2-07-2100/34 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-07-2100

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.10.2010, Tallinn

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Tiit Kollom, Gaida Kivinurm

Tsiviilasi

Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ hagi AS Kiil &

Ko vastu kaubamärgi üldtuntuse ja õiguskaitset välistavate

asjaolude puudumise tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetlus

50 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.02.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kiil & Kool apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

23.09.2010, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ (MD-2004,

m.Chisinau,

bl

Stefan

cel

Mare,

162,

MD),

esindajad

vandeadvokaat Andres Aavik ja patendivolinik Urmas Kauler;

Kostja AS Kiil & Kool (registrikood 10261701, asukoht Instituudi

tee 2, Harku, Harjumaa), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.02.2010 otsus Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“

hagis AS Kiil & Ko vastu kaubamärgi üldtuntuse ja õiguskaitset välistavate asjaolude

puudumise tuvastamiseks muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS-i Kiil & Ko kanda.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti vastuväited ja seisukohad

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

1. 15.01.2007 esitas Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin“ (hageja) Harju Maakohtusse hagi

AS-i Kiil & Kool (kostja) vastu. Hageja palub tunnistada Moldova-Vin kaubamärgid „BELÎI

AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks ja tuvastada kaubamärkide

„BELÎI AIST” (reg.taotlus nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) (reg.taotlus nr 9900118)

õiguskaitset välistavate asjaolude puudumine.

2. Tööstusomandi Apellatsioonikomisjon (edaspidi TOAK) tegi 12.10.2006 otsuse 434-o, millega

rahuldas kostja vaidlustusavalduse nr 434 ning tühistas kaubamärgi „BELÕI AIST (kirillitsas) +

kuju” (taotluse nr 9801242) registreerimise otsuse täielikult ja kohustas Patendiametit menetleda

asja uuesti.

3. 10.02.1998 esitas kostja pahauskselt registreerimiseks kaubamärgitaotlused BELÕI AIST ja

BELÕI AIST (kirillitsas) (taotlused nr 9800252 ja nr 9800253). TOAK on 26.02.1999 otsuses

nr 258, ja 26.02.1999 otsuses nr 259 hinnanud kaubamärgid „BELÕI AIST (kirillitsas) + kuju” ja

„BELII AIST + kuju” üldtuntud kaubamärkideks brändi Belõi Aist realiseerimise mahu tõttu

Eestis. Kaubamärgid on registreeritud Moldovas BELÕI AIST (kirillitsas) reg nr 7813 ning BELII

AIST reg nr 6292 all.

4. Enne 1992.a kehtis Moldovas nõukogude võim, kus alkoholimonopolist tulenevalt oli

Moldvinprom kaubamärgi „BELÎI AIST + kuju” omanik ja tema poolt antud kasutusload mitmele

tootjale ei vähenda omaniku õigusi. Kõigis eriloa alusel tootvates tehastes kasutati identset

tehnoloogiat ning toormeks oli Moldova kindlatest veinisortidest valmistatud veinid. Patendiamet

pidi olema teadlik kaubamärgi „BELÎI + kuju” üldtuntusest Eestis TOAK 26.02.1999 otsuse nr

258 alusel.

5. 12.01.2007 esitas hageja teise hagi kostja vastu tulenevalt TOAK 12.10.2006 otsusest nr 435-0.

Harju Maakohus liitis 07.06.2007 nimetatud hagiavalduse (numbriga 2-07-7274) tsiviilasjaga nr 2-

07-2100 ühte menetlusse ja tsiviilasja numbriks sai 2-07-2100. Hageja tugineb hagis samadele

asjaoludele kaubamärgitaotluse „BELÕI AIST” (kirillitsas) (taotluse nr 9900118) suhtes.

6. 03.03.2008 kohtusse laekunud avalduses palus hageja tunnistada Moldova-Vin kaubamärgid

”BELÎI AIST” ja ”BELÕI AIST” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks. Kuna hageja üldtuntud

kaubamärk on varasem kostja kaubamärgitaotlusest nr 9800252 ja nr 9800253, puudub alus ja

vajadus siduda hageja kaubamärgitaotluste ekspertiisi kostja kaubamärgitaotluste kohta tehtavate

otsustega. Tulenevalt TÕAS § 65 lg 2 tuli TOAK-il hinnata vaidlustatud Patendiameti otsuste

vastuolu üksnes ühe registreerimisest keeldumise aluse, KaMS § 7 lg 1 p 3 ja 4 esinemisest või

mitteesinemisest lähtuvalt.

7. Moldova Vabariigi Valitsuse 08.10.2001 määruse nr 1080 p-de 45 ja 74 kohaselt kuuluvad

kaubamärgid ”BELÎI AIST” ja ”BELÕI AIST” (kirillitsas) ning selle erinevad esitusviisid

Moldova Vabariigi omandisse. Avalik-õiguslikul juriidilisel isikul Moldova-Vin on seaduslik alus

omandada õiguskaitset kaubamärkidele, mis sisaldavad sõnu BELÎI AIST ja BELÕI AIST

(kirillitsas), kuivõrd oma põhimääruse kohaselt on Moldova-Vin Moldova Vabariigi riikliku

alkoholipoliitika täitevorganiks.

8. Nõukogude ajal omas ainult NSV Liidu agrotööstuskoondis Moldvinprom monopoolset õigust

toota sellenimelisi alkohoolseid jooke ning nende eksportimisel jäeti tootjavabrik tihti seejuures

mainimata. Hageja vaidlusaluste kaubamärkide kasutamist tõendavad kostja poolt esitatud tõendid

kaubamärkidega tähistatud toodangu tootmismahtude kohta 1960.a kuni 1990.a. Ainuüksi sellega

on tõendatud, et kaubamärke on rohkem kui 40 aastat kasutatud.

9. Nõukogude Liit (edaspidi NL) asus bränditootmist korrastama 1977.a. Samal aastal töötati välja ja

kooskõlastati Beltsõ Veini ja Konjaki Tootmise Kombinaadiga (edaspidi Beltsõ Kombinaat)

tehnoloogiline juhend brändi BELÎI AIST / BELÕI AIST (kirillitsas) tootmiseks ning seejärel

alustas nimetatud kombinaat Teadusliku Tootmiskoondiga Jalovenõ koostöös brändi BELÎI AIST

/ BELÕI AIST (kirillitsas) tootmist. Moldova Vabariigi Ülemkohtu 21.06.2000 määrusest nähtub,

et Beltsõ Kombinaat oli võrdselt agrotööstuskoondisega Moldvinprom ainus konjaki BELÎI AIST

tootja. Vastavalt Moldaavia põllumajandusministeeriumi 10.04.1995 käskkirjale nr 118 anti

konjaki/ brändi tootmise õigus eksklusiivse õigusena Beltsõ Kombinaadile, mille praegune nimi

on BARZA ALBA. Alles 15.04.1998 anti Moldaavia Põllumajandusministeeriumi käskkirjaga nr

79 kombinaatidele Kalaraš ja AROMA ning vabrikule BARDAR luba toota mõningasel määral

konjakit BELÎI AIST. Et sellenimelist konjakit on toodetud ja müügiks paisatud teistes Moldova

vabrikutes, viitab enne 10.04.1995 toimunud illegaalsele tegevusele või pigem sellele, et seda tehti

agrotööstuskoondise Moldvinprom tellimusel.

10. Puuduvad kaubamärgikaitset välistavad absoluutsed takistused. Kuivõrd vaidlusaluste tähistega

brändi tootmine sai toimuda üksnes Moldova riigilt saadud tellimuse või kasutusloa alusel, siis on

ebaõige väita, et kaubamärgid oleksid muutunud kõigile vabalt kasutatavateks ning seeläbi kauba

liiki näitavaks või tavapäraseks. Kaubamärgid omavad ja omasid eristusvõimet ka registreerimise

otsuse tegemise ajal. Kostja taotleb vaidlusaluste kaubamärkide registreerimist oma nimele (reg

taotlused nr 9800252 ja 9800253). Kostja eeldab seega, et tegemist on tähistega, mis on

võimelised eristama ühe ettevõtja kaupa või teenust teise isiku omast ning seeläbi tunnistab kostja

nende eristusvõimet.

11. Eristusvõime tuvastamine oleneb konkreetse tähise ja kauba või teenusega seotud faktilistest

asjaoludest. Kostja seisukohtadest ei nähtu, et Eesti tarbija, kellele kaubamärgid BELÎI AIST ja

BELÕI AIST (kirillitsas) on suunatud, käsitleks neid teisiti kui klassis 33 toodud kaupade

kaubamärki. Eristusvõime kontroll haarab komplekselt nii tähist, selle iseloomu, sellega

tähistatavaid kaupu ning tarbija tajumehhanismi. Käesoleval juhul moodustab sõnade BELÎI ja

AIST ning BELÕI ja AIST (kirillitsas) kombinatsioon eristusvõimelise terviku, mis on võimeline

eristama hageja kaupu teise isiku omadest. Kaubamärgid ei koosne kauba liiki kirjeldavast

informatsioonist. Kaubamärgid ei anna tervikuna tarbijale informatsiooni kaupade kohta nii nagu

kostja seda kirjeldab.

12. Kaubamärke ei esine sõnastikes, seetõttu on neid võimalik registreerida. Patendiamet on

ekspertiisi teostamisel kontrollinud õiguskaitse andmisest keeldumise aluste puudumist. Samale

järeldusele on jõudnud teiste riikide patendiametid. Kaubamärk BARZA ALBA BELÎI AIST on

29.11.1999 registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina reg.nr 725007 all ning OHIM on

11.10.2007 tunnistanud, et nimetatud kaubamärgile õiguskaitse andmist Euroopa Liidus ei välista

mitte ükski absoluutne registreerimistakistus.

13. Hageja litsentseeritud ettevõtted on vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud alkohoolseid jooke

Eestisse tarninud ja müügiks pakkunud aastakümneid, kasutades selleks erinevaid edasimüüjaid.

OÜ Dekanter hindas 2003.a hakul BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas) ametlikku turgu Eestis

ligikaudu 30 000 üheksaliitrist kasti, lisaks musta turu osakaal 40%. Et vaidlusaluste

kaubamärkidega tähistatud alkohoolset jooki on Eestisse eksportinud mitmed erinevad

maaletoojad, ei muuda kaubamärki kauba liiki näitavaks või tavapäraseks, vaid kinnitab

kaubamärkide üldtuntust Eestis. Asjaolu, et Eestisse on imporditud lisaks Beltsõ kombinaadile ka

Destilerias Repullo S.A. toodangut, on toimunud, kuna kostja ei tunnista hageja varasemat õigust

kaubamärkidele. Moldova päritoluga tehased, sealhulgas KVINT, alluvad hagejale ning seetõttu

kostja viide nende ettevõtete toodangu kunagisele ekspordile Eestisse ei kahanda kaubamärkide

õiguskaitset Eestis.

14. Kuivõrd NL eksisteerimise ajal kuulus agrotööstuskoondise Moldvinprom pädevusse Moldovas

toodetud brändide tootmise ja müümise planeerimine, korraldamine ja samuti teatud ulatuses selle

eksportimine, siis alles pärast NL lagunemist ning Moldova riigi loomist sai hageja aktiivselt

alustada temale kuuluva tööstusomandi objekti kaitsmist. 23.10.1996 esitati Moldova

patendiametile taotlus tähise BARZA ALBA BELÎI AIST registreerimiseks kaubamärgina ja

sellest ajast peale on kõik taotletud kaubamärgid BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas)

Moldovas registreeritud. Nagu nähtub registreeringust nr 4503 oli algselt kaubamärgitaotlejaks

Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse ministeerium, seejärel Departamentul

Agoindustrial „Moldova-Vin”, nüüd vastavalt Agentia Agroindustriala „Moldova-Vin”. Lisaks

eelnimetatule kuuluvad hagejale näiteks Moldova kaubamärgiregistreeringud nr 6292, nr 7813,

nr 1171. Sõnaline kaubamärk on Moldovas nõuetekohaselt registreeritud.

15. Kaubamärk BARZA ALBA BELÎI AIST on registreeritud 29.11.1999 rahvusvahelise

kaubamärgina nr 725007, BELÕI AIST (kirillitsas) BELÎI AIST Venemaal (nr 275613).

Kohtuliku vaidluse tulemusena tunnistati hageja õigusi kaubamärgile Lätis. 2003.a seisuga oli

kaubamärk BELÎI AIST registreeritud hageja nimele vähemalt 21-s riigis. Varasemalt on TOAK

ning Maksu- ja Tolliamet juba tunnistanud kaubamärgid Eestis kaitstuks kui Beltsõ kombinaadile

kuuluvad. Kuivõrd nüüdseks on kaubamärkide legitiimseks omanikuks Moldova-Vin, on

õiguspärane tunnistada kaubamärgid üldtuntuks hageja kaubamärkidena. Vaidlusaluseid

kaubamärke võltsitakse sageli. Hageja õiguste tunnustamisega lõpeks kaubamärkide edasine

solkimine ning tarbijate tervise ohtuseadmine.

16. Kaubamärgid on meedia vahendusel Eestis tuntud ja seostatud Moldovaga, mida kinnitavad

artiklid väljaannetest Äripäev, SL Õhtuleht, Postimees, Liviko ALcostore toote BELÕI AIST info,

Kauplusladu KANPOL reklaamleht ja INFO Lukeren Trading OÜ veebileht aadressil

www.lukeren.ee. Kostja on 12.07.1999 SL Õhtulehe artiklis „Hispaania Belõi Aist võistleb

Moldova omaga” kinnitanud, et vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud jook on populaarne

terves Ida-Euroopas ning tegemist on teada-tuntud Moldova päritolu alkohoolse joogi

kaubamärgiga. Vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud toodang on populaarne ka välismaalaste

seas. Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu andmetel on vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud

toodang üks enimostetud. Litsentseeritud tootjad tasuvad näiteks 2003.a andmetel Moldova riigile

litsentsitasu 0,5l pudeli eest 1 MDL (=1,06 EEK). See on võrreldes teiste kasutatavate

kaubamärkidega kõrgeim litsentsitasu. Moldova riik hindab oma alkohoolsete jookide

kaubamärkidest vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatuid kõige väärtuslikumaks.

17. Kostja ebaeetiline ja ebaaus tegu registreerimistaotluste nr 9800252 ja nr 9800253 esitamisel tuleb

lugeda kõlvatuks konkurentsiks. Kostja tegevus nõrgendab hageja kaubamärkide eristatavust ja

mainet ning hageja mainet ja tema majandustegevust. Kostja on esitanud kaubamärgitaotlused

pahauskselt, olles hästi teadlik vaidlusaluste kaubamärkide majanduslikust pärituolust ja ajaloost.

Kostja tahe on omandada enda nimele teise isiku üldtuntud kaubamärgid ning kui see ei õnnestu,

siis devalveerida kaubamärgid nii, et need muutuksid kõigile vabalt kasutatavateks. Hageja palub

tunnistada oma kaubamärkide üldtuntust.

18. 30.11.2009 täienduste kohaselt Patendiameti otsused on käesolevas asjas tehtud enne 01.05.2004.

KaMS § 72 lg 5 kohaselt on uue otsuse tegemisel aluseks otsuse tegemise ajal kehtinud

kaubamärgi registreerimisest keeldumise alused, kui lähtutakse asja uue menetlemise ajal

kehtivast menetlusnormist. Uus menetlusnorm on KaMS § 43 lg 1, mis ei sea peatamist sõltuvusse

enam mitte varasema prioriteediga registreerimistaotlusest, vaid varasemast kaubamärgist KaMS

§ 11 lg 1 tähenduses ehk muuhulgas varasemast üldtuntud kaubamärgist. Moldova Vabariigi

põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ministeeriumi 16.11.2009 avaldusest, mis käsitleb

kaubamärkide "BELÎI AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) õiguslikku staatust selgub nimetatud

kaubamärkide osas, et:

- Alates 01.01.1992, on Moldova alkohoolsete jookide eristamiseks kasutatavad kaubamärgid

olnud Moldova Vabariigi omanduses.

- Moldova Vabariigi pädevuses on olnud ja on ka praegu lubada ja keelata kaubamärkide

kasutamist, sealhulgas kaubamärgina registreerimist ning riik teostab seda ainuõigust isikute kaudu,

mille valitsejaks on riigi esindajana Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse

Ministeerium.

- Ajavahemikul 1992-2002.a oli kaubamärkidega seonduva Moldova Vabariigi riikliku

alkoholipoliitika täideviijaks Moldova Vabariigi ainuomandisse kuuluv Beltsõ Kombinaat

(Combinatul de Vinuri si Coniacuri din Balti), kes ainukesena kõigi alkoholitootjate hulgast:

a) 1977.a tegeles brändi BELÕI AIST tootmise juhendi ja tehniliste tingimuste koostamisega;

b) 1977.a alustas brändi BELÕI AIST tööstuslikku tootmist;

c) 1995.a alustas kaubamärkide registreerimisega Moldovas ja välisriikides ning seda Moldova

Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi loal.

- 10.04.1995 käskkirjaga nr 118 andis Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse

Ministeerium Beltsõ Veini ja Konjaki Tootmise Kombinaadile ainuõiguse brändi BELÕI AIST

tootmiseks.

- 15.04.1998 käskkirjaga nr 79 laiendas Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse

Ministeerium nende isikute ringi, kes võivad brändit BELÕI AIST toota. Lisaks Beltsõ

Kombinaadile said loa brändit BELÕIS AIST mõningasel määral toota ka kombinaadid Kalaraš ja

AROMA ning veini vabrik BARDAR.

- 09.06.2000 tehti Moldova riiklikus äriregistris kanne Beltsõ Kombinaadi reorganiseerimise kohta

ning selle õigusjärglasena registreeriti eraõiguslik aktsiaselts BARZA ALBA, mille valitsejaks jäi

Moldova Vabariik oma esindaja Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse

Ministeeriumi kaudu.

- 08.10.2001 määruse nr 1080 punktidega 45 ja 74 Moldova Vabariigi Valitsus kinnistas

kaubamärkide ning selle erinevad esitusviiside kuulumise Moldova Vabariigi omandisse ning

kaubamärkide

edasiseks

haldajaks

määrati

Moldova

Vabariigi

Põllumajandus-

ja

Toiduainetetööstuse Ministeeriumi agrotööstusosakond „Moldova-Vin". Sellest johtuvalt alustas

2002.a septembris BARZA ALBA S.A kaubamärgiõiguste loovutamisega Moldova Vabariigi

Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeeriumi Agrotööstusosakonna ,,Moldova-Vin"

(Departamentul Agroindustrial "Moldova-Vin") nimele.

- Departamentul Agroindustrial "Moldova-Vin" reorganiseeriti Moldova Vabariigi Valitsuse

23.04.2005 määrusega nr 357 Agrotööstusosakonnaks "Moldova-Vin" (Agentia Agroindustriala

"Moldova-Vin").

- Seega, Eestisse aastate jooksul imporditud Moldova päritoluga vaidlusaluste kaubamärkidega

alkohoolsed joogid, mille tootjateks olid märgitud kas Beltsõ Kombinaat, alkohoolsete jookide

kombinaat „Aroma", veinide ja alkohoolsete jookide tootmise kombinaat Kalaraš või veinivabrik

„Vineria Bardar", olid ehtsad Moldova päritoluga tooted, kuivõrd nende tootmiseks oli

kaubamärkide omaniku luba.

19. Arvestades eeltoodud õiguslikku järjepidevust, on õiguspärane anda alkohoolsete jookide

kaubamärkidele õiguskaitset ja seda avalik-õiguslikule juriidilisele isikule Agentia Agroindustriala

"Moldova-Vin". Ka kaubamärkide üldtuntusest tulenev õiguskaitse, mis tuleneb kaubamärkide

eelnevast kasutamisest Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel (s.h näiteks Eesti

Vabariiki imporditud alkohoolsete jookide osas 10.02.1998 ja enne seda) on samuti omistatav

avalik-õiguslikule juriidilisele isikule Agentia Agroindustrialä "Moldova-Vin". Kaubamärgi

aastakümnete pikkune kasutamine saab ainult suurendada kaubamärgi kaitsevõimet, mitte aga

vähendada nagu kostja ekslikult arvab.

20. Hageja on aktiivne oma kaubamärgi õiguste ning tarbijate kaitsmisel. Ka kostja poolt 20.10.2009

esitatud lisad nr 14-15 kinnitavad ilmekalt hageja aktiivset huvi oma kaubamärkide kaitsmisel, s.o

Läti

Vabariigis

on

kohtuvaidluste

tulemusena

tunnistatud

hageja

õigusi

vastavatele

kaubamärkidele (hageja 27.02.2008 avalduse lisa nr 11).

21. Sõnaga BELÕI AIST eristatakse vastavalt kõikidele infoallikatele Moldovas toodetud alkohoolset

jooki. Kuivõrd brändi BELÕI AIST tootmine sai toimuda üksnes Moldova riigilt saadud tellimuse

või kasutusloa alusel, siis on ebaõige väita, et kaubamärgid oleksid muutunud kõigile vabalt

kasutatavaks ning seeläbi on muutunud kauba liiki näitavaks KaMS § 7 lg 1 p 3 tähenduses või

tavapäraseks KaMS § 7 lg 1 p 4 tähenduses. Kostja viited Moldova Vabariigi

kaubamärgiseadusele, mis väidetavalt välistaks ainuõiguse kaubamärkidele BELÎI AIST ja BELÕI

AIST (kirillitsas) on eksitavad, sest sõnaline kaubamärk on Moldovas nõuetekohaselt

registreeritud. Täiendavalt osundab hageja Moldova kaubamärgi registreeringule nr 6292, milline

esitati registreerimiseks juba 23.10.1996.

22. Arvestades kaubamärkide pikaajalist kasutamist Eestis ning asjaolu, et alkohoolsete jookidega on

vähemal või enamal määral kokku puutunud kõik täiskasvanud Eesti elanikud, tunneb kaubamärke

valdav enamus eestimaalastest. Oluline on märkida, et hageja kaubamärgid ei ole saavutanud

üldtuntust ajutiselt, vaid kaubamärkide üldtuntus on aasta-aastalt püsinud Eesti tarbijate seas kõrgel

tasemel, sh. ka enne 10.02.1998, mil kostja esitas Patendiametile taotlused kaubamärkide

registreerimiseks.

Kostja vastus

23. Kostja hagi ei tunnistanud, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

24. TOAK

rahuldas

kostja

vaidlustusavalduse

nr

põhjusel,

et

Patendiamet

jättis

kaubamärgitaotluse ekspertiisi käigus kohaldamata KaMS § 12 lg 1 sätestatud senioriteedi

põhimõtte, mis on üks kaubamärgiõiguse aluspõhimõtteid ja mille kohaselt registreeritakse

kaubamärk

esimesena

taotluse

esitanud

isiku

nimele,

mistõttu

näeb

seadus

ette

kaubamärgitaotluste menetlemise nende saabumise järjekorras. Kui varasem kaubamärk võib

takistada hilisema registreerimist tulenevalt oma sarnasusest, ei tehta hilisema kaubamärgi kohta

otsust enne varasema kaubamärgi kohta lõpliku otsuse jõustumist. TOAK on varem teinud samuti

otsuseid samast seisukohast lähtudes (nt 23.01.2001 otsus nr 427-o).

25. Käesoleval juhul ei ole järgitud senioriteedipõhimõtet ning asi on pööratud tagurpidi. Kostja esitas

10.02.1998 taotlused „BELÕI AIST” ja „BELÕI AIST (kirillitsas)” registreerimiseks

alkoholijookidele. Mõned kuud hiljem 08.06.1998 esitati taotlus kaubamärgi „BELÎI AIST +

kuju”

registreerimiseks.

Patendiamet

pidas

kostja

kaubamärke

hageja

kaubamärgiga

registreerimist takistavalt sarnaseks, sest on 23.12.2005 peatanud kostja kaubamärkide menetluse

kuni on jõustunud lõplik otsus kaubamärgi „BELÎI AIST + kuju” osas.

26. Kaubamärki „BELÕI AIST”/ ”BELÎI AIST” /”BELÕI AIST (kirillitsas)” ei ole Eestis ühegi

vaidluse raames tunnistatud üldtuntuks kui hagejale kuuluvat kaubamärki. Samas ei oma see ka

hilisemates vaidlustes õiguslikku tähendust. Kostja esitatud taotluse saabumise kuupäev on

varasem kui hageja kaubamärgi ”BELÎI AIST+kuju”. Nii kostja taotlused nr 9800253 ja nr

9800252 kui ka hageja kaubamärgi ”BELÎI AIST+kuju” taotlus on esitatud äravahetamiseni

sarnaste tähiste registreerimiseks ka samaliigiliste kaupade tähistamiseks: klass 33 -

alkoholijoogid.

27. Kaubamärgi ”BELÎI AIST+kuju” sõnalised osad ja ”BELÕI AIST (kirillitsas)” on muutunud

kauba liiki näitavaks tähiseks, mis ei seondu Eesti tavatarbijale ühegi konkreetse tootjaga. Nende

tähistega alkohoolset jooki on Eestis turustatud juba Eesti NSV aegadest ja NSVL ajal toodeti

nende tähistega tähistatud jooke mitmete erinevate tootjate poolt. Nimetatu tuleneb Moldova

Vabariigi seadusest nr 588-Xiii „Kaubamärkidest ja kauba päritolu kohanimedest”, mille § 6 lg 4

kohaselt ei laiene kaubamärgiomaniku ainuõigus nendele kaubamärkidele, mida kuni 01.01.1992

valdasid ning kasutasid kaks või enam juriidilist isikut. Kaubamärkide kasutamine selliste

juriidiliste isikute või nende õigusjärglaste poolt ei riku registreeritud kaubamärgiomaniku õigusi.

Vastavalt Moldova Vabariigi Valitsuse otsuse nr 1080 lisale on kaubamärki ”BELÎI AIST+kuju”

enne 01.01.1992 kasutanud kaks või enam juriidilist isikut. Pärast 1992.a on nimetatud tähisega ja

selle vastega kirillitsas tähistatud jooki Eestisse importinud mitmed erinevad maaletoojad, sh AS

Grape, AS Ronemar, AS Avallone, Kravond AS, Vikrolt OÜ, Reanex Kaubandus OÜ. Eestisse on

imporditud nii Beltsõ Kombinaadi kui ka Kvinti ja Destilerias Repullo S.A toodetud alkohoolset

jooki „BELÕI AIST”. Sellest tulenevalt ei suuda tähis ”BELÎI AIST+kuju” eristada ühe juriidilise

isiku kaupu teise juriidilise isiku kaupadest. Seejuures tunnistati vastavalt 12.04.2001 Moldova

seadusesse „Kaubamärkidest ja kauba päritolu kohanimedest” sisse viidud muudatuste kohaselt

(§ 6 lg 5) kaubamärgid, mida kuni 01.01.1992 valdasid ning kasutasid kaks või enamat juriidilist

isikut, riigi omandiks. Vastavalt Moldova Vabariigi otsuse nr 1080 lisale, on selliseks

kaubamärgiks ”BELÎI AIST”. Hageja pole esitanud tõendeid tähiste kasutamise kohta Moldovas.

NL-s oli rida tehaseid, mis oma nime all tootsid teatud tehnilistele tingimustele vastavat brändit

nimetuste „BELÕI AIST” (kirillitsas) ja ”BELÎI AIST” all.

28. Hageja on saanud kaubamärgitaotlejaks peale kaubamärgi registreerimise otsust tehtud

loovutamise teel. Hagile lisatud materjalidest ei selgu, millal hageja on asutatud või mis laadi

organisatsiooniga on üldse tegu. Samuti ei ilmne hagile lisatud Moldova kohtuotsusest, et hageja

oleks nende alusel tunnistatud kaubamärgi ”BELÎI AIST” omanikuks Moldovas. Kohtuotsustest

ilmneb, et tähiseid „BELÕI AIST” (kirillitsas) ja ”BELÎI AIST” on kasutanud paljud erinevad

tehased, mistõttu ei seostu need ühe kindla tootjaga.

29. 13.04.2007 kostja vastuses tulenevalt vaidlustusavaldusest nr 435, tugineb kostja samadele

asjaoludele: senioriteedipõhimõttele, kaubamärgi „BELÕI AIST” registreerimise vastuolule

varemkehtinud KaMS § 8 lg 1 p-ga 2, § 7 lg 1 p-dele 2, 3 ja 4.

30. Kuni 1991.a toimus kogu brändi tootmine läbi Moldvinpromi, mille pädevusse kuulus Moldovas

toodetud brändi tootmise ja müümise planeerimine, korraldamine ja samuti teatud ulatuses selle

eksportimine. „BELÕI AIST” (kirillitsas) on toodetud Moldovas nii „Aroma” vabrikus, „Vinaria-

Bardar” vabrikus, „Kvint” vabrikus kui ka „Keleraši” (ilmselt peab kostja silmas Kalaraši)

vabrikus. Belõi Aisti tootmine sai alguse 1964.a, kui Aroma vabrik võttis selle tähise kasutusele

märgistamaks ekspordiks mõeldud brändit. 1970-ndate lõpus Moldaavia NSV Ministrite Nõukogu

korralduse kohaselt töötati välja tavalise konjaki Belõi Aisti tehnoloogilised tingimused.

Väljatöötajaks oli teadus-tootmiskoondis Jalovenõ. Belõi Aisti tehnoloogiat ja omadusi on

kirjeldatud „Konjaki ja calvadosi tootmine Moldaavias” ja „Viinamarjaveinide, konjakite ja

kangete alkohoolsete jookide valmistamise tehnilise instruktsiooni kogumikus Moldvinpromi

ettevõtetele”. Belõi Aisti pudelil kasutatud valge toonekure kujutis on registreeritud endises NL-s

prioriteediga 30.06.1990 Moldvinpromi nimele kui kollektiivne kaubamärk ning tähise kasutamise

õigus oli kokku 62 ettevõttel.

31. Tähis ei suuda täita kaubamärgi peamist funktsiooni – eristada ühe tootja kaupa teise tootja omast.

Samas on neid tähiseid kasutatud aastaid teatud tehnoloogia alusel toodetud ning kindlate

omadustega alkohoolse joogi tähistamiseks, mistõttu tuleb tähist „BELÕI AIST” (kirillitsas)

käsitleda kui toote liigi nimetust või kui tavapärast keelekasutust teatud kaupade osas.

32. Kostja 20.10.2009 täiendavate seisukohtade kohaselt jääb kostja varasemas menetlusdokumendis

toodud senioriteedipõhimõtte juurde. Kostja ei ole andnud nõusolekut hageja kaubamärkide

registreerimiseks ja nimetatu takistab KaMS § 8 lg 1 p 2 alusel hageja kaubamärkide

registreerimist. KaMS 2004.a redaktsioon ei toonud kaasa avaldussüsteemist loobumist ega

sisulisi muutusi kaubamärgitaotluste menetlemise osas. Isegi kui hageja kaubamärgid on

üldtuntud, ei kõrvalda see automaatselt kostja kaubamärgitaotlusi kui hageja kaubamärkide

registreerimist takistavat asjaolu, kuivõrd varasemate kaubamärkide kohta puudub lõplik otsus.

Kostja vaidlusaluste kaubamärkide taotlustest tulenev õiguskaitset välistav asjaolu langeb KaMS

§ 12 lg 1 tulenevalt ära üksnes kostja kaubamärgitaotluste osas lõpliku otsuse tegemisel, kui

sellega keeldutakse registreerimisest. Käesolevas menetluses ei saa kohus teha lõplikku otsust

kostja kaubamärkide osas, kuna nendele õiguskaitse andmine ei ole vaidluse esemeks.

33. Sarnased tähised on tunnistatud kohtuotsustega liiki näitavateks või tavapärasteks. NL ajal pandi

paika teatud kindla tehnoloogia alusel mitmete tehaste poolt toodetud toodete nimetused, kui

nende tootmist on ka peale NSVL-i lagunemist jätkanud erinevad tehased, on need tähised

tunnistatud liiki näitavateks või tavapärasteks. Sellisteks nimetusteks on nt „DOKTOR” ja

„LEMMIK”. Ka käesoleval juhul on kõik samad tingimused täidetud. NL ajal pandi paika

tehnoloogia ning nii NL ajal kui ka pärast seda on sama tehnoloogia alusel tootnud nimetuse

BELÎI AIST /BELÕI AIST (kirillitsas) all erinevad tootjad alkohoolset jooki.

34. Absoluutsete keeldumise aluste kohaldamist hinnatakse kohalikest oludest lähtuvalt, mistõttu

hageja tähiste teistes riikides registreerimine ei tõenda keeldumise aluste puudumist Eestis.

Rahvusvahelisel registreeringul ei ole õiguslikku tähendust. Tähiste kasutamine NL-s ei ole

omistatav hagejale ja hageja poolt esitatud tõendid seda ei tõenda. Teiste isikute poolt tähise

kasutamisest ei saa hagejale tulla õiguseid, sealhulgas üldtuntusest tulenevat ainuõigust. Hageja

on ise välja toonud, et ta ei olnud „esimene”, kes vaidlusaluste nimetustega alkohoolse joogi

tootmise vastava tehnoloogiaga tootmisesse võttis. Kuna hageja ise on määranud oma pädevusena

haldusfunktsiooni täitmise, mitte tootmise ning tegemist on alles peale NL-i lagunemist loodud

Moldova Vabariigi ametiasutusega, ei saanudki hageja olla „esimene” ega üleüldse vastava

tehnoloogia alusel tootja NL ajal. Kaubamärgi kasutamise kestuse puhul arvestatakse kasutamise

kestus ühe isiku poolt. Tähise kasutamine mitmete isikute poolt aastakümnete jooksul ei suurenda

kaubamärgi võimalust saada õiguskaitset ühele isikule kuuluva kaubamärgina, vaid vähendab

seda.

35. Hageja on esitanud ajaliselt täiesti piiritlemata väite, et Eestisse aastate jooksul imporditud

alkohoolne jook on olnud toodetud hageja litsentseeritud ettevõtete poolt, seda tõendamata, et

hagejale oli enne 1998.a selliste tähiste kasutamise õigus. Hageja väited on ebamäärased ja

vastukäivad. Hagejale ei kuulunud 1998.a arvukaid kaubamärgiregistreeringuid. Tegelikkuses on

enamus taotlusi teistes riikides tunduvalt hilisemad kui 1998.a ja/või vaidlustatud ja/või

registreeritud teiste isikute nimele. Kõikide hageja poolt viidatud kaubamärkide puhul on

tunnistusel märgitud omanikuks Ministerul Agriculturii si Industrile Alimentare al Republicii

Moldova, mille osas on amet 12.07.2002 esitatud avalduse alusel teinud 08.08.2002.a muudatuse

ning kandnud uue omanikuna sisse Departamentul Agroindustrial „Moldova-Vin”. Esitatud

tunnistustest nähtub, et tegelikult on enne 08.08.2002 toimunud omaniku muudatust veel varasem

omaniku muudatus 19.02.2002. Nimelt oli kaubamärkide algne taotleja ja omanik hoopis Beltsõ

Kmbinaat. Asjaolu, et hageja on esitanud Moldova registreeringute osas valeväiteid, tõendab ka

Moldova kaubamärgi registri väljavõte Moldova kaubamärgi nr 1171 kohta, kust nähtub, et

eeltoodud registreeringu osas ei olnud algseks kaubamärgitaotlejaks mitte hageja poolt väidetav

Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse Ministeerium, vaid hoopis

ASOCIATIA COMERCIALA DE PRODUCTIE PENTRU VITICULTURA SI VINIFICATIE

„DACIA-FENIX”.

36. Rahvusvaheline registreering nr 725007 on tunduvalt hilisem kui kostja taotlused, esitatud alles

29.11.1999, seega ligi 2 aastat hiljem kui kostja taotlused. Lisaks on märgitud riikidest keeldunud

kaubamärgile õiguskaitset andmast Kasahstan, Eesti, Siseturu Ühtlustamise Amet (OHIM), USA,

Ukraina. Euroopa Ühenduse hageja kaubamärgi taotlus nr 000725007 on esitatud alles

23.10.2006. Vaidluste tulemusel erinevate tootjate poolt on kaubamärgitaotlused tagasi võetud. Ka

Venemaa kaubamärgitaotlus (reg nr 275613) on esitatud alles 29.05.2003. Läti kaubamärkide

„BELII AIST” (reg.nr M39645, M40882) ei kuulunud 1998.a hagejale, vaid Beltsõ kombinaadile.

Seega ei olnud hageja 1998.a laialdaselt registreerinud tähiseid kaubamärgina enda nimele.

Üldtuntus saab tuleneda üksnes tähise faktilise kasutamise intensiivsusest ja ulatuses ühe isiku

poolt, seega faktilistest asjaoludest. Asjaolust, et tähised oli Eestis üldtuntud Beltsõ kombinaadi

tegevuse tulemusel, ei tulene sellest hagejale kaubamärgi üldtuntusest tulenevat ainuõigust.

37. Moldova Vabariigi Valitsuse määrusega nr 1080 arvati alles 2001.a Beltsõ kombinaadi nimele

Moldovas registreeritud kaubamärk „BELÎI AIST” riigi omandisse ning seega hageja hallata.

Eestis sai hageja üheks vaidlusaluste kaubamärkide taotlejaks alles TOAK menetluse käigus

2004.a. Hageja väited võltsimise kohta ei tõenda üldtuntust. Üldtuntuks saab lugeda vaid sellise

kaubamärgi, mis on turul levinud kui ühe konkreetse tootja tähis.

38. Hageja esitatud meediakajastused ei tõenda üldtuntust, kuna on hilisemad kui kostja

kaubamärgitaotluste esitamise kuupäev 10.02.1998 ja ei seosta tähiseid hagejaga. Hageja esitatud

andmed kaubamärgi väidetava väärtuse kohta ei ole adekvaatselt hinnatavad, kuna need ei ole

esitatud vastavas kontekstis (võrdlus teiste kaubamärkidega, litsentsitasu arvutamise aluseks olev

tunnustatud metoodika, statistika vms). Andmed ei kajasta tähiste väärtust Eestis ning käivad

2003.a kohta.

39. 11.01.2009 avalduse kohaselt on hageja väited kaubamärgi üldtuntuse kohta tõendamata. Hageja

esitatud tõend (Moldova Vabariigi põllumajandus- ja toiduainetetööstuse ministeeriumi

16.11.2009 valduse) käsitleb kaubamärkide õiguslikku staatust. Nimetatud tõend ei ole asjakohane

õigusjärgluse

ja

üldtuntuse

tõendamiseks.

Avalduses

toodud

väidete

kinnitamiseks

kaubamärkidega tähistatud jookide müümise ja kasutamise ning seda reguleerivate aktide kohta

Moldovas ei ole hageja esitanud tõendeid. Tegemist on vaid hageja esindaja selgitusega, millel

pole õiguslikku tähendust.

40. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit (arvamusküsitlust, uuringut või muud sarnast tõendit), mis

kinnitaks, et valdav enamus eestimaalastest tundis hageja kaubamärke 1998.a seisuga Eestis.

Hageja järeldus, et kuna kaubamärki on pikaajaliselt Eestis kasutatud, alkohoolsete jookidega on

teatud määral kõik täiskasvanud kokku puutunud, seetõttu on kaubamärk üldtuntud, on

ebakorrektne ja ebaloogiline. Kas selle kohta, et üldtuntus on aasta-aastalt püsinud, tõendeid ei

ole. Kaubamärkide üldtuntus ei saa tuleneda pelgalt kaubamärkide kasutamisest Moldaavia

päritoluga alkohoolsete jookide tähistamisel ja kaubamärgi üldtuntust ei ole võimalik

õigusjärgluse alusel üle anda. TOAK praktika kohaselt kaubamärgi üldtuntus tuvastatakse vaid

konkreetsel ajahetkel ning ühe konkreetse ettevõtja suhtes tema kaubamärgi faktilise kasutamise

intensiivsuse ja ulatuse läbi.

Maakohtu otsuse põhjendused

41. Harju Maakohus rahuldas 02.02.2010 otsusega hagi. Kohus tunnistas Moldova-Vin kaubamärgid

„BELÎI AIST” ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) Eesti Vabariigis üldtuntuks ning tuvastas

kaubamärkide „BELÎI AIST” (reg.taotlus nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) (reg.taotlus

nr 9900118) õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise. Menetluskulud jäid kostja kanda.

42. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja esitas 10.02.1998 taotlused kaubamärkide „BELÕI

AIST” (taotlust nr 9800252) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas) (taotlus nr 9800253) registreerimiseks

klassis 33 alkohoolsete jookide tähistamiseks. 08.06.1998 esitasid Beltsõ Kombinaat ja OÜ

Vikrolt taotlused kaubamärk ”BELÎI AIST+ kuju” (nr 9801242) ning seejärel 28.01.1999

kaubamärgi „BELÕI AIST” (kirillitsas) (nr 9900118) registreerimiseks klassides 33, 35, 36 ja 42.

Vaidlust ei ole ka selles, et 09.06.2000 reorganiseeriti riiklik ettevõte Beltsõ Veini- ja

Konjakikombinaat aktsiaseltsiks „Societatea pe Actiuni BARZA ALBA” (edaspidi BARZA

ALBA) (IV kd, tl 43-46). TOAK menetluse käigus loovutas 18.06.2003 OÜ Vikrolt kaubamärkide

„BELÎI AIST + kuju” (nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 99001118) taotlused

ühingule MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN IZPLATITAJU ASOCIACIJA „DIVINS

BALTAIS STARKIS” (IV kd, tl 47) ja Barza Alba loovutas 08.07.2004 oma osa nimetatud

kaubamärkide õigustest üle hagejale.

43. Vaidlust ei ole ka selles, et kuigi hageja kaubamärkide nr 9801242 ja nr 9900118 taotlused olid

kostja taotlustest hilisemad, tegi Patendiamet hageja kaubamärkide osas registreerimisotsused

varem ära, ning 03.10.2000 otsuste nr 7/9801242 ja nr 7/9900118 alusel registreeriti kaubamärgid

”BELÎI AIST” ja ”BELÕI AIST (kirillitsas)” MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN

IZPLATITAJU ASOCIACIJA DIVINS BALTAIS STARKIS ja Departamentul Agoindustrial

„Moldova-Vin nimele klassides 33, 35, 36 ja 42 ja need avaldati Eesti Kaubamärgilehes

nr 11/2000. Kostja kaebuse alusel vaatas TOAK läbi hageja taotluse registreerida kaubamärk

„BELÎI AIST + kuju” (taotluse nr 9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, taotluse nr 9900118)

Moldovas Divinu Rozataju un Izplatitaju Asociacia Divins Baltais Starkis nimele, rahuldas kostja

vaidlustusavalduse ja kohustas Patendiametit menetleda asja uuesti.

44. Vaidlust ei ole selles, et hageja kaubamärk „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 9800252) on identne

kostja kaubamärgiga „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 9800253) ning seda taotleti samaliigiliste

kaupade tähistamiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja kaubamärk ”BELÎI AIST + kuju”

(nr 9801242) on äravahetamiseni sarnane kostja varasemate kaubamärkidega „BELÕI AIST”

(nr 9800252) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, nr 9800253) ning seda taotleti samaliigilistele

kaupadele.

45. Pooled vaidlevad selle üle, kas on õiguspärane otsustada hageja kaubamärkide registreerimine

enne kostja vastavate kaubamärkide osas otsuse tegemist Patendiameti poolt, kas hageja

kaubamärgid on üldtuntud, samuti kas need on eristusvõimelised, ning kas need on muutunud

kauba liiki näitavaks ja/või keelekasutuses tavapäraseks.

46. Kostja on seadnud kahtluse alla hageja õigusliku huvi käesoleva vaidluse lahendamisel tulenevalt

kaubamärgiõiguses kehtivast nn senioriteedipõhimõttest. Vaidlust ei ole selles, et Patendiamet tegi

vaidluses otsused enne 01.05.2004. Vastavalt kehtiva KaMS § 72 lg 5 sätestatule tuleb selliste

Patendiameti otsuste vaidlustamisel ja uue otsuse tegemisel kohaldada Patendiameti otsuse

tegemise ajal kehtinud kaubamärgi registreerimisest keeldumise aluseid, kuid lähtuda asja uue

menetlemise ajal kehtivast menetlusnormist. Patendiameti menetluse peatamine on reguleeritud

menetlusnormiga ja seega tuleb nimetatud osas kohaldada kehtiva KaMS § 43 lg 1 sätestatut.

KaMS § 43 lg 1 kohaselt, kui kaubamärgi ekspertiis sõltub varasema kaubamärgi kohta tehtavast

otsusest, peatab Patendiamet hilisema kaubamärgi registreerimise menetluse kuni varasema

kaubamärgi kohta lõpliku otsuse jõustumiseni, teavitades sellest taotlejat. Seega on hageja leidnud

õigesti,

et

kehtiv

kaubamärgiseadus

ei

sea

menetluse

peatamist

sõltuvusse

mitte

registreerimistaotluse hilisemast esitamisest, vaid asjaolust, kumb kaubamärk on varasem.

47. Kaubamärkide üldtuntus. Varem kehtinud KaMS üldtuntuse küsimust ei reguleerinud, kuid KaMS

§ 3 sätestas, et kui kahe- või mitmepoolses rahvusvahelises kokkuleppes, milles Eesti Vabariik

osaleb, on mõni kaubamärgiküsimus teisiti reguleeritud kui Eesti Vabariigi seadustes, kuulub

prioriteet rahvusvahelise kokkuleppe normidele. Lähtuda saab seega Intellektuaalomandi õiguste

kaubandusaspektide lepingu (edaspidi TRIPS) art 16 lg-st 2 ja Tööstusomandi kaitse Pariisi

konventsiooni art 6 bis sätestatust. Kaubamärgi üldtuntus tuleb aga tuvastada seisuga, millal kostja

oma kaubamärkide registreerimistaotlused esitas ehk 10.veebruar 1998.a.

48. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon ei määra kindlaks tõendeid, millised kinnitaksid

kaubamärgi üldtuntust. Vastavalt Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO)

liikmesriikide assamblee ühisresolutsioonile nr A/34/13 04.08.1999 artikkel 2 lg 1 tuleb arvesse

võtta muuhulgas kaubamärgi kasutamise kestust, ulatust ja teisi asjaolusid. Seejuures ei välista

isegi andmete puudumine nimetatud asjaolude kohta kaubamärgi üldtuntuks tunnistamist.

Ühisresolutsiooni kohaselt peab arvesse võtma mistahes asjaolu, millest võib järeldada kaubamärgi

üldtuntust. Vastavalt nimetatud resolutsioonile ei pea kaubamärk olema sõna otseses mõttes

üldtuntud, so. tuntud laiale üldsusele, et saada õiguskaitset. Selleks piisab ka kaubamärgi "hästi

tuntusest" vastavate kaupade ja teenustega seostuvas tarbimis-, vahendus- või ärisektoris (sama ka

TRIPS art 16 lg 2). Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 10 bis p C (1) kohaselt tuleb

märgi kaitsevõime kindlakstegemisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, eriti märgi kasutamise kestust.

49. Hageja on tuginenud väitele, et vaidlusalused kaubamärgid on Moldova Vabariigi omandis ja on

selle tõendamiseks lisanud Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse

ministeeriumi 16.11.2009 kirja (kirja tõlkel märgitud ekslikult aastaarvuks 1998.a). Nimetatud

kirja kohaselt on alates Moldova Vabariigi iseseisvumisest 1991.a kuni 10.02.1998 Moldova

alkohoolsete jookide eristamiseks kasutatavad vaidlusalused kaubamärgid Moldova Vabariigi

omanduses ja on seda ka praegu. Moldova Vabariigi pädevuses on olnud ning on ka praegu lubada

ja keelata kaubamärkide kasutamist, sealhulgas kaubamärgina registreerimist ning riik teostab seda

ainuõigust isikute kaudu, mille valitsejaks on riigi esindajana Moldova Vabariigi Põllumajandus-

ja Toiduainetetööstuse Ministeerium. Ajavahemikul 1972-1998 oli kaubamärkidega markeeritud

alkoholitoodangu ainus tootja Beltsõ kombinaat.

50. Moldova Vabariigi Valitsuse 23.04.2005 määrusest nr 357 nähtub, et agrotööstusamet „Moldova-

Vin” kannab reorganiseerimise tulemusena praegu nime Agentia Agroindustriala „Moldova-Vin”

nime. Valitsuse 15.09.2005 määrusest nr 973, millega on kinnitatud hageja põhimäärus, nähtub, et

hageja on harukondlik keskhaldusorgan, kes on volitatud teostama riikliku poliitikat viinamarja

kasvatuse ja veinitootmise, etüülpiirituse, alkohoolsete ja mittealkohoolsete jookide ning õlle

tootmise ja käibe valdkonnas. Moldova Vabariigi 22.09.1995 seaduse nr 588-XIII § 6 lg-test 4 ja 5

koostoimes Moldova Vabariigi Valitsuse 08.10.2001 otsuse nr 1080 lisaga Kaubamärkide

nimekiri nähtub, et ainuõigus kaubamärkidele Moldova Vabariigis ei laiene kaubamärkidele, mida

kuni 01.01.1992 seaduslikult valdasid või kasutasid kaks või enamat isikut. Selliste kaubamärkide

kasutamine nimetatud isikute või nende õigusjärglaste poolt ei kujuta endast registreeritud

kaubamärgi omaniku õiguste rikkumist, need kuulutatakse riigi omandiks ja konjakite kaubamärk

„Belii Aist” kuulus selliste kaubamärkide hulka. Nimetatut kinnitavad ka kostja poolt esitatud

Moldova Vabariigi Justiitsministeeriumi Riikliku Registreerimispalati 09.06.2000 otsus Beltsõ

kombinaadi reorganiseerimise kohta, ning taotlused nr 9990118 ja nr 9801242. Kohtu hinnangul ei

välista õigusjärglust hageja omandis olevate kaubamärkide varasem kuulumine Beltsõ

kombinaadile, mis nähtub registreeringutest. Nimetatud asjaoludest ja tõenditest nende kogumis

saab teha järelduse, et hageja vaidlusalused kaubamärgid kuuluvad Moldaavia Vabariigile ja

sellest tulenevate õiguste kaitsmine on riiklike haldusaktidega antud riikliku keskasutuse, hageja,

hallata.

51. Hageja on esitanud tõenditena ka Moldaavia Vabariigi Ülemkohtu otsused. Moldaavia Vabariigi

Ülemkohtu määruse 21.06.2000 kohaselt, mida kohus hindab kui üht dokumentaalset tõendit

koosmõjus teistega, on kohus tuvastanud, et Beltsõ kombinaat oli kõigi konjakit tootvate

kombinaatide hulgas ainuke, kes 1979.a tegeles konjaki „Belõi Aist” tootmise juhendi ja

nimetatud tehniliste tingimuste koostamisega. Vastavalt Põllumajandusministeeriumi käskkirjale

nr 118 (10.04.1995) anti konjaki „Belõi Aist” tootmise õigus eksklusiivse õigusena Beltsõ

kombinaadile, teistele ettevõtetele tehti ettekirjutus töötada välja muud konjakimargid. Hiljem,

1998.a anti vastavalt käskkirjale nr 79 (15.04.1998) kombinaatidele Kalaraš ja „AROMA” ning

vabrikule „BARDAR” luba toota mõningasel hulgal Divino „Belõi Aisti”. Moldaavia Vabariigi

Ülemkohtu 23.10.2000 otsusest nähtub, et esmakordselt registreeriti kaubamärk Beltsõ

kombinaadi nimele.

52. Kostja on leidnud, et 16.11.2009 kirja näol on tegemist poole seletusega ja tegemist ei ole

tõendiga TsMS mõttes. Tegemist on Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Toiduainetetööstuse

ministeeriumi kirjaga. Hageja tegutseb nähtuvalt eelviidatud määrusest nr 357 oma põhikirja

alusel. Puudub alus väita, et ministeeriumi selgitused ei ole dokumendiks ehk dokumentaalseks

tõendiks TsMS mõttes. Küll tuleb hinnata sellist tõendit koosmõjus teiste tõenditega, hindamaks

tõendi usaldusväärsust.

53. Euroopa Esimese Astme Kohus on kaubamärgivaidlustes viidanud, et dokumendi tõendusjõu

hindamiseks peab kõigepealt tegema kindlaks selle sisu tõenäosuse. Seejuures tuleb eriti arvesse

võtta dokumendi päritolu, dokumendi koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja asjaolu, kas

dokumendi sisu arvestades näib ta mõistlik ja usutav (Euroopa Esimese Astme Kohtu 07.06.2005

otsus kohtuasjas T-303/03: Lidl Stiftung ja Co. KG v. Siseturu Ühtlustamise Amet, p 42).

Hinnates kõiki eelpool nimetatud tõendeid nende koosmõjus, leidis kohus, et hageja poolt esitatud

ministeeriumi kirjast tulenevad andmed on usutavad. Eelkõige saab tõenditest teha järelduse, et

hageja vaidlusaluste kaubamärkidega, mille sõnaline osa on „Belõi Aist” vastavalt kas rumeenia

või vene keeles, tähistatud tooteid on toodetud kindla tehnoloogia alusel alates 1977.a ja alates

1978.a on toodetud tooteid tööstuslikult, riikliku kontrolli all. 1995.a anti ainuõigus nimetatud

kaubamärkidega brändi tootmiseks Beltsõ kombinaadile, kombinaat jäi riigi omandisse, kuid

registreeris kaubamärgi enda nimele, Barza Alba S.A on Beltsõ kombinaadi õigusjärglane. 2002.a

kaubamärgid taasriigistati ja Barza Alba andis vastavad õigused üle hagejale ja nende haldamisega

tegeleb hageja. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastuolu hageja väidetes ja varasema omaniku

muudatuse osas võiski kaubamärkide algne taotleja olla Beltsõ kombinaat nagu kostja on seda

märkinud, kes hiljem reorganiseeriti AS-ks BARZA ALBA ja kes omakorda loovutas

kaubamärgid aktiga hagejale. Valge toonekure pildiga kaubamärk ei sisalda sõnalist osa „Belõi

Aist”, mistõttu ei kuulu selle kaubamärgi registreerimise asjaolu kolmanda isiku nimele vaidluse

esemesse.

54. Nimetatud tõenditest saab teha järelduse, et kaubamärke „BELII AIST + kuju” (taotluse nr

9801242) ja „BELÕI AIST” (kirillitsas, taotluse nr 9900118) sõnalist osa on kasutatud väga

pikaajaliselt NL-s, mille osaks oli ka Eesti NSV ja alates 1978.a on sellise nimetuse all toodetud

konjakit Moldaavias tööstuslikult ja hageja õiguseellaste kontrolli all. Samal ajal nähtub SL

Õhtuleht 12.07.1999 artiklist „Hispaania Belõi Aist võistleb Moldova omaga”, et Ida-Euroopas

populaarset jooki villitakse kostja müügiosakonna juhataja M.Luha andmeil alates 1999.a

algusest. Brändi tuntust tarbijate hulgas nõukogude ajal Moldaavia päritolu brändina kinnitab nii

nimetatud artikkel kui ka Tarbija24 artikkel „Konjak – hurmav joogielamus”. Siiski ei nähtu

tõenditest hageja kaubamärkide üldtuntus 10.02.1998 seisuga. Samuti ei tulene see Interneti

väljatrükist seisuga 11.01.2008 Liviko Kauplus AS tooteinfo kohta Kanpol reklaamtrükisest,

11.01.2008 Interneti väljatrükist Lukeren Trading OÜ kodulehelt ja Interneti väljatrükist

Everyday.com kodulehelt. Konjunktuuriinstituudi uuring käsitleb turistide poolte enamostetud

alkoholimarke 2002-2003.a ja ei tõenda üldtuntust 10.02.1998.

55. 2003.a G.Kozubi artikkel „Belii Aisti” ajaloost koosmõjus „Infotagi” artikliga „veini- ja

viinatootjad peavad hakkama maksma tasu kaubamärkide kasutamise eest” tõendab, et

kaubamärgi väärtust on vähemalt 22.09.2003 seisuga hinnatud hageja poolt kõige kallimaks ja

„Belõi aist” on moldaavia veini- ja konjakitoodangu sümbol. On ebatõenäoline, et kaubamärk

muutus väärtuslikuks alles 2003.a, kuna kaubamärgi väärtus kujuneb pikaajaliste investeeringute

tulemusel. Tõend ei anna kaubamärgi täpselt väärtust, kuid kohus asus seisukohale, et kaubamärgi

üldtuntuse hindamisel ei olnud hagejal vaja kaubamärgi täpset väärtust määratleda ega tõendada.

Nagu öeldud, saab kaubamärgi üldtuntust hinnata ka ilma vastavaid konkreetseid andmeid (seega

ka vastavaid tõendeid) omamata ja hinnangulise otsusena, kui seda kinnitavad muud asjaolud.

56. Belõi Aisti tuntust 10.02.1998 seisuga Eesti turul või tarbijaskonna osas ei käsitle 23.04.2003

Äripäev.ee artikkel „Kodutu Valge Kurg”, mistõttu ei ole see tõendina asjakohane. Asjaolu, kas

hageja sõnalised ja kombineeritud kaubamärgid on registrisse kantud või nende registreeringud on

tühistatud Moldaavia Vabariigis, Vene Föderatsioonis ja Läti Vabariigis, ei tõenda kaubamärgi

üldtuntust Eestis 10.02.1998 seisuga. Postimehe 18.09.1999 artikkel „Belõi Aisti kaubamärk ajab

maaletoojad tülli” käsitleb küll ligilähedast perioodi, kuid ei käsitle brändi „Belõi Aist” tuntusega

seonduvaid asjaolusid Eesti turul. Siiski võib asjaolust, et erinevad isikud kaubamärgi

registreerimist enda nimele ihkavad järeldada, et kaubamärk on väärtuslik. Postimehe 10.03.2007

artiklist „Isegi vesi on eluohtlik, kui seda liitrite kaupa juua” tuleneb asjaolu, et Belõi Aist on üks

sagedamini võltsitud brändisid Eestis. Kuna artikkel pärineb 2007.a ja sellest ei tulene, mis

ajaperioodil Belõi Aisti on võltsitud, ei ole tegemist asjakohase tõendiga Belõi Aisti üldtuntuse

kohta seisuga 10.02.1998. Samal põhjusel ei ole asjakohaseks tõendiks Tarbijakaitseameti

11.12.2002 kuupäeva kandev artikkel „Avastati üle 200 pudeli võltsitud Belõi Aisti“,

Piirivalveameti 18.12.2002 pressiteade, Äripäev 29.01.2003 artikkel „Toll pidas kinni rekordarvu

võltsitud tooteid”, väljavõte kohtulahendite otsingusüsteemist, mis kajastab kohtulahendeid alates

2006.a.

57. Riigikohtu otsus käsitleb brändi „Belõi Aist” kontrollostu 23.10.2001 ja ajaliselt piiramatut väidet,

et brändi „Belii Aist” puhul on tegemist enim võltsitud alkoholimargiga. Koosmõjus 05.01.1998

artikliga Tarbijakaitseameti kodulehelt „Tarbijakaitseameti töö tulemsutest detsembrikuus”, mille

kohaselt OÜ Unda kaupluses Tallinnas oli müügil konjak „Belõi Aist”, millel puudusid saatelehed

ning konjak oli mittekvaliteetne, saab teha järelduse, et tähisega „Belõi Aist” markeeritud brändit

võltsiti juba enne kostja poolt kaubamärkide registreerimisavalduse esitamist ja et tegemist on

enim võltsitud alkoholimargiga. Eeldusel, et võltsida tasub kaupa, mille järele on turul nõudlus,

võib nimetatust teha järelduse, et „Belõi Aist” brändi oli seisuga 10.02.1998 vastavat liiki alkoholi

tarbivate tarbijate hulgas hästi tuntud Moldaavia päritolu brändina.

58. Väljavõte pealkirjaga „Moldaavia veinid ja konjakid” on üldsõnaline ja sellest ei ole võimalik

välja lugeda, millal konkreetset brändit, kui suurtes kogustes ja kelle poolt toodeti. Tõendis on

esitatud toodete mahus ilma sorte või marke eristamata, samuti on veini- ja konjakisortiment

esitatud ühtse käsitlusena.

59. Pooled ei vaidle selle üle, et „Belõi Aist” konjakit on toodetud erinevates tehastes. Tõendamist on

leidnud, et vastavalt Põllumajandusministeeriumi käskkirjale nr 118 (10.04.1995) anti konjaki

„Belõi Aist” tootmise õigus eksklusiivse õigusena Beltsõ kombinaadile, teistele ettevõtetele tehti

ettekirjutus töötada välja muud konjakimargid. Seega tuleneb nimetatud tõendist ka võimalus, et

kuni 1995.a võisid lisaks Beltsõ kombinaadile toota konjakit ka muud isikud. Hiljem, 1998.a anti

vastavalt käskkirjale nr 79 (15.04.1998) kombinaatidele Kalaraš ja „AROMA” ning vabrikule

„BARDAR” luba toota mõningasel hulgal Divino „Belõi Aisti”. Tõendist konjaki Belõi Aist

tootmise

kohta

Kišinjovi

veini-

ja

konjakikombinaadis

(1984.a

ümber

nimetatud

tootmiskoondiseks Aroma) nähtub, et 1988.a töötati TK-s Aroma, millesse kuulusid Beltsõ VKK,

Tiraspoli VKT ja Kišinjovi VKK, välja konjaki Belõi Aist tootmise lõplikult toimetatud juhend,

selle juhendi alusel töötavad kõik vabariigi konjakitootjad (Kalaraš VKT, AS Aorma, Tirasoli

VKT, Bardari VT ja Beltsõ VKK). Samuti nähtub tõendist, et kõik konjakitehased valmistasid

konjakit Belõi Aist alates 1978.a Moldvinpromi kinnitatud plaanide alusel. Viimatinimetatud

tõendist ei saa teha järeldust, et nimetatud konjaki marki on võimalik toota teiste tehaste poolt

alates 1995.a ilma hageja loata õiguspäraselt. Tõend on samuti teiste tehaste osas ebamäärane nii

tootmise aja, mahtude kui ka selles, kas tootjatel oli luba tootmiseks peale 1995.a. Kuivõrd kostja

poolt esitatud tõendist tuleneb, et konjakit valmistati keskvõimu kontrolli all ja kindlate

tehnoloogiliste juhiste järgi (võrdsetel alustel), puudub alus väita, et „Belõi Aist” muutus seetõttu

kauba liiki näitavaks tähiseks. Ka Moldova Vabariigi Põllumajandus- ja Tööstusministeeriumi

veinivabrik AS Vinaria-Bardar tõendist nr 01-1114/110 nähtuvad tootjad, kes tootsid vaidlusalust

konjakit varasemal perioodil enne 1995.a ja kellel on luba seda teha alates 1998.a, kuid tõendist ei

tulene, kas selleks oli luba või muu õiguslik alus. Tiraspoli veini- ja konjakitehase KVINT tõend

kajastab Belõi Aisti tootmist alates 1963.a kuni 2000.a, samuti tõend veini ja alkohoolsete jookide

valmistamise kohta Kalaraši kombinaadis selgitamata, millisel õiguslikul alusel seda tehti. Need

tõendid ei kinnita ega lükka ümber hageja väiteid, et „Belõi Aisti” toodeti küll erinevate tehaste

poolt, kuid selleks oli hageja õiguseellaste luba. Nimetatut ei kinnita ka 1978.a väljavõte I.Njaugu

teosest „Konjaki ja calvadosi tootmine Moldaavias”, 1981.a väljavõte „Viinamarjaveinide,

konjakite ja kangete alkohoolsete jookide valmistamise tehnilise instruktsiooni kogumik

Moldvinpromi ettevõtetele” ja väljavõte 1993.a väljaandest „Tööstusnäidis. Kaubamärgid”.

60. Eeltoodud tõenditest nende koosmõjus tegi kohus järelduse, et hageja vaidlusalused kaubamärgid

olid

Eestis

10.02.1998

seisuga

üldtuntud

ja

seega

puudub

alus

kostja

märgitud

senioriteedipõhimõtte kohaldamiseks (tulenevalt TÕAS § 65 lg 2 ja kehtiva KaMS § 72 lg 5 ning

43 lg 1). Nimetatu on loogiline, sest üldtuntud kaubamärkidest tulenevad õigused ka ilma neid

registreerimata.

61. Kostja tõlgendab kohtu hinnangul kaubamärgi funktsiooni kitsendavalt, määratledes seda tootjaga.

Kohus asus seisukohale, et kaubamärgiseadusest sellist kitsendust ei sätesta. Varasema KaMS § 4

lg 1 kohaselt mõisteti kauba- ja teenindusmärgina tähist, mida füüsiline või juriidiline isik kasutab

või kavatseb kasutada majandus- ja äritegevuses oma kaupade või teenuste eristamiseks teiste

füüsiliste või juriidiliste isikute samaliigilistest kaupadest ja teenustest. Arvestada tuleb asjaoluga,

et „Belõi Aisti” on toodetud alates 1964.a ja tootvad tehased olid Moldaavia NSV kontrollitavad

ja hallatavad, hiljem Moldaavia Vabariigi omandis.

62. Vaidlust ei ole selles, et Eestisse 1999.a imporditud Belõi Aisti on toodetud erinevate tootjate

poolt, sealhulgas ka kostja poolt vahendatud Destilerias Repullo S.A (Hispaania), Beltsõ

kombinaadi (Moldova) ja Kvint (Moldova) poolt ja nimetatu nähtub alkoholiregistri koosolekute

protokollidest (tl 51-53).

63. Kostja on leidnud, et tulenevalt kaubamärkide „Belõi Aist” laialdasest ja pikaajalisest

kasutamisest erinevate isikute poolt ei suuda tähis täita kaubamärgi funktsiooni (on muutunud

eristusvõimetuks) ja näitab toote liigi nimetust. Varemkehtinud KaMS § 7 lg 2 kohaselt sama

paragrahvi lõike 1 punkte 2, 3 ja 4 ei kohaldata, kui tõendatakse, et kaubamärk on kaubamärgi

registreerimise taotluse (edaspidi ka registreerimistaotlus) saabumise kuupäevaks kasutamise

tulemusena muutunud tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses Eesti

Vabariigis üldtuntuks. Seega puudub vajadus hinnata poolte väiteid osas, kas tegemist on

eristusvõimetu, kauba liiki näitava või tavapärase tähisega, kuna üldtuntud kaubamärkide puhul ei

ole need õiguskaitset välistavaks aluseks. Kaubamärgiekspertiisi tegemine Patendiameti poolt ei

välista kohtu õigust tuvastada hageja kaubamärgi registreerimise absoluutsed õiguskaitset

välistavad asjaolud. Kokkuvõtteks leidis kohus, et hageja nõue tuvastada hageja vaidlusaluste

kaubamärkide õiguskaitset välistavad asjaolud on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

64. Kohus ei uurinud järgmisi käesolevas vaidluses hageja kaubamärkide üldtuntuse tõendamiseks

esitatud tõendeid: TOAK otsust vaidluses OÜ-ga Grape, Moldaavia Vabariigi kohtuotsuseid, kuna

kaubamärgi üldtuntuse tuvastamine ei oma õigusjõudu teistes hilisemates vaidlustes (kehtiva

KaMS § 7 lg 5). Asjaolu, kas hageja sõnaline kaubamärk BELII AIST (nii rumeenia kui

venekeelsena esitatud) on registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina 1999.a, on olnud

registreeritud Euroopa Ühenduse kaubamärgina, millal hageja kaubamärgitaotlused on esitatud ja

kus riikides on need vaidlustatud, ei tõenda kaubamärgi üldtuntust Eestis ega absoluutset

õiguskaitset välistavate asjaolude puudumist Eestis, mistõttu kohus neid poolte poolt esitatud

väiteid ja väidete tõendamiseks esitatud tõendeid ei hinda. Eeltoodud põhjustel on asjasse

puutumatud ka kostja väited selle kohta, et hageja on esitanud Moldova kaubamärgi reg.nr 1171

kohta valeandmeid ja kohus ei analüüsinud vastavat tõendit. Tulenevalt asjaolust, et hagi on

esitatud kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks ja mitte hagita menetluses

TOAK otsuse vaidlustamiseks menetlusnormide rikkumise tõttu, ei andnud kohus hinnangut

poolte väidetele TOAK poolsetele võimalikele menetlusõiguse rikkumistele. Tähendust ei oma ka

TOAK otsus nr 427-o, kuna kohus ei ole TOAK otsusega seotud ja otsus ei käsitle ka käesolevas

menetlusega samaseid asjaolusid. Patendiameti teated menetluse peatamise kohta ei oma vaidluse

lahendamisel tähendust. Kostja pahausksus oma kaubamärkide registreerimistaotluste esitamisel ei

ole käesoleva menetluse esemeks ja kohus sellega seonduvaid hageja väiteid, mh ka kõlvatust

konkurentsist ei hinnanud. Eeltoodust tulenevalt ei hinnanud kohus ka TOAK otsust nr 598-o.

Apellatsioonkaebus

65. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata

uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata või kui ringkonnakohus leiab, et tegemist on TsMS

§ 656 lg 1 p 2 rikkumisega, tühistada otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

66. Kohus on vääralt kohaldanud KaMS § 43 lõiges 1 käsitletud senioriteedipõhimõtet ning rikkunud

tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhjendatuse nõuet. Kohus ei ole arvestanud seadusandja poolt

KaMS § 43 lõikele 1 omistatud tegeliku tähendusega. KaMS § 43 lõige 1 kajastab põhimõtet,

mille kohaselt lähtutakse kaubamärkide registreerimisel „first to file“ põhimõttest, mis tähendab,

et õiguskaitset välistavate asjaolude puudumisel registreeritakse kaubamärk esimesena taotluse

esitanud isiku nimele. Seega on KaMS § 43 lõike 1 eesmärk reguleerida ajaliselt järgnevalt

esitatud registreerimistaotluse menetlemise põhimõtteid, kus prioriteediõigus antakse varasemale

registreerimistaotlusele. Kohus on KaMS § 43 lõike 1 osas kehtiva „first to file“ põhimõtte asemel

kohaldanud vääralt „first to use“ põhimõtet, mis aga Eesti KaMS-s ei kehti.

67. Tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise otsuste tegemine kuulub TÕAS § 34 lõike 1, § 35

lõike 1 punkt 1 ja § 36 lõike 1 kohaselt vaid Patendiameti ainupädevusse. Kohus, asudes

tuvastama hageja kaubamärkide üldtuntust, on ületanud oma pädevuse piire. Lisaks sellele ei ole

kohus vaatamata kostja vastuväidetele põhjendanud, mis alusele tuginedes on kohtul õigus antud

asjas otsustada tööstusomandi esemele õiguskaitse andmisega seotud küsimuste üle, rikkudes

seetõttu ka TsMS § 442 lõiget 8.

68. KaMS 43 lõikes 1 sätestatud „first to file“ põhimõttest lähtuvalt tuleb lahendada kostja

kaubamärgitaotluste kui varasemate kaubamärgitaotlustega seotud küsimused enne hageja

kaubamärgitaotlusi. Kaubamärkidele õiguskaitse andmise otsustamine on Patendiameti pädevuses.

Harju Maakohus, otsustades, et hageja kaubamärkide osas puuduvad õiguskaitset välistavad

asjaolud ning et tegemist on üldtuntud kaubamärkidega, on sisuliselt lahendanud ka küsimuse

kostja kaubamärgitaotluste registreerimise võimalikkuse osas. Seda kohus teha ei saa, sest sellist

nõuet ei ole menetluses esitatud ning sellise asjaolu otsustamine ei kuulu antud juhul kohtu

pädevusse. Kohus oleks pidanud KaMS rakendusätte § 72 lõikele 5 tuginedes kohaldama

Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud KaMS redaktsiooni, hindama registreerimisest

keeldumise aluseid Patendiameti otsuse tegemise ajal kehtinud KaMS redaktsioonist lähtudes ning

alles viimasena kohaldama menetlusnormi. Eeltoodust tulenevalt on kohus vääralt kohaldanud

materiaalõigust.

69. Kuna kaubamärgi taotlused on lisaks hagejale esitanud ka kolmas isik, kelle õigusi selline otsus

mõjutab, siis oleks Harju Maakohus pidanud MOLDOVAS DIVINU RAZOTAJU UN

IZPLATITAJU ASOCIACIJA DIVINS BALTAIS STARKIS-e kaasama menetlusse kolmanda

isikuna. Jättes kolmanda isiku kaasamata, on kohus rikkunud TsMS § 656 lg 1 p 2, mistõttu tuleb

maakohtu otsus tühistada.

70. Kohus on üldtuntud kaubamärkide olemasolu tuvastades vääralt kohaldanud materiaalõigust ning

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on vääralt tõlgendanud Ülemaailmse

Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni liikmesriikide assamblee ühisresolutsiooni nr A734/13

(edaspidi nimetatud Ühissoovitus) artiklit 2. Tuginedes kaubamärgi üldtuntuse tuvastamisel vaid

Ühissoovituse artiklile 2, on kohus jätnud arvestamata KaMS § 7 lõikes 3 sätestatud alustega.

71. Kohus on vääralt käsitlenud kaubamärgi üldtuntuks tunnistamist väärtuse kaudu. Hageja

subjektiivne arvamus, kuivõrd väärtuslikuks ta peab oma kaubamärke, on asjakohatu

kaubamärkide üldtuntuse tuvastamise seisukohast. Kaubamärkide väärtuse hindamine viiakse läbi

kindla hindamismetoodika alusel. Antud juhul tuleb kaubamärgi üldtuntust tõendada 10.02.1998

seisuga ning asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et kaubamärke oleks

väärtuslikuks peetud juba 1998.a.

72. Kohus on vääralt tunnistanud kaubamärgid üldtuntuks põhjendusel, et tegemist oli enim võltsitud

alkoholimargiga. Tõenditest ei tulene kuidagi, et tähisega “Belõi Aist“ markeeritud brändi puhul

oleks tegemist olnud enim võltsitud alkoholimargiga.

73. Kohus on vääralt käsitlenud kaubamärgi funktsiooni ning tõendamata on asjaolu, et Eesti tarbija

teadis kaubamärki kui hageja poolt toodetud Moldaavia päritolu kaubamärki. Veelgi enam, hageja

kaubamärke ei saa pidada üldtuntuks asjas täiendavalt esitatud tõendi alusel.

74. Kohus on lisaks väärale käsitlusele kaubamärgi üldtuntuks tunnistamise osas tuginenud otsuse

tegemisel ka tõenditele, millega ei ole võimalik tõendada asjaolu, et hageja kaubamärkide puhul

oli tegemist üldtuntud kaubamärkidega. Asjaolu, et kaubamärki kasutatakse järjepidevalt ja

aktiivselt, ei tähenda, et märk saavutab sellega suurema tuntuse mistahes muudes märkidega

võrreldes. Kaubamärgi üldtuntus ei ole kaubamärgiga kaasaskäiv ja ülekantav omadus, vaid

igakordselt eraldi tuvastamist vajav asjaolu.

Vastus apellatsioonkaebusele

75. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu põhjendused

76. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS §

657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust

või rikkunud otsust tehes menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega

täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

allpool korrata.

77. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kaebaja väitega, et

maakohus on otsust tehes ületanud hagi piire. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamine kuulub KaMS §

7 lg 1 järgi sõnaselgelt kohtu pädevusse, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi

menetlemisega.

78. Kolleegium ei jaga kaebaja seisukohta, et kohus oleks pidanud kaasama menetlusse MOLDOVAS

DIVINU RAZOTAJU UN IZPLATITAJU ASOCIACIJA DIVINS BALTAIS STARKIS. Lahendi

tegemine käesolevas vaidluses ei võta nimetatud isikult võimalust oma võimalike õiguste

maksmapanekuks. Seni ei ole viidatud isik tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuseid

kahtluse alla seadnud (KaMS § 41 lg 5).

79. Erinevalt kaebajast on kolleegium seisukohal, et maakohus on kohaldanud õigesti KaMS § 43 lg 1

ja leidnud põhjendatult, et kuna hageja kaubamärgid olid enne kostja poolt samade kaubamärkide

registreerimise

taotluste

esitamist

üldtuntud,

ei

takista

asjaolu,

et

kostja

esitas

registreerimistaotluse enne hagejat, hageja kaubamärkide registrisse kandmist.

80. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et maakohus on kohaldanud ekslikult materiaalõigust ning

rikkunud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. KaMS § 5 lg 1 p 1

kohaselt saab õiguskaitset kaubamärk, mis on üldtuntud Eestis tööstusomandi kaitse Pariisi

konventsiooni artikli 6 bis tähenduses. Nimetatud rahvusvahelise lepingu põhimõtteid tuleb Eesti

õigusruumis kohaldada alates Eesti taasühinemisest konventsiooniga 24.08.1994. Konventsiooni

art 6 bis lg 1 sätestab, et liidu liikmesriigid kohustuvad ex officio, kui antud riigi seadused seda

lubavad, või asjast huvitatud isiku taotlusel tagasi lükkama või kehtetuks tunnistama ja keelama

kaubamärgi tarvitamise, kui märk kujutab endast teise märgi taasesitust, jäljendit või tõlget, mis

võib põhjustada tema äravahetamist, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ

tunnistab, et märk on selles riigis üldtuntud kui käesoleva konventsiooni eesõigusi kasutava isiku

märk ja seda tarvitatakse samasuguste või sarnaste toodete jaoks. Säte laieneb ka juhtudele, kus

märgi oluline osa kujutab endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib

põhjustada äravahetamist teise märgiga. Sättega nähakse ette spetsiifiline kaitse kaubamärgile,

mille tunnistab üldtuntuks liikmesriigi pädev organ, kus kaubamärk registreeriti või kus seda

kasutatakse. Seejuures ei sisalda art 6 bis üldtuntud kaubamärgi mõistet ega sätesta kriteeriume

selle kindlaksmääramiseks, vaid jätab liikmesriikidele õiguse otsustada, milline institutsioon on

pädev kaubamärgi üldtuntust kindlaks määrama ja milliste kriteeriumide alusel seda tehakse.

81. KaMS § 7 lg 3 kohaselt arvestatakse üldtuntuse tunnistamisel kaubamärgi tuntuse astet Eestis

kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega analoogiliste kaupade või teenuste tegelike ja

võimalike tarbijate sektoris, nende kaupade või teenuste jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris

või nende kaupade või teenustega tegelevas ärisektoris; kasutamise ja tutvustamise kestust ja

ulatust ning kaubamärgi geograafilist levikut; registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes

riikides ning hinnangulist väärtust. KaMS § 7 lg 4 sätestab, et üldtuntuse tunnistamiseks piisab,

kui kaubamärki tunneb valdav enamus vähemalt ühte KaMS § 7 lg 3 p 1 nimetatud sektorisse

kuuluvatest isikutest. See tähendab, et õiguskaitse saamiseks piisab kaubamärgi tuntusest

vastavate kaupade või teenustega seostuvas tarbimis-, vahendus- või ärisektoris. KaMS § 7 lg 4

sätestatud põhimõtte sätestab ka TRIPS artikkel 16 lg 2, mille kohaselt tuleb üldtuntuse

määramisel arvestada esmalt tegelike ja võimalike vastavat tüüpi kaupade või teenuste tarbijate

sektorit, teiseks isikud, kes tegutsevad vastavat tüüpi kaupade või teenuste jaotusvõrgus ning

kolmandaks äriringkondi, kes tegelevad vastavat tüüpi kaupade või teenustega. Kui kaubamärk on

hästi tuntud vähemalt ühes nimetatud sektoritest, saab tunnistada selle üldtuntust.

82. Erinevalt kaebajast, on kolleegiumi seisukohal, et maakohus on otsuses selgitanud nõutava

põhjalikkusega neid asjaolusid, mis annavad eespool toodud õigusnormide põhjal aluse hagi

rahuldamiseks. Kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud

tõenditele on olnud kolleegiumi arvates seadusekohane ning ringkonnakohtul ei ole alust anda

esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega kujundada nende pinnalt nõuete aluseks olevate

asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Hageja on nõuet esitades

tuginenud kaubamärgi kasutamise kestusele ja ulatusele, s.h levikule Eestis, meediakajastustele,

kaubamärgi võltsimistele ning hinnangulisele väärtusele. Kolleegium jagab maakohtu poolt

uuritud tõendite pinnalt tehtud järeldust, et arvestades 1978.a alanud aastakümnete pikkust

järjepidevust hageja kaubamärgi kasutamisel Moldaavia päritoluga alkohoolsete jookide

tähistamisel ning nende sama kaua kestnud turustamist Eestis, olid kaubamärgid „BELÎI AIST” ja

„BELÕI AIST” (kirillitsas) Eestis üldtuntud enne 10.02.1998, mil kostja esitas Patendiametile

taotlused kaubamärkide registreerimiseks. Erinevalt apellandi seisukohast, on maakohus

kolleegiumi arvates õigesti käsitlenud üldtuntuse tuvastamisel muuhulgas kaubamärgi väärtust

läbi märgi levinud võltsimise, mis viitab kaubamärgi tuntusele. Maakohus on seejuures õigesti

tuginenud Pariisi Liidu assamblee ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO)

liikmesriikide assamblee 34. ühisistungjärgul 20.-29. septembril 1999 vastu võetud

Ühissoovitusele, mis käsitleb üldtuntud kaubamärkide kaitse alaseid rahvusvahelisi õigusnorme.

Ühissoovituse artikli 2 kohaselt võib pädev ametiasutus otsustades, kas kaubamärk on Pariisi

konventsiooni tähenduses üldtuntud, võtta arvesse kõiki asjaolusid, millest võib tuleneda, et

kaubamärk on üldtuntud (m.h kaubamärgi tuntuse või äratuntavuse tase asjaomase avalikkuse

seas, kaubamärgi mis tahes kasutuse kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaubamärgi mis

tahes tutvustamise kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaasa arvatud nende kaupade või

teenuste reklaamimine ja messidel või näitustel esitlemine, mille jaoks kaubamärki kasutatakse,

kaubamärgi mis tahes registreeringu kestus ja geograafiline ulatus või mis tahes

registreerimistaotlus niivõrd, kui need viitavad kaubamärgi kasutusele ja äratuntavusele, juhtumid,

mil kaubamärgist tulenevatele õigustele on antud kaitse, eriti kui pädev ametiasutus on kuulutanud

kaubamärgi üldtuntuks, ning kaubamärgile omistatav väärtus). Ühissoovituse artikkel 2 (c)

sätestab, et tõenditel ei ole ette kindlaks määratud väärtust ega tähtsust, vaid nad alluvad otsustaja

vabale hinnangule.

83. Paika ei pea kaebuse väide, et kohus on jätnud üldtuntuse tuvastamisel kohaldamata kehtiva

KaMS § 7 ja tuginenud vaid Pariisi Liidu assamblee ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi

Organisatsiooni (WIPO) liikmesriikide assamblee 34. ühisistungjärgul 20.-29. septembril 1999

vastu võetud Ühissoovituse artiklile 2. Maakohus on otsuses selgitanud, et kaubamärgi üldtuntuse

tuvastamisel tuleb lähtuda TRIPS artiklist 16 lg 2 ja Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni

artiklist 6 bis. Muuhulgas on kohus otsuse põhistavas osas viidanud kehtiva KaMS § 7 lg-le 5.

84. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja kaubamärkidel on võime üldtuntuse

tähenduses asjaomase avalikkuse silmis hageja tooteid konkurentide kaupadest eristada ja seetõttu

vastavad hageja kaubamärgid varasema KaMS § 4 lg-le 1 ja kehtiva KaMS §-le 3. Tõendeid selle

kohta, et asjaomane avalikkus ei pea tähiseid BELÎI AIST ja BELÕI AIST (kirillitsas)

kaubamärkideks, kostja esitanud ei ole.

85. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda.

Iko Nõmm

Tiit Kollom

Gaida Kivinurm