2-09-39252/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle

Seppik

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.03.2011, Tallinn

Tsiviilasja number

2-09-39252

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

O. S. (S.) hagi D. OÜ vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks, saamata jäänud

töötasu, kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise ja

lõpparve

kinnipidamise

eest

keskmise

palga

saamiseks ja hüvitise saamiseks

D. OÜ vastuhagi O. S. vastu põhjuseta puudutud

tööpäevade eest hüvitise saamiseks, tekitatud varalise

kahju

välja

mõistmiseks

ja

tööandja

vara

tagastamiseks

7339.61 eurot (114 839.95 krooni)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.11.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

D. OÜ apellatsioonkaebus

09.03.2011

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Apellant D. OÜ (registrikood XXXXXXXXXXX,

asukoht XXXXX XX XXXX XXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Andres Aavik ja Andrei

Bulgakov

Vastustaja O. S. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht

XXXXXXX X XX/X-XXX XXXXXXX), volitatud

esindaja V. S.

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12.11.2010 otsus jätta muutmata osas, millega maakohus mõistis

D. OÜ-lt välja O. S. kasuks 2009. aasta veebruarikuu eest saamata töötasu 23 500

krooni, 2009. aasta märtsikuu eest saamata töötasu 5 341 krooni ja hüvitise

töölepingu lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse eest 14 053 krooni.

2. Samuti jätta otsus muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata D. OÜ

vastunõuded tööandja vara tagastamiseks ja puudutud tööpäevade eest hüvitise

saamiseks.

3. Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni märkega selle osalise täidetuse kohta

kostja poolt töövaidluskomisjoni otsuse alusel.

4. Harju Maakohtu 12.11.2010 otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Mõista D. OÜ-lt välja O. S. kasuks saamata töötasu 2009. aasta veebruarikuu eest

23 500 krooni ja märtsikuu eest 5 341 krooni ning hüvitis kasutamata puhkuse eest

14 053 krooni. Kohtuotsus on D. OÜ poolt saamata palga osas täidetud;

2) Jätta rahuldamata D. OÜ nõuded O. S. vastu tööandja vara tagastamiseks ja

hüvitise saamiseks kahe puudutud tööpäeva eest.

5. Ülejäänud osas maakohtu otsus tühistada ja saata tühistatud osas tsiviilasi tagasi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Mõista D. OÜ-lt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel ekslikult tasumata

jäänud riigilõiv suuruses 798.90 (seitsesada üheksakümmend kaheksa eurot

üheksakümmend eurosenti) eurot.

8. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 11.08.2009 esitas O. S. (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse OÜ D.

(edaspidi kostja, apellant) vastu, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine usalduse

kaotamise alusel ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks töötaja omal soovil, välja

mõista hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 30 866 krooni, 2009. aasta

veebruarikuu töötasu 23 500 krooni ja märtsikuu töötasu 5341 krooni, kasutamata

puhkuse hüvitis 14 053 krooni ning hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 28 381 krooni.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt töötas hageja kostja juures 01.09.2005 sõlmitud

töölepingu alusel raamatupidajana ja alates 01.11.2005 pearaamatupidajana ning allus

tööalaselt vahetult tegevdirektorile. Kostja juhatuse 10.03.2009 käskkirjaga lõpetati

hagejaga samast kuupäevast tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel seoses

usalduse kaotusega. Käskkirjas märgiti, et hageja on teostanud juhtkonnaga

kooskõlastamata

finantstehinguid

ja

ülekandetoiminguid

ning

raamatupidamisdokumentide võltsimisi, mille tulemusena on suured rahalised vahendid

kostja arvelt üle kantud hagejale kuuluvatele või temaga seotud ettevõtetele. 11.03.2009

kirjaga teatas kostja juhatuse liige hagejale tema vallandamisest ja seda, et hageja

veebruari- ja märtsikuude töötasu on peetud kinni hageja poolt kostjale tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks.

3. Hageja on seisukohal, et ta ei ole rikkunud töökohustusi ega andnud alust temaga

töölepingu lõpetamiseks usalduse kaotuse motiivil. Kostja ei ole väidetavat süütegu ka

kirjeldanud, see tähendab on oluliselt rikkunud distsiplinaarkaristuse määramise korda.

Kostjal puudus õigus töötaja nõusolekuta palka kinni pidada väidetavalt tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks.

4. 30.03.2009 esitas hageja avalduse töövaidluskomisjonile 2009. aasta veebruari- ja

märtsikuu töötasu väljamõistmiseks ja hüvitise saamiseks kasutamata puhkuse eest ning

lõpparve

maksmisega

viivitamise

aja

eest.

31.03.2009

esitas

hageja

töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks

sooviga lugeda tööleping lõppenuks töötaja soovil ning hüvitise väljamõistmiseks

ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest ja tööraamatu kinnipidamise aja eest.

5. Kostja esitas 01.07.2009 töövaidluskomisjonile taotluse välja mõista hagejalt 09. ja 10.

03.2009 töölt mõjuva põhjuseta puudutud päevade eest kahe päeva töötasu kokku 2136

krooni ning nõuda hagejalt välja tagastamata jäänud tööandja vara (sülearvuti DELL

XPS M1330, mobiiltelefoni Nokia 8600, seifide võtmed, kahe toa uste võtmed,

sissepääsuluba ja väravapult), samuti tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 55 592.95

krooni.

6. 13.07.2009 otsusega töövaidlusasjas nr 9.4-2/1762/09 tunnistas Tööinspektsiooni Põhja

inspektsiooni töövaidluskomisjon hagejaga töölepingu lõpetamise kostja poolt

10.03.2009 ebaseaduslikuks, luges töölepingu lõpetatuks hageja soovil ja mõistis

kostjalt hagejale välja 30 866 krooni hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest,

lõpetas menetluse hageja avalduses tööraamatu kätteandmiseks ja jättis rahuldamata

avalduse tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Sama kuupäeva otsusega

töövaidlusasjas nr 9.4-2/1763/09 mõistis komisjon kostjalt hageja kasuks välja 2009.

aasta veebruarikuu töötasu 23 500 krooni, märtsikuu töötasu 5341 krooni ja kasutamata

puhkuse hüvitise 14 053 krooni ning 28 381 krooni hüvitist lõpparve kinnipidamise

eest. Rahuldamata jäeti kostja nõuded hageja vastu.

7. 11.08.2009 esitas kostja maakohtule taotlused mõlema tööasja täies ulatuses

hagimenetluses läbivaatamiseks, välja arvatud osas, millega komisjon jättis rahuldamata

hageja nõude seonduvalt tööraamatuga. Maakohus menetles kostja nõudeid hageja

vastu vastunõuetena.

Hageja/vastukostja seisukohad

8. Hageja vaidles kostja nõuetele vastu. Vastuväidete kohaselt ei võimaldanud kostja 09.

ja 10.03 hagejal töökohta ilmuda. Kostja juhtkond teatas talle, et neil päevadel toimub

uue arvuti ja programmide paigaldamine ja seadistamine, kuna vana arvuti pidi olema

korrast ära. 2008. aasta septembri 12 päeva ja 2009. aasta jaanuari 14 päeva töötasu oli

makstud lisatasuna selle eest, et hageja tegi kostja nõudel puhkuse ajal lisatööd ja tasu

väljamaksmine allkirjastati kostja tegevdirektori poolt. Samuti oli juhtkonnaga

kooskõlastatud kauba ost T. OÜ-lt ning viimase arved kinnitas tegevdirektor. Seadus ei

lubanud töötasust (palgast) kinnipidamisi teha töötaja nõusolekuta, seega tasaarvestus ei

ole lubatud. Mobiiltelefoni ja väravapuldi saatis hageja kostjale posti teel, seifi ja

tubade uste võtmed jäid töölaua sahtlisse. Sülearvutit ei ole hageja vastu võtnud.

Kostja/vastuhageja seisukohad

9. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt teostas hageja juhtkonnaga

kooskõlastamatult finants- ja ülekandetehinguid, mis ei olnud seotud kostja tegevusega.

Hageja tekitas kostjale kahju üle 8 miljoni krooni. Hageja tegevuse suhtes on algatatud

kriminaalmenetlus. Hageja ostis T. OÜ-lt kosmeetilisi vahendeid, mille eest on viimane

esitanud arveid kokku 73 746.95 krooni ulatuses. Samuti on hageja ebaseaduslikult

maksnud endale töötasu 2008. aasta septembrikuus 12 kalendripäeva ja 2009. aasta

jaanuarikuus 14 kalendripäeva eest, mil ta oli puhkusel. Kokku maksis hageja endale

alusetult töötasu 24 700 krooni. 22.04.2009 kostja tasaarvestas hageja saamata jäänud

töötasu ja puhkusehüvitise summas 42 894 krooni oma nõudega hageja vastu

kogusummas 98 486.95 krooni.

Esimese astme kohtu otsus

10. 22.11.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hageja nõuded ja tunnistas töölepingu

lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks ning luges lepingu lõppenuks alates

10.03.2009 töötaja algatusel, mõistis hagejale hüvitise 28 381 krooni TLS § 117 lg 2

alusel, hüvitise 30 866 krooni TLS § 119 lg 2 alusel, saamata jäänud töötasu 2009. aasta

veebruarikuu eest 23 500 krooni ja 5341 krooni 2009. aasta märtsikuu eest ja 14 053

krooni kasutamata puhkusehüvitist, kokku 102 1421 krooni. Kohus kohaldas enne

01.07.2009 kehtinud TLS-i sätteid. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

11. Otsuse põhjenduste kohaselt on töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-de 2

ja 3 kohaselt distsiplinaarsüüteoks muuhulgas töötaja süüline tegu, mille tõttu töötaja

kaotas tööandja usalduse ja töölepingu lõpetamine TLS § 86 p-s 7 märgitud alusel on

distsiplinaarkaristus. Sama seaduse § 11 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud kandma

dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo kirjelduse. Kostja

10.03.2009 käskkiri hagejale distsiplinaarkaristuse määramise kohta ei sisalda

konkreetse süüteo kirjeldust, vaid üksnes üldistavat hinnangut selle kohta, et hageja on

teinud juhtkonnaga kooskõlastamata finantstehinguid ja võltsinud dokumente. Sellist

üldistavat etteheidet ei ole töötajal võimalik hinnata ega kontrollida ega sellele

argumenteeritult vastu vaielda. Seega tuleb lugeda, et kostja on oluliselt rikkunud

seadust distsiplinaarkaristuse määramise korra kohta. Käskkirjas märgitud töölt

puudumine 09. ja 10.03 ei kujuta endast usalduse kaotamist põhjustavat süütegu.

Järelikult tuleb lugeda hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, kuna

töölepingu lõpetamine on toimunud kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes

(individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1).

12. ITVS § 29 lg 2 sätestas, et kui töötaja vaidlustab töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist,

kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks. Seega tuleb lugeda

hagejaga tööleping lõpetatuks töötaja omal algatusel alates 10.03.2009. TLS § 117 lg 2

sätestas, et kui töötaja loobub töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööle

ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise

palga ulatuses. Hageja on ise endale välja antud tõendiga kinnitanud, et tema keskmine

töötasu OÜ-s D. oli 28 381 krooni. Kostja väitel moodustas see 27 248 krooni. Kostja

ei ole esitanud hageja keskmise töötasu arvestust. Hageja nõutud hüvitis 30 866 krooni

on üksnes veidi suurem kui tema keskmine kuutöötasu ja tuleb märgitud sätte alusel

kostjalt välja mõista.

13. Kostja võttis õigeks, et jättis töölepingu lõpetamisel hagejale välja maksmata 2009.

aasta jaanuarikuu töötasu 23 500 krooni, veebruarikuu töötasu 5341 krooni ja

kasutamata puhkuse hüvitise 14 053 krooni. See nähtub nii tema tehtud tasaarvestuse

avaldusest kui ka vastusest hagile. Kostjal puudus õigus tasaarvestada need summad

väidetava materiaalse kahju hüvitamiseks, sest palgaseaduse (PalS) § 36 lg 2 kohaselt

võis tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju

hüvitamise summasid vaid töötaja kirjalikul nõusolekul. Hageja sellist nõusolekut ei ole

andnud ja kostja ei ole seda ka küsinud. Seega tuleb hagi saamata töötasu ja kasutamata

puhkuse hüvitise väljamõistmiseks rahuldada. Kuivõrd tegemist on lõpparve välja

maksmata jätmisega, siis tuleb TLS § 119 lg 2 alusel rahuldada hageja nõue ühekuise

keskmise palga suuruse hüvitise 28 381 krooni väljamõistmiseks.

14. Kostja vastunõue 09. ja 10.03 puudutud tööpäevade eest 2136 krooni väljamõistmiseks

tuleb jätta rahuldamata. TLS § 84 lg 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda enne

etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitisena keskmist

päevapalka etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest. Hageja esitas avalduse

töölepingu lõpetamiseks ja kostja lõpetas töölepingu mitte töötaja, vaid tööandja

algatusel. Lisaks oma tasaarvestuse avaldusega tunnistas kostja töötaja õigust nende

päevade eest töötasu saamiseks.

15. Kostja nõue materiaalse kahju hüvitamiseks põhineb kahel erineval alusel. Kostja

väidetel maksis hageja endale 2008. aasta septembrikuu ja 2009. aasta jaanuarikuu eest

alusetult töötasu kokku 24 700 krooni. Palka saab töötajale maksta ikka tööandja, mitte

töötaja ise. Töötajale ekslikult väljamakstud summade tagasinõudmist reguleeris PalS §

37. Selle kohaselt võis töötaja palgast kinni pidada töötajale arvutusvea tõttu makstud

palka, samuti võib töötajalt tagasi nõuda talle tema poolt teadvalt esitatud valeandmete

või võltsitud dokumentide alusel liigselt makstud summasid. Hageja väitel maksti talle

lisatasu töö eest puhkuse ajal (mis iseenesest on poolte kokkuleppel lubatud) ja kostja ei

ole tõendanud, et märgitud summad maksti hagejale arvutusvea või viimase esitatud

valeandmete tõttu või võltsitud dokumentide alusel.

16. Kostja väide, et hageja tekitas kostjale materiaalset kahju sellega, et ostis T. OÜ-lt

kosmeetilisi vahendeid 73 746.95 krooni ulatuses, mille eest tasuti kostja arvelt, ei anna

alust järelduseks, et hageja tekitas süüliselt kostjale selles ulatuses materiaalset kahju.

Kehtinud töökoodeksi (TööK) § 126 kohaselt vastutasid töötajad süüliselt tööandjale

tekitatud materiaalse kahju eest reeglina oma ühe kuupalga ulatuses. TööK § 127 p 2

kohaselt vastutasid juhid, nende asetäitjad ja struktuuriüksuse juhid ja nende asetäitjad

liigsete rahaliste väljamaksetega tekitatud materiaalse kahju eest samuti keskmise

kuupalga ulatuses. TööK § 128 lg 1 p 6 kohaselt vastutasid töötajad tekitatud

materiaalse kahju eest täies ulatuses muuhulgas siis, kui kahju tekitamine ei olnud

seotud tööülesannete täitmisega.

17. Kostja ei ole tõendanud, et hageja sõlmis T. OÜ-ga kostja nimel kosmeetiliste vahendite

ostmiseks lepingu või et ta sõlmis sellise lepingu oma nimel või et tal puudusid

volitused või ta rikkus viimase arveid kostja arvelt tasudes oma töökohustusi, samuti

seda, et ostetud kaup ei muutunud arvete tasumisega kostja omandiks. Kostja ei ole

ümber lükanud hageja väiteid, et arved olid kinnitatud kostja tegevdirektori poolt,

kellele ta tööalaselt vahetult allus. Seega jätab kohus kostja nõude 55 552.95 krooni

kahju hüvitamiseks tõendamatuse tõttu rahuldamata.

18. Kohus jätab tõendamatuse tõttu rahuldamata ka tööandja vara tagastamise nõude.

Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta on hagejale üle andnud nõudes märgitud arvuti

(näiteks tõendi, et selline vara on raamatupidamises arvel ning et see anti hagejale üle

tööalaseks kasutamiseks). Kostja ei ole kummutanud hageja väiteid, et mobiiltelefoni ja

väravapuldi tagastas ta kostjale posti teel ning et uste (sealhulgas seifi) võtmed jäid

temast tööruumidesse. Kostja ei ole näidanud ka nõutud varade maksumust või vara

tagastamata jätmisega tekitatud kahju suurust ja olemust, et saaks hinnata hageja

võimalikku materiaalset vastutust TööK § 128 lg 1 p 2 või p 4 järgi.

Apellatsioonkaebus

19. D. OÜ palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata ning rahuldada apellandi vastunõue ja jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

20. Esmalt on apellant seisukohal, et maakohus ületas hagi piire, kuna nõutud 102 141

kroonist oli apellant 28 841 krooni vastustajale juba tasunud töövaidluskomisjoni otsuse

alusel.

21. Samuti leidis maakohus põhjendamatult, et käskkiri distsiplinaarkaristuse määramiseks

on vormistatud kehtestatud protseduurireeglite olulise rikkumisega. Kohtu järeldused

on ekslikud ja subjektiivsed, kuna 10.03.2009 koostatud käskkirjas on selgelt

kirjeldatud sündmused, mis said aluseks töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 7 alusel.

TDVS § 11 lg 2 põhimõte seisneb selles, et töölepingu lõpetamise dokumendis oleks

fikseeritud töölepingu lõpetamise alus, vältimaks olukordi, kus tööandja võiks hakata

tagantjärele töölepingu alust muutma. Apellant on seisukohal, et töölepingu lõpetamisel

ei olnud võimalik kirjeldada kõiki vastustaja poolt toime pandud süütegusid absoluutse

täpsusega ning see ei olnud ka vajalik, kuna töölepingu lõpetamise alus oli käskkirjas

selgelt fikseeritud. Iga episoodi täpne kirjeldamine käskkirjas oleks ebamõistlik

iseenesest ja täpne süütegude loetelu selgub läbiviidava kriminaalmenetluse käigus.

Ühtlasi on apellant teatanud vastustajale ka konkreetsed sündmused, mis olid aluseks

töölepingu lõpetamiseks ehk T. OÜ poolt esitatud arvete võltsimine ja juhtkonnaga

kooskõlastamata äriühingu rahaliste vahendite ülekandetoimingute teostamine.

22. Apellant on kohtule esitanud tõendid töölepingu lõpetamise aluseks olnud sündmuste

kohta: T. OÜ arve nr 2833527, mis sisaldab soetatavate kosmeetiliste vahendite

nimekirja summas 16 005 krooni ega ole kinnitatud D. OÜ juhatuse poolt ning

vastustaja poolt võltsitud arve koopia sama numbriga summas 16 005 krooni, kus

saajaks on sama T. OÜ, kuid kosmeetiliste vahendite nimekirja asemel on selgitusena

märgitud „territooriumi haljastustööd“; T. OÜ arve nr 2830874, mis sisaldab

soetatavate kosmeetiliste vahendite nimekirja summas 52 008 krooni ega ole kinnitatud

D. OÜ juhatuse poolt ning vastustaja poolt võltsitud arve koopia nr 2833527 summas

52 008 krooni, kus saaja on sama, kuid kosmeetiliste vahendite nimekirja asemel on

selgituseks „isolatsioonitööd“. Arveldusarve väljavõttest nähtub, et ülekanded T. OÜ-le

teostati apellandi arvelt. Nagu nähtub distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast,

keeldus vastustaja seletuste andmisest ning ei ole pärast seda tööle ega tööandja juurde

ilmunud isegi oma tööraamatu järgi. Eeltoodut arvestades oli käskkiri vormistatud

protseduurireeglite järgi ning töölepingu lõpetamine vastustajaga põhjendatud ja

seaduslik. Samuti nähtub esitatud tõenditest, et 12.03.2009 alustati vastustaja suhtes

kriminaalmenetlust.

23. Vastustaja tegevus ning selle tagajärjed on piisavaks aluseks politsei poolt

kriminaalmenetluse alustamiseks karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 alusel, kuid

maakohtu hinnangul ei olnud vastustaja tegevus ning selle tagajärjed piisavaks aluseks

töölepingu lõpetamisele TLS § 86 p 7 alusel. Kohus on valesti tõlgendanud ja

kohaldanud TDVS § 11 lg 2 sätteid ning rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 232 lg 1 nõudeid, mistõttu jõudis ekslikule järeldusele, et töölepingu

lõpetamine apellandi poolt oli ebaseaduslik.

24. Otsust 30 866 krooni väljamõistmiseks on kohus põhjendanud muuhulgas asjaoludega,

et vastustaja on ise endale väljastatud tõendiga kinnitanud, et tema keskmine töötasu

OÜ-s D. oli 28 381 krooni, apellant ei ole esitanud keskmise töötasu arvestust ning et

30 866 krooni on üksnes veidi suurem, kui tema keskmine kuutöötasu. Apellandi

hinnangul ei saa kohus käsitleda vastustaja poolt iseendale väljastatud dokumenti

keskmise töötasu arvestuse tõendina TsMS § 229 mõttes. Apellant on esitanud

vastustaja keskmise kuutöötasu tõendi 01.07.2009 vastuses töövaidluskomisjonile

töövaidlusasjas nr 9.4-2/1763 (lisa nr 20), samuti töövaidlusasjas nr 9.4-2/1762 (lisa nr

13). Arusaamatul põhjusel on kohus jätnud apellandi poolt esitatud töötasu tõendid

tähelepanuta, eelistades vastustaja poolt iseendale väljastatud tõendit.

25. Apellandile ei ole arusaadav kohtu järeldus, et töötajale ekslikult enammakstud töötasu

2008. aasta septembrikuu ja 2009. aasta jaanuarikuu eest ei saanud apellant kinni pidada

lõpparvestuse käigus, kuna antud olukorras tuleb kohaldada PalS § 37. Apellandi

arvates on antud olukorras kohaldatav PalS § 36 lg 2, mille kohaselt võib tööandja

töötaja palgast kinni pidada liigselt makstud summasid. Kuna vastustaja väitis, et

liigsed maksed teostati tema poolt puhkuse ajal tehtud töö eest, mis on lubatud poolte

kokkuleppel, siis pidi ta TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama sellise kokkuleppe olemasolu.

26. Kosmeetiliste vahendite soetamiseks apellandi arvel on vastustaja võltsinud

raamatupidamisdokumente ja T. OÜ poolt esitatud arveid. Apellant on esitanud selle

kohta asjakohased tõendid, mida kohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud ega ka

selgitanud, miks need tõendid tuleb jätta arvestamata. T. OÜ poolt esitatud arvete

uurimisel selgub, et D. OÜ juhataja allkiri on vaid vastutaja poolt võltsitud arvetel,

mitte aga originaalarvetel, kus selgituseks on kosmeetiliste vahendite nimekirjad. Seega

saab eelnimetatud tõenditest loogiliselt järeldada, et D. OÜ-l, milline tegutseb kütuse

müügi ja transiidi valdkonnas, puudus vajadus soetada kosmeetilisi vahendeid ning

juhatajalt kooskõlastuse saamiseks võltsis vastustaja arveid nii, et juhatajal jääks mulje,

et tasutakse teenuse eest, mida apellant kindlasti on saanud. Seega saavutas vastustaja

juhataja kooskõlastuse dokumentide võltsimise kaudu, kuritarvitades juhataja usaldust.

Vastustaja poolt apellandile kuuluvate rahaliste vahendite kasutamine ja kulutamine

enda huvides, sealhulgas raamatupidamisdokumentide võltsimine ja nende alusel

ülekannete teostamine kosmeetiliste vahendite soetamiseks enda ilusalongi jaoks, on

käsitletav muuhulgas kui otsene õigusvastase kahju tekitamine võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kohtu väide, et eelkirjeldatud olukord ei anna kohtule alust

järeldada vastustaja poolt apellandile süülist materiaalse kahju tekitamist, on täiesti

põhjendamatu.

27. Apellant leiab, et kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1, mille järgi peab kohtuotsus

olema seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja poolt toime pandud teod, sealhulgas

raamatupidamisdokumentide võltsimine ja juhtkonnaga kooskõlastamata juhtkonnale

mitteteadaolevate ja OÜ D. tegevusega mitteseotud ülekandetoimingute teostamine,

omavad selgeid kuriteotunnuseid.

28. Vastustaja

ametijuhendi

p

4.1

sätestab,

et

pearaamatupidaja

vastutab

raamatupidamisandmete õigsuse ja EV seadusandluse nõuetele vastavuse eest, p 5.1.1.

sätestab, et pearaamatupidaja juhindub oma töös EV õigusaktidest ning p 5.2.6.

sätestab,

et

pearaamatupidaja

vastutab

oma

tööülesannete

täpse,

tähtaegse,

usaldusväärse, kehtiva seadusandluse ja ettevõtte sisemiste regulatsioonidega kooskõlas

oleva täitmise eest. Arvestades apellandi poolt esitatud tõendeid, jääb arusaamatuks

kohtu järeldus, et vastustaja ei rikkunud oma töökohustusi ja apellant ei ole tõendanud

asjaolu, et ostetud kaup ei muutunud arvete tasumisega apellandi omandiks. Kohus ei

ole selgitanud, millist kaupa ta silmas peab, kas „isolatsioonitöid“ ja „territooriumi

haljastustöid“, nagu on kirjas võltsitud arvetel, või kosmeetilisi vahendeid, mille

nimekiri kajastub originaalarvetel ja mida ei ole OÜ D. juhataja kunagi näinud ega

nende arvete tasumist heaks kiitnud.

29. Apellant ei pea vajalikuks tõendada vastustajal volituste puudumist lepingu

sõlmimiseks. Ametlikus avalikus äriregistris on olemas apellandi nimel tegutsevate

isikute nimekiri ning esindamise piirangud. Vastustaja nimi antud nimekirjas ei kajastu,

seega lepingu sõlmimiseks apellandi nimel pidi vastustajal olema kirjalik volikiri ning

volikirja olemasolu tõendamine on vastustaja tõendamiskoormus. Volituse puudumist

on apellandil võimatu tõendada.

30. Kohus on otsuse tegemisel jätnud uurimata ja tähelepanuta vastustaja väited ja tõendid,

mis sisalduvad vastustaja poolt 23.09.2009 esitatud hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-09-

39309, mis 30.09.2009 liideti tsiviilasjaga nr 2-09-39252. Oma hagiavalduses tunnistab

vastustaja ülekannete teostamise fakti, kuid väidab, et ülekanded olid kooskõlastatud

ning teostatud 01.03.2006 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastutaja poolt esitatud

lepingul on allkirjastatud vaid viimane lehekülg, mis ei sisalda lepingu tingimusi ega

muid tunnuseid, millest võiks järeldada, et mõlemad esitatud leheküljed on omavahel

seotud ja pärinevad samast dokumendist. Esimesel lehel on kirjeldatud laenu

tingimused, sisalduv tekst on kaootiline ning on tõenäoliselt sobitatud nii, et allpoololev

tabel oleks enam-vähem sarnane teisel leheküljel oleva tabeliga. Samas, mõlemate

lehekülgede võrdlemisel on näha, et esimene ja teine lehekülg on erinevalt

formateeritud ning tabelid omavahel ei lange kokku, mida ei tohiks olla juhul, kui

tegemist oleks ühtse dokumendiga. Samuti vastustaja poolt esitatud „laenulepingu“

tingimustega tutvumisel selgub, et nii laenu väljamaksmise kui ka selle tagastamise

tingimused on ebaselged, puudub igasugune laenu tingimuste konkretiseerimine ning

tekib alus järeldada, et mõistlik inimene ei annaks 9 000 000 krooni laenu sellise

lepingu alusel. Selge on ka see, et mõistlik äriühingu juht ei kirjutaks alla lepingule,

mille järgi ta lubab laenusaajale vormistada oma arved D. OÜ nimele eesmärgiga

arvestada D. OÜ nimele sisendkäibemaksu. Teisiti sõnastades on vastustaja väitel D.

OÜ juhatuse liige allkirjastanud laenulepingu, millega kohustus laenama vastustajale 9

000 000 krooni ning samas ka tunnistas poolte kokkulepet osaleda maksupettuses.

31. Eeltoodu alusel võib järeldada, et tegemist on võltsinguga. Samuti juhul, kui apellant

oleks tõesti eraldanud vastustajale 9 000 000 krooni laenulepingu alusel, mida

vastustajal oleks õigus kasutada enda äranägemisel, puuduks vastustajal vajadus

võltsida OÜ T. poolt esitatud arveid. Eeltoodust võib järeldada, et vastutaja on

tsiviilkohtumenetluses teadlikult esitanud kohtule võltsitud dokumendi oma väidete

põhistamiseks ehk kunstlikult loonud tõendi tegelike asjaolude selgitamise

takistamiseks ja kohtu eksitamiseks, mis on karistatav KarS § 316 alusel.

32. Jättes tähelepanuta nii apellandi tõendid kui ka vastustaja poolt esitatud võltsitud

dokumendid, on kohus rikkunud TsMS § 232 lg 1, mille järgi hindab kohus seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Jättes rahuldamata

apellandi nõude kahju hüvitamiseks selle tõendamatuse tõttu, mis tekkis apellandi ja

vastustaja poolt esitatud tõendite tähelepanuta jätmisel, on kohus rikkunud TsMS § 436

lg 1, mille järgi peab olema kohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 435 lg 1,

mille järgi teeb kohus otsuse vaid siis, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt

ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis.

33. Apellandi vastunõude osas lahendi tegemiseks pidi kohus arvestama menetluses

esitatud tõenditega või tegema menetlusosalistele TsMS § 230 lg 2 alusel ettepaneku

esitada täiendavaid tõendeid, sealhulgas T. OÜ-ga sõlmitud lepingu koopia. Kuigi

apellandil arusaadavatel põhjustel puudub nimetatud leping, oleks võimalik kohtu abil

välja nõuda nimetatud lepingu koopia T. OÜ-lt.

34. Ülaltoodu alusel peab apellant ebaõiglaseks ka kohtukulude jaotamise otsust.

Vastustaja seisukoht

35. O. S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

36. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate ja vastustaja seletused ning

tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on vaidlustatud lahendi tegemisel

rikkunud oluliselt menetlus- ja materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb maakohtu otsus

osaliselt tühistada ja tühistatud osas saata tagasi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud.

37. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Vastavalt kohtuistungil antud täpsustavale seletusele on apellant vaidlustanud maakohtu

otsust järgmises ulatuses: 1) täies ulatuses osas, milles maakohus rahuldas hageja

nõuded tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, muuta töölepingu

lõpetamise formuleeringut, mõista kostjalt välja hüvitised töölepingu ebaseadusliku

lõpetamise ja lõpparve kinnipidamise eest, samuti mõista välja 2009. aasta veebruari- ja

märtsikuu saamata töötasu ning hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest; 2) osaliselt

vastuhagi rahuldamata jätmist varalist kahju puudutava nõude osas. Apellant ei

vaidlusta maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue 2126 krooni välja

mõistmiseks kahel tööpäeval puudumise eest ja nõue tööandja vara tagastamiseks.

Seega nende kahe nõude osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 alusel jõustunud.

38. Esmalt võtab kolleegium seisukoha hageja nõude osas saamata töötasu ja kasutamata

puhkuse eest hüvitise saamiseks. Selle nõude lahendamisel kolleegium maakohtu poolt

menetlus- ega materiaalõiguse normide rikkumist ei tuvastanud. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Ka

apellatsioonkaebus ei sisalda sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele selle nõude

lahendamise kohta. Tegemist on nõudega 2009. aasta veebruari- ja märtsikuu töötasude

ning kasutamata puhkuse eest hüvitise saamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et töösuhe

10.03.2009 lõppes, samuti, et hagetavad rahasummad kuulusid lõpparve koosseisu.

Lõpparve väljamaksmise kohustus ei sõltu töölepingu lõpetamise formuleeringust.

22.04.2009 avalduses (t I kd lk 31-32) on kostja teatanud, et tasaarvestab hagejal

saadaolevad rahasummad varalise kahjuga, mida hageja kostjale tekitas. Töötaja palgast

kinnipidamine töötaja eelneva kirjaliku nõusolekuta sai vaidlusalusel perioodil toimuda

vaid kooskõlas PalS §-dega 36 ja 37. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1152-05

laienesid samad sätted ka kinnipidamistele lõpparvest. PalS § 36 lg 2 kohaselt sai

tööandjale tekitatud kahju hüvitamiseks summasid kinni pidada vaid töötaja eelneval

nõusolekul. Puudub vaidlus, et käesolevas asjas töötajalt nõusolekut ei küsitud.

39. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et olukorras, kus ta on saamata töötasu osas

täitnud töövaidluskomisjoni otsuse, võib samade rahasummade osas kohtuotsuse

jõustumine tekitada lahendi täitmisel segadust. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab

kohtuotsuse resolutsioon olema täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega on mõistlik

lisada otsuse resolutsiooni märge lahendi osalise täidetuse kohta töövaidluskomisjoni

otsuse alusel.

40. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja 10.03.2009 käskkirja (t I kd lk

85) kui distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumendi sisu ei vasta kuni 01.07.2009

kehtinud TDVS-i § 11 lg-le 2. Käskkirjast nähtub, et tööandja oli 05.03.2009

raamatupidamisdokumente kontrollides avastanud, et pearaamatupidaja oli teinud

juhtkonnaga kooskõlastamata korduvalt äriühingu arveldusarvelt ülekandeid endaga

seotud äriühingutele, ülekanded ei olnud seotud tööandja tegevusega, ka oli võltsitud

raamatupidamisdokumente. Samuti nähtub käskkirjast, et pearaamatupidaja keeldus

06.03.2009 tehingute kohta seletuse andmisest ega ilmunud järgmisel tööpäeval enam

tööle. Ringkonnakohtu istungil möönis vastustaja, et 06.03 toimus tal vahetu ülemusega

jutuajamine, kuid selle sisu ta ei mäleta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sama

06.03.2009 kuupäevaga oli ta vormistanud avalduse töölepingu lõpetamiseks poolte

kokkuleppel, mille edastas tööandjale posti teel (t I kd lk 91). Vastustaja 19.03.2009

kirjast (t I kd lk 140) endisele tööandjale nähtub, et selleks ajaks oli ta töölepingu

lõpetamisest usalduse kaotuse alusel teadlik ega väljendanud arusaamatust vabastamise

aluste suhtes, küll aga oli seisukohal, et ei tekitanud tööandjale varalist kahju ning et

seda saab tuvastada ainult kohus. Sama kordas ta kirjas 14.04.2009 (t I kd lk 141). Ka

töövaidluskomisjonile kahe kirja vahelisel ajal 31.03.2009 esitatud avalduses (tvk t 9.4-

2/1762 lk 17) ei väljendanud ta teadmatust, milliseid tehinguid, ülekandeid, seotud

äriühinguid tööandja 10.03.2009 käskkirjas silmas pidas. Eeltoodust tulenevalt on

tõendatud, et hageja sai kostja käskkirjast aru ja teadis, mida talle ette heidetakse.

Töötajaks, kelle suhtes vaidlusalune käskkiri tehti, oli pearaamatupidaja - seega isik,

kes vahetult teostas kõiki raamatupidamistoiminguid äriühingus ning vastutas kogu

ettevõtte raamatupidamisarvestuse, -aruandluse jmt eest (ametijuhendi p 3; t I kd lk 80-

83). Seega pidi ta olema teadlik kõigist ülekannetest jmt, mis tööandja

raamatupidamises toimusid ja mida talle ette heideti. Seega asjaolu, et käskkiri ei

sisalda konkreetsete ülekannete kuupäevi, summasid, raha saanud äriühingute andmeid

jmt konkreetsemaid andmeid väidetavate rikkumiste kohta, ei saa olla aluseks selle

tühiseks tunnistamiseks. Kirjalikust dokumendist, millega karistus määrati, pidi töötaja

jaoks olema arusaadav, mille eest teda karistati.

41. Küll aga peab vaidlustamise korral tööandja olema võimeline käskkirjas esile toodud

rikkumisi

tõendama.

Vaidluse

käigus

ei

ole

tööandjal

võimalik

muuta

distsiplinaarkaristuse määramise alust, küll aga võib tööandja karistuse määramisel

aluseks olnud asjaolusid täiendada, täpsustada. Käesolevas asjas on kostja esitanud

hageja süütegude tõendamiseks rida dokumentaalseid tõendeid, mida aga maakohus

otsuses ei analüüsinud. Ka ei analüüsinud kohus hageja poolt kostjale vastuseks esitatud

väiteid ja tõendeid (näiteks laenulepingut ja selle väidetavat seost T. OÜ arvetega).

Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg 8 ja § 230 lg 1, millede kohaselt hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab

oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või

mitte, ning vastav analüüs ja kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema nähtav

otsuse põhjendavas osas. Kirjeldatud olulist menetluslikku rikkumist ei ole võimalik

ringkonnakohtus kõrvaldada, sest sellega oleks rikutud menetlusosaliste õigus tõendite

hindamise peale edasi kaevata. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei uuri Riigikohus tõendeid,

välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõendamiseks.

42. Töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tuvastamisest sõltub, kas kuuluvad rahuldamisele

hageja nõuded lõpetamise formuleeringu muutmiseks ja hüvitise saamiseks TLS § 117

lg 2 alusel. Seega ka need nõuded tuleb maakohtul uuesti läbi vaadata.

43. Hüvitise nõude osas TLS § 119 lg 2 alusel (lõpparve kinnipidamise eest suuruses kuni

ühe kuu keskmine palk) on maakohus võtnud hageja keskmise palgana arvesse hageja

enda allkirjaga tõendi (tvk t 9.4-2/1763/09 lk 21) alusel 28 381 krooni, märkides samas,

et kostja väitel oli hageja keskmiseks palgaks 27 248 krooni, kuid vastavat arvestust

kostja esitanud ei ole. Tegelikult on sama töövaidlusasja toimikus (lk 29) kostja

juhatuse liikme ja raamatupidaja allkirjadega tõend hageja keskmise palga kohta

suuruses 27 248 krooni. Seega eelistas kohus ühte tõendit teisele oma valikut

põhjendamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda pooltele võimalus tõendada esitatud

palga kujunemist, et otsustada, kumba tõendit hüvitis(t)e arvestamisel aluseks võtta.

44. Samuti on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et jättis

eelmenetluse vajalikus ulatuses läbi viimata. TsMS § 392 lg 1 p 3 kohaselt selgitab

kohus eelmenetluses eelkõige välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete ja väidete kohta ja p 4 kohaselt tõendid, mida menetlusosalised esitavad

oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Sama sätte lg 1 p 1 kohaselt tuleb esmalt

selgitada eelmenetluses välja hageja (vastuhageja) nõuded. Seega arutab kohus

eelmenetluses pooltega lahendatava vaidluse faktilist ja õiguslikku olukorda ning võib

TsMS § 230 lg 2 kohaselt teha menetlusosalistele ettepanekuid täiendavate tõendite

esitamiseks.

45. Käesolevas asjas on tasaarvetuse tühisuse tõttu (vt otsuse p 38) kujunenud olukord, et

kostja vastunõue varalise kahju hüvitamiseks on muutunud ebaselgeks. Maakohtul oli

eelmenetluses võimalus ja kohustus selgitada kostjale võimalust tasaarvetuse tühiseks

osutumise kohta ning selgitada õigust esitada alternatiivne vastunõue. Seda ei toimunud

ja menetluses on kujunenud olukord, et vastuhagetava nõude alus ega suurus ei ole

selge. Viidatud tasaarvestuse avaldusest nähtub kostja seisukoht, et hageja peab talle

hüvitama varalise kahjuna 73 746.95 krooni (T. OÜ-le ülekantud rahasummad) +

24 740 krooni (2008. aasta septembrikuus ja 2009. aasta jaanuarikuus puhkuste ajal

väljamakstud töötasu), kuid vastunõue on esitatud vaid summas 55 592.95 krooni. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb kostjale anda võimalus vastunõude täpsustamiseks, arvestades

asjaolu, et tasaarvestus osutus tühiseks. Kostjal tuleb otsustada, millist varalist kahju

peab ta vajalikuks ja mõistlikuks nõuda hagejalt tsiviilkohtumenetluses enne

kriminaalmenetluse tulemuste selgumist.

46. Kostja vastunõue varalise kahju hüvitamiseks saab tuleneda tööülesannete rikkumisest

hageja poolt. Maakohus on asjakohaselt lähtunud TööK-i sätetest, kuid jaotanud

ebaõigesti

pooltevahelise

tõendamiskoormuse.

Töötaja

materiaalset

vastutust

reguleerisid TööK §-d 125-130. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hagejaga oleks

sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. TööK § 125 lg 1 kohaselt kandsid

töötajad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile,

materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Üldjuhul kandsid

nad vastutust TööK § 126 järgi keskmise kuupalga ulatuses. Töötaja täieliku

materiaalse vastutuse aluseid reguleeris TööK § 128.

47. Vastavalt TööK §-le 125 kandsid töötajad vastutust otsese tegeliku kahju olemasolu

korral juhul, kui täidetud oli kolm eeldust: 1) kahju oli tekitatud töötaja õigusvastase

käitumisega; 2) kui kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses töötaja õigusvastase

tegevuse või tegevusetusega ja 3) kui kahju oli tekitatud töötaja süülise tegevuse või

tegevusetuse tagajärjel. Materiaalne vastutus sai järgneda vaid kõigi kolme tingimuse

üheaegse esinemise korral. Seega pidi kostja tõendama 1) otsese varalise kahju

tekkimist tööandjal; 2) kostja õigusvastast käitumist; 3) kahju tekkimise põhjuslikku

seost hageja õigusvastase käitumisega. Hagejal oli võimalik tõendada, et ta ei olnud

kahju tekkimises süüdi. Maakohus ei selgitanud eelmenetluses pooltele kirjeldatud

tõendamiskoormuse jagunemist ja jättis seega täitmata TsMS § 351 lg-s 1 sätestatud

selgitamiskohustuse. Viidatud sätte kohaselt tuleb kohtul eelmenetluses selgitada

pooltele, millisel õiguslikul alusel ja sellest tulenevalt millistel eeldustel saaks

(vastu)hagi rahuldamisele kuuluda. Samuti tuleb vajadusel teha pooltele ettepanek

esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid.

48. Maakohus on analüüsinud kostja vastunõudena ka 22.04.2009 avalduses sisalduvat

puhkuse ajal makstud töötasu tagasi saamise nõuet, kuigi tsiviilasja materjalidest ei ole

selge, kas vastuhagetava 55 592.95 krooni hulka see summa üldse kuulub. Juhuks, kui

asja uuel arutamisel peaks kostja selle summa osas selge vastunõude esitama, peab

kolleegium mõistlikuks selle nõude õigusliku kvalifitseerimise selgitamiseks vastata

apellandile, et ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kui viimane jõudis järeldusele, et

PalS § 37 tagasinõudeks alust ei anna. Ringkonnakohus lisab, et tagasinõudeks ei anna

alust ka PalS § 36 lg 2, nagu väidab apellant. Nimetatud sätte kohaselt võib tööandja

töötaja palgast ilma tema nõusolekuta kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata

avansse ja töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid. Käesoleval juhul ei ole

tegemist kummagi juhtumiga. Küll aga ei tähenda see, et tööandjal ei saaks olla

võimalik muul õiguslikul alusel (näiteks tekitatud varalise kahjuna) pearaamatupidajalt

tema enda poolt talle endale puhkuse ajal makstud töötasu hüvitamist nõuda, kui

pearaamatupidaja ei tõenda, et tegi tõepoolest tööd juhtkonna korraldusel ja et tasu

saamiseks oli juhtkonnaga kokkulepe.

49. Menetluskulud jaotab esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel, kui on lõplikult

selgunud nõuete ja vastunõuete rahuldamise ulatus.

50. Küll aga tuleb apellandilt TsMS § 179 lg 1 alusel mõista riigituludesse

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel vähemtasutud riigilõiv. Nimetatud sätte

kohaselt mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis

või eraldi määrusega menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi

osalemisest kohtus menetlusosalisena, muuhulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga

nõudmise ja töölepingu ülesütlemise formuleeringu muutmise hagi läbivaatamisel.

Seega kujuneb kaebuse hind käesolevas asjas maakohtu poolt väljamõistetud hüvistest

(28 381 + 30 866) + väljamõistmata jäetud 55 592.95 kroonist varalise kahju

hüvitamiseks, seega kokku 114 839.95 krooni. Riigilõivu määra arvestamisel tuleb

lähtuda hagi esitamise aja seisust. Seega oleks apellant pidanud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisel tasuma riigilõivu 12 500 krooni (798.90 eurot).

Malle S.ik Ulvi Loonurm Imbi Sidok

Parandatud 28.04.2011.a määrusega

RESOLUTSIOON:

1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 21.03.2011 kohtuotsuses viga ja lugeda

õigeks vaidlustatud Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks 22.11.2010.

2. Määruse peale võib edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.