3-09-1674/66 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1674

Haldusasi

E.P.e ja H.P.e kaebused Loksa Linnavalitsuse 29. aprilli

2009 korralduse nr 114 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungi 09. aprillil 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: E.P.

Kaebuse esitaja: H.P.

Kaebuse esitajate esindaja Raivo Salumäe

Vastustaja: Loksa Linnavalitsus

Kolmas isik: E.R.

Esindaja: Svetlana Pajupuu

Kolmas isik: E.R.

Esindaja: E.R.

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.P.e ja H.P.e kaebused rahuldamata.

2. Mõista E.P.elt ja H.P.elt solidaarselt E.R. kasuks välja menetluskulud 7000

(seitse tuhat) krooni.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri Raivo Salumäele, Svetlana Pajupuule ja

E.R.ile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Harju Maakonna Valitsuse 09. aprilli 1991 määrusega nr 57 (õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise toimik nr 15438. edaspidi VTT lk. 25) pandi Loksa alevinõukogule kohustus

tagastada Loksa alevis Tallinna mnt 20 asuv elumaja represseeritu R. R. pärijatele K. R.le ja T.

R.le. Nimetatud määruse alusel otsustas Loksa Alevi Volikogu 07. mai 1991 otsusega (VTT

lk. 26) anda Loksa Alevi Täitevkomitee bilansis olev elamu aadressil Loksa alev Tallinna tänav

20 (uue aadressiga Tallinna tn. 10) tagasi endise omaniku R. R. pärijatele.

2. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjoni 23. augusti 1993 otsusega nr 1245 (VTT lk. 31) tunnistati K. R. ja T. R. õigustatud

subjektideks Loksa linnas Tallinna mnt 12 asuva elumaja suhtes ning Loksa Linna Volikogu

13. juuni 1995 otsusega (VTT lk. 35) tagastati see K. R. ja T. R..

3. H.P. esitas 05. juunil 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida menetluse käigus

täpsustas (VTT lk. 180) ning milles taotles ka Loksa Linna Volikogu 13. juuni 1995 ja Loksa

Alevi Volikogu 27. mai 1991 otsuse tühistamist. Tallinna Halduskohtu 20. novembri 2001

määrusega haldusasjas 3-1167/2001 (VTT lk. 183) lõpetati Loksa Linna Volikogu 13.06.1996

otsuse ja Loksa Alevi Volikogu 27. mai 1991 otsuste tühistamise osas kaebuse menetlus

halduskohtumenetluse (HkMS) § 12 lg 3 alusel.

3. K. R. pärijaks on E.R. ning T.R. pärijaks E.R..

4. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Harju

maakonnakomisjoni 13. aprilli 994 otsusega nr 3335 tunnistati E.P. ja H.P. omandireformi

õigustatud subjektideks Loksa linnas asuva maaüksuse Tööstus-Ärikoht A-72 (endine kinnistu

nr 14334) suhtes.

5. Loksa Linnavolikogu 13. augusti 1996 otsusega nr 47 tagastati E.P.ele ja H.P.ele

õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt (ca 6200 m2) ning jäeti tagastamata õigusvastaselt

võõrandatud maal asuvate Tallinna tn 10 ja 12 hoonete teenindusmaa ca 600 m2. Samal päeval

vastu võetud otsusega nr 41 määras linnavolikogu Tallinna tn 10 hoone teenindusmaaks

160m2 ja otsusega nr 42 määrati Tallinna tn 12 teenindusmaaks 440m2. H.P.e kaebuse alusel

tunnistas Harju Maakohus 03. oktoobri 1997 otsusega haldusasjas 3-70/97 eelnimetatud

otsused nr 41, 42 ja 48 seadusevastaseks. Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 1997

otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

6. Loksa Linnavalitsuse 27. veebruari 1998 korraldusega nr 39a (VTT lk 85) määrati Tallinna

tn 10 ja 12 elamute juurde teenindusmaa suurusega ca 1677 m2 ning sama päeva korraldusega

nr 51a (VTT lk 87) otsustati E.P.ele ja H.P.ele tagastatada õigusvastaselt võõrandatud maast

ca 4085 m2. Nimetatud otsused tunnistas Harju maakohus 27. augusti 2998 otsusega

haldusasjas 3/1-69/98 seadusevastaseks.

7. Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998 korraldusega nr 198 otsustati alustada

katastriüksuse moodustamise eeltoimingutega mh. Tallinna tn 10 ja 12 hoonete juurde. Harju

maakohtu 14. aprilli 1999 otsusega haldusasjas 3/1-32/99 jäeti E.P.e ja H.P.e kaebused

eelnimetatud korralduse tühistamise nõudes rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.

juuni 1999 otsusega maakohtu otsuse muutmata.

8. 27. oktoobril 2005 edastas Loksa Linnavalitsus E.R.le ja E.R.ile erastamisele kuuluva

Tallinna 10/12 piiride kulgemise ja suuruse ettepaneku, milles on märgitud taotletava maa-ala

pindalana ca 0,35 ha. Selle alusel tellis E.R. OÜ-lt EKE Projekti Maamõõdubüroo

katastrimõõdistamise tööd maa ostueesõigusega erastamiseks. 03. jaanuaril 2006 on

maamõõtja koostanud Tallinna 10/12 katastriüksuse plaani, kus katastriüksuse suuruseks on

märgitud 3494 m2.

9. Loksa Linnavalitsuse 03. novembri 2006 korraldusega nr 155 määrati Tallinna tn 10 ja 12

hoonete aluse ja teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 1576 m2 (VET lk. 59). Kõnealune

korraldus tunnistati kehtetuks Loksa Linnavalitsuse 14. veebruari 2007 korraldusega nr 27

(VET lk. 60) .

10. Loksa Linnavalitsuse 04. oktoobri 2007 korraldusega nr 187 muudeti Loksa Linnavalitsuse

20. oktoobri 1998 korraldust nr 198, määrates Tallinna tn 10 elamu teenindamiseks vajalikuks

maaks 254 m2 ja Tallinna tn 12 teenindamiseks vajalikuks maaks 403 m2. Tallinna

Halduskohtu 14. aprilli 2008 otsusega haldusasjas 3-07-2289 tühistati Loksa Linnavalitsuse

korraldus nr 183 ning tehti linnavalitsusele ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 19. detsembri 2008 otsusega halduskohtu otsuse osas, millega

rahuldati E.P.e ja H.P.e kaebused. Halduskohtu otsuse Loksa Linnavalitusse 04. oktoobri

2007 korralduse nr 183 tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks kohustamise osas jättis

ringkonnakohus muutmata.

11. Loksa Linnavalitsuse 29. aprilli 2009 korraldusega nr 114 määrati Loksal Tallinna tn 10 ja

Tallinna tn 12 teenindamiseks vajaliku maana 3494 m2 ning otsustati see erastada E.R.le ja

E.R.ile.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

12. E.P. ja H.P. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused Loksa Linnavalitusse 29. aprilli

2009 korralduse nr 114 tühistamiseks. Esmalt toovad kaebuse esitajad välja, et juba Tallinna

10 ja Tallinna 12 hoonete tagastamine kolmandatele isikutele on olnud väär, kuna tegemist ei

saa olla samade hoonetega, mis kolmandate isikute õiguseellaselt Lepispealt võõrandati.

Kohtuistungil möönis kaebuse esitajate esindaja siiski, et kõnealuste hoonete tagastamist

enam vaidlustada võimalik ei ole.

13. Teiseks leiavad kaebuse esitajad, et maareformi puudutavate õigusaktide muutmisega on

rikutud nende õiguspärast ootust sellele, et neile maa tagastamise küsimus lahendatakse

menetluse alguses kehtinud normide alusel ning selgitavad, et lootes õigusliku raamistiku

kehtimajäämisele, on nad varem vaidlustanud erinevaid maa tagastamist või kolmandate

isikute ehitistele teenindusmaa määramist puudutavaid haldusakte. Kaebuse esitajad

selgitavad, et enne 13. juunit 2000, mil jõustus maareformi seaduse (MRS) § 7 lg 5, tulnuks

Tallinna 10 ja Tallinna 12 ehitiste juurde määrata nende teenindamiseks vähim vajalik maa.

Kaebuse esitajad selgitavad ka, et maa erastamine nende hoonete juurde ei olnud võimalik

kogu nõukogudeaegse maaeralduse piires, kuna sellel maaeraldusel asus ka kaebuse esitajatele

kuuluv majandushoone, mistõttu tulnuks Tallinna tn 10 ja Tallinna tn 12 ehitistele määrata

nende teenindamiseks vajalik maa. Kaebuse esitajad märgivad, et kui Loksa Linnavalitsus

oleks viivitamatult määranud Tallinna tn 10 ja 12 ehitistele teenindamiseks vajaliku vähima

maa ettenähtud suuruses, oleksid kaebuse esitajad valdava osa käesolevas asjas vaidlustatud

haldusaktidega erastamisele määratud maast tagasi saanud. Kaebuse esitajad leiavad, et

põhiseaduses sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest ning võrdse

kohtlemise põhimõttest tulenevalt ei saa 13. juunil 2000 jõustunud MRS § 7 lg 5 väärata

kaebuse esitajate õigust saada maad tagasi varasematel alustel, kui need on kaebuse esitajatele

soodsamad.

14. Kaebuse esitajad selgitavad samas, et 1961. aasta maaeralduse näol ei olnud tegemist

elamukrundi eraldamisega, vaid sideministeeriumile üle antud endise kinnistu jagamisega

seoses maal asunud elamute üleandmisega kohaliku täitevkomitee bilanssi. Kaebuse esitajate

väitel tuleb MRS § 6 ja § 7 mõistes eristada krunti kui mõõdistamise ja maa looduses

eraldamise aktiga moodustatud konkreetset maavaldust, ning elamukrunti, kusjuures viimane

oli nõukogude õiguses määratletud individuaalelamule eraldatud kuni 600 m2 suuruse õuemaa

maakasutusõigusena. Kaebuse esitajad selgitavad ka, et linnades korterelamutele (milliseks oli ka

Tallinna tn 12 elamu) eraldi krunti ei määratud, kuid mitmeid majavaldusi ja muid ehitisi

hõlmav suurem maavaldus oli sellegipoolest eraldatud riiklikule institutsioonile, kelle bilanssi

elamu kuulus. Seega leiavad kaebuse esitajad, et Harju Rajooni TSN TK 26.10.1961 otsuse nr

167 alusel ei toimunud elamukrundi eraldamist. Seetõttu leiavad kaebuse esitajad, et endise

kinnistu osa ei ole eelpool selgitatult MRS tähenduses erastamise aluseks oleva elamute

individuaalseks

maaeralduseks

kunagi

olnud

ning

endise

kinnistu

jääkmaa

kommunaalmajavalitsusele eraldamise formaalne käsitlemine MRS § 7 lõikele 51 vastava

"õiguspärase maakasutusena" on vastuolus nii MRS-ga. Ka toovad kaebuse esitajad välja, et

vaidlusalune endise kinnistu osa ei ole kogu ulatuses nimetatud elamute teenindamiseks

tegelikult vajalik. Kaebuse esitajad leiavad ka, et 1961. aasta "maa-ala kohaliku majavalitsusele

eraldamise" otsuse puhul tegemist maa kasutamiseks andmise otsusega, mida saab siduda

sellel asunud kolme elamuga, kuid mitte pidada üksnes Tallinna 12 või ka Tallinna 10 elamu

maakasutuseks ning seega oleks kogu selle maa erastamine kahe elamu juurde ebaõiglane.

15. Kaebuse esitajad leiavad samuti, et maa erastamine Tallinna 10 ja 12 hoonete juurde on

välistatud seetõttu, et kõnealused hooned on lagunenud ja kasutusest välja langenud. Kaebuse

esitajad leiavad, et hoonet tuleb MRS § 6 lg 31 kohaselt kasutusest väljalangenuks lugeda, kui

hoone ei ole sihipäraselt kasutatav, elamu puhul juhul kui see ei ole elamiskõlblik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Loksa Linnavalitus peab E.P.e ja H.P.e kaebuseid põhjendamatuks ning taotleb nende

rahuldamata jätmist, leides et vaidlustatud korraldus on õiguspärane ning selle andmisel on

lähtutud Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008 otsusest ning tugineti ostueesõigusega

erastatava maa piiride määramisel senise maakasutuse õiguspärasusele ning 27. oktoobril 2005

tehtud piiride kulgemise ettepanekust. Vastustaja hinnangul on erastatava maa suurus

määratud vastavuses MRS § 7 lõikega 51. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et

Tallinna tn 10 ja 12 elamud on lagunenud või kasutusest välja langenud, kuna need vastavad

ehitusseaduses sätestatud hoone tunnustele.

KOLMANDA ISIKU E.R. SEISUKOHT

17. Kolmas isik E.R. peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Kolmas isik selgitab esmalt, et Tallinna 10 ja 12 ehitised on käsitatavad ehitistena MRS

mõistes ega ole lagunenud või kasutusest väljalangenud. Kolmanda isiku hinnangul on

vaidlusalune korraldus õiguspärane ning vastavuses Tallinna Ringkonnakohtu poolt

haldusasjas nr 3-07-2289 tehtud otsuses esitatud seisukohtadega. Kolmas isik selgitab, et

Tallinna tn 10 ja 12 (endise aadressiga Tallinna tn 20-b ja 20 c) juurde on maa-ala ehk krunt

eraldatud juba enne omandireformi aluste seaduse jõustumist Harju Rajooni TSN TK

26.10.1961 otsusega nr 167 ning MRS § 7 lg 51 kohaselt tuleb see tervikuna arvata ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa hulka. Kolmanda isiku väitel ei välista MRS ka võimalust ühte

katastriüksusesse liita omaniku mitut ehitist ning seadus ei nõua, et iga elamu juurde

moodustatakse eraldi katastriüksus, oluline on vaid see, et ehitiste omanikud oleksid samad.

KOLMANDA ISIKU E.R.I SEISUKOHT

18. E.R. vaidles kohtuistungil kaebusele vastu, kinnitades et nõustub A. E. poolt esitatud

seisukohtade ja põhjendustega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

19. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis

ja vastastikkuses seoses, leiab, et E.P.e ja H.P.e kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta.

20. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad, olles õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes

tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks, vaidlustanud haldusakti, millega

määratakse 3494 m2 suurune tükk õigusvastaselt võõrandatud maast seal asuvate ehitiste

juurde erastamisele kuuluva maana. Kokkuvõtvalt tuginevad kaebuse esitajad neljale kesksele

teesile. Esiteks on kaebuse esitajad seisukohal, et Tallinna 10 ja 12 hooned on kolmandatele

isikutele tagastatud õigusvastaselt. Teiseks on nad seisukohal, et nende hoonete juurde

erastatava maa suuruse kindlaksmääramine peaks toimuma lähtudes MRS varasemast

redaktsioonist, mis ei näinud ette terve krundi erastamist, vaid üksnes ehitise teenindamiseks

vähima vajaliku maa erastamise. Kolmandaks on kaebuse esitajad seisukohal, et Tallinna tn 10

ja 12 juurde ei ole moodustatud krunte MRS § 6 ja 7 tähenduses ning neljandaks leiavad

kaebuse esitajad, et Tallinna tn 10 ja 12 asuvad hooned on lagunenud ja kasutusest välja

langenud ning seetõttu ei ole nende juurde maa ostueesõigusega erastamine sootuks võimalik.

21. Kohtu hinnangul tuleb käesoleva vaidluse seisukohast asjakohatuks pidada kaebuse

esitajate väiteid, mis puudutavad Tallinna mnt 10 ja Tallinna mnt 12 hoonete tagastamist

kolmandate isikute õiguseellastele ning seda, et tegemist ei ole samade hoonetega, mis R.R.

õigusvastaselt võõrandati. Tallinna mnt 10 hoone tagastati K. R. ja T. R. juba enne

omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist Harju Maakonna Valitsuse 09. aprilli 1991

määruse nr 57 alusel välja antud Loksa Alevi Volikogu 07. mai 1991 otsusega. Kõnealune

hoone tagastamise õiguslik alus tulenes Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1989

määrusest nr 81 „Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise

korra kohta.“ Tallinna mnt 12 hoone on K. R. ja T. R. tagastatud Loksa Linna Volikogu 13.

juuni 1995 otsusega. H.P. taotles eelnimetatud elamute tagastamise otsuste tühistamist

halduskohtule 2001. aastal esitatud kaebuses ent Tallinna Halduskohtu 20. novembri 2001

määrusega haldusasjas 3-1167/2001 lõpetati kaebuse menetlus. Seega on tegemist kehtivate

haldusaktidega, mille vaidlustamine ei ole enam halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) §

11 lg 31 p 2 kohaselt võimalik. Siinkohal tuleb märkida, et käesolevas kaebuses ei ole kaebuse

esitajad iseenesest ka eeltoodud aktide tühistamist taotlenud, ent see ei oleks ka võimalik ning

sellises olukorras on nende aktide õigusvastasusele tuginemine käesoleva kaebuse

põhjendustes alusetu. Asjaolu, et R. R. õigusjärglased on õiguslikul alusel saanud Tallinna tn

10 ja 12 elamute omanikuks on tuvastatud ka juba Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri

1997 kohtuotsuses haldusasjas II-3/327/97. Järgnevates Loksal Tallinna mnt 10 ja 12

elamute teenindusmaa määramise üle toimunud kohtumenetluses ei ole kaebuse esitajad

seejuures tuginenud väitele, et elamute tagastamine oleks olnud õigusvastane.

22. Teiseks ei nõustu kohus kaebuse esitajate seisukohaga, et Loksal Tallinna tn 10 ja 12

paiknevad ehitised on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ega ole seetõttu MRS § 6 lg 31

kohaselt käsitatavad hoonete ega rajatistena maareformi kontekstis. 19. detsembril 2008

haldusasjas 3-07-2289 tehtud kohtuotsuses asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et

vaidlusaluste hoonete juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel ei oma tähtsust

Tallinna tn 10 ehitise tehniline seisukord, kuivõrd krundil asub ka teine MRS § 6 lg 3 nõuetele

vastav ehitis. Ringkonnakohus tuvastas seega, et Tallinna tn 12 hoone vastab MRS § 6 lõikes

3 sätestatud ehitise tunnustele. Kohus ei näe ka käesolevas asjas kogutud täiendavate tõendite

pinnalt võimalust asuda põhimõtteliselt teistsugusele seisukohale. Käesolevas haldusasjas läbi

viidud vaatluse tulemusena on kohus veendumisel, et ei Tallinna tn 10 ega Tallinna tn 12

asuvat ehitist ei saa käsitada lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitisena MRS § 6 lg 31

mõistes. MRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga

püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise

püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Sama paragrahvi lõikes 31 sätestatakse,

et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud

ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Ehitusseaduse (ES) § 2 lg 1 kohaselt

on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik

asi ning ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on

hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Vaatamata

kaebuse esitajate poolt kohtuistungil esitatud vastuargumentidele jääb kohus käesolevas

haldusasjas 02. märtsil 2010 tehtud ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise määruses võetud

seisukohale, et hoone saab lagunenuks või kasutusest väljalangenuks lugeda eelkõige siis kui

selle katus või välispiirded on sedavõrd kahjustatud, et nad olulisel määral ei eralda siseruumi

väliskeskkonnast (nt. hoonel puudub katus, üks või mitu välisseina on maha langenud vms)

või kui muud olulised hoone konstruktsioonielemendid on kas täielikult hävinud või hoonest

kui tervikust eraldunud (nt. vahelaed on sisse langenud, kandvad siseseinad on pikali

kukkunud vms). Kohus leiab jätkuvalt, et hoonet, millel on olemas terviklikud, siseruumi

väliskeskkonnast eraldavad välispiirded, ei saa pidada lagunenuks ega kasutusest välja

langenuks seetõttu, et hoone konstruktsioonielementide ehitustehniline seisukord on halb või

et hoonet ei ole võimalik mugavalt kasutada eesmärgil, mis talle ehitamisel antud on.

Käesolevas asjas läbi viidud vaatluse käigus ilmnes üheselt, et nii Tallinna mnt 12 kui Tallinna

mnt 10 majadel olid ümber seinad ja peal katus, ees välisuksed ja -aknad. Seega oli siseruum

väliskeskkonnast katuse ja piiretega eraldatud. Kohtu hinnangul ilmneb vaatlusprotokollist

ning sellele lisatud fotodest üheselt ja ilma ehitusalaste eriteadmisteta, et hoonete seisukord

oli vaatluse ajal väga halb ning inimväärselt neis majades elada ei oleks ilmselt võimalik.

Samas leiab kohus, et asjaolud, et hoonete välisseinad on mõnevõrra kõveraks vajunud, et

hoone seintesse on hoone ebaühtlase vajumise tõttu tekkinud praod, et Tallinna mnt 10

hoone võib edaspidise jõesängi poole vajumise korral variseda, et põrandad on osaliselt

ilmselt mädanenud ja seintel ja põrandatel on hallitust ja seenkahjustusi, et hoonetes ei ole

elektri- ega veevarustust ega ka see, et hoonetes olevad küttekolded ei ole tõenäoliselt

olemasoleval kujul ohutult kasutatavad, ei anna alust väita, et hooned oleksid lagunenud või

kasutusest välja langenud. Kohus leiab, et MRS § 6 lg 31 eesmärk ei ole võimaldada maa

erastamist üksnes igati korrasolevate ja kohe sihipäraselt kasutatavate ehitiste juurde, vaid

eesmärk on välistada maa erastamine hoonevaremete juurde ehk neil juhtudel kui tegelikult

hoonest kui sellisest ei oleks põhjust rääkida. Käesoleval juhul on kohus vaatluse tulemuste

põhjal veendunud, et olgugi, et olles ilmselt halvas seisukorras, ei saa vaidlusaluseid hooneid

pidada lagunenuiks ega kasutusest väljalangenuiks. Hoonet ei saa kasutusest väljalangenuks

lugeda üksnes seetõttu, et mingil konkreetsel ajal seda aktiivselt ja eesmärgipäraselt ei

kasutata. Seejuures nähtus vaatluse käigus, et Tallinna mnt 12 asuvat hoonet kasutatakse

vähemalt osaliselt asjade hoidmiseks. Kasutusest väljalangenuks saaks kohtu hinnangul mingit

hoonet pidada eelkõige juhul kui seda ei ole väga pikka aega mistahes mõistlikul moel

kasutatud ning on vähemalt aimatav selle kunagise omaniku või kasutaja soov seda mitte

enam kasutama asuda. Kasutusest väljalangenuks saaks pidada nii-öelda mahajäätud hooneid.

Samuti leiab kohus, et ehitise kasutusest väljalangenuks lugemisel tuleb arvestada ka selle

kasutusest väljalangemise asjaolusid. Käesoleval juhul on kolmandad isikud selgitanud, et

vaidlusaluseid hooneid ei ole parendatud peaasjalikult seetõttu, et erinevate kohtuvaidluste

tõttu ei ole olnud võimalik maa erastamine ehitiste juurde ning seetõttu ei ole neid saanud

kasutada tagatisena laenule, millest saaks ehitiste parendamist finantseerida. Seega on ehitiste

seisukorra halvenemisel viimaste aastate jooksul igati mõistlik põhjus, ning ka seetõttu ei saa

ehitiste halb seisukord olla argumendiks ehitiste omanike õiguste mahu kindlaksmääramisel.

Eeltoodud põhjustel jättis kohus rahuldamata ka kaebuse esitajate taotluse Tallinna tn 10 ja

12 ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et seda, et MRS § 6

lõigete 3 ja 31 kohaldamine ei eelda hoone üksikasjaliku ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimist

ega seda, et tehtaks kindlaks elamuna kasutamiseks mõeldud hoone elamiskõlblikkus

(vastavus eluruumidele ettenähtud nõuetele) kinnitab ka see, et erinevalt näiteks ehitise

endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisest, ei ole õigusaktides kehtestatud mingit

kindlat metoodikat, kuidas või mille põhjal tuleks ehitise olemasolu või lagunemist

kontrollida. Omandireformi üldiste põhimõtete valguses tuleneb sellest, et ehitise saab

lagunenuks või kasutusest väljalangenuks tunnistada, kui see on ilmne. Kohus on jätkuvalt

seisukohal, et käesoleval juhul ei ole Tallinna tn 10 ja 12 ehitiste lagunemine ega kasutusest

väljalangemine ilmne.

23. Kolmandaks ei nõustu kohus kaebuse esitajate seisukohaga, et Tallinna 10 ja Tallinna 12

hoonete juurde ei ole määratud krunti. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu poolt

haldusasjas II-3/173/99 19. juunil 1999 tehtud otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt 19.

detsembril 2008 haldusasjas 3-07-2289 tehtud otsuses võetud seisukohaga, et Tallinna tn 10 ja

12 juurde eraldati krunt Harju Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee (edaspidi

RSN TK) 26. oktoobri 1961 otsuse nr 167 alusel 12. detsembril 1961 koostatud aktiga,

kusjuures sellest krundist eraldati Harju RSN TK 03. märtsi 1970 otsuse nr 37 alusel

käesoleval ajal Tallinna tn 8 aadressi kandva elamu juurde 265 m2 suurune krunt, mille

suurust on hiljem täpsustatud Loksa Alevi RSN TK 27. juuli 1981 ja 29. novembri 1983

otsustega. Seega kuulub Tallinna 10 ja Tallinna 12 elamute juurde krundina 3361 m2 suurune

maatükk. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008 otsuses esitatud

vastavasisulise õigusliku põhjendusega ega korda seda siinkohal. Kaebuse esitaja poolt

käesolevas kohtumenetluses esitatud väiteid ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Kaebuse esitajate väide, et MRS mõttes saab krundina käsitada üksnes ühe konkreetse elamu

ehitamiseks eraldatud ehituskrunti, on õiguslikult põhjendamata. Kuigi varasemates

kohtumenetlustes on kaebuse esitaja seisukohta sellele korduvalt juhitud, ei ole nad ka

käesolevas asjas viidanud ühelegi õigusnormile, kust tuleneks, et 1961. aastal toimunud maa

eraldamine toonaste Tallinna 20-a, 20-b ja 20-c juurde ei tähendanud nende hoonete juurde

maa eraldamist krundina. Kaebuse esitajad ei ole ümber lükanud ringkonnakohtu 19.

detsembri 2008 otsuses esitatud õiguslikku põhjendust kruntide eraldamise kohta nõukogude

õiguse kohaselt. Õige ei ole kaebuse esitajate seisukoht nagu võimaldataks vaidlusaluse

korraldusega erastada Tallinna tn 10 ja 12 hoonete omanikul kogu maa, mis 1961. aasta

maaeralduse kohaselt määrati kolme elamu juurde. 1961. aastal eraldati maa ehitiste juurde,

mis täna kannavad aadresse Tallinna 8, Tallinna 10 ja Tallinna 12, seejuures Tallinna 8, mis

1961. aastal kandis aadressi Tallinna 20-a juurde on 1970. aastal moodustatud eraldi krunt,

mille suurust täpsustati vastavalt 1981. ja 1983. aastal, seega ülejäänud 1961. aastal tehtud

maaeraldus jäi seotuks just Tallinna 10 ja Tallinna 12 elamutega ning pärast Tallinna 8 elamu

juurde uue krundi eraldamist saab 1961. aasta maaeraldust koos 1970, 1981 ja 1983. aastal

tehtud äralõigetega käsitada nende kahe ehitise juurde krundina eraldatud maana. Seejuures ei

oma tähtsust see, kas kogu 3361 m2 suurune krunt oli/on Tallinna 10 ja 12 elamute

teenindamiseks vajalik või mitte.

24. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitajate seisukohaga, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõtetest lähtudes oleks tulnud neile maa tagastamise küsimus, sealhulgas maal asuvate

teisele isikutele kuuluvate ehitiste juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramine pidanud

toimuma MRS varasema redaktsiooni kohaselt. Vaidlusaluse korralduse andmise õigusliku

alusena on nimetatud muuhulgas MRS § 7 lõiked 5 ja 51. Viimatinimetatud säte lisati

maareformi seadusesse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega ja see

jõustus 16. juulil 2000. Kaebuse esitaja seisukoht, et enne MRS § 7 lõike 51 jõustumist ei oleks

Tallinna 10 ja 12 hoonete juurde saanud määrata üksnes vähima teenindamiseks vajaliku maa,

ei ole õige. Enne 16. juulit 2000 oli MRS § 7 lõike 5 teises lauses sätestatud, et elamu

teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamu omaniku õiguslikus kasutuses olev maa. Seega

sisaldas MRS alates 16. juulist 2000 selle § 7 lõikes 51 sätestatuga samasugust regulatsioon ka

varem. Seejuures tulenes linnas asuva elamu omaniku õigus erastada maad varem kindlaks

määratud krundi piires juba 07. juunil 1996 jõustunud MRS § 7 lõike 5 redaktsioonist, kus

sätestati, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul kui krunt ei ole kindlaks

määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas.

25. Ka eeltoodule vaatamata, leiab kohus, et põhjendamatu on kaebuse esitajate taotlus

kohaldada Tallinna 10 ja 12 ehitiste juurde erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel mõnd

seaduse varasemat redaktsiooni ning jätta vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MRS

§ 7 lg 5 ja 51 kohaldamata nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Kaebuse esitajate poolt

viidatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest ei tulene isikute absoluutset kaitset

selle vastu, et seadusandja aja jooksul õigusnorme muudab. Põhiseaduse §-st 10 tulenev

õigusriigi põhimõte annab isikule õiguspärase ootuse eelkõige sellele, et seadusega isikule

antud õigus jääb kehtima. Ainuüksi avalduse esitamine õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku

komisjoni otsus isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ei anna neile

isikutele õiguspärast ootust omandireformi objektiks tunnistatud vara tagastamisele ega

sellele, et vara tagastamine otsustatakse näiteks avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse

redaktsiooni alusel või muul moel kaebuse esitaja jaoks kõige soodsama seaduse kohaselt.

Seetõttu ei saa ka vara tagastamist käsitlevate õigusnormide hilisem muutumine iseenesest

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku õiguspärast ootust rikkuda. Käesoleval

juhul ei ole ka vaidlust selles, et esmakordselt lahendati kaebuse esitajatele Tööstus-Ärikoht

A-72 endise kinnistu nr 14334 maa tagastamise küsimus Loksa Linnavolikogu 13. augusti

1996 otsusega nr 47, seega pärast MRS § 7 lg 5 jõustumist redaktsioonis, kus nähti ette

teenindusmaa määramine vaid juhul kui krunti ei ole kindlaks määratud.

26. Õige ei ole ka kaebuse esitaja väide, et Loksa Linnavalitsuse 20. oktoobri 1998

korraldusega nr 189 määrati Tallinna 10 ja 12 teenindamiseks vajalik maa selliselt, et sellele

maale jäi ka kaebuse esitajate omandis olev majandushoone. Esiteks ei toimunud nimetatud

korraldusega Tallinna 10 ja 12 ehituste teenindamiseks vajaliku maa määramist, vaid

nimetatud korraldusega vormistati maa erastamise eeltoimingud. Sellisele seisukohale on

haldusasjas II-3/173/99 asunud ka Tallinna Ringkonnakohus. Kaebuse esitaja väide, et

eelnimetatud korralduse alusel tehtud piiriettepaneku kohaselt jäi moodustatavale

katastriüksusele ka kaebuse esitajate majandushoone, ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv,

kuivõrd arusaadavalt ei jää see majandushoone käesolevas asjas vaidlustatud korraldusega

määratud erastatava maa piiridesse.

27. Põhjendamatu on ka kaebuse esitajate seisukoht, et Tallinna tn 10 ja 12 näol on tegemist

õigusliku aluseta püstitatud ehitistega asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 mõistes.

Vaidlus selle üle, kas tegemist on õiguslikul alusel püstitatud ehitistega, toimus poolte vahel

juba haldusasjas II-3/327/97, milles 12. detsembril 1997 tehtud kohtuotsuses leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 teisest lausest ning samas

seaduse §-st 13 tulenevalt tuleb omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide

alusel üle antud ehitise või selle osa suhtes kohaldada õiguslikul alusel püstitatud ehitise kohta

sätestatut. Samas lahendis leidis ringkonnakohus, et nii Tallinna tn 12 kui ka Tallinna tn 10

hooned tuleb lugeda AÕSRS § 14 lg 1 mõttes omandireformi aluste seaduse ja sellest

tulenevate õigusaktide alusel üle antud ehitisena, vaatamata sellele, et Tallinna tn 10 ehitis

tagastati enne ORAS jõustumist ning mõlema ehitise olemasolu tingib MRS § 6 lg 2 p 3

kohaldamise. Kohus ei korda siinkohal ringkonnakohtu varasemas lahendis esitatud

põhjendusi, nõustudes nendega ning märkides üksnes, et kaebuse esitajad ei ole ka esitanud

mistahes õiguslikku põhjendust, mis tingiks ringkonnakohtu varasema seisukoha

ümberhindamise. Seega ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajate kohtuistungil esitatud

väidet, et vaidlusaluste ehitiste püstitamiseks puuduvad ehitusload

28. Käesoleval juhul on Tallinna 10 ja 12 ehitiste juurde moodustatud katastriüksus, mille

moodustamisel on lähtutud Loksa Linnavalitsuse 27. oktoobri 2005 piiriettepanekust. See

asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2008 otsuses haldusasjas 3-07-

2289. Ringkonnakohus leidis seejuures, et halduskohus, olles teinud Loksa Linnavalitsusele

ettekirjutuse asi uuesti läbi vaadata, on sisuliselt rahuldanud A. E. kaebuses esitatud taotluse

kohustada linnavalitsust jätkama maa ostueesõigusega erastamise menetlust 27. oktoobril

2005 koostatud piiriettepaneku alusel. Halduskohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute

seisukohaga, et ringkonnakohtu eelnimetatud otsusest tuleneb, et maa ostueesõigusega

erastamise protsessi tuleb jätkata lähtudes moodustatud katastriüksusest. On tõsi, et

moodustatud katastriüksuse pindala on mõnevõrra suurem kui oli Tallinna tn 10 ja 12 juurde

krundina kuulunud maa-ala. Arvestades 1961. aastal määratud krundist Tallinna tn 8

majavaldusele tehtud äralõikeid kuulus Tallinna 10 ja 12 elamute juurde krundina 3361 m2.

Moodustatud katastriüksuse pindalaks on OÜ EKE Projekt Maamõõdubüroo poolt 03.

jaanuaril 2006 koostatud katastriüksuse plaani kohaselt 3493 m2, seega varem määratud

krundiga võrreldes 133 m2 enam. Samuti nähtub varasema 1962. aastal koostatud

krundiplaani (VET lk 38) ja 2006. koostatud katastriüksuse plaani (VET lk 58) võrdlemisel, et

katastriüksus ei ole moodustatud täpselt varasema krundi piiresse. See on selgitatav aga

eelkõige sellega, et Tallinna 10 ja 12 elamute juurde krundina kuulunud maale jäi ka kaebuse

esitajate omandis olev majandushoone, mille alune ja mille teenindamiseks vajalik maa ei

saanuks jääda kolmandatele isikutele erastatava maa hulka, olgugi, et see asus kolmandate

isikute omandis olevate elamute juurde määratud krundil. Samuti nähtub plaanide võrdlusest,

et vältimaks väikese lahustüki tekkimist olemasolevate katastriüksuste nr 42401:005:0066

(Tallinna 14), 42401:005:0045 (Tallinna 16) ning kolmandate isikute hoonete juurde

moodustavata katastriüksuse vahele, oli maakorralduslikult ilmselgelt mõistlik moodustatava

katastriüksuse piire võrreldes 1961. aastal koostatud krundiplaanil olevate piiridega

korrigeerida (vt. 1961. aasta plaanil piiripunktide 15, 17 ja 18 vahele jääv ala vrd. 2006. aasta

plaanil piiripunkti 10 asukoht). Siinkohal tuleb arvestada, et ka ostueesõigusega erastava maa

suuruse ja piiride kindlaksmääramisel tuleb arvestada maakorralduse nõuetega ka juhul kui

erastamisele kuulub varem elamute juurde krundina kuuluv maa. Samuti on tõenäoline, et

moodustatud katastriüksuse suuruse erinevus varasema krundi suurusest võib olla tingitud

täpsemast mõõtmisest. Seejuures ei ole kaebuse esitajad ka väitnud, et Tallinna 10/12 elamute

juurde moodustatud katastriüksus (nr. 42401:005:0014) erineks tegelikult oluliselt nende

hoonete juurde 1961. aastal määratud krundist (arvestades sellest hiljem tehtud äralõikeid).

29. Eeltoodut arvestades, leiab kohus, et E.P.e ja H.P.e kaebused ei ole põhjendatud ning

tulevad rahuldamata jätta.

MENETLUSKULUD

30. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuste

rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitajate kahjuks. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Kolmas isik E.R. on taotlenud enda kasuks

12 000 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist. HkMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab

kolmanda isiku menetluskulud tema vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kuna

halduskohus ei kaasa kolmandat isikut menetlusse kindlal poolel, tuleb menetluskulude

väljamõistmisel kolmanda isiku „pool“ kindlaks määrata lähtudes positsioonist, mille kolmas

isik menetluses võtab. Käesoleval juhul taotles kolmas isik kaebuse rahuldamata jätmist,

osaledes seega vastustaja poolel. Seega tuleb kaebuse esitajatel hüvitada kolmanda isiku

menetluskulud. FIE Svetlana Pajupuu sularahakviitung kinnitab, et E.R. on menetluskulud

kandnud. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Arvestades käesoleva vaidluse keerukust ja dokumentaalsete tõendite mahtu,

samuti sama esemega seotud vaidluste pikka ajalugu ning varasemaid kohtumenetlusi ning

seda, et enamasti olid ka käesolevas asjas kolmanda isiku poolt esitatud positsioonid ja

seisukohad välja töötatud juba varasemates kohtumenetlustes, arvestades ka kolmanda isiku

esitatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu, peab kohus põhjendatuks mõista kaebuste

esitajatelt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 7000 krooni.

Kristjan Siigur

kohtunik