3-10-321/61 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. jaanuar 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-10-321

Haldusasi

V.K.i kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 21. septembri 2009 maksuotsuse nr 12.2-

3/5474-3 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungitel 27. oktoobril 2010 ja 16. detsembril 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: V.K.

Esindaja: adv. Madis Mahlapuu

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Katre Kuhi

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.K.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 21. septembril 2009 maksuotsusega nr

12.2-3/5474-3 kohustati V.K.i tasuma 280 000 krooni tulumaksu. Maksuotsuses asuti

seisukohale, et V.K. on 2006. aastal saanud 231 878 krooni ning 2007. aastal 1 030 309 krooni

maksustatavat tulu, mida ei kajastatud maksuhaldurile esitatud füüsilise isiku 2006. ja 2007.

aasta tuludeklaratsioonides. Maksuotsuses tuvastas maksuhaldur, et 2006. ja 2007. aastal

ületasid V.K.i kulutused olulisel määral tema poolt deklareeritud tulusid ning seetõttu loeti

V.K.i tuluks enda arveldus- ja limiidikontodele tehtud sularaha sissemaksete summad kokku

378 737 krooni ning OÜ-lt CTT laekunud summa 883 450 krooni. Maksuotsuses

põhjendatakse seda seisukohta järgmiselt:

•

Tõendamist ei leidnud arvelduskontodele sissemaksete tegemine pangalaenust saadud ning

väidetavalt ASi Hansapank hoiulaekas hoitud summade arvelt, kuna V.K.il ei olnud

Hansapangas hoiulaegast ning ei ole usutav, et isik võtaks kontolt raha, hoiaks seda pikka

perioodi jooksul ning teeks siis vajadusel sularahas kontole sissemakseid

•

V.K. ei saanud sularaha sissemakseid teha oma palgatulu arvelt, kuna sellest tasus ta

pangalaenu tagasimakseid.

•

Usutav ei ole materiaalse abi saamine oma elukaaslase emalt J. K., kuna viimase kontolt

sularaha väljavõtu kuupäevad ei klapi V.K.i pangakontole sularaha sissemaksmise

kuupäevadega ning samas toetas J. K. oma tütre perekonda pangaülekannetega tütre K. K.

arvelduskontole.

•

Usutav ei ole laenu saamine I. B., kuna on ebatõenäoline, et isik sai rublades laenu 2006. aasta

alguses, hoidis seda pika perioodi jooksul ning tegi sularahas kontole sissemakseid selleks, et

tasuda oma võlad teistele kreeditoridele või kanda endaga seotud äriühingu PoKi Ehitus

arvelduskontole; liiatigi esitati leping I. B. pärast kontrollaktiga tutvumist ning varem ei

maininud V.K. kordagi laenu saamist I. B..

•

Usutav ei ole kulutuste tegemine emalt saadud päranduse arvelt, kuivõrd pärandi saamine on

tõendamata, samas ei ole usutav, et väidetavalt tarveesemetena saadud pärandvara müügist

oleks võinud saada kontole tehtud sissemaksetega samas suurusjärgus summasid.

•

Analüüsides V.K.ile maksumaksjate registri kohaselt aastatel 1999-2008 tehtud väljamakseid,

on ilmne, et tal ei olnud võimalik eelnevatel aastatel koguda töötasust sääste, mille arvelt oleks

võinud teha 2006. ja 2007. aastal arvelduskontole sularaha sissemakseid.

• Usutav ei ole V.K.i selgitus, et OÜ-lt CTT saadud summa näol oli tegemist laenuga, mille ta

sai tegelikult Vene äriühingult OOO Fort, kuna selle kohta puuduvad mistahes tõendid ning

on ebatõenäoline, et äriühing oleks nõus andma füüsilisele isikule sellises summas laenu, ilma

tehingu tingimusi ja laenu tagastamise kuupäeva fikseerimata. Tõendamata on, et OÜ CTT

oleks nõudnud või nõuaks V.K.ilt talle kantud raha tagasi.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. 08. veebruaril 2010 esitas V.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 21. septembri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5474-3

tühistamist, nõustumata maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud hinnanguga. Kaebuse

esitaja leiab, et maksuhaldur on hinnanud tõendeid ning tõlgendanud seadust kaebuse esitaja

kahjuks ning lähtunud maksustamisel asjaoludest, mis on ebaselged ja tõendamata. Kaebuse

esitaja ei nõustu etteheidetega kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta.

3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et pangakontole tehtud sularaha sissemaksed on tehtud

tulumaksuga mittemaksustatavate vahendite arvel. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et ta ei

ole füüsilisest isikust ettevõtja, mistõttu puudub tal kohustus pidada tulude ja kulude

kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust ning viitab seejuures Riigikohtu otsuse nr

3-1-1-57-07 punktile 10. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on uurimisprintsiipi eirates

jätnud tähelepanuta asjaolu, et maksukohustuslane oli saanud maksustamisele mittekuuluvat

tulu ja kogunud sääste kontrollitavale perioodile eelnevatel aastatel. Samuti toob kaebuse

esitaja välja, et selgitas maksuhaldurile korduvalt, et pangakontole tehtud sularaha sissemaksed

olid AS-st Swedbank saadud laenu jäägid ning on esitanud ka 03. oktoobril 2005. aastal

sõlmitud laenulepingu, mille alusel sai ta sularahana kätte kokku 57 000 USD, millest osa

hoidis hoiulaekas ning vajadusel tegi sealt sissemakseid oma arvelduskontodele. Samuti

selgitab kaebuse esitaja, et ta sai rahalist toetust J. K. ning I. B. ning müüs 2006. aastal liisitud

sõiduki BMW, millest laekunud 500 000 krooni hoidis hoiulaekas. Kaebuse esitaja rõhutab, et

ainuüksi sularahalaen summas 57 000 USD oli piisav 2006. ning 2007. aastal tehtud kulutuste

katteks, s.h ka vaidlusalusteks sularaha sissemakseteks.

4. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et tal ei olnud pangas hoiulaegast,

kuivõrd AS SEB tõendist nr 09K1/13 5.4-1.4/15277 nähtuvalt on panga ning kaebuse esitaja

vahel sõlmitud hoiulaeka leping. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur jättis

põhjendamatult tähelepanuta I. B. saadud laenu summas 20 000 USD, kuigi kaebuse esitaja

on maksuhaldurile esitanud sellekohase laenulepingu ning maksuhaldur ei ole tuvastanud, et

nimetatud leping oleks võltsitud või kehtetu. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole oluline, et ta

esitas I. B. sõlmitud laenulepingu alles peale kontrollaktiga tutvumist, kuivõrd

maksukohustuslase õigus esitada omapoolseid tõendeid maksumenetluse igas etapis tuleneb

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-07 punktist 11. Kaebuse esitaja lisab, et J. K. on

maksuhaldurile kinnitanud, et andis kaebuse esitajale rahalist abi summas 97 237 krooni ja 20

senti laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks panga ees ning ei oma tähtsust, millisel

otstarbel kaebuse esitaja sellist rahalist abi kasutas. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile

ette, et viimane on jätnud tähelepanuta selgituse emalt saadud päranduse ning aastast 1979

teenitud raha kohta.

5. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et OÜ-lt CTT saadud 883 450 krooni näol on tegemist

laenuga, mida tõendavad asjas olevad dokumentaalsed tõendid ning ei nõustu maksuhalduri

väitega justkui kaebuse esitaja oleks kasutanud OÜ-lt CTT saadud summat isiklike kulude

katmiseks. Kaebuse esitaja toob välja, et OÜ CTT ja V.K.i vahel sõlmiti 22. jaanuaril 2007

käsundusleping, mille kohaselt vahendab kaebuse esitaja käsundisaajana kinnistu ostmist

aadressil Järveküla-küla, tehingu sooritamiseks kandis OÜ CTT kaebuse esitajale

pangaülekandega 876 200 krooni. OÜ CTT andmetest nähtuvalt sai kaebuse esitaja raha

maatüki soetamiseks ning raha on äriühingule tagastatud, mida kinnitavad ka äriühingute

Tender ja FORT maksekorraldused, saldoteatis ning äriühingu FORT õiend.

6. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri viitega TuMS § 6 lõike 1 kaudu TuMS § 12 lõikele

1 ja §-dele 13-22, kuivõrd TuMS § 6 lõige 1 võimaldaks maksuhalduril meelevaldselt oma suva

järgi maksustada TuMS nimetamata sissetulekuid, mida ei saa käsitleda maksukohustuslase

tuluna nimetatud seaduse mõttes. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur

on seadust kohaldanud vääralt ja maksukohustuslase kahjuks.

7. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on talle pannud ebaproportsionaalse ja võimatu

tõendamiskoormuse. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei ole järginud

uurimispõhimõtet, tuvastamata korralikult hoiulaeka olemasolu, jättes kontrollimata

võimalikud säästud varasematest perioodidest, kontrollimata sisulisi asjaolusid seoses OÜ

CTT ja kaebuse esitaja vahel 22. jaanuaril 2007 sõlmitud käsunduslepinguga ning lähtutud

vaid formaalsetest lähtekohtadest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et füüsilisel isikul ei ole kohustust

säilitada dokumente ega muid tõendeid tehtud tehingute või antud saadud tulu kohta, viidates

Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-34-07 ning leides, et käesoleval juhul lasus maksukohustuslasel

kohustus tõendada, et maksuhaldur on maksusumma määranud valesti. Lisaks viitab

vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 3-07-1666 punktidele 10 ja 11 ning leiab, et

kuivõrd kaebuse esitaja ei ole seniajani esitanud tõendeid tõendamaks, et maksusumma on

valesti määratud, siis on V.K. saanud maksustatavat tulu, mis on rahaliselt hinnatav,

tagastamatu ja realiseeritav ning seega on ka maksuotsus õiguspärane.

9. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et kaebuse esitaja võis Hansapangast saadud laenu

hoida pika perioodi jooksul hoiulaekas ning teha sealt vajaduse korral sularahas kontole

sissemakseid. Samuti ei ole maksuhalduri jaoks usutavad kaebuse esitaja väited selle kohta, et

ta sai J. K. majanduslikku toetust laenumaksete tasumiseks, kuivõrd perekonda toetades

kandis J. K. raha V.K.i elukaaslasele ehk enda tütrele toetuseks üle pangakontole ning

arusaamatuks jääb, miks valis J. K. kaebuse esitaja puhul tema toetamiseks sularahaga

arveldamise viisi. Ka leiab vastustaja, et kaebuse esitaja poolt on tõendamata väide, et ta sai

laenu I. B., kuivõrd maksuhalduri jaoks on ebatõenäoline, et isik võis saada 2006. aasta

alguses laenu rublades, hoida seda pika perioodi vältel, teha sularaha kontole sissemakseid, et

konverteerida raha USA dollaritesse ja tasuda tagasi võlad teistele kreeditoridele või

pooleteise aasta möödudes üle kanda temaga seotud äriühingu OÜ PoKi Ehitus

arvelduskontole kinnistu blokeerimiseks. Lisaks selgitab maksuhaldur, et V.K. esitas

vastustajale I. B. seotud laenulepingu alles vaidemenetluses, mistõttu on maksuhaldur

seisukohal, et I. B. ei ole andnud kaebuse esitajale laenu.

10. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga nagu OÜ-lt CTT saadud 883 450 krooni

näol oleks tegemist laenuga. Maksuhaldur selgitab, et OÜ CTT poolt esitatud dokumentide

kohaselt sai kaebuse esitaja äriühingult raha OÜ-le CTT maatüki soetamiseks, samas on

tõendatud, et OÜ CTT maksuotsuse koostamise päevani kinnistuid ei omanud. Maksuhaldur

lisab, et hiljem jäeti tehingud ära ning puuduvad dokumendid, millele tuginedes oleks

võimalik välja selgitada, et kaebuse esitaja poolt on äriühingule raha tagastatud, samas ei ole

kaebuse esitaja OÜ CTT raamatupidamisregistrite andmetel ka äriühingule võlgu. Ka peab

vastustaja paljasõnaliseks väidet, et laen tagastati OÜ-le CTT läbi Vene Föderatsiooni

ettevõtete Fort ja Tender, kuivõrd nimetatud väite tõendmaiseks ei ole esitatud ühtegi

dokumenti.

11. Vastustaja selgitab, et maksuhaldur esitas korralduse hoiulaeka kohta vaid AS-le

Swedpank, kuna kaebuse esitaja kinnitas maksuhaldurile antud seletuses, et hoiulaegas asus

just nimetatud pangas. Samuti lisab vastustaja, et ei ole rikkunud uurimiskohustust ega

kohaldanud seadust vääralt ning maksukohustuslase kahjuks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et V.K.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja poolt enda pangakontodele tehtud

sularahasissemaksed on tehtud konkreetselt tuvastamata, ent maksustatava tulu arvelt ning

põhjendatult on kaebuse esiaja maksustatava tuluna käsitatud ka OÜ-lt CTT saadud summat.

13. Kohus ei nõustu esmalt kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on talle pannud

ebamõistliku tõendamiskoormuse. On tõsi, et füüsilisel isikul, kes ei ole füüsilisest isikust

ettevõtja,

ei

ole

kohustust

pidada

oma

tulude

ja

kulude

kõikehõlmavat

raamatupidamisarvestust, ent samas on tal siiski kohustus esitada õigete ja täielike andmetega

tuludeklaratsioon ning selleks peab füüsiline isik maksustamisperioodidel toimunud

laekumiste ja väljamaksete kohta säilitama andmed, mille alusel saaks maksuhaldur vajaduse

korral kontrollida deklareeritud andmete õigsust. Maksumaksja peab sellise tulude ja kulude

tõendamise vajadusega arvestama. TuMS § 36 lg 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud

pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu

kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Seega ei saa kaebuse esitaja vaidlustada maksuotsust

argumendil, et ta ei säilitanud vaidlusaluste tehingute/toimingute aluseks olevaid tõendeid

vastava kohustuse puudumise tõttu.

14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et V.K. on teinud kontrollitaval perioodil oma

arvelduskontodele sularahasissemakseid 341 437 krooni ulatuses ega ka selles, et OÜ CTT

kandis V.K.i kontole 883 450 krooni. Vaidlus taandub aga küsimusele, kas sularaha, mille

kaebuse esitaja oma arvelduskontodele maksis, on käsitatav kaebuse esitaja tuluna, nagu leidis

maksuhaldur või on tegemist maksustamisele mittekuuluvate vahenditega, nagu väidab olevat

kaebuse esitaja. OÜ-lt CTT saadud summa osas on vaidlus selles, kas tegemist oli V.K.ile

antud laenuga, mis kuulub tagastamisele ning mida ei saa seetõttu käsitada V.K.i tuluna, või

on tegemist kaebuse esitaja tuluga.

15. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitaja ei ole suutnud tõendada ega veenvalt

põhjendada, et arvelduskontodele tehtud sularahasissemaksed on tehtud maksustamisele

mittekuuluvate vahendite arvelt. Kaebuse esitaja väide, et sularahasissemakseid tehti

Hansapangast saadud laenu jäägi arvelt, ei ole eluliselt usutav. Kuigi on tõendatud, et kaebuse

esitaja kasutas AS-is SEB Pank hoiulaegast ning avas seda kontrollitaval perioodil korduvalt,

ei kinnita see, et arvelduskontodele tehtud sissemaksed tehti varem saadud laenu jäägi arvelt.

Esiteks ei ole usutav, et isik võtab krediidiasutusest laenu ning hoiab suure osa sellest (57 300

USD) hoiulaekas ning kannab sularaha arvelduskontole tagasi eelkõige selleks, et tasuda

laenulepingu kohaseid tagasimakseid. Selline käitumine on majanduslikult ebaloogiline.

Lisaks tuleb märkida, et kuigi vaidlust pole selles, et kaebuse esitaja võttis AS-ga Hansapank

03. oktoobril 2005 sõlmitud laenulepingu alusel tema arvelduskontole välja makstud 134 300

EUR suurusest summast 07. oktoobril 2005 sularahas välja 57 300 USD suuruse summa, ei

ole mistahes tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks selle summa pannud hoiulaekasse.

Nimelt nähtub AS-i SEB Pank 17. novembri 2009 tõendist nr 7.3.5-4/1140973 (kd II tl. 51),

et kaebuse esitaja ei ole hoiulaegast 2005. aasta oktoobrikuus avanud, pärast Hansapangast

saadud laenu osalist sularahas väljavõtmist (07. oktoobril 2005) käis V.K. hoiulaegast avamas

alles 11. novembril 2005. Seega ei ole kinnitust leidnud kaebuse esitaja väide, et hoiulaekas

hoidis ta Hansapangast saadud laenuraha. Tõenäoline on, et Hansapangast laenuna saadud

57 300 USD kasutas V. K. mingisugusel tuvastamata eesmärgil ning sellel ei ole mingisugust

seost hiljem arvelduskontole tehtud sularahasissemaksetega. Oleks ka igati loogiline, et isik

võtab pangakontolt sularaha välja mingisugusel sellisel mõistlikul eesmärgil, mis eeldab just

sularaha kasutamist, ebaloogiline ja mitteusutav on aga see, et isik võtab pangakontolt

sularaha, hoiab seda enam kui kuu aega enda käes, paigutab seejärel hoiulaekasse ning hakkab

selle raha arvelt tegema järk-järgult pangakontole sissemakseid. Arvestades seda, et kaebuse

esitaja on võrdlemisi sageli käinud SEB Pangas asuvat hoiulaegast avamas, on põhimõtteliselt

usutav, et teatud hulk rahast, mille ta oma arvelduskontodele sularahas sisse maksis, võis

pärineda hoiulaekast, ent asjaolu, et raha on hoitud hoiulaekas, ei kinnita mingil juhul seda, et

tegemist oli mingisuguste maksustamisele mittekuuluvate vahenditega.

16. Kohtu hinnangul ei saa usaldusväärseteks pidada J. K. poolt kohtule antud ütlusi. Esiteks

tuleb tähele panna, et tunnistaja on kaebuse esitaja lähikondne, kellel on kaebuse esitajaga

kahtlemata olnud erinevaid rahalisi suhteid, mistõttu võib tunnistaja olla huvitatud sellest, et

asjaolud tuvastataks kaebuse esitajale kasulikul moel. Samas on kogu selgitus, et J. K. abistas

materiaalselt oma tütre perekonda, andes V.K.ile sularaha, ebausutav. Nii kaebuse esitaja kui

tunnistajana üle kuulatud J. K. selgitasid, et väidetava abistamise põhjuseks oli eelkõige see, et

nad olid laenu kaastaotlejad ning J. K. poolt antud raha oli justkui selleks, et tasuda laenu

tagasimakseid, kuigi tunnistaja möönis, et ei tundnud tegelikult huvi, mis eesmärgil raha

kasutatakse. Kohus möönab, et kaaslaenusaaja poolt laenusaajale tagasimakseteks raha

andmises iseenesest ei ole midagi ebaloomulikku, ent nõustub samas maksuhalduri

seisukohaga, et äärmiselt ebaloomulik on selle raha andmine sularahas, kuivõrd laenu

tagasimaksed tuli V.K.il teha ülekandega pangakontolt. Sellisel juhul oleks loogiline, et ka J.

K. oleks talle raha andnud pangakonto kaudu. Täiendavalt on maksuhaldur tuvastanud, et J.

K. andis raha ka oma tütrele, ent seda tegi ta pangaülekandega. Iseäranis kummaliseks tuleb

pidada selgitust, et tihtipeale hoidis J. K. oma arvelt välja võetud sularaha enne V.K.ile

andmist mõna aega enda käest või andis selle V.K.ile üleandmiseks oma tütre kätte, samas

kui ilmselgelt märksa lihtsam oleks olnud raha kanda V.K.i pangakontole. Kohtu hinnangul

on põhimõtteliselt võimalik, et J. K. V.K.ile sularaha andis, ent miski ei kinnita seda, et

sellisel teel saadud sularaha arvelt tegi V.K. oma pangakontole sissemakseid. Maksuhaldur on

põhjendatult leidnud, et pangakontole sularahasissemaksete tegemiseks ei ole J. K. kaebuse

esitajale raha andnud.

17. Usutavaks ei saa pidada arvelduskontodele sularahasissemaksete tegemist I. B. saadud

laenu arvelt. Esmalt nõustub kohus maksuhalduri kahtlusega kaebuse esitaja ja I. B. vahelise

laenulepingu ehtsuses. Kaebuse esitaja väide, et maksukohustuslane võib tõendeid esitada

kogu maksumenetluse kestel, on iseenesest õige, ent olukorras, kus maksukohustuslane on

maksumenetluses andnud selgitusi raha päritolu kohta, mainimata märkimisväärses summas

(20 000 USD) laenu saamist, on sellise laenulepingu ilmsikstulek pärast maksuhalduri poolse

kontrollakti esitamist kahtlustäratav ning viitab üheselt arvestatavale võimalusele, et tegemist

on tagantjärele vormistatud dokumendiga, millel tegelikult selles kajastatud majanduslikku

sisu ei ole. Liiatigi ei ole kuidagi tõendatud see, et kõnealuse laenulepingu järgi kaebuse

esitajale ka tegelikult raha üle antud oleks. Maksuotsuses on ka viidatud sellele, et puuduvad

mistahes tõendid väidetavalt I. B. saadud raha Eestisse toimetamise, deklareerimise ja

konverteerimise kohta. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult pidanud

ebausutavaks seda, et isegi kui leiaks kinnitust, et kaebuse esitaja 2006. aasta alguses I. B.

laenu sai, tegi ta oma arvelduskontole selle raha eest sissemakseid 2006. aasta oktoobris ja

2007. aasta juunis. Seetõttu on kohus seisukohal, et isegi kui pidada kaebuse esitaja ja I. B.

vahelist laenulepingut ehtsaks ning möönda võimalust, et selle lepingu alusel ka tegelikult

raha kaebuse esitajale üle anti, ei ole eluliselt usutav selle raha eest vaidlusaluste

sularahasissemaksete tegemine – kaebuse esitaja võis sellisel juhul seda raha kasutada

mingisugusel tuvastamata eesmärgil, ent selle hoidmine sularahasissemaksete tegemiseks oma

pangakontole on tõendamata ja ebaloogiline.

18. Tõendamata on kaebuse esitaja väide, et ta sai 500 000 krooni sõiduauto BMW müügist.

Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli sõidukiga, mille omanik oli Maanteeameti liiklusregistri

kohaselt OÜ Eurometall. Vaidlust ei ole ka selles, et kõnealuse sõiduki omandas A. P. ning

iseenesest on usutav ka see, et ta maksis sõiduki eest sularahas V.K.ile 500 000 krooni, ent

kuivõrd kaebuse esitaja ei olnud müüdud sõiduki omanik, ei saa tegemist olla isikliku asja

müügist laekunud maksuvaba tuluga ning see raha ei jäänud mitte kaebuse esitajale, vaid

sõiduki tegelikult müüjale, kelleks oli OÜ Eurometall. Kui auto müügist saadud raha jäigi

kaebuse esitajale, pidi tal olema mingisugune nõudeõigus OÜ Eurometall vastu, ent selle

nõudeõiguse realiseerimisest saadud tulu ei saa käsitada maksuvaba tuluna.

19. Kohus nõustub ka maksuhalduri seisukohaga, mis puudutab väidetava pärandi saamist.

Mistahes tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks 1989. aastal saanud sellise pärandi,

mille väärtus oleks võimaldanud tal veel 2006. ja 2007. aastal teha vaidlusaliseid

sularahasissemakseid oma arvelduskontodele või katta sama perioodi muid kulutusi, ei ole

ning usutavaks ei saa pidada seda, et väidetavalt tarbeesemetena saadud pärandvara väärtus

võiks üldse märkimisväärne olla. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet selle kohta, et ta on

raha teeninud alates 1979. aastast, siis see võib iseenesest nõnda olla, samas on maksuotsuses

välja toodud, et kaebuse esitaja varasemate perioodide tuludeklaratsioonidest nähtub üheselt,

et varem teenitud ja deklareeritud tulud ei ole olnud sellised, mis oleksid võimaldanud

kaebuse esitajal säästa märkimisväärselt. Samuti on maksuhaldur välja toonud selle, et

eelnevatel perioodidel on kaebuse esitaja soetanud erinevaid asju, sealhulgas kortereid ja

kandnud nendega seoses kulutusi. Sisuliselt väidab kaebuse esitaja antud juhul ka seda, et on

pidevalt elanud laenudest, tagastades varasemaid laenusummasid pidevalt uute laenude arvelt.

Maksuhaldur on välja toonud, et üksnes kontrollitaval perioodil tasus kaebuse esitaja

Hansapangale laenumakseid rohkem kui ta samal perioodil tuludeklaratsioonide kohaselt tulu

sai. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kulutuste tegemine (sh. laenude tagastamine)

eeldas kaebuse esitaja täiendava, varjatud sissetuleku olemasolu. Pidevalt varem võetud

laenude tasumine uute laenude arvelt ei ole eluliselt mõeldav.

20. Kohtu hinnangul on maksuhaldur õigustatult ebausaldusväärseteks pidanud kaebuse

esitaja selgitusi ja tõendeid, mis puudutavad OÜ-lt CTT saadud 876 200 krooni suurust

summat. Maksuotsusest nähtuvalt ei osanud kaebuse esitaja esmakordselt maksuhaldurile

selgitusi andes OÜ-lt CTT saadud summade olemuse kohta midagi öelda, suunates

maksuhalduri OÜ CTT raamatupidaja poole ning ka edaspidised selgitused on vastuolulised

– ühelt poolt on V.K. väitnud, et tegemist oli talle Vene äriühingute Fort ja Tender poolt OÜ

CTT kaudu antud laenuga, siis jälle selgitanud, et tegemist oli OÜ-lt CTT käsunduslepingu

alusel kasutada saadud ja tagastamisele kuuluva summaga, mille tagastasid OÜ-le CTT

eelnimetatud Venemaa äriühingud. Eeltoodu põhjal on maksuhaldur õigesti leidnud, et koos

kontrollaktile esitatud eriarvamuse juures olnud käsundusleping ja sellega seotud

dokumendid on sedavõrd ebausaldusväärsed, et nendega ei saa kaebuse esitaja väiteid

tõendatuks lugeda. Tegemist on ilmselgelt tagantjärele vormistatud dokumentidega. Kaebuse

esitaja väiteid ei saa tõendatuks lugeda ka tunnistaja A. P. ütlustega. A. P. selgituse muudab

ebausaldusväärseks eelkõige selles esitatud sündmuste ilmne ebaloogilisus. On küll usutav, et

oma majandustegevuseks kinnistut leida sooviv äriühing kasutab sobiva kinnistu leidmiseks

või ostu-müügiläbirääkimiste pidamiseks teiste isikute (nt. maaklerite abi), ent usutav ei ole,

et see toimuks nõnda nagu nähtub kohtule esitatud käsunduslepingust ning A. P. ütlustest. Ei

ole mistahes põhjust maksta soetatava kinnistu väärtuses raha kolmandale, müügitehinguga

vahetult mitteseotud isikule, iseäranis juhul kui nii kinnistu müüja kui ka seda osta sooviv

ettevõtja tegutsevad mõlemad samas riigis. Kinnistute ostmine ei ole ja ei olnud ka

2006/2007 aastal protsess, mis eeldanuks seda, et ostja, kes leiab endale sobiva kinnistu, peab

müüjale selle eest tasuma kohe. Seetõttu ei olnud mingisugust vajadust ostjal (kinnistut osta

soovival isikul) eelnevalt anda ostusumma oma käsunditäitjale. Piisavalt tõendamata on ka

kaebuse esitaja väide, et OÜ-lt CTT saadud summa on tagastatud Vene äriühingute Fort ja

Tender poolt. Tõsi, esitatud tõendite kohaselt on nimetatud äriühingud OÜ CTT

arveldusarvele makseid teinud, viidates maksekorraldustes nendevahelisele koostöölepingule.

Vaidlust ei ole selles, et viidatud koostöölepingutes ei nähtud mingil moel ette seda, et

eelnimetatud Vene äriühingud tasuksid kaebuse esitaja eest viimase poolt väidetavalt võetud

laenusid. Seega ei ole teada, mille eest Vene äriühingud Fort ja Tender OÜ-le CTT tasusid.

Isegi juhul kui asuda seisukohale, et eelnimetatud Vene äriühingud tasusid OÜ-le CTT

summa, mille viimasele oli väidetavalt võlgu V.K., siis ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et

kaebuse esitajal oleks tekkinud mingisugune vastusoorituskohustus Venemaa äriühingute

Fort ja Tender ees. Seega põhimõtteliselt on võimalik, et nimetatud Vene äriühingud maksid

need summad kaebuse esitajale OÜ CTT kaudu, ent erinevalt kaebuse esitaja poolt

maksuhaldurile 26. novembril 2008 antud seletusest märgitust, ei olnud tegemist laenuga,

vaid seni tuvastamata põhjusel tehtud väljamaksega. Tähelepanuväärne on ka see, et A. P.

selgituste kohaselt on V.K. OÜ-le CTT jätkuvalt võlgu 130 000 krooni, mille kohta on

koostatud ka võlakiri, samas kui sellise võlakirja olemasolust ei ole kaebuse esitaja

maksuhaldurit varem teavitanud. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebuse esitaja

selgitused OÜ-lt CTT saadud summa kohta on vastuolulised ja nende kinnituseks esitatud

tõendid ebausaldusväärsed ning maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et OÜ-lt CTT saadud

raha näol on tegemist kaebuse esitaja tuluga.

21. Kaebuse esitaja etteheited maksuotsuse vastuolulisuse kohta ei ole põhjendatud.

Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega kontrollinud kõiki maksustamise seisukohast olulisi

asjaolusid ning põhjendanud maksuotsuses igakülgselt oma seisukohti, andes hinnangu

kaebuse esitaja poolt esitatud ning kolmandatelt isikutelt kogutud tõenditele, põhjendades

seejuures oma seisukohta, miks teatud tõendeid ei saa pidada usaldusväärseteks. Nõustuda ei

saa kaebuse esitaja etteheitega uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Mis puudutab väidet, et

maksuhaldur ei kontrollinud hoiulaeka olemasolu teistes pankades, siis leiab kohus, et seda ei

saanudki maksuhaldurilt eeldada, olukorras, kus kaebuse esitaja ise oli teatanud, et hoiulaegas

asus Hansapangas. Maksuotsuses on samuti võetud seisukoht kaebuse esitaja võimalike

säästude osas varasematest perioodidest, leides, et selliseid sääste ei saanud kaebuse esitajal

olla. Kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja selliste säästude olemasolu tõendanud. Ka OÜ-

ga CTT tehtud väidetavate tehingute tegelike asjaolude välja selgitamata jätmist ei saa

maksuhaldurile ette heita. Maksuhaldur on maksuotsuse koostamisel lähtunud kaebuse esitaja

poolt antud seletusest ja viidatud tõenditest, nõudes ise selgitusi ka kolmandatelt isikutelt.

Kaebuse esitaja ei ole viidanud ka ühelegi tõendile, mida maksuhaldur uurimispõhimõttest

tulenevalt koguma oleks pidanud, ent mille ta kogumata jättis. Erinevalt näiteks

kriminaalmenetlusest, kus süüdistaja ülesanne on tõendada isiku süü teo toimepanemises

sõltumata sellest, kas või kui palju süüdistatav ise tõe tuvastamisele kaasa aitab või vastu

töötab, siis maksumenetluses on uurimispõhimõte väga tihedalt seotud maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustusega. Käesoleval juhul ei saa väita, et kaebuse esitaja oleks oma

kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Kaebuse esitaja on maksustamise seisukohast

oluliste asjaolude kohta tõendeid esitanud valikuliselt ning mitmes olulises asjas vastavalt

sellele, millistele järeldustele on maksuhaldur jõudnud näiteks kontrollaktis. Kohtu hinnangul

on maksuhaldur piisava hoolsusega kontrollinud maksukohustuslase väiteid ja nende

kinnituseks esitatud tõendeid ning võtnud nende osas nõuetekohase seisukoha. Vaidlust ei

ole iseenesest ju ka selles, et kaebuse esitaja kulutused ületasid tema poolt kontrollitaval

perioodil deklareeritud tulusid.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse

esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude

väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud menetlusosalise enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik