3-10-2029/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-10-2029

Otsuse kuupäev

10.01.2011

Kohtunik

Mai Saunanen

Kohtuasi

X kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Lõuna Prefektuurilt X (X) kasuks

mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 127.82

eurot (sada kakskümmend seitse eurot ja 82 senti)

ehk kaebuse esitamise ajal kehtinud vääringus 2000

krooni.

3. Hüvitise summa kanda X vanglasisesele isikuarvele

Viru Vanglas.

4. Menetluskulud (tasutud riigilõiv) jäävad kaebuse

esitaja enese kanda.

Edasikaebamise kord

Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud ja menetluse käik

X esitas 15.06.2010 Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva politseiosakonnale kahjunõude

RvastS § 9 lg 1 ja § 17 lg 1 alusel mittevaralise kahju summas 10 000.- krooni Jõgeva arestimajas

viibitud aja eest. Lõuna Politseiprefektuuri 05.07.2010 vastusega nr 9.1-06/22300-2 keelduti kaebuse

esitaja kahjunõuet rahuldamast.

09.08.2010 saabus Tartu Halduskohtusse X kaebus Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes. Mittevaralise kahju hüvitamist taotleb kaebuse esitaja seoses inimväärikust

alandavate kinnipidamistingimustega Jõgeva Arestimajas, kus kaebaja viibis perioodil 12.12.2007 –

17.01.2008. Hüvitise summaks, mille väljamõistmist kaebaja taotleb on 10 000 krooni.

28.09.2010 võttis kohus kaebuse menetlusse ning tunnistas haldusasjas nr 3-10-2029 vastustajaks

Lõuna Prefektuuri. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 19.10.2010. Pooled on nõustunud asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

Kaebuse esitaja palub tunnistada Lõuna Prefektuuri tegevus õigusvastaseks ning palub välja mõista

mittevaralise kahju eest hüvitisena 10 000.- krooni.

Kaebuse kohaselt rikuti Jõgeva arestimajas inimväärika kohtlemise nõuet hoides kaebuse esitajat

ebainimlikes tingimustes 37 ööpäeva. Inimväärikust alandav kohtlemine seisnes kaebuse kohaselt

järgnevas:

1. Kaebuse esitajal ei võimaldatud mitte kordagi viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks

suuliselt korduvalt soovi avaldanud.

VangS § 93 lg kohaselt peab kinnipeetavatele võimaldama vähemalt üks tund päevas vabas õhus

viibimist.

2. Kamber oli puudulikult valgustatud.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab olema eluruumis aken, mis kindlustab nõuetekohase valgustuse.

Kaebuse esitaja viibis kambris, kus aken oli tehtud klaasblokkidest, kust tuli läbi päevavalgust

minimaalselt ja tehisvalgustus ei olnud piisav. Kaebuse esitajal halvenes selle tagajärjel nägemine.

3. Kambrist puudusid toolid ja laud.

Arestimaja sisekorraeeskirja § 10 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse tool ja laud igale

kinnipeetavale. Kaebaja jaoks oli alandav süüa maas istudes, samuti oli hügieeninõuete rikkumine, et

süüa tuli 1 m kaugusel tualetist.

4. Tualett oli muust kambrist nõuetekohaselt eraldamata.

Tualett oli eraldatud muust ruumist ainult mingi kaltsuga, mis ei pidanud kinni ei helisid ega lõhnu.

Kambris viibiti kolmekesi, seega oli tualetiskäimine alavääristav.

5. Pesemistingimused olid kehvad.

Puudus oli soojast veest ning duširuum oli väga külm.

6. Magamisaset tuli jagada kahe kambrikaaslasega.

Puudusid voodid, magama pidi üksteise kõrval plate peal, magama pidi ühest soost isikuga kõrvuti.

7. Toiduaineid tuli hoida põrandal.

Toiduaineid pidi hoidma musta põranda peal, põrandat pesta ei olnud millegagi.

8. Ventilatsioon oli ebapiisav.

Puudus korralik õhuringlus ning kuna kambris tehti suitsu, püsis suits väga kaua kambris. Kaebuse

esitaja on mittesuitsetaja ning sellega tekitati talle kannatusi.

Vastustaja vastuväited

Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta selle rahuldamata.

X on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt on Lõuna Prefektuur

tekitanud talle ajavahemikul 12.12.2007-17.01.2008 vahistatuna Jõgeva arestimajas viibides 10 000

krooni ulatuses mittevaralist kahju tema kinnipidamisega järgmistes tingimustes:

1)

kaebuse esitajal ei võimaldatud mitte kordagi viibida värskes õhus,

2)

kamber oli puudulikult valgustatud,

3)

kambrist puudusid toolid ja laud,

4)

tualett oli muust kambrist nõuetekohaselt eraldamata,

5)

pesemistingimused olid kehvad (sooja vee nappus, madal veesurve, külm duširuum),

6)

magamisaset tuli jagada kahe kambrikaaslasega,

7)

toiduaineid tuli hoida põrandal,

8)

ventilatsioon oli ebapiisav.

Kõnealusel perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades siseministri 01. 12. 2000.a.

määruse nr 71 „Arestimaja sisekorraeeskiri" (ASkE) ajavahemikul 13.09.2003-24.01.2008 kehtinud

redaktsioon ning vangistusseaduse (VangS) ajavahemikul 01.09.2007-31.12.2007 ja 01.01.2008-

29.04.2008 kehtinud redaktsioonid.

1) Põhjendamatu on kaebuse esitaja väide, et Jõgeva arestimajas viibimise kestel ei võimaldatud

temal viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus.

Vastavalt siseministri ASkE § 15 punktile 4 on kinnipeetul õigus viibida soovi korral vähemalt üks tund

päevas valve all vabas õhus. Viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise

eelduseks vastava soovi avaldamine. Seega ei tagata nimetatud õigust kinnipeetutele sunniviisiliselt.

Vaatamata kaebuse esitaja väidetule, puuduvad Lõuna Prefektuuril andmed, et kaebuse esitaja oleks

suuliselt või kirjalikult avaldanud soovi vabas õhus viibimise kohta.

2) Vastavalt VangS-i § 90 lõikele 2 kantakse eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas

või arestimajas. Vastavalt VangS-i § 90 lõikele 1 kohaldatakse eelvangistuse kandmisele sama

seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega.

Vastavalt VangS-i § 90 lõikele 4 peab vahistatu kamber vastama sama seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud

tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS-i § 45 lõike 1

esimese ja teise lause kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja

selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab

ruumi piisava valgustatuse.

Ehitusseaduse alusel ei ole seni eluruumile üldisi nõudeid kehtestatud. Küll aga on VangS-i § 45 lõike

1 sõnastusest nähtuvalt seadusandja pidanud oluliseks, et kinnipeetava kambris oleks elutegevuseks

vajalik hulk valgust. Samuti on nimetatud sättes kasutatud väljendit ruumi piisav valgustatus.

Nimetatud sättest tulenevalt ei pea ruumi piisav valgustatus olema tagatud ainuüksi akna abil, vaid

võib olla tagatud mõlema - nii akna kui ka kunstliku valgustuse - abil. Sealjuures on loomuliku valguse

puudujääki võimalik kompenseerida kunstliku valgusega.

Nõue, et kambris peab olema aken, oli täidetud - ka klaasblokist aken on siiski aken.

Tõele ei vasta kaebuse esitaja väide, et Jõgeva arestimaja kambris, kus tema viibis, olid

valgusallikateks „u 40W" elektripirnid. Kõikides Lõuna Prefektuuri arestimajades kasutatakse

kinnipidamiskambrite valgustamiseks 100W elektripirne. Samas ei määra ruumi valgustatust mitte

valgusallika võimsus, vaid valguse hulk ruumis. Kuivõrd puuduvad mõõtmistulemused valguse hulga

kohta Jõgeva arestimaja kambrites, siis ei ole võimalik väita, et kambrite valgustatus oli ebapiisav.

Kaebuse esitaja väited tema nägemise halvenemise kohta Jõgeva arestimajas valitsenud

valgustingimuste tõttu ei ole tõendatud.

3) Kaebuse esitaja väitel puudusid kambrist kohustuslike mööbliesemetena ette nähtud toolid ja

laud, samuti eraldi magamisase igale kinnipeetavale.

Kõnealusel perioodil olid nõuded arestimaja kambrile sätestatud VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 45 lõikes 1.

Nimetatud sätetest ei tulenenud vastustajale kohustust paigutada igasse arestimaja kambrisse laud,

toolid ja eraldi magamisase igale kinnipeetavale. Niisugust kohustust ei sätestanud vastupidiselt

kaebuse esitaja väidetule ka ASkE. Ka kehtiva ASkE järgi ei tule igale kinnipeetavale paigutada

kambrisse eraldi voodit.

Vastustaja on seisukohal, et laua ja toolide ning isikliku magamisaseme puudumine võis tekitada

kaebuse esitajale ebamugavust, kuid taoline ebamugavus ei saanud olla nii tõsine, et oleks toonud

kaasa kaebuse esitaja väärikuse alandamise. Kuivõrd kõnealusel perioodil ei näinud kehtiv õigus

arestimaja sisustuses ette lauda, toole ja eraldi magamisasemeid, siis vastupidiselt kaebaja väidetule

puudus vastustaja tegevuses objektiivne õigusvastasus. Seetõttu puudub kaebuse esitajal alus nõuda

nende mööbliesemete puudumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist.

4) Kaebuse esitaja väitel peaks kambris asuv tualett olema muust ruumist sirmiga eraldatud.

Kaebuse esitaja leiab, et üksnes „mingi kaltsuga" eraldatud tualett, kus loomulikke vajadusi tuli

rahuldada kambrikaaslaste kuulmis-ja haistmisulatuses, oli tema väärikust alandav.

Vastupidiselt kaebuse esitaja väidetule ei pea arestimaja kambris asuv tualett olema ülejäänud kambrist

eraldatud ei sirmiga ega riidega. Kõnealusel perioodil kehtinud õigusaktid ei näinud üldse ette, et

kambris peaks olema WC, rääkimata sellest, missugustele nõuetele see oleks pidanud vastama. Ka

praegu kehtiv ASkE (§ 10 lõike 1 punkt 7) näeb ette, et WC kuulub kambri sisustusse üksnes

võimalusel, kuid ei sätesta WC-le esitatavaid nõudeid.

Samas juhib vastustaja tähelepanu VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 156 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt

peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Riigikohtu

halduskolleegium on 17. 11. 2008. a otsuse nr 3-3-1-54-08, milles samuti käsitleti arestimajas WC

privaatse kasutamise võimalikkust, punktis 16 märkinud, et selline jälgimise nõue on sätestatud

eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega ei ole

julgeoleku kaalutlustest lähtudes võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist

täielikus privaatsuses. Siiski on vastustaja VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 156 lõikes 2 sätestatud nõude

arvelt tõstnud WC kasutamise privaatsust, eraldades WC muust kambrist riidega. Kaebusest ei nähtu, et

kaebuse esitaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS-i § 90 lõikest 4 ja § 156 lõikest 2

tulenevalt oli vajalik ja mõistlik. Kuigi kirjeldatud WC-tingimused võisid kaebuse esitajas tekitada

tunde, et tema väärikust on alandatud, ei saa vastustajale tema väärikuse alandamist ette heita, sest WC

Jõgeva arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb kaebuse esitaja kirjeldatud ebamugavusi

käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid.

5) Kaebuse esitaja väited kehvade pesemistingimuste kohta (selle kohta, et sooja vett nappis, et

veesurve oli väike ja, et duširuum oli külm, mistõttu oli võimalus kopsupõletikku

haigestumiseks) on paljasõnalised ja spekulatiivsed.

Kaebusest ei nähtu, milles seisneb kaebuse esitaja õigusvastane kohtlemine seoses tema kirjeldatud

pesemistingimustega. VangS ega ASkE ei sätesta duši- või pesemisruumile esitatavaid nõudeid. Küll

aga sätestab ASkE § 11 lõige 2, et kinnipeetul võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna, dušši või

vanni. Pesemisvõimaluse kui sellise puudumise kohta ei ole käesolevas haldusasjas kaebust esitatud.

Kõnealusel perioodil oli Jõgeva arestimaja duširuumis 120-liitrine elektriboiler, mis tagab piisava

sooja vee hulga mitmele inimesele. Samuti oli veesurve täiesti piisav. Õhutemperatuur duširuumis oli

võrdne temperatuuriga arestimaja muudes ruumides.

6) Jõgeva arestimaja kambris, milles kaebuse esitaja viibis, oli piisava suurusega lavats (u 3*2,5

m2), mida lisaks magamisele oli mõistliku hulga isiklike esemete, sh toiduainete, olemasolu

korral võimalik kasutada nii magamiseks kui ka esemete paigutamiseks. Olukorda, kus

kinnipeetava isiklike asjade hulk on niivõrd suur, et ta on sunnitud ladustama neid lisaks ka

põrandal, ei saa tingimata pidada isiku õiguste rikkumiseks haldusorgani poolt.

Õigusaktid ei nõua kinnipidamiskambri sisustamist selliselt, et seal oleks võimalik hoida suuremat

hulka toiduaineid, kui kohe või suhteliselt lühikese ajajooksul ära tarvitatavad.

Lisaks juhib vastustaja tähelepanu VangS-i § 45 lõikes 2 sätestatud kinnipeetava kohustusele hoida oma

kambrit ja selle sisustust korras ning seda puhastama. Paljasõnalised on kaebuse esitaja väited, et

kambri põrand oli väga must ning pesta ei olnud seda millegagi. Vastustajale teadaolevalt võimaldati

kõnealusel perioodil Jõgeva arestimajas igal hommikul kambrit koristada. Tulenevalt riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lõikes 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustusest tulnuks

kaebuse esitajal vastustaja tegevust siiski puudulikuks pidades pöörduda pesemisvahendite saamiseks

täiendavalt arestimaja personali poole. Vastustajal puuduvad andmed, et kaebuse esitaja oleks selliseid

pöördumisi teinud.

7) Vastavalt VangS-i § 45 lõikele 1 peab kinnipidamiskambris olema tagatud elutegevuseks

vajalik õhuhulk ja selle ringlus.

Vastuseks kaebuse esitaja ebamäärasele väitele Jõgeva arestimajas korraliku ventilatsiooni puudumise

kohta kinnitab vastustaja, et Jõgeva arestimaja kinnipidamiskambrites on olemas piisav ventilatsioon

ning elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus on tagatud.

Põhjendamatu on kaebuse esitaja väide, justkui oleks teda kui mittesuitsetajat sunnitud viibima ühes

kambris koos suitsetajatega. Kaebuse esitaja ei teatanud Jõgeva arestimajas viibimise ajal mitte

kordagi ühelegi Lõuna Prefektuuri ametnikule, et ta on mittesuitsev isik ega avaldanud soovi tema

lahutamiseks suitsetavatest kinnipeetavatest. Vaatamata sellele, et VangS ja ASkE ei sätesta nõuet

paigutada suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi kambritesse, arvestatakse Lõuna Prefektuuri

arestimajades kinnipeetavate sellekohaste soovidega ning paigutatakse nad vastavalt eraldi.

Arestimajades kinnipeetavate suitsetamisega seonduvalt tuleb juhtida tähelepanu ASkE § 17 lõike 2

punktile 6, mille kohaselt on kinnipeetul keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris

viibiv isik. Seega ei olnud sigaretisuitsust saastamata õhu tagamine kinnipidamiskambris vastustaja

kohustus, vaid kaebuse esitajal endal tuli nõuda oma kambrikaaslastelt mittesuitsetamist.

Lisaks vastustaja tegevuses õigusvastasuse puudumisele puuduvad ka teised mittevaralise kahju

hüvitamise eeldused.

RVastS-i § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega.

Sellest sättest tulenevalt on kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks haldusorgani õigusvastane

tegevus. Ülaltoodust nähtub õigusvastase tegevuse puudumine vastustaja tegevuses.

Lisaks nähtub viidatud sättest isiku kohustus kasutada kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks esmaseid

õiguskaitsevahendeid, st sõltuvalt rikkumise iseloomust nõuda haldusorganilt isiku õigusi rikkuva

haldusakti kehtetuks tunnistamist (RVastS-i § 3), tema õigusi rikkuva toimingu lõpetamist (RVastS-i §

4) või tema õigusi puudutava kohustusliku haldusakti andmist või toimingu sooritamist (RVastS-i § 6).

Seega on haldusorgani vastu kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks isiku eelnev aktiivne

sekkumine haldusorgani tegevusse enda õiguste rikkumise lõpetamiseks. Ka Riigikohtu

halduskolleegium on 21. 04. 2010. a kohtuotsuse nr 3-3-1-14-10, mis puudutab Rakvere arestimaja

kinnipidamistingimusi, punktis 12 rõhutanud, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma

mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kui kaebuse esitaja oleks Jõgeva arestimajas

viibides nõudnud enda õiguste rikkumise lõpetamist või juhtinud tähelepanu puudujääkidele arestimaja

kinnipidamistingimustes, siis oleks vastustajal olnud võimalik kaebuse esitaja probleeme võimaluste

piires lahendada, nt paigutada kambrisse laua ja toolid või muud samaväärset funktsiooni täitvad

esemed, paigutada kaebuse esitaja eraldi suitsetavatest isikutest, paigutada kambrisse lisavalgusti jne.

Kaebuse esitaja juhib tähelepanu puudustele Jõgeva arestimaja kinnipidamistingimustes esmakordselt

alles Lõuna Prefektuurile esitatud kahju hüvitamise taotluses ja käesoleva kohtumenetluse käigus.

Vastavalt ASkE § 37 lõikele 1 võib kinnipeetav esitada suulisi või kirjalikke avaldusi või kaebusi.

Vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 teeb arestimaja ametnik või teenistuja avalduse või kaebuse

esitamise kohta sissekande arestimaja töö arvestuse raamatusse. Jõgeva arestimaja töö arvestuse

raamatutest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi avaldust ja kaebust peale selle, et ta soovib

end pesta ja, et tal selg valutab.

Perioodil, mil kaebuse esitaja viibis Jõgeva arestimajas, külastas kahel päeval - 17.12.2007 ja

14.01.2008 - arestimaja kaplan kui vastustajast täiesti sõltumatu isik, kellele samuti oleks olnud

võimalik rääkida oma õiguste rikkumisest arestimajas. Tähelepanuväärne on see, et 17.12.2007 ei

soovinud kaplan Jaan Pärnamäega rääkida mitte ükski kinnipeetav ning 14.01.2008 soovis seda vaid üks

kinnipeetav (vastusele on lisatud väljavõtted vastavatest sissekannetest arestimaja töö arvestuse

raamatus).

Seega on täitmata ka kahju hüvitamise nõude teine vältimatu eeldus - kohustus kasutada kahju

vältimiseks või kõrvaldamiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid.

RVastS-i § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega ei ole

mittevaralise kahju tekitamise tuvastamise korral selle rahas hüvitamise nõude rahuldamine alati

vältimatu. Kaebuse esitaja väitel on temale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine

põhjendatud tema väärikuse alandamisega. Vastustaja on aga seisukohal, et kaebuse esitaja väited tema

õigusvastase kohtlemise ning tema väärikuse alandamise kohta ei ole kuigi veenvad.

RVastS-i § 7 lõige 1 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-

õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

RVastS-ile ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Nii kuuluvad kohaldamisele ka võlaõigusseaduses

(VÕS) ette nähtud mittevaralise kahju hüvitamist puudutavad sätted. Nimelt sätestab VÕS-i § 128 lõige

5, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Lisaks

sätestab VÕS-i § 134 lõige 2, et isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral

tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige

kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kaebuses esitatud väited ei veena vastustajat selles, et

kaebuse esitaja on pidanud taluma füüsilist või hingelist valu või kannatusi.

RVastS-i § 9 lõige 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Lisaks tuleb arvestada Riigikohtu 06. 06. 2002. a

otsuses nr 3-3-1-27-02 väljendatud seisukohaga, et kuigi PS-i § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik

kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, tuleb silmas pidada, et

PS-i § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning, et

mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees.

Seega tuleks avaliku võimu kandja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel põhjendada,

miks mittevaraline kahju tuleks hüvitada just rahas, samuti põhjendada rahalise hüvitise suurust

lähtudes RVastS-i § 9 lõikest 2 ja VÕS-i kahju hüvitamise põhimõtetest. Kaebuse esitaja on jätnud

need põhjendused esitamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kaebuse kohaselt on tekitatud kaebuse esitajale mittevaralist kahju seoses tema kinnipidamisega Jõgeva

arestimajas, kus ta viibis vahistatuna ajavahemikul 12.12.2007-17.01.2008.

X leiab, et kinnipidamistingimused alandasid tema väärikust ja kahjustasid tervist ning ta taotleb

Lõuna Prefektuurilt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 krooni.

Kaebuse esitaja loeb oma väärikust alandavateks järgnevaid kinnipidamistingmusi:

9) kaebuse esitajal ei võimaldatud mitte kordagi viibida värskes õhus,

10)

kamber oli puudulikult valgustatud,

11)

kambrist puudusid toolid ja laud,

12)

tualett oli muust kambrist nõuetekohaselt eraldamata,

13)

pesemistingimused olid kehvad (sooja vee nappus, madal veesurve, külm duširuum),

14)

magamisaset tuli jagada kahe kambrikaaslasega,

15)

toiduaineid tuli hoida põrandal,

16)

ventilatsioon oli ebapiisav.

Käesoleva haldusasja raames vaadeldaval perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades

siseministri 01. 12. 2000.a. määruse nr 71 „Arestimaja sisekorraeeskiri" (ASkE) ajavahemikul

13.09.2003-24.01.2008 kehtinud redaktsioon ning vangistusseaduse (VangS) ajavahemikul

01.09.2007-31.12.2007 ja 01.01.2008-29.04.2008 kehtinud redaktsioonid.

Kaebuse esitaja väitel ei võimaldatud tal mitte kordagi viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli

selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud.

VangS § 156 lg 3 sätestas, et isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid

eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas

õhus. Sama sätestas ASkE § 15 p 4.

Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väide on põhjendamatu. ASkE § 15 p-st 4 tulenevalt on värskes õhus

viibimise õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Seega ei tagata nimetatud õigust

kinnipeetutele sunniviisiliselt. Vaatamata kaebuse esitaja väidetule, puuduvad Lõuna Prefektuuril

andmed, et kaebuse esitaja oleks suuliselt või kirjalikult avaldanud soovi vabas õhus viibimise kohta.

21.04.2010.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-10 p-s 11 märgib Riigikohtu halduskolleegium

tõendamisega seoses, et Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku

või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse

protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise

Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad

rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Külastuste

eesmärgiks on muu hulgas inimväärikust alandava kohtlemise ennetamine ja kinnipidamistingimuste

parandamiseks ettepanekute tegemine. ÜRO konventsiooni fakultatiivse protokolli artikli 3 alusel

kohustuvad konventsiooni osalisriigid looma või moodustama ka vähemalt ühe

kinnipidamiskohtadesse külastusi tegeva siseriikliku ennetusasutuse või tagama selle olemasolu.

Õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 kohaselt on Eestis ennetusasutuseks õiguskantsler.

Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike

jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub

tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele

hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse

kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele.

Õiguskantsler on teinud kontrollkäigu Lõuna Prefektuuri Jõgeva arestimajja detsembris 2008

Kontrollkäigu kokkuvõttes toob õiguskantsler lisaks üldistele olmetingimustele Jõgeva arestimajas välja

kaks olulist küsimust, millele prefektuur peaks tulevikus lahenduse leidma. Õiguskantsler märgib ära

kinni peetavatele isikutele jalutusvõimaluse tagamise vajaduse. Hetkel on jalutushoov arestimajas

olemas, kuid seda ei kasutata. Peamine põhjus , miks arestimajas kinni peetud isikud ei saa

jalutamisõigust realiseerida, on vastavate ametnike puudus. Õiguskantsler rõhutab, et administratiivset

laadi raskused ei saa õigustada isiku õiguste rikkumist (väljatrükk internetist tl 57-61).

Lähtudes õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttest on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja väited, et

talle ei tagatud arestimajas viibimise ajal vaatamata korduvatele suulistele pöördumistele tund aega

värskes õhus viibimise õigust, on usutavad. Kui jalutushoovi ei kasutatud kontrollkäigu tegemise ajal

detsembris 2008, on alust arvata, et seda ei tehtud ka 2007.a. lõpul ning 2008.aasta alguses, mil

kaebuse esitaja viibis vahistatuna Jõgeva arestimajas. Seega rikuti tema VangS § 93 lg 5 ning ASkE §

15 p-s 4 sätestatud õigust.

Kaebaja arvates olid väärikust alandavad tema kambri tingimused.

Kaebuse esitaja väitel oli kamber puudulikult valgustatud. Aken oli tehtud klaasblokkidest, kust tuli läbi

päevavalgust minimaalselt ja tehisvalgustus ei olnud piisav. Kaebuse esitajal halvenes selle tagajärjel

nägemine. Samuti oli ebapiisav kambri ventilatsioon. Kuna kambris tehti suitsu, püsis suits väga kaua

kambris. Kaebuse esitaja on mittesuitsetaja ning sellega tekitati talle kannatusi.

Kaebaja väitel puudusid kambrist toolid ja laud, samuti magamisase igale kinnipeetavale. Kaebaja

jaoks oli alandav süüa maas istudes, samuti oli hügieeninõuete rikkumine see, et süüa tuli 1 m

kaugusel tualetist. Tualett oli muust kambrist eraldatud üksnes riidega, mis tegi tualeti kasutamise

leviva lõhna ja helide tõttu väärikust alandavaks. Põrand, kus tuli hoida toiduained, oli räpane ja

koristada ei olnud millegagi. Lisaks sellele olid arestimajas halvad pesemistingimused, sest ei jätkunud

sooja vett ning duširuum oli külm.

Vastustaja leiab, et VangS-i § 45 lõikest 1 tulenevalt ei pea ruumi piisav valgustatus olema tagatud

ainuüksi akna abil, vaid võib olla tagatud mõlema - nii akna kui ka kunstliku valgustuse - abil. Kõikides

Lõuna Prefektuuri arestimajades kasutatakse kinnipidamiskambrite valgustamiseks 100W elektripirne.

Samas ei määra ruumi valgustatust mitte valgusallika võimsus, vaid valguse hulk ruumis. Kuivõrd

puuduvad mõõtmistulemused valguse hulga kohta Jõgeva arestimaja kambrites, siis ei ole võimalik

väita, et kambrite valgustatus oli ebapiisav. Kaebuse esitaja väited tema nägemise halvenemise kohta

Jõgeva arestimajas valitsenud valgustingimuste tõttu ei ole tõendatud.

Vastustaja märgib, et kõnealusel perioodil ei näinud kehtiv õigus arestimaja sisustuses ette lauda, toole

ja eraldi magamisasemeid, siis vastupidiselt kaebaja väidetule puudus vastustaja tegevuses objektiivne

õigusvastasus. Seetõttu puudub kaebuse esitajal alus nõuda nende mööbliesemete puudumise tõttu

tekkinud kahju hüvitamist.

Vastustaja arvates on põhjendamatu kaebuse esitaja väide, justkui oleks teda kui mittesuitsetajat

sunnitud viibima ühes kambris koos suitsetajatega. Kaebuse esitaja ei teatanud Jõgeva arestimajas

viibimise ajal ühelegi Lõuna Prefektuuri ametnikule, et ta on mittesuitsev isik ega avaldanud soovi

tema lahutamiseks suitsetavatest kinnipeetavatest. Vaatamata sellele, et VangS ja ASkE ei sätesta

nõuet paigutada suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi kambritesse, arvestatakse Lõuna Prefektuuri

arestimajades kinnipeetavate sellekohaste soovidega ning paigutatakse nad vastavalt eraldi.

Vastustaja juhib kohtu tähelepanu VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 156 lõikes 2 sätestatule, mille kohaselt

peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Riigikohtu

halduskolleegium on 17. 11. 2008. a otsuse nr 3-3-1-54-08, milles samuti käsitleti arestimajas WC

privaatse kasutamise võimalikkust, punktis 16 märkinud, et selline jälgimise nõue on sätestatud

eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega ei ole

julgeoleku kaalutlustest lähtudes võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist

täielikus privaatsuses. Siiski on vastustaja VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 156 lõikes 2 sätestatud nõude

arvelt tõstnud WC kasutamise privaatsust, eraldades WC muust kambrist riidega.

Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja privaatsust WC kasutamisel ei ole rikutud rohkem, kui

VangS-i § 90 lõikest 4 ja § 156 lõikest 2 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik. Kuigi kirjeldatud WC-

tingimused võisid kaebuse esitajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, ei saa vastustajale

tema väärikuse alandamist ette heita, sest WC Jõgeva arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb

kaebuse esitaja kirjeldatud ebamugavusi käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult

kaasnevaid.

Põhimõtteliselt nõustub kohus vastustajaga selles, et olmetingimused Jõgeva arestimajas, sealhulgas

kambri sisustus, WC kasutamise võimalused ning pesemistingimused vastasid perioodil 12.12.2007 -

17.01.2008 formaalselt õigusaktides sätestatud miinimumnõuetele.

Sel perioodil olid nõuded arestimaja kambrile sätestatud VangS-i § 90 lõikes 4 ja § 45 lõikes 1. Õige

on vastustaja väide, et nimetatud sätetest ei tulenenud vastustajale kohustust paigutada igasse

arestimaja kambrisse laud, toolid ja eraldi magamisase igale kinnipeetavale. Niisugust kohustust ei

sätestanud ka ASkE. Ka kehtiva ASkE järgi ei tule igale kinnipeetavale paigutada kambrisse eraldi

voodit.

VangS ega ASkE ei sätesta duši- või pesemisruumile esitatavaid nõudeid. Küll aga sätestab ASkE § 11

lõige 2, et kinnipeetul võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna, dušši või vanni. Pesemisvõimaluse

puudumist kaebaja ei väida. Samuti ei ole kaebuse esitaja pöördunud vastustaja poole pretensioonidega

selle kohta, et puudusid kambri koristamise võimalused.

Samas lähtub kohus käesoleva haldusasja lahendamisel Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohast, et

sõltumata selgelt sätestatud nõuete puudumisest võivad kinnipidamistingimused siiski osutuda

õigusvastaseks ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb

arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-

14-10 p 9).

Sama otsuse p-s 8 märgib kolleegium, et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja

kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999.

a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 5. Sellisele järeldusele viitab ka

vangistusseaduse 1. veebruarist 2007 kehtiva § 45 lg 1 teine lause. VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab

siiski arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud

"Euroopa vanglareeglistikuga." Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad

aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid

normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu

juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Riigikohtu varasemas praktikas

on leitud, et soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad,

kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest

võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu 7. aprilli

2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 19).

2008.a. detsembris Jõgeva arestimajas toimunud kontrollkäigu kokkuvõttes juhib õiguskantsler

tähelepanu sellele, et kinnipeetud isikuid hoitakse kambrites, kus ei ole loomulikku valgust (puudub

aken), ventilatsioon on puudulik, hügieeninurk on eraldatud riidega jne. Samuti jätavad kambri

põrandate ja seinte olukord paljuski soovida. Lisaks halvendab üldhinnangut tõsiasi, et isikud viibivad

taolistes tingimustes ööpäev läbi. Õiguskantsler on seisukohal, et kirjeldatud tingimused koostoimes

kambris veedetud aja pikkusega kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist.

Kaebuse esitaja viibis Jõgeva arestimajas vahistatuna ajavahemikul 12.12.2007 -17.01.2008, so 37

ööpäeva. Kohus on seisukohal, et viibimine Jõgeva arestimajas 37 päeva kaebuses kirjeldatud

tingimustes kujutab endast inimväärikuse alandamist, mis põhjustas kaebuse esitajale mittevaralist

kahju.

Mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise korral kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele.

Arestimajas tingimuste, mis ei alanda inimväärikust, tagamine on haldusorgani kohustus.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vajalike rahaliste vahendite puudumine ei vabasta

haldusorganit süüst. Süü võib esineda ka hooletuse vormis.

Vastustaja on seisukohal, et lisaks vastustaja tegevuses õigusvastasuse puudumisele puuduvad ka

teised mittevaralise kahju hüvitamise eeldused.

RvastS § 7 lg-st 1 nähtub isiku kohustustus kasutada kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks esmaseid

õiguskaitsevahendeid. Haldusorgani vastu kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks on isiku eelnev

aktiivne sekkumine haldusorgani tegevusse enda õiguste rikkumise lõpetamiseks.

Ka Riigikohtu halduskolleegium on 21. 04. 2010. a kohtuotsuse nr 3-3-1-14-10, mis puudutab Rakvere

arestimaja kinnipidamistingimusi, punktis 12 rõhutanud, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral

püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

Vastustaja arvates juhul, kui kaebuse esitaja oleks Jõgeva arestimajas viibides nõudnud enda õiguste

rikkumise lõpetamist või juhtinud tähelepanu puudujääkidele arestimaja kinnipidamistingimustes, siis

oleks vastustajal olnud võimalik kaebuse esitaja probleeme võimaluste piires lahendada, nt paigutada

kambrisse laua ja toolid või muud samaväärset funktsiooni täitvad esemed, paigutada kaebuse esitaja

eraldi suitsetavatest isikutest, paigutada kambrisse lisavalgusti jne. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu

puudustele Jõgeva arestimaja kinnipidamistingimustes esmakordselt alles Lõuna Prefektuurile esitatud

kahju hüvitamise taotluses ja käesoleva kohtumenetluse käigus.

Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et see etteheide ei ole kohane, kuna ei olnud teadlik oma õigustest ja

võimalusest esitada juhtkonnale kinnipidamistingimuste kohta kaebusi.

Riigikohtu halduskolleegium on 20.11.2008.a. kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-08 asunud

seisukohale, et RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele.

Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise

vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise

võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine olla aluseks

kahjunõude rahuldamata jätmisele. Kohtul on alust arvata, et arestimaja üldist olukorda arvestades ei

oleks arestimaja kinnipidamistingimuste peale tähelepanu juhtimine kahju tekkimist välistanud. Võib

arvata, et kaebaja ei olnud õigusest ja võimalusest kaitsta oma õigusi pöördumisega arestimaja

juhtkonna poole ka täiel määral teadlik, õiguskaitsevahendite olemasolu võis olla tema jaoks ebaselge

või kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav.

Kohtu veendumusel kujutab inimväärikuse alandamine endast niivõrd olulist isiku põhiõiguse

rikkumist, et sellise rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on

üldjuhul rahaline hüvitis.

RvastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja astet.

Arvestades asjaolusid (kaebuses toodud arestimaja tingimused kujutavad endast inimväärikust

alandavat kohtlemist koostoimes kambris veedetud aja pikkusega) ning seda, et inimväärikust alandav

kohtlemine ei olnud tahtlik, peab kohus põhjendatuks rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Lõuna

Prefektuurilt kaebuse esitaja kasuks välja 127.82 eurot ehk kaebuse esitamise ajal kehtinud vääringus

2000 krooni. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud (tasutud

riigilõiv) kaebaja enese kanda.

Mai Saunanen

kohtunik