3-10-1434/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. september 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1434

Haldusasi

A-M.

L.i

kaebus

ÕVVTK

Tallinna

linnakomisjoni

kohustamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduse läbivaatamiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A-M. L.

Esindaja: v.adv Andres Alaver

Vastustaja: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon

Esindaja: Paulus ja Aldi Alev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A-M. L.i kaebus.

2. Kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama A-M. L.i õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus läbi ja võtma Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra“ punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine tõendeid, mis selgelt

viitavad õigusvastaselt võõrandatud vara eest endisele omanikule (endistele

omanikele) hüvitise tegelikult maksmisele.

3. Mõista ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt A-M. L.i kasuks välja menetluskulu 250

(kakssada viiskümmend) krooni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Eestist 1941. aastal järelümberasujana Saksamaale lahkunud A-M. L. on esitanud avalduse

Tallinnas Kaupmehe 27 asuva õigusvastaselt võõrandatud elamu ning aktsiate tagastamiseks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjoni 14. märtsi 1994 otsusega nr 2052 jäeti avaldus aktsiate osas rahuldamata.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. märtsi 1994 otsusega nr 2053 jäeti rahuldamata avaldus

ka elamu ja maa osas. Mõlema otsuse aluseks oli Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

(edaspidi ORAS), milles sätestati, et omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid

Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras.

2. 12. oktoobril 2006 jõustus Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-3-1-63-05, millega tunnistas

kehtetuks ORAS § 7 lg 3 ning otsuses nr 3-3-2-1-07 märkis Riigikohus, et varem ORAS § 7 lg

3 alusel rahuldamata jäetud avaldused tuleb uuesti läbi vaadata. Senini ei ole A-M. L.i

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust uuesti läbi vaadatud, hoolimata sellest,

et isik on alates 2007. aastast mitmel korral seda nõudnud ning esitanud haldusorganile ka

viimase poolt soovitud täiendavaid tõendeid.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. A-M. L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus teeks ÕVVTK

Tallinna Linnakomisjonile ettekirjutuse vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduse läbi ning langetaks Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993. aasata

määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punkti 19 või punkti 20

kohase otsuse kolme kuu jooksul alates vastava kohtuotsuse jõustumisest, kui ei esine

mõjuvaid põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad.

4. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahenditele kohtuasjades 3-3-1-63-05 ja 3-3-2-1-07 ning

leiab, et tema kui järelümberasuja avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks tuleb

uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitaja hinnangul on ta esitanud ÕVVTK linnakomisjonile kõik

avalduse lahendamiseks vajalikud dokumendid. Kaebuse esitaja hinnangul on menetluse

varasemat kulgu arvestades linnakomisjon ei ole kaebaja avaldust lahendanud mõistliku aja

jooksul. Mis puudutab linnakomisjoni põhjendust, et viivitus on tingitud vajadusest hankida

täiendavaid tõendeid seoses vara võimaliku kompenseerimisega teiste riikide poolt, siis viitab

kaebuse esitaja Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-84-09 ning leiab, et viivitamist ei saa

õigustada sellega, et kompensatsiooni maksmisele viitavaid andmeid on leitud mõne teise

isiku kohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab A-M. L.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist, leides, et viivitus A-M. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

avalduse lahendamisel on õigustatud. Vastustaja selgitab, viidates ORAS § 17 lõikele 5 ning

sellele Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-84-09 antud tõlgendusele, et kuivõrd vaidlusaluse vara

endised omanikud K. A. A. L. ja A. H. L. lahkusid Eestist NSVL Valitsuse ja Saksamaa

Valitsuse vahel 10. jaanuaril 1941 saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV

territooriumilt Saksamaale ümberasustamiseks sõlmitud kokkuleppe alusel, siis tuleb koguda

andmeid selle kohta, kas taotletava vara eest on varasemalt kompensatsiooni makstud.

Vastustaja selgitab samas, et selliste andmete kogumine on keerukas ning selleks tuleb uurida

erinevaid allikaid, kus võib olla viiteid hüvitise maksmise kohta, mis kindlasti ei ole

formuleeritud „õigusvastaselt võõrandatud vara eest“.

6. Vastustaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus on pidevalt olnud kirjavahetuses

Rahandusministeeriumiga, eesmärgiga saada vajalikku informatsiooni 1941. aastal Eestist

lahkunud isikute võimaliku kompensatsiooni saamise kohta. Vastustaja kirjeldab

asjassepuutuvate andmete kogumist järgmiselt:

Tallinna Maa-amet edastas 15. septembri 2008 Rahandusministeeriumile ümberasujate nimekirja,

kelle kohta sooviti kompensatsiooni saamist kontrollida ning selles olid ka K. A. A. L. ja A. H. L..

Rahandusministeerium edastas 4. veebruaril 2009 Tallinna Linnavalitsusele esimesed materjalid

teatud hulga ümberasujate kohta.

2. märtsil 2009 palus Tallinna Linnavalitsus Rahandusministeeriumil jätkata Saksamaal asjaomaste

arhiivide kaasaabil ümberasujatele kompensatsioonide maksmise asjaolude väljaselgitamist ning

paluti välja nõuda kõik asjassepuutuvad tõendid, et Eestis vara tagastamist korraldavatele

omavalitsustele oleks loodud eeldused vara tagastamise avalduste õiguspäraseks lahendamiseks.

31. märtsi 2009 kirjas selgitas Rahandusministeerium Tallinna Linnavalitsusele oma seisukohta

olemasolevate tõendite kohta.

Tallinna Linnavalitsuse 30. aprilli 2009 kirjas Rahandusministeeriumile märgiti, et Saksamaa

Liitvabariigi Riigiarhiivi vastus Rahandusministeeriumi järelepärimisele kinnitab kompensatsiooni

maksmise regulatsiooni reaalset toimimist, kuid on liiga pealiskaudne, otsustamaks, kas nimekirjas

märgitud isikud on saanud kompensatsiooni.

Rahandusministeerium vastas 13. mai 2009 kirjas Tallinna Linnavalitsusele, et Riigiarhiivist koos

arhiividokumentidega saadetud Saksa õigusakti koopia on küll oluline infoallikas, mõistmaks

ümberasujatele lepingujärgselt ettenähtud naturaalhüvitiste määramise põhimõtteid ja korda, kuid

sellest on vähe abi konkreetsete isikute puhul hüvitise saamise tuvastamisel.

Rahandusministeerium edastas 18. juunil 2009 Tallinna Linnavalitsusele Saksamaa Riigiarhiivilt

saadetud vastuskirja arhiivipäringule koos andmete ja leitud arhiividokumentide koopiatega 117

isiku kohta, teatades ühtlasi, et ministeerium saatis 3. juuni 2009 Riigiarhiivile täiendava nimekirja

28 isiku nimega.

Tallinna Linnavalitsuse 26. juuni 2009. a kirjas Rahandusministeeriumile märgiti, et hädavajalik on

jätkata andmete kogumist konkreetsetele isikutele hüvitiste maksmise asjaolude tuvastamiseks

ning Rahandusministeeriumi 8. juuli 2009 kirjas nõustuti sellega. Tallinna Linnavalitsus on

Rahandusministeeriumi poole vastavasisuliste küsimustega pöördunud veel 1. detsembril 2009 ja

25. jaanuaril 2010.

30. juunil 2010 pöördus Tallinna Linnavalitsus Saksamaa Bundesarchivi poole taotlusega

väljastada dokumente, mis sisaldavad Eestisse jäänud varade eest kompensatsioonide taotlemist ja

saamist, vastavas nimekirjas on ka K. A. A. L. ja A. H. L..

7. Vastustaja selgitab samuti, et Tallinna Linnavalitsus on sõlminud käsunduslepingu

professor P. J.ga Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis

olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud varade eest kompensatsiooni

maksmise asjaolude väljaselgitamiseks. Vastustaja selgitab, et käesolevaks ajaks on professor

P. J. aruanne valminud ning aruande materjalid hulgas leidus dokumente, et õigusvastaselt

võõrandatud vara osas on kompensatsiooni taotlenud K. L. ning koostatud on ka kahjude

arvestus, ent puuduvad konkreetsed dokumentaalsed tõendid kompensatsiooni maksmise

kohta ning seetõttu on vajalik jätkata tõendite kogumist arhiividest. Vastustaja selgituse

kohaselt on selleks sõlmitud käsundusleping OÜ-ga Fontes Iuris. Vastustaja leiab, et senine

asjassepuutuvate andmete kogumine on olnud tõhus, ent otsuse tegemine on võimatu enne

täiendavate andmete saamist. Vastustaja hinnangul on ebareaalne jõuda tõendite kogumisega

lõpule kolme kuu jooksul.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab et A-M. L.i kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus teeb

ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettekirjutuse vaadata A-M. L.i õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus läbi ning teha avalduse kohta otsus kolme kuu

jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei leita konkreetseid tõendeid selle

kohta, et vaidlusalune vara on varem kompenseeritud ORAS § 17 lg 5 mõistes.

9. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et kaebuse esitaja vanemad lahkusid 1941. aastal

Eestist Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingu alusel nö. järelümberasujatena.

Samuti

pole

poolte

vahel

vaidlust

selles,

et

kohtuasjades

nr

3-3-1-63-05

ja

3-3-2-1-07 tehtud Riigikohtu otsustest tulenevalt tuleb ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonil A-

M. L.i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus uuesti läbi

vaadata. Pooled ei vaidle põhimõtteliselt ka selle üle, et Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seaduse (ORAS) § 17 lg 5 välistab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise õigustatud subjektile, kui vara on juba tagastatud või kompenseeritud.

Haldusasjas 3-3-1-48-09 asus Riigikohus seisukohale, et ORAS § 17 lõikes 5 nimetatud

kompenseerimisena võib kõne alla tulla ka õigusvastaselt võõrandatud vara eest

kompensatsiooni maksmine välisriigis, Saksamaale ümberasujate puhul eelkõige Saksamaal.

Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil on alust avalduse

läbivaatamisega viivitamiseks ning kas seda viivitust saab õigustada sellega, et komisjon

soovib koguda täiendavaid tõendeid veendumaks, et vara, mille tagastamist kaebuse esitaja

taotleb, ei ole vara võõrandamisaegsele omanikule Saksamaal juba kompenseeritud.

10. Saksamaale ümberasunud isikute vara tagastamise avalduste läbivaatamisega seotud

küsimusi on kohtud viimastel aastatel korduvalt lahendanud. Haldusasjades nr 3-09-238 ja nr

3-09-494 on Tallinna Ringkonnakohus määranud vastustajale avalduse läbivaatamiseks

kolmekuuse tähtaja. Nimetatud tähtaega on kohtud pidanud igati mõistlikuks ajaks, mille

jooksul tuleb vastustajal kas leida tõendid, mis kinnitavad tema arvamust, et vara endine

omanik võib olla vara eest kompensatsiooni saanud või siis konstateerida, et selliseid tõendeid

ei ole võimalik saada. Käesolevas asjas on vastustaja põhjalikult selgitanud Tallinna

Linnavalitsuse ja Rahandusministeeriumi ning Saksamaa arhiivide vahelist suhtlust seoses

ümberasunud isikutele vara võimaliku kompenseerimisega. Kohus leiab, et isegi kui möönda,

et Saksamaalt saadud andmete põhjal võib oletada, et teatud isikud Eestisse mahajäänud

(nõukogude võimu poolt õigusvastaselt võõrandtaud) vara eest mingisugust kompensatsiooni

said, siis puuduvad senini mistahes tõendid selle kohta, et reaalselt oleks sellist

kompensatsiooni oleks saanud kaebuse esitaja või tema vanemad (vaidlusaluse vara endised

omanikud). Samas on vastustaja viidanud Saksamaa arhiividest leitud tõenditele, mis viitavad

sellele, et K. L. on vara eest Saksa riigilt kompensatsiooni taotlenud. Kaebuse esitaja ei ole

sellele väitele ning vastustaja poolt esitatud tõenditele kohtu poolt määratud tähtaja jooksul

vastu vaielnud. Kohus leiab siiski, et andmed selle kohta, et järelümberasujana Eestist

lahkunud isik on Saksa riigilt kompensatsiooni taotlenud, ei kinnita seda, et vara on talle

kompenseeritud. Kompensatsiooni saamiseks avalduse esitamine ning mingisugused

arvutused võimaliku kompensatsiooni suuruse kohta ei ole aluseks vara tagastamata või

kompenseerimata jätmisel ORAS alusel. Kohus leiab, et vastustaja poolt esitatud tõenditega

õigustada määramatut viivitamist kaebuse esitaja avalduse läbivaatamisel, nagu ei saaks seda

õigustada ka väitega, et pole selgesõnalist kinnitust selle kohta, et vara endistele omanikele

kompensatsiooni maksmist puudutavad tõendid puuduvad. Selline õigustus haldusakti

andmisega viivitamisel tähendaks sisuliselt seda, et haldusorgan soovib otsuse tegemist edasi

lükata sooviga leida tõendeid negatiivse asjaolu tõendamiseks. Negatiivse asjaolu tõendamine

on aga praktikas sageli võimatu. Seega põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse esitaja

veendumusega, et vastustaja on otsuse tegemise määramatult edasi lükanud. Pelgalt võimalus,

et taotletava vara endine omanik võis selle eest kompensatsiooni saada, sellist viivitust ühelgi

juhul ei õigusta.

11. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vastustajal ei ole põhjust A-M. L.i avalduse läbivaatamisega

viivitamiseks. Aega on vastustajal olnud soovitud tõendite hankimiseks piisavalt. Siinkohal

märgib kohus, et tõendeid selle kohta, kas vara võidi selle endisele omanikule Saksamaal

kompenseerida, oleks vastustajal olnud võimalik asuda hankima kohe pärast vara tagastamise

avalduse saamist. ORAS § 17 lõikes 5 sätestatud põhimõte, et varem kompenseeritud vara

tagastamisele ega kompenseerimisele ei kuulu, oli sätestatud juba ORAS-e vastuvõtmisel.

Lisaks sellele on Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-2-1-07 kohtuotsuse, kus sõnaselgelt anti

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikele komisjonidele

juhis ümberasujate vara tagastamise avalduste (uueks) läbivaatamiseks, tegemisest käesoleva

kaebuse esitamise ajaks möödunud üle 2 aasta. Siinkohal viitab kohus ka Tallinna

Ringkonnakohtu 19. mai 2010 otsusele nr 3-02-18, kus leiti, et (avalduse läbivaatamise)

mõistliku aja pikkus ei sõltu sugugi sellest, kui pikaajaline on arhiividest päringute tegemine

või kui keerukas asjakohane uurimistöö, vaid sarnase avalduse lahendamiseks vajalike

toimingute tegemiseks tavapäraselt kuluvast ajast.

12. Kohus leiab siiski, et vastustajat ei saa kohustada taotletud otsuse viivitamatuks

vastuvõtmiseks, vaid vastustajale tuleb anda otsuse vastuvõtmiseks tähtaeg ehk nii-öelda

viimane võimalus asjassepuutuvate tõendite kogumiseks. Kuigi kohus asus eelpool seisukohal,

et nüüdseks on vastustajal tegelikult olnud tõendite hankimiseks piisavalt aega, oleks

ebaõiglane vastustajalt täiendavate tõendite kogumise võimalus päevapealt ära võtta. Siinkohal

ei ole vaidlust iseenesest selles, et alates 2008. aasta septembrikuust on Tallinna Linnavalitsus

põhimõtteliselt pidevalt tegelenud nende tõendite otsimisega. Varasemates sarnastes asjades

on kohtud pidanud mõistlikuks kolmekuulist tähtaega. Nii võiks see olla ka käesoleval juhul.

See tähendab, et vastustajal on kolm kuud aega, et koguda kõik asjassepuutuvad tõendid ning

teha A-M. L.i avalduse kohta otsus. Kolmekuulise tähtaja ületamine on õigustatud üksnes

juhul kui vastustaja on selle aja jooksul saanud uusi tõendeid, mis selgelt ja konkreetselt

viitavad sellele, et vaidlusaluse vara eest on endisele omanikule ka tegelikult kompensatsiooni

makstud. Selliste tõenditena tulevad kõne alla üksnes tõendid, millest üheselt nähtub, et

konkreetne isik on reaalselt saanud hüvitise konkreetse Eestisse maha jäänud vara eest.

Mistahes muud andmed selle kohta, et üldiselt võidi sarnaseid kompensatsioone saada või et

konkreetse vara endised omanikud on mingisuguseid hüvitisi taotlenud või et kusagil võivad

veel olla arhiivid, mille avarustes võib teatud dokumente sisalduda, ei õigusta avalduse

läbivaatamisega täiendavat viivitamist. Eeltoodud põhjustel oleks ekslik arvata, et vastustajal

ongi kogu menetluse käigus olnud vajalike tõendite leidmiseks aega vaid kolm kuud. Nagu

eelpool märgitud, oleks vastavate tõendite otsimisega võimud alustada varem, samuti oleks

vajaduse korral pidanud selleks, et menetlus mõistliku aja jooksul läbi viia, rakendama

asjaomaste tõendite otsimiseks täiendavaid ressursse. Liiatigi tuleb märkida, et ainuüksi

käesoleva kaebuse vastustajale kättetoimetamisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni on

möödunud enam kui kolm kuud.

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse

esitaja on taotlenud kaebuse vastustajalt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist.

Riigilõivu tasumine on tõendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista

menetluskuluna 250 krooni.

Kristjan Siigur

kohtunik