3-10-709/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-709

Haldusasi

OÜ Elative kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 16. detsembri 2009 maksuotsuse

nr 12.2-3/9840-2 ning 26. märtsi 2010 otsuse nr 12.2-

3/9840-9 tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 19. novembril 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Elative

Esindaja: Liis Puidak

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Martin Aas

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Elative kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. 30. oktoobril 2009 sõlmitud lepingu kohaselt ostis OÜ Elative OÜ-lt Moapa neli

korteriomandit: Tallinnas Paadi tn 14a asuva korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum nr

51 ning Tallinnas Rotermanni 5 / Roseni 10 asuvad korteriomandid, mille reaalosadeks on

vastavalt eluruum nr 64 ja mitteeluruumid nr 019 ja nr G150. OÜ Moapa esitas OÜ-le Elative

nimetatud korteriomandite eest arve summas 5 416 666,67 krooni, millele lisas 20%

käibemaksu 1 883 333,33 krooni. OÜ Elative kajastas selle ning samuti notaritasu arvel

märgitud

käibemaksusumma

oma

2009.

aasta

oktoobrikuu

käibedeklaratsioonil

sisendkäibemaksuna, mille tulemusena tekkis käibemaksu enammakse.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 16. detsembril 2009 äramuutva

tingimusega maksuotsuse nr 12.2-3/9840-2, kohustades OÜ-d Elative tasuma 1 008 797

krooni käibemaksu, andes samas täiendavalt võimaluse esitada 2009. aasta oktoobri

käibemaksudeklaratsioonis kajastatud andmete õigsust tõendavad dokumendid. Maksuhaldur

leidis, et OÜ Elative ei esitanud ammendavalt 2009. aasta oktoobrikuus toimunud tehingute

ja nende alusel tekkinud enammakstud käibemaksu õigsust tõendavaid dokumente, ei andnud

nende kohta suulisi selgitusi ega võimaldanud maksuhalduril mõistliku aja jooksul läbi viia

korteriomandite vaatlust.

3. 26. märtsi 2010 otsusega nr 12.2-3/9840-9 jättis maksuhaldur 16. detsembri 2009

maksuotsuse nr 12.2-3/9840-2 resolutiivosa jõusse. Otsuses asus maksuhaldur seisukohale, et

eelnimetatud korteriomandite näol oli tegemist eluruumidega ning seega oli tegu maksuvaba

käibega ja OÜ-l Moapa puudus alus nende müügihinnale käibemaksu lisada. Samuti tuuakse

maksuotsuses välja, et OÜ Moapa ei esitanud enne käibe toimumist maksuhaldurile

käibemaksuseaduse (KMS) § 16 lg 3 punktis 2 sätestatud teadet tehingu käibemaksuga

maksustamise valikuõiguse kasutamise kohta ning see välistab arvele käibemaksu lisamise ka

juhul kui tegemist ei olnuks eluruumidega.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. 18. märtsil 2010 esitas OÜ Elative Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu-

ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16. detsembri 2009 otsuse nr 12.2-3/9840-2

tühistamist. 26. aprillil 2010 esitas kaebuse esitaja kaebuse muutmise avalduse, taotledes

täiendavalt Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 26. märtsi 2010 otsuse nr 12.2-

3/9840-9 tühistamist, millega maksuhaldur jättis 16. detsembri 2009 maksuotsuse jõusse.

Kaebuse esitaja selgitab, et vaidlusaluseid ruume on alates hoonete valmimisest kogu aeg

kasutatud äri-, mitte eluruumidena ning ka kaebuse esitaja soetas need selleks, et kasutada

neid oma ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks, kusjuures 1. veebruarist 2010 ongi need

äriruumidena üürile antud ning seetõttu on kaebuse esitajal õigus nende korteriomandite

ostuhinnalt arvestatud käibemaks sisendkäibemaksuna deklareerida ning enammakstud

käibemaksuna tagasi saada. Kaebuse esitaja toob välja, et eeldas põhjendatult heas usus, et

ostab äriruume, mille müügihinnale võib lisada käibemaksu, mida saab arvestada

sisendkäibemaksuna ja mille osas tekib maksu enammakse ja tagastusnõue. Kaebuse esitaja

leiab, et maksuhalduri poolt õige ei ole omistada äriruumidele oma suva järgi sihtotstarvet,

samuti ei saa lähtuda vaid formaaljuriidilistest registrijärgsetest aspektidest, vaid korteriomandi

sihtotstarbe seoses maksustamisega saab määrata üksnes selle tegelikust kasutamisest

lähtuvalt. Kaebuse esitaja viitab seejuures Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele

haldusasjades nr 3-3-1-12-04 ja 3-3-1-72-04. Kaebuse esitaja lisab, et käibemaksuseadus ei seo

eluruumi mõistet ega maksustamisoptsiooni kasutamist kinnistusregistri andmetega ning

seega käibemaksuga maksustamine saab sõltuda ainult käibe majanduslikust sisust ehk vara

sisulisest tegelikust kasutamise eesmärgist.

5. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et vaadeldavad äriruumid müünud

OÜ Moapa ei ole enne müügitehingu toimumist maksuhaldurit eraldi teavitanud sellest, et

müügihinnale soovitakse lisada vabatahtlikkuse alusel käibemaksu. Kaebuse esitaja märgib, et

just käibemaksu kumulatsiooni vältimiseks on KMS § 16 lõikes 3 sätestatuga antud

maksumaksjatele võimalus valikulise maksustamise kaudu kvalifitseerida kinnisvara (v.a.

kinnistud, mida kasutatakse elamiseks) müügikäivet maksustatava käibena, oluline on

maksukohustuslase tahe maksustada kinnisvara käivet ning maksuhalduri eraldi teavitamine

on sekundaarne aspekt, mis ei oma määravat tähtsust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et

kuivõrd tegemist oli äriruumidega, siis käesoleval juhul ei kehti optsiooni kasutamise piirang.

Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks 26. märtsi 2010 otsuses leitakse, et äriruumide

müügil ei teki maksustatavat käivet, kui varasemalt on sarnastel asjaoludel seoses äriruumide

ostu-müügiga sisuliselt aktsepteerinud maksustatava käibe tekkimist. Kaebuse esitaja leiab, et

maksuhaldur on antud juhul tõlgendanud MKS § 16 lg 3 jäigalt ja kitsalt ning seetõttu on

otsuses sedastatu ebaproportsionaalne ja vastusolus põhiseaduse § 11-ga. Eeltoodust

tulenevalt märgib kaebuse esitaja, et antud juhul tuleb lugeda OÜ Moapa maksuametit

äriruumide müügikäibe maksustamise valikuõiguse kasutamisest teavitatuks.

6. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et käibemaksustamisel kehtib sisendkäibemaksu kohese

mahaarvamise printsiip ja seega OÜ-l Elative on äriruumide ostuhinnal arvestatud ja seeläbi

tema suhtes sisuliselt enammakstud käibemaksu kohese tagastamise õigus. Kaebuse kohaselt

on otsuse tegemisel jäetud arvestamata, et sõltumata sellest, kas ettevõtja on asunud

maksustatavat teenust osutama või mitte, on tal õigus selleks soetatud kauba hinnalt

arvestatud käibemaks tagasi saada ning seaduse kohaselt muid kriteeriume peale

käibemaksukohustuslasena

registreerimine

ning

eesmärk

kasutada

soetatud

kaupa

ettevõtluseks sätestatud ei ole.

7. Kaebuse esitaja hinnangul põhjustavad vaidlusalused otsused õigustamatu käibemaksu

kumulatsiooni, kuna OÜ Elative osutatav üüriteenus on käibemaksuga maksustatav. Kaebuse

esitaja viitab seejuures Riigikohtu otsustele haldusasjades 3-3-1-21-02, 3-3-1-3-09, 3-3-1-82-04

ja 3-3-1-12-04. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte eiramist ning

leiab samuti, et vaidlusaluste otsuste tegemisel ei ole juhindutud maksuõiguses olulisel kohal

olevast põhimõttest, et maksuhalduri kahtlusi tuleb tõlgendada maksukohustuslase kasuks,

mitte vastupidi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist. Esiteks märgib vastustaja, et maksuotsuse andmise põhjustas asjaolu, et

kaebuse esitaja deklareeris 2009. aasta oktoobris sisendkäibemaksu, kuid ei esitanud kõiki

korraldusega nõutud dokumente ega andnud teavet. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele

ei olnud 16. detsembriks 2009 esitatud maksuhaldurile vajalikke dokumente ega võimaldatud

mõistliku aja jooksul läbi viia korteriomandite vaatlust. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse

esitaja ei täitnud korraldust ega kaasaaitamiskohustust määras, mis oleks taganud enammakse

õigsuse väljaselgitamise seadusega ettenähtud tähtaja jooksul.

9. Ka ei nõustu vastustaja seisukohaga uurimisprintsiibi rikkumise osas. Vastustaja selgitab, et

ruumide varasem või hilisem kasutamine ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, kuna

ei oma sellise faktilise tõendi jõudu, mille põhjal saaks teha ühese järelduse kitsalt

vaidlusaluse tehingu raames omanikku vahetanud kinnisvara kasutusotstarbe kohta.

Vastustaja küll nõustub seisukohaga, et oluline on ruumide tegelik kasutusotstarve, kuid seda

iga konkreetse tehingu raames eraldiseisvalt. Kuivõrd nimetatud ruumid ehitati algselt

eluruumideks ning hiljem kasutati neid äriruumidena, ei välista see olukorda, et ruume

võidakse taas hakata kasutama eluruumidega. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitaja

kinnitas maksuhaldurile, et nimetatud ruumide näol on tegemist tema isikliku aadressiga. Ka

lisab vastustaja, et maksuhaldurile ei võimaldatud läbi viia ruumide vaatlust ehk ei antud

vaidlusaluse tehingu raames võimalust ruumide tegelikus kasutusotstarbes veenduda,

kogutud tõendid on vastuolulised ning viitavad kaebuse esitaja poolse kaasaaitamiskohustuse

rikkumisele ja soovile riigilt saadava sisendkäibemaksu näol alusetult rikastuda.

10. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul on täitmata seadusest tulenev müüja poolne

kohustus maksuhaldurit käibe lisamise soovist teavitada. Veel märgib vastustaja seoses

võimaliku topeltmaksustamisega, et juhul kui osutub vajalikuks tehingute ümberhindamine

ka teiste äriühingute maksustamisega seoses, siis toimub see konkreetset äriühingut

puudutavas menetluses ning oma õigusi saab kaitsta üksnes OÜ Moapa ise, mitte aga

kaebuse esitaja tema eest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis

ja vastastikkuses seoses, leiab et OÜ Elative kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Kohus on seisukohal, et isegi juhul kui leiaks tuvastamist, et vaidlusaluste

korteriomandite näol ei olnud tegemist eluruumidega, oli nende võõrandamise näol tegemist

maksuvaba käibega, kuivõrd müüja ei olnud enne käibe toimumist maksuhaldurit

käibemaksu lisamise kavatsusest teavitanud ning seega ei olnud täidetud KMS § 16 lõikes 3

sätestatud valikulise maksustamise eeldus. Samas tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et

Paadi 14a-51 ning Rotermanni 5 / Roseni 10- 64 korteriomandite puhul oli tegemist

eluruumidega, kuna puuduvad mistahes usaldusväärsed tõendid selle kohta, et müümise ajal

oleks neid kasutatud mingisugusel muul otstarbel. Seevastu on maksuhaldur ekslikult leidnud,

et eluruumidena tuleks käsitada ka Rotermanni 5 / Roseni 10 hoones asuvaid

korteriomandeid, mille reaalosadeks olid mitteeluruumid nr G150 ja 019.

12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluste korteriomandite müüja OÜ Moapa

esitas OÜ-le Elative formaalselt käibemaksuseaduse nõuetele vastava arve, millel on

korteromandite müügihindadele lisatud 20%-line käibemaks. Vaidlust pole ka selles, et arvete

esitamise ajal olid nii müüja kui OÜ Elative registreeritud käibemaksukohustuslastena.

Käibemaksuseaduse

(KMS)

§

lg

punktidest

ja

tulenevalt

on

käibemaksukohustuslane kohustatud väljastatud arvele märkima maksustatava summa

käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe

summa ning tasumisele kuuluva käibemaksusumma. Seega maksuvaba käibe puhul ei ole

müüjal arvele käibemaksusummat õigus lisada. Juhul kui müüja seda seaduses sätestatut

eirates siiski teeb, ei ole ostjal hiljem õigust oma maksustatavast käibest selle arve alusel

sisendkäibemaksu maha arvata. Seda seisukohta on haldusasjas nr 3-3-1-8-06 tehtud lahendis

kinnitanud ka Riigikohus, märkides, et ostja ei saa sellisel puhul käibemaksu maha arvata või

selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist

maksuvaba käibega, kuna vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe

erinevuste eiramisele. Käesolevas asjas on vaidlus niisiis selles, kas kaebuse esitaja oli õigus

OÜ Moapa arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata või mitte.

13. KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle olulise osa

käivet. Samas sätestatakse erand, mille kohaselt ei kohaldata seda maksuvabastust

kinnisasjale, mille oluliseks osaks on uus või oluliselt parendatud ehitis ning mis

võõrandatakse vastavalt enne esmakordset või taaskasutuselevõttu. Käesoleva vaidluse

seisukohast ei ole kõnealune erand aga asjassepuutuv, kuivõrd vaidlust pole selles, et erandis

nimetatud tunnustele ükski OÜ Elative poolt soetatud korteriomand ei vasta. KMS § 16 lg 3

punktis 2 sätestatakse aga, et enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem

sellest maksuhalduri piirkondlikku struktuuriüksust kirjalikult teavitanud maksukohustuslane

lisab käibemaksu kinnisasja või selle osa, välja arvatud eluruumi, maksustatavale väärtusele.

See tähendab, et kuigi kinnisasjade, millel ei asu uusi või oluliselt parendatud ehitisi, käive on

üldreeglina maksuvaba (KMS § 16 lg 2 p 3), on maksukohustuslasel võimalik otsustada sellise

käibe maksustamine, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks, et ta on maksuhaldurit

käibemaksu lisamisest enne käibe toimumist kirjalikult teavitanud ning teiseks, et käibe

esemeks ei ole eluruum. Eeltoodud sätetest tuleneb, et juhul kui tegemist on eluruumiga, ei

ole käibemaksukohustuslasest müüjal võimalik maksustamise valikuõigust kasutada ning

sellise kinnisasja või selle osa käive on igal juhul maksuvaba. Käesolev vaidlus taandub

tegelikult kahele küsimusele – ühelt poolt sellele, kas OÜ Moapa arve alusel soetatud

korteriomandid olid eluruumid või mitte ning teiselt poolt sellele, kas OÜ-l Moapa oli

maksuhaldurit eelnevalt teavitanud kavatsusest nende korteriomandite müük käibemaksuga

maksustada või mitte. Seejuures teine küsimus saaks iseenesest tõusetuda üksnes juhul kui

vastus esimesele küsimusele oleks, et tegemist ei olnud eluruumidega. Seevastu eitav vastus

teisele küsimusele muudab lõpplahenduse seisukohast tähtsusetuks selle, kas tegemist oli

eluruumidega või mitte.

14. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta üksnes seetõttu, et OÜ Moapa ei olnud

maksuhaldurit eelnevalt kirjalikult teavitanud vaidlusaluste kinnistute võõrandamisel

käibemaksu lisamise kavatsusest. Seega isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusaluste

korteriomandite näol ei olnud tegemist eluruumidega, oleks nende käibe maksustamine KMS

§ 16 lõikest 3 tuleneva valikuõiguse alusel välistatud. Viimatinimetatud sätte kohaselt peab

kinnisasja või selle osa võõrandamisel käibemaksu lisada sooviv käibemaksukohustuslane

maksuhaldurit sellest teavitama eelnevalt ja kirjalikus vormis. Selles sättes ei peeta silmas

mingisugust üldsõnalist teavitust selle kohta, et isik kavatseb tulevikus mingisuguste

teavitamise ajal konkreetselt määratlemata kinnisasjade võõrandamise käibemaksuga

maksustada, vaid sealt tuleneb, et müüja saab maksustamise valikuõigust kasutada juhul kui ta

on eelnevalt maksuhaldurit teavitanud konkreetsetest tehingutest, mida ta maksustada

soovib. Ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, et teavitamisel on pelgalt formaalne ning

teisejärguline tähendus. Sellest, et käibemaksu lisamiseks on vajalik üksnes maksuhalduri

teavitamine, mitte aga näiteks maksuhaldurilt loa saamine, ei saa teha järeldust, et

maksuhalduri eelneva teavitamata jätmise näol oleks tegemist väheolulise rikkumisega.

Maksuhalduri eelnev kirjalik teavitamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud maksustamise

valikuõiguse kasutamise eeldusena. Kui see eeldus on täitmata, ei ole müüjal õigust arvele

käibemaksu lisada ning kinnisasja võõrandamise näol on sel juhul KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt

tegemist maksuvaba käibega. Tõsi on see, et KMS ei reguleeri üksikasjalikult seda, kuidas

KMS § 16 lõikes 3 nimetatud teavitamine toimuma peaks. Sellest ei saa aga teha järeldust, et

vastav norm ei kuuluks täitmisele või et õiguslikud järelmid, mis on ette nähtud selle normi

täitmise korral, võiksid sama hästi saabuda ka selle täitamata jätmisel. Viidatud sättest tuleneb

sõnaselgelt, et maksuhaldurit tuleb teavitada eelnevalt ning kirjalikus vormis. Vaidlus selle

üle, kas maksuhaldurit on nõuetekohaselt teavitatud või mitte, saab tekkida siis kui

maksukohustuslane on esitanud maksuhaldurile mingisuguse kirjaliku dokumendi, kust on

võimalik aru saada, et maksukohustuslane kavatseb võõrandada konkreetse kinnisasja ning

lisada selle võõrandamisel arvele käibemaksu. Ühtegi sellist dokumenti OÜ Moapa

maksuhaldurile käesoleval juhul esitanud ei ole. Äärmise erandina võib KMS § 16 lõikes 3

sätestatud teavitamiskohustuse täidetuks lugeda ka juhul kui maksukohustuslane ei ole sellist

teadet esitanud, ent on esitanud maksuhaldurile muud andmed, millest maksuhaldur pidi aru

saama, et isik kavatseb võõrandamistehingu käibemaksuga maksustada. Selliseks erandlikuks

asjaoluks võib olla näiteks see, et taotledes enda käibemaksukohustuslaseks registreerimist,

on müüja põhjendanud seda sooviga lisada käibemaks konkreetse kinnisasja võõrandamisel.

Küll aga ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et müüja soov käibemaksustamise

valikuõigust kasutada oleks maksuhaldurile pidanud selguma sellest, et müüja ise tasus nende

korteriomandite omandamisel käibemaksu või et ta on käibemaksuga maksustanud nende

korteriomandite üürileandmise. KMS-is ei sätestata valikuõiguse kasutamise eeldusena mitte

seda, et müüja on konkreetset kinnisasja või selle osa varem oma maksustatava käibe tarbeks

kasutanud ega seda, et ta on selle soetamisel tasunud käibemaksu, vaid eelduseks on

maksuhaldurile eelneva kirjaliku teate esitamine selle kohta, et kinnisasja või selle osa

võõrandamisel lisatakse selle väärtusele käibemaks. KMS § 16 lõikes 3 nimetatud teate

esitamine on formaalne, ent valikuõiguse kasutamise seisukohast oluline akt. Seadusest ei

tulene, et maksuhaldur peaks muude asjaolude pinnalt aimama või arvama, et

maksukohustuslasel võib maksustamise valikuõiguse kasutamise soov olla. Kaebuse esitaja

seisukohaga nõustumine muudaks teate esitamise kohustuse sisutuks. Eelneva kirjaliku teate

esitamise eesmärk on anda maksuhaldurile teave iga üksiku tehingu kohta, mille osas

maksustamise valikuõigust kasutatakse ning seda selleks, et maksuhaldur saaks võimalikult

kiiresti kontrollida, kas maksustamise muud eeldused (eelkõige see, et tegemist ei ole

eluruumiga), on täidetud. Selle eesmärgi valguses ei saa teate esitamise kohustust

alaväärtustada. Käesoleval juhul ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et OÜ Moapa

oleks enne 30. oktoobrit 2009 teavitanud maksuhaldurit sellest, et lisab vaidlusaluste

korteriomandite müümisel nende väärtusele käibemaksu. Seega ei tekkinud tal õigust

käibemaksu lisada ning tekkinud käive oli maksuvaba. Asjaolu, et müüja arvele käibemaksu

lisas, ei anna sellisel juhul ostjale õigust seda kajastada sisendkäibemaksuna oma

käibemaksuarvestuses. Küll võib ostja selles osas esitada tsiviilõiguslikke nõudeid müüja

vastu. Eeltoodu tõttu tuleb OÜ Elative kaebus rahuldamata jätta, olenemata sellest, kas

korteriomandid, mille ta OÜ-le Moapa soetas, on käesitatavad eluruumidena KMS mõistes

või mitte.

15. Kohus märgib siiski, et kogutud tõendeid ja poolte seisukohti silmas pidades tuleb Paadi

14a-51 ning Rotermanni 5 / Roseni 10-64 korteriomandeid käsitada eluruumidena, mille

käive on KMS § 16 kohaselt igal juhul maksuvaba. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et

maksustamisel tuleb lähtuda tehingute tegelikust majanduslikust sisust, mitte aga õiguslikust

vormist, mis sellele sooritusele formaalsete tunnuste alusel omistatav on. Kohus leiab, et

KMS § 16 mõistes tuleb korteriomandit eluruumina käsitada juhul kui selle korteriomandi

reaalosa moodustavad eluruumi funktsiooniga ruumid. Põhjendatud on eluruumi funktsiooni

mõiste sisustamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 272 kaudu, kus defineeritakse eluruumi läbi

selle, et see on kasutatav alaliseks elamiseks. Kuivõrd ühtedele ja samadele objektiivsetele

karakteristikutele vastavaid ruume on võimalik reeglina kasutada nii elu- kui äriruumidena,

siis on igati põhjendatud ka ruumide reaalse kasutusotstarbe arvestamine. Kinnistu müügi

kontekstis on oluline see, millisel eesmärgil kasutati neid ruume kinnistu müümise ajal.

Kohus leiab, et kui tegemist on olemuslikult elamuks ehitatud hoonega, tuleb selles asuvaid

ruume à priori käsitada eluruumidena ning teistsugusele seisukohale saab asuda juhul, kui on

tõendatud, et neid ruume reaalselt mingisugusel muul otstarbel kasutatakse. Käesoleval juhul

ei ole vaidlust selles, et korteriomandite Paadi 14a-51 ning Rotermanni 5 / Roseni 10-64

reaalosadeks on korterid, mis sellistena on ehitatud eluruumideks. Seda, et tegemist on

eluruumidega, on ostja ja müüja kinnitanud ka 30. oktoobril 2009 sõlmitud müügilepingus,

kus sõnaselgelt on märgitud, et eelnimetatud korteriomandite reaalosadeks on eluruumid

(vastavalt eluruum on 51 ja eluruum nr 64). See, kas või millisel eesmärgil on neid ruume

kunagi varem kasutatud või see, millisel eesmärgil hakkas neid hiljem kasutama kaebuse

esitaja, ei oma antud juhul tähtsust hindamaks seda, kas müügi ajal oli tegemist eluruumidega

või mitte. See, kas tegemist on eluruumiga või mitte, peaks olema hinnatav mingisuguste

määratletavate ja objektiivsete tunnuste järgi. Olemuslikult eluruumiks ehitatud ja eluruumina

kasutamiseks kõlblikke ruume võiks mitteeluruumidena (näiteks äriruumidena) käsitada

eelkõige juhul kui on tuvastatav, et neid konkreetsel ajal tõepoolest sellistena kasutatakse

ning nad eluruumi funktsiooni ei täida või kui neis tehtud füüsiliste ümberkujunduste tõttu

on ilmne, et need on määratud kasutamiseks mitteeluruumidena. Käesoleval juhul ei ole

selliseid asjaolusid tuvastada võimalik. Vastuse küsimusele, kas tegemist on eluruumidega või

mitte, oleks võinud anda vaatlus, mis oleks läbi viidud tehinguga võimalikult lähedasel ajal,

ent see ei olnud kaebuse esitajast tingitud põhjustel võimalik. Kohus nõustub vastustajaga, et

kaebuse esitaja ei täinud nõuetekohaselt oma kaasaaitamiskohustust. Asjaolu, et juriidilise

isiku juhatuse liige viibib pikaajaliselt välismaal, ei saa õigustada seda, et maksuhalduri jaoks

oluliste asjaolude väljaselgitamist takistatakse. Äriühingu juhatus (juhataja) peab korraldama

äriühingu tegevuse selliselt, et seadusest tulenevad ja seaduse alusel saaksid nõuetekohaselt ja

õigeaegselt

täidetud.

Kuivõrd

kaebuse

esitaja

ei

täitnud

nõuetekohaselt

oma

kaasaaitamiskohustust, on temal maksukorralduse seaduse §-st 150 tulenevalt kohustus

tõendada, et maks on määratud valesti, teisisõnu peaks ta tõendama, et vaidlusaluseid ruume

kasutati nende võõrandamise ajal reaalselt äriruumidena ning need ei täitnud eluruumi

funktsioone. Kaebuse esitaja ei ole seda tõendanud. Seega tuleb neid ruume kui

eluruumideks ehitatud ruume käsitada eluruumidena KMS mõistes.

16. Erinevalt eelkäsitletud korteriomanditest, ei ole aga põhjust eluruumidena käsitada

Rotermanni 5 / Roesni 10 korteriomandeid, mille reaalosadeks olid mitteeluruumid G150 ja

019. Arusaadavalt on tegemist hoones asuva garaažiboksi või parkimiskoha ja panipaigaga. Ei

garaažiboks/parkimiskoht ega panipaik ole olemuselt eluruum. Asjaolu, et need võõrandati

koos korteriga nr 64, mis on käsitatav eluruumina, ei muuda neid eluruumideks. Olukorras,

kus hoones on parkimiskoht ja panipaik moodustatud eraldi korteriomanditena, on võimalik

nende kasutamine ka korterist sõltumatult. Seega ei ole iseenesest takistust nende

kasutamiseks maksustatava käibe tarbeks. Selliste kinnisasja osade võõrandamisel oleks

müüjal võimalik KMS § 16 lg 3 alusel maksustamise valikuõigust teostada. Käesoleval juhul

aga ei ole müüja seda teinud, kuivõrd ta ei teavitanud sellest eelnevalt kirjalikus vormis

maksuhaldurit.

17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist.

Kristjan Siigur

kohtunik