2-06-603/14 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.05.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-06-603

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

OÜ Nurme Invest hagi Tallinna ja Harjumaa

kohtutäituri

Arvi

Pinki

vastu

õigusvastaste

toimingutega tekitatud kahju suuruses 279 500 krooni

sisse nõudmiseks

279 500 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.09.2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

OÜ Nurme Invest apellatsioonkaebus

26.04.2010

Apellant OÜ Nurme Invest (registrikood 10910341,

asukoht Pärnu mnt 376-3 Tallinnas), esindaja adv Indrek

Leppik

Vastustaja Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Arvi Pink

(asukoht Tartu mnt 31 Tallinnas), esindaja adv Äili Rodi

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 30.09.2009 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d :

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline

taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei

peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud

kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 04.01.2006 esitas OÜ Nurme Invest (edaspidi hageja, apellant) hagi Harju

Maakohtusse kohtutäitur Arvi Pinki (edaspidi kostja, vastustaja) vastu õigusvastaste

toimingutega tekitatud kahju suuruses 279 500 krooni väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt korraldas kostja 17.02.2004 avaliku suulise enampakkumise

Tallinnas Xxxxxxx xx asuva ehitise (vallasasja) müümiseks. Enampakkumise

alghinnaks oli 205 000 krooni. Hageja osales enampakkumisel ning pakkus kõrgeima

ostuhinna – 900 000 krooni. Hageja tasus kohtutäituri ametialasele arvelduskontole

enne enampakkumist tagatisraha suuruses 20 500 krooni ja koheselt pärast

enampakkumise lõppu täiendavalt ostuhinna osaliselt summas 279 500 krooni. Seega

oli hageja tasunud kokku 300 000 krooni ehk 1/3 pakutud ostuhinnast.

3. Hagejal puudusid endal rahalised vahendid kogu ostuhinna tasumiseks. Samas olid

hagejal sõlmitud objekti ostu finantseerimiseks kokkulepped kolmandate isikutega,

kes pidid objekti omandamise järel koos hagejaga asuma ühiselt äriplaani ellu viima.

Hagejale ootamatult ei täitnud kolmandad isikud kokkuleppeid ega kandnud vajalikke

rahasummasid üle. Hageja esitas 20.02.2004 ja 23.02.2004 kostjale taotlused

maksetähtaja pikendamiseks. Kuna kostja taotlustele ei vastanud, pöördus hageja

01.03.2004 avaldusega uuesti kostja poole, paludes tal vastata esitatud taotlusele

sisuliselt ning kinnitades ühtlasi valmisolekut esitada maksetähtaja pikendamiseks

esineva mõjuva põhjuse tõendamiseks omapoolseid täiendavaid selgitusi ja tõendeid.

Samuti palus hageja avalduses, et juhul, kui kohtutäitur leiab, et hagejal puuduvad

mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise taotlemiseks, tagastada talle 279 500

krooni.

4. 03.03.2004 teatas kohtutäitur hagejale, et vastavalt tsiviiltäitemenetluses kehtivale

formaliseerituse printsiibile puudub kohtutäituril õigus hinnata tõendeid ja ühtlasi ka

võimalus maksetähtaega pikendada. Alles kohtutäituri 23.03.2004 vastusest hageja

esindaja järelepärimisele selgus, et täitur oli tegelikult juba 26.02.2004 kandnud

hageja poolt täituri arvelduskontole tasutud 300 000 krooni üle riigieelarvesse.

5. Vastavalt 01.01.2006 jõustunud kohtutäituri seaduse (KTS) § 6 lg-le 3 vastutab

kohtutäitur kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses (RVS) sätestatud alustel

ja ulatuses. Viidatud sätte teise lause kohaselt vaadatakse kohtutäituri vastu esitatud

kahju hüvitamise nõue läbi hagimenetluses maakohtus. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib

isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Hageja on teinud kõik endast oleneva, vältimaks tasutud

ostuhinna osa 279 000 krooni kandmist riigieelarvesse.

6. Riigikohus on määruses nr 3-3-4-1-04 asunud seisukohale, et kuni 31.12.2005

kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse

üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist

halduskohtus. Halduskohus peab seejuures otsustama, kas kohtutäituri tegevus on

olnud õigusvastane. Hageja on seisukohal, et sama põhimõte kehtib ka kohtutäituri

vastu esitatud kahjuhüvitushagi läbivaatamisel maakohtus.

7. Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 kohaselt ei kantud tähtaegselt kogu

ostuhinna tasumata jätmise korral parima pakkumise teinud isiku poolt tasutud raha

riigieelarvesse mitte igal juhul, vaid üksnes siis, kui pakkujal ei olnud tähtaegse

mittetasumise õigustamiseks mõjuvaid põhjuseid. Antud juhul oleks kohtutäitur

pidanud hageja poolt 20.02.2004 esitatud avalduse sisuliselt lahendama ja otsustama,

kas hagejal olid mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise taotlemiseks või mitte.

Juhul, kui kohtutäituril oleks tekkinud põhjuse tõendamise osas küsimusi, oleks ta

pidanud tegema hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ja/või põhistusi.

Kohtutäitur nimetatut ei teinud, jättes hageja avalduse sisuliselt lahendamata. Samuti

ei teavitanud kohtutäitur hagejat mõistliku aja jooksul avalduse edasisest saatusest.

8. Kohtutäituri väide nagu puuduks temal formaliseerituse printsiibist tulenevalt õigus

hinnata tõendeid ja seetõttu ka võimalus maksetähtaega pikendada, ei ole kooskõlas

seadusandlusega. Tsiviiltäitemenetluses kehtiv formaliseerituse printsiip ei ole

absoluutne ning teatud juhtudel on kohtutäitur kohustatud ka langetama sisulisi

otsuseid, mis nõuavad asjaolude ja tõendite hindamist. Riigikohtus tsiviilasjas nr 3-2-

1-104-04 asus seisukohale, et kohtutäituril on kohustus kaaluda menetluse peatamise

võimalikkust.

9. Juhul, kui nõustuda kohtutäituri väitega tõendite hindamise ja maksetähtaja

pikendamise võimatusest, tähendaks see kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-s 5

sätestatud mõjuvatele põhjustele suunava viite rakendamise absoluutset võimatust või

siis seda, et kohtutäitur peab kõikide maksetähtaja pikendamiseks esitatud taotluste

osas rakendama üksnes formaalset kontrolli – st kui on esitatud tähtaja pikendamise

taotlus, siis selle ka rahuldama. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et

kohtutäituri

toiming,

mis

seisnes

hageja

20.02.2004

esitatud

avalduse

mittelahendamises, on õigusvastane.

10. Kohtutäitur on hageja poolt temale tasutud raha - tagatisraha summas 20 500 krooni ja

ostuhinna osa summas 279 500 krooni - riigieelarvesse tasumisel juhindunud kuni

31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-st 5, mille kohaselt juhul, kui ostja ei tasu

mõjuvate põhjusteta määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata temale tagatisraha ja

tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. Kuna kohtutäiturile oli

esitatud avaldus maksetähtaja pikendamiseks, oli TMS § 641 lg-s 5 nimetatud

ostuhinna osa riigieelarvesse kandmise teostamise kohustuslikuks eeltingimuseks

nimetatud avalduse sisuline lahendamine. Ostuhinna riigieelarvesse kandmine oli

seaduse kohaselt lubatud üksnes juhul, kui ostjal ei olnud maksetähtaja rikkumiseks

mõjuvaid põhjuseid. Antud juhul kohtutäitur aga ei hinnanudki hageja poolt esitatud

põhjuseid, väites, et kohtutäitur ei saagi neid põhjuseid hinnata. Seega ei olnud

kohtutäitur enne raha riigieelarvesse kandmist täitnud TMS § 641 lg 5 kohaldamise

obligatoorset tingimust – maksetähtaja pikendamiseks mõjuvate põhjuste puudumise

tuvastamist, mistõttu kõnealune kohtutäituri toiming on õigusvastane.

11. Juhul, kui kohus leiab, et kohtutäituril oli õigus hageja poolt makstud raha TMS §

641 lg 5 alusel riigieelarvesse kanda ka ilma maksetähtaja pikendamiseks esitatud

avalduse sisulise lahendamiseta, palub hageja tunnistada kuni 31.12.2005 kehtinud

TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis võimaldas kanda riigieelarvesse ka

tagatisraha ületava summa, jätta nimetatud õigusnorm käesoleva tsiviilasja

lahendamisel kohaldamata ja algatada selle põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

12. Viidatud õigusnorm oli ebaproportsionaalne, kuna see kitsendas isikute põhiõigusi ja -

vabadusi oluliselt rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks vajalik

oli. Õigusnormi eesmärgi saavutamiseks ei olnud vajalik rakendada eraõigusliku isiku

suhtes niivõrd intensiivset sanktsiooni. Põhiseaduse (PS) §-st 11 tuleneb nõue, et

õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega

tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada

seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on

põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud

eesmärgiga.

13. Enampakkumisel osalemiseks on osaleja kohustatud tasuma tagatisraha. Kehtinud

TMS § 64 lg 2 kohaselt oli tagatisraha suuruseks 10% müüdava vara alghinnast.

Alghinnaks on arestimisaktis märgitud hind (TMS § 64 lg 1). Vara arestimishinna

määras võlgniku ja sissenõudja kokkuleppe puudumisel TMS § 51 lg 1 kohaselt

kohtutäitur, lähtudes vara kohalikust keskmisest müügihinnast. Seega, eelduslikult on

vara alghinnaks selle kohalik keskmine müügihind. Järelikult on tagatisraha suuruseks

10% vara kohalikust keskmisest müügihinnast.

14. Hageja leiab, et normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks oli piisavaks õiguslikuks

mehhanismiks 10% vara turuväärtuse suurusele vastava rahasumma (tagatisraha)

kaotuse võimalus, mis tagas normi legitiimse eesmärgi – ilma reaalse täitmise soovi

või võimalusega pakkumiste mittetegemise. Ka antud vaidluses oli tagatisraha

suuruseks 20 500 krooni ehk piisavas suuruses summa, et välistada ilma tegeliku

ostusoovi või -võimalusteta ostupakkumiste tegemine. Juhul, kui seadusandja pidas

silmas olukorda, kus enampakkumisel müüakse suhteliselt väikese väärtusega

vallasvara, mille puhul alghinnast 10% suurune tagatisraha ei pruugi olla piisavaks

materiaalseks stiimuliks, et kindlustada lepingu sõlmimine parima pakkumise teinud

isikuga, oleks seadusandja võinud sätestada enampakkumisel müüdava vara alghinnale

ülempiiri, millest alates oleks parima pakkumise teinud isik kaotanud üksnes

tagatisraha.

15. 01.01.2006 jõustunud uus täitemenetluse seadustik enam seni kehtinud TMS § 641 lg-s

5 sätestatud sanktsiooni ette ei näe. Kehtiva TMS § 100 lg 4 kohaselt kaotab ostja

ostuhinna tervikuna tasumata jätmisel üksnes tema poolt tasutud tagatisraha (10%

alghinnast), mis kantakse riigieelarvesse. Juba tasutud ostuhinna osa kandmist

riigieelarvesse uus TMS ette ei näe. Seega on seadusandja ka ise leidnud, et varem

kehtinud TMS § 641 lg 5 tõi kaasa isiku põhiõiguste ulatuslikuma riive, kui sätte

eesmärk seda võimaldas.

16. Oma majanduslikult olemuselt oli kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg-s 5

sätestatud regulatsioon sarnane eraõiguslikes suhetes kasutatava leppetrahvi

kokkuleppe toimega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv

lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud

lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Samas on leppetrahvi üheks

eesmärgiks ka kahjustatud poolele kohustuse rikkumisest tekitatud kahjude

hüvitamine ning leppetrahv ei saa olla võlausaldaja iseseisva rikastumise allikaks.

VÕS § 162 lg 1 annab kohtule võimaluse ebamõistlikult suurt leppetrahvi vähendada.

Ka enne VÕS-i kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 sätestas, et kui tasumisele

kuuluv leppetrahv on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur, on kohtul õigus

leppetrahvi vähendada. Reeglina on kinnisasjade ja ehitiste kui vallasasjade puhul

müügilepingutes sätestatud leppetrahvi suuruseks 10% kokkulepitud objekti hinnast.

Seda ületavat leppetrahvi summat lepitakse kokku haruharva, pigem kasutatakse

väiksemaid leppetrahve.

17. Enne 01.01.2006 kehtinud TMS-s puudus õiguslik regulatsioon, mis võimaldaks

analoogiliselt eraõigusega ebaproportsionaalselt suurt rahalist sanktsiooni vähendada.

Kehtinud TMS § 641 lg 5 ei teinud vahet, kas ostja poolt on tasutud kohtutäiturile

kolmandik ostuhinnast või nt 99% ostuhinnast, mõlemal juhul pidi ta kaotama kogu

tema poolt sissemakstud rahasumma. Ebaproportsionaalselt suur rahaline sanktsioon ei

taganud mitte ühelegi õigussuhtes osalejale kohustuse võimaliku rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamist. Ostja poolt sissemakstud raha läks TMS § 641 lg 5 alusel

riigi eelarvesse, kuigi riik ei ole täitemenetluses osaline ning riigil puuduvad seoses

täitemenetluse läbiviimisega kahjud ja/või kulutused. Sisuliselt nägi TMS § 641 lg 5

ette riigi alusetu rikastumise eraõigusliku isiku arvel ebaproportsionaalselt suure

varalise sanktsiooni sätestamise kaudu. Riigi rikastumine eraõiguslikele isikutele

ebaproportsionaalselt suurte sanktsioonide kehtestamise kaudu ei ole õigusriigile

kohane käitumine.

18. Lisaks ebaproportsionaalsusele sätestas TMS § 641 lg 5 ka täitemenetluses vara

omandada soovivate isikute põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise. Kui ebavõrdseks

kohtlemiseks mõistlikku põhjust ei ole, on tegemist meelevaldse ebavõrdse

kohtlemisega, mis on vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega. TMS § 641 lg 5 kehtis

üksnes olukorras, kus täitemenetluses müüdi enampakkumisel vallasasju (sealhulgas

ka kinnistamata maal paiknevaid ehitisi ja rajatisi). Kui täitemenetluses müüdi

kinnisvara, kaotas parima pakkumise teinud isik, kes ei tasunud kogu ostuhinda, TMS

§ 6438 lg 2 alusel üksnes tagatisraha, mitte aga juba tasutud ostuhinna osa.

Põhjendamatu on kohelda enampakkumisel osalevaid ja parima pakkumise teinud

isikuid kogu ostuhinna mittetasumisel rakendatavate sanktsioonide osas niivõrd

kardinaalselt erinevalt. Asjaolu, et ühel juhul müüakse enampakkumisel kinnisasja ja

teisel juhul vallasasjaks olevat ehitist, ei saa olla sanktsioonide mitmekordistamiseks

mõistlik põhjus. Ka antud situatsioonis oli enampakkumise objektiks kinnistamata

maal asuv korterelamu, mida seadusandja on üksnes tinglikult ja ajutiselt

(omandireformi lõppemiseni) lugenud vallasasjaks. Oma majandusliku olemuse ja

väärtuse poolest on ka kinnistamata maal asuv hoone pigem kinnis- kui vallasasi.

19. TMS § 641 lg 5 on vastuolus PS §-dega 11 ja 12 ning nimetatud norm ei saa kuuluda

käesolevas kohtuasjas kohaldamisele. Kuna kohtutäituri vaidlustatud tegevust raha

ülekandmisel riigieelarvesse ei saa põhjendada põhiseadusevastase ja kohaldamisele

mittekuuluva õigusnormiga, on õigusvastane ka kohtutäituri tegevus, mis seisnes

hageja poolt tasutud 279 500 krooni ülekandmises riigieelarvesse.

20. Hagejale tekitatud kahju kuulub hüvitamisele ka juhul, kui kohus ei tuvasta

kohtutäituri toimingute õigusvastasust ega kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5

põhiseadusevastasust. RVS § 16 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid

tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga

tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seega, isegi kui kohus peaks

leidma, et kostja toimingud ei ole õigusvastased ning kehtinud TMS § 641 lg 5 ei ole

vastuolus PS §-dega 11 ja 12, on nimetatud sätte alusel tehtud toimingud ometigi

hageja põhiõigusi ja –vabadusi erakordselt piiravad ning nendega tekitatud kahju

kuulub hüvitamisele RVS § 16 lg 1 alusel.

21. Kostja toimingud, mis seisnesid hageja taotluse ostuhinna tasumata osa maksmise

tähtaja pikendamiseks sisulises mittelahendamises ja hageja poolt tasutud ostuhinna

osa kandmises riigieelarvesse, on õigusvastased. Kostja tekitas hagejale kahju 279 500

krooni ulatuses. Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja poolt läbi viidud

toimingutega. Hageja on seisukohal, et kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5,

millele kostja oma toimingute tegemisel on tuginenud, on vastuolus PS-ga. Kostja

toimingud rikuvad PS §-des 12, 31 ja 32 sätestatud põhiõigusi (ebavõrdse kohtlemise

keeld, omandi puutumatus ja ettevõtlusvabadus) ning ei ole kooskõlas PS §-s 11

sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Hagejal on olemas õiguslik huvi

kohtutäituri tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna ta on seisukohal, et

kohtutäituri tegevuse tagajärjel on temale tekkinud varaline kahju. Hageja on

rakendanud ennetavaid abinõusid kahju tekkimise vältimiseks.

22. Kohtutäituri tasu seaduse (KTtS) § 6 lg 2 sätestab, et riik ei vastuta kohtutäituri

tekitatud kahju eest. Sama sätte lg 3 kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu

kandja RVS-s sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi

hagimenetluses maakohtus. Seega on alusetud kostja väited, et kohtutäituri vastu ei saa

esitada kahju hüvitamise nõuet tsiviilkohtusse. Kahju hüvitamise nõudele ei pea

eelnema eraldi toimingute vaidlustamine.

23. Kohtutäituri otsustused ja toimingud on üldjuhul materiaalses mõttes haldusaktid ja -

toimingud. Seega hõlmab kahju hüvitamise nõue endas ka hinnangu andmist

kohtutäituri poolt tehtud toimingule või haldusaktile. Tsiviilkohus saab hinnata hagi

aluseks olevat kohtutäiturile kantud enampakkumise ostusumma riigieelarvesse

kandmise õiguspärasust. Kui avaliku võimu kandja (kohtutäitur) tegutses PS-ga

vastuolus oleva seaduse alusel, on hageja nõue põhjendatud ka ilma eraldi kohtutäituri

toiminguid vaidlustamata. Tsiviilkohus saab antud asja läbivaatamisel hinnata, kas

kohtutäituri tegevuse õiguslikuks aluseks olnud seadus oli kooskõlas PS-ga.

24. Kohtutäituri poolt rakendatud TMS § 641 lg 5 kohaldamisel on hagejal õigus esitada

taotlus normi PS-ga kooskõla kontrollimiseks. Olenemata asjaolust, kas avalik-

õiguslikke ülesandeid täidab riigiorganisatsiooni kuuluv haldusorgan või need

ülesanded on delegeeritud eraõiguslikule isikule, võib isik nõuda kohtuasja

lahendamisel individuaalset normikontrolli asjassepuutuva ja vaidluses kohaldamisele

kuuluva sätte osas. PS § 15 esimese lõike teine lause kaitseb ka seadusandja ja

õigusakti välja andnud asutuse tegevuse eest. Isikul on õigus konkreetsele

normikontrollile selles kohtus, kes vaatab läbi tema kohtuasja. Pooled ei vaidle selle

üle, et antud asjas kuulub kohaldamisele TMS § 641 lg 5. Just see säte oli õiguslikuks

aluseks kohtutäituri poolt rahasumma riigieelarvesse kandmisel. Seega on antud

vaidluses asjakohane kontrollida vastava normi kooskõla PS-ga.

25. TMS § 641 lg 5 kehtestab avalik-õigusliku trahvi, mille suurus on määratlemata ja

trahvi määramiseks puudub õiglane menetlus. Sisuliselt on tegemist kindlatel seaduses

sätestatud tingimustel tekkiva avalik-õigusliku rahalise kohustusega. Kohtutäitur

sanktsioneerib täitemenetluses kogu ostuhinna tähtaegse tasumata jätmise ja kannab

kogu ostja poolt tasutud summa riigieelarvesse. Hageja hinnangul on see vastav PS §-s

113 määratletud trahvi tunnustele. Trahv on rahaline karistus, mille eesmärgiks on

sundida isikut lõpetama seadusevastane käitumine ja hoidma õiguserikkujat ja teisi

isikuid uute õiguserikkumiste toimepanemisest tulevikus. Trahvi eesmärgi tõttu on

nõutav, et selle suurus vastaks õiguserikkuja tegevuse raskusele, süü vormile jne.

Oluline on trahvi puhul, et konkreetse karistuse määra üle otsustamise õigus peab

olema asja lahendaval isikul.

26. TMS § 641 lg 5 ei taga trahvi määrajale õigust otsustada isiku teo raskuse ja süü vormi

üle. Samuti puudub õiglane menetlus, mis eelneks trahvi määramisele. Riigil on PS §

14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka

haldusmenetlus peab olema õiglane. Muu hulgas tähendab see, et riik peab kehtestama

menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Antud juhul ei ole trahvi määramise

menetluses võimalike suurte rahaliste sanktsioonide realiseerimisel isikul esitada oma

seisukohta ega menetluslikke vastuväiteid isegi süü puudumise korral.

27. Selgelt ebaproportsionaalne on ka põhimõte, et olenemata sellest, kas ostja on tasunud

pool ostusummast või 95% ostusummast, kantakse kogu tasutud osa riigieelarvesse.

Seega isikut, kes on tasunud ostusummast rohkem, karistatakse ka proportsionaalselt

suurema trahviga. Ka on trahvisumma määratlemata, kujunedes läbi enampakkumise

eseme hinna ja ostja poolt enne ostuhinna tasumise tähtaja lõppu tasutud ostuhinna osa

suuruse. Sellega rikutakse avalik õigusliku kohustuse suuruse määratletuse põhimõtet.

28. TMS § 641 lg 5 on vastuolus ka PS §-des 3, 10, 13 ja 14 sätestatuga nende koostoimes,

kuna karistusvõim on antud eraõiguslikule isikule, so kohtutäiturile.

Kostja vastuväited

29. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli kohtutäituri korraldatud avaliku

suulise enampakkumise alghinnaks 205 000 krooni. Enampakkumise võitis kõrgeima

pakkumise teinud hageja, pakkudes ostuhinnaks 900 000 krooni. TMS § 641 lg 1

kohaselt loetakse vara müüduks isikule, kes pakkus kõrgeima hinna. TMS § 641 lg 2

kohaselt on ostja kohustatud pärast enampakkumise lõppemist viivitamata tasuma

vähemalt kolmandiku tema pakutud hinnast; lg 3 kohaselt on ostja aga kohustatud viie

päeva jooksul pärast enampakkumist tasuma kohtutäituri ametialasele arveldusarvele

kogu ostuhinna.

30. Enampakkumisel osalemiseks tasus hageja kohtutäituri ametialasele arveldusarvele

tagatisraha 20 500 krooni ja enampakkumise lõppedes koheselt 1/3 ostuhinnast 279

500 krooni. Kogu ostuhinna pidi hageja tasuma viie päeva jooksul, seega hiljemalt

22.02.2004. Kuna hageja jättis kogu ostuhinna tähtaegselt tasumata. kandis kohtutäitur

26.02.2004 tagatisraha ja osa ostuhinnast, kokku 300 000 krooni riigieelarvesse.

Hageja poolt tasutud 1/3 ostuhinna riigieelarvesse kandmisel tegutses kohtutäitur

seaduse kohaselt. TMS § 641 lg 5 sätestab, et kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu

määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast

ning need kantakse riigieelarvesse. TMS § 76 lg 1 kohaselt tuli võlgnikult saadud raha

või vara müügist saadud raha kanda sissenõudjale üle raha saamisest alates viie

tööpäeva jooksul, arvestades käesoleva seadustiku §-des 641, 6442, 6446 sätestatud

erisusi. Seadusest tulenevalt oli kohtutäituril kohustus riigieelarvesse raha kandmiseks

viie päeva jooksul.

31. Kohtutäituril puudus alus raha riigieelarvesse kandmata jätmiseks ja seaduse

mittetäitmiseks. Hageja esitas kohtutäiturile 20.02.2004 taotluse maksetähtaja

pikendamiseks kuni 23.02.2004 seoses raha laekumisega sellel päeval. Järgmine

avaldus esitati hageja poolt 23.02.2004, mille kohaselt hageja garanteerib raha

maksmise 01.03.2004. Veel ühe avalduse pealkirjaga maksetähtaja pikendamiseks või

ostuhinna osa tagastamiseks esitas hageja 01.03.2004. Üheski nimetatud avalduses ei

olnud esitatud arvestatavat põhjendust maksetähtaja pikendamiseks.

32. 23.02.2004 väljastas kostja hagejale viimase suulisel nõudmisel tõendi, milles

kinnitas, et hageja tegi enampakkumisel kõrgeima pakkumise ja kohtutäituri

ametialasele arveldusarvele on ostja poolt kantud 300 000 krooni. Lisaks selgitas

kohtutäitur, et ülejäänud ostusumma mittetasumisel 23.02.2004, ei tagastata

tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse.

33. Kostja on arvamusel, et tegemist oli hageja ebaõnnestunud äriplaaniga, hagejal ei

olnud ilmselt raha enampakkumisel omandatud vara ostmiseks pakutud ostuhinnaga.

See aga ei saa olla mõjuv põhjus, millest tulenevalt võiks kohtutäitur seaduses

sätestatud maksetähtaega pikendada mitme nädala võrra. Kohtutäituril oli kohustus

kanda riigile raha üle viie päeva jooksul, mida kohtutäitur ka neljandal päeval, so

26.02.2004, tegi, kuna hageja peale enampakkumise toimumist ettenähtud viie päeva

jooksul kogu ostuhinda ei tasunud. Seega oli hagejal viie päeva asemel faktiliselt niigi

üheksa päeva, et maksta kogu ettenähtud ostusumma, kuid raha ei laekunud ka siis.

34. Tsiviiltäitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mistõttu kohtutäituril puudub

õigus hinnata tõendeid, mida kohtutäitur hagejale ka selgitas. Määruses nr 3-2-1-104-

04 selgitab Riigikohus, et kohtutäitur peab kaaluma, kas esitatud kaebus takistab

kohtuotsuse täitmist või mitte. Seejuures peab kohtutäitur lähtuma formaliseerituse

põhimõttest. Kohtutäitur on kohustatud täitma jõustunud kohtuotsust ning mitte

peatama selle täitmist põhjendamatult. Kohtutäituril puudub formaalne õigustus

täitemenetluse peatamiseks. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu

õiguspärasust. Hageja poolt viidatud lahend toetab kostja arvates antud vaidluses

kohtutäituri tegevust ja õigustab kostja seisukohta, et kohtutäitur peab oma tegevuses

lähtuma formaliseerituse põhimõttest.

35. Enampakkumisel saavad osaleda ja teha pakkumisi isikud olemasolevate rahaliste

vahendite piires, mitte ei hakka peale pakkumisel kõrgema panuse tegemist raha

saamise peale mõtlema. Selleks ongi seaduses sätestatud tähtajad ja sanktsioonid, et

kaitsta võlgniku ja sissenõudja huve, et sundmüügi korral nõude täitmine ei veniks.

Sundmüügi puhul on tegemist kiirmüügiga, mis on iseenesest võlgnikule kahjulik,

mistõttu peab ka olema tagatud kiire ning kindel rahade laekumine. Raha puudumine

ostjal, mida ta on taotlustes tõendanud, ei ole kohtutäituri arvates selline asjaolu, mis

võimaldaks eirata riigipoolsete sanktsioonide rakendamist. Kohtutäituril tuleb oma

tegevuses arvestada vastutusega riigi ees ning täita seadusest tulenevaid kohustusi.

Kohtutäituri tegevus oli ülaltoodud põhjendustel igati õiguspärane.

36. Kahju nõudmise puhul RVS-s sätestatud alustel ja ulatuses peavad esinema kõik

vastutuse alused: isiku õigusi on rikkunud avaliku võimu kandja oma tegevusega

avalik-õiguslikus

suhtes;

isiku

subjektiivsete

õiguste

rikkumine;

tegevuse

õigusvastasus; kahju tekitamine; süü olemasolu; põhjuslik seos avaliku võimu kandja

tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et tema

taotluse mittelahendamine kohtutäituri poolt oli õigusvastane ja tõi kaasa kahju

tekkimise, kuna kohtutäitur oleks pidanud hageja 26.02.2004 esitatud taotluse

sisuliselt lahendama ja otsustama, kas hagejal olid mõjuvad põhjused maksetähtaja

pikendamise taotlemisel või mitte ja vajadusel küsima täiendavaid tõendeid ja

põhjendusi.

37. Enampakkumisel osalenu ei olnud kuni 01.01.2006 kehtinud TMS-i järgi

täitemenetluse osaline ega võinud esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale.

Enampakkumise ajal kehtinud TMS § 77 lg 1 kohaselt sai kohtutäituri tegevuse peale

lahendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kaebuse võlgnik ja

sissenõudja. Sama seaduse § 78 lg 2 alusel teiste isikute poolt avaldatud

tsiviilõigusliku vaidluse vara kuuluvuse kohta, millele on pööratud sissenõue, vaatas

läbi kohus. Hageja avaldused kohtutäiturile ostuhinna tasumise tähtaja pikendamiseks

või talle makstud raha tagastamiseks, ei saanud menetluslikult mõjutada konkreetse

täitemenetluse kulgu. Enampakkumise võitjale TMS maksetähtaja pikendamise õigust

ette ei näinud, mistõttu sellist soovi/taotlust ei olnud võimalik menetluslikult ka kaitsta

ega vaidlustada kohtutäituri tegevust keeldumisel pikendada maksetähtaega.

38. Kuivõrd kostjal enampakkumise võitjana puudus subjektiivne õigus kohtutäiturilt

nõuda ostuhinna tasumise maksetähtaja pikendamist täitemenetluses, siis asjaolu, et

kohtutäitur seda ei teinud, samuti ei vastanud hageja poolt soovitud viisil tema

kirjalikele avaldustele, ei riku ostja subjektiivseid õigusi täitemenetluses ning ei saa

seetõttu kaasa tuua ka kahjulikku tagajärge. Hageja enda risk oli osaleda rahaliste

vahenditeta enampakkumisel ja see võita. Seadus sätestab maksetähtajad, samuti

saabuvad tagajärjed maksetähtaja mittejärgimisel.

39. Enampakkumise toimumisel selgitas kohtutäitur enampakkumisel osalejatele tagajärgi,

et mis juhtub, kui ostja jätab tähtaegselt osa ostuhinnast või kogu ostuhinna tasumata.

Sama selgitas kohtutäitur ka hageja seaduslikule esindajale nii suuliselt, kui viimane

käis kohtutäituri büroos, kui ka telefoni teel. Hageja teadis ja pidi teadma, et kogu

enampakkumise saavutatud tehingu edukaks lõpuleviimiseks tuleb ostuhind tasuda

kohtutäiturile tähtaegselt, ilma viivitusteta.

40. Kohtutäituri poolt raha riigieelarvesse ülekandmine oli õiguspärane tegevus ning

õiguspäraselt riikliku sanktsiooni kohaldamine ei ole õigusvastase tegevusega isikule

kahju tekitamine. Kui hagejale on tema arvates kahju tekkinud, siis on ta seda endale

ise teinud oma ebaadekvaatse tegevusega enampakkumisel. Hageja ise võttis endale

riski jääda rahast ilma ning kui hageja loeb oma äririske enda kahjudeks, siis need ei

ole sissenõutavad RVS-i alusel kohtutäiturilt.

41. Kehtiva TMS-i redaktsiooni § 100 lg 3 sätestab, et kui ostja rikub enampakkumisel

ostetud asja eest ostuhinna või sellest 1/10 tasumise kohustust, pannakse asi kohe

kordusenampakkumisele.

Kohtutäitur

teavitab

enampakkumisest

osavõtjaid

kordusenampakkumise võimalusest enampakkumise lõpetamisel. Sel juhul ei ole

kohtutäituril õigust asja alla hinnata. Sama sätte lg 4 kohaselt ei või esialgne ostja lg-s

3 nimetatud asjaoludel toimuval kordusenampakkumisel osaleda. Tema makstud

tagatisraha ei tagastata ja see kantakse riigieelarvesse. Samuti peab ta tasuma tema

pakutud

hinna

ning

kordusenampakkumisel

pakutud

hinna

vahe,

kui

kordusenampakkumisel pakutud hind on tema pakutud hinnast madalam. Kehtiva

TMS § 100 lg 4 kohaselt ei ole muutunud olukord ostuhinna või sellest 1/10 tasumata

jätnud ostjale kergemaks, vaid raskemaks, kuna ostja ei kaota sel juhul mitte ainult

tagatisraha ja osa ostuhinda, nagu see oli sätestatud kuni 31.12.2005 kehtinud TMS §

641 lg-s 5, vaid maksab kinni ka esialgsel enampakkumisel ja kordusenampakkumisel

tekkinud ostuhinna vahe, mis võib olla tunduvalt suurem. Antud täitemenetluse puhul

oleks hageja pidanud uue seaduse valguses tasuma esialgse enampakkumise ja

kordusenampakkumise vahe ~700 000 krooni + tagatisraha. Kehtiva TMS § 93 lg 1

kohaselt peab ostja tasuma ostuhinna kohe pärast enampakkumise lõppemist. Lg 2

sätestab, et kui ostuhind ületab 200 000 krooni, peab ostja kohe pärast enampakkumise

lõppemist tasuma 1/10 ostuhinnast, ülejäänud hind tuleb tasuda 15 päeva jooksul.

42. Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 2 kohaselt oli ostja kohustatud pärast

enampakkumise lõppemist viivitamata tasuma vähemalt kolmandiku tema pakutud

hinnast ja lg 3 kohaselt oli ostjal kohustus viie päeva jooksul pärast enampakkumist

tasuma kogu ostuhinna. Sellest lähtuvalt on seadusandja ostja olukorda kergendanud ja

pikendanud kehtivas seadustikus kogu ostuhinna tasumise tähtaega 5 päevalt 15

päevale.

43. Kostja on seisukohal, et enampakkumisel müüdud vara eest tähtaegselt tasumiseks

sätestatud varaline sanktsioon ei olnud ebaproportsionaalselt suur, kuna seadusandja

mõtteks on sellega nii võlgniku kui sissenõudja huvide kaitsmine ning ostuhinna

tasumise tagamine, täitemenetluse efektiivne ja edukas läbiviimine.

44. Hageja märgib hagiavalduses, et lisaks ebaproportsionaalsusele sätestas TMS § 641 lg

5 ka täitemenetluses vara omandada soovivate isikute põhjendamatu ebavõrdse

kohtlemise, mis on ka vastuolus PS-ga. Hageja viitab olukorrale, kui täitemenetluses

müüdi kinnisvara, kaotas parima pakkumise teinud isik, kes ei tasunud kogu ostuhinda

TMS § 6438 lg 2 alusel üksnes tagatisraha, mitte aga juba tasutud ostuhinna osa. Kostja

arvates oli selline olukord tingitud asjaolust, et esialgu toimus vallasvara müük

kordades suuremas ulatuses, kui seda oli kinnisasjade müük, samuti olid vallasasjade

müügihinnad madalamad, kui kinnisasjadel. 2005. aastal oli tegemist juba olukorraga,

kus kinnisvara osakaal oli vallasvarast suurem. Majanduse ja ühiskonna areng toob

omakorda kaasa ka seaduste muutmise vajaduse, selleks muudeti ka TMS-i. Kehtiva

TMS kohaselt nii vallasasjale kui kinnisasjale sissenõude pööramisel toimub

enampakkumisel ostetud vara eest tasumine samadel alustel. Kehtiva TMS § 137

sätestab, et kinnisasjale sissenõude pööramisel kohaldatakse vastavaid vallasasjadele

sissenõude pööramise sätteid, kui kinnisasjale sissenõude pööramise peatükist ei tule

teisiti. Ülaltoodust tulenevalt puudub vajadus kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg

5 PS-i vastaseks tunnistamiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks.

45. Hageja väidab, et TMS § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata

jätmine ei takista hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamist üheaegselt

nõudega tunnistada kohtutäituri tegevus PS-ga vastuolus oleva seaduse rakendamisel,

õigusvastaseks. Kostja ei ole nõus sellise käsitlusega. Hageja nõue kohtutäituri vastu

tugineb valdavalt väitele, et kohtutäituri poolt on rakendatud TMS-s sisalduvat

õigusnormi, mis hageja arvates oli selle rakendamise ajal põhiseadusevastane ja see

tuleks hageja taotluse alusel jätta käesoleva hagi lahendamisel kohaldamata ning mille

osas tuleks esitada Riigikohtule taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus õigusakti

põhiseadusevastaseks tunnistamisel on tagajärjeks olukord, kus vaidlustatud üldakt on

põhiseadusevastane alates kohtuotsuse jõustumisest. Alates põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtu otsuse jõustumisest ei saa vaidlustatud õigusnormi enam rakendada.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa

sellele otsusele tuginedes tühistada varasemaid kohtutäituri toiminguid.

46. Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-64-04 ja nr 3-4-1-22-03 on kolleegium käsitlenud

teemat põhiseadusevastaseks tunnistatud üld-ja üksikaktide kehtivusest ja nende alusel

tehtud toimingute tagasitäitmisest ning nõudeõigusest sellele, mistõttu kostja on

seisukohal, et põhiseadusevastaseks tunnistatud õigusaktide alusel üleantut on õigus

tagasi nõuda vaid siis, kui vastavad kaebused on esitatud üldisi kaebetähtaegasid

järgides. Seda käesoleval juhul üldse tehtud ei ole. Arvestades, et kaebused

kohtutäituri tegevusele ja kahjunõuded alluvad maakohtutele, siis hinnates kaebe

võimalusi seoses õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamisega teistmise korras

tsiviilmenetluses nähtub, et teistmise aluseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 702 lg 2 p 7 järgi on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

korras selle õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas. Sellist kohtulahendit

ei ole ja vaidlus õigusakti põhiseadusevastaseks tunnistamiseks on algatatud

üheaegselt kahjunõude esitamisega.

47. Need konkreetsed kohtutäituri toimingud, mida hageja peab õigusvastasteks, tuli

hagejal vaidlustada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 77 lg 1 kohaselt, kui tema õigusi

oli kohtutäituri poolt rikutud. Hageja aga kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks

kohtusse ei pöördunud. Selleks, et küsida kohtutäiturilt kahju hüvitamist konkreetse

tegevuse tõttu, tuleb hagejal tõendada kõik kahju hüvitamise nõude lahendamiseks

hageja poolt tõendamist vajavad tingimused. Kahju tekkimine hagejal, kohtutäituri

õigusvastane tegu, põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja saabunud kahju vahel. Süü

puudumist tõendab kohtutäitur.

48. Hageja on hagis väitnud, et kahju on tekkinud seetõttu, et kohtutäitur ei lahendanud

tema avaldust ja kandis enampakkumisel hageja poolt tehtud sissemakse kehtinud

TMS § 641 lg 5 alusel riigituludesse, mida ta ei oleks tohtinud teha. Hagiavaldusest ei

selgu, miks kohtutäituri väidetav avalduse mittelahendamine oli ebaõige, millist normi

oli seejuures rikutud, miks ei võinud kohtutäitur kanda raha riigieelarvesse, miks oli

kohtutäituri otsustus rakendada toimingu tegemise ajal kehtinud TMS § 641 lg 5

ebaõige.

49. TMS § 641 lg 5 kohaselt kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks

ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse

riigieelarvesse. Hageja ei ole siiani esitanud põhjendusi ja tõendeid selle kohta, et

kohtutäituri otsus raha kanda riigieelarvesse oli tehtud täitemenetluse norme rikkudes,

mille järgi võiks hageja väita, et kohtutäituri poolt teistsuguse käitumise korral ei oleks

saabunud sama tagajärge - raha ei oleks kantud riigituludesse. Vaidlust kohtutäituri

õigusvastase tegevuse ja sellest tulenevate kahjunõuete üle ilma TMS § 641 lg 5

põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlemiseta võib hageja tõepoolest pidada ka

käesoleva vaidluse raames, kuid nagu eelnevalt märgitud, ei ole hagis ühtegi

põhjendust ega argumenti, millist normi, va väidetav TMS § 641 lg 5 kui

põhiseadusevastase normi kohaldamine, rikkus hageja arvates kohtutäitur oma

toimingute tegemisel.

50. Kuigi TMS § 77 lg 1 nägi ette kaebeõiguse kohtutäituri tegevusele üksnes võlgnikule

ja sissenõudjale, tulnuks hagejal sama sätte alusel algatada vaidlus kaebemenetluse

puudumisest enampakkumises osalejale. Sama menetluse raames oleks tulnud alustada

TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlemist, kuid kahjunõue oleks

TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise korral tulnud suunata riigi kui raha

saaja vastu. Kuna aga käesolevas vaidluses ei ole hagejal tõendeid kohtutäituri

õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kohta, on hageja soovinud hageda

kohtutäiturilt kahju seonduvalt põhiseadusevastase õigusakti rakendamisega. Selline

kahjunõude esitamine eeldab, et oleks menetluslikult õigeaegselt ja õiges vaidluses

algatatud kohtumenetlus kohtutäituri tegevusele. Seda tehtud ei ole. Ja nagu märgitud,

kui õigusakt on tunnistatud põhiseadusevastaseks, siis rahad, mis on sellise akti alusel

üle antud, tuleb tagasi hageda sealt, kuhu need on jõudnud. Kohtutäitur on täitnud

kehtinud seadust, tema tegevusest oleks saanud tekkida kahju, mida käesolevas hagis

võiks vaadelda, vaid kehtinud seaduse rikkumise tulemusena. Sellist rikkumist, mille

puudumisel ei oleks hagejale samasuguseid tagajärgi saabunud, ei ole hageja aga esile

toonud.

51. Hageja väidetud kohtutäituri rikkuv tegevus pidi toimuma mitte TMS § 641 lg 5 kui

materiaalõigusnormi rakendamisel, vaid muude menetlusnormide alusel, mida

kohtutäitur on rikkunud. Kohtutäitur ei vastuta kehtiva õigusakti õiguspärase

rakendamise eest, ta vastutaks üksnes rikkumiste eest selle rakendamisel. Kohtutäituri

vastutuse aluseks käesolevas kahjunõudes ei ole kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641

lg 5 ja seetõttu ei ole võimalik käesoleva vaidluse raames algatada ka TMS § 641 lg 5

osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

52. Küsimus, kas kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 puhul oli tegemist avalik-

õigusliku trahviga, mille määramiseks puudus õiglane menetlus ja kas trahvi

määramine

kohtutäituri

poolt

on

põhiseadusevastane,

tulnuks

lahendada

põhiseaduslikkuse

järelevalvemenetluse

algatamise

kaudu

kaebemenetluses

kohtutäituri tegevusele või kahjunõudes riigi vastu. Kehtiv TMS § 83 määratleb

tagatisraha enampakkumisel, mille suurus on TMS määratletud üksnes 10%-na

alghinnast. Seda suurust ei ole võimalik vaidlustada ning TMS § 100 lg 4 sätestab, et

esialgne ostja ei või sama sätte lg-s 3 nimetatud asjaoludel toimuval korduval

enampakkumisel osaleda. Tema makstud tagatisraha ei tagastata ja see kantakse

riigieelarvesse. Ka nimetatud sätet tuleks vaadelda hageja käsitluse kohaselt trahvina,

mille suurust ja määramist ei ole võimalik kohases menetluses vaidlustada ning mis

seetõttu peaks olema vastuolus PS §-ga 113. Kostja arvates ei ole kuni 31.12.2005

kehtinud

TMS

§

lg

vaidlustamine

tulenevalt

selle

võimalikust

põhiseadusevastasusest

käesolevas

kahjunõude

menetluses

kohtutäituri

vastu

võimalik.

Esimese astme kohtu otsus

53. 12.01.2010 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

54. Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud hagi kohtutäituri vastu kahju nõudes.

KTS § 6 lg 1 kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametikohustuse süülise rikkumise eest.

Sama paragrahvi 3.lõike kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja RVS-

s sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses

maakohtus. Seega ei tulene seadusest kostja seisukoht, et kohtutäituri vastu ei saa

kahju hüvitamise nõuet esitada tsiviilkohtusse.

55. Hageja on seisukohal, et kohtutäitur on talle kahju tekitanud sellega, et jättis sisuliselt

lahendamata hageja 20.02.2004 taotluse ostuhinna tasumata osa maksmise tähtaja

pikendamiseks ning 26.02.2004 hageja poolt tasutud ostuhinna osa, summas 279 500

krooni, kandmises riigieelarvesse. Kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 641 lg 5 kohaselt,

kui ostja mõjuvate põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema

tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse.

56. Kohus on seisukohal, et täituri vastutus saaks tekkida ainult juhul, kui täitur oleks

rikkunud kehtivaid õigusnorme. Selliseid asjaolusid ei ole aga tuvastatud. Täituri

tegevuses puudub õigusvastasus. Hageja esitas kohtutäiturile 20.02.2004 taotluse,

paludes pikendada maksetähtaega kuni 23.02.2004. Nimetatud kuupäeval esitas hageja

uue taotluse tasumise aja pikendamiseks kuni 01.03.2004. Samal kuupäeval on

kohtutäitur selgitanud, et ülejäänud summa mittetasumisel ei tagastata tagatisraha ja

tasutud osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. 01.03.2004 esitas hageja

veel taotluse, kus palub maksetähtaja pikendamist või ostuhinna tagastamist.

03.03.2004 on täitur veelkord vastanud hageja avaldusele. Seega on kostja selgitanud

hagejale raha mittetähtaegse tasumata jätmise tagajärgi ega ole taotlust rahuldanud.

Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele ka hageja väide, et täitur ei ole tema avaldust

rahuldanud. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt ei ole hageja toonud välja ühtegi mõjuvat

põhjust, mis tingiks ülejäänud summa tasumise tähtaja edasi lükkamist.

57. Hageja on täiturile ette heitnud ka seda et, täitur on TMS § 641 lg 5 kohaselt kandnud

riigieelarvesse tasutud müügihinna 279 500 krooni. Kohus ei näe ka siin täituri

tegevuses õigusvastasust. Sõltumata hageja taotlusest TMS § 641 lg 5

põhiseaduslikkuse kohta, on tegemist kehtiva õigusnormiga ja see kuulus 2005.aasta

veebruaris kohaldamisele täituri poolt. Kehtiva seaduse täitmine täituri poolt ei saa

kaasa tuua endaga täituri vastutust sellise normi täitmise eest. Täituri vastutus ei saa

sõltuda normi hilisemast PS-ga vastuolus olevaks tunnistamisest.

58. Hageja on avaldanud ka veel seisukoha, et hagejale tekitatud kahju kuulub

hüvitamisele RVS § 16 lg 1 kohaselt. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Nagu juba

varasemalt märgitud, saab kohtutäituri vastutus KTS § 6 lg 1 kohaselt olla süüline.

Kohus on seisukohal, et täituri süülist vastutust ei saa järgneda õigusakti rakendamise

eest. Kuivõrd täituri tegevuses puudub õigusvastasus, puudub ka süü. Eeltoodust

tulenevalt puudub alus täituri vastutuseks.

59. Hageja on esitanud ka taotluse tunnistada kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 641 lg 5

PS-i vastaseks ning algatada selleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus

leiab, et hageja taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kohtutäitur ei vastuta kehtiva õigusakti

õiguspärase rakendamise eest, ta vastutaks üksnes rikkumiste eest selle rakendamisel.

Kohtutäituri vastutuse aluseks käesolevas kahjunõudes ei ole kuni 31.12.2005

kehtinud TMS § 641 lg 5 ja seetõttu ei ole võimalik käesoleva vaidluse raames

algatada ka TMS § 641 lg 5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Tegemist ei

ole asjassepuutuva normiga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 9 mõttes. Kohus on menetlusosalistele ka selgitanud, et nõue tuleks esitada

riigi vastu.

Apellatsioonkaebus

60. OÜ Nurme Invest palub tühistada Harju Maakohtu otsuse, uue otsusega hagi

rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant palub tunnistada kuni

31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 PS-i vastaseks, jätta see käesolevas tsiviilasjas

kohaldamata ja algatada menetlus nimetatud sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

61. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus rahuldamata apellandi taotluse

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, kuna leidis, et kohtutäitur ei

vastuta kehtiva õigusakti õiguspärase rakendamise eest, ta vastutaks üksnes rikkumiste

eest selle rakendamisel. Kohus leidis, et kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 ei

ole vastustaja vastutuse aluseks käesolevas tsiviilasjas esitatud kahju hüvitamise

nõudes ja seetõttu ei ole võimalik käesoleva vaidluse raames algatada ka TMS § 641 lg

5 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Tegemist ei ole asjassepuutuva

normiga PSJKS § 9 mõttes.

62. Apellandi hinnangul on kohtu järeldused õigustamatud, sest põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamine ei eelda kohtutäituri süüd, TMS § 641 lg 5 kuulub

antud tsiviilasjas kohaldamisele ja on osaks asjassepuutuvast õigustloovast aktist

(TMS-st), mille esimese astme kohus oleks pidanud jätma kohaldamata ja tunnistama

selle PS-ga vastuolus olevaks.

63. Kohtutäituri otsustused ja toimingud on üldjuhul materiaalses mõttes haldusaktid ja -

toimingud. Seega hõlmab kahju hüvitamise nõue endas ka hinnangu andmist

kohtutäituri poolt tehtud toimingule või haldusaktile. Igal kohtutäituri toimingul ja

haldusaktil peab olema õiguslik alus. Kohus saab asja läbivaatamisel hinnata toimingu

või haldusakti õiguslikuks aluseks oleva materiaalõigusnormi, mis kuulub

kohaldamisele kohtutäituri poolt läbiviidavas haldusmenetluses, põhiseaduspärasust.

Kui väidetakse selle normi vastuolu PS-ga, siis on kohtul tulenevalt PS §-st 15

kohustus hinnata selle normi vastavust PS-le. Järelikult saab tsiviilkohus hinnata ka

hagi aluseks olevat vastustajale kantud enampakkumise ostusumma riigieelarvesse

kandmise õiguspärasust.

64. Eelnevast järeldub, et kui kohtutäitur kannab riigieelarvesse mingi kindla rahasumma,

siis ka sellel toimingul peab olema õiguslik alus. Antud juhul oli vastustaja poolt

tehtud toimingu aluseks TMS § 641 lg 5, mis sätestas, et kui ostja mõjuvate põhjusteta

ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud osa

ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse. Järelikult on kohtul õigus hinnata TMS

§ 641 lg 5 vastavust PS-le.

65. Riigikohus on leidnud, et asjassepuutuvateks saab lugeda üksnes neid norme, mis

omavad otsustavat tähtsust kohtuasja lahendamisel. Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see

isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult

reguleerib. Õigusselguse tagamiseks tuleb vaidlustatud normiga seotud norm lugeda

asjassepuutuvaks ka juhul, kui kohus hindab juba kehtivuse kaotanud regulatsiooni

põhiseaduspärasust. Käesolevas tsiviilasjas esitati hagiavaldus ja ka põhiseaduslikkuse

järelevalve algatamise taotluse kohtule TMS § 641 lg 5 kehtivuse ajal. Kuigi

käesolevaks ajaks on sätte kehtivus lõppenud, ei välista see tema PS-ga

vastuolusolevaks tunnistamist sätte kehtivuse ajal. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-18-07 tehtud otsuses jaatanud võimalust, et

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on võimalik hinnata ka juba kehtivuse

kaotanud regulatsiooni põhiseaduspärasust. Norm ei saa olla asjassepuutuv üksnes siis,

kui kohtuvaidluse lahendus ei sõltu normi kehtivusest. Kohtutäiturile kohustuslik

tagatisraha ja ostuhinna tasutud osa kandmine riigieelarvesse tuleneb üheselt kehtinud

TMS § 641 lg-st 5. Sätte PS-le mittevastavuse korral tunnistab kohus õigusvastaseks

enampakkumisel osalenud ja parima pakkumise teinud isiku poolt tasutud ostuhinna

ebaproportsionaalses ulatuses kandmise riigieelarvesse. Antud tsiviilasjas tähendab

see seda, et TMS § 641 lg 5 põhiseadusevastaseks tunnistamise korral tunnistab kohus

õigusvastaseks kohtutäituri toimingu, misjärel apellandil tekib õigus nõuda

toiminguga tekitatud õigusvastase kahju hüvitamist.

66. Juhul, kui kohus tunnistab normi PS-ga vastuolus olevaks, siis langeb ära kõigi selle

normi alusel tehtud toimingute ja haldusaktide õiguslik alus algusest peale. Sellisel

juhul ei tohi PS-ga vastuolusolevaks tunnistatud normi kohaldada ka kohtumenetluses.

Järelikult, kui kohus tunnistab kehtinud TMS § 641 lg 5 PS-ga vastuolus olevaks,

puudus vastustajal alus osalise ostusumma 279 500 krooni ulatuses riigieelarvesse

kandmiseks, sest õigusnorm, mis teda selliseks käitumiseks kohustas – TMS § 641 lg 5

– on vastuolus PS-ga. See toob omakorda kaasa selle, et isegi juhul, kui vastustaja pidi

2005.aasta veebruaris kohaldama TMS § 641 lg-s 5 sisalduvat normi, ei kuulunud see

kohaldamisele PS-ga vastuolu tõttu. Kehtetu haldusakti puhul peab kohtutäitur

tagastama apellandile vaidlusaluse summa.

67. Tuginedes PS §-le 15 taotleb apellant jätkuvalt vastustaja poolt kohaldatud TMS § 641

lg 5 normi põhiseaduspärasuse kontrollimist. Olenemata asjaolust, kas avalik-

õiguslikke ülesandeid täidab riigiorganisatsiooni kuuluv haldusorgan või need

ülesanded on delegeeritud eraõiguslikule isikule, võib isik nõuda kohtuasja

lahendamisel individuaalset normikontrolli asjassepuutuva ja vaidluses kohaldamisele

kuuluva sätte osas. Apellandil on olemas õiguslik huvi kohtutäituri tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna ta on seisukohal, et kohtutäituri tegevuse tagajärjel

on temale tekkinud varaline kahju. Pooled ei vaidle selle üle, et antud asjas kuulub

kohaldamisele TMS § 641 lg 5. Just see säte oli õiguslikuks aluseks vastustaja poolt

rahasumma riigieelarvesse kandmisel. Seega on antud vaidluses asjakohane

kontrollida vastava normi kooskõla PS-ga.

68. TMS § 641 lg 5 legitiimseks eesmärgiks oli vältida olukorda, kus kohtutäituri poolt

korraldataval enampakkumisel teeb mõni pakkuja parima pakkumise, kuid ei tasu

ettenähtud korras tema poolt pakutud ostuhinda. Säte oli ebaproportsionaalne, sest

selle normi legitiimse eesmärgi saavutamiseks oli piisavaks õiguslikuks mehhanismiks

juba vara turuväärtuse 10% ulatuses rahasumma tasumine tagatisrahana, millega

välditakse ilma reaalse täitmise soovi või ostuvõimalustega isikute poolt pakkumiste

tegemist enampakkumisel (PS § 11 rikkumine). Enampakkumise menetluses tasutud

ostuhinna kandmine riigieelarvesse riivab apellandi õigust olla võrdselt koheldud (PS

§ 12), riivab ettevõtlusvabadust (PS § 31), riivab omandi puutumatust (PS § 32). TMS

§ 641 lg 5 kehtestab avalik-õigusliku trahvi, mille suurus on määratlemata ja trahvi

määramiseks puudub õiglane menetlus (PS §-de 14 ja 113 rikkumine), karistusvõim

on antud eraõiguslikule isikule, so kohtutäiturile.

69. 01.01.2006 jõustunud TMS enam seni kehtinud TMS § 641 lg-s 5 sätestatud

sanktsiooni ette ei näe. Kehtiva TMS § 100 lg 4 kohaselt kaotab ostja ostuhinna

tervikuna tasumata jätmisel üksnes tema poolt tasutud tagatisraha (10% alghinnast),

mis kantakse riigieelarvesse. Juba tasutud ostuhinna osa kandmist riigieelarvesse uus

TMS ette ei näe. Seega on seadusandja ka ise leidnud, et varem kehtinud TMS § 641 lg

5 tõi kaasa isiku põhiõiguste ulatuslikuma riive, kui sätte eesmärk seda võimaldas.

Nimetatud asjaolu suhtes ei ole maakohus võtnud seisukohta. Niisamuti on kohus

jätnud hindamata apellandi seisukoha TMS § 641 lg 5 regulatsiooni ja VÕS § 158 lg-s

1 sätestatud leppetrahvi regulatsiooni sarnasuse kohta. Lisaks on kohus jätnud

käsitlemata väite, mille kohaselt TMS § 641 lg 5 nägi ette riigi alusetu rikastumise

eraõigusliku isiku arvel ebaproportsionaalselt suure varalise sanktsiooni sätestamise

kaudu. Kohtuotsus ei sisalda ühtegi põhjendust, kas ja miks kohus peab apellandi

käsitlust TMS § 641 lg-s 5 sätestatud avalik-õiguslikust trahvist asjakohaseks või

põhjendamatuks.

70. Lisaks ebaproportsionaalsusele sätestas TMS § 641 lg 5 ka täitemenetluses vara

omandada soovivate isikute põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise. TMS § 641 lg 5

kehtis üksnes olukorras, kus täitemenetluses müüdi enampakkumisel vallasasju (seal

hulgas ka kinnistamata maal paiknevaid ehitisi ja rajatisi). Kui täitemenetluses müüdi

kinnisvara, kaotas parima pakkumise teinud isik, kes ei tasunud kogu ostuhinda, TMS

§ 6438 lg 2 alusel üksnes tagatisraha, mitte aga juba tasutud ostuhinna osa.

Põhjendamatu on kohelda enampakkumisel osalevaid ja parima pakkumise teinud

isikuid kogu ostuhinna mittetasumisel rakendatavate sanktsioonide osas niivõrd

kardinaalselt erinevalt.

71. Kuna vastustaja vaidlustatud tegevust raha ülekandmisel riigieelarvesse ei saa

põhjendada põhiseadusevastase ja kohaldamisele mittekuuluva õigusnormiga, on

õigusvastane ka vastustaja tegevus, mis seisnes 279 500 krooni ülekandmises

riigieelarvesse. Apellant palub tunnistada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5

põhiseadusevastaseks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

72. Apellant nõustub kohtu järeldusega, et kohtutäituri vastutus saaks tekkida ainult juhul,

kui täitur oleks rikkunud kehtivaid õigusnorme. Küll aga on põhjendamatud kohtu

järeldused selle kohta, et vastustaja tegevuses puudus õigusvastasus ning et

kohtutäituri vastutus on sõltumatu PS-ga vastuolusolevaks tunnistamisest. Vastustaja

on tekitanud apellandile kahju summas 279 500 krooni alljärgnevate õigusvastaste

toimingutega: 1) apellandi 20.02.2004 taotluse ostuhinna tasumata osa maksmise

tähtaja pikendamiseks sisulises mittelahendamises ning 2) apellandi poolt tasutud

ostuhinna osa, summas 279 500 krooni, kandmises riigieelarvesse. Vastustaja oleks

pidanud apellandi poolt 20.02.2004 esitatud avalduse sisuliselt lahendama ja

otsustama, kas apellandil olid mõjuvad põhjused maksetähtaja pikendamise

taotlemiseks või mitte. Juhul, kui vastustajal oleks tekkinud põhjuse tõendamise osas

küsimusi, oleks ta pidanud tegema apellandile ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid

ja/või põhistusi. Vastustaja seda ei teinud, jättes avalduse sisuliselt lahendamata,

samuti ei teavitanud apellanti mõistliku aja jooksul avalduse edasisest saatusest.

Vastustaja on alusetult tuginenud täitemenetluses kehtivale formaliseerituse

printsiibile. Teatud juhtudel on kohtutäitur kohustatud ka langetama sisulisi otsuseid,

mis nõuavad asjaolude ja tõendite hindamist. Kohtutäitur peab arvestama TsMS-s

selgelt väljendatud menetlusõiguse põhimõttega. Kohtutäitur peab tegema igal

üksikjuhtumil kaalutlusotsuse, kas ja millises ulatuses on tal kohustus rakendada

täitemenetluses kohaldatavat õigusakti. Juhul, kui nõustuda kohtutäituri väitega

tõendite hindamise ja maksetähtaja pikendamise võimatusest, tähendaks see kehtinud

TMS § 641 lg-s 5 sätestatud mõjuvatele põhjustele suunava viite rakendamise

absoluutset võimatust või siis seda, et kohtutäitur peab kõikide maksetähtaja

pikendamiseks esitatud taotluste osas rakendama üksnes formaalset kontrolli – st kui

on esitatud tähtaja pikendamise taotlus, siis selle ka rahuldama.

73. Kuna vastustajale oli esitatud TMS § 641 lg 5 alusel avaldus maksetähtaja

pikendamiseks, oli TMS § 641 lg-s 5 nimetatud ostuhinna osa riigieelarvesse kandmise

teostamise kohustuslikuks eeltingimuseks nimetatud avalduse sisuline lahendamine.

Ostuhinna riigieelarvesse kandmine oli seaduse kohaselt lubatud üksnes juhul, kui

ostjal ei olnud maksetähtaja rikkumiseks mõjuvaid põhjuseid. Antud juhul vastustaja

aga ei hinnanudki apellandi poolt esitatud põhjuseid, väites, et kohtutäitur ei saagi neid

põhjuseid hinnata. Seega ei olnud vastustaja enne raha riigieelarvesse kandmist täitnud

TMS § 641 lg 5 kohaldamise obligatoorset tingimust – maksetähtaja pikendamiseks

mõjuvate põhjuste puudumise tuvastamist – mistõttu kõnealune kohtutäituri toiming

on õigusvastane.

74. Juhul, kui kohus leiab, et vastustajal oli õigus apellandi poolt makstud raha TMS § 641

lg 5 alusel riigieelarvesse kanda ka ilma maksetähtaja pikendamiseks esitatud avalduse

sisulise lahendamiseta, palub apellant tunnistada kehtinud TMS § 641 lg 5

põhiseadusevastaseks osas, mis võimaldas kanda riigieelarvesse ka tagatisraha ületava

summa, jätta nimetatud õigusnorm käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohaldamata ja

algatada selle põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

75. Kohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata RVS § 16 lg-s 1 sätestatud

materiaalõigusnormi, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat nõuet, mille

kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. RVS § 16 lg 1 kohaselt võib

isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või –vabadusi erakordselt piirava

haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases

ulatuses. Apellandi põhiõiguste ja –vabaduste erakordne piiramine ehk vastustaja

toimingute õigusvastasus seisneb selles, et vastustaja ei täitnud oma TMS § 641 lg-st 5

tulenevat kohustust kaaluda mõjuvate põhjuste olemasolu tähtaja pikendamise

taotluste ja tagatisraha ületavas ulatuses ostuhinna tagastamise avalduse lahendamisel,

vastustaja kandis riigieelarvesse ebaõiglases ulatuses apellandile kuuluvaid rahalisi

vahendeid. Vastustaja süü seisneb TMS § 641 lg-st 5 tuleneva kaalumiskohustuse

teadlikus ja tahtlikus täitmata jätmises.

76. Kuni 31.12.2008 kehtinud kohtutäituri seaduse (KTS) § 6 lg 2 sätestas, et riik ei

vastuta kohtutäituri tekitatud kahju eest. 01.01.2009 jõustunud KTS § 6 lg 2 uue

redaktsiooni kohaselt juhul, kui kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik rahuldada

kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või seda ei ole võimalik teha

täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest riik. Seega seadusandja on otsesõnu

sätestanud kohtutäituri vastutuse tema poolt tekitatud kahju eest. KTS § 6 lg 3

kohaselt vastutab kohtutäitur kui avaliku võimu kandja RVS-s sätestatud alustel ja

ulatuses. Viidatud sätte teise lause kohaselt vaadatakse kohtutäituri vastu esitatud

kahju hüvitamise nõue läbi hagimenetluses maakohtus.

77. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Apellant on kirjeldanud, milliseid

meetmeid ta võttis kasutusele kahju tekkimise vältimiseks (taotlused maksetähtaja

pikendamiseks, avaldus ostuhinna tagastamiseks), mistõttu apellant on varasemalt

teinud kõik endast oleneva, vältimaks tasutud ostuhinna osa kandmist riigieelarvesse.

78. Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS § 641 lg 5 kohaselt ei kantud tähtaegselt kogu

ostuhinna tasumata jätmise korral parima pakkumise teinud isiku poolt tasutud raha

riigieelarvesse mitte igal juhul, vaid üksnes siis, kui pakkujal ei olnud tähtaegse

mittetasumise õigustamiseks mõjuvaid põhjuseid. Vastustaja oli teadlik võimalike

mõjuvate põhjuste olemasolust, kuid jättis need hindamata.

Vastustaja seisukoht

79. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

80. Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Kolleegium

ei

tuvastanud

maakohtu

poolt

menetlus-

ega

materiaalõigusnormide

olulist

rikkumist.

Kolleegium

nõustub

maakohtu

põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud,

kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse

või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse

seisukohtadele.

81. PSJKS § 9 lg 1 mõttes asjassepuutuvaks õigusaktiks on konkreetse vaidluse

lahendamisel otsustava tähtsusega õigusakt, see tähendab, et kui kohus peaks asja

lahendades konkreetse seadusesätte PS-le mittevastavuse korral otsustama teisiti kui

sama sätte PS-le vastavuse korral (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-5-02 28.10.2002, nr 3-

4-1-22-03 19.12.2003). Käesolevas asjas tugineb hageja kostja tegevusele hinnangu

andmisel kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 64.1 lg-le 5. Selle põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus põhjusel, et isegi kui see säte osutuks

PS-ga vastuolus olevaks, ei annaks see alust tagantjärgi, see oli aastal 2005, kostja

tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. RVS § 7 lg 1 kohaselt peab kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks muu hulgas leidma tõendamist avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus. PSJKS § 58 lg 2 kohaselt jõustub põhiseaduslikkuse kontrolli

tulemusena Riigikohtu otsus kuulutamisest. PSJKS § 15 lg 1 p 2 kohaselt, kui

Riigikohus leiab, et jõustunud õigustloov akt või selle säte on PS-ga vastuolus,

tunnistab ta selle kehtetuks. PSJKS § 58 lg 3 kohaselt võib Riigikohus jõustunud

õigustloova akti või selle sätte PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise

otsuse jõustumise kuni kuue kuu võrra edasi lükata. Eeltoodust tuleneb, et jõustunud

seaduse säte, mille osas tuvastatakse vastuolu PS-ga, ei muutu tühiseks algusest peale

(nagu näiteks sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 tühiste

tehingute kohta) ehk jõustumisest alates tagantjärgi, vaid kehtetuks vastava Riigikohtu

otsuse jõustumisest. Sellist sätet konkreetse kohtuasja menetluses ei kohaldata, kuid

selle kehtivuse ajal sellega kooskõlas tehtud toimingud jmt ei muutu õigusvastaseks,

kui neid ei ole seaduses ettenähtud korras vaidlustatud ja selle vaidlustamise

menetluses ei ole tuvastatud sätte PS-ga vastasust. Riigikohus on otsuse nr 3-4-1-22-

03 19.12.2003 p-s 21 selgitanud, et seadusesätte põhiseadusevastaseks tunnistamisega

ei kaasne kohustust tagastada selle sätte alusel juba tasutud rahasid ning et õigus tagasi

saada on vaid neil isikutel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri vastava otsuse

õiguspärasuse.

Hageja

vaidlusaluses

täitemenetluses

täituri

toimingut

raha

riigieelarvesse ülekandmise kohta ei vaidlustanud. Nimelt selles menetluses oleks aga

olnud asjakohane taotleda TMS § 64.1 lg 5 kohaldamata jätmist seonduvalt võimaliku

vastuoluga PS-ga.

82. Hageja on oma nõude esitanud ka alusel, et kohtutäituri tegevus raha eelarvesse

ülekandmisel oli õigusvastane ja seda ka juhul, kui TMS-i § 64.1 lg 5 PS-ga vastuolu

tuvastamist ei leia. Kohtutäituri vastutuse küsimus saab tõepoolest tekkida olukorras,

kui ta rikkus täitemenetluse läbiviimisel kehtinud reegleid. Hageja on seisukohal, et

kohtutäitur rikkus TMS § 64.1 lg-t 5, kui ei tuvastanud enne raha riigieelarvesse

kandmist maksetähtaja pikendamiseks mõjuvate põhjuste olemasolu puudumist.

Viidatud säte kehtis kuni 01.01.2006 järgmises sõnastuses: “Kui ostja mõjuvate

põhjusteta ei tasu määratud tähtajaks ostuhinda, ei tagastata tema tagatisraha ja tasutud

osa ostuhinnast ning need kantakse riigieelarvesse.“ Seega nähtub seadusesättest, et

tagatisraha ja tasutud osa ostuhinnast ei oleks kantud riigieelarvesse juhul, kui

ülejäänud osa maksmata jätmiseks oli tuvastatud mõjuvate põhjuste olemasolu.

Maakohus on analüüsinud hageja (avaldus 20.02.2004 maksetähtaja pikendamiseks

kuni 23.02.2004 seoses raha laekumisega sel päeval (t lk 16); avaldus 23.02.2004 selle

kohta, et oodatav raha ülekanne tehakse 01.03.2004 (t lk 17); avaldus 01.03.2004

maksetähtaja pikendamiseks või ostuhinna osa tagastamiseks (t lk 18-19);

järelepärimine 17.03.2004 selle kohta, kas raha on riigieelarvesse üle kantud (t lk 52))

ja kohtutäituri toiminguid (tõend 23.02.2004 selle kohta, et hageja on tasunud 300 000

krooni ja et ülejäänud ostusumma mittetasumisel 23.02.2004 tagatisraha ja tasutud osa

ostuhinnast ei tagastata (t lk 48); 26.02.2004 enampakkumise nurjunuks kuulutamise

akt (t lk 55); vastus avaldusele 03.03.2004 selle kohta, et puudub võimalus pikendada

tähtaega (t lk 20); vastus järelepärimisele 23.03.2004 selle kohta, et raha oli kantud

riigieelarvesse 26.02.2004 (t lk 21)) ning jõudnud järeldusele, et täituri tegevuses

puudus õigusvastasus. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. TMS § 64.1 lg-s 3

sätestatud kogu ostuhinna tasumise tähtaja (viis päeva enampakkumisest) näol oli

tegemist seaduses sätestatud õigust loova tähtajaga, mille pikendamise õigust

kohtutäiturile ei olnud antud. Seega seonduvalt pikendamise taotlusega oli asjakohane

kohtutäituri viide formaliseerituse põhimõtte kehtimisele täitemenetluses (t lk 20) ja

sellele taotlusele oli ta vastanud. Asjaolu, et täitur ei võtnud sõnaselget seisukohta

mõjuvate põhjuste olemasolu või puudumise kohta, ei riku aga iseenesest hageja

õigusi, sest 23.02.2004 tõendist sai hageja teada, et raha kantakse riigieelarvesse, kui

tähtaegselt ülejäänud osa ei tasuta. Seega pidi hageja aru saama, et täitur ei ole

mõjuvaid põhjuseid tuvastanud. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et avaldustes

täiturile oleks ostja toonud välja selliseid põhjuseid, mida ka täiendava tõendamise

korral, oleks olnud alust lugeda mõjuvateks. Asjaolu, et juriidiline isik tegi

enampakkumisel pakkumise, mille ulatuses tal tegelikkuses raha ei olnud, ei saanud

selliseks põhjuseks TMS-i mõttes olla. RVS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega

tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui toiming jäi õigeaegselt sooritamata

ja sellega rikuti isiku õigusi. Käesoleval juhul sai hageja õigusi rikkuda raha

ülekandmine

kui

toiming,

mitte

aga

mõjuvate

põhjuste

tuvastamise

või

mittetuvastamise kohta tegemata jäänud üheselt mõistetav otsustus.

83. Nõude alternatiivse materiaalõigusliku alusena on hageja hagiavalduses toonud välja

ka RVS § 16 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi

või –vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise

kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesoleval

juhul on hageja sisuliselt seisukohal, et tema õigust on erakordselt piiranud kehtinud

õigusakti rakendamine, mida aga täituri ette heita ei saa. Kostja avaliku võimu

kandjana on kohustatud seadusi täitma. Ka võttis kostja asjakohaselt seisukoha selles,

et temal ei olnud võimalik seaduses sätestatud tähtaega pikendada. Mõjuvate põhjuste

olemasolu või puudumise kohta selge seisukoha võtmata jätmine aga ei saanud

erakordselt hageja õigusi piirata, sest talle jäi õigus vaidlustada kostja toimingut (raha

ülekandmist) TMS-s sätestatud korras, kuid seda võimalust hageja ei kasutanud.

84. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok