2-09-33356/7 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju maakohus, Tartu maantee kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 29.10.2010 Tallinn Tsiviilasja number 2-09-33356 Tsiviilasi AS S hagi AKvastu võla nõudes Tsiviilasja hind

294 826,56 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: AS S (rk: XXX, asukoht: XXX) Hageja esindaja: seaduslik esindaja EM, lepinguline esimdaja Juhan R Kostja: AK(rk: XXX; elukoht: XXX) Kohtuistungi toimumise aeg 11.10.2010

RESOLUTSIOON Hagi rahuldada. Välja mõista AK 294 826,56 krooni AS S kasuks. Välja mõista AK AS S kasuks viivis alates 01.05.2009 kuni 29.10.2010 summas 35 341,65, krooni Välja mõista AK AS S kasuks ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates 30.10.2010 kuni kohustuse täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud AK kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse Tsiviilasi nr.2-09-33356

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE Hageja esitas 10.07.2009 kohtule hagi kostja vastu põhivõla 294 826,56 krooni ja viiviste saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja töötas hageja juures varuosamüüja-laopidajana alates 09.01.2006. Kostja allkirjastas 29.01.2009 võlatunnistuse, millega lubas 30.aprilliks 2009 hagejale korvata alusetute tehingute kajastamisega ja omastamisega tekitatud kahju 294 826,56 krooni. Hageja leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja ei ole oma kohustust täitnud. Kohustuse täitmata jätmisel on kostja kohustatud tasuma viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja nõue põhineb võlatunnistusel ega tulene töölepingust ega ole seetõttu ka aegunud.

KOSTJA VASTUVÄITED Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellel vastu. Kostja töötas hageja juures alates 09.10.2006, hageja teostas regulaarselt inventuure ning ühegi inventuuri käigus ei ole välja tulnud kauba puudujääke. Kostja kirjutas võlatunnistuse, olles ise tugevate valuvaigistite mõju all ning hageja töötajate P.L ja T.H tungival nõudmisel ja P.L etteütlemisel. Kostja leidis, et sellises olukorras antud allkirjal ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi ja seetõttu ei hakanud ka võlatunnistust tühistama. Hageja ja kostja vahel lõppes töösuhe 27.02.2009. Hageja nõue on aegunud. Lao puudujäägist tulenev nõue kostja vastu on töösuhtest tulenev nõue ja sellele tuleb kohaldada neljakuulist aegumistähtaega. Deklaratiivne võlatunnistus jääb sõltuvusse põhikohustusest.

KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja seisukoha ning tutvunud asjas esitatud tõenditega, leidis, et hagi on põhjendantud ja kuulub rahuldamisele.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on allkirjastanud võlatunnistuse. Hageja ja kostja vahel on vaidlus selle üle, kas võlatunnistus on kehtiv ja tood endaga kaasa õiguslikud tagajärjed. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ka võlatunnistuse näol on tegemist töösuhtest tuleneva nõudega, kas töösuhtes oleks välistab võlatunnistuse andmise ja kas võlatunnistuse andmine muudab aegumistähtaegu.

TLS § 1 lg 1 (kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioon) sätestas, et tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping, ei välista nende vahel muude võlaõiguslike õigussuhete olemasolu ega ka võlatunnistusena kohustuste vormistamist. Tööõigussuhtega on hõlmatud töö protsessi puutuvad õigused ja kohustused nagu näiteks töökohustuste sisu, töötaja juhtimine ja kontroll, palga maksmise tingimused, tööja puhkeaja korraldus ja ka vastutus töö tegemiseks töötajale usaldatud vahendite säilimise eest. Kohus leiab, et võlatunnistuse väljaandmine ei ole õiguskaitsevahend, mida hageja ei saaks rakendada. Võlatunnistus on kostja poolt tehtud tahteavaldus. Kostja ei ole tõendanud, et oli tahteavalduse tegemise ajal otsusevõimetu, ta ei ole võlatunnistust tühistanud. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Kostja tunnistab oma e-kirjades, et on hageja vara peitnud ja võlatunnistuses tunnistab kostja, et on hageja vara omastanud ja alusetult tehinguid kajastanud. Kohtule esitatud võlatunnistuses ja kostja poolt hagejale edastatud e-kirjadest nähtub, et kostja on hagejale kahju tekitanud ja kostja on oma kohustust hageja ees tunnistanud. Kohus leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, milles kostja on tunnistanud oma kohustust ja ära on määratud kohustuse täitmise tähtaeg. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks tähtaja saabumisel.

TLS (kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioon) § 143 lg 1 sätestas, et TLS kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Deklaratiivne võlatunnistus jääb küll sõltuvusse põhikohustusest imperatiivsete nõuete osas, kuid see ei puuduta nõude sissenõutavust ja aegumist. Võlatunnistuse andmise mõju on muuhulgas ka see, et sellega võib määrata ära nõude sissenõutavaks muutmise aja ja aegumise kulgemine algab nõude sissenõutavaks muutumisest TsÜS § 147 lg 1 järgi. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole seetõttu aegunud. Kohus peab vajalikuks märkida, et ka juhul, kui asuda seisukohale, et võlatunnistuse puhul tuleb lähtuda töösuhtes tulenevatest aegumise tähtaegadest, siis hageja on sellest, et kostja ei hüvita kahju teada saanud võlatunnistuses märgitud tähtaja möödumisel 1.05.2009 ning esitanud hagi juulis 2009, mis on vähem kui 4 kuu möödudes.

Hageja on õigustatud VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel nõudma kohustuse täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 294 826,56 krooni. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostjalt tuleb välja mõista viivis alates 01.05.2009 kuni 29.10.2010 (547 päeva) summas 64,61 krooni päevas (8% aastas) kogusummas

35 341,65, krooni ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis TsMS § 367 alusel alates 30.10.2010 kuni kohustuse täitmiseni põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Kohtunik