3-10-106/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-106

Haldusasi

T. R. kaebus AS Ühisteenused 09.02.2009 viivistasu otsuse nr

0051003690

ja

Tallinna

Transpordiameti

28.12.2009

vaideotsuse tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – T. R.

Vastustajad – Tallinna Transpordiamet; AS Ühisteenused,

volitatud esindaja Martin Simmermann

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata. (HKMS § 26 lg 1 p 6).

2. Jätta kaebaja poolt tasutud riigilõiv tema enda kanda.

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale ja

vastustajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30.07.2010 (HKMS § 31

lg 1 ja 4). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

(HKMS § 32 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.12.2009 koostas parkimisjärelevalvet teostava AS-i Ühisteenused töötaja viivistasu

otsuse nr 0051003690. Otsuse kohaselt oli sõiduk Volkswagen numbrimärgiga XXX XXX

pargitud Rävala pst 3 parkimistasu maksmata.

2. Kaebaja kui sõiduki vastustav kasutaja esitas viivistasu otsuse peale Tallinna

Transpordiametile vaide, mis jäeti 28.12.2009 rahuldamata.

3. 13.01.2010 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kaebuse kohaselt on viivistasu otsus ja vaideotsus õigusvastased ning rikuvad kaebaja

subjektiivseid õigusi.

4.1. Kaebaja viivistasu otsusel märgitud päeval kõnealust sõidukit ei kasutanud. Viivistasu

peaks nõudma isikult, kes parkis sõiduki tasulisel parkimisalal ja jättis parkimistasu

maksmata.

Kaebaja palub kohtul kontrollida, kas liiklusseaduse (LS) § 501 lg 4 (mille kohaselt maksab

parkimistasu sõiduki juht) ja § 502 lg 2 (mille järgi maksab viivistasu sõiduki omanik või

liiklusregistrisse kantud vastutav kasutaja) ei ole omavahel vastuolus. LS § 501 lg-st 1

tulenevalt, kui parkimistasu peab maksma mootorsõiduki juht, siis peaks ka parkimistasu

maksmata jätmise eest viivistasu maksma mootorsõiduki juht, mitte mootorsõiduki omanik

ega mootorsõiduki vastutav kasutaja. Kui mootorsõiduki omanik ja vastutav kasutaja ei ole

parkimistasu maksmata jätnud, siis ei saa tekkida neile kohustust maksta viivist.

4.2. Viivistasu otsusest ei ole näha, millal ja kui kaua sõidukit pargiti ilma parkimistasu

maksmata. Parkimise aeg on oluline seetõttu, et viivistasu peaks olenema sellest, kui pikalt ja

kui suure nõudlusega parkimiskohal oli sõiduk pargitud tasulisel parkimisalal ilma

parkimistasu maksmata. Viivistasu ei tohiks olla kõigile ühesugune. Kui keegi pargib sõidukit

5 minutit tasu maksmata ja teine pargib samas kohas 23 tundi järjest parkimistasu maksmata

või kui pargitakse vanalinnas parkimistasu maksmata, siis kindlasti ei peaks nad maksma

ühesugust viivistasu. LS § 50² lg 6 kohaselt ei tohi viivistasu määr ületada ööpäevas 480

krooni. Kohaliku omavalitsusüksuse volikogu võiks kehtestada viivistasu täpsustatud määrad,

sealhulgas vajaduse korral selle diferentseeritud määrad. Viivistasu peaks olema

proportsionaalne maksmata jäetud summaga. Kohtule esitatud fotol on fikseeritud parkimise

aeg 15.20. Parkimisjärelevalve ametiisik fikseeris parkimistasu maksmata jätmise kell 16.01.

Kuna parkimistasu maksmise kohustus tekib parkimiskella olemasolul 15 minutit pärast

parkimist, siis oleks mootorsõiduki juht pidanud maksma parkimistasu 26 minuti eest. Kui

võtta aluseks vastustaja viited parkimistasu tariifidele, siis 26 minuti eest oleks olnud

kohustus tasuda parkimistasu alla 18 krooni ning sellise parkimistasu maksmata jätmise eest

on 480 krooni viivistasu ilmselgelt ebaproportsionaalne.

4.3. Viivistasu otsusel puudub LS §-s 501 lg 4 p 9 sätestatud teade selle kohta, et otsuse

kolmas eksemplar toimetatakse kätte mootorsõiduki omaniku või kasutaja aadressil. Samuti

puudub teave, et see tuleb kätte toimetada viie päeva jooksul. Viivistasu otsusel on ainult

kirjas LS § 502 lg-s 3 sätestatud lause, et viivistasu otsuse kättetoimetamisele tuleb kohaldada

maksukorralduse seaduse 4. peatükis sätestatut.

Kaebajale ei ole viivistasu otsuse kolmandat eksemplari saadetud viie päeva jooksul. Kaebaja

sai selle alles 22.01.2010. Kolmas eksemplar ei ole sisult ka identne viivistasu otsusega, mis

oli sõiduki esiklaasi vahel. Nimetatud dokumendi näol on tegemist teatisega, milles kaebajat

teavitatakse, et maksmata on viivistasu. Kaebaja leiab, et viivistasu otsuste kõik eksemplarid

peavad olema identsed. Samuti jääb kaebajale arusaamatuks, millal hakkas jooksma viivistasu

otsuse vaidlustamise tähtaeg, kas hetkest mil kaebaja leidis viivistasu otsuse teise eksemplari

so 13.12.2009 või siis kui sai kätte teatise viivistasu maksmata jätmise kohta so 22.01.2010.

Viivistasu otsuse identset kolmandat eksemplari ei ole kaebajale siiani kätte toimetatud.

Liiklusseadus ei näe ette teatise saatmist. Seega on rikutud kättetoimetamise korda.

4.4. Kuna viivistasu puhul on sisuliselt tegemist kohaliku maksuga, siis peaks selle kogumise

kohustus olema kohalikul omavalitsusel, mitte halduslepingu alusel erafirmal. Kaebaja palub

kohtul kontrollida, kas LS § 501 lg 3, mille alusel on lubatud parkimisjärelevalve teostamist,

parkimistasu maksmise kontrollimist ning LS §-s 502 sätestatud viivistasu määramist,

halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule, on vastuolus kohalike

maksude seaduse (KoMS) kui ka Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).

4.5. Vastustaja on eksinud väitega, et sõiduki omanik oli 09.12.2009 kohustatud LS § 11 lg 3

järgi säilitama mootorsõiduki kasutada andmisel teise isiku andmed kuue kuu jooksul.

09.12.2009 kehtis veel eelmine LS redaktsioon, mille kohaselt oli mootorsõiduki omanikul

kohustus ainult kolm kuud säilitada ja esitada sõiduki kasutaja andmeid. Kaebaja täitis oma

hoolsuskohustuse ja säilitas sõiduki kasutajate andmed täpselt kolm kuud kuni 09.03.2010.

Liiklusjärelvalve teostajad ei ole kaebajalt neid andmeid nõudnud, kuigi seadus seda

võimaldab.

4.6. Kaebaja leiab, et LS § 502 lg 2 ja § 502 lg 3 on omavahel vastuolus, kuna § 502 lg 2

sätestab vastustava kasutaja või omaniku kohustuse, LS § 502 lg 3, 4, 7 ja 8 ning § 503

sisaldavad mõistet „kasutaja“. Seega järeldub, et viivistasu otsus edastatakse kasutajale, aga

viivistasu maksmise kohustatud subjektiks on vastustav kasutaja. Kaebaja palub kohtul anda

hinnang, kas selline ebaselge regulatsioon on kooskõlas PS §-dega 3, 10, 11, 13, 14.

4.7. Vaideotsus on õigusvastane, kuna vastustaja ei ole vaidemenetlust seaduse kohaselt läbi

viinud. Vaideotsus on põhjendamata vastuolus haldusmenetluse seaduse §-ga 86.

Vaideotsusest ei nähtu, miks ei nõutud välja sõiduki tegeliku kasutaja andmeid kaebajalt.

5. Vastustaja AS Ühisteenused palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud

tema enda kanda.

5.1. Vastustaja leiab, et LS § 501 lg 4 ja § 502 lg 2 ei ole omavahel vastuolus. Mootorsõiduki

vastutava kasutaja isiklik valik on, kas ja millisel eesmärgil ning kellele ta oma sõidukit

kasutada annab. Kasutada andmisel peab aga vastutav kasutaja arvestama, et tema jääb ikkagi

sõiduki vastutavaks kasutajaks. LS § 11 lg 2 ja §-i 111 kohaselt on sõiduki vastutava kasutaja

kohustuseks tagada konkreetse sõiduki õige kasutamine, tehniline korrasolek ja nõuetekohane

hoidmine. Kui mootorsõiduki kasutamisel on kehtivat parkimiskorda rikutud, siis ei ole

vastustaja kui viivistasu otsuse määR. kohustuseks tõendada, kes konkreetselt sõidukiga

parkimisalale sisenes, parkimist alustas ja kehtivat parkimiskorda rikkus. Vastustaja saab

lähtuda üksnes LS § 502 lg 2 sätestatust, mille kohaselt viivistasu otsuse määramisel on

viivistasu maksjaks mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja, millest tulenevalt piisab

sellest, kui vastustaja tõendab kehtestatud parkimiskorra rikkumist. Kui mootorsõiduki

vastutav kasutaja annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta kolme kuu jooksul

säilitama informatsiooni mootorsõiduki kasutada andmisest. Sõiduki vastutava kasutaja

seadusest tulenev kohustus on selgitada välja see, milline juht oli konkreetsel hetkel sõiduki

juhiks ja parkimiskorra rikkujaks.

5.2. Parkimise alustamisel nõuetekohase parkimise algusaja teatavakstegemise kohustus lasub

LS § 501 lg 4 tulenevalt sõidukijuhil. Kirjaliku teate esitamise nõue ongi kehtestatud

seadusandja poolt selleks, et muul juhul ei ole võimalik tagantjärele tuvastada, mis kell

parkimist tegelikult alustati. Parkimiskontrolöril ei ole seadusest tulenevat kohustust jälgida,

millal sõidukid tasulisele parkimisalale sisenevad. Samuti ei ole parkimiskontrolöril kohustust

ega ka võimalust parkimise algusaega selle järgi kindlaks määrata, kas sõiduk tema eelmise

ringkäigu ajal oli parklas või mitte, sest see ei võimaldaks täpse parkimise algusaja kindlaks

määramist. Viivistasu määr ei ole sõltuv parkimise algusaja pikkusest ega sellest, kui suure

liiklustihedusega tänavale on sõiduk pargitud. Alates 01.02.2003 kehtiva liiklusseaduse

muudatuste järgi on nn parkimistrahv (viivistasu otsus) käsitletav kohaliku maksuna ehk

maksuõigusliku kõrvalkohustusena (teiste sõnadega viivistasuna). Ka Riigikohus on oma

19.06.2007 otsuse nr 3-3-1-24-07 punktis 14 rõhutanud, et viivistasu on parkimistasu

maksmata

jätmise

korral

määratav

rahaline

kohustus,

mitte

aga

karistus

(trahv). Parkimiskorra rikkumine ei ole käsitletav väärteona ja parkimisjärelvalve menetluse

käigus määratava viivistasu otsuse näol ei ole tegemist väärteoasjas tehtava otsusega. Sellest

tulenevalt ei saa ega tule viivistasu määramisel arvestada isiku vastutust kergendavate ja

raskendavate asjaoludega. Viivistasu määramine ega viivistasu suurus ei sõltu sellest, kas isik

on rikkunud tasulist parkimiskorda tahtlikult või tahtmatult. Parkimistasu kui kohalik maks

oli kontrolli hetkel tasumata. Parkimiskontrolör saab kontrolli teostamisel lähtuda üksnes

viivistasu otsuse määramise hetkel teadaolevatest faktilistest asjaoludest. Sõidukijuhi

kohustuseks on veenduda, et sõiduki parkimise eest oleks korrektselt parkimistasu makstud.

5.3. Viivistasude määramise andmine eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole vastuolus

põhiseadusega. Vastavalt Tallinna linna ja AS Falck Eesti vahel 22.03.2006 sõlmitud

halduslepingu punktile 3 andis Tallinna linn ASile Falck Eesti üle halduslepingus fikseeritud

avaliku halduse ülesande, mis hõlmas teiste seas parkimise järelvalve korraldamist,

parkimistasu nõuetekohase maksmise kontrollimist ja viivistasude määramist. 01.02.2007

sõlmisid Tallinna linn, AS Falck Eesti ja AS Ühisteenused kokkuleppe parkimise

korraldamise ja kontrolliks sõlmitud halduslepingu üleminekuks. Nimetatud kokkuleppega

lepiti kokku, et alates 01.02.2007 on halduslepingu pooleks AS Falck Eesti asemel AS

Ühisteenuse. Viivistasu otsusel asuval maksekorraldusel on selgelt märgitud, et makse saajaks

on Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus, mitte AS Ühisteenused eraõigusliku juriidilise

isikuna.

6. Vastustaja Tallinna Transpordiamet palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. LS § 502 lg-st 2 tulenevalt oli viivistasu kohustatud maksma kaebaja. Nõue, et

parkimistasu peab maksma mootorsõiduki juht on igati põhjendatud, sest omanikult ei saa

parkimistasu nõuda kui sõidukit pargib kolmas isik. Küll aga lasub mootorsõiduki omanikul

mitmeid kohustusi, mille eest omanik vastustab ka kolmanda isiku kasutusvalduse korral.

6.2. Parkimistasu on kohalik maks ja selle tasumise kontrollimine raskendatud, sest pargitud

sõiduki juures puudub juht ning seega puudub ka võimalus tuvastada konkreetset juhi isikut.

Seadusandja ongi pannud viivistasu tasumise kohustuse sõiduki omanikule või vastustavale

kasutajale, kes saab siis pöörata nõude tegeliku juhi vastu, kui ta ise on LS § 11 lg 3 kohase

hoolsuskohustuse täitnud. Omaniku vastustus parkimistasu maksmata jätmise korral liisitud

sõidukite puhul on pandud sõiduki vastustavale kasutajale, sest vastustav kasutaja on isik, kes

kasutab põhiliselt sõidukit ise või annab reaalselt sõiduki valduse üle kolmandale isikule ning

vastustav kasutaja teab kõige paremini, kes sõidukit kasutab.

6.3. Viivistasu otsuse kohustuslikud rekvisiidid on sätestatud LS § 502 lg-s 4, milles ei ole

märgitud, et viivistasu otsuses peaks olema märgitud aeg millal sõiduk tegelikult pargiti.

Sellist nõuet ei saagi olla, sest ühelgi maksuhalduril ei ole võimalik fikseerida kõikide

sõidukite parkimise algust. Parkimistasu on kohaliku maksu eriliik. Maksukohutuse täitmise

kontrollimine on võimalik ainult kontrolli teostamise ajahetkel kohapeal. Seega on viivistasu

konstantne summa ning ei ole sõltuvuses pargitud ajast. Parkimistasu määrade diferentseeritus

LS § 501 lg 2 mõttes puudutab erinevaid tariife parkimisel (15 min kesklinnas 4 krooni jne).

6.4. LS § 501 lg 4 p 9 ei sätesta kohustust eraldi teabest kättetoimetamisel. Viivistasu otsusel

on viide, et kolmas eksemplar toimetatakse maksukohustuslasele kätte maksukorralduse

seaduse 4.ptk sätestatud korras. Kaebaja on kinnitanud, et sai kätte viivistasu otsuse teise

eksemplari ja seega hakkas sellest ka kulgema viivistasu otsuse jõustumine.

6.5. Vastuolu kohalike maksude seaduse ja PS-ga puudub. Parkimistasu maksmise

kontrollimine ei ole ka parkimisjärelvalve nagu kaebaja ekslikult arvab. Parkimisjärelevalve

on LS ja LE nõuete täitmise üle järelevalve teostamine ning nende rikkumiste korral LS § 7437

lg-s 1 ja 2 sätestatud sanktsioonide rakendamine. Käesoleval juhul ei toimunud nimetatud

sätete rakendamist ning seda kuidas sõidukid parkisid ei kontrollitud. Parkimistasu maksmise

kontrollimine ja viivistasu määramine on haldusülesanne. Halduslepinguga on põhimõtteliselt

lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid.

Maksuhalduriks parkimistasude osas Tallinnas on Tallinna Transpordiamet, kellel on kohalike

maksude kogumise korraldamise kohustus. Maksuhalduri funktsioon on endiselt Tallinna

Transpordiametil, AS Ühisteenuste poolt täidetav haldusülesanne seisneb üksnes parkimistasu

maksmise kontrollimises tänaval kontrolleriga ning viivistasu otsuse määramises (mis ei ole

maksusanktsioon).

6.6. Kaebaja väide, et kõik viivistasu otsuse kolm eksemplari peavad olema ühesugused on

eksitav. LS § 502 lg 3 sätestab, et viivistasu otsus koostatakse kolmes eksemplaris. Sama

paragrahvi lõikes 4 on nimetatud viivistasu otsusesse märgitavad andmed ning lõikesse 7

andmed, mis lisatakse mootorsõiduki omanikule või kasutajale kättetoimetavasse eksemplari.

Selline erisus tuleneb sellest, et tänaval viivistasu määrates on teada üksnes avalikult nähtav

sõiduki registreerimise numbrimärk, sõiduki mark ja värv. Hiljem on maksuhalduril võimalik

liiklusregistrist tuvastada sõiduki omaniku ja kasutaja andmed. Kaebaja ei ole selgitanud,

milliseid tema subjektiivseid õigusi see võiks üldse rikkuda.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Viivistasuotsuse tühistamise nõue

Pooltel ei ole vaidlust parkimise koha ja aja üle. Vaidlus puudub ka selles, et parkimise eest

oli tasumata ning pargiti liikluseeskirja nõudeid järgides.

7.1. Kaebaja väidab, et viivistasu määramine eraõigusliku juriidilise isiku poolt on vastuolus

KoMS-e ja PS-ga.

Parkimistasu on kohalik maks (KoMS § 5 p 10), mis on kehtestatud avalikul tasulisel

parkimisalal parkimise korraldamise eesmärgil (KoMS § 14¹ lg 1) ning viivistasu on

parkimistasu maksmata jätmise korral määratav rahaline kohustis. KoMS § 3 lg 1 kohaselt on

kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu

maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude

kogumist. KoMS § 141 lg 2 kohaselt toimub parkimistasu määramine ja sissenõudmine

liiklusseaduses sätestatud alustel ja korras. LS § 501 lg 3 kohaselt korraldab kohaliku

omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal parkimist valla- või linnavalitsus.

Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning LS §-s 502

sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda

eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja

kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted.

Halduslepinguga on lubatav delegeerida täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid.

Parkimistasu

nõuetekohase

maksmise

kontrollimine

ja

viivistasu

määramine

on

haldusülesanded, mis on Tallinna Linnavalitsuse ja AS Ühisteenused vahel sõlmitud

halduslepinguga üle antud. Tegemist ei ole karistusvõimu delegeerimisega, mistõttu on

kaebaja seisukoht vastuolust põhiseadusega ekslik (vt ka Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-1-1-

86-07). Puudub ka vastuolu kohalike maksude seadusega.

7.2. LS § 501 lg 4 sätestab mootorsõiduki juhi kohustuse tasuda parkimistasu. LS § 502 lg 2

näeb ette, kes peab tasuma viivistasu (sõiduki omanik või liiklusregistris vastava kande

olemasolul vastutav kasutaja). Tegemist on erinevate reguleerimisesemetega. Parkimistasu

saab tasuda isik, kes sõiduki pargib (reeglina juht) ning viivistasu saab määrata isikule, kelle

andmed on menetlejale lihtsalt kättesaadavad (see on olnud seadusandja eesmärgiks).

Liiklusregistrisse peavad olema kantud sõiduki omaniku andmed ja liisitud sõiduki puhul on

sinna kantud ka vastutava kasutaja andmed. Kuna tegemist ei ole karistusõiguslike

normidega, jääb arusaamatuks kaebaja väide, et viivistasu saaks nõuda vaid isikult, kes

sõiduki parkis. Normid on selged ja loogilised. Kaebaja väited vastuolust ei ole õiguslikult

põhjendatud.

Kehtiv õigus ei nõua, et viivistasu määR. selgitaks välja, kes oli tegelik sõiduki parkija. Kuna

viivistasu määramise menetlus peab olema lihtne ja ökonoomne ei saa mõistlikuks pidada ka

kaebaja seisukohta, et viivistasu määR. võiks välja selgitada (seadusandja peaks siis sätestama

vastava kohustuse), kes tegelikult sõidukit parkis ning kas sõiduki omanik on tema andmed

vastavalt LS § 11 lg-le 3 säilitanud. Seega on kaebaja viide LS § 11 lg-le 2 asjakohatu.

Samuti on asjassepuutumatud ja subjektiivsete õiguste rikkumise seisukohalt sisustamata

kaebaja väited, et LS § 502 lg 2 ja § 502 lg 3 on omavahel vastuolus, kuna § 502 lg 2 sisaldab

vastustava kasutaja ning LS § 502 lg 3, 4, 7, 8 ja § 503 lihtsalt kasutaja mõistet. Kaebaja on

palunud kohtul anda hinnang, kas selline regulatsioon on kooskõlas PS §-dega 3, 10, 11, 13,

14. Halduskohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse vaid asja

lahendamisel kohaldamisele kuuluva normi põhiseaduspärasuse kontrollimiseks (vt nt

Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-11-02; 3-4-1-5-02), st halduskohus ei teostada abstraktset

normikontrolli.

7.3. Kaebaja väidab, et viivistasu määr fikseeritud kujul on ebamõistlikult suur võrreldes

sellega, palju tuleks maksta parkimistasu lähtudes pargitud ajast ja arvestades vastava

parkimistsooni tunnihinda.

Sisuliselt väidab kaebaja ka ebavõrdset kohtlemist võrreldes isikutega, kes samuti jätavad

parkimistasu maksmata, kuid pargivad nt 23 tundi järjest, mitte 26 minutit nagu antud

juhtumil või pargivad tasu maksmata kallimas tsoonis.

LS § 502 lg 6 esimese lause kohaselt ei tohi viivistasu määr ületada 480 krooni ööpäevas.

Nimetatud sätte teisest lausest tulenevalt kehtestab viivistasu täpsustatud määra, sealhulgas

vajaduse korral selle diferentseeritud määrad, kohaliku omavalitsuse volikogu. Viivistasu

määrad on Tallinna Linnavolikogu kehtestanud 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu

kehtestamine“ p-s 9.1. Nähtuvalt viidatud õigusakti p-st 9.6 on viivistasu määradeks 240

krooni

ja

krooni

ööpäevas.

Väiksemas

määras

tuleb

viivistasu

maksta

mobiilsideoperaatori vahendusel tasutud parkimisaja ületamisel.

Seadusandja on viivistasu määra proportsionaalsust üldiselt hinnanud ja leidnud, et kuni 480

kroonine viivistasu ei ole ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole kohtu hinnangul käesolevas

asjas esitanud väiteid, mis annaks alust järelduseks, et Tallinnas kehtestatud fikseeritud

viivistasumäär on ebaproportsionaalne ja võrdsusõigust rikkuv. Asjakohane on antud juhul

Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-24-07 toodud seisukoht, milles halduskolleegium märkis, et:

„…ei pea võrdsuspõhimõtte rikkumiseks olukorda, kus parkijale, kes on tasunud parkimistasu

ebaõiges määras ning isikule, kes parkimistasu üldse pole tasunud, määratakse viivistasu

ühesuguses suuruses. Selliste isikute ühetaoline kohtlemine võib teatud juhtudel olla küll

käsitletud võrdsusõiguse riivena, kuid kohus peab haldusmenetluse ökonoomia ja

operatiivsuse

seisukohast

viivistasu

määramisel

sellist

ebavõrdset

lähenemist

eesmärgipäraseks ning arvestades riive vähest intensiivsust, ka proportsionaalseks. Eelnev ei

välista aga kohaliku omavalitsuse õigust vajaduse korral vastavalt LS § 502 lg-le 6 kehtestada

viivistasu

diferentseeritud

määrad.

Selliste

määrade

kehtestamine

on

kohaliku

omavalitsusüksuse volikogu otsustusdiskretsioon.“

Kaebajal on võimalik oma ettepanekuga erinevate viivistasumäärade kehtestamiseks

pöörduda omavalitsuse volikogu poole.

7.4. Asjakohatud on kaebaja väited seoses väidetavate menetluslike rikkumistega, kuna

kaebaja ei ole väitnud, et need tooksid kaasa viivistasuotsuse tühistamise. Kaebaja osa väiteid

on seotud haldusakti kehtivuse ja kaebuse tähtaegsuse hindamisega, mitte haldusakti

õiguspärasusega.

Haldusakti nõuetekohane kättetoimetamata jätmine ei ole haldusakti tühistamise aluseks ega

too ka kaasa viivistasuotsuse õigusvastasust. Puudub vaidlus, et kaebaja on viivistasuotsuse

ühe eksemplari kätte saanud. Haldusakti adressaadi jaoks hakkab vaidlustamistähtaeg

kulgema haldusakti kättetoimetamisest (HMS § 61 lg 1).

Õige ei ole kaebaja väide, et viivistasu otsusel ei ole toodud LS § 502 lg 4 p-s 9 nõutavat

teavet. Viivistasu otsusele on märgitud selgesõnaliselt, et viivistasu otsuse korduvteade

toimetatakse maksukohuslasele maksukorralduse seaduse 4. peatükis sätestatud korras.

Kaevatava haldusakti õigusvastasust ei too kaasa asjaolu, et kolmandale eksemplarile on

kantud täiendavaid andmeid, kuna selle näeb ette LS § 502 lg 7, mille kohaselt märgitakse

mootorsõiduki omanikule või kasutajale kättetoimetatavasse viivistasu otsusesse lisaks sama

paragrahvi lõikes 4 nimetatud andmetele veel ka mootorsõiduki omaniku või kasutaja nimi

või nimetus, isiku- või registrikood ning elu- või asukoha aadress ja viivistasu maksmise

tähtaeg.

7.5. Eeltoodut arvestades ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, tuleb kaebus viivistasuotsuse

tühistamiseks jätta rahuldamata.

8. Kaebaja leiab, et vaideotsus on õigusvastane, kuna vaidemenetlus on seaduse kohaselt läbi

viimata, vaideotsus on põhjendamata ning talle ei ole vaideotsust saadetud. Kaebaja taotleb

vaideotsuse tühistamist.

Tallinna Transpordiameti 28.12.2009 teatisest nr 5-4/09/26389 nähtub, et vaie on jäetud

rahuldamata vaiete läbivaatamise komisjoni 28.12.2009 vaideotsusega nr 21421. Vaideotsuse

resolutsioon ja otsuse põhjendused on kaebajale teatavaks tehtud 28.12.2009 teatisega.

Vaideotsusena tuleks kohtu arvates käsitleda komisjoni otsust nr 21421 koos teatisega, mis

sisaldab otsuse põhjendusi, kuna vaideotsus tuleb HMS § 86 lg 1 kohaselt vormistada kirjalikult

ning komisjoni istungil kirjalikult vormistatud protokollilist põhjendusi sisaldavat otsus kohtule

esitatud ei ole. Korrektseid vaideotsuseid vastustaja kohtule teadaolevalt ka ei vormista.

Vaideotsuse vormi- ja sisu nõuded on toodud HMS §-s 86. Käesolevas asjas tehtud vaideotsus

nendele nõuetele täielikult ei vasta. Vaideotsus tuleks pealkirjastada vaideotsusena ning

resolutsioon ja põhjendused peaksid sisalduma ühes dokumendis, mis tuleb vaide esitajale

kätte toimetada (antud juhul toimetati kätte vaid teatis, mis sisaldas teavet otsuse resolutsiooni

ja põhjenduste kohta). Samuti peaks vaideotsuses sisalduma teave vaideotsuse vaidlustamise

tähtaja ja korra kohta. Seega on vaideotsus õigusvastane.

Kaebaja väited vaidemenetluse läbiviimata jätmisest on põhjendamata ja paljasõnalised.

Asjaolu, et kaebaja arvates oleks vaideorgan pidanud nõudma sõiduki omanikult või

vastutavalt kasutajalt andmeid kolmanda isiku kohta, ei anna alust väiteks, et vaidemenetlust

läbi ei viidud. Kohus eelnevalt leidis, et kehtiva õiguse kohaselt puudub viivistasu määramisel

(samuti selle määramise õiguspärasuse hindamisel vaidemenetluses) vajadus selgitada välja

parkinud sõiduki juht.

Kuna antud juhul on vaide rahuldamata jätmise põhjendused kaebajale teatavaks tehtud ning

otsus on lõppjärelduses ka õige jääb vaideotsuse tühistamiseks esitatud kaebus vaatamata

vaideotsuse õigusvastasusele rahuldamata, kuna kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud ei ole

(HKMS § 26 lg 1 p 1).

9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustajad ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Kaebaja on tasunud

kaebuse esitamisel riigilõivu, mis jääb viidatud sätte alusel tema enda kanda.

Kristina Maimann

Kohtunik