2-03-302/22 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.06.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-03-302

Tsiviilasi

A. K hagi M. P vastu laenulepingust tuleneva

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

Vaidlustatud kohtulahend

152 000 krooni

Harju Maakohtu 26.10.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

M. P apellatsioonkaebus

Apellant M. P (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxxx x xx xxxx xxxxx xxxxxxxxx), esindaja v/adv

Aadu Luberg

Vastustaja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxx xx xxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx), esindaja

v/adv Valmar Brett

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 26.10.2009 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei

peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 08.05.2003 esitas A. K (edaspidi hageja, vastustaja) hagi Tallinna Linnakohtusse M. P

(edaspidi kostja, apellant) vastu võla 152 000 krooni väljamõistmiseks. Tallinna

Linnakohus

saatis

hagiavalduse

vastavalt

kohtualluvusele

arutamiseks

Harju

Maakohutusse. Menetluse käigus hageja täiendas nõuet ja palus lisaks põhivõlale välja

mõista ka intressid suuruses 152 000 krooni.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte vahel 09.04.1999 laenuleping, mille

kohaselt hageja andis kostjale laenu 172 000 krooni intressimääraga 3,5 % kuus, mis

kuulus tasumisele iga kuu 9. kuupäevaks. Raha üleandmist tõendab pangatšekk.

Esialgselt täitis kostja poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi, st tasus

intresse igakuiselt 3,5 % laenujäägilt ehk 6020 krooni (172 000 x 3,5 %) kuus. Jaanuaris

2000 tasus kostja 2 tagasimakset vastavalt 10 000 krooni ja 11 234 krooni, millest 1234

krooni oli intresside eest ja 20 000 krooni oli laenu tagastus. Rohkem ei ole kostja laenu

tagastanud. Pärast seda tasus kostja laenujäägilt 152 000 krooni igakuiselt intresse 3,5 %

ehk 5320 krooni kuus. Osa intressi tasus kostja 2 kuu kaupa (2 x 5320) 10 640 krooni

korraga. 22.05.2001 tasus kostja intressi ainult osaliselt ja pärast seda ei ole kostja enam

midagi tasunud. Suurema osa maksetest on teinud osaühing (OÜ) S.

3. Poolte vahel sõlmiti vaid üks kokkulepe – laenuleping. Mingit kaupa või isegi mingit

kostja poolset pakkumist kaubale ei ole tehtud. Ainukesed kaubad, mida hageja sai

kostja poest, on need, mida ta ise oma sularaha eest ostis täishinnaga, mitte omahinnaga:

üks jalgratas, neli riideeset ja mõned asjad jalgrattavarustusest. Laenu tagastusleping on

võltsitud, kuna sellist paberit ei ole hageja kunagi alla kirjutanud. Hageja ei olnud

huvitatud müügitööst, sest oli ise hõivatud minekuga Ameerika Ühendriikidesse

ülikooli, kus ta on tänaseni. Kostja esitatud vihikupaberid, kus on loetletud rattad, mida

kostja oma arvates hagejale üle andis, ei oma mingit juriidilist ja tõenduslikku jõudu,

sest puuduvad allkirjad.

4. Kostja

Hansapanga

konto

väljavõtetes

kajastuvad

laenu

intressimaksed.

Raamatupidamise lihtsustamiseks kirjutas kostja ülekannetele „laenu tagastus”.

Laenulepingu summa on 152 000 krooni, intress 3,5 % kuus, seega on intressid kuus

152 000 x 3,5 : 100 = 5320 krooni. Konto väljavõtete järgi maksis kostja hagejale just

5320 krooni kuus ehk täpse intressi suuruse.

5. Kostja lubas oma 21.08.2001 kirjas raha tagastamiseks müüa poe ja pärast seda maksta

ära kogu võlgnevuse. Kostja ei ole tagastanud hagejale 83 000 krooni eest rattaid ning

hageja ei ole nimetatud summa ulatuses rattaid saanud. Kostja kohustuseks on tagada

endale võlausaldaja allkirjaga dokumendi saamine, mis tõendab kohustuse täitmist.

6. Kuna kostja tegi viimase täieliku intressi tagasimakse veebruaris 2001, on kostja

intressivõlgnevus 6 aasta ja 11 kuu eest ehk 83 kuu eest, millest tuleb maha arvestada

2001 mais tasutud 1000 krooni. Seega on kostja intressivõlgnevus (83 x 5320) 440 560

krooni.

7. Hageja ei ole 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastamise lepingut allkirjastanud. Kostja ei

saa laenu tagastamist tõendada tunnistajate ütlustega, vaid see peab olema vormistatud

kirjalikult. Nimetatud lepingu sõlmimine ei ole loogiline, kuna see sõlmiti ühes

eksemplaris ja originaali ei jäetud tagasimaksjale, kellel oli tegelik huvi selle

dokumendi koostamiseks, vaid see jäi tagasisaajale. Samuti tekib küsimus, miks on

laenu tagastuse lepingule alla kirjutanud isikud, kes ei olnud lepingu pooleks,

juriidiliselt on need allkirjad tähtsusetud. Põhjus lepingule lisada isikute allkirjad, kes ei

olnud lepingu pooleks, on soov püüda luua dokumendist usaldusväärsemat muljet ja

võimalust, et neid isikuid saaks kasutada tehingu hilisemal tõendamisel tunnistajatena ja

vastupidiselt seaduses sätestatule. Laenu tagastamisel üleantav objekt on ebaselge. On

loogiline, et kui laenu vastu anti üle jalgrattad, siis oleks kajastatud üleandmisel ka

nende nimetus, hind ja kogus kasvõi raamatupidamises kajastamise vajaduse tõttu. Kui

selline dokument oleks eksisteerinud, oleks see pidanud vastama raamatupidamise

nõuetele ja olema raamatupidamise algdokumendiks, kuna selle alusel väljastati

väidetavalt laost kaupa ja kauba väljastamisel peab olema ka selle vastuvõtja allkiri.

Hageja lahkus sisuliselt jäädavalt Tallinnast 11.09.1999 ja oli selleks hetkeks

realiseerinud kogu oma vara Eestis, mis ei mahtunud kaasavõetavasse 6 kohvrisse. Ei

ole loogiline, et ärasõidu eelsel päeval oleks hageja olnud nõus vastu võtma jalgrattaid,

millega tal ei oleks olnud midagi peale hakata.

Kostja vastuväited

8. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt laenas hageja kostjale raha

09.04.1999, samal päeval kandis kostja raha OÜ S. pangaarvele. Raha oli vaja rataste

ostmiseks. Hageja oli rataste müügist väga huvitatud ja alustas pärast rataste ostmist

hoogsat müügitööd. Kaupluses töötasid siis A. A, H. P ja H. U. Kostja leppis hagejaga

kokku, et hageja saab kõik kaubad omahinnaga ja rataste kasum läheb laenu %

maksmiseks. Kaubad said kõik kirjutatud vihikusse. OÜ S. maksis hagejale laenu tagasi

tema pangaarvele ja sularahas vastavalt tema vajadustele. Tehtud on ka vastav leping

10.09.1999, kus on näidatud, millises summas hageja rattaid on saanud. Lepingu on

allkirjastanud A. K, M. P, A. A, H. Pja H. U. Hageja lubas neile teatada rataste müügist

ja kui palju läheb %-diks ning palju tagasimaksuks. Sellekohast teadet kostjale ei

tulnud. Pärast 10.09.1999 tuli teade, et hageja on läinud Ameerikasse. Selleks ajaks oli

hageja võtnud 83 000 krooni eest rattaid omahinnas, mis on ära märgitud 10.09.1999

viiepoolselt alla kirjutatud lepingus. OÜ S. raamatupidamise andmetel on viimane

makse tehtud 09.11.2000 ja kokku on tehtud makseid 119 470 krooni suuruses summas.

9. Arvestades tehtud makseid ja hagejale üle antud rattaid, luges kostja asja lõppenuks.

2001. aastal helistas hageja Ameerikast ja ütles, et 1000 krooni on veel vaja. Kostja

maksis selle summa hageja pangaarvele. Kostja jaoks on üllatus, et hageja ei ole 2,5

aastat temaga ühendust võtnud, kuid kohtule väidab, et on ainult kaks korda kostjalt

raha saanud ega ole kostjaga ühendust saanud. Kostja mobiiltelefoni number on sama

alates aastast 1995. Kostjal on olemas panga dokumendid, allkirjad raha vastuvõtmise

kohta ja allkirjastatud lepingud raha tagasimaksmise kohta. Hageja esindaja väide, et ta

on püüdnud kostjaga ühendust saada, on vale. Hageja kasutab ära olukorda, kus leping

ei ole lõpetatud allkirjaga ning ilmselt loodab, et kostjal ei ole alles dokumente, mis

tõestavad hagejale tehtud makseid, kuna möödunud on 2,5 aastat.

10. Raamatupidamist, sh intressi, ei saa lihtsustada tagasimakseks. Intressikulu kajastatakse

kasumiaruandes finantskuluna, laenu tagasimaksed aga bilansi passivas võlakohustuste

vähenemisena. Hageja oleks pidanud füüsilisest isikust ettevõtjana kajastama seda

maksudeklaratsioonis. Hageja väide, et ta ostis kauba täishinnaga, on vale. Kaupluses

on kassaprogramm, mis näitas tšekil kauba omahinda, allahindlust-juurdehindlust ja

müügihinda.

11. Kui hageja arvestuse kohaselt laenatud summast 172 000 maha arvestada tagasimaksed,

siis peaks võlgnevus olema (172 000 – 11 234 – 10 000) 150 766 krooni, mitte 152 000

krooni. Seega jääb arusaamatuks, miks intresse arvestatakse 152 000 kroonilt.

12. Kostja on hagejale tagastanud 83 000 krooni, mida kinnitab samal päeval tagastatud

laenu tagastus, mille originaali võttis hageja endale. Seejärel tasus kostja eest

võlgnevust OÜ S., kandes regulaarselt 2000. aastal hageja arvele raha. Laenu tagastusi

ei saa lugeda intressi maksmiseks, kuna laenusumma oli väiksem laenulepingus

märgitust. Kokku on kostja hagejale maksnud 208 790 krooni.

13. Hageja esitas hagi kohtusse 28.04.2003, kui 2003. jaanuaris oli majas, kus kauplus

rentis ruume, tulekahju. Kostjal on tekkinud kahtlus, et hageja lootis dokumentide

hävimist ja leidis hea võimaluse teistkordselt laenu tagasi küsima hakata.

14. Hageja andis kostjale sularahas üle 22 000 krooni ja 150 000 krooni kandis üle kostja

arveldusarvele. Kuigi kirjalikus vormis tehtud tehingule peavad alla kirjutama tehingu

teinud isikud, on laenulepingul ainult kostja allkiri, millega kostja kinnitab, et on

hagejalt saanud 22 000 krooni. Lepingu sisu kinnitamiseks puuduvad nii hageja kui ka

kostja allkirjad. Seega ei ole 09.04.1999 laenulepingut sõlmitud. Hageja ei ole poolte

vahel sõlmitud kehtivat laenulepingut esitanud. Siiski puudub vaidlus selle üle, et kostja

on hagejalt 172 000 krooni saanud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostja hagejalt

172 000 krooni laenulepingu alusel, kuna seda ei sõlmitud. Seega ei saa laenuleping olla

õiguslikuks aluseks, mille alusel hageja kostjale 172 000 krooni üle andis.

15. Kostjal on kohustus 172 000 krooni tagastada ning kostja asuski seda tegema, samuti

tagastas osa raha OÜ S., mida hageja aktsepteeris. Kostja on tagastanud ajavahemikul

maist 1999 kuni 22.05.2001 kas sularahas või ülekannetega kokku 134 234 krooni.

Lisaks on kostja ja hageja sõlminud 10.09.1999 „laenu tagastuse” kokkuleppe, mille

kohaselt sai hageja kostjalt jalgrattaid väärtuses 83 000 krooni. Eelnimetatud

kokkuleppele kirjutasid alla ka OÜ S. töötajad.

16. Kuni hagiavalduse esitamiseni ei esitanud hageja mingisugust nõuet laenu

tagastamiseks. Seetõttu oli kostja kuni hagiavalduse saamiseni seisukohal, et ta on

nõude täitnud. Kostja ja OÜ S. poolt tehtud tagasimaksed olid tehtud laenu

tagasimaksmiseks ja mitte intresside maksmiseks. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et

laenusumma tagastamine ja intresside maksmine pidi lepingu kohaselt toimuma

osapoolte kokkuleppel. Seega eeldas nii laenusumma tagastamine kui ka intresside

tasumine poolte vastavat kokkulepet, millist aga hageja esitanud ei ole. Kuni 01.07.2002

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 3 kohaselt tuli kahtluse korral

tõlgendada tehingut kohustatud isiku kasuks.

Esimese astme kohtu otsus

17. 26.10.2009 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis M. P A. K

kasuks välja 152 000 krooni. Menetluskulud jättis kohus kummagi poole enda kanda.

18. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestas tsiviilkoodeks (TsK) § 177 lg 1, et kui kohustise

täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise

momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal

ajal; lg 2 sätestas, et võlgnik on kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase

tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast, kui viivitamatu

täitmise kohustus ei tulene seadusest, lepingust või kohustise olemusest. TsÜS § 92 lg 1

(09.04.1999 kehtinud redaktsioon) sätestas, et kirjalik tehing on lihtkirjalik või

notariaalselt tõestatud. TsK § 273 alusel peab laenuleping summaga üle viiekümne rubla

olema sõlmitud kirjalikus vormis (viiskümmend rubla – 5 krooni). TsK § 276 lg 1

sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta

tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas

koguses, kui lepingus tähendatud. TsÜS § 92 lg 2 (09.04.1999 kehtinud redaktsioon)

kohaselt kirjutavad kirjalikus vormis tehtud tehingule alla tehingu teinud isikud.

Seaduses sätestatud juhtudel peab allkiri olema notariaalselt tõestatud.

19. Poolte vahel on 09.04.1999 sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale üle

172 000 krooni. Laenulepingu järgselt kuulus iga kuu 9. kuupäeval tasumisele intress

3,5 % kuus. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis kostjale üle 22 000

krooni sularahas ja 150 000 krooni kandis kostja pangakontole. Kostja seisukoht, et

tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS 92 lg 1 ja 2 kohaselt peavad mõlemad pooled

kirjalikus vormis tehtud tehingule alla kirjutama, on õige. Kuna aga pooled ei vaidlusta

raha üle andmist, siis ei too laenulepingu kirjaliku vormi järgimata jätmine kaasa

laenulepingu tühisust. Kuigi hageja on esitanud kohtule mõlema poole poolt alla

kirjutamata lepingu, on sama lepingu esitanud kohtule ka kostja, mille teksti

paigutusest, mahakriipsutustest ja sõnastusest nähtub, et tegemist on ühest ja samast

kirjalikust lepingutekstist tehtud koopiaga. Kuna kostja esitatud laenulepingu koopialt

nähtub, et kostja on pidanud arvestust laenulepingujärgsete tagasimaksete kohta, oli

kostja järelikult laenulepingu tingimustest teadlik ja ei vaidlustanud neid, mistõttu olid

poolte vahel kokku lepitud ka laenulepingu tingimused.

20. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenulepingu järgselt on kostja tagastanud kas

sularahas või ülekannetega 134 234 krooni. Hageja leiab, et kostja on tagastanud laenu

põhiosa 20 000 krooni ja ülejäänud maksed on tasutud lepingujärgse intressi eest, kostja

leiab, et kõik maksed on kostja poolt tehtud laenulepingu põhiosa tagastamiseks. Poolte

vahel puudub vaidlus selles, et osaliselt tasus poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel

makseid OÜ S. OÜ S. pangakontolt nähtub, et hagejale tehtud ülekannete selgituseks on

märgitud „tagasimakse“. Kuigi tehingu tegemise ajal kehtinud TsK ei määratlenud,

millises järjekorras loetakse tasutuks kohustatud poole poolt laenulepingu täitmiseks

tehtud makseid ja OÜ S. on märkinud hagejale tehtud maksetele selgituseks

tagasimakse, tuleb poolte vahel sõlmitud laenulepingu tingimusi ja maksete iseloomu

arvestades pidada OÜ S. poolt tehtud makseid intressimakseteks. Nimetatut näitab

asjaolu, et kuni kostja ja OÜ S. poolt jaanuaris 2000 laenu põhiosast 20 000 krooni

tagastamiseni on kostja tasunud igakuiselt 6020 krooni ehk 3,5 % 172 000 kroonist.

Kostja on korduvalt kinnitanud, et ta nõustub hageja esitatud tagasimaksete arvestusega.

Samuti nähtub kostja ja OÜ S. maksetest, et pärast 2000. aasta jaanuari, mil oli

tagastatud laenu põhiosast 20 000 krooni, vähenesid kostja ja OÜ S. poolt tehtud

maksed 5320 kroonini, ehk 3,5 %-ni 152 000 kroonilt. Samuti nähtub OÜ S.

kassaraamatust, et 10.09.1999 hagejale tehtud 10 000 makse juures on märge, et 9.

oktoobril tuleb maksta intresse.

21. Juhul, kui jaanuaris 2000 oleks tagasi makstud laenu põhiosast 21 234 krooni, siis oleks

laenulepingu tasumata osaks jäänud 150 766 krooni, millelt 3,5 % oleks moodustanud

5276.81 krooni. Seega oli kostja teadlik laenulepingu järgsest intressi maksmise

kohustusest ja ta seda kohustust ka täitis läbi OÜ S. ning jaanuaris 2000 arvestati laenu

tagasimakseks 20 000 krooni, mida näitavad igakuised maksed.

22. Kostja kandis hagejalt 09.04.1999 raha saamisel selle samal päeval üle OÜ S.

pangaarvele. Raha vajas kostja jalgrataste ostmiseks. Kostja on esitanud kohtule

10.09.1999 sõlmitud lepingu, milles pooled on kokku leppinud, et OÜ S. tagastab

hagejale 172 000 kroonise laenu 83 000 krooni ulatuses jalgratastes. Lisaks pooltele on

nimetatud lepingule alla kirjutanud OÜ S. kaupluses töötanud A. A, H. P ja H. U. Pärast

10.09.1999 sai kostja teate, et hageja on läinud Ameerika Ühendriikidesse. Kostja

vastuväidete kohaselt oli hageja selleks ajaks võtnud 83 000 krooni eest jalgrattaid

omahinnas, mis on ära märgitud 10.09.1999 viiepoolselt alla kirjutatud lepingus. Hageja

leidis, et nimetatud dokumendil on võltsitud tema allkiri ja on esitanud sellekohase

kuriteoteate,

mille

alusel

24.12.2003

on

Tallinna

prokuratuuris

alustatud

kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 03731000252. Nimetatud kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse põhjenduste kohaselt jõudis käekirjaekspertiisi läbi viinud ekspert

arvamusele, et kuna vaidlustatud materjal on esitatud koopiana ja järgib A. Ki allkirja

kuju ning nimi on kirjutatud suhteliselt väheinformatiivsetes trükitähtedes, ei ole

võimalik määrata, kas vaidlustatud käekirjaline tekst ja allkiri on kirjutatud A. Ki poolt

ning samadel põhjustel ei ole võimalik määrata ka seda, kas see võib olla kirjutatud M.

P poolt. Kuna dokumendi originaali puudumise tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas

hageja on 10.09.1999 allkirjastanud laenu tagastuse lepingu, siis tuleb tõlgendada

10.09.1999 lepingu olemasolu kohustatud isiku kasuks, seega leiab kohus, et poolte

vahel oli 10.09.1999 sõlmitud laenu tagastuse leping.

23. Laenu tagastuse lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud, et OÜ S. tagastab osaliselt

laenu A. K-le. Kuigi laenu tagastuse leping on poolte vahel sõlmitud, ei tulene

nimetatud lepingust, et hagejale on 83 000 krooni eest jalgrattaid üle antud. Kostja on

jalgrataste üleandmist hagejale tõendanud tunnistajate H. P ja A. A ütlustega. TsK § 276

lg 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, kui

laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tulenevalt TsK §-st 273 tuli poolte

vahel sõlmida kirjalik laenuleping. Seega tuleb tunnistajate ütlused jätta tähelepanuta.

Kostja vande alla antud ütlused jalgrataste üleandmise kohta tuleb jätta tähelepanuta,

kuna kostja on isiklikult huvitatud tõendi loomisest.

24. OÜ S. kassaraamatu märkmeid ei saa käsitleda hagejale jalgrataste üleandmist tõendava

dokumendina. Nimetatust ei nähtu, et hageja oleks oma allkirjaga kinnitanud 83 000

krooni väärtuses jalgrataste vastuvõtmist. Arvestades OÜ S. kassaraamatu koostamise

põhimõtteid, oleks pidanud asjaolu, et hagejale anti jalgrattad üle muul ajal kui

10.09.1999, kajastuma OÜ S. kassaraamatus vastaval kuupäeval kannetena, mida aga

kassaraamatust ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud kostja ja OÜ S. poolt

hagejale jalgrataste üleandmine ja seega kostja poolt laenulepingust tuleneva kohustuse

83 000 krooni ulatuses täitmine.

25. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja on läbi OÜ S. tagastanud hagejale laenu

20 000 krooni ja seega on laenulepingu järgsed kohustused täitmata 152 000 krooni

ulatuses.

26. Pooled ei olnud laenulepingus kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas. Tehingu

tegemise ajal kehtinud TsK § 177 lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on

kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril

õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Poolte vahelise

elektroonilise kirjavahetuse kohaselt on hageja pidanud kostjaga läbirääkimisi laenu

tagastamise osas. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tal hagejaga elektroonilist

kirjavahetust olnud. Kohus leiab, et elektroonilise kirjavahetuse väljatrükid ei tõenda

kirjavahetuse olemasolu, kuna välistatud ei ole nende loomine käesolevas asjas tõendina

esitamiseks. Nimetatut kinnitab näiteks asjaolu, et tl 93 asuv väljatrükk ei sisalda

näiteks väidetava kostja kirja ees pealdist, et kellelt on kiri saadetud ning kes on saatja

jms. Samuti on paljasõnalised hageja väited, et hageja lepinguline esindaja püüdis

tulutult kostjaga ühendust saada.

27. Kuna hageja ei ole tõendanud nõude esitamist enne hagi esitamist, siis leiab kohus, et

hageja on esitanud nõude kostjale alles hagi esitamisel, s.o 08.05.2003. Tulenevalt TsK

§ 177 lg-st 2 tekkis kostjal alates nimetatud tähtajast kohustus täita laenulepingust

tulenev kohustus 7-päevase tähtaja jooksul, arvates hageja poolt nõude esitamise

päevast. Kuna kostja nimetatud tähtaja jooksul laenu ei tagastanud, kaotas hageja alates

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest intressi arvestamise õigusliku

aluse ja intressivõlgnevuse nõue tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

28. M. P palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata

ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on olulisel määral rikkunud

materiaalõiguse normi, mis on toonud kaasa sisuliselt ebaõige otsuse. Samuti on

maakohus otsuse tegemisel rikkunud olulisel määral protsessiõigusnorme.

29. Kaebuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled küsimuse üle, millises järjekorras

kohustused täideti, kuna apellant on seisukohal, et on oma võla 134 234 krooni ulatuses

tasunud kolmanda isiku (OÜ S.) kaudu. Maakohtu järeldus, et ülekanded OÜ S. poolt

olid tehtud intressikohustuse katteks, põhines asjaolul, et kolmanda isiku poolt tehtud

rahaülekannete suurused langesid kokku laenulepingu järgse intressimäära rahalise

suurusega. Muid asjaolusid kohus oma seisukoha kujundamisel aluseks ei võtnud.

30. Sisuliselt on kohus leidnud, et OÜ S. arvestas lepingus sätestatud määra järgi intressi

ning tasus selle vastustajale. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et OÜ S.

kolmanda isikuna ei saanud kindlaks määrata kohustuse täitmise järjekorda. Seega isegi

juhul, kui OÜ S. kujundas oma maksete suuruse intressimäärale tuginedes ning tasus

intresse, ei saa OÜ S. tahe mõjutada poolte õigussuhte sisu. Samuti ei saa OÜ S. tahet

automaatselt omistada kostjale. Isegi eeldades, et OÜ S. tahe omas poolte õigussuhtele

sisulist mõju, ilmneb pangakonto väljavõtetest, et OÜ S. tahe oli suundatud

põhikohustuse täitmisele. Kõik ülekanded on saanud selgituseks „tagasimaks”. TsÜS §

61 lg 1 ülekande tegemise ajal kehtinud redaktsioonis sätestab selgesõnaliselt, et

tehingus on oluline isiku tahe. OÜ S. tahtis maksta tagasi laenu põhiosa. OÜ S. bilansist

alates 1999 aastast nähtub, et intressikulu ei ole kajastatud. Bilanss kajastab ainult

võlakohustuste vähenemist ehk laenu põhivõlgnevuse vähenemist. Järelikult sai OÜ S.

tahe olla suunatud ainult põhivõla tasumisele. Maakohtu järeldus, et OÜ S. eesmärk oli

tasuda intresse, põhineb oletusel. Ainuüksi numbriline kattuvus ei ole piisav hinnangule

kohustuse täitmise järjekorra osas.

31. Vastustaja poolt tõendina lisatud lepingudokument nägi intressiarvestuse ette 3,5%-lise

määra järgi, kuid sätestas selgesõnaliselt, et „intresside maksmine peab toimuma

kokkulepitud kohas osapoolte kokkuleppel”. Kohus ei ole nimetatud kokkuleppe

olemasolu tuvastanud ning on jätnud poolte tahte tähelepanuta. Kohtumenetluses

kogutud tõendid kinnitavad maksete tegemist vastustajale põhikohustuse katteks.

32. Poolte kokkuleppel täideti laenulepingu järgne võlakohustus asjade omandi

üleandmisega vastustajale. Kokku anti vastustajale laenulepingu täitmiseks 83 000

krooni väärtuses jalgrattaid. Oma väidete tõendamiseks esitas apellant lihtkirjaliku

dokumendi, mis oli pealkirjastatud „Laenu tagastusena”. Dokumendi sisust nähtuvalt

tagastas OÜ S. apellandi eest vastustaja poolt antud laenu, andes sellel eesmärgil

vastustajale üle 83 000 krooni väärtuses jalgrattaid. Dokumendile kirjutasid alla

menetlusosalised ning OÜ S. töötajad, kes kuulati üle tunnistajatena.

33. Apellandi huviks ei olnud tunnistajate ütluste kaudu tõendada laenulepingu täitmist,

vaid 10.09.1999 dokumendi õigsust, kuna eksisteeris vaidlus dokumendi autentsuse

osas. Seaduses puudub keeld tõendada tunnistajate ütluste kaudu dokumendi saamise

üksikasju ning dokumendi saamise seaduspärasust. Järelikult ei oleks kohus tohtinud

tunnistajate ütlusi kõrvale jätta. Tunnistajad on nimetatud dokumendi saamise

üksikasjade ja selle dokumendi täitmise kohta andnud ütlusi ka kriminaalasjas nr

03731000252, mis algatati vastustaja avalduse alusel eesmärgiga kontrollida dokumendi

autentsust ning vastustaja allkirja ehtsust. Uurimine ei tuvastanud dokumendi ega

vastustaja allkirja võltsitust ning menetlus lõpetati. Kriminaalasjas on tunnistajad

andnud kokkulangevaid ütlusi selles, et 10.09.1999 dokument oli autentne, selle

saamine oli seaduspärane ning dokument kajastas faktiliselt aset leidnud sündmusi, so

laenu katteks vastustajale jalgrataste üleandmist.

34. TsK § 276 lg 2 eesmärk ei olnud puhtalt formalismist lähtuvalt nimetada lubatavaid ja

lubamatuid tõendeid, vaid välistada olukord, kus tunnistaja ütlused, mille kontroll on

tsiviilkohtumenetluses piiratud, mõjutavad tsiviilkohtumenetluse tulemust. Eeltoodud

põhjusel oligi lubatud laenulepingu täitmise tõendamine kriminaalmenetluse raames.

Nimetatud sätte mõtte kohaselt on laenulepingu täitmist lubatud tõendada tunnistajate

ütlustega ka siis, kui tunnistajate ütluste tõeväärtus on kriminaalmenetluses tuvastatud.

Seega, kui samad tunnistajad annavad ka tsiviilkohtumenetluses samasisulisi tunnistusi,

mille tõelevastavus on kriminaalmenetluses tuvastamist leidnud, puudub põhjus heita

tunnistused kõrvale kui lubamatud tõendid.

35. Kui ka ringkonnakohus peaks leidma, et kriminaalasjas antud tunnistaja ütluste kaudu ei

saa TsK § 276 lg-st 2 tulenevalt tõendada jalgrataste üleandmist laenukohustuse katteks,

on siiski tunnistajate ütlused usaldusväärseks tõendiks 10.09.1999 dokumendi

autentsusele. Kõnealuse dokumendi ehtsus on leidnud kinnitamist ka läbiviidud

kriminaalmenetluses. Järelikult tõendab laenulepingu täitmist dokument, mis on

käsitletav allkirjana kohustuse täitmise kohta TsK § 233 lg 3 mõttes. Sellest tulenevalt

on ebaõige maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud laenulepingu täitmine 83 000 krooni

ulatuses. Allkiri kohustuse täitmise kohta on tõend võlasuhte lõppemise kohta täitmise

kaudu. Samuti pöörab kohustuse täitmise kohta antud allkiri ümber tõendamiskoormise.

Vastustaja allkiri tehingudokumendil on ehtne, vastupidist ei ole maakohtus tuvastatud.

Järelikult on vastustaja olnud ka nõus võtma laenulepingu täitmisena vastu 83 000

krooni väärtuses asju.

36. Kriminaalasjas koostatud tunnistaja ülekuulamise protokoll on dokumentaalne tõend.

TsK § 276 lg 2 regulatsioon ei puudutanud dokumentaalseid tõendeid. Osundatud normi

kohaselt tuli kõrvale heita ainult tunnistajate ütlused. Maakohus ei ole millegagi

põhjendanud,

miks

ta

ei

arvesta

kriminaalmenetluses

koostatud

ülekuulamisprotokollidega. Nimetatud dokumendid oleks omanud tõendi väärtust ka

olukorras, kui apellant ei oleks tsiviilkohtumenetluses tunnistajaid üldse kaasanud.

37. Kohtu seisukoht, et 10.09.1999 dokument tuleb jätta tähelepanuta, kuna apellant on

isiklikult huvitatud tõendi loomisest, ei ole aktsepteeritav. Tsiviilasjas ega

kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et apellant oleks seadusevastaselt loonud 10.09.1999

dokumendi varalise kasu saamise eesmärgil. Järelikult on kohtu motiiv dokumendiga

mittearvestamise kohta asjasse puutumatu. Pealegi on kohtu väide sisutu, kuna

menetlusosalised on alati isiklikult huvitatud kohtumenetluse tulemist. See aga ei saa

olla

põhjuseks

tõendi

mittearvestamisele,

kuna

vastasel

korral

puuduks

menetlusosalistel üldse võimalus oma nõudeid ja vastuväiteid tõendada.

38. Aktsepteeritav ei ole kohtu seisukoht OÜ S. kassaraamatuga mittearvestamisel põhjusel,

et kassaraamatust ei nähtu, et „hageja oleks oma allkirjaga kinnitanud 83 000 krooni

väärtuses jalgrataste vastuvõtmist.” Kohtu hinnangul peavad kõik asja lahendamiseks

olulised asjaolud nähtuma ühest dokumentaalsest tõendist. Kui üks tõend ei anna

ammendavat vastust kogu vaidluse eseme suhtes, siis kohtu hinnangul on dokument

tõendina väärtusetu. Selline lähenemine on aga ekslik. Tõendite tähendus, asjakohasus

ja tõendite tõendusjõud selguvad tihtipeale seostatuna teiste tõenditega. Siit ka põhjus,

miks tõendeid tuleb hinnata kogumis.

39. Praegusel juhul on kohus vaadelnud OÜ S. kassaraamatut lahutatuna teistest tõenditest

ning jõudnud ebaõigele järeldusele. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuli kohustus täita vastavalt

lepingu sätetele. Seda, millises järjekorras lepingulised kohustused (põhikohustus,

intressikohustus) tuli täita, TsK ei reguleerinud. Kohustuse täitmise järjekord ei

tulenenud ka 9.04.1999 laenulepingust. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka vastustaja

esindaja (vt kohtuistungi protokoll 23.09.2009, lk 6 alt 3 lõik). Seega asjaolusid

arvestades oli apellant vaba otsustama, millise kohustuse täitmise katteks ta

rahaülekandeid teostas.

40. Apellandi poolt vande all antud selgitustest (vt kohtuistungi protokoll lk 10), mis on

ühtlasi tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes, nähtub järgmist: rahaülekandeid teostas OÜ S.

ning rahaülekandeid tehti ainult põhikohustuse katteks; intresse rahaülekannete arvel ei

tasutud. Apellandi vande all antud selgitused olid kooskõlas ka OÜ S. bilansi

väljavõttega, kust nähtus ainult põhikohustus ja selle vähenemine. Seda, et

rahaülekanded on tehtud põhikohustuse katteks, nähtub ka ülekannete selgitustest.

Maakohus ei ole TMS § 442 lg 8 kohaselt põhjendanud, miks ta ei arvesta apellandi

poolt vande alla antud selgitustega kui tõendiga.

41. Apellant on läbi kogu menetluse ühetaoliselt selgitanud, et kokkuleppeliselt omas

vastustaja õigust saada OÜ-st S. jalgrattaid omahinnaga. Kokku sai vastustaja jalgrattaid

omahinnaga 83 000 krooni väärtuses. Nimetatud fakt on kajastatud ka 10.09.1999

dokumendis, mis on pealkirjastatud „Laenu tagastusena”. Vastustaja ei võtnud 83 000

krooni väärtuses jalgrattaid ühekorraga, vaid pikema ajaperioodi vältel. Seetõttu on

10.09.1999 dokument nn kokkuvõttev dokument väljavõetud jalgrataste omahinna

kogumaksumuse kohta.

42. 10.09.1999 dokumendist nähtub poolte tahe, et jalgrataste kasumi arvelt täidetakse ka

laenulepingu järgset intressikohustust. Fakti, et vastustajale anti laenu katteks jalgrattaid

omahinnaga, kinnitasid kohtus (ja enne seda ka kriminaalmenetluses) üle kuulatud

tunnistajad. Kokkuleppeliselt pidi vastustaja teavitama apellanti saadud kasumi

suurusest, mida ta aga ei teinud. Seega 10.09.1999 dokumendis sätestatud tahte kohaselt

arvestati jalgrataste kasum ühtlasi intressikohustuse katteks. Apellant rõhutab, et mingit

eraldiseisvat või muud kokkulepet intresside kohta ei ole olemas.

Vastustaja seisukoht

43. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

44. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. TsMS § 651 lg 1

kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel

võtab ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate

faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist.

Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.

45. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et poolte vahel puudub sisuline vaidlus 09.04.1999

laenulepingu (t II kd lk 3) sõlmimise fakti üle ja selle alusel kostja poolt hagejalt raha

saamise üle kokku summas 172 000 krooni. Seega asjaolu, et leping oli vormistatud

selliselt, et sel puudub laenuandja allkiri, käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ei

oma. Laenuleping oli TsK § 272 mõtte kohaselt ühekülgne leping, millest tekkisid

kohustused ainult laenajale. Sellise tehingu kirjalik vorm, milline oli sätestatud TsK §-s

273, oli järgitud ka juhul, kui sellele kirjutas alla ainult laenusaaja. Kostja ei ole

vaidlustanud 09.04.1999 dokumendi allkirjastamist ega väitnud selle kehtetust muul

seadusest tuleneval alusel. Ka näitab asjaolu, et mõlemad pooled esitasid kohtule

samasisulise laenusaaja poolt allkirjastatud dokumendi, nende tahet laenusuhe nimelt

sellisel viisil vormistada. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga,

mille kohaselt on juhul, kui laenulepingule ei ole alla kirjutanud mõlemad pooled,

tegemist lepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisega.

46. Poolte vahel puudub ka vaidlus, et nendevaheline laenusuhe tekkis 09.04.1999 tehingu

alusel.

Seega

tekkis

vaidlusalune

võlasuhe

enne

01.07.2002

ja

vastavalt

võlaõigusseaduse jne rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 11 kohaldas maakohus antud

vaidluse lahendamisel õigesti kuni 01.07.2002 kehtinud seaduse, milleks oli

tsiviilkoodeks (TsK), sätteid.

47. Poolte vahel on vaidlus: 1) kas laenu katteks laenusaaja enda ja OÜ S. poolt tasutud

maksete näol on tegemist intresside või laenusumma tagastamisega ja 2) kas vastavalt

pooltevahelisele kokkuleppele 10.09.1999 oli lepingu täitmine osaliselt asendatud

(83 000 krooni raha asemel anti üle samas väärtuses vallasasju).

48. Puudub vaidlus, et tagasimakseid tegi kostja nii sularahas kui tema eest täitis lepingut

OÜ S.. Samuti puudub vaidlus hagejale üle antud/üle kantud raha kogusumma osas

(tagasimaksete ülevaade t II kd lk 114). Pooled vaidlevad, kas tagasimaksed olid tehtud

intresside või laenusumma tasumiseks. OÜ S. raamatupidaja poolt (vastavalt kostja

vande all antud seletusele tegi kõik ülekanded äriühingu raamatupidaja; t III kd lk 128-

129) oli kõigi maksete selgituseks märgitud „tagasimaks“ (t II kd lk 4-11).

Asjakohane on maakohtu seisukoht, et TsK ei sätestanud, millises järjekorras loetakse

tasutuks kohustatud poole poolt laenulepingu täitmiseks tehtud maksed. Seega tuli

lepingu täitmisel kostjal lähtuda TsK §-st 173, mille lg 1 kohaselt tuli kohustis täita

nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele.

49. 09.04.1999 lepingus ei olnud pooled leppinud kokku laenu tagastamise graafikut ega

lõpptähtaega, küll aga oli kostja võtnud endale muu hulgas kohustuse tasuda iga

kalendrikuu 9. kuupäeval intressi 3,5%. 22.01.2008 kohtuistungi protokollist (t II kd lk

99-102) nähtub, et kostja nõustus hageja väitega, et intressi arvestati laenujäägilt. Lisaks

on kostja esitanud OÜ S. 1999. aasta raamatupidamist kajastava kassaraamatu, millest

nähtub, et 11.05.1999 oli hageja saanud kostja käest sularahas 6020 krooni ja selle

kande juures on märge „Kant (%)“ (t II kd lk 12) ning 10.09.1999 hageja allkiri 10 000

krooni saamise kohta, mille juures märge „9.okt tuleb maksta intressi!“ (samas lk 16).

Kuna muid tõendeid kostja tahte kohta tagasimaksete tegemisel kohtule ei esitatud,

võttis maakohus kostja käitumise (millega tuli samastada tema juhtimisel tegutsenud

äriühingu käitumine) tõlgendamisel õigustatult arvesse ka tehtud tagasimaksete

rahalised suurused, millised kuude kaupa ümberarvestatult võrduvad tol ajahetkel olnud

laenujäägi 3,5%-ga ühe kuu kohta.

50. Kostja ei selgitanud menetluse käigus veenvalt, miks olid tehtud nimelt sellises suuruses

rahalised ülekanded, kui tasutud summad ei olnud mõeldud intressimakseteks ja kui

laenu tagastamise kuupäeva ega graafikut ei olnud kokku lepitud, kuid oli lepitud kokku

igakuine intressi määr ja maksmise kuupäev. Vande all antud poole seletus on üks

võimalikest tõenditest, millega pool saab oma väiteid kohtu jaoks veenvaks teha ja

kohus peab seda tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindama kogumis teiste tõenditega.

Tulenevalt sama sätte lg-st 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Selles asjas poolte vahel sellised

kokkulepped puuduvad. Kostja vande all antud seletus tõendina käesolevas asjas ei saa

olla kohtu jaoks, tulenevalt vaidluse sisust (olulises suuruses rahaline nõue kostja kui

füüsilise isiku vastu), selliseks tõendiks, milline lükkaks ümber esitatud dokumentaalsed

tõendid. Viimasteks on kostja enda poolt allkirjastatud tehing ja tema juhtimise all

tegutsenud äriühingu poolt tehtud pangaülekanded (seal hulgas ülekannete suurused),

kusjuures veenev ei ole kostja seletus selle kohta, et raamatupidaja ise otsustas

ülekantavate summade suurused. Kostja näol oli vastavalt kohtule kättesaadavatele

äriregistri andmetele tegemist OÜ S. ainuosaniku ja juhatuse liikmega. Seega toimus

kogu äriühingu tegevus tema juhtimisel ja vastutusel. Asjaolu, kuidas ja kas äriühing

kajastas kostja laenu katteks tehtud ülekandeid oma bilansis, vaidluse lahendamisel

tähtsust ei oma, sest äriühingu raamatupidamist ei saanud hageja, erinevalt kostjast,

kuidagi mõjutada. Tulenevalt TsK § 175 lg-st 2 oli hageja kreeditorina kohustatud

võtma võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu.

51. Mitteveenvaks teeb kostja seisukoha, et kõik tagasimaksed olid tehtud laenu

tagastamiseks, ka asjaolu, et kui liita kõik üle antud/üle kantud rahasummad (hageja

arvestuse kohaselt kokku 134 234 krooni, mida kostja ei vaidlustanud) ja liita sellele

10.09.1999 kuupäeva kandvast dokumendist nähtuv 83 000 krooni, mida kostja väidab,

et hageja sai samuti laenu katteks, siis saab kokku 217 234 krooni, mis ületab saadud

laenu 45 234 krooni võrra. Kostja ei ole selgitanud, et kui ta ei tasunud intressi, siis

miks ta tasus hagejale kokku rohkem tagasi, kui laenu sai. Ka ei ole kostja selgitanud,

kas ja kui, siis millal leppisid pooled kokku, et algne intressikokkulepe enam ei kehti

ehk millal ja mil viisil pooled 09.04.1999 lepingut muutsid. Vastavaid väiteid ja

tõendeid tsiviilasja materjalides ei leidu. Intressi ehk tasu raha kasutamine eest

maksmise kokkulepe laenusuhte puhul on ja oli üldiselt teadaolevalt tavaline. Kui kostja

leiab, et intressi katteks pidi minema viidatud 83 000 krooni, siis on kostjal ikkagi

hagejale senini tasumata laenusumma 172 000 – 134 234 = 37 766 krooni. Kas ja millal

ta selle tasus või millisel alusel on tal õigus see tasumata jätta, kostja seisukohtadest ei

selgu. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium veendumusel, et kostja seisukohad

menetluse käigus on vastuolulised ega ole seetõttu veenvad.

52. Maksete tegemine laenusuhte alusel hagejale lükkab ümber kostja seisukoha, et kuna

lepingus oli kokkulepitud, et laenu tagastamine ning intresside maksmine peab toimuma

kokkulepitud kohas osapoolte kokkuleppel ja sellist kokkulepet pooled ei sõlminud, siis

ei saa tehtud makseid lugeda intressi tasumiseks. Rahasummade tegelik üle andmine/üle

kandmine tõendab, et pooled olid selles osas mingi kokkuleppe saavutanud või

vähemalt aktsepteeris hageja kostja poolt tehtud makseid ja seega ka kostja poolt

pakutud maksmise viisi (kohta).

53. Kolleegium nõustub apellandiga selles osas, et seonduvalt pooltevahelisest vaidlusest

kostja poolt esitatud dokumentaalse tõendi võltsituse üle oli kostjal õigus püüda

põhistada selle tõendi ehtsust tunnistajate ütlustega. Hageja esitas 10.09.1999 kuupäeva

kandvale dokumendile (t II kd lk 17) võltsituse vastuväite sel alusel, et tema ei ole

sellele tegelikult alla kirjutanud ehk et sellist kokkulepet ei ole pooled seega ka

sõlminud. Dokumendi originaali kostjal esitada ei olnud ja kriminaalasjas asus ekspert

seisukohale, et asjaolu, kas allkiri on kirjutatud hageja poolt või mitte, ei ole võimalik

tuvastada. Seega tõepoolest oli kostjal õigustatud huvi püüda esitatud dokumenti teha

kohtu jaoks veenvamaks nende tunnistajate ütluste läbi, kes olid sellele dokumendile

samuti alla kirjutanud.

54. Tunnistajate H. P ja A. A ütlustega (t III kd lk 38-42) tutvumise tulemusena on aga

kolleegium seisukohal, et nimetatud tõendid hageja allkirja seisukohalt sellele

dokumendile veenvust ei lisa. Kumbki tunnistaja ei kinnita, et hageja oleks sellele

allkirja andnud tema juuresolekul. Ka ei kinnitanud nad seda kriminaalasja menetluses

politseis ütlusi andes (protokollide koopiad t II kd lk 143-147). Asjaolu, et hageja samal

kuupäeval poe ruumides viibis, ei kinnita, et ta sellele dokumendile alla kirjutas. Hageja

on kogu menetluse aja eitanud allkirja andmist ja tema avalduse alusel oli alustatud ka

kriminaalasja nr 03731000252 menetlust. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks

kostja väidet 10.09.1999 kokkuleppe sõlmimise kohta hageja ja kostja vahel ning

nõustuda ei saa maakohtuga, et tehing tuleb lugeda sõlmituks TsÜS § 64 lg 3 alusel.

Viidatud säte reguleeris tehingu tõlgendamist kohustatud isiku kasuks, kuid tõlgendada

saab sõlmitud tehingut. Oma sisult sai 10.09.1999 tehing olla 09.04.1999 laenulepingu

täitmist tõendavaks tehinguks, kuid selle olemasolu ehk siis laenulepingu täitmist

tulenevalt TsK § 276 lg-st 2 tunnistajate ütlustega tõendada ei saa.

55. Ka ei anna 10.09.1999 kuupäeva kandvale dokumendile (selle sõlmimise seisukohalt

poolte vahel) veenvust juurde asjaolu, et kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et

tõepoolest väidetud jalgrattad hagejale ka kunagi üle anti. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et vastavat infot sisaldav OÜ S. kassaraamatu lehekülg (t II kd lk 18) ei

ole veenev. Seal puudub hageja kinnitus vastuvõtmise kohta, puuduvad üleandmise ajad

jmt asjaolud, mida saaks kohtumenetluses kontrollida. Ka tunnistajate ütlustest ei nähtu,

millal ja milline ratas hagejale tegelikkuses üle anti. Seda ei seletanud vande all ka

kostja, kinnitades vaid, et kõik üleandmised toimusid läbi kassa, kuid kassatšekke või

muid raamatupidamisdokumente, kust nähtuks ka üleantu vastuvõtmine hageja poolt,

kohtule ei esitatud.

56. Kolleegium on seisukohal, et isegi juhul, kui hagejale tõepoolest mingeid rattaid üle anti

ja ta nende eest ei tasunud, siis nende väärtuse tasaarvestamiseks laenu ja intresside

tagasimaksetega võis kostja teha tasaarvestuse avalduse TsK § 234 mõttes. Sellisel juhul

pidi leidma aga tõendamist kostjal vastava rahalise nõude olemasolu hageja vastu. Nii

kostja seletuse kui tunnistajate ütluste kohaselt kuulusid aga rattad äriühingule, seega sai

nende üleandmisest tekkida rahaline nõue hageja vastu OÜ-l S., mitte aga kostjal

füüsilise isikuna. Nõude loovutamist või muul alusel üleminekut äriühingult kostjale ei

ole väidetud ega tõendatud.

Tiit Kollom Ande Tänav Imbi Sidok