3-09-1431/105 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1431

Haldusasi

U.R.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 03. juuni 2009

korralduse nr 918-k ja 04. novembri 2009 korralduse nr

1804-k tühistamise, Tallinna Linnavalitsuse poolt läbi

viidud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute

õigusvastasuse tuvastamise ning maa ostueesõigusega

erastamise eeltoimingute lõpetamiseks kohustamise

nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 22. septembril 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: U.R.

Esindaja: v.adv. Ingrid Kullerkann

Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

Esindaja: Aldi Alev

Kolmas isik: AS Tallinna Vesi

Esindaja: v.adv Toomas Pikamäe

Kolmas isik: K.R.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada U.R.i kaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Linnavalitsuse 03.

juuni 2009 korraldus nr 918-k ja Tallinna Linnavalitsuse 04. novembri 2009

korraldus nr 1804-k ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus asja uueks

otsustamiseks.

2. Muus osas jätta U.R.i kaebus rahuldamata.

3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt U.R.i kasuks välja menetluskulu 17 000

(seitseteist tuhat) krooni.

4. Mõista U.R.ilt AS-i Tallinna Vesi kasuks välja menetluskulu 50 000

(viiskümmend tuhat) krooni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. U.R. on 9/10 suuruses mõttelises osas ning K.R. 1/10 suuruses mõttelises osas

omandireformi õigustatud subjektiks 24,61 ha suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa

suhtes (endine kinnistu nr 89). Tallinna Linnavalitsus on eri aegadel eelnimetatud

õigusvastaselt võõrandatud maad osaliselt tagastanud ja kompenseerinud.

2. Tallinna Linnavalitsuse 03. juuni 2009 korraldusega nr 918-k määrati Tartu mnt 113

ehitiste teenindamiseks vajalik maa suurusega 164 394 m2. Korralduse kohaselt asuvad

seal AS-ile Tallinna Vesi kuuluvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised, milleks on Mõigu

poldritiik ning pumbamaja. Maa, mis eelnimetatud ehitiste teenindamiseks määrati, asub

osaliselt käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud õigusvastaselt võõrandatud maal. Tallinna

Linnavalitsuse 4. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k otsustati mitte tagastada endise

kinnistu nr 89 maad pindalaga 129 264 m2 ning alustati selles osas maa kompenseerimise

menetlust U.R.ile ja K.R.ile.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. 30. juunil 2009 esitas U.R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna

Linnavalitsuse 3. juuni 2009 korralduse nr 918-k tühistamist, AS-ile Tallinna Vesi maa

ostueesõigusega

erastamise

eeltoimingute

õigusvastasuse

tuvastamist

ja

maa

ostueesõigusega erastamise menetluse lõpetamist ning õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise korralduse vastuvõtmiseks kohustamist. 15. jaanuaril 2010 esitas U.R. teise

kaebuse, milles taotleb Tallinna Linnavalitsuse 04. novembri 2009 korralduse nr 1804-k

tühistamist. Nimetatud kaebused on halduskohus liitnud lahendamiseks ühes menetluses.

4. Esiteks on kaebuse esitaja seisukohal, et maa ostueesõigusega erastamine AS-ile

Tallinna Vesi on võimatu, kuna viimane pole tähtaegselt esitanud maa ostueesõigusega

erastamise avaldust. Kaebuse esitaja viitab asjaolule, et väidetavalt 18. detsembril 1997

esitatud Tartu mnt 113 (endise aadressiga Tartu mnt 97) maa ostueesõigusega erastamise

avaldust ei ole nõuetekohaselt registreeritud ning sellele ei ole lisatud ettenähtud

dokumente. Kaebuse esitaja on seisukohal, et dokumentide registreerimise eesmärk on

dokumendi esitamise tõendatuse tagamine ning see on iseäranis oluline, kui dokumendi

tähtaegsest esitatusest sõltub kolmandate isikute õiguste riive. Kaebuse esitaja leiab, et

avalduse mitteõigeaegset esitamist kinnitab ka Tallinna Omandireformiameti 15.

novembri 2000 kiri nr 2-9/3395, mille kohaselt ei ole maaregistrisse tehtud sissekannet

Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamiseks ning Tallinna Maa-ameti 23. veebruari

2001 kiri nr 2-11/768, milles märgiti, et Tartu mnt 113 krundil puuduvad hooned ja

rajatised ning Tartu mnt 113 senine maakasutusõigus ei ole vormistatud ning Tartu mnt

113 krundi suhtes puuduvad teiste isikute taotlused maa erastamiseks või riigi omandisse

jätmiseks (välja arvatud tagastamise taotlus).

5. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et maa ostueesõigusega erastamine on võimatu, kuna

sellel maal ei asu ehitisi ning isegi kui seal asuv veekogu lugeda ehitiseks, oleks tegemist

ebaseadusliku ehitisega, mille juurde maad ostueesõigusega erastada ei saa. Siinkohal

viitab kaebuse esitaja maareformi seaduse (MRS) § 22 lõikele 1 ning asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lõikele 1 ja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-72-07.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid ehitusloa

ja maakasutusõiguse olemasolu ning tõendid, mille käesolevas asjas on esitanud AS

Tallinna Vesi, ei asenda ehitusluba, kuna ehitusluba asendava dokumendina saab käsitleda

AÕSRS § 14 lg 1¹ kohaselt kinnitatud ehitusprojekti või tüüpprojekti ja sedagi vaid elamu,

suvila või aiamaja puhul. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et Tallinna Linnavaraameti 08.

novembri 2000 õiendiga tõendatakse, et krundile Tartu mnt 113 ei ole maakasutusõigust

vormistatud. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et ehitis, millel puudub maakasutusõigus,

on ebaseaduslik isegi juhul kui sellel oleks ehitusluba.

6. Kolmandaks leiab kaebuse esitaja, et veekogu olemasolu ei ole maa mittetagastamise

aluseks sõltumata sellest, kas tegemist on loodusliku või inimtegevuse tulemusena rajatud

veekoguga. Viidates MRS § 6 lõikele 3 ja ehitusseaduse §-le 2 leiab kaebuse esitaja, et

veekogu rajamine või selle korrastamine ei ole käsitletav ehitise püstitamisena. Kaebuse

esitaja viitab ka varem kehtinud maaparandusseaduse §-dele 2 ja 22 ning hetkel kehtiva

maaparandusseaduse §-dele 2 ja 82 ning leiab, et polder ja veehoidla kui

maaparandussüsteemi osad tuleb maa tagastamisel üle anda maa omanikule. Seetõttu leiab

kaebuse esitaja, et veekogu olemasolu ei ole maa tagastamise takistuseks ka siis kui see on

rajatud mingil kindlal eesmärgil. Kaebuse esitaja viitab Tiit Koppeli ja Anto Raukase

ekspertarvamusele, mille kohaselt Mõigu poldritiik pole klassikaline polder, vaid kõige

tavalisem kaevatud tiik (vesirajatis) Tallinna Ülemiste ja Rae valla sademevete kogumiseks

ja ärajuhtimiseks.

7. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et tõendatud ei ole Mõigu poldritiigi ning Tartu mnt

pumbamaja kuulumine AS-ile Tallinna Vesi.

8. Viimaks leiab kaebuse esitaja, et kuigi Tallinna Linnavalitsuse 04. novembri 2009

korraldusega nr 1804-k ei ole kaebaja ja K.R.i maa tagastamise taotlust Kaabli tn 3a ja

Kaabli tn 12 maa osas lahendatud, on pindalaselt arvatud mittetagastatava maa-ala

koosseisu Kaabli tn 3a maa, kuid mittetagastamise alused selles haldusaktis puuduvad,

samas kui kaebuse esitaja ja K.R. ei ole loobunud Kaabli tn 3a maa tagastamise taotlusest.

9. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et isegi kui Mõigu poldritiik ja pumbamaja oleksid

õiguslikul alusel püstitatud ehitised, mille juurde on nende omanikul õigus maad erastada,

ei ole Tallinna Linnavalitsuse korraldusega määratud teenindamiseks mitte vähimat

vajalikku maad, vaid suurim võimalik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Tallinna Linnavalitsus leiab, et U.R.i kaebused ei ole põhjendatud ja taotleb nende

rahuldamata jätmist. Esmalt selgitab vastustaja vaidlusaluse poldri kuulumist kolmandale

isikule – vastustaja selgitab, et Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus

asutati 1967. aastal ning kanti ettevõtteregistrisse 30. novembril 1990, Vabariigi Valitsuse

28. oktoobri 1991 korralduse nr 380-k alusel anti see 29. jaanuari 1992 aktiga nr 20/004

üle Tallinna linna munitsipaalomandisse koos varaga; Tallinna Linnavolikogu 19.

novembri 1992 otsusega reorganiseeriti Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni

Tootmisvalitsus Munitsipaalettevõtteks „Tallinna Veevarustus ja Kanalisatsioon”, mis

Tallinna Linnavalitsuse 24. septembri 1993 määrusega nr 310 nimetati ümber Tallinna

Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtteks; Tallinna Veevarustuse ja

Kanalisatsiooni Tootmisvalitsus on 6. märtsil 1992 esitanud Tallinna Linnavarade

Ametile kirja nr 2-9/596 tootmisvalitsuse bilansis oleva vara kohta, kus kajastub Tartu

mnt pumpla ja Pirita-Ülemiste Mõigu polderala; Tallinna Linnavolikogu 29. mai 1997

otsusega nr 68 otsustati kujundada Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni

Munitsipaalettevõtte ümber Aktsiaseltsiks Tallinna Vesi ning 28. augustil 1997 kanti

ümberkujundamise

tulemusena

moodustunud

äriühing

äriregistrisse;

Tallinna

Linnavolikogu 20. märtsi 1997 määrusega nr 13 kehtestatud munitsipaalettevõtte

ümberkujundamise korra ning Tallinna Linnavolikogu 29. mai 1997 otsuse nr 68 alusel

läks Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte bilansis kajastatud vara

üle AS-ile Tallinna Vesi.

11. Järgnevalt selgitab vastustaja, et AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Omandireformi

Ametile 18. ja 19. detsembril 1997 avaldused endise kinnistu nr 89 maadel (hetkel Tartu

mnt 113) asuva Mõigu poldritiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa

ostueesõigusega erastamiseks, kusjuures avalduse vastu võtmist tõendab maa

ostueesõigusega erastamise avaldusel olev Tallinna Omandireformiameti tempel 19.

detsembrist 1997.

12. Vastustaja viitab ehitusseaduse § 56 lõikele 1 ning ehitisregistri kannetele, mille

kohaselt asub aadressil Tartu mnt 113 veehoidla koos kaitsetammiga. Vastustaja

hinnangul on tegemist rajatisega, kuna nii veehoidla, kui kaitsetamm on inimtegevuse

tagajärjel tekkinud, mida tõendab ka 19. septembri 1972 Pirita-Ülemiste kanali kompleksi

Mõigu polderala korrastuse akt nr 01/9 ja 31. detsembri 1971 Mõigu polderpumbamaja

koos välise elektrivõrguga ekspluatatsiooni võtmise akt nr 5-12. Samuti kinnitavad

eeltoodut vastustaja väitel Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 22. detsembri 1970

korraldus nr 709-k, millega kinnitati Männiku-Ülemiste veejuhtme ehitamise tehniline

projekt, Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni TRUST poolt 31. mail 1971 kinnitatud

Eesti maaparandusprojekt (Pirita-Ülemiste kanali kompleks Mõigu poldriala korrastus),

Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 22. juuni 1971 korraldus nr 346-k (Pirita-Ülemiste

kanali kompleksi rekonstrueerimise projektdokumentatsiooni kinnitamise kohta), Tallinna

Linna RSN TK esimehe asetäitja poolt 4. jaanuaril 1981 kinnitatud Tartu mnt sadevete

kanalisatsiooni kollektori vastuvõtuakt, 29. detsembril 1980 Tartu mnt sadevete

kanalisatsiooni kollektori ekspluatatsiooni vastuvõtmise akt nr 4/12 ja Tallinna Suur-

Sõjamäe tööstusrajooni kanalisatsiooni tehniline projekt nr 4734.

13. Vastustaja on samuti seisukohal, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja on

rajatud õiguslikul alusel ning isegi juhul, kui asuda seisukohale, et poldritiik ja pumbamaja

ei ole ehitatud õiguspäraselt, on avalik võim nende olemasolu talunud ja tunnustanud

sellise ajavahemiku jooksul, mis muudab poldritiigi ja pumbamaja rajamise õiguspäraseks.

Siinkohal viitab vastustaja Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-43-04.

14. Kaabli 3a maa mittetagastamise osas selgitab vastustaja, et Tallinna Linnavalitsus

võttis 4. novembril 2009 vastu korralduse nr 1805-k „Kaabli tn 3a ehitise teenindamiseks

vajaliku maa määramine ostueesõigusega erastamiseks“ AS-le Tallinna Vesi. Samuti

märgib vastustaja, et U.R. on 2. aprillil 2002 ja 5. jaanuaril 2004 esitanud Tallinna Maa-

ametile avaldused, milles loetletakse üles maaüksuste aadressid, mille tagastamist

soovitakse ja ruutmeetrid, mille osas palutakse kompensatsiooni ning selles nimekirjas ei

ole maaüksust aadressiga Kaabli tn 3a (endine aadress Kanali tee 4) ja seega ei saa

kuuluda ka nimetatud maaüksus tagastamisele. Samuti selgitab vastustaja, et Kaabli 3a

maa eest on kaebuse esitajale ja K.R.ile määratud juba kompensatsioon.

15. Vastustaja on seisukohal, et Tartu mnt 113 ehitistele ei ole määratud põhjendamatult

suurt teenindusmaad, kuna sisuliselt jookseb määratud teenindusmaa piir mööda poldri

äärt.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

16. AS Tallinna Vesi peab U.R.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Esiteks on kolmas isik seisukohal, et Mõigu poldritiik on rajatis maareformi

seaduse mõttes, viidates seejuures MRS § 6 lõikele 3 ning ehitusseaduse § 2 lõikele 1 ning

„Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999" mõistele „polder" antud tähendusele. Kaebuse

esitaja leiab, et poldritiigi tekkimine eeldab eesmärgipärast inimtegevust. Samuti märgib

kolmas isik, et Mõigu poldritiigi kui ehitise olemasolu tõendab asjaolu, et see on kantud

riiklikkusse ehitisregistrisse, kus peetakse arvestust just ehitiste üle. Mõigu poldritiigi

ehitamist tõendab kolmanda isiku väitel ka 19. septembril 1972 koostatud akt pealkirjaga

„Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus," ning RPUI „Eesti

Maaparandusobjekt" poolt veebruaris 1971 koostatud tööjooniste kaart ning detsembris

1970 koostatud poldritiigi profiil, samuti Eesti Projekteerimise ja Uurimise Instituudi

„Eesti Maaparandusprojekt" 1984. aasta tööprojekti Pirita-Ülemiste kanali III lõigu

(Mõigu tiigi piirkond) kapitaalremondi kohta. Kolmas isik peab vajalikuks märkida, et

vaidlustatud haldusaktid oleksid õiguspärased ka juhul, kui asuda seisukohale, et Mõigu

poldritiik on tehnorajatis maareformi seaduse § 6 lg 31 mõttes, kuna see ei võimalda selle

aluse ja teenindamiseks vajaliku maa otstarbekohast kasutamist õigustatud subjektidele.

Siinkohal viitab kolmas isik haldusasjas nr. 3-07-1070 ekspertide dr. Anto Raukase ja dr.

Tiit Koppeli poolt esitatud ekspertarvamusele.

17. Kolmas isik on samuti seisukohal, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt 113 pumbamaja

on püstitatud õiguslikul alusel, kusjuures poldritiigi ehitamise õiguspärasust tõendab juba

19. septembri 1972 akt, lisaks on olemas Tallinna linna TSN Täitevkomitee 22. juuni

1971 korraldus nr. 346-k, millega täitevkomitee kinnitas Pirita-Ülemiste kanali kompleksi

rekonstrueerimise projektdokumentatsiooni eelarvelise maksumusega 1421,91 tuhat

rubla. Kolmas isik leiab, et kuna 19. septembri 1972 akti pealkirjas ja sisus on viide Pirita-

Ülemiste kanali kompleksile ning kuna akti kohaselt oli polderala ehitus-montaažitööde

projektijärgne maksumus 74,19 tuhat rubla, siis on alust väita, et Mõigu polderala ehitus-

montaažitööde kulutused moodustasid osa Tailinna linna TSN Täitevkomitee 22. juuni

1971 korraldusega nr. 346-k kinnitatud eelarvest summas 1421,91 tuhat rubla. Antud

järeldust kinnitab vastustaja hinnangul ka nimetatud korralduse (antud juunis 1971) ja

aktis viidatud ehitus-montaažitööde teostamise aja (1971 - 1972) vaheline seos. Kolmas

isik märgib, et isegi kui aktis viidatud tööjooniseid ei kinnitatud Tallinna linna TSN

Täitevkomitee 19. detsembril 1970 korraldusega nr 708-k, nähtub nii asjaolust, et

vastuvõtu-komisjoni liikmete hulka kuulusid Tallinna linna ning Arhitektuuri- ja

Planeerimise Valitsuse esindajad, kui ka sellest, et Mõigu poldritiigiga seotud ehitus-

montaažitööde faktiline maksumus oli 74 750 000 rubla, et Mõigu poldritiik ehitati

Tallinna linna teadmisel ja heakskiidul.

18. Tartu mnt 113 pumbamaja osas leiab kolmas isik, et selle ehitamise õiguspärasust

tõendab 29. detsembril 1980 koostatud Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni kollektori

ekspluatatsiooni võtmise akt, millest nähtub, et Tallinna Linna Kommunaalmajanduse

Valitsuse juhataja käskkirjaga moodustatud komisjon, kuhu kuulusid Tallinna

Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse ja Tallinna San.Epid Jaama esindajad, võtsid vastu

Tartu mnt sadevete kanalisatsiooni tööd, mis teostati ajavahemikul juunist 1978 kuni

detsembrini 1980 ja mille tellijaks oli Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni

Tootmisvalitsus. Kolmas isik selgitab veel, et asjaolu, et 29. detsembri 1980 akti alusel

anti üle just Tartu mnt 113 pumbamaja (endise aadressiga Tartu mnt 99), kinnitab

Tallinna Hooneregistri 03. detsembri 1996 teatis nr 23106, mille kohaselt on Tallinna

Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte omandanud Tartu mnt 99 asuvad

hooned riikliku vastuvõtukomisjoni 29. detsembri 1980 akti alusel.

19. Kolmas isik viitab Tallinna Halduskohtu otsuse nt 3-1294/2002 punktile 19 ning

leiab, et kuna nii Mõigu poldritiigi kui ka Tartu mnt 113 pumbamaja kohta on koostatud

ehitamise aial kehtinud nõuetele vastanud vastuvõtmisaktid, siis on tegemist õiguspäraselt

püstitatud ehitistega.

20. Kolmas isik selgitab, et Mõigu poldritiik ja Tartu mnt 113 pumbamaia kuuluvad AS-

ile Tallinna Vesi, kuna need on AÕSRS § 13 lg 1 mõttes õiguslikul alusel püstitatud

ehitised, millele kohaldatakse vallasasja sätteid ning AÕS § 90 lg 1 kohaselt tuleb valdaja

omandit eeldada. Samuti viitab kolmas isik Tallinna Linnavalitsuse 03. juuni 2009

korralduse põhjendustes esitatud selgitusele AS-i Tallinna Vesi õigusjärgluse kohta ning

märgib, et Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse munitsipaalomandisse

andmisel, samuti ettevõtte hilisemal ümberkujundamisel anti üle ka ettevõtte bilansis olev

vara, sealhulgas vaidlusalused poldritiik ja pumbamaja.

21. Kolmas isik kinnitab sedagi, et esitas kaks avaldust Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt

pumbamaja ostueesõigusega erastamiseks - esimese 18. detsembril 1997 ja 19. detsembril

1997, kusjuures teisel avaldusel on viide AS Tallinna Vesi juhatuse otsusele 15.

detsembrist 1997, millise koosoleku protokollist nähtub, et päevakorrapunktina nr 10

arutati maa ostueesõigusega erastamist ning et hoonete ja rajatiste aluse ja nende

teenindamiseks vajaliku maa-alade loetelus, mille suhtes juhatus otsustas ostueesõigusega

erastamise avalduse esitada, sisaldusid ka Mõigu poldritiik ja Tartu mnt pumbamaja.

Samuti viitab kolmas isik Tallinna Maa-ameti 13. jaanuari 2003 kirjale nr 5-9/02/6856,

kus kinnitatakse, et Tartu mnt 97 (käesoleval hetke/ Tartu mnt 115) maa ostueesõigusega

erastamise avalduse tähtaegsuse seisukohalt omab ennekõike tähtsust AS Tallinna Vesi

avaldus 19. detsembrist 1997, milline on Tallinna Omandireformiametis registreeritud

samal päeval ning avalduse lisas nr 1 on ehitisena, mille alusel maa erastamist taotletakse,

märgitud ka Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal, aadressiga Tartu mnt 97.

22. Kolmas isik leiab, et kaebuse esitaja taotlus tuvastada maa ostueesõigusega erastamise

toimingute õigusvastasus, tuleb jätta rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu,

kuna juhul kui kohus jätab tühistamiskaebuse rahuldamata, siis puudub kaebuse esitajal

nii või teisiti võimalus Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt pumbamaja aluse ja teenindamiseks

vajaliku maa tagastamiseks ning järelikult ei saa kaebuse esitaja nõuda ka mingit kahju,

samas kui kohus tühistamisnõude rahuldab, siis on ostueesõigusega erastamise toimingute

õigusvastasus tuvastatud juba haldusakti tühistamisega. Mis puudutab taotlust kohustada

Tailinna Linnavalitsust lõpetama Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud, leiab kolmas isik, et seegi taotlust on esitatud tühistamistaotlusega

hõlmatud.

23. Kolmas isik leiab, et Tartu mnt 113 ehitiste teenindamiseks määratud maa ei ole

põhjendamatult suur.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

24. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et U.R.i kaebus on põhjendatud ning tuleb

rahuldada üksnes osaliselt. Kohus on seisukohal, et Tartu mnt 113 asuvad AS-ile Tallinna

Vesi kuuluvad ehitised – Mõigu polder ja pumbamaja, mille juurde teenindamiseks

vajaliku maa määramine ning selle ostueesõigusega erastamine on iseenesest õigustatud.

Küll aga leiab kohus, et Tallinna Linnavalitsuse korraldus teenindusmaa määramise kohta

on põhjendamata määratava teenindusmaa suuruse osas. Seetõttu tuleb korraldus

tühistada. Samuti tuleb tühistada korraldus, millega jäeti Tartu mnt 113 teenindusmaa

osas õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamata, kuna

tagastamata jätmise aluseks oli antud juhul just konkreetse suurusega teenindusmaa

määramine Tartu mnt 113 ehitiste juurde.

25. Esmalt on menetlusosaliste vahel vaidlus küsimuses, kas AS Tallinna Vesi on

tähtaegselt esitanud avalduse Tartu mnt 113 maa ostueesõigusega erastamiseks. Eesti

Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse

muutmise seaduse (RT I 1997, 81, 1363) § 14 lõikes 2 sätestati, et isikul, kellel maareformi

seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust

esitanud, tuleb see esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. Käesolevas asjas kogutud tõendite

ning varasemates kohtumenetluses tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb tõendatuks lugeda,

et AS Tallinna Vesi esitas Mõigu poldritiigi ja pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa

ostueesõigusega erastamise avaldused 19. detsembril 1997, seega seaduses sätestatud

tähtaja jooksul. Esiteks on eelnimetatud asjaolu tuvastatud jõustunud kohtuotsusega

haldusasjas nr 3-05-1319, kus Tallinna Halduskohus leidis, et AS Tallinna Vesi esitas

Tallinna Maa-ametile 18. detsembril 1997 ja 19. detsembril 1997 endise kinnistu nr 89

maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa

ostueesõigusega erastamiseks. Selle kohtuotsusega jäeti rahuldamata U.R.i taotlus

tunnistada õigusvastaseks eelnimetatud avalduste alusel läbi viidud maa ostueesõigusega

erastamise toimingud. U.R. halduskohtu otsusele apellatsioonkaebust ei esitanud ning

Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse lahendamisel ei muutnud Tallinna

Ringkonnakohus halduskohtu otsust osas, millega jäeti AS Tallinna Vesi maa

ostueesõigusega erastamise avalduste alusel tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamise

taotlus rahuldamata. Seega on varasema jõustunud kohtuotsusega tuvastatud vastavate

avalduste esitamine 18. ja 19. detsembril 1997. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS)

§ 17 lg 1 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud

asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Asjaolu, et AS Tallinna Vesi esitas 19. detsembril

1997 vastavad maa ostueesõigusega erastamise avalused, kinnitab AS Tallinna Vesi kiri

(kd I tl 168), mille kohaselt esitatakse selle lisas loetletud avaldused. Nimetatud kirja

esitamist kinnitab Tallinna Omandireformi Ameti vastuvõtupitsat 19. detsembrist 1997.

Kirja lisas esitatud loetelus on nimetatud ka Tartu mnt 97 Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal

ning Tartu mnt 99 kanalisatsiooni pumpla. Samuti kinnitab avalduste esitamist AS Tallinna

Vesi juhatuse 15. detsembri 1997 koosoleku protokoll (kd I, tl. 173), kus otsustati esitada

hoonete ja rajatiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega

erastamise avaldused 1997. aasta jooksul ning sellele protokollile lisatud tabel, milles on

samuti kajastatud nii Tartu mnt 97 asuv Mõigu polder, Pirita-Ülemiste kanal kui ka Tartu mnt

99 asuv pumbamaja. Avalduste esitamist 1997. aastal kinnitas kohtuistungil antud ütlustes

ka tunnistajana üle kuulatud T. J., kes väitis, et esitas kõigi eelnimetatud 19. detsembri

1997 kirja lisas loetletud objektide osas avaldused üheskoos 19. detsembril 1997 Tallinna

Omandireformi ametisse. Kohtu hinnangul ei kahanda tunnistaja ütluste usaldusväärsust

asjaolu, et ta täpselt ei mäletanud, millisesse hoonesse ta avaldused viis. Seejuures märkis

T. J., et viis avaldused kohvik Moskva majja ning vastustaja selgitas, et Omandireformi

Amet võis tol ajal asuda aadressil Harju tn 13, mis paikneb sisuliselt eelnimetatud kohvik

Moskva maja (Vabaduse väljak 10) kõrval. Seega üldjoontes mäletas tunnistaja kohta,

kuhu ta dokumendid viis. Iseenesest tuleb nõustuda kaebuse esitaja väitega, et avaldusi ei

registreeritud nõuetekohaselt, mis ilmselt tingis ka selle, et veel 2001. aastal, märkis

Tallinna Linnavalitsus maavanemale esitatud taotluses Tartu mnt 113 maa

munitsipaalomandisse saamiseks (toimiku Koopiad Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse

taotlemise materjalidest lk. 43), et teiste isikute taotlused maa erastamiseks või riigi

omandisse jätmiseks puuduvad. Kohus leiab siiski, et need minetused ei lükka ümber

eelnimetatud tõendeid ega anna alust asuda seisukohale, et AS Tallinna Vesi ei oleks

vaidlusaluseid avaldusi 19. detsembril 1997 esitanud või et ta oleks need esitanud hiljem.

On võimalik, et avalduste registreerimata jätmine oli tingitud Tallinna Omandireformi

Ameti lohakusest, samuti on põhimõtteliselt mõeldav, et maa munitsipaalomandisse

andmise menetluses võis nii Tallinna Linnavalitsus kui ka AS Tallinna Vesi, mille aktsiad

kuulusid tol ajal arusaadavalt täielikult Tallinna linnale, olla teatud määral huvitatud

konkreetse munitsipaalomandisse taotletava maa ostueesõigusega erastamise avalduse

varjamisest, ent kohus leiab, et eelpool nimetatud tõendid, mis kinnitavad avalduste

esitamist 1997. aastal, kaaluvad üles muudest tõenditest lähtuvad kahtlused, et avaldusi sel

ajal ei esitatud.

26. Järgnevalt on poolte vahel vaidlus küsimuses, kas Mõigu polder või poldritiik on

ehitis. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 p3 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt

võõrandatud maad kas täielikult või osaliselt kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad

hooned või rajatised. Sama paragrahvi 3. lõikes sätestatakse, et hoone või rajatis MRS

tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti

lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba.

Ehitusseaduse (EhS) § 2 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja

inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, ehitised jagunevad hooneteks ehk

väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitisteks ning

rajatisteks. EhS § 3 lõike 3 kohaselt on rajatis iga ehitis, mis ei ole hoone, kusjuures

rajatistena käsitatakse ka mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud

laevakanalit, seiklusparki, mänguväljakut. Antud juhul on ilmne, et Mõigu poldritiik ei ole

hoone. Rajatisena saab kohtu hinnangul eeltoodud sätete kohaselt käsitada mingisugust

objekti aga juhul, kui see maapinnaga püsivalt ühendatud, kui see on tekkinud

inimtegevuse tulemusena ning kui terviklik asi. Kohus ei nõustu siinkohal kaebuse esitaja

seisukohaga, et veekogu rajamine ei ole käsitatav ehitise püstitamisena (ehitamisena)

ehitusseaduse mõistes. EhS-is defineeritud ehitamise mõistet tuleb tõlgendada laialt,

ehitise püstitamine ei pruugi tingimata tähendada tegevust, mille tulemuseks on maapinna

suhtes kõrgemal asuv või püsti seisev objekt. Ka maapinna süvendamine võib olla

käsitatav ehitise püstitamisena, kui selle tulemusena valmib mingisugune terviklik asi.

Seda kinnitab ka EhS § 2 lg 3 teine lause, mille kohaselt käsitatakse ehitisena ka

olemasoleva veekogu põhja süvendatud laevateed. Kohtu hinnangul kinnitavad asjas

kogutud tõendid, et Mõigu poldritiik on tekkinud inimtegevuse tulemusena. Esiteks

kinnitab seda nii kaebuse esitaja kui kolmanda isiku poolt esitatud ekspertide prof. Tiit

Koppeli ja prof. Anto Raukase ekspertarvamus (kd II, tl 20 jj), mille sissejuhatuses

märgitakse, et Mõigu poldritiigi näol on tegemist kõige tavalisema kaevatud tiigiga

Tallinna-Ülemiste ja Rae valla sademevete kogumiseks ja ärajuhtimiseks, mis on

kujunenud praeguses suuruses Tallinn-Tartu maantee Mõigu lõigu rekonstrueerimisega

möödunud sajandi kuuekümnendatel/seitsmekümnendatel aastatel ja mis enne seda oli

rohu- ja karjamaa. Asjaolu, et tegemist on inimese tegevuse tulemusena tekkinud

objektiga, kinnitab ka Maa-Ameti kaardiserverist (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis)

avalikult kättesaadav ortofoto, millelt nähtub, et tegemist on märja alaga, mille ääred

(kaldanõlvad) on enamalt jaolt sirged (välimise kolmnurga-laadse kujundi moodustava

kraavi/kanali põhja- ja ida- ja lõunapoolses küljes olevad kaldad), mis ei ole omane

loodusliku tekkega veekogule. Poldritiigi tekkimist inimtegevuse tulemusena kinnitab ka

kolmanda isiku poolt esitatud Riikliku Projekteerimise ja Uurimise Instituudi „Eesti

Maaparandusprojekt“ koostatud Pirita-Ülemiste kanalikompleksi Mõigu polderala

korrastuse projekt ja seal juures olev profiiljoonis (kd I, tl. 101) ning sama

projekteerimisettevõtte poolt 1984. aastal koostatud Pirita-Ülemiste kanali II lõigu

(Mõigu tiigi piirkond) kapitaalremondi tööprojekt. (kt I tl 107 jj), millest nähtub selgelt, et

senisel kujul on Mõigu polderala tekkinud inimese poolt projekteeritud ning ellu viidud

süvendus- ja pinnasetööde tagajärjel. Samuti leiab kohus, et Mõigu poldritiigi näol on

tegemist tervikliku asjaga, mis on projekteeritud ja ehitatud kindlal eesmärgil ning

sellisena oma ülesannet ka täidab. Mõigu poldritiigi funktsioone on põhjalikult kajastatud

juba eelviidatud ekspertide T. Koppeli ja A. Raukase ekspertarvamuses. Ka eelviidatud

projektidest ja joonistest nähtub, et tegemist on tervikliku asjaga. Kahtlust ei ole ka selles,

et poldritiik on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud – tegemist on maapinna

süvendamisel tekkinud objektiga, mille asukohta on võimatu muuta. Kohus nõustub siiski

kaebuse esitajaga selles, et asjaolu, et Mõigu poldritiik on ehitisena kantud

ehitisregistrisse, iseenesest ei kinnita, et tegemist on ehitisega. Kuigi ehitisregistris

registreeritakse just ehitisi, ei tulene ühestki ehitisregistri pidamist reguleerivast

õigusaktist, et objekti, mis mingisugustel põhjustel on ehitisregistrisse kantud, tuleks

edaspidi siduvalt käsitada ehitisena. Nii nagu ehitisregistrisse kantud ehitise omanikku

puudutavatel andmetel, ei ole õiguslikku tähendust iseenesest, välja arvatud juhul kui see

on seaduses eraldi sätestatud, ka sellel, et mingi objekt on ehitisregistrisse ehitisena

kantud. Eelnev seisukoht ei muuda kuidagi aga seda, et tegemist on inimtegevuse

tulemusena tekkinud tervikliku ja maapinnaga kohtkindlalt ühendatud asjaga.

27. Mis puudutab küsimust, kas Mõigu poldritiik on tehnorajatis, siis maareformi

kontekstis omab see tähendust üksnes sel määral, et kas tegemist võib olla

tehnorajatisega, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Nimelt sellist

tehnorajatist MRS § 6 lg 31 kohaselt ehitiseks ei loeta ning sellise objekti olemasolu maa

tagastamist ei takista. Kohus leiab, et Mõigu poldritiiki ei saa pidada ühelgi juhul

rajatiseks, mis tagastatava maa otstarbekohast kasutamist ei takista. Juba eelviidatud

ortofotolt nähtuvalt hõlmab tiik peaaegu kogu vaidlusaluse maaüksuse ning selle maa

kasutamine mingisugusel otstarbel on sisuliselt võimatu. Siinkohal ei saa asjassepuutuvaks

pidada arutelu selle üle, kas funktsioone, mille täitmiseks Mõigu poldritiik rajatud on,

oleks võimalik täita näiteks tiigi ühe osa kasutamisega. Kolmas isik on oma täiendavas

seisukohas õigesti leidnud, et maareformi käigus ei ole ette nähtud, et rajatise omanik

peaks rajatise pindala vähendama või kaaluma selle asukoha muutmist. MRS § 6 lõikes 31

nimetatud tehnorajatistena, mis ei takista maa otstarbekohast kasutamist, saavad kõne alla

tulla sellised tehnorajatised, mis tulenevalt oma funktsioonist, eelkõige aga tulenevalt oma

suurusest või asukohast (näiteks paiknemine maa sees või õhus) ei mõjuta olulisel määral

selle maa majandusliku kasutamise võimalusi. Vaidlusaluse maatüki puhul see kindlasti nii

ei ole. Asjaolu, et tulevikus on Mõigu poldritiik võimalik ümber ehitada, sealhulgas

selliselt, et sama funktsiooni täitmiseks vajatakse senisest oluliselt vähem maad, ei õigusta

olemasoleva poldritiigi teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamata jätmist.

Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et ostueesõigusega erastatava maa

suurus sõltuks sellest, milliseks soovib ostueesõigusega erastamiseks õigustatud isik talle

kuuluva ehitise kujundada kunagi tulevikus. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada kaebuse

esitajapoolt esitatud väiteid, et perspektiivis kavatsetakse Tartu mnt pumbamaja

lammutada või praeguse Mõigu poldri asemele ehitada sama funktsiooni täitev väiksem

rajatis.

28. Kohtu

hinnangul

ei

saa

asjakohaseks

pidada

kaebuse

esitaja

viiteid

maaparandusseaduse

sätetele.

Maaparandusseaduse

§

lg

kohaselt

on

maaparandussüsteem

maatulundusmaa

kuivendamiseks

ja

niisutamiseks

ning

keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on kantud maaparandusseaduse § 40

lõikes 1 nimetatud registrisse. Esiteks ei nähtu maaparandussüsteemide registrist

(http://msr.agri.ee/otsing_avalik.aspx), et Mõigu poldritiik oleks sellesse registrisse

kantud. Teiseks ei tulene maaparandusseadusest, et õigusvastaselt võõrandatud maa,

millel asuvad maaparandussüsteemid või nende osad, tuleks igal juhul õigustatud

subjektidele tagastada, sõltumata sellest, kas või kelle omandis see süsteem või selle osad

on. Ka varem kehtinud maaparandusseaduse § 22, millele kaebuse esitaja viitas, puudutas

üksnes Põllumajandusministeeriumi bilansis olevate maaparandussüsteemide koosseisu

kuuluvate teatud rajatiste üle andmist maa tagastamisel. Seega isegi kui asuda seisukohale,

et Mõigu poldritiik on olemuselt maaparandussüsteem või selle osa, ei tuleneks

maaparandusseadusest, et selle juurde ei ole võimalik selle omanikule erastada maad või

et selle alune maa tuleks tagastada õigustatud subjektile.

29. Järgnevalt on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas Mõigu poldritiik ja Tartu mnt

pumbamaja on õiguslikul alusel püstitatud ehitised. Vaidlust ei ole seejuures selle üle, et

maad on ostueesõigusega võimalik erastada üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitise

juurde. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lõikest 1 tulenevalt loetakse õigusliku

aluseta püstitatud ehitiseks ehitis, mis on püstitatud maakasutusõiguseta või ehitusloata.

Kaebuse esitaja on sellest sättest õigesti leidnud, et ehitise püstitamise õiguslik alus

tähendab nii maakasutusõiguse kui ka ehitusloa olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole

käesolevas asjas esitatud ühtegi dokumenti, mis oleks otseselt käsitatav maakasutusõiguse

andmisena või ehitusloana. Maakasutusõiguse andmist peaks tõendama eelkõige

dokumendid, millelt nähtub vastavasisuline otsus ning kasutusse antava maa

väljamõõtmine (looduses piiritlemine), ehitusloana saaks käsitada dokumenti, millest

nähtub avaliku võimu luba alustada konkreetse projekti alusel ehitustegevust (projekti

kinnitamine). Ühtegi sellist dokumenti ei Mõigu poldritiigi ega Tartu mnt pumbamaja

kohta esitatud ei ole. Samas ei saa selliste dokumentide puudumisest teha tõsikindlat

järeldust, et nende vastavad ehitusload ja maakasutusõigus puudusid ning et tegemist

oleks tingimata õigusliku aluseta püstitatud ehitistega. Kohus nõustub kolmanda isiku

seisukohaga, et 19. septembril 1972 koostatud akt, millega võeti ekspluatatsiooni Pirita-

Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastuse ehitus-montaažitööd (kd I, tl. ning

29. detsembril 1980 koostatud akt (kd I tl 146), millega võeti ekspluatatsiooni Tartu mnt

sadevete kanalisatsiooni kollektor on sisuliselt käsitatavad Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt

pumbamaja kasutuslubadena. Ehitusobjekti ekspluatatsiooni võtmise aktiga otsustas

vastav riiklik vastuvõtukomisjon valmisehitatud objekti kasutusse (ekspluatatsiooni)

vastuvõtmise, kusjuures ekspluatatsiooni sai vastu võtta ehitise, mis vastas projektile.

Kohus leiab, et isegi juhul kui ehitise püstitamiseks ei olnud nõuetekohast ehitusluba või

maakasutusõigust

vormistatud,

siis

sisuliselt

toimus

ehitise

ekspluatatsiooni

vastuvõtmisega selle seadustamine. Haldusasjas 3-3-1-43-04 tehtud otsuses leidis

Riigikohus, et kui avalik võim on pika aja vältel tunnustanud kaubandustegevuseks

kasutatud müügipaviljoni olemasolu, on ta välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku

aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Seejuures nähtub Riigikohtu

lahendist, et seal käsitlemist leidnud juhul puudus ka ehitise ekspluatatsiooni võtmise akt,

mis käesoleval juhul vaidluse all olevate ehitiste puhul olemas on. Mõigu poldritiik ja

pumbamaja

on

aastakümnete

eest

avaliku

võimu

teadmisel

rajatud

infrastruktuuriobjektid, mida on avalike ülesannete täitmiseks sestpeale kasutatud. Ei ole

võimalik, et nende püstitamine või olemasolu ei olnud teada avaliku võimu organitele,

kelle pädevuses oli maakasutusõiguse ja ehituslubade väljastamine ning nende olemasolu

üle järelevalve teostamine. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et Mõigu poldritiiki ja

Tartu mnt pumbamaja ei saa käsitada õigusliku aluseta püstitatud ehitistena.

30. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et tõendatud ei ole Mõigu poldritiigi ja

Tartu mnt pumbamaja kuulumine AS-ile Tallinna Vesi. Käesoleva kohtuotsuse punktis

29 nimetatud ekspluatatsiooni võtmise aktides on vastavalt Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt

pumbamaja tellijaks nimetatud Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsust.

Tegemist oli ettevõttega, mis anti Vabariigi Valitsuse 28. oktoobri 1991 korralduse nr

380-k alusel 29. jaanuaril 1992 koostatud aktiga (kd I tl, 80 pöördel) üle Tallinna linnale.

Kaebuse esitaja on ise kinnitanud, et ei vaidlusta Tallinna Linnavalitsuse 3. juuni 2009

korralduse nr 918-k punktis 1 esitatud käsitlust sellest, kuidas on AS Tallinna Vesi

Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse õigusjärglane. Nõustuda ei saa kaebuse

esitaja seisukohaga, et Tallinna Vee ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse kui ettevõtte

üleandmisel ei antud üle selle ettevõtte vara. Ettevõtte üleandmisega anti üle ka ettevõtte

kui juriidilise isiku omandis olev varakogum. Vaidlust ei ole ka selles, et nii poldritiik kui

pumbamaja on AS Tallinna Vesi valduses. Kaebuse esitaja ei ole esitanud aga ühtegi

tõendit, mis kinnitaks, et need oleksid mõne teise isiku omandis. Asjaolu, et Tallinna linn

nimetas neid enda omandis olevateks nende aluse maa munitsipaalomandisse taotlemisel

või et need olid vahepeal kantud kinnisasja oluliste osadena kinnistusraamatusse

registriosades, mis hiljem suleti, ei anna alust väita, et ehitised oleksid Tallinna linna

omandis. Asjaolu, et AS Tallinna Vesi ei olnud ehitisregistrisse kantud vaidlusaluste

ehitiste omanikuna, ei tõenda nende kuulumist kellelegi teisele. Nagu juba eelpool öeldud,

et ole ehitisregistrisse tehtud omaniku kandel ega selle puudumisel õiguslikku tähendust,

kui see seadusest otseselt ei tulene. Kolmanda isiku omandiõigust ei välista kuidagi ka see,

et kolmas isik ise on oma aktsiate avaliku pakkumise tingimustes väljendanud, et Mõigu

poldri juures oleva maatüki omandiõigus on vaidlustatud.

31. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja etteheitega, et Tallinna Linnavalitsuse 4. novembri

2009 korraldusega nr 1804-k on sisuliselt jäetud kaebuse esitajale tagastamata ka aadressil

Kaabli 3a asuv maa. Õigusvastaselt võõrandatud maa, mille suhtes on omandireformi

õigustatud subjektideks tunnistatud kaebuse esitaja ja K.R., kogusuuruseks oli 246 100

m2. Vastustaja on kohtule esitanud kaebuse esitaja poolt 02. aprillil 2002 esitatud avalduse

(kd III, tl. 35 pöördel), milles kaebuse esitaja märgib, et lisaks selleks ajaks juba talle

tagastatud 16413 m2 maale, soovib ta, et täiendavalt tagastataks Kaabli tn 12 asuv maa

suurusega 1552 m2 ning Tartu mnt 115 asuv maa suurusega 129 264 m2. Vaidlust ei ole

selles, et Tartu mnt 115 maa näol on tegemist maaga, mis praegu kannab aadressi Tartu

mnt 113 ehk maaga, mis jäeti kaebuse esitajale tagastamata 04. novembri 2009

korraldusega nr 1804-k. Eelnimetatud 02. aprilli 2004 avalduses märkis kaebuse esitaja, et

tagastamisele kuulub ka 112 85 m2 suurune maa aadressil Lüli tn 1 / Mõigu tn 3, mille

osas oli käimas kohtuvaidlus ning taotles samas ülejäänud 87 586 m2 suuruse maa

kompenseerimist. 05. mail 2004 esitatud avalduses (kd III tl. 37) soovib kaebuse esitaja

täiendavalt, et kompenseeritaks ka 11285 m2 suurune maa ning nõuab endiselt Kaabli tn

12 ja Tartu mnt 115 tagastamist. Samuti on vastustaja esitanud kohtule Tallinna

Linnavalitsuse 15. mai 2002 korralduse nr 1369-k, millega määrati õigustatud subjektidele

kompensatsioon 87 586 m2 maa eest ning 4. veebruari 2004 korralduse nr 187-k, millega

kompenseeriti kaebuse esitajale ja K.R.ile õigusvastaselt võõrandatud maa 11 285 m2

ulatuses. Seega on käesolevaks ajaks kaebuse esitajale tagastatud 16 413 m2 maad,

kompenseeritud on 98 871 m2, käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega keelduti

täiendavalt 129 264 m2 suuruse maa tagastamisest ning endiselt on lahendamata avaldus

1552 m2 suuruse maa tagastamiseks (Kaabli 12). Eeltoodust tulenevalt on alusetu kaebuse

esitaja väide, et ta on taotlenud Kaabli tn 3a asuva maa tagastamist või et Tallinna

Linnavalitsuse 04. novembri 2009 korraldusega nr 1804-k on see maa talle tagastamata

jäetud. Viimatinimetatud korraldusega jäeti kaebuse esitajale tagastamata maa, mis oli

määratud Tartu mnt 113 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maana ning ülejäänud

osa õigusvastaselt võõrandatud endise Saluoja 83 maast on õigustatud subjektidele juba

varasemate korraldustega kas tagastatud või kompenseeritud (v.a. 1552 m2 suurune maa

aadressiga Kaabli 12).

32. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et maa, mis Tallinna Linnavalitsuse 3. juuni 2009

korraldusega nr 918-k määratud Tartu mnt 113 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku

maana, on põhjendamatult suur. Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998 määrusega nr 144

kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punkti 4 alapunktide 1 ja

2 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestada maakorralduse

nõuetega ning ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning

ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise

kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje-

ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Kohtu hinnangul tuleb haldusaktis, millega

teenindusmaa määratakse, põhjendada, miks on leitud, et ehitise teenindamiseks vajalik

maa peab olema just sellistes piirides ja sellese suurusega nagu see määratud on. On

ilmne, et erilist põhjendust ei vaja ehitise aluse maa määramine teenindamiseks vajaliku

maa hulka, küll aga tuleb põhjendada, millistest kaalutlustest lähtuvalt on haldusorgan

leidnud, et ehitist ümbritsev maa, mis on teenindamiseks vajaliku maa hulka määratud, on

vähim tarvilik ja piisav kogus maad. Põhjendamiskohustus on seda rangem, kui tegemist

on mingisuguse eripärase ehitisega, nagu näiteks käesoleval juhul. Nii vastustaja kui

kolmas isik on kohtule kinnitanud, et käesoleval juhul on tegemist vähima vajaliku maaga,

kuna määratud teenindusmaa piir jookseb vahetult mööda poldritiigi piiri. See väide ei ole

aga õige. Maa-ameti kaardiserveris olevalt kaardilt (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis)

nähtub, et Tartu mnt 113 maaüksus (katastriüksuse number 78401:119:0018) ei jookse

sugugi mitte igast küljest vahetult mööda poldritiigi piire. Eelkõige nähtub sealt, et Tartu

mnt tänava poolt ulatub Tartu mnt 113 maaüksuse piir kuni kõnniteeni, samas kui

kõnnitee ja poldritiigi ääre vahele jääb arvestatava suurusega maariba, mille laiust on

mõõtkavata kaardilt küll täpselt raske hinnata, ent mis on umbkaudu sama lai kui samas

kõrval asuva katastriüksuse nr 78401:119:0010 (Tartu mnt 119) laius. Tegemist ei ole

niisiis ribaga, millekujulise eraldi katastriüksuse moodustamine oleks välistatud näiteks

maakorralduslikel põhjustel. Korraldusest, millega teenindusmaa määrati, ei selgu, miks

on poldritiigi kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise

tagamiseks vajalik Tartu mnt tänava poolt sedavõrd suure külgneva teenindusmaa

olemasolu. Vaidlustatud korralduses on küll põhjendatud, et pumbamaja ja poldritiigi

läheduse tõttu on mõistlik neile määrata ühine teenindusmaa, ent see ei selgita kuidagi

seda, miks peab teenindamiseks vajalik vähim maa Tartu mnt. poolses küljes olema

sedavõrd suur. Samamoodi näib, et ka Kanali tee poolt jookseb määratud teenindusmaa

piir mitte alati mööda poldritiigi äärt (mis on sirge äärena näha nii ortofotolt, aga veelgi

täpsemalt sinisena markeeritult, kui kasutada kaardivaadet „Hübriid“) või selle vahetust

lähedusest, vaid see jookseb paralleelselt Kanali tee tänavaga. Juhul kui teenindusmaa piir

jookseks paralleelselt poldritiigi äärega, selle äärest umbes nii kaugel kui kõige kitsamates

kohtades, oleks arusaadavalt võimalik moodustada kolmnurkse kujuga eraldi arvestatava

suurusega katastriüksus, mis jääks Mõigu poldritiigi, Kanali tee tänava ja katastriüksuse nr

78401:119:0100 vahele. Korralduses, millega Tartu mnt 113 teenindusmaa määrati, ei

sisaldu tegelikult mistahes põhjendusi selle kohta, miks on leitud, et teenindusmaa peaks

just nõnda suur olema. Tegemist on Tallinna kesklinnast mitte eriti kaugele jääva ning

arvatavasti võrdlemisi hinnalise maaga, mille määramine mingisuguse ehitise

teenindamiseks vajaliku maana peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitav.

Käesoleval juhul see nii ei ole. Eeltoodu tõttu tuleb Tallinna Linavalitsuse korraldused

tühistada ning teha linnavalitsusele ettekirjutus AS Tallinna Vesi ostueesõigusega

erastamise avalduse ning U.R.i maa ostueesõigusega erastamise avalduse uueks

läbivaatamiseks.

33. Samas tuleb eeltoodud põhjendustel rahuldamata jätta U.R.i kaebus osas, milles

taotletakse AS Tallinna Vesi 18. detsembri ja 19. detsembri 1997 avalduste alusel läbi

viidud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute õigusvastasus. Kohus asus eelpool

seisukohale, et AS Tallinna Vesi on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldused

tähtaegselt, Mõigu poldritiik ning Tartu mnt pumbamaja on käsitatavad õiguslikul alusel

püstitatud ehitistena, mille juurde on AS-il Tallinna Vesi kui nende omanikul õigus

taotleda maa ostueesõigusega erastamist nende teenindamiseks vajaliku maa piires.

Samadel põhjustel tuleb jätta rahuldamata ka taotlus maa ostueesõigusega erastamise

menetluse lõpetamiseks.

MENETLUSKULUD

34. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse osalise rahuldamise korral jaotatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Käesoleval juhul tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni hindamise

arvesse võtta seda, et sisuliste seisukohtade osas, mille väljatöötamise ja tõendamisega

seondub ilmselgelt enamus menetluskulusid, nõustus kohus enamasti vastustaja ja

kolmanda isikuga. Tühistamisnõuete rahuldamise tingis asjaolu, et haldusorgan ei ole

piisavalt põhjendanud seda, miks peab Mõigu poldri ja Tartu mnt pumbamaja

teenindamiseks vajalik maa olema nii suur, eelkõige kahes konkreetses kohas. Kaebuse

esitaja peamiste seisukohtadega, mis puudutasid seda, kas poldritiik on ehitis, kas Tartu

mnt 113 ehitised on õiguslikul alusel püstitatud ning kas AS-il Tallinna Vesi on nende

ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise õigus, kohus ei nõustunud. Seetõttu leiab

kohus, et menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise kontekstis saab kaebust pidada

rahuldatuks mitte rohkem kui ühe kolmandiku ulatuses. Kaebuse esitaja on taotlenud

57 826, 80 krooni suuruse õigusabikulu ja 250 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist.

Kaebuse esitaja on tõendanud menetluskulude kandmist OÜ Hansamagnet poolt OÜ-le

Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid arveldusarvetele tehtud ülekannetega ning OÜ

Hansamagnet ja U.R.i vahelise kokkuleppega selle kohta, et U.R. on kohustatud OÜ-le

Hansamagnet tema esindamise eest tasutud kulud hüvitama. Vastustaja on kirjalikult

esitatud protsessidokumendis leidnud, et õigusabikulu on põhjendamatult suur, pidades

silmas, et kaebuse esitaja kasutas ka nõustaja abi, kellele olid vaidluse asjaolud teada ning

tõendatud pole seegi, et U.R.il tegelikult on kohustus hüvitada tasutud õigusabikulud

OÜ-le Hansamagnet. Kohus nõustub vastustaja arvamusega vaid osaliselt. Asjaolu, et

kaebuse esitaja kasutas menetluses nõustajat, ei pruukinud käesoleval juhul advokaadist

esindaja tööd märkimisväärselt lihtsamaks muuta ega õigusabi osutamisele kulunud aega

kokku hoida. Arvestades vaidluse keerukust ning toimiku ja selle juurde võetud

materjalide mahukust, samuti seda, et Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid asus kaebuse

esitajat nõustama menetluse keskel, pärast esialgse kaebuse esitamist ning pärast teiste

menetlusosaliste kirjalike seisukohtade saamist, võib mõistlikuks õigusabikuluks pidada

umbes 50 000 krooni. Kuna kaebuse saab rahuldatuks lugeda 1/3 ulatuses, tuleb

vastustajalt kaebuse kasuks menetluskulu välja mõista umbes sellele vastavas osas.

Seetõttu mõistab kohus Tallinna Linnavalitsuselt U.R.i kasuks välja menetluskulu 17 000

krooni. Varasemas kohtupraktikas on korduvalt leitud, et menetlusosalise kasuks

menetluskulude väljamõistmist ei takista see, kui menetluskulud on reaalselt tasunud

mõni muu isik. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja oma allkirjaga kinnitanud, et kohustub

OÜ-le Hansamagnet kulud tasuma. Seega on kaebuse esitaja ja OÜ Hansamagnet vahel

vastav lepinguline suhe. Isegi kui seda suhet ei oleks, oleks võiks OÜ-l Hansamagnet olla

kaebuse esitaja vastu nõudeõigus alusetu rikastumise (säästmise) sätete alusel. Seega ei

takista kaebuse esitaja kasuks menetluskulude väljamõistmist asjaolu, et kulud on tema

eest tasunud muu isik.

35. HkMS § 92 lõikes 7 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema

poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid

hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuigi halduskohus ei kaasa

kolmandat isikut menetlusse kindlal poolel, tuleb menetluskulude jagamisel lugeda kolmas

isik osalenuks sellel poolel, kelle nõudeid või vastuväiteid kolmas isik menetluses sisuliselt

toetas. Käesoleval juhul taotles AS Tallinna Vesi kaebuse rahuldamata jätmist, osaledes

menetluses seega vastustaja poolel. Kuna kohus luges kaebuse rahuldatuks 1/3 ulatuses,

tuleb see 2/3 ulatuses rahuldamata jätta. AS Tallinna Vesi on taotlenud 164 192 krooni

suuruse

õigusabikulu

väljamõistmist.

Kulude

kandmine

on

tõendatud

OÜ

Advokaadibüroo Eversheds Ots ja Co arveldusarvete väljavõtetega, millelt nähtub AS-i

Tallinna Vesi poolt arvete tasumine. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebuse esitaja on esitanud AS-i Tallinna Vesi

kuludele vastuväite, leides, et enamalt jaolt on kulud seotud materjalide kogumist seoses

väidetavate ehitiste seaduslikkuse tõendamiseks, ent sellised tõendid oleks AS Tallinna

Vesi pidanud esitama juba maa ostueesõigusega erastamise avaldusega koos, mistõttu

nende otsimisele seotud kulusid ei saa kohtumenetluses pidada põhjendatuks. Kohus

leiab, et kolmanda isiku menetluskulud on väljamõistmiseks põhjendamatult suured ning

kolmanda isiku mõistlikuks menetluskuluks saab pidada umbes 75 000 krooni. Kuivõrd

kaebus jäi 2/3 osas rahuldamata, oleks vastustaja poolel osalenud kolmandal isikul õigus

mõistlike menetluskulude hüvitamisele vastavas osas. HkMS § 92 lõikes 10 sätestatakse,

et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane

või ebamõistlik. Kohus leiab, et nimetatud sätte alusel ei ole käesoleval juhul mõistlik

kolmanda isiku kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid vähendada. Seetõttu tuleb

kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista põhjendatud õigusabikulu 2/3

ulatuses umbes 50 000 krooni

Kristjan Siigur

kohtunik