3-09-2838/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Määruse kuupäev

15. veebruar 2011 Haldusasja number 3-09-2838 Haldusasi Aleksandr Streltsovi kaebus Viru Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Apellant Aleksandr Streltsov Vastustaja Viru Vangla Apellatsioonkaebuse kohtusse saabumise aeg

7. jaanuar 2011

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksandr Streltsovi taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

2. Tagastada apellatsioonkaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Streltsov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevusega – Viru Vangla 02.10.2009 käskkirja nr 6-3/2300-D alusel 5 ööpäevaks kartserisse paigutamisega – tekitatud moraalse ja füüsilise kahju eest talle 10 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt karistati A. Streltsovi nimetatud käskkirjaga alusetult ja õigusvastaselt.

2. Tartu Halduskohtu 20.12.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et

A. Streltsovi distsipliinirikkumine, mis seisnes selles, et ta ei allunud 20.09.2009 õhtuse loenduse ajal vanglaametniku korraldusele seista voodi juures ja öelda oma nimi, on tõendatud, distsiplinaarmenetlus viidi läbi korrektselt ja määratud karistus on proportsionaalne süüteoga. Et vaidlusaluse käskkirjaga määratud karistust ei pööratud vanglas õigeaegselt täitmisele ning karistuse täideviimise tähtaeg on möödunud, ei ole A. Streltsovi distsiplinaarkorras reaalselt karistatud. Seetõttu ei saanud tal seoses Viru Vangla 02.10.2009 käskkirjaga nr 6-3/2300-D ka mittevaralist kahju tekkida.

3. A. Streltsov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus Viru Vanglal alus A. Streltsovi karistamiseks. Karistamisega rikkus Viru Vangla A. Streltsovi põhiseaduse §-dest 17-19 ja 41 tulenevaid õigusi ning vangistusseaduse § 41 nõudeid. Paljasõnaline on halduskohtu seisukoht, et A. Streltsov pole karistust ära kandnud. Kartseritingimused olid ebainimlikud ning sellega tekitati talle moraalset ja füüsilist kahju.

Koos apellatsioonkaebusega esitas A. Streltsov taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest seoses maksujõuetusega. A. Streltsovi isikukonto väljavõttest nähtub, et 04.01.2011 seisuga ta isikukontol vabad vahendid puudusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on küll A. Streltsovi maksujõuetus, kuid ainuüksi isiku maksujõuetus ei ole piisav alus isiku vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigilõivu tasumise kohustusest võib jätta vabastamata maksujõuetu isiku juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (Riigikohtu 23.09.2010 määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-10, p 8).

5. A. Streltsov taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju eest hüvitise saamise õigust on Riigikohtu halduskolleegium pidanud mitteoluliseks õiguseks, mille puhul võib maksejõuetu isiku jätta riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata (06.09.2007 määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 12). Ringkonnakohus ei pea tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist ka A. Streltsovi mittevaralise kahju hüvitamise nõuet niivõrd oluliseks õiguseks, mis õigustaks riigilõivu tasumisest vabastamist.

6. Lisaks ei saa A. Streltsovi kaebust pidada ka perspektiivikaks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud A. Streltsovi kaebuse põhjendatult rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et A. Streltsov ei eita talle süüks pandud distsipliinirikkumist, vaid leiab, et Viru Vangla ametnik ei käitunud temaga viisakalt ja et Viru Vanglal puudus õigus teda karistada selle eest, et ta loendusel oma nime nimetada ei taha. Ka A. Streltsovi apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Vangistusalaste õigusaktidega on kinni peetavatele isikutele sätestatud kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele sõltumata sellest, kas vanglaametnik käitus korralduse andmisel kinni peetava isiku hinnangul viisakalt või mitte. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. (01.03.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Käesoleval juhul on ilmselge, et kaebaja poolt täitmata jäetud vanglaametnike korraldus ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel. Selliste aluste esinemist antud asjas ringkonnakohus ei näe. Haldusasja toimikus olevast vangiregistri infosüsteemi väljavõttest (tl 38) nähtub, et Viru Vangla 02.10.2009 käskkirjaga nr 6-3/2300-D määratud karistust ei ole täitmisele pööratud. Seega ei saanud selle käskkirja alusel määratud distsiplinaarkaristus kaebajale kaasa tuua sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele.

7. Kuna A. Streltsovi isikuarve väljavõtte kohaselt tema kontol vaba raha puudub, tuleb teda pidada maksejõuetuks käesolevas asjas riigilõivu tasumiseks. A. Streltsov on ka ise kinnitanud apellatsioonkaebuses enda maksejõuetust ning palunud end vabastada riigilõivust, kuna tal ei ole raha. Seetõttu ei ole käesolev riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise vaidlus sarnane Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 22. septembri 2010. a määrusega lahendatud haldusasjaga nr 3-3-1-40-10. Selles asjas võis järeldada, et isik oli viidanud võimalusele laenata raha riigilõivu tasumiseks. Käesolevas asjas sellisele võimalusele viidatud ei ole.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et A. Streltsovi apellatsioonkaebus tuleb riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmise tõttu tagastada läbivaatamatult.

8. Ringkonnakohus leiab lisaks, et täiendavalt riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise vajadus puudub käesolevas asjas ka seetõttu, et HKMS § 84 lg 2 ei kohaldu olukorras, kus isik on HKMS § 91 lg 1 alusel taotlenud enda riigilõivust vabastamist. HKMS § 84 lg-s 2 peetakse silmas juhtumit, kus isik ei ole riigilõivu tasumise kohustusele üldse tähelepanu pööranud ja on selle maksmata jätnud või seda vähem maksnud. Sellisel juhul on kohtule selge, et tegemist võib olla kaebuse või apellatsioonkaebuse kõrvaldatava puudusega, mille kõrvaldamiseks tuleb isikule HKMS § 84 lg 2 alusel võimalus anda. Olukorda, kus isik on enda riigilõivu tasumise kohustusest teadlik, kuid ta palub ennast riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, reguleerib erinormina HKMS § 91 lg 1. Sealjuures kinnitab isik ise, et ta on maksejõuetu ning tal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. HKMS § 91 lg 1 ei näe ette, et olukorras, kus isik on kinnitanud enda maksejõuetust ja esitanud sellekohased tõendid, tuleks talle anda siiski täiendav võimalus riigilõivu tasumiseks. Seetõttu ei pea HKMS § 91 lg 1 alusel isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel isikule üldjuhul täiendavat tähtaega riigilõivu tasumiseks andma.

Ringkonnakohtu arvates ei oleks vastupidine seisukoht ka mõistlik. Ühelt poolt tähendaks sellises olukorras riigilõivu tasumiseks täiendava võimaluse andmine ebamõistlikku ajaja ressursikulu, kuna isik on ise kinnitanud enda maksejõuetust ning see on ka tõendatud. Järelikult ei saaks isik riigilõivu niikuinii maksta. Täiendavate määruste vormistamine kohtu poolt ei täidaks seega mingit eesmärki. Teisalt tähendaks see kohtu poolt isiku pahauskse käitumise eeldamist – kohus peaks eeldama, et isik on esitanud enda maksejõuetust kinnitades valeandmeid ning peaks andma talle võimaluse käitumiseks, mis pole kooskõlas tema enda esitatud seisukohtadega. Ringkonnakohtu arvates ei ole isiku poolt kohtu eksiteele viimise eeldamine ja talle selle heastamiseks täiendava võimaluse andmine kooskõlas halduskohtumenetluse põhimõtetega. Sellise lähenemise – menetlusosalise väidete ebaõigsuse eeldamine ja nendest väidetest taganemiseks võimaluse andmine – ülekandmisel haldusasja sisulisele lahendamisele muutuks haldusasja lahendamine sisuliselt võimatuks.

9. Menetlusosalise pahauskne käitumine – enda tegelike riigilõivu tasumise võimaluste varjamine kohtu eest – oleks vastuolus ka HKMS § 15 lg-s 2 sätestatud menetlusosalise kohustusega kasutada oma protsessiõigusi heauskselt ning mitte kuritarvitada oma õigusi, venitada menetlust ja mitte viia kohut eksiteele.

10. Nagu eelpool märgitud, ei omaks selline täiendava võimaluse andmine riigilõivu maksmiseks reeglina mingit tagajärge, sest isik on raha puudumise tõttu palunud end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada ning järelikult ei saaks ta reeglina riigilõivu tasuda. Lisaks eeltoodule takistaks niisuguste sisulist eesmärki mitteomavate määruste vormistamine apellatsioonimenetluses ka halduskohtu otsuse jõustumist mõistliku aja jooksul ja kahjustaks seega teiste menetlusosaliste õigusi. Arvestada tuleb sedagi, et riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise ja riigilõivu tasumiseks võimaluse andmise määrus ning hilisem apellatsioonkaebuse läbivaatamise määrus on mõlemad vaidlustavad, mis võivad kohtuotsuse jõustumist veelgi pikendada.

11. Õige ei oleks ka põhjendus, et riigilõivu maksmiseks kohustatud isik peaks juhul, kui ta jäetakse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata kaitstava õiguse mitteolulisuse või kaebuse perspektiivituse tõttu, saama uuesti hinnata oma kaebuse põhjendatust ning riigilõivu tasumise vajadust kohtumääruse valguses. Kohtumääruse eesmärk on lahendada isiku protsessuaalne taotlus, mitte osutada talle õigusabi kaebuse eduperspektiivide hindamiseks. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise määrust on isikul võimalik vaidlustada määruskaebuse esitamise teel.

12. Kuna riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja andmine ei ole käesoleval juhul eeltoodud põhjendustest tulenevalt vajalik, kuulub apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastamisele.

Agu Timmi Einar Vene Maili Lokk