariigilt saanud põhihüvituse LAG alusel, ent selle näol ei ole tegemist vara kompenseerimisega

ORAS § 17 lg 5 mõistes.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinnas Kuhlbarsi 6 hoones asuv korter nr 3 on

omandireformi objektiks, kuivõrd hoone, milles korter asus, samuti hoone alune maa

natsionaliseeriti. Vaidlust pole ka selles, et eelnimetatud vara omanikuks oli 16. juunil 1940 aastal

Eesti Vabariigi kodanik B. B., kes lahkus Eestist 1941. aastal Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel

sõlmitud lepingu alusel. Vaidlust ei ole ka selles B. B. tütar E. J. on Saksa Liitvabariigilt saanud

koormiste jaotamise seaduse (Gesetz über den Lastenausgleich, edaspidi LAG) alusel põhihüvitust ega

selleski, et põhihüvituse määramise aluseks oleva ümberasumiskahju suuruse kindlaksmääramisel on

arvestatud ka Tallinnas Kuhlbarsi 6 asuva korteri nr 3 väärtust. Vaidlust pole selles, et 23. augustil

1961 otsusega on selle vara asendusnormaalväärtuseks määratud 4850 riigimarka. Vaidlus on poolte

vahel aga küsimuses, kas LAG alusel E. J. välja makstud põhihüvituse summa on käsitatav vara

kompenseerimisena ORAS § 17 lg 5 mõistes, mis välistab vara tagastamise või kompenseerimise

omandireformi käigus.

10. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada üksnes sel

põhjusel, et selles ei ole analüüsitud Saksamaa Liitvabariigi seadust, mille alusel kompensatsiooni

maksti. Sellise analüüsi puudumine iseenesest ei ole otsuse tühistamise aluseks. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise toimikus olevatest tõenditest nähtub üheselt, millise õigusakti alusel on

kompensatsiooni makstud ning seda, kas tegemist on summadega, mille väljamaksmine välistab vara

tagastamise või kompenseerimise, saab hinnata kohtumenetluses.

11. Kohus leiab, et Saksamaa Liitvabariigi Gesetz über den Lastenausgleich’i (LAG) alusel Eestist

Saksamaale ümber asunud isikutele makstud kompensatsioonid ei saa põhimõtteliselt välistada

omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist omandireformi seaduste alusel.

Nimelt on kohus seisukohal, et LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas

ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina konkreetse vara

eest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses, et ORAS § 17 lg 5 kehtestamisel

peeti kindlasti silmas üksnes kompensatsioone, mis määrati vara õigusvastase võõrandamise eest, ent

kuna pole usutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara

eest kompensatsiooni määramisel kasutati formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest", siis

tulevad kõne alla samaväärsena kompensatsioonid, mis määrati Eestisse jäänud vara eest, seostamata

kompenseerimist vara õigusvastase võõrandamisega. Eeltoodu pinnalt on kohus seisukohal, et

kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 mõistes on tegemist juhul kui õigusvastaselt võõrandatud vara

omanikule või tema õigusjärglasele on makstud kompensatsiooni, mille maksmise eesmärk ja

õiguslikud tagajärjed on sarnased vara kompenseerimise või tagastamise omadega Eesti

omandireformi seaduste alusel.

12. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi

puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine

ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Välisriikide õiguse alusel makstud

kompensatsioonide hindamise seisukohast on olulisimaks selles määratluses see osa, mille kohaselt

on omandireformi eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Teisisõnu

kompenseeritakse omandireformi käigus omandiõiguse kaotamine, kusjuures ORAS-ist tulenevalt

reguleerib Eesti Vabariik vara tagastamise või kompenseerimisega lõplikult omandireformi

õigustatud subjektiks oleva isiku suhte omandireformi objektiks olevasse varasse. Sellistele

tunnustele LAG alusel makstavad kompensatsioonid ei vasta.

13. LAG preambulas sätestatakse järgmist: Tunnustades sõja ja selle tagajärgede tõttu kõige enam

kannatanud rahvastikuosa nõudeid saada hüvitust sõjakahjude eest ning vajalikku abi töö- ja elukohaga

kohanemiseks, arvestades sotsiaalset õiglust ja rahvamajanduse võimalusi ning väljendades selgesõnaliselt

tingimust, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute

mahajäänud vara tagastamisele võttis Bundestag Bundesrat’i heakskiidul vastu alljärgneva seaduse“. LAG §-st

1 tulenevalt määratletakse selle seadusega sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste

tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine ning §-i 2 kohaselt on vastavateks meetmeteks

kompensatsioonide maksmine, kusjuures § 4 kohaselt on üheks kompensatsiooniliigiks sama

seaduse §-de 243-252 alusel makstav põhihüvitus. Ümberasumiskahjud on defineeritud LAG §-s

12 kui kahju, mis on tekkinud ümberasustatud isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või

rahvuselt sakslase vastu suunatud ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oderi-Neisse

liini või väljaspool Saksa Riigi piiri asuvatel aladel 31. dets 1937 territoriaalse seisuga järgnevates

valdkondades: 1. majanduslikud väärtused, mis kuuluvad põllu- ja metsamajandusliku vara,

põhivara või käibevara hulka hindamisseaduse (Bewetsungsgesetz) mõistes; 2. alljärgnevad

majanduslikud väärtused, sedavõrd kui nad ei kuulu punkti nr. 1 alla: a) esemed, mis on vajalikud

kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks; b) kodune vara; c) säästud riigimarkades; d)

teised eraõiguslikud rahalised nõuded, mis on arvestatud säästudena riigimarkadesse; e)

kapitaliühingute osakud ning tulundusühistutes ja majandusühistutes arvel olevad ärisummad; 3.

eluruumi kaotus; 4. tööalaste või mõnede muude elutähtsate vahendite kaotus. LAG § 243

kohaselt

makstakse

põhihüvitust

muuhulgas

ümberasustamiskahju

eest,

mis

kuulub

hindamisseaduse (Bewertungsgesetz) mõistes põllu- ja metsamajandusliku vara, põhivara või

käibevara hulka ning ka esemete eest, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks

uurimistööks. LAG §-s 245 sätestatakse aga, et ümberasustamiskahjudest ja idaaladel saadud

põllu- ja metsamajandusliku vara kahjudest, samuti põhivaralt kindlaksmääratud pikaajalistest

kohustustest, mis ümberasustamise hetkel olid selle varaga majanduslikult seotud või olid

nendega asjaõiguslikult tagatud, tuleb maha arvata pool nende Saksa riigimarkades antud

nimisummast. LAG § 245 p 3 kohaselt tuleb ümberasustamiskahjudest maha arvata summa,

millega need oleks saksa markadesse ümber arvestatud põhiseaduse kehtivusalas kehtivate Saksa

markadesse ümberarvestamise eeskirju rakendades. LAG §-s 246 aga sätestatakse, et

kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse. Edasi

sätestatakse samas, et põhihüvitus tuleneb põhisummast, mis vastab konkreetsele kahjugrupile,

millesse kannatanud isik liigitati. Samas on toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud

kahjusumma suuruse vahemikud riigimarkades ning teises sellele vastav põhisumma Saksa

markades. Nii näiteks on 4201 kuni 6000 riigimarga suuruse kahju puhul ette nähtud põhisumma

2300 Saksa marka, 20 000 kuni 30 000 suuruse kahju korral 5500 Saksa marka jne. LAG §-des

248 ja 249 reguleeritakse juurdemakseid põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud

võimalik pöörduda tagasi oma varasemasse elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elukohas

leida sobivaid elamistingimusi ning põhisumma vähendamist näiteks siis kui põhisumma ületaks

50% algsest varast või vähendamist varasema seaduse alusel makstud kompensatsiooni võrra.

14. Kohus leiab uuritud LAG normide põhjal, et nende alusel makstud kompensatsioonide

eesmärgid ja tagajärjed ei ole sarnased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise

omadega ORAS-is. Kõige olulisem on eelkirjeldatud põhihüvituse ja ORAS alusel makstava

kompensatsiooni eesmärkide erinevuses. Nagu kohus eelpool märkis, tuleneb ORAS-ist, et

kompensatsiooni maksmisega Eesti omandireformi seaduste alusel loetakse vara õigusvastase

võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest

tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid.

LAG regulatsioonist sellist eesmärki ei tulene. LAG alusel isikutele välja makstud põhihüvitust

tuleb LAG preambulale ning tsiteeritud sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid

kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud

kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud LAG järgi loobumist nõuete esitamisest

ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Vara tagastamise nõuete all ei tule kohtu

hinnangul silmas pidada üksnes eraõigusest tulenevaid omandiõiguse kaitse nõudeid, vaid ka

selliseid avalik-õigusliku iseloomuga nõudeid, nagu seda on õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise nõudeõigus ORAS alusel. Vastustaja seisukoht, et Saksamaa Liitvabariigi seadus ei ole

Eesti Vabariigile siduv, on iseenesest õige, ent käesoleval juhul asjassepuutumatu. Eelnimetatud

Saksa õigusakt ei reguleeri omandireformi käigus vara tagastamist, küll aga sõltub ORAS § 17 lg 5

kohaselt vara tagastamine sellest, milline hinnang anda hüvitistele, mis järelümberasujatele LAG

alusel maksti. Eeltoodust nähtub, et LAG alusel kompensatsiooni maksmise eesmärk ei olnud

heastada omandi kaotusega tekitatud varaline kahju. Tegemist oli toetusega, mida maksti

ümberasujatele kui eriliselt kannatanud isikute grupile ning mille eesmärk oli anda neile mõistlik

võimalus jätkata oma elu Saksamaal. Asjaolu, et hüvitise suurus oli seatud sõltuvusse maha jäänud

vara väärtusest, ei muuda seda kompensatsiooniks vara eest. Pigem on LAG puhul lähtutud

loogikast, et isikud, kes elasid aladel, kust nad Saksamaale ümber asustati, jõukamalt, peaksid

saama ka suurema toetuse selleks, ent nende ümberasumiskahju ei oleks teiste, vähem varakate

ümberasujatega võrreldes proportsionaalselt suurem.

15. LAG ja Eesti omandireformi seadustes ette nähtud kompensatsioonid erinevad ka selle

poolest, et viimatinimetatud kompensatsioon on otseses sõltuvuses õigusvastaselt võõrandatud

vara väärtusest. Tõsi, kompenseeritava väärtuse kindlakstegemisel ei võetud arvesse

omandireformi objektiks oleva vara (võimalikku) turuväärtust kompensatsiooni määramise ajal,

vaid lähtuti kas selle võõrandamisaegsest maksumusest, mis arvutati õigusvastaselt võõrandatud

vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduses sätestatud valemi alusel ümber

kehtivasse vääringusse või õigusvastaselt võõrandatud maa puhul maa maksustamishinnast

vastavalt maa hindamise seadusele. See aga ei muuda tõdemust, et kompenseeriti õigusvastaselt

võõrandatud vara väärtus. Üksnes vara väärtuse kompenseerimist saab käsitada vara eest

kompensatsiooni maksmisena. LAG-s sätestatud põhihüvituse suurus on küll teatavas sõltuvuses

maha jäänud vara väärtusest, ent selles seaduses ei deklareerita kompensatsiooni eesmärgina

mahajäänud vara väärtuse hüvitamist. Võrreldes LAG §-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju

suurusvahemike ja hüvitiste põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse

hüvitamisega ega hüvitisega mahajäänud vara eest. Avalikult kättesaadavatest infoallikatest

nähtuvalt toimus Saksamaal 1948. aastal rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega

selliselt, et vahetuskursiks oli teatud isikute ja summade ulatuses 1:1, teatud isikute ja summade

lõikes 1:10. Isegi kui lähtuda kursist 1:10, on ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil

moel maha jäänud vara väärtusele. Ka LAG § 249 lg 1 punktis1 sätestatud põhisumma

vähendamise alus näitab, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa ei tohtinud ületada teatud

osa vara väärtusest. Neil asjaoludel ei saa väita, et tegemist oleks olnud kompensatsiooniga

mahajäänud vara eest.

16. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas 3-3-1-84-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et ORAS §

17 lg 5 kohaldamisel ei oma tähtsust kompensatsiooni piisavus. Sellest seisukohast ei saa

järeldada, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamine oleks õigustatud mis iganes juhul kui isikule maksti

mingisugust kompensatsiooni, mille arvestamise aluseks oli muuhulgas ka mahajäänud vara

väärtus. Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG-st tuleneks, et

tegemist on kompensatsiooniga vara eest ehk hüvitisega omandiõiguse kaotamise eest. Eeltoodud

põhjustel see LAG puhul aga nõnda mitte ei ole. Riigikohtu tõdemus, et kompensatsiooni vastu

võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga ei saa võtta isikult õigust

nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist olukorras, kus tal

välisriigi seadusest tulenevalt ei oleks olnud ilmselt mingit põhjust kompensatsiooni või toetuse

andjaga millegi üle vaielda. Käesoleval juhul on LAG preambulas sõnaselgelt sedastatud, et

tegemist ei ole meetmetega, mis reguleeriksid lõplikult ja otsustavalt ära ümberasunud isikute

suhted nende poolt maha jäänud varasse. Vastupidi, preambulas sätestatakse, et LAG alusel

makstavad toetused ei võta neilt isikutelt õigust esitada muid nõudeid sellise vara suhtes.

Kaebusele on lisatud ka Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna alalise esindaja selgitus, mis on

antud sarnase kaasuse koha ning kus saatkonna ametnik selgitab, et Eestisse maha jäänud vara

tagastamise või kompenseerimise korral nõutakse määratud koormiste hüvitis Saksamaa

Liitvabariigi vastavate institutsioonide poolt tagasi. Vastustaja väide, et kaebuse esitajatel ei saa

olla mingisugust õiguspärast ootust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, on iseenesest

õige. Samas nähtub ka ülaltoodud selgitusest, et LAG eesmärk ei olnud kompenseerida isikutele

maha jäänud vara. Seetõttugi oleks ebaõiglane jätta need isikud omandireformi käigus ilma

õigusest õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada või selle eest kompensatsiooni saada,

kuivõrd LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud neil isikutel mingisugust

põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitisi hakata käsitlema kompensatsioonina

omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmine võib tulevikus takistada vara

tagasisaamist.

18. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldada ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. augusti

2010 otsus tühistada. ORAS § 16 lõikes 21, mis jõustus 01. septembril 2010, sätestatakse:

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni menetluses olevad vara

tagastamise ja kompenseerimise toimikud antakse 2010. aasta 31. detsembriks üle asukohajärgsele

maakonnakomisjonile. Linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi toimikute üleandmist. Vastustajaks

linnakomisjoni otsuse vaidlustamisel kohtus on linnavalitsus. Kui kohtuotsusest tulenevalt kuulub linnakomisjoni

otsus ümbervaatamisele, antakse vara tagastamise või kompenseerimise toimik üle maakonnakomisjonile“

Eeltoodust tulenevalt tuleb asjas uus otsus teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonil.

19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitajad on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist. Ainsa menetluskuluna on tõendatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumine, mis

vastab 15,98 eurole. See summa tuleb vastustajalt kaebuse esitajate kasuks solidaarselt välja

mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik