3-10-2817/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2817

Haldusasi

A.-M.L.i kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.

augusti

2010

otsuse

nr

12986

tühistamise

ning

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse

uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.-M.L.

Kaebuse esitaja esindaja: Andres Alaver

Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

Esindaja: Marilys Paulus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.-M.L.i kaebus ning tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.

augusti 2010 otsus nr 12986 ja ORAS § 16 lg 21 alusel kohustada Tallinna Linnavalitsust

andma viivitamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik nr 683 asja uueks

otsustamiseks üle ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile.

2. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt A.-M.L.i kasuks välja menetluskulud 15 (viisteist)

eurot ja 98 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. A.-M.L. esitas 1991. aastal avalduse Tallinnas Kaupmehe 27 asuva elamu kompenseerimiseks,

muutes 1. septembril 1994 oma tahet, taotledes Kaupmehe 27 majavalduse ja kinnistu tagastamist.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjon jättis 14. märtsi 1994 otsusega nr 2052 ja 14. märtsi 1994 otsusega nr 2053 A.-M.L.i

taotlused rahuldamata Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel,

kuivõrd omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel, nähti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimuste

lahendamine ette riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Riigikohus tunnistas 12. oktoobri

2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ning selgitas hiljem kohtuasjas nr 3-3-2-1-

07 tehtud otsuses, et varem ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jäetud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb komisjonidel uuesti läbi vaadata.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 31. augustil 2010 otsusega nr 12986 A.-M.L.i taotluse

endisel aadressil Kaupmehe 27 asunud endise kinnistu nr 1750 hoonete ja maa kompenseerimiseks

rahuldamata, põhjendades seda sellega, et Saksamaal Bayreutho Lastenausgleicharchiv arhiivis

säilitatava K.L.i kompensatsioonitoimiku (ZLA 1/10.000.298) põhjal on selgunud, et K.L. esitas

Saksamaa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni määramiseks Tallinnas Kaupmehe 27 asunud

elamu ja krundi eest ning toimiku materjalidest nähtuvalt taotlus rahuldati ja kompensatsioon

maksti välja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. A.–M. L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 31.

augusti 2010 otsuse nr 12986 tühistamist ning asja uueks läbivaatamiseks kohustamist. Kaebuse

esitaja ei nõustu komisjoni seisukohaga, et Kaupmehe tänav 27 asunud kinnisasja eest K.L.i

taotluse alusel Saksamaa Liitvabariigi poolt välja makstud kompensatsioon. Kaebuse esitaja

selgitab, et talle teadaolevalt ei ole tema ema K.L. Eestisse jäänud vara eest kunagi hüvitist saanud

ning puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid vastupidist. Kaebuse esitaja analüüsib kaebuses

ja selle täienduses ükshaaval vara tagastamise toimikus olevaid, Lastenausgleicharchiv arhiivitoimikust

pärinevaid dokumente ning leiab, et mitte ükski nendest ei tõenda K.L.ile kompensatsiooni

maksmist. Kaebuse esitaja möönab, et tõendatud on küll see, et K.L. kompensatsiooni taotles,

samuti see, et toimus menetlus, mille käigus arvestati välja tema ümberasumisega tekkinud kahju

suurus, ent see ei anna alust väita, et kahju eest maksti välja mingisugune kompensatsioon.

Kaebuse esitaja heidab ette ka seda, et vaidlustatud otsuses ei ole muuhulgas analüüsitud seda,

miks leiab vastustaja, et kompensatsioon, mille maksmist K.L. küll taotles, ent mille väljamaksmise

kohta tõendid siiski puuduvad, üleüldse kvalifitseerub kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõistes.

Kaebuse esitaja heidab komisjoni vaidlusalusele otsusele ette ka seda, et selles on ekslikult

kajastatud kaebuse esitaja tahet. Nimelt selgitab kaebuse esitaja, et ta on taotlenud Kaupmehe 27

elamu ja maa tagastamist, mitte kompenseerimist, nagu kirjas otsuses.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ning taotleb selle rahuldamata jätmist, kuna

kogutud tõendite pinnalt oli komisjonil alust eeldada, et perekond L. sai Saksamaa Liitvabariigilt

mahajäetud vara eest kompensatsiooni. Vastustaja selgitab, et 16. juulil 1959 K.L.ile otsuse

kättetoimetamisega kahju kindlakstegemise kohta on üheselt tõendatud, et K.L.ile määrati reaalne

kompensatsioon ning selleks ei saa olla midagi muud, kui kompensatsioon ORAS § 17 lg 5 mõttes.

Vastustaja viitab K.L.i poolt 26. novembril 1952 esitatud taotlusele ning selgitab, et kuigi kahju

kindlakstegemise lehtedelt ei nähtu hüvitise väljamaksmist, on oluline, et Lastenausgleicharchivi on

kogutud vaid positiivselt lahendatud taotluste toimikud. Samuti märgib vastustaja, et toimikud ei

sisalda kompensatsiooni maksmisest keeldumise otsuseid ning arhiveeriti üksnes positiivse

lahendiga lõpetatud toimikud. Vastustaja hinnangul ei ole tõenäoline, et K.L.i puhul tehti

konkreetne kahju suurus kindlaks, vastav otsus toimetati talle kätte ent sellega menetlus lõppeski.

Vastustaja leiab, et loogiliseks jätkuks oli kompensatsiooni väljamaksmine.

5. Vastustaja möönab, et on ekslikult on otsuses märkinud tagastamise taotluse asemel

kompenseerimise taotlus, kuid pelgalt sel põhjusel ei ole otsuse tühistamine mõistlik ega loo

kaebajale õiguslikult soodsamat olukorda, sest asja uuel otsustamisel, järgides kõiki menetlus- ja

vorminõudeid, peaks välja andma samasisulise haldusakti.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et A.-M.L.i kaebus

on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vaidlusaluse otsuse aluseks olev ÕVVTK linnakomisjoni

seisukoht, et Tallinnas Kaupmehe 27 asuva vara endisele omanikule on Saksamaa Liitvabariigis

maksutud selle vara eest kompensatsiooni, mis välistab ORAS § 17 lg 5 kohaselt vara tagastamise

või kompenseerimise omandireformi käigus, on väär ning tõendamata.

7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tallinnas Kaupmehe tn 27 asunud hoone ja maa on

omandireformi objektiks, kuivõrd nii maa kui sellel asuv majavaldus natsionaliseeriti. Vaidlust pole

ka selles, et eelnimetatud vara omanikuks olid 16. juunil 1940 aastal Eesti Vabariigi kodanikud K.

A. A. L. ja A. H. L., kes lahkusid Eestist 1941. aastal Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud

lepingu alusel. Vaidlust ei ole ka selles, et 1952. aastal on K.L. esitanud Saksamaa Liitvabariigi

ametivõimudele taotluse saada kompensatsiooni ümberasumiskahjude eest koormiste jaotamise

seaduse (Gesetz über den Lastenausgleich, edaspidi LAG) alusel ega ka selles, et 16. juuli 1959 otsusega

on Ulmi linna hüvitamisamet (Stadt Ulm – Ausgleichamt) koostanud teate kahju tuvastamise kohta

(VTT 545-548), arvestades välja Tallinnas Kaupmehe tn 27 väärtuse 21 060 riigimarka. Vaidluse all

pole viimaks ka see, et K.L. on 31. juulil 1959 kinnitanud kahju kindlakstegemise kohta tehtud

otsuse kättesaamist. Vaidlus on poolte vahel aga küsimuses, kas on tõendatud K.L.ile mingisuguse

kompensatsiooni väljamaksmine, mida saaks käsitada kompensatsioonina Tallinnas Kaupmehe 27

asuva maa ja elamu eest ORAS § 17 lg 5 mõistes.

8. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole

õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis

on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma

õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud

otsuses leidis Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 hõlmab Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber

asunud isikute puhul ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis

mõni teine riik. Samas otsuses märgis Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu

tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt

võõrandatud. Riigikohus märkis ka, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline

õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul

hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud ega kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara

eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas

sisseseadmiseks.

9. Kohus leiab eeltoodud seisukohale tuginedes, et ORAS § 17 lg 5 alusel saab õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamata jätta juhul kui on

tõendatud, et õigustatud subjektile või vara võõrandamisaegsele omanikule on makstud

kompensatsiooni ning tegemist on kompensatsiooniga konkreetse vara eest. Kohtu hinnangul ei

tõenda mitte ükski vara tagastamise toimikus sisalduv dokument ega ka kohtumenetluses käigus

vastustaja poolt esitatud täiendav dokument kaebuse esitajale või tema vanematele mingisuguse

kompensatsiooni maksmist. ORAS § 17 lg 5 seab omandireformi käigus vara tagastamise või

kompenseerimise sõltuvusse konkreetset vara varasemast tagastamisest või kompenseerimisest,

mitte aga pelgalt mingisuguse muu kompensatsiooni saamise õigusliku aluse olemasolust. ORAS §

17 lõikes 5 sätestatud asjaolu – vara varasemat kompenseerimist – saab tõendada vaid tõenditega,

mis kinnitavad mingisuguse kompensatsiooni määramist ja väljamaksmist omandireformi

õigustatud subjektile või omandireformi objektiks oleva vara võõrandamisaegsele omanikule.

Kohus nõustub käesolevas asjas kaebuse esitaja seisukohaga, et mitte ükski vastustaja poolt

menetluse käigus kogutud või kohtule esitatud dokument ei kinnita seda, et K.L.ile oleks Tallinnas

Kaupmehe 27 kinnistu eest kompensatsiooni makstud. Asjaolu, et ta kompensatsiooni taotles ning

et tema taotluse menetlemise käigus arvutati välja ja määrati kindlaks ümberasumiskahju suurus, ei

tõenda selle kahju eest kompensatsiooni määramist ega kaugeltki mitte selle väljamaksmist. Seda ei

kinnita ka asjaolu, et K.L. on kinnitanud, et varal ei lasunud kohustusi. Varal lasuvate või varaga

tagatud kohustuste olemasolu ja väärtus oli LAG § 43 kohaselt küll oluline kahju suuruse

kindlaksmääramisel, ent nende kohustuste kindlaksmääramine ei tõenda hüvitise maksmist.

Vaidlustatud otsuses on komisjon lubamatult lähtunud eeldusest, et sellistel asjaoludel oli

kompensatsiooni väljamaksmine tõenäoline. See, kas mõnele teisele ümberasunud isikule mõne

teise objekti mahajäämisega seotud ümberasumiskahjud hüvitati või mitte, samuti see, kas või kui

suures ulatuses on Saksamaa Liitvabariik väidetavalt selliseid kahjuhüvitisi välja maksnud, ei oma

konkreetse vara tagastamise avalduse läbivaatamisel mingisugust tähtsust. Eelpool nimetatud Saksa

Liitvabariigi õigusaktist LAG-st tulenevalt ei kuulunud hüvitamisele mitte sugugi kindlaks tehtud

ümberasumiskahju suurus, vaid eelnimetatud seaduse §-i 246 kohaselt liigitati kannatanud kahju

suuruse järgi kahjugruppidesse ning hüvitise suurus määrati vastavalt kahjugrupile. LAG §-s 250

sätestati, et põhihüvitise nõude väljamõistmine ja selle põhisumma tehakse kahjukannatanule

teatavaks ning §-st 251 tulenes, et põhihüvituse taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud

põhisumma ulatuses ning põhisummale lisandub alates 1. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud

veerandaasta kohta. Samas sätestati ka võimalus hüvitada nõude summa osamaksetena. Eeltoodud

LAG sätetest tuleneb üheselt, et lisaks kahju suuruse kindlaksmääramisele pidi Saksamaa

Liitvabariigi pädev ametiasutus tegema ka otsuse hüvitise määramise kohta ning pidama

dokumenteeritud arvestust ka hüvitise väljamaksmise kohta. Ühtegi tõendit K.L.ile ei hüvitise

määramise ega väljamaksmise kohta, nagu juba öeldud, ei ole vastustajal õnnestunud leida. Nii

nagu isiku tunnistamisel omandireformi õigustatud subjektiks, mingisuguse vara tunnistamisel

omandireformi objektiks või vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel ei

saa Eesti omandireformiseaduste kohaselt tugineda eeldustele või arvamustele selle kohta, kuidas

mingisugused sündmused üldiselt toimuda võisid, ei saa eeldustele või arvamustele tugineda ka

vara tagastamise avalduse rahuldamata jätmisel ORAS § 17 lg 5 alusel. Põhjusi, miks

kompensatsioon pärast ümberasumiskahjude suuruse kindlaks tegemist siiski määramata või välja

maksmata jäi, võib olla väga erinevaid. Vastustaja hinnang, et ebatõenäoline on, et K.L. pärast

kahju suuruse kindlaksmääramist hüvitise tegeliku saamise vastu enam huvi ei tundnud, on

asjakohatu. Oletused selle kohta, kas või mismoodi K.L. Saksamaa ametivõimudega pärast 16. juuli

1959. aastal tehtud kahju suuruse kindlaksmääramise otsuse kättesaamist suhtles, ei oma asjas

mingisugust tähtsust, kuna miski ei kinnita, et talle oleks kompensatsiooni makstud. Riigikohtu

otsusest haldusasjas nr 3-3-1-84-09 leiti, et välisriikide poolt omandireformi õigustatud subjektidele

makstud kompensatsioonid tuleb ORAS § 17 lg 5 kohaldamisalasse arvata eelkõige seepärast, et

omandireform ei tooks kaasa rikastumist. Rikastumisest saaks rääkida üksnes juhul kui isik oleks

kompensatsiooni

reaalselt

saanud.

Seda

kinnitab

ka

Riigikohtu

poolt

sedastatu,

e

kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõistes ei oleks varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse

saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei

tekkinud. Samast loogikast lähtudes ei saa ORAS § 17 lg 5 mõistes kompenseerimiseks pidada

sead, et välisriigi õigusest tulenes konkreetsele isikule subjektiivne õigus mingisugust

kompensatsiooni saada, samuti ei saa kompenseerimisena käsitada kompensatsiooni taotlemist,

sellise taotluse menetlemist ega kompensatsiooni maksmisele eelnenud eelhaldusaktide

väljaandmist või kättetoimetamist. ORAS § 17 lg 5 kohaldamine eeldab ümberlükkamatuid

tõendeid selle kohta, et konkreetne isik on kompensatsioonina saanud reaalselt kas raha või

omandiõiguse mingisugusele varale või varalisele õigusele. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et ÕVVTK

Tallinna linnakomisjonil ei olnud alust A.-M.L.i avalduse rahuldamata jätmiseks ORAS § 17 lg 5

alusel.

10. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et vaidlusalune komisjoni otsus on õigusvastane ja

tuleks tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele antavast hinnangust, kuivõrd Saksamaa

Liitvabariigi Gesetz über den Lastenausgleich’i (LAG) alusel Eestist Saksamaale ümber asunud isikutele

makstud kompensatsioonid ei saa põhimõtteliselt välistada omandireformi objektiks oleva vara

tagastamist või kompenseerimist omandireformi seaduste alusel. Nimelt on kohus seisukohal, et

LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas ümberasumiskahjude eest makstav

põhihüvitis ei ole käsitatav kompensatsioonina konkreetse vara eest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr

3-3-1-84-09 tehtud otsuses, et ORAS § 17 lg 5 kehtestamisel peeti kindlasti silmas üksnes

kompensatsioone, mis määrati vara õigusvastase võõrandamise eest, ent kuna pole usutav, et Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara eest kompensatsiooni

määramisel kasutati formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest", siis tulevad kõne alla

samaväärsena kompensatsioonid, mis määrati Eestisse jäänud vara eest, seostamata

kompenseerimist vara õigusvastase võõrandamisega. Eeltoodu pinnalt on kohus seisukohal, et

kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 mõistes on tegemist juhul kui õigusvastaselt võõrandatud vara

omanikule või tema õigusjärglasele on makstud kompensatsiooni, mille maksmise eesmärk ja

õiguslikud tagajärjed on sarnased vara kompenseerimise või tagastamise omadega Eesti

omandireformi seaduste alusel.

11. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi

puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu

heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Välisriikide õiguse alusel makstud

kompensatsioonide hindamise seisukohast on olulisimaks selles määratluses see osa, mille kohaselt

on omandireformi eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Teisisõnu

kompenseeritakse omandireformi käigus omandiõiguse kaotamine, kusjuures ORAS-ist tulenevalt

reguleerib Eesti Vabariik vara tagastamise või kompenseerimisega lõplikult omandireformi

õigustatud subjektiks oleva isiku suhte omandireformi objektiks olevasse varasse. Sellistele

tunnustele LAG alusel makstavad kompensatsioonid ei vasta.

12. LAG preambulas sätestatakse järgmist: Tunnustades sõja ja selle tagajärgede tõttu kõige enam

kannatanud rahvastikuosa nõudeid saada hüvitust sõjakahjude eest ning vajalikku abi töö- ja elukohaga

kohanemiseks, arvestades sotsiaalset õiglust ja rahvamajanduse võimalusi ning väljendades selgesõnaliselt tingimust,

et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud

vara tagastamisele võttis Bundestag Bundesrat’i heakskiidul vastu alljärgneva seaduse“. LAG §-st 1 tulenevalt

määratletakse selle seadusega sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste tagajärjel

tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine ning §-i 2 kohaselt on vastavateks meetmeteks

kompensatsioonide maksmine, kusjuures § 4 kohaselt on üheks kompensatsiooniliigiks sama

seaduse §-de 243-252 alusel makstav põhihüvitus. Ümberasumiskahjud on defineeritud LAG §-s

12 kui kahju, mis on tekkinud ümberasustatud isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või

rahvuselt sakslase vastu suunatud ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oderi-Neisse

liini või väljaspool Saksa Riigi piiri asuvatel aladel 31. dets 1937 territoriaalse seisuga järgnevates

valdkondades: 1. majanduslikud väärtused, mis kuuluvad põllu- ja metsamajandusliku vara,

põhivara või käibevara hulka hindamisseaduse (Bewetsungsgesetz) mõistes; 2. alljärgnevad

majanduslikud väärtused, sedavõrd kui nad ei kuulu punkti nr. 1 alla: a) esemed, mis on vajalikud

kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks; b) kodune vara; c) säästud riigimarkades; d)

teised eraõiguslikud rahalised nõuded, mis on arvestatud säästudena riigimarkadesse; e)

kapitaliühingute osakud ning tulundusühistutes ja majandusühistutes arvel olevad ärisummad; 3.

eluruumi kaotus; 4. tööalaste või mõnede muude elutähtsate vahendite kaotus. LAG § 243 kohaselt

makstakse põhihüvitust muuhulgas ümberasustamiskahju eest, mis kuulub hindamisseaduse

(Bewertungsgesetz) mõistes põllu- ja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka ning ka

esemete eest, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks. LAG §-s 245

sätestatakse aga, et ümberasustamiskahjudest ja idaaladel saadud põllu- ja metsamajandusliku vara

kahjudest, samuti põhivaralt kindlaksmääratud pikaajalistest kohustustest, mis ümberasustamise

hetkel olid selle varaga majanduslikult seotud või olid nendega asjaõiguslikult tagatud, tuleb maha

arvata pool nende Saksa riigimarkades antud nimisummast. LAG § 245 p 3 kohaselt tuleb

ümberasustamiskahjudest maha arvata summa, millega need oleks saksa markadesse ümber

arvestatud põhiseaduse kehtivusalas kehtivate Saksa markadesse ümberarvestamise eeskirju

rakendades. LAG §-s 246 aga sätestatakse, et kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse

kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse. Edasi sätestatakse samas, et põhihüvitus tuleneb

põhisummast, mis vastab konkreetsele kahjugrupile, millesse kannatanud isik liigitati. Samas on

toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud kahjusumma suuruse vahemikud

riigimarkades ning teises sellele vastav põhisumma Saksa markades. Nii näiteks on 4201 kuni 6000

riigimarga suuruse kahju puhul ette nähtud põhisumma 2300 Saksa marka, 20 000 kuni 30 000

suuruse kahju korral 5500 Saksa marka jne. LAG §-des 248 ja 249 reguleeritakse juurdemakseid

põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud võimalik pöörduda tagasi oma varasemasse

elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elukohas leida sobivaid elamistingimusi ning põhisumma

vähendamist näiteks siis kui põhisumma ületaks 50% algsest varast või vähendamist varasema

seaduse alusel makstud kompensatsiooni võrra.

13. Kohus leiab uuritud LAG normide põhjal, et nende alusel makstud kompensatsioonide

eesmärgid ja tagajärjed ei ole sarnased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise omadega

ORAS-is. Kõige olulisem on eelkirjeldatud põhihüvituse ja ORAS alusel makstava

kompensatsiooni eesmärkide erinevuses. Nagu kohus eelpool märkis, tuleneb ORAS-ist, et

kompensatsiooni maksmisega Eesti omandireformi seaduste alusel loetakse vara õigusvastase

võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest

tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid.

LAG regulatsioonist sellist eesmärki ei tulene. LAG alusel isikutele välja makstud põhihüvitust

tuleb LAG preambulale ning tsiteeritud sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud

isikutele

sotsiaalset

õiglust

ning

majanduslikke

võimalusi

arvestades

väljamakstud

kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud LAG järgi loobumist nõuete esitamisest

ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Vara tagastamise nõuete all ei tule kohtu

hinnangul silmas pidada üksnes eraõigusest tulenevaid omandiõiguse kaitse nõudeid, vaid ka

selliseid avalik-õigusliku iseloomuga nõudeid, nagu seda on õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise nõudeõigus ORAS alusel. Eelnimetatud Saksa õigusakt ei reguleeri omandireformi

käigus vara tagastamist, küll aga sõltub ORAS § 17 lg 5 kohaselt vara tagastamine sellest, milline

hinnang anda hüvitistele, mis järelümberasujatele LAG alusel maksti. Eeltoodust nähtub, et LAG

alusel kompensatsiooni maksmise eesmärk ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varaline

kahju. Tegemist oli toetusega, mida maksti ümberasujatele kui eriliselt kannatanud isikute grupile

ning mille eesmärk oli anda neile mõistlik võimalus jätkata oma elu Saksamaal. Asjaolu, et hüvitise

suurus oli seatud sõltuvusse maha jäänud vara väärtusest, ei muuda seda kompensatsiooniks vara

eest. Pigem on LAG puhul lähtutud loogikast, et isikud, kes elasid aladel, kust nad Saksamaale

ümber asustati, jõukamalt, peaksid saama ka suurema toetuse selleks, ent nende ümberasumiskahju

ei oleks teiste, vähem varakate ümberasujatega võrreldes proportsionaalselt suurem.

14. LAG ja Eesti omandireformi seadustes ette nähtud kompensatsioonid erinevad ka selle

poolest, et viimatinimetatud kompensatsioon on otseses sõltuvuses õigusvastaselt võõrandatud

vara väärtusest. Tõsi, kompenseeritava väärtuse kindlakstegemisel ei võetud arvesse omandireformi

objektiks oleva vara (võimalikku) turuväärtust kompensatsiooni määramise ajal, vaid lähtuti kas

selle võõrandamisaegsest maksumusest, mis arvutati õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse

määramise ja kompenseerimise seaduses sätestatud valemi alusel ümber kehtivasse vääringusse või

õigusvastaselt võõrandatud maa puhul maa maksustamishinnast vastavalt maa hindamise

seadusele. See aga ei muuda tõdemust, et kompenseeriti õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus.

Üksnes vara väärtuse kompenseerimist saab käsitada vara eest kompensatsiooni maksmisena.

LAG-s sätestatud põhihüvituse suurus on küll teatavas sõltuvuses maha jäänud vara väärtusest, ent

selles seaduses ei deklareerita kompensatsiooni eesmärgina mahajäänud vara väärtuse hüvitamist.

Võrreldes LAG §-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju suurusvahemike ja hüvitiste

põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse hüvitamisega ega hüvitisega mahajäänud

vara eest. Avalikult kättesaadavatest infoallikatest nähtuvalt toimus Saksamaal 1948. aastal

rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega selliselt, et vahetuskursiks oli teatud isikute

ja summade ulatuses 1:1, teatud isikute ja summade lõikes 1:10. Isegi kui lähtuda kursist 1:10, on

ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil moel maha jäänud vara väärtusele. Ka LAG § 249

lg 1 punktis1 sätestatud põhisumma vähendamise alus näitab, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise

summa ei tohtinud ületada teatud osa vara väärtusest. Neil asjaoludel ei saa väita, et tegemist oleks

olnud kompensatsiooniga mahajäänud vara eest.

17. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas 3-3-1-84-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et ORAS §

17 lg 5 kohaldamisel ei oma tähtsust kompensatsiooni piisavus. Sellest seisukohast ei saa järeldada,

et ORAS § 17 lg 5 kohaldamine oleks õigustatud mis iganes juhul kui isikule maksti mingisugust

kompensatsiooni, mille arvestamise aluseks oli muuhulgas ka mahajäänud vara väärtus. Küsimus

kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui LAG-st tuleneks, et tegemist on

kompensatsiooniga vara eest ehk hüvitisega omandiõiguse kaotamise eest. Eeltoodud põhjustel see

LAG puhul aga nõnda mitte ei ole. Riigikohtu tõdemus, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi

kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga ei saa võtta isikult õigust nõuda õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist olukorras, kus tal välisriigi seadusest tulenevalt

ei oleks olnud ilmselt mingit põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga millegi üle vaielda.

Käesoleval juhul on LAG preambulas sõnaselgelt sedastatud, et tegemist ei ole meetmetega, mis

reguleeriksid lõplikult ja otsustavalt ära ümberasunud isikute suhted nende poolt maha jäänud

varasse. Vastupidi, preambulas sätestatakse, et LAG alusel makstavad toetused ei võta neilt

isikutelt õigust esitada muid nõudeid sellise vara suhtes. Ebaõiglane oleks jätta need isikud

omandireformi käigus ilma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada või selle eest

kompensatsiooni saada, kuivõrd LAG alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud

neil isikutel mingisugust põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitisi hakata

käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmine

võib tulevikus takistada vara tagasisaamist.

18. Eeltoodud põhjustel tuleb A.-M.L.i kaebus rahuldada ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.

augusti 2010 otsus tühistada. ORAS § 16 lõikes 21, mis jõustus 01. septembril 2010, sätestatakse:

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni menetluses olevad vara

tagastamise ja kompenseerimise toimikud antakse 2010. aasta 31. detsembriks üle asukohajärgsele

maakonnakomisjonile. Linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi toimikute üleandmist. Vastustajaks

linnakomisjoni otsuse vaidlustamisel kohtus on linnavalitsus. Kui kohtuotsusest tulenevalt kuulub linnakomisjoni

otsus ümbervaatamisele, antakse vara tagastamise või kompenseerimise toimik üle maakonnakomisjonile“

Eeltoodust tulenevalt teeb kohus Tallinna linnavalitsusele ettekirjutuse anda vara tagastamise

toimik nr 683 asja uueks otsustamiseks üle ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile.

19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist. Ainsa menetluskuluna on tõendatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumine, mis

vastab 15,98 eurole. See summa tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik