3-10-1010/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. september 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1010

Haldusasi

FIE T. J. kaebus Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010

otsuse nr 21 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 27. augustil 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: FIE T. J.

Vastustaja: Koeru Vallavolikogu

Esindaja: Jaanika Aava

Kolmas isi: OÜ Abaja Farm

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada FIE T. J. kaebus.

2. Tunnistada Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsus nr 21 „Ettepaneku tegemine

vaba põllumajandusmaa maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saaja

kinnitamiseks“ õigusvastaseks.

3. Teha

Koeru

Vallavolikogule

ettekirjutus

vaadata

vaba

põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse saamise avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) osas uuesti läbi ning

teha asjas uus otsus.

4. Mõista Koeru Vallavolikogult T. J. kasuks välja menetluskulu 250 (kakssada

viiskümmend) krooni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud

õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

korras

tehtud

lahendi

kuulutamisest

arvates

esitada

apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS §

28; § 31 lg 4 ja lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. FIE T. J. esitas 20. aprillil 2009 Koeru Vallavalitsusele avalduse Koeru Vallas Abaja külas

asuva vaba põllumajandusmaa (maatükk nr 3, Kaasiku) kasutusvaldusse saamiseks. Sama maatüki

kasutusvaldusesse saamiseks esitas ka OÜ Abaja Farm. 28. jaanuaril 2010 arutas Koeru

Vallavolikogu maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmist ning volikogu protokolli kohaselt esitas

volikogu liige A. K. otsuse eelnõu kinnitada maatüki nr 3 kasutusvaldusesse saajaks FIE T. J..

Volikogu otsuse protokolli kohaselt hääletas selle eelnõu poolt 2, vastu 9 ning erapooletuks jäi 1

volikogu liige. Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 istungil otsustati maatüki nr 3 kasutusvaldusesse

saajaks kinnitada Abaja Farm OÜ ning see vormistati Koeru Vallavolikogu sama kuupäeva kandva

otsusena nr 21.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. T. J. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010

otsuse nr 21 tühistamist, leides eelkõige, et otsus on põhjendamata ning seega õigusvastane, kuna

sellest ei nähtu, millistest kaalutlustest lähtudes on otsus tehtud ning miks on vallavolikogu eelistanud

OÜ-d Abaja Farm kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja viitab seejuures asjaolule, et vallavolikogu viivitas

kõnealuse maa kasutusvaldusesse andmiseks ettepaneku tegemisega, põhjendades seda taotlejate

vahelise kokkuleppe puudumisega. Samas toob kaebuse esitaja välja, et konkureeriva avalduse esitaja

OÜ Abaja Farm juhataja on K. A. on ühtlasi vallavolikogu maaelu- ja keskkonnakomisjoni esimees

ning kaebuse esitaja on põhjendatud kahtlus, et vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole lähtutud

objektiivsetest kaalutlustest. Kaebuse esitaja märgib samuti, et kuigi vallavolikogu 28. jaanuari 2010

istungil maatüki nr 3 kasutusvaldusesse andmist arutati ning protokolli kohaselt ka otsus vastu

võeti, ei vormistatud seda otsust. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ka

seetõttu, et Abaja Farm OÜ ei kasutanud otsuse tegemise ajal antud maatükki õiguslikul alusel,

kuna maavanem ei saanud Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr 169 „„Maareformi seaduse" §

31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord" § 4 lg 3 punkti 2 kohaselt peale

avalikku väljapanekut anda maad ajutiseks kasutamiseks. Kaebuse esitaja toob ka välja, et erinevalt

temast ei ole OÜ Abaja Farm Abaja maatüki nr 3 piirinaaber ega füüsilisest isikust ettevõtja, mistõttu

ei olnud maareformi seaduse § 233 lõikes 6 sätestatud alust OÜ Abaja Farm eelistamiseks.

3. Kohtumenetluse käigus vastustaja poolt esitatud põhjendustega (vt. allpool) kaebuse esitaja ei

nõustu, olles esiteks seisukohal, et tema töötamine palgatööl ei välista tegutsemist

põllumajandussektori füüsilisest isikust ettevõtjana. Kaebuse esitaja ei nõustu ka väitega, et nagu

õigustaks vaidlustatud otsuse tegemist see, et põllumajanduslik tootmine ei ole kaebuse esitaja

igapäevaseks

tegevuseks,

kuivõrd

kaebuse

esitaja

soovibki

maad

saada

selleks,

et

põllumajandusettevõtlust arendada. Kaebuse esitaja selgitab, et kuigi varasem ettevõtlusega

tegelemine ei ole maatüki kasutusvaldusse andmisel seadusest tulenevalt oluline, teenis kaebuse

esitaja 2008. aastal füüsilisest isikust ettevõtjana 500 ning 2009. aastal 83 400 krooni. Kaebuse

esitaja leiab ka, et maa kasutusvaldusesse andmise otsustamisel ei saa olla tähtsust sellel, et

taotleja on varem enda omandis olnud põllumajandusmaad müünud. Samas selgitab kaebuse

esitaja, et müüs 2006. aastal ühe kinnistu selleks, et osta asemele suurem ning ettevõtluseks

sobivam kinnistu. Kohaseks ei pea kaebuse esitaja ka põhjendust, et ta on kogu enda omandis

oleva põllumajandusmaa välja rentinud, kuna tema omandis olevast Xxxxxxxx maaüksusest, kus

on haritavat maad umbes 10, 29 ha, on tähtajaliselt välja renditud 8,67 ha ning välja rentimise

põhjuseks asjaolu, et maa ei jääks sööti, kusjuures lepingu tähtaja lõppemisel kavatseb kaebuse

esitaja seda ise kasutama hakata. Kohatuks peab kaebuse esitaja ka põhjendust, et Abaja Farm

OÜ on teinud maa harimiseks kulutusi, kuna see asjaolu ei anna seaduse kohaselt eelisõigust maa

kasutusvaldusesse saamiseks.

4. Kaebuse esitaja selgitab, et 25. mail 2010 sõlmitud kokkulepe kaebuse esitaja ja Abaja Farm

OÜ vahel sündis selliselt, et kaebuse esitajale anti teada, et Abaja Farm OÜ omab juba

seaduslikku eelisõigust ning kui kaebaja soovib mingitki osa Kaasiku maaüksusest kasutama

hakata, on tal võimalus sõlmida selleks enne volikogu istungit kokkulepe, mis tähendab, et

kaebaja viidi eksitusse. Samas toob kaebuse esitaja välja, et selle kokkuleppe olemasolu ei oma

tähtsust, kuna ka vaidlusaluses otsuses ei ole sellele viidatud. Mis puudutab vastustaja väidet, et

kaebuse esitaja ei ole oma tuludeklaratsioonis kajastanud renditulu, siis märgib kaebuse esitaja, et

vastav maksukohustus on tegelikult riigi ees täidetud ning samas peab kaebuse esitaja

kummastavaks, et väidetav tuludeklaratsioonis valeandmete esitamise fakt, kui vaidlusaluse

otsuse tegemist tinginud asjaolu, meenub vastustajale ca 6 kuud hiljem peale vaidlusaluse

haldusakti andmist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Koeru Vallavolikogu vaidleb T. J. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et otsuse tegemisel võeti arvesse seda, et Abaja Farm OÜ põhitegevuseks on

põllumajanduslik tootmine, samas kui T. J. on viimased viis aastat töötanud põhikohaga

Riigimetsa Majandamise Keskuses ning tema igapäevaseks tegevuseks ei ole põllumajanduslik

tootmine. Siinkohal viitab vastustaja sellele, et FIE T. J. 2009. aasta tuludeklaratsioonist

nähtuvalt moodustab põllumajanduslik tulu kõigest umbes 2 % kogutulust. Ka viitab vastustaja

sellele, et kaebuse esitaja ei esitanud vallavolikogule enda 2008. aasta tuludeklaratsiooni.

Vastustaja viitab ka sellele, et T. J. on omanud varasemalt haritavat põllumaad, kuid on selle

müünud 2006. aastal, millest võib järeldada, et tal ei olnud soovi tegeleda põllumajandusliku

tootmisega ning praegu tema omandis olev maa on välja renditud. Vastustaja väitel kaaluti

vaidlusaluse otsuse tegemisel ka õiguslikul alusel maa varasemat kasutamist ning leiti, et FIE T. J.

ei ole Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel kasutanud, samas kui Abaja Farm OÜ on kasutanud

Kaasiku maaüksust õiguslikul alusel alates 16.11.2007 aastast, kusjuures 2007. aastal sõlmitud

lepingu kehtivuse ajal on Abaja Farm OÜ teinud maaharimiseks ka kulutusi. Vastustaja toob ka

välja, et kaebuse esitaja Abaja Farm OÜ saavutasid 25. märtsi 2010 kokkuleppe, millest olid

otsustamise hetkel teadlikud ka enamus volikogu liikmeid.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. OÜ Abaja Farm peab T. J. kaebust samuti põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Kolmanda isiku väitel oli vaidlustatud otsuse tegemise olulisimateks argumentideks

teadmine, et kaebuse esitaja ei tegele põllumajandusliku tootmisega ning kaebuse esitaja ja

kolmanda isiku vahel on sõlmitud kasutusvaldusesse antava maatüki nr.3 osas kokkulepe.

Kolmas isik toob välja, et kaebuse esitaja on varem erastanud haritavat maad, kuid pole kunagi

ise maaharimisega tegelenud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab et T. J. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

8. Kaebuses on formuleerinud taotlused tuvastada Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsuse

nr 21 õigusvastasus, tühistada see ning teha vallavolikogule ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.

Haldusasjas nr 3-3-1-39-10 tehtud otsuses käsitles Riigikohus käesolevas asjas vaidluse all oleva

otsusega sarnase otsuse õiguslikku iseloomu ning asus seisukohale, et tegemist ei ole mitte

eelhaldusakti, vaid menetlustoiminguna, mis on eraldiseisvana vaidlustatav. Taotledes

vallavolikogu otsuse tühistamist, on kaebuse esitaja pidanud vaidlusalust otsust eelhaldusaktiks,

samuti käsitas halduskohus seda eelhaldusaktina kaebust menetlusse võttes. Kuivõrd Riigikohtu

eelviidatud seisukohast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsus, millega tehakse maavanemale

ettepanek vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saaja kinnitamiseks, menetlustoiming, ei ole

võimalik kaebust sisuliselt läbi vaadata esitatud tühistamisnõude osas. Kohtu hinnangul on

kaebuses esitatud otsuse tühistamise nõuet võimalik vaadelda, ilma et kaebuse esitaja peaks

selleks kaebust muutma, otsuse kui menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudena. Selle

lähenemise võimalikkust kinnitab ka eelviidatud Riigikohtu otsus. Toimingu õigusvastasuse

tuvastamise nõude saab seejuures esitada isik, kellel selleks on põhjendatud huvi. Käesoleval

juhul ei saa olla vaidlust T. J. põhjendatud huvi olemasolus, kuivõrd samas kaebuses on ta

esitanud ka taotluse teha Koeru Vallavolikogule ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks.

Vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse tuvastamine on niisiis vajalik kohustamisnõude rahuldamise

eeldusena ning seega on kaebuse esitajal põhjendatud huvi Koeru Vallavalitsuse 25. märtsi 2010

otsuse nr 21 õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et nii FIE T. J. kui ka OÜ Abaja Farm esitasid

tähtaegselt avaldused maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saamiseks. Vaidlust ei ole saa olla

ka selles, et mõlemad taotlejad vastasid maareformi seaduse (MRS) § 233 lõikes 2 sätestatud vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks õigustatud subjekti tunnustele. OÜ Abaja Farm

oli äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on

põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ning

kaebuse esitaja oli äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku

tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil ja tema maaomand

piirneb kasutusvaldusesse antava maaga. Kohtumenetluses on vastustaja küll toonud välja,

justkui ei tegeleks kaebuse esitaja põllumajandusliku tootmisega, ent seda väidet ei saa õiguslikus

mõttes tõsiselt võtta juba seetõttu, et juhul kui kohalik omavalitsus oleks leidnud, et maa

kasutusvaldusesse taotleja ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, oleks, lähtudes Vabariigi

Valitsuse 31. jaanuari 2005 määrusega nr 24 kehtestatud riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja

riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (edaspidi VV määrus nr 2005/24)§ 10 lõikest 1 tulnud

teha eraldi põhjendatud otsus isiku nimekirja kandmisest keeldumise kohta. Tuleb eeldada, et kui

vallavolikogu on juba andnud mitmele ühe maatüki kasutusvaldusesse taotlejale tähtaja

kokkuleppe sõlmimiseks, on volikogu käsitlenud neid kõiki nõuetele vastavate taotlejatena.

10. Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsuse näol on tegemist MRS § 23³ lõikes 6 ja VV

määruse nr 2005/24 § 10 lõikes 5 märgitud vallavolikogu ettepanekuga maavanemale ühe taotleja

eelistamiseks tulenevalt seaduses sätestatud eelistuse alustest. Menetlusosaliste vahel on vaidlus

aga eelkõige selles, kas Koeru Vallavolikogu otsus, millega tehti maavanemale ettepanek

kinnitada maatüki nr 3 (Kaasiku) kasutusvaldusesse saajaks kolmas isik OÜ Abaja Farm, on

nõuetekohaselt põhjendatud ning samuti selles, kuidas peaks vallavolikogu kohaldama MRS

§ 23³ lõiget 6 olukorras, kui ühte maatükki soovivad kasutusvaldusesse saada mitu isikut, kellel

on õigus kasutusvaldust saada ja kes ei ole saavutanud omavahel kokkulepet. MRS § 233 lõike 6

neljandas lauses sätestatakse, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja

nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa

kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. See tähendab, et volikogul on

kaalutlusõigus. Sama lõike viienda lause kohaselt on taotlejaid võimalik üksteisele eelistada kolme

kriteeriumi alusel: võimalik on eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul

alusel või taotlejat, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat.

11. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab

kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peab

põhjendus sisaldama haldusakti andmise õiguslikku ja faktilist alust ning lõikes 3 sätestatakse, et

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kuigi vaidlusalust otsust ei saa eeltoodud

põhjustel käsitada haldusaktina, laieneb haldusakti põhjendamise nõue ka sellisele kirjaliku

otsustuse vormis tehtud menetlustoimingule. Otsuse põhjendamise eesmärk on eelkõige tagada

selle hilisem kontrollitavus. Kaalutlusotsuse põhjendustest peab seetõttu selguma, millised asja

otsustamise seisukohast olulised asjaolud on haldusorgan enne otsuse langetamist tuvastanud,

millistele tõenditele tuginedes need tuvastatud on, millise hinnangu haldusorgan neile asjaoludele

andis ning millistel kaalutlustel tehti just konkreetse sisuga otsus, mitte aga mõni muu otsus,

mille tegemine oleks kaalutlusõiguse kohaselt samuti võimalik olnud. HMS § 56 lg 1 teise lause

kohaselt peab haldusakti põhjendus sisalduma haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

12. Vaidlustatud otsuses on faktilise alusena välja toodud see, et FIE T. J. ja OÜ Abaja Farm on

mõlemad esitanud avaldused maa kasutusvaldusesse saamiseks ning antud tähtajaks nad

omavahelist kokkulepet saavutanud ei ole. Ainsa kaalutlusena on otsuses välja toodud see, et

mõistlikum on anda maa OÜ Abaja Farm kasutusvaldusesse, kuna nimetatud isik on varem sama

maad õiguslikul alusel kasutanud. Kohtu hinnangul ei saa sellist kaalutlust pidada asjakohaseks.

Nagu eelpool märgitud sätestatakse MRS § 233 lõikes 6 kolm alternatiivset asjaolu, millest

lähtudes oleks vallavolikogul alus üht maa kasutusvaldusesse saajat teisele eelistada. Käesoleval

juhul ei ole vaidlust selles, et maa kasutusvaldusesse andmise otsustamise ajal ei kasutanud

kumbki taotlejatest taotletavat maad õiguslikul alusel. Samas oli üks taotlejatest füüsilisest isikust

ettevõtja ning kasutusvaldusesse taotletava maa piirinaaber (mis iseenesest on muidugi MRS §

233 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust taotleja kvalifitseerimise üks tingimustest). Haldusasjas nr 3-3-

1-39-10 tehtud otsuses asus Riigikohus seisukohale, et asjaomastest sätetest ei saa kindlasti

järeldada, nagu tuleks füüsilisest isikust ettevõtjat eelistada ainuüksi sellepärast, et tegemist on

füüsilisest isikust ettevõtjaga. Nimetatud lahendis käsitles Riigikohus küll MRS § 233 lg 6

varasemat redaktsiooni, mis aga konkreetses küsimuses praegu kehtivast oluliselt ei erinenud,

kuna ka varasemas redaktsioonis oli viimase alternatiivse eelistusalusena ära märgitud asjaolu, et

taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Halduskohus leiab siiski, et olukorras, kus üks taotlejatest

on füüsilisest isikust ettevõtja, teine aga juriidiline isik, kelle maaomand samas taotletava

maatükiga ei piirne ning kes tegelikult seda maad õiguslikul alusel ei kasuta, on vallavolikogul

võimalik juriidilisest isikust taotlejat eelistada üksnes juhul kui esinevad mingisugused iseäranis

kaalukad põhjused, miks mitte eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat. Vastasel juhul kaotaks MRS

§ 233 lg 6 viiendas lauses sisalduv säte, mille kohaselt on volikogul õigus eelistada füüsilisest

isikust ettevõtjat, igasuguse tähenduse.

13. Vaidlusaluses otsuses ei ole Koeru Vallavolikogu aga esitanud ühtegi põhjendust, miks peaks

eelistama taotlejat, kes ei vasta ühelegi MRS § 233 lõikes 6 sätestatud eelistamise tingimusele,

samas kui teine taotleja neile tingimustele vastab. Põhjendus, et OÜ Abaja Farm on taotletavat

maad varem pikka aega kasutanud, ei ole asjakohane, kuna see ei saa olla MRS § 233 lg 6 kohaselt

aluseks tema eelistamisel. Täiendavaid kriteeriume, mille alusel üht taotlejat teisele eelistada,

võiks volikogu seadma hakata juhul kui seaduses sätestatud kriteeriumite alusel on taotlejad

võrdsed. Käesoleval juhul see nõnda aga ei ole.

14. Kohtumenetluses on vastustaja esitanud täiendavad põhjendused, miks eelistati OÜ-d Abaja

Farm. Kohus leiab, et sellisel moel kaalutlusotsuse põhjenduste tagantjärele esitamine ei ole

võimalik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on küll teatud juhtudel võimalik

kohtumenetluses haldusakti põhjenduste mõningane täiendamine või korrigeerimine, ent

kaalutlusotsuse puhul on need võimalused äärmiselt piiratud. Vaidlustatud kaalutlusotsuses

esitamata põhjendusi saaks kohtumenetluses otsuse aluseks olevate kaalutlustena käsitelda

erandina vaid juhul kui muudest allikatest nähtuks üheselt ja kahtluseta, et just neist kaalutlustest

on otsuse tegemisel lähtutud. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Põhjendused selle kohta, nagu ei

oleks T. J. tõsiseltvõetav põllumees, töötades palgatööl ning saades põllumajanduslikust

tootmisest vaid väga väikese sissetuleku või olles varem müünud enda omandis olevat

põllumajandusmaad või rentides seda välja, ise põllumajandusliku tootmisega tegelemata, on

esmakordselt esitatud käesolevas kohtumenetluses. Ei vallavolikogu ega volikogu maaelu- ja

keskkonnakomisjoni istungite protokollidest ega muudest tõenditest ei nähtu, et vallavolikogu

kui otsustuspädev organ oleks neid asjaolusid tegelikult kaalunud. Kaalutlusotsuse põhjendustest

peab nähtuma just see, milliseid asjaolusid ja kuidas kaalus otsustuspädev organ, kelleks antud

juhul on kollegiaalne vallavolikogu. See, kas või milliseid vähem või rohkem mõistlikke õigustusi

leiab vaidlusalusele kaalutlusotsusele organi esindaja kohtumenetluses, ei ole asjassepuutuv, kui ei

ole võimalik tuvastada, et nendest kaalutlustest otsuse tegemise ajal tõepoolest lähtuti ning

kollegiaalse otsustamise puhul olid just need kaalutlused need, millest lähtudes vallavolikogu

liikmed oma hääled andsid.

15. Kohus märgib siiski, et ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi ei saa pidada asjakohasteks.

Vastustaja ja kolmas isik on kohtumenetluses asunud sisuliselt seiskohale, et FIE T. J. ei ole

tõsiseltvõetav põllumajandustootja. Selle väite puhul tuleb esiteks märkida, et MRS § 233 lg 6

kohaselt ei ole põllumajandusliku tootmise maht iseenesest kriteeriumiks, mis õigustaks ühe

tootja teisele eelistamist. Teiseks tuleb tähele panna, et füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegelikult

põllumajandusliku toomisega ei tegele, ei ole üldse maa kasutusvaldusesse saamise õigustatud

subjekt ning sellise isiku kohta tuleks kohalikul omavalitsusel teha põhjendatud otsus vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja mittekandmise kohta vastavalt VV

määruse nr 2005/25 § 10 lg 1 viimasele lausele. Andes mitmele taotlejale tähtaja kokkuleppe

saavutamiseks, on omavalistus sisuliselt juba otsustanud kõik need isikud nõuetelevastavateks

taotlejateks tunnistada. Haldusasjas nr 3-3-1-96-08 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et

seaduses ei ole sätestatud alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega

tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist

MRS § 233 lg 2 tähenduses ning pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna

võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. Samas

lahendis märkis Riigikohus, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul pea põllumajanduslik tootmine

olema tema põhiline tegevusala ning põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei

sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Asjaolu, et OÜ Abaja Farm on varem

taotletavat maad kasutanud ja seejuures kulutusi teinud, ei saa iseenesest olla aluseks tema

eelistamisel maa kasutusvaldusesse andmisel. See asjaolu võiks kriteeriumina arvesse tulla, kui

taotlejad muude kriteeriumite kohaselt võrdsed oleksid või kui oleks tuvastatud mingisugused

asjaolud, millest võiks teha põhjendatud järelduse, et teine taotleja ei suuda kasutusvaldusesse

antavat maad sihtotstarbeliselt ja efektiivselt kasutada. Käesoleval juhul ei ole ka

kohtumenetluses selliseid asjaolusid esile toodud. See, et FIE T. J. on varem maad müünud või

on selle välja rentinud, ei anna alust väita, et ta ei suudaks kasutusvaldusesse taotletavat maad

efektiivselt ja sihtotstarbeliselt kasutada. Viimaks on nii vastustaja kui kolmas isik välja toonud

asjaolu, et enamus vallavolikogu liikmeid oli otsuse langetamisel teadlik 25. märtsi 2010

hommikul FIE T. J. ning OÜ Abaja Farm vahel sõlmitud kokkuleppest. See väide on asjakohatu,

kuna vaidlustatud otsuses viidatakse sõnaselgelt sellele, et poolte vahel kokkulepet sõlmitud ei

ole. Seda, kas või kui paljud vallavolikogu liikmed sellise kokkuleppe olemasolust teadlikud olid

või mil määral see nende otsustust mõjutas, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha. Lisaks

sellele märgib kohus, et ühiste kavatsuste protokollina vormistatud kokkulepet ei saa kohtu

hinnangul materiaalses mõttes käsitleda ka kokkuleppena MRS § 233 lõike 6 mõttes. Nimetatud

sättest tuleneb, et kasutusvaldus seatakse ühe isiku kasuks. See tähendab, et mitme taotleja

vaheline kokkulepe saab seisneda selles, et kõik peale ühe taotleja loobuvad maa

kasutusvaldusesse taotlemisest. T. J. ja OÜ Abaja Farm vahelisest kokkuleppest ei tulene, et T. J.

kohustuks maa kasutusvaldusesse saamise taotlusest loobuma, selles lepitakse kokku üksnes

teatud järelmid juhuks kui OÜ Abaja Farm peaks saama kunagi kõnealuse maa erastada.

16. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et Koeru Vallavolikogu 25. märtsi 2010 otsus on

põhjendamata ning seetõttu õigusvastane. Põhjendamispuudusi ei saa käsitada vormivigadena,

mis ei saanud mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Tunnistades tehtud otsuse õigusvastaseks,

tuleb Koeru Vallavolikogule teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.

MENETLUSKULUD

17. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 250

krooni. Tasutud riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik