3-10-1033/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1033

Haldusasi

New Yorker Estonia OÜ kaebus Keeleinspektsiooni

04. märtsi 2010 ettekirjutuse tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: New Yorker Estonia OÜ

Esindaja: v.adv. v.adv Kristina Vind

Vastustaja: Keeleinspektsioon

Esindaja: peadirektor Ilmar Tomusk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada New Yorker Estonia OÜ kaebus.

2. Tühistada Keeleinspektsiooni 04. märtsi 2010 ettekirjutus nr P00290.

3. Mõista Keeleinspektsioonilt New Yorker Estonia OÜ kasuks välja menetluskulu

450 (nelisada viiskümmend) krooni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD ETTEKIRJUTUS

1. 04. märtsil 2010 tegi Keeleinspektsioon ettekirjutuse nr P00290, kohustades New Yorker

Estonia OÜ-d lisama Tallinnas Kristiine Keskuses asuva kaupluse võõrkeelsele avalikule teabele

eestikeelne teave vähemalt samas mahus võõrkeelsega. Ettekirjutusest nähtuvalt tuvastas

Keeleinspektsioon, et New Yorker Estonia OÜ käitab Kristiine kaubanduskeskuses asuvat

kauplust, mille sissepääsu kõrval klaasseinal on võõrkeelne teave time to celebrate ja dress for the

moment, millel puudub eestikeelne tõlge. New Yorker Estonia OÜ esitas ettekirjutuse peale vaide

ning 22. märtsi 2010 vaideotsusega jättis Keeleinspektsioon ettekirjutuse jõusse, piirates selles

esitatud kohustust väljendile dress for the moment eestikeelse teabe lisamise nõudega. Vaideotsuses

märgiti, et eestikeelne teave ei pea olema kaubamärgiga kujunduslikult seotud, samuti ei pea see

olema ingliskeelse väljendi sõnasõnaline tõlge, kuid ta peaks sisaldama olulist teavet müüdava

kauba kohta.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. New Yorker Estonia OÜ esitas halduskohtule kaebuse, taotledes Keeleinspektsiooni

ettekirjutuse tühistamist. Kaebuse esitaja selgitab, et vaidlusaluse võõrkeelse kirja dress for the

moment näol on tegemist kaubamärgiga ning Keeleinspektsioon on ettekirjutuse teinud õigusliku

aluseta, kuna ettekirjutuses viidatud keeleseaduse §-d 16 ja 23 reguleerivad eestikeelse teabe

andmise kohustust, samas kui kaubamärgi peamine eesmärk ei ole teabe andmine, vaid

kaubamärk on tähis, millega eristatakse ühe isiku kaupu ja teenuseid teise isiku samaliigilistest

kaupadest ja teenustest. Kaebuse esitaja leiab, et tekst dress for the moment ei oma avalikkuse ja

tarbija informeerimise funktsiooni vastavate kaupade ja teenuste oluliste omaduste kohta, vaid

saab olla suunatud üksnes kaebaja kui kaupade ja teenuste pakkuja eristamisele teistest

analoogsetest pakkujatest. Seejuures toob kaebuse esitaja välja, et samavõrd absurdne oleks nõuda

Nike kontsernile kuuluva kaubamärgi Just do it tõlkimist eesti keelde, käsitledes seda avalikkusele

suunatud teabena. Kaebuse esitaja rõhutab, et keeleseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene

õiguslikku alust piiramaks kaebuse esitaja õigust kaubamärki kasutada või nõuda kaebuse esitajalt

kaubamärgi tõlkimist eesti keelde. Kaebuse esitaja märgib, et vaideotsuses tehtud viide uuele

keeleseaduse eelnõule ei ole asjakohane, kuna tegemist pole õigusaktiga ning teiseks ei sisalda

kaubamärk dress for the moment sisulist teavet müüdava kauba ega pakutava teenuse kohta.

3. 10. juunil 2010 esitatud täiendavas seisukohas leiab kaebuse esitaja, et vastustaja võrdsustab

põhjendamatult kaubamärgi sõnalise osa avaliku teabega, kuna kaubamärgi eristusfunktsioon kui

selline ei saa olla piisavaks põhjuseks, et kaubamärgi sõnalist osa avaliku teabena käsitleda.

Kaebuse esitaja peab meelevaldseks vastustaja eristust olulist (dress for the moment) ja mitteolulist

(just do it, I’m lovin’ it) informatsiooni sisaldavate kaubamärkide vahel. Kaebuse esitaja selgitab, et

sõnalise elemendiga kaubamärk ei ole pelgalt sõnade leksikaliste tähenduste summa, vaid

kaubamärk kannab laiemat semantilist tähendust – nii nt „just do it“ kannab märgilist tähendust

selles osas, et tegemist on aktiivsetele inimestele mõeldud toodetega, „I´m lovin it“ kannab endas

toote iseloomustust. Kaebuse esitaja toob vastustaja argumendile vastukaaluks näiteid

kaubamärkidest, mille sõnaline osa iseloomustab vahetult konkreetset kaupa või teenust, ent mida

ometi ei saa käsitada avaliku teabena, nagu näiteks McDonalds´i Big&Tasty, Eagle Vision, Burger

King jne. Kaebuse esitaja peab asjakohatuks vastustaja viidet Patendiameti kirjale, kuna selles kirjas

käsitletakse konkreetset juhtumit, mis erineb käesolevast, kuna kirjas käsitletud asjas oli küsimus

hoopis selles, et kaubamärgi sõnaline osa „Bjuutinädal“ ei järgi ühegi keele ortograafiareegleid.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Keeleinspektsioon peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Esiteks ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, nagu piiraks ettekirjutus kaubamärgi

kasutamist. Vastustaja selgitab siiski, et kaubamärgiseadus, sätestades kaubamärgiomaniku õiguse

kasutada kaubamärki oma kaupade või teenuste eristamiseks teise isiku samaliigilistest kaupadest

ja teenustest, ei sätesta erisusi avaliku teabe keelekasutuse suhtes ega vabasta kedagi eestikeelse

teabe andmise kohustusest. Vastustaja toob ka välja, et kaebuse esitaja ei ole selgitanud, milles

konkreetselt väljendub ainult ingliskeelse teabe avaldamise avalik huvi, mis kaaluks üles Eesti

elanike põhiseadusliku õiguse saada eestikeelset teavet, ning kuidas eestikeelse teabe lisamine

rikuks kaubamärgi kasutamise õigust. Vastustaja viitab Patendiameti 04. mai 2010 kirjale, milles

Patendiamet leidis, et kaubamärgi registreerimine või registreerimiseks esitamine ei vabasta

omanikku või taotlejat keeleseaduse §-des 16 ja 23 loetletud kohustuste täitmisest.

5. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kaubamärk ei oma tarbija informeerimise

funktsiooni ega ole ta ka avalik teave, kuna tarbija vajab ühe kauba või teenuse teistest

samaliigilistest kaupadest või teenustest eristamiseks informatsiooni, mida muude teabeallikate

kõrval edastab ka kaubamärk. Vastustaja leiab, et vaidlusalune kaubamärk erineb kaebuses näitena

toodud Nike kaubamärgist just do it või näiteks McDonald's-i kaubamärgist I'm lovin' it, kuna

viimased ei sisalda müüdava kauba või pakutava teenuse kohta mitte mingit teavet ega

iseloomusta müüdavaid kaupu ega pakutavaid teenuseid, ent kaubamärk dress for the moment

sisaldab teavet selle kohta, et tegemist on riietega, samuti annab see lause müüdava kauba

iseloomustuse. Ka toob vastustaja välja, et võõrkeelne kaubamärk dress for the moment koosneb

ingliskeelsetest sõnadest, millel on oma kindel tähendus ja sisu ning kõnealune kaubamärk on

paigutatud avalikku ruumi kaupluse sissepääsu kõrvale ja on ainus teave, mida kauplusesse

sisenejal on võimalik selles kaupluses müüdavate toodete kohta enne sisenemist lugeda.

Vastustaja leiab, et Eesti elanikul on õigus saada teavet selle kohta, mis selle märgi taga on, kuid ta

ei ole kohustatud oskama võõrkeeli, et mõista kaubamärgi sõnumit.

6. Vastustaja leiab ka, et kaubamärki ja võõrkeelset teavet ei ole asjakohane vastandada, sest

valdaval enamikul juhtudest sisaldab kaubamärk üksiti ka teavet, vastasel juhul tekib küsimus

avalikus ruumis eksponeeritavate kaubamärkide otstarbekusest. Vastustaja on talle laekunud

kaebuste põhjal arvamusel, et Eesti inimesed eelistavad näha kaubamärgis ja reklaamis eelkõige

infoallikat, ning pealesunnitud ja arusaamatu infomüra tekitab neis pahameelt ning selgitab, et

Keeleinspektsiooni poole pöördunud inimesed avaldanud arvamust, et võõrkeelte eelistamine

kaubamärkidel ja reklaamis on ettevõtjate keelelise ignorantsuse ning eesti keele alavääristamise

tunnus, sest sellega eiratakse Eesti elanike õigust eestikeelsele teabele. Viimaks selgitab vastustaja,

et viitamine keeleseaduse eelnõule oli pelgalt informatiivne ning eelnõu ei ole olnud ettekirjutuse

tegemise õiguslikuks aluseks.

7. Kohtule esitatud täiendavas kirjalikus seisukohas selgitab vastustaja kaubamärgi sõnalise osa

avaliku teabega võrdsustamise küsimust ning märgib, et tarbija jaoks, kes juhtub lugema avalikus

ruumis eksponeeritud sõnalist osa sisaldavat kaubamärki, ei ole vahet kaubamärgi ja keeleseaduse

§ 23 loetletud avaliku teabe vahel, vaidlusalusel kirjal puuduvad kaubamärgi tunnused ja see ei

erine millegi poolest tarbijale mõeldud avalikust teabest. Vastustaja leiab, et kui kiri dress for the

moment ei sisalda avalikku teavet, jääb selle eksponeerimise vajadus üldse arusaamatuks, kuna

kaubamärk New Yorker peaks olema piisavalt tugev, et eristamaks kaupa teistest samaliigilistest

kaupadest. Vastustaja leiab, et kui selline tunnuslause on kirjutatud kaupluse sissepääsu kõrvale

ilma vastava hoiatustähiseta(®), siis tarbija ei pruugi teada, et tegemist on kaubamärgina

registreeritud väljendiga, ning tal on põhjendatud ootus teada saada selle väljendi tähendust.

8. Vastustaja rõhutab samuti, et avalikus ruumis eksponeeritud keelelistel tähistel (sildid, viidad,

kuulutused, teadaanded, reklaam, ärinimed, tunnuslaused jms) on peale teabe edastamise ka

oluline sümboliväärtus, andes tunnistust kasutatavate keelte staatusest ja prestiižist, kujundades

samal ajal selle kaudu keelekasutajate väärtushinnanguid ja mõjutades keele kasutusala laienemist

või ahenemist. Vastustaja leiab, et Tallinna valdavalt võõrkeelset välisilmet vaadates näib, et

Nõukogude ajal peale sunnitud kakskeelsus jätkab oma võidukäiku, ainult selle vahega, et vene

keele asemele asunud inglise keel on eesti keele teatud valdkondadest sootuks välja tõrjunud.

Selline olukord ei ole vastustaja hinnangul kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis

sätestatuga ega riigi keelepoliitika eesmärkidega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab et New Yorker Estonia OÜ kaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada. Kohus leiab, et Keeleinspektsioon on vääralt kohaldanud keeleseaduse paragrahve 16

ja 23, olles ekslikult asunud seisukohale, et vaidlusaluse teksti dress for the moment näol on tegemist

teabega, mis peab olema eesti keeles või varustatud eestikeelse tõlkega.

10. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust faktilistes asjaoludes, milleks on eelkõige see, et

kaebuse esitaja käitab Kristiine Keskuses asuvat rõivakauplust, mille sisepääsu kõrval seisab

ingliskeelne kiri Dress for the moment, vaidlust pole ka selles, et tegemist on kaebuse esitaja poolt

õiguspäraselt kasutatava kaubamärgiga. Vaidlus on poolte vahel aga eelkõige keeleseaduse §-de 16

ja 23 tõlgendamises ning iseäranis küsimuses, kas kaubamärgina kaitstud teksti Dress for the moment

näol on tegemist teabega.

11. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast märkimisväärset tähtsust

küsimusel, kas vaidlusalune kiri Dress for the moment on kaubamärk või mitte. Mingisuguse teksti

(olgu siis kindla kujundusega või ilma) registreerimine kaubamärgina ei vabastada kaubamärgi

kasutajat iseenesest keeleseadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Registreerides kaubamärgina

mingisuguse teksti, mis sisuliselt kuulub keeleseaduse §-de 16 või 23 kohaldamisalasse, ei saa

kaubamärgi kasutaja õigustada eestikeelse teksti puudumist sellega, et võõrkeelse teksti näol on

tegemist kaubamärgiga. Samuti ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega nagu rikuks

Keeleinspektsiooni ettekirjutus tema õigust kaubamärki kasutada. Vaidlustatud ettekirjutuses ei

keelata ega piirata kuidagi kaubamärgi kasutamist ega panda kohustust vaidlusalune kiri kaupluse

vaateaknalt eemaldada. Ettekirjutusega kohustati kaebuse esitajat lisama vaidlusalusele

võõrkeelsele tekstile vastav eestikeelne teave, seejuures selgitati vaideotsuses eraldi, et tegemist ei

pea olema sõnasõnalise tõlkega ning ettekirjutusega ei ole kohustatud eestikeelse tõlke puhul

kasutama ka kaubamärgi kujundust vms.

12. Kohus leiab siiski, et kiri Dress for the moment ei kuulu keeleseaduse § 16 kohaldamisalasse.

Keeleseaduse § 16 kohaselt on kaupade ja teenuste tarbijal õigus eestikeelsele teabele ja

teenindamisele vastavuses tarbijakaitseseadusega. Tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 1 sätestatakse, et

tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse kohta ohutuse, samuti tervise, vara ja

majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on kaupleja

ja tootja kohustatud andma tarbijale enne kauba omandamist või teenuse kasutamist

üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste ja kasutamistingimuste ning garantii kohta,

samuti hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja sellest tulenevate õiguste, kohustuste

ja vastutuse, sealhulgas kauba või teenuse suhtes pretensiooni esitamise võimaluste kohta.

Tarbijakaitseseaduse §-s 5 sätestatakse, milline teave tuleb esitada kauba märgistusel. Kohus

järeldab eeltoodud sätetest, et keeleseaduse § 16 kohaldamisalasse kuulub nö. tarbijateave ehk

igasugune informatsioon müüdavate kaupade ja pakutavate teenuste kohta, sealhulgas kaupade ja

teenuste iseloomu, hinna, pakkumistingimuste (nt. teave kaupluse lahtiolekuaegade kohta või selle

kohta, kas toitlustusasutuses teenindatakse kliente letis või lauas) jne kohta. Kohtu hinnangul ei

kanna ingliskeelne kiri Dress for the moment sellist teavet, kuna seda ei kannaks ka sama või sarnase

tähendusega eestikeelne tekst. Selline tekst seinal ei viita otseselt sellele, et seina taga on kauplus

ega sellele, et tegemist on rõivakauplusega, selles ei viidata müüdavate toodete ega pakutavate

teenuste omadustele, kvaliteedile, hinnale, pakkumistingimustele või muudele sellistele

asjaoludele. Kohus nõustub siinkohal kaebuse esitaja seisukohaga, et vaidlusalune kiri on

põhimõtteliselt võrreldav spordirõivaste jms tootja Nike toodete tunnuslausega Just do it! ega jaga

vastustaja seisukohta, et nende vahel on põhimõttelisi erinevusi. Kohus leiab samuti, et

vaidlusaluse teksti paigutust (foto tl. 12 pöördel) silmas pidades ei saa väita, et see võiks jätta

keskmisele tarbijale mulje võimalikust tarbijateabest. Tegemist on kaubanduskeskuses asuva

klaasseintega kauplusega ning see, et kaupluses müüakse rõivaid, on igale möödakäijale näha,

vaidlusalune tekst on paigutatud võrdlemisi madalale, kindlasti mitte kõrgusele, kuhu sarnases

taustsüsteemis mingisugust asjalikku või vajalikku teavet paigutataks. Seega ei ole usutav, et tarbija

käsitleks vaidlusalust kirja kui võimalikku tarbijateavet ning satuks sellest kuidagi segadusse,

vaidlusalusel kirjal on pigem kujunduselemendi tunnused.

13. Vaidlusalune kiri ei kuulu kohtu hinnangul ka keeleseaduse § 23 kohaldamisalasse. Kõnealune

paragrahv reguleerib teabekeelt ning selle 1. lõike kohaselt peavad avalikud sildid, viidad,

kuulutused, teadaanded ja reklaam olema eestikeelsed. Teises lõikes sätestatakse, et avaliku teabe

eestikeelsele tekstile võib lisada [...] tõlke võõrkeelde, kusjuures eestikeelne tekst peab olema

esikohal ning ei tohi olla halvemini vaadeldav kui [...] võõrkeelne tekst. Kohus leiab, et

keeleseaduse § 23 kohaldamisalasse jäävad sellised sildid, viidad jms, mis kannavad mingisugust

teavet või mis on asetatud avalikku ruumi selliselt, et need jätavad mulje, et tegemist on

mingisuguse teabega. Vaidlusalune kiri kohtu hinnangul neile tingimustele juba eeltoodud

põhjustel ei vasta. Vaidlusalune kiri ei kanna mingisugust avalikku teavet, selle eesmärk ei ole

suunata mingisugusel konkreetsel moel inimeste käitumist ning ainuüksi asjaolu, et selles

kasutatud võõrkeelsetel sõnadel on tähendus, ei muuda seda teabeks. Seega ei ole kirja Dress for the

moment näol tegemist sildi, viida, kuulutuse ega teadaandega keeleseaduse § 23 lg 1 mõistes. Samuti

ei saa kõnealust kirja kaupluse klaassinal käsitada reklaamina, kuivõrd reklaamiseaduse § 2 lg 2

kohaselt ei käsitata reklaamina muuhulgas majandus- või kutsetegevuse koha tähistust [...]

kaubamärgiga ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse

koha sissepääsu juures. Antud juhul on reklaamiseaduse mõttes seega tegemist majandustegevuse

koha tähistamisega kaubamärgiga majandustegevuse sissepääsu juures. Eelnev ei tähenda siiski

seda, et kaupmees võiks kaupluse sissepääsu kõrvale välja panna mistahes võõrkeelseid kirju, kui

need on registreeritud kaubamärgina. Samuti ei saa eeltoodust järeldust teha, et kaebuse esitaja

võiks kirja Dress for the moment kasutada keeleseaduse norme arvestamata mistahes kohas, näiteks

juhul kui tegemist oleks ainsa sõnalise elemendiga välireklaamil, tuleks seda ilmselt käsitada

reklaamina, mis kuulub keeleseaduse § 23 kohaldamisalasse. Seega juhul kui kirja näol on sisulises

mõttes tegemist teabega, peab see olema eestikeelne. Käesoleval juhul leidis kohus aga eelpool, et

vaidlusalune kiri endas mingisugust teavet ei kanna.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldada. Kohus nõustub siiski põhimõtteliselt vastustaja

arutlusega, et selliste võõrkeelsete tunnuslausete rohke kasutamine avalikus ruumis ei peaks olema

tavaks, kuna see alavääristab eesti keelt ning võib pikemas perspektiivis seada ohtu eesti keele kui

ainsa riigikeele ja avaliku teabekeele staatuse. Siinkohal ei nõustu kohus menetlusosaliste

seisukohaga nagu tuleks teatud kaubamärkide võõrkeelsete tekstiosade eesti keelde

ümberpanemist pidada absurdseks või võimatuks. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada seisukohta, et

mõni võõrkeelne hüüd- või tunnuslause on sisuldasa sedavõrd ainulaadne, et sama mõtet ja

eesmärki kandva lause moodustamine eesti keeles ei oleks võimalik. Põhiseaduse preambuli

kohaselt on Eesti riigi eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning

selline eesmärk õigustab ranget ja konservatiivset keelepoliitikat. Samas ei saa üldiste ning isegi

põhiseadusest üheselt tulenevate keelepoliitiliste eesmärkidega õigustada mingisugust isiku

vabadusi piiravat haldustegevust, kui selleks puudub seadusest tulenev normatiivne alus. Kohtu

hinnangul kehtivas keeleseaduses vaidlustatud ettekirjutust õigustav alus puudub.

15. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt eeldab

menetluskulude väljamõistmine menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamist. Kaebuse

esitaja ei ole eraldi menetluskuude nimekirja esitanud, ent on kaebuses taotlenud menetluskulude

vastustaja kanda jätmist, tõendatud on kaebuse esitamisel 250 ning esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel 200 krooni suuruse riigilõivu tasumine. Halduskohtute praktikas ei nõuta

menetlusosalistelt eraldi menetluskulude nimekirja esitamist, kui ainsaks menetluskuluks on

riigilõiv ning selle väljamõistmist on taotletud juba varem esitatud menetlusdokumendis. Seetõttu

saab lugeda, et kaebuse esitaja on kandnud 450 krooni suuruse menetluskulu ning see tuleb tema

kasuks vastustajalt välja mõista.

Kristjan Siigur

Kohtunik