2-08-51014/45 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.05.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-08-51014

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

AS-i EBC Ehitus hagi OÜ Arens Vara vastu

töövõtutasu 4 909 000 krooni ja viivise saamiseks

4 909 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 09.11.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

AS-i EBC Ehitus apellatsioonkaebus

26.04.2010

Apellant AS EBC Ehitus (registrikood 10123703,

asukoht Pikk t 62 b Tallinnas), esindaja adv Carri Ginter

Vastustaja Arens Vara OÜ (registrikood 10815275,

asukoht Lossi t 9 Kuressaare linnas Saaremaal), esindajad

adv Aivar Pilv ja adv Britta Oltjer

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 09.11.2009 otsus jätta lõppjäreldustes muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimeetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei

peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 24.07.2008 esitas AS EBC Ehitus (edaspidi hageja, apellant) hagi Pärnu Maakohtusse

OÜ Arens Vara (edaspidi kostja, vastustaja) vastu saamata töövõtutasu suuruses 4 909

000 krooni ja selle tasumisega viivitamisel tekkinud viivise suuruses 2 287 594 krooni

väljamõistmiseks. Menetluse käigus hageja suurendas nõuet, paludes kostjalt välja

mõista viivised suuruses 4 535 916 krooni.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 21.08.2006 töövõtulepingu nr 06-

14, millega hageja kohustus ehitama kostja tellimusel Kuressaares Lossi t 15 asuva

hotelli Arensburg juurdeehituse ning kostja kohustus tasuma selle eest kokku

32 275 000 krooni (millele lisandus käibemaks). Ehitustööd tuli teostada vastavalt

kostja poolt koostada lastud ning lepingu sõlmimisel hagejale üle antud projektidele,

mis moodustasid lepingu lisa nr 2 ning olid loetletud lepingu p-s 2.1.2.b. Lepingu p

6.1 kohaselt tuli hagejal ehitustööde tegemisel järgida töö teostamise graafikus

määratud tähtpäevi. 13.02.2007 teatas kostja esindaja töönõupidamisel, et kavatseb

hagejale esitada vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest leppetrahvinõude.

3. Tööde lõppemise tähtaeg oli 30.04.2007. Ehitustööde tegemisel ilmnesid kostja poolt

üle antud projektides olulised puudused. Seetõttu taotles kostja korduvalt, et ehitustöid

tehtaks teisiti, kui nägi ette projektdokumentatsioon. Kokku tegi hageja muudatus- ja

lisatöid enam kui 980 000 krooni eest. 06.11.2007 leppisid pooled kokku, et lepingu nr

06-14 raamesse jäävad 12 hinnakalkulatsiooni alusel tehtud muudatus- ja lisatööd

kogumaksumusega 457 695 krooni, ülejäänud seitsme kalkulatsiooni alusel tehtud

tööde eest tasus kostja eraldi. Arvukate muudatus- ja lisatööde tegemise tõttu ilmnes

2007.aasta veebruaris, et hageja ei suuda järgida graafikus ettenähtud tähtpäevi ning

hageja taotles lepingu muutmist. Lepingu muudatusega 01.03.2007 määrati uueks

tööde lõpptähtajaks 07.05.2007.

4. Pooltevahelise lepingu X osa käsitleb lepingu esemeks oleva töö lõpuleviimise

erinevaid etappe. Lepingu p-d 10.1 ja 10.2 käsitlevad töö lõpetamist. Nimetatud

punktidest nähtub, et töö lõpetamine tähendab juurdeehitise sellist valmidust, mis

võimaldab tellijal taotleda sellele kasutusluba. Samadest p-dest nähtub, et töö

lõpetamine vormistatakse ehitise ülevaatuse aktiga. Lepingu p-st 10.3 nähtub, et tööde

lõplikuks üleandmiseks-vastuvõtmiseks loetakse hetke, kui töövõtja on likvideerinud

kõik pisipuudused ning täitnud kõik lepingust tulenevad kohustused, välja arvatud

garantiitööd ja sesoonsusest tulenevad vaegtööd. Lepingu p-s 10.5 on nähtud ette, et

tellijal on õigus keelduda töö vastuvõtmisest vaid juhul, kui puudus ei võimalda hotelli

juurdeehitist kasutada ehk kui tegemist on olulise puudusega. Lepingu p-dest 8.5 ja

10.3 tuleneb, et pärast töö lõplikku üleandmist-vastuvõtmist on töövõtjal õigus esitada

arve lõpparvelduse tegemiseks.

5. 16.05.2007 oli lepingu objekt kostja kasutuses ning sinna majutati kliente. 21.05.2007

võttis vastuvõtukomisjon, kuhu kuulus ka kostja juhatuse liige A. M., juurdeehituse

vastu. Nimetatud päeval koostati ehitise ülevaatuse akt, milles on märgitud, et

ehitustööd

on

lõpetatud,

ehitis

vastab

projektile,

ehituseeskirjadele

ja

–

normdokumentidele. Ehitise ülevaatuse akti alusel andis Kuressaare Linnavalitsus

29.05.2007 hotelli juurdeehitusele kasutusloa. Seega toimus töö lõpetamine

pooltevahelise lepingu tähenduses 21.05.2007.

6. 31.05.2007 esitas hageja kostja poolt kinnitatud ehitustööde eest tasumiseks arve nr

07095 suuruses 2 757 861 krooni, koos käibemaksuga 3 254 276 krooni. Arve

tasumise tähtajaks oli 21.06.2007. Kostja arvet ei tasunud.

7. 01.06.2007 andis kostja hagejale üle nõude leppetrahvi tasumiseks ehitustööde

vahetähtaegade ja lõpetamistähtpäeva ületamise eest. Kostja leidis, et tal on õigus

nõuda lepingu p 13.5 alusel leppetrahvi 8 vahetähtajaga viivitamise eest kokku 10 005

250 krooni ning töö lõpetamistähtpäeva ületamise eest seisuga 31.05.2007 1 549 200

krooni, kokku 11 554450 krooni. Kuna lepingu p 13.5 kohaselt on leppetrahvi

maksimaalseks suuruseks 15% lepingu maksumusest, esitas kostja hagejale

leppetrahvi nõude suuruses 4 841 250 krooni.

8. 19.06.2007 esitas kostja hagejale tasaarvestuse avalduse, milles märkis, et hageja

31.05.2007 arve nr 07095 tasumise tähtaeg on 21.06.2007, kuid kostja tasaarvestab

oma leppetrahvi nõudest nimetatud arve summa suurusega võrdse osa leppetrahvi

nõudest hageja nõudega ehitustööde eest tasu saamiseks, see on 3 254 576 krooniga.

Tasaarvestuse tagajärjel luges kostja täies ulatuses tasutuks hageja arve nr 07095 ning

hagejal jäi kostja leppetrahvi nõudest veel tasuda 1 584 974 krooni.

9. 27.06.2007 teatas hageja kostjale, et temal puudub alus tasaarvelduse tegemiseks

leppetrahvinõude puudumise tõttu viitega võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg-le 2.

Hageja nõudis kostjalt ehitustööde eest tasumisega viivitamise eest viiviste tasumist,

tuginedes lepingu p-le 13.3.

10. Perioodil 02.07.-06.11.2007 pidasid pooled kirjavahetust seoses lõpetamata tööde,

täiendavate tööde ja selle üle, mis hetkest loetakse tööd üleantuks ning muudes

lepinguga seotud küsimustes. Hageja taotles korduvalt kostjalt tööde vastuvõtmise

kohta akti koostamist ja poolte poolt allkirjastamist, kuid kostja leidis, et kõik ei ole

valmis. Kostja asus seisukohale, et kuni töö ei ole emale kui tellijale üle antud, ei ole

see ka lõpetatud. Pärast kirjavahetust poolte vahel nõustus hageja kostja ettepanekuga

muuta tööde üleandmise akti teksti. 06.11.2007 allkirjastasid poolte esindajad tööde

vastuvõtmise akti. Nimetatud akti allkirjastamise päeva loeb kostja lepingu tähenduses

päevaks, mil ta võttis töö hagejalt vastu ja selle ajani loeb kostja lepingu tähenduses

hageja töö üleandmisega viivituses olevaks.

11. 14.11.2007 esitas hageja kostjale teostatud tööde eest tasumiseks 08.11.2007 arve nr

07269 suuruses 1 346 212 krooni ning 09.11.2007 arve nr 07270 suuruses 540 079

krooni. Lepingu p 8.6 alusel oli arve tasumiseks aega 14 päeva kättesaamisest. Samas

kirjas andis hageja kostjale täiendavalt 14 päeva (VÕS § 114 lg 1) aega tasuda

31.05.2007 arve nr 07095 summas 3 354 276 krooni. Kokku nõudis hageja kostjalt

5 140 567 krooni lepingujärgse tasu maksmist. 03.12.2007 kandis kostja hagejale üle

30 968 krooni. 19.11.2007 kirjas märkis kostja, et hageja hilines töö lõpliku

üleandmisega 183 päeva, ainuüksi sellest tuleneva leppetrahvi suuruseks on üle 11,98

miljoni krooni. Lisades sellele summale tööde vahetähtaegade ületamise eest

ettenähtud leppetrahvi, mille suurus on üle 10 miljoni krooni, on kogu leppetrahvi

suurus ligemale 22 miljonit krooni. Kostja nõudis hagejalt leppetrahvi 15% lepingu

maksumusest, mis ümardatuna on 4 909 000 krooni. Veel märkis kostja, et on oma

leppetrahvi nõudest varem tasaarvestanud 3 254 276 krooni suuruse osa ja avaldas, et

tasaarvestab ka ülejäänud, seni tasaarvestamata 1 654 724 krooni suuruse osa oma

leppetrahvi nõudest, ülejäänud 200 599 krooni suuruse osa jätab ta esialgu maksmata.

Seega jättis kostja hagejale tasumata 5 109 599 krooni töövõtja tasu.

12. Hageja nõudis lepingu p 13.3 alusel töö eest tasumisega viivitamise eest kostjalt viivist

0,2% viivitatud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 04.12.-

17.12.2007 summas 143 068.80 krooni. Kostja leidis, et viivise nõudmine on alusetu.

13. 03.08.2007 teatas hageja kostjale, et on kõrvaldanud viis pisipuudust kuuest ja palus

teatada, milliste puuduste kõrvaldamist peab kostja veel vajalikuks enne tööde

lõplikku üleandmist. Kuna hotelli täituvus oli suur, ei soovinud kostja parendustööde

tegemist enne veebruari 2008. Kostja ei teatanud, millal saab hageja parendustöid

tegema asuda ega loonud võimalusi tööde tegemiseks varem kokku lepitud tähtaegade

jooksul. Sellele vaatamata teatas kostja, et peab nimetatud tööde maksumusena hageja

tasust kinni 170 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Kostja lõi hagejale

võimalused parandustööde tegemiseks alles 2008. aasta märtsikuus. 15.04.2008 võttis

kostja hagejalt akti alusel vastu järgmised tööd: hotellitubade lagede parendamine,

basseiniruumi põrandate korrastamine ja keldrikorruse kehahooldusruumide seinte

värvimistööd. Seega olid kõik kostja poolt nõutud parandustööd tehtud, kuid sellele

vaatamata ei tasunud kostja hagejale kinnipeetud tasu nimetatud tööde eest.

14. 09.05.2008 maksis kostja hagejale 200 599 krooni. Kostja teatas, et muid summasid ta

hagejale ei maksa, kuna ehitustööd on tehtud ebakohaselt ning et ehituse lõpetamine

on toimunud ligi aasta hiljem ning sellega on tekitatud talle kahju. Seetõttu on kostjal

õigus lisaks leppetrahvile 4 909 000 krooni nõuda ka kahju hüvitamist ja hinna

alandamist. Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida kompromissileping, mille

kohaselt viimane maksab talle kahjuhüvitisena 100 000 krooni ning poolte ülejäänud

nõuded loetakse lõppenuks.

15. Kostja ei ole vaidlustanud hageja õigust töövõtja tasule 4 909 000 krooni suuruses

summas. Kostja põhjendab nimetatud summa mittetasumist väitega, et selles osas on

hageja lepingujärgse tasu nõue tasaarvestuste tõttu lõppenud. Kostja leiab, et temal oli

töö vahetähtaegade ja töö lõpetamistähtaja ületamise eest hageja vastu leppetrahvi

nõue 4 909 000 krooni, millest ta tasaarvestas 3 254 276 krooni suuruse osa

19.06.2007 tasaarvestuse avalduse esitamisega ning 1 654 724 krooni suuruse osa

tema 19.11.2007 kirja kättesaamisega hageja poolt. Kostja seisukoht on põhjendamatu

ning ta rikub töövõtulepingust tulenevat töövõtjale tasu maksmise kohustust.

16. Kostja põhjendus töövõtja tasu maksmisest keeldumise kohta on alusetu ka seetõttu, et

kostja kaotas VÕS § 159 lg-st 2 tulenevalt õiguse hagejalt leppetrahve nõuda, sest ta ei

teatanud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist hagejale, et ta

leppetrahvi nõuab. Kostja esitas leppetrahvi nõude hagejale nii tööde vahetähtaegade

ületamise kui töö lõpptähtaja ületamise eest 01.06.2007, ilma et ta oleks eelnevalt

hagejale leppetrahvi nõudmisest teatanud. Isegi sel juhul, kui kostjal olid hageja vastu

kehtivad leppetrahvi nõuded, ei andnud need alust teha tasaarvestust, sest tegemist oli

nõuetega, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Keeld tasaarvestada nõudeid,

millele teine pool saab esitada vastuväiteid, on sätestatud VÕS § 200 lg-s 4.

17. Kostja leppetrahvi saamise nõue oleks vastuvõtmatu ka hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Hageja ei suutnud töö teostamise tähtaegu järgida selle pärast, et kostja poolt üle antud

ehitusprojektid olid oluliste vigadega ning selle tõttu nõudis viimane kokku 19-l korral

ehitustööde tegemist teisiti, kui oli nähtud ette lepingu lisadeks olevates projektides.

18. Töövõtulepingu tekstis ei ole määratud, millise tähtaja jooksul tuleb tellijal leppetrahvi

nõudmisest töövõtjale teatada. Kuid töövõtulepingu p 2.1.1.c kohaselt on poolte

õiguste ja kohustuste aluseks ka ehitise töövõtulepingu üldised tingimused. Nimetatud

tingimuste (ETÜT) esimene versioon kinnitati keskkonnaministri 11.11.1993

käskkirjaga nr 108 kui soovituslik juhendmaterjal ehituse töövõtulepingute

sõlmimisel. 2005. aastal koostati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

tellimisel ja toetusel ehituse töövõtulepingute üldtingimuste teine versioon (ETÜ

2005), mis preambula kohaselt asendab edaspidi esimest versiooni. ETÜ 2005

koostamisel kooskõlastati see tellijate ja ehitusettevõtjate liitude poolt, see on

soovitusliku iseloomuga dokument, mida praktikas kasutatakse kui ehituse valdkonna

ja ehituslepingute tava. Seega on ETÜ 2005 kodifitseeritud tava ehituse

töövõtulepingute sõlmimise ja täitmise valdkonnas. Hageja on seisukohal, et

töövõtulepingus p-s 2.2 märgitud ETÜT on seal tähelepanematuse tõttu.

Pooltevaheline töövõtuleping sõlmiti 2006. aasta augustikuus, seega ajal, mil ETÜ

2005 oli juba koostatud ja praktikas ETÜT asemel kasutusele võetud. Hageja sooviks

oli, et töövõtulepingu osaks oleks ETÜ 2005. Kui kostja peaks edaspidi väitma, et

tema pidas lepingut sõlmides silmas kasutusest kõrvaldatud ja ETÜ 2005-ga asendatud

ETÜT-d, siis ei ole see tõepärane ega usutav. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui

lepingupoolte tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Lepingu

tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada ka tavasid. Arvestades, et 2006. aastal

ehitusturul sõlmitud töövõtulepingute puhul käsitleti tavana üksnes VÕS-i baasil

koostatud ETÜ 2005-t, ei saa mõistlik isik mõista lepingu p-s 2.1.1.c poolte õiguste ja

kohustuste alusena märgitud ehituse töövõtulepingute üldiste tingimustena mitte

ETÜT-d, vaid üksnes ETÜ 2005-t.

19. ETÜ 2005 näol on tegemist VÕS § 23 lg-s 1 sätestatud lepingupoolte tegevusalal

kehtiva tavaga. Kuivõrd pooltevahelise töövõtulepingu tekstis ei ole kokku lepitud,

millise tähtaja jooksul peab tellija töövõtjale teatama, et ta nõuab lepingu rikkumise

eest leppetrahvi, tuleb selles osas lähtuda ETÜ 2005 p-des 104 ja 105 sätestatust.

Tulenevalt ETÜ 2005 p-st 105 pidi kostja tööde vahetähtaegade rikkumise eest

leppetrahvi nõudmisel teatama sellest hagejale igal juhul enne tööde lõpetamist ning

seda enne fikseeriva ehitise ülevaatuse akti vormistamist. Kostja märkis 31.05.2007

leppetrahvi nõudes, et tulenevalt lepingu p-dest 13.4 ja 13.5 on tal õigus nõuda

hagejalt leppetrahvi kaheksa vahetähtaja ületamise eest kogusummas 10 005 250

krooni. Tööde vahetähtajad olid ajavahemikus 22.04.-07.05.2007. Leppetrahvi nõude

esitas kostja hagejale 01.06.2007. Enne seda, 21.05.2007, oli toimunud töö lõpetamise

vormistamine ehitise ülevaatuse akti koostamisega.

20. Seega esitas kostja leppetrahvi nõude tööde vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest

hagejale pärast kogu töö lõpetamist ning seda pärast fikseeriva ehitise ülevaatuse akti

vormistamist. Neil asjaoludel kaotas kostja hiljemalt 21.05.2007 õiguse nõuda hagejalt

leppetrahvi töö vahetähtaegadest mittekinnipidamise eest.

21. Kostja leidis, et hageja ületas töö lõpetamistähtpäeva 183 päeva võrra ja luges töö

lõpetamise päevaks üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamise päeva, see on

06.11.2007. Kostja käsitlus on ebaõige. Leping ei anna alust siduda töö lõpetamise

aega töö lõpliku üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise ajaga ega kohaliku

omavalitsuse poolt juurdeehitisele kasutusloa väljastamise korralduse andmise ajaga

ega nimetatud korralduse jõustumise ajaga. Lepingu p 10.1 kohaselt, kui töövõtja

põhjendatult usub, et töö on valmis, kuid mitte hiljem kui viis tööpäeva enne

lõpetamistähtpäeva, teatab töövõtja kirjalikult töö lõpetamisest tellijale ja

omanikujärelevalve teostajale ning koostab ehitise ülevaatuse akti. Lepingu p 10.2

kohaselt korraldab töövõtja vastuvõtukomisjoni töö ja võtab ehitise ülevaatuse aktile

kõik nõutavad allkirjad. Töö ülevaatusel töövõtja ja tellija poolt koostatakse

pisipuuduste nimekiri ja märgitakse nende likvideerimise aeg. Ehitise ülevaatuse akti

vormistamise järel on tellijal võimalus esitada taotlus ehitise kasutusloa saamiseks.

Erinevalt lepingu p-dest 10.1 ja 10.2 räägivad lepingu p-d 10.3 ja 10.5 töö lõplikust

üleandmisest-vastuvõtmisest, mis sõltub pisipuuduste kõrvaldamisest. Seega eristab

leping töö lõpuleviimise kaht erinevat etappi. Lepingu p-d 10.1 ja 10.2 käsitlevad töö

lõpetamist ning lõpetamistähtpäeva. P 10.2 neljandast lausest nähtub, et töö on lepingu

mõttes lõpetatud siis, kui hotelli juurdeehitis on saavutanud sellise valmiduse, mis

võimaldab tellijal taotleda sellele kasutusluba ning järelikult ka ehitist kasutada. Ka

lepingu lisaks nr 3 olevas graafikus on lõpetamistähtpäev seotud ehitise sellise

valmiduse saavutamisega, mis võimaldab taotleda sellele kasutusluba. Lepingu p-dest

10.1 ja 10.2 nähtub, et töö lõpetamise fikseerimine toimub vastuvõtukomisjoni poolt

ehitise ülevaatuse akti vormistamisega. Hotelli juurdeehitis oli kostja kasutuses juba

alates 16.05.2007. Ehitise ülevaatuse akt vormistati 21.05.2007. Aktis märgiti, et

ehitustööd on lõpetatud, ehitis vastab ehitusprojektile, ehituseeskirjadele ja -

normdokumentidele, keskkonna-, sanitaar-, tule- ja töökaitsenõuetele ning komisjon

otsustas ehitise vastu võtta. Ehitise ülevaatuse aktis, millele kirjutas alla ka kostja

juhatuse liige, oli märgitud, et puuduvad takistused ehitise kasutusloa välja andmiseks.

Seega vormistati lepingu kohaselt töö lõpetamist fikseeriv dokument - ehitise

ülevaatuse akt - 21.05.2007 ning seda päeva tuleb lugeda töö lõpetamise päevaks.

22. Kuna lepingu lisaks oleva töö graafiku kohaselt pidi töö lõpetamine toimuma hiljemalt

07.05.2007, aga töö lõpetamist fikseeriv ehitise ülevaatuse akt vormistati 21.05.2007,

tuleb asuda seisukohale, et hageja ületas töö lõpetamise tähtpäeva 13 päeva võrra.

Lepingu p 13.5 kohaselt andis töö lõpetamistähtaja ületamine tellijale õiguse nõuda

töövõtjalt leppetrahvi. Kostja on aga kaotanud õiguse nõuda töö lõpetamistähtpäevast

mittekinnipidamise eest leppetrahvi samal põhjusel kui töö vahetähtaegadest

mittekinnipidamise eest leppetrahvi nõude puhul (VÕS § 159 lg 2).

23. Kostja

teadis

alates

08.05.2007,

et

hageja

ei

ole

pidanud

kinni

töö

lõpetamistähtpäevast. Nõude selle kohustuse rikkumise eest leppetrahvi maksmiseks

esitas kostja 01.06.2007, ilma et ta oleks eelnevalt hagejale teatanud, et ta leppetrahvi

nõuab. Seega esitas kostja leppetrahvi maksmise nõude hagejale 25. päeval pärast

kohustuse rikkumisest teadasaamist. Tulenevalt ETÜ 2005 p-st 104 pidi kostja teatama

hagejale, et ta nõuab töö lõpetamistähtpäeva ületamise eest leppetrahvi, 14 päeva

jooksul sellest lepingurikkumisest teadasaamisest, see tähendab hiljemalt 21.05.2007.

Kuna kostja ei teatanud nimetatud tähtaja jooksul hagejale, et ta leppetrahvi nõuab,

kaotas ta õiguse leppetrahvi nõuda.

24. Isegi kui eeldada, et kostjal on õigus töö lõpetamistähtpäeva ületamise eest hagejalt

leppetrahvi nõuda, ei ole selle suurus mitte 4 909 000 krooni, vaid 851 050 krooni, see

on ajavahemiku 08.05.-20.05.2007 eest, sest 21.05.2007 koostati töö lõpetamist

fikseeriv ehitise ülevaatuse akt (32 732 695 x 0,002 x 13).

25. Lepingu p 13.3 kohaselt, kui tellija viivitab töö eest tasumisega, on tellijal kohustus

tasuda töövõtjale viivist 0,2% viivitatud summast päevas iga tasumisega viivitatud

päeva eest. Kostja võlgnes hagejale 5 109 599 krooni hiljemalt 04.12.2007 kuni

08.05.2008 ning alates 09.05.2008 võlgneb kostja 4 909 000 krooni. Soovides hoida

ära vaidluse selle üle, kas kostja poolt 200 599 krooni tasu kinnipidamine oli

põhjendatud või mitte, lähtus hageja viivist arvestades võlgnevuse praegusest

suurusest 4 909 000 krooni. 24.07.2008 seisuga moodustab viivis 4 909 000 krooni

tasumisega viivitamise eest arvestatuna alates 04.12.2007, see on 233 päeva eest, 2

287 594 krooni (4 909 000 x 233 x 0,002). Kostjal on 15% töövõtulepingu tasust ehk 4

909 000 krooni hagejale tasumata juba enam kui 15 kuud, täpsemalt 462 päeva. Selle

tõttu on hageja majanduslik olukord muutunud raskeks, sest nimetatud summa on

hageja jaoks olulise suurusega. Eeltoodud asjaoludel suurendas hageja oma viivise

nõuet 4 535 916 kroonini (4 909 000 x 462 x 0,002).

Kostja vastuväited

26. Kostja hagi ei tunnistanud.

27. Vastuväidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu objektiks hotelli

Arensburg juurdeehitise ehitustööde teostamine. Lepingu p-s 1.2 oli kokku lepitud, et

töö tähendab lepingu p-s 2.1.1 nimetatud dokumentides kindlaks määratud lõpetatud

ehitustööd, sisaldades endas kogu ehituseks vajaliku tööjõu kulu, kõik materjalid ja

ehitustöös kasutatavate seadmete kulu, aga samuti eriosade tööprojektide koostamist,

ehitisse projektdokumentatsiooni kohaselt monteeritavaid seadmeid ja inventari. Töö

sisaldas ka vajaliku kulu töö organiseerimiseks, dokumenteerimiseks, samuti vajalike

lubade, kaasa arvatud ehitusobjekti kasutuslubade, välja arvatud ehituslubade,

saamiseks. Töö tähenduse hulka kuulus muu hulgas ka lepingu p-s 2.1.1 nimetatud

dokumentides kindlaks määratud lõpetatud ehitustööd, mis kohustas hagejat koostama

ka eriosade tööprojekte, hankima ja paigaldama seadmeid ja inventari. Lepingu p

1.3.1.3 sätestas lepingu eesmärgi ja tulemuse, mis sisaldab muu hulgas ka paigaldatud

süsteemide ja seadmete häälestamist, ehitise ruumide temperatuurirežiimide

saavutamist, müratasemete jm parameetrite mõõtmist ning kehtestatud nõuetele

vastava tulemuse saavutamist ning ka vastavust tõendava dokumentatsiooni esitamist.

Seega ei olnud kokkulepitud töö hõlmatud üksnes ehitise püstitamisega (asja

valmistamise või muutmisega), vaid kokkulepitud töö oli määratletud tunduvalt

laiemalt, sisaldades ka muid kohustusi. Töövõtjal on õigus saada tasu siis, kui

tööettevõtulepinguga võetud kohustus on täies mahus täidetud. Töö eest tasu

maksmise kohustus sõltus ka kvaliteedi ja tähtaja nõuete täitmisest.

28. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et lepinguga kindlaksmääratud töö oli üle antud

21.05.2007. Hageja poolt selle väite tõendamiseks esitatud ehitise ülevaatuse aktil

puudub Kuressaare linna ehitusjärelevalve inseneri allkiri ja kuupäev. Põhjusel, et

kostja ei ole ehitusettevõtja, samuti ei ole kostja juhatuse liige ehituslike

eriteadmistega isik, on alles ehitusjärelevalve inseneri kinnitus oluline ehitise

kasutusloa saamise seisukohalt. Kuigi ehitis ei olnud valmis ja töö ei olnud üle antud,

oli vajalik paigutada külalised, kelle broneeringuid ei olnud võimalik üles öelda,

paariks ööks pooleldi valmis numbritubadesse. Vastav kokkulepe oli saavutatud

hagejaga, pooled leidsid tookord, et mõistlik on ruumide osaline kasutamine.

Nimetatud põhjusel vajas ehitis ka kasutusluba.

29. 01.03.2007 lepingumuudatuse kohaselt pidi töö olema lepingu X osa valmiduses

üleandmiseks valmis hiljemalt 07.05.2007, kuid hageja andis töö ühes oluliste

puuduste ja vaegtööde olemasoluga kostjale üle alles 06.11.2007. Seejuures vaegtööd

sooritas hageja alles 15.04.2008 ehk ligi aasta hiljem, kui oli algne töö üleandmise

tähtaeg. Töövõtulepinguga kokku lepitud töö üleandmine toimub alles kogu töö

valmimise järgselt, sest töö üleandmise hetkel läheb töövõtjalt tellijale üle ka juhusliku

kahjustumise riisiko.

30. Poolte vahel sõlmitud lepingulise töö sooritamise eesmärgiks oli ehitada eksklusiivne

hotelli juurdeehitis koos SPA-ga, kusjuures hageja kinnitas, et ta on tööde alal

asjatundja ning omab lepingu nõuetekohaseks täitmiseks teadmisi ja kogemusi.

Töövõtulepingu p-s 2.1.1.d ja projektdokumentatsioonis oli otseselt määratud kindlaks

tööde kvaliteet, mille hageja pidi tööde üleandmise ajaks saavutama, samuti oli poolte

vahel täpselt kokku lepitud tööde vahetähtaegades. Hageja ei suutnud töid sooritada

vahetähtaegadeks, kuigi kostja oli pikendanud vastavalt hageja soovile töö

lõpptähtaega ühe nädala võrra. Vahetähtaegade rikkumise puhuks olid pooled kokku

leppinud kahju hüvitamisele suunatud leppetrahvis, sest tööde vahetähtaegade

rikkumise tõttu oli kostja sunnitud muutma oma tegevusplaane, seal hulgas ümber

korraldama tellija hankes olevate toodete tarneid, muutma hotelli rentnikuga sõlmitud

lepingust tulenevate renditasude graafikuid ja seetõttu katma laenukohustuse

täitmiseks planeeritud ja saamata jääva rendi rahavooge muude finantseeringute arvelt

jne.

31. Seadus on leppetrahvi nõude realiseerimise sidunud sellest teatamisega mõistliku aja

jooksul rikkumise avastamisest arvates. Hageja on tuginenud leppetrahvist teatamise

mõistliku aja määratlemise osas ETÜ 2005-le, mis ei ole pooltevahelise lepinguga

seotud dokument, mistõttu tuleb hageja vastavad väited selles osas jätta tähelepanuta.

Hageja ise märgib, et nimetatud akt on soovitusliku iseloomuga. Kõigil leppetrahvi

arvestamist puudutavatel juhtudel, kui ilmnes tööde vahetähtaegadeks täitmisega

hilinemine, teavitas kostja hagejat sellest, et nõuab leppetrahvi (23.04, 07.05, 10.05 ja

14.05.2007), kui hageja konkreetseid töid tähtajaks ei soorita, sest vastavate tööde

tähtajaks sooritamisest sõltus muu hulgas hageja hankes olevate tööde ja esemete

paigaldamise võimalus ehitisse ja territooriumile ning täiendavate kulutuste kandmine.

Kostja esitas hagejale leppetrahvi maksmise rahalise nõude 31.05.2007. Kuigi hageja

väidab, et töövõtulepingu töö anti kostjale üle juba 21.05.2007, peeti veel mitu kuud

protokollitud nõupidamisi ja koosolekuid puuduste likvideerimiseks, kusjuures hageja

andis koosolekutel lubadusi tööde sooritamiseks täiendavateks tähtaegadeks ja

kirjeldas planeeritavaid puuduste likvideerimise viise. Põhjusel, et hageja ei suutnud

tööd kostjale üle anda, teatas kostja hagejale veelkordselt 16.07.2007, et nõuab

leppetrahvi maksmist.

32. Kostja poolt tellitud ehitis on oma sisult eksklusiivne hotell – SPA, mis on

sotsiaalsuunitlusega asutus. Kostja ei saanud seetõttu võtta ka riske majutada pooleldi

valmis hoonesse kliente ilma, et kohalik omavalitsus oleks hinnanud ehitise ohutust.

Hageja ei suutnud lepingutähtajaks ja mitu kuud hiljemgi viia ohutusse seisundisse

basseiniruumi põrandat. Samuti ei suudetud nõutavasse seisundisse viia seadmete

müratasemeid ja kostjale üle anda müra mõõdistamise akte. Veel 13.08.2007 oli

olulises koguses töid lõpuni sooritamata ja puudused kõrvaldamata. Kostja tegi

hagejale korduvalt ettepanekuid töö üle anda ja nimetas täiendavaid tähtaegu, kuid

hageja ei olnud suuteline tööd puuduste tõttu üle andma. Seetõttu nõustus kostja töö

06.11.2007 vastu võtma vaegtööde olemasolul, esitades vastuvõtuaktile eriarvamuse

2-l lehel. Töö üleandmise kuupäevaks oli hageja olnud viivituses 183 päeva, mis andis

kostjale õiguse nõuda leppetrahvi summas 11,98 miljonit krooni. Põhjusel, et lepingus

leppisid pooled kokku mõistliku leppetrahvi piirsummas 15% lepingu maksumusest,

oli kostjal õigus leppetrahvile summas 4 909 000 krooni ümardatuna töövõtja kasuks.

Vastassuunalise kohustusena oli kostjal õigus leppetrahvi nõue tasaarvestada lepingu

lõppemisel hagejale makstava töövõtutasu arvel. Seega on hagi alusetu nii põhinõude

kui viiviste osas.

33. Hageja väidab, nagu oleks sisaldanud projektdokumentatsioon olulisi puudusi, mis

koos kostja poolt nõutavate lisatöödega põhjustasid väidetavalt ehitustegevuse

tähtaegadest mittekinnipidamise. Vastavalt lepingu p-le 1.2 kuulus eriosade

tööprojektide koostamine hageja kui töövõtja otseste kohustuste hulka. Hageja oli

ehitise eriosade põhiprojektidest teadlik juba enne lepingu sõlmimist, sest tegi nende

alusel hinnapakkumise. Lepingu sõlmimisel said lepingu p-s 2.1.2 nimetatud

põhiprojektid lepingu lahutamatuteks lisadeks. Hageja ei ole kordagi väitnud, et mõni

lepingu lisadest oleks saamata jäänud. Seega olid lepingu sõlmimise hetkel hageja

valduses kõik lepingus nimetatud eriosade põhi- ja eskiisprojektid ning hagejal oli

võimalus asuda kohustust täitma ning tellida tööprojektid. Hageja jättis kohustuse

täitmata ja projekti tööprojektid tellimata, mistõttu avaldusid ebakohasused hagejale

ootamatult.

34. Hageja väited ehitustööde sooritamise viivituse kohta arvukate muudatus- ja lisatööde

tegemise tõttu ei vasta tegelikkusele. Tööprojektide hankimata jätmine hageja poolt oli

üheks põhjustest, miks hageja ei suutnud erinevaid tööetappe omavahel siduda ja

põhjustas tagajärjena tööde hilinemise. Peamine põhjus tööde hilinemises seisnes aga

selles, et hageja oli suunanud oma töötajad 2006. aasta sügisel muudele objektidele ja

hilines

teadlikult

planeeritud

tööde

alustamisega.

Samuti

suhtus

hageja

vastutustundetult tööde sooritamise graafiku täitmisse, kui andis töötajatele

kollektiivselt 2006. aasta lõpul ja 2007. aasta alguses ilma põhjuseta puhkepäevi 5

riiklikult tunnustatud tööpäeva ulatuses, peatades töö objektil 23.12.2006-03.01.2007.

Hageja hilinemist tööde sooritamisega ja kostja poolt teate esitamist leppetrahvi

nõudmise kohta tõendavad objekti koosoleku protokollid. Kostja peab nimetatud

dokumentaalsete tõenditega tõendatuks, et viivituse ehitustööde sooritamises põhjustas

hageja oma hoolimatu suhtumisega tööde tähtaegsesse sooritamisse. Tõendatud on ka

asjaolu, et kostja teatas hagejale vahetähtaegade ületamisel leppetrahvi nõudmise

kavatsusest juba 13.02.2007.

35. Hageja püüab väita, nagu käsitleks lepingu osa X erinevaid töö lõpetamise etappe ja

nagu oleks p-de 10.1 ja 10.2 mõtte kohaselt primaarseks töö valmidusastme

kinnituseks ehitisele kasutusloa saamine, mitte aga töö tähtaegne ja kvaliteedile vastav

valmidus. Fakte moonutades püüab hageja õigustada olulist lepingurikkumist.

36. Lepingu sõlmimisel oli kostja õigustatud ootus saada lepingudokumentides sätestatud

kvaliteedile vastav töö oma kasutusse hiljemalt 30.04.2007. Lepingu p 10.1 kohaselt

pidi hageja põhjendatult uskuma, et töö on valmis - ehitusettevõtja saab põhjendatult

uskuda, et töö on valmis üksnes sellisel hetkel, kui ehitustegevus on täielikult

lõpetatud, töövahendid on eemaldatud ja töötajad töö sooritamise lõpetanud (seal

hulgas ehitusjärgne koristus on sooritatud), täitedokumentatsioon on nõuetekohaselt

koostatud, seal hulgas on tehniliste parameetrite mõõtmise aktidega fikseeritud

paigaldatud seadmete töö vastavus kehtivatele nõuetele, ja ehitis, seadmed ning kogu

dokumentatsioon, muu hulgas töö üleandmise akt, on puudusteta ning tellijale

üleandmiseks valmis seatud. Töövõtjal oli kohustus kirjeldatud tingimuse saabumisel,

kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva enne lõpetamistähtpäeva, kirjalikult teatada töö

lõpetamisest tellijale ja omanikujärelevalve esindajale ning koostada ehitise ülevaatuse

akt.

37. Seega pidi hageja seadusjärgne esindaja 5 tööpäeva enne lõpetamistähtpäeva uskuma,

et töö on valmis. Selline uskumine ei olnud aga objektiivselt põhjendatud, sest hagejal

puudusid nimetatud hetkel: elektripaigaldise katse-mõõtetööde aruanne, mis saadi

alles 04.06.2007; valgustugevuse mõõtmise aruanne, mis saadi valmis alles

23.07.2007; hotelli müra korduvmõõdistamise sooritas hageja alles 25.07.2007; veel

18.07.2007 puudusid mõõdistusdokumendid elektrikaablite välistrasside kohta,

soojustrassi kohta, vertikaalplaneerimise kohta, sadeveekanalisatsiooni kohta,

elektripaigaldiste kohta koos kilpide skeemidega, töökohtade valgustugevuse

mõõtmise kohta, ruumide temperatuuride, õhuniiskuse ja müra mõõdistamistulemuste

kohta. Hagejal puudusid nimetatud ajal veel sadeveetrasside teostusjoonised ja

sisekliima parameetrite mõõtmistulemused, mis anti kostjale üle alles 08.08.2007.

Samuti ei olnud hagejal nimetatud ajal veel ventilatsioonisüsteemide poolt tekitatava

mürataseme mõõtmistulemuste akti. Nimetatud ajal ei olnud numbritoad ja

basseinipõrand lepinguga ettenähtud kvaliteeti saavutanud. Veel 05.07.2007 kinnitab

hageja oma kirjas nr 1.06/269.2, et soklikorruse tööruumidele ja basseinikompleksi

ruumidele ei ole saavutatud nõutavaid temperatuure ja et juurdeehitise jahutussüsteem

ei ole seatud töökorda. Viidatud tõenditele toetudes on kostja arvates kohane väita, et

30.04.2007 ei olnud töö sellises valmidusastmes, mis oleks võimaldanud hageja

seadusjärgsel esindajal põhjendatult uskuda töö valmidust. Kasutusloa aluseks olev akt

ei anna hagejale õigust lugeda töö või ehitis vastuvõetuks töövõtjalt. 21.05.2007

kuupäeva kandev ehitise ülevaatuse akt on tellija poolt esitatud komisjonile,

eesmärgiga taotleda ehitisele kohaliku omavalitsuse poolt kasutusluba. See akt ei

fikseeri hageja ja kostja vahelises lepingus kokkulepitud ehitustööde üleandmist, veel

vähem hageja ja kostja töövõtulepingus nimetatud töö vastuvõtmist. Hageja ei ole

2007. aasta kevadel kostjale ja omanikujärelevalve esindajale esitanud ehitustööde

lõpetamise kohta kirjalikku ehitise või töö üleandmise akti, mistõttu puudub igasugune

alus väita hageja valmisolekut töö üleandmiseks enne 06.11.2007. Ka 06.11.2007 ei

olnud töö valmis töövõtulepingu lõpliku üleandmise- vastuvõtmise tähenduses, sest

tööd ei olnud töö üleandmise hetkeks sooritatud lepingu p-s 10.3 kokkulepitud

kvaliteedis ja sellega seotud teenindusruumide kasutamine oli oluliselt raskendatud nii

patsientide kui ka teenindava personali poolt, sest basseiniruumide temperatuuri

ettenähtud režiimi seadmisel tekib liigkõrge temperatuur sama korruse teistes

teenindusruumides. Basseiniruumide temperatuuri alandamise korral, aga ei ole

võimalik klientide teenindamiseks ettenähtud režiimil neid ruume kasutada.

38. Hageja, kes lepingu p 2.3.2.1 kohaselt on kinnitanud, et on tööde alal asjatundja ning

omab lepingu nõuetekohaseks täitmiseks vajalikke teadmisi ja kogemusi ja on võtnud

lepingu p-s 3.1.9.1.c kirjeldatud kohustuse teatada lepingudokumentide kontrollimisel

ja võrdlemisel avastatud veast, vastuolust või puudujäägist, ei ole kostjat enne ehituse

alustamist või ehituse käigus teavitanud asjaolust, et basseinikompleksi erinevate

ruumide erinevaid temperatuure ei ole võimalik projektis kavandatud süsteemi

väljaehitamisega saavutada. Kostja on korduvalt osundanud, et tal puudub kohustus

tasuda ebakvaliteetse töö (praaktöö) või lõplikult sooritamata (vaegtöö) eest. Seetõttu

kostja teatas hagejale deklaratsioonis, et vaegtööde ja praaktööde sooritamiseks kuluv

rahaline

väärtus

arvestatakse

maha

kostja

poolt

töö

üleandmise

järgselt

väljamakstavast summast ja makstakse hagejale välja alles vastava töö tähtaegse ja

nõutavas

kvaliteedis

sooritamise

ja

üleandmise

järgselt.

Kostja

toonitas

deklaratsioonis, et lõppakti allkirjastamisega ei kiitnud kostja heaks hageja töö

ebakvaliteetsust (praaktööd) ega kohaselt sooritamata töid (vaegtöid). Lisaks teatas

kostja, et hageja poolt on lepinguga kokku lepitud töö tähtaeg ületatud juba määral,

millega on kaasnenud kostjale olulised ebamugavused ja tekkinud ka majanduslik

kahju. Seetõttu teatas kostja, et ei loobu leppetrahvi nõudest hageja vastu ja nõuab

töövõtjalt leppetrahvi maksmist täies ulatuses, see on 15% lepingu maksumusest, mis

lõppaktis kajastatud lepingumaksumuse kohaselt moodustas summa 4 909 000 krooni.

39. Kostja avaldas deklaratsioonis veendumust, et lepinguga kokku lepitud töö üleandmise

ja vastuvõtmise lõppakti allkirjastamise ja töö vastuvõtmise edasilükkamine ei olnud

kummagi lepingupoole huvides hoolimata vaegtöödest. Üksnes seetõttu võttis kostja

deklaratsioonis väljendatud seisukohti arvestades töö 06.11.2007 vastu ja allkirjastas

töö lõppakti. Seega saab töö vastuvõtmiseks kostja poolt lugeda üksnes 06.11.2007

kuupäeva.

40. Poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe tööfrondi üleandmiseks enne töö üleandmist

tellijale, mille rikkumine tõi kaasa leppetrahvi maksmise kohustuse tulenevalt lepingu

p-le 13.4. Lepingu lisa nr 3 „Töö graafik" kokkuleppe sõlmimisel tööfrondi

üleandmise kohta oli eesmärgiks, et kostjale antakse sisustamiseks, seal hulgas

ehitisega seotavate sisustuselementide paigaldamiseks, ehitise osa ruume üle enne töö

lõplikku

üleandmist-vastuvõtmist.

Pooled

leppisid

kokku,

et

katusekorruse

lõppkoristus ja üleandmine kostjale toimub 26.04.2007; 1. korrus antakse üle

lõppkoristuse järgselt 23.04.2007; keldrikorrus antakse üle 22.04.2007; 2. korrus

antakse üle 28.04.2007 jne. Hageja täitis võetud kohustused tunduva hilinemisega.

Lepingu p 13.4 sätestab, et tööde vahetähtaegade ületamisel on tellijal õigus jätta

töövõtjale maksmata 0,2% lepingu maksumusest päevas, kuni töövõtja viivituse

likvideerimiseni. Selline sõnastus lepingus annab töövõtjale ühepoolse õiguse

arvestada iga töö tähtajaks esitamata jätmise korral leppetrahvi 0,2% päevas

lepingumaksumuselt ja nimetatud leppetrahv töövõtutasust tasaarvestada. Põhjusel, et

kostja oli 13.02.2007 hagejale teatanud leppetrahvi arvestamise ja sissenõudmise

kavatsusest lepingu p 13.4 alusel, kui hageja jätab töö vahetähtaegadeks sooritamata,

oli kostja poolne leppetrahvi arvestamine ja tasaarvestamine töövõtu tasuga õigustatud

ja lepingus kokkulepitule vastav. Kuigi lepingus kokku lepitud sõnastus ei seadnud

kostjale kitsendusi p-s 13.4 nimetatud leppetrahvi arvestamise ja tasaarvestamise

määrale, lähtus kostja lepingu p-s 13.5 mõttest, mille kohaselt leppisid lepinguosalised

mõistlikuks leppetrahvi suuruseks kokku 15% lepingumaksumusest. Hageja kohustus

maksta leppetrahvi tulenes tööde vahetähtaegade olulisest ületamisest, mis kahjustas

kostjat ebamõistlikult, sest kostja ei saanud alustada sisustuse paigaldamisega ja

puudus võimalus ka ruume sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Kostja andis hagejale

üle kirjalikus vormis leppetrahvi nõude allkirja vastu 01.06.2007. Hageja sellele

nõudele lepingus toodud tähtaja jooksul ei vastanud. Seega eiras hageja lepinguga

võetud kohustust ja kostjal tekkis tasaarvestuseks õigus hageja vastuväidetest

hoolimata.

41. Kostjal puudus kohustus tasuda lepingukohaselt sooritamata ja kostjale üle andmata

töö eest. Lõpptähtaja olulise viivitamise tõttu tekkis kostjal õigus nõuda hageja poolse

kohustuse täitmist - leppetrahvi maksmist. Hageja on korduvalt rõhutanud seisukohta,

nagu oleks kostjal tekkinud tasu maksmise kohustus hagejalt arve saamisest alates.

Hageja ei saanud jätta arvestamata kostja korduvaid leppetrahvi nõudeid töö

lõpptähtaja ületamise eest juba ainuüksi põhjusel, et vahetähtaegade rikkumisel kostja

teatas leppetrahvi nõudest ja leppetrahvi tasaarvestusest. Seega pidi hageja igal juhul

arvestama asjaoluga, et töö üleandmisega viivitamisel tekib kohustus maksta

leppetrahvi. Leppetrahvi maksmine on lepingus kokku lepitud töövõtja vahetu

kohustusena, tingituna vahetähtaegade või lõpptähtaja rikkumisest. Hageja teadis, et ei

soorita tööd tähtajaks, kuid ei võtnud midagi ette kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks.

Hageja on ühel korral pöördunud lepingu pikendamiseks ja muutmiseks kostja poole

ja kostja on vastavalt nõustunud ning lepingu lõpptähtaega pikendanud. Hageja ei

suutnud tööd valmis teha ka täiendavalt antud tähtajaks. Põhjusel, et leppetrahvi

maksmine lepiti lepingus kokku töövõtjale teadaoleva tingimuse saabumisel töövõtjale

langeva kohustusena, ei pidanud lepingu sõlmimisel kokkulepitu kohaselt kostja

täiendavalt leppetrahvi maksmist nõudma. Töövõtja teadis vahetähtaegu ja ka tähtaja

rikkumisest tekkivat kohustust maksta leppetrahvi suuruses 0,2% päevas lepingu

maksumusest iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Hoolimata eelnevast on

kostja siiski korduvalt teatanud leppetrahvi maksmise nõudest ega ole nõuete

esitamisel ületanud mõistliku aja piire.

Esimese astme kohtu otsus

42. 09.11.2009 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

43. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 21.08.2006

töövõtulepingu nr 06-14, mille p-de 1.1, 1.2 ja 1.3 kohaselt oli lepingu objektiks

hotelli Arensburg juurdeehitise ehitustööde teostamine Lossi t 15 Kuressaares lepingu

lisas nr 1 toodud pakkumiskutse dokumentatsioonile ja töövõtja pakkumisele koos

hinnatabelitega ja lisas nr 2 toodud projektdokumentatsioonile vastavas mahus

kooskõlas lisas nr 3 toodud tööde teostamise graafikutega. Töö tähendab lepingu p-s

2.1.1 nimetatud dokumentides kindlaks määratud lõpetatud ehitustööd, sisaldades

endas kogu ehituseks vajaliku tööjõukulu, kõik materjalid ja ehitustöös kasutatavate

seadmete

kulu,

aga

samuti

eriosade

projektide

koostamist,

ehitise

projektdokumentatsiooni kohaselt monteeritavad seadeid ja inventari. Töö sisaldab ka

vajaliku kulu töö organiseerimiseks, dokumenteerimiseks, samuti vajalike lubade,

kaasa arvatud ehitusobjekti kasutuslubade, välja arvatud ehituslubade, saamiseks.

Lepingu eesmärgiks on ja töö tulemuseks peab olema nõuetekohaselt ehitatud ja

olemasoleva hotelliga seotud juurdeehitis ning sellele väljastatud kasutusluba. Lepingu

p 2.2 kohaselt lähtusid pooled lepingus eraldi reguleerimata küsimustes

Keskkonnaministeeriumi 11.11.1993 käskkirjaga nr 108 kinnitatud Ehituse

Töövõtulepingu Üldistest Tingimustest. Lepingu p 8.1 kohaselt lepinguga määratud

töö nõuetekohase ja tähtaegse teostamise eest tasub tellija töövõtjale 32 275 000

krooni,

millele

lisandub

käibemaks.

Poolte

kokkuleppel

viidi

01.03.2007

töövõtulepingusse muudatus, millega korrigeeriti lepingu lisas nr 3 kokkulepitud töö

graafikus fikseeritud tööde vahetähtaegu ja pikendati lõpptähtaega 7 kalendripäeva

võrra. Töö lõpptähtajaks oli 07.05.2007.

44. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et 21.05.2007 koostati ehitise ülevaatuse akt,

mis on olnud aluseks kasutusloa väljastamisele 29.05.2007. Kumbki pooltest omistab

aga nimetatud aktile käesoleva vaidluse seisukohalt eri tähenduse. Hageja loeb seda

akti tööde üleandmise – vastuvõtmise aktiks lepingu tähenduses. Kostja sellega nõus

ei ole ja loeb nõuetekohaseks töö vastuvõtmise tähtpäevaks kahepoolse akti

koostamise kuupäeva 06.11.2007.

45. Hageja ei ole kohtulikus menetluses vaidlustanud kostja poolt esitatud leppetrahvi

kohaldamise teadete kättesaamise tähtaegu ning kostja seda, et hagejal oli õigus saada

lepingu järgi tehtud tööde eest hagiavalduses nõutud summas tasu. Kostja aga peab

õigustatuks seoses leppetrahvi kohaldamisega vastastikustes rahalistes arvestustes

tasaarvestuse tegemist. Leppetrahvi suuruses summas tasaarvestust tehes luges kostja

hageja poolt taotletud summad tasutuks.

46. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja oli õigustatud nõudma leppetrahvi ja kas

ta võis leppetrahvi tasaarveldada hagejal lepingu järgi saada oleva tasuga. VÕS § 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Leppetrahvi kohaldamise eeldusteks on poolte vaheline võlasuhe, kohustuse

rikkumine, materiaalne eeldus vastutus rikkumise eest ning formaalne eeldus – teade

leppetrahvi nõude esitamise kohta. Poolte vahel sõlmitud lepingus oli leppetrahvi

kohaldamise võimalus ette nähtud. Kostja teatas hagejale leppetrahvi nõude

esitamisest. Lepingu p 13.4 kohaselt oli kostjal õigus tasaarvestada leppetrahv

töövõtutasu arvelt 0,2% lepingu maksumusest päevas kuni töövõtja viivituse

likvideerimiseni.

47. Hageja ei ole vaidlustanud kokkulepitud tähtaegade ületamisi, kuid on väitnud, et need

tähtaegade ületamised olid suures osas põhjustatud kostjapoolsetest tegemata

jätmistest ning soovitud täiendavatest lepinguvälistest lisatöödest. Samas ei ole

kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, et hageja oleks esitanud kostjale

pretensioone seonduvalt lepinguga. Seega olid eeldused leppetrahvi kohaldamiseks

kostja poolt hageja suhtes täidetud. Kostjal oli lepingust tulenevalt õigus nõuda

leppetrahvi. Hageja ei olnud lepingus sätestatud tööde teostamisel järginud lepingus

sätestatud tööde teostamise tähtaegu. Kostja selgituste kohaselt, millele hageja ei ole

vastuväiteid

esitanud,

oli

hageja

lepingujärgsete

ehitustööde

teostamisel

vahetähtaegades viivituses järgmiselt: keldrikorruse andis hageja üle 18 päevase

hilinemisega, I korruse 24 päevase hilinemisega, katusekorruse 29 päevase

hilinemisega, välisvõrgud 18 päevase hilinemisega, II korruse 12 päevase

hilinemisega, basseini peale plaatimist 9 päevase hilinemisega, tehnosüsteemid 24

päevase hilinemisega, heakorra 21 päevase hilinemisega, see on kokku 155 päeva,

mille hulka jääb ka lepingu objekti üleandmise tähtaeg 07.05.2007 ja 29.05.2007, mil

objektile

anti

kasutusluba,

vahe

päeva.

Kui

arvestada

esialgsest

lepingumaksumusest 32 275 000 krooni leppetrahviks 0,2 % päevas, siis on see 64

550 krooni päevas, 155 päeva puhul oleks leppetrahvi suurus üle 10 miljoni krooni.

Samas kehtis lepingus leppetrahvile 15% lepinguobjekti maksumusest. Seega jääb

kostja poolt arvestatud leppetrahvi suurus lepinguga sätestatu piiresse. Tasaarvestuse

tegemisel oli kostja järginud VÕS §-s 198 sätestatut.

48. Hageja on viidanud oma vastuväidetes kostja poolt teostatud tasaarvestuse kohta VÕS

§-le 159 lg 2, mille kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et

ta leppetrahvi nõuab. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-28-08 leidnud, et mõistlik aeg

VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude

aegumise vahele. Leppetrahvi nõude aegumistähtaega tuleb mõistliku aja leidmiseks

koos teiste vajalike asjaoludega arvestada. Vastasel korral kaotaks aegumistähtaega

reguleeriv norm (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1) leppetrahvi

nõude korral suuresti oma tähenduse. Kui nõude aegumistähtaja pikkus on näiteks 3

aastat, mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolme kuu (möödunud on 1/10

aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2

sätestatud mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste

"mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb kohaldada iga juhtumi

eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka

ebamõistlikult pikk tähtaeg. Teatamine leppetrahvi nõudest ei eelda leppetrahvi

suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et

võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab

leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Kuigi leppetrahvi nõudest

teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist, ei tule leppetrahvi teade esitada

kohustust rikkunud poolele viivitamata, n-ö igaks juhuks. Leppetrahvi teade (ka

kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav

teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul.

49. Kostja teatas hagejale leppetrahvi nõudest ehituse vahetähtaegade ületamise eest

13.02.2007 ja lõpptähtaja ületamise eest pärast objektile kasutusloa andmist, esitades

pärast ka rahalise leppetrahvi nõude. Kostja ei ole leppetrahvi nõudest teatamisel

väljunud mõistliku tähtaja piirest. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, seal hulgas

täitmisega viivitamine. Hageja viivitas oma lepingujärgsete kohustuste – pidada

lepingu objekti ehitusel kinni kokkulepitud tähtaegadest - täitmisega. Hageja viited

sellele, et leppetrahvist teatamise mõistliku tähtaja määramisel tuleb juhinduda 2005

ETÜT-s sätestatust. ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust.

Käesoleval juhul on pooled töövõtulepingu p-s 2.2 märkinud, et lepingus eraldi

reguleerimata küsimustes lähtuvad pooled keskkonnaministri 11.11.1993 käskkirjaga

kinnitatud ehituse töövõtulepingute üldistest tingimustest. Mingit kahepoolset

muudatust lepingusse selles osas sisse viidud ei ole.

50. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki

pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui

tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema

kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg-s 2 sätestatu kohaselt lõppevad tasaarvestuse

tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis

tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Leppetrahvi tasaarveldamise võimalus

töövõtujärgse tasuga on antud juba eelnevalt viidatud lepingu p-s 13.4.

51. Hageja toetub oma seisukohtades VÕS § 200 lg-le 4, mille kohaselt tasaarvestav pool

ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja

põhjendab tasaarvestuse lubamatust viitega VÕS § 162 lg-le 1, mille kohaselt on

kohtul õigus leppetrahvi vähendada (esitada vastuväide). Eeltoodust tulenevalt on

hageja seisukohal, et tema nõue lepingujärgse tasu ja viivise nõudes tuleb esmalt läbi

vaadata ja selles asjas otsus teha. Kuna vastuhagi ei ole kostja esitanud, siis alles

pärast hageja nõude läbivaatamist tekib kostjal õigus esitada hageja vastu eraldi hagi

leppetrahvi nõudes, mille käigus hageja saaks siis esitada vastuväiteid leppetrahvile

VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Kostja on korduvalt viidanud, et VÕS § 200 lg 4 eesmärk

ei ole iga abstraktse vastuväite esitamise võimaluse korral tekitada tagajärg, mille

kohaselt vastastikuseid nõudeid ei saaks tasaarvestada. Samuti ei ole tasaarvestuse

õigust leppetrahvi nõuete osas seadusega välistatud VÕS § 200 lg-de 1-3 koosseisudes

ega VÕS-i 9.peatüki 4.jaos. Tegemist on nn „protsessuaalse tasaarvestusega” ning

tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks ei ole vajalik vastuhagi esitamine.

Tasaarvestuse

vastuväite

protsessis

esitamise

korral

kontrollib

kohus

ka

tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavust. Kohus asja

arutamist uuendades juhtis sellele hageja tähelepanu ja andis hagejale võimaluse

vastuväidete esitamiseks leppetrahvile. Kostja on algusest peale protsessis esitanud

hageja tasu nõudele leppetrahviga tasaarvestuse vastuväite, mida on kostja korduvalt

menetluse keskel ka kinnitanud. Eeltoodud kaalutlustel oli kostja õigustatud lepinguga

sätestatud leppetrahvi kohaldama ning seda tasaarveldama lepingujärgse tasuga.

Kostja vastuväide hageja tasu nõudele leppetrahviga tasaarveldamisel ei ole ebaselge

ega vaja eraldi osaotsuse tegemist.

52. Lepingu p 1.3 kohaselt on lepingu eesmärgiks ja töö tulemuseks nõuetekohaselt

ehitatud ja olemasoleva hotelliga seotud juurdeehitis ning sellele väljastatud

kasutusluba. Toimiku materjalidest nähtub, et kasutusluba väljastati 29.05.2007 ja

kostja on ise oma kirjavahetuses hagejale tunnistanud, et objekti hakati vastavalt selle

eesmärkidele kasutama 16.05.2007. Seega tuleb lepingu eesmärk lugeda täidetuks

hiljemalt 29.05.2007, mil väljastati objektile kasutusluba. Kostja seaduslik esindaja on

ehitisele kasutusloa saamiseks vajaliku ülevaatuse kohta koostatud aktil vastuvõtu

komisjoni esimehena kinnitanud, et esitatud ehituse tööd on lõpetatud, ehitis vastab

ehitusprojektile, ehituseeskirjadele ja -normdokumentidele jt nõuetele. Komisjon on

otsustanud ehitise vastu võtta. Aktilt puudub küll Kuressaare linna ehitusjärelvalve

inseneri allkiri, kuid samas on linn selle akti alusel väljastanud objektile kasutusloa.

Lepingu mõttest tulenevalt oli lepingu eesmärk kasutusloa väljaandmisega täidetud.

Kostja on oma vastuväidetes viidanud ka hageja poolsele lepingu p 13.5.5

rikkumisele, mille kohaselt töövõtja kompenseerib tellijale otsese majandusliku kahju,

mis on tingitud töövõtja poolt töö üleandmise tähtajast mittekinnipidamisest, kusjuures

tellijal on õigus eelnimetatud kahju tasaarveldada töövõtjale tasumata lepingu

maksumusega. Otsesed majanduslikud kahjud on kostja arvates kahjud, milleks on

hotell Arensburg klientide ja koostööpartnerite poolt tellijale esitatud nõuded ja

pretensioonid tähtaja osas, samuti kulud, mis tulenevad töö tähtaegselt üleandmata

jätmisest tingitud tellija täiendavatest kohustustest (tasu omanikujärelevalvele, hotelli

personalile jmt). Eeltoodud kostja väited, mida hageja ei ole ümber lükanud, annavad

alust hinnata kostjat kui kahjustatud poolt.

53. Pärast kasutusloa väljaandmist 29.05.2007 töövõtja poolt tehtud töid ja 06.11.2007

koostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ning teisi peale eelpool nimetatud

tähtaega töövõtja poolt teostatud tööde kohta koostatud dokumente (seal hulgas

objekti ülevaatuse protokolli 25.03.2008) saab vaadelda lepingu p 10.3 tähenduses.

Hageja on võtnud omaks, et lepinguga kindlaks määratud tööd ei tehtud hageja poolt

tähtajaks valmis ja seda tööd ei antud tähtajaks kostjale üle. Seega tekkis kostjal õigus

lepingus kokku lepitud leppetrahvile nii vahetähtaegade ületamise eest kui ka kogu

lepinguga võetud kohustuste rikkumise eest. Kostja on esitanud hagejale leppetrahvi

nõudmise kavatsuse kohta teated ja on seega teinud hagejale oma käitumise piisavalt

ettenähtavaks, mistõttu hageja sai leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises

arvestada.

54. Hageja on kohtusse esitanud hagi üksnes töövõtutasu ja viivise maksmisele

kohustamise nõuetes ja vaatamata antud võimalusele ei ole esitanud kohtule kaalutlusi,

mis annaks alust lugeda kostja poolt arvestatud leppetrahvi ebamõistlikult suureks.

Hageja on olnud kindlalt seisukohal, et kostja leppetrahvi nõudel ei ole käesolevas

asjas kaalu ja kui kohus leiab, et leppetrahvinõue on põhjendatud, siis ei saa see olla

suurem kui ajavahemiku 08.05.-20.05.2007 eest, rahalises väljenduses vaid 851 050

krooni. Tõendamiskoormis leppetrahvi vähendamise nõude esitamisel jaguneb

järgmiselt: kui leppetrahvi vähendamist taotleb kohtult kostja (antud juhul hageja), on

tema kohustus tõendada, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne. Kohus on

seisukohal, et hageja ei ole seda teinud. Kostja on hageja nõude osas leidnud, et kohus

ei saa iseseisvalt ja ilma vastava nõudeta leppetrahvi suurust vähendada ja seda isegi

juhul, kui rakendatud leppetrahv oleks ebamõistlikult suur. Seega on kostja poolt

nõutud leppetrahv reaalne nõue hageja vastu, millele hageja ei ole esitanud

õiguspäraseid vastuväiteid. Kohus arvestab siin ka asjaolu, et kostja on ise vähendanud

leppetrahvi nõuet lepinguga määratud piiridesse (mitte üle 15% lepingu maksumusest)

ja kostja on põhjendanud, miks tähtaegade ületamisega on temale põhjustatud kahju

teiste lepingupartnerite ees. Kuna kostja on õigustatult tasaarvestanud oma leppetrahvi

nõude hageja nõudega, siis ei kuulu hageja nõue töövõtutasu maksmisega viivitamise

eest viivise väljamõistmiseks samuti rahuldamisele.

Apellatsioonkaebus

55. AS EBC Ehitus palub tühistada Pärnu Maakohtu otsuse, uue otsusega hagi rahuldada

ja jätta menetluskulud vastustaja kanda või saata asi tagasi maakohtusse uueks

arutamiseks.

56. Kaebuse põhjenduste kohaselt võib maakohtu otsusest järeldada, et kohtu hinnangul ei

täitnud hageja piisavalt oma tõendamiskoormist, kuigi kohus andis selleks võimaluse.

Tegelikkuses kohus seda võimalust ei andnud ega juhtinud tõendite esitamise

vajadusele tähelepanu. Kohtuistungi protokollides ei ole ühtegi märki, millest nähtuks,

et kohus juhtis hageja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid vastuväiteid või

tõendeid leppetrahvi vähendamise aluste kohta, pretensioonide esitamise kohta

kostjale, kahju puudumise kohta kostjal või viivituste põhjustamise kohta kostja poolt.

Riigikohus on leidnud, et alles sel juhul, kui kohus juhib menetlusosalise tähelepanu

asjaolude tõendamatusele, kuid menetlusosaline midagi täiendavat oma väidetele ei

lisa, tuleb vaidlus lahendada olemasolevate tõendite alusel. Maakohus juhtis

tõendamiskoormuse jaotisele poolte tähelepanu esmakordselt kohtuotsuses, öeldes, et

hageja kohustuseks on tõendada leppetrahvi suuruse ebaproportsionaalsust. Seejuures

oli hageja tahe vaielda leppetrahvi suurusele ja põhjendatusele vastu ilmne tema

kirjalikest ja suulistest avaldustest kohtule. Samuti nähtus esitatud tõenditest aluseid

leppetrahvi vähendamiseks. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kõik hageja poolt

VÕS § 162 lg 1 raames leppetrahvi vähendamise alusena esitatud väited ja tõendid.

Seejuures väidab kohus üllatuslikult kohtuotsuses, et hageja ei ole esitanud kohtule

kaalutlusi, mis annaks alust lugeda kostja poolt arvestatud leppetrahvi ebamõistlikult

suureks. Kui kohus leidis, et nimetatud tõendid olid ilmselt puudulikud, oleks ta

pidanud hagejale tema tõendamiskoormist selgitama kohtuistungil. Sellega rikkus

kohus muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p 3 ja p 4.

57. Kohus ei selgitanud välja hageja vastuväiteid ja tõendeid osas, mis puudutavad kostja

poolt vahetähtaegade ületamise põhjustamist. Alles kohtuotsuses selgitas kohus, et

hageja oleks pidanud esitama tõendeid hageja poolt kostjale pretensioonide esitamise

kohta. Selline tõendamiskoormis on hagejale üllatuslik. Asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud on jäänud välja selgitamata. Juhul, kui pool on mingile asjaolule

tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või

ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu. TsMS § 351 lg 1

kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus

ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi 2.lõike järgi võimaldab

kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult

oma seisukoha.

58. Kohus ei selgitanud välja, millises ulatuses põhjustas viivituse kostja enda tegevus,

kuigi sellele viitavad tõendid olid toimikus olemas. 06.11.2007 kokkuleppega

otsustasid pooled, et lepingu raamesse jäävad 12 hinnakalkulatsiooni alusel tehtud

muudatus- ja lisatööd kogumaksumusega 457 695 krooni ja ülejäänud seitsme

kalkulatsiooni alusel tehtud tööde eest tasub kostja eraldi. Maakohtu otsusest ei selgu,

kas nimetatud kokkulepped võisid mõjutada ka lepingu vahetähtaegadest ja

lõpptähtajast kinnipidamist. 19.10.2009 istungil väljendas hageja selgelt, et kostja ei

ole menetluslikku tasaarvestuse vastuväidet esitanud.

59. Kohus on vääralt rakendanud VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja kriteeriumi

vahetähtaegade osas. Kohus ei selgitanud, miks on põhjendatud vahetähtaegade

ületamise eest 0,2% lepingu mahust leppetrahvi arvestamine olukorras, kus see ei

toonud kostjale kaasa kahju ega põhjustanud lõpptähtaja viibimist. Selliselt on niigi

väga suurt leppetrahvi sisuliselt arvestatud topelt. Samuti on otsus vahetähtaegade osas

vastuoluline. Kohtuotsuse kohaselt toimus vahetähtaegade ületamine aprillis-mais

2007. Samas luges kohus VÕS § 159 lg 2 mõistliku tähtaja raames esitatuks

leppetrahvi teateks rohkem kui kaks kuud enne rikkumisi 13.02.2007 esitatud kirja.

Selliselt eksis kohus ka VÕS § 159 lg 2 sõnastuse vastu, mis lubab leppetrahvi

nõudest teatada pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kostja ei saanud avastada

vahetähtaja ületamist veebruaris, kui ületamine toimus aprillis-mais. Kostja esitas

leppetrahvinõude nii vahetähtaegade kui lõpptähtaja osas alles 01.06.2007. Kohus

jättis tõendina hindamata 01.06.2007 edastatud leppetrahvinõude, millest nähtuvalt oli

just nimetatud dokument tahteavalduseks leppetrahvi nõudmisest teatamiseks nii

lõpptähtaegade kui ka vahetähtaegade osas ning millest nähtuvalt oli 13.02.2007 teade

esitatud seoses 2006. aasta sügis-talvise perioodiga. Seda vaatamata faktile, et hageja

juhtis viidatud tõendi kesksele tähtsusele tähelepanu hagiavalduse p-s 19. Fakti, et

leppetrahvi eraldi enne 31.05.2007 dokumenti ja pärast 01.03.2007 toimunut ei

nõutud, kinnitab ka kostja 27.06.2007 kiri, milles kostja rõhutab, et põhjusel, et

leppetrahvi maksmine lepiti lepingus kokku töövõtjale teadaoleva tingimuse

saabumisel töövõtjale langeva kohustusega, ei pidanud lepingu sõlmimisel

kokkulepitu kohaselt tellija täiendavalt leppetrahvi maksmist nõudma. Kogu

menetluse jooksul ei esitanud kostja ühtegi tõendit, et hageja oleks saanud kirjalikke

teateid, mis oleks esitatud pärast rikkumise toimumist, kuid piisavalt aegsasti, et

võimaldaks hagejal nendega oma tegevuses arvestada Vastavalt lepingu p 16 lg-le 2 ja

p-le 16.4 pidid vastavad teated olema kirjalikus vormis.

60. Kohus jättis tähelepanuta fakti, et pärast 13.02.2007 kirja saatmist sõlmisid pooled

kompromissi/kokkuleppe 01.03.2007 lepingu tähtaegade pikendamiseks, mistõttu

13.02.2007 teade ei oma õiguslikku mõju pärast 01.03.2007 toimunud viivituste

suhtes. Seejuures viitas kiri otseselt 01.03.2007 tähtajale, kusjuures kostja lubas

kohaldada leppetrahvi, kui 01.03.2007 kokkulepet ei saavutata. Kokkulepe tähtaja

muutmiseks saavutati ja sellega lõppes 13.02.2007 hoiatuse õiguslik tähendus. Jättes

sellega arvestamata, rikkus kohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

61. Kohus on vahetähtaegade osas jätnud tähelepanuta fakti, et nii vahe- kui

lõpptähtaegade ületamine jäi väga lühikesse ajaperioodi. Selliselt peaks VÕS § 159 lg

2 mõistlik aeg vahetähtaegade osas kindlasti lõppema enne lõpptähtaja saabumist.

Leppetrahvist hoiatamine peab võimaldama võlgnikul leppetrahvi nõuet oma edasises

käitumises arvestada. Kuivõrd kostja vahetähtaegade ületamise järgselt leppetrahvi ei

nõudnud, puudus hagejal ka alus arvata, et seda pärast lõpptähtaja ületamist siiski

tehakse.

62. Kohus on mõistliku aja sisustamisel vahetähtaegade osas põhjendamatult jätnud

tähelepanuta 2005 ETÜ, leides, et poolte lepingule kohaldus 1993 ETÜT redaktsioon.

Samas ei põhjendanud kohus seda, miks ei ole mõistliku aja sisustamisel asjakohane

käsitleda 2005 ETÜ kui tõendit ehituse heast tavast, mis seob vahetähtaegade

ületamise leppetrahvinõude tasaarvestamise õiguse sellest enne järgmise tähtaja

saabumisest teatamise faktiga. Kohus ei ole otsuses piisavalt põhjendanud, miks 2005.

aasta ETÜ ei ole lepingu osaks ja on jätnud analüüsimata hageja väite, et 2005. aasta

ETÜ näol on tegemist VÕS § 23 lg-s 1 sätestatud lepingupoolte tegevusalal kehtiva

tavaga.

63. Maakohtu otsusest võib järeldada, et kohtu hinnangul ei täitnud hageja piisavalt oma

tõendamiskoormist, kuigi kohus andis selleks võimaluse. Tegelikkuses kohus seda

võimalust ei andnud ega juhtinud tõendite esitamise vajadusele tähelepanu.

Kohtuistungi protokollides ei ole ühtegi märki, millest nähtuks, et kohus juhtis hageja

tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid vastuväiteid või tõendeid leppetrahvi

vähendamise aluste kohta, pretensioonide esitamise kohta kostjale, kahju puudumise

kohta kostjal või viivituste põhjustamise kohta kostja poolt. Seda ei nähtu ka

15.07.2009 määrusest, millega kohus TsMS § 437 p 1 alusel menetluse taastas.

Määruse põhjendustes viitab kohus, justkui oleks kohtule saanud otsuse tegemise

käigus selgeks, et tasaarvestuse vastuväiteid (protsessuaalne tasaarvestus) saab esitada

ka kohtumenetluses, millisele võimalusele kohus ei ole aga kohtuliku arutamise käigus

hageja tähelepanu juhtinud ning andnud seega võimalust hagejale esitada kõiki

võimalikke vastuväiteid tasaarvestusele ja seda ühes menetluses (kostja on

tasaarvestuse kaudu pannud oma nõude maksma vastuväitena ning seetõttu ei ole

tasaarvestuse aluseks oleva nõude maksmapanekuks vajalik vastuhagi või eraldi hagi

esitamine ning seoses sellega riigilõivu tasumine). Pooltele on vajalik anda selles

olukorras võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Kohtumääruse põhjendused jäävad

siinkohal vastuoluliseks ja arusaamatuks. Kohus viitab justkui oleks kohtule otsuse

tegemisel selgunud protsessuaalse tasaarvestuse võimalikkus ning võimalus

tasaarvestusele vastu vaielda. Ometi oli kostja teinud tasaarvestuse avaldused

kirjalikult väljaspool kohut, mistõttu ei saanud olla tegemist protsessuaalse

tasaarvestusega. Menetlusväline ja protsessuaalne tasaarvestus on erinevad asjad.

Seejuures ei sisalda 15.07.2009 määrus ühtegi lauset, milles kohus juhiks hageja

tähelepanu, justkui oleks hageja poolt tasaarvestuse vastuväidetena esitatud

ebapiisavaid argumente või tõendeid. Ka ei sisalda määrus lauseid, milles kohus

selgitaks hagejale tema tõendamiskoormist.

64. Otseselt eksitav on 15.07.2009 määruse viide protsessuaalsele tasaarvestusele, sest

seda käesolevas asjas ei esinenud. Kostja tugines menetluses vaid sellele, et ta on

19.06. ja 19.11.2007 oma leppetrahvi nõude tasaarvestanud ning et selle tõttu on nii

tema leppetrahvi nõue kui hageja töövõtutasu nõue lõppenud. Kui kohus oleks

juhtinud hageja tähelepanu faktile, et ka kohtueelselt tehtud leppetrahvi tasaarvestust

saab kohtumenetluses vähendada ning hageja selgitused leppetrahvi vähendamise

aluste kohta vajavad täiendavat tõendamist, oleks hageja seda ka teinud. Pärast

15.07.2009 määrust toimunud kohtuistungitel esitas hageja rea vastuväiteid ja

seisukohti leppetrahvi suuruse kohta. Ometi ei arutanud kohus ka nendel istungitel

hagejaga tõendite ega tõendamist vajavate asjaolude ringi. Selliselt on kohtu etteheide

tõendite mitteesitamisele kohatu. Kohus ei selgitanud hagejale, et vaatamata sellele, et

VÕS § 162 lg 1 näeb ette üksnes tasumisele kuuluva leppetrahvi vähendamise

võimaluse kohtu poolt, on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kohus saab

vähendada ka õigustatud poole poolt tasaarvestatud leppetrahvi, kuigi VÕS § 197 lg 2

kohaselt kohustus tasaarvestamisega lõpeb ja VÕS § 162 lg 1 kohaselt ei saaks sellisel

juhul leppetrahv enam „tasumisele kuuluda“. Kohus ei selgitanud, et tulenevalt sellest,

et kohus saab vähendada ka juba tasaarvestatud leppetrahvi suurust, ei kaota

kohustatud pool teise poole poolt leppetrahvi nõude tasaarvestamise tõttu võimalust

kohtult leppetrahvi vähendamist taotleda ning et seepärast puudub vajadus kohaldada

leppetrahvi nõudele VÕS § 200 lg-t 4, see on keelata vastuväite esitamise võimaluse

tõttu selle tasaarvestamine.

65. Asjaolu, et kostja oli hagejalt tellinud muudatusi ja lisatöid, oli kohtumenetluses

ilmne. Ometi ei selgitanud kohus välja seda, millistel ajahetkedel muudatused

toimusid, millist ehitusperioodi ja kui palju muudatused mõjutasid ja kas muudatused

võisid seeläbi aidata kaasa vahetähtaegade ja lõpptähtaegade ületamisele. Selliselt on

tõendamiseseme väljaselgitamisesse suhtutud pealiskaudselt.

66. Hageja viitas lisatöödele juba hagiavalduse 2. punktis. 06.11.2007 töö üleandmise

vastuvõtu aktis on loetletud 12 nimetust hinnapakkumisi. Vastavalt dokumendile, on

tegemist muudatus- ja lisatöödega, mille kohta töövõtja on koostanud ja tellija

aktsepteerinud hinnakalkulatsioonid. 06.11.2007 kokkuleppega otsustasid pooled, et

lepingu raamesse jäävad 12 hinnakalkulatsiooni alusel tehtud muudatus- ja lisatööd

kogumaksumusega 457 695 krooni ja ülejäänud seitsme kalkulatsiooni alusel tehtud

tööde eest tasub kostja eraldi. Nimetatud aktile juhtis hageja tähelepanu ka

hagiavalduse p-s 8. Seega on ilmne, et nimetatud muudatused võisid mõjutada hageja

võimalust anda tööd üle enne muudatusi kokkulepitud ajaks. Maakohus ei ole viidatud

tõendis toodud loetelu tähendust otsuses hinnanud. Kohus ei ole arvestanud faktiga, et

pooled on kirjalikus vormis loetlenud hulga töid, mis võisid ja pidid kaasa tooma

tööde teostamise aja teatud pikenemise. Samuti ei ole kohus teinud ettepanekut esitada

aktis loetletud hinnapakkumised, et saaks arvestada nendega eelduslikult kaasnenud

viivitust. Kohus ei ole kõrvutanud tööde viibimise aegu ning lisatööde tellimisest

tulenevaid viivitusi, kuigi hageja nendele korduvalt tähelepanu juhtis. Seejuures olid

pooled 01.03.2007 projekti tähtaegu korrigeerinud, kuid lisatööde aktide loetelust

nähtuvalt, toimus terve rida muudatusi pärast nimetatud kuupäeva, mis tõid kaasa

viivitusi tööde valmimises. Kohus oleks pidanud tuvastama, kui kaua viibis tööde

valmimine seoses täiendavate tööde tellimisega. Märtsis lisandus rida töid, mis

põhjustas viivitusi. Viivitusi põhjustas veel kaubalifti šahti süvendi ehitus (3-4

tööpäeva), sigariruumi väljatõmbe ventilatsiooni tööd (3 päeva), keldriruumi 043

ventilatsioonitööd (4 päeva), mullivanni balansipaagi ehitus (7-8 päeva), klaasfassaadi

vähendamise tõttu täiendava välisseina ehitus (3 päeva), hotellitubades paiknevate

jahutusagregaatide kondensaadi äravoolusüsteemi ehitus (9-10 päeva), projektis

mitteettenähtud pistikupesade paigaldamiseks täiendavate elektrikaablite vedamine (3-

4 päeva) jne. Ka ülejäänud töö üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud

muudatuseelarvetes ja hinnapakkumistes esitatud muudatus- ja lisatööd nõudsid

töövõtjalt täiendavat ajakulu. Otsustamaks küsimuse üle, kas hageja oli tööde

lõpetamisega viivitanud selliselt, et oleks õigus kostjale arvestada 15% kogu lepingu

mahust leppetrahvi, pidi maakohus paratamatult hindama kostja tegevust viivituse

põhjustamisel. Kuigi hageja tõi hagiavalduses selgelt esile fakti, et põhjendab objekti

valmimise viibimist kostja tegevusega, ei juhtinud kohus mingit tähelepanu vajadusele

nimetatud küsimuses täiendavalt tõendeid esitada. Kohus eiras ka hageja tuginemist

VÕS § 6 lg-le 2.

67. Lepingu lisaks oli just tellija projektdokumentatsioon. Keskmisele isikule on teada, et

projektides esineb reeglina vigu või vähemalt ebatäpsusi, mistõttu pidi kohus

paratamatult tundma huvi selle vastu, millises ulatuses peab paika hagiavalduse p-s

15.2 esitatud väide. Lähtuvalt lepingu p-st 5 korraldasid pooled ehitusplatsil

koosolekuid. Arvestades lepingu p-dest 5 ja 2.1.2 kohtule teadaolevat infot, oleks

kohus pidanud pooltele tegema ettepaneku viidatud koosolekute protokollide ja

nendega seotud tõendite esitamiseks. Olukorras, kus kostja oli esitanud üksnes osa

nendest protokollidest, oleks olnud põhjendatud juhtida poolte tähelepanu esitada

protokollid kogu vaidluse perioodi kohta. Seejuures on märkimisväärne, et kostja

esitatud objekti koosoleku protokollid on kõik perioodist, mis lõppes enne leppetrahvi

nõude aluseks olevaid vahe ja lõpptähtaegu (23.10.2006-22.01.2007). Sellises

olukorras oleks ainult loogiline teha ettepanek esitada ka need protokollid, mis

puudutavad leppetrahvi nõude aluseks olevaid tähtaegu (22.04.-07.05.2007) mõjutavat

aega ajavahemikus 05.03.-22.05.2007.

68. Projektlahenduse puudusi tõendavad hageja 05.07.2007, 03.08.2007 ja 12.10.2007

kirjad, mida kohus ei ole tõendina käsitlenud. Samuti kinnitab projektlahenduse

puudusi

augustis

2007

koostatud

eksperthinnang

jahutus-

ja

ventilatsioonisüsteemidele, millest nähtub, et olemasolev projektilahendus ei ole

võimeline tagama vajalikke sisekliima parameetreid ning see tuli ümber ehitada ja

lisaks välja ehitada jahutus. 12.10.2007 kirjas on kostja puuduste olemasolu

projektdokumentatsioonis kinnitanud. Kostja ei vaidle vastu projekti puuduste

seotusele viivitusega, vaid viitab lihtsalt, et peamine põhjus tööde hilinemises seisnes

hageja poolt töötajate muudele objektidele suunamisest. Juba 01.03.2007 kinnitasid

mõlemad pooled kirjalikult seda, et projektdokumentatsiooni arhitektuurse ja

ehituskonstruktsioonide

osa

põhiprojektides

esines

puudusi,

mis

tingisid

projektlahenduse muudatusi ja täiendavat tööd. Arvestades asjaolu, et leppetrahvi

nõude aluseks olevad viivitused toimusid kõik pärast nimetatud kuupäeva, oleks kohus

pidanud välja selgitama, millises ulatuses ilmnes probleeme ja viivitusi pärast

01.03.2007 lepingu muudatuse allkirjastamist. Vastasel juhul on asja lahendamisel

tähtsust omavad asjaolud jäänud välja selgitamata.

69. Kohtul oli piisavalt tõendeid mõistmaks, et projektdokumentatsiooniga seotud

takistusi ilmnes ka pärast 01.03.2007 koosolekut. Näiteks 25.03.2008 objekti

ülevaatuse protokollist nähtub, et sisekujunduse projektis lagedele ettenähtud cole ja

son tapeedid ei olnud korrektselt lakke pandavad ja teadaolevalt selline kogemus

maailmas enne puudus ning otsustati hotelli lagedes tapeedid asendada sobivas toonis

värviga.

Eeltoodust

nähtub

üheselt,

et

lagede

viimistlemist

takistavad

projektipuudused ilmnesid alles 25.03.2008 ning nimetatu ei olnud seotud hageja

tegevusega. Ometi on ilmne, et lagede viimistlust puudutav oluline otsus võis

mõjutada ja mõjutas objekti valmimise tähtaegsust ja kohus oleks pidanud sellega

leppetrahvi suurust käsitledes arvestama.

70. Kostja leppetrahvi nõue oli kokku 4 909 000 krooni, mis on lepinguline maksimum.

Asjaoludest nähtuvalt ei ole kostja lepingu täitmisel jäänud olulisel määral ilma

sellest, mida ootas ega kandnud viivitusega seoses mingit kahju. Isegi kui kostjal võis

kaasneda minimaalne kahju ehitise lõpptähtaja ületamisega, ei põhjustanud

vahetähtaegade ületamine mingit kahju, mistõttu on põhjendamatu nende tähtaegade

eest leppetrahvi kohaldamine. Vaidlus puudub selles, et kostja sai objekti kasutusse

juba 16.05.2007. Kohus on nimetatud fakti jätnud leppetrahvi suuruse hindamise

juures tähelepanuta, kuigi hageja sellele tähelepanu juhtis.

71. Tööde lõpetamise päevaks on 21.05.2007, millal dateeriti ehitise ülevaatuse akt.

Kohus luges lepingu täitmise päevaks 29.05.2007, mil väljastati kasutusluba, kuid ei

põhjendanud seda õiguslikult. Arvestades algset kokkulepet tööde lõpetamiseks

07.05.2007, oli viivitus igal juhul minimaalne, piirdudes mõne päevaga. Kohus on

tööde lõppemise alusetult sidunud kasutusloa saamisega. Lepingust nähtub selgelt, et

pooled eristasid p 10.1. alusel töö lõpetamistähtpäeva ja p 10.2. alusel ehitise

ülevaatuse akti koostamise päeva, mis hetkest on tellijal vabad käed taotleda

kasutusluba ning p-de 10.3 ja 10.5 kohaselt tööde lõplikku üleandmist, millal on

kõrvaldatud ka pisipuudused. Tööde lõpetamist fikseeriv dokument allkirjastati

21.05.2007. Asjaolu, kui kaua võtab tellijal aega kasutusloa taotlemine, oli väljaspool

hageja mõjupiirkonda ning ei olnud lepingu kohaselt ka hageja risk.

72. 16.04.2007 esitas tellija uue haljastuse projekti, millega varasemat projektilahendust

oluliselt

muudeti. Selle

alusel

telliti

ehitajatelt

lisatööna

sadeveetorustiku

väljaehitamine ning pindade kõrguste muutmine. Need lisatööd ei võimaldanud

lõpetada heakorratöid tähtaegselt. Lisaks viibis haljastus ringtoitekaabli paigaldamise

taga, mis sai valmis alles 13.05.2007. Alaline elektritoitekilp pingestati alles

21.05.2007. Selle puudumine takistas oluliselt viimistlustööde tegemist.

73. Hageja majandusaasta aruannetest nähtuvalt oli hageja raskes majanduslikus seisus

muu hulgas seoses suure summaga, mida kostja ei tasunud. Seejuures tuvastas Pärnu

Maakohus juba 12.03.2009 hagi tagamise tagatise määramise määruses, et hagejalt

seaduses ettenähtud suuruses tagatise nõudmine võib põhjustada talle raske tagajärje.

Viivitus hotelli tööde lõpetamisega oli üksnes 13 päeva. Kogu viivitus nii

vahetähtaegade kui lõpptähtaja osas mahtus lühikesse perioodi. Esimene tähtaeg, mida

ületati (vahetähtaeg) oli 22.04.2007 ja 21.05.2007 oli töö lõpetatud. Selliselt ei

kaasnenud mingil juhul negatiivset majanduslikku tagajärge, mis lähenekski 4 909 000

kroonile. Vahetähtaegade ületamine ei suurendanud kuidagi kostja kahju võrreldes

lõpptähtaja ületamise eest arvestatava leppetrahviga. Leppetrahv oli juba eos

ebamõistlikult suur, kuivõrd võimaldas ca 32 miljoni kroonise lepingumahu juures

juba 8 päevaselt vahetähtaegade ületamiselt arvestada viiviseid ca 8 miljonit krooni.

74. Hageja on selgelt tuginenud kaasusega seoses enda halvale majanduslikule olukorrale

ning samuti taotlenud leppetrahvi vähendamist. Kui kohus kahtles selles, kas hageja

soovib tugineda oma halvale majanduslikule olukorrale ka VÕS § 162 kontekstis,

pidanuks ta seda hagejaga arutama. Kohtuotsusest ei ole aru saada, kas kohus leiab, et

leppetrahvi vähendamist ei ole põhjendatud/tõendatud või ei ole seda taotletud. Fakt

on see, et juba hagiavalduse p-s 25 tugines hageja selgesõnaliselt enda VÕS § 162 lg-

st 1 tulenevale õigusele taotleda kohtult ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamist.

75. Hageja on väljendanud, et talle jääb arusaamatuks leppetrahvi kujunemine. Ometi ei

selgitanud kohus välja, mis olid konkreetsete viivituste perioodid, mis osas kostja

leppetrahvi nõudis ega kontrollinud, kas kostja poolt nende perioodide eest nii suure

leppetrahvi nõudmine on konkreetsete asjaolude valguses põhjendatud. Juhul kui

kostjal oli üldse kehtivaid leppetrahvi nõudeid hageja vastu, siis leidis hageja, et nende

suurus on ebamõistlikult suur.

76. Kostja on leidnud, et tema õigus leppetrahvile summas 4 909 00 krooni tõusetub

faktist, et ehituse lõpetamine on toimunud ligi aasta hiljem. Kostja 14.11.2007 kirja

kohaselt leidis kostja, et 4 909 000 krooni suurune leppetrahv peaks olema

proportsionaalne 183 päevase lõpptähtaegade ületamise olukorras. Lisaks lepingulisele

laele, mis oli 15% lepingusummast, langes leppetrahvi suurus kokku ka kostja

siseveendumusega sellest, mis on mõistlik ja proportsionaalne konkreetse kaasuse

asjaolude puhul. Seega on ilmselgelt loogiline järeldada, et lühema viivituse korral on

ka „proportsionaalne ja mõistlik leppetrahv“ väiksem. Siinkohal on kohtuotsus jällegi

vastuoluline ja põhjendamata. Juhul, kui kohus nõustus hagejaga selles, et kostja väide

ligi aastasest viivitusest on põhjendamatu, pidi kohus proportsionaalselt viivitatud

päevade arvu vähenemisega vähendama ka kostja leppetrahvinõuet.

77. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei

teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja tugines nimetatud sättele mitmes hagiavalduse

punktis. 13.02.2007 kiri ei saanud olla leppetrahvi nõudest teateks VÕS § 150 lg 2

tähenduses, kuivõrd see esitati enne rikkumisest teadasaamist ning sellele järgnes

01.03.2007 kompromiss tähtaegade muutmiseks.

78. ETÜ 2005 tulnuks kasutada tõendina ehituse heast tavast VÕS § 23 lg-s 1 p-de 3 ja 4

mõttes. Seda kinnitab ETÜ väljatöötamise menetlus, milles osalesid nii tellijate kui

ehitusettevõtjate liidud. Käesoleva vaidluse mõttes tuleks ETÜ käsitleda nn

kodifitseeritud tavana. Kohus ei ole ETÜ tähendust leppetrahvi nõudest aegsalt

teatamise kontekstis analüüsinud. ETÜ p 105 kohaselt lepingu objektiks oleva töö

käigus vahetähtaegade rikkumisel leppetrahvi rakendamisel on tellija kohustatud

töövõtjale sellest teatama mõistliku tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem, kui järgmise

tehtud tööde akti esitamiseni, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Eeltoodust

nähtuvalt möödus mõistlik aeg vahetähtaegadega seoses leppetrahvi nõudmiseks

kindlasti enne lõpptähtaja saabumist ja objekti ülevaatamist kostja poolt 21.05.2007.

Kohtu poolt nimetatud seisukohtade eiramine ning leppetrahvi kohaldamine sõltumata

faktist, et vahetähtaegade osas leppetrahvist mõistliku aja jooksul ei teavitatud, on

ekslik.

79. Hageja viitas korduvalt sellele, et käesoleval juhul ei ole vahetähtaegade osas

leppetrahvi nõudest teatamine pärast lõpptähtaega ning lõpptähtaja eest leppetrahvi

nõudmine pärast tööde lõppenuks tunnistamist, mõistlik (see tähendab esineb alus

veelgi lühema aja lugemiseks mõistlikuks ajaks). Maakohus ei ole pööranud piisavat

tähelepanu Riigikohtu otsuse osale, milles kohus selgitas leppetrahvi nõudest

teatamise rolli – anda poolele võimalus selle nõudega oma tegevuses arvestada.

Vastav Riigikohtu lahendi osa toetab just hageja seisukohta, et leppetrahvi nõue

vahetähtaegade puhul, peaks andma poolele võimaluse oma tegevust korrigeerides

vältida lõpptähtaja ületamist või takistuste loomist teistele töövõtjatele objektile

tulekuks. Lühikesse ajaperioodi langeva vahetähtaja ja lõpptähtaja puhul ei ole see

eesmärk täidetud juhul, kui vahetähtaegade eest leppetrahvi nõudmisest saaks teatada

ka pärast lõpptähtaja saabumist.

80. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hagiavalduse p-s 16.2. esitatud

seisukohad, et lepingu p-s 2.2 sisalduv viide ETÜ 1993 redaktsioonile on trükiviga

ning see tuleks jätta VÕS-i § 29 lg-de 1, 2 ja 4 alusel kõrvale. Kohus leidis, et pooled

on lepinguvabadusele tuginedes vabad valima ka varasemaid redaktsioone, kuid ei

käsitlenud hageja poolt esile toodud veale viitavaid asjaolusid nagu näiteks 1993

redaktsiooni tuginemine tsiviilkoodeksi sätetele, faktile, et aastaks 2006 oli ETÜ 2005

äsja välja tulnud ning et hageja lepingut koostades soovis tugineda ETÜ 2005

redaktsioonile jne. Kostja nimetatud seisukohtadele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.

Maakohtu lepinguvabadusel põhinev seisukoht eirab VÕS § 29 olemasolu ja tähendust

ning hageja vastavate seisukohtade käsitlemata jätmine rikub kohtuotsuse

seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

81. Kaasuse lahendamisel väärivad tähelepanu ETÜ p-d 104 – 106. P-s 104 on nähtud

ette, et töö lõpptähtaja ületamise eest leppetrahvi nõudmisest tuleb tellijal teatada 14

päeva jooksul kohustuse rikkumisest avastamisest. P-s 105 on nähtud ette, millal tuleb

teatada vahetähtaja ületamise eest leppetrahvi nõudmisest. Ja p-s 106 on nähtud ette

põhimõte, mille kohaselt ehituse töövõtulepingust tulenevat leppetrahvi on tellijal

õigus tasaarvestada üksnes sellisel juhul, kui lepingus on see ette nähtud ja

tasaarvestuse kord kokku lepitud. See tähendab, et ehituses ei ole leppetrahvi

tasaarvestamine üldreeglina lubatud ning leppetrahvi nõudest teavitamine on üldjuhul

seotud lühikeste tähtaegadega. Kostja teadis alates 08.05.2007, et hageja ei pidanud

kinni töö lõpetamistähtpäevast ning tunnistas tööd lõppenuks 21.05.2007 ega teatanud

ka siis plaanist nõuda leppetrahvi. Kostja esitas leppetrahvi nõude alles 01.06.2007,

see tähendab 25 päeva pärast rikkumisest teadasaamist ning 10 päeva pärast tööde

lõppenuks tunnistamist. Arvestades Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-28-08 sisalduvaid

juhiseid sellest, et hoiatus leppetrahvi nõudmisest peab võimaldama rikkujal selles

teadmises oma käitumist kujundada, on leppetrahvi nõude esitamine pärast tööde

lõppemist antud kontekstis põhjendamatu ning seda ei ole tehtud VÕS § 159 lg 2

mõttes mõistliku aja jooksul. Arvestades kõiki kaasuse asjaolusid, seal hulgas ka

üksnes 7 päevast viivitust tööde lõpetamisega, on ilmselt ebaõiglane maakohtu otsus,

kus hageja jäeti ilma sisuliselt 15% kogu lepingu maksumusest. Arvestades üksnes 7

päevast viivitust lõpptähtajaga, ei ole mõistlik aktsepteerida leppetrahvi, mis väikse

rikkumise korral võtab hagejalt kogu tasu. Hageja hinnangul võiks õiglane leppetrahvi

suurus olla maksimaalselt 7 päeva, see tähendab 450 885 krooni. Suurema leppetrahvi

kohaldamist tingivad objektiivsed asjaolud puuduvad. Seetõttu palub hageja

ringkonnakohtul, arvestades faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mida esimese astme kohus

ei käsitlenud, VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada kostja leppetrahvinõuet.

Vastustaja seisukoht

82. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

83. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seisukohad ja tutvunud

tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Küll aga on vajalik maakohtu põhjendusi osaliselt muuta (TsMS

§ 657 lg 2.1) ja täiendada. Osas, milles ringkonnakohus nõustub maakohtuga, ei pea

kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel vajalikuks maakohtu põhjenduste kordamist

niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise

menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja kolleegium ei

pea vajalikuks asjaolude uut tuvastamist.

84. Esmalt võtab kolleegium seisukoha vaidluse üle, millist kuupäeva saab ja tuleb lugeda

konkreetsel juhul töö valmimise lõpptähtajaks ja millest sõltub leppetrahvi arvestamise

periood tulenevalt pooltevahelise lepingu p-st 13.5. Poolte vahel puudub vaidlus, et

lepingujärgseks töö valmimise lõpptähtajaks oli lepingu muudatuses nr 1 01.03.2007

kokku lepitud 07.05.2007. Ka puudub vaidlus, et selleks kuupäevaks lepinguobjekt

igal juhul valmis ei olnud. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et töö lõplikuks

valmimiseks tuleb lugeda 06.11.2007, mil tellija ja töövõtja allkirjastasid vastava akti

(t I kd lk 70, tellija lisa sellele samas lk 135). Viidatud dokumentidest nähtub, et töö

oli tellija poolt võetud vastu puudustega, kuid nimetatud asjaolu käesoleva vaidluse

lahendamisel tähtsust ei oma. 06.11.2007 toimus töö lõplik üleandmine/vastuvõtmine

lepingu p 10.3 tähenduses. Pooled olid lepingu p-des 10.1 ja 10.2 leppinud kokku

võimaluse, et enne töö lõplikku üleandmist toimub selline töö üleandmine, mis

võimaldab tellijal taotleda ehitisele kasutusluba ja puudub vaidlus, et selline

üleandmine toimus 21.05.2007 (akt t I kd lk 36-37). Sellesisulise pooltevahelise

kokkuleppe näol on tegemist olukorraga, milline on reguleeritud ETÜ 2005 p-des 158-

163 (allpool kolleegium põhjendab, miks sõltumata lepingu p 2.2 sõnastusest saab

siiski ka käesolevas vaidluses rakendada ETÜ 2005-s kirjapandut) ning mille puhul ei

saa nn esmast ehk põhilise valmiduse akti samastada objekti lõpliku valmiduse aktiga.

Puudub vaidlus, et seisuga 21.05.2007 oli ehitatav hotelli juurdeehitus valmis määral,

mis võimaldas taotleda sellele kohalikult omavalitsuselt kasutusluba ja seda ka

faktiliselt (vähemalt osaliselt) kasutama hakata. Samas ei ole ka vaidlust, et peale

nimetatud kuupäeva tegi töövõtja objektil veel erinevaid töid. 05.07.2007 kirjas ( t I kd

lk 49-51) selgitab töövõtja, et jahutussüsteem saadakse töökorda lähipäevadel; et

lõpuni on veel tegemata sigariruumi ja lagede tapetseerimine, osade radiaatorite

värvimine, jne; samuti, et lõplik üleandmine-vastuvõtmine toimub pärast eelnimetatud

puuduste kõrvaldamist. 03.08.2007 kirjas (t I kd lk 55-56) küsis töövõtja tellijalt

teavet, milliseid pisipuudusi on veel vaja teha ja sellele vastas tellija 13.08.2007 (t I kd

lk 55-57)). Seega ei saa olla poolte vahel sisulist vaidlust selles, et lepingus

kokkulepitud lõpetatud ja nõuetekohaselt teostatud ehitustööd lepingu p 1.2 mõttes

21.05.2007 üle ei antud. Ka garantiiperioodi alguse olid pooled sidunud nimelt lõpliku

valmiduse saavutamisega (lepingu p 11.1). Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga,

milline sidus töö üleandmise lepingu mõttes kasutusloa saamisega 29.05.2007. Kostja

on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-110-05 07.11.2005, milles on

asutud seisukohale, et kui pooled ei ole vastupidises kokku leppinud, siis selline

ehitise üleandmine/vastuvõtmine, milles osalesid riigiasutuste esindajad ja mille üheks

põhiliseks eesmärgiks oli hoonele kasutusloa saamine, ei asenda üldjuhul

pooltevahelist

lepingujärgset

tööde

üleandmist/vastuvõtmist.

Hoone

kasutamisvalmidus iseenesest ei tähenda, et töövõtja on tööd lepinguga kooskõlas

lõpetanud ja et kokkulepitud töö on valmis.

85. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga ETÜ 2005 kasutamise võimalikkuse kohta

käesolevas vaidluses osaliselt ja seda osas, mis käsitleb selle dokumendi kasutamist

ehitusvaldkonnas heakskiidetud tavana VÕS § 25 lg 2 mõttes. Nimetatud sätte

kohaselt kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või

kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes

seda liiki lepinguid vastavalt tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja

enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus

seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik. Kolleegium nõustub maakohtuga

selles, et tõendatud ei ole, et pooled oleksid lepingu IX osas kokkulepitud tingimustel

muutnud lepingu p 2.2, mille kohaselt otsustasid pooled lepingus eraldi reguleerimata

küsimustes lähtuda 1993. aastal kinnitatud üldtingimustest. Samas hageja kui töövõtja

ehituse valdkonnas tegutseva ehitusettevõtjana, kes sõlmis vaidlusaluse lepingu oma

majandustegevuses, pidi oma valdkonnas kehtivaid käitumisreegleid järgima ja seega

tema tegevust vaidlusaluse lepingu alusel aastatel 2006-2008 analüüsides saab ETÜ

2005-s kirjapandud käitumispõhimõtteid vajadusel rakendada.

86. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tõendamist leidsid kõigi vajalike

eelduste olemasolu kostjal leppetrahvi nõude esitamiseks ja tasaarvestuse

teostamiseks. Puudub vaidlus, et hagejal oli kostja vastu nõue tasu näol kokku

4 909 000 krooni. Samuti leidis tõendamist kostja seisukoht, et töö anti lõplikult

kostjale üle 06.11.2007 ning et sellest tulenevalt oli hageja rikkunud lepingu

lõpptähtaega. Samuti puudub vaidlus, et lisaks lõpptähtajale rikkus hageja

kokkulepitud vahetähtaegu. Lepingu p-s 13.5 oli lepitud kokku nimetatud tähtaegade

rikkumise korral töövõtjal tellijale leppetrahvi maksmise kohustus. Lepingu p-s 13.4.5

oli lepitud kokku ka tasaarvestamise õigus töövõtjale tasumata lepingu maksumusega.

Asjaolu, et viidatud punktis ei olnud otsesõnu lepitud kokku leppetrahvi

tasaarvestamise õiguses, vaid otsese majandusliku kahju tasaarvestamise õiguses, ei

välista kolleegiumi arvates ka leppetrahvi tasaarvestamist, sest oma olemuselt ongi

leppetrahv kokkulepitud suuruses kompensatsioon kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise korvamiseks, et lihtsustada kahju tõendamist kahju nõude

realiseerimisel ja sundida võlgnikku kohustust täitma (VÕS § 158 lg 1). Kolleegium ei

nõustu seejuures maakohtu seisukohaga, et tasaarvestuse kokkulepe tuleneb lepingu p-

st 13.4. Viidatud punktis leppisid pooled kokku tellija õiguse keelduda oma kohustuse

(tasu maksmine) täitmisest kuni töövõtja on viivituse likvideerinud (oma kohustuse

täitnud). Leppetrahvi ja tasaarvestuse kokkulepped tulenevad lepingu p-dest 13.5 ja

13.4.5.

87. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et tellija oli leppetrahvi nõudmisest

teatanud töövõtjale mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes. Küll aga ei saa

nõustuda põhjenduse selle osaga, milles maakohus lähtus 13.02.2007 teatest.

Nimetatud teate kohaselt (t I kd lk 125pöördel-126) väljendas tellija kartust, et

töövõtja ei suuda kokkulepitud tähtaegadest kinni pidada ning hoiatas, et kui töövõtja

meetmeid tarvitusele ei võta, on tellija sunnitud rakendama p-s 13.4 kokkulepitud

mõjutusabinõusid. Nimetatud punktis aga oli lepitud kokku tasu kinnipidamise õigus,

mitte aga leppetrahvi nõudeõigus. Isegi juhul, kui seda teadet saaks lugeda leppetrahvi

nõude teateks, tuleks nõustuda hagejaga, et see oli esitatud enne kohustuse rikkumist

(01.03.2007 lepiti kokku uutes vahe- ja lõpptähtaegades) ja seega ei ole tegemist

teatega VÕS § 159 lg 2 mõttes. Küll aga saab selliseks teateks lugeda 18.05.2007

tellija juhatuse liikme poolt elektrooniliselt saadetud teadet (t I kd lk 136), milles

sõnaselgelt teatatakse leppetrahvi nõude esitamisest. Puudub vaidlus, et vastav nõue

esitati 01.06.2007. Seega oli teade esitatud vähem kui üks kuu peale esimese

vahetähtaja ja 11 päeva peale lõpptähtaja rikkumise ilmnemist ning puuduvad

asjaolud, et sellise ajanihkega esitatud teadet mitte lugeda mõistliku aja jooksul

esitatuks. 18.05.2007 teade võimaldas töövõtjal ette näha tellija käitumist ja teha omalt

poolt kõik võimalik, et tekkivaid kahjusid vähendada ehk siis mobiliseerida kogu

vajalik jõud tööde lõpetamisele nii kiiresti kui võimalik, samuti arvestada oma

edasises tegevuses leppetrahvi maksmise kohustusega. Otsuse p-s 85 selgitas

kolleegium, millistel põhjendustel ei olnud tellija seotud ETÜ 2005 p-s 104 ehitajatele

tavana kirja pandud 14-päevase teatamise tähtajaga lõpptähtaja rikkumise korral.

Samas jääb 18.05.2007 teade ka nimetatud tähtaja hulka (07.05.2007 oli tööde

lõpetamise kokkulepitud tähtaeg). Vahetähtaegade rikkumisest teatamist reguleerib

tavana ETÜ 2005 p 105, mille kohaselt on tellija kohustatud vahetähtaegade rikkumise

korral teatama töövõtjale leppetrahvi rakendamisest mõistliku aja jooksul, kuid mitte

hiljem, kui järgmise tehtud tööde akti esitamiseni, kui lepingus ei ole ette nähtud

teisiti. Kuna perioodil 22.04.2007 (tellija pidi saama teada esimesest rikutud

vahetähtajast hiljemalt järgmisel päeval, see oli 23.04.2007) kuni teate esitamiseni

tehtud tööde akte töövõtja ei esitanud, siis isegi juhul, kui ETÜ 2005 oleks kohustuslik

ka tellijale, ei oleks ta 18.05.2007 kuupäeva seisuga kaotanud õigust leppetrahvile ka

vahetähtaegade rikkumise eest. 18.05.2007 teade oli saadetud tellija poolt lepingu p-s

16.1 kokkulepitud vormis --- e-posti teel. Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, et

lepingu p 16.4 kohaselt pidi kirjalikus vormis (posti teel tähitud kirjaga või allkirja

vastu teisele poole esindajale) olema saadetud muu hulgas leppetrahvi nõue, kuid

18.05.2007 oli esitatud teade nõude esitamisest tulevikus, nõue ise anti töövõtja

esindajale allkirja vastu üle 01.06.2007.

88. Töövõtja üks vastuväidetest tellija poolsele leppetrahvi nõudele on väide, et

kokkulepitud tähtaegade ületamised olid suures osas põhjustatud tellijapoolsetest

tegemata jätmistest ja lepinguväliste tööde tellimisest samalt töövõtjalt. Kolleegium

nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud oma vastavat vastuväidet.

Poolte vahel puudub vaidlus, et lepinguliste töödega samaaegselt hageja tõepoolest

tegi kokkuleppel kostjaga rida muudatus- ja lisatöid, kuid samas nähtub, et nimelt sel

põhjusel pooled 01.03.2007 muutsid esialgselt kokkulepitud tähtaegu (lepingu

muudatus t I kd lk 34). Puuduvad tõendid, et töövõtja oleks perioodil alates muudatuse

vormistamisest kuni tähtaegade saabumiseni teinud kooskõlas lepingu p-ga 9.1

tellijale kirjaliku ettepaneku uuesti tähtaegu muuta. Nimetatud sätte kohaselt võisid

muudatused projektdokumentatsioonis ja/või töös tuua kaasa muudatused muu hulgas

lepingu tähtaegades. Kuna lepingut uuesti ei muudetud, siis pidi töövõtja täitma endale

võetud kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel.

89. Kolleegium ei saa nõustuda apellandi etteheitega maakohtule, nagu ei oleks kohus

selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolu, see tähendab millises ulatuses

põhjustas viivituse kostja enda tegevus. Hageja esindaja esitas maakohtus vastava

väite ja soovis esitada selle tõendamiseks ka tõendeid (t I kd lk 195pöördel). Seega oli

hageja esindaja teadlik TsMS § 230 lg-st 1, mille kohaselt peab kumbki pool oma

väiteid tõendama. Milliste konkreetsete tõenditega pool oma väiteid tõendab, on tema

õigus otsustada. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus andis pooltele võimalusi

täiendavate tõendite esitamiseks (kohtuistungi protokollid t I kd lk 196pöördel).

90. Maakohtu otsuse kohaselt nentis kohus, et hageja on esitanud kohtusse tasu ja viiviste

nõude, kuid ei ole vaatamata antud võimalusele esitanud kaalutlusi, millised annaksid

alust lugeda kostja poolt rakendatud leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Seega ei ole

maakohus hagejale ette heitnud mitte leppetrahvi vähendamise taotluse esitamata

jätmist, vaid selle põhistamata jätmist. Asjaolu, et maakohus juhtis poolte tähelepanu

võimalusele vähendada ka juba tasaarvestatud leppetrahvi suurust ja et VÕS § 162

saab kuuluda käesolevas asjas rakendamisele ning et kui senini ei olnud kohus andnud

hagejal võimalust esitada kõiki võimalikke vastuväiteid tasaarvestusele, siis nüüd

annab ta selleks võimaluse, nähtub maakohtu asja arutamise uuendamise määrusest (t

II kd lk 58-70). Et ka hageja esindaja sai kohtumäärusest aru, et tal on õigus esitada

tasaarvestusele muu hulgas ka leppetrahvi vähendamise vastuväide, nähtub tema poolt

19.10.2009 esitatud menetlusdokumendi (t II kd lk 100-102) p 1 viimasest lausest.

Milliseid konkreetseid põhjendusi ja nende põhistamiseks tõendeid/põhistusvahendeid

hageja esindaja esitas, oli hageja dispositiivne õigus otsustada. Maakohus sai otsuse

tegemisel võtta arvesse vaid hageja esindaja poolt väljatoodud asjaolusid ja esitatud

tõendamisvahendeid. Asja sisuliseks arutamiseks toimunud kohtuistungi protokollist (t

II kd lk 159-164) nähtub, et hageja esindaja ei suhtunud asja lahendamisesse

konstruktiivselt ja vaatamata kohtu selgitustele asja uuendamise määruses oli

järjekindlalt seisukohal, et tegelikkuses ei ole kostja tasaarvestuse vastuväidet esitanud

ja seega ei ole temal võimalik ka taotleda vähendamist. Seega oli tema positsioon

vastuoluline, kuid sellele vaatamata käsitles maakohus hageja seisukohti kui taotlust

leppetrahvi vähendamiseks. 19.10.2009 menetlusdokument ei sisaldanud asjaolusid,

millega oleks soovitud põhistada leppetrahvi vähendamist. Ka nähtub 19.10.2009

kohtuistungi protokollist, et lisatud bilansside ja võlgnevuste koondaruandega (t II kd

lk 103-115, protokoll t lk 159) soovis hageja vaielda vastu kostja poolt esitatud

viiviste vähendamise taotlusele. Maakohtule ei saanud jääda arusaamatuks, millisel

eesmärgil oli hageja oma halva majandusliku olukorra kohta tõendid esitanud ja seega

puudus igasugune vajadus seda eraldi hagejaga arutada. Hageja esindaja poolt valitud

positsioon oli kõigutamatu --- kostjal puudus õigus hageja nõuet tasaarvestada. Kohtul

puudub õigus hakata poolt veenma oma positsioonist loobuma.

91. Isegi juhul, kui möönda hageja uue esindaja seisukohta, et hageja poolt esitatud

bilansse ja võlgnevuste aruannet saaks ja tuleks käsitleda tõenditena, millega hageja

soovis juba maakohtus tõendada oma taotlust leppetrahvi vähendamiseks ettevõtte

halva majandusliku olukorra tõttu, siis ei annaks need dokumendid kohtule veenvust

taotluse põhjendatuses. VÕS § 162 lg 2 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel

vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema

poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Seega saab kohus sekkuda poolte poolt kokkulepitud leppetrahvi suurusesse vaid

juhul, kui tasumisele kuuluv rahasumma osutab ebamõistlikult suureks. Ehk siis

olukorras, mis osutab võlgniku jaoks ebamõistlikult koormavaks ja mille

leevendamine oleks kooskõlas õigluse ning lepinguõiguse üldpõhimõtetega.

Leppetrahv on konkreetsel juhul juba tasaarvestatud ja seega täiendavaid rahalisi

vahendeid töövõtja tasuma ei pea. Seisuga 30.06.2009 oli töövõtjal bilansilist vara

(aktiva) kokku 38 959 196 krooni väärtuses, kohustusi 18 580 449 krooni suuruses

summas (passiva). Seega tasaarvestatud tasu suuruses 4 909 000 krooni ei olnud

vähemalt tolle aja seisuga hagejaga jaoks majanduslikult eksistentsiaalse tähtsusega.

Muud vähendamise aluseks olla võivad asjaolusid, millised on esitatud alles

apellatsioonkaebuses, kolleegium TsMS § § 652 lg 1 alusel käsitleda ei saa.

92. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel

apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok