3-10-1844/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-10-1844

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. jaanuar 2011. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1844

Haldusasi

AS EMT kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 17.06.2010

ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja AS EMT (registrikood 10096159)

esindaja Anneli Aab

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon (registrikood 70004235)

esindaja Kaja Puusepp

Kolmas isik S.K.

Kolmas isik K.R.

Kolmas isik M.B..

Kolmas isik H.K.

Kolmas isik A.L.

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS EMT kaebus rahuldamata /HKMS § 26 lg 1 p

6/.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda /HKMS

§ 92 lg 1, § 93 lg 1/.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 04.01.2011, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.

Kui

apellatsioonkaebuses

ei

taotleta

asja

lahendamist

kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses

(TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD

1. AS EMT (edaspidi EMT) ja S. K. (edaspidi Klient 1) vahel sõlmiti 19.03.1997

liitumisleping (edaspidi Leping 1, tl 20), EMT ja K.R.’i (edaspidi Klient 2) vahel sõlmiti

23.10.1996 liitumisleping (edaspidi Leping 2, tl 21), EMT ja M. B. (edaspidi Klient 3)

vahel sõlmiti 02.10.1997 liitumisleping (edaspidi Leping 3, tl 22) EMT ja H. K. (edaspidi

Klient 4) vahel sõlmiti 08.09.1997 liitumisleping (edaspidi Leping 4, tl 23) ning EMT ja A.

L. (edaspidi Klient 5) vahel sõlmiti 15.02.1996 liitumisleping (edaspidi Leping 5, tl 24),

millega nimetatud klientidele määrati kasutamiseks mobiiltelefoninumber ning avati

mobiilside. Kliendi 1, 2, 3, 4 ja 5 (edaspidi koosnimetatult Kliendid) lepingujärgseks

kohustuseks oli EMT poolt osutatavate mobiiltelefoniteenuste ja lisateenuste eest tasumine

EMT poolt esitatud arvete alusel.

2. Et Kliendid ei täitnud eeltoodud kohustust nõuetekohaselt, siis Klientide

võlgnevuse tõttu ütles EMT ühepoolselt, kooskõlas Lepingu 1, 2, 3, 4 ja 5 (edaspidi

koosnimetatult

Lepingud)

kehtivuse

ajal

kehtinud

EMT

teenuste

kasutamise

üldtingimustega (edaspidi Üldtingimused) lepingud üles: Lepingud 1 ja 2 08.10.1998,

Lepingu 3 07.10.1998, Lepingu 4 19.05.1998 ja Lepingu 5 08.06.1998. Lepingute

ülesütlemiseni Kliendid neile EMT poolt esitatud arveid ei vaidlustanud.

3. EMT edastas Klientide võlgnevust kajastavad andmed AS Krediidiinfo poolt

hallatavasse maksehäireregistrisse (edaspidi maksehäireregister või MHR) järgmiselt:

Kliendi 1 kohta 29.10.2002, Klientide 2 ja 5 kohta 26.11.2002, Kliendi 3 kohta

29.10.2002 ning Kliendi 4 kohta 23.12.2002.

4. Andmekaitse Inspektsiooni (edaspidi AKI) peadirektor Viljar Peep tegi 11.01.2010

EMT-le ettekirjutus-hoiatuse isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 40 lg 1 alusel

lõpetada 14 päeva jooksul alates eelnimetatud ettekirjutuse kättesaamises M. B. ja H. K.

isikuandmete töötlemine MHR-s kuni EMT ja AKI vahelise kohtuvaidluse lõppemiseni /tl

53/. 04.03.2010 vaideotsusega nr 2.1-3/10/125 (edaspidi Vaideotsus) AKI rahuldas EMT

vaide ja tunnistas nimetatud ettekirjutus-hoiatuse kehtetuks /tl 48-51/.

5.

17.06.2010 tegi AKI peadirektor Viljar Peep IKS § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel

EMT-le uuesti ettekirjutus-hoiatuse (edaspidi Ettekirjutus või Kaevatav haldusakt). AKI

tegi EMT-le ettekirjutuse lõpetada Klientide isikuandmete töötlemine maksehäireregistris,

kuna Klientide isikuandmete töötlemine Krediidiinfo maksehäireregistris kahjustab

ülemääraselt nende isikute õigustatud huve ning andmete avaldamiseks puudub muu

õiguslik alus. AKI määras Ettekirjutuse täitmiseks, sõltuvalt Kliendist ja talle esitatud

arvest, erinevad tähtajad ajavahemikus 23.11.2010-21.09.2011 /tl 26-28/.

6.

16.07.2010 esitas EMT Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 17.06.2010

ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks /tl 1-19/. Kohus võttis kaebuse menetlusse 27.08.2010

määrusega /tl 56/, 09.09.2010 määrusega kohus määras lahendada EMT kaebus kirjalikus

menetluses ning kaasata menetlusse kolmandate isikutena Kliendid S. K., K.R.’i, M.B..,

H. K. ja A. L. /tl 61/.

7.

15.10.2010 esitas AKI kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 93-107/.

15.10.2010 esitas EMT vastuse AKI seletusele /tl 93-100/. Kolmandatest isikutest esitasid

oma seisukohad kaebuse kohta kohtule S.K. /tl 83-85/, M.B.. /tl 90-91/ ja H.K. /tl 118-

119/. 03.12.2010 esitas kaebaja oma vastuse M.B.., H. K. ja vastustaja vastusele /tl 129-

134/. 03.12.2010 esitas AKI kohtule oma täiendava seletuse /tl 157-159/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja AS EMT on seisukohal, et kaevatud haldusakt on õigusvastane, kuna ei

vasta haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse

eeldustele ega ole HMS §-s 56 kohaselt põhjendatud. Ettekirjutus ei vasta haldusakti

formaalsetele ega materiaalsetele eeldustele.

Kuna käesoleva hetkeni lasub Kliendil 1 EMT ees võlgnevus summas 12 459,55 krooni (sh

põhivõlgnevus 10 945,35 krooni), Kliendil 2 võlgnevus summas 5070,25 krooni (sh

põhivõlgnevus 4221,72 krooni), Kliendil 3 võlgnevus summas 3354,65 krooni (sh

põhivõlgnevus 2796,48 krooni), Kliendil 4 võlgnevus summas 7169,75 krooni (sh

põhivõlgnevus 6637,54 krooni) ja Kliendil 5 lasub EMT ees võlgnevus summas 6285,75

krooni (sh põhivõlgnevus 5938,55 krooni), siis juhindudes kuni 01.10.2003 kehtinud

isikuandmete kaitse seadusest (edaspidi IKS 1996) edastas EMT Klientide võlgnevust

kajastavad andmed üldistes huvides (I eesmärk) ning lepingu täitmise tagamiseks (II

eesmärk) maksehäireregistrisse.

AKI ja EMT on varasemalt olnud seisukohal, et sarnastel faktilistel asjaoludel isikute (sh ka

Klientide) isikuandmete avalikustamine on toimunud IKS 1996 kehtivuse ajal

õiguspäraselt. IKS 1996 võimaldas ilma isiku nõusolekuta töödelda andmeid, kui

töötlemise eesmärk oli isikuga sõlmitud lepingu täitmine (IKS 1996 § 8 lg 1 p 1, lepingu

täitmise tagamise eesmärk) ja/või üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide

või kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku

huvid ei ole olulisemad (IKS 1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2, krediidivõimelisuse hindamise

eesmärk).

Ettekirjutuse formaalse õigusvastasus (menetlus- ja vorminõuete rikkumine).

Ärakuulamisõiguse (HMS § 40) mõte seisneb kavandatavale haldusotsusele vastuväidete

esitamise võimaluses. Oma arvamustega peab menetlusosalisel olema võimalus välja tuua

tema kasuks rääkivad aspektid ning kummutada valeinformatsioon ja asjakohatud

kaalutlused. Arvamust peab olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise

külje (asjaolude) kui ka õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine) kohta.

Faktiliste külje kohta arvamuse avaldamine eeldab, et menetlusosaline oleks teadlik,

millised andmed on asutuse käsutuses ning kas asutuse kogutud andmed on täielikud ja

õiged. Ärakuulamine aitab vältida seda, et õigusi piiratakse ülemäära palju või seadusliku

aluseta. Õiguslike vastuväidete esitamine eeldab, et asutus teeks teatavaks võimalikud

õiguslikud alused ja üldised motiivid, millele tuginedes võidakse isikule kahjulik otsus

langetada. Eeltoodut on ka Riigikohus rõhutanud oma 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-

3-1-82-03. AKI 26.06.2008, 16.09.2009, 09.04.2010 ja 23.04.2010 järelpärimisega on

tõendatud, et AKI ei ole haldusmenetluse jooksul avaldanud ise mistahes õiguslikku alust

ega motiivi, millele tuginedes võiks AKI Kaevatava haldusakti anda. Eeltoodust tulenevalt

pole EMT-l olnud küllaldaselt võimalik haldusmenetluse raames võtta seisukohta AKI

poolt Kaevatava haldusakti aluseks oleva õigusliku külje osas, mistõttu on nurjatud ka

EMT poolt ärakuulamisõiguse kasutamine. HMS § 55 lg-st 1 tulenevalt peab haldusakti

adressaadile olema üheselt selge ja arusaadav, mida riik tema suhtes on otsustanud ning

millised õigused ja kohustused sellest temale tulevad – kes peab tegema mida, millise

tähtaja jooksul. Selguse põhimõtte tõttu tuleb resolutiivosas võimalikult täpselt järgida

haldusakti aluseks oleva normi tehnoloogiat, et ei tekiks kahtlust ega tõlgendamisvajadust.

Kaevatava haldusakti resolutsioon on ebaselge: EMT-le on tehtud ettekirjutus Klientide

andmete töötlemise lõpetamiseks MHR-s IKS § 11 lg 7 p 2 alusel, kuna see kahjustab

ülemääraselt isikute õigustatud huve. Viitega IKS § 5, mis sätestab isikuandmete

töötlemise mõiste, märgib EMT, et IKS § 11 lg 7 p 2, mis on Kaevatava haldusakti

õiguslikuks aluseks, ei sätesta mistahes töötlemise keeldu, vaid piiritleb üksnes juhud,

millal ei ole eeltoodud eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud. Eeltoodust tulenevalt on EMT hinnangul Kaevatava haldusakti

resolutsioon ebaselge, kuivõrd MHR-s käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemine

seisneb nende avalikustamises, mitte andmete kogumises ega nende edastamises.

Resolutsioon, mille kohaselt tuleb igasugune andmete töötlemine lõpetada, täpsustamata,

millist töötlemise viisi millisel viisil tuleb lõpetada, on ebaselge, kuivõrd ei selgita, mida

täpselt peab EMT eelnimetatud andmetega tegema (ka andmete kustutamine on IKS § 5

kohaselt töötlemine, mis Kaevatava haldusakti kohaselt oleks justkui keelatud). Lisaks

sellele

tuleneb

Kaevatava

akti

resolutsioonist,

justkui

avalikustaks

EMT

maksehäireregistris andmeid iga Klienti(d)e poolt tasumata jäetud arve kohta eraldi.

Selgitame siinkohal juurde, et maksehäireregistris avalikustab EMT andmeid kogu Kliendi

põhivõlgnevuse kohta (ei sisaldu lisanduvaid viiviseid ega muid kulusid, nt kohtukulud kui

need on välja mõistetud) – maksehäireregistris avaldab EMT põhivõlgnevuse lõppsumma.

Maksehäireregistri liikmetele seevastu kajastub mitte võlgnevuse kogusumma, vaid

võlgnevuse suurusjärk (500-1000 krooni; 1001-5000 krooni; 5001-10 000 krooni; 10 001-

50 000 krooni; 50 001-200 000 krooni; 200 001-1 000 000 krooni; 1 000 0001 ja rohkem).

Seega,

kuivõrd

maksehäireregister

kajastab

informatsiooni

võla

tekkimis-

ja

lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, mitte andmeid võlgnevuse

konkreetse suuruse kohta, ei täidaks ka maksehäire järk-järguline vähendamine eesmärki,

mida Andmekaitse Inspektsioon Kaevatava haldusaktiga tõenäoliselt saavutada soovib,

kuivõrd maksehäireregistris võlgnevuse järk-järguline (arvepõhine) vähendamine reeglina

võlgnevuse avaldatavat suurusjärku ei muuda.

Viitega HMS § 56 lg 1 ja lg 2 sätetele ning asjaolule, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud

haldusakti motiveerimise olulisust (nt 19.03.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-13-02 p 14,

22.05.2000 otsuse nr 3-3-1-14-00 p 5 ja 05.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08)

märgib EMT, et käesoleval juhul on Kaevatava haldusakti andmise motivatsioon äärmiselt

puudulik, millele lisaks on AKI lähtunud haldusakti andmisel vääradest faktilistest

asjaoludest. Väär on AKI seisukoht, et EMT töötleb MHR-s Klientide kohta aegunud

võlanõudeid. MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega

– seega ei avalikusta EMT MHR-s mitte võlanõuet (aegunud või aegumata), vaid üksnes

faktilist olukorda – andmeid Klientide võlgnevuse kohta (andmed võlgnevuse tekkimise ja

lõppemise kuupäeva, suurusjärgu ning päritolu kohta). Ebaõigetest faktilistest asjaoludest

lähtumine on tinginud ka ebaõige ning puuduliku põhjenduse. Õigusliku alusena väljatoodu

(vastuolu IKS § 11 lg 7 p-ga 2) sätestab piirangud hoopis andmete kogumisele ja

edastamisele, mitte avalikustamisele.

Juhul kui haldusakti õigusliku aluse suhtes leidub täiendavaid erinorme, siis tuleb

haldusorganil ka põhjendada, miks erinorm käesoleval juhul kohaldatav ei ole. Kaevatavas

haldusaktis on täielikult jäetud käsitlemata IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldatavus, hoolimata

asjaolust, et ka AKI ise nendib, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustust ja selle

rikkumist kui sellist olematuks. Haldusakti faktilise asjaoluna on Kaevatavas haldusaktis

välja toodud, et EMT poolt Klientide kohta aegunud võlanõuete avaldamine MHR-s

kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve. Samas on täielikult selgitamata, milliseid

andmesubjekti (Klientide) õigustatud huve käesoleval juhul EMT poolt andmete

avaldamine kahjustab. AKI on oma väite põhistamiseks viidanud vaid üldsõnaliselt Eesti

Vabariigi põhiseadusele (edaspidi PS). Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas AKI on

silmas pidanud õigustatud huvina eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust; samuti

ei selgu kas õigustatuks huviks on põhiõigus kui selline või õigus põhiõiguse tagatusele.

Eeltoodud põhjusel ei ole Kaevatav haldusakt sisuliselt kontrollitav. Riigikohus on oma

17.10.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-07 leidnud, et HMS § 56 vastaselt haldusakti

motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on

haldusakti tühistamise aluseks.

Ettekirjutuse sisuline (materiaalne) õigusvastasus.

Klientide andmete avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 2. Klientide andmete

töötlemine on kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6, kuivõrd isiku krediidivõimelisuse hindamise või

muul sarnasel eesmärgil on kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud andmete

töötlemine lubatud juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud

huvi ja isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud

edastavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse.

MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi nii ettevõtete kui ka eraisikute osas võla tekkimis- ja

lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, sõltumata nõude aegumisest.

Seega on MHR-s võlgnevuste kajastamise eesmärgiks lisaks lepingu täitmise tagamise

eesmärgile (EMT kui vastutava töötleja õigustatud eesmärk) veel ka kliendi üldisest

maksekäitumisest krediidiandjatele laenuotsuste tegemiseks objektiivse informatsiooni

andmine, kaitsmaks neid krooniliste võlglaste eest (viimane on eelkõige üldistes huvides,

kuid kaudselt ka nii EMT kui teiste MHR liikmeteks olevate krediteerijate huvides). On

olemas praktiline vajadus selleks, et finantsasutused ja äriettevõtted saaksid hinnata teise

lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku

usaldusväärsuse hindamisel on teave selle kohta, kuidas isik on käitunud oma seniste

lepinguliste kohustuste täitmisel. MHR-s avaldatav informatsioon on kasutatav eelkõige

avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja turvalise finantstegevuse tagamiseks –

seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks tagamiseks. Järelikult kaitstakse MHR

kaudu tsiviilkäivet ning seeläbi ühtlasi ka üldisi huve. EMT on kontrollinud avaldatud

võlainfo õigsust ning Klientide andmete avalikustamine MHR-s on EMT poolt

registreeritud.

Isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele

isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete kogumise ja edastamise piirangud on

sätestatud IKS § 11 lg-s 7. Ilmselgelt ei ole AKI ja EMT vahel käsitletavas asjas vaidlust

selle üle, et käesoleval juhul ei esine IKS § 11 lg 7 p-des 1 ja 3 toodud piiranguid.

Samamoodi ei esine käesoleval juhul IKS § 11 lg 7 p-s 4 toodud piirangut – seda, et

käesoleval juhul ei ole kohustuste rikkumine lõppenud, on AKI nentinud ka Kaevatavas

haldusaktis (osas, mis küll AKI poolt vaideotsusega hiljem kustutati). Vaidluse all on

käesoleval juhul, kas EMT poolt andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) on piiratud

IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt. IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamine eeldab, et töötlemise eesmärgiks

on isiku krediidivõimelisuse hindamine või muu samasugune eesmärk; töötlemise viis on

nende andmete kogumine ja edastamine; ning eelnimetatud töötlemise viis eelnimetatud

eesmärgil kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. EMT hinnangul on AKI

valinud kohaldamiseks vale normi, kuivõrd käesoleval juhul ei ole täidetud IKS § 11 lg 7 p

2 kohaldamise eeldamised. Esiteks on küsitav EMT poolne andmete töötlemise viisi

vastavus normis sätestatud töötlemise viisile (andmete avaldamine vs andmete edastamine

ja kogumine) ning teiseks, isegi kui andmete töötlemise viis vastab IKS § 11 lg 7 p-s 2

toodud töötlemise viisile, ei kahjustaks käesoleval juhul eelnimetatud töötlemise viis

andmesubjekti õigustatud huvi. Samas, hoolimata IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud ebatäpsest

sõnastusest, leiab EMT, et kuna õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja

tegelikust tahtest ning arvestades IKS § 1 lg-s 1 toodud eesmärki, tuleb ilmselt IKS § 11 lg-

t 7 tõlgendada laiemalt kui üksnes andmete edastamisele ja kogumisele kohalduvat,

mistõttu käesoleval juhul andmete töötlemise viis ei ole määrava tähtsusega. Samas ei

nõustu EMT AKI-ga, et käesoleval juhul EMT poolt Klientide andmete töötlemine

(avalikustamine MHR-s) kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve.

Õigusleksikon defineerib terminit „huvi“ kui õigust või võimalust saada mingisugust kasu

või hüve või vältida mingisuguse kahju tekkimist, isiku tahteline suhe oma sellise õiguse

või võimaluse olemasolusse. EMT on seisukohal, et õigete (eeltoodut ei ole AKI ega ka

kolmandad isikud vaidlustanud) andmete töötlemine (avaldamine) ei saa kahjustada isiku

mainet, au ja väärikust, samamoodi ei saa õigete andmete avaldamine ülemääraselt

kahjustada mistahes isiku võimalust saada mingit kasu või hüve. Samamoodi ei ole õigete

andmete avaldamise näol tegemist võlgniku häbimärgistamisega, vaid tegemist on isikute

krediidivõimelisuse hindamise võimaldamisega turvalise tehingute sõlmimise tagamiseks

ning samuti alternatiivse vahendina nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks

võlgnikku oma kohustusi täitma.

Kaevatavas haldusaktis on viidatud, et võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma

isiku nõusolekuta on tema eraelu puutumatuse riive, kuid seadusandja on pidanud seda

siiski õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil (milline

üldiselt on ka avalikes huvides), kuivõrd võlainfo avaldamise eesmärk on võimaldada

kolmandatel isikutel saada infot potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kohta. EMT

nõustub AKI seesuguse seisukohaga. Ka IKS seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et

üldreeglina tuleb kolmandate isikute huvi ebausaldusväärsete isikutega lepingute

sõlmimiseks pidada piisavalt kaalukaks. Samas on AKI Kaevatavas haldusaktis nentinud, et

väga vanade võlgade info avaldamine ei täida seda eesmärki (IKS § 11 lg-s 6 toodud

eesmärki), kuivõrd lepingu kunagine rikkumine ei ole isikut püsivalt iseloomustav asjaolu.

EMT nõustub, et lepingu rikkumine kui selline ei ole isikut püsivalt ja alatiselt

iseloomustav asjaolu, kuid juhib tähelepanu siinkohal asjaolule, et sellel samal põhjusel

ongi võlgnevuste edastamine ja kogumine (või töötlemine laiemas plaanis) piiratud IKS §

11 lg 7 p 4 kohaselt kuni 3-aastaga alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Ka AKI poolt

tsiteeritud IKS seletuskiri viitab sellise selgituse juures mitte IKS § 11 lg 7 p-s 2 toodud

põhimõttele, vaid just IKS § 11 lg 7 p-des 3 ja 4 toodud põhimõtetele, mille kohaselt on

keelatud selliste andmete (võlgnevuse) töötlemine, kui kohustuse rikkumisest on möödunud

vähem kui 30 päeva ning selliste andmete töötlemine, kui rikkumise lõppemisest on

möödunud üle 3 aasta.

IKS seletuskirjas on § 11 lg-te 6 ja 7 selgituste juures selgitatud, et töödelda võib vaid

lepinguliste kohustuste rikkumist käsitletavaid andmeid – säte ei laiene sellistele

isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohast olulised. Ka AKI

ise on oma kodulehel selgitanud, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest

loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Samas juhises on AKI ise leidnud, et

ülemääraselt võib andmesubjekti näiteks kahjustada andmed, mis on lepingu rikkumise

seisukohast ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud. EMT hinnangul ei saa isiku poolt

kestev ja püsiv kohustuse rikkumine olla lepingu rikkumise seisukohast

ebaoluline või asjassepuutumatu. PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse põhieesmärk on

kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, samuti võib

sellele lisanduda riigivõimu positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus.

Lähtudes IKS § 1 lg-st 1 on EMT seisukohal, et IKS-ga kooskõlas andmete töötlemine, sh

avaldamine, ei riku eraelu puutumatust ega õigustatud huvi eraelu puutumatusele.

Käesoleval juhul on tegemist õigete andmetega – Klientidel esineb käesoleva hetkeni EMT

ees võlgnevused suuruses, milles need on avalikustatud EMT poolt MHR-s (eelnimetatud

põhivõlale on lisandunud ka viivised, milliseid EMT MHR-s ei kajasta ega avalikusta).

Andmed on saadud seaduslikul teel ning nende töötlemine on kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6.

Õigete andmete avaldamine Klientide võlgnevuse kohta kooskõlas IKS-ga ei saa kahjusta

andmesubjekti mistahes huve ega riiva eraelu puutumatust ülemääraselt. Tähelepanuväärne

on, et MHR-s avalikustatud andmed Klientide võlgnevuse kohta ei ole kättesaadavad mitte

määramata hulgale kolmandatele isikutele, vaid üksnes nendele ettevõtetele, kes on MHR

liikmeks ning kes maksavad tasu selle eest, et neil oleks adekvaatne ülevaade lepingu

sõlmimisel potentsiaalse lepingupartneri eelnevast maksekäitumisest. IKS-s endas on ette

nähtud võimalus isikuandmete töötlemiseks ilma andmesubjekti nõusolekuta – seega on

seadusandja pidanud teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui

võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust ning eeltoodud põhimõttest tulenevalt on

antud kontekstis ilmselgelt väär AKI poolt eraelu puutumatuse kui võimalikule õigustatud

huvile viitamine. Kuna andmete avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei saa see

olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2. Ka AKI ise on Kaevatavas haldusaktis nentinud, et

kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustuse olemasolu iseennast ega kohustuse

rikkumist olematuks. EMT rõhutab siinkohal juurde, et aegumistähtaja möödumise näol ei

ole tegemist õigust lõpetava asjaoluga, vaid see annab võlgnikule üksnes võimaluse oma

kohustuse täitmisest keelduda, kohustus kui selline, seevastu, jääb endiselt alles. Eeltoodust

tulenevalt on põhjendamatu ning väär võrdsustada aegumistähtaja möödumist kohustuse

rikkumise lõppemisega (mida sisuliselt AKI on Kaevatavas haldusaktis teinud), mistõttu on

ka AKI poolne Kaevatavas haldusaktis toodud aegumistähtaegade arvestamine võlainfo

andmete töötlemise õiguspärasuse juures vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

Samuti on põhjendamatu ning vastukäiv AKI poolt kasutatud maksimaalse tähtaja

arvutamise metoodika Klientide andmete töötlemiseks. Lähtudes EMT 04.05.2010

vastusest AKI järelepärimisele on AKI-l teada, millisest ajahetkest muutusid EMT nõuded

Klientide vastu sissenõutavaks. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS)

§-st 154 algab korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta

lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumistähtaeg ei alga

samaaegselt nõude sissenõutavaks muutumisega. Kuivõrd AKI on lähtunud 10-aastasest

aegumistähtajast, saabus kooskõlas TsÜS §-ga 135 ja 154 EMT nõude aegumistähtaeg

näiteks Kliendi 2 osas 31.12.2007. Seega peaks ka AKI enda arvutuste kohaselt (olgugi, et

EMT hinnangul on eeltoodud metoodika kasutamine meelevaldne ning asjakohatu)

vähemalt Kliendi 2 puhul mööduma AKI poolt välja arvatud andmete avaldamise

maksimaalne tähtaeg alles 31.12.2010 (hoolimata sellest, et EMT hinnangul on selline IKS

§ 11 lg 7 p 4 tõlgendamine meelevaldne, kuivõrd eelnimetatud sättest tulenevalt hakkab 3-

aastane tähtaeg kulgema alates kohustuse rikkumise lõppemisest (st täitmisest), mitte

aegumistähtaja möödumisest, mistõttu ei ole Klientide puhul eelnimetatud 3-aastase tähtaja

kulgemine pihta hakanud).

EMT leiab, et lepingu rikkumine ei ole küll isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu,

kuid lepingu rikkumise fakt iseloomustab isikut ning tema majanduskäitumist vähemalt

selle rikkumise kestvuse jooksul. Lepingu rikkumine aga lõpeb üldjuhul kohase täitmisega.

AKI seisukoht, et isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud 3

aastat, on andmete töötlemine siiski keelatud, on vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 4.

Tuginedes IKS § 11 lg 7 p 4, ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele

edastamine lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm

aastat – seega võib kehtiva IKS kohaselt isiku maksehäire kohta andmeid töödelda ja

kolmandale isikule edastada kuni kolme aasta jooksul kohustuse rikkumise lõppemisest.

Kohustuse rikkumise lõppemise eelduseks on aga kohane täitmine või osapoolte muu

sellekohane kokkulepe. Eeltoodust tulenevalt on seadusandja leidnud, et teiste isikute

(potentsiaalsete lepingupartnerite) õigustatud huvi ennast halbade tehingute tegemise eest

kaitsta tuleb pidada kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust kuni 3

aasta jooksul alates lepingu rikkumise lõppemisest. Selliselt on sisuliselt seadusandja poolt

leitud, et selle aja jooksul on sellesisuse info (info isiku eelneva maksekäitumise kohta)

saamine õigustatud ning vajalik teiste isikute kaitseks. Seadusandja ei ole eelnevat sidunud

kohustuse täielikkuse või mittetäielikkusega. Kõnealune IKS regulatsioon ning selle EMT

poolne tõlgendus on ka kooskõlas Euroopa Parlamendi 24.10.1995 direktiiviga 95/46/EÜ

üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta,

kuivõrd eelnimetatud direktiivi preambula p-s 30 kohaselt on isikuandmete töötlemine

seaduslik, kui see on vajalik andmesubjekti jaoks siduva kokkuleppe täitmisega või

üldistest huvidest tuleneva ülesande täitmisega ning preambula p-s 45 on rõhutatud

võlausaldajate kaitse võimalikku erisust ning sellesisuse regulatsiooni erisuse lubatavust

siseriiklikult. Sellisel viisil isiku eraelu võimalik riivamine on jäetud riigile eelnimetatud

direktiivi artikliga 5 ja artikliga 7 p-d b, e ja f ning isikuandmete kaitse seaduses on

eelnimetatud regulatsioon konformselt direktiiviga ka sätestatud.

Kuna Klientide võlgnevus ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, rikuvad nad kestvalt

Lepingute ülesütlemiseni tekkinud rahalisi kohustusi, mistõttu on EMT seisukohal, et

andmed Klientide võlgnevuse osas on jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine

MHR-s eesmärgi- ning seaduspärane. AKI teistsugune IKS tõlgendamine on põhjendamatu

ning lisaks eeltoodule vastuolus ka normitehniliste põhimõtete ja printsiipidega. Vabariigi

Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika

eeskiri“ (edaspidi Eeskiri) on sätestatud põhimõtted, millest seaduse eelnõusid koostades

lähtutakse. Eeskirja § 9 lg-s 2 on sätestatud üldine põhimõte, et paragrahvi esimeses lõikes

sätestatakse üldine säte ning järgmistes lõigetes selle täpsustused või erandid. Seega, IKS §

11 lg-s 6 on sätestatud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse

hindamise või muul samasugusel eesmärgil on lubatud ning IKS § 11 lg-s 7 on toodud

erandid eelnimetatud üldisest reeglist. Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja

tegelikust tahtest. Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb lähtuda esmajoones seaduse

eesmärgist (teleoloogiline tõlgendamine) ja puudutatud isikute huvide kaalukusest

(praktilised argumendid). Süstemaatiline tõlgendamine aitab paramini mõista normi sisu

ning sunnib eelistama tõlgendust, mille kohaselt kõik seaduse sätted ja õiguskord üldse

moodustaks võimalikult loogilise ja mõistliku terviku (vt A. Aedmaa, E. Lopman jt.

Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 273). IKS eesmärk on toodud IKS § 1 lg-s 1.

Vaidlust ei ole selles, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse

kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset (eeltoodud seisukohal on ka AKI ise) – sellepärast

on IKS-s ka § 11 lg-s 6 toodud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku

krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil on ilma isiku nõusolekuta

lubatud. Järelikult on seadusandja pidanud siinkohal eraelu puutumatuse riivet õigustatuks

usaldusväärse

ja

õigusekindla

tehingukäibe

tagamise

eesmärgil.

Lähtudes

IKS

süstemaatilisest tõlgendamisest – võttes arvesse IKS-i eesmärki ning IKS § 11 lg-s 6

toodud põhimõtet ning lg-s 7 sätestatud erandeid, ei saa andmete avalikustamine

(töötlemine) olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga 2 kui see on samal ajal kooskõlas detailselt

IKS § 11 lg 7 p-ga 4, kuivõrd vastasel juhul muutuks viimane norm sisutuks. Kui

seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise lõppemine mingi muu asjaoluga

kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt aegumistähtaja möödumine), oleks

seadusandja seda selliselt isikuandmete kaitse seaduses ka sätestanud.

Klientide andmete avalikustamine on kooskõlas IKS § 14 lg 1 p-ga 4, millest lisaks IKS §-

s 11 sätestatud alusele, tuleneb ka alus Klientide andmete töötlemiseks (avalikustamiseks

MHR-s). Nii nagu IKS 1996 redaktsioonis, nii ka käesoleval ajal saab isikuandmete ilma

nõusolekuta töötlemise aluseks olla ka lepingu täitmine või täitmise tagamine (IKS § 14 lg

1 p 4). Vaidlust ei ole selles osas, et EMT ja Klientide vahel oli sõlmitud Lepingud, millest

võlgnevused tekkisid. Selles olukorras on käesoleval ajal MHR-s andmete jätkuv

avaldamine peaaegu ainus meetod, millega EMT saab mõjutada Kliente võlgnevust tasuma.

Kahetsusväärne on AKI seisukoht, et kuivõrd EMT on Klientidega Lepingud ühepoolselt

lõpetanud, ei saa lõppenud lepingute puhul rääkida enam lepingu täitmise tagamisest. EMT

rõhutab, et lepingu lõppemine (mistahes alusel) ei too kaasa lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste lõppemist, vaid need kehtivad tulenevalt

VÕS § 195 lg-st 2 jätkuvalt. Samuti ei mõjuta lepingu ülesütlemine kuni ülesütlemiseni

sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust, sealhulgas kahju hüvitamise ja leppetrahvi

või viivise nõuded. Ülesütlemisega ei „kao ära“ ka lepingurikkumised, mis olid

ülesütlemise ajaks toimunud, ega pool(t)e vastutus nende eest (vt P. Varul jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2006. § 195, komm 10.1.2, lk 656). Kuna

lepingust enne selle lõppemist tekkinud kohustused on endiselt sissenõutavad, siis nende

kohustuste täitmist saabki nõuda üksnes täitmisnõude esitamise kaudu. Eelnimetatud

täitmisnõude aluseks on (lõppenud) leping. Seega on väär AKI seisukoht, et lõppenud

lepingute puhul ei saa rääkida enam lepingu täitmise tagamisest ja et lepingu täitmise

tagamise eesmärk on ära langenud. Seega oli EMT-l seaduslik alus eelnimetatud lepingu

täitmise tagamise eesmärgil andmeid töödelda nii andmete edastamise ja avalikustamise

hetkel MHR-s (millega AKI on nõustunud) kui ka käesoleval ajal, kuivõrd õiguslik alus

isikuandmete töötlemiseks (ISK § 14 lg 1 p 4 näol) säilib kõigi nende õiguste ja kohustuste

suhtes, mille aluseks olev leping on küll lõppenud, kuid mis ise tekkisid enne lepingu

lõppemist.

MHR-s on andmete avaldajateks maksehäireregistri liikmed (sh EMT). Tulenevalt EMT ja

AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl

49-51/, on MHR andmebaas, mis koostatakse sinna edastatud andmetest ning mis kogumis

moodustab maksehäireregistri. EMT omab MHR-le reaalajas juurdepääsu vastavalt

tehnilisele lahendusele ning eelnimetatud juurdepääs võimaldab EMT-l registrisse andmeid

lisada ning neid sealt eemaldada vastavalt AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingute alusel.

Seega avalikustab ja avaldab MHR-s (mitte AS-le Krediidiinfo kui registripidajale) andmed

mistahes registri liige (sh ka EMT), kes vastutab ise andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest.

Eeltoodu tõttu ei ole MHR-s andmete avalikustamise ja avaldamise näol tegemist andmete

edastamisega mistahes kolmandale isikule, vaid EMT kui registri liikme poolse andmete

töötlemisega – andmete vastutavaks töötlejaks on registri liige (sh EMT). IKS § 14 lg 1 p 4

kohaselt ei ole piiratud ka eelnimetatud eesmärgil andmete töötlemise koht, mistõttu EMT

on seisukohal, et ka lepingu täitmise tagamise eesmärgil on võimalik andmeid töödelda

nende avaldamise teel MHR-s.

Vastuolu õiguse üldpõhimõtetega. Viitega HMS § 3 lg-s 2 ja PS §–des 11 ja 12 sätestatule

märgib EMT, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et materiaalses plaanis oleks

igasugusel riivel legitiimne põhjus ja riive peab olema proportsionaalne. Käesoleval juhul

ei eksisteeri ei legitiimset põhjust ega eesmärki, mida AKI peaks saavutama – kuivõrd IKS-

s esineb seaduslik alus isiku maksehäirete avaldamiseks MHR-s, on AKI, kohustades EMT-

d ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s,

sekkunud põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud kehtestatud andmetöötluse keelu

kaudu täita endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ja selle

teiste asutajate ja muude liikmete ees ning rakendada klientide võlgnevuste tasumise

tagamiseks kasutatavaid meetmeid. Kaevatavas haldusaktis toodud AKI seab ebavõrdsesse

olukorda inimesed, kes on oma võlgnevused teenusepakkujatele tasunud ning inimesed, kes

jätkuvalt oma võlgnevusi (erinevate) teenusepakkujate ees ei täida, kusjuures

ebavõrdsemasse olukorda seatakse just see andmesubjekt, kes (mingil hetkel) on oma

kohustused ettevõtjate ees täitnud.

IKS § 11 lg 7 p 4 võimaldab andmeid nende isikute, kes on oma võlgnevused ära tasunud,

võlgnevuse kohta avalikustada veel kolme aasta jooksul alates kohustuse rikkumise

lõppemisest. Seega kui enne võlgnevuse tasumist seisnesid MHR-is isiku võlgnevuse kohta

avalikustatavad andmed võla tekkimise kuupäevas, summa suurusjärgus ja päritolus, siis

pärast võlgnevuse tasumist lisandub eelnimetatud andmetele ka võla lõppemise kuupäev.

See info on 3 aasta jooksul registri liikmetele kättesaadav. Kaevatav haldusakt kohustab

aga EMT-d lõpetama Klientide andmete töötlemise MHR-s üleüldse – sisuliselt EMT on

eemaldanud kõik andmed Klientide kohta. Eeltooduga satuvad ebavõrdsesse olukorda

pigem seaduskuulekad isikud, kes on oma lepingulisi kohustused võlgnevuse tasumise teel

täitnud, kuivõrd hoolimata sellest, et nende poolt on võlgnevus tasutud, on endiselt

võimalik võlgnevuse tasumisest alates 3 aasta jooksul infot nende võlgnevuste kohta

avalikustada; seevastu isikud, kes rikuvad jätkuvalt oma kohustust lepingut täita (võlgnevus

tasuda), on registri liikmete jaoks aga justkui tabula rasa, kellel võlgnevust pole kunagi

olnudki. EMT hinnangul ei kohtle AKI siinkohal eelnimetatud isikuid võrdselt ning

vahetegemise aluseks on teadlikult valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium.

Kaevatava haldusakti andmine on vastuolus ka õiguskindluse ning õiguspärase ootuse

põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et haldusorgan oleks oma tegevuses

järjekindel ning et kord antud haldusaktidele ja neis väljendatud seisukohtadele saaks ka

tulevikus tugineda. Teisisõnu, halduse tegevus peab olema võimalikult ettenähtav ning

haldusaktide andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Õiguspärane ootus on isikul

põhjendatud tekkinud usk, et haldusorgan käitub tulevikus teatud viisil, iseäranis, et asutus

juhindub ka tulevikus oma varasematest otsustest.

Kuna AKI on oma koduleheküljel (www.aki.ee -> Kodanikule -> Soovituslikud juhised –>

Maksehäirete avaldamine) avalikult teatavaks teinud, et IKS § 11 lg 7 kohaselt tohib

andmeid isiku võlgnevuse kohta MHR-s hoida kuni kolme aasta jooksul pärast lepingu

rikkumise lõppemist, ning et ülemääraselt kahjustavad andmesubjekti (võlgnikku) need

andmed, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud,

on EMT-l eeltoodu põhjal õiguspärane ootus, et AKI on oma tegevuses järjekindel ning

ettenähtav ning jagab ühtlasi seisukohta, et klientide seni tasumata võlgnevuste (võlgnevus

kui asjaolu iseenesest ei saa lepingu rikkumise seisukohast olla ebaoluline või

asjassepuutumatu võlainfo avaldamisel isikute krediidivõimelisuse hindamise ning

lepingute täitmise tagamise eesmärgil) kohta andmete avalikustamine MHR-s on kooskõlas

IKS-ga. Eeltoodut on tegelikult AKI kinnitanud ka oma vaideotsuses.

Diskretsioonivead. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 peab kaalutlusotsus olema õiglane ja

mõistlik ning asutus peab kaalutlusotsuse tegemisel arvestama kõiki olulisi poolt- ja

vastuargumente. Samas ei tohi meelevaldsed asjaolud, mis kaalutlusotsusega kuidagi

seotud ei ole, asutuse otsust mõjutada. Meelevaldse asjaolu arvestamine viib

ebaratsionaalse otsuseni ja võib põhjustada kodanike ebavõrdset kohtlemist. See, millised

aspektid on asjakohased ja millised mitte, tuleb tuletada volitusnormi eesmärgist ja ka

ülejäänud seaduse loogikast. Käesoleval juhul on Kaevatavas haldusaktis IKS § 11 lg 7 p 2

sellisel sisustamisel täielikult jäetud arvestamata asjaolu, et aegunud kohustus on VÕS § 4

lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik kohustus, mille sisuks on, et võlgnik võib sellise kohustuse

(vabatahtlikult) täita ning selle täitmist võib võlausaldaja ka nõuda, kuid kohustus ise ei allu

sundtäitmisele. Seega on mittetäielik kohustus – sh ka aegunud kohustus – seadusest

tulenev õiguslik alus kohustuse täitmisele teiste õiguslike aluste kõrval, millega võib

võlasuhte pool õiguslikult siduvaid kohustusi võtta. Kuigi erinevalt täielikust kohustusest –

sh mitteaegunud kohustusest – on mittetäielik kohustus täidetav ainult vabatahtlikult,

täidetakse mittetäielikku kohustust siiski õiguslikul alusel (teisisõnu – kui võlgnik siiski

maksab võla ära, ei ole tegemist võlausaldaja alusetu rikastumisega, vaid võlasuhte

lõppemisega kohase täitmisega). AKI on diskretsiooni kasutamisel täielikult jätnud

arvestamata võimaluse, et ka kõnealused Kliendid võivad veel oma kohustuse

vabatahtlikult EMT ees täita. Juhul kui need Kliendid täidavad oma kohustuse EMT ees,

oleks EMT-l kooskõlas IKS § 11 lg-ga 6 ja lg 7 p-ga 4 seaduslik alus andmeid Klientide

võlgnevuse kohta töödelda MHR-s veel 3 aasta jooksul alates võlgnevuse tasumise

kuupäevast; samas Kaevatava haldusaktiga on EMT eelnimetatud seadusega tagatud

käitumisviisi rakendamine aga keelatud ilma kohase seadusliku aluseta. Seega on AKI

arvestanud meelevaldselt kohustuse sissenõutavust, mis IKS loogika kohaselt ei ole

asjakohane. Sissenõutavus on oluline aegumistähtaja kulgemise alguse arvestamise

seisukohalt, kuid ei oma tähendust Kaevatava haldusaktiga puudutatud isikuandmete

töötlemise õiguspärasuse hindamisel. Kuna ka määratlemata õigusmõistete rakendamine ei

tohi olla meelevaldne, vaid peab olema kohtu poolt kontrollitav (vt Riigikohtu 17.10.2008

otsuse nr 3-3-1-39-08 p 10), rakenduvad kaalutlusreeglid ka nende sisustamisele.

Kaevatavas haldusaktis, seevastu, ei ole märgitud kaalutlusi, millest lähtudes on AKI

sisustanud „õigustatud huvi“ ning selle „ülemäärase kahjustamise“. Lisaks tuleb

diskretsiooni rakendamisel järgida, et asutus peab asjaolude kaalumisel olema ka

järjekindel. 11.01.2010 tegi AKI Klientide 3 ja 4 osas EMT-le ettekirjutus-hoiatuse, mille

AKI oma 04.03.2010 vaideotsusega tunnistas kehtetuks. 17.06.2010 andis AKI Kaevatava

haldusakti, kus kohustas EMT-d lõpetama mh ka Klientide 3 ja 4 andmete töötlemise,

andes selleks hoopis pikema tähtaja. EMT hinnangul on eeltoodu näol tegemist

kaalutlusveaga, kuivõrd AKI ei ole asjaolude kaalumisel – võlgnevus, selle kohtulik

sissenõutavus, kohustuse rikkumise lõppemise hetk jne – järjekindel ning korduvalt

muudab oma eelnevalt tehtud otsuseid.

EMT, viidates Riigikohtu 20.12.2001 määruse nr 3-3-1-8-01 p-le 22, 20.12.2001

määrusele nr 3-3-1-15-01, 15.05.2008 määruse nr 3-3-1-9-08 p-le 15 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 26.11.2008 määrusele haldusasjas nr 3-08-1756, hinnangul on AKI

Ettekirjutusega sekkunud põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud andmetöötluse

keelu kaudu täita endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ning

selle teiste liikmete ees. Viidatud tegevusega on rikutud tema põhiõigusi ja -vabadusi,

eeskätt PS §-st 31 tulenevat ettevõtlus- ja seeläbi ka lepinguvabadust. Ettevõtlusvabadust

riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud

tegevust. Kaevatav haldusakt piirab seadusliku aluseta EMT tegevust tagamaks klientide

rahaliste kohustuste täitmine pooltevahelises lepingus ettenähtud korras ja tingimustel.

Ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku

võimu poolt ebasoodsalt.

Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon palub jätta EMT kaebus rahuldamata. AKI on

veendunud, et Ettekirjutus on õiguspärane ning haldusakti andmisel ei leidnud aset

menetlusreeglite rikkumist, mis oleks kaasa toonud teistsuguse otsuse tegemise.

AKI märgib, et suures osas samad vastuväited esitas EMT ka vaides, mille kohta AKI tegi

analoogilises asjas Vaideotsuse. EMT vaidemenetluses Ettekirjutust ei vaidlustanud AKI

hinnangul seetõttu, et EMT-le olid AKI seisukohad teada ja EMT võis ette näha, et AKI ei

rahuldaks vaiet. AKI jääb Ettekirjutuses ning Vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde.

Kokkuvõttes on AKI seisukohal, et antud juhul on AKI ja EMT vahelise vaidluse sisuks

siiski materiaalõigusnormide (IKS § 11 lg 6 ja 7 ning § 14 lg 1 p 4) tõlgendamine ja

rakendamine. Vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib

andmeid avaldada igavesti. EMT väited menetlusnormide rikkumise kohta on kaebusesse

ilmselgelt lisatud „igaks juhuks“, eesmärgiga saavutada haldusakti tühistamine ka juhul, kui

kohus ei peaks materiaalõigusnormide rikkumist tuvastama.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.4. kuni 2.7 märgib AKI, et EMT-ga on samade õigusnormide

tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat (alates 5. septembrist

2008. a, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI ettekirjutus-hoiatuse

tühistamiseks.). Vaidluse sisu on kogu selle aja jooksul olnud ikka sama – kas EMT võib

avaldada MHR-s andmeid füüsiliste isikute võlgade kohta olukorras, kus võla

sissenõutavaks muutumisest on möödunud hulk aastaid ning võlg ei ole aegumise

vastuväite kasutamise võimaluse olemasolu tõttu kohtulikult sissenõutav. AKI on tutvunud

kõikide kahe aasta jooksul EMT poolt esitatud argumentidega, neile vastanud ning nendega

osaliselt nõustunud. Seda näitab ka asjaolu, et AKI on ettekirjutusi EMT vaiete alusel

muutnud.

Ka käesolevas asjas esitas AKI enne Ettekirjutuse tegemist EMT-le järelepärimise, millele

EMT vastas; EMT-l oli võimalus esitada vaie, millist võimalust EMT ei kasutanud AKI

hinnangul seetõttu, EMT-le olid AKI seisukohad teada. Seega EMT väide selle kohta, et

tal pole olnud küllaldaselt võimalust oma seisukohtade esitamiseks, on alusetu. AKI-le on

EMT vastuväidete sisu olnud täielikult teada; seda näitab ilmekalt ka asjaolu, et kohtule

esitatud kaebuses ei ole EMT tegelikult esitanud mitte ühtegi täiesti uut sisulist argumenti.

Täiendavate kirjade vahetamine haldusmenetluse ajal ei oleks mõjutanud otsuse tegemist.

Ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-82-03 on märgitud, et vaatamata väidetavale

ärakuulamisõiguse rikkumisele nähtus kassaatori vastusest, et ta oli kursis otsuse tegemise

asjaoludega ning et kassaator ei märkinud haldusmenetluses kordagi, et tal oli ebapiisavalt

andmeid arvamuse avaldamiseks. Riigikohus jõudis viidatud lahendis seisukohale, et

väidetav ärakuulamisõiguse rikkumine ei saanud seega mõjustada asja otsustamist.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.8. kuni 2.14. märgib AKI seoses haldusakti resolutsioon

väidetava ebaselgusega, et samas ei ole EMT pöördunud AKI poole ettekirjutuse

täpsustamiseks. Tõele ei vasta EMT väide, et AKI on teinud ettekirjutuse igasuguseks

andmete töötlemise lõpetamiseks. Ettekirjutuse kohaselt kohustati EMT-d lõpetama

andmete töötlemine maksehäireregistris. Ka Vaideotsuses (lk 9) on AKI selgitanud, et

hindab antud kaasuses EMT poolt andmete töötlemist MHR-s, mitte seda, kuidas ja kus

EMT andmeid veel töötleb.

AKI ei nõustu EMT-ga et ettekirjutusega ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärke.

Asjaolu, et MHR-s ei näidata täpset võlasummat, vaid võlasumma vahemikku, ei muuda

ettekirjutust mõttetuks – ettekirjutuses märgitud kuupäeva saabumisel tuleb lihtsalt üle

vaadata, kas muutub summa vahemik. Kui võlasumma jääb endiselt samasse vahemikku, ei

tule avaldatud andmetes muudatusi teha.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.15. kuni 2.16. märgib AKI, et Vaideotsuses on käsitletud EMT

sama väidet (EMT väide vaideotsuse p-s 2.3., lk 2; AKI vastus lk 8). EMT enda selgitused

andmete MHR-s avaldamise eesmärkide kohta on vastuolulised. Kaebuse punktis 2.15.

märgib EMT, et: „MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuste

sissenõudmisega“, samas kui kaebuse punktis 2.31 selgitab EMT, et: „tegemist on /…/

samuti alternatiivse vahendiga nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks

võlgnikku oma kohustusi täitma.“. Kaebuse punkti 2.16. viimases lauses väidab EMT, et

IKS § 11 lg 7 sätestab piirangud andmete kogumisele ja edastamisele, mitte

avalikustamisele. Aga avalikustamine on samuti üks edastamise viisidest. Avalikustamine

on andmete kättesaadavaks tegemine/edastamine määratlemata isikute ringile. IKS § 11

lõige 7 tegelikult välistabki avalikustamise, sest avalikustamise korral ei ole andmete

saajate ring määratletud ning seega pole täidetud ka õigustatud huvi väljaselgitamise

kriteerium. Absurdne oleks tõlgendada IKS § 11 lg 7 selliselt, et konkreetsele kolmandale

isikule võib andmeid edastada vaid juhul, kui viimasel on õigustatud huvi, samas kui

avalikustada võib ilma igasuguste piiranguteta. Sellisel tõlgenduse korral kaotaks IKS § 11

lg 7 täielikult oma mõtte.

Vastuseks kaebuse p-le 2.17. haldusakti puuduliku motivatsiooni osas märgib AKI, et

Kaevatavas haldusaktis on AKI kahel leheküljel põhjendanud haldusakti andmist. Seejärel

on Vaideotsusega veelgi põhjalikumalt haldusakti andmise asjaolusid selgitatud. Neis on

arusaadavalt selgitatud, kuidas AKI on jõudnud haldusakti andmise aluseks oleva

tõlgenduseni. AKI leiab, et küsimus ei ole tegelikult selles, et EMT ei saanud aru haldusakti

andmise asjaoludest, vaid selles, et EMT ei nõustu õigusnormide sellise tõlgendamise ja

rakendamisega. AKI hinnangul on eksitav, pahatahtlik ja alusetu väide, et EMT ei saanud

haldusaktist aru ega saa seetõttu seda efektiivselt vaidlustada. EMT poolt esitatud tsitaat

Riigikohtu lahendist (haldusasi nr 3-3-1-49-08) on kontekstist väljarebitud ja sobimatu.

Antud kohtuasjas eksisteeris 2 konkureerivat keelduva haldusakti andmise alust ning teise

tõstatas alles ringkonnakohus. Riigikohus heitis seejärel ringkonnakohtule ette, et kohus ei

saa ise asuda haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike alustega, sest sellisel juhul ei

tea haldusakti adressaat haldusakti andmise põhjuseid selle andmise hetkel.

Vastuseks kaebuse p-le 2.18. (etteheide, et AKI pole põhjendanud IKS § 11 lg 7 p 4

kohaldamata jätmist) AKI selgitab, et IKS § 11 lg 7 sätestatud piirangud on takistuseks

edastamisele ka siis, kui need esinevad ühekaupa, mitte kõik 4 ühekorraga. Rikkumise

toimepanemiseks piisab, kui esineb üks alustest. Kui on tuvastatud vastuolu ühe piiranguga,

ei ole vaja hinnata, kas edastamine oli vastuolus ka veel teiste piirangutega.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.19. kuni 2.21. (EMT väide, et pole selge, milliseid õigustatud

huve avaldamine kahjustab) selgitab AKI, et Ettekirjutuses on AKI märkinud, et võlainfo

avaldamine on eraelu puutumatuse riive (seega ei vasta tõele EMT väide, et haldusaktis ei

ole märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust).

Kuivõrd sama väite esitas EMT ka vaides, selgitas AKI vaideotsuses pikemalt (lk 10),

kuidas võlainfo avaldamine eraelu puutumatust riivab.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.23. kuni 2.30. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel ei ole

tegelikult olnud vaidlust selles osas, et IKS § 11 lõigete 6 ja 7 eesmärk on tehingute

õiguskindluse tagamine selleks vajaliku isiku usaldusväärsust kirjeldava informatsiooni

võimaldamise kaudu. Seda selgitab selgelt ka IKS seletuskiri ning AKI on sama selgitanud

Ettekirjutuses ning Vaideotsuses. Küll aga ei ole AKI nõus EMT-ga selles osas, et MHR-s

andmete avaldamise eesmärk saab olla lepingu täitmise tagamine (mida AKI on ka

Ettekirjutuses ja Vaideotsuses selgitanud). Tõsi, AS Krediidiinfo kodulehel viidatakse

sellele, et „Register loodi (2001. a) eesmärgiga kaitsta ettevõtteid krooniliste võlglaste eest

ning parandada isikute maksedistsipliini“. Esiteks tuleb eristada juriidiliste ja füüsiliste

isikute andmeid. Juriidiliste isikute võlgu võib MHR-s avaldada tõepoolest mis iganes

eesmärgil, IKS sellele ei kohaldu. Füüsiliste isikute andmete osas tuleb aga praegu lähtuda

kehtivast IKS-st, sh IKS §-st 11. Seega ei saa andmete töötlemisel tugineda registri

asutamise ajal registri asutajate poolt seatud eesmärkidele, eirates seaduses sätestatut.

P-des 2.29. ja 2.30. esitatud arutelu normi sõnastuse üle jääb küll mõnevõrra segaseks

(edastamise kohta vt AKI selgitusi käesoleva dokumendi punktist 3). Sisuliselt siiski ei ole

vaidlust selle fakti üle, et EMT edastab MHR kaudu kolmandatele isikutele andmeid, mis

annavad kolmandatele isikutele infot EMT (endiste) klientide maksekäitumise kohta.

Vastuseks kaebuse p-dele 2.31 kuni 2.34. (EMT väide, et õigete andmete avaldamine ei

saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust ega ülemääraselt kahjustada mistahes isiku

võimalust saada mingit kasu või hüve) leiab AKI, et sellist seisukohta toetades muutuks

IKS sisutuks. IKS nimelt ei lähtu põhimõttest, et isiku eraelu riivega on tegemist ainult

juhul, kui avaldatakse tõele mittevastavat infot. Eraelu puutumatuse rikkumist ei tohiks

samastada VÕS-s §-des 1046 ja 1047 reguleeritud au teotamise ja laimuga. Õigus aule ja

heale nimele ja õigus eraelu puutumatusele on PS-s eraldi põhiõigused (kuigi sõltuvalt

kaasusest võib ühe ja sama teoga riivata mõlemat). IKS sätestab just PS § 26 sätestatud

eraelu puutumatuse tagamise täpsemad tingimused. IKS kaitseb isiku eraelu ja

informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sellest, kas töödeldavad andmed on

tõesed. Ainult tõeste andmete töötlemise nõue on lihtsalt üks andmete töötlemise üldistest

eeldustest. Tõele mittevastavaid andmed IKS ei luba lihtsalt üldse töödelda. Samas on

piirangud ka tõeste andmete töötlemise osas – töödelda võib kas isiku nõusolekul või

seaduse alusel. Seejuures on andmesubjektile antud õigus nõuda töötlemise lõpetamist

sõltumata sellest, kas andmed on tõesed või mitte. Näiteks on isikul IKS § 11 lg 3 ja 4

kohaselt alati õigus nõuda ka õiguspäraselt avaldatud andmete avalikustamise ja töötlemise

lõpetamist. Samuti võib isik IKS § 12 lg 7 kohaselt igal ajal tagasi võtta nõusoleku, mille ta

andis andmete töötlemiseks. IKS § 11 lg 6 p 1 nõuab ju samuti, et edastatavad andmed

peavad olema õiged. Samas on seadusandja jätnud andmesubjektile ikkagi IKS § 11 lg 7 p

2 kohaselt võimaluse nõuda nende õigete andmete töötlemise lõpetamist.

Eksitav on EMT poolt kaebuse p-s 2.34. märgitu, nagu käsitleks AKI EMT poolt avaldatud

andmeid (andmesubjektide ja EMT vahel sõlmitud ja praeguseks lõppenud) lepingute

seisukohast ilmselt ebaoluliste või asjassepuutumatutena. AKI ei ole midagi sellist väitnud.

Küll aga on AKI selgitanud (vt Vaideotsus, lk 10-11), et isiku kunagine võlgnevus ei pruugi

olla edaspidises elus aktuaalne: lepingu rikkumine pole isikut püsivalt iseloomustav fakt,

mis oleks potentsiaalsetele lepingupartneritele tehingusse astumise otsustamiseks

möödapääsmatult vajalik teave veel pikka aega pärast lepingu rikkumist.

Vastuseks kaebuse p-le 2.35. märgib AKI, et põhiõiguste kolmikmõju ning põhiõiguste

riivet on ta selgitanud EMT-le Vaideotsuses (lk 9, 10). Samuti on AKI Vaideotsuses

selgitanud, millist andmesubjekti põhiõigust EMT poolt andmete töötlemine riivab ning

hinnanud riive proportsionaalsust teiste isikute vastanduvate põhiõiguste valguses.

Vastuseks kaebuse p-le 2.36. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel tegelikult puudub

vaidlus selles osas, kas avaldatud andmed olid õiged või mitte. AKI ei ole väitnud, et EMT

avaldaks tõele mittevastavaid andmeid või et EMT oleks need andmed ise saanud

ebaseaduslikul teel.

Kaebuse p-ga 2.37. seoses peab AKI vajalikuks selgitada MHR ja õigustatud huvi

tuvastamise kohta järgmist. MHR-sse võib päringu ükskõik millise füüsilise isiku kohta

teha iga füüsiline isik, kes on registreerinud end MHR kasutajaks, nõustudes seejuures

MHR kasutamistingimustega. Kasutamistingimuste kohaselt võib eraisik teise eraisiku

kohta päringu teha vaid õigustatud huvi olemasolu korral, mida päringu teostaja kinnitab

lisaks üldtingimustega nõustumisele eraldi iga päringu tegemisel (E-seifi üldtingimused, p

3.1., kättesaadavad Internetis: https://www.e-seif.ee/yldtingimused.pdf, tl 112-113).

Juriidiline isik sõlmib MHR kasutamiseks Krediidiinfo AS-ga lepingu, mille p 3.3. kohaselt

ta kohustub kasutama MHR-st saadud informatsiooni füüsiliste isikute maksehäirete kohta

ainult

krediidiotsuste

langetamiseks

(lepingu

tingimused

Internetis:

http://www.krediidiinfo.ee/files/ol_leping.pdf).

EMT edastab seega andmeid enda (endiste) klientide maksekäitumise kohta kolmandatele

isikutele, tuginedes kolmanda isiku ja Krediidiinfo AS vahel sõlmitud lepingule,

kontrollimata ise igal konkreetsel juhul, kas kolmandal isikul on õigustatud huvi või mitte.

Seejuures ei tea EMT, millised konkreetsed kolmandad isikud andmeid vaatama hakkavad

(ehk kes juba on MHR kliendid ning kes sellega tulevikus liituvad). Praktikas realiseerub

seetõttu andmesubjektide õiguste kaitse seeläbi, et igal andmesubjektil on võimalik tasuta

vaadata E-seifi (mis on MHR füüsilistele isikutele mõeldud osa) veebikeskkonnast,

milliseid andmeid tema kohta MHRi on edastatud ning kes neid andmeid on vaadanud.

Kindlasti oleks EMT poolt korduvalt rõhutatud IKS § 11 lg 6 punktis 2 sätestatud eeldus -

õigustatud huvi tuvastamise kohustuse täitmine - omaette vaidlusteema, kuid AKI ei ole

Ettekirjutuses seda käsitlenud ning seega ei kuulu see käesoleva kohtuasja vaidlusesemesse.

Vastuseks kaebuse p-le 2.38. kuni 2.40. nendib AKI, et EMT seisukoha kohta („ et kuna

avaldamine on kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus IKS § 11 lg 7 p-ga

2.“) on AKI selgitused esitatud käesoleva dokumendi punktis 5.

AKI ei ole kaevatavas haldusaktis väljendanud seisukohta, et kohustus (või selle

rikkumine) lõpeb aegumisega. Seega puudub AKI ja EMT vahel vaidlus selles osas, kas

kohustus ja selle rikkumine on lõppenud või mitte. EMT väide aegumistähtaja arvutamise

kohta ei ole asjakohane. AKI on võlgade info avaldamise eesmärgipärasuse ja

proportsionaalsuse (ehk isiku õiguste võimaliku ülemäärase kahjustamise) hindamisel

lähtunud abstraktselt aegumistähtaegade regulatsioonist, mitte ei ole tuvastanud EMT

klientide võlgade aegumist. Sama on AKI selgitanud ka Vaideotsuses (lk 11 ja 12).

Kaebuse p-des 2.41. kuni 2.46. analüüsib EMT, milline on IKS § 11 lõigete 6 ja 7 ning

lõike 7 punktide 2 ja 4 omavaheline suhe. AKI ei vaidle EMT-ga selles osas, et IKS § 11 lg

6 sätestab üldised eeldused, millal on andmete kolmandatele isikutele edastamine lubatud

ning IKS § 11 lg 7 sätestab edastamisele piirangud. Samas sisuliselt võib kahes lõikes

esitatud eeldusi ja piiranguid vaadelda edastamise tingimustena. Kui kasvõi üks kahes

lõikes kirjeldatud tingimustest ei ole täidetud, ei ole edastamine lubatav.

Küll aga ei nõustu AKI EMT-ga selles osas, et IKS § 11 lg 7 punkti 2 kohaldamine muudab

sisutuks ja mõttetuks IKS § 11 lg 7 punkti 4. AKI on seisukohal, et kõik lõikes 7 sätestatud

tingimused peavad korraga täidetud olema. Nii saabki IKS § 11 lg 7 punkte 2 ja 4

koosmõjus tõlgendades teha järelduse, et andmete avalikustamine võib olla ülemäära

kahjustav isegi siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud 3 aastat.

Analoogselt tuleb omavahelises koosmõjus vaadelda ka teisi IKS § 11 lg 7 punkte: näiteks

ei või delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid võlaandmeid avaldada isegi siis, kui kohustuse

rikkumise lõppemisest on möödunud alla kolme aasta.

AKI hinnangul ongi selliseks olukorraks, kus kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole

möödunud kolm aastat, kuid andmete avaldamine kahjustab isikute õigusi ülemääraselt, just

vaidlusalune juhtum: EMT-l on küll nõue isiku vastu, kuid ta ei saa täitmist nõuda, kuivõrd

võlgnik on kasutanud (või võib kasutada) aegumise vastuväidet. Kui võlgnik oma õigust

aegumise vastuväitele kasutab ning võlga ei tasu, tähendab see, et EMT võiks ainult IKS §

11 lg 7 punktile 4 tuginedes avaldada andmeid võla kohta igavesti – kohustuse rikkumise

lõppemine ei saabuks sellisel juhul ju kunagi. IKS seletuskirjas on IKS § 11 lg 6 ja 7

selgitustes aga selgelt öeldud, et „kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut

püsivalt negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid

töödelda ja edastada igavesti“. Tõsi, seadusandja on pidanud isiku eraelu riivet õigustavaks

teiste isikute kaitset halbade tehingute eest. Kuid seda siiski piirangutega, st riive on

õigustatud vaid teatud piirini. AKI ongi lähtuvalt diskretsiooniõigusest ja –kohustusest

sisustanud IKS § 11 lg 7 p-s 2 sisalduva määratlemata õigusmõiste lubatava riive piiri.

IKS § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsioon on kooskõlas andmekaitsedirektiivi

preambula punktiga 30. IKS § 11 lõigete 6 ja 7 kaudu ongi Eesti seadusandja sätestanud

tingimused,

mil

avalikustamine

kolmandatele

isikutele

on

lubatud

(millele

andmekaitsedirektiivi preambula p 30 viitab). Andmekaitsedirektiivi preambula punktist 30

ei tulene kuidagi, et andmeid peaks saama avalikustada igavesti vms.

Kaebuse p-des 2.47. kuni 2.51. analüüsib EMT andmete avalikustamise võimalikkust IKS

§ 14 lg 1 p 4 alusel. AKI on selle kohta esitanud oma seisukoha nii Ettekirjutuses kui ka

Vaideotsuses. Lühidalt on AKI seisukohal, et IKS § 14 lg 1 p 4 võimaldab töödelda

andmesubjekti andmeid selle isiku enda poolt, kes on andmesubjektiga lepingu sõlminud,

selle sama lepingu täitmiseks ja täitmise tagamiseks. Andmete kolmandatele isikutele

edastamist reguleerib IKS § 14 lg 2 (ja selle kaudu ka IKS § 11 lg 6). Sama kinnitab ka IKS

seletuskiri (selgitused IKS § 14 juurde). Kui EMT tahab asuda teistsugusele seisukohale,

satub ta vastuollu EMT enda poolt kaebuse p-s 2.43. kirjeldatud tõlgendamisreeglitega.

EMT võib andmeid jätkuvalt töödelda IKS § 14 lg 1 p 4 alusel, selles osas AKI EMT-le

ettekirjutust teinud ei ole. Lepingu täitmise ning täitmise tagamise raames võiks EMT

andmeid edastada volitatud töötlejatele, nt kohtutäiturile ja inkassofirmale selleks, et võlga

sisse nõuda. IKS § 14 lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise

tagamise viisi. Seda, et niisuguseks avalikustamiseks puudub õiguslik alus, on kinnitanud

ka Eesti Vabariigi Õiguskantsler Rae vallale 2008.a tehtud ettepanekus rikkumise

kõrvaldamiseks (tl 108-110, kättesaadav Internetis: www.oiguskantsler.ee / Ombudsmani

menetlused/ Ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks/2008).

Vastuseks kaebuse p-dele 2.52. kuni 2.59. märgib AKI, et ta on Ettekirjutuses ja

Vaideotsuses selgitanud, et just võrduse põhimõtet silmas pidades lähtus AKI 13-aastasest

tähtajast, mitte 10-aastasest. Samas seab ka aegumise institutsioon iseenesest isikud

ebavõrdsesse olukorda (sõltuvalt võlausaldaja tegevusest või tegevusetusest võib osadel

õnnestuda võla tasumisest aegumise tõttu keelduda, samas kui teised peavad samal ajal

tekkinud võla tasuma, sest võlausaldaja on sissenõudmisel olnud agaram).

Vastus kaebuse p-s 2.57. märgitule on esitatud juba käeoleva dokumendi p-s 8.1., kus on

viidatud, et väited ilmse ebaolulisuse või asjassepuutumatuse kohta on eksitavad. Lisaks

juhib AKI tähelepanu, et AKI kodulehel avaldatud juhises „Maksehäirete avaldamine“ on

toodud üks näide sellistest andmetest, mille avaldamine oleks ülemääraselt kahjustav. EMT

ei saa teha järeldust, et juhises toodud näide ongi ainus juhus, mille puhul on tegemist

ülemäärase kahjustamisega. EMT poolt kaebuse p-s 2.58. viidatud riikliku järelevalve asjas

olid asjaolud erinevad: nimelt ei olnud selge, kas EMT-l üldse oli nõue; isikud väitsid, et

EMT-l pole nende vastu kunagi nõuet eksisteerinud. Seega ei saa viidatud asjas tehtud

otsusele viidates heita AKI-le ette õiguskindluse puudumist.

Kaebuse p-des 2.60. kuni 2.64. on EMT üle korranud kaebuse varasemates punktides juba

välja toodud seisukohad, mistõttu AKI ei pea vajalikuks nende veelkordset käsitlemist.

Arusaamatuks jääb EMT väide, et AKI pole arvestanud võimalusega, et kliendid võivad

veel oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. AKI märgib, et kõnealuse Ettekirjutuse

tegemine ei takista kuidagi võlgnikel EMT-le võla tasumist. AKI ei ole EMT-ga käesolevas

asjas üldse vaielnud selle üle, kas kohustus lõpeb või mitte ega väitnud, et võla tasumise

korral oleks tegemist alusetu rikastumisega. Seda on AKI kinnitanud ka Vaideotsuses (lk

12).

Vastuseks kaebuse p-dele 3.1. kuni 3.3. märgib AKI, et ta ei nõustu EMT-ga selles osas,

et Ettekirjutuse tõttu ei saa EMT täita tsiviilõiguslikke kohustusi, mida ta on võtnud AS

Krediidiinfo ees. Andmete esitamine MHRi on lepingu kohaselt EMT õigus, samuti nagu

on EMT õigus need andmed sealt maha võtta vastavalt oma soovile. Viidatud lepingust ei

tulene EMT-le kohustust andmete avaldamiseks, mille täitmine oleks nüüd AKI

Ettekirjutuse tõttu võimatu. Samuti ei piira Ettekirjutus EMT õigusi võla sissenõudmisel

ega mõjuta mitte mingil viisil EMT ja tema klientide vahel sõlmitud lepingute alusel

tekkinud kohustuste olemust.

AKI ei ole süvitsi analüüsinud, kas õigus avalikustada klientide andmeid kolmandatele

isikutele on hõlmatud PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega ning PS §-s 32 sätestatud

omandi puutumatusega. Et see nii oleks, peaks andmete avalikustamine teenima ettevõtluse

edendamise huve, st olema äritegevuseks vajalik. Nii näiteks on äritegevuseks vajalik

edastada andmeid nendele isikutele ja organitele, kes on seotud võla sissenõudmisega

(kohus, kohtutäitur ja inkassofirma). Küll aga on AKI hinnangul vaieldav, kas andmete

edastaja äritegevuseks on vajalik võlgnike andmete levitamine kõikvõimalikele muudele

kolmandatele isikutele. AKI on nõus sellega, et võlgnike kohta andmete saamine on

äritegevuseks vajalik. Andmesubjektiga lepingulisse suhtesse astuda kavatseva isiku

äritegevuse seisukohalt on oluline teada, kas andmesubjekt on kellelegi teisele võlgu

jäänud. See on ka põhjus, miks seadusandja on vastava regulatsiooni teinud (IKS § 11

lõiked 6 ja 7) – seda kinnitab IKS seletuskiri. Seega saab andmete levitamise kitsendusi

pidada ettevõtlusvabaduse piiranguks küll, kuid seda andmeid saavate ettevõtjate osas. AKI

ongi ettekirjutuse tegemisel lähtunud eeldusest, et IKS § 11 lõigetes 6 ja 7 sätestatud

regulatsiooni puhul põrkuvad ettevõtlusvabadus ja omandi puutumatus füüsilise isiku

eraelu puutumatusega, analüüsimata, kas piiratakse ainult andmeid saada soovivate isikute

ettevõtlusvabadust või lisaks ka andmeid edastavate isikute ettevõtlusvabadust.

Kolmas isik S.K. palub jätta kaebus rahuldamata, kuna Ettekirjutus on seaduslik ning

kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks.

Kolmas isik rõhutab eelkõige järgnevat. Kaevatav haldusakt on tehtud kooskõlas

materiaalõiguslike normidega: IKS, mille alusel on Vastustaja haldusakti andnud ning

sellega käesoleval juhul seonduvad õigusaktid, nagu tsiviilseadustiku üldosa seadus

(TsÜS), võlaõigusseadus (VÕS) jms. Viidates IKS § 11 lg 7 p 2 ja IKS § 11 lg 6 sätetele

märgib S.K., et lõige 6 sätestab erijuhud, millal isikuandmete töötlemine (avalikustamise

eesmärgil) on lubatud. Järelikult tuleb üldjuhul isikuandmete mistahes töötlemisse suhtuda

taunivalt, mitte aga lähtuda vaikivast eeldusest, et nende avalikustamine on vajalik ja omab

erilist tähtsust. Lõige 7 aga sätestab omakorda lõikest 6 teatud erandi, millal isikuandmete

töötlemine/avalikustamine ei ole lubatud isegi lõikes 6 sätestatud eesmärgil ja korras.

Seega, on seaduseandja sooviks kitsendada isikuandmete avalikustamist veelgi.

Kaebaja on leidnud, et talle andis isikuandmete avalikustamiseks seadusliku aluse IKS § 11

lg 6, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi

sõltumata aegumisest. Siinkohal märgib kolmas isik, et tema vastu isiklikult suunatud

nõude osas oli kohus lõpetanud menetluse hagist loobumise tõttu hageja poolt. Asjaolu, et

kaebajast hageja tegi seda kostjast kolmanda isiku aegumise vastuväitele tuginemise

tagajärjel, ei muuda õiguslikku olukorda, milles kaebajast hageja ei või enam mitte kunagi

pöörduda sama nõudega sama kostja (ehk kolmanda isiku) vastu. Antud asjaolu tähendab

muuhulgas, et kaebajal puudus sellest ajast alates nõudeõiguse realiseerimise õigus. Sama

tagajärg oleks saabunud ka juhul, kui hagi oleks jäänud rahuldamata nõude aegumise tõttu.

Õigusrahu huvides tähendab eelmises lõikes toodud olukord seda, et nõudesse puutuvat ei

või kohtulikult ega ka väljaspool kohut enam esile tõsta, sest õigusrahu printsiibi kohaselt

lõpetab aegumine või teatud vaidlustamise tähtaja möödumine igasuguse edasise vaidluse

võimaluse. Vastasel juhul võiks ka ajakirjanduses väljendada arvamust mingite asjaolude

kohta, mis kohtus jäi tähtaja möödalaskmise tõttu isikul esile toomata, kuigi tähtajast kinni

pidades ta selle tulemuse oleks saavutanud.

Teisest küljest, kui kaebaja ei olekski nimetatud nõudega kohtu poole pöördunud ja nõue

oleks protsessuaalselt juba aegunud (nagu on juhtunud mõnede teiste kolmandate isikute

vastu suunatud nõuete puhul), siis ka selliste nõuete üldsuse ees deklareerimine ei oleks

heatahtlik ega õiguspärane, sest samahästi võiks üldsusele avaldada nõuet, mida

tegelikkuses olemaski pole. Nõude realiseerimise ainus õige koht ehk väljund on

õigusemõistmine seaduse alusel, kuna nõue omandab oma selgepiirilisuse ning

konkreetsuse (ka õigsuse) alles siis, kui ta on läbinud kohtupoolse tunnustamise. Vastasel

juhul ei ole tegemist üldse täitmisele kuuluva (nt täitemenetlusõiguse mõistes) nõudega, v.a

teatud seaduses otse sätestatud erandid. Järelikult on kolmanda isiku seisukohalt õige

haldusorgani eeldus, et aegunud nõue lakkab olemast või vähemalt kaotab oma tähenduse

kõigi teiste isikute jaoks. Isegi juhul, kui möönda, et antud nõuete osas oli kaebajal olemas

andmete avalikustamise õiguslik alus IKS § 11 lg-st 6 tulenevalt (kuni nende aegumiseni)

ja vahest oli olemas sel ajal (st. kuni nõude aegumiseni) ka tuvastatav „kolmandate isikute

õigustatud huvi”. Ent need kaotasid igal juhul oma aktuaalsuse alates nõuete aegumisest.

IKS § 11 lg 7 p 2 käsitleb eeskätt probleemi subjektiivset külge ning vastastikuste huvide

kaalumist. Selle tunnuseks on sättes sõna „ülemääraselt”. Kui õigustatud huvi kahjustamise

ülemäärasust hindab üldjuhul kohus (kohtuväliselt ka AKI), siis MHR andmebaasi andmete

sisestamisel sõltub selle tegevusega tekitatava kahju ülemäärasuse hindamine paraku

üksnes ühest isikust – andmete sisestajast MHR andmebaasi. Andmebaasi andmete

sisestamisel ei kontrollita isegi nõude tegelikku olemasolu.

Järelikult on vastustaja just selliseks kohtueelseks (ka mingil määral tasakaalustavaks)

instantsiks, kes omab seadusega talle antud kaalutlusõigust ning muud pädevust hindamaks

eelmärgitud subjektiivseid aspekte. Nagu näiteks, kas teiste isikute ehk avalikkuse

õigustatud huvi kaalub üles konkreetse isiku (andmesubjekti) õigustatud huvidele andmete

avalikustamisega kaasneda võiva ülemäärase kahju või kas andmesubjektile andmete

avalikustamisega kaasnev kahju on ülemäärane. Vastasel juhul tekiks olukord, milles oma

ülemääraselt kahjustatud huvi kaitseks peaks kohtu poole pöörduma iga üksikisik, kelle

õigusi on alusetult rikutud ja AKI roll ühiskonnas muutuks sisutühjaks.

Kaebaja poolt viidatud IKS § 14 lg 1 p 4 mõtteks võib kolmanda isiku arvates olla üksnes

andmetöötleja poolt enda tarbeks isikuandmete töötlemisega, sest sellega on kooskõlas ka

sama paragrahvi teine lõige, mis võimaldab teatud juhtudel isikuandmeid kolmandatele

isikutele edastada ilma andmesubjekti nõusolekuta ning selles sättes puudub võimalus seda

teha andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või täitmise tagamiseks. Seega on

kaebaja nimetatud väide asjassepuutumatu, kuna IKS § 14 lg 1 p 4 käesoleva vaidluse

puhul ei kohaldu.

Kaevatava haldusakti tegemisel ei ole rikutud menetlusnorme selliselt, mis annaksid aluse

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (HMS § 58 lg 1). Kaebaja saaks tugineda üksnes

sellistele menetlusnormi rikkumistele või vormivigadele, mis tõid kaasa sisuliselt ebaõige

haldusakti tegemise. Nagu nähtub aga kolmanda isiku poolt tähelepanu juhitud haldusakti

kooskõlale kehtiva materiaalõigusega, ei ole haldusorgani menetlusnormide rikkumine (st.

kui kohus nende olemasolu ka tuvastab) mõjutanud asja otsustamist haldusmenetluses.

Vaatamata aga eelöeldule leiab kolmas isik, et vastustaja ei ole rikkunud menetlusnormi.

Kaebaja vastavasisulised väited on otsitud ja alusetud, mistõttu tuleks need jätta

tähelepanuta.

Kolmas isik H.K. leiab, et Kaevatav haldusakt on seaduslik ning kaebaja väited ei anna alust

selle

tühistamiseks.

Vastustaja

on

Ettekirjutuse

tegemisel

kohaldanud

õieti

materiaalõigusnorme ning jälginud protsessinorme.

Kaebaja arusaam nagu andnuks talle isikuandmete pikaajaliseks ja kestvaks avaldamiseks

MHR-s aluse IKS § 11 lg 6, ei ole kohane. Kolmas isik on juhtinud oma AKI-le esitatud

avalduses tähelepanu, et ta ei ole nõuet kunagi tunnustanud ning nõue ei ole läbinud

kohtulikku menetlust. Avalduses on kolmas isik viidanud tehnilisele probleemile kõneajaaja

arvestamisel ning arvete esitamisel, mille EMT töötajad on lubanud kõrvaldada. Seda aga ei

ole tehtud pika aja jooksul.

AKl on Ettekirjutust tehes viidanud ka tsiviilseadustiku § 146 lg-le 1, mille kohaselt on

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kolmas isik kohustist tahtlikult

rikkunud ei ole, vastupidist ei ole tõendanud ka kaebaja. Seega palub H.K., Ettekirjutuse

sisu osaliselt muuta ning kohaldada kolmeaastast hagi aegumistähtaega. Eeltoodust

tulenevalt oleks juba avalduse esitamise ajaks olnud kõik kolmandat isik käsitlevad kirjed

MHR-s õigustühised.

Aegumine või nõude kohtulikuks tunnustamiseks mitteesitamine kaebaja poolt ei peaks

andma talle või ka teistele isikutele võimalust meelevaldselt, vaid iseenda tahtest sõltuvalt

sisestada andmeid MHR-sse ning hoida neid kohtuliku tunnustuseta. Seadusliku jõustunud

kohtuotsuseta või nõude täiendava tunnustamiseta on isikuandmete käsitlemine MHR-s

kolmanda isiku arvates lubamatu, sest tekkida võib olukord, kus kolmandat isikut

sunnitakse kiirema ning ladusama asjaajamise huvides tegema toimingut-maksma nõutud

rahasummat, selle mittetegemisel tekkivad tema või tema lähedaste huve kahjustavad

olulised viivitused ning puudub võimalus teha vajalikke toiminguid eelkõige kolmandal

isikul enesel. Nii näiteks jäi kolmandal isikul käendamata lähedase väikelaen 2008. a, kuigi

kõigi teiste andmete järele, sh mitut kinnisvara omava isikuna oleks ta olnud kõigiti sobiv

käendajaks. Seega pidi kolmas isik korduvalt tundma piinlikkust ja meelekibedust tegelikult

kaebaja poolt lahendamata asjaolude ja nõude mitteõiguspärase probleemikäsitluse tõttu.

Isikuandmete avaldamine ning kohtuliku tunnustuseta nõuete avaldamine MHR-s on sellisel

viisil kolmanda isiku põhiõiguste raske riive, kahjustades oluliselt kolmanda isiku teo- ja

ettevõtlusvabadust, võimalust olla tsiviilõigussuhete subjektiks, e. üheks osapooleks.

Kaebuse esitamine Ettekirjutuse peale on ainetu ja selle õiguslik motivatsioon otsitud, mida

tõendab ka alternatiivse nõude esitamine, kuna IKS § 14 lg 1 kohaldamine käesoleva vaidluse

puhul ei ole õigustatud.

Kolmas isik M.B.. ei ole samuti nõus EMT kaebusega, paludes seoses hagi esitamise

aegumistähtaja möödumisega tunnistada Ettekirjutus kehtivaks.

EMT poolt kolmandale isikule esitatud arved võla tasumiseks olid vaidlustatud initsiaatori

aadressile kirjaliku pöördumise teel koheselt pärast seda kui kolmas isik sai teada nende

olemasolust. Kusjuures lepingu rikkumisest teate edastamisel ei täitnud EMT teise

lepingupoole õigeaegse teavitamise nõuet, millega rikkus TsÜS § 70. Samaaegselt esitas kolmas

isik EMT-le järelepärimise nende dokumentide ärakirjade saamiseks, mis kinnitavad antud võla

kuuluvust nimelt talle. EMT ei saanud esitada vastavaid dokumente, millega seadis kahtluse alla

võla olemasolu kui ka selle kuuluvuse. Samuti rikkus EMT TsÜS § 146 lg 1 ettenähtud võlgniku

vastu hagi esitamise tähtaega. TsÜS § 146 lg 4 ettenähtud tähtaega võib kohaldada vaid

kohustatud isiku poolt tahtlikult kohustuse rikkumise korral, see aga kuulub tõendamisele

kohtumenetluses ja peab olema tuvastatud kohtu poolt. Kolmas isik on olnud kohusetundlik

klient ja alati kinni maksnud kõik talle varem esitatud arved. Nimelt EMT poolt toimus

mitteasjakohane lepingukohustuste täimine, mis tõi EMT süü läbi kaasa äriühingule materiaalse

kahju tekitamise. EMT keeldub hea usu põhimõtte järgimisest lepingupoolte vahelistes suhetes

ning ei soovi arvestada ka teise lepingupoole huve.

Vastuseks S. K., M.B.., H. K. ja AKI vastusele märgib EMT, et ta ei loobu ühestki juba

varasemalt käesolevas menetluses esitatud väitest või seisukohast.

EMT hinnangul ei ole käesoleval juhul vaidlust järgmistes asjaoludes:

Kolmandate isikute võlgnevus EMT ees on kolmandate isikute isikuandmeteks

isikuandmete kaitse seaduse tähenduses;

Kolmandatel isikute ja EMT vahel oli sõlmitud lepingud teenuste osutamiseks ning

Kolmandad isikud ei täitnud sõlmitud lepinguid nõuetekohaselt, sh jäid EMT-le võlgu;

MHR-s avaldati Kolmandate isikute isikuandmed õiguspäraselt kuni 01.10.2003 kehtinud

IKS 1996 kehtivuse ajal.

Käesoleva ajani töödeldakse EMT poolt Kolmandate isikute isikuandmeid võlgnevuse

kohta EMT ees ja seega peab isikuandmete töötlemine olema kooskõlas ka alates

01.01.2008 kehtiva IKS-ga;

Isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks ei ole antud juhul andmesubjekti (Kolmandad

isikud) nõusolek.

EMT rõhutab, et aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule üksnes

kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks. Aegumine ei muuda võlgnevuse olemasolu

kui faktilist asjaolu. EMT poolt hagist loobumise tõttu menetluse lõppemise tagajärjena ei

saa EMT kooskõlas TsMS § 432 1. lausega pöörduda enam kohtusse S. K. vastu EMT-ga

sõlmitud liitumislepingu rikkumisest tuleneva nõudega, s.t. võlgnevus ei ole kohtulikult

sissenõutav. Eeltoodu aga ei muuda võlgnevuse faktilist olemasolu – eristada tuleb

kohustuse kui faktilise asjaolu olemasolu (materiaalõiguslik küsimus) ning kohustuse

kohtulikku sissenõutavust (menetlusõiguslik küsimus). Võlgnevuse kohtulik sissenõutavus

ei muuda võlgnevuse kui faktilise asjaolu õigsust ning aegumise vastuväide ei muuda võlga

olematuks ega lõpeta võlausaldaja õigust võlgnikult võlgnevuse tasumist nõuda. Teisisõnu

– kui võlgnik siiski maksab võla ära, siis ei ole tegemist võlausaldaja alusetu rikastumisega,

vaid võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega. Kuna S.K. ei ole ei vaidlustanud talle

esitatud arveid ega võlgnevuse suurust või võlgnevust ennast eeltoodule ei ole EMT

hinnangul tegemist vaidlusega andmete õigsuse üle, vaid diskussiooniga

eelnimetatud andmete avalikustamise põhjendatuse ning seaduspärasuse üle. Eeltoodust

tulenevalt ei ole käesoleval juhul tegemist vaidlustatud andmete töötlemisega isikuandmete

kaitse seaduse § 24 p 5 tähenduses.

EMT nendib, et M. B. on pöördunud EMT poole seoses andmete

avaldamisega tema võlgnevuse kohta MHR-s. Esimene sellekohane pöördumine toimus

2009. a, so 7 aastat pärast EMT poolt andmete avaldamist. M.B.. ei ole esitanud EMT-le

ühtegi tõendit või dokumenti, mis tõendaks et tema väidetaval vaidlustusel oleks alust.

Samuti ei nähtu, et M.B.. oleks sellesisulise tõendi esitanud kohtule. Eeltoodust tulenevalt

leiab EMT, et MHR-s M.B.. kohta avaldatud andmete näol ei ole tegemist vaidlustatud

andmetega.

Väär on M. B. väide, et EMT ei ole edastanud talle võlgnevuse aluseks

olevaid dokumente. Kuigi eelnimetatud väide on asja lahendamisel üksnes marginaalse

tähtsusega,

selgitab EMT kohtule, et EMT

on

edastanud

võlgnevuse

luseks

oleva liitumislepingu nii kohtule kui ka eelnevalt M.B.. järelepärimise peale temale

endale. Samuti on EMT edastanud talle nii liitumislepingu lahutamatuks osaks olevad

üldtingimused, tasumata arved ning võlanõude, millega EMT informeeris M.B..’t

võlgnevuse suurusest /tl 135-140/.

M. B. ja H. K. viited TsÜS-le ja EMT poolt hagi esitamisele palub EMT

jätta tähelepanuta, kuivõrd EMT ei ole M.B.. ega H. K. vastu hagi võlgnevuse

sissenõudmiseks esitanud ning aegumine on menetlusõiguslik instituut, mida kohaldab

võlgniku taotlusel kohus, mitte võlausaldaja.

EMT palub jätta tähelepanuta H. K. viited sellele, et H. K. ei ole nõuet ise

tunnustanud ning et nõue ei ole läbinud ka kohtulikku menetlust. H. K. ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis annaks alust arvata, et väidetavad tehnilised probleemid kõneaja

arvestamisel ning arvete esitamisel ka esinesid. Oma õiguste kaitseks nõudega kohtusse

pöördumine on iga isiku õigus, mitte kohustus, mistõttu on väited nõude kohtulikule mitte-

tunnustamisele asjasse puutumatud.

IKS ei sea võlaandmete avaldamise eelduseks nimetatud võlgade osas

jõustunud kohtuotsust, samuti ei näe isikuandmete kaitse seadus ette mingeid täiendavaid

menetlusi, mida võlausaldaja peaks võlgnevuse tunnustamiseks läbi viima.

Võlgnevuse olemasolu tõendavad H. K. siiani tasumata arved /tl 141-145/.

Kuna EMT-le oli vastustaja seisukoht juba teada, ei pidanud EMT vajalikuks vaiet esitada,

vaid esitas kaebuse halduskohtusse. Vaidemenetluse läbimine on vabatahtlik, mistõttu ei

oma absoluutselt mingit tähtsust asjaolu, kas ja miks EMT on vaide käesolevas asjas

esitanud või mitte.

Vastustaja on palunud vastuses arvestada kohtul vastustaja seisukohtadena muuhulgas neid

selgitusi, mis on esitatud Vaideotsuses Kaevatava haldusaktiga sarnase ettekirjutuse osas.

EMT seevastu palub jätta kohtul kõik vastustaja viited Vaideotsusele tähelepanuta, kuivõrd

Vaideotsus on tehtud teise haldusakti peale esitatud vaide lahendamisel; Vaideotsus ei ole

Kaevatava haldusakti osaks ning kõik Vaideotsuses antud seletused ning selgitused on

antud pärast Kaevatava haldusakti andmist, mistõttu ei saa lugeda Vaideotsuses esitatud

seletusi ning võimalikku argumentatsiooni Kaevatava haldusakti motivatsiooni hulka.

EMT rõhutab, et

HMS §-s 40

sätestatud

ärakuulamisõiguse

mõte

seisneb

kavandatavale haldusotsusele vastuväidete esitamise võimaluses, kusjuures arvamust peab

olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje (asjaolude) kui ka

õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine jne) kohta. Vaieldamatult on

käesoleval juhul Ettekirjutuse näol tegemist haldusaktiga. Seega oleks vastustaja pidanud

HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse rakendamiseks tegema EMT-le enne Kaevatava

haldusakti andmist teatavaks haldusakti andmise õigusliku aluse, koos minimaalsegi

faktilise selgitusega. Järelepärimistes ei ole vastustaja poolt EMT-le tehtud teatavaks ühtegi

õiguslikku alust, mis oleks tinginud haldusakti andmise. Eeltoodust tulenevalt ei olnud

EMT-l võimalik ka esitada haldusakti andmisele eelnevalt õiguslikke vastuväiteid ning

seega on rikutud HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõiguse põhimõtet.

Vastustaja ei ole tema viidatud kahe aasta jooksul kordagi asunud seisukohale, et

võlgnevuse kohta andmete avaldamine on vastuolus IKS § lg 7 p-ga 2, st et andmete

töötlemine kahjustab ülemääraselt andmesubjekti huvisid, mistõttu EMT ei ole saanud oma

sellekohaseid õiguslikke vastuväiteid haldusakti andmisele eelnevalt anda. Lisaks on EMT

hinnangul vastustaja viide vaidlusele EMT-ga kõnealuste õigusnormide tõlgendamise ja

rakendamise osas asjakohatu, kuivõrd kõnealuse 2-aastase perioodi osas on vastustaja

korduvalt muutnud oma õiguslikku positsiooni ning ka õiguslikku alust, miks andmete

töötlemine väidetavalt ei ole kooskõlas IKS-ga (eeltoodut kinnitab ka AKI, selgitades, et ta

on osaliselt EMT argumentidega nõustunud). Seega ei olnud EMT-le Kaevatava haldusakti

andmisele eelnevalt teada, milline õiguslik alus on tinginud Kaevatava haldusakti andmise.

EMT jääb Kaevatava haldusakti resolutsiooni ebaselguse osas endiselt kaebuses

toodud seisukohale. Vastuses on vastustaja täpsustanud, et Ettekirjutuses

märgitud kuupäeva saabumisel tuleb üle vaadata, kas muutub summa vahemik; kui

võlasumma jääb endiselt samasse vahemikku, ei tule avaldatud andmetes muudatusi

teha. Vastustaja tõlgendus ei ühti Kaevatavas haldusaktis toodud resolutsiooniga –

töötlemise lõpetamine. Lisaks eeltoodule on arusaamatu, kas ja kuidas tuleb sellisel juhul

avaldada maksehäire alguskuupäeva – täna on maksehäire alguskuupäevaks esimese arve

sissenõutavaks muutumise

kuupäev. Vastustaja on selgitanud vastuses, et kui võlasumma

ei muutu, ei tule avaldatud andmetes muudatusi teha. Samas on Kaevatava haldusakti

resolutsioonis ära toodud iga andmesubjekti tasumata arve kaupa andmete töötlemise

lõpetamise tähtaeg. Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas resolutsioonis on silmas

peetud kõiki võlgnevuse kohta avaldatud andmeid (sh nii maksehäire alguskuupäev kui ka

võlgnevuse suurus) või on silmas peetud üksnes andmeid võlgnevuse suuruse kohta –

viimasele seisukohale võiks asuda vastustaja vastuses toodud selgituste põhjal. EMT on

seisukohal, et vastustaja lähenemises puudub igakülgne järjekindlus ning endiselt on

ebaselge, kuidas peab toimuma andmete töötlemise lõpetamine – milliseid andmeid EMT

enam töödelda ei tohi ning milline on olemuslik vahe andmetel võlgnevuse alguskuupäeva

osas (mida vastustaja vastuse põhjal justkui võib endiselt avaldada) ning võlgnevuse

suuruse osas (mida nii Kaevatava haldusakti kui ka vastustaja vastuse põhjal ei tohiks

avaldada).

Vastustaja kommentaari EMT poolse andmete MHR-s avaldamise eesmärgi vastuolulisuse

kohta palub EMT jätta

tähelepanuta, kuivõrd ilmselgelt

võlgnevuse

(kohtulik)

sissenõudmine ning võlgniku motiveerimine muul viisil võla tasumiseks, alternatiivse

vahendina võla kohtulikule sissenõudmisele, ei ole üksteist välistavad meetmed.

EMT jääb endiselt juba avaldatud seisukohale, et Kaevatava haldusakti motivatsioon on

puudulik – isegi kui jätta kõrvale Kaevatavas haldusaktis esinevad puudulikud faktilised

asjaolud, ei ole võimalik õiguslikust argumentatsioonist aru saada, miks ja kuidas on

vastustaja Kaevatava haldusakti andmiseni jõudnud. Kaevatavast haldusaktist ei selgu,

milline on see õigustatud huvi, mida EMT poolt andmete töötlemine

ülemääraselt kahjustab. Haldusakti nõuetekohane motivatsioon peab olema antud

Kaevatava haldusakti andmise hetkel, mitte hiljem, kuivõrd eeltoodu läbi on haldusakti

adressaadil võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise

asjaolusid. Vastustaja viited haldusakti andmise põhjenduse pikkusele (2 lehekülge) ei ole

samuti EMT hinnangul asjakohased, kuivõrd põhjenduse võimalik pikkus iseenesest ei

tähenda automaatselt, et see on ka asjakohane.

IKS § 11 lg 7 kohaldamine ei eelda, et kõik punktid oleksid kumulatiivselt

täidetud – et andmete töötlemine peab vastuolus olema kõigi IKS § 11 lg-s 7 toodud

punktidega. Samas jääb EMT endiselt väljendatud seisukohale, et kuivõrd IKS § 11 lg 7 p 4

on ilmselgelt erinorm IKS § 11 lg 7 p 2 osas, oleks vastustaja pidanud Kaevatavas

haldusaktis ka põhjendama, miks IKS § 11 lg 7 p 4 käesoleval juhul kohaldatav ei

ole. Õiguse rakendamise loogiline olemus seisneb selles, et konkreetseid elulisi

asjaolusid tuleb võrrelda õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui

nad on omavahelises seoses, siis tuleb teha lõppjäreldus selles õigusnormis esitatud

ettenähtud õigusliku tagajärje osas. Ilmselgelt on kõnealused faktilised asjaolud

omavahelises seoses IKS § 11 lg 7 p-s 4 toodud abstraktse faktilise koosseisuga. Eeltoodust

tulenevalt ei ole EMT hinnangul õiguse rakendamise olemusega kooskõlas vastustaja poolt

isikuandmete kaitse seaduse kohaldamine ning vastustajale antud diskretsiooniõiguse

kasutamine, sh IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldamata jätmine.

EMT hinnangul ei ole võimalik Kaevatavast haldusaktist üheselt välja lugeda, et vastustaja

on eraelu puutumatust pidanud käesoleval juhul ülemääraselt kahjustatud õigustatud

huviks; samuti ei selgu, kas õigustatud huvina on vastustaja silmas pidanud eraelu

puutumatust kui sellist või õigust eraelu puutumatuse tagatusele. Samuti ei selgu

Kaevatavast haldusaktist, milles seisneb vastustaja hinnangul andmesubjekti huvide (antud

juhul vältimatu) kahjustatuse ülemäärasus, kuivõrd seadus õigustab vaidlusalust

andmetöötlust (millega kaasneb eraelu puutumatuse riive) ka 3 aasta vältel lepingu

rikkumise lõppemisest (võlgnevuse tasumisest). Lisaks rõhutab EMT, et igasugune

isikuandmete töötlemine ilma andmesubjekti nõusolekuta iseenesest võib riivata isiku

eraelu puutumatust ning sellepärast ongi vastu võetud IKS, milles on ettenähtud alused, mil

on isiku eraelu puutumatuse riive muude isikute huvide kaitse vajadusest lähtuvalt lubatud.

EMT on seisukohal, et IKS-ga kooskõlas andmete töötlemine ei saa kahjustada

ülemääraselt isiku eraelu puutumatust.

Kuna MHR-s avaldatakse andmeid isikute võlgnevuste kohta, siis saab

nende andmete kasutamisega välistada olukorrad, mil isik jätab pidevalt täitmata oma

kohustused ühe isiku ees ja võtab sama teenust järjest teistelt pakkujatelt, samuti on nende

andmete alusel võimalik hinnata isiku maksekäitumist, mis võib olla teatud juhtudel vajalik

isikuga seotud makseriskide hindamisel ja krediidilimiitide kehtestamisel. Selline

informatsioon on kasutatav eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja

turvalise finantstegevuse tagamiseks - seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks

tegemiseks. Järelikult kaitstakse MHR andmetega normaalset tsiviilkäivet ja sellega

ka avalikke huve ning võlgnike kohta võlateabe avalikustamine on

käesolevate faktiliste asjaolude põhjalt kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4 endiselt

lubatud.

EMT poolt andmete töötlemine seisneb MHR-s andmete avaldamises. Tõsi, registri

kasutustingimustega ja üldtingimustega nõustumise korral on nii füüsilistel kui juriidilistel

isikutel juurdepääs MHR-s avaldatud andmetele. Seega ei nõustu EMT vastustaja

seisukohaga, et andmeid edastatakse kolmandatele isikutele, omamata kontrolli, millised

isikud andmesubjekti andmeid MHR-ist vaatavad. Kõikidel isikutel, kes teevad MHR-st

andmesubjekti kohta päringuid, peab olema selleks õigustatud huvi. Õigustatud huvi

olemasolu on tagatud registri liikmete ja registrist päringuid tegevate isikute poolt registri

kasutus- ja üldtingimustega nõustumisega. Lisaks on igal ajal piiritletav MHR liikmete ring

ning tagatud eraisikutest võlgnike teavitus nende suhtes päringuid teinud kolmandatest

isikutest.

Arusaamatud on vastustaja väited selle kohta, et vastustaja lähtub võlgade info

avaldamise

eesmärgipärasuse

ja

proportsionaalsuse

hindamisel

abstraktselt

aegumistähtaegade regulatsioonist. Halduskandja tegevus peab olema ettenähtav ning

haldusakti adressaadil peab tekkima teatud usaldusväärsus, õiguskindlus haldusakti ning

selle andmise põhjuste osas. Haldusakti andmisel tuleb lähtuda konkreetsetest faktilistest

asjaoludest, vastustaja viited lähtumisest abstraktsetest asjaoludest ei ole HMS-ga

kooskõlas. Lisaks ei ole see väide ka korrektne, kuivõrd Kaevatavas haldusaktis eneses on

vastustaja selgitanud, et lähtub täitmata kohustuste puhul 10-aastasest aegumistähtajast ning

et kuivõrd kõigi kolme võlgniku (st Kolmandad isikud) puhul on võla sissenõutavaks

muutumisest möödunud üle 13 aasta, teeb vastustaja EMT-le ettekirjutuse. Eeltoodust

tulenevalt on selge, et vastustaja on lähtunud Kaevatava haldusakti andmisel siiski

aegumistähtajast (sellest ka viited TsÜS-le) ning lisanud 10-aastasele aegumistähtajale 3-

aastase perioodi. Aegumistähtaja alguseks on aga vastustaja võtnud nõude sissenõutavaks

muutumise, mis ei ole kooskõlas TsÜS §-ga 154. Kokkuvõttes jääb EMT endiselt

seisukohale, et kui seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise

(avalikustamise) lõppemine krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil

mingi muu asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt vastustaja poolt

käsitletav aegumistähtaja möödumine), oleks seadusandja seda selliselt seaduses ka

sätestanud. Mistahes õigusliku otsuse tegemisel, sh ka haldusakti andmisel, tuleb lähtuda

seadusandja tegelikust tahtest. Vastustaja poolne IKS § 11 lg 7 p 2 vastavasisuline

sisustamine ning IKS § 11 lg 7 p 4 kohaldamata jätmine ei ole kooskõlas IKS eesmärgiga

ning selline vastustaja poolne käsitlus on vastuolus õiguse süstemaatilise tõlgendamisega.

Vastustaja on Kaevatavas haldusaktis selgitanud, et IKS § 14 lg 1 räägib isikuandmete

töötlemisest kas siis vastutava või volitatud töötleja poolt. EMT on selgitanud, et MHR-s

on andmete töötlejaks registri liige – seega on ka käesoleval juhul andmete avaldajaks

MHR-s EMT kui vastutav töötleja. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu vastustaja väide, et

IKS § 14 lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise tagamise

viisi. Samuti on selline väide arusaamatu ning segadust tekitav, kuivõrd

Kaevatavas haldusaktis lk-l 2 kinnitab vastustaja, et andmete avaldamise hetkel oli

nende töötlemine IKS 1996 § 8 lg 1 p-1 kohaselt lubatud ning õiguspärane. Tänane IKS §

14 lg 1 p 4 on sama sisuga nagu andmete avaldamise hetkel kehtinud IKS 1996 § 8 lg 1 p 1,

samuti on andmete avaldamise aluseks olevad faktilised asjaolud samad (andmesubjektidel

(Kolmandad isikud) lasub EMT ees täitmata kohustus, st võlg, kuid Leping, mis on

võlgnevuse aluseks, on andmete töötlemise (avaldamise) hetkel juba lõppenud). Vastustaja

vastusele lisatud õiguskantsleri arvamuse palub EMT jätta tähelepanuta, kuivõrd

õiguskantsler nimetatud arvamuses analüüsis olukorda, kus andmete avaldaja pidas

andmete töötlemise õiguslikuks aluseks IKS § 11 lg-t 2. Käesoleval juhul ei ole ei EMT ega

ka vastustaja väitnud ega põhistanud, nagu oleks käesoleval juhul EMT poolt andmete

töötlemise õiguslikuks aluseks § 11 lg 2.

EMT jääb

endiselt

seisukohale, et vastustaja seab

ebavõrdsesse

olukorda

need andmesubjektid, kes

on

oma

kohustused nõuetekohaselt täitnud, ning need

andmesubjektid, kes oma kohustusi ei täida, kuivõrd vahetegemise aluseks on teadlikult

valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium. Vastustaja viite sellele, et aegumise

institutsioon seab iseenesest isikud ebavõrdsesse olukorda, palub EMT jätta

tähelepanuta, kuivõrd tegemist ei ole ei asjakohase ega ka õige väitega – aegumise

institutsiooni saavad kasutada kõik võlgnikud ning aegumise institutsiooni kohaldatavus

sõltub mitte võlausaldaja aktiivsusest või passiivsusest, vaid võlgnikust endast ning tema

teadmisest oma menetlusõigustest.

Vastustaja on jätnud täielikult arvestamata võimaluse et kolmandad isikud

võivad veel oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Kaevatav haldusakt ei takista

loomulikult isikutel EMT-le oma võlgnetavat kohustust täita ning selle näol ei oleks

tegemist EMT poolt alusetu rikastumisega. Samas piirab Kaevatav haldusakt sellisel juhul

EMT poolt kõnealuste kolmandate isikute andmete töötlemist, mille osas on EMT-l veel

tulenevalt IKS § 11 lg-st 6 ja kooskõlas IKS § 11 lg 7 p-ga 4 õigus 3-aastase perioodi

jooksul alates võlgnevuse tasumisest. Eeltoodust tulenevalt jääb EMT endiselt seisukohale,

et vastustaja on meelevaldselt arvestanud andmete töötlemisele kohustuse sissenõutavust,

mis IKS-i loogika kohaselt ei ole asjakohane.

Lisaks eeltoodule lisab EMT käesolevale haldusasjale tõendiks ka 25.11.2010 jõustunud

Harju Maakohtu 14.05.2010 otsuse ning 22.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

tsiviilasjas nr 2-09-51213 /tl 147-148,150-151), kus vaidluse faktilised asjaolud olid samad

– EMT poolt MHR-s aegunud võlgnevuse kohta andmete avaldamine – ning kus kohus

leidis, et kooskõlas IKS § 11 lg-tega 6 ja 7 on EMT poolt andmesubjekti andmete

töötlemine (avaldamine MHR-s) lubatud ning andmete töötlemine EMT poolt ei kahjusta

ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Kokkuvõttes on EMT endiselt seisukohal, et

õiguslik alus kolmandate isikute andmete töötlemiseks tuleneb käesoleval juhul IKS §-st

11 ning IKS § 14 lg 1 p-st 4.

AKI täiendavas seletuses EMT täiendavatele väidetele märgib AKI seoses Harju Maakohtu

14.05.2010. a ning Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010. a otsusega, et viidatud

kohtuasjades ei antud hinnangut tõeste andmete avaldamisega hageja õiguste ülemäärase

kahjustamise kohta. Hageja väitis, et talle on tekitatud moraalne kahju (hingevalu ja

kannatused) sellega, et kostja levitab tema kohta valesid andmeid ja laimab. Kohtud

tuvastasid, et andmed võlgade kohta ei olnud ebaõiged. Hagejal oli võlg kostja ees, kuid

selle võla sissenõudmine ei olnud nõude aegumise tõttu enam võimalik. Seega leidsid

kohtud,

et

tegemist

ei

olnud

valeandmete

levitamise

ega

laimamisega.

Tsiviilkohtumenetluses lähtub kohus poolte väidetest ja tõenditest. Hageja ei väitnud, et ka

tõeste andmete avaldamine võiks kahjustada tema õigusi ülemääraselt ega seega ka

esitanud selle kohta mingeid põhjendusi (kuidas ja mis õigusi kahjustatakse). Seega ei

saanudki kohtud hinnata, kas õiguspäraste andmete avaldamine kahjustas hageja õigusi

ülemääraselt. Kuigi viidatud kohtuotsustes on sedastatud, et hageja õiguste ülemäärast

kahjustamist ei esine, ei ole kohtud sellist seisukohta mitte ühegi argumendiga põhistanud.

Kohtuotsustest ka ei nähtu, et ülemäärast kahjustamist oleks sisuliselt kohtumenetluses

arutatud, mis on TsMS § 436 lg 4 kohaselt eelduseks asjaolu üle otsustamisele. AKI on

seisukohal, et kuigi viidatud kohtuotsused tehti samade faktiliste asjaolude alusel, ei

hinnatud neis kõiki samasid õiguslikke argumente, mis pooled on esitanud käesolevates

kohtuasjades.

Juhul, kui kohus ei nõustu käesolevas vastuses AKI poolt esitatud hinnanguga selle kohta,

et võlaandmete tähtajatu avaldamine kahjustab isiku õigust eraelu puutumatusele

ülemääraselt, palub AKI kohtul hinnata IKS § 11 lg 7 p 4 põhiseaduspärasust ning seeläbi

selle normi kohaldamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 25

lg 9 alusel. AKI on veendunud, et olukord, kus võlaandmeid võib avaldata tähtajatult, ei ole

kooskõlas PS-ga, sest selline avaldamine ei ole enam proportsionaalne ega demokraatlikus

ühiskonnas möödapääsmatult vajalik. Kuigi PS ei sisalda küll eraldi isiku õigust

isikuandmete kaitsele, tunnustatakse seda õigust ka Eesti õiguskorras. Informatsiooniline

enesemääramisõigus (ehk õigus isikuandmete kaitsele) tuletatakse isiku PS kahest artiklist -

§-st 19 (õigus vabale eneseteostusele) ning §-st 26 (õigus eraelu puutumatusele). Lisaks

tuleb arvestada, et isiku õigus isikuandmete kaitsele on eraldi põhiõigus ka Euroopa Liidu

Põhiõiguste Hartas (art 8), mis Lissaboni lepinguga inkorporeeriti Euroopa Liidu

alusdokumentidesse. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) praktika kohaselt peab

põhiõiguse riive olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. EIÕK on kirjeldanud seda

vajalikkust kui „suruvat sotsiaalset vajadust“ (The Sunday Times v United Kingdom, 1979,

p 62). Nii Vaideotsuses kui ka käesolevas vastuses on selgitatud, miks AKI leiab, et teatud

aja möödudes ei eksisteeri enam objektiivset suruvat sotsiaalset vajadust võlgnike kohta

info saamiseks. Kui ühiskonnas ei eksisteeri enam sellist objektiivset vajadust põhiõiguste

riiveks, siis kujutabki isikuandmete avalikustamine (ehk isikuandmete töötlemine) endast

ülemäärast isiku põhiõiguste riivet.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt on EMT vaidlustanud Ettekirjutuse nii selle formaalse

õigusvastasuse (AKI poolt väidetav menetlus- ja vorminõuete rikkumine) kui ka sisulise

(materiaalse) õigusvastasuse tõttu. EMT on seisukohal, et Kaevatav haldusakt ei vasta

HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele, st Ettekirjutus ei ole kooskõlas kehtiva

õigusega, on kaalutlusvigadega ning ebapiisavalt motiveeritud, samuti on AKI Kaevatava

haldusakti andmisel rikkunud EMT ärakuulamisõigust. Seega kaebaja leiab, et Kaevatav

haldusakt on ebaselge ja mittekontrollitav ning menetlusvead on viinud ebaõigete järelduste

tegemiseni, mistõttu Ettekirjutus on õigusvastane ja kuulub ainuüksi seetõttu tühistamisele.

AKI vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning on veendunud, et Ettekirjutus on nii

materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane ning haldusakti andmisel ei ole leidnud aset

menetlusreeglite rikkumist, mis oleks mõjutanud otsuse tegemist, st toonud kaasa

teistsuguse otsuse tegemise. Vastustaja seisukohti toetavad põhimõtteliselt kolmandad

isikud S.K., M.B.. ja H.K..

Arvestades eeltoodut alustab kohus Kaevatava haldusakti õiguspärasuse ja kaebuse

põhjendatuse kontrollimist just Ettekirjutuse formaalse õiguspärasuse kontrollimisest. Seda

põhjusel, et menetlus- ja vorminõuete rikkumisel võivad olla erinevad tagajärjed. HMS §

58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Teisalt, kui menetlus- ja vorminõuete

rikkumised on olnud nii olulised, et need on võinud viia ebaõigete järelduste tegemiseni,

arusaamatu ja kontrollimatu haldusakti andmiseni, nagu antud juhul väidab EMT, siis

piisab haldusakti tühistamiseks ka sellest, et kohus tuvastab eelmärgitud asjaolud. Järelikult

kohus ei pea niisugusel juhul kontrollima ega saagi sisuliselt kontrollida materiaalset

õiguspärasust.

2. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

Vastavalt HMS § 56 lg-tele 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Nimetatud õiguslik alus

tähendab osundamist konkreetsele õigusakti normile, mis võimaldab vastavat otsustust

teha, ning faktiline alus kirjeldust haldusakti andmist tinginud asjaoludest.

HMS § 4 lg 2 nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve.

Kaebaja on õigesti märkinud, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti

motiveerimise olulisust. Samas ei ole motiveerimise nõue mingi asi iseeneses, vaid

ülalnimetatud vormi- ja sisunõuete järgimine peab tagama haldusakti adressaadile

haldusaktist arusaadavuse ja isiku õiguste alusetu piiramise korral võimaluse selle akti

vaidlustamiseks, samuti kontrollitavuse vaide lahendaja või kohtu poolt. Nii on kõrgeim

kohus mitmetes lahendites nentinud, haldusakti põhjendamine tagama PS §-s 15 sätestatud

kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse ning motiveerimata haldusakt on õigusvastane

juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on just selline

haldusakt antud. Samuti on Riigikohus märkinud seda, et kui haldusakti adressaat ei tea

haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja

argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti

õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti

(nt otsused haldusasjades nr 3-3-1-14-00 ja nr 3-3-1-49-08). Just seetõttu on Riigikohus

rõhutanud ka haldusasjas nr 3-3-1-13-02, et „Oluline on ka faktilise ja õigusliku

motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga

tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad

tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise“.

3. Vaidlustatud Ettekirjutus on antud sel ajal kehtinud IKS § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2

alusel.

IKS § 40 lg 1 kohaselt selle seaduse täitmise tagamiseks on AKI ametiisikul õigus teha

isikuandmete töötlejale ettekirjutusi ja vastu võtta otsuseid.

IKS § 11 lg 7 p 2 näeb aga ette, et selle paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete

kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks

ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Viidatud sama paragrahvi lg 6 kohaselt

isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele

isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1)

kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja

on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust

ning registreerinud andmeedastuse.

Kaevatavas haldusaktis nähtub osa faktilistest asjaoludest Ettekirjutuse resolutsioonist,

eelkõige on haldusaktis aga eraldi alajaotus „Ettekirjutuse tegemise õiguslikud alused ja

faktilised asjaolud“, kus on kohtu arvates faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel ka

loogiliselt

seotud.

EMT

võib

nende

põhjenduste

ja

õigusnormide

kohaldamise/tõlgendamisega mitte nõustuda, samuti võib isikule subjektiivsest aspektist

tunduda, et motiveering võiks täiuslikum olla, kuid väita, et Ettekirjutuses ei ole seadusest

tulenevad vorminõuded täidetud ja et Ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud, on

ilmselgelt alusetu. Kohus märgib, et kuigi Ettekirjutusega kohustati EMT-d lõpetama

andmete töötlemine MHR-s ja IKS § 5 järgi isikuandmete töötlemine on tõepoolest iga

isikuandmetega tehtav toiming, sh ka isikuandmete sulgemine või kustutamine, siis on

Ettekirjutuse kontekstis arusaadav ja see nähtub ilmselgelt ka Ettekirjutuse viimasest

lausest, et mõeldud on konkreetselt Klientide isikuandmete avalikustamise lõpetamist

MHR-s Ettekirjutuses toodud põhjustel. Fakti, et kaebaja väited Ettekirjutuse ebaselgusest

ja „äärmiselt puudulikust“ motiveerimisest on põhjendamatud ja nn otsitud, kinnitab

ilmekalt asjaolu, et EMT on saanud igakülgselt argumenteeritult vaidlustada Ettekirjutuse

halduskohtus. Kui kaebajal on olnud võimalik analüüsida Kaevatavat haldusakti

kõikvõimalikest aspektidest sisuliselt ja süstematiseeritult kokku 17 lehel, siis puudub

igasugune alus öelda, et Ettekirjutus on motiveerimispuuduste tõttu olnud selle adressaadile

nii arusaamatu, et ta ei ole saanud oma kaebeõigust realiseerida, ja et see haldusakt pole

kohtulikult kontrollitav. Ehkki EMT hinnangul nt vastustaja viited haldusakti andmise

põhjenduse pikkusele ei ole asjakohased, kuna põhjenduse võimalik pikkus iseenesest ei

tähenda automaatselt, et see on ka asjakohane, siis kohus eeldab, et kaebaja sama

kriitiline meel ei käi tema arvates kaebuse pikkuse kohta. Kohtu arvates näitab põhjenduse

maht nii haldusaktis kui ka kaebuses tegelikult siiski, et küsimust on põhjalikult käsitletud.

Teiseks ei ole kaebaja näidanud, et AKI põhjendused oleksid asjakohatud, vaid kaebaja on

pigem väitnud, et need on ebaõiged. Kohus märgib ühtlasi, et lähtumine väidetavalt

valedest või tõendamata asjaoludest ei ole formaalne, vaid sisuline eksimus.

Mis puutub EMT palvesse jätta kohtul kõik vastustaja viited Vaideotsusele tähelepanuta,

siis selles osas nendib kohus järgmist. Puudub vaidlus, et Vaideotsus on tehtud teise, kuid

sarnase haldusakti, peale esitatud vaide lahendamisel ning Vaideotsus ei ole Kaevatava

haldusakti osaks, kuna kõik Vaideotsuses antud seletused ning selgitused on antud pärast

Kaevatava haldusakti andmist. Kohtu arvates AKI eesmärk ei olegi Vaideotsuses esitatud

seletuste ja argumentatsiooni arvamine Kaevatava haldusakti motivatsiooni hulka ning

seda ei saakski ta kaebaja toodud põhjustel teha. Samas puudub alus jätta Vaideotsuses

toodu kõrvale, kui AKI ei soovi seal esitatut seletuses korrata ja palub tema seletuse osana

vaadelda ka Vaideotsust analoogilises asjas. Seda enam, et Vaideotsuses ei ole esitatud

võrreldes Ettekirjutusega erinevaid või täiesti uusi põhjendusi. Kui lähtuda utreeritult

kaebaja loogikast, siis peaks kohus tähelepanuta jätma ka tema enda täiendavad selgitused

vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadele, kuna need on esitatud hiljem ja erinevad

osaliselt kaebuses märgitust. On loomulik, et põhjalikule vaidele ja kaebusele tuleb ka

vastata põhjalikumalt kui mõnevõrra teiste sõnadega. Ei ole mõeldav, et vaideotsus ja

kohtule antav seletus kaebuse kohta kordavad vaidlustatavat haldusakti sõna-sõnalt, kuna

niisugune mõttetus ei suudaks hoopiski vaide/kaebuse esitajat veenda. Kuivõrd AKI on

Ettekirjutuses märkinud, et võlainfo avaldamine ilma isiku nõusolekuta on eraelu

puutumatuse riive /tl 27 pöördel/, siis ei vasta tõele EMT väide ka selles osas haldusakti

ebaselgusest ja põhjendamata jätmisest (haldusaktis ei ole väidetavalt märgitud, kas AKI

on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust). Samas on kaebaja seda

tõika vastuoluliselt kaebuse muus osas (p 2.32.) isegi möönnud. Seega eeltoodut arvestades

kohus ei ole tuvastanud niisuguseid olulisi vormipuudusi, mis tingiksid Ettekirjutuse

tühistamise.

4. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et AKI on rikkunud Ettekirjutuse andmisel

menetlusnorme ja veel määral, mis on võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus jagab

vastustaja ja S. K. põhimõttelist seisukohta, et isegi sel juhul, kui kaebajale

ärakuulamisõiguse tagamiseks tulnuks Ettekirjutuse eelnõu saata EMT-le arvamuse

avaldamiseks (kohus nii ei arva), oleks olnud tulemus sama, st AKI ei oleks teinud sisuliselt

teistsugust otsust, nagu nähtub kasvõi hilisemalt tehtud Vaideotsusest analoogilises

vaidluses EMT ja AKI vahel ning vastustaja seletusest käesoleva kaebuse kohta. Samuti on

S.K.

kolmanda

isikuna

juhtinud

tähelepanu

haldusakti

kooskõlale

kehtiva

materiaalõigusega (etteruttavalt olgu öeldud, et kohus nõustub selle väitega), mistõttu ei

oleks haldusorgani menetlusnormide rikkumine (mida kohus pole siiski tuvastanud)

mõjutanud asja otsustamist haldusmenetluses.

HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta

oma arvamus ja vastuväited. Õige on iseenesest EMT arvamus, et asjassepuutuva isiku

ärakuulamine peab aitama tagada õigemaid ja õiglasemaid haldusotsuseid. Kuid teisalt on

selle nõude oluline eesmärk ka see, et asja ei menetletaks isiku selja taga ja talle ei tuleks

haldusorgani tegevus või haldusakt ootamatusena, vaid et ta oleks menetluse ja

probleemiga kursis ning saanud esitada selle kohta omapoolsed seisukohad, andmed ja

tõendid. Samas ei ole ärakuulamisõigus siiski absoluutne, mida kinnitab sama paragrahvi lg

3, kus on toodud erandid, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja

vastuväiteid ära kuulamata. Sealhulgas nt juhul, kui menetlusosalise poolt taotluses või

seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks.

Asja materjalidest nähtuvalt on EMT olnud teadlik nii probleemi olemusest kui ka tal on

olnud võimalik esitada tegelikult omapoolsed seletused ja andmed. EMT-ga on samade

õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat, alates

05.09.2008, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI analoogilise ettekirjutus-

hoiatuse tühistamiseks.

Käesolevas asjas AKI pöördus aga 26.06.2008 järelpärimisega EMT poole sooviga saada

EMT-lt infot A. L. isikuandmete töötlemise faktiliste asjaolude kohta (sh millal muutus

nõue sissenõutavaks, millal edastati andmed tema võlgnevuse kohta MHR-le, kas A.L. on

esitanud taotluse EMT vastava valdkonna töötajale aegumistähtaja kohaldamiseks) /tl 29/.

EMT vastas järelepärimisele oma 07.07.2008 kirjaga nr 4-1-2/0462 /tl 30-31/.

16.09.2009 järelpärimisega nr 2.1-1/09/1302 EMT poole seoses mh K.R.’i andmete

töötlemisega EMT poolt AS Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, paludes

teavitada millisel õiguslikul alusel töötleb EMT teiste hulgas Klientide andmeid MHR-s ja

mis on andmete sel viisil töötlemise eesmärgiks. Samuti AKI palus EMT-l edastada

koopiad Klientide ja EMT vahel sõlmitud lepingutest ning väljavõtte MHR-st. AKI on

samas teavitanud, et ta on alustanud järelevalvemenetlust, et välja selgitada, kas EMT-l on

täidetud kõik IKS-s toodud nõuded isikuandmete töötlemisel /tl 32-33/. Kaebaja on

vastanud järelpärimises esitatud küsimustele 24.09.2009 kirjaga nr 4-1-2/09-1692,

selgitades ühtlasi, kuidas AKI-l on võimalik soovitud liitumislepinguid saada /tl 34-35/.

09.04.2010 pöördus AKI EMT poole seoses S. K. andmete töötlemisega MHR-s ning

soovis teada, millisel õiguslikul alusel töödeldakse S. K. isikuandmeid MHR-s ja mis ajani,

ühtlasi paludes edastada isikuga sõlmitud liitumislepingute koopia ning väljavõtte MHR-st

/tl 36-37/. EMT vastas järelepärimisele 20.04.2010 /tl 38-40/.

23.04.2010 tegi AKI täiendava järelepärimise, milles informeeris EMT-d, et AKI

menetluses on mitmete isikute, sh ka Klientide kaebused, kes on vaidlustanud oma andmete

töötlemise EMT poolt AS-i Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, märkides lisaks,

et „Meie ühine soov oleks ilmselgelt leida nende kaebuste osas õiglane lahendus“. Viitega

IKS § 33 lg 2 p 6 ja HMS § 38 lg 1 sätetele palus AKI vastuseid alljärgnevatele

küsimustele: Millal (kuupäevaliselt) muutus isiku nõue sissenõutavaks (arve tasumise

kuupäev)? Kui kaua on olnud (vastamise päeva seisuga) isiku nõue sissenõutav? Kas

leiate, et mõne isiku suhtes võiks maksehäirete registris nende isikuandmete avaldamise

lõpetada? Küsimuse juures toodud isikute loetelus olid nimetatud ka Kliendid /tl 41-42/.

EMT edastas oma vastused 04.05.2010 kirjaga nr 4-1-2/10-0699, esitades ühtlasi

omapoolsed selgitused ja vastuväited AKI tegevusele /tl 43-45/.

Olukorras, kus AKI tegi Kaevatava haldusakti 17.06.2010, so pärast ülalviidatud

põhjalikku EMT teavitamist probleemi olemusest (tegelikult oli EMT sellest juba varem

teadlik) ja AKI-l tekkinud kahtlustest, kaebajalt seisukohtade ja andmete kogumist, ning

arvestades seejuures ärakuulamisõiguse eesmärke ja sellekohaseid seadussätteid, on kohtu

arvates kaebaja poolt selgelt pahatahtlik rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest.

Kohus leiab, et antud juhul vastab menetlus neile nõuetele, mida rõhutab ka Riigikohus

kaebaja osundatud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03: „ärakuulamise

põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille

kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada

haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks

tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga

tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise

peamised põhjused“.

Kokkuvõtteks, kuivõrd kohtu arvates vastupidiselt kaebaja väidetele Kaevatava haldusakti

andmisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid määral, mis ei ole mõjutanud otsuse

vastuvõtmist negatiivselt, siis ei ole Ettekirjutus formaalselt õigusvastane. Järelikult tuleb

kohtul asuda järgnevalt analüüsima ka Ettekirjutuse sisulist (materiaalset) õiguspärasust.

Vastustaja on tabavalt võtnud kokku sisulise vaidluse olemuse: vaidlus on nimelt selles, kas

füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada igavesti.

5. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaieldav, et Kliendid (antud kohtumenetluses

kolmandad isikud) ei ole oma liitumislepingute järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud,

neil on tekkinud EMT ees tasumata arvete tõttu võlgnevus, mis on siiani kõrvaldamata,

ning EMT poolt Klientide võlgnevust kajastavate andmete maksehäireregistrisse

edastamine oli kooskõlas sel ajal kehtinud IKS 1996 nõuetega. Võlgnevuse olemasolu ei

vaidlusta sisuliselt ka kolmandad isikud, kuid nad apelleerivad ka aegumisele ja/või EMT

enda poolt kohustuste rikkumisele. Et võlaõiguslikest lepingutest tulenevate vaidluste

lahendamine on maakohtu pädevuses, siis halduskohus jätab need väited sisuliselt

tähelepanuta. Kaebaja avaldas nimetatud andmed MHR-s ilma isikute nõusolekuta

Klientide lepingu täitmise tagamise eesmärgil (IKS 1996 § 8 lg 1 p 1) ja

krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil üldistes huvides (IKS 1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2).

EMT on seisukohal, et kuivõrd Klientide võlgnevused ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks

tasutud, on andmed Klientide võlgnevuse osas jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende

kajastamine MHR-s on kooskõlas ka kehtiva IKS-ga (nii IKS § 11 lg 7 p-ga 2, millele

Ettekirjutust tehes on tuginenud AKI, kui ka esineb alternatiivne alus IKS § 14 lg 1 p 4

näol).

Samuti on AKI kaebaja väitel tuginenud valedele või tõendamata asjaoludele (nt AKI on

faktilise alusena välja toonud EMT poolt aegunud võlanõuete avaldamise, kuid EMT väitel

ta ei avalda MHR-s aegunud võlanõudeid, vaid faktilist olukorda Klientide võlgnevuse osas

EMT ees). Ettekirjutuse tegemisel on tehtud diskretsiooniviga ja seetõttu on kaevatav

haldusakt ebaproportsionaalne. AKI vaidleb kõigile neile väidetele vastu, teda toetavad

põhimõtteliselt kolmandad isikud.

Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja asjas kogutud tõendeid nende kogumise ja

vastastikuses seoses, nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, mis on avaldatud

Ettekirjutuses, Vaideotsuses ja kirjalikus seletuses kaebuse kohta, samuti kolmandate

isikute seisukohtadega, mis puudutavad Ettekirjutuse sisulist kooskõla seadusega . Kuivõrd

poolte mahukad seisukohavõtud, sh vastustaja seletus, kus vastused kaebaja etteheidetele

on antud kaebuse alapunktides esitatud väidete kaupa, on kohtuotsuses toodud praktiliselt

tervikuna, samuti on kajastatud otsuses kolmandate isikute arvamused, siis puudub kohtul

vajadus kõike ka selles osas üle korrata. Kohus peab vajalikuks rõhutada üksnes

alljärgnevat.

Kohus märgib kõigepealt täiendavate tõendite osas, et kohus jagab AKI seisukohta, et

Harju Maakohtu 14.05.2010 otsus ning 22.10.2010 Tallinna Ringkonnakohtu otsus

tsiviilasjas nr 2-09-51213 ei ole antud juhul kohased tõendid, kuna kohtud ei hinnanud

tõeste andmete avaldamisega hageja õiguste ülemäärast kahjustamist. Samuti ei oma asjas

tähtsust kolmandatele isikutele esitatud arved, kuna võlgnevuse osas iseenesest vaidlust ei

ole. Teisalt on õige ka kaebaja seisukoht, et tähelepanuta tuleb jätta õiguskantsleri

ettepanek Rae vallale, kuna nimetatud dokumendis analüüsitud olukorras andmete avaldaja

pidas andmete töötlemise õiguslikuks aluseks IKS § 11 lg-t 2, mis käesoleval juhul ei ole

aga kohaldatud ega kohaldatav.

6. HMS § 3 lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning

proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte

järgi riik peab vältima tarbetuid ebameeldivusi isikutele ning riik tohib piirata isikute õigusi

ega tekitada neile muid koormavaid tagajärgi vaid siis, kui see on hädavajalik.

IKS § 1 kohaselt selle seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku

põhiõigusi ja vabadus, eelkõige õigust eraelu puutumatusele. IKS §-s 6 on sätestatud

põhimõtted, mida isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima: sh

eesmärgikohasuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste

eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse

eesmärkidega kooskõlas); kasutuse piiramise põhimõte (isikuandmeid võib muudel

eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal) ja

andmete kvaliteedi põhimõte (isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning

vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks). Tulenevalt IKS § 10 lg-st 1 on

isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta

teisiti. Juhtumid, mil isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta on sätestatud

IKS §-s 14.

Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa Klientide isikuandmete jätkuva avaldamise puhul

tugineda IKS § 14 lg 1 p-le 4, mis näeb ette, et isikuandmete töötlemine on lubatud

andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud

lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete

töötlemine. Kaebaja on ise kinnitanud, et vastavad liitumislepingud on lõpetatud: EMT

ütles need üles seoses võlaga juba 1998. a, st võlasuhe on lõppenud vastavalt VÕS §-le

186. Kaebajal oli aega 10 aastat (aegumistähtaeg) Klientidelt võlgnevuse sissenõudmiseks,

kaebaja kõigi Klientide vastu hagi ei esitanudki, esitatud hagidest aga loobus, kuna

Kliendid apelleerisid aegumisele. Nii aegumise kui ka hagidest loobumise tõttu ei oleks

hagide (uus) esitamine täna enam võimalik. Neil asjaoludel ja arvestades kohtumenetluses

väljendatud seisukohti, on üksnes teoreetiline EMT lootus, et kolmandatest isikutest

võlgnikud vabatahtlikult maksavad võla ära. Seega, kui lepingute ja võlanõude kehtivuse

ajal oli kaebaja eesmärgiks lepingu täitmise tagamine (võla sissenõudmine), siis on

nimetatud alus andmete jätkuvaks avaldamiseks MHR-s ära langenud ja Ettekirjutus ei riku

kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ettevõtluse alal.

Samuti on põhjendamatu kaebaja väide, nagu oleks Klientide isikuandmete avaldamine

käesoleval ajal võimalik ka IKS § 11 lg 7 p 2 alusel. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute

krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele

edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal

isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on

tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning

registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 p 2 aga keelab nimetatud eesmärgil andmete

kogumise ja kolmandatele isikutele edastamise, kui see kahjustaks ülemääraselt

andmesubjekti õigustatud huve. Seega isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamiseks andmesubjekti enda

nõusolekuta peavad üheaegselt olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Kui kasvõi üks

neist pole täidetud, ei ole andmete töötlemine sel eesmärgil ilma nõusolekuta lubatav.

Antud juhul on AKI põhjalikult põhjendanud Ettekirjutuses, miks Klientide võlaandmete

avaldamine pikema kui 13 aastase perioodi jooksul ei ole enam kooskõlas seadusega ja

kahjustab ülemääraselt andmesubjektide huve. Kaebaja arvamus, et Klientide isikuandmeid

võib töödelda seni kuni võlgnevused on likvideeritud, sest lepingust tulenevad õigused ja

kohustused kestavad edasi, ei ole kooskõlas ei seaduse ega kaebaja enda viidatud õiguse

põhimõtetega. Ilmselgelt ebaproportsionaalne oleks Klientide isikuandmeid töödelda

(isikuandmeid avalikustada) lõpmatuseni, kui võlgnikud ei soovi võlga tasuda, aga samas

ei saa neilt seda ka enam sundkorras sisse nõuda. Et halduskohtusse saab isik pöörduda

üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks, siis kaebaja väited teiste isikute „normaalse

tsiviilkäibe ja sellega ka avalike huvide kaitseks omavad tähtsust üksnes sellest

aspektist, mis puudutab diskretsiooniotsuse tegemisel eri huvide kaalumist. Kohus leiab, et

AKI ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas

õigusnormide, haldusmenetluse põhimõtete ja õiguse üldpõhimõtetega. Parafraseerides

Riigikohtu 17.10.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-08 (p 10) märgitut on kohus

seisukohal, et Ettekirjutuse sellekohane põhjendus on kohut veennud, et haldusorgan on

diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on

toimunud ratsionaalselt. Kohus on juba eelnevalt näidanud, et väär on kaebaja väide, et

Kaevatavas haldusaktis on kohustatud EMT-d ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama

Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s. Kaebaja tuginemine Ettekirjutuse puhul

õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetele ei ole kuidagi põhjendatud, arvestades

nii IKS redaktsioonide muutumist, AKI poolt juba varasemalt tehtud analoogseid

ettekirjutus-hoiatusi ning EMT-le esitatud järelepärimiste sisu. Neil asjaoludel, arvestades

osundatud õigusaktides sätestatut ning seadusandja tahet, mis on tuvastatav muu hulgas ka

IKS seletuskirja kaasabil, on kohus veendunud, et Ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane

haldusakt ja sellisena ei saa see rikkuda kaebuse esitaja mingeid subjektiivseid õigusi.

Sealjuures kohus rõhutab, et tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud

maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 49-51/ on maksehäireregistri liikmel õigus,

mitte kohustus sisestada registrisse andmeid. EMT kaebus on alusetu ja see tuleb jätta

rahuldamata.

7. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb EMT

kaebus rahuldamata ning AKI ja kolmandad isikud ei ole HKMS § 93 lg 1 korras

kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda.

Hurma Kiviloo

kohtunik