2-09-42450/15 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ande Tänav, Tiit Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.05.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-09-42450

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Port Trans Logistika OÜ hagi Salva Kindlustuse AS-i

vastu kindlustushüvitise saamiseks

1 033 281.50 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Port Trans Logistika OÜ apellatsioonkaebus

26.04.2010

Apellant

Port

Trans

Logistika

OÜ

(registrikood

10169065, asukoht Pirita tee 20 Tallinnas), esindaja

Svetlana Pilden

Vastustaja

Salva

Kindlustuse

AS

(registrikood

10284984, asukoht Pärnu mnt 16 Tallinnas), esindajad

Elar Simmo ja Hannes Olbrei

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 12.01.2010 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei

peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 25.08.2009 esitas Port Trans Logistika OÜ (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju

Maakohtusse

Salva

Kindlustuse

AS-i

(edaspidi

kostja,

vastustaja)

vastu

kindlustusüvitise suuruses 1 033 281.50 krooni väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel 04.04.2008 sõlmitud ekspedeerija

vastutuskindlustuse

leping

nr

7G408C0475398.

Vastavalt

lepingule

oli

kindlustusobjektiks kindlustusvõtja tsiviilvastutus seoses klientidega sõlmitud tasuliste

kaubaveolepingutega vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni

(CMR) kehtivale redaktsioonile ning klientidega sõlmitud tasuliste ekspedeerimise

lepingute või tehingute suhtes vastavalt Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni (EEA)

üldtingimuste kehtivale redaktsioonile. Hageja võttis endale vastavalt veotellimusele

kohustuse organiseerida kaupade vedu Läti-Venemaa marsruudil. Kohustuse

täitmiseks sõlmis hageja veolepingu Läti ettevõttega Ljudmila SIA. Rahvusvahelise

saatelehe nr LV-26 kohaselt oli kauba saajaks Eldorado OOO asukohaga Moskvas ja

veos oli peale laaditud veokile registrimärgiga GR9633/M7886. 26.01.2009 võttis

vedaja autojuht A. H. veose vastu vedamiseks. Autojuht vedas kaupa kuni Pustoškani

ning 29.01.2009 vahetas ta välja teine autojuht V. K., kes pidi kauba sihtkohta

toimetama. Vastavalt vedajaga sõlmitud veolepingule oli kauba mahalaadimise tähtaeg

02.02.2009. Veok ei jõudnud määratud ajaks sihtkohta. Ljudmila SIA sõnul katkes

telefoniside autojuhiga 02.02.2009. Hageja ei saanud autojuhiga ühendust alates

30.01.2009. Veos ei ole sihtkohta saabunud.

3. Kauba saaja esitas 09.02.2009 hagejale pretensiooni, kellega tal oli sõlmitud

ekspedeerimisleping nr 6600803829. Port Trans OÜ edastas pretensiooni kostjale.

04.03.2009 esitas hageja vedajale pretensiooni 91 804 USD nõudes. Hageja esitas

avalduse kauba kaotsimineku kohta Läti politseisse ja Tallinna Kesklinna politsei

osakonda ning avalduse Venemaa uurimisorganitele. Kostja tegi päringu kahju

hüvitamise võimalustest vedaja Ljudmila SIA kindlustusandjale ning sai vastuse, et

kindlustuspoliis ei hõlma kindlustusjuhtumit, kuna kindlustusmakse oli jäänud

tasumata.

4. 05.02.2009 esitas hageja kostjale kahjujuhtumi kohta avalduse. Kostja keeldus kahju

hüvitamisest CMR art 20 p 1 alusel, mille kohaselt on kauba kaotamine vaieldamatu,

kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja möödumisest kolmekümne päeva

jooksul või kui tähtaega ei kooskõlastatud kuuekümne päeva jooksul kauba

vastuvõtmise päevast arvates. 11.03.2009 tegi hageja korduva avalduse kahju

hüvitamiseks. 01.04.2009 teatas kostja, et peab tarvilikuks algatada iseseisev

uurimine, kuna mõned vajalikud dokumendid seisukoha võtmiseks on puudu.

11.05.2009 tegi kostja hagejale ettepaneku sõlmida kompromiss, mille kohaselt tasub

kostja hagejale 350 000 krooni ning hageja loobub kõikidest nõuetest kostja vastu.

Pärast seda pakkumist võtsid hageja esindajad kostjaga ühendust ning palusid

selgitada, millisel alusel oli kostja teinud sellise pakkumise ning kas ei leidu teist

võimalust asja lahendamiseks. Kostja selget vastust ei andnud. 20.05.2009 esitas

kostja vastuse hageja 11.03.2009 avaldusele, kus teatas, et juhtumi asjaolude kohaselt

ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga, mis oleks kindlustusandjale kindlustushüvitise

väljamaksmise

aluseks.

Hagejale

jääb

arusaamatuks,

miks

pakkus

kostja

kompromisslepingu sõlmimise puhuks 350 000 krooni, kui tegemist ei ole

kindlustusjuhtumiga.

5. 21.05.2009 esitas hageja kostjale vastuse, kus põhjendas oma seisukohti ja tegi

ettepaneku kahju hüvitamiseks. Kostja teatas, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga,

mis oleks hüvitise väljamaksmise aluseks. 19.06.2009 esitas hageja veel ühe kirja oma

põhjendustega. Juunikuus palusid hageja esindajad kostjalt põhjendatud ja selget

otsust hüvitise maksmisest keeldumise kohta. 30.06.2006 esitas kostja hüvitise

maksmisest keeldumise otsuse. Otsuse p-s 2.1 viitab kostja, et kindlustuspoliisile

märgitud riskid on kauba hävimine või kahjustamine, kui kaupa veetakse kooskõlas

CMR konventsiooniga või teiste kindlustusandja poolt aktsepteeritud lepingutega,

kuid puudub info eelnimetatud kindlustusriski realiseerumise kohta, mistõttu ei ole

tõendatud kindlustusjuhtumi saabumine. Hageja selle väitega ei nõustu.

6. Kindlustuspoliisis märgitud riskid on kauba hävimine või kahjustumine, kui kaupa

veetakse kooskõlas CMR-ga. Antud veost veeti kooskõlas CMR-ga. CMR art 17 p 1

järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest

kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba

kohaletoimetamisega mistahes viivitamise eest. CMR-s on sätestatud vedaja

tsiviilvastutus

kahe

juhtumi,

kauba

kaotsimineku

ja

vigastamise,

puhul.

Kindlustuslepingu järgi kohaldatakse lepingule Eesti õigust. Võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 861 järgi peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab,

kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju. EEA üldtingimustele vastavalt

vastutab ekspedeerija vedajana kauba kaotsimineku, kauba väärtuse vähenemise ja

kauba kahjustumise eest kauba veoks ülevõtmise ja kohaletoimetamise vahelisel ajal

ning kohaletoimetamisega viivitamise eest. Lähtudes eelnevast jääb hagejale

arusaamatuks, mida mõtles kostja kindlustuslepingus kauba hävimise kui

kindlustusriski all. Seaduse sätetes sellist mõistet ei ole. Selline mõiste on vastuoluline

ja kauba kaotsiminek on kindlustusjuhtum. Kauba kaotsiminek on tõendatud.

7. Kostja viitas oma otsuses ka vastutuskindlustuse tingimuste p-le 2.2.1, mille kohaselt

loetakse muud vedajad, keda kindlustatu kasutab veoteenuse osutamiseks,

kindlustatuks ainult juhul, kui nii on märgitud kindlustuspoliisile. Ekspedeerija

vastutuse kindlustamise eesmärgiks ei ole mõne konkreetse vedaja kindlustuse

tagamine. Nimetatud sätet saab rakendada ainult juhul, kui kindlustusvõtja sõlmib

veolepingu ja võtab endale kohustuse toimetada kaup sihtkohta ega täida seda

kohustust ise ning selle asemel edastab selle veo edasi teisele vedajale. Ekspedeerija

ülesannete täitmisel ei ole võimalik nimetada kõiki kasutatavaid vedajaid, kuna

ekspedeerimise siht on leida kõige kasulikum vedaja kliendi tellimuse täitmise hetkel.

Seetõttu

ei

saa

koostada

kasutatavate

vedajate

loetelu.

Veolepingul

ja

ekspedeerimislepingul on selge vahe. Kindlustuslepingus on need lepingute liigid ka

eraldatud, seetõttu jääb hagejale arusaamatuks, miks kostja rakendab hageja suhtes

sätet, mis puudutab vedajat. Eelnevast tulenevalt on kostja otsus kindlustushüvitise

väljamaksmisest keeldumise kohta põhjendamatu. Kahju suuruseks on 91 804 USD,

mis vastavalt Eesti Keskpanga valuutakursile on 1 033 281.50 krooni.

Kostja vastuväited

8. Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt puudub kostjal kohustus hüvitise

tasumiseks, kuna kindlustuslepingu alusel olid kaotsiläinud kaubad kindlustatud

hävimise ja kahjustumise vastu. Kindlustatud riskid on üheselt määratletud poliisil

koos

selgelt

ja

üheseltmõistetava

viitega

kindlustuslepingu

tingimustele.

Kindlustuslepingul on üheselt sätestatud, et kaup on kindlustatud hävimise või

kahjustumise vastu. Kindlustustingimuste p-s 6.1 on sätestatud, et kindlustuslepingu

kohaselt on kindlustusvõtja kindlustatud järgnevate riskide vastu: kauba hävimine või

kahjustumine, kui kaupa veetakse kooskõlas CMR-i konventsiooniga või teiste

kindlustusandja poolt aktsepteeritud lepingutega. CMR esitab kauba vedamisele

tingimused, mis on eelduseks, et kahjujuhtumi korral lasub kindlustusandjal

kindlustushüvitise maksmise kohustus, mitte ei laienda kindlustuslepingus sätestatud

kindlustuskaitse ulatust, nagu hageja ekslikult oma hagiavalduses märgib. CMR ei

reguleeri kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahelisi kindlustusõigusalaseid suhteid.

Kindlustuskaitse

ulatus

ja

hüvitatavad

kulutused

on

kokku

lepitud

kindlustuslepinguga. Seega ei laienda CMR kindlustuslepinguga kokku lepitud

kindlustuskaitse ulatust, vaid esitab veole teatud nõuded, et kauba kahjustumise või

hävimise korral oleks kindlustuskaitse olemas ning hüvitis kuuluks väljamaksmisele.

Nii vedaja kui ekspedeerija tsiviilvastutus on oluliselt laiem, kui ühegi

vastutuskindlustuslepinguga antav kindlustuskaitse. Antud juhul puudub igasugune

info selle kohta, et oleks saabunud kindlustusjuhtum kauba kahjustumise või hävimise

näol, mistõttu puudub kostjal õiguslik alus kindlustushüvitise maksmiseks.

9. Hüvitise maksmiseks peab olema toimunud kindlustatud riski realiseerimine. Kui

selline asjaolu puudub, siis ei ole kindlustusjuhtumit saabunud. Puudub info selle

kohta, et kaup ei ole sihtkohta jõudnud seetõttu, et see oleks kahjustatud või hävinud.

Sellise asjaolu esinemist ei ole hageja ka väitnud. Kuna ei ole teada kahjujuhtumi

olulised asjaolud, ei ole võimalik määratleda, kas hagejal endal on üldse tekkinud

kauba omaniku suhtes tsiviilvastutus. Kaupade kaotsimineku kohta on esitatud palju

vastukäivat informatsiooni. Seisukoha kujundamiseks, kas antud juhul on asjakohane

rääkida hageja kui ekspedeerija vastutusest, on vajalik teada, kus juhtum toimus, mis

täpsemalt toimus, milline avaldus on uurimisorganitele esitatud, millise koosseisu

alusel toimub uurimine, mida selgitab juhtunu kohta autojuht (kas koorem varastati,

rööviti, kahjustus või hävis). Kindlustusandjale ei ole piisavaks teave, et Venemaal on

mingisuguse sündmuse tõttu koorem kaotsi läinud. Vastuolud on isegi selles, milline

vedaja Ljudmila SIA juhtidest oli seotud sõidukiga, millel olnud koorem on kaotsi

läinud. Ljudmila SIA seletuskirja kohaselt oli selleks V. K.. Kostja on üles otsinud

väidetava juhi, kes on avaldanud, et temal puudus nimetatud sõidukiga deklareeritud

ajavahemikus üldse seos, see tähendab tema ei sõitnud sõidukiga, millel kaup kaotsi

läks. Kostjale on esitatud V. K.i personaalne digitaalse andmesalvestusega

sõidumeeriku kaardi väljavõte, mis kinnitab, et tema tõepoolest ei kasutanud

nimetatud sõidukit ning vedaja juhatuse liikme poolt on mingil põhjusel edastatud

ebaõiget infot. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja ekspedeerijana koheselt ilma

asjaolusid teadmata aktsepteeris temale esitatud nõudeid. Kauba röövimise korral võib

üldse tulla kõne alla vedaja vabanemine vastutusest. Vedaja poolt vajaks sellises

olukorras tõendamist, et ta ei saanud röövimisest hoiduda.

10. Hageja on heitnud kostjale ette tegevusetust ja põhjendamatut viivitamist antud

juhtumiga seoses omapoolsete seisukohtade kujundamisel. Kindlustusandjate

kohustuste väljaselgitamine rahvusvaheliste kaubavedude korral on enamikel juhtudel

pikaajaline protsess, mis sõltub erinevate ametkondade tööst (politsei, miilits jne).

Tavapäraselt sõlmitakse kaubavedude korral vedajate või ekspedeerijate poolt kauba

kaitsmiseks veosekindlustuse lepingud, mille alusel toimub kiire kahju hüvitamise

protsess sõltumata sellest, kas suudetakse koheselt kindlaks määrata vastutav isik.

Veosekindlustuse lepingu alusel kindlustushüvitist tasunud kindlustusandjad saavad

hiljem, kahjujuhtumite asjaolude selgumisel, esitada omakorda tagasinõuded

tsiviilvastutuse kindlustanud kindlustusandjate vastu. Kostjal puuduvad andmed selle

kohta, et hageja oleks teinud omalt poolt kõik selleks, et vedamisel olnud kaup oleks

olnud

veosekindluse

lepingu

alusel

kindlustatud.

Pikaajalise

kogemusega

ekspedeerijale ning veose omanikule, kes tegeleb igapäevaselt olmeelektroonika

müügiga, peaks olema veoste kindlustamine elementaarne transpordiriskide

maandamisel, eriti kui veosed liiguvad kõrgendatud riskiga piirkonnas. Ekspedeerija,

kes on üle kümne aasta tegelenud idatransiidi korraldamisega, peab olema sellistest

riskidest teadlik.

11. Hageja kasutas ekspedeerijana veoteenuse osutamiseks vedajat, kelle kasutamise

suhtes puudus nõusolek, mistõttu vabaneb kostja kindlustushüvitise tasumise

kohustusest. Vastutuskindlustuse tingimuste p 2.2.1 kohaselt loetakse muud vedajad,

keda kindlustatu kasutab veoteenuse osutamiseks, kindlustatuks ainult juhul, kui nii on

märgitud kindlustuspoliisile. Hageja esitas enne kindlustuslepingu sõlmimist nimekirja

vedajatest, keda ta vedude organiseerimisel kasutab. Hageja ei ole kindlustusandjat

teavitanud tundmatu alltöövõtja Ljudmila SIA kasutamisest. Seega loetakse

kindlustusvõtja alltöövõtja kindlustatud isikuks ainult juhul, kui kindlustusvõtja on

lepingu sõlmimisel avaldanud soovi antud ettevõte lisada kindlustatud isikute

nimekirja. Seega antud juhul ei ole ettevõte, kelle valdusest läks kaup kaotsi,

kindlustuslepingu alusel kindlustatud ja kindlustusandjal ei saa tekkida hüvitamise

kohustust. Isikute nimekiri ettevõtetest, kes hakkavad ekspedeerija vahendusel vedusid

teostama

on

vajalik

kindlustusandjale

esitada,

kuna

selle

alusel

toimub

kindlustusriskide hindamine. Isikute kasutamine rahvusvahelistel vedudel, kellega

seoses puudub kindlustusvõtjal igasugune koostöökogemus ning kelle taust on

teadmata, on kindlustusriski oluliselt suurendavaks asjaoluks. Kindlustusandja on

sõlminud kindlustuslepingu eeldusel, et kaup usaldatakse nende vedajate kätte, kelle

kasutamises on kindlustusandjale teatatud, kellel on hea renomee ja kes on

usaldusväärsed ning omavad vastutuskindlustuse lepingut, mille kehtivust saab

vajadusel kindlustusandja kontrollida. Seega ei ole kindlustuskaitset ekspedeerija

korraldatud vedude puhul, kus vedajaks oli isik, kes ei olnud märgitud

kindlustuslepingu juurde lisatud vedajate nimekirja.

12. Kostja tegi hagejale ettepaneku tasuda 350 000 krooni põhjusel, et kostja oli saanud

vastukäivat infot kahjujuhtumi sündmuse kohta, kauba omanik on hageja püsiklient,

kelle poolt on hagejale jäänud maksmata arveid seoses ekspedeeritud vedudega, mis

aga omakorda mõjutavad hageja majandustegevust. Kostja otsustas pakkuda hagejale

seoses sündmusega nn valuraha. Kostja ei ole aga kordagi väitnud, et tegemist oleks

kasvõi osaliselt kindlustusjuhtumiga. Hagejale pakutud kompromissisumma eesmärk

oli vaidlus lõpetada ilma pika ja kuluka kohtumenetluseta, pidades silmas

kliendisuhete võimalikkust tulevikus. Tegemist oli hea tahte näitamisega ja kliendile

vastutulekuga olukorras, kus tegelikult kindlustushüvitise tasumiseks alus puudub.

Esimese astme kohtu otsus

13. 12.01.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

14. Otsuse

põhjenduste

kohaselt

sõlmisid

pooled

04.04.2008

ekspedeerija

vastutuskindlustuse lepingu nr 7G408C0475398. VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe

õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning

võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse

rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 422 lg 1 kohaselt

kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel

hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud

rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil, teine

isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Vaidlust

ei ole pooltevahelise õigussuhte olemasolu üle.

15. Vastavalt lepingule oli kindlustusobjektiks kindlustusvõtja tsiviilvastutus seoses

klientidega sõlmitud tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt rahvusvahelise kaupade

autoveolepingu konventsiooni (CMR) kehtivale redaktsioonile ning klientidega

sõlmitud tasuliste ekspedeerimise lepingute või tehingute suhtes vastavalt EEA

üldtingimuste kehtivale redaktsioonile. Hageja võttis endale vastavalt veotellimusele

kohustuse organiseerida kaupade vedu Läti-Venemaa marsruudil. Oma kohustuse

täitmiseks sõlmis hageja veolepingu Läti ettevõttega Ljudmila SIA. Rahvusvahelise

saatelehe nr LV-26 kohaselt oli kauba saajaks Eldorado OOO ja veos oli peale

laaditud veokile registrimärgiga GR9633/M7886. Vastavalt vedajaga sõlmitud

veolepingule oli kauba mahalaadimise tähtaeg 02.02.2009. Veok ei ole sihtkohta

jõudnud. Kauba saaja Eldorado OOO esitas 09.02.2009 pretensiooni hagejale, kellega

oli sõlmitud ekspedeerimisleping nr 6600803829. Hageja edastas pretensiooni

kostjale. 04.03.2009 esitas hageja vedajale Ljudmila SIA-le pretensiooni 91 804 USD

nõudes. Hageja tegi ka päringu kahju hüvitamise võimalustest vedaja Ljudmila SIA

kindlustusandjale ning sai vastuse, et kindlustuspoliis ei hõlma kindlustusjuhtumit,

kuna kindlustusmakse on jäänud tasumata.

16. 05.02.2009 esitas hageja kostjale kahjujuhtumi kohta avalduse ja kostja keeldus.

11.03.2009 tegi hageja korduva avalduse kahju hüvitamiseks. 11.05.2009 tegi kostja

hagejale ettepaneku sõlmida kompromisslepingu, mille kohaselt tasub kostja hagejale

350 000 krooni ning hageja loobub kõikidest nõuetest kostja vastu. Kohus nõustus

kostja seisukohaga, et kompromisslepingu sõlmimise ettepanek ei tõenda

kahjujuhtumi esinemist. Kostja motiivid kompromisslepingu sõlmimise ettepaneku

tegemiseks ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. 20.05.2009 vastuses hagejale selgitas

kostja, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. 21.05.2009 esitas hageja kostjale

vastuse, kus põhjendas oma seisukohti ja tegi ettepaneku kahju hüvitamiseks.

16.06.2009 esitas kostja vastuse eelmainitud ettepanekule, kus veel kord teatas, et

tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, mis oleks kindlustushüvitise väljamaksmise

aluseks. 19.06.2009 esitas hageja veel ühe kirja oma põhjendustega. 30.06.2006 esitas

kostja hüvitise maksmisest keeldumise otsuse ning seega on poolte vahel vaidlus

asjaolu üle, kas hagiavalduses kirjeldatud juhtumi oli kindlustusvõtja ka kui riski

kindlustanud.

17. Vastutuskindlustuse poliisi ja tüüptingimuste p 6.1 kohaselt on kindlustusvõtja

kindlustatud kauba hävimise ja kahjustumise riski vastu, kui kaupa veetakse kooskõlas

CMR konventsiooniga või teiste kindlustusandja poolt aktsepteeritud lepingutega.

Tasuline kaubavedu Lätist Venemaale langeb CMR kohaldamisalasse CMR art 1 p 1

kohaselt. Kohus selgitas kindlustuslepingust tulenevaid kauba kahjustumise ja

hävimise mõisteid grammatiliselt tõlgendades ning arvestades loetelu, mis on

märgitud poliisil. Kuna varaline kahju on igasugune negatiivne varaline tagajärg, siis

sellest tulenevalt on kauba kahjustumine kauba varalise väärtuse vähenemine. Kauba

hävimine on seega juhtum, kus kauba varaline väärtus väheneb väga suures ulatuses

või kaup muutub täiesti väärtusetuks. Sellest tulenevalt nõustub kohus kostja

seisukohaga, et kauba kaotsiminek ei ole antud kindlustusriskidega hõlmatud. Kohtu

hinnangul on kaotsiläinud vara näol VÕS § 128 lg 3 tähenduses tegemist raiskuläinud

varaga. Seevastu CMR art 17 p-s 1 ning VÕS § 791 lg-st 1 kohaselt on veose

kaotsimineku puhul tegemist kitsama mõistega, mis tähendab kahju tekkimist seoses

sellega, et kauba üle on kaotatud valdus. Antud juhul ei ole teada kauba asukoht.

Eelnevast tulenevalt nõustus kohus kostja seisukohaga, et kauba hävimise või

kahjustumise riskid ei hõlma veose kaotsiminekut. Ühtlasi ei nähtu ühestki esitatud

tõendist, et tegemist oleks kaupade kahjustumise või hävimisega. Ljudmila SIA antud

seletusest, avaldusest Tallinna Kesklinna politseiosakonnale, avaldusest Läti politseile

ja Gattšino rajooni siseasjade valitsuse tõend kinnitavad, et kaup rööviti või varastati.

Seetõttu ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga kauba hävimise või kahjustumise riski

realiseerumise tõttu. Kuna ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga, siis ei oma antud asjas

tähendust

ka

sõidukijuhi

V.

K. personaalse

digitaalse

andmesalvestusega

sõidumeeriku kaardi väljavõte. Ühtlasi ei nähtu V. K. seletuskirjast ega

kohtumäärusest administratiivse rikkumise menetluse alustamise kohta, et kaup oleks

hävinud või kahjustunud.

18. Põhjendatud on kostja seisukoht, et CMR ei saa laiendada kindlustuskaitse ulatust.

Kindlustusriskid, mille realiseerimisel on tegemist kindlustusjuhtumiga, on

määratletud kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kindlustuslepinguga ehk

poolte kokkuleppega. Kindlustusriskid olid kindlustuslepingus selgelt piiritletud,

tegemist ei olnud ekspedeerija koguriskikindlustusega. Eelnevast tulenevalt ei olnud

veose kaotsimineku näol tegemist kindlustusriski realiseerimisega, mille puhul tuleb

veose maksumus hüvitada. Seetõttu ei ole hageja õigustatud saama hüvitist ning hagi

rahuldamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebus

19. Port Trans Logistika OÜ palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, uue otsusega hagi

rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

20. Kaebuse põhjenduste kohaselt selgitas maakohus kindlustuslepingust tulenevaid kauba

kahjustamise ja hävimise mõisteid, tõlgendades neid grammatiliselt ning arvestas

loetelu, mis on märgitud poliisil. Põhjendamata jäi kohtu poolt tõlgendamise meetodi

valik. Kohus märkis, et kuna varaline kahju on igasugune negatiivne varaline tagajärg,

siis sellest tulenevalt on kauba kahjustamine kauba varalise väärtuse vähenemine.

Kauba hävimine on seega juhtum, kus kauba varaline väärtus väheneb väga suuruses

ulatuses või kaup muutub täiesti väärtusetuks. Kohus jättis analüüsimata, kas

varastatud kauba puhul on siis tegemist olulise väärtuse vähenemise või väärtusetuks

muutmisega kauba omaniku suhtes. Vaatamata sellele, et kohus on avaldanud, et

selgitab kahjustamise ning hävimise mõisteid lähtudes vastutuskindlustuspoliisi ja

tüüptingimuste p 6.1 grammatilisest tõlgendusest, hindab ta edasiselt kaotsiläinud vara

mõistet juba VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Seejuures leiab kohus, et tegemist on

raiskuläinud varaga.

21. Kohtu poolt osutatud sätte kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse

vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või

tulevikus kantavad mõistlikud kulud, seal hulgas mõistlikud kulud kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Apellandile jäi

arasaamatuks, kuidas kohus tuletas VÕS § 128 lg-st 3 selle, et kaotsiläinud vara on

just raiskuläinud vara. Üllatuslikult vastandina toob kohus VÕS § 128 lg-le 3 CMR art

17 ps 1 ning VÕS § 791 lg-s 1 sätestatu ning kuigi sätete sõnastus jäi välja toomata,

jõuab ta seisukohale, et nende kohaselt on tegemist veose kaotsimineku kitsama

mõistega, mis tähendab kahju tekkimist seoses sellega, et kauba üle on kaotatud

valdus. Seega on raiskuläinud varaga tegemist ka siis, kui kaob valdus vara üle, samas

jõuab aga kohus ootamatule järeldusele, et kauba kahjustamine või hävimine ei hõlma

kauba kaotsiminekut. Tõlgendamine, kus kohus opereeris erinevate seaduste sätetega,

jättes

seejuures

nende

kohaldamise

põhjendamata

ning

tehtud

järeldused

argumenteerimata, ei ole käesolevas asjas asjakohane ega võimalda võtta seisukohta

kauba varguse osas kindlustuspoliisi pinnalt.

22. Lepingu tingimuse üle vaidluse korral ei piirdu õiguspraktika üksnes vaidlusaluse

lepingu tingimuse grammatilise tõlgendamisega. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et

lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele

tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Maakohus jättis

menetlusõiguse

norme

rikkudes

tähelepanuta

poolte

vahel

kokkulepitud

kindlustusobjekti

ning

ka

teisi

kindlustuspoliisis

märgitud

kindlustusriske.

Kindlustuslepingu objektina märgitud tsiviilvastutus (seoses klientidega sõlmitud

tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt Rahvusvahelise Maantee Kaubaveolepingu

Konventsiooni

kehtivale

redaktsioonile

ning

kliendiga

sõlmitud

tasuliste

ekspedeerimise lepingute või tehingute suhtes vastavalt EEA üldtingimuste kehtivale

redaktsioonile) Rahvusvahelisest veolepingust tuleneva vastutusena on kehtestatud

Rahvusvahelise autokaubaveolepingu (CMR) konventsiooni art-s 17: vedaja vastutab

kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks

vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kohaletoimetamisega

viivitamise eest. Vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või

kohaletoimetamisega viivitamine leidis aset nõude avaldaja ebaõige toimingu või

hooletuse tõttu, nõude avaldaja juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja

ebaõige tegevus või hooletus, kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja

ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida.

23. Nimetatud CMR-i konventsiooni kehtivast redaktsioonist tuleneb, et ekspedeerija

(vedaja) vastutus hõlmab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kauba kaotsimineku puhul on tegemist

raiskuläinud varaga. Varguse tagajärjel kaotas vedaja valduse vara üle, millest

tulenevalt on tegemist vara kaotsiminekuga nagu kohus ka järeldas, mis on vastavalt

lepingule kindlustuse objektiks.

24. Analüüsimata jäid kohtu poolt finantsnõuded kindlustusvõtja vastu. Lepingujärgselt

hõlmatakse neid nõudeid, mis tulenevad hilinemisest kauba kohaletoimetamisel juhul,

kui tegemist on CMR-i ja teiste veolepingu poolte vahel kokkulepitud õigusaktide,

lepingute ja/või eeskirjade alusel sätestatud kaupade kohaletoimetamise tähtaegade

rikkumisega,

kauba

väljaandmisest

juhul,

kui

sellega

on

rikutud

kauba

käsutamisõigusega isiku korraldust kaupa mitte välja anda, kauba hävimise või

kaotsimineku korral veoprotsessiga seonduvate otseste kulude (veoraha, tasutud

maksud jms) hüvitamiseks esitatud nõuetest. Seega võrdsustab poliisi koostaja

termineid nagu kauba kahjustamine ning kaotsiminek. Ka kindlustuslepingu

eritingimusena märgitud vastutuse piirang osutab selgelt sellele, et ka varguse ja röövi

(st kaotsimineku) risk oli kindlustatud. Selline klausel oleks mõttetu niisuguse riski

väljajätmise korral.

25. VÕS § 29 lg 5 kohaselt pidi kohus lepingu tõlgendamisel arvestama ka

tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud,

lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki,

vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust;

tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Võttes arvesse nii vedajatele esitavad

nõudeid vastutusekindlustuse osas ning lepingu objekti määratlust ei olnud kohtul

võimalik välistada antud riski ilma sõnaselget poolte kokkulepet teadmata. Lepingu

tõlgendamisel arvestamist väärivate asjaolude hulka kuulub ka poolte käitumine enne

ja pärast lepingu sõlmimist. Seega põhjendamatu on kohtupoolne avaldus, et kostja

motiivid kompromisslepingu sõlmimise ettepaneku tegemiseks ei oma käesolevas

vaidluses tähtsust.

26. Kindlustuslepingu hindamisel kasutas kohus ainsa põhjendusena ühe lepingupunkti

grammatilist tõlgendamist, mis ei ole antud vaidluses piisav. Ekslik on kohtu

kategooriline järeldus, et CMR-i konventsioon ei saa laiendada kindlustuskaitse

ulatust. Kohtu selline käsitlus on pealiskaudne, kuna tema poolt jäid analüüsimata nii

kindlustuslepingu objekt, milleks on siis tsiviilvastutus seoses klientidega sõlmitud

tasuliste kaubaveolepingutega vastavalt Rahvusvahelise Maantee Kaubaveolepingu

(CMR) konventsiooni kehtivale redaktsioonile, kui ka CMR-i konventsioonis

sätestatud vastutus ise.

27. Kuna puudub selgesõnaline piiritlus, et tegemist ei ole CMR-i konventsiooni kehtivast

redaktsioonist tuleneva vastutuse kindlustusega, ning tegemist on tüüptingimusega,

tuleb antud tüüptingimust tõlgendada VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes, see tähendab selle

lepingupoolega sarnase mõistliku isiku seisukohalt, kelle suhtes tüüptingimust

kasutati, ning kahtluse korral tuleb tüüptingimust tõlgendada tüüptingimuse kasutaja

kahjuks, kes lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse

tõlgendamisega seotud riske.

28. Kohtule esitatud tüüptingimuste p-s 3 sätestatud välistused samuti ei käsitle kauba

kaotsiminekut.

Kindlustuspoliisi

sõnastustest,

mis

viitab

kehtivale

CMR-i

konventsiooni redaktsioonile, lähtudes muutub apellandi seisukohalt kindlustuskaitse

ulatus CMR-i konventsiooni redaktsiooni muutmisega.

29. Käsitlemata jäi maakohtu poolt ka viivisenõue. Rahalise kohustuse, milleks on ka

kahjuhüvitise väljamaksmine, täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Tüüptingimuste p 20 kohaselt makstakse hüvitis välja 14

päeva jooksul peale kahju suuruse kindlakstegemisest ja pärast kindlustusandja poolt

nõutava muu kindlustusjuhtumiga seotud informatsiooni, tõendusmaterjali ja

dokumentide esitamist, mis toimus 05.02.2008. Seega hüvitise väljamaksmise

tähtajaks oli 19.02.2008. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

see on 1%, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega apellatsioonkaebuse

kuupäeva seisuga moodustab viivis 1 033 281,55 x 8 : 100 : 365 = 226.47 krooni

päevas. Viivitatud päevade arv alates 20.02.2008 kuni 09.02.2010 = 720. Viivis kokku

163 058.40 krooni.

30. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude esitada koos

põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige

võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Vastustaja seisukoht

31. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

32. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Kolleegium ei

tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ja/või materiaalõigusnormide rikkumist.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab

kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus

tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise

menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab

kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.

33. Asjakohane on kaebuse esitaja seisukoht, et käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus

04.04.2008 sõlmitud lepingu tõlgendamise üle ning et selle vaidluse lahendamisel

tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud tehingu tõlgendamise reeglitest. Samas on

maakohus, viitamata küll otseselt nimetatud sättele, sellest siiski lähtunud ja jõudnud

lepingus kasutatud mõistete analüüsi alusel seisukohale, et pooltevahelises

vabatahtlikus vastutuskindlustuse lepingus ei olnud kindlusriskina kokku lepitud

kauba kaotsiminekut ning et kindlustatud riskid „kauba hävimine või kahjustumine“ ei

kata olukorda, kus kaup on kadunud (kaotsiläinud) kas siis varguse või röövimise

tulemusena.

34. Lepingu tõlgendamisel tuleb vastavalt VÕS § 29 lg-le 1 ja TsÜS § 75 lg-le 1 esmalt

lähtuda subjektiivse tõlgendamise põhimõttest, see tähendab lepingupoolte (mõlema

poole) ühisest tegelikust tahtest. Lepingu kui tehingu siduvuse aluseks on sõlmimisel

väljendatud tahe olla kokkulepitud tingimustega õiguslikult seotud ja seda ka juhul,

kui lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendus erineb poolte poolt sõnadele antud

tähendusest. Kindlustuspoliisis ega kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevates

üldtingimustes (ÜT; p 2.1) ei ole vaidlusalused mõisted „kauba hävimine“, „kauba

kahjustumine“, „kauba kaotsiminek“ lahti kirjutatud. Ka ei nähtu pooltevahelisest

lepingueelsest kirjavahetusest (t lk 90-92, seal hulgas hageja poolt esitatud ankeet

lepingu sõlmimise sooviga), et pooled oleksid riskide ja vastavate mõistete sisu üle

arutlenud. Samas ei ole kumbki pool esitanud tõendeid selle kohta, kuidas tema enne

lepingu sõlmimist viidatud riskidest aru sai. Seega tuleb lähtuda üldlevinud

tähendustest, millised on sätestatud VÕS §-s 132. Nimetatud säte laieneb erinormina

kõikidele kahju hüvitamise nõuetele, sõltumata nende tekkimise alustest ja olukorras,

kus ei ole kehtestatud vastavat erinormi. Nimetatud sättest nähtub, et seadusandja on

võlasuhetes pidanud vajalikuks eristada asja kaotsiminekut selle hävimisest ja

kahjustumisest. Viidatud sätte mõtte kohaselt kaitstakse asja kahjustamise ja hävimise

(tehnilise või majandusliku) korral mitte vara väärtust, vaid selle vara koosseisu

säilimist; asi on hävinud, kui selle taastamine ei ole enam võimalik; asi on

kahjustunud, kui selle taastamine endisel kujul on võimalik; asja kaotsiminek on küll

juriidiliselt võrdsustatav hävimisega, kuid faktiliselt on tegemist erinevate

olukordadega --- erinevalt hävinud asjast ei ole kaotsiläinud asja asukoht, seisukord

jmt teada. Sellist arusaama on väljendanud kindlustusandja arusaamana ka kostja

esindajad. Kindlustusvõtja ei ole esitanud tõendeid, millised annaksid aluse asuda

seisukohale, et tema tahe (arusaam vaidlusaluste mõistete tähendusest) enne lepingu

sõlmimist oleks erinenud teise lepingupoole arusaamast ja seega ka üldlevinud

tähendusest. Kolleegium rõhutab, et lepingu tõlgendamisel on oluline, et mõlemal

poolel oleks olnud tahe anda sõnale üldlevinud tähendusest erinev tähendus.

35. Asjakohane on apellandi seisukoht, et lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas

arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimisest (VÕS § 209

lg 5 p 3), kuid käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolud ei anna alust

kindlustusandja käitumist peale lepingu sõlmimist käsitleda selliselt, nagu teeb seda

apellant. Kaebusest nähtub, et apellant peab käitumise all silmas kindlustusandja poolt

kompromisslepingu pakkumist kahjujuhtumi uurimise ajal (t lk 34). Kindlustusandja

esindajad selgitasid kohtumenetluses, et kompromissi eesmärgiks oli kliendiga

edaspidi heade suhete säilitamine ja tekkinud vaidluse kiire lahendamine, mitte aga

see,

et

kindlustusandja

oleks

nõustunud

kindlustusvõtja

poolse

lepingu

tõlgendamisega. Vastupidist ei nähtu ka kompromisslepingu tekstist ega muudest

tsiviilasjas esitatud tõenditest. Seisukohta, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, kuna

kaup on läinud kaotsi, väljendas kindlustusandja enne 30.06.2009 otsuse tegemist

teadetes 20.05.2009 (t lk 35-37) ja 16.06.2009 (t lk 41-44).

36. Apellant on viidanud kaebuses vajadusele tõlgendada lepingut VÕS § 29 lg-st 4

tulenevalt nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik oleks seda samadel

asjaoludel mõistma pidanud. Tegemist on asjakohase arusaamaga lepingu

tõlgendamisest juhul, kui subjektiivne tõlgendamine tulemusi ei anna. Küll aga ei ole

pooled esitanud tõendeid, millised annaksid aluse võtta seisukoht, kuidas

lepingupooltega sarnased isikud (käesolevas asjas seega kindlustusega tegelev

äriühing

ja

ekspedeerimisega

tegelev

äriühing),

kes

tunnevad

vastavate

tegevusvaldkondade üldtunnustatud tavasid ja omavad neis valdkondades kogemusi,

oleksid vaidlusalust lepingut samadel asjaoludel mõistnud. Seega objektiivne

tõlgendamine käesolevas asjas võimalik ei ole.

37. Kolleegium nõustub vastustaja ja maakohtu seisukohaga, et vaidlusaluse lepingu

tõlgendamisel ei saa lähtuda CMR-i konventsiooni sätetest ning seda põhjusel, et

tegemist ei olnud lepingu osaga ÜT p 2.1 kohaselt. Asjaolu, et nimetatud

konventsiooni kohaselt hõlmab apellandi kui ekspedeerija vastutus kauba täieliku või

osalise kaotsimineku või vigastamise, ei tähenda, et automaatselt on iga ekspedeerija

poolt sõlmitud vastutuskindlustuse lepingus kindlustatud ekspedeerija vastutus nimelt

CMR-s määratud ulatuses. Selliselt võivad kindlustusandja ja –võtja kokku leppida,

kuid kindlustusandja vastutuse ulatuse määramisel tuleb lähtuda konkreetses lepingus

kokkulepitud kindlustatud riskidest.

38. Käesoleva tsiviilasja aluseks olevas lepingus olid pooled kokku leppinud ühe riskina

kauba hävimise või kahjustumise, kuid mitte kauba kaotsimineku. Ka hüvitispiirides

oli kokku lepitud piir kauba hävimise või kahjustumise korral (t lk 7). ÜT p 4.5

kohaselt kehtivad vastuolu korral ÜT ja poliisi vahel viimasel märgitud tingimused.

Poliisilt (t lk 6) nähtub, et kauba kaotsimineku korral olid kindlustatud teatud

finantsnõuded kindlustusvõtja vastu (veoprotsessiga seonduvad otsesed kulud,

veoraha, tasutud maksud jms), kuid sellist nõuet hageja kostja vastu esitanud ei ole.

ÜT punktid, millised käsitlevad riske, millised konkreetsete poolte vahel ei olnud

kindlustatud, ei laienda poliisil märgitud kindlustatud riske. Poliisil märgitud

eritingimused reguleerivad pooltevahelisi suhteid juhul, kui vastav risk, mille

eritingimusega on tegemist, on kindlustatud. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingut

tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb

lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

39. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

kaebuse esitaja kanda (TsMS 171 lg 1).

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok