2-09-6043/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2010 Tartu

Tsiviilasja number

2-09-6043

Tsiviilasi

AS Swedbank Liising hagi Raivo Visnapuu ja Jaan Riik vastu

liisingulepingu ja käenduslepingu järgse võlgnevuse, summas

102 216 krooni ja jätkuva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

22 387.48 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Swedbank Liising apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AS Swedbank Liising (registrikood:

10434248), esindaja Olga Harlamova

Vastustaja 1 (kostja 1): Raivo Visnapuu

Vastustaja 2 (kostja 2): Jaan Riik

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus osas,

millega jäeti rahuldamata AS Swedbank Liising nõuded

kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus)

järgse

kindlustusmaksete

võlgnevuse

summas

4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse

kindlustusmaksete võlgnevuse summas 2 107 krooni,

sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki

hinnavahest

tuleneva

kahju

10 593.21

krooni

ja

kohtuotsuse

tegemise

järgselt

jätkuva

viivise

väljamõistmiseks.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega täiendavalt

välja mõista solidaarselt Raivo Visnapuult ja Jaan Riikilt

AS Swedbank Liising kasuks 22 387.48 krooni ning viivis

7%

aastas

alates

02.10.2009

kuni

põhinõude

97 587.78 krooni täitmiseni.

4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009 otsus

muutmata.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„5.1. Välja mõista Raivo Visnapuult ja Jaan Riikilt

solidaarselt võlgnevus 102 216.89 krooni (ükssada kaks

tuhat kakssada kuusteist krooni 89 senti) ja viivis seisuga

02.10.2009 summas 3 331.02 krooni (kolm tuhat kolmsada

kolmkümmend üks krooni 2 senti) AS Swedbank Liising

kasuks ning põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni viivis

7% aastas alates 02.10.2009.

5.2. Menetluskulud maakohtus jätta solidaarselt Raivo

Visnapuu ja Jaan Riiki kanda.“

6. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta solidaarselt

Raivo Visnapuu ja Jaan Riiki kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Swedbank Liising esitas hagiavalduse Raivo Visnapuu (kostja 1) ja Jaan Riigi (kostja 2)

vastu 102 216.89 krooni ja kestva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 liisingulepingu nr 0160489L, mille alusel liisis

hageja kostjale 1 sõiduauto Mazda 6 (reg.nr 310 MKF). Lepingu tingimuste kohaselt kohustus

hageja andma sõiduauto kostja valdusesse ning kostja kohustus maksma liisingueseme

kasutamise eest liisingumakseid ja intressi vastavalt lepingus toodud maksegraafikule.

Liisingulepingu sõlmimisega samasel kuupäeval sõlmiti poolte vahel teenuseleping. Lepingu

tingimuste kohaselt kohustus hageja andma kostja kasutusse Statoili kütuse krediitkaardi

limiidiga 1500 krooni kalendrikuus. Kostja sai õiguse tankida kütust krediidilimiidi piires ning

kohustus maksma kaardiga tasutud teenuste eest ja tasu kaardi kasutamise eest 15 krooni

kalendrikuus. Liisingulepingu sõlmimisega samasel kuupäeval sõlmiti poolte vahel ka

kindlustuslepe (standartkaskokindlustus), millega kostja 1 võttis endale kohustuse sõlmida

liisitud sõiduki suhtes kindlustusleping AS-iga Hansa Varakindlustus ning tasuda iga kuu

30. kuupäevaks hageja arvelduskontole kindlustuspoliisil nimetatud summa. Liisingulepingu

sõlmimisega samasel kuupäeval sõlmiti poolte vahel ka liikluskindlustuslepe, mille kohaselt

hageja

kohustus

sõlmima

kostja

eest

ja

tema

nimel

liisitud

sõiduki

suhtes

liikluskindlustuslepingu ning millega kostja 1 võttis endale kohustuse tasuda kindlustusandjale

(AS Hansa Varakindlustus) kindlustusmaksed vastavalt viimase poolt esitatud arvetele.

Liisingulepingu sõlmimisega samal kuupäeval sõlmiti hageja ja kostja 2 vahel käendusleping,

millega viimane võttis endale kohustuse solidaarselt liisinguvõtjaga (kostja 1) täita

liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja kohustused

440 614.05 krooni ulatuses juhul, kui kostja 1 jätab need täitmata.

Kostjad ei ole lepinguid nõuetekohaselt täitnud, jättes hagejale tasumata graafikujärgsed liisingu-

ja intressimaksed ning ka kindlustuslepingutest ja kütusekaardi kasutamise lepingust tulenevad

maksed. Hageja pöördus nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostjate poole nõudega

võlgnevuste tasumiseks, kuid kostjad võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja ütles liisingulepingu

06.08.2008 erakorraliselt üles. Hagejal on lepingujärgselt kostjate vastu nõudeid kogusummas

303 488.08 krooni: liisingulepingu järgne osamaksete võlg perioodi 30.05.2008-30.07.2008 eest

summas

8 189.36

krooni

ja

sissenõutavaks

muutunud

intressi

võlg

perioodi

30.05.2008-30.07.2008 eest summas 4 629.11 krooni, „Statoil“ kütusekaardi kasutamise

lepingust perioodil 01.05.2008-30.08.2008 tekkinud võlg (ostetud kütuse eest 1 784.79 krooni ja

kaardi kasutamise kuumaksete eest 4x15=60 krooni) kogusummas 1 844.79 krooni, vabatahtliku

kindlustuslepingu

(kaskokindlustus)

järgne

kindlustusmaksete

võlgnevus

perioodi

01.05.2008-30.08.2008 eest summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustuslepingu järgne

võlgnevus seisuga 21.07.2008 summas 2 107 krooni ning sõiduki tagastamise ja realiseerimisega

seotud kulud summas 15 009.96 krooni (sealhulgas sõiduki tagastamisega seotud kulu summas

2 500 krooni, sõiduki realiseerimisega seotud kulud summas 12 076.27 krooni ja sõiduki

ülevaatustoimingu tasu summas 433.69 krooni) ja sõiduki jääkväärtus liisinglepingu ülesütlemise

aja seisuga summas 267 096.86 krooni. Kuna sõiduk realiseeriti hinnaga 201 271.19 krooni,

palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt 102 216.89 (303 488.08 - 201 271.19) krooni.

Samuti palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt jätkuv viivis põhivõlalt summas

97 587.78 krooni VÕS §-s 113 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude lõpliku

täitmiseni. Menetluskuludena palus hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja poolt hagi

esitamise tasutud riigilõiv summas 12 500 krooni.

2. Kostja R. Visnapuu tunnistas lepingutejärgsete maksekohustuste täitmata jätmist. Kostja 1

allkirjastas lepingud kolmanda isiku palvel, kelle kasutuses lepinguesemeks olev sõiduk ka

tegelikkuses oli ning kes suulise kokkuleppe kohaselt pidi iseseisvalt tasuma kõik

lepingutejärgsed maksed. Kostja 1 leidis, et hageja poolt nõutavad summad on ülemäära kõrged

ega vasta tema maksevõimele. Kostja J. Riik allkirjastas käenduslepingu sellega tutvumata ning

lootes heas usus, et autot tegelikult kasutav isik tasub iseseisvalt kõik maksed. Kostjad on juba

pikemat aega töötud ja ei oma mingitki sissetulekut peale sotsiaalabitoetuste ning seeläbi puudub

neil võimalus hageja nõuet rahuldada. Kostjad palusid kohtult vähendada väljamõistetavat

summat viivise osas või vabastada nad viivise maksmise kohustusest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2009 otsusega hagi osaliselt ning mõistis R. Visnapuult

ja J. Riigilt solidaarselt 79 829.41 krooni ja viivise seisuga 02.10.2009 summas 3 331.02 krooni

AS Swedbank Liising kasuks. Kohus jättis rahuldamata AS Swedbank Liising nõuded

vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas

4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas

2 107 krooni, sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tuleneva kahju

10 593.21 krooni ulatuses ja kohtuotsuse tegemise järgselt jätkuva viivise väljamõistmiseks.

Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja

R. Visnapuu vahel 23.04.2007 sõlmitud liisingulepingu nr 0160489L alusel liisis hageja kostjale

sõiduauto „Mazda“6 (reg.nr 310 MKF); samade poolte vahel on sõlmitud ka „Statoil“

kütusekaardi kasutamise leping ning kaks kindlustuslepet (sõiduki vabatahtliku kindlustuse ja

liikluskindlustuse kohta). Liisingulepingu sõlmimisega samal kuupäeval sõlmiti hageja ja kostja

J. Riiki vahel käendusleping, millega viimane võttis endale kohustuse solidaarselt liisinguvõtjaga

(kostja 1) täita liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja

kohustused 440 614.05 krooni ulatuses juhul, kui viimane jätab need täitmata.

VÕS § 361 lg 1 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja

poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. On tõendatud, et

liisinguandja (hageja) täitis lepingujärgsed kohustused, sest andis liisingueseme liisinguvõtjale

üle. Asjaolu, et liisinguvõtja (väidetavalt) andis liisingueseme kasutada kolmandale isikule, ei

mõjuta menetluspoolte vahelisi lepingutejärgseid õigusi ja kohustusi, sest kostja(te) ja kolmanda

isiku vahel on sellisel juhul tegemist iseseisva õigussuhtega. Poolte vahel puudus vaidlus, et

kostja 1 ei täitnud liisingulepingut nõuetekohaselt. On tõendatud, et hageja on lepingu

ülesütlemisavalduse tegemisel VÕS § 416 lg 1 nõuded täitnud. Kuna kostja 1 on liisingulepingu

järgset

maksekohustust

rikkunud

ning

hageja

on

järginud

seadusega

ettenähtud

ülesütlemistoiminguid, oli hageja õigustatud VÕS § 196 alusel liisingulepingu erakorraliselt üles

ütlema.

Asja materjalide, hageja seletuste ja kostjate poolt vastava fakti õigeksvõtuga on tõendatud, et

kostja 1 ei ole liisingulepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale perioodi

30.05.2008-30.07.2008 eest tasumata liisingumaksetena 8 189.36 krooni ja intressimaksetena

4 629.11 krooni. Seega on kostja 1 kohustust rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma

tasumata liisingumaksete summas 8 189.36 krooni ja maksmata intressi summas 4 629.11 krooni

tasumist.

Asja materjalide, hageja seletuste ja kostjate poolt vastava fakti õigeksvõtuga on tõendatud, et

kostja 1 ei ole teenustelepingut täitnud nõuetekohaselt ning võlgneb hagejale „Statoil“

kütusekaardiga perioodil 01.05.2008-30.08.2008 ostetud kütuse eest 1 784.79 krooni ja kaardi

kasutamise kuumaksete näol 60 krooni. Seega on kostja 1 kohustust rikkunud ning hageja on

õigustatud nõudma „Statoil“ kütusekaardi kasutamisel tekkinud võla, kogusummas

1 844.79 krooni, tasumist.

Hageja ja kostja 1 vahel oli sõlmitud kindlustuslepe (standartkaskokindlustus), millega kostja 1

võttis endale kohustuse sõlmida liisitud sõiduki suhtes kindlustusleping AS-iga Hansa

Varakindlustus ning tasuda iga kuu 30. kuupäevaks hageja arvelduskontole kindlustuspoliisil

nimetatud summa ning ka liikluskindlustuslepe, mille kohaselt hageja kohustus sõlmima kostja 1

eest ja –nimel liisitud sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu ning millega kostja 1 võttis endale

kohustuse tasuda kindlustusandjale (AS Hansa Varakindlustus) kindlustusmaksed vastavalt

viimase poolt esitatud arvetele. Kohus leidis, et nimetatud kindlustuslepetest ei tulene hageja

õigust nõuda kindlustuslepingute järgsete kohustuste täitmist kostjalt 1, sest need

kindlustuslepped oma olemuselt fikseerivad vaid tingimused, millistel liisinguvõtja (kostja 1)

kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustuslepingute järgsed

õigused ja kohustused tekivad aga kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel ning vaid

lepingupooltel on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja saaks esitada

kindlustusmaksetel põhineva nõude üksnes juhtudel, kui kindlustusandja ja –võtja vahel sõlmitud

leping näeks ette kindlustuslepingu täitmist tema kasuks (VÕS § 80) või kui kindlustusandja on

loovutanud hagejale kindlustuslepingust tuleneva nõude (VÕS § 164) või kui hageja on täitnud

kindlustusvõtja kohustuse kindlustusandja ees (VÕS § 78). Kohus ei lugenud tõendatuks hageja

poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale, sest

hageja poolt esitatud sellekohastest tõenditest nähtub vaid hageja ja kindlustusfirma vahelise

määratlemata koodkohustuse olemasolu ja selle täitmine, kuid need tõendid ei kajasta kostja 1

eest väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseeri kohustuse objekti. Kohus jättis

rahuldamata hageja nõude kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse

kindlustusmaksete võlgnevuse summas 4 611 krooni ja kohustusliku liikluskindlustusleppe

järgse võlgnevuse summas 2 107 krooni väljamõistmiseks.

Kohus leidis, et hageja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude hüvitamise nõue on

põhjendamatult kõrge. Hageja on nõudnud sellekohaste kuludena 15 009.96 krooni, sealhulgas

liisingueseme tagastamisteenuse eest tasutu summas 2 500 krooni (käibemaksuta) ning

liisingueseme müügieelse tehnoülevaatuse teostamise eest tasutud 433.69 krooni (käibemaksuta)

ja liisingueseme realiseerimisteenuse eest makstud 12 076.27 krooni (käibemaksuta). Riigikohus

on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-112-06 p. 9-11; nr 3-2-1-77-08 p.16,17 jt) korduvalt

rõhutanud, et vastavad müügikulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Kohus luges

põhjendatuks hageja poolt liisingueseme tagastamistoimingu sooritamiseks kantud kulutust

summas 2 500 krooni (käibemaksuta). Samuti peab hageja ise kandma liisingueseme müügieelse

tehnoülevaatuse läbiviimisega kantud kulutus summas 433.69 krooni (käibemaksuta). Kohus

luges ebamõistlikult suureks ja põhjendamatuks tagastatud liisingueseme müügiteenuse kulutusi

summas 12 076.27 krooni. Sõiduk tagastati AS Saksa Auto müügiplatsile 07.08.2008 ning

realiseeriti 27.08.2008 hinnaga 201 271.19 krooni (käibemaksuta). Müügikulu, mis moodustab

6% sõiduki müügihinnast, on põhjendamatult kõrge. Kohus luges mõistlikeks ja põhjendatud

müügikuludeks 7 000 krooni, millise summa mõistis kostjatelt hageja kasuks ja jättis

rahuldamata hageja nõude 5 076.27 (12 076.27 – 7 000) krooni ulatuses.

Hageja on nõudnud kostjatelt sõiduki võõrandamisest tekkinud kahju kogusummas

303 488.08 krooni ja sõiduki realiseerimistulu 201 27119 krooni vahe väljamõistmist summas

102 216.89 krooni. Kohus leidis, et hageja on arvestusel kohaldanud ebaõigeid lähtealuseid.

VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus

on oma varasemates lahendites (nr 3-2-1-1-07 p-d 14, 26, 29; nr 3-2-1-33-08 p-d 16-18;

nr 3-2-1-77-08 p 17) sedastanud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud

liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada

müügiprotsessi. Riigikohtu otsuste kohaselt on liisingulepingu taoline tüüptingimus tarbijat

ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1

alusel, sest taoliste lepingupunktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui

tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Seega lähtus kohus sellekohase kahju

suuruse kindlaksmääramisel liisinguesemeks olnud sõiduki turuväärtusest sõiduki tagastamise

hetkel. Sõiduki tagastamise ajal (15.08.2008 seisuga) on AS Saksa Auto hinnanud sõiduki

väärtuseks 250 000 krooni (koos käibemaksuga), mis teeb sõiduki hinnaks ilma käibemaksuta

(18%) 211 864.40 krooni. Võttes aluseks sõiduki liisingulepingujärgse jääkväärtuse

267 096.86 krooni ja sõiduki turuväärtuse selle tagastamise hetkel summas 211 864.40 (summad

ilma käibemaksuta), kujuneb hinnavahel põhineva hageja kahju suuruseks 55 232.46 krooni,

milline summa mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja ning jättis rahuldamata hageja nõude

10 593.21 (267 096.86 – 201 271.19 = 65 825.67 – 55 232.46) krooni ulatuses.

Hageja on nõudnud kostjatelt põhivõla summalt 97 587.78 krooni (s.o põhinõudest

102 216.89 krooni lahutatud intress 4 629.11 krooni) VÕS § 113 järgi arvestatava viivise

väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni. Kohus leidis, et hageja on

viivisenõude esitamisel lähtunud ebaõigetest lähtealustest. Pooled on liisingulepingu punktis 5.1

kokku leppinud viivisemäärana 7% aastas, seega tuleb viivisemäära arvutamisel lähtuda lepingus

sätestatust. On ebakorrektne hageja poolt nõuda viivist protsendina põhivõlast alates hagi

esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni, sest TsMS § 367 lg 2 kohaselt mõistetakse viivis välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Viivise summaks

75 200.20 kroonilt kujuneb alates hagi esitamisest (13.02.2009) kuni kohtuotsuse tegemiseni

(02.10.2009) 3 331.02 krooni, milline summa tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Antud

juhul esines alus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamiseks ning edasise viivise välja

mõistmata jätmiseks. Kuna kostjad on kohustatud hagejale tasuma liisingumaksed ja maksma

suhteliselt kõrget intressi, siis on VÕS § 162 lg 1 sätestatu valguses kostjatelt jätkuva viivise

väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Samuti arvestas kohus kostjate majanduslikust

olukorrast tulenevat suutmatust tasuda viivist hageja poolt nõutavas määras. Seega pidas kohus

otstarbekaks ja õiglaseks mitte rakendada kostjate suhtes jätkuva viivise väljamõistmist.

Hageja ja J. Riiki vahel sõlmitud käenduslepinguga võttis viimane endale kohustuse solidaarselt

kostjaga 1 täita liisingulepingust ja sellega seonduvatest lepingutest tulenevad liisinguvõtja

kohustused 440 614.05 krooni ulatuses, kui kostja 1 jätab need kohustused täitmata. On

tuvastatud, et käendaja põhivõlgniku lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. Seega on kostja J. Riik

kohustust rikkunud. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad

põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Käenduslepingu punkt 1sätestab käendaja

solidaarvastutuse ning hageja poolt kostja 2 vastu suunatud nõue ei ületa käenduslepingujärgse

käendaja vastutuse piirsummat. Seega on hageja õigustatud nõudma kostja 2 suhtes

solidaarvastutuse kohaldamist.

Kohus leidis, et antud juhul on mõistlik ja põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Hageja on hagiavalduses nõudnud kostjatelt 102 217.82 krooni

väljamõistmist, kuid kohus rahuldas hagi 79 829.41 krooni ulatuses, milline moodustab 78,09%

esialgsest nõudest. TsMS § 165 lg 3 alusel jättis kohus menetluskulud kostjate 78.09% ulatuses

solidaarselt kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Swedbank Liising esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada Tartu Maakohtu

2. oktoobri 2009 otsuse osas, milles kohus jättis hageja nõude 22 387.48 krooni ulatuses ja

kestva viivisenõudes rahuldamata ning pani menetluskulud osaliselt hageja kanda. Samuti taotleb

hageja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega välja mõista kostjatelt hageja kasuks

täiendavalt 22 387.48 krooni ning viivis protsendina põhinõudest (102 217.82 krooni) alates

otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud korras.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei vaielnud kostja vastu hageja poolt esitatud kindlustusmaksete nõuetele. Vaatama sellele ei

lugenud

kohus

tõendatuks

hageja

poolt

liisingulepingu

objektiks

oleva

sõiduki

kindlustusmaksete tasumist kindlustusandjale;

2) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et hageja poolt esitatud tõendid ei kajasta kostjate eest

väidetavalt täidetud kohustuse tekkealust ega konkretiseeri kohustuse objekti. Samuti ei nõustu

hageja kohtu seisukohaga, et sõlmitud kindlustuslepingud fikseerivad vaid tingimused, millistel

kostja 1 kohustub sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Kindlustuslepingutes

fikseerisid hageja ja kostja 1 peale sõlmitavate kindlustuslepingute tingimuste ka kostja 1

kindlustusmaksete tasumise kohustuse. Kindlustusleppe p 2 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma

kindlustusmakseid

kindlustusandjale

hageja

vahendusel,

kandes

poliisis

nimetatud

kindlustusmakse osamakse hageja kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korraks. Hageja teatas

kostjale 1 22.05.2007 kirjaga, et sõiduki kindlustamiseks on sõlmitud kindlustusleping ning

edastas kostjale 1 kaskokindlustuse poliisi AK1012235307. Kaskokindlustuse poliisi

väljastamine tõendab kindlustuslepingu sõlmimist kostja 1 ning kindlustusandja vahel. Samuti on

oluline, et hageja on regulaarselt väljastanud kostjale 1 kindlustuse arveid, milliseid kostja 1 oli

kohustatud tasuma;

3) jättis kohus põhjendamatult hageja sõiduki realiseerimisega seotud kulutused osaliselt välja

mõistmata. Kohus rikkus TsMS § 436 lg 1, sest ei andnud hagejale võimalust tõendada kantud

müügikulutuse põhjendatust. Vastavalt kasutatud sõidukite müügiturul väljakujunenud tavadele

võetakse

komisjonitasu

sõiduki

müügihinnast.

Müügiteenuse

suurus

ei

sõltu

vara

müügiperioodist. Hageja lisab, et hagejad ei ole sõiduki realiseerimisega kantud kulutusi

vaidlustanud ega esitanud omalt poolt tõendeid tõendamaks müügikulutuste ebamõistliku

suurust;

4) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et vara tagastamise ajal on Saksa Auto AS hinnanud

sõiduki väärtuseks 250 000 krooni (koos käibemaksuga). Vara müüki suunamise akt on eelkõige

orientiiriks turuväärtuse suurusjärgu määramisel. Hageja leiab, et tuleb lähtuda sõiduki

võõrandamise hinnast, s.o 201 271.19 kroonist, kuivõrd tegeliku müügihinna ja aktis märgitud

hinna vahe jääb alla 10%. Riigikohus on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud,

et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel,

sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja

tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine

oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada

ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiirem tulemus.

Riigikohus leidis, et hinnaerinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja

lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima taseme tasu saamiseks

sel juhul täitnud. Kuivõrd käesoleval juhul on müügihinna erinevus võrreldes AS Saksa Auto

poolt koostatud hindamisaktis toodud hinnaga alla 10 %, on hageja täitnud vara võõrandades

oma hoolsuskohustuse ning seega tuleb kahju arvestamisel võtta aluseks sõiduki tegelik

müügihind 201 271.19 krooni (käibemaksuta). Hageja seisukohta toetab ka Tallinna

Ringkonnakohtu 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-06-17543. Hageja leiab, et sõiduki müügist

saadud hind vastas selle turuväärtusele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et

sõiduki reaalne müügihind 201 271.19 krooni (käibemaksuta) ei ole sõiduki turuväärtus, mida

tuleb hagejale tekkinud kulude suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Samuti ei ole asjas

olemasolevate tõenditega tõendamist leidnud, et hageja saaks sõiduk realiseerida kõrgema

hinnaga;

5) ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et viivise nõude kuni võlgnevuse tasumiseni tuleb jätta

rahuldamata, kuivõrd see on kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostja 1 kohustus tasuma intressi

vaid liisingulepingu kehtivuse ajal ning seega on asjakohatu kohtu viide liisingulepingu intressi

summale tervel perioodil. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, nagu oleks viivisel vaid

sanktsioneeriv funktsioon. Viivis kannab eelkõige kompensatsioonilist iseloomu ning samuti

väljendab minimaalset eeldatavalt kahju hüvitamise nõuet. Lepingu ennetähtaegne lõppemine

tekitas hagejal otsest kahju ning põhjustas saamata jäänud tulu. Hageja viivise nõue ei ole

ebamõistlikult suur (mis on VÕS § 162 lg 1 kohaldamise eelduseks), vaid on hagejale tagatiseks,

et kostjad oma kohustuse täidavad;

6) puudus kohtul alus kohaldada VÕS § 162, kuivõrd hageja kestva viivisenõue ei ole

muutunud sissenõutavaks, seega ei ole võimalik ka selle vähendamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 2. oktoobri

2009 otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata AS Swedbank Liising nõuded kostjatelt

vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas

4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe järgse kindlustusmaksete võlgnevuse summas

2 107 krooni, sõiduki müügikulu summas 5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tuleneva kahju

10 593.21 krooni ja kohtuotsuse tegemise järgselt jätkuva viivise väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab täiendavalt välja solidaarselt

R. Visnapuult ja J. Riikilt AS Swedbank Liising kasuks 22 387.48 krooni ning viivise 7% aastas

alates 02.10.2009 kuni põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebus on esitatud maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti rahuldamata hageja

nõue välja mõista kostjatelt 22 387.48 krooni (vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus)

järgse kindlustusmaksete võlgnevus summas 4 611 krooni, kohustusliku liikluskindlustusleppe

järgse kindlustusmaksete võlgnevus summas 2 107 krooni, sõiduki müügikulu summas

5 076.27 krooni, sõiduki hinnavahest tulenev kahju 10 593.21 krooni) ja viivise 7% aastas alates

02.10.2009 (s.o kohtuotsuse tegemisest) kuni põhivõla tasumiseni. Ringkonnakohus kontrollibki

maakohtu otsust vaid vaidlustatud osas. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt

hagi esitamisest kuni 02.10.2009 väljamõistetud viivise 3 331.02 krooni suurust ning kuigi

ringkonnakohus

seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamisega

suurendab

väljamõistetava

võlgnevuse suurust, ei suurenda kohus viivise suurust, sest seda ei ole apellatsioonkaebuses

taotletud.

6. Õige on apellandi väide, et kuna kostjad ei vaielnud vastu hageja poolt esitatud

kindlustusmaksete nõuetele, siis puudus kohtul alus asuda seisukohale, et ei ole tõendatud hageja

poolt liisingulepingu objektiks oleva sõiduki kindlustusmaksete tasumine kindlustusandjale.

Nähtuvalt 8. septembri 2009 kohtuistungi protokollist (tl 92-94) on kostja R. Visnapuu võtnud

hagi õigeks ning tunnistanud hageja nõude arvestuslikku õigust.

Vastavalt TsMS § 440 lg-le 1 kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus

hagi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagi õigeksvõtmine kohtuistungil protokollitakse.

Antud juhul on kostja R. Visnapuu õigeksvõtt kohtuistungil protokollitud ning seetõttu pidi

maakohus hagi tema vastu rahuldama, sest kohus ei ole teinud asjas põhjendatud määrust selle

kohta, et R. Visnapuu õigeksvõttu ei võeta vastu (TsMS § 440 lg 4).

Kostja J. Riik on 8. septembri 2009 kohtuistungi protokolli kohaselt öelnud, et „hageja nõude

arvestuslikule väitele ei ole vastuväiteid“ (tl 94). Seega on tegemist kostja J. Riiki poolse

omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes.

Kuna kostjad ei olnud esitanud vastuväiteid hageja nõudele välja mõista neilt vabatahtliku

kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgne kindlustusmaksete võlgnevus summas 4 611 krooni ja

kohustusliku liikluskindlustusleppe järgne kindlustusmaksete võlgnevus summas 2 107 krooni,

siis puudus hagejal vajadus esitada täiendavaid tõendeid nõude olemasolu kohta. Maakohus,

asudes seisukohale, et hageja nõue ei ole selles osas põhjendatud ja tõendatud, rikkus TsMS

§ 436 lg-t 4. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei

ole menetluses arutatud; samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt

mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte

tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukohti.

Antud juhul on maakohus jätnud nõude rahuldamata, vaatamata sellele, et kostjad ei ole nõudele

vastuväiteid esitanud ning ka maakohus ise ei ole juhtinud hageja tähelepanu vajadusele esitada

täiendavaid tõendeid nõude olemasolu tõendamiseks. Lähtudes eeltoodust, tuleb maakohtu otsus

hageja nõude kostjatelt vabatahtliku kindlustusleppe (kaskokindlustus) järgse kindlustusmaksete

võlgnevuse

summas

4 611

krooni

ja

kohustusliku

liikluskindlustusleppe

järgse

kindlustusmaksete võlgnevuse summas 2 107 krooni väljamõistmiseks rahuldamata jätmise osas

tühistada ning kostjatelt nimetatud summad välja mõista.

7. Samuti on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostjate vastu sõiduki

müügikulu summas 5 076.27 krooni väljamõistmiseks.

VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu)

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid

liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu

ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest.

Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud ülesütlemise korral hüvitama

liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine,

liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine).

Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud

lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses.

Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et müügikulud peaksid olema VÕS § 367 lg 4 mõttes

mõistlikult põhjendatud, kuid kostjad ei ole kohtumenetluses esitanud väiteid müügikulude

ebamõistliku suuruse kohta. Käesoleva otsuse punktis 6 toodud põhjenduste kohaselt võttis

kostja R. Visnapuu hagi õigeks ning seetõttu oleks tulnud hageja poolt nõutud müügikulu summa

välja mõista talt tervikuna. Kostja J. Riik nõustus hageja poolt esitatud nõude suuruse

arvestusega ning ei esitanud samuti vastuväiteid. Kuna kostjate poolt ei esitatud vastuväidet

müügikulude ebamõistliku suuruse kohta, siis puudus kohtul alus hinnata, kas müügikulud olid

mõistlikult põhjendatud.

Eeltoodust lähtudes tuleb rahuldada ka hageja nõue kostjate vastu sõiduki müügikulu summas

5 076.27 krooni väljamõistmiseks.

8. Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude kostjate vastu sõiduki hinnavahest tuleneva

kahju 10 593.21 krooni väljamõistmiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on kostjaid ebamõistlikult

kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi, sest nende

punktidega võetakse kostjatelt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike

kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised, kohaldub VÕS § 367.

Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja

omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Antud juhul on hageja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestanud liisingueseme

tegelikku müügihinda. Kostjad ei ole sellele hageja arvestusele vastuväiteid esitanud ning

seetõttu ei saanud ka maakohus ise asuda seisukohale, et liisingueseme väärtuseks sõiduki

tagastamise ajal oli hageja enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitu, mitte aga

võõrandamise hind. Kuna kostjad vastuväiteid ei esitanud ning ka kohus ei juhtinud hageja

tähelepanu vajadusele esitada veel tõendeid liisingueseme väärtuse kohta selle liisinguandjale

tagastamise hetkel, siis puudus hagejal vajadus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus oli

tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, s.o et

liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel oli turuväärtus, millega reaalselt

liisinguese müüdi.

Lähtudes eeltoodust, on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostjate vastu

sõiduki hinnavahest tuleneva kahju 10 593.21 krooni väljamõistmiseks.

9. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjatelt solidaarselt

viivis 7% aastas alates 02.10.2009 kuni põhinõude 97 587.78 krooni täitmiseni ning ka selles

osas tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada.

Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud põhinõude suuruseks, millelt viivise arvestamist

taotleb, 102 217.82 krooni. Nähtuvalt asja materjalidest, on hageja poolt nõutava võlgnevuse

summaks 102 216.89 krooni, mitte aga apellandi poolt apellatsioonkaebuses märgitu. Arvestades

seda, et võlgnevuse kogusummas sisaldub intress 4629.11 krooni ning kuna vastavalt VÕS

§-le 113 lg-le 6 ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral, siis on

põhinõude suuruseks, millelt on võimalik nõuda viivist, 97 587.78 krooni.

Hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu seisukohaga, et viivisemääraks on

liisingulepingu punktis 5.1 kokkulepitud määr 7% aastas.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist

vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.

Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus

seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kostja J. Riik on taotlenud viivise vähendamist, kuna ta on töötu ja puuduvad rahalised vahendid

selle maksmiseks.

Lähtudes VÕS § 162 lg-st 1 peab viivis olema eelkõige ebamõistlikult suur. Antud juhul ei ole

viivis 7% aastas ebamõistlikult suur, vaid tegemist on mõistlikus suuruses viivisega ning seetõttu

puudub alus selle vähendamiseks. Samuti ei ole isiku töötus selline asjaolu, mis oleks aluseks

viivise vähendamisele.

10. Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel

solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

samuti solidaarselt kostjate kanda.

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson