3-10-188/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-188

Haldusasi

A.Õ.e kaebus Türi Vallavalitsuse 21. detsembri 2009

otsuse nr 5.4-9/4741-4 tühistamise ja riigi maale

hoonestusõiguse

seadmise

avalduse

uueks

läbivaatamiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.Õ.

Vastustaja: Türi Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.Õ.e kaebus osaliselt.

2. Teha Türi Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata viivitamata läbi A.Õ.e

hoonestusõiguse seadmise avaldus ning teha Vabariigi Valitsuse 08. novembri

1996 määrusega nr 276 kinnitatud riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra

punktis 13 nimetatud otsus või anda nõuetekohane haldusakt selle otsuse

tegemisest keeldumise kohta.

3. Jätta kummagi menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Järva

maakonnakomisjoni 28. oktoobri 1993 otsusega tunnistati Kabala vallas Villavere külas

asunud endise Puskari 174 talu maad omandireformi objektiks ning omandireformi

subjektideks tunnistati selle maa suhtes ½ suurustes võrdsetes osades E. H. ja A.Õ.. Kabala

Vallavalitsuse 23. veebruari 1995 korraldusega nr 85 ja 20. jaanuari 1997 korraldusega nr 25

on vastavalt A.Õ.ele ja E. H.le määratud eelnimetatud maa eest kompensatsioon, kusjuures

maa mittetagastamise alusena on märgitud maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 6 lg 2 p 1

(õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist). Käesolevaks

ajaks on kõnealune maa jäetud riigi omandisse ja kantud 05. oktoobril 2009

kinnistusraamatusse (kinnistusraamatu registriosa nr 2746236, katastritunnus 27101:002:0021).

2. 02. oktoobril 2009 esitas A.Õ. Türi Vallavalitsusele avalduse, milles palus MRS § 6 lg 31

alusel anda talle Puskari katastriüksusel asuvate Puskari talu hoonete varemete

kordategemiseks tähtaeg ja määrata ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Kõnealusele

avaldusele vastas Türi Vallavalitsus 21. oktoobril 2009 vastuskirja nr 5.4-9/4741-2, millele

A.Õ. vastas omakorda 04. detsembri 2009 kirjaga, millele on lisatud avaldus hoonestusõiguse

seadmiseks Puskari maaüksusel asuvate tema omandis olevate ehitiste (elamu, ait, laut ja

kaev) teenindamiseks vajaliku maa ulatuses ligikaudu 14,38 hektaril.

3. 21. detsembril 2009 on A.Õ.ele saadetud Türi Vallavalitsuse plangil kiri nr

5.4-9/4741-4, mille on allkirjastanud vallavanem ning mille kokkuvõttes on märgitud: „Türi

Vallavalitsus, kontrollinud korra punkti 12 alapunkti 2 kohaselt Teie õigust taotleda hoonestusõigust Türi

vallas Villevere külas Puskari maaüksusele suurusega 14,38 ja, jõudis kirjas esitatud põhjustel järeldusele,

et käesoleval juhul puudub õiguslik alus hoonestusõiguse seadmiseks eelnimetatud maaüksusele Teie kasuks.

Ehitusseaduses sätestatud tunnustele vastavate ehitiste puudumise korral, samuti ehitiste olemasolu korral

nende omandiõigust tõendavate dokumentide puudumise korral ei pea Türi Vallavalitsus võimalikuks teha

korra punkti 12 alapunktides 2 kuni 5 ja punktides 12, 14 ja 15 nimetatud kohaliku omavalitsuse

toiminguid“. Kirjas viidatud korra näol on tegemist Vabariigi Valitsuse 08. novembri 1996

määrusega nr 276 kehtestatud riigimaale hoonestusõiguse seadmise korraga (edaspidi VV

määrus nr 1996/276).

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Tallinna Halduskohtule 22. jaanuaril 2010 saabunud kaebuses taotleb A.Õ. Türi

Vallavalitsuse 21. detsembri 2009 kirjas väljendatud otsuse tühistamist ning vallavalitsuse

kohustamist hoonestusõiguse seadmise avalduse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja on

seisukohal, et vallavalitsus ei ole otsust tehes järginud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15

lõikes 2 sätestatud nõuet anda taotluse esitajale tähtaeg vajalike andmete või dokumentide

esitamiseks. Halduskohtule 15. märtsil 2010 saabunud kaebuse täienduses leiab kaebuse

esitaja, et vallavalitsuse 21. detsembri 2009 kirjast üheselt seisukoht, et maale

hoonestusõiguse seadmiseks ei ole alust. Kaebuse esitaja hinnangul on tegemist otsusega jätta

avaldus läbi vaatamata, ent see võiks kõne alla tulla vaid juhul kui vallavalitsus oleks eelnevalt

andnud HMS § 15 lg 2 alusel tähtaja ja kaebuse esitaja poleks tähtaegselt puudusi

kõrvaldanud.

5. Kaebuse esitaja märgib, et ei nõustu ka Türi Vallavalitsuse seisukohtadega, et Puskari

maaüksusel ei asu kaebuse esitaja omandis olevaid ehitisi. Kaebuse esitaja viitab VV määruse

1996/276 punkti 2 alapunktile 2, MRS § 6 lõikele 3 ning ehitusseaduse § 25 lõikele 1 ning leiab,

et Puskari katastriüksusel asuvate varemete näol on tegemist ehitistega MRS tähenduses, kuna

on olemas ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Kaebuse esitaja

viitab ka 02.02.1949 Põllumajandusliku artelli põhikirja kohaselt ühistatud vara vastuvõtmise

aktile, millest nähtub, et Puskari talu hooned ei kuulunud ühistatud vara hulka, samuti ei ole

neid hiljem võõrandatud ega ka peremehetuks kuulutatud. Kaebuse esitaja viitab ka A. H.i

testamendile ning selgitab, et E. H., ei ole 45 aasta jooksul pärandit vastu võtnud ega asunud

seda valdama, kasutama ega käsutama, samas kui kaebuse esitaja ise ei ole asjaõigusseaduse

(edaspidi AÕS) § 39 mõttes valdust lõpetanud ja ei ole loobunud tegelikust võimust asja üle.

6. Veel selgitab kaebuse esitaja, et soovides Puskari talu maa kompenseerimist ei ole ta maast

loobunud, kuna MRS § 351 kohaselt ei pea ehitise omanik soovima maad omada, samas kui

hoonestusõiguse taotlemise tähtajad ei ole VV määruse nr 1996/276 punkti 22 kohaselt

möödunud.

7. Kaebuse esitaja selgitab, et 10. oktoobril 2005 väljastati talle tõend nr 1-34/128 selle kohta,

et Puskari katastriüksusel (27101:002:0021) asuvad endise Puskari talu hoonete varemed ning

selle alusel tellis kaebuse esitaja mõõdistamise AS-ilt Viljandi EKE Projekt, mille esitas 2005.

aastal Kabala Vallavalitsusele ehitisregistrisse kande tegemiseks. Kaebuse esitaja märgib, et

täiendavaid tõendeid ei Kabala Vallavalitsus ega Türi Vallavalitsus küsinud.

8. Kaebuse esitaja osundab ka mitmele ebatäpsusele Türi Vallavalitsuse 30. septembri 2009

paikvaatluse protokollis, märkides et samal päeval ei ole tema tütar kindlasti vallavalitsusse

helistanud ning tuues välja selle, et paikvaatlusele lisatud fotol 3 ei nähtu ühegi Puskari

taluhoone vundamenti, vaid sellelt nähtub vaid kiviktaimla, iirised ja vasakul õunapuuaed. Ka

leiab kaebuse esitaja, et vaidlusalusel maaüksusel ei asu mitte betoonplatsid, nagu öeldud

paikvaatluse protokollis, vaid tegemist on hoonete betoonpõrandatega. Kaebuse esitaja leiab,

et vallavalitsus ei pea hoonestusõiguse seadmise avalduse juurde küsima selliseid dokumente,

mis tõestaksid MRS-is ja ehitusseaduses sätestatud ehitise tunnustega faktiliste ehitiste

olemasolu, vaid peab küsima dokumente, millised on vaja esitada vastavalt VV määruse nr

1996/276 punktile 10 ja mis näitaksid, et Puskari katastriüksusel asuvate varemete naol on

tegemist ehitistega MRS-i tähenduses.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Türi Vallavalitsus vaidleb A.Õ.e kaebusele vastu. Esiteks leiab vastustaja, et vaidlusaluse

21. detsembri 2009 kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga, mis välistab hoonestusõiguse

seadmise võimaluse ning Türi Vallavalitsus kui täitevorgan ei ole teinud ühtki otsust

hoonestusõigusega koormamise võimalikkuse või võimatuse kohta. Vastustaja leiab, et

vaidlusalune kiri ei too kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi, vaid on täiendav selgitus ja jätk

Türi Vallavalitsuse ja A.Õ.e vahelisele eelnevale kirjavahetusele kõnealuse maatüki staatuse ja

riigi maale hoonestusõiguse seadmiseks vajalike eelduste täitmise üle.

10. Vastustaja selgitab, et HMS § 15 lõikes 2 sätestatud tähtaega ei ole vallavalitsus määranud,

andes sellega A.Õ.ele parema võimaluse dokumentide olemasolu välja selgitamiseks, nende

kogumiseks ja esitamiseks.

11. Samas leiab vastustaja, et Puskari maaüksusel puuduvad ehitised ehitusseaduse (edaspidi

EhS) ja MRS tähenduses. Siinkohal viitab vastustaja 30. septembril 2009 läbi viidud

paikvaatlusele. Vastustaja leiab, et kuna Puskari maaüksusel paiknevate varemete näol ei ole

terviklike asjadega, ei saa olla tegemist ehitistega ehitusseaduse mõistes. Vastustaja märgib, et

AS-i Viljandi EKE Projekt poolt 2005. aastal koostatud mõõdistusprojekti sisuks on Puskari

talu maal asunud, mitte olemasolevate hoonete ja rajatiste kirjeldus. Türi Vallavalitsus ei ole

pidanud vajalikuks kaaluda hoonete kordategemiseks vajaliku tähtaja määramist MaaRS § 6

lõike 31 alusel, kuna Türi Vallavalitsuse hinnangul ei ole sellises seisundis varemeid võimalik

korda teha. Vastustaja märgib, et kui kohalik omavalitsus määraks tähtpäeva ehitiste

kordategemiseks, peaks ta olema valmis väljastama projekteerimistingimusi ja ehitusluba. Türi

Vallavalitsus ei pea seda võimalikuks, kuna antud juhul oleks sisuliselt tegemist uute ehitiste

püstitamisega riigi omandisse jäetud maale, mis ei oleks kooskõlas MaaRS § 6 lõike 31 mõtte

ja eesmärgiga.

12. Samuti leiab vastustaja, et A.Õ. ei ole esitanud Puskari maaüksusel asuvate varemete

omandi kohta ühtegi omandiõigust tõendavat dokumenti, kusjuures omandiõigust ei saa

tõendada Ollepa Külanõukogu 1963-1965 majapidamisraamatu nr 6 koopia, samuti ei saa

omandit tõendatuks lugeda A.Õ.e väitest, et tema valdus nende varemete üle ei ole lõppenud.

Vastustaja märgib ka, et kõnealuste hoonete kunagine omanik A. H. on teinud testamendi,

millega pärandas kogu oma vara, sealhulgas Türi rajoonis Ollepa külanõukogus, kolhoosi “Edu”

maaalal, endise nimetusega “Puskari”, kinnistu nr 174 asuvad majapidamishooned pojapojale E. H.le.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis

ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.Õ.e kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

Kohus leiab, et vaatamata eksitavale sõnastusele ei saa kaebuse esitajale 21. detsembri 2009

saadetud kirja nr 5.4-9/4741-4 käsitada Türi Vallavalitsuse keeldumisena Vabariigi Valitsuse

08. novembri 1996 määruse nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra

kinnitamine“ punktis 13 nimetatud otsuse tegemisest ning sellise kirja saatmine või selles

väljendatud seisukohad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi iseenesest rikkuda ei saa. Samas

on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud kohustamisnõue on põhimõtteliselt

põhjendatud ning seetõttu teeb halduskohus Türi Vallavalitsusele ettekirjutuse A.Õ.e poolt

esitatud hoonestusõiguse seadmise avaldus viivitamata läbi vaadata ja selle kohta

nõuetekohane otsus teha.

14. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et A.Õ. esitas 04. detsembril 2009 Türi Vallavalitsusele

avalduse hoonestusõiguse seadmiseks Villavere külas Puskari maaüksusel asuvate ehitistele

(elamu, ait, laut, kaev) vajalikule 14,38 ha suurusele maale. Vaidlust pole selleski, et kõnealune

avaldus on Türi Vallavalitsuses registreeritud 09. detsembril 2009 ega selles, et 21. detsembril

2009 on kaebuse esitajale saadetud Türi Vallavalitsuse kirjaplangil Türi vallavanema

allkirjastatud kiri, mis kannab pealkirja „Vastus avaldusele“. Vaidlus on poolte vahel esiteks

küsimuses, kas Türi Vallavalitsuse 21. detsembri 2009 kirja saab käsitada vallavalitsuse

otsusena ning kui, siis kas selline keeldumine on õiguspärane.

15. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 15 lõike 1 kohaselt on ehitise

omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole

õigust maad omandada, õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise

teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest

kinnistusraamatusse. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tuleneb, et kui selline ehitis asub

riigimaal, seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse

alusel niiöelda sundkorras. Kinnistusraamatu andmetel on vaidlusalune maa (katastritunnus

27101:002:0021) kinnistusraamatusse kantud 05. oktoobril 2009. Seega on A.Õ.e avaldus

esitatud AÕSRS § 15 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. Riigimaale hoonestusõiguse

seadmise kord on reguleeritud VV määrusega nr 1996/276. Nimetatud määruse punktist 13

tulenevalt peab kohalik omavalitsus langetama hiljemalt kahe kuu jooksul hoonestusõiguse

seadmise avalduse registreerimise päevast arvates otsuse, milles peab olema sätestatud

hoonestusõiguse seadmise õiguslik alus, koormatava maatüki aadress, suurus ja

katastritunnus, katastriüksuse sihtotstarve, hoonestusõiguse tähtaeg, ehitiste loetelu, maa

maksustamishind, taotlused servituutide või kasutuspiirangute seadmiseks ning andmed isiku

kohta, kelle kasuks hoonestusõigus seatakse. VV määruse nr 1996/267 punkti 14 kohaselt

saadab kohalik omavalitsus sellise otsuse hoonestusõiguse seadmise toimikuga riigimaa

valitsejale, kes seepeale määrab kindlaks hoonestusõiguse seadmise tingimused (eelkõige

hoonestusõiguse tasu suuruse) ning sõlmib hoonestajaga hoonestusõiguse seadmise lepingu.

Eeltoodud sätetest tulenevalt on kohaliku omavalitsuse poolt VV määruse nr 1996/267

punkti 13 alusel tehtava otsuse näol tegemist eelhaldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 52 lg 1 p 2 tähenduses, määrates sellise otsusega riigimaa valitseja (hoonestusõiguse seadja)

jaoks siduvalt kindlaks hoonestusõiguse seadmise seisukohast olulised asjaolud – eelkõige

selle, kelle kasuks ja millisele maatükile tuleks hoonestusõigus seada. HMS § 52 lg 2 kohaselt

kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. HMS § 43 lõikes 2 sätestatakse, et kui

taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. HMS § 56 lg 1

kohaselt peab soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema põhjendatud. Eeltoodud

sätetest tulenevalt leiab kohus, et kohaliku omavalitsuse otsus, millega keeldutakse VV

määruse nr 1996/267 punktis 13 nimetatud otsuse tegemisest, tuleb samuti teha haldusakti

vormis.

16. Kohaliku omavalitsus otsustuspädevateks organiteks on vallavolikogu ja vallavalitsus.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 7 lg 2 kohaselt on

vallavalitsusel õigus üksikaktidena (haldusaktidena) anda korraldusi. KOKS § 40 kohaselt on

vallavalitsuse töövormiks istung, kusjuures KOKS § 49 lg 6 kohaselt on vallavalitsus

otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa üle poole valitsuse koosseisust, sealhulgas

vallavanem või linnapea või tema asendaja. KOKS § 49 lõikest 10 tulenevalt kirjutab

vallavalitsuse korraldusele (muu dokument) alla vallavanem või tema asendaja ja vallasekretär.

Käesoleval juhul on Türi Vallavalitsuse kirjaplangil saadetud kaebuse esitajale vallavanema

allkirjastatud kiri, mis haldusakti formaalsetele tunnustele ei vasta. Kirjast ei nähtu, et seal

väljendatud sisuga otsustuse oleks teinud Türi Vallavalitsus kui kohaliku omavalitsuse

otsustuspädev kollegiaalorgan, samuti pole dokument vormistatud korraldusena. Seetõttu

nõustub kohus vastustajaga, et kõnealust kirja ei saa pidada Türi Vallavalitsuse keeldumiseks

taotletud haldusakti andmisest. Samas leiab kohus, et kõnealune kiri on eksitava sisuga ning

kaebuse esitajal võis ja tegelikult pidigi kirjast jääma mulje, et tema poolt esitatud

hoonestusõiguse seadmise avalduse kohta on langetatud negatiivne otsus ja jäetud avaldus

rahuldamata. Seetõttu ei saa kaebuse esitajale ette heita seda, et ta on halduskohtu poole

pöördudes formuleerinud taotluse Türi Vallavalitsuse kirjas sisalduv otsus tühistada ning

vallavalitsust avalduse uueks läbivaatamiseks kohustama. Kaebuse esitaja eesmärk

halduskohtu poole pöördumisel on arusaadavalt see, et tema avalduse kohta tehtaks

nõuetekohane ja õiguspärane otsus. Sellist otsust Türi Vallavalitsus senini teinud ei ole, seega

on kaebuses esitatud Türi Vallavalitsuse kohustamise nõue sisuliselt siiski asjakohane.

17. VV määruse nr 1996/267 punkti 13 kohaselt peab kohalik omavalitsus hoonestusõiguse

seadmise eelhaldusakti andma kahe kuu hoonestusõiguse seadmise avalduse registreerimise

päevast. A.Õ.e avaldus on Türi Vallavalitsuses registreeritud 09. detsembril 2009, seega

pidanuks vallavalitsus eelnimetatud otsuse langetama hiljemalt 09. veebruaril 2010. HMS § 5

lõike 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti

võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, sama

paragrahvi 4. lõike kohaselt tuleb toimingud teha viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses

või määruses sätestatud tähtaja jooksul. HMS § 15 lg 1 kohaselt on haldusorgan seejuures

kohustatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest ning sama paragrahvi 2 lõike

kohaselt tuleb puuduste esinemise korral anda isikule tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning

tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmise korral saab jätta taotluse läbi vaatamata. Kohus

leiab, et Türi Vallavalitsuse tegevus, mis seisnes selles, et kaebuse esitajale selgitati kirjaga

põhjusi, miks olemasolevate andmete ja dokumentide põhjal ei ole hoonestusõiguse

seadmine võimalik, andmata talle samas tähtaega täiendavate vajalike tõendite esitamiseks, ei

ole kooskõlas kohustusega viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Siinkohal

märgib kohus, et HMS § 15 lõikes 2 nimetatud tähtaja andmine on õigustatud eelkõige juhul

kui taotluses esineb mingisuguseid formaalseid puudusi või taotlusega koos on jäetud

esitamata mingisugused dokumendid, mis seadusest tulenevalt tuleb koos taotlusega esitada.

Kui taotluse esitajal on kohustus tõendada teatud asjaolude esinemine ning haldusorgan

taotlust läbi vaatama asudes leiab, et kõnealune asjaolu ei ole piisavalt tõendatud ning isik

peaks esitama täiendavaid tõendeid, on haldusorganil õigus nende tõendite esitamist nõuda,

näidates seejuures ära, millised tõendid võiksid vaidlusalust asjaolu tõendada. Juhul kui

haldusorgan asub aga seisukohale, et teatud asjaolu ei ole tõendatud ning täiendavaid

tõendeid ilmselt võimalik koguda ei ole, tuleb teha otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta.

18. Käesoleval juhul on Türi Vallavalitsus on kirjas asunud esiteks seisukohale, et Puskari

maaüksusel ei asu ehitisi ning teiseks on kirjas väljendatud seisukohta, et tõendatud pole

kaebuse esitaja omandiõigus. Täiendavate tõendite esitamist vallavalitsus seejuures kaebuse

esitajalt ei nõua. Esimese küsimuse lahendamiseks ei ole kohtu hinnangul täiendavate

tõendite kogumine ka vajalik, kuna põhimõtteliselt ei näi poolte vahel olevat vaidlust

küsimuses, millised objektid vaidlusalusel Puskari maaüksusel asuvad. Vaidlust ei ole selles, et

tegemist on hoonete vundamentidega, kusjuures mõnel juhul on säilinud ka hoonete

betoonpõrandad – need asjaolud nähtuvad üheselt ka käesoleva haldusasja materjalide juures

olevatelt fotodelt. Seega ei näi vallavalitsusel olevat takistust, võtmaks lõplikku seisukohta

küsimuses, kas vaidlusalusel maatükil asub ehitisi, mis annaksid nende omanikule aluse nõuda

hoonestusõiguse seadmist. Kui vallavalitsus taotluse läbivaatamisel leiab, et selliseid ehitisi

seal maatükil ei asu, on alust A.Õ.e avalduse rahuldamata jätmiseks ning sellise otsuse

tegemisega viivitamiseks ei ole iseenesest mingisuigust õigustust.

19. Türi Vallavalitsuse 21. detsembri 2009 kirjas väljendatud seisukoha osas, et vaidlusalusel

maal ehitisi ei asu, märgib kohus järgmist. Maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 3 kohaselt on

hoone või rajatis MRS tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse

tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud

ehitusluba. Käesoleval juhul ei näi vaidlust olevat selles, et Puskari maaüksusel lõpetamata

ehitisi ei paikne – lõpetamata ehitisena tuleb käsitada ehitisi, mis ei ole kunagi valminud,

lõpetama ehitisena ei tule kõne alla ehitise lagunemise järel alles jäänud ehitise osad. Ka

ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba tuleb MRS tähenduses ehitisena

kõne alla üksnes juhul kui sellel alusel ei ole veel ehitama asutud. Käesolevas asjas ei ole

esitatud tõendeid, et Puskari maaüksusele ehitamiseks oleks välja antud ehituslubasid, mille

alusel ehitama asutud ei ole. Kaebuse esitaja väide, et ehitusluba on tähtajatu, ei ole

asjakohane, kuivõrd ehitusloast tulenev õigus lõpeb ehitise valmimisega. Kord ehitise

püstitamiseks ehitusluba ei tähenda seda, et pärast püstitatud ehitise hävimist, oleks isikul

õigus sama ehitusloa alusel uus ehitis püstitada. Seega näivad käesoleval juhul

hoonestusõiguse seadmise alusena kõne alla tulevat üksnes püsivalt ühendatud ehitised

ehitusseaduse tähenduses.

20. Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 kohaselt on ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud

ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks.

EhS § 2 lg 2 kohaselt on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud

siseruumiga ehitis ning järgmise lõike kohaselt on rajatis mis tahes ehitis, mis ei ole hoone.

Kohtule esitatud väidete ja fotomaterjali kohaselt ei asu Puskari maaüksusel välispiirete ja

siseruumiga ehitisi ehk hooneid, maatükil asuvad üksnes hoonetest järele jäänud

vundamendid. MRS § 6 lõike 31 kohaselt ei loeta ehitisteks muuhulgas lagunenud ja

kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Sama sätte

kohaselt teeb omanik lagunenud ehitised korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse

määratud tähtpäevaks. Kuigi MRS § 6 lg 31 viimasest lausest võib jääda mulje, et hoone

korrastamiseks tähtaja andmine on võimalik vaid juhul kui isik soovib ehitise juurde maad

erastada, ei ole see kohtu hinnangul siiski nii. Samamoodi tuleks kohalikul omavalitsusel

kaaluda sellise tähtaja andmist ka juhul kui isik ei soovi maa erastamist, vaid sellele

hoonestusõiguse seadmist.

21. Eelnev ei tähenda siiski, et kohalik omavalitsus peaks ehitiste kordategemiseks tähtaja

andma igal juhul kui maal asuvad mingisugused kunagise ent otsustamise ajaks lagunenud

ehitise jäänused. Lagunenud või kasutusest väljalangenud ehitisega saab üldjuhul tegemist olla

siis kui see ehitise üldistele tunnustele vastab. Õigusaktides ei ole seejuures sätestatud,

missuguses ulatuses ehitise renoveerimine/parandamine jääb MRS § 6 lõikes 31 kasutatud

ehitise kordategemise mõiste piiridesse. Kohtu hinnangul tuleb mõistet sisustada pigem laialt

ning teatud juhtudel võib ehitise kordategemisega olla tegemist ka juhul kui hävinud ehitis

tuleb sisuliselt algusest peale uuesti ehitada. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohus asunud

haldusasjas nr 3-05-132 tehtud lahendis seisukohale, et MRS § 6 lg 31 kolmanda lause

kohaldamisel ei ole ainumäärav see, kui suures osas on lagunenud või kasutusest

väljalangenud

hoone

põhikonstruktsioonid

säilinud.

Kõnealuses

lahendis

leidis

ringkonnakohus, et maareformi normid ja eesmärk ei välista ehitise kordategemisena ka

omandireformi alguse ajal sihtotstarbelises kasutuses olnud õiguslikul alusel püstitatud ja

maareformi ajal õnnetusjuhtumi tagajärjel hävinud elamu asemel samale krundile uue elamu

püstitamist. Kohtuasjas 3-06-1168 tehtud otsuses leidis Tallinna Ringkonnakohus aga, et

ehitise rekonstrueerimisega võib tegu olla erandina ka juhul, kui asendatakse ehitise kõik

konstruktsioonid peale vundamendi, kusjuures konstruktsioonide uuendamise mahu kõrval

tuleb arvestada ka rekonstrueeritud ehitise mõõtmete, väliskuju ja sihtotstarbe sarnasust

rekonstrueerimiseelsega. Kui need näitajad ei muutu, pole MRS § 6 lg-s 31 ehitise

kordategemise mõiste selline sisustamine tingimata vastuolus maareformi eesmärkidega.

Eeltoodud lahenditest tulenevalt oleks täielikult või kuni vundamendini lagunenud hoonete

kordategemine võimalik eelkõige juhul kui hoone on hävinud näiteks õnnetuse tagajärjel

pärast omandireformi algust ehk pärast 20. juunit 1991. Kohtu hinnangul ei oleks MRS § 6

lg 31 mõistes võimalik üldjuhul korda teha hooneid, mis on täielikult hävinud enne

omandireformi algust. Haldusasjas nr 3-08-1934 tehtud otsuses leidis Tallinna

Ringkonnakohus, et korrastamisettekirjutuse tegemiseks on kohalikul omavalitsusel üldjuhul

kaalutlusõigus, ent teatud juhtudel võib see olla kahanenud nullini ning leidis konkreetses

asjas, et näiteks püsivalt kasutusest väljalangenud vundamentide kordategemine ei ole

võimalik. A.Õ.e avalduse läbivaatamisel peab Türi Vallavalitsus seega võtma seisukoha, kas

vaidlusalusel maal paikneb ehitisi või kas tegemist võib olla lagunenud või kasutusest

väljalangenud ehitistega, mille korrastamiseks tuleks kaebuse esitajale tähtaeg anda.

22. Teiseks on Türi Vallavalitsus asunud seisukohale, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks

väidetavate ehitiste kuulumist kaebuse esitajale. Kohtule esitatud materjalide põhjal tuleb seda

seisukohta lugeda põhjendatuks. Asjaolu, et vaidlusalused hooned kuulusid kunagi kaebuse

A. H.le, ei tõenda nende kuulumist kaebuse esitajale. Haldusasja materjalide hulgas (tl. 49) on

A. H. testament, millega ta on kogu oma vara, sh. endisel kinnistul nr 174 asuvad

majapidamishooned pärandantud E. H.le. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et

kõnealuste hoonete omanikuks on saanud kaebuse esitaja. Ajaolu, et vaidlusalused hooned

(või nende varemed) on olnud kaebuse valduses, ei kinnita nende kuulumist kaebuse esitajale

omandiõiguse alusel. Kaebuse esitajat ei saa hoonete omanikuks lugeda asjaõigusseaduse

(AÕS) § 90 lg 1 alusel, tõendid omandiõiguse tekke kohta lepingu või seaduse alusel

puuduvad. Kui Türi Vallavalitsus leiab, et menetluse käigus on võimalik täiendavalt koguda

või välja nõuda tõendeid, mis puudutavad vaidlusaluste ehitiste (eeldusel, et vallavalitsuse

hinnangul on tegemist ehitistega) omandiõigust, tuleb vallavalitsusel kaebuse esitajalt nende

esitamist nõuda või kui kaebuse esitaja põhjendab, miks tal neid võimalik esitada ei ole,

püüda need tõendid koguda omal algatusel. Kui vallavalitsuse hinnangul selliste täiendavate

tõendite leidmine tõenäoline ei ole, on võimalik avaldus rahuldamata jätta.

23. Eeltoodut silmas pidades tuleb A.Õ.e kaebus rahuldada osaliselt ning teha Türi

Vallavalitsusele ettekirjutus hoonestusõiguse seadmise avaldus läbi vaadata ning selle kohta

VV määruse nr 1996/267 punktis 13 nimetatud otsus teha või selle tegemisest haldusakti

vormis keelduda.

24. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi 2. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse

menetluskulude väljamõistmiseks kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata

jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse osalise rahuldamisega on otsus

tehtud kaebuse esitaja kasuks. Kuna kaebuse esitaja ei ole vastaspoolelt menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik