3-10-1546/47 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. jaanuar 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1546

Haldusasi

DeBesta Credit OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010

maksuotsuse nr 12.2-3/5203-20 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 06. jaanuaril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: DeBesta Credit OÜ

Esindaja: Sven Soeson

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Katre Kuhi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ DeBesta Credit kaebus osaliselt.

2. Tunnistada õigusvastaseks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse

toimingud, mis seisnesid OÜ DeBesta Credit maksusaladusega kaitstud andmete

(asjaolu, et DeBesta Credit OÜ arvelduskontole on tehtud ülekandeid erinevate Rootsi firmade ja

eraisikute poolt ja et raha kantakse edasi kahele Rootsi eraisikule ning 13,8 miljonit Rootsi krooni

on kantud edasi DeBesta Credit OÜ arvelduskontole; asjaolu, et OÜ DeBesta Credit

arvelduskontole on erinevad Rootsi firmad kandnud ligikaudu 26,8 miljonit Rootsi krooni;

asjaolu, et OÜ DeBesta Credit arvelduskontole laekunud rahast on ligikaudu 38,3 miljonit Rootsi

krooni edasi kantud AS-i Tavid, kust osa raha on edasi liikunud Rootsi ja seal erinevate Rootsi

eraisikute poolt välja sularahas võetud; asjaolu, et Sven Soesonile on tehtud AS-ist Tavid

sularahas väljamakseid 17,9 miljoni Rootsi krooni ulatuses) avaldamises Danske Bank A/S

Eesti filiaalile, AS-ile Eesti Krediidipank, AS Parex banka Eesti filiaalile, Swedbank

AS-ile ja Tallinna Äripangas AS-ile vastavalt 17. juuni 2009 korraldustes ning AS-ile

SEB Pank 15. juuni 2009 korralduses.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 07. novembri 2008 korralduse nr

12-2.1/36502 alusel alustati revisjoni, mille käigus kontrolliti DeBesta Credit OÜ poolt

käibemaksu, ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluva tulumaksu,

kinnipidamisele

kuuluva

tulumaksu,

töötuskindlustusmakse,

kohustusliku

kogumispensioni makse ning sotsiaalmaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

ajavahemikul 2006. aasta jaanuarist kuni 2008. aasta oktoobrini. Revisjoni käigus tegi

maksuhaldur muuhulgas 15. ja 17. juunil 2009 korraldused erinevatele krediidiasutustele,

nõudes neilt Sven Soesoni isiklike pangakontode väljavõtteid.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010 maksuotsusega nr

12.2-3/5203-20 kohustati DeBesta Credit OÜ-d tasuma füüsilistele isikutele tehtud

väljamaksetelt kinnipidamisele kuuluvat tulumaksu 283 046 krooni ning sotsiaalmaksu

439 488 krooni. Maksuotsuses asuti seisukohale, et perioodil 2006. aasta jaanuarist kuni

2008. aasta oktoobrini on OÜ DeBesta Credit teinud Sven Soesonile 1 331 781 krooni

ulatuses väljamakseid, mis on käsitatavad töise tuluna, kuivõrd Sven Soeson oli sel

perioodil äriühingu ainus osanik ja juhatuse liige ning kuna töötajaid äriühingul ei olnud,

siis oli tema ainus isik, kes DeBesta Credit OÜ nimel tegutses. Maksuotsuses leiti, et

suures mahus rahade liikumine DeBesta Credit OÜ pangakontodel ning asjaolu, et Sven

Soeson käis tihti DeBesta Credit OÜ poolt AS-i Tavid siirdatud raha välja võtmas, samas

asjaolu, et puuduvad tõendid selle kohta, et Sven Soeson oleks igapäevaselt DeBesta

Credit OÜ heaks töötanud, näitab, et majanduslikus mõttes on väljamaksete näol tegemist

juhatuse liikme tasudega.

3. 29. märtsil 2010 esitas DeBesta Credit OÜ Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu ja

tollikeskusele taotluse eelnimetatud maksuotsuse muutmiseks. 19. aprillil 2010 esitas ta

Maksu- ja Tolliametile vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamise nõudes. Maksu- ja

Tolliameti 18. mai 2010 vaideotussega nr 6-1/185-3 jäeti vaie rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. DeBesta Credit OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus

tühistaks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. märtsi 2010 maksuotsuse

nr 12.2-3/5203-20 osas, millega määrati täiendav tulumaks ja sotsiaalmaks palga

väljamaksetelt ja käsitleda tehtud väljamakseid dividendidena. Teiseks taotleb kaebuse

esitaja, et kohus tunnistataks õigusvastaseks maksuhalduri tegevuse, mis seisnes

finantseerimisasutustele kaebuse esitaja ärisaladuse avaldamises ning kolmandaks, et kohus

tunnistaks õigusvastaseks maksuhalduri viivituse kaebuse esitaja poolt esitatud

maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel ning kohustaks maksuhaldurit taotluse

läbivaatamiseks.

5. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et tehtud väljamaksete näol on

tegemist juhatuse liikme tasudega ning leiab, et maksuotsuses nimetatud väljamakseid

Sven Soesonile (2006. aastal 271 956 krooni, 2007. aastal 67 000 krooni ja 2008. aastal

992 825 krooni) tuleb käsitada dividendi iseloomuga väljamaksetena, mille maksustamine

palgatuluna ei ole õigustatud. Kaebuse esitaja hinnangul viitab sellele maksete iseloom ja

sagedus. Kaebuse esitaja selgitab, et tehinguid, mida Sven Soeson DeBesta Credit OÜ

nimel tegi, oli suhteliselt vähe ning tegemist ei olnud igapäevase tööga, samuti olid

väljamaksed suuremates summades, samas kui palka makstakse tavapäraselt sagedamini ja

väiksemates summades. Kaebuse esitaja on seisukohal, et DeBesta Credit OÜ juhatuse

liikme töö on pigem passiivne kui aktiivne, kuna laenude väljastamine ja faktooring on

olemuslikult seotud vähem tööga ja rohkem ootamisega. Kaebuse esitaja selgitab, et ta

finantseerib kuu alguses arveid, mis laekuvad talle ca 40 päeva pärast ning teenib selle

pealt tulu. Samuti on kaebuse esitaja hinnangul oluline, et tal puuduvad töötajad ning

juhatusel puudub klassikaline juhtimis- ja kontrollimisroll ning igapäevast tööd on selle

võrra vähem. Kaebuse esitaja viitab ka enda 2007. aasta bilansile ja 03. jaanuaril 2008

tehtud osaniku otsusele dividendide väljamaksmise kohta. Samuti peab kaebuse esitaja

ebaloogiliseks, et ettevõte otsustab vaatamata laenukoormusele maksta palka, mille puhul

on maksukohustus suurem. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et Sven Soeson on

andnud DeBesta Credit OÜ-le laenu ning selles olukorras tuleb väljamakseid käsitada

passiivse investeeringutuluna, mitte palgatuluna.

6. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduri poolt korralduste edastamisega

pankadesse rikuti maksusaladust, kuivõrd neis korraldustes toodi välja, et Sven Soeson ei

ole kättesaadav, samuti toodi korraldustes välja, et OÜ DeBesta Credit arvelduskontole on

erinevad Rootsi firmad kandud 26,8 miljonit krooni ning sellest on tehtud juhatuse

liikmele Sven Soesonile väljamakseid 17,9 miljoni krooni ulatuses. Kaebuse esitaja leiab, et

MKS §-st 26 ei tulene maksuhalduri õigust avaldada kolmandatele isikutele muuhulgas

kaebuse esitaja kohta käivat revisjoni algatamise fakti, summasid ega muud

informatsiooni. Kaebuse esitaja leiab, et põhjendatud huviks revisjonitoimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks on see, et selliselt läbiviidud revisjoni käigus ei saa tekkida

õiguslikke tagajärgi. Ka leiab kaebuse esitaja, et teabe andmise korraldused on

põhjendamata, asjassepuutumatud ja ebaproportsionaalsed, kuna hoolimata sellest kuhu ja

kuidas on raha liikunud, ei muutu kaebuse esitaja maksukohustus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb DeBesta Credit OÜ kaebusele

vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et pankadele tehtud

teabe andmise korraldused olid õiguspärased ning maksusaladuse hoidmise kohustust ei

ole rikutud. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja esindaja Sven Soeson ei olnud revisjoni

alguses maksuhaldurile kättesaadav, mistõttu esitati korraldused teabe saamiseks

pankadele. Vastustaja selgitab, et püüdlusi kaebuse esitaja esindaja kättesaamiseks

kinnitavad maksuhalduri poolt esitatud e-kirjad ning korraldused. Samuti rõhutab

vastustaja, et Sven Soeson oli teadlik revisjoni algatamisest, mida kinnitab tema 13.

novembri 2008 kiri, kus ta teatab, et on saanud kätte maksuhalduri korralduse, kuid

selgitab, et tal ei ole võimalik maksuhalduriga kohtuda. Samuti toob vastustaja välja, et

vastuseks maksuhalduri 20. jaanuari 2009 korraldusele ei esitanud kaebuse esitaja kõiki

raamatupidamise dokumente ning esindusõiguslik isik ei andnud seletusi DeBesta Credit

OÜ tegevuse kohta. Vastustaja leiab, et OÜ DeBesta Credit jättis täitmata

kaasaaitamiskohustuse, mis seisnes maksustamise seisukohast olulise teabe ja

dokumentide esitamata jätmises ning seetõttu tegigi maksuhaldur 15. ja 17. juunil 2009

korraldused krediidiasutustele, milles küsiti Sven Soesoni isiklike pangakontode

väljavõtteid. Maksuhaldur selgitab samuti, et MKS § 16 lg 3 kohaselt tuleb sellises

korralduses märkida kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ning kuna Sven Soeson on

saanud suures summas raha DeBesta Credit OÜ-lt, siis tekkis maksuhalduril kahtlus, et

raha võidi panna Sven Soesoni isiklikule kontole ning kuna temalt endalt selgitusi raha

liikumise kohta ei olnud võimalik saada, nõuti krediidiasutustelt tema isiklike

pangakontode väljavõtteid, milleks tehti motiveeritud korraldused.

8. Vastustaja leiab, et Sven Soesonile tehtud väljamaksete näol on tegemist juhatuse

liikmele makstud tasuga, mitte kasumieraldisega. Seejuures viitab vastustaja Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-426 (p. 8). Vastutaja leiab, et pärast

revisjoniakti koostamist kaebuse esitaja poolt esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed

ja on ilmselt koostatud tagantjärele. Vastustaja viitab ka sellele, et äriseadustiku § 157 lg 1

kohaselt võib teha osanikele väljamakseid puhaskasumist või eelmiste majandusaastate

jaotamata kasumist, millest on maha arvatud eelmiste aastate katmata kahjum, kinnitatud

majandusaasta aruande alusel. Vastustaja selgitab, et maksuhaldurile algselt esitatud 17.

juulil 2008 kinnitatud 2007 majandusaasta aruande kohaselt oli aasta kasum 135 422

krooni ning jaotamata kasum 208 761 krooni. Seega ei olnud puhaskasumist või eelmiste

perioodide jaotamata kasumist võimalik teha 972 825 kroonist väljamakset dividendideks.

Mis puutub vaide lisana esitatud uue 29. märtsil 2010 kinnitatud 2007. majandusaasta

aruannet, siis leiab vastustaja, et see on koostatud tagantjärgi lähtudes vaidlusaluse

maksuotsuse järeldustest. Vastustaja leiab samuti, et erinevus dividendi ja palgatulu

maksustamise vahel ei tulene töö sisust ja selle sagedusest.

9. Mis puudutab kaebuse esitaja etteheidet, et maksuhaldur on õigustamatult viivitanud

maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisega, siis selgitab vastustaja, et kaebuse esitajal

ei olnud õigust esitada taotlust maksuotsuse muutmiseks MKS § 101 lg 1 p 1 alusel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab et OÜ DeBesta Credit kaebus on põhjendatud üksnes

osaliselt. Kohus leiab, et vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks ei ole alust, kuna

maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ DeBesta Credit poolt Sven Soesonile tehtud

väljamaksed on majanduslikus mõttes käsitatavad juhatuse liikme tasudena, millelt peab

väljamakse tegija kinni pidama tulumaksu ning millelt tasuma sotsiaalmaksu maksuotsuses

näidatud suuruses. Samuti tuleb rahuldamata jätta taotlus tunnistada õigusvastaseks

maksuhalduri viivitus maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel. Nende taotluste

rahuldamata jätmist põhjendab kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 15-22.

11. Põhjendatuks peab kohus kaebust siiski osas, mis puudutab kaebuse esitaja etteheiteid

krediidiasutustele tehtud kaebuse esitaja maksusaladusega kaitstud andmete esitamise

kohta. Kohus ei nõustu siiski kaebuse esitaja väitega, et kolmandatelt isikutelt teabe

nõudmine on seetõttu täielikult õigusvastane või et see tooks kaasa revisjoni või selle

tulemuse õigusvastasuse, küll aga leiab, et krediidiasutustele tehtud korraldustes on

esitatud põhjendamatult üksikasjalikud andmed kaebuse esitaja tegevuse kohta, mida saab

käsitada maksusaladuse rikkumisena.

12. Haldusasja toimikust nähtuvalt on maksuhaldur teinud 17. juunil 2009 korraldused

teabe andmiseks Danske Bank A/S Eesti filiaalile (II kd, tl. 122), AS-ile Eesti

Krediidipank (II kd, tl. 135), AS Rarex banka Eesti filiaalile (II kd, tl. 140), AS-le

Swedbank (II kd, tl. 147) ja Tallinna Äripanga AS-ile (II kd, tl. 151) ning 15. juunil 2009

korralduse AS-le SEB Pank (II kd, tl. 145), milles kõigis nõutakse, et korralduste

adressaadiks olev krediidiasutus teataks, kas Sven Soeson omas neis krediidiasutustes

kontrollitaval perioodil arvelduskontosid ning esitaks arvelduskontode väljavõtted.

Korralduste põhjendavas osas on välja toodud, et maksuhaldur kontrollib OÜ DeBesta

Credit maksukohustuste täitmist perioodil jaanuarist 2006 kuni oktoobrini 2008, et

maksuhaldur on menetluse käigus tuvastanud, et DeBesta Credit OÜ Rootsi

arvelduskontole on tehtud erinevaid ülekandeid Rootsi firmade ja eraisikute poolt ning

raha kantakse sealt edasi kahele Rootsi eraisikule ning 13,8 miljonit Rootsi krooni on edasi

kantud DeBesta Credit OÜ arvelduskontole Eestis, kuhu on ka erinevad Rootsi firmad

kandnud 26,8 miljonit krooni, kusjuures sinna kontole kantud rahast on ligi 38,3 miljonit

krooni kantud edasi AS-i Tavid, kust osa raha on liikunud Rootsi ja seal erinevate Rootsi

eraisikute poolt sularahas välja võetud ning Sven Soesonile on AS-ist Tavid tehtud

väljamakseid 17,9 miljoni Rootsi krooni ulatuses. Samuti selgitatakse korraldustes, et Sven

Soesonilt ei ole võimalik saada teavet, kuidas kasutati rahasummasid, mis AS-ist Tavid

Sven Soesoni poolt sularahas välja võeti ning et maksuhalduril on kahtlus, et Sven Soeson

võis panna raha oma isiklikele pangakontodele. Viimaks märgitakse korraldustes, et kuna

Sven Soesonile ei ole tehtud DeBesta Credit OÜ poolt palga väljamakseid, on oluline välja

selgitada, kas ja mis ulatuses võis raha jääda Sven Soesoni käsutusse.

13. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et krediidiasutustele eelnimetatud

korralduste tegemine oli õigusvastane põhjusel, et eelnevalt ei pöördutud teabe saamiseks

maksukohustuslase poole. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 lg 1 kohaselt võib

maksuhaldur

nõuda

kolmandatelt

isikutelt,

sealhulgas

krediidiasutustelt,

teavet

maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Sama paragrahvi 2.

lõike kohaselt tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist teabe saamiseks pöörduda

maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed

maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile

teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate

asjaolude väljaselgitamist ning MKS § 72 lõike 5 punktis 6 sätestatud juhul. Käesoleval

juhul on maksuhaldur nii vaidlusaluses maksuotsuses kui ka kohtule esitatud kirjalikus

seletuses selgitanud, et OÜ DeBesta Credit ainus seaduslik esindaja Sven Soeson ei

ilmunud maksuhalduri nõudmisel maksuhalduri juurde selgitusi andma, samuti ei esitanud

kõiki varem nõutud dokumente. Vaidlust ei ole seejuures selles, et enamuse revisjoni ajast

viibis Sven Soeson välismaal. Kohus leiab, et maksuotsuses välja toodud asjaoludel oli

igati põhjendatud maksuhalduri pöördumine krediidiasutuste poole. Siinkohal märgib

kohus sedagi, et eelnimetatud korraldustega on maksuhaldur nõudnud teavet Sven

Soesoni isiklike arveldusarvete kohta, põhjendades seda vajadusega kontrollida

revideeritava isiku, st. OÜ DeBesta Credit poolt tehtud väljamakseid. Tarbetu oleks olnud

nõuda Sven Soesoni isiklike arveldusarvete kohta teavet OÜ-lt DeBesta Credit, kuna

viimane ei oleks neid esitada saanud. Teoreetiliselt oleks maksuhaldur võinud nende

saamiseks pöörduda ka Sven Soesoni kui DeBesta Credit OÜ revisjoni suhtes samuti

kolmanda isiku poole, ent see oleks olnud ebamõistlik, kuna maksuhaldur, kahtlustades, et

OÜ DeBesta Credit raha on jäänud Sven Soesoni käsutusse, ei oleks Sven Soesoni kui

potentsiaalselt vastavate andmete varjamisest huvitatud isiku käest saadud teavet niikuinii

saanud usaldada ning oleks selle kontrollimiseks siiski pidanud krediidiasutuste poole

pöörduma. Viimaks märgib kohus, et MKS § 61 lg 2 eesmärk on ennekõike kaitsta

kolmandat isikut maksuhalduri-poolse põhjendamatu tülitamise eest ning isegi selle nõude

rikkumine ei muuda kolmandale isikule esitatud korralduse alusel saadud tõendeid

lubamatuteks.

14. MKS § 61 lõikes 3 sätestatakse, et kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab

maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu

märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti

kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. MKS §-s 26 on aga sätestatud, et maksuhaldur,

tema ametnikud ja teised teenistujad on kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast

puudutavat teavet, sealhulgas kõiki andmekandjaid (otsused, aktid, teated ja muud

dokumendid) maksukohustuslase kohta, teavet andmekandjate olemasolu kohta, äri- ja

pangasaladust, mida nad teavad seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimise, maksu

määramise, maksuvõla sissenõudmise, maksuõigusrikkumise asja menetlemise või muude

teenistuskohustuste täitmisega. Maksusaladuse avaldamine on MKS § 26 lg 2 kohaselt

lubatud vaid maksukohustuslase kirjalikul nõusolekul või MKS §-des 27–30 nimetatud

juhtudel. Käesoleval juhul ühtegi MKS §-des 27-30 nimetatud juhtu ei esinenud, samuti ei

ole OÜ DeBesta Credit andnud kirjalikku nõusolekut maksusaladuse avaldamiseks. Kohtu

hinnangul tuleb aga MKS § 61 lõikes 3 sätestatud korralduse põhjendamise kohustust

käsitada erinormina maksusaladuse hoidmiseks kohustava MKS § 26 lg 1 suhtes. MKS §

61 lg 3 kohaselt tuleb kolmandale isikule tehtud teabe andmise korralduses märkida

maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda

isiku poole pöördumise põhjus. Eeltoodust tuleneb otsesõnu, et sellises korralduses tuleb

ära näidata, millise maksukohustuslase ja millise perioodi ning milliste konkreetsete

maksude tasumise õigsust maksuhaldur kontrollib. Seetõttu ei saa nõustuda kaebuse

esitaja seisukohaga, et õigusvastane on juba revisjoni alustamise fakti teatavaks tegemine

kolmandatele isikutele. MKS-is ei sätestata üksikasjalikumalt, milliseid andmeid peaks

sisaldamata kolmandale isikule tehtava korralduse see osa, milles esitatakse kolmanda isiku

poole pöördumise põhjus. Kohus leiab, et selles osas tuleb leida mõistlik tasakaal

korralduse põhjendamise ja maksusaladuse hoidmise kohustuse vahel. See tähendab, et

korralduses tuleb selle esitamise põhjused välja tuua selliselt, et korralduse adressaat saaks

veenduda, et temalt nõutava teabe saamine on maksukohustuslase jaoks kontrolli

eesmärki arvestades tõepoolest vajalik ning samas tuleb konkreetset teavet

maksukohustuslase kohta kontrollimenetluses teatavaks saanud asjaolude kohta esitada

kolmandale isikule nii vähe kui võimalik. Kohtu hinnangul peab kolmanda isiku poole

pöördumise põhjuse kirjeldus sisaldama põhjendusi selle kohta, miks pöördub

maksuhaldur just selle kolmanda isiku poole (nt. põhjusel, et maksukohustuslase enda

käest ei ole võimalik vastavat teavet saada), samuti peab korraldusest nähtuma, miks on

nõutav teave maksuhalduri jaoks vajalik. Kohus leiab, et käesoleval juhul on maksuhaldur

aga krediidiasutuste poole pöördumise põhjuse kirjeldamisel toonud välja põhjendamatult

palju üksikasju, mis on talle teatavaks saanud OÜ DeBesta Credit revisjoni käigus. Kohtu

hinnangul ei ole konkreetsed asjaolud, mis puudutavad seda, millistes summades on OÜ

DeBesta Credit arveldusarvetel tehinguid tehtud või kas või kuidas on sularaha välja

võetud, krediidiasutustele esitatud teabe andmise korralduse põhjendamiseks vajalikud.

Korraldustes piisanuks sellest, kui oleks välja toodud, et kontrolli tulemusena on

maksuhaldur leidnud, et OÜ DeBesta Credit on märkimisväärse osa rahast sularahas välja

võtnud ning et tal on kahtlus, et äriühingu ainuosanik ja ainus juhatuse liige ning

teadaolevalt ainus selle äriühingu nimel tehinguid teinud isik Sven Soeson võis selle kanda

oma isiklikele arveldusarvetele. Viimast asjaolu (kahtlust) neis korralduses kolmandate

isikute eest varjata võimalik ei oleks olnud, kuna vastasel juhul ei sisaldanuks korraldust

põhjendust selle kohta, miks on DeBesta Credit OÜ maksude tasumise õigsuse

kontrollimiseks vajalik Sven Soesoni isiklike arveldusarvete andmete saamine. Seetõttu

leiab kohus, et krediidiasutustele 15. ja 17. juunil 2009 korralduste andmine on

õigusvastane vaid sel määral, et neis avaldati põhjendamatult üksikasjalikku teavet

maksumenetluses tuvastatud asjaolude kohta.

15. Kaebuse esitaja on taotlenud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.

märtsi 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/2503-20 tühistamist täiendava tulumaksu ja

sotsiaalmaksu osas. Käesolevas kohtumenetluses ei ole poolte vahel enam vaidlust selles,

et kontrollitaval perioodil on OÜ DeBesta Credit arvelduskontolt väljastatud Sven

Soesonile 242 775 Eesti krooni ning samuti on Sven Soesoni isiklikku kasutusse jäänud

OÜ DeBesta Credit arveldusarvelt välja võetud rahast 540 867 Rootsi krooni, 10 147

Ameerika Ühendriikide dollarit ja 200 eurot ehk kokku on Sven Soesoni kasutusse jäänud

1 331 781 krooni väärtuses OÜ DeBesta Credit raha. Kohtumenetluses on kaebuse esitaja

loobunud varem esitatud väitest, et osaliselt oli tegemist OÜ-le DeBesta Credit antud

laenu tagasimaksetega. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, milline on

eelnimetatud summas Sven Soesonile tehtud väljamaksete iseloom – maksuhaldur on

vaidlustatud otsuses leidnud, et tegemist on olemuselt juhatuse liikmele makstud tasuga,

millelt kuulub kinnipidamisele tulumaks ning tasumisele sotsiaalmaks, kaebuse esitaja

seevastu leiab, et tegemist on pigem kasumieraldisega.

16. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Sven Soesonile tehtud väljamakseid tuleb

kõiki maksu- ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid arvestades käsitada töise tuluna,

mitte investeeringutelt makstud dividendidena. Käesoleval juhul on ilmne, et vaidlustatud

väljamakseid ei kajastatud nende väljamaksete tegemise ajal OÜ DeBesta Credit

raamatupidamises ei töötasumaksetena ega dividendidena. Kohus leiab, viidates

samasisulisele Tallinna Ringkonnakohtu seisukohale haldusasjas 3-05-426, et olukorras,

kus äriühingu raamatupidamine ei kajasta tegelikult tehtud väljamakset ei töötasuna ega

kasumieraldisena, osutub määravaks tasu saaja roll äriühingu kasumi teenimisel, teisisõnu

see, kas tasu saaja osales kasumi teenimisel pigem aktiivselt äriühingut juhtides või

passiivse investorina. Käesoleval juhul on tuvastatud, et OÜ-l DeBesta Credit ei olnud

ühtegi töötajat, samas tegeles äriühing pidevalt majandustegevusega, mis seisnes sisuliselt

finantseerimisteenuste osutamises. Vaidlust ei ole selles, et enamasti tähendas see

rahaülekannete tegemist või sularaha edasi andmist ning tagasimaksete ootamist ja

kontrollimist. Kohus ei nõustu aga kaebuse esitaja seisukohaga, et selline tegevus ei

eeldanud juhatuse liikme töist panust. OÜ DeBesta Credit majandustegevuseks olevate

tehingute tegemiseks oli vaja sooritada konkreetseid toiminguid, mis on igal juhul

käsitatav töise panusena. See, et tegemist polnud igapäevase tegevusega, ei võta sellelt töö

iseloomu. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et Sven Soesonil ei tulnud täita

juhatuse liikmele omaseid juhtimisfunktsioone, kuna ettevõttes ei olnud töötajaid.

Töötajate puudumine välistab tõepoolest personalijuhtimise, mitte aga seda, et ettevõtte

juhtimiseks tuli teha tööd. Selles, et Sven Soeson tegi konkreetseid toiminguid

(rahaülekandeid, sularaha väljavõtmist jms), mis oligi OÜ DeBesta Credit kasumi

saamisele orienteeritud tegevuse sisuks, ei ole ometi vaidlust. Ettevõtte juhtimine juhatuse

liikmena ei eelda tingimata ettevõtte töötajate töö korraldamist, väikese ettevõtte puhul on

täiesti mõeldav, et kogu töö teebki ära juhataja.

17. Passiivse investorina, kellele tehtud väljamakseid, mida ettevõtte raamatupidamises

korrektselt kajastatud ei ole, saaks käsitada kasumieraldisena, tuleb kõne alla isik, kellele

makstakse sellist tasu tehtud investeeringu, mitte töise panuse eest. Käesoleval juhul oli

OÜ DeBesta Credit omakapital kontrollitaval perioodil 40 000 krooni, samas kasutati

majandustegevuses märkimisväärselt suuremates summades raha, mis ei olnud OÜ

DeBesta Credit kasutuses mitte omakapitali arvelt, vaid saadud muul moel (nt. laenudena).

Seega ei saa väita, et Sven Soesoni investeering ettevõttesse, mis seisnes 40 000 krooni

suuruses omakapitalis, oleks olnud ettevõtte majandustegevuse ja kasumi saamise

seisukohast sellise tähtsusega, et Sven Soesonile tehtud väljamakseid saaks käsitada

investeeringutuluna. OÜ DeBesta Credit majandustegevuse tulem sõltus konkreetselt

juhatuse liikme töisest panusest, mitte ettevõttesse tehtud investeeringust.

18. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga, et teistele isikutele märkimisväärselt

võlgu oleva ettevõtte puhul on palga maksmine ebaloogiline või et ebaloogiline on palga

maksmine Sven Soesonile olukorras, kus ettevõte on samal ajal Sven Soesonil võlgu

laenulepingu alusel. Kohtu hinnangul ei ole siinkohal sootuks oluline see, kas Sven Soeson

oli OÜ-le DeBesta Credit mingisugust laenu andnud või mitte, kuivõrd käesolevas

menetluses ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud maksuotsusega maksustatud summad ei

olnud laenu tagasimaksed. Küll aga märgib kohus seda, et kui Sven Soeson füüsilise

isikuna oligi andnud OÜ-le DeBesta Credit laenu, siis ei saa selle pinnalt kuidagi väita, et

tehtud väljamaksed olid dividendid. Dividende makstakse investeerimispanuse eest

ettevõtte omakapitali, võlausaldajale, kes annab ettevõttele laenu, makstakse selle eest

laenulepingus ettenähtud intresse, mitte dividende ettevõtte kasumi arvelt. Seega see, kas

või millised võlaõiguslikud suhted võisid olla Sven Soesoni ja OÜ DeBesta Credit vahel, ei

oma mingisugust tähtsust tehtud väljamakse liigitamisel juhatuse liikme tasuks või

dividendideks.

19. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et väljamaksete käsitamine

dividendidena ei saa kõne alla tulla ka seetõttu, et vaatlusalusel ajal ei olnud OÜ DeBesta

Credit majandusaasta aruannetes esitatud majandusnäitajatest tulenevalt osanikele

dividendide maksmine võiamlik. Maksumenetluses on maksuhaldurile esitatud OÜ

DeBesta Credit 2007. aasta majandusaasta aruanne (II kd, tl. 74 jj), millest nähtub, et OÜ

DeBesta Credit selle majandusaasta kasum ning eelnevate majandusaastate jaotamata

kasum ei olnud nii suur, et sellest oleks saanud teha selliseid väljamakseid, nagu Sven

Soesonile tehti. Kohus nõustub ka maksuhalduri seisukohaga, et hiljem esitatud

majandusaasta aruanne (I kd, tl. 29 jj) ning kasumi jaotamise ettepanek (I kd, tl. 18) ei ole

usaldusväärsed tõendid ning on tõenäoliselt koostatud pärast seda, kui kaebuse esitaja sai

teada

maksuhalduri

järeldustest.

Maksuhaldur

on

oma

seisukohta

tõendite

ebausaldusväärsuse kohta põhjendanud ning kohus nõustub maksuhalduri põhjendustega.

Kaebuse esitaja poolt kaebuse täienduses välja toodud seisukoht, et maksukohustuslane

peabki maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludest lähtudes oma raamatupidamisaruandeid

muutma, ei ole antud juhul asjakohane, kuna käesoleval juhul ei ole maksuhaldur

tuvastanud, et väljamakse näol oleks tegu dividendiga, mis võiks õigustada varasemate

aruannete vastavasisulist muutmist. Ei raamatupidamist reguleerivatest ega maksualastest

õigusaktidest ei tulene, et isik võiks pärast maksukontrolli läbiviimist oma

raamatupidamisaruandeid muuta selliselt, et need ei toeta maksuhalduri järeldusi.

20. Eeltoodu tõttu on maksuhaldur õigesti leidnud, et Sven Soeson on OÜ DeBesta

Credit kasumi teenimisel osalenud äriühingut juhtides ning selle nimel tehinguid tehes,

mitte aga passiivse investorina ning seetõttu on maksuhaldur õigesti lugenud väljamaksed

Sven Soesoni töötasuks. Kaebuse esitaja väide, et väljamaksed on oluliselt suuremad samal

tegevusalal tegutsevates ettevõtetes makstavatest keskmistest töötasudest, ei anna alust

asuda teistsugusele seisukohale. Esiteks ei ole teada, milliste andmete alusel on kaebuse

esitaja poolt viidatud statistilised näitajad saadud, ent ebausutav on, et nende saamisel on

võrreldud ettevõtteid, mis on sarnased OÜ-ga DeBesta Credit. Samuti ei takista miski

ettevõtjal maksta töötajale või juhatuse liikmele teistega võrreldes oluliselt suuremat tasu.

Kohus leiab samuti, et lugedes kõik vaidlusalused väljamaksed palgatuluks, ei ole

maksuhaldur karistanud kaebuse esitajat väljamaksete raamatupidamisaruannetes kohase

vormistamata jätmise eest, vaid põhjendatult analüüsinud Sven Soesoni tegevust kaebuse

esitaja majandustegevuse korraldamisel ning selle pinnalt leidnud, et majanduslikus mõttes

on tegemist töötasu maksmisega.

22. Viimaks on kaebuse esitaja taotlenud, et kohus tunnistaks õigusvastaseks

maksuhalduri viivituse maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel ning kohustataks

maksuhaldurit taotluse läbi vaatamiseks. Kohus leiab, et need taotlused on

põhjendamatud. Sisuliselt esitas kaebuse esitaja maksuotsuse muutmise taotluse samadel

asjaoludel, millele tugineti ka hiljem Maksu- ja Tolliametile esitatud vaides. MKS § 101 p 1

ning lg 2 kohaselt on maksukohustuslase taotluse alusel maksuotsuse muutmine

maksukohustuse vähendamiseks võimalik üksnes siis, kui maksuotsuse muutmise taotlus

on esitatud maksuotsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, või kui möödunud

tähtaeg on ennistatud. Maksukohustuslase poolt esitatud taotlusena maksuotsuse

muutmiseks tuleb pidada ka maksuotsuse peale esitatud vaiet. Käesoleval juhul ei ole

vaidlust selles, et kaebuse esitaja esitas Maksu- ja Tolliametile vaide. Selles korrati sisuliselt

varem esitatud taotluses toodud põhjendusi ning ka taotlus oli sama, mis vaides. Seega

sisuliselt on kaebuse esitaja korranud 29. märtsil 2010 esitatud taotluses toodud taotlusi

Maksu- ja Tolliametile esitatud vaides. Teisisõnu esitas kaebuse esitaja uue samasisulise

taotluse enne eelneva taotluse lahendaist ära ootamata. Selles olukorras tuleb kohtu

hinnangul lugeda, et vaide esitamine sisuliselt asendab varasemat taotlust ning kahe

samasisulise taotluse paralleelne läbivaatamine ei olnud vajalik ning maksuotsuse

muutmise taotluse kohta on tehtud otsus vaideotsusega. Seetõttu ei saa väita, et taotluse

läbivaatamisega oleks viivitatud.

23. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul on kaebus

rahuldatud osaliselt vaid ühe tuvastusnõude osas. Kohtu hinnangul on selle nõude osakaal

kogu kaebuse mahust tagasihoidlik. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist summas 1047 eurot, esitades selle kohta OÜ Rigolt arve ning arve tasumist

kinnitava maksekorralduse koopia. Kohus tõdeb, et menetluskulu on kantud. HkMS § 93

lg 3 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus

leiab, et kuivõrd tegelikult on OÜ DeBesta Credit esindamise kohtumenetluses

korraldanud selle juhatuse liige Sven Soeson, ei saa õigusabikulu kandmist pidada

põhjendatuks. Iseenesest ei ole menetlusosalisel keelatud tasuda õigusabi eest teisele

äriühingule, ent HkMS § 93 lg 5 mõistes on selline kulu põhjendamatu. Seetõttu ei ole ka

oluline täpselt kindlaks määrata kaebuse rahuldamise proportsiooni. Riigilõivu on kaebuse

esitaja tasunud kaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 13 sätestatud määras lähtudes

maksuotsusega vaidlustatud maksusummas. Samasugune riigilõiv oleks tulnud tasuda ka

juhul kui kaebuse esitaja osaliselt rahuldatud tuvastusnõuet esitanud ei oleks. Seega ei ole

ka riigilõivu osaline väljamõistmine vastustajalt põhjendatud ning kummagi poole

menetluskulud tuleb jätta poole enda kanda.

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.12.2011 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

Võtta vastu DeBesta Credit OÜ avaldus kaebusest osalise loobumise kohta.

Tühistada osaliselt Tallinna Halduskohtu 21.01.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-2011 ja

lõpetada asja menetlus kaebuse taotluste osas tunnistada õigusvastaseks Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse viivitus DeBesta Credit OÜ poolt 29.03.2010 esitatud

maksuotsuse muutmise taotluse läbivaatamisel ja kohustada maksuhalduri nimetatud taotlust

läbi vaatama.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja DeBesta Credit OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

DeBesta Credit OÜ menetluskulud jätta tema enda kanda.