3-10-1503/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1503

Haldusasi

OÜ Complus Consulting kaebus Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks,

12.04.2010

otsuse

nr

12.2-3/83-20

tühistamiseks ja kohustamiseks 08.04.2010 taotluse

uuesti läbi vaatamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Complus Consulting;

Esindaja: Ravil Khair Al-Din;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus,

Esindaja: Kreet Ruus.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 11.01.2010 korraldusega nr 12.2-3/83-3 kohustas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus (edaspidi maksuhaldur) OÜ-d Complus Consulting kolmanda isikuna andma

maksuhaldurile teavet ja esitama dokumendid. OÜ Complus Consulting edastas

maksuhaldurile nõutud teabe.

2. Maksuhaldur koostas 08.03.2010 NordVision OÜ-le kontrollakti, milles kajastus ka OÜ-lt

Complus Consulting maksumenetluses saadud teave. 08.04.2010 esitas OÜ Complus

Consulting maksuhaldurile taotluse, milles taotles kontrollaktis ärisaladuse avalikustamise

tõttu maksuasjaga tegeleva vanemrevidendi taandamist. 12.04.2010 otsusega nr 12.2-3/83-20

jättis maksuhaldur taotluse rahuldamata. OÜ Complus Consulting esitas maksuhalduri

12.04.2010 otsusele vaide, mis jäeti Maksu- ja Tolliameti 26.05.2010 vaideotsusega nr 6-

1/211-3 rahuldamata.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja leiab, et vanemrevidendi poolt on kontrollaktis põhjendamatult kajastatud kaebaja

konfidentsiaalset infot. Kontrollakti punktis 4.1 on edastatud järgmine informatsioon:

11.01.2010 pöördus maksuhaldur eelkirjeldatud tehingute asjaolude väljaselgitamiseks ja

kontrollimiseks korraldusega nr 12.2-3/83-3 Complus Consulting OÜ poole. Vastuse

korraldusele edastas Complus Consulting OÜ prokurist Maia Kozina maksuhaldurile e-posti

teel. Vastuse kohaselt on Complus Consulting OÜ eksklusiivne Dragonsoft tarkvara

distribuutor Eestis ja Prantsusmaal. Complus Consulting OÜ ja Dragonsoft Security

Associates Inc (Taiwan) vahel on sõlmitud eksklusiivse distribuutori leping nr D09-0825,

mille alusel Complus Consulting OÜ korraldab Dragonsoft tarkvara turustust. Vastusele oli

lisatud ka eelnimetatud leping ja selle alusel väljastatud arve ning arve tasumist kajastav

maksekorraldus. Dokumentidest nähtub, et viidatud leping on sõlmitud 25.08.2009 ning selle

alusel on Dragonsoft Associates Inc 27.08.2009 Complus Consulting OÜ-le arve nr DVM-

PLA-200 90827EEFR summas 13 480 USD, mis on Complus Consulting OÜ poolt tasutud

14.10.2009. Maksuhaldur märgib, et nimetatud summa on mitmeid kordi väiksem summast,

mis sisaldub Complus Consulting OÜ nimel Nordvision OÜ-le Dragonsoft tarkvara

edasimüügi ja kohandamise õiguse eest väljastatud arvel nr CC 021109, mis on 3 755 184

krooni.

4. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodud tekstis on maksuhaldur edastanud Nordvision OÜ-le

kaebaja ja Dragonsoft Security Associates Inc vahelise tehingu ja lepingu eesmärgi, selle

lühisisu, maksumuse ja tähtajad, mille avaldamise ning edastamise keeld tuleneb

maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-st 26. Maksumaksjal on maksukorralduse seaduse

ja kohtupraktika kohaselt õigus sellele, et tema poolt edastatud konfidentsiaalset infot

töödeldakse hoolikalt õigusaktide norme rikkumata. Kaebaja leiab, et viidatud informatsioon

ei olnud seotud Nordvision OÜ äritegevusega (käsitledes üksnes Complus Consulting OÜ

tehinguid kolmanda mitteseotud äripartneriga) ning selle avaldamine ja edastamine ei olnud

vajalik ega asjakohane Nordvision OÜ käibemaksu arvutamiseks. Selle saladuses hoidmiseks

oli kaebajal õigustatud huvi ning maksuhalduril seadusest tulenev kohustus. Kaebaja eeldas, et

tema poolt esitatud dokumentide, tema kohta saadud andmete ning antud vastuste esitamine,

nendega tutvumine ning nende kasutamine on rangelt asutusesisene ning kolmandatel isikutel

puudub juurdepääs nimetatud andmetele.

5. Kaebaja lisab, et taotles vanemrevidendi taandamist, kuid maksuhalduri otsusega jäeti tema

taotlus rahuldamata. Ka vaideotsuses leidis Maksu- ja Tolliamet, et taotlus ei anna põhjust

kahelda maksuhalduri toimingu õigusvastasuses ja erapoolikuses oma ülesannete täitmisel.

Peale vaideotsuse kättesaamist selgus kaebajale, et vanemrevident tegutses Nordvision OÜ

kontrollis Nordvision OÜ endise raamatupidaja vihje alusel, kelle väitel planeerib Nordvision

OÜ õiguserikkumist. Kaebaja leiab, et kogu maksuhalduri tegevus Nordvision OÜ vastu,

millesse oli kaasatud ka Complus Consulting OÜ, oli vanemrevidendi poolt tahtlikult

organiseeritud. Objektiivselt vihje uurimise asemel hakkas vanemrevident tegutsema, olles

kirja poolt mõjutatud, mille tulemusel avaldas ta kaebaja partnerile konfidentsiaalset infot.

Kaebuse esitaja ei välista, et vanemrevident avaldas sihipäraselt ärisaladust, kahjustamaks kahe

äriühingu vahelisi ärisuhteid.

6. Kaebaja rõhutab, et õigusriigi ja õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt ei saa avalik

võim isiku õigusi ja vabadusi suvaliselt piirata. Oma volituste ja pädevuste kasutamisel peab

haldusorgan võtma arvesse kujunenud haldus- ja kohtupraktikat, et vältida maksukohustuslase

olukorra kahjustamist viisil, mida mõistlik inimene ei saa ette näha. Riigikohus on lahendis nr

3-3-1-14-98 märkinud, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida

riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks

vajalikku teavet. Samas rõhutas Riigikohus, et maksuhaldur peab arvestama igaühe õigustega

ning kehtivate seadustega. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendi alusel peab maksuhaldur

kolmandatelt isikutelt saadud teabe töötlemisel ja edastamisel järgima õigusaktides sätestatud

nõudeid ja abinõusid. Kaebajale jääb selle valguses arusaamatuks maksuhalduri seisukoht,

mille kohaselt on kontrollaktis kajastatud üksnes teavet, mille maksuhaldur sai kaebuse

esitajalt, ning esitatud järeldus, et kaebaja pidi eeldama, et maksuhaldur kasutab antud

andmeid,

mistõttu

need

saavad

paratamatult

kättesaadavaks

ka

kontrollitavatele

maksukohustuslasele. Kaebaja leiab, et selline olukord, kus isik on ühest küljest kohustatud

esitama maksuhaldurile kõik andmed (sh ärisaladused) ja teisest küljest jääb isik kaitsmata,

kuna maksuhalduril on õigus meelevaldselt edastada need andmed teistele isikutele, kusjuures

teavet andnud isik peab sellega leppima, on paradoksaalne. Kui isik peaks andmete esitamisest

ärisaladusele viidates keelduma, karistatakse teda sunnivahendi rakendamisega, samas

andmete esitamisel avalikustatakse ärisaladus ning selle sekkumisega kaasnevad ettevõtja

äritegevusele kahjulikud mõjutused.

7. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri tõlgendusega MKS § 26 osas, et nimetatud sättega on

reguleeritud üksnes informatsiooni avaldamine üldsusele. Säte ei seo maksusaladuse kaitset

adressaatide arvuga või kolmandate, asjaga mitteseotud isikutega. Kaebaja leiab, et avaldamise

all peetakse silmas teabe teatavakstegemist mitteõigustatud isikutele, kusjuures piisab sellest,

kui teave avaldatakse ainult ühele isikule. Seejuures peab teabe avaldamine olema ka vajalik.

Kaebaja rõhutab, et maksuhalduril puudus vajadus kajastada kontrollaktis lepingu detaile, sh

ärisaladuse moodustavaid tähtaegu, lepingupooli ja lepingu sisu. Kaebaja viitab ka Riigikohtu

lahendile nr 3-3-1-35-02, mille kohaselt ei pruugi MKS §-s 26 sätestatud nõude rikkumine olla

üksnes isikuõiguse tahtlik ja tegelik kahjustamine, vaid ka tegevus, mis suurendab sellise kahju

tekkimise tõenäosust. Avalikustamisele mittekuuluvaid andmeid sisaldavate dokumentide

saatmine kaebaja äripartnerile suurendab kahtlemata nende sisu avalikuks saamise ohtu.

Maksusaladuse rikkumine tähendab seejuures saladusega kaitstud teabe mistahes viisil

õigustamatut kättesaadavaks tegemist isikule, kes seda teavet ei valda. Kontrollaktis teavet

avaldades seadis maksuhaldur riski alla kaebaja ärihuvid ja suurendas tehingute sisu avalikuks

saamise ohtu. Kaebaja hinnangul ei oma tähtsust, kas maksuhaldur käitus tahtlikult või

hooletusest, kuna määrava tähtsusega on asjaolu, et asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud

teave tehti teatavaks üldsusele ja isikutele, kellel puudub või on piiratud ligipääs nimetatud

andmetele. Kaebaja ei ole edastanud ega soovinud edastada oma tehingute sisu puudutavaid

andmeid Nordvision OÜ-le.

8. Kaebaja leiab kokkuvõtlikult, et sellise praktika õiguspäraseks tunnistamine toob kaasa

olukorra, kus revidentidel on võimalik uurimispõhimõttest lähtuvalt edastada kolmanda isiku

äripartneritele ja konkurentidele ühe maksuasja raames konfidentsiaalset infot, mida viimased

saavad kergesti kasutada, kahjustades sellega kolmanda isiku ärihuve. Haldusorgani tegevus

muutuks kontrollimatuks ja meelevaldseks, rikkudes ettevõtlusvabadust ja moonutades

maksusaladuse kaitse eesmärke. Kaebaja leiab, et eeltoodust tulenevalt oli vanemrevidendi

toiming õigusvastane. Kaebaja viitab, et MKS § 49 lg 1 punkti 3 kohasteks muudeks

asjaoludeks on seega toimingu õigusvastasus ning revidendi kallutatus seoses kirjas esitatud

vihjega. Uurimispõhimõtte meelevaldse rakendamise tulemusena on kaebaja ärihuvid saanud

kahjustada. Arvestades MKS § 56 lõikes 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust on mõistlik

eeldada, et kaebaja ei usalda enam vanemrevidenti ega soovi koostöö jätkumist töökohustusi

rikkuva ametnikuga. Kaebaja viitab, et oma kohustuste täitmisel on maksukohustuslane

lootnud enda seaduslike huvide austamist ja riigile usaldatud andmete kaitsmist. Kaebaja on

eeltoodust tulenevalt seisukohal, et loogilise järeldusena taotleb maksukohustuslane ametniku

taandamist, kui tekib kahtlus ametniku ebapädevuses või erapooletuses. Kaebaja palub seega

kaebus rahuldada, tunnistades maksuhalduri poolt kolmandale isikule kaebaja ärisaladuse

edastamine õigusvastaseks ning tühistada vaidlustatud otsus, kohustades vastustajat kaebaja

taotlust ametniku taandamiseks uuesti otsustama.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab

esiteks, et maksuhalduril on õigus rakendada maksude tasumise õigsuse kontrollimisel

erinevaid meetmeid. Üheks selliseks meetmeks on teabe nõudmine kolmandatelt isikutelt

maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks, sh nõuda nende isikute käsutuses olevate

maksumaksja ja maksu kinnipidaja kohta käivate dokumentide esitamist. Kolmandatel isikutel

on õigus teabe andmisest keelduda, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete

esitamisest keelduda. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei ole seaduse alusel teabe andmisest

keeldunud. Vastustaja juhib tähelepanu, et käesoleval juhul on kaebuse esitajaks kolmas isik,

kellelt maksuhaldur on infot nõudnud. Seega on tegemist kolmanda isikuga maksumenetluses,

mitte maksukohustuslasega MKS § 6 mõttes. Kolmandalt isikult teabe saamist reguleerib

MKS § 61, mitte kaebaja poolt viidatud MKS § 26, mis reguleerib maksumaksjat (Nordvision

OÜ) puudutava informatsiooni salastatust. MKS § 61 alusel toimingute tegemiseks peab

toimuma mõne isiku kontrollimine või on maksuhaldur soovinud isikut kontrollida, kuid see

pole õnnestunud. Vastustaja leiab, et käesolevas asjas on järgitud proportsionaalsuse printsiipi

ja nõutud teavet vaid seotud asja kohta (Nordvision OÜ suhtes viidava maksumenetluse

raames).

10. Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et kolmandatelt isikutelt ärisaladuse sisalduva teabe

nõudmise õiguse kasutamisel peab maksuhaldur arvestama igaühe õiguste ja kehtivate

seadustega. Antud juhul on maksuhaldur ka seda teinud, kuna kolmanda isiku poolt esitatud

infot on kasutatud riikliku järelvalve funktsiooni täitmiseks. Ka näiteks isikuandmete kaitse

seadus, mis reguleerib küll füüsiliste isikute isikuandmete töötlemist, sätestab § 10 lõikes 2, et

haldusorgan võib isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seaduse,

välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga

ettenähtud kohustuse täitmiseks. Maksuhaldur rõhutab, et kaebaja enda poolt edastatud teave

kajastub vaid Nordvision OÜ kontrollaktis ning seda ei ole avalikustatud kolmandatele

isikutele. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu määruses 3-3-1-14-98 on kohus asunud

seisukohale, et MKS-i mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri

kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda

selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik

järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks. Kaebaja ei ole kuidagi

põhjendanud, miks on antud situatsioon erandlik, et piirata maksuhalduri kohustuse täitmist

ning milliste seadusesätete vastu on maksuhaldur eksinud.

11. Vastustaja leiab, et kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et tema enda poolt edastatud

infot ei kasutata maksukohustuslast puudutavas haldusaktis. Vastustaja kordab, et kaebaja ei

viidanud info edastamisel dokumentidel kajastuvale ettevõtte ärisaladusele. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08 märkinud, et kehtivas õiguses puudub ärisaladuse definitsioon ning

viidanud seetõttu Saksamaa Liitvabariigi kohtupraktikale, millele on osutatud ka

karistusseadustiku kommentaaris. Selle kohaselt on ärisaladus asjaolu, mis on seotud

ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja puhul

peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav. Riigikohtu otsuses on

seejuures rõhutatud, et ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks

on vaja võimalikult täpselt avada selle sisu. Riigikohus on pannud tõendamiskoormise

ettevõtjale, kes tugineb ärisaladuse rikkumisele. Riigikohtu eelviidatud otsuses on märgitud,

et üldjuhul peab ettevõtja kindlaks määrama, mis on tema ettevõttes ärisaladus (tegema seda

näiteks töölepingus või sisekorraeeskirjas). Eeltoodust tulenevalt peab ettevõtja ärisaladuse

määratluse teatud ulatuses formaliseerima, et hiljem oleks võimalik tõendada soovi mingit

teavet ärisaladusena kaitsta. Sama põhimõte kehtib ka konkurentsiseaduses, sest

konkurentsiseaduse sätted näevad ette, et ettevõtja peab ise määrama oma ärisaladuse, kuid

vajadusel peab sellist määramist ka põhjendama. Vastustaja leiab eeltoodu põhjal, et kaebaja ei

ole antud juhul kuidagi tõendanud ega põhjendanud, et tegemist on ärisaladusega.

12. Menetlusliku poole pealt peab vastustaja vajalikuks märkida, et vastustaja hinnangul ei ole

kaebaja kaebuses põhistanud põhjendatud huvi olemasolu ega näidanud ära, millise kasu

maksuhalduri toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale annab. Riigikohus on

haldusasjas nr 3-3-1-70-09 leidnud, et halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi

olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti,

toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik

ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks

huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes

vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa

tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub

kaebuse esitaja õigusi. Vastustaja selgitab, et viidatud kohtuasjas leidis Riigikohus, et

halduskohtul tulnuks kaebus jätta tuvastamisnõude osas läbi vaatamata, sest kaebaja pole

tuvastamiskaebuse esitamiseks ära näidanud põhjendatud huvi. Vastustaja viitab ka Riigikohtu

määrusele haldusasjas nr 3-3-1-101-08, milles kolleegium rõhutab, et tulenevalt HKMS § 10

lõikest 3 peab menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Asja kohtuliku

arutamise ettevalmistamisel kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära

näidanud. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema.

13. Vastustaja märgib viimasena, et Complus Consulting OÜ-lt saadud teave omas tõendite

kogumis hindamisel olulist tähendust Nordvision OÜ maksukohustuse kujunemisel ning kõik

asjas tähendust omavad asjaolud, mis mõjutavad maksukohustuse tekkimist, kuuluvad

uurimispõhimõttest tulevalt kajastamisele kontrollitulemuses. Maksuhalduri hinnangul on

revident täitnud Nordvision OÜ kontrolli läbi viies oma igapäevaseid töökohustusi ja olnud

erapooletu. Vastustaja leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebuse esitaja väited ei anna alust

kaebuse rahuldamiseks, kuna maksuhalduri tegevus on olnud õiguspärane ning otsused on

motiveeritud ja põhjendatud.

KAEBAJA JA VASTUSTAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

14. Kaebaja lisas oma täiendavas seisukohas, et vastustaja on küll asunud seisukohale, justkui

oleks kolmandal isikul õigus keelduda ärisaladust sisaldava teabe esitamisest, kuid ei ole

seejuures ära toonud ühtegi seaduse sätet, mis lubaks kaebajal info edastamisest ärisaladuse

olemasolu tõttu keelduda. Kaebaja edastas ärisaladust heas usus, võttes arvesse

haldusmenetluses aktsepteeritavaid lahendusi. Kaebaja lisab, et MKS § 26 ei reguleeri küll

kolmandalt isikult teabe saamist, kuid see ei anna alust väita, et maksusaladuse kaitse ei laiene

kolmandale isikule. Vastustaja on ise viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-14-98, kus on

otsesõnu kehtestatud kolmanda isiku ärisaladuse kaitsmise raamistik. Kaebaja on jätkuvalt ka

seisukohal, et maksuhaldur kasutas infot küll riikliku järelevalve funktsiooni täitmiseks, aga

kaebaja ärisaladuse avaldamine tema äripartnerile oli ülesannete täitmisel ebaproportsionaalne,

rikkudes kaebaja õigusi. Kaebaja rõhutab, et antud kontekstis on kahjustatud pooleks kaebaja

ja kolmandaks isikuks, kellele ei oleks tohtinud ärisaladust avaldada, Nordvision OÜ.

15. Seoses vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei ole tõendanud ega põhjendanud, et tegemist

on ärisaladusega, märgib kaebaja järgmist. Esiteks oli maksuhaldurile saadetud kirjade lõpus

märge, mille kohaselt oli kogu saadetud info konfidentsiaalne. Teiseks on litsentsilepingu igal

lehel kirjas, et tegemist on konfidentsiaalse infoga, mida rõhutab ka litsentsilepingu punkt 18,

mille kohaselt moodustab kõik selles dokumendis sisaldub ärisaladuse. Kolmandaks on

kaebaja veebilehel olemas link konfidentsiaalsusteatele. Kaebaja on seisukohal, et veebilehel

konfidentsiaalsusteate avalikustamisega muutus see siduvaks kõigi isikute jaoks, kes astusid

kaebajaga õigussuhetega. Kaebaja leiab eeltoodu põhjal, et ettevõttes on määratletud

ärisaladus ning maksuhalduri vastupidine seisukoht väär.

16. Kaebaja lisas viimasena tuvastamistaotluse esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu kohta,

et esiteks võimaldab toimingu õigusvastasuse tuvastamine teha revidendi taandamise

küsimuses kindla otsuse. Teiseks soovib kaebaja seaduse ühetaolist kohaldamist ning

kohtupraktika ühtlustamist ehk teada, kas maksumaksjal või kolmandal isikul on õigus

keelduda ärisaladust sisaldava info edastamisest. Õigusselgus selles küsimuses võimaldaks

kaebajal teatava tegevuse või tegevusetusega kaasnevaid tagajärgi ette näha. Kolmandaks

soovib kaebaja esitada tulevikus kahju hüvitamise nõude, kuivõrd kaebaja on seisukohal, et

läbi vahendaja litsentsi ostvale ettevõttele litsentsi alghinna ja müüja teatavakstegemine tekitab

vältimatult kaebuse esitajale kahju. Kaebuse esitaja leiab kokkuvõtlikult, et eeltoodu põhjal

esinevad alused kaebuse rahuldamiseks.

17. Vastustaja pidas vajalikuks lisada, et maksumenetluses kasutatavate tõendite liigid on välja

toodud MKS §-s 59, mille järgi tuleb tõendiks lugeda ka kolmandatelt isikutelt saadud teave ja

dokumendid. Antud juhul oli kontrollitava äriühingu ja kaebaja vahel väidetavalt teostatud

majandustehingud vahetult seotud kaebaja poolt Dragonsoft tarkvara eksklusiivse

distribuutorlitsentsi soetamisega. Vastustaja rõhutab, et korraldus teabe andmiseks väljastati

kaebajale Nordvision OÜ maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.

Korralduses on selgitatud kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ja eesmärk (OÜ

Nordvision kontrollis tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine) ning välja toodud teave ja

dokumendid, mille esitamist peab maksuhaldur selle eesmärgi täitmisel oluliseks. Korralduse

alusel teabe ja dokumentide esitamine on maksumenetluse raames kogutavate tõendite

esitamine, mille alusel otsustab maksuhaldur kontrollitava isiku maksukohustuse üle. Kaebaja

pidi dokumente esitades eeldama, et maksuhaldur ka kasutab antud andmeid, mistõttu saavad

need paratamatult kättesaadavaks kontrollitavale maksukohustuslasele.

18. Vastustaja märgib, et esitatud dokumentidest nähtus hind, millega kaebaja oli Taiwani

äriühingult distribuutorlitsentsi omandanud. Soetatud õigused on eksklusiivsed ning nende

maksumus oli mitmeid kordi väiksem Nordvision OÜ ja kaebaja vahelise tehingu väärtusest,

mis tekitas kahtlust ja arusaamatust kontrollitava äriühingu ja kaebaja vaheliste tehingute

hinna kujunemise osas. Maksuhaldur viitab, et kaebaja, Nordvision OÜ ja veel teised

äriühingud on omavahel seotud juriidilised isikud, kelle vahel toimunud ostu- ja

müügitehingute seas on tuvastatud fiktiivseid tehinguid. Vastustaja lisab, et kummastavalt on

kaebajale ka väga hästi teada Nordvision OÜ kontrollaktis ja maksuotsuses sisalduv.

Maksuhalduri hinnangul on seega loogiline, et kaebajal on juurdepääs Nordvision OÜ-ga

seotud haldusaktidele. Lisaks on Nordvision OÜ esitanud kontrollakti eriarvamuses täpselt

samad vastuväited, mis kaebaja oma kaebuses. Vastustaja palub eeltoodust tulenevalt jätta

kaebus rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

19. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

20. Kohus märgib esiteks menetlusliku külje poolt toimingu õigusvastasuse tuvastamise

taotluse osas, et kohtu hinnangul on kaebuse esitaja väljendanud oma põhjendatud huvi juba

esialgses kaebuses. Kaebuses on kaebaja väljendanud, et ei soovi koostöö jätkumist oma

töökohustusi rikkuva ametnikuga. Kohus leiab, et antud selgitusest ja ülejäänud kaebusest

tulenevalt on kaebaja põhjendatud huvina pidanud silmas preventiivset huvi. Kohus möönab,

et kaebaja ei ole osanud seda otsesõnu väljendada ning ka täiendavas seisukohas märkinud, et

soovib õigusselgust, kuid kaebaja eesmärgina on selgelt tuvastatav huvi selliste (kaebaja

hinnangul õigusvastaste) toimingute edaspidiseks vältimiseks. Kohus lisab, et kuivõrd otsuse

tühistamise taotluse lahendamiseks peab kohus hindama maksuhalduri toimingute

õiguspärasust, omab toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotlus sisulist tähtsust vaid kaebaja

jaoks. Eraldiseisva toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamisel ning selles osas

kaebuse rahuldamisel peab kohus kaebuse rahuldamisel ja toimingu õigusvastasuse

tuvastamisel selle eraldiseisvalt resolutsioonis ära tooma, et kaebajal oleks võimalik efektiivselt

oma õigusi tuvastatuga ka kaitsta. Kohus lisab eelnevale, et kuigi vastustaja poolt vastavatele

kahtlustele tähelepanu juhtimine on kiiduväärt, oleks menetluslikult korrektne esitada kohtule

sellise seisukoha korral vastava kaebuse taotluse osas menetluse lõpetamise taotlus. Sellisel

juhul on kohtul võimalik taotlus lahendada enne asja sisulisse arutamisse laskumist ning

menetlusosalistel selgus sisuliselt lahendatavate taotluste osas. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et

kaebaja on väljendanud enda põhjendatud huvi eraldiseisva toimingu õigusvastasuse

tuvastamise taotluse esitamiseks ning ei pea seetõttu vajalikuks käsitleda pikemalt poolte

sellekohaseid seisukohti.

21. Asja sisulise poole pealt vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas maksuhalduril on õigus

avalikustada kolmandalt isikult saadud teavet maksukohustuslasele, kelle kontrolli raames

kolmandalt isikult teavet saadi. Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas maksuhaldur oleks

pidanud kaebajalt saadud teavet käsitlema ärisaladusena, mille avalikustamine kõikidele teistele

isikutele (sh maksukohustuslasele, kelle kontrolli raames teavet küsiti) on keelatud, olles

maksusaladuse hoidmise põhimõttega kaitstud. Selle tuvastamisest oleneb kokkuvõttes

maksuhalduri ametniku toimingu ja vaidlustatud otsuse õiguspärasus, kuivõrd sellisel viisil

teabe avalikustamise lubatavuse tuvastamise korral on ametniku toiming ja tema taandamata

jätmise otsus õiguspärased. Kohus käsitleb seega esiteks küsimust, kas maksuhaldur oleks

pidanud esitatud teavet käsitlema kaebaja poolt viidatud põhjustel ärisaladusena. Teiseks

tuvastab kohus, kas selle teabe avalikustamine isikule, kelle suhtes viidi läbi maksukontrolli,

oli õiguspärane. Kolmandaks kontrollib kohus, kas vaidlustatud otsus oli ka formaalselt

õiguspärane.

22. Kaebaja poolt esitatud teabe ärisaladusena käsitlemisel on kohtu hinnangul asjakohane

tuua paralleel konkurentsiseaduse (edaspidi KonkS) § 63 lõikega 1, kus on defineeritud

ärisaladuse mõiste. Viidatud sätte kohaselt loetakse ärisaladuseks niisugune teave ettevõtja

äritegevuse kohta, mille avaldamine teistele isikutele võib selle ettevõtja huve kahjustada,

eelkõige oskusteavet puudutav tehniline ja finantsteave ning teave kulude hindamise

metoodika, tootmissaladuste ja -protsesside, tarneallikate, ostu-müügi mahtude, turuosade,

klientide ja edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia

kohta. Ärisaladus ei ole avalikustamisele kuuluv või avalikustatud teave, Konkurentsiameti

tehtud otsus ja ettekirjutus ning Konkurentsiameti peadirektori või Konkurentsiameti muu

ametniku koostatud dokument, millest on ärisaladused välja jäetud. Arvestades, et kaebaja

edastas maksuhaldurile lepingu, kus sisaldus mh teave lepingu poolte, maksumuse ja lühisisu

kohta, võib kohtu seisukoha kohaselt olla tegemist kaebaja ärisaladusega. Seejuures tuleb aga

tähele panna vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-103-08, milles Riigikohus

on märkinud, et üldjuhul peab ettevõtja kindlaks määrama, mis on tema ettevõttes ärisaladus.

Kohus märgib, et kaebaja veebilehel on olemas konfidentsiaalsusteade, milles kaebaja on

kindlaks määranud, mis on tema ettevõttes ärisaladus. Samas ei saa pidada õigeks kaebaja

seisukohta, et konfidentsiaalsusteade on veebilehel avalikustamiseks muutunud kõigi temaga

õigussuhetesse astuvate isikute jaoks siduvaks. Veebilehel avalikustatud teave ei ole kohtu

hinnangul automaatselt siduv kõigile õigussuhetele, mis kaebajal võivad esineda. Seda on

kaudselt möönnud ka kaebaja ise, märkides konfidentsiaalsusteates, et selle eesmärgiks on

konfidentsiaalse teabe avaldamise reguleerimine Complus Consulting OÜ ja teate saaja vahel.

Konfidentsiaalsuskohustus saaks konfidentsiaalsusteate alusel seega tekkida minimaalselt selle

esitamisega teisele osapoolele. Kohus lisab, et veebilehel olevat teavet võib ettevõte ka igal

hetkel oma soovi kohaselt muuta, mistõttu ei seda samuti kolmandate isikute jaoks üksnes

veebilehel avalikustatuna siduvaks pidada.

23. Kohus leiab, et ka kaebaja poolt viidatud e-kirjade lõpus sisalduvat inglisekeelset märget ei

saa pidada kindlaks määratud ärisaladuse kaitsele suunatuks, nagu kaebaja väidab. E-kirja

lõpumärkes sisalduvas tekstis ei ole kaebaja kindlaks määranud, milline osa kirjast võiks

moodustada ärisaladuse. Olenemata sellest, kellele ja millise sisuga e-kiri kaebaja töötaja poolt

saadetakse, sisaldub e-kirjas lõpumärge. Kohus selgitab, et siinkohal tuleb eristada kaebaja

poolt konfidentsiaalseks peetavat infot kaebaja ärisaladusest, mis ei ole kattuvad mõisted.

Kaebaja võib tahta konfidentsiaalsena hoida ka näiteks äripartneritega kohtumise aega ja

kohta, mis ei muuda aga vastava e-kirja sisu ärisaladuseks. Selleks, et käsitleda e-kirjaga

edastavat teavet ka ärisaladusena, oleks kohtu hinnangul kaebaja pidanud lisama sellele

kodulehel avaldatud konfidentsiaalsusteate, millest nähtub ettevõttes kindlaks määratud

ärisaladus ning asjaolu, et e-kirjaga edastatav info on ärisaladusena käsitletav. Seega ei saa

pelgalt e-kirja lõpumärkest teha järeldust, et e-kirja adressaat peab olema aru saanud ja

kohustub hoidma kaebaja ärisaladust.

24. Kohus selgitas varasemalt, et kaebaja poolt edastatud teave võib olla käsitletav

ärisaladusena. Kohus leiab, et käesoleval juhul on lepingu tingimused käsitletavad

ärisaladusena, kuna see tuleneb lepingust endast. Lepingu punktis 18 on selgitatud lepingu

avalikustamispiiranguid ning konfidentsiaalsuskohustust, määrates sellega sisuliselt kindlaks

ärisaladuse ulatuse ja mahu. Seega kuigi kaebaja ei ole maksuhaldurile vastates märkinud, et

tegemist on ärisaladusega, võib teavet vähemalt kaebaja poolt edastatud lepingu osas

ärisaladuseks pidada. Kohus kontrollib seega järgmisena, kas ärisaladuse avalikustamine

ettevõttele, kelle suhtes maksumenetlust läbi viidi, oli õiguspärane.

25. Kohus nõustub kaebajaga selles, et isikul on õigus tema poolt edastatud konfidentsiaalse

info töötlemisele teistes õigusaktides sätestatud norme rikkumata. Kaebaja on õigesti viidanud

ka MKS §-le 26, mille kohaselt võib maksuhaldur avaldada informatsiooni maksumaksja

kohta ainult maksumaksja kirjalikul nõusolekul või seaduses sätestatud juhtudel. Samas on

vastustaja õigustatult tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-14-98, milles Riigikohus märgib,

et maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri

kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda

selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik

järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks. Maksuhalduril oleks seega võimatu

teostada riiklikku järelevalvet, kui kolmandatelt isikutelt saadava info põhjal kuuluks

maksukohustus küll muutmisele, kuid praktiliselt ei oleks maksuhalduril võimalik oma

kohustusi täita, kuna maksukohustuse muutmisele suunatud haldusakti ei ole võimalik

põhistada, kuivõrd sellest nähtuks kolmanda isiku ärisaladus. Kohus on seisukohal, et teise

isiku maksumenetluse raames teabe küsimisel põhineb teabe küsimine eeldusel, et see

mõjutab teise isiku maksukohustust ning seetõttu on antav teave kontrollitavale

maksukohustuslasele kättesaadav. Vastupidine olukord tähendaks, et maksukohustuslasel

puudub teave enda maksukohustuse määramise aluste kohta ning maksukohustuslasel oleks

info puudumise tõttu võimatu sellele vastu vaielda või maksukohustuse alust kontrollida.

Kohus lisab, et ka siinkohal võib tõmmata paralleeli konkurentsiseadusega, mille § 63 lõige 3

sätestab, et konkurentsiameti ametnik võib avaldada ja kasutada ettevõtja ärisaladust, mis on

vajalik konkurentsialase süüteo toimepanemise, käesoleva seaduse või asutamislepingu

artiklite 81 ja 82 rikkumise tõendamiseks. Sellele sarnaselt on ka maksuhalduril

maksukohustuse kindlakstegemisel vajalik selle tõendamine, mis oleks tihti kolmandatelt

isikutelt saadava teabeta võimatu. Kohus leiab, et seadusandja eesmärgiks kolmanda isiku

poole pöördumise regulatsiooni loomisel ei ole olnud sellise olukorra loomine, kus kolmanda

isiku poolt saadavast teabest ei saa tuleneda ühtegi tagajärge.

26. Kohus märgib, et maksuhalduril tuleb kolmandalt isikult teabe nõudmisel arvestada ka

proportsionaalsuse printsiibiga, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda sellist teavet, mille

kasutamiseks puudub vajadus. Käesoleval juhul on maksuhaldur nõudnud teavet, mis

hilisemalt osutus oluliseks maksukohustuse kindlaksmääramisel. Kaebaja on leidnud, et

maksuhaldur on proportsionaalsuse printsiipi rikkunud aga teabe avaldamisega, kuna see oli

ülesannete täitmiseks liigne. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Maksukohustuslasel, kelle

suhtes kontrolli läbi viiakse, on õigus tutvuda maksumenetluse toimikuga. Seega isegi juhul,

kui maksuhaldur oleks kontrollaktis kajastanud andmeid veel lühidamalt, oleks

maksukohustuslasel võimalik ülejäänud kaebaja poolt esitatud teabega tutvuda. Ärisaladuse

avalikustamise osas maksukohustuslasele, kelle suhtes kontrolli läbi viiakse, võttis kohus juba

seisukoha eelnevalt. Kohus lisab, et kaebuses toodud asjaolud maksuhalduri ametniku

erapoolikuse ja emotsionaalsed argumendid ärisaladuse tahtliku avalikustamise kohta ei ole

asjakohased ega kaebaja poolt tõendatud, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta. Kohus

märgib, et maksuhalduril on kohustus esitatud vihje alusel uurida maksukohustuslase tegevust

ning maksuhaldur ei saa jätta menetlust alustamata vaid seetõttu, et vihje ise on emotsionaalne

või kallutatud. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas tõendeid selle kohta, et

maksuhalduri ametnik oleks olnud isiklikult huvitatud asja lahendist.

27. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et maksuhalduri toiming (kaebajalt saadud teabe

avalikustamine maksukohustuslasele, kelle suhtes kontrolli läbi viidi) ja vaidlustatud otsus on

õiguspärased ning kaebuse esitaja väiteid ei anna vastupidisele seisukohale alust. Vaidlustatud

otsuse osas ei ole menetlusosalised selle formaalsele õiguspärasusele vastuväiteid esitanud. Ka

kohtule ei nähtu vaidlustatud otsusest menetlus- ega vormivigu.

28. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei esitanud menetluskulude nõuet, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik