3-10-1813/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

16. november 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1813

Haldusasi

K. B.i, E. S. M. ja R. M. M. kaebused Tallinna

Linnavalitsuse 28. aprilli 2010 korralduse nr 624-k p 3

tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 28. oktoobril 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: K. B.

Kaebuse esitaja: E. S. M.

Kaebuse esitaja: R. M. M.

Kaebuse esitajate esindaja: Kalle Oja

Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

Esindaja: Marilys Paulus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K. B.i, E. S. M. ja R. M. M. kaebused rahuldamata.

2. Jätta iga menetlusosalise menetluskulud menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimise Tallinna

linnakomisjoni 3. augusti 1998 otsusega nr 10110 loeti Tallinnas, end. Õuna 11/Vambola

7, endisel kinnistul nr 1017 D asunud ehitised ja 460 m2 suurune krunt omandireformi

objektiks ning õigustatud subjektiks tunnistati L. M. M. . Tallinna Linnavalitsuse 21.

aprilli 1999 korraldusega nr 2707-k otsustati kompenseerida õigustatud subjektile

eelnimetatud ehitised ning määrati kompensatsiooniks 106 700 krooni. Viimatinimetatud

korraldust ei õnnestunud L. M. M. le kätte toimetada.

2. Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2008 korraldusega nr 1675-k tunnistati kehtetuks

Tallinna Linnavalitsuse 21. aprilli 1999 korraldus nr 2707-k ja otsustati lõpetada

Õuna 11/Vambola 7 kinnistul asunud ehitiste kompenseerimise menetlus õigustatud

subjektile L. M. M. le, kuna taotleja ei ole tähtaegselt esitanud vormikohast avaldust

kompensatsioonisumma ülekandmiseks EVP arvele või pangakontole ja mitte alustada

endise kinnistu 1017 D maa kompenseerimist, kuna õigustatud subjekt on surnud ja

Tallinna Linnavalitsusele ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa

nõudeõiguse pärimise kohta.

3. 23. märtsil 2010 esitasid L. M. M. pärijad K. B., E. S. M. ja R. M. M. Tallinna

Linnavalitsusele taotluse Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2008 korralduse nr 1675-k

kehtetuks tunnistamiseks ja Õuna 11/Vambola 7 õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja

maa kompenseerimise menetluse uuendamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 28. aprilli 2010

korraldusega nr 624-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2008

korralduse nr 1675-k punktid 1, 2 ja 4 ning määrati pärijatele kompensatsioonisumma

106 700 krooni. Sama korralduse punktiga 3 jäeti rahuldamata pärijate taotlus endise

kinnistu nr 1017 D maa kompenseerimise menetluse uuendamiseks, kuna pärimisõiguse

tunnistus maa nõudeõiguse pärimiseks ei ole esitatud maareformi seaduse § 19² lõikes 3

sätestatud tähtajal ja tähtaja ennistamiseks puudub alus.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. K. B., E. S. M. ja R. M. M. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes

Tallinna Linnavalitsuse 28. aprilli 2010 korralduse nr 624-k punkti 3 tühistamiseks.

Kaebuse esitajate hinnangul ei ole korraldus selles osas nõuetekohaselt põhjendatud,

sellest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud kaebuse esitajate huve ning korralduse

andmisel on rikutud menetlusnõudeid. Kaebuse esitajad leiavad, et otsuses oleks tulnud

põhjendada, miks nende 23. märtsi 2010 taotluses toodud asjaolud ei ole mõjuvad

pärimisõiguse

tunnistuse

esitamise

tähtaja

ennistamiseks

ning

miks

ehitiste

kompenseerimise menetluse kontekstis mõjuvateks loetud põhjused ei ole mõjuvateks

maa kompenseerimise või pärimisõiguse tõendamise kontekstis. Samuti leiavad kaebuse

esitajad, et vaidlustatud korralduse punkt 3 on vastuoluline, kuna sellest ei selgu üheselt,

kas maa kompenseerimise menetluse uuendamise taotlus rahuldati või mitte, kuna ühelt

poolt märgitakse, et taotlus on jäetud rahuldamata, samas viitab punkt 3 sellele, et

vastustaja on asunud sisuliselt lahendama pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaegsuse

küsimust. Kaebuse esitajad on ka seisukohal, et MRS § 19 ² lg 3 näol ei ole tegemist

imperatiivse normiga, mis keelaks möödalastud tähtaja ennistamise ning seejuures ei ole

vastustaja edastanud pärijatele ühtki ORAS § 12 vastavat kirjalikku teadet pärimisõiguse

tunnistuse esitamise tähtaja kohta, olles jätnud seega täitmata Vabariigi Valitsuse 05.

veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra punkti 56 lõikes 5 sätestatud kohustuse.

5. Kaebuse esitajad on seisukohal, et MRS § 19 ² lg 3 ei näe ette tagastamise või

kompenseerimismenetluse lõppemist automaatselt, vaid see lõpetatakse kohaliku

omavalitsuse vastava otsusega, mis tähendab, et seadusandja on jätnud kohalikule

omavalitsusele õiguse hinnata, kas esinesid objektiivsed takistused, mis ei võimaldanud

pärimisõiguse tunnistust esitada õigeaegselt ja jätta maa kompenseerimise või tagastamise

menetlus lõpetamata juhul, kui 9-kuulist tähtaega pärimisõiguse realiseerimiseks ei ole

järgitud. Seetõttu on kaebuse esitajad seisukohal, et kohalikul omavalitsusel siiski on

kaalutlusõigust tagastamismenetluse lõpetamise osas. Siinkohal märgivad kaebuse esitajad,

et ka vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-60-09 ei välistata võimalust, et

objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt

kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega. Ka toovad

kaebuse esitaja välja, et pärand võeti vastu Kanadas ning pärimise puhul kehtib põhimõte,

et pärandi vastuvõtmiseks piisab ühest avaldusest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Tallinna Linnavalitsus peab esitatud kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende

rahuldamata jätmist. Vastustaja toob välja, et L. M. M. pärandi avanemise ajal kehtinud

MRS § 192 lg 3 oleksid pärijad pidanud pärimistunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta

esitama hiljemalt 23. detsembril 2008, ent seda tunnistust ei ole senini esitatud. Vastustaja

viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-60-09 ning leiab, et tegemist ei ole

menetlustähtajaga, mida oleks võimalik ennistada ja juhul kui see tähtaeg on möödunud,

on ainukeseks võimaluseks menetluse lõpetamine. Seejuures märgib vastustaja, et

haldusorgan mitte ei lõpeta isiku nõudeõigust oma otsusega, vaid lõpetab menetluse

nõudeõiguse lõppemise tõttu. Vastustaja leiab eeltoodust, et tal ei olnud mistahes

kaalutlusõigust tähtaja ennistamise otsustamiseks ning seetõttu ei saa talle ette heita seda,

et otsuses ei ole märgitud, millistest kaalutlustest vastustaja otsuse tegemisel lähtus.

7. Vastustaja selgitab, et kuigi menetluse uuendamise taotlus tugines nii ehitiste kui ka maa

kompenseerimise osas samadele alustele, on oluline, et ehitiste puhul on kohalikul

omavalitsusel kaalutlusõigus, maa puhul aga mitte ning see ongi põhjuseks, miks ehitiste

kompenseerimise osas menetlus uuendati, maa kompenseerimise osas aga mitte.

8. Vastustaja märgib viimaks, et alates 1. septembrist 2010 on MRS § 19² lõige 3 kehtetuks

tunnistatud ning seadust täiendatud §-ga 43, mis võimaldab taastada nõudeõiguse ja

uuendada maa tagastamise menetluse. Vastustaja väitel on ta kaebuse esitajatele saatnud

14. oktoobril 2010 kirja, milles vastustaja teeb kaebajatele ettepaneku kaebusest

loobumiseks ning taotluse esitamiseks, kuna kehtiva MRS kohaselt on võimalik taastada

kaebajate nõudeõigus endisele kinnistule nr 1017 D.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et K. B.i, E. S. M. ja R. M. M. kaebused ei ole põhjendatud

ning tulevad rahuldamata jätta. Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsusel puudus

vaidlusaluse korralduse andmise ajal, st. 28. aprillil 2010, alus oma 15. oktoobri 2008

korralduse nr 1675-k kehtetuks tunnistamiseks osas, milles otsustati mitte alustada endisel

aadressil Õuna 11/Vambola 7 asunud õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise

menetlust. Maa kompenseerimise menetluse mittealustamise põhjuseks oli asjaolu, et

õigustatud subjektiks tunnistatud L. M. M. oli surnud ning tema pärijad ei olnud

esitanud Tallinna Linnavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Antud juhul ei ole

vaidlust selles, et L. M. M. suri xx. xxxxxxx xxxx . Vaidlus on aga eelkõige selle üle, kas

Tallinna Linnavalitsusel oli alus keelduda menetluse uuendamisest maa kompenseerimise

nõude osas üksnes viitega MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödalaskmisele ning kas

linnavalitsus on menetluse selles osas uuendamata jätmisel nõuetekohaselt kasutanud oma

kaalutlusõigust ning tehtud otsust vajalikul määral põhjendanud.

10. 07. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse

sätteid. 02. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või

kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel.

16. juulil 2007 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või

sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile

avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise

maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille §

26 sisaldas kuni 01. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui

pärand on avanenud enne 2MRsÕms jõustumist (st. enne 16. juulit 2000), tuleb

nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest

loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest

arvates. Viimati nimetatud norm tunnistati kehtetuks 01. jaanuaril 2003 jõustunud

maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 12 sätestati

omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand

avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi

avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates. 27. novembril

2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti

MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud

isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui

nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning

kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on

avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne 27. novembril 2005) ja nõudeõigust

pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa

asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse

pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates

ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise

menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Eelnevast nähtuvalt on

MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning pärimisõigust tõendava

pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud regulatsiooni mitmel

korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni 27. novembrini 2005 reguleeris MRS §

192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise tähtaega,

seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse

kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast.

11. L. M. M. pärandi avanemise ajal kehtinud MRS § 192 lg 3 kohaselt tulnuks niisiis

pärima õigustatud isikutel esitada linnavalitsusele üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest

arvates pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Samasuguses sõnastuses

kehtis see norm ka 15. oktoobril 2008, mil Tallinna Linnavalitsus andis korralduse nr

1675-k kui ka 28. aprillil 2010 ehk korralduse nr 624-k andmise ajal. Kohus nõustub

vastustaja seisukohaga, et MRS § 192 lõikes 3 sätestatu näol oli tegemist materiaalõigusliku

tähtajaga,

mille

möödalaskmise

tagajärjeks

oli

isiku

nõudeõiguse

lõppemine.

Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise üle otsustaval kohalikul

omavalitsusel ei olnud seadusest tulenevat võimalust kaaluda selle tähtaja ennistamist või

pikendamist. Üheselt mõistetavalt on sellele seisukohale asunud ka Riigikohus haldusasjas

3-3-1-60-09 tehtud otsuses. Riigikohus leidis, et MRS § 192 lg 3 ja maareformi seaduse

muutmise seaduse § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele

võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. Riigikohus leidis samas lahendis

sedagi, et pärija kaotab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise

nõudeõiguse isegi juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata

haldusorgani süül ning sellisel juhul on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise

kaebusega. Eeltoodust saab järeldada, et nõudeõiguse lõppemine ning sellega seonduv

kohaliku omavalitsuse kohustus menetlus lõpetada ei sõltunud viidatud regulatsioonist

tulenevalt mistahes moel sellest, mis oli pärimisõiguse tunnistuse tähtaegse esitamata

jätmise põhjuseks.

12. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Tallinna Linnavalitsusel ei 15. oktoobril 2008 ega 28.

aprillil 2010 seadusest tulenevalt kaalutlusõigust MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja

ennistamiseks ega võimalust maa kompenseerimise menetluse jätkamiseks. Olgugi, et

otsus haldusmenetluse uuendamise või varem antud haldusakti või selle osa kehtetuks

tunnistamise kohta on olemuselt kaalutlusotsus, ei olnud Tallinna Linnavalitsusel MRS §

192 lõikest 3 tulenevalt tegelikult mingisugust kaalutlusõigust. 28. aprilli 2010 korralduse

nr 624-k andmise ajal oli L. M. M. pärijatele maa kompenseerimise menetluse jätkamine

võimatu. Selles olukorras ei saa linnavalitsusele teha etteheiteid, mis puudutavad

kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust või otsuse tegemise aluseks olnud kaalutluste

märkimata jätmist korralduse põhjendavas osas. Vaidlustatud korralduse punktis 3 on

üheselt märgitud, et taotlus endise kinnistu 1017D maa kompenseerimise menetluse

uuendamiseks jäetakse rahuldamata, kuna pärijad ei esitanud maa nõudeõiguse pärimist

kinnitavad pärimisõiguse tunnistust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Sellest tuleneb

üheselt linnavalitsuse seisukoht, et asjaolu, mis tingis maa kompenseerimise menetluse

mittealustamise 15. oktoobri 2008 korraldusega nr 1675-k, esineb jätkuvalt, see asjaolu

välistab maa kompenseerimise menetluse jätkamise ning selle asjaolu kõrvaldamine ei ole

võimalik. Mingisuguseid muid kaalutlusi, millest linnavalitsus oleks lähtuda saanud, ei

olnudki ning linnavalitus ei saanudki asuda kaaluma erinevaid huve.

13. Kaebuse esitajad ei ole sõnaselgelt asunud seisukohale, et MRS § 192 lg 3 kuni 01.

septembrini 2010 kehtinud redaktsioonis oleks olnud põhiseadusega vastuolus, samas on

nad sellele võimalusele viidanud oma kaebuse täienduses. Kohus möönab, et eelviidatud

norm piirab pärimisõigust, mis on tagatud põhiseaduse § 32 lõikega 4. Samas tuleb tähele

panna, et pärimisõigus ei ole absoluutne ning seaduses pärimise korra ning pärandi

vastuvõtmisega seotud ajaliste ja muude piirangute kehtestamine ei ole pärimisõiguse

olemusega vastuolus. Kohus leiab, et arvestades, et omandireformi näol on tegemist

loomult ajutise üleminekumeetmega, oli igati põhjendatud seaduses omandireformiga

seotud pärimisküsimuste reguleerimine isiku suhtes kitsendavalt võrreldes muu vara

pärimise regulatsiooniga ning seetõttu ei saa asuda seisukohale, et omandireformi

seadustes sätestatud normid, mis nägid ette maa tagastamise ja kompenseerimise

nõudeõiguse kui erilise varaliigi pärimiseks teatud erikorra, sealhulgas vajaduse teha teatud

toiminguid kindlate tähtaegade jooksul, oleksid olnud vastuolus põhiseaduse § 32 lõikega

4. 14. Kohus märgib viimaks, et sisuliselt on käesolev vaidlus hetkel kehtivas õiguslikus

raamistikus muutunud tarbetuks. Nimelt on MRS § 192 lg 3 alates 01. septembrist 2010

kehtetuks tunnistatud ning MRS-i on täiendatud §-ga 43, mille lõikes 2 sätestatakse, et kui

maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud MRS § 192 lõike 3 või maareformi seaduse

muutmise seaduse § 26 kohaselt ja maa tagastamise menetlus on lõpetatud, siis taastab

maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel

nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Taotlus

nõudeõiguse taastamiseks ja menetluse uuendamiseks tuleb esitada hiljemalt 2011. aasta

31. augustil. Seega on kaebuse esitajatel võimalik esitada taotlus menetluse uuendamiseks.

Muutunud õiguslik olukord ei muuda aga tagantjärele õigusvastaseks linnavalitsuse 28.

aprilli 2010 korraldust nr 624-k, kuna see oli kooskõlas selle andmise ajal kehtinud

õigusega. Kohtumenetluse esemeks ei ole antud juhul mitte linnavalitsuse kohustamise

nõue menetluse uuendamiseks, vaid linnavalitsuse 28. aprilli 2010 korralduse nr 624-k

osalise tühistamise nõue. Kuna vaidlustatud korraldus oli kooskõlas selle andmise ajal

kehtiva õigusega ning vaidlustaud osas ei saa linnavalitsusele teha etteheiteid korralduse

põhjendamisel, tuleb kaebused rahuldamata jätta.

15. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS

§ 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik