3-09-2847/61 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2847

Haldusasi

W.N.-I. kaebus Eesti Vabariigi poolt tekitatud varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 19.02.2010, 21.06.2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: W.N.-I.

Esindaja: adv. Toomas Laanemaa

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindajad: Aare Hõbe ja Margit Maidla

Arvamuse andmiseks kaasatud organ: Välisministeerium

Esindaja: Viktoria Tuulas

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada W.N.-I. kaebus osaliselt.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks välja varalise kahju eest hüvitis 7912

(seitse tuhat üheksasada kaksteist) krooni.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks välja viivitusintress alates kohustuse

sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast kuni kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise päevani summas 679 (kuussada seitsekümmend üheksa) krooni,

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks välja viivitusintress kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemise päevale järgnevast päevast kuni hüvitise väljamaksmiseni

vastavalt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määrale.

5. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis

15 000 (viisteist tuhat) krooni.

6. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks välja menetluskulu 21 522

(kakskümmend üks tuhat viissada kakskümmend kaks) krooni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4

ja lg 6).

ASJAOLUD

1. Kaebuse esitaja W.N.-I. on Kameruni kodanik, kes elab elamisloa alusel Norra Kuningriigis ning

tegutseb seal füüsilisest isikust ettevõtjana muusikuna ärinime all L. R. N.-I. 03. oktoobril 2008

soovis kaebuse esitaja lennata Oslost Minskisse Estonian Air lennuga Oslo-Tallinn (OV134) ja

Tallinn-Minsk (OV632).

2. Tallinna Lennujaamas kontrollis piirivalveametnik kaebuse esitaja Kameruni passi ning teatas, et

see pole Eestisse reisimiseks kehtiv dokument ning kaebuse esitaja saadeti tagasi Oslosse Estonian

Air lennuga nr OV137 samal päeval kell 18.35.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. W.N.-I. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti

õigusvastase tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja leiab,

et piirivalveametnik käitus teda piirilt tagasi saates õigusvastaselt, kuivõrd kaebuse esitaja

Kameruni Vabariigi pass oli tol ajal Eesti Välisministeeriumi poolt tunnustatud reisidokument.

4. Kaebuse esitaja taotleb hüvitise väljamõistmist otsese varalise kahju eest, mis seisneb erinevates

kulutustes, mille kaebuse esitaja seoses luhtunud Minski-reisiga tegema pidi. Kaebuse esitaja

selgitab, et oli mitu aastat ette valmistanud oma CD-plaadi väljaandmist ning äriplaani kohaselt oli

selle projekti üheks osaks kahe laulu "Down with my clique" ja "Tresasure in you" muusikavideote

uuesti filmimine, mis pidi toimuma 4. ja 5. ning 10. jaa 11. oktoobril Minskis, milleks oli kaebuse

esitaja sõlminud lepingud Valgevene produktsiooniettevõtjaga General Producer's Center ning kahe

modell-tantsija, A. K. L.'i ja A. A. A.'iga. Kaebuse kohaselt sai ta pärast Eesti piirilt tagasi saatmist

lennata Minskisse alles 5. oktoobril 2008, püüdes tekkinud olukorda päästa, ent videote filmimine ei

olnud enam võimalik, kuna see pidi toimuma kindlaksmääratud graafiku järgi 4. ja 5. oktoobril,

mistarvis oli produktsioonifirma rentinud vajaliku varustuse ja hankinud vajaliku tehnilise personali.

Eeltoodu tõttu leiab kaebuse esitaja olevat tekkinud järgmise varalise kahju:

-

kaebuse esitaja lennupiletite maksumus 03.10.2008 reisiks Oslo-Tallinn-Minsk ja

24.10.2009 reisiks Minsk-Tallinn-Oslo summas 3051 Norra krooni;

-

kaebuse esitaja lennupiletite maksumus 05.10.2008 reisiks Oslo-Praha-Minsk ja 24.10.2008

Minsk-Praha-Oslo summas 2920 Norra krooni;

-

kaebuse esitaja Valgevene viisa maksumus summas 100-USDd;

-

modell A. A.'ile makstud tasu 2750.- eurot;

-

modell A. A.’i Valgevene viisa maksumus 105.- eurot;

-

modell A. A.’i lennupiletite maksumus 2885.- Norra krooni reisiks Hamburg-Riia-Minsk

08.10.2008 ning reisiks Minsk-Riia-Hamburg 12.10.2008;

-

modell-tantsija A. K. L.'ile makstud tasu 2200.-eurot

-

modell-tantsija A. K. L.’i Valgevene Viisa maksumus 105.-eurot

-

modell-tantsija A. K. L. lennupiletite maksumus 3704 Norra krooni;

-

kaebuse esitaja, A. K. L.'i ja A. A.’i transport Minski lennujaamast linna ja tagasi kokku 210

eurot;

-

kaebuse esitaja, A. K. L.’i ja A. A.’i majutus Minskis 1770 eurot;

-

Produktsioonifirma General Producer's Center makstud seoses ärajäänud muusikavideote

filmimisega 26 950 USD-d;

-

Kaebuse esitaja poolt Minskis teostatud rahvusvaheliste kõnede maksumus 2419 Norra

krooni;

-

Advokaadibüroole Furholmen makstud õigusabitasu 4875 Norra krooni;

-

Advokaadibüroole Hjort makstud õigusabitasu 15 505 Norra krooni

-

Advokaadibüroole Tehver & Partneid makstud õigusabitasu 2250 Eurot;Kaebuse esitaja

agendile-promootorile B. T.le makstud tasu 25 000 Norra krooni;

-

mitmesugused postikulud 541 Norra krooni;

-

mitmesugused pangaülekandekulud 900 Norra krooni.

5. Kokku taotleb kaebuse esitaja 541 675 krooni ja 55 sendi suurust hüvitist, mis on arvutatud

kaebuse esitamise aja Eesti Panga ametlike vahetuskursside järgi. Kahju tekkimisega seoses selgitab

kaebuse esitaja, et Valgevene Vabariigil puudub välisesindus Norras ning viisa on viisaeeskirjade

kohaselt võimalik osta Minski lennujaamas, mis selgitab, miks hakkas kaebuse esitaja viisa kehtima

alles 05. augustil 2008. Kaebuse esitaja selgitab, et ta on ka varem ja hiljem Valgevenes viibinud,

ning kordagi pole talle viisa andmisest keeldutud. Küüniliseks peab kaebuse esitaja vastustaja

seisukohta, et ta oleks võinud tagasilennuks kasutada juba olemasolevat piletit läbi Tallinna ning

märgib, et sellist käitumist ei oleks saanud kaebuse esitajalt eeldada, kuna teades, kuidas Eesti

piirivalveametnikud olid varem temaga käitunud, oli ilmne oht, et ta saadetakse Eestist tagasi

Minskisse.

6. Modellide tasu maksmist tõendab kaebuse esitaja nendega sõlmitud lepingutega ning tasumist

tõendavate dokumentidega. Mis puudutab transpordikulusid Minski lennujaamast linna, siis

selgitab kaebuse esitaja, et vastavaid kuludokumente ei ole küll säilinud, ent viitab avalikult

kättesaadavale teabele, mille kohaselt puudub lennujaama ja linna vahel bussi- või rongiühendus

ning tuleb linna jõudmiseks kasutada konkreetset standardtasuga transporditeenust. Kantud

majutuskulude osas selgitab kaebuse esitaja, et modellide lennupiletid olid ostetud juba enne

Tallinna Lennujaamas 03. oktoobril 2008 toimunud intsidenti ning kuna ostetud lennupiletite eest

raha ei tagastata, oleks need kulud tekkinud igal juhul. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et

kokkuleppe kohaselt tuli modellidele tasu maksta igal juhul, ka siis kui videovõtete toimumise

tühistamisest teatatakse ette vähem kui 7 päeva.

7. Vältimatuks peab kaebuse esitaja ka General Producer’s Centeri tasu nõuet. Kaebuse esitaja

selgituse kohaselt oli see ettevõte juba teinud kõik ettevalmistused filmimiseks ja kandnud sellega

seoses kulusid. Kaebuse esitaja leiab, et produktsioonifirma poolt nõutav summa tuleb talle

hüvitada sõltumata sellest, et ta ei ole seda nõuet rahuldanud. Siinkohal viitab kaebuse esitaja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lõikele 1 ja § 128 lõikele 3 ning leiab, et kahju ei pea seisnema mitte

üksnes vara vähenemises, vaid võib seisneda ka kohustuste suurenemises.

8. Õigusabikulude näol on kaebuse esitaja selgituste kohaselt tegemist kuludega, mis kaebaja on

kandnud seoses õigusabiga kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõude

esitamiseks ning need on kantud enne käesolevat halduskohtumenetlust, mistõttu ei ole tegemist

menetluskuludega halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 83 mõistes.

9. B. T.le makstud tasu osas selgitab kaebuse esitaja, et tegemist oli agendiks palgatud isikuga, kes

pidi korraldama CD väljaandmist ja müüki ning kellega lepiti kokku juba tehtud, ent muusikavideo

mittevalmimise tõttu asjatuks muutunud töö tasustamine 25 000 Norra krooniga, algselt kokku

lepitud 45 000 asemel.

10. Mis puudutab vastustaja viidet sellele, et portaali www.youtube.com on vastavalt 24.01.2009.a.

ja 06.03.2009.a. üles laetud muusikavideod „Down with my clique“ ja „Tresaure in you“, siis selgitab

kaebuse esitaja, et need on valminud juba 2007. aasta suvel Valgevenes ning just nende laulude

videote uuesti filmimine oli Minskis kavas. Kaebuse esitaja selgitab, et uuesti filmimine oli vajalik,

kuna USA produtsent arvates domineerisid varasemates videotes valge nahavärviga modellid.

11. Lisaks kahju hüvitisele nõuab kaebuse esitaja ka viivisintressi kahjusummalt 541,674.55 krooni

vastavalt VÕS §-le 113 lg 2 alates 02. septembrist 2009.a. kuni kahjuhüvitise tasumiseni.

12. Samuti taotleb kaebuse esitaja kohtu äranägemisel kindlaksmääratavas summas mittevaralise

kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja leiab, et liikumisvabaduse õigusvastase piiramisega, samuti Eesti

piirivalveametnike poolse inimväärikust alandava käitumisega on talle tekitatud hingelist valu ja

kannatusi. Kaebuse esitaja selgitab, et enda kinnipidamisest kuni Norrasse tagasi suunduvale

lennukile saatmiseni pidi ta kokku ligi kuus tundi veetma lennujaama osas, kus tal keelati liikuda

ning kust keelati lahkuda ja kus puudus võimalus kasutada WC-d ja juua vett. Ka märgib kaebuse

esitaja, et ajal, mil ta püüdis ühele piirivalveametnikule selgitada, et Kameruni pass on Eestis

tunnustatud reisidokument, seisid läheduses 2-3 piirivalveametnikku, kes seda pealt vaatasid ja

naersid ning kaebuse esitaja kinnipidamist nägid ka teised reisijad, kes kaebuse esitajaga toimuvat

jälgisid, mis omakorda tekitas kaebuse esitajas alandust, kuna tema arvates pidasid teised reisijad

teda õigusrikkujaks, potentsiaalseks terroristiks või narkokaubitsejaks. Kaebuse esitaja hinnangul oli

tema Norrasse tagasisaatmise üheks põhjuseks tema nahavärv ning piirivalveametnikud olid

rassistlikult meelestatud ning olid tegelikult teadlikud, et käituvad kaebuse esitajat Minski lennule

mitte lubades õigusvastaselt. Viidates Riigikohtu lahenditele 3-2-1-152-09 ja 3-2-1-105-01 leiab

kaebuse esitaja, et sellise mittevaralise kahju olemasolu tuleb eeldada ning selle suurust ei ole

võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Politsei- ja Piirivalveamet peab W.N.-I. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja nõustub, et piirivalveametniku seisukoht, et kaebuse esitaja poolt esitatud

Kameruni passi näol ei olnud tegemist Eesti Vabariigi poolt tunnustatud reisidokumendiga, oli

ebaõige, ent kahju tekkimist ei saa pidada tõendatuks. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole

suutnud esitada veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid, et talle on tekkinud kahju esialgu planeeritust

kaks päeva hiljem Valgevenesse jõudmise tõttu. Esiteks leiab vastustaja, et kaebuse esitaja oleks

võinud kasutada Minsksist tagasilennuks juba olemasolevat piletit ning viibides Valgevenes kuu

aega, oleks tal olnud võimalik saada Eesti välisesindusest kinnitus, et Kameruni pass on Eestis

kehtiv. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, mis põhjusel pidi ta

minema Valgevenesse 19 päevaks kui muusikavideote filmimise plaan ei õnnestunud ning peab

väheusutavaks, et tänapäevaste tehniliste võimaluste juures ei olnud võimalik olukorda muud

moodi lahendada kui ise kohale minnes. Vastustaja leiab, et hiljemalt 04.10.2008 pidi kaebajale

olema üheselt selge, et videote filmimisega ei saa alustada esialgselt planeeritud ajal ning seega

tuleb asjatuks pidada 05.10.2008 lendu Minskisse ja kõiki järgnevaid kulutusi.

14. Ebausutavaks peab vastustaja seda, et paaripäevane viivitus nurjas kogu muusikavideote

filmimise, arvestades, et video-võtetega alustamises lepiti produktsioonifirmaga kokku ligi kolm

nädalat enne võtete algust, mistõttu ei saanud General Producers Centre Ldt olla väga hõivatud.

Samuti leiab vastustaja, et isegi kui kaebuse esitaja pidi maksma modellidele välja töötasud, ei oleks

põhjendatud nende lend Minskisse, neile taskuraha andmine ja majutuse eest tasumine. Vastustaja

hinnangul ei ole tõendatud, et produktsioonifirmale General Producer´s Center oleks makstud

mingisugust tasu ning kahju tekkimine on seega tõendamata, tõendatud pole ka see, et kaebuse

esitaja oleks tunnistanud nõude õiguspärasust. Promootor B. T.le makstud tasu osas viitab

vastustaja sellele, et vastav leping B. T. ja kaebaja vahel on segane ja vastuoluline ning samas ei ole

esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et promootorile makstava tasu vähendamine oleks seotud

sellega, et ta ei saanud täita mingit osa kokkulepitud tööülesannetest tulenevalt vastustaja

õigusvastasest käitumisest, samuti puuduvad tõendid promootorile tasu maksmise kohta.

15. Vastustaja viitab VÕS § 139 lõikele 1 ning märgib, et kaebuse esitaja väited nagu ta oleks

piirivalvureid teavitanud sellest, et kui ta kui ta ei saa samal päeval Minskisse lennata, tekib talle

suur kahju seoses muusikavideote filmimise ärajäämisega, on tõendatama. Samuti leiab vastustaja,

et kaebuse esitaja oleks Tallinna Lennujaamas viibides saanud välja selgitada, millal ta saab uuesti

lennata Valgevenesse ning kas hilinemise korral on veel filmimisega alustamine mõeldav, eitava

vastuse korral oli võimalik leppida kokku uues ajas, mil projektiga saaks jätkata ning kaebaja oleks

saanud suure osa kulutusi, mida ta kaebuses nimetab tekkinud kahjuks, ära hoida kui ta oleks ise

oma asjad jooksvalt ümber korraldanud. Vastustaja on seisukohal, et mõistliku inimesena oleks

pidanud kaebaja suurt ja kulukat projekti planeerides ettenägema võimaluse, et kõik asjad ei pruugi

plaanipäraselt kulgeda (näit. ilmastikust tingitud lendude hilinemised või kehv ilm võtteplatsil) ning

kas jätma ajakavasse väikese nihke võimaluse või korraldama asjad nii, et olukorra muutudes oleks

võimalik tööd teha, kuid esialgu planeeritust veidi erinevalt.

16. Põhjendamatuks peab vastustaja kaebuse esitaja väidet, et ta pidi Tallinna Lennujaamas ootama

üksi ilma WC kasutamise võimaluseta. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja viibis lennujaama

ootesaalis, ega olnud seal üksi ega eraldatud, saalis olid tualettruumid, kauplus ja baar, kust on

võimalik osta juua. Kaebuse esitaja väidet, et teised piirivalveametnikud kaebuse esitaja pihta

naersid, ei pea vastustaja tõsiseltvõetavaks, kuna tegemist oli nö. tipptunniga ning on võimatu, et

sel ajal leidus 2-3 tööst vaba piirivalveametnikku. Vastustaja väitel jääb talle arusaamatuks, miks

arvab kaebaja, et teised reisijad pidasid teda kurjategijaks. Põhjendatuks ei pea vastustaja arvamust,

et kaebuse esitajaga käituti sellisel moel tema nahavärvi tõttu. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et ta ei

ole kaebajale mittevaralist kahju põhjustanud ning juhuks ui kohus peaks siiski leidma, et

mittevaraline kahju on tekkinud, tuleks vastustaja hinnangul juhinduda Riigikohtu otsusest

haldusasjas 3-2-1-11-04, kus leiti, et igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise

kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad

selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Samuti viitab vastustaja

Riigikohtu seisukohtadele kohtuasjades 3-3-1-80-09 ja 3-2-1-11-04.

KOHTU SEISUYKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab et W.N.-I. kaebus on põhjendatud vaid osaliselt. Kaebuse esitaja

kasuks tuleb välja mõista hüvitis tõendamist leidnud varalise kahju ning kaebuse esitajale tema

põhiõiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et

Põhja Piirivalvepiirkonna ametnike tegevus, mis seisnes selles, et 03. oktoobril 2008 ei lubatud

kaebuse esitajal Tallinna lennujaamas minna Minskisse suunduvale lennukile ning saadeti ta selle

asemel tagasi Norra Kuningriiki, oli õigusvastane. Ekslik oli piirivalve seisukoht, et Kameruni

Vabariigi pass, mille kaebuse esitaja piiril esitas, ei olnud Eestisse sisenemiseks kehtiv

reisidokument, kuivõrd 05. mail 2008 oli Eesti Välisministeerium teinud otsuse Kameruni passi

tunnustamise kohta. Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas ja milline varaline ja mittevaraline

kahju kaebuse esitajale vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena tekkis.

18. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4

ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVS § 8 lõikes 1 sätestatakse, et varaline

kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui

tema õigusi ei oleks rikutud. RVS § 13 lõikes 1 sätestatakse aga, et hüvitise suuruse määramisel

arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste

rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning

muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust

tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude

puudumine.

19. Esiteks on kaebuse esitaja leidnud, et hüvitada tuleks 03. oktoobri 2008 lennu Oslo-Tallinn-

Minsk ja 24. oktoobri 2008 lennu Minsk-Tallinn-Oslo piletite maksumus. Kohus nõustub nõude

selle osaga. Kaebuse esitaja on tõendatud lennupileti soetamist (tl. 49). Tänapäeval on tavaline, et

lennupileteid ei vormistata paberkujul, vaid kasutatakse nii-öelda e-pileteid ning reisija pardale

registreerimine ja muud vajalikud toimingud tehakse elektroonilistes andmebaasides olevate

andmete põhjal. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajal Oslo-Tallinn-Minsk-Tallinn-Oslo

lennupiletid olid, kohtule esitatud dokumendilt nähtub lennu aeg, reisija nimi ning pileti

maksumus. Kohtu hinnangul tõendab see piisavalt pileti soetamist ning vastava kulu kandmist.

Kuivõrd ei ole teada mistahes asjaolusid, mis lubaksid arvata, et kaebuse esitajale on pileti ostnud

mõni muu isik ehk et kaebuse esitaja ei ole ise oma lennupiletit soetanud, siis tuleb eeldada, et

vastava kulu on kandnud kaebuse esitaja. Kõnealuse lennupileti soetamise eesmärk, milleks oli

lennata 03. oktoobril Oslost Tallinna kaudu Minskisse ning 24. oktoobril tagasi Minskist Tallinna

kaudu Oslosse, jäi kaebuse esitajal realiseerimata seetõttu, et 03. oktoobril ei lubanud Eesti

piirivalve teda Tallinna lennujaamas Minskisse suunduvale lennukile. Kohus nõustub kaebuse

esitaja seisukohaga, et tekkinud olukorras ei saanud kaebuse esitajalt nõuda, et olles hiljem

Minskisse läinud muul moel, oleks ta pidanud või saanud tagasi Oslosse lennata juba olemasoleva

Minsk-Tallinn-Oslo lennupiletiga 24. oktoobril. Kaebuse esitaja kartus, et sama marsruuti

kasutades võidakse tal jällegi takistada Tallinnast edasilendu, oli asjaolusid arvestades igati

põhjendatud. Seega on vastustaja õigusvastane tegevus põhjustanud kaebuse esitajale 3051 Norra

krooni suuruse kahju, mis vastab kaebuse esitamise ajal kehtinud Eesti Panga päevakursi kohaselt

5652 Eesti kroonile. Selle kahju tekkimist ei olnud kaebuse esitajal mõistlikult võimalik ära hoida

ning seetõttu tuleb see vastustajal kaebuse esitajale hüvitada.

20. Nõustuda ei saa aga vastustaja seisukohaga, et kuivõrd kaebuse esitajal ei olnud 03. oktoobril

2008 kehtivat Valgevene viisat, ei saa väita, et Valgevenesse sisenemine oleks tal sootuks võimalik

olnud. Kaebuse esitaja on tõendanud, viidates Valgevene viisaeeskirjale, et Valgevene viisat on

võimalik taotleda Minski lennujaamas, kuna kaebuse esitaja elukohariigis Valgevene

konsulaaresindust ei asu. Samuti on kaebuse esitaja tõendanud, et on Valgevenes käinud ka varem

ning hiljem ja viisa saamisel ei ole olnud takistusi. Vastustaja väide, et iga riik otsustab suveräänselt,

kelle ta riiki lubab ja kelle mitte, on iseenesest õige, ent antud juhul ei ole siiski teada mistahes

mõistlikku põhjust, mis lubaks arvata, kaebuse esitaja ei oleks 03. oktoobril 2008 Valgevene viisat

saanud.

21. Põhjendatuks ei saa pidada ka vastustaja seisukohta, et vaidlusalused videod on siiski filmitud.

Kaebuse esitaja selgitust, et portaalis www.youtube.com avaldatud videod on filmitud 2007. aastal,

mitte aga 2008. aasta oktoobris kavandatud võtetel, kinnitavad ka esitatud tõendid nagu ettevõtte

„Studio KOMPAS“ direktori e-kiri (tl. 176) ning sellele lisatud failid (tl. 179), samuti kaebuse

esitaja ja ettevõtte „Studio Kopmas“ vahel sõlmitud leping (tl. 205). Usutav on seega kaebuse

esitaja selgitus, et 2008. aasta oktoobris pidi toimuma samade lauluvideote uuesti filmimine.

22. Kohus ei nõustu aga kaebuse esitaja seisukohaga, et hüvitada tuleb kulud, mis seonduvad

sellega, et kaebuse esitaja sõitis Minskisse 05. oktoobril 2008 ning viibis seal 24. oktoobrini 2008.

Kaebuse kohaselt olid filmivõtted planeeritud toimuma 04., 05., 10. ja 11. oktoobril ning

filmivõtted jäid väidetavalt ära põhjusel, et need olid planeeritud konkreetse ajagraafiku järgi ning

kuivõrd võtetega ei olnud võimalik kavandatud ajal alustada, ei toimunud neid üldse. Kohus

nõustub vastustaja seisukohaga, et selle, kas filmivõtete toimumine on võimalik olukorras, kus

kaebuse esitaja jõuaks Minskisse alles 5. oktoobri õhtul (tl. 50 piletiinfost nähtuvalt kell 20:10),

oleks kaebuse esitaja saanud ja pidanud selgeks tegema muul moel kui isiklikult Minskisse sõites.

Ei ole eluliselt usutav, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik asjakohast teavet saada sidevahendite

kaudu. Juhul kui võtete ärajäämise põhjuseks oli tõepoolest see, et võtteid korraldanud

produktsiooniettevõte ei pidanud võimalikuks võtetega alustada muul ajal kui algselt kavandatud,

siis see põhjus oleks kaebuse esitajale ilmselt öeldud kohe, ilma et tal oleks selleks vaja olnud

Minskisse kohale minna. Kaebuse esitaja ei ole seejuures viidanud mitte ühelegi konkreetsele

võtete toimumist takistanud asjaolule, mis oleks ilmnenud pärast seda kui ta Minskisse saabus.

Seetõttu leiab kohus, et kahju, mis seisneb kulus lennupiletile Oslo-Praha-Minsk-Praha-Oslo, oleks

kaebuse esitajal olnud võimalik vältida ning RVS § 7 lg 1 kohaselt ei ole kaebuse esitajal õigust selle

hüvitamist nõuda. Samamoodi oleks olnud võimalik vältida kulu Valgevene viisale.

23. Samamoodi ei saa põhjendatuks pidada nõuet hüvitada kulusid, mis seonduvad kaebuse esitaja

ning modellide A. K. L.’i ja A. A.’i Valgevene viisadega, transpordiga Minski lennujaamast linna ja

tagasi ning nende majutusega Minskis. Sõlmitud lepingu (tl. 24-27) ja lennupileti andmete

väljatrüki (tl.60 ja ) kohaselt pidi A. K. L. saabuma Minskisse 9. oktoobril ning A. A. 8. oktoobril.

Selleks ajaks pidi kaebuse esitajale igal juhul olema selge, et kavandatud filmivõtteid ei toimu ning

modellide viisade, kohapealse transpordi ja majutusega seotud kulusid oleks olnud võimalik

vältida, teatades modellidele võtete ärajäämisest ning paludes neil mitte Minskisse lennata,

vaatamata lennupiletite olemasolule. Asjaolu, et modellidele oleks väidetavalt tulnud tasu maksta

sõltumata võtete toimumisest, e õigusta nende kutsumist Minskisse olukorras, kus oli teada, et

võtteid ei toimu. Seega jättis kaebuse esitaja kasutamata võimaluse kahju tekkimist vältida. Samuti

jääb arusaamatuks, miks jäi kaebuse esitaja Minskisse kuni 24. oktoobrini 2008, kui oli selgunud, et

kavandatud filmivõtted ära jäävad. Ka kaebuse esitaja väited enda ja modellide majutuskulude

kohta on esitatud tõendite pinnalt vastuolulised. Kaebuse esitaja on esitanud kaks arvet (tl. 66-69),

millest esimene on väljastatud 03. oktoobril 2008 perioodiks 03. oktoobrist 24. oktoobrini 2008

xxxxxxxxx asuva korteri kohta ning teine on koostatud 6. oktoobril 2008 ja puudutab eelmisega

samal perioodil korterite xxxxxxxxxx korterite kasutamist. Arvestades, et kaebuse esitaja jõudis

Minskisse 05. oktoobril, ei saa mingil juhul olla põhjendatud majutuse eest tasumine alates 03.

oktoobrist. Samuti nähtub eelpoolviidatud tõenditest, et modellid, keda kaebuse esitaja väidete

kohaselt Minskis majutati, pidid Minskis viibima vaid neli päeva, majutuse arved puudutavad aga

majutust 21 ööks ning neist ei nähtu, et mõnd eelnimetatud korteritest oleks kasutatud vähem kui

21 ööd. Seega isegi teoreetiliselt ei saa arvetel näidatud summa 1770 eurot seonduda üksnes

kaebuse esitaja ja kaebuses nimetatud modellide majutamisega Minskis. Seega ei ole esitatud

tõendite pinnalt võimalik selgitada, keda ja mis asjaoludel neis tõendites näidatud korterites

tegelikult majutati. Tõendatud ei ole ka arvete tasumine ja arvetel näidatud kulude kandmine.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebuse esitaja ja modellide majutuskulude kandmine ei ole

tõendatud ning isegi kui see oleks tõendatud, oleks kaebuse esitajal olnud mõistlikult käitudes

võimalik neid vältida ja seega kahu tekkimine ära hoida. Ka kulutusi, mis seonduvad kaebuse

esitaja ja modellide transpordiga Minskis, samuti modellide viisakulusid, oleks kaebuse esitaja

vältida saanud.

24. Kaebuse kohaselt on kahjuks ka modellide lennupiletite maksumus. A. A. lennupiletite

maksumust tõendamiseks on kaebuse esitaja esitanud piletiandmete väljatrüki (tl. 60) ja

krediitkaardiarve (tl. 65), A. K. L. lennupiletite soetamist soovib kaebuse esitaja tõendada üksnes

viimati nimetatud krediitkaardiarvega. Kohus leiab, et väidetav lennupiletite soetamine ei ole

tõendatud. Piletiandmete väljatrükilt (tl. 60) nähtuvalt on A. A.’i Hamburg-Riia-Minsk-Riia-

Hamburg piletite maksumus 2885 krooni ning lennuettevõtjaks on märgitud Air Baltic,

krediitkaardiarvelt nähtub Air Baltic’iga seotudkulu 2850 krooni. Seega ei saa tegemist olla

tasumisega eelviidatud pileti eest. Samas ei nähtu ei A. A.’iga sõlmitud lepingust (tl. 26), et kaebuse

esitajal oleks kohustus tasuda modelli lennupiletite eest. Seega ei ole tõendatud, et A. A.’i

lennupileti kulu on kandnud kaebuse esitaja. A. K. L. lennupileti olemasolu kohta puuduvad

igasugused tõendid, esitatud krediitkaardiarvelt ei ole võimalik tuvastada, et mõni makse oleks

seotud nimetatud modelli lennupiletiga. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et väidetav kahju, mis seisneb

modellide lennupiletite kulus, ei ole tõendatud.

25. Kaebuse esitaja on kahjuna nimetanud ka modellidele makstud töötasusid. A. A.ga sõlmitud

lepingu (tl. 26) kohaselt oli kokku lepitud töötasuks 2750 eurot (tasu+taskuraha). Kaebuse esitaja

pangakonto väljavõttelt (tl. 54 jj) nähtuvalt on kaebuse esitaja tasunud pangaülekandega 30.

septembri 2008 750 USD (mis vastab päevakursi kohaselt umbes 521 eurole), 10. oktoobril 2008

sularahas 1425 eurot (tl. 52) ja 14. oktoobril pangaülekandega 640 eurot (tl. 56). Kohtu hinnangul

on tasu maksmine tõendatud. Kuivõrd tasu maksmine langeb ajaliselt kokku väidetavalt ära jäänud

võttesessiooniga Minskis, on põhjust uskuda, et makstud raha näol on tegemist kokku lepitud

tasuga vaidlusalustes muusikavideotes mängimise eest. A.K. L.ga sõlmitud lepingu (tl. 25) kohaselt

oli kokkulepitud tasu suuruseks 2200 eurot ning kaebuse esitaja on tõendanud 1000 USD (tl. 54)ja

1385 (tl. 61) euro tasumise. Kohus leiab aga, et tõendamata on nimetatud kulutuste põhjuslik seos

vastustaja tegevusega. Kohus leiab, et asjas esitatud tõendite kogumi pinnalt on eluliselt ebausutav,

et Minskis toimima pidanud videovõtete ärajäämise põhjuseks oli asjaolu, et kaebuse esitaja ei

saabunud Minskisse 03. oktoobril, nagu esialgu plaanitud, vaid alles 5. oktoobril. Kaebuse esitaja

väidet, et võtted ära jäid, kinnitavad iseenesest ka Valgevene produktsiooniettevõtte „Generalnõi

Prodjuserski Tsentr“ kirjad (tl.70 ja 74), ent ühestki kaebuse esitaja poolt esitatud tõendist ei selgu

võtete ärajäämise tegelik põhjus. Asjaolule, et see põhjus on teadmata, on oma

menetlusdokumentides viidanud ka vastustaja, ent kaebuse esitaja ei ole selles osas oma seisukohta

täiendavalt põhjendanud. Asja materjalidest nähtub, et videoklippide filmimine oli kavandatud

neljale päevale: 4., 5., 10. ja 11. oktoobrile 2008. Kuivõrd tegemist oli kaebuse esitaja kui artisti

muusikavideotega, on usutav, et tema isiklik kohal olek kõigil võttepäevadel oli vajalik ning

seetõttu ka usutav, et 4. ja 5. oktoobril võtted võimalikud ei olnud. Küll aga ei selgita see kuidagi,

miks jäid ära kavandatud võtted ka 10. ja 11. oktoobril. Asja materjalidest nähtub, et modellid A.

A. ja A. K. L. pidid Minskisse saabuma vastavalt 8. ja 9. oktoobril, mis tähendab, et vähemalt

nendega seotud võtted pidid olema kavandatud 10. ja 11. oktoobrile. Üldteadaolevalt ei ole filmi

või videot vaja üles võtta stsenaariumi ajalises järjestuses, vaid seda saab teha stseenide/plaanide

kaupa suvalises järjekorras ning lõpuks tervikuks kokku monteerida. Seega ei ole tegelikult teada

ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas võtteid 10. ja 11. oktoobril. Põhimõtteliselt on usutav, et 4.

ja 5. oktoobrile plaanitud võttepäevade luhtamineku tõttu võis kaebuse esitaja kanda teatud

kahjusid ning ebausutav on, et see tingis võtete sootuks ärajäämise. Pigem on usutav, et võtete

ärajäämise põhjus seisnes milleski muus. Siinkohal tuleb märkida, et kui tegelik põhjus olekski

olnud selles, et kaebuse esitaja ei saabunud Minskisse õigel ajal ning see välistas võtete teostamise

muul ajal (olukorras, kus kaebuse esitaja ise jäi Minskisse kahekümneks päevaks ning välismaa

modellid pididki saabuma hiljem), oleks väga ebausutav, et kaebuse esitaja siiski 05. oktoobril

Minskisse sõitnud oleks (teades, et võtted ei toimu). Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et

ebatõenäoliseks tuleb pidada seda, et 04. ja 05. oktoobril kavandatud võtteid ei oleks saanud

korraldad mõnel muul kaebuse esitaja ja produktsiooniettevõtte vahel kokku lepitud ajal, mis

omakorda oleks tekkiva kahju suurust oluliselt vähendanud. Tuleb silmas pidada, et 04. ja 05.

oktoobrile kavandatud võtete jaoks oli lisaks kaebuse esitaja kohalolekule tarvilikud sellised

ressursid, mille eest pidi vastutama kokkuleppe kohaselt produktsiooniettevõte. Eeltoodu tõttu ei

ole usutav, et videote filmimine jäi ära vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu ning seega ei saa

tõendatuks lugeda põhjuslikku seost väidetava kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel.

27. Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse esitaja taotlust hüvitada väidetavalt produktsioonifirma

General Producer’s Center tasu nõue. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse esitajaga selles, et

otsene varaline kahju võib seisneda nii reaalses vara vähenemises kui ka varaliste kohustuste

suurenemises. Kohus leiab aga, et viimasel juhul tuleb hüvitise nõudjal tõendada, et vastav

kohustus on tekkinud ning et see kas on reaalselt sisse nõutav või muutub kindlasti sissenõutavaks

tulevikus. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja ja Valgevene produktsiooniettevõtja pidanud

kirjavahetust (tl. 70-74), milles on juttu kulude hüvitamisest produktsiooniettevõtjale. Milliste

kulude hüvitamist ja millisel õiguslikul alusel produktsiooniettevõtja täpselt nõuab, on teadmata.

Seega ei saa rääkida kindlast ja sissenõutavast nõudest kaebuse esitaja vastu.

28. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja taotlus hüvitada promootor B. T.le makstud tasu.

Kaebuse esitaja on esitanud reklaamikava (tl. 95), milles kaebuse esitaja ja B. T. on kokku leppinud

selles, et viimane teeb teatud toiminguid kaebuse esitaja muusikapalade reklaamimisel. 15.

veebruaril 2010 esitatud kaebuse täienduses (tl. 156 jj) on kaebuse esitaja märkinud, et nimetatud

reklaamikavas on trükiviga ning ettenähtud promoperiood pidi olema 02. jaanuarist 2009 (mitte

01. veebruarist 2008) kuni 30. juunini 2009. Seega lepingu (reklaamikava) kohaselt pidi nö.

promoperiood algama pärast kavandatud videoklippide valmimist. Kuna videoklipid ei valminud,

siis ei ole usutav, et B. T. osutas kaebuse esitajale eelviidatud reklaamikava alusel mingisuguseid

nende videoklippidega seotud teenuseid, mille eest tuli kaebuse esitajal B. T.le tasuda. Teades juba

enne reklaamikavas kokku lepitud töö alustamise aega, et videoklippe kui väidetavalt kogu projekti

seisukohast kesksel kohal olevat elementi ei ole, oleks kaebuse esitajal olnud võimalik leping

lõpetada ja lepingust tulenevatest kohustustest vabaneda. Ei ole mistahes tõendeid selle kohta, et

B. T. oleks osutanud kõnealuse reklaamikava alusel mingisuguseid teenuseid enne 03. oktoobrit

2008. Seega ei ole ka tegelikult teada, milliste teenuste eest on kaebuse esitaja B. T.le tasunud, ent

need ei saanud olla teenused, mille osutamine sai kuidagi sõltuda sellest, et Minskis plaanitud

videovõtted ära jäid.

29. Kaebuse esitaja on taotlenud, et hüvitataks Minskis tehtud rahvusvaheliste kõnede maksumus.

Selliste kulude kandmist või kahju tekkimist ei ole kaebuse esitaja tõendanud ning selleski osas

tuleb kaebus rahuldamata jätta.

30. Kaebuse esitaja on taotlenud ka postikulude ning enne käesoleva kohtumenetluse algust

kantud õigusabikulude hüvitamist. Kohtu hinnangul on tõendatud postikulu 541 Norra krooni

suuruse postikulu kandmine (tl. 85). Samuti on tõendatud, et advokaadibüroo Furholmen on

esitanud kaebuse esitajale arve summas 4875 Norra krooni koos spetsifikatsiooniga (tl. 76-77),

kust nähtub, et tegemist on õigusabiga, mis on seotud käesoleva vaidluse esemeks olevate

sündmustega. Nõustuda ei saa aga kaebuse esitaja väitega, et kahjuna tuleb käsitada ka

advokaadibüroo Hjort teenustele kulunud summasid. Nende summade tasumise kohta on kaebuse

esitaja esitanud küll pangakonto väljavõtted (tl. 105-108), ent tõendamata on, millega seoses on

need maksed tehtud. Seega ei ole võimalik tuvastada, et tegemist on üldse asjassepuutuvate

kuludega. Tõendatud on ka Piirivalveametile nõudekirja koostamise eest tasutud 2250 euro

suurune summa advokaadibüroole Tehver ja Partnerid. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et

eelnimetatud kulude näol ei ole tegemist menetluskuluga HkMS § 83 mõistes, kuivõrd need on

kantud enne kohtumenetluse algust. Kohus möönab, et eelviidatud Advokaadibüroode Furholmen

ning Tehver ja Partnerid on käsitatavad kaebuse esitaja kulutustena kahju suuruse

kindlakstegemisel ja hüvitise nõudmisel. VÕS § 128 lg 3 kohaselt kuuluvad sellised kulud

hüvitamisele mõistlikus ulatuses. Oma nõude maksmapanekuks tehtud kulutuste mõistlikkust

tuleb kohtu arvates hinnata lähtudes nõude tegelikust lõplikust väärtusest ning siinkohal saab

juhinduda analoogia korras kohtumenetluses menetluskulude väljamõistmise põhimõtetest,

eelkõige põhimõttest, et nõude osalise rahuldamise korral rahuldatakse ka menetluskulude

väljamõistmise taotlus proportsionaalselt nõude rahuldatud osaga. Eeltoodut arvestades tuleb

kaebuse esitaja varalise kahju hulka arvata postikulu summas 541 Norra krooni (1002 Eesti krooni)

ning õigusabikulud summas 4875 Norra krooni (9030 Eesti krooni) ja 2250 eurot (35204 krooni)

ehk kokku 45 236 krooni. VÕS § 128 lg 3 kohaselt saab selliseid kahju suuruse kindlaks tegemise

kulusid mõistlikeks pidada mitte rohkem kui 5% ulatuses, arvestades esitatud kahju hüvitamise

nõude tegelikku väärtust (välja mõistetud hüvitise suurust). Seega tuleb vastustajal hüvitada 2260

krooni. 226

31. Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt viivitusintressi välja mõistmist. RVS § 7 lõikest 4 tuleneb, et

kui RVS-iga pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega,

kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVS-ile ka eraõiguse

kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 113 lõikes 1 sätestatakse, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub

kohustus sissenõutavaks kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus leiab, et

viivitusintressi nõudmise õigus on võlausaldajal ka võlgniku deliktivastutuse korral. Viivitusintressi

nõudemise õigust RVS ei välista ning see ei ole vastuolus ka avalik-õiguslike suhete olemusega,

arvestades, et avalik-õiguslike normidega muudes valdkondades on avaliku võimu poolt isiku vara

(raha) kinnihoidmise eest intressi tasumise kohustusi ette nähtud (nt. maksukorralduse seaduse §

116, RVS § 23). VÕS § 113 lõikes 2 sätestatakse, et kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha

maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju

hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus

nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et kahju hüvitamiseks kohustatud haldusorgan tuleb kahjust

teada saanuks lugeda hiljemalt kannatanult kahju hüvitamise taotluse saamisel. Käesoleval juhul ei

ole poolte vahel vaidlust selles, et vastustaja sai kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse kätte 01.

septembril 2009. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevaks on nõude sissenõutavaks

muutumisest möödunud 392 päeva. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadete kohaselt

on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär

enne 1. juulit 2009, enne 1. jaanuari 2010 ja enne 1. juulit 2010 olnud muutumatult 1%. Seega on

VÕS § 113 lõikes 1 nimetatud intressimääraks on 1+7=8% aastas ehk 8:365=0,0219% päevas.

Kohus rahuldab varalise kahju hüvitamise nõude 7912 (5652+2260) krooni ulatuses ning

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja seisuga tuleb vastustajal kaebuse esitaja kasuks intressi

tasuda niisiis 7912x0,0219%x392=679 krooni. Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevale

järgnevast päevast kuni hüvitise väljamaksmiseni tuleb vastustajal arvestada ja tasuda kaebuse

esitajale intressi vastavalt VÕS –s 113 lg 1 sätestatud määras.

32. Kaebuse esitaja on taotlenud ka mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel määratavas

suuruses. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus leiab, et

käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebuse esitaja väärikuse alandamine. Kaebuse esitaja

väited, et teda hoiti ligi kuue tunni jooksul eraldatud ruumis, kus polnud võimalik kasutada WC-d

ega juua vett, ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole usutav, et kaebuse esitaja langes õigusvastase

kohtlemise ohvriks oma nahavärvi tõttu või et piirivalveametnikud tema üle naersid. Kohtuistungil

selgitas tunnistajana üle kuulatud ametnik, et kaebuse esitaja viibis pärast kinnipidamist ja enne

Oslosse tagasi suunduvale lennukile saatmist tavalises ootesaalis, kus olid ka avalikult kasutatavad

tualettruumid. Väärikust alandavaks ei saa iseenesest pidada ka seda, et piirivalveametnikud saatsid

kaebuse esitaja lennukile või et ta oli järelevalve all. Küll aga nõustub kohus kaebuse esitaja

seiskohaga, et tema piiril kinnipidamine ning soovitud sihtkohta edasi lendamise keelamine ja

kohustamine lähtekohta tagasi lendama, on käsitatavad vabaduse võtmisena RVS § 9 lg 1 mõistes.

Vabaduse võtmisena ei peeta selles sättes ilmas üksnes isiku paigutamist mingisugusesse kinnisesse

asutusse (vanglasse, arestimajja, väljasaatmiskeskusesse vms), vaid vabaduse võtmine hõlmab

igasugust liikumisvabaduse piiramist. Antud juhul piirati kaebuse esitaja liikumisvabadust oluliselt:

tal ei võimaldatud sõita soovitud sihtkohta, samuti oli kaebuse esitaja liikumisvabadus oluliselt

piiratud ajal, mil ta ootas enda tagasi saatmist Oslosse. Kohus leiab, et erinevalt varalisest kahjust,

mille tekkimine tuleb tõendada, on mittevaralise kahju tekkimist vajalik üksnes põhistada selliselt,

et kohtul oleks võimalik hinnata kahju tekkimise võimalikkust. RVS § 9 lõikes 1 nimetatud

rikkumiste puhul tuleb mittevaralise kahju tekkimist üldjuhul eeldada. Käesoleval juhul peeti

kaebuse esitaja kinni talle võõras keskkonnas, nö. ümberistumislennujaamas ning takistati tal edasi

lendamist soovitud sihtkohta. On usutav, et selline tegevus, iseäranis arvestades, et selleks ei olnud

mingit seaduslikku õigustust, tekitas kaebuse esitajas üleelamisi, mida saab käsitada mittevaralise

kahjuna. On ilmne, et sellises olukorras hakkab inimene muretsema oma edasise käekäigu pärast

ning on arusaamatuses, miks temaga sellisel moel käitutakse. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada

sedagi, et kaebuse esitaja soovis Minskisse reisida kindlal tööalasel eesmärgil, mistõttu oli

kinnipidamine tema jaks kahtlemata suur probleem. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et

tegemist on olukorraga, kus ka mittevaralise kahju tuvastamise korral ei oleks vaja selle rahas

hüvitamine. Kohus leiab, et käesoleval juhul on mittevaralise kahju rahas hüvitamine mõistlik ja

ainuvõimalik. Kohus leiab, et mõistlikuks hüvitiseks on 15 000 krooni.

33. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt jaotatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebuse esitaja taotles kohtult 541 674, 55 krooni

suuruse varalise kahju hüvitamist, kohtuotsusega rahuldatakse see nõue 7912 krooni ehk umbes

1,5% ulatuses. Kaebuse esitaja on esitanud taotlus menetluskulude väljamõistmiseks koos

menetluskulude kandmist tõendavate dokumentidega, taotledes 117 403 krooni ja 90 sendi suuruse

õigusabikulu, 24 387,71 krooni suuruse dokumentaalsete tõendite tõlkimisega seotud kulu ning

1361 krooni ja 30 sendi suuruse postikulu, samuti 32 084 (sh. 27084 krooni varalise kahju

hüvitamise nõude ning 5000 krooni mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel) krooni

suuruse riigilõivu väljamõistmist. Kuna kaebuse esitaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu

äranägemisel ning kohus selle taotluse rahuldas, tuleb mittevaralise kahju nõudelt tasutud riigilõiv

5000 krooni kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista. Varalise kahju hüvitamise nõude

rahuldas kohus 1,5% ulatuses ning selle nõude esitamisel tasutud riigilõivust tuleb kaebuse esitaja

kasuks välja mõista 406 krooni. Kuivõrd dokumentaalse tõendi saamisega seotud kulud seonduvad

asja materjalidest nähtuvaid varalise kahju hüvitamise nõudega ega puuduta mittevaralise kahju

hüvitamise nõuet, tuleb needki kaebuse esitaja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitamise nõude

proportsiooni alusel ehk 1,5% ehk kokku 366 krooni ulatuses. Õigusabikulud seevastu seonduvad

arusaadavalt nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudega ning nende väljamõistmisel

oleks ebaõiglane lähtuda üksnes varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise määrast, olukorras,

kus mittevaralise kahju hüvitamise nõue on täiel määral (kohtu määratud suuruses) rahuldatud.

HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Arvestades kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude ning kaebuse õiguslikku keerukust, samuti

väidetavalt tekitatud kahju ja esitatud nõude suurust, leiab kohus, et 117 403 krooni suurune

õigusabikulu on ebamõistlikult suur. Sarnase suurusjärgu õigusabikulu on tavapärane keskmisest

oluliselt raskema maksuotsuse vaidlustamise korral, ent käesolev vaidlus sedavõrd keerukas ei ole.

Kohtu hinnangul saaks varalise kahju hüvitamise nõude osas mõistlikuks õigusabikulu suuruseks

pidada 50 000 krooni. Kuna varalise kahju hüvitamise nõue rahuldati 1,5% ulatuses, tuleb kaebuse

esitaja kasuks välja mõista õigusabikulu 750 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (nt.

kui see oleks esitatud eraldi) võiks mõistlikuks õigusabikuluks olla 15 000 krooni. Kuna

mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, tuleb vastavas osas õigusabikulu

kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Seega kokkuvõttes tuleb kaebuse esitaja kasuks vastustajalt

välja mõista 15000+750+366+406+5000=21522 krooni.

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 17.11.2011 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2010. a otsust haldusasjas nr 3-09-2847

Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmise osas ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I.

kasuks välja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 9,27 (üheksa

eurot ja 27 senti) eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti menetluskulud tema enda kanda.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja menetluskulud summas 186,91 (ükssada

kaheksakümmend kuus eurot ja 91 senti) eurot Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse.